ravimtaimed

“Mustjala kihelkond andis ainelise vanavara alalt toredat saaki. Me rõõmustasime nagu lapsed, kui saavutasime mõne paari suurepärase mustriga Mustjala kindaid. /—/ Siia juurde kuulusid seelikud, käised ja vaibad, muust kõnelemata. Jäime korjamise tagajärgedega väga rahule.” Nii kirjutab oma mälestusteraamatus “Päike ja jõgi” (Lund, 1951) Henrik Visnapuu. Oli 1913. aasta suvi, kui tulevane poeetide kuningas Eesti Rahva Muuseumi saadikuna Saaremaal Mustjala vallas vanavara korjas. “Too mahajäänud maailm ja aeg oli veel kaunis ja oma mahajäetuses õnnis jumala päikese all rahulikul merekaldal,” võtab Visnapuu oma muljed kokku.

Ka Sulev Keeduse filmis “Jonathan Austraaliast” näeme “oma mahajäetuses õndsat” maailma. Kunagine romantika on aga kadunud ja asendunud argielu kõige nukramate külgede kibedusega.

Lõbusaarest, sadamast ja kuulujuttudest

Saaremaa juurtega ja Mustjala kandi eluga küllalt tihedalt kokku kasvanud inimesena on mul alati kade, kuidas meil upitatakse võro kultuuri. Teisi murdealasid poleks Eestis nagu olemaski. Võromaa ja Seto on meedia vahendusel tehtud imeliseks muinasmaaks üliandekate inimestega. Muidugi on see tore, aga Seto- ja Võromaal ringi liikudes näeb iga külapoe ees vähemalt sama troostitut pilti nagu Mustjalas. Paratamatult tekib tunne, et Saaremaale tehakse lausa riiklikul tasandil ülekohut ja Saare maavalitsuse infrastruktuuri ja maaelu arendamise peaspetsialist Leo Filippov on õigustatult kurtnud, et riiklikul mahitusel tahetakse Saaremaast teha lõbu (ja läbu) saart, paika, kus Eesti prominendid saavad oma stressi suhteliselt anonüümselt välja elada ja turistid piiranguteta laiutada. Võib-olla sellest lõbusaare teadmisest lähtus  oma, muu hulgas ju ka hoiatava filmi tegemisel Sulev Keedus.

Saaremaa sadama ehitamine sai eriti aktuaalseks siis, kui majandusministriks sai Edgar Savisaar. Seni vist pigem kalevi all seisnud idee lükati kiiresti käima. Sadam pidi tooma tööd ja elu ühte ääremaa kolkasse ja nii leidis idee paljudelt toetamist. Sadama vastaseid, eeskätt rohelisi, sõimati aga ajale jalgu jäänud virisejateks. Sadamat tõttasid oma valimiskampaanias ära kasutama nii Rahvaliit kui ka Keskerakond. Et rohelised, kes küll ei suutnud sadama ehitamist ära hoida, sundisid peale kokkuleppe, et Saaremaa sadamast kaubasadamat ja liinilaevade sadamat ei tule, vähemalt mitte enne, kui teostatakse täiendavad keskkonnauuringud, siis tekkis juba enne sadama ehituse algust huvi, milles on õieti sellise sadama mõte, kui suur on selle loodustkahjustav osa ja teiselt poolt kasutegur kohalikele elanikele, kelle nimel loodusele kahju tekitada? Selgus, et vähemasti pelgalt reisilaevu teenindava sadama jutt oli tühi kära. Sellest, et sinna ikkagi, kokkulepetest hoolimata, ka kaubavedu planeeritakse, kirjutasin juba toona, enne ehituse algust, Eesti Päevalehes (21. VII 2005).

Laevaliiklus selles paigas, Mustjala vallas Tagaranna küla külje all, pole päris uus asi. Küdema lahte tulid juba Eesti ajal väiksemat sorti aurulaevad, mis viisid sealtkandist propse Inglismaale. Küdema küla saarlastele oli propside tegemine ja väikese paadiga laevadele vedamine piskuks lisateenistuseks. Ent Mustjala kandi enamjaolt madalatest ja okslikest metsadest suurema raha kokkulöömiseks ei jätkunud, propsindus ei tasunud ära ja kogu asi soikus.

Maakividele ehitatud puust sadamakai praeguse betoonkai kohal oli juba 1941. aastal Saaremaa okupeerinud sakslaste kätetöö, aga leidis pärast sõda kasutamist muu hulgas ka traallaevade kaina. Kuni traallaevandus ja üldse igasugune mereleminek seal kui piiritsoonis ära keelati.

Praegust sadamat ehitati kibekähku, ehitajad, nagu ka Keeduse filmist võis aru saada, toodi enamuses väljastpoolt Saaremaad, põhiliselt Ida-Virumaalt. Kohalikud seal tööd ei leidnud.

Vestlustest erakondade poliitikutega, kellest peale Mark Soosaare ükski erilist huvi sadama keskkonnaprobleemidega tegelemiseks ei ilmutanud ning keda kauge tundmatu kolka (iseasi, kas väikeses Eestis peaks hästi rahastatud tipp-poliitikute jaoks olema kaugeid tundmatuid kolkaid) looduse saatus ükskõikseks jättis, sain neilt hämmastavaid arvamusavaldusi kuni selleni, et Savisaar ehitavat sadamat sellepärast, et kavatsevat selle tulevikus erastada. Sest kui sadam ennast riigile ära ei tasu, siis tahab riik sellest võimalikult kiiresti vabaneda ja müüb selle odavalt. Ning ostjaks võib osutuda Savisaar. Keegi ironiseeris isegi, et kui Tiit Vähil juba on oma sadam, siis peab see olema ka Edgar Savisaarel. Oli aga neid, kes arvasid teadvat – sadamat ehitatakse NATO tellimusel. Esitan need arvamused endale nende eest vastutust võtmata. Uskugu, kes tahab. Kuid põhjus ehitamisega kiirustamiseks oli ilmselt see, et Euroopa Liit sellisesse looduskaitseliselt olulisse kohta, Natura alale, sadamat rajada ei oleks lubanud. Ehitusluba saadi aga enne ELiga ühinemist.

Mitmed targad oletasid algusest peale, et kui juba sadam ehitatakse, siis tuleb sinna varem või hiljem kõigest loodushoiust hoolimata ka kaubavedu. Toonane keskkonnaminister Villu Reiljan ütles siinkirjutajale otse välja, et kümne aasta pärast on seal nagunii kaubasadam.

Nii või teisiti ei suutnud keskmise mõistusega inimene sadamas kohalikele erilist kasutegurit näha, kui mitte arvestada teede asfalteerimist. Asfaltkatte sai seni kehvas seisus olnud Mustjala-Tagaranna tee, mis oleks aga tulnud vähemalt bituumeniga katta juba ammu, sadamast sõltumata.

Teadagi, vald on seda jõukam, mida jõukamad on valla elanikud. Kolhooside ajal oli Mustjala kolhoos elanike keskmise sissetuleku poolest Eesti kõige vaesem. Uuel Eesti ajal hääletas Mustjala valla rahvas  Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Ent sadamast loodeti palju. Kui palju Saaremaa sadam iga Mustjala valla elaniku  jõukust on kasvatanud, seda allakirjutanu täpselt ei tea, aga tahaks loota, et vähemalt mingi keskmine sissetulekute näitaja on tõusnud. Sellel suvel peaksid kruiisilaevad saabuma viiel korral. Selge on aga see, et loodetud pudrumägesid ei paista. Töökohti pole ollagi. Ilmselt pole see sadama rajajatele üllatuseks. Sadama ehitamise põhjused jäävad ikka veel mõistatuseks. Või on kuulujuttudel tõepõhi all?

Sadama ehitamise käigus tõusid kõvasti ka ehituskulud, sest geoloogilistes mõõtmetes olevat olnud viga. Kas ja kui palju raha merepõhja sumati, seda on ilmselt raske kontrollida. Ehitusele oleks eeldanud ka eelnevat, just turismile suunatud läbimõeldust (avaldasin sellekohast arvamust EPL 22. VII 2003), seda aga ei olnud. Kuressaare hiilgab spaade rohkusega, aga see on hoopis teine teema. Kui tahetakse urbaniseerunud lääne-eurooplastest kruiisituristidele näidata “maalilist Tagaranna kaluriküla”, nagu turismibrošüürid lubavad, siis tuleks sellele tagasi anda võimalikult kunagine romantiline ilme: taastada võrgumajad, korrastada paadisadam, sulgeda küla autoliiklusele. Tegutseti aga risti vastupidi, keset kaluriküla laiutab nüüd suur asfalteeritud parkimisplats, külast on saanud autode kuningriik ja läbisõiduhoov, paadisadam on aga endiselt üsna lohakil. Kindlasti on ka Saaremaa juhid ja turismiarendajad käinud mõnesaja kilomeetri kaugusel Gotlandil ja näinud seal tõelisi maalilisi kalurikülasid, aga ju pole nähtu siis neile kohale jõudnud. Ka pole tõenäoliselt veel koostatud korralikku projekti, mis aitaks Euroopa Liidu toetusel kaasa Saaremaa äärealade turismile. Vähemalt pole näha tulemit. Ja eks ole ka teada, et meie oma Eesti turisti lemmikloom on muidugi auto, millega ta peab pääsema takistamatult igale poole, olgu või õitsvale aasale, murenevale pankrannikule või  pesitsevate lindude keskele.

Nii või teisiti, suurema osa aastast on Saaremaa sadam tühi ja mahajäetud, Lili Marleen oli ainus reisijatelaev, mis seda  möödunud hooajal külastas. Elevust see kohalikus mastaabis muidugi tõi ja ka Mustjala pulmarong, millest pisikest katkendi
t Keeduse filmis näidati, sai kindlasti tänu turistidele uue elu sisse.

Üks laev saabus aga sadamasse enne Lili Marleeni. See valge laev oli sadamat avama tulnud vippide alus, Tallinkilt üüritud. Selle visiit meenutas küll tsaari perekonna külaskäiku kuhugi Baltiiskisse või veel enam nõukaaegseid kompartei bosside ääremaavisiite. Koostati nimekiri “väärikatest” tegelastest, kes sellele laevareisile (Tallinnast Saaremaa sadamasse) kaasa pääsesid. Saaremaa sadam asub, nagu öeldud, Mustjala valla Tagaranna küla külje all. Minu ema on vanim veel elus Tagarannast pärit inimene, kes praegu elab Tallinnas. Eesti ajal tegi ta toonase väikese liiniauriku Dagmariga mitu sõitu Tagaranna ja Tallinna vahel. Oleks olnud päris loomulik, et nii tema kui Tagaranda veel jäänud põlised elanikud oleksid olnud sadama avamise laevasõidul aukohtadel ja vipid oleksid saanud neilt teada, kuidas sadama kandis ennevanasti elati. Aga või see neid huvitab! Kardan, et Mustjala valla inimesi polnud üldse kedagi vippide sõitu rikkuma kutsutud. Veel hullem. Minu mulje on, et president Rüütel polnud vaevunud endale selgeks tegema, millised on sadama ehitamise tagamaad, milline tegelik regionaalpoliitiline roll, milline tulevik ja mida ta üldse avab? Valge laevaga saabunud ja mustade autodega ringi kihutanud vipid ei pannud vist üldse tähele, kui ilus ja õrn on sadama ümbruse loodus, mis inimesed sealkandis elavad, kui lagunenud on Mustjala kirik (seda õnneks kõpitsetakse nüüd), kui palju oleks Tallinna Sadama abiga võinud toetada vallakeskuse korrastamist jne. Minu jaoks olid sadamast kummide vilinal minema kihutanud autod Keeduse filmis küll vägagi kõnekad, vastandudes kõige teravamalt valla viletsamate elu armetusele.

Mustjala pulmarong

Kes ei oleks kuulnud ühest Eesti tuntumast voortantsust – Mustjala pulmarongist. Tarvanpää Seltsi pillirühm on välja andnud CD, kus pooleteist minuti jooksul saab kuulda lugu “Mustjala paarisrong”. Minu andmetel on see ka kõik. DVDd Mustjala pulmarongiga müügilt ei leidnud. Kui Sulev Keedus lubas Mustjala inimestele, et ta filmib üles pulmarongi, siis loodetavasti ta seda ka tegi, tal on vastav materjal olemas  ja selle võiks ta omaette filmina kindlasti välja käia. Muidugi pole see nii “müüv” ega hoopiski nii hingekriipiv nagu Mustjala eluheidikute pihtimused, aga kultuurilooliselt on see hindamatu väärtusega. Praegu on ju veel tegijaid, kaadris olid päris noored inimesed kõrvuti eakamatega õhinal pulmarongi mängus kaasa löömas. Leian, et see on Keeduse kohus Mustjala asisema rahva ees, selline etnofilm kiiresti kokku monteerida ja vallale kinkida.

Veel enam, päriselt pole kadunud ka see maailm, millest kirjutas Visnapuu. Kui vaatasin Keeduse filmist paari Eeve ja Feliks (Eeve, muide, on mu kauge sugulane), siis tundsin, et ega suuremaa inimene saarlast alati nii väga mõistagi, selleks peaks vist nende keskel pikemat aega nende elu elama. Filmis nõmedalt itsitav Eeve on tagasihoidlik ja häbelik inimene, kes kaamerate ees kord kohmetudes, kord loomulikkust säilitada püüdes iseendaks jääda katsus. See, mis väljapoole võib tunduda rumala kihistamisena, on tegelikult sageli saarlase, vähemalt Mustjala kandi oma, olemus – ainus võimalus oma kohmetust varjata. Keeduse auks peab ütlema, et Eeve ja Feliks tulid tal üsna sümpaatsed välja ja pisut sai vaataja aimu sellestki, mida saare naise töökuseks on nimetatud. Minu pikka aega Mustjalas elanud ja seal ka surnud tädi kootud Mustjala mustriga kindaid ja õrnõhukesi sõrmikuid kannab terve meie suguvõsa siiani, kuigi tädi lahkumisest on möödas rohkem kui 15 aastat. Nii et kallid lehelugude kommenteerijad, pole mõtet Mustjala kudujate üle ironiseerida, need kindad on üks osa sellest, mis kannab sealseid väärtusi tulevikku. Niisama lihtne ongi.

Karskusliikumine

Mu ema õppis Mustjala koolis 1920. aastate teisel poolel. Tolleaegne koolielu keerles suuresti karskusaate ümber. See oli ajastu trend. Eesti Vabariik oli sündinud sõdade keerises, joomine levis ülikiiresti, sellega kaasnes ka süüfilise ja muude suguhaiguste levik. Noor riik suhtus sellesse kõigesse täie tõsidusega. Muu hulgas käivitati ulatuslik karskusliikumine, mis hõlmas riigi kõiki alamastme koole. Ka Mustjala koolis hakkas tööle karskuse ring, see ühendas koolilapsi, kellele peeti alkoholismivastaseid loenguid väga tõhusa näitlikustava materjaliga, kes uhkusega kandsid omaõmmeldud karskusembleemi ja laulsid koolide karskuse hümni. Liikumine ühendas õpilasi ka isetegevuse tasemel. Kasvas üles põlvkond, kellele lausjoomine oli enamasti ikka taunitav. Muidugi, need ajad on möödas ja tänapäeval sellist karskusliikumist käivitada oleks vist lootusetu arhaism. Aga muutunud ajas võiks ja peaks sedasama tööd tegema ka muutunud, uute vahenditega. Oleme saanud muidugi kohutava tagasilöögi 50 nõukogude aastast. Vene ajal oli ju karskusliikumine lausa keelatud – kaine peaga hakkavad karskusliikumise egiidi all kokku tulnud inimesed nagunii varem või hiljem “riigivastast panema”, sest kaine mõistus sünnitab kaineid mõtteid. Mida on praegune Eesti Vabariik ära teinud selleks, et äärealade (aga mis siin rääkida ainult äärealadest) nõrgemaid alkoholi küüsist päästa? “Mönuga vötmisest” ma ei räägigi. Maapoodide alkoholivalik on üllatavalt rikkalik ja poed lahti poole ööni. Vahepeal tekkis koguni uus mõiste “pood-baar”, et õigustada joomist poe ruumides või õues. Poodide ümber kogunevad joodikud pole üheski maakohas harulduseks. On need mahakantud inimesed? Keegid, kes elavad omas maailmas, olgu ümbrus milline tahes ja võimul kes tahes? Kas tõesti ei saa neid enam keegi aidata? Meie riigil pole tegelikult võimalik maha kanda mitte ühtki inimest, sest inimesi on meil vähe. Ja kui me tõesti neid, kes juba põhjas, aidata ei suuda – kuigi peaks proovima – , siis ärgem vähemalt tekitagem joodikuid juurde. Eesti kiire edu kipub olema nagu Peterburi linn – ehitatud nende luudele, kes alla jäid. Ma usun küll, et Mustjala sotsiaaltöötaja hoiab lastega joodikute peredel silma peal. Aga on väljendatud ka seisukohta, et tegemist on oma maailmas elavate heidikutega, kellega enam ei tasugi vaeva näha. See võib ju nii olla, aga ometi on selles suhtumises midagi variserlikku. Miks halavad mitmed ennast õigustada püüdes, et vaesed Maarika ja Tooma lapsed, nüüd saavad Keeduse filmist kõik teada, kui jubedad jotad on nende vanemad. Aga kes seda siis Mustjalas veel ei teadnud? Isegi mina, kes ma nüüd seal ainult suviti käin, teadsin Toomast ja Maarikast. Tõsi, jah, nende uksest sisse polnud ma astunud. Aga küllap oligi õige meid ka nende juurde koju lasta, sest nüüd on nende pere probleemide nägemiseks avanenud paljude silmad ja lapsi haletsevad ka need, kes neid joodikute lastena lihtsalt parastasid ja mõnitasid. Naiivne on arvata, et alles nüüd hakatakse neid lapsi koolis kiusama vanemate pattude pärast. Tean Mustjala koolis lapsi, keda kogu aeg selle pärast on kiusatud. Nad ise on mulle seda kurtnud.  

Keeduse eetikast

Keeduse filmist jääb järele mõru ja kibe maik ning seda mitte ainult traagika pärast, mida see film laob vaataja ette halastamatus realismis. Tekib ka küsimus, kas ikka nii on õige, kas nii tohib, kust läheb eetilise ja ebaeetilise piir ja kui suuri ohvreid kunsti nimel võib ja peab tooma. Mark Soosaar näiteks keelas oma “Kihnu mehe” näitamise kahekümneks aastaks, et selles esinenud tegelasi mitte solvata. Keeduse filmi puhul on väidetud, et filmi tegelasi joodeti. Pole saladus, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad vaid ka parteide juhtivad tegelased valimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma peale Keeduse ka rahvale alkoholi jaganud poliitikud. Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapude
litest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga. Värisevate kätega Eti jutustab filmis, kuidas ta varem valmistas uksi ja aknaraame. Aga kas tasuks oli pudel? Küll oleks ehitusbuumis Saaremaale praegu kunagise Eti suguseid tublisid puidutöömehi juurde tarvis!

Keeduse film ja sellega seotud võimalik ebaeetilisus on vaid üks lüli ahelas, aga lüli, mis terve ahela paljastab, seni varjatud haiguse kõigile nähtavaks teeb. Selles mõttes on iseenesest vahest vaieldava moraalsusega filmil ometigi suur mõju. Eesmärk pühitseb abinõu? Film on meid tublisti raputanud. Inimesed on hakanud rääkima asjast, millest muidu vaikitakse. Üks film on rohkem ära teinud kui kümned joomisevastased artiklid, seminarid ja konverentsid. Kahjuks kellegi inimväärikuse alandamise ja solvamise hinnaga. Kas sellega saab nõustuda? Kas see pole mitte sama ebaeetiline ja kuritegelik kui lasteporno – mõlemal juhul kasutatakse ju ära süüdimatuid? Võrdlus on kohatu juhul, kui see film need, keda päästa saab, mõtlema paneb, aitab. Miks mitte ka Toomase ja Maarika, tegelikult ju ilusad veel noored inimesed, kenade laste vanemad.

Filmi kunstilisest küljest

Film on mõjuv, samas kohati veniv ja arusaamatu, otsekui mingis tegijatepoolses jahmatuses kokku monteeritud. Tundub, et selle filmi tegemine, tegelaste valusad pihtimused ja masendav argipäev on autoreid nii šokeerinud kui ka pimestanud. Pimestanud sedavõrd, et asju näidatakse eeskätt must-valgetena, kohati absurdi ja naturalismi kaldudes. Keedus on ilmselt tahtlikult kõik vähegi kena ja iluleva kõrvale jätnud ja keskendunud ainult halvale ja kurvale. Kontrastiks kohalike õnnetusele peaks olema valge laeva motiiv. Aga see ei kujunegi kontrastiks, vaid pigem hoopis süvendavaks liiniks. Laeva peal kordub mingis mõttes Mustjala tragöödia. Köögis sebivad tumedanahalised abilised on küll saanud tööd, ilmselt väga odava tööjõuna, aga nad on selleks pidanud rändama maailma teise otsa, võõrastele hallidele vetele. Ja kui Keedus oleks roninud oma kaameraga ruumidesse, kus need inimesed laeval ööbisid, oleks pilt olnud kindlasti üpriski lohutu. Lausjoomist takistab ehk nende inimeste usk, aga viletsus on kõikjal sama. Ja ega laeval reisijadki mingid rikkurid ole. Nemadki elavad luksusest unistamise maailmas ja on vaid tõelise, troopikamerel seilava valge “armulaeva” vaeslapsed. Saaremaa väikese, madalate kadakate vahele rajatud sadama külastamine pigem süvendab kui leevendab nende inimeste masendust. Inimliku viletsuse apoteoos, mida ka juhuslikult Mustjala troostitule laadale eksinud Jonathan Austraaliast ainult rõhutada aitab, fooniks nukralt tuules lipendavad odavad riidekaltsud.

Pääsemist, troosti, lunastust pakub Keeduse filmis ainult loodus, ühinemine loodusega nende vanade mallide järgi, mis viivad saarlased tagasi oma harjunud elementi.

“Ma olen merd vaadelnud Tallinna, Toila ja Narva-Jõesuu vahel, supelnud Pärnus ja näinud laevahukku Läänemerel, aga sellist ilu pole ma enam näinud, mis avanes mu silmale Mustjala panga kõrgel kaldal…” kirjutab Visnapuu oma eespool tsiteeritud mälestustes. Lugege neid mälestusi kõik, kellele Keeduse film, tegelikult aga elu hammasrataste vahele jäänute käekäik, südamesse läks. Lugege ja tundke valu südames, mõeldes sellele, kui kergekäeliselt ja mõtlematult löövad võimu- ja rahahimus inimesed haavu looduse kaunisse ihhu: venelaste poolt tsaari ajal ja 1939.-1940. aastal ehitatud patareid Ninametsas Tagaranna külje all, pommiaugud, kaitsekraavid, raketibaasi jäänused, piirivalve lagunevad majad ja rahuaja, uue Eesti aja tekitatud jõhker-hall sadamakai või sealse kandi haprasse loodusse absoluutselt sobimatud uhkeldavate palkmajade rivid. Ning kõigi nende vahel loksumas “turistide” autod, mille akendest lendavad välja pudelid, õllepurgid, süstlad, kondoomid, toidukarbid. Mis omakorda räägivad nende, pidevas liikumises inimeste rahulolematusest ja juurtetusest. Tegelikult saaks sama traagilise filmi vahest nendestki. Mis Moolok see siis küll on, kellele peame ohverdama oma looduse, inimesed, tervise ja mõistuse? Kelle heaks?

“Vaiksel õhtul kollendava taeva all tõmbab meri enesele üle paksu kuldkollase siidvaiba. Nagu kollane koor paistab siis päälmine veekiht. Tundub, et üle selle võiks kõndida kaugele unistuste maale.” Vahest ollaksegi juba unistuste maal, ise seda taipamata, oskamata hoida selle loodust ja inimesi. Tehes sellest himude ja nõrkuste tallermaa.

Arusaadav, et Keeduse film on Mustjala rahvale šokk. Aga vahest hoopis šokiteraapia, millest palju tervemana välja tullakse ja mis aitab terveneda kogu meie ühiskonnal?

Raili Põldsaar: Viimasel ajal on külma sõja teema taas avalikus diskussioonis üles kerkinud. Võiks isegi öelda, et külm sõda on jälle “kuum”. Miks see teie arvates nii on?

Eric Sandeen: See ajastu on meist juba piisavalt kaugel. Läheb umbes kümme aastat, kuni inimesed jõuavad selgusele, mis juhtus. Külma sõja ajal ei teadnud kumbki pool, mis teisel pool toimub. Praeguses huvis on omajagu uudishimu.

R. P.: Kas viimase aja poliitikapildi arengute valguses ei tundu, et külm sõda on tagasi kui poliitiline reaalsus?

E. S.: Külma sõjaga seostub praeguses poliitilises olukorras kõige rohkem see, et USA välispoliitika eeldab alati kedagi, kelle vastu võidelda. Ühelt poolt on siin kindlasti paralleeliks praegune terrorismivastane sõda ja teiselt poolt Venemaa taassünd US-le Nõukogude Liidu mõõtu väärilise vastasena. USA liidrid käsitlevad Vladimir Putinit üha enam Nõukogude Liidu diskursuse võtmes.

Krista Vogelberg: On avaldatud arvamust, et külma sõja ja Ameerika tänase välispoliitika vahele võib paralleeli tõmmata seetõttu, et välisminister Condoleezza Rice on endine sovetoloog.

E. S.: Pigem asetaksin selle küsimuse laiemasse konteksti kui külm sõda. USA on alati võidelnud millegi vastu: näiteks narkootikumide või vaesuse vastu. Sõda kui kujund on ameerika kultuuris tugevalt sees ning see ei kao kuhugi.

R. P.: Kas külm sõda tundub nüüd, kui olete Eestis, endise “kurjuse impeeriumi” pinnal, teistsugune kui USAst vaadatuna?

E. S.: Tegelikult muidugi ei olnud Eesti meie jaoks kunagi otseselt “kurjuse impeeriumi” osa. Olite Nõukogude Liitu kistud, kuid vastu oma tahtmist, osake Nõukogude Liidust, kuid ei kuulunud päris täielikult Nõukogude Liitu. Eesti on erijuhtum, kes oli külmas sõjas mõlemal poolel.

R. P.: Võib-olla selle tõttu tunnetavad eestlased selgemalt külma sõja resonantside naasmist?

E. S.: Eesti on huvitav baromeeter. USA tunnetab seda probleemi ainult kaugvaates. Ajaloolise tausta tõttu korjate teie need signaalid üles palju kiiremini kui ameeriklased.

R. P.: Kas olete tajunud, et Eesti noored tunnetavad kuidagi teisiti nii ajalugu kui ka Ajalugu? Kas tänased noored tajuvad ennast mingi suurema narratiivi osana?

E. S.: Raske öelda. Nõukogude kogemusega põlvkonnal on tunduvalt selgem arusaam sellest, et on olemas mingi suur narratiiv. Ma ei ole kindel, kas saame sellest rääkida praeguste noorte puhul. Võib-olla on tekkimas mingi Euroopa narratiiv, kuid kindlasti ei ole Eesti noorte narratiiv Ameerika narratiiv. USA hirmutab mõnesid noori nagu hirmutab ka paljusid teisi maailmas, põhjuseks relvad, agressiivne välispoliitika, pealesuruv populaarkultuur. Meie käest noored oma suurt narratiivi ei saa, kindlasti mitte ka Venemaalt.

R. P.: Kas väidate siis, et Eesti noored elavad nii-öelda postmodernistlikus igaveses tänases, tajumata ajaloolist järjepidevust?

E. S.: Ma ei ole kindel, kas tahan seda sellisel teoreetilisel tasandil väljendada. Mulle tundub, et pigem võib rääkida mitmes mõttes ülemineku- ja otsinguperioodist, mida on huvitav kõrvalt vaadata, seda eriti USAst, suurriigist, millel on oma missioonist selge nägemus.

R. P.: Kuidas te selle Ameerika missiooni sõnastaksite?

E. S.: Meie praegune valitsus vastaks tõenäoliselt, et USA on maailma juhtriik, kellelt pärinevad tänast maailma suunavad universaalsed väärtused nagu demokraatia ja vabadus, mida tuleb lihtsalt inimestele tutvustada, et nad nägijaks saaksid ja valguse juurde tuleksid. Tegu on millegagi, mis meenutab usulist pöördumist. Kui alustasime pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakuid võitlust Lähis-Idas, siis kasutas president Bush ristisõja mõistet, mis peegeldab seda meelelaadi täpselt.

R. P.: Kas olete tajunud, et viimase kümnendi jooksul on Eestis suhtumine USAsse muutunud senise kriitikavaba imetlusega võrreldes tunduvalt skeptilisemaks?

E. S.: Tegu on loomuliku arengutrajektooriga. Sama protsessi võib märgata ka teistes endise idabloki riikides, näiteks Poolas. Kohe pärast näoga läände pööramist olid poolakad USAst sisse võetud, kuid ajapikku on suhe leigemaks läinud. Seda muutust aitab mõista nihe kultuuritarbimises. Sotsialismiajal polnud ameerika kirjandust alati kerge kätte saada, kuid loeti palju häid ameerika autoreid. Läände avanemise järel on raamatuletid üle ujutanud USAst pärit rämpskirjandus ning seegi mõjutab suhtumist.

R. P.: Kas teile ei tundu, et paljudel Ida-Euroopas oli USAst romantiline arusaam, mille nad olid kujundanud kirjanduse ja muusika varal ning mille purustas kokkupuude reaalse USAga?

E. S.: Jah, ning illusioonide purunemine jätab valulise jälje. Kui inimestel on idealiseeritud kujutelm USAst ning sealsest vabadusest ja demokraatiast, siis teadvustamine, et USAs on palju asju, mis neile ideaalidele ei vasta, on raske. USA armastamist pole just kergeks tehtud. Pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakuid tajus terve maailm ennast ameeriklastena.  Praegune valitsus on sõbraliku suhtumise hävitanud ning selle taastamine võib võtta põlvkondi.  

K. V.: Pöördepunktiks sai Iraagi sõda. Ka Eesti ajalehtedes hakkas just siis ilmuma kriitilisi artikleid ja üldine suhtumine USAsse jahenes.

E. S.: Skeptilist suhtumist kohtab kogu Euroopas, aga tegelikult ka paljude ameeriklaste puhul. Üks Ameerika demokraatia tugevusi on võimalus oma arvamust avaldada ja vastuseis võimule. Väljapoole pole tavaliselt näha, kui palju on USAs tegelikult intensiivseid debatte. Oma meelsuse väljendamised on Ameerika selle kõige paremas mõttes. Viimaste aastate kõige kurvem joon ongi olnud see, et Ameerika ühiskonnas on arvamuste paljusust summutatud, kuid praegu on see vaikusemüür murdumas.

R. P.: Kas tajute siin külma sõja paralleeli: nii McCarthy ajal kui ka praegu on püütud eriarvamusi summutada ning üldises eksistentsiaalse hirmu õhkkonnas nõustuvad inimesed ise oma õiguste, kaasa arvatud arvamuse avaldamise õiguse piiramisega, hakates ennast ise tsenseerima.

E. S.: Ma ei ole kindel, kui kaugele võib selle paralleeliga minna. Kindlasti juhtus midagi sellesarnast otsese reaktsioonina 2001. aasta septembri terrorirünnakute järel. Näiteks käis siis diskussioon akadeemilistes ringkondades, kuid paljud inimesed eelistasid vallandunud hirmu- ja patriotismilaines tõesti vaikida. See, mida inimesed väljaspool USAd tihti ei adu, on ameeriklaste pikk traditsioon, käsitleda ennast kui vaikivaid tunnistajaid. See on üks ameerika religioossuse väljendusvorme. Näiteks Wyomingi osariigis Laramies, kus on Dick Cheney kodukoht ja kus on hääletatud vabariiklaste poolt kõikidel presidendivalimistel Johnsonist peale, on 2002. aastast alates kahel päeval nädalas toimunud vaikivad rahumeeleavaldused. See on vaid üks näide vaiksetest, kuid selgelt oma meelsust väljendavatest aktsioonidest, mis on osake Ameerika traditsioonist. See on parim Ameerika, südametunnistuse Ameerika.

R. P.: Just selliseid nüansse kipuvad unustama need, kes tõmbavad pealiskaudselt paralleele USA ja Nõukogude Liidu vahel. Nende riikide kergekäeline samastamine on omamoodi ajalooline mäluauk. Külmast sõjast rääkimine aitab loodetavasti seda viga parandada. Kas teile ei tundu, et üks põhjus, miks võrdlema kiputakse, on Ameerika praeguse välispoliitilise joone manihheistlik iseloom?

E. S.: Juba USA ajaloolise tausta tõttu võib siin selgelt näha manihheistlikku enese vastandamist demoniseeritud teisele. Siiski, mulle tundub, et üks põhjusi on ka see, et praegune valitsus otsib tänasele situatsioonile ajaloolist paralleeli. Alguses kasutati selleks Teist maailmasõda ning defineeriti käimasolevat sõda kui õiglast ja võidukat võitlust ühise vaenlase vastu. Seejärel kerkis esile külma sõja teema, hakati rääkima
suurest ja vääramatust vastasseisust, rõhuasetusega sellel, et oleme sarnase konflikti juba ükskord võitnud ja võidame jälle, ilma et peaksime selle nimel ohvreid tooma. Nüüdseks oleme jõudnud Vietnami sõja juurde ning see pole meeldiv paralleel, sest Vietnami sõda on ainuke sõda, mida USA pole võitnud. Paistab, et Vietnami sõja paralleeli toel otsitakse uut keelt leidmaks strateegiat vägede väljatoomiseks Iraagist. Tegelikult puudub konsensuslik arusaam, mis siiski Vietnamis juhtus. Paljud vabariiklased näevad Vietnami kui lõpetamata tööd ning usuvad, et USA oleks võinud võita, kui ta oleks võitluse lõpuni võidelnud. Demokraadid väidavad, et kogu Vietnami sõda oli viga ning lahkumine ainuke asi, mida USA teha sai. Need arusaamad mõjutavad seda, kuidas praegu mõeldakse Iraagi küsimusest.

R. P.: Seega näeme poliitikas pidevat ajalooliste narratiivide tagasitulekut?

E. S.: Usun küll ja viimastel aastatel oleme liikunud Teise maailmasõja juurest külma sõja ja sealt omakorda Vietnami juurde. Külm sõda ei ole sellest laiemast poliitilisest mustrist kuhugi kadunud ning võib taas esile kerkida mingite (uute) kriiside selgitamiseks, puudutagu need siis Iraani või Venemaad.

R. P.: Kui Vietnamist on saanud domineeriv narratiiv praeguste sündmuste mõistmiseks, siis kas ei võiks sellega kaasneda ka laiem ajaloolise mälu väärtustamine. Ameerika ühiskond on alati vaadanud tulevikku ja mitte tagasi, kuid ehk aitavad sellised traumaatilised kogemused laiemalt teadvustada seda, et vähemalt aeg-ajalt on kasulik mäletada minevikku, et tehtud vigu mitte korrata.

E. S.: Olen viimasel aastal kuulnud ühte Mark Twaini tsitaati sagedamini kui viimase kümne aasta jooksul: nimelt, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Kindlasti mõtlevad mõned inimesed ajaloole rohkem. Kuid, nagu isegi ütlesite, ameeriklased kalduvad mõtlema tulevikule, mitte minevikule, ja ma pole kindel, kas ühiskond on valmis ajaloost õppima.

15. mail esitleti Tallinnas Soome suursaatkonnas läänemeresoome keeleatlast “Atlas Linguarum Fennicarum” (ALFE), mille I köitele (2004) lisandus nüüd II köide. Atlas, mis hõlmab kogu läänemeresoome keeleala, on tõeline suurteos nii oma formaadilt kui sisurikkuselt ja selle tähendus ulatub kaugele üle meie keeleala või riikide piiride. Nii nagu kaart aitab orienteeruda maastikul, tuleb keelekaart appi keelemaastikul. Keeleatlase kaartidelt ei otsi me muidugi jõgesid ega mägesid, vaid jälgime sõnavara, muutevormide või häälikujoonte maa-alalist esinemust ja levikut. Levikualasid markeeritakse kaardil harilikult eri värvide, viirutuste või eraldusjoontega, üksiknähtusi aga kujutatakse enamasti mitmesuguste tingmärkidega (nagu juures asuval illustratsioonil). Kogu see märkidesse kontsentreeritud informatsioon seletatakse sealsamas kommentaarides.

Läänemeresoome keeled. Läänemere järgi nime saanud läänemeresoome keelerühma loetakse traditsiooniliselt seitse keelt: soome, karjala, vepsa, vadja, isuri, eesti ja liivi. Et keele ja murde vaheline piiritõmbamine pole alati kerge ega ühene, on ALFE kaartidel eraldi välja toodud veel Aunuse (karjala), lüüdi(karjala), põhja- ning lõunaeesti murdeainest. Nii laiaulatuslikku ja andmerikast sõnavarakogu, liiati kaartidel nägelikustatud levilatega, pole seni meie keelerühma kohta kasutada olnud. Atlase abil on hõlpsam jälgida sõnade ja vormide sarnasusi või erinevusi kogu lähisugukeelte alal, tuvastada keelekontakte ja laenusuhteid.

Teose sünd. Keeleatlase koostamise idee käidi välja 1979. aastal Petroskoi sümpoosionil ühes Euroopa keeleatlasest tõukunud vestluses. Soome-Nõukogude ühisprojektini jõuti 1985. aastal ja tegeliku tööni 20 aastat tagasi, s.o 1987. aastal. Rahvusvaheline koostööprojekt on tuginenud kolmele tuntud teadusasutusele: Kodumaa Keelte Uurimiskeskusele (Helsingi), Eesti Keele Instituudile (Tallinn) ja Venemaa Teaduste Akadeemia Karjala teaduskeskusele (Petroskoi). ALFE peatoimetaja on Tuomo Tuomi, eestlastest kuuluvad toimetajaskonda Arvo Laanest, Helmi Neetar, Vilja Oja ja Tiit-Rein Viitso.

Atlas kui teos. Kolmeköitelisena kavandatud teose (III köide ilmub lähiaastail) iga köide hõlmab ligi 300 kaarti koos kommentaaridega, nii kaartide loetelu kui ka legendid on esitatud soome, eesti, saksa ja vene keeles. Atlasesse on koondatud 318 mõiste kohta kogutud keelematerjali, mis on kaartidel tähistatud erinevate sümbolitega. Siinkohal näitena esitatud kaardilt on näha, kuidas nimetatakse kartulit eesti murretes ja meie sugukeelis. Saksa Kartoffel-sõnast on pärit eesti kartohvel, kardul(as), tuhel ja soome kartohveli, vene keele vahendusel ka vepsa ja lüüdi kartofel(a), ent leidub veel niisuguseid omasõnalisi tõlgendusi nagu eesti maaõun või maaubin, soome kagumurrete maaomena, vadja maamuna, pirnist lähtunud soome läänemurrete päärynä ja peruna või naerist lähtunud liivi maana’grõz. Soome idamurdeis levinud potaatti toob ehk meelde inglise potato, ent pärineb siiski rootsi keelest (potatis). Nimetuste varieeruvus viitab selle, et meie kartulikasvatus on XVIII sajandil saanud mõjutusi mitmelt poolt. Ühelt teiselt näitekaardilt paistab, et see vingerdaja, mis soome, karjala, isuri ja vadja keeles on mato (mado) ja põhjaeesti keeles madu, on Põhja-Eestis tuntud ka kui rästik, nõel- ja madu-uss, saartel küü – nagu soome kyykäärme ning lõunaeesti keeles siug; meie uss-sõnaga näikse seltsivat liivi uisk ja uuiska, vepsa zmei ja smija on aga võetud vene keelest (zmeja). Teises köites on näiteid muu hulgas sugulussõnavarast ning võimalik keeliti uurida, kus esineb isavenna tähenduses onu, oni, lell või onkel, kus setä, eno või däädä, millistes keeltes on levinud õde, sisko, sisar, sõsar või syster, kus on tuntud pruut, mõrsja, morsian, nuorikko, noorik, antilas või knägin. Vahelduseks võib olla huvitav jälgida ka tähenduste erinevusi. Näiteks selgub mahl-sõna puhul, et kui üldiselt tähendab see lehtpuude tüves ringlevat vedelikku, siis põhjasoome murdeis tähendab see ka puumähka, karjala keeles aga nii paksu verd kui ka tatti.

Lüli traditsioonide ahelas. Läänemerelaste keeleatlas ei ole ilmunud juhuslikuna ega tühjale kohale, vaid sel on auväärne eellugu. Prantslaste murdeatlasest (1902–1910) innustunud Andrus Saareste juurutas keelegeograafilist meetodit juba oma doktoritöös “Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes” (1924). Seejärel suutis ta koostada “Eesti murdeatlase” kaks mahukat vihikut (1938, 1941) ja hiljem Rootsis “Väikese eesti murdeatlase” (1955). Et nendel kaartidel on esile toodud eeskätt eri mõisteid tähistavaid murdesõnu (nt kohitsemata sea kohta kult, kunt, pahru, ups, utt jt), võib selles näha omamoodi eeltööd tema neljaköitelisele mõistelisele sõnaraamatule. Varasemaid keelekaardistusi on ette näidata teistegi keelte kohta. 1940. aastaks jõudis Lauri Kettunen avaldada oma kapitaalse soome murrete atlase, D. Bubrihhi, A. Beljakovi ja A. Punžina koostatud karjala keele murdeatlas valmis 1956. aastal Petroskois ning ilmus 1997 Helsingis.

ALFE seisukohast sai otsustavaks asjaoluks, õigemini eeskujuks, Euroopa keelte atlase “Atlas Linguarum Europae” (ALE) koostamine, millega tehti algust 1975. aastal. Selles 51 riiki ja 22 keelerühma keeli ühendavas suurväljaandes on väärt kogemusi omandanud nii eesti, soome kui karjala lingvistid, kusjuures eesti murrete ja lähisugukeelte eest on hea seisnud needsamad Arvo Laanest, Helmi Neetar, Vilja Oja ja Tiit-Rein Viitso.

Lõpetuseks. Keeleatlased on eelkõige väärtuslikud andmekogud keeleteadlastele, kuid mitte ainult seda. Keelekaartide andmed kõnelevad meile kõigile ka meie asustusajaloost ja kultuurisuhetest, nii kultuurilaenudest kui nende levikusuundadest. Asjahuvilised peaksid aga neid põnevaid köiteid ilmtingimata ise lehitsema, et need lehitsejaile ahhaa-elamusi ning isiklikku avastamisrõõmu pakkuda võiksid. Kuuldavasti leiduvad mõlemad köited juba Eesti Keele Instituudis ja Eesti Raadios, aga küllap ka suuremates raamatukogudes. Kogu atlases peituva rikkaliku keeleainestiku kättesaadavaks tegemine CD-ROMil ja/või Internetis tuleb päevakorda kohe pärast kolmanda köite ilmumist.

Arujärve argumentatsioon toob aga silme ette pelgalt pildikesi Mihhail Šeinmani 1963. aastal eesti keeles ilmunud raamatukesest “Paavstlus” või siis Gennadi Gerodniku pamfletist “Vend Vahindra”. Esimene ründab katoliiklikku kristlust, teine aga budismi. Kõik nad – Šeinman, Gerodnik, Arujärv – kritiseerivad tegelikult aga ikkagi ühte ja sama vastast, nimelt jõudu, mis pooldab ühiskonnaprobleemide lahendamisel toetumist “metafüüsilisele ja  mütoloogilisele mõtlemisele: läbipaistmatule, pimedale mõtteviisile…” .

Arujärve meelest tuleks “toore jõu ja religioosse metafüüsika topeltpaketile” ning “kroonukristlikule ja patriarhaalsele mõtteviisile” eelistada hoopiski metafüüsika kõrvalejätmist ühiskondliku elu korraldamisel. Öeldes, et “See toetub konkreetsest usundist märksa vanemale kogukondlikule solidaarsusele ja elutarkusele, mis annab inimeselt inimesele praktilise teadmise, et (näiteks) varastada ja valetada ei ole otstarbekas”, unustab Arujärv esiteks tõsiasja, et Eesti ühiskond juba toimibki nii. Religioonil ei ole meie riigis ei riiklikku, ühiskondlikku ega sisuliselt ka kogukondlikku moraalinormide ega ka -nõuannete andja rolli. See on sisuliselt muutunud “sektantlikuks”. Kui riigivõim või avalikkus tahavad aga midagi teada ühe või teise nähtuse eetilisuse või üleüldse tähenduslikkuse kohta, siis pöördutakse kas Tartu ülikooli semiootikute või sama asutuse eetikakeskuse poole. Võib vaid oletada, et viimased toetuvadki konkreetsete usundite asemel kogukondliku elu solidaarsusele.

Iseasi, kas see muidugi mõnest usundist vanem on. Iseasi, kas eetika üleüldse saabki mõnest usundist vanem olla… Ja mis veelgi olulisem – kui eetika peaks Arujärve meelest toetuma nimetatud solidaarsusele ja elutarkusele, siis millele ta toetub? Kas mitte meelevaldsetele otsustele? Loomulikult võib vaielda universaalse moraali olemasolu üle, kuid ometi on selge, et inimühiskonnad pole mitte asjata püüdnud ankurdada oma moraali igavikuga seostavatesse printsiipidesse. Vastasel juhul on tulemuseks moraali väänamine mingiks kommunismiehitaja moraalikoodeksiks – meelevaldselt konstrueeritud, ajalisi poliitilisi sihte taotlevaks inimhulkade manipuleerimise tehnikaks.

Sisuliselt on selline ka Eestis valitsev moraal. Jättes üleüldse kõrvale kõikvõimalikud JOKK-mentaliteedi näited, ei esinda ju sisuliselt isehakanud eetikakeskus ka mitte midagi muud kui ühe huvigrupi suunatud propagandat. On veider, et Arujärv seda märgata ei taha, sest tegelikult on ju säärane eetikakeskuse või teadlaste rühma arvamusel põhineva moraali võidukäik Arujärve poolt propageeritud metafüüsika kõrvalejätmine ning Arujärvel ei tohiks olla mingit põhjust kurtmiseks…

Loomulikult ei ole selles mitte midagi taunimisväärset, et Evi Arujärvele ei pruugi mõni konkreetne religioosne institutsioon mokkamööda olla. Samas on tõepoolest hämmastav, kuidas ta räägib “Sõna pimedast kultusest”, märkamata, et ta ka ise ei tee muud kui propageerib Sõna pimedat kultust. Antud juhul on selleks Sõnaks siis ülalmainitud materialistlik ateism ning selle meelevaldne, suvaliste inimeste tujust sõltuv pseudofilosoofiline kompilatsioon.

Arujärve vaevav metafüüsika kõrvalejätmise vajadus (Võiks muidugi küsida: kui jäetakse kõrvale metafüüsika, siis kuidas see käib? Kas vanade, läbiproovitud vahenditega, mille puhul ei jäetud kõrvale mitte miski abstraktne vaid ikka keegi konkreetne?) tõstatub paratamatult küsimuse, kas metafüüsikata laheneksid siis Arujärve kirjeldatud ühiskondlikud probleemid (ebamoraalsus, kuritegevus jms) ja paradiis tuleks maa peale?

Kardetavasti tuleb sellele küsimusele vastata lihtsalt tõdemusega, et inimolend on oma avatuses nii heale kui halvale määratudki jääma kannatama selle maailma hädasid. Paradiisi siin ilmas ei tule ning seda ei too meile lähemale ka püüded eitada oma loomuliku olemuse mõnda aspekti. Metafüüsika “kõrvalejätmine” ei lahenda mitte midagi, vaid toodab ainult vildakaid inimesi.

Metafüüsikaga arvestamine jätab seevastu aga ühe varuvariandi lahti, annab ühe võimaliku tähendustasandi inimmõistusele juurde ning aitab meil kõigi raskuste kiuste siiski inimeseks jääda. Ateistidele või agnostikutele võib see tunduda muidugi veider, kuid – ilma reliikviata ei saa nemadki läbi… Maailma pole võimalik mitte iialgi nii ära seletada ja läbi valgustada, et kõike saaks selgitada ateistlik-positivistlike argumentidega. Naiivne usk sellesse on aga uskumatult tugev.

Samas oli näha, kuivõrd tugevalt elasid kohalikud inimesed siiamaani romaani ja tegelikkuse vastuolu järellainetuses. Mulle, kes ma Gotlandil ei ela, mõjus see selgitustöö pisut häirivalt, kuna ma ei tajunud romaani tegelaskujude prototüüpe sugugi olulistena. Mu noorpõlve lugemise valguses oli tegu pigem inimolemise, inimese kui “sotsiaalse looma” varjukülgede üldistusega ning tegelaskujusid oli kasutatud nende üldistuste tegemisel.

Kuulun nende väheste eestlaste hulka, kes on näinud Kõusaare “Magnust”. Suhtun minagi filmi pooldavalt – Kõusaar suudab filmitegijana kindlasti palju mõjuvamalt kõnetada kui romaanikirjanikuna. Hoolimata filmi mõningatest nõrkustest (ajuti rabedast ja plakatlikust dialoogist, mõningasest staatilisusest ning liialt osutavast moraalist), on osatud väga asjakohase ja valusalt puudutava sõnumi edastamiseks luua vajalik atmosfäär. Eesti filmidele omane aeglus muutub siin kohati lausa sugestiivseks, atmosfäär meenutab aeg-ajalt Lynchi filme, kusjuures selline paralleel ei häiri, kuna ei mõju filmitegijate suunatuna. Operaatoritööd (poolakas Pawel Sobzyk) on varemgi kiidetud, kuid ka näiteks filmi muusika on hästi valitud (paraku nägin filmi vaid korra, seega pole muusika autor(id) meeles). Paljud stseenid ja kaadrid paistavad silma hoolika läbimõeldusega. Kindlasti sukeldub film ääretult olulistesse teemadesse: perekonna kui institutsiooni lagunemisse, tarbimisühiskonnas kasvavasse apaatiasse, inimeste suutmatusse omavahel rääkida jne. Filmis on suudetud olla korraga poeetiline, sotsiaalne ja psühholoogiline ning näiteks sotsiaalsus ei tähenda siin mingit ebamäärast “kriitilisust”, vaid filmi vaadates peaks igaüks aru saama, et lastesaamine ei taga veel rahvuse säilimist – positiivsest iibest palju olulisem tundub siiski olevat juba sündinute kasvatamise viis.

Seega – kui vaadata “Magnust” viisil, nagu ma kunagi lugesin ja mõistsin Sven Delblanci romaani, s.t unustada kunstiteose võimalikud seosed nende sündmuste ja inimestega, millest kunstiteos tõukus, siis on kindlasti tegemist õnnestunud teosega. Kõusaare rahutu ja ambitsioonikas vaim on leidnud filmikunstis endale sobiva meediumi.

Kuid “Magnuse” vaatamine tekitas kindlasti küsimuse just fiktiivse loo ja päriselt juhtunu seostest, sest sellest sai ju alguse kõnealuse teose avalik lugu. Suur osa eestlasi saigi “Magnusest” teada tänu sellele, et see kohtusse anti.

Olen muidugi täiesti nõus Eesti Kirjanike Liidu esimehe Karl Martin Sinijärvega, kes kirjutas Postimehes (5. mai 2007), et “ühe inimese probleem ühe filmiga ei tohiks anda ainest avalikule vaimuhukkamisele. Mitte kuidagi ja mitte mingil juhul.” On ääretult kahetsusväärne, et inimestelt on võetud otsene võimalus filmiga tutvuda ja oma seisukoht kujundada. Seda enam, et seadusepügal on selliste juhtumite hindamiseks reeglina ikkagi liiga jäik. Arutanud asja oma kolleegi Märt Väljatagaga (kes pole filmi näinud), jagan tema seisukohta: “Kohtu sekkumine seal, kus võiks piisata kõlbelisest või kriitilisest halvakspanust, on kuidagi paternalistlik – inimeste eneste hindamisvõimet alahindav. Juriidiliste kaasustega kaasneb veel see asi, et nad ei tunnista vahevarjundeid (jäädakse kas süüdi või mitte), ja nende põhjal vormuvad samas üldised reeglid.” Jah, praegusel juhul on potentsiaalsetelt vaatajatelt võetud võimalus ise otsustada; film tundub olevat süüdi, ilma et arvestataks kõiki neid võimalikke vahevarjunditega arvamusi, mida selle avalik esitamine võiks tekitada.

Seega ei räägigi ma siin niivõrd filmist või selle tasemest (mida mina kindlasti kahtluse alla ei sea), vaid pigem praeguse olukorrani välja juhtinud psühholoogilistest aspektidest; tõsiasjast, mille kohaselt ei saanud ma üle tundest, et emotsionaalselt tunduvad filmi keelustamist taotlenud inimese ajendid täiesti mõistetavad. Kui “Magnuse” näitamise keelustamisel lähtuti sedastusest, mille kohaselt riivab film eraisiku puutumatust, siis minu meelest võib asi hageja seisukohast veelgi hullem tunduda.

Peab alustama sellest, et kuigi film räägib loo ühest poisist, kes igatseb oma vanemate armastust ning sooritab seda saamata enesetapu, tuleb nõustuda Merit Kasega, kes väidab 21. mai Postimehes: “Ehkki filmi sünopsis annab aimu, et keskmes on endalt elu võtnud poisi lugu, on see tegelikult tema isa film.” Jah, asjast huvitatud teavad, et Mart Laisk mängib iseennast või vähemalt lähtub näitlemisel kogemustest, mis on sarnased filmis esitatavatega. Ta teeb seda hästi, teatud sordiinialuse säraga, rahuliku bravuuriga. Kui lähtuda vaatajatest, kes ei tea midagi taustast, prototüüpide dilemmast, siis saavad nad filmi lõpuks usutavasti ikkagi aru, et Mart Laisk lähtub iseenda elust. Vormiliselt on “Magnus” lausa üllatusliku osavusega lahendatud: lõviosa filmist kulgeb fiktsioonina ning alles lõpus pööratakse dokumentaalse võttega vaatenurka. Lahendust võib pidada lausa meisterlikuks – võõritusefekt võib avaldada tugevat mõju isegi siis, kui kogu taust (Mart Laisa taust, kohtukeiss ja muu) teada.

Kuid probleem avaldub tõsiasjas, et Mart Laisk on filmi kesksete kujude seas ainuke, kelle rollis on otseseid sarnasusi tema elus juhtunuga. Tõsi, kogu filmi tegelaskonda silmas pidades ei jää ta ainukeseks omataoliseks. “Magnuses”, kust leiab mitmeid mõnusa huumoriga pikitud ja värvikaid kõrvaltegelasi pakkuvaid kohti (näiteks stseen kahe kurttumma ja naerva prostituudiga), teeb väikse, kuid huvitava rolli multimees Aapo Ilves, kes samuti tundub suuresti mängivat iseennast. Kuid Ilvese roll ei ole filmis keskne. Kesksed tegelased on lisaks Mart Laisa isale tema poega mängiv Kristjan Kasearu ning tema ema mängiv Merle Jääger. Vähemalt Eesti kontekstis on mõlemad, aga eriti Jääger, tuntud esinejad.

Jääger suudab talle eraldatud lühidavõitu ekraaniajaga teha poisi emast tõelise koletise. Tänapäevasemalt väljendudes on tegu tõelise bitch’iga. Kui kogu film jääks selgelt fiktsiooni raamidesse, võiks seda rollilahendust nimetada groteskseks. Kuid kui eeldada, et filmi aluseks on päriselt aset leidnud sündmused, siis ei teki emotsionaalselt kahtlusi, miks ema prototüüp on püüdnud kasutada kõiki seaduslikke vahendeid filmi keelamisel – isegi juhul kui filmi tegijad väidaksid, et mingit ema prototüüpi pole olemaski. Poisi emale pole antud võimalust ennast üle mängida, ennast filmis kõrvalt vaadata, enda südametunnistust kunstiliste vahendite abil kergendada. Kahtlemata on Mart Laisa osatäitmine sümpaatne ja julge, ükskõik millised olid ka tema ajendid. Tundub, et ta on valinud tee juhtunut mitte eriti ilustada, rääkida ära tõde. Kuid ikkagi jääb see Mart Laisa tõeks ning ükskõik kui vastuvõetamatult või vastutustundetult tema lapse ema ka ei käitunud, pole temal sarnast võimalust oma käitumist üle vaadata, seda kunstiliselt fikseerida või filtreerida. Kõusaare film mõistab ta hukka, selles pole kahtlust. Ema pole karakter, vaid tüüp – hoolimatu ja edujanuse tänapäeva naise õõvastav karikatuur. Olen täiesti nõus Kadri Kõusaarega, kui ta peab absurdseks mängufilmi käsitlemist dokumentaalfilmi loogika alusel, kuid ometi põhineb osa filmi võlust selle loogikaga mängimisel ja mitte ainult pelgal mängimisel, vaid võimalusel käsitleda Laisa lõpumonoloogi mängufilmi muundamisena dokumentaalfilmiks. Olgu, viimases lauses väljendub asja absurdsus: kui poleks teada “Magnuse” seotus päris-eluga, siis võiks filmi lõpupööret pidada rahulikult puhtalt vormiliseks mänguks, mille eesmärk süvendada sõnumi efekti – “see võib juhtuda ükskõik kellega meist”.

Kordan, et nõnda keerulise ning kihilise küsimuse käsitlusel ei tekiks valestimõistmist: ma ei näe siiski mingit põhjust ega tolku filmi kohtulikul keelamisel. Just sellise käitumisega süveneb võimalus, et “Magnust” nähakse üha enam kui päris elust tõukunud lugu n
ing filmi tegijate sedastus lõputiitrites, mille kohaselt kõik tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik, ei veena suuremat osa vaatajaist. Tuleb ju tunnistada –  teadmine, et fiktsioon on päris-eluga niivõrd sügavalt seotud, teeb “Magnuse” palju põnevamaks.  Pealegi, kuigi on enesestmõistetav, et kindlasti ei saa päriselt juhtunud ja filmis näidatu vahele tõmmata üksühest võrdusmärki, ei mõju sõna “juhuslik” siinses kontekstis veenvana. Emotsionaalselt võib hageja tunda, et see film võib ta karjääri ja elu uppi keerata, kui mitte hävitada.

Seega tundub, et tegu on ikkagi erandliku juhtumiga. Kui ühelt poolt saab – ja tuleb –  argumenteerida, kuidas kohtuliku keelamisega on loodud ohtlik pretsedent, mis võimaldab üksikisikul, kes tunneb, et mingi loominguline teos räägib temast sobimatul kombel, nõuda kõnealuse loomingu keelustamist. Teiselt poolt mõjub aga pretsedendina ka Kõusaare enda film – ohtlikult lähedal päriselt juhtunule.

Keeruline ongi see, et kui unustada kogu see prototüüpide dilemma, filmis kujutatu võimalikud seosed päriselt juhtunuga, võib “Magnust” pidada lihtsalt noore filmitegija tugevaks debüüdiks. Tuleks siiski võimaldada ikkagi filmi näitamine ja mitte ainult selle pärast. “Magnus” oleks õige vahend ja taust vahetada jällegi kord mõtteid elu ja kunsti vaheliste piiride ning nende ületamise, hülgamise või eiramise võimaluste üle, vastasel juhul hakkab “Magnuse” kohtulik s(t)aatus tirima meid enesetsensuuri maailmast tsensuurimaailma poole. Esimene on teisega võrreldes palju plastilisem ning jätab hulgaliselt lähenemis- ja pagemisvõimalusi. Kohutavalt kahju on muidugi ka sellest, et “Magnuse” sisulised teemad võivad tekkinud olukorra tõttu kergesti tagaplaanile jääda – jututeemaks nr 1 kujuneb tegelaskujude prototüüpide küsimus. Karuteene filmile.

Ning “Magnuse” ema prototüübile: filmi keelamine selle tekitatud probleeme ei lahenda.