Toeta
Otsi

rahandus

  • Teisenev ja ambivalentne ajalooaines muusikas

    AURORA RUUS

    Konverents „Varajane ja hiline muusika“ 17. – 18. XI Eesti Nüüdismuusika Keskuses.

    Viimasel ajal muusikute ringkondades aktuaalne arutelu terminoloogia üle1 ei piirdu ainult helikujunduse, muusikalise kujunduse ja muusikateatri mõistetega, sest teatav hägususe loor varjutab ka palju põhjapanevamaid kategooriaid. Tõtt-öelda on juba muusika mõiste ise üha laialivalguvam ja mitmetähenduslikum, sest aegumatu probleem muusika ontoloogilisest staatusest tõuseb eriti teravalt esile just eri žanride ühtesulamise ja tehnoloogia uute võimaluste taustal. Kuna heli, muusika ja muusika­teose definitsioonide probleemid sündisid vaat et samal ajal nende nähtuste endiga, peaksime olema tähelepanelikud, kui hakkame neile täiendeid lisama.

    Konverentsil „Varajane ja hiline muusika“ keskenduti sedapuhku muusikat täiendavatele ja täpsustavatele mõistetele „uus“ ja „vana“ ning „varajane“ ja „hiline“, millega käivad implitsiitselt kaasas küsimused autentsuse ja ajastu­truuduse kohta. Seda enam et ehkki ühest küljest on „uus“ ja „vana“ tähendusest tiined, võivad need teisalt märkamatult teiseneda hinnanguliseks või mittemidagiütlevaks.

    Uus, vana ja vananenud uus

    Seda, mis ajal ja miks oleme rääkinud uuest muusikast, mõtestas konverentsi avanud muusikateadlane Toomas Siitan ettekandes „Uus ja vana – kiuslikud kategooriad“. Lähtudes samast muusika ontoloogilise staatuse probleemist ehk küsimusest, mis (või kuidas) muusika on, polemiseeris Siitan, kas muusika saab üldse olla uus või vana. Siinkohal on kõrvalepõikena paslik meenutada, et senimaani pole ei muusikateadlaste ega -filosoofide hulgas konsensust, kas muusikateose identiteedi määratleb selle esitus, noodistus, helilooja kavatsus või hoopiski salvestis. Kusjuures neist viimane on just nüüdisaegse, nii akadeemilise kui ka populaarmuusika puhul eriti relevantne.

    Ehkki küsimusi on rohkem kui vastuseid, heidab mainitud probleemidele mõningatki valgust arutluse kitsam piiritlemine. Nimelt asetati uue ja vana küsimus seekord lääne kunstmuusika valgusse ja saadi parem aimdus sellest, mida ühe või teise mõiste all silmas peetakse ning kuidas neid on vähemalt ajalooliselt mõistetud.

    Kas kunagine uus muusika pole nüüdseks ikkagi vana? Peavalu tekitab tõik, et näiteks XIV sajandil loodud ars nova on nüüd meie perspektiivist siiski vanamuusika.

    Eelnevast lähtuvalt tõi Siitan välja, et „vana“ muusika on algusest peale olnud vastuoluline mõiste, sest isegi kui käsitleda ja mõista muusikateost esitusena (mis on selles mõttes alati uus), esitatakse siiski n-ö ajaloolist teksti (s.o noodistusena või mõnel muul moel talletatud muusikateost). Seda veel seetõttu, et just vanamuusika eeldab esitaja kaasaloovat interpretatsiooni ning sünnib seega omamoodi performatiivse aktina (mh see on ka tõik, mis ühendab vanamuusikat avangardiga). Sellest tulenevalt ongi uus olemine justkui muusika normaalolek ning kui muusika uudsust eraldi toonitada, paistab see isegi loomuvastasena.

    Sellegipoolest on olnud aegu, mil muusika „uus“ olemist on eksplitsiitselt rõhutatud. Need on näiteks ars nova (ld ’uus kunst’) ehk prantsuse „uus“ polüfooniline muusika XIV sajandil, Claudio Monteverdi „uus“ muusika renessansi ja baroki vahel ning Neue Musik (sks ’uus muusika’) XX sajandi alguses. Viimase puhul tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et uus (sks Neue) kirjutatakse suurtähega ehk tähistab seega liiki, mitte omadust. Kuigi ajalukku süüvides on mõningal juhul võimalik panna näpp peale ajahetkele, mil muusikat on teadlikult ja taotluslikult nimetatud uueks, tekib küsimus, kas siis selle (hilisemal ajal) näpuga näitaja kaasajal loodud muusika polegi uus ning kas mõistele „uus“ ei teki siis topelttähendust. Selle dilemma vältimiseks pakuti konverentsi arutelul välja, et muusika, mis on loodud hiljuti ja/või mille looja veel elab, võiks sobituda nüüdismuusika kategooriasse, sest uus muusika on palju laiem mõiste, mis on seejuures sageli kas ebamäärasem või just reserveeritud mingile spetsiifilisele ajalooperioodile või koolkonnale. Kokkuvõttes saab seega tõdeda, et uus muusika ja nüüdismuusika pole tingimata sünonüümid.

    Hoolimata sellest, et aja jooksul on muusikat nimetatud nii mõnigi kord teadlikult uueks, tekib küsimus, kas see kunagine uus muusika pole nüüdseks ikkagi vana. Teisisõnu, peavalu tekitab tõik, et näiteks XIV sajandil loodud ars nova on nüüd meie perspektiivist siiski vanamuusika. Intrigeerivat paradoksi uue muusika vananemisest illustreeris eriti markantselt Taavi Kerikmäe ettekanne „The Paradoxes of Historically Informed Performance in Contemporary Music“ ehk „Ajalooteadliku esituspraktika paradoksid nüüdismuusikas“, kus ta analüüsis eelmainitud kolmanda laine (XX sajandi) uue muusika vananemist.

    Kerikmäe ettekande keskmes oli küsimus, kas kunagine uus muusika on nüüdseks juba nii vana, et võime selle puhul rääkida ajalooteadlikust esituspraktikast (ingl historically informed performance ehk HIP). Kuna palju toonast „uut“ muusikat kirjutati mitmesugustele elektroonilistele instrumentidele, mis tänapäeval ei ole kasutuses või isegi mitte säilinud, tekibki küsimus, kas peaksime toona uue muusikana loodud teoseid juba kõigest ligikaudu 50–70 aastat hiljem mõistma vanana ning esitama neid ajalooteadlikult. Näidetena tõi Kerikmäe välja John Cage’i teose „Radio Music“ (1956) ja Karlheinz Stockhauseni teose „Pole“ (1970): kumbagi pole võimalik enam autentsel kujul mängida, sest partituuris nõutud sagedustel tänapäeval enam raadiot ei kuule.

    Kokkuvõttes nentis Kerikmäe muu hulgas, et ehk oleks aeg ajalooteadliku esituspraktika kõrval rääkida ajalooteadlikust kuulamispraktikast, mille puhul võetaks sarnaselt esimesega arvesse teose loomise ajalooline kontekst. Kõlanud mõttekäigu jätkuks tõi ka Andrew Lawrence-King välja, et sellisest rakursist vaadatuna paistavad uuel ja vanal muusikal olevat samalaadsed murekohad, nagu ta tõestas ka oma ettekandega „Music of an Earlier Time: Historical Science and the Art of Performance“ ehk „Varasema aja muusika. Ajalooteadus ja esituskunst“.

    Kontekst ja autentsus

    Mainitud ajalooteadliku esitamis- ja kuulamispraktika juurde kuulub ajaloolise konteksti kõrval ka palju vahetum ja praktilisem keskkond – ruum, kus muusikat esitatakse. Millist rolli mängivad kuulamiskogemuses ruum ja selle akustika, käsitles muusikateadlane Jaan Ross ettekandes „Kuidas muusika kuulamise viisid on aja jooksul muutunud“.

    Ehkki tänapäeval on üsna elementaarne minna kontserdile just nimelt kontserdisaali, pole üleliigne meenutada, et kontserdisaalid kui sellised tekkisid Euroopas XIX sajandi alguses seoses kodanluse esile kerkimisega. Intrigeeriv on veel see, et kuni XX sajandi alguseni puudus teaduslik teadmine selle kohta, mis tingib kontserdisaali hea akustika, ning pikka aega ehitatigi kontserdimaju ja -saale pelgalt eeskujude najal. Tänapäeval on võimalusi ja valemeid hea akustika saavutamiseks järjest rohkem. Seejuures viiakse kontserdid üha sagedamini oma harjumuspärasest keskkonnast välja ning seepärast on muutunud ka meie muusika kuulamise viisid ja kogemus. Teguritena, mis on XX sajandist saati seda mõjutanud, tõi Ross välja muusika kuulamise killustumise, liikumise ja muusika kuulamise, taustamuusika laia leviku ning uued kontserdiformaadid, näiteks lamamiskontsert, mille puhul pole enam tegu endises tähenduses esteetilise sündmuse, vaid pigem teatud laadi terapeutilise tegevusega.

    Ajaloolisest kontekstist rääkides ning vana kunsti või muusikat tänapäeva seisukohast analüüsides ja kogedes puutume paratamatult kokku ka autentsuse küsimusega, mille paradoksaalsust lahkas sedapuhku Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor Hilkka Hiiop. Ta alustas ettekannet tõdemusega, et autentsus tähendab justkui kõike ja mitte midagi ning seetõttu on kõnealune mõiste kohati oma tähenduse minetanud. Olulise tõigana tõi ta välja, et autentsustaju sõltub palju informatsioonist, mis parasjagu uuritava objekti või nähtuse kohta on olemas.

    Autentsuse ambivalentsust pärandihoius illustreeris Hiiop ilmekate näidetega Eestimaa rüütelkonna hoone, Pühavaimu kiriku altari ning mitme mõisa kohta. Intrigeeriva kunstialase ekskursi järeldusena tõdes Hiiop, et igal objektil on justkui oma autentsus ja seega on see mõiste võrdlemisi dünaamiline. Siinkohal pole aga kaugeltki mitte ebasobiv tõmmata paralleele muusikaga, sest nii nagu on teised kultuurikihid varjanud näiteks plafoonmaalinguid,2 on aja jooksul omamoodi kihid ladestunud ka muusikateostele. Ehkki muusika pole materiaalne, on mainitud kihid edasi kandunud kas või muusika tajumise ja sellest mõtlemise kaudu, mõjutades näiteks selle esituspraktikat. Seega võib nentida, et HIP on justkui nende kihtide ettevaatlik mahakraapimine, et jõuda autentsuseni.

    Eelnenud teemade loogiliseks jätkuks ja huvitavaks edasiarenduseks sai ettekanne „Kas seinad kirjutavad muusikat?“, kus Andrus Laansalu näitlikustas muusika komponeerimise materiaalset aspekti Notre-Dame’i koolkonna muusikaga (XII–XIII sajand), sest nii selle koolkonna tekkes kui ka nende autorite loomingus oli katedraalil oma seinte ja akustikaga muusika kirjutamises märkimisväärne osa. Kuna ruumi kõlaline eripära mõjutab palju seal valmivat muusikat, pakkus Laansalu välja, et muusikaajaloo käsitluste kõrvale on meil ehk vaja ka reverberatsiooni ajalugu, et teada, kas ja kui palju on akustika mõjutanud muusika kirjutamist.

    Juhtumiuuringud

    Peale ajalooliste ülevaadete ja teoreetilise taustsüsteemi moodustasid konverentsi teise kandva telje ja teemaderingi omamoodi juhtumiuuringud konkreetsetest heliloojatest. Nii rääkisid oma loome­protsessist ja -meetoditest heliloojad Liisa Hõbepappel ja Halla Steinunn Stefánsdóttir ning teiste heliloojate loomingut analüüsisid Maarja Tyler ja Kerri Kotta.

    Arvo Pärdi keskuse teadur Maarja Tyler näitlikustas oma ettekandes, kuidas Pärdi muusika oli n-ö otsingute perioodil (1968–1976) vana ja uue muusika vahel ning milline oli üldse toonane kultuuritaust. Tyler tõi välja, et pinnas, kuhu vanamuusika omal ajal siin Eestis maandus, oli kohe erakordselt janune. Veel üllatavam on teada, et Eestisse ei jõudnud see mitte siit lähedalt Euroopast, vaid tuli USA kaudu Nõukogude Liitu, kust püüdis selle kinni Andrei Volkonski. Kuigi sageli tuuakse ettekäände või vabandusena välja, et toona ei saadud kusagilt vanamuusika noote, lükkasid selle väite ümber nii Tyleri tsiteeritud Volkonski mälestused kui ka vestlusring Andres Mustoneniga, kes ütles, et sai noote Peterburi ja Moskva raamatu­kogudest ning tuttavatelt, kes käisid konverentsidel ja festivalidel. Niisiis ei olnud Mustoneni arvates toona puudus mitte nootidest, vaid taustateadmistest.

    Muutustest eesti muusikakultuuris rääkis ka muusikateadlane Kerri Kotta, kes keskendus dissidentlikkusele ja eskapismile ning nende tähendusele ja tähtsusele siinsete heliloojate käekirja ja ellusuhtumise muutumisel. Eskapistliku stiilipöörde näitena tõi ta välja Pärdi tintinnabuli stiili ja Veljo Tormise regilaulu kasutamise: kumbki helilooja ei olnud eskapistlik pea liiva alla peitmise, vaid omalaadse dissidentluse ja ellujäämisstrateegia poolest. Ka heliloojate sümboolset enesetaandamist võib Kotta sõnul võtta omamoodi eskapistliku aktina.

    Kokkuvõte

    Kuigi konverentsil visati õhku rohkem küsimusi, kui neile jõuti vastata, on hea, et kahe päevaga sõnastati olulised probleemid, mille kaudu ilmestati ka ajalooainese teisenemist ja ambivalentsust, tuletades meelde, kui tähtis on tunda minevikku, et mõista olevikku. Seega leidis kinnitust ka konverentsi avaettekandes nenditu, et mõisted „uus“ ja „vana“ ei määratle kaugeltki ainult muusika loomise aega, vaid vihjavad palju mitmekihilisemale esteetilisele programmile ja ajaloolisele taustsüsteemile. Siinkohal ei saa mainimata jätta ka konverentsi tähelepanuväärset toimumisaega, sest sümboolselt avaldati sellega austust Tallinnas 45 aasta eest 1978. aasta novembris peetud esimesele varajase ja nüüdismuusika festivalile, kus rõhutati Eestis esimest korda varajase ja uue muusika sidet.

    1 Vt Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i-kunst? – Sirp 12. V 2023; Ardo Ran Varres, Helikunsti kokkulepet otsides. – Sirp 15. IX 2023; Maria Mölder, Kus on muusika- ja sõnateatri piir? – Sirp 17. XI 2023.

    2 Vt Hanneli Rudi, Reet Weidebaum, Rüütelkonna hoone renoveerimisel leiti suur plafoonmaaling. – ERR 12. IX 2023.

  • Esti Kittus 7. IV 1948–20. XI 2023

    Lahkunud on teatrikunstnik ja õppejõud Esti Kittus. Aastatel 1963–1966 õppis ta Tartu Kunstikoolis ja seejärel 1966. kuni 1972. aastani Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis teatrikunstnik-pedagoogi erialal, juhendajaks oli ülikoolis Mari-Liis Küla. Vanemuise teatri­kunstnikuna tegutses Esti Kittus aastatel 1972–2003 ja kujundas ka Tartu laulu- ja tantsupidusid. Ta oli Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Teatriliidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige ning Eesti Lavastuskunstnike Liidu auliige.

    Esti Kittus panustas lavastus­kunstnikuna siinsesse kultuurilukku koostööprojektides lavastaja Jaan Toomingaga, nagu August Kitzbergi „Kauka jumal“ (1977) ning Henry Fieldingi ja Osvald Toominga „Tom Jones“ (2000). Ta on loonud kujunduse paljudele lavastustele, sealhulgas Ain Kaalepi „Mäe veri“ (1979), Thomas Stearns Elioti „Mõrv katedraalis“ (1989), Henrik Ibseni „Metspart“ (1990), John Boynton Priestley „Ma olen siin varem olnud“ (1991) ja Stefan Zweigi „Volpone“ (1995).

    Aastal 2004 asutas Esti Kittus Puka kunstikooli ja töötas seal aastani 2021. Jaanuaris 2022 anti Valga kultuuri- ja huvialakeskuses toimunud tunnustus­üritusel Esti Kittusele üle Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.

    Avaldame kaastunnet sõpradele ja lähedastele.

    Esti Kittuse ärasaatmine lau­päeval, 25. novembril kell 12 Tartu Pauluse kirikus. Lähedased paluvad pärgi ja lillekimpe mitte tuua.

    Eesti Kunstnike Liit

    Tartu Kunstnike Liit

    Eesti Lavastuskunstnike Liit

    Eesti Kunstiakadeemia

    Kultuuriministeerium

  • Mis värvi on taevas noortele fotokunstnikele?

    TUULE-MARI KAARNA

    Tallinna fotokuu noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“ Tartu Kunstimaja väikeses saalis 17. XI – 17. XII.

    Kaheosalisel näitusel osalevad Eesti Kunstiakadeemia ja Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengid ja vilistlased. Mõte sai alguse sellest, kui Tallinna fotokuu kunstiline juht Kulla Laas hakkas kunsti­akadeemia fototudengitega lõputöö­mappe koostades neis ühisjooni nägema. Pallase panuse on andnud projekti kuraator Kaisa Eiche. Kuna kunstikõrgkoolid ei tee just tihti koostööd, on näitus eriti märkimisväärne, samuti on see mitmele noorele autorile esimene võimalus eksponeerida oma töid avalikkusele.

    Näituse pealkiri „Mis värvi on täna taevas?“ on pärit William Gibsoni raamatust „Neuromant“. Sama küsimuse esitas Eiche ka näitusel osalejatele. Näituse trükis, kus vastused kirjas, on hädavajalik, et mõista kunstnikke ja nende narratiive. Kuna olen ise samuti Pallase lõpetanud, võin öelda, et üks noore autori raskemaid katsumusi on siduda teosega veenev lugu. Kunstimaailma sisenedes vaadatakse tihti oma teost kui eraldiseisvat objekti ega võeta arvesse, kui palju mõjutavad selle vastuvõttu näituseruum, vaataja isiklikud kogemused ja teadmised autorist.

    Info,- meedia- ja digiajastu

    Eiche hakkas teoseid nägema tekstikihtidena ja asetas need omavahel dialoogi. Näitus on intensiivne, Tartu Kunstimaja väiksesse saali on mahutatud üle kümne töö. Teoste tihedus meenutab pidevat infomüra: videod, fotod ja installatsioonid kujutavad infoajastule omaseid nüansse, alustades meedia- ja digimaailmast ning lõpetades selle soodustatud mentaalsete seisunditega. Näitus ei valgu laiali, kuid on semiootiliselt nõnda tihe, et nii mõnigi nüanss võib jääda märkamata ja teosed kipuvad omavahel konkureerima.

    Teoste tiheduse tõttu mõjub väljapanek infomürana. Esiplaanil Imbi Sõbra „Buffimisest Tartus“.

    Infoajastu ülestimulatsioon ja pidev nutiseadmetega ühendatus on hakanud lipsama mõttemustritesse. Mõeldakse digimaailma mustrites ja seda võib näha ka noorte kunstnike maailmapildist: nende tööd ja tekstid on intensiivsed ja mõtted hüplikud. Seejuures on pidev enda teistega võrdlemine ja jälgimiskultuur paljuski kaasa aidanud ärevushäirete tekkimisele. Peegeldades hingemuresid, üllatavad noored autorid toore aususega, mida nende vanemate kolleegide puhul ei esine. Vaimne tervis on olnud kaua aega tabuteema, kuid nüüd on sellega seotud seisundid üle pea kasvamas ja appikarjed kaovad infomürasse, nagu kõik muu. Kunst on selles olukorras väärtuslik vahend nii teraapiaks, eneseavastuseks kui ka aruteluks.

    Tähelepanu kui toode

    Inimeste tähelepanust on saanud toode, mida müüa, ja inimestest endist sihtgrupp, keda mõjutada ostma. Näitusel on huvitav näha dialoogi kommertsfotograafia ja kunsti vahel. Foto on meedias tihti tõe kujundamise ja painutamise tööriist, millega mõjutatakse inimeste arvamust iseendast ja oma eesmärkidest. Peavoolumeediat kritiseerivad teosed on justkui katse see võim tagasi võtta.

    Tähelepanu püüdmine ja info kallutatus on tööriist ja eesmärk sõjatööstuses, poliitikas ja ka turunduses. Kenter Kalbri „Altar“ on televisiooni ja uudistevoogu lõksujäämise peegeldus. Televiisor on justkui elutoa ja lausa elu enda kese, mille ümber kogunetakse rituaalselt ja religioosselt. Kalbri teos rõhub paradoksaalsele mõttekäigule, et kui kõik on tähtis, siis muutub kõik tähtsusetuks, ning on vastandatud Jürgen Vainola teosega „Viimne piisk“, humoorika reaktsioonina „Altarile“.

    Infoajastul on kõigil võimalus oma tegemisi pidevalt kajastada, aga inimliku tähelepanuvajaduse tulemuseks on karm võistlus. Kui kõik teevad postitusi, kuidas siis üldse välja paista? Sille Riin Ranna teos „Rohkem kui tiss“ astub inforohkuses konkureerimisega arutellu, kajastades autori eneseuuringuid. Rand tahab tunda end enama kui objektina, millena naisi tihti nähakse. Tekib aga omamoodi patiseis, kuna vaatajale paistab see järjekordse erootiliste fotode reana. Kas naisel on üldse võimalik elada ilma objektiks muutumata?

    Tervis

    Infoajastuga kaasneb ka enneolematu sotsiaalne surve olla pidevalt jälgimise all ja ka ise pidevalt jälgida. Lauri Trolla droonifotodest mitmiksäritused seerias „ATH“ viitavad aktiivsus- ja tähelepanuhäirele ning visualiseerivad püsimatust ja keskendumisraskusi, mida soodustab meediavoo jälgimisest tingitud üle­stimuleeritus. Ka Trolla intensiivsetes mustrirägastikes ei suuda vaataja jälgida kindlat detaili, vaid liigub pilguga mööda pilti aina edasi.

    Koroonakriis võimendas võitlust digi- ja pärismaailma vahel veelgi. Nii mõnegi näitusel osaleja õpingute ajal oli õppetöö ja tudengielu kaugõppe ja isolatsiooni tõttu häiritud, mis tõi kaasa senise sotsiaalse elu katkemise, aga ka uue õppevormiga kohanemise. Koroonapiirangute ajast pärit tudengitöödes on tihti käsitletud enda avastamist, endaga võitlemist või üksindust. Isolatsioon on jätnud kindlasti märgi nii fotodele kui ka ilmselt noortele autoritele endile pikemaski perspektiivis. Soovitan näitusel tähele panna teoste valmimise aasta­arve, näiteks Kristina Kuzemko teos „Püsige turvaliselt“ on pärit kurikuulsast koroona-aastast 2020.

    Ang Siew Chingi seeria „Öine kõnd linnas“ fotomärkmeid jalutuskäigust võib võtta mõtisklusena õhtusest keskkonnast. Kui palju jääb töö kõrvalt aega taeva ja valguse jaoks? Inimkond on küll saavutanud hämmastava kontrolli ressursside ja tehnoloogia üle, kuid rahamasina keerises on inimkond pigem produktiivsusnõude surve all. Nagu mitmed näitusel osalevad autorid, tean ka mina, mis tunne on pimedas tööle ja töölt koju jõuda, näha päikesevalgust heal juhul vaid aknast. Loodus ja loomulik valgus on psüühikale tähtis, kuid sellest on järjest eemaldutud.

    Karm, otsekohene ja kirev noorus

    Näitus on mitmele autorile esimene võimalus astuda oma loomingu kaudu suhtlusse avalikkusega. Noorel kunstnikul on raske jalga ukse vahele saada ja tihti piirdub tagasiside vaid like’idega sotsiaalmeedias. Kunstikõrgkoolis õppides peab loominguga pidevalt tegelema – igapäevane praktika, mis pärast lõpetamist koost laguneb. Veider paradoks: tudengieas ei oska autor veel oma töödega midagi ette võtta, kuid pärast kooli lõpetamist ei pruugi tal enam olla võimalikki rahalistel põhjustel kunstimaailma jääda.

    Kui paljud näitusel osalejatest üldse kümne aasta pärast taeva värvi üritavad lahata? Sellise mõttekäiguga on tulnud trükises välja ka Birgit Kaleva, kirjeldades hirmu, kuidas kõik muu neelab ta alla, enne kui ta suudab päriselt kunsti tegema hakata. Selles peegeldub ka noore kunstniku ebakindlus, justkui poleks tema kunst päris. Kust jookseb õigupoolest piir noore kunstniku ja kunstniku vahel ja kes otsustab, kas kunst on päris ja väärtuslik? Siinkohal julgustan kõiki ennast noorena tundvaid kunstnikke oma teoseid eksponeerima. „Ole ülbe,“ nagu õpetati mulle fotograafiaosakonnas.

    Kunstiväljale on tulemas uus põlvkond fotograafe, kes kasvasid üles ajal, kui digikaamerad olid olemas juba peaaegu igas peres ja arvutimängude kõrvalt sai katsetada ka fototöötlusprogramme. See tähendab täiesti uut suhet fotograafiaga. Kui kõigil on kaamera, siis mis eristab fotokunstnikku kõigist teistest? Millised fotod jäävad ajas püsima, kui ollakse harjunud kõike kogu aeg dokumenteerima?

    Usun, et uut põlvkonda iseloomustab agressiivsem kunstnikukäekiri, vastandumine ja eksperimentaalsus. Võib ka oletada, et järjest rohkem sünnib ühiskonnakriitilisi teoseid. Interneti­anonüümsus on kaasa aidanud noorte julgusele: kui mõte on juba nimetuna välja kirjutatud, on vaja lisada vaid allkiri, et see endaga seostada. Neile noortele oluline vaimse tervise teema on olnud ka ühiskonnas viimasel ajal suurema tähele­panu all. Kõik see on kasvulava uutele eneseuuringutele kunstimaailmas.

  • Armastuse õppetunnid

    PEEP EHASALU

    Eesti Noorsooteatri „Kasvav kuu“, autor Sarah Crossan, dramatiseerija ja lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Kirill Havanski, liikumisjuht Hanna Junti, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Mart Müürisepp, Joosep Uus ja Laura Kukk. Esietendus 29. X Ferdinandi saalis.

    Eesti Noorsooteatri lavastuse „Hingest ja südamest“ etendused on jäänud kaugele suvesse, kuid kuidagi ei saa lahti tundest, et see oli teatrile midagi enamat kui vaid A. H. Tammsaare tekstidest välja nopitud armastuslood. „Kasvav kuu“ vaid kinnitab seda tunnet.

    Armastus laval. Tapa raudteejaamas pöördus Eesti Noorsooteater publiku poole hingest ja südamest, et rääkida ühel A. H. Tammsaare loomingu tähtsaimal teemal – armastusest. Armastus paistab olevat kesksel kohal teatri repertuaaris ja mõtteviisis ning suvine lavastus tõi selle kreedona publiku ette.

    Muidugi ei saa üks tõsiseltvõetav teater kuulutada, et „meie tegeleme siin armastusega“. See oleks mõnevõrra kohatu ja tekitaks isegi piinlikkust, eriti meie kultuuriruumis. Suur osa Eesti Noorsooteatri lavastustest puudutab aga armastust, olgu pea- või kõrvalteemana: „Apelsinitüdruk“, „Klaasist loomaaed“, „Röövlitütar Ronja“, „Kõik ägedad asjad“, „Poiss ja liblik“ jt.

    Sellisele üldistusele on mõistagi kerge vastu vaielda, ehkki teater seda otsesõnu ei tee. Eesti Noorsooteatri koduleht avab teatri olemuse ja olemasolu põhjused elegantselt ja paljusõnaliselt: teater kujundab noore inimese kultuuriruumi, avardab tema tajusid, peegeldab maailmatunnetust, aitab tundma õppida iseennast ja maailma, näha ja väärtustada suhteid ümbritsevaga, aga näha ka seda, mis neis suhetes on ebatervet või ohustavat. Lähidistantsilt viimaste aastate uuslavastusi vaadates ei häbeneks ma rõhutada armastuse keskset rolli Eesti Noorsooteatri olemuses.

    Vennad Joe Moon (Joosep Uus, paremal) ja oma surmaotsuse täideviimist ootav Ed Moon (Mart Müürisepp) kohtuvad vanglas.

    Armastus saalis. „Mulle seondub noore vaataja teater alati ka teatava soojuse või hoituse tundega, mis ei jäta sind looga üksinda ning kus üritatakse alati mingisugune helgus lavatervikusse sisse põimida. Ka tegijate enda tegemise rõõm ja soojus tuleb tihti just noore vaataja teatris niivõrd selgelt esile, mida n-ö „täiskasvanutele mõeldud“ teatris on palju vähem näha,“ ütleb teatrikriitik Karmen Juhkam intervjuus ERR kultuuriportaalile.*

    Hinge ja südamega tehtud lavastustes jõuab armastus paratamatult publikuni. See ongi soojus, helgus ja rõõm, millest Juhkam räägib, sest ka kõige valusama lavastusega hoitakse üleval lootust: selle annab publikule teadmine, et kõigest saab rääkida – ja Eesti Noorsooteatris ka räägitakse. Olgu selleks värske teatritüki „Kasvav kuu“ venna huku ootus, „Apelsinitüdruku“ isa surm, lavastuse „Teises toas“ vägivaldsed lähisuhted, „Kõigi ägedate asjade“ enesetaputeema või ka inimhinge tumedamat poolt ja tänapäeva maailmapoliitikat peegeldavad klassikatekstid „Plekktrumm“, „Sinel“ ja „Ninasarvik“, tõuseb alati pealispinnast kõrgemale inimene kui mõtlev ja armastust ihkav olend.

    Ei saa öelda, et armastus oleks ühtäkki, alles kolm aastat tagasi koos teatri uue nimega lavastustesse tekkinud. Armastus pole ka ainult Eesti Noorsooteatri privileeg või ainutunnus, ent selles teatris on armastuse lavalejõudmises süüdi ennekõike noor publik, sest noor vajab teadmist – või pigem tunnet –, et teda armastatakse ja ka tal on õigus armastada. Selle peale saab noores inimeses „kujundada kultuuriruumi, avardada tajusid, peegeldada maailmatunnetust, aidata tundma õppida iseennast ja maailma“ jne.

    Armastus on ka egoistlik ja ebaõiglane. Teater peab armastama teatrit ja publikut, kelle nimel ohverdatakse palju, kõik muu on selles valemis vahend. Armastusega tehtu jõuab publikuni, kirg teatri vastu ei lase lati alt läbi roomata ja sunnib otsima publiku kõnetamiseks aina uusi viise. Võib öelda, et tingimusteta armastus toobki noored teatrisse.

    „Kasvava kuu“ armastus. Kui kolme nimetatud klassikateksti ühendas asukohast ja ajast sõltumatu humanistlik seisukohavõtt, siis nüüd toodi lavale sügavalt Ameerika ühiskonda ja õigusruumi paigutuv Sarah Crossani noorteromaan „Kuutõus“, mille on dramatiseerinud ja lavale toonud Johan Elm.

    Joe Moon (Joosep Uus) ja oma surmaotsuse täideviimist ootav Ed Moon (Mart Müürisepp) kohtuvad vanglas. Joe on kõik muu kõrvale heitnud, sõitnud rahatuna talle võõrasse osariiki, et olla koos oma vennaga tema viimased nädalad, arutada minevikku, püüda mõista ennast, oma vanemaid, hirme ja lootusi.

    Eesti Noorsooteatri näitlejate mäng on mind alati vaimustanud, nii ka seekord. Müürisepa ja Uusi vendade duett ja nendega liitunud Laura Kukk moodustasid orgaanilise trio, kes olid laval lihast ja luust Ameerika elust räsitud noored. Kümme aastat vanglas surmaotsuse täideviimist oodanud Edil (28) on tulnud vanglas hakkama saada. Tätoveeritud tegelane heitleb lootuse ja saatusega leppimise vahel, poisilikkus vaheldub küünilisusega ning ebaõiglusest sündinud viha armastusega venna ja elu vastu. Mart Müürisepp täidab lava ka siis, kui istub löödult vangikongi nurgas.

    Edi vend Joe (17) kardab nii üksindust kui ka vangla karme raame, ent vastab venna kutsele tema juurde tulla. Miks? Vormiliselt tahab ta kuulda otse vennalt, kas see on süüdi või ei ja mis juhtus. Nende vestlustes tuleb ilmsiks armastus selle inimese vastu, kes on teda lapsepõlves ainsana hoidnud ja armastanud. Joosep Uus on iga ihurakuga meeleheitlik väikevend, võimetu muutma minevikku ja tulevikku. Mida lähemale jõuab vanema venna surma­otsuse kuupäev, seda intensiivsem on tema igatsus läheduse järele, seda suurem on vajadus armastada ja olla armastatud. Ainus, mida Joe suudab, on olla kohal, kui vanem vend teda vajab.

    Lugu on dramatiseerimise käigus julgelt ümber tehtud ning rohkest tegelaskonnast toodud lavale vaid kolm, kellest Laura Kuke kehastatud Nell on romaani mitme naistegelase ühendkuju. Ülejäänutest saab aimu vaid nende kolme jutu põhjal. Nii Joe kui ka Nell muutuvad nende mõne nädalaga: mõlemad peavad leidma endas jõudu rääkida otse ja ausalt, andeks anda ja lahti lasta.

    Laura Kuke roll on ülioluline terviku mõttes ja ka mõlemale meestegelasele, kuid meestega võrreldes on tema mänguvõimalus ahtam. Ka Nell on vangistatud oma keskkonda ja püüab raamidest pääseda. Erinevalt romaanist on dramatiseeringusse kirjutatud Nelli unistus lauljakarjäärist – dramatiseerija-lavastaja mõjus leid. See laseb särada Laura Kuke oivalisel lauluoskusel ja toob publikul kaks korda etenduse ajal külma­värinad ihule. Kuke häälde on mahutatud kõik tunded, mis sõnadeks ei vormu.

    Kuna algtekstiga on vabalt ringi käidud, siis minu meelest venivad veidi pikaks stseenid pärast lõpplahendust. Joosep Uus ja Laura Kukk kannavad selle küll hästi välja, kuid toimunu veel kord üleseletamine on üleliigne: noor vaataja on taibukas, pole mingit vajadust ta ninapidi arusaamiseni vedada.

    Kuidas puutuvad Ameerika kohtusüsteem ja sealsed ühiskonnaklassid meisse siin Eestis? Paraku puutuvad, sest vaesuse ja armastuseta kasvamise tõttu on kõikjal „hääleta“ kodanikke, anonüümseid ettureid nn mõjukate mängulaual. Elumängus õnnestub vastu pidada üksnes neil, kellel on, keda armastada, ja keda armastatakse.

    Lavastuse tegelased karjuvad armastuse järele nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, lisades veel küsimusi tingimusteta armastuse olemuse kohta. Armastuse kaudu paigutub vendade kohtumine orgaaniliselt teatri repertuaari ja kinnitab veendumust, et Eesti Noorsooteater võib vabalt välja öelda: oleme siin selleks, et noored mõistaksid armastuse mitme näoga olemust ning leiaksid sellest tuge.

    * Oliver Issak, Karmen Juhkam: noore vaataja teater seostub mulle alati ka soojuse ja hoituse tundega. – ERRi kultuuriportaal 4. IX 2023.

  • Loominguline fotopuhkus

    ANNELIIS LEPP

    Helle Ly Tombergi ja Ave Palmi näitus „Igapäeva väike elu“ Okapi galeriis 7. XI – 3. XII.

    Sageli kuuleb kunstnikelt jutte mitu nädalat kestnud residentuuris kogetust. Residentuuris on võimalik käia mitmel pool nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mõned otsivad eksootikat teisest kultuuri­ruumist ja looduskeskkonnast, teised leiavad inspiratsiooni siinsetest paikadest. Ideid minnakse otsima suurlinna, vanasse kohviistandusse, džungli servale või hoopis Saaremaale, nagu seda tegid Helle Ly Tomberg ja Ave Palm.

    On mitmesuguseid residentuure, nii linnas kui maal. Samuti võib residentuur olla kindla temaatikaga seotud. Paremate tingimustega residentuuridesse, kus makstakse isegi päevaraha ja materjalid kinni, on suurem konkurss. Vähem professionaalse residentuuri puhul on tähtis saada vaid kulud kaetud: see tähendab, et kõige eest tuleb ise maksta ja mitte vähe. Välismaise residentuuri boonus on veel see, et saab kohapealse kunstnikkonnaga tutvusi luua. Eesmärk on aga kõigil residentuuridel sama: anda kunstnikele platvorm loominguliseks tegevuseks.

    Inspireeriv keskkond

    Okapi galerii residentuur asub Kagu-Saaremaal. Selle algatajatele Birgit Pähla­puule ja Temuri Hvingijale oli oluline luua inspireeriv keskkond, kus kunstnikud saaksid keskenduda oma projektile keset loodust. Mõlemad rõhutavad, et soovitakse olla kunstnikele toetav partner: anda neile oma projekti teostamiseks vastavalt individuaalsetele vajadustele ka kõik selleks vajalikud ruumid.

    Näitusel on elu kulg püütud tsüanotüüpias ka kangale.

    Üks loomeruum on veel Harjumaal eestiaegses algkoolihoones, kus asuvad fotostuudio ning Eesti suurim klaasi­sulatusahi ja vormitöökoda. Okapi galerii residentuuris osalemiseks tuleb kunstnikel esitada projektikirjeldus ja motivatsioonikiri. See on küll tasuline nagu mitmed teised residentuurid, kuid kogetu saab vormida näituseks galeriis. Residentuuri kestuse saab kokku leppida vastavalt kunstniku projektile.

    Sinitrükihuvi

    Tomberg ja Palm on loometandem, kes on varemgi koos näitusi teinud. Viimane ühisnäitus „Õhtuti tõuseb tuul“ oli neil sel kevadel Positiivi galeriis. Tombergi ja Palmi ühendab huvi fotograafia, täpsemalt sinitrüki ehk tsüanotüüpia vastu. See tehnika nõuab kahe tingimuse täitmist: tugevat ultraviolettkiirgust ja rauasisaldusega kemikaale, et ilmutada kujutis sobivale materjalile. Protsess on aeganõudev: fotogrammi ilmutamine võib võtta aega kuni nelikümmend minutit. Residentuur kui võimalus võtta argielu tempo maha ja hetkes kohal viibida on sellise tehnika viljelemiseks ideaalne koht.

    Kunstnike näituse- ja residentuurimõtted sündinud neil võrdlemisi ühel ajal. Eesmärk oli tsüanotüüpia arendamine. Alguses oli kavas uurida ka valguse ja varju kulgemist ruumis ja looduses, ent kohapeal looduse keskel sai eluringi küsimus tähtsamaks: elu ja surm oli kevadisel ajal kõikjal näha ja kuulda. Kõik tärkas, aga silma hakkas ka loomaluid ja surnud linde.

    Intensiivne impulss

    Residentuuris võeti vastu kõik see, mida keskkond parasjagu pakkus.

    Just kevadine tärkamine mõjutas kunstnikke residentuuris kõige rohkem. Nad nägid seal olles palju selliseid linnuliike, keda nad varem polnud kohanud ja keda sai vastavalt suurusele ja sulestikule üles märkida. Just linnusuled ja munakoored olid ühed leidobjektidest, millega residentuuris tsüanotüüpiaid tehti. Kuna sinitrükk vajab eriti tugevat valgust, siis valmistasid nad paberid juba enne väljaminekut ette, töödeldes neid keemiliselt. Kohapeal tuli need vaid pimedast välja võtta ja valguse kätte paigutada.

    Mõlemale kunstnikule oli residentuur puhkus, aga ka intensiivne loomeperiood. Ühtlasi hindavad nad residentuuri puhul võimalust katsetada uusi ideid, olla eemal olmemuredest, elada hetkes ja märgata asju enda ümber. Tomberg võttis residentuuri kaasa oma fototehnika ja ehitas endale stuudioruumi, kuhu ta tõi põnevaid objekte ning hakkas neid omavahel kombineerima. Kui kokku sai midagi huvitavat, siis jäädvustas selle. Kogu protsess oli tema sõnul meditatiivne ja võrreldav teraapiaga.

    Palm võttis residentuuris vastu kõik selle, mida keskkond parasjagu pakkus. Nii sai vabaneda pingetest, mis linnakeskkonnas kergesti tekivad. Kumbki kunstnikest ei olnud keskendunud niivõrd eesmärgile, vaid ennekõike eelarvamustest ja ootustest lahtilaskmisele.

    Elu paberil, klaasil, kangal ja keraamilistel plaatidel

    Residentuuri tulemusena sündinud näitus „Igapäeva väike elu“ on mõjutatud just sellest, mida autorid Saaremaal kogesid. Nad püüdsid fotogrammidele koondada oma päevased tegemised, luua pisikesi maailmu. Palmile sai residentuuri ajal üha olulisemaks müstilisuse ja õhulisuse püüdmine pildile. Ta avastas, et mida abstraktsemaks muutusid pildid, seda rohkem ta nendesse armus. Õhulisuse andis fotogrammidele just klaasi kasutamine. Kõik residentuuris tehtud pildid aga materjali rohkuse tõttu näitusele ei jõudnudki. Esialgu pildistasid nad ka väga palju mahajäetud maju Kuressaares ja oma elukoha ümbruskonnas. Mõlemad tegid fotokaameraga mitmeid pilte, ikka mitu rulli sai täis pildistatud. Need fotod peavad aga oma aega ootama jääma.

    Näitusel on elu kulg püütud sinitrükis nii paberile, klaasile, kangale kui ka keraamilistele plaatidele. Tomberg tuli just residentuuris mõttele kanda oma korrapärased tsüanotüüpiad keraamilistele plaatidele, sest sinna tundusid need sobivat kõige paremini. Kevadise aja meenutamiseks on näitusel väljas ka videoprojektsioon, et tekitada vaatajas sama tunne, mis valdas kunstnikke, kui ümberringi oli särav päike, linnud ja putukad, kadakate vahele punutud ämblikuvõrgud, kaugusse ulatuv silmapiir ja loodushääled. Loodetavasti võimaldab see video vaatajalgi ennast argipäevast välja lülitada ja astuda korraks Saaremaa kevadisse loodusse. Kevadel on sinna oodatud juba uued kunstnikud.

  • Valeria Anderson-Käsper 11. III 1932 – 3. XI 2023

    Puutusin dokumentaal- ja kroonikafilmide režissööri Valeria Anderson-Käsperiga esimest ja viimast korda kokku viis aastat tagasi, olles ise BFMi filmikunsti eriala esimese kursuse tudeng. Meile anti koolis ülesanne intervjueerida üht eesti filmitegijat ja mulle osutus valik kergeks. Valeria Anderson-Käsperi elu ja looming naisdokumentalistina Nõukogude režiimi ajal tundus enam kui põnev. Kohtusime ühel pakaselisel jaanuarikuu päeval Kinomajas. Mäletan, et mul oli hulk küsimusi ette valmistatud, kuid panin need poole kohtumise peal sootuks kõrvale, kuna Valeria jutt jooksis mõnusalt.

    Meie jutuajamisest jäi kõige enam kõlama aususe teema. Kui küsisin Valerialt, milline on hea dokumentalist, siis vastas ta, et see, kes tõtt räägib. Valeria oli filmitegijana nii aus, kui tal olla lubati. Ta suutis ka rangete piirangute ajal luua midagi omanäolist ja säilitada inimlikkuse. Ta julges esile tuua puudusi ja lahata probleeme, mis esinesid enamasti Nõukogude Eesti asutustes tööliste ja juhtkonna vahel. Õie Orav on öelnud: „Režissööride, operaatorite ja helioperaatorite ühisel mõttekaaslusel püüti tuua ekraanile elutõde kogu selle avatuses. Teadagi kujunes eriti just probleemfilmide tegemine ja nende üleandmine sama probleemseks kui nendes käsitletav. Seda hinnatavam on nende inimeste töö, kes selliseid filme tegid, jäädvustades seega meie tollase elu eri tahke aitamaks mõista paremini ka tänast päeva.“ Valeria Andersoni peetakse poeetilise dokumentaalfilmi eelkäijaks Eestis. Ta katsetas mitmete Nõukogude Liidus uuenduslike võtetega, nt varjatud kaamera kasutamine („Kohtumised tänaval“, 1960) ja mitme kaamera üheaegne kasutamine, loobus diktoritekstist („Kivine hällilaul“, 1964) ning kasutas oma filmis originaalmuusikat („Kivine hällilaul“, 1964). Ta kaugenes üha enam lavastuslikest elementidest ja otsis tõde.

    Olles õppinud Moskvas VGIKis mängu­filmilavastamist, ei kartnud Valeria oma subjekte ja leidis nendega kergesti ühise keele. Tema filmides mõjuvad tegelased küllaltki loomulikult. Filmis „…ja supp on valmis õigel ajal“ (1983) võib näha ja kuulda ka Valeriat ennast, kes on end oma tegelaste kõrvale seadnud, vesteldes nendega samal positsioonil. Valeria ei jälginud oma tegelasi ainult nende tööpostil, vaid avas tihtipeale ka teise, isiklikuma liini nende eraelust, mis aitas tekitada nende vastu sümpaatiat. Seda tegi ta alati tundlikult ning lugupidavalt. Valeria filmidest leiab palju naistegelasi, parimad näited on filmid „Tere, tüdrukud!“ (1962) ja „Ketrajad“ (1976). Viimase filmi kohta on Sulev Teinemaa öelnud: „Režissöör suutis sisse elada töötajate töömuredesse ja võita nende usalduse. Naised ei teeskle ega häbene intervjueerijat, nad räägivad oma mured südamelt.“

    Usun, et Valeria soojus ja empaatia olid tema suur tugevus, mis teda karmis meestemaailmas teistest filmitegijatest eristas ja tulemusteni viis. Ka meie jutuajamist saatis ääretult positiivne õhkkond. Suur osa Valeria filmidest ja kinoringvaadetest on leitavad arkaader.ee-st. Neid tuleks vaadata avatud meelega, unustamata seda, mis ajal need valminud on. Alles siis on võimalik neis tõde näha.

    Teresa Juksaar

  • Piisake Kariibi kirjandusmerest

    PILLE-RIIN LARM

    Mäletate, kuidas viis aastat tagasi ei andnud Rootsi Akadeemia välja Nobeli kirjandusauhinda? Rühm Rootsi intellektuaale asutas toona Uue Akadeemia ning lõi uue kirjandusauhinna. Selle väljaandmisel taotleti läbipaistvust: kandidaate esitasid Rootsi raamatukoguhoidjad ning nende poolt oli võimalik hääletada üle kogu maailma. Kõige rohkem hääli kogus Maryse Condé. Talle järgnesid Haruki Murakami, Neil Gaiman ja Kim Thúy.

    Condé on sündinud 1937. aastal Prantsusmaa ülemerepiirkonnas Guadeloupe’il ning elanud seejärel mitmel pool maailmas. Ta kirjutab prantsuse keeles ning teda peetakse üheks silmapaistvamaks Kariibi kirjanduse esindajaks. Condé on väljapaistev jutuvestja, kelle looming kuulub maailmakirjandusse, tõdesid ka Uue Akadeemia auhinna väljaandjad1 ning jääb üle nendega nõustuda.

    Eesti keeles ei ole Condé teosed seni kättesaadavad olnud. Äsja Varraku „Moodsa aja“ sarjas ilmunud „Mangroovi ületamine“ sobib tutvuse loomiseks väga hästi. Siin avalduvad Condé loomingu põhiteemad: kolonialismi laastamistöö ja sellele järgnenud segadus, armastus kõigis varjundites, eelarvamused, ebausk, vägivald, surm. Teost raamibki surnuvalve: salapärastel asjaoludel sureb kauges kolkas sinna ilmunud võõramaalane ning kogu küla tuleb teda kombekohaselt ära saatma, tahetakse seda või mitte.

    Igal peatükil on oma jutustaja/peategelane. Leinajate mõtiskluste kaudu saab lugeja Guadeloupe’i ühiskonnast kaunis põhjaliku ülevaate: paljurahvuseline ja -kultuuriline kooslus on ometi üllatavalt kapseldunud ja võõravaenulik, veel vaenulikum ollakse mõnigi kord omade suhtes, jäigalt peetakse kinni traditsioonilistest soorollidest ja vanadest uskumustest. Tuleb muidugi silmas pidada, et teose originaal ilmus aastal 1989 – võiks eeldada, et sellest ajast saadik on mõndagi muutunud, aga nagu kinnitab autor intervjuus Ulla Kihvale, Guadeloupe ei muutu.2

    Romaani piires muutused ometi aset leiavad. Külla saabunud võõras annab mõne põgusa jutuajamisega või, veel vähem, pelga uudishimu äratamisega oma isiku vastu paljudele külaelanikele julguse murda nende harjumuspäraseks saanud muserdav käitumis- ja mõtlemismuster. Ükski tegelane ei ole läbinisti sümpaatne, ent autori hoiak jääb läbivalt mõistvaks. Mõne närukaela suhtes, tõsi küll, sugeneb teksti ka tajutav iroonia. Tõlkija Ulla Kihval on korda läinud anda edasi Condé rikkalik ja täpne keelekasutus – pea igal tegelasel on oma hääl. Värvi lisavad arvukad kreoolkeelsed fraasid, näiteks: Sa ou fè? Ola ou kaye kon sa? (Kuidas läheb? Kuhu sa teel oled?)

    Pisut tagaplaanil, aga siiski väga tähtsal kohal on „Mangroovi ületamises“ looduse kujutamine. Mangroov on troopiline tihnik soisel rannikul. Teisal piiravad küla mäed, üleüldse asutakse saarel – tegevuspaik on korraga piiratud ja külluslik. (Muidugi mõjutab ja sümboliseerib see romaanis ka inimeste suhtlust.) Kus tahes võib välja ilmuda müstiline Xantippe, kes meenutab rohkem metsavaimu kui inimest – umbes nagu Meeme Andrus Kiviräha romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“. Condé kujutab loodust sedavõrd detailselt, et tõlkija on pidanud mitmekümne Guadeloupe’il kasvava taime nimetusele eesti vaste leidmiseks küsima abi Eesti Loodusuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjonilt.3 Ja muidugi väärib eraldi tähelepanu teoses kujutatud värvikas matusekombestik, mis jääb praegu ruumipuudusel käsitlemata.

    Mõne aja eest ilmus eesti keeles teinegi piisake Kariibi kirjanduse merest, Monique Roffey romaan „Black Conchi näkk“, mille on inglise keelest tõlkinud Eda Ahi. Kahe teose vahel on mõndagi ühist: mõlemad käsitlevad inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, aga ka meeste ja naiste suhteid, mõlemas teoses esineb needuse teema ning tuleb ette seletamatuid sündmusi. Intervjuus Julia Kuznetskile tõdeb Roffey, et maagilisus on mingil määral paratamatu: „Olen pärit paigast, kus maastik, arhitektuur ja poliitika sulanduvad ning ebarealistlikud, ebatõenäolised nähtused ongi tavalised. Kõik on Euroopaga võrreldes nii erinev – värvipalett näiteks –, on palav ja kogu aeg juhtub midagi veidrat.“4

    Põnevad autorid, mitmekihilised romaanid, head tõlked. Loodetavasti toovad lähiaastad Kariibi kirjanduse eestindustele lisa.

    1 Vt https://www.mynewsdesk.com/se/the-new-academy/pressreleases/maryse-conde-accepted-the-new-academy-prize-in-literature-of-sek-320-000-in-stockholm-2811878

    2 Ulla Kihva, Maryse Condé ja ühiskonna mangroov. – Sirp 24. XI 2023.

    3 Vt „Mangroovi ületamise“ järelsõna.

    4 Julia Kuznetski, Pelgalt raamatu kirjutamisest maailma muutmiseks ei piisa. [Intervjuu Monique Roffeyga.] – Sirp 9. VI 2023.

  • Nälg nõukogude moodi

    AIMAR VENTSEL

    Mängufilm „Maa, kus tuul seisab paigal“ („Жел тоқтаған жер“, Kasahstan 2023, 108 min), režissöör-produtsent Ardak Amirkulov, operaator Aleksandr Rubanov. Osades Žanar Šokpanova, Salih Beisenbai, Meiržan Musakoža, Sagizbai Karabalin, Ersin Kalõbajeva.

    Igal rahval on üks või enam n-ö nullpunkti, mille järgi arvestatakse aega. Et midagi juhtus enne või pärast seda. Kasahhidele on see 1930. aastate suur näljahäda ehk ašaršõlõk (aшаршылық) Paari aastaga suri kolmandik kasahhidest nälga ja suur osa pages Kasahstanist. Kasahhid olid enne 1930. aastaid Kesk-Aasia steppides rändlevad karjakasvatajad, kelle peamine elatusala oli lammaste ja hobuste pidamine. Siis oli neid kolme miljoni ringis, paari aastaga hukkus arvatavalt üle miljoni. Kunstliku näljahäda korraldasid kommunistid niisamuti nagu samal ajal Ukrainas toime pandud holodomori. Kasahhidele näljahäda organiseerimiseks oli mitu põhjust. Esiteks oli vaja sundida Kesk-Aasia rändrahvad üle minema paiksele eluviisile. See polnud mingi eriline Nõukogude võimu veidrus, enamik tolle aja riike ei kannatanud oma territooriumil elavaid rändrahvaid, kelle liikumist ei saadud kontrollida. Nõukogude võimul oli vaja läbi viia kollektiviseerimine ja toitlustada linnade kasvavat elanikkonda. Umbes sel ajal hakati Kesk-Aasiat vaikselt industrialiseerima, linnad kasvasid, mujalt Nõukogude Liidust kohale sõitnud või saadetud elanikkonnal oli vaja süüa. Tol ajal kõlbasid selleks suurepäraselt kasahhide kariloomad. Kasahhidel ei vedanud selle poolest, et mingil põhjusel määrati Kasahstani territoorium nende alade hulka, kus eelis­järjekorras tuli arendada tööstust. Teised Kesk-Aasia nõukogude vabariigid olid põllumajanduslikud regioonid, mistõttu väljaspool Kasahstani sellist näljahäda ei olnud. See on lühidalt PÖFFil linastunud filmi „Maa, kus tuul seisab paigal” taust.

    Kasahhide suure näljahäda mõõtmeid on meil raske ette kujutada. Nagu Ukrainas talupoegi, ei lasknud Kasahstani kommunistid nälgivaid inimesi linnadesse. Teeservad olid seetõttu kuni Lõuna-Siberi linnadeni kaetud nälginute laipadega. Nõukogude kommunistid, kes pole kunagi inimlikkusega silma paistnud, võtsid väga vähe ette, et nälgijaid aidata. Kollektiviseerimise ja klassivõitluse käigus nad hoopis rekvireerisid rikaste kasahhide kariloomad ja lasid hulga inimesi maha. Huvitav on see, et kui Nõukogude võim kasutas Kasahstani väljasaatmise kohana, siis Kesk-Aasiast saadeti omakorda Siberisse. Ja Siberist Kasahstani või Usbekistani. Nagu eespool öeldud, on see lühike, ent kannatusrikas näljaperiood jäädvustunud kasahhide rahvusmällu. Peale selle, et nälja eest põgenemine pillutas kasahhid üle Aasia laiali (tänapäevalgi elavad kasahhid Lääne-Hiinas, Mongoolias, Afganistanis, Türgis ja Iraanis), lõi kollektiviseerimisega kaasnenud trauma viltu ka kasahhide kultuuri. Kes tunneb kasahhi kultuuri süvitsi, näeb filmis seda, kuidas üksteise järel tavad ja traditsioonid murenevad. Kasahhi kultuuri aluseks enne 1930ndate suurt näljahäda olid tugevad sugulussidemed, rändkarjakasvatus ja islam. Nõukogude võim hävitas sihikindlalt kaks viimast ja selle tagajärjel said pihta ka sugulussidemed.

    Ema Župar (Žanar Šokpanova) põgeneb poegade Žolani ja Bošajga viimast jõudu kokku võttes nälja ja hävitamise eest.

    „Maa, kus tuul seisab paigal“ on mustvalge film emast (Žanar Šokpanova), kes rändab kahe lapsega läbi stepi, et jõuda tagasi oma kodukülla, kust ta omal ajal mehele läks. Lühidalt kokku võetuna on film ääretult groteskne. Ema Župar põgeneb poegade Žolani ja Bošajga viimast jõudu kokku võttes. Teekond viib ta pidevalt kokku kodukülas karja rekvireerinud kommunistiga. Vana mehe, kes tundis end venelaste püsside-tääkide toel mõni kuu tagasi kõikvõimsana, hülgasid venelastest isandad näljahäda alguses ning seejärel on ta kättemaksu kartuses redutanud tühjenenud külades, mida kasahhid nimetavad auulideks. Vanamehel on alles eesel, keda ta peab peitma nälgivate inimeste eest, kes otse loomulikult looma ära süüa tahavad. Taat oli aidanud rekvireerida loomi, kuna Župari mees oli loata tapnud hobuse, kelle liha kasahhid väga armastavad ja keda kasvatatakse ka lihaloomana.

    Film algab sellega, kuidas puna­armeelased tapavad põgeneva kasahhi ratsaniku ja tema hobuse. Hobune jäetakse maha ning rändavad ja toitu otsivad inimesed söövad looma omavahel kakeldes ära. Ka Župar saab hobusest lihatüki ja üritab sellega lapsi toita. Pärast saab Župar kokku vana naisega, kes küsib talt süüa, ent Župar keeldub, sest toitu on vaja lastele. „Mine ära! Mul pole süüa!“ käratab ta vanale naisele.

    See lühike jupp filmi alguses on kõige tugevam stseen, näidates, kuidas kommunistide põhjustatud näljahäda väga kiiresti lagundas kasahhi ühiskonna alustalasid. Nimelt on lugupidav suhtumine vanematesse inimestesse kasahhidele enam-vähem raudne seadus. Teine kasahhi kultuuri kirjutamata seadus on nõue jagada teistega, eriti rändajatega, oma toitu. Kui noor naine ajab minema vanema naise, siis peavad hädas inimesed olema viidud viimse piirini. Just seda viimasel piiril olemist film näitabki.

    Nagu näljahädade ajal ikka ette tuleb, esines ka kasahhide ašaršõlõki ajal inimsöömist. Župar kohtab vana naist, kes püüab nii teda kui tema lapsi mürgitada, et neid saaks hiljem toiduks tarvitada. Kui see ei õnnestu, palub vana naine Župari jätta noorem haige laps enda juurde hoiule. Seda muidugi Župar ei tee. Edasi minnes satub ta jälle kokku auulikomissariga, kes jagab Župariga oma toitu, mis hiljem osutub inimlihaks. Teine, ent lühike moment filmis näitas Župari sisevõitlust, kas ta peaks lapsi inimlihaga toitma. Nälg võidab ja lapsed saavad ikka lihatükid. Mõni hetk hiljem saavad näljased inimesed auulikomissari kätte, tapavad ta ja võitlevad eesli pärast.

    Väga hästi on filmis näidatud venelastest punaarmeelasi. Venemaalt tulnud sõdurid ja julgeolekutöötajad ei suhtunud kasahhidesse hästi. Neid peeti metslasteks, keda tuleb väevõimuga „tsiviliseerida“ ehk siis oma traditsioonilisest elukorraldusest loobuma panna. Selline suhtumine läheb tagasi bolševike-eelssesse aega, ka tsaariajal paistsid venelased Kesk-Aasias silma oma brutaalsuse ja metsikusega. Nii on sõduritel keelatud anda toitu kasahhidele, vähe sellest, nad ilmutavad igasugust hoolimatust inimeste suhtes, kelle kannatusi nad ise on põhjustanud. See kõik on ajalooline tõde.

    Kõigest hoolimata eksib ka film, ehkki kasahhide tehtud, mõnes kohas ajaloo vastu. Näiteks käib filmist mitmel korral läbi mürgitatud vili, mida valitsuse käsul mürgitati, et inimesi veel rohkem tappa. Tegelikult Kasahstanis sel ajal vilja ei kasvatatud ning rändavad karjakasvatajad sellega ei tegelenud. Kui lõpus jõuab Župar oma koduauuli, mille nimi ongi ’Maa, kus tuul seisab paigal’, siis paistab, et tegemist on pääsemisega ja uue algusega. Tegelikult nälgis tol ajal terve Kasahstan ning ka kodukülas ei oleks olnud pääsemist loota. Filmi lõpupoole hakkas häirima näitlejate priske välimus: heaoluühiskonna inimesel on väga keeruline usutavalt mängida näljasurma piiril hinge vaakuvat inimvaret.

  • Kriitikaauhinna kandidaadid 2023

    Selgunud on Ants Orase nimelise kirjanduskriitikaauhinna tänavused kandidaadid.

    Heli Allik, „Mööda koordinaattelgi“ (Anti Saare „Sõnaraamat“, Looming 2023, nr 4)

    Sveta Grigorjeva, „Tolmust ja naistest“ (Carolina Pihelga „Vaadates ööd“, Sirp 6. I 2023)

    Saara Liis Jõerand, „Kuidas jutustada juba jutustatut?“ (Mehis Heinsaare „Kadunud hõim“, Looming 2023, nr 5)

    Saara Lotta Linno, „Pilk vastuolulisele Wimbergile Buratino-põlvkonnast“ (Wimbergi „Just praegu“ ja „Enne kui“, Keel ja Kirjandus 2023, nr 6)

    Aare Pilv, „Merike Õimu eelomasus“ (Merike Õimu „Asjade alumine pool“, Looming 2023, nr 9)

    Jaak Tomberg, „Rott labürindis“ (Anti Saare „Sõnaraamat“, Vikerkaar 2023, nr 6)

    Ants Orase kriitikaauhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud parima arvustuse või ülevaate eest värske algupärase ilukirjanduse kohta. Tänavu kuuluvad žüriisse Jüri Kolk, Brita Melts, Indrek Ojam, Johanna Rannik ja Ave Taavet. Laureaat kuulutatakse välja 8. detsembril kell 17 Tartu Kirjanduse Majas.

    Auhinna on seni pälvinud Johanna Ross, Hasso Krull, Berk Vaher, Elle-Mari Talivee, Tiit Hennoste, Märt Väljataga, Mikael Raihhelgauz ja Vilja Kiisler.

  • Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt

    MARIS JOHANNES

    Kuressaare teatri „Unistus“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu, lavastusdramaturg Pille-Riin Purje, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Tarmo Matt. Mängivad Luisa Lõhmus, Andres Raag, Merilin Kirbits, Allan Noormets ja Markus Habakukk. Esietendus 26. X Kuressaare teatri suures saalis.

    Saaremaa paigavaim pole laita, tõmbab meid, massakaid, ligi küll ja veel. Kui paigal on oma lugu, on see rõõmuks omakandi rahvale ja väljast tulijale. Kuressaare teater jagab meiega oma lugu – „Unistust“, mis saab alguse hetkel, kui 1946. aastal astub teatriuksest sisse üks 19aastane tütarlaps.

    Tean, et see tüdruk on elanud Kuressaare lähedal suures peres maalapse elu ja talle meeldib Smuuli lugeda. Olen temaga Mainal tema lapsepõlvemaja lehtlas veskikivist laua taga istunud ja kartulisalatit lõikunud. See kohtumine leidis aset rohkem kui pool sajandit pärast Ester Reinarti teatridebüüti. Minu vastas istuja pidi olema siis 76aastane. Koduselt sättimata ja kelmikalt teatraalne oli ta sel augustipäeval. Nii sarmikas, et sõida või kohe kaameraga peale. Kindlasti oli ta rõõmus ja õnnelik oma Saaremaa suves, tütre sünnipäeva ootel.

    Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust. „Unistuse“ tegelane Ester (Luisa Lõhmus) on kui tasane kaasasõitja karusellil, mille pöörlemist pole tema võimuses dikteerida. Noorel inimesel tuleb oma laul ära laulda ajal, kui teatritrupis annavad tooni kolm meest: lavastaja Paul (Andres Raag), vana näitleja Aleksander (Allan Noormets) ja noor näitleja Jaan (Markus Habakukk). Neljas trupi liige, näitleja Magda (Merilin Kirbits) teeb koomiliste etteastetega midagi subretirolli meenutavat.

    Andres Raagi tegelase prototüübiks on Paul Kalde (1908–1991), kelle kirev elulugu võiks anda efektset materjali pikaks seriaaliks. Pille-Riin Purje koostatud kavalehelt loen Kalde kohta: sündinud Peterburis 1908, näitleja Tallinnas ja Pariisis, Paul Pinna sõber ja pärandihoidja, 1930. aastate varieteeturneed Pariisis, Kopenhaagenis, Brüsselis, Berliinis, Helsingis, Sofias, Prahas, Ateenas …, aga ka Haapsalus, Narva-Jõesuus, Pärnus, Kuressaares. Kalde on juhtinud Rakvere teatrit ja Tallinna tsirkust, 1970–1988 olnud kabaree Tallinn kunstiline juht. Mees nagu teatrisajand.

    Andres Raagi Paul korraldab, lavastab, õpetab, tal on kogu aeg kiire. Siiski jagub tal õpetussõnu ka noorele Estrile (Luisa Lõhmus).

    Paul Kalde oli Kuressaare teatrijuht aastatel 1945–1947. Andres Raagi Paul korraldab, lavastab, õpetab, tal on kogu aeg kiire. Innukalt seletab ta trupile, mis on „maagiline kui“ – see Stanislavski läbielamiskunsti alustala. Trupp mängib selle „maagilise kui“ nagu muuseas ja muhedal moel meeldejäävaks, nagu seda tehti kunagi ammu Toscana võlujuuksenõelaga „Kolme apelsini“ loos.

    Näitleja Andres Raagi karakteritunnetust olen alatasa imetlenud, nüüd saab näitleja mängida lavastajat ehk võimaluse revanšiks, et näidata, millised need teatridemiurgid tema teel on olnud. Mingit paroodiagaleriid ei tule, aga väikesi vimkasid ja teatri siseringi aasimisi mängib ta rõõmuga.

    Seda rõõmu võimendab ka kooslus, sest teine Tallinna Linnateatri mees Allan Noormets on ka laval – omad mehed ikka toetavad üksteist. Noormetsa mängida on vana näitleja. Sellelgi rollil on oma prototüüp Aleksander Resta (1898–1984), kelle teatritegu alanud juba August Wiera Vanemuisest. Nii Ester Purje oma meenutustes kui ka vanemad Hiiumaa prouad Kärdla kultuurimaja aegadest mäletavad Restat kui väga elegantset härrasmeest.

    Noormetsa Aleksander kannab küll punast salli ja elegantset kaabut nagu kunstimeistrile kohane, aga loomult on ta rahvamees. Meenutab oma teatrinoorust, kui Wiera hobuse lavale tõi.

    Kui hobust ei saa, päästaks lehmgi lavastuse, annab ta lavastajale nõu. Kui Raag lavastajana on vaoshoitum tüüp, siis Noormets näitleja rollis priiskab täiega, joob viina mõnuga, ei hoia oma arvamust vaka all ja näitleb, nagu torust tuleb. Meenuvad Allan Noormetsa rollid lavastustes „Armastus kolme apelsini vastu“ ja „Ainus ja igavene elu“. Näe, milliseid mälestusi võib ühest „Unistusest“ välja pressida, kui Noormets on mängurõõmu üles leidnud.

    Olukorras, kui kaks kogenud teatrihunti Kalde-Raag ja Resta-Noormets lava valitsevad, on oma lusti leidnud ka Markus Habakukk, kes mängib noort südametemurdjat, näitlejat Jaani. Suure õhinaga soovib tema Jaan uues teatri­tükis mängida korraga mitut rolli. Mis seal salata, Habakukel on nii palju lavasarmi ja -värvi, et ta saabki sellega hakkama, mistõttu publikul on lõbu laialt.

    Üks naljanumber on see, kui lavastaja Paul hakkab poisile ette näitama, kuidas käib üks õige lavakõnd. Ah siis niiviisi üksteist matkides nad harjutavadki seda kohaloleku kunsti. Raagi ja Habakuke stseen on küll pilapiiril, aga väga naljakas. Häid näitlejavõimeid ilmutab noormees ka Estriga kurameerimise tähtsas töös. Improviseerimist ja silmategemist jagub igasse lavahetke. Nii nagu 78 aastat tagasi päriseluski olla olnud – Jaanile meeldis Ester.

    Lavastuse proov on „Unistuse“ kontekstis vaatajale huvitavam kui see, milleks proovi tehakse. Hugo Raudsepa „Tagatipu Tiisenoosenist“ inspireeritud näitemängus näeb omaaegset kandilist näitlemismaneeri ja takuseid parukaid. Raudsepa tekstiga uperpallitamine uinutab tähelepanu, stseen kipub venima ja absurdirõõm hajuma. Oleks oodanud lennukamat lahendust, näiteks vaadet, mis toimub selle „Tiisenooseni“ etenduse ajal lava taga vms. Jandi tõsidusest võiks saada ägeda oksüümoroni, midagi magusa valu laadis. Aga stopp, nüüd hakkan ise tegelema „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas. Pilk tagasi „Tiisenoosenile“: maalitud dekoratsioonid rõõmustavad oma lapsemeelsusega, neis on lendu nagu Chagallil, aga värvid on palju soojemad. Ilus töö Viljandi kooli (TÜVKA) dekoraatoritelt-butafooridelt ja õpetaja Eve Komissarovilt. Idee autor lavastuse kunstnik Silver Vahtre.

    Noorel Estril (Luisa Lõhmus, keskel) tuleb oma laul ära laulda ajal, kui teatritrupis annavad tooni kolm meest: lavastaja Paul (Andres Raag), noor näitleja Jaan (Markus Habakukk) ja vana näitleja Aleksander (Allan Noormets). Neljas trupi liige on näitleja Magda (Merilin Kirbits).

    Kui lavastuse meesteliin tunneb ennast nagu kala vees, siis naiste sulandumine mängu on raskepärasem. See võib olla kinni nii näitleja eripäras, kogenematuses kui ka dramaturgilises materjalis. Magda Saliste-Hammer, keda mängib Merilin Kirbits, on küll aktiivne, aga oma käremeelsuses üksjagu rabe. Näitlejakoolituse stuudium, mida Magda „Unistuses“ veab, ei hakanud tema kasuks tööle. See võib mängukordadega paraneda, seda enam et mängu tuuakse Kuressaare teatriloo kontekstis tähtis ürik: käsiraamat asjaarmastajatele näitlejatele, ilmunud 1927 Saaremaal, autoriks Jaan Metua, kelle nimega on seotud teatritegevuse algus Kuressaares 1924. aastal.

    Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov on „Unistusse“ lavastanud laulunumbrid, mis publiku käima tõmbavad. Laul annab kindlama jalgealuse ka Estri osatäitjale. Luisa Lõhmus on plakatil noore Ester Reinarti moodi. Kui Estri põlvkonna näitlejad tulid kõik otse elust enesest, siis Luisa on Viljandi kultuuriakadeemia näitlejataustaga. Tema tugevam külg on muusika: laulab, mängib klaverit. Tema tegelase arglik sisenemine teatriruumi on üksjagu orgaaniline – võõras koht ja võõrad inimesed ümberringi. Suurest erutusest ei taha hääl tööle hakata. Huvitav, kas lauljad tekitavad oma häält kuidagi teistmoodi kui sõnateatri näitlejad, diafragmahingamine peaks ju paigas olema. Lavastuse alguses Paul, vana proff, kohe kontrollibki noore näitleja hingamistehnikat ja hääleaparaati – peaks justkui töötama.

    „Unistuse“ Ester on kenake, aga kartliku loomuga, tavaliselt sellised lavale ei kipu. Aga kui läheb „maagilise kui“ mängimiseks, täidab ta oma ülesannet suure innuga. Ei tea, kas rolli ebakindlusest või näitlejaülesandest lähtuvalt, jätab tütarlaps Jaani kurameerimiskatsed tähelepanuta. See Ester ei tunne ennast teatritrupis kindlalt. Ta on ühekorraga nii ehmunud kui ka imestunud sellest, mis ta ümber toimub. Näitlemine ja ansamblitunnetus, see on imelihtne, kui vaadata vanu tegijaid. Aga kui su tööriistade seas ei ole psühholoogilise teatri vahendeid, jääd jänni. Nii on Luisalgi veel pikk tee minna, et mängust ja partneritest rõõmu tunda ning unustada liigne väärikus või jäikus, mis noort inimest näikse kammitsevat.

    Mängurõõmuni „Unistus“ siiski jõuab, vaatamata „vastutöötamisele“. Ajastut pole rõhutatud: Stalinit keegi ei tsiteeri, Smuuli nime korra mainitakse. Taluelu seiku noor Ester laval küll meenutab, aga tugevamalt tõuseb dokumentaalsus esile lavakujunduses ehk „Tagatipu Tiisenooseni“ tarvis maalitud kulissil, kus näeb pildikest Maina taluõuest. Etendusejärgselt käisime kontrollimas: suur kivi, kus vaimud tantsinud, on endiselt alles ja kenasti tähistatud.

    Nii et paigavaimuga on lugupidavalt ümber käidud teatris ja ka elus. Selline asjade käik rõõmustaks Estrit ennast. Kindlasti paneks teda heldima noore nimiosalise kena lauluhääl ja välimus. Ehk poetaks ta pisara, nähes-kuuldes etenduse lõpupildis noort Estrit mängimas Schumanni klaveripala „Unistus“. Maina väikeses asuniku­talus ju klaverit polnud. Ja mõelda vaid, ka teatrimaja, kus kõik juhtub, on ikka seesama koht.

    Palju tüdrukuid maailmas on teatrisse tulnud oma suurte unistuste tiivul. Peaasi on õigel ajal aru saada, kust läheb see tee, mis kohale viib. Publikule siin ja praegu loob Kuressaare teatri „Unistus“ aga aegruumi oma naljade ja mängureeglitega, aidates niiviisi paariks tunniks unustada selle, mis teatriukse taga.

Sirp