rahvusteadused

Autorid on oma tööde kohta kirjutanud järgmist:

Karel Koplimets
“untitled”
2008-2009

Seeria tegeleb vuajerismiga, püstitades küsimuse, miks peaks keegi avalikus kohas oma ihu paljastama või vahekorda astuma. Näiteks võib kihla vedada, et Tallinnas ei ole ühtegi natuke staazhikamat taksojuhti, kes ei oleks olnud sunnitud pealt nägema intiimset stseeni oma tahavaatepeeglist. Taksojuht on justkui klassikaline vuajerist, aga samas ka süütu pealtvaataja, sest vaatemängu pakkuja on asjade käigust täielikult teadlik ning üldjuhul ka naudib enda vaatamist/tähelepanu.
Tegemist ei ole niisiis enam vahelejäämise põnevusega ja sellest tuleneva erutusega. Millega siis ikkagi tegu on, jääb juba vaataja otsustada.

Taaniel Raudsepp
“Maskuliinne”
2008-2009

1) (F)akt
Aktifotod on nüüd valmis. See on fakt.
Avamisakt leiab aset kolmapäeval kell viis EKA galeriis, ka see on fakt.
Pildistamisakte panid toime Sigrid Viir, Karel Koplimets, Johannes Säre ja Taaniel Raudsepp, kui lisada veel üks fakt.
Juhendas Tanja Muravskaja – jälle fakt.

You are so Fucked ütles valge jääkaru.

2) “Session 3”
“Photo session is a session that we can do if we want to do.”
 Nurse with wound, ROCK’N ROLL STATION 1994

Seekordse sessiooniga püüdsime välja selgitada, kes on tugevam – kas objekt või objektiiv. Tulemus ei ole aga siiani selge, kuna selle vaidlustas nii üks kui teine. Mõlemad osapooled keelduvad toimunut kommenteerimast, viidates käimasolevale kohtuvaidlusele. Püüame peatselt korraldada uue sessiooni. Seniks palume kõigilt kannatust.

Fotolabori juhataja

* Johannes Säre
2008-2009

Ma lähenen oma tööle kui suurele apsakale. Alguse sai kõik tahtmatust topeltsäritusest, mille tulemusena jäi tselluloidile konkureerima kaks täiesti erinevat temaatikat – munadepüha reportaaž ja aktifotode seeria.
Kummalisel moel hakkasid need üksteist koheselt täiendama. Äärmiselt külmades toonides, kergelt alasäritunud koosistumise peal lainetavad soojad ja pehmed naiskeha kurvid, mis looklevad autori sugulaste ning koera vahel. Naisefiguurid loovad sidemeid nii toiduvaagnate kui ka vahepeal pildistatud Mustamäe korrusmajadega, muutes seeläbi nende olemuse ja ilme kordades lõbusamaks ja andes seejuures neile justkui kinolinaliku mõõtme.

See kõik serveeritakse vaatajale ühe suure popurriina, omakorda ühe suure kinolinana, millel hargnevad korraga lahti kaks jutustust. Tehes seda samaaegselt, võistlevad nad vaataja tähelepanu eest ning on sunnitud sama koostöötama ning üksteist täiendama.

* Sigrid Viir
“Vastasseis”
2008-2009

Fotoseeria tegeleb vaatamisega nii perekonna siseringis kui ka laiemalt.
See, mis on “lubatud” võõrale pilgule, pole loomulik perekonna siseselt.
Seksuaalsus muudab loomuliku ebaloomulikuks.

(f)Akt – fakt on see, et akti saab interpreteerida väga mitmeti. Fakt on see, et mind ei huvita alasti keha esteetiline kujutamine. Fakt on seegi, et prantsuse esileedi aktifoto müüdi 2008 aprillis korraldatud oksjonil 900 000 EEKi eest.

Näitus jääb EKA galeriis avatuks 23. jaanuarini.

Stilist Ester Kannelmäe ja moefotograaf Laura Kallasvee moodustavad kokku Eesti mõjukama tüdrukuteduo, kes levitab järjekindlalt ilusa elu sõnumit: reklaamidel, ajakirjades, raamatus ja nüüd ka Rotermanni kvartali vabaõhu galeriis. Nad on kaks julget rüütlit, kes võitlevad selle eest, et meie ümbrus oleks ilusam, stiilsem, värvilisem – kuid seda kõike intrigeerival ja vürtsikal moel.

Raamat „Kirg. Toit”, mille Laura ja Ester on just koos Margit Hakomaaga valmis saanud, on hõrk amps. Selles projektis ristub popkultuur ja camp toiduteaduse ning armukunstiga. Pildid on plakatlikud ja puhtad, steriilselt valges maailmas elavad kaks kaunist modelli koos toonust tõstvate tomatite, peetide ja muu söödavaga. Näitus „Kirg. Toit“ on kõigile tasuta uudistamiseks 15. jaanuarist kuni 15. veebruarini.

Remo Savisaar on kindlasti üks andekamaid uue põlvkonna loodusfotograafe. Nende hingematvalt ja hingekriipivalt ilusate piltide puhul on vaimustushüüded garanteeritud. Kogu seda maailma – olgu modellideks siis möllavad rebasekutsikad, mõttesse vajunud händkakk või kõige tavalisem võilill – on tabatud erakordse tundlikkusega.

Rotermanni platsi ääres on alates 16. veebruarist kuni 15. märtsini imetlemiseks paremik Remo värskelt ilmunud raamatust „Loodus kutsub“.

15. jaanuarist – 15. veebruarini Laura Kallasvee ja Ester Kannelmäe näitus „Kirg. Toit“.

16. veebruarist – 15. märtsini Remo Savisaare „Loodus kutsub“.

Lisainfo: Tanel Veenre, +3725295401

Sel reedel täituvad VEDELIKUGA esmalt klaasitud raamid teatri fuajees. Raamide täidiseks on viimaste aastate läbivaade: valitud lehti numbrist “International” (2006), Mooste kollazhilaagrist (2007) ning värskest ajakirjast “Moe-eri”(2008).
Seejärel täitub teatrimaja: trepihall ja Teatrikohvik VEDELIKU liikmete, tegutsemise, muusika, paukude, liikuvate piltide ja vitriinidega.

Kell 14-15 näituse avamine teatri fuajees, muusikaline maailmaesiettekanne, sõnavõtud, “Kaduviku väljak”; kell 17-18 teatrikohvikus Vedeliku audiovisuaalne programm, muuhulgas tasuta kultuurireis Austriasse; kella 21 päeva lõpuni “Vedelikfest”, nädalalõpualgus Vedelikuga

Etendus pakub värsket lähenemist mitmekülgse kunstniku Adamson-Ericu (1902-1968) isiksusele, eneseotsingutele ning kunstist kõnelemise võimalustele laiemalt. Aimu saab ka 20. sajandi keerulistes poliitilistes oludes üles kerkinud inimlikest paradoksidest. Kahest vaatusest koosnevat etendust mängitakse Adamson- Ericu muuseumi 25. juubelinäituse “Kunstisisesed dialoogid ajapeeglis” teoste keskel.
 
Dramatiseering kätkeb endas samuti probleemipüstitusi, mis pakuvad huvi tänasele noorele põlvkonnale. Puudus ju Adamson-Ericulgi  kindel ettekujutus, millist suunda valida, oma kunstnikuteed alustades. Esialgu andis kindlust juurde pelgalt väline enesemääratlemine. Saavutanud edu, meenutab Adamson-Eric taolist imago´le rõhumist sümpaatse muigega: “Õieti polnud sõnal kunstnik minu sõnaraamatus tookord enam kohta kui praegu, olgugi, et mul siiski sametist kuub, kandsin kõrvahabet ja tõesti kõrvarõngast. Mis kõrvahabemesse puutub, siis oli see neil pärastsõja- aastatel kaunis moes /…/. Oma habememoe ja mõndagi sinna juurde või sedalaadset sain ma õieti ühest Monte-Christo seeria filmist /…/ .” Taolisi mõtisklusi ning äratundmisrõõmu, et me pole ainsad, kel aeg-ajalt elulisi takistusi ületada on tulnud, pakub etendus veelgi.
 
Tegemist on noore dramaturgi – Marika Põldma debüütnäidendiga. Näidendi tekstis on kasutatud Adamson-Ericu käsikirjalisi märkmeid ja meenutusi, muuseumi käsutuses olevaid allikmaterjale ning tolleaegseid kunstikirjutisi. Näidendi lavastas ja Adamson-Ericut kehastab Vahur-Paul Põldma, kunstnik on Reet Nurmsalu, helikujundaja Kain Abel.
 
Etenduse  toimumisaegade kohta saab infot muuseumi ja teatri kodulehtedelt http://www.wkm.ww/ ja http://www.uusvanateater.ee/.

Esther Roode alustas kunstiõpinguid Tallinna I Naiskutsekoolis moekunsti erialal ja Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. 1947 jätkas E. Roode õpinguid Tartu Riikliku Kunstiinstituudi (varasem kunstikool Pallas) maaliosakonnas, kus tema õppejõududeks olid Johannes Võerahansu, Juhan Püttsepp, Albert Kesner, Gustav Raud, Aleksander Vardi jt. Tartus kuulusid kunstniku lähemasse sõpruskonda peale tema tulevase abikaasa Henn Roode veel Ülo Sooster, Heldur Viires, Lembit Saarts, Valve Janov, Lüdia Vallimäe-Mark ja teised toonased kunstitudengid. 1949 arreteeriti ta koos rühma üliõpilastega ning saadeti vangilaagrisse Venemaale. Pärast rehabiliteerimist 1956. aastal jätkasid Esther ja Henn Roode õpinguid ning lõpetasid Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maalikunstnikena.
Instituudi lõpetamisest kuni pensionieani töötas Esther Roode maali- j a joonistamise õppejõuna, loovkunstnikuna ning tegi illustraatorina kaastööd erinevatele kirjastustele.

Esther Roode on tuntud eelkõige portretistina ja looduslähedases laadis maastikumaalide ning linnavaadete loojana. Käesolev mälestusnäitus toobki vaatajani ülevaate kunstniku mitmekülgsest loomepärandist, kus muuhulgas on esindatud ka tema vähemtuntud abstraktseid teoseid.

Näitusega jätkab galerii ühte olulist suunda oma töös, milleks on seoste loomine meie kunsti möödaniku ja tänapäeva vahel – toonitamine, et meie kunstil on traditsioonid ja ajalugu, ennekõike aga lugupidamise avaldamine kõigile neile loojatele, kes järjepideva tööga on olnud osaks selle kunstiajaloo tekkimisel ja elushoidmisel.
Esther Roode oli omal töökal, ent vaoshoitud kombel vaieldamatult üks neist. 

Näitus jääb avatuks kuni 16. veebruarini.

Väljaande tuumiku moodustavad 2007. aastal Kumu auditooriumis toimunud samanimelise teaduskonverentsi ettekannete põhjal valminud esseed, mis keskenduvad endise idabloki riikide filmikunstile 1940. aastate teisest poolest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1990. aastate alguses. Esmakordselt Eestis jõuavad nende kaante vahel lugejateni käsitlused endises Nõukogude mõjusfääris loodud “kadunud” filmikunstist, mille all ennekõike peetakse silmas ainest, millest “suured” kinoajalood sageli mööda vaatavad: Nõukogude Liidu ja idabloki põhivoolu populaarne kino (vastandina suurte meistrite teostele), vabariiklike väikestuudiote, eriti aga Baltikumi toodang jne.

Kogumik ilmub jätkuväljaande “Koht ja paik / Place and Location: Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics” 7. köitena ning Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Semiootika Seltsi publitseerimisel.

Väljaande ilmumise tähistamiseks toimub Kumu auditooriumis 19. ja 20. jaanuaril kell 18.00 koostöös Kumu kunstimuuseumi ja Poola Suursaatkonnaga Eestis kaks eksklusiivset kinoseanssi, mis toovad vaatajate ette Andrzej Wajda ühed tuntumad režissööritööd „Marmormees” (1976) ja „Raudmees” (1981).

Koostanud ja toimetanud Eva Näripea ja Andreas Trossek, kujundanud Jaan Evart.

51. rahvusvahelise plaadiauhinna Grammy nominendiks on esitatud CD-plaat “Scattered Rhymes”, millel Tarik O’Regani, Guillaume de Machaut ja Gavin Bryarsi loomingut esitavad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Orlando Consort Paul Hillieri juhatusel. CD kandideerib parima produtsendi kategoorias.

Harmonia Mundi välja antud CD “Scattered Rhymes” produtsent on Robina G. Young, kellega koostöös on EFK alates 2001. aastast välja andnud kümme CD-d, nende hulgas ka “Arvo Pärt. Da Pacem”, mis võitis 2007. aastal Grammy auhinna.

Kokku on EFK helisalvestisi esitatud Grammyle kandideerimiseks üheksal korral.

Tove Janssonit (1914–2001) tuntakse eelkõige muumimaailma loojana. Aga ta oli ka kunstnik, kirjanik ja karikaturist. ”Garmi” asutas 1923. a. Henry Rein ja ilmumise lõpetas see pärast tema surma 1953. a. ”Garmis” tegid kaasa mitmed soomerootsi kultuuriringkondades mõjukad isikud. Ajakirja tunnusideedeks olid Svenskheten, Friheten och Norden – rootslus, vabadus ja põhjamaisus. ”Garmi” žanr oli poliitiline satiir, mis oli suunatud vabaduse piiramise vastu kõigis selle vormides, Soome keeluseadusest Euroopa totalitaarsete riikideni – ka siis, kui tegemist oli Soome liitlastega. Peatoimetaja Henry Rein oli rahvussotsialismi vastane ning kritiseeris Soome ja Saksa koostööd. Tove Jansson jagas neid vaateid kogu südamest. Vabadusearmastus ja sunduse eitamine tulevad esile ka muumiraamatutes. Ajakirja nimi ”Garm” on pärit põhjamaisest mütoloogiast. Garm oli manala, Knipahåla, valvekoer, kes kaitses tõde ja haukus vale peale. Garmi kuju, väike must buldog, oli Tove Jansoni ema Signe Hammarsten-Janssoni loodud. 1940. aastate „ Garmis“ ilmus Tove Janssoni piltidele esimest korda muumitrolli eelkäija. Teise maailmasõja ajal oli Tove Jansson ”Garmi” peajoonistaja. Ta käis samavõrd lugupidamatult ümber nii Hitleri kui Staliniga. Mõlemad esinevad peamiselt naeruväärsete ja halenaljakate kujudena – arvatavasti mõlema võimsa diktaatori jaoks halvim võimalik saatus. Paljud kaanepildid kujutasid sõjale vastandatuna rahuinglit, rahutuvi või kevadist loodust ja kõnelesid seega rahu nimel. Sõjaaegsed joonistused väljendasid loomulikult ka väikse, sõjas oleva riigi patriotismi, aga mitte kunagi sõjavaimustust. Oluline teema oli inimeste kohanemine sõja ja puuduse argipäevaga, väiksed sündmused ja ajastu nähtused. Tove Janssoni teravat sulge oskas hinnata ka tsensuur, mis vähemalt paaril korral sekkus piltide avaldamisse. Näituse on koostanud Tampere kunstimuuseum. Näitust saab vaadata käesoleva aasta jooksul veel mitmes Eesti paigas, sügisel ka Soome Instituudi Tallinna osakonnas.

Trükivalgust on näinud Eesti Instituudi koostatav traditsioonilinefestivalide kalender. Voldikusse on koondatud 2009. aasta eesti kultuuritähtsündmuste valik, mis hõlmab muusika-, kunsti-, teatri-, filmi-,tantsu- jt valdkondade infot. Voldik on eesti ja inglise keeles, sisaldades teavet ühtekokku 144 festivalikohta. Iga sündmuse puhul on esitatud selle pealkiri, toimumisaeg ja -koht ning korraldaja kontaktandmed. Voldikusse kaasatud suursündmusi on põhjalikumalt kajastatud Kultuur.info veebikalendris ning selle ingliskeelses versioonis Culture.ee. 2009. a festivalide kalendrit levitatakse nii Eestis kui ka välismaalKultuuriministeeriumi, Välisministeeriumi saatkondade ning Eesti Instituudija selle filiaalide kaudu. Voldikuid võib leida Eesti suurematestkultuuritemplitest Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja Viljandis.  Festivalide kalender on kõigile huvilistele tasuta.

Kolmapäeval,14. I kel 18.00 esitavad Kirjanike Majas (Harju 1) valiku Mati Undi tekste, tekstikatkeid ja luuletusi kirjanikud Maarja Kangro, Doris Kareva, Jan Kaus, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Urmas Vadi. Undi katkeid on valinud ja kavas säädnud esitajad ise, dramaatiliste elementidega aitas Margus Kasterpalu. Esimest korda kanti kava ette septembris Tartus, festivalil “Unt!”.