Millest ma üldse räägin, kui räägin Kadri Matteus Mälgu lugudekogust „Karva-aastad“?
Oleneb sellest, mis pilguga vaadata ja mis keelt tarvitada. Kui rääkida vanas ja võrdlemisi kulunud kujundite keeles, siis on täiesti võimalik näha, et Kadri Mälgu luguderaamat „Karva-aastad“ ei olegi raamat, vaid on kivide kogu. Hoolikalt valitud ning kaua kogutud. Mitte ehete, vaid elu materjal. Igasse kivisse on peidetud midagi, mida nendes kivides on näinud see, kes neid kogus ja kõrvale pani.
Kunagi ütlesin Kadrile, et „elada on nagu ehet valida“. Ma ei ole kindel, et ma täna sedasama ütleksin.
Ütleksin vist midagi palju tavalisemat ja banaalsemat, umbes nii, et „elada on nagu ehet teha“. Mis tähendab, et teed oma elu valmis sellest materjalist, mis sul käepärast on. Teed nii, nagu sul oskust on. Kusjuures mõni võib ka kalliskivi ära rikkuda ja mõni võib teha imet hariliku maakiviga.
Kadri Mälk kirjutab oma raamatu 6. leheküljel: „Ime on kõige suurem, kui ta on igapäevane.“ Ta lisab lause lõppu: „.. on öelnud Mudist.“Seesama Peeter Mudist, kes oli küll tuntud maalijana, kuid kes oli meister ka kivide ülesäratamises ehk kivides peituva elu äratundmises ning teistele nähtavaks tegemises. Niisamuti on kive ellu äratanud Kadri Mälk.
Muidugimõista on see raamat kunstniku kirjutatud ega püüagi muud teeselda. Kunstnik, kelle väljendusvahendiks on põhiliselt kivi, käib ka sõnadega ümber nagu iseäralike kividega. Tema lood on lakoonilised, mõnevõrra meenutavad nad meelespidamiseks kirja pandud märksõnu.
Ja ometi on need märksõnad ka üks omamoodi kunsttükk.
Igaüks, kes on proovinud väljendada sõnas, helis või värvis mõnd täiesti omaenda kogemust, omaenda tunnet, omaenda mõtet, teab, kui raske see on. Õnnestub ainult nendel, kellel öeldakse olevat annet. Kusjuures keegi ei ole suutnud täpselt ära seletada, mõõta ega kaaluda, mis asi see õieti on, see anne. Võimalik, et see on omadus väljendada omaenda inimeseks olemist nii, et see liigutab ja kõnetab teist, võõrast inimest. Teeb võõra omaks.
Võimalik siiski, et ajastul, mil inimesi on maailmas nii palju nagu sääski, kaob huvi teise inimese vastu ära. Huvi muutub ükskõiksuseks. Inimestest tüdinetakse. Nende elu ja surm ei lähe enam kellelegi korda. Kui teine enam midagi peale tülikuse ei tähenda, muutub tüütuks ja tülikaks ka see sügav kunst, mis ei lahuta meelt, ja kunstianne muutub kasutuks.
Siinkohal tasuks siiski meenutada Théophile Gautier’ kuulsat loosungit, mis on pärit juba XIX sajandi keskpaigast ja milles sisaldub nii pilge kui ka ähvardus: „Tõeliselt ilus on ainult see, millest ei saa olla mingit kasu … Kõige kasulikum koht majas on käimla.“
Niisiis ongi Kadri Mälgu lugudekogu täiesti kasutu, kuna ta väljendab ühe inimese kunstnikuks olemise kogemust. Väljendab midagi, mis ei lahuta meelt ega too sisse suuri summasid. Nii nagu ei lahuta meelt kivid ja põlispuud. Kadri Mälk väljendab oma inimese- ja kunstnikukogemust sõnadega teistmoodi kui ehetega, sest ehted on paratamatult tema pärismaailm ja tema pärisriik.
„Ah sa sõda ei mäleta. No kuda sa ei mäleta. Kõik mäletavad,“ on kirjas kõnealuse raamatu 10. leheküljel.
Kolm lauset. Kaksteist sõna. Nende väheste sõnadega on edasi antud üks ürgkogemus, millest räägib nii piibliraamat kui ka tänane uudisteportaal. Siin tulevad kohe meelde Kadri Mälgu ehted, mis algusest peale on ühendanud piibliraamatu tänase uudisteportaaliga. Mis on igivanad ja ülimalt moodsad üheaegselt.
Raamat ütleb otse ära, et kunstnik, kes ta kirjutas, väljendas ja püüdis väljendada kogu elu sedasama, mida väljendab öö. Tumedat jõudu, kuu- ja tähevalguse žiletitera, vääramatult saabuvat päikesetõusu. Võimalik, et kõik Kadri ehted ütlevad: „Ah sa ööd ei mäleta. Kuda sa ei mäleta. Kõik mäletavad.“
Igatahes Kadri ise ütleb, ja jääbki ütlema: „Ja nüüd supler. Kalibreeritud. Mõõdupulk. Nihkkaliiber. Pikkus 18,9 mm. Mõõda täpselt. Laius 9,6 mm. Ent kuidas mõõta sügavust? Öö mõõt on 1,9 mm sügavust. Eksida võib, kuid õige vähe.“
Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert 8. IX Vanemuise kontserdimajas. Marcel Johannes Kits (tšello), Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, muusikajuht ja dirigent Risto Joost. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Tota pulchra es, amica mea“ (2020, Eesti esiettekanne), Edward Elgari tšellokontsert e-moll op. 85 ja Gustav Holsti orkestrisüit „Planeedid“ op. 32 Tauno Aintsi seades.
Tänavust Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontserti alustasid kontserdimaja juhi Kulvo Tamra ning teatrijuhi Aivar Mäe nostalgiahõngulised, kuid ühtlasi ka tulevikku vaatavad sõnavõtud kontserdimaja 25. tegutsemisaasta ning teatri 154. hooaja puhul. Aastaid tagasi Vanemuise kontserdimaja renoveerimist juhtinud Mäe meenutas 1998. aasta taasavamise eelset ootusärevust ja viimase minuti parandusi ning tõi rõõmsalt esile, et nende 25 aasta jooksul on kontserdimajas käinud üle kahe miljoni inimese. Tsiteerides Jakob Hurda kuulsaid sõnu eestlaste väikesest arvust, kuid võimalusest saada suureks vaimult, nentis ta, et Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitel on auga välja teenitud juba sellepärast, et kusagil mujal pole sellist kultuuri kontsentratsiooni kui Tartus.
Ka seekordse kontserdi kava oli ühtaegu nostalgiast kantud ja tulevikku vaatav, sest esitati küll teada-tuntud kanoonilisi klassikuid oma teada-tuntud headuses, ent seda kas noore tulevikutähe esituses (s.t Marcel Johannes Kits Edward Elgari tšellokontserdi solistina) või kohati veidi uues kuues ja uusi sihte silmas pidades, sest näiteks Holsti „Planeete“ saab sel hooajal kuulda sümbioosis Elgari „Enigma variatsioonidega“ Vanemuise teatri ja Jevgeni Gribi balletilavastuses „Tuhkvalge“. Uuemat muusikat esindas hooaja avakontserdi avanud Tõnu Kõrvitsa teos „Tota pulchra es, amica mea“ segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Selle juba 2020. aastal valminud teose tellis Risto Joosti initsiatiivil Kõrvitsalt Mitteldeutscher Rundfunk ehk Kesk-Saksamaa Ringhääling, ent koroonapandeemia tõttu toimus esiettekanne alles 2022. aasta sügisel Suhli kongressikeskuses ning päev hiljem Leipzigi Gewandhausis, kus teost esitasid MDRi raadiokoor ja sümfooniaorkester Anja Bihlmaieri juhatusel. Huvitava tõigana väärib väljatoomist, et toona oli teos mõeldud justkui sissejuhatuseks Beethoveni üheksandale sümfooniale, mida esitati kontserdil pärast Kõrvitsa teost, sest mõlemad on kirjutatud samale koosseisule.1 Erinevalt Beethoveni välja valitud Friedrich Schilleri „Oodist rõõmule“ otsustas aga Kõrvits ülistada armastust ning tema teose aluseks sai ülemlaulu (4:7-8) tekst, mis helilooja enda sõnutsi on üks kaunimaid armastuse väljendusi ja tõeline hümn armastusele.2
Vanemuise hooaja avakontserti võib pidada õnnestunuks ning seda võivad kinnitada nii publiku väsimatud ovatsioonid kui ka muusikute südikus ja pühendumus, mis ei jää alla Risto Joosti (orkestri ees) standarditele repertuaarivalikul.
Kõrvitsa valitud väljavõte ülemlaulust on meisterliku orkestratsiooni ja filigraanse faktuuri abil nõtkelt ning tabavalt tõlgitud muusika keelde, milles kõneldes loovad vestlust pidavad koori- ja orkestripartii teineteist täiendavalt kauni ja korrapärase terviku. Seeläbi moodustuv muusikaline keel on sama poeetiline ja tundeergas kui tekst ise, sisaldades ka teatavat annust eksootilisust ning veidi kaeblevat ja igatsevat alatooni. Nüansirikas harmooniakoloriit on veetlev ja õhuline, ent seejuures on ka harmooniliselt disharmooniaid kokku sobitatud. Armastusele kohaselt ei jää selles vajaka traagikast ega pingestatusest, mida sedapuhku on oskuslikult ja kaalukalt doseeritud. Võrdlemisi sisekaemuslikus registris kulgev teos on seega ka dramaturgiliselt hästi läbi mõeldud: moodustub kandev ja sõnumit veenvalt edasi andev narratiiv, mille ajel tekkis ere heiastus tekstis jutustatavast loost.
Pärast Kõrvitsa propedeutilist oodi armastusele jätkus eleegilis-melanhoolne meelestatus ning kõlas Edward Elgari tšellokontsert e-moll Marcel Johannes Kitse soleerimisel. See üks märgilisemaid tšellole kirjutatud kontserte, n-ö luigelauluks jäänud helitöö on Elgari viimane suurteos, suisa tšellorepertuaari nurgakivi, ning nõuab solistilt nii tehnilist vilumust kui ka laia kõlavärvipaleti valdamist. Justkui tervet hooaja avakontserti omal moel raamiv nostalgia ei puudu ka Elgari teosest, mis valmis 1919. aasta augustis ehk ajal, mil Elgari maailm oli kokku varisemas nii Esimesele maailmasõjale järgnenud Edwardi ajastu Inglismaa hääbumise kui ka abikaasa haigestumise tõttu. Niisiis on tšellokontsert justkui nostalgiline tagasivaade nii helilooja enda elule ja läbielamistele kui ka selleks ajaks end ammendanud romantismile.
Teost osalt kandvad igatsus ja nukrus väljenduvad nii kantileensetes soolopartiides kui ka varjundirikkas orkestripartiis, kus orkestri roll on samavõrra oluline solisti toetamisel, aga ka temaga võrdväärsena tegevuse edasiviimisel. Teatud sügavamat ja küpsemat elutunnetust nõudva soolopartii esitamisega sai Kits hunnitult hakkama, võludes kuulajaid veenva ja karakteerse esitusega, mis jõudis koos Vanemuise sümfooniaorkestriga sulnisse dialoogi astudes hõrgu tulemuseni. Tehniliselt virtuoosne ja nõudlik teos viis kuulajad sugestiivse ja magusnukra meeleoluga maailma, mille tõelise essentsi lahtimuukimisel tuleb kahtlemata teadvustada Elgari kaasaja ajaloolise konteksti ja nostalgiahõngulise meeleolu latentset kohalolu.
Rääkides kontserdi teises pooles kõlanud Gustav Holsti orkestrisüidist „Planeedid“ ei saa sarnaselt Elgariga mööda vaadata teose taustaloost ja impulssidest, mille ajel helilooja komponeerimiseni jõudis. Elgarist 17 aastat noorem Holst oli samuti Briti muusikaelus märkimisväärne tegelane, kes küll erinevalt oma eelkäijast alustas komponeerimisega tunduvalt varem ja oli seega kodumaal juba neljakümnendates eluaastates mainekas helilooja (Elgar alles avanes loominguliselt selles eas). Holsti loomingutee verstaposti, orkestrisüidi „Planeedid“ kujunemise lugu ulatub 1913. aastasse, kui helilooja tutvus Hispaania reisil astroloogiaga ning temast sai ka osav horoskoopide interpreteerija. Muu hulgas hinduistlikust filosoofiast huvitunud Holsti fookusse ilmusid seeläbi just planeedid, mille karaktereid ta oma süidis muusikaliselt kirjeldab. Seitsmeosalisse süiti ei kuulu vaid Pluuto ja Maa, sest esimest polnud toona veel avastatud ning teine on eeskätt astroloogia lähte- või keskpunkt.
Holsti orkestrisüit kui omamoodi karakteersete muusikaliste pildikeste seeria – ent mitte sõna otseses mõttes programmiline muusika – kanti sedapuhku ette Tauno Aintsi seades, millele on lisatud veidi seadja tõlgendust ja mis on originaaliga võrreldes mõeldud väiksemale koosseisule. Sellegipoolest kõlas teos oma tuntud headuses ja mõjususes ning täitis koos tagasihoidliku valguslahendusega Vanemuise kontserdimaja saali võrdlemisi efektselt. Eraldi tasub välja tuua ka viimases osas saali uste taga fuajees laulnud ooperikoori naishäälte õnnestunud haldjaliku nõtkusega esitatud partii ning muusikajuhi ja dirigendi Risto Joosti rafineerituse ja professionaalsuse dirigendipuldis.
Kokkuvõttes saab Vanemuise hooaja avakontserti pidada kahtlemata õnnestunuks ning seda võivad kinnitada nii publiku väsimatud ovatsioonid kui ka muusikute südikus ja pühendumus, mis ei jää alla Joosti repertuaarivaliku standarditele. Tänavu kahekümne viiendat hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on niisiis jätkuvalt tänuväärne ja oluline nurgakivi Tartu muusikaelus, mis kohati võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista, ent mis sellegipoolest edendab jõudsalt kodumaist kultuuri. Kuigi ees ootav Euroopa kultuuripealinna aasta seab ootused kõrgele, jääb vaid loota, et ka kaugemas tulevikus ei päädi uhke olemine vaid kunagiste aegade nostalgiaga, vaid taasloob end pidevalt nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku sümbiootilise koostoime arvelt.
1 Liina Vainumetsa, Delta. Klassikaraadio kannab 8. septembril üle Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdi. – Klassikaraadio 7. IX 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1609076045/delta-7-septembril-vanemuise-so-avab-hooaja-louna-eesti-kammerorkester/93264af360a1e61a80e60080ab422f53
Sõltumatu Tantsu Lava ja Gertrudi tänava teatri (Ģertrūdes ielas teatris) „Paus istu mine“, lavastaja-koreograaf Keithy Kuuspu, helikunstnik Mihkel Maripuu, valguskunstnik Saša Mirson, lavakunstnik Kairi Mändla, dramaturg Laura Cemin, materjalidramaturg Juss Heinsalu. Etendavad Martina Georgina, Agnes Ihoma, Jana Jacuka, Anumai Raska, Liisa Saaremäel ja Johanna Vaiksoo. Esietendus 25. VIII Sõltumatu Tantsu Laval.
Keithy Kuuspu, kes pälvis eelmisel aastal ka Kristallkingakese auhinna, on üks aktiivsemaid noorema põlvkonna koreograafe. Kõik tema lavastused „Body Slam / Ihu Ramm“, „Läbi kukkumine“ ja nüüd ka „Paus istu mine“ moodustavad eraldiseisva pildi, mida raamib etenduse toimumiskoht, ning tantsijate ülesandeks jääb vaikselt juhtida vaatajate tähelepanu pildi nüanssidele. Tegu on kunstiteosega, mis jääb etenduskunsti ja installatsiooni vahepeale ning kus objektid ja esemed on pidevalt voolavas olekus. Kuuspu tööde teine ühisnimetaja on helikunstnik Mihkel Maripuu ja näitleja Liisa Saaremäel, kellega koos õppis ta EMTA kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammis (CPPM). „Paus istu mine“ on Tallinnas asuva Sõltumatu Tantsu Lava (STL) ja Riia Gertrudi tänava teatri koostöölavastus, mis on tinginud sel korral suure ja rahvusvahelise tegijate koosseisu.
Lavakunstnik Kairi Mändla on ruumi tundmatuseni ümber kujundanud. Vaataja, kes on korduvalt samas ruumis mitmesuguseid tantsulavastusi vaadanud, ei tunne STLi ruumi äragi. Hallina tundunud seinad on nüüd soojalt õrnroosad, lagi on toodud allapoole ja üht seina nihutatud sissepoole: seda selleks, et moodustuks perfektne kuup. Etenduse kulgedes saan aru küll, et see kõik on illusioon, aga väga mõjus.
Liisa Saaremäel on ametis kipskinga lihvimisega.
Kõigepealt köidavad tähelepanu kaks pikka redelit, siis risti üle ruumi tõmmatud tross, veidi eemal pesumasin, jääkristallidest lühter ja lõpmatult roheline mururuut põrandal. Materjalidramaturg Juss Heinsalu on leidnud head näited inimlikustamaks kipskingi või klaaslühtrit, elustades nii passiivse materjali. Helikujundaja Mihkel Maripuu püüab mikrofonidega ruumist helisid, protsessib need digitaalselt ümber ja saadab ruumi tagasi. Kõige selle tulemusena saab ruum täis ja kummalisus esitletud. Kuuspu on töötanud arhitektina, kes organiseerib ruumi, arvestades seejuures ka ajadünaamikaga.
Lavastuse ajadramaturgia on lihtne ja see kestab 80 minutit. Esimene osa hõlmab minu tajutuna 20 minutit. Keskmine ja kõige sisukam osa on jaotatud kaheks: kipskinga lihvimisele läheb viis ning Leroy Van Dyke’i kuulsa kantrilaulu „Auctioneer“ saatel sooritatud oksjonile ja line-tantsule samuti viis minutit. Viimane osa, mis kulgeb ruumist välja, tundus lausa pooletunnine. Seega, kuhugi kadusid minu puhul tegijate lubatud ja mõõdetavad 20 minutit.
Nüüdisaegses etenduskunstis on juba pikka aega täheldatav suundumus nimetada oma lavastus ette igavaks, vabandades sellega välja ilmselt loo puudumist. Aga see ei ole ju tõsi: nagu Ruslan Stepanov, Artjom Astrov või Karl Saks, nii venitab ka Kuuspu aega, kuid selle töö tulemusena läheb kõik lubatule vastupidiselt hirmus põnevaks. See ei ole mingi uus avastus. Eks ole ju iga asjaga nii, et mida lähemale staatilise asja sisse vaadatakse, seda rohkem on seal näha liikumist. „Paus istu mine“ ei jõua igavusele ligilähedalegi. Ma ei tea, võib-olla etendajatel oli laval igav, vaatajal kindlasti mitte.
Kuuspu on osav asjade ja objektide nihutamisel, muutuse protsessi nähtavaletoomisel – ning nendesamade vahenditega käsitleb ta ka etendajaid ja nende iseloomutuid kehasid. Koreograafiat kui aja organiseerimist lavastuses pole. Kuus kaunist naist on riietatud valgesse ning jõlguvad ruumis, tekitades pildi seinal tolknevatest laiskadest porikärbestest, kes ei viitsi isegi põriseda. Etendajate kehad moodustavad pilte, aga sisemisi võnkeid, pingeid, vabastusi ja katkestusi ei kasutata. Kehad on, nagu nad on, muutuse või millegi uue võimalust on lavastaja vältinud just ajakasutuse kaudu. Ükski paus ei kesta piisavalt kaua, et olukord tühjeneks tähendustest, puhastuks, ja et seejärel saaks midagi pausi sees juhtuda. Kummalisus ja ülevus täidavad kõik pausid ning vaikusehetki ei saabu.
Lavastuse ambitsioon jõuda seisakuni ei õnnestu, ka jääpurikatest tehtud lühter tilgub jätkuvalt ja kahaneb pidevalt sooja ruumi tõttu. Kahanemine ei lõpe hetkekski. Samuti loovad etendajad pidevalt tervikut, mitte ei soorita üksikuid lõpetatud tegevusakte. Iga järgmine samm kujundab ruumi ümber, lubab järgmist ja loob uusi vaatenurki. Selleks et ka vaataja tajuks seisakut, peaks vaatenurki hoopis piirama, seinu ette ehitama või ruumi lõpetama.
Tundub, et ses lavastuses on Kuuspu objektid rohkem elusad kui ruumis töllerdavad inimesed. Miski ei tüüta ega häiri, naised on noored ja kõik on kaunis, nagu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „72 päeva“, kus Keithy Kuuspu ka ise osales. Kui „72 päeva“ sai vaataja semiootiliselt lugeda – see moodustas tagasihoidliku sotsiaalse kriitika naise keha vahtimise ja kasutamise fenomenile –, siis „Paus istu mine“ kriitikasse ei lasku, vaid lavastuses lausa nauditakse noore naise lolli ilu ja kasutatakse see ära. Dramaturg Laura Cemin nimetab liblikat ilusaks ja leiab, et see ilu ei küündivat kunagi ülevuseni, lisades, et noor naine on paratamatult ilus, ja lootes, et lavastusega seatakse kahtluse alla noore naise liigse ja vägivaldse positiivsuse sümboolika meie ühiskonnas.*
Mul on hirmus kahju, et nüüdisaegne etenduskunst ongi ainult noore naise nägu, sest siis, kui tantsijatele tekivad esimesed kortsud ja puusadele sangad, saavad etenduskunsti teemad otsa. Näitlejaharidusega Liisa Saaremäel tõi siiski kastanid tulest välja. Ta tegi rolli, oksjonipidajana. Korraks. Minu meelest vältas see minuti. Vaatamata sellele, et see vuhises kiiresti mööda, sööbis see nii sügavale mällu, et ka päevi pärast etendust paneb küsima, mis pagana hetk see siis nüüd oli. Vastandus, mis tekitati näitleja – nimetagem erisuse tegemise pärast Saaremäeli siinkohal näitlejaks – ja etenduskunstnike vahel, oli tingitud panuse suurusest. Mõõdetava aja järgi kestis stseen, mis koosnes oksjonist ja laulust, kokku ehk 15 minutit, tajutuna ühe minuti ja kestab juba 14 400 minutit väljaspool teatrisaali. Ta katkestas igavese aelemise ja tegi midagi, mida vaataja ei oska. Ehk ei ole kõigil nii kaunist keha, aga hängida oskame me kõik.
Pärdi päevad 2. – 11. IX Tallinnas ja mujal Eestis, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
Pärast muusikafestivalidest pungil suve ning enne uut kontserdi- ja teatrihooaega saab septembri alguses Pärdi päevadel ajal korraks peatuda lasta, pilgu enesesse pöörata ja end argiselt ümber häälestada. Õhtust õhtusse koguneb kirikutäis publikut, et end püha vaikuse lainele sättida. Festival on settinud ja heas mõttes tavaliseks saanud, enam ei vapusta üle Vabaduse väljaku looklev järjekord ega ka see, et igal õhtul on kirik pilgeni kuulajaid täis, et keskendunult sissepoole vaatavat muusikat kuulata.
Sel korral pakuti kuulajatele kodumaiste interpreetide esituses kuut kava, kuulama jõudsin neist viit. Kuigi ka varasematel festivalidel on peale Pärdi muusika kõlanud teiste heliloojate teosed, siis sel korral oli Arvo Pärdi looming rõhutatult asetatud teiste heliloojatega dialoogi. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kavas kõlas peale Pärdi teoste Camille Saint-Saënsi, Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilliorkestri kavas Veljo Tormise, Tallinna Kammerorkestri (TKO) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kavas Tõnu Kõrvitsa, Collegium Musicale kavas Erkki-Sven Tüüri ja Vox Clamantise kavas David Langi looming. Traditsiooniline sünnipäevakontsert 11. septembril oli vaid Arvo Pärdi muusika päralt. Peegeldan mind enim paelunud hetki Tallinna Jaani ja Viimsi Püha Jaakobi kirikus.
Festivali avakontsert on viimastel aastatel olnud traditsiooniliselt ERSO ja Tõnu Kaljuste päralt. Sel korral oli kavas kaks kolmandat sümfooniat: üks Arvo Pärdi, teine Camille Saint-Saënsi oma. Viimast tuntakse ka orelisümfooniana, orelil musitseeris Aleksanteri Wallius Soomest. Tallinna Jaani kirik teeb sümfooniaorkestri kontserdipaigana akustika ja järelkaja tõttu ettevaatlikuks. Ent tänavu olid valitud teosed, mis sobisid oma olemuselt ja akustikalt kirikusse nagu valatult. Mõlemad sümfooniad kõlavad suursuguselt ja pidulikult, meeleolule aitab kaasa see, et teostes on mõjukas osa (madalatel) vask- ja löökpillidel. ERSO „vased“ ja löökpillid mängisid festivali säravalt ja pidulikult avatuks.
Tänavustel Pärdi päevadel sai peale tavapärase kodumaiste Pärdi-interpreetide raskekahurväe kuulda ka noorema põlvkonna muusikuid VHK keelpilliorkestrist, neid juhatas Rasmus Puur ning solist oli Hans Christian Aavik.
Üheks ilusamaks elamuseks kujunes Vox Clamantise kontsert „Ja ma kuulsin hääle …“ Oleviste kirikus (10. IX). Kontserdi telje moodustas Ameerika helilooja David Langi eelmisel aastal kokku pandud tsükkel „Song of Songs“, mis koosneb viiest varem loodud ja piibli ülemlaulu tekstist inspireeritud laulust eri solistikoosseisudele, koorile ning kolmele pillile. Pille mängisid Voxi ridades laulvad instrumentalistid Kristjan Kannukene (vioola) ja Anto Õnnis (löökpillid) ning Johannes Sarapuu (tšello). David Langi helikeele hüpnootilisus haaras kuulajad oma lummusesse alates esimesest kõlanud noodist kuni viimaseni. Minimalistlikust helikeelest mõjutatud teosed jutustavad muusika ja teksti kaudu armastuse füüsilisest kogemusest ning sügavast ja piiritust usust jumalasse. Meelelise naudingu kirjeldused kõlasid kohati erootiliseltki. Oleviste kõrged võlvid lubasid helidel lennelda, andsid tuge kandumisel ja arenemisel ning kujundasid õhulise atmosfääri, mis lubas publikul sügavalt hingata ja suhet kõlavaga tunnetada. Vox Clamantise vokaalne kvaliteet ja selgelt äratuntavat kõlakirja iseloomustab säravus ja klaarus, sel kontserdil armastusest lauldes tuli esile ka haprus, intiimsus ja soojus. Langi tsükli osade vahele oli pikitud kolm Arvo Pärdi a cappella teost „O Holy Father Nicholas“ („Oo, püha Nikolaus“), „Zwei Beter“ („Kaks palvetajat“) ja kontserdi nimilugu „Ja ma kuulsin hääle …“ ning teiseks lisapalaks esitatud „Drei Hirtenkinder aus Fátima“ („Kolm karjuslast Fátimast“). Kaht loojat ühendab helikeele näiline lihtsus, vaikuse pinge ning religioossed tekstid. See lõi kontserdist ebamaiselt mõjuva terviku. Nähtavasti oleksingi end koos helidega kirikuvõlvide vahele hõljuma unustanud, kui Oleviste kirikupingi kõvadus poleks mind aeg-ajalt maiste tunnete juurde toonud.
Tänavusel festivalil sai peale kodumaise Pärdi-interpreetide tavapärase raskekahurväe kuulda ka noorema põlvkonna muusikuid VHK keelpilliorkestrist, neid juhatas Rasmus Puur ning solist oli Hans Christian Aavik. Läksin kontserdile väga suure ja rõõmsa ootusega. See, milliseks Rasmus Puur oma aktiivse tegutsemise ja ambitsiooniga on VHK keelpilliorkestri kujundanud, on pöörane saavutus ja väärib tunnustust. Noorte korralik mängutase ja huvitavad kavad on kooliorkestri teinud meie muusikaelus arvestatavaks ja nähtavaks. Seda kinnitab ka kutse esineda Pärdi päevadel kõrvuti profikollektiividega.
4. septembril Viimsi Püha Jaakobi kirikus antud kontserdil oli õhus festivalile ebatavalist nooruslikku ja kohati tahumatut energiat. Kõrvuti Pärdi muusikaga kõlas Veljo Tormise looming ning kuigi Nargenfestivalil on mõlemal heliloojal keskne koht, siis nende ühte kavva kokkutoomine mõjus värskendavalt. Möödunud aastal andis VHK keelpilliorkester välja albumi Tormise vokaalteoste seadetega, need olid tänu sellele ka mõnusamalt sisse mängitud. Olemata suur seadete fänn (eriti Tormise tekstil põhineva loomingu puhul), pean tunnustama, et Rasmus Puuri ja Tõnis Kõrvitsa seaded on siiski väga õnnestunud. Olles ise enamikku Tormise teostest laulnud, jooksid minu peas laulutekstide subtiitrid, millele kõlav keelpilliorkestri seade andis toredaid lisanüansse. Iseäranis piltlikku äratundmist pakkus „Raua needmine“ Hans Christian Aaviku viiulisoologa.
Pärdi keelpilliteostes jäi puudu pikast mõtteliinist ja kandvast vaikusest, aga selle võib noorusele andeks anda. Kohati kompenseeriti seda kiirema tempoga (näiteks kepsakas tempo teoses „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“). Kontserdi kõrghetkeks kujunes Arvo Pärdi „Fratres“, mille soolopartii Hans Christian Aaviku esituses oli tundlik, detailitäpne ja põhjani mõttetihe. Üks ilusamaid, mida kuulnud olen! Kergel sammul läbi kiriku kõndides esitas Aavik veel Pärdi tantsulise miniatuuri „Estländer“ sooloviiulile, samuti soolopartii Tormise „Sinikka laulu“ seades.
Kuna Arvo Pärdi loomingu tähelepanuväärne osa on loodud kammerkoorile ja keelpilliorkestrile, siis on TKO ja EFK ühiskontserdid läbinud festivali katkematu joonena ajast aega. Sel korral oli nende kanda kaks kava.
6. septembril kõlas Risto Joosti dirigeerimisel kava, kus side Arvo Pärdi loominguga loodi vokaalteosega „Ja ma kuulsin hääle …“, edasi kõlas Tõnu Kõrvitsa Doris Kareva tekstile loodud suurteos „Tiibade hääl“ solistidele, koorile ja keelpilliorkestrile. „Tiibade hääl“ on kolmas osa Kõrvitsa vokaalinstrumentaalsest triloogiast, kuhu kuuluvad veel „Lageda laulud“ ning „Sei la luce e il mattino“ („Sina oled valgus ja hommik“). Armastusest ja unistustest rääkiva „Tiibade hääle“ seekordsest esitusest toon välja solistid – metsosoprani Marianne Pärna ja vioolamängija Laur Eensalu –, kelle meeldejäävad soolod kõnetasid oma lihtsuse ja soojusega. Kui teose muusikaline külg oli peensusteni viimistletud – sama koosseis tõi teose pooleteise aasta eest esiettekandele ning sel aastal ilmus sellest ka plaat –, siis lauldavast tekstist oli kavaleheta kohati raske aru saada.
Festival lõppes sama võimsalt, kui oli alanudki. Arvo Pärdi sünnipäevakontserdi (11. IX) lisaloona kõlas „Cantique des degrés“ („Ülemlaul kõrgeimas astmes“) oreli, orkestri ja koori esituses. Originaalis on teos kirjutatud sümfooniaorkestrile ja segakoorile, aga kuna festivali lõppkontserdil puhkpille laval polnud, olid nende partiid jaotatud löökpillidele (Vambola Krigul, Rein Roos), harfile (Eda Peäske) ja orelile (Kadri Toomoja). Teose lõpus lõi Jaani kiriku orel oma registrid võimsalt valla ning see ootamatu seade tõi kuulates naeratuse näole.
Kontserdil kõlasid teosed oktoobri lõpus ilmuvalt autoriplaadilt „Tractus“, millel kõlavad EFK ja TKO esituses Pärdi seni salvestamata teosed või teoste uuemad versioonid. Kolm teost on saanud teiste seadjate käe läbi uue kuue. Kui teose „Littlemore Tractus“ seade Tõnu Kaljustelt ning teose „Vater unser“ („Meie isa“) seade Tõnu Kõrvitsalt tekitasid küsimärke – kas seaded ikka on õigustatud, s.t paremad kui helilooja enda mitmed versioonid? –, siis „L’abbé Agathon“ („Isa Agathon“) Tõnu Kõrvitsa seades oli veenev. Legendi pidalitõbisest ja isa Agathonist esitas Maria Listra lihtsalt, jutustuse põhilistes kohtades ka dramaatilisust lisades. Suuresti instrumentaalne kava TKO võrratus esituses, kus EFK kanda oli vaid kontserdi algus ja lõpp, jättis hinge helge ja kerge tunde. Täpselt sellise, nagu Pärdi päevadelt peabki hinge jääma.
Kalamaja peatänav Merle Karro-Kalberg vestles Toomas Paaveriga Toomas Paaver: „Tänavaruumi kavandamine on samasugune looming nagu hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse.“
Vana-Kalamaja tänava valmimist oodati kaua. Nüüd on rekonstrueeritud tänav avatud. Miks sellest nii pikalt rääkida? Esiteks on tegu väga mõnusa inimkeskse ruumiga – tänavaga, millest võiksid paljud järgmised lahendused eeskuju võtta. Teiseks seepärast, et praegu tavaliseks saanud tänavaruumi käsitlused said alguse just selle tänava ümber toimunud aruteludest, ja juba kümme aastat tagasi. Kolmandaks on eriline ka tänava valmimise protsess.
MATTIAS MALK:Uus on taasavatud Vana-Kalamaja Renoveeritud Vana-Kalamaja tänav Uue tänavalahenduse puhul on arvestatud eelkõige jalakäijaga, kuid mõeldud on ka ratturitele ja autojuhtidele. Lähtutud on elanike tegemistest ja nende eluviisi toetamisest.
HILLE SALUÄÄR:Ideaalitust keelekorraldusest igaühe keelehooldeni Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi. „Igaühe loodushoid – see on iga vabatahtlik ja teadlik samm oma koduaias, kodukülas, kodulinnas, ettevõttes, omavalitsuses, linnaruumis, mis aitab kaasa elurikkuse säilimisele.“ Nii määratleb igaühe loodushoidu ökoloog Aveliina Helm 2019. aasta looduskaitsekuud sisse juhatades. Eestimaa Looduse Fondi projektiga „Igaühe looduskaitse“ kutsutakse inimesi üles osalema neile jõukohases looduskaitses, selmet uppuda masendavate keskkonnauudiste tulvas apaatsusse. Ökoloogid loodavad, et nii kodumurul kui ka laiemalt läheb elurikkuse väärtustamine moodi, kuni kogu ühiskond muudab oma harjumusi ja käitumist keskkonnasõbralikumaks.
PILLE-RIIN LARM: Kas sa „Ainot“ oled lugenud? Vestlusring Alma Ostra romaanist „Aino“ ning naiste proosast enne ja nüüd
9. septembril tähistas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas kirjandustänaval kaht omavahel seotud sündmust. Kõigepealt möödub tänavu sada aastat Alma Ostra romaani „Aino“ ilmumisest, teiseks on ilmunud ajakirja läinudaastase konverentsi „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ainetel teemanumber „Naiste proosa kirjandusloos“. Vestlusringis „Palju õnne, Aino!“ arutlesid sel puhul naiste proosa üle Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur ja kirjanik Merlin Kirikal, Tartu ülikooli anglitsistika osakonna kaasaegse inglise kirjanduse teadur Eret Talviste ning kirjanik, tõlkija ja ajakirja Looming toimetaja Carolina Pihelgas. Vestlust juhtis ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross. Värske teemanumbri on koostanud Eret Talviste ja Eve Annuk.
Luulesalv. Joonas Veelmaa
TANEL VALLIMÄE: Tühistamiskultuuri tagajärjed Tühistamiskultuuri puhul on maailm must-valge. Tühistamiskultuuri ajastul teistel vigu olla ei tohi.
Eesti meedias on aeg-ajalt meenutatud Saksamaa luteri pastor Martin Niemölleri 1946. aasta luuletust „Kõigepealt tulid nad“ („Zuerst kamen sie“). Selles laseb pastor silme eest läbi lähimineviku, kus kõigepealt tuldi kommunistide järele, kuid ta oli vait, sest tema ei ole kommunist. Siis tuldi sotsiaaldemokraatide järele ja jälle ta oli vait, kuna tema pole sotsiaaldemokraat. Siis tuldi ametiühinguliikmete järele ning taas oli ta vait, sest ei ole ametiühinguliige. Seejärel tuldi juutide järele ning ta oli vait, kuna ta pole juut. Viimaks tuldi tema enda järele ega olnud enam kedagi, kes selle vastu oleks saanud protestida.
JÜRI SAAR:Savisaarepärandi kuulsusetu lõpp Mitte-eestlaste integreerimist ühiskonda ja neile võrdsete võimaluste loomist on Keskerakond tegelikult vältinud kõigi vahenditega. Nädalavahetusel otsustati Paides Keskerakonna edasine käekäik, ent määrati ühtlasi paljuski Eesti tulevase poliitmaastiku piirjooned. Nii äsja valitud esimees kui ka juhatus esindavad ühetähenduslikult Kõlvarti leeri. Kaotajaks väga tasavägises võistluses jäi Kiik koos oma poolehoidjatega eesotsas praeguse esimehe Rattaga. Kellelgi ei tasu lasta ennast eksitada kongressi delegaatide häälte sisuliselt võrdsest jagunemisest, sest olukord muutus tulemuste teatavakssaamise hetkest ja mingist tasakaalust enam rääkida ei saa.
MATI MANDEL:Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumist varjutavad kahtlused Hiljutisel Vilmsi suguvõsa kokkutulekul oldi ühisarvamusel, et tahetakse teada tõde. Kas see ei ole lausa riiklik küsimus? Teatavasti said Jüri Vilms, Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aksel Rünk 105 aastat tagasi sündinud Eesti Vabariigi esimesteks märtriteks. Saadetuna 1918. aasta märtsi lõpul välismaale verivärskele Eesti riigile tuntust koguma, jäid nad üle Soome lahe minnes Suursaare kandis kaduma. Ametliku teabe järgi hukati mehed 13. aprillil Helsingis sakslaste poolt, kaevati 1920. aasta detsembris välja, toodi Eestisse ning maeti auavaldustega kodukohtadesse. Paraku on kogu lugu paras mõistatus. Korduvalt on avaldatud kahtlust, kas ikka toodi Soomest ära õiged surnukehad.
ARDO RAN VARRES:Helikunsti kokkulepet otsides Sound art oleks justkui muusikanähtus, kuna tunnused viitavad sellele, aga ei ole ka, kuna kuulub kujutava kunsti sfääri ja seda just tegijate endi definitsiooni põhjal. Keegi ei kahtle, et sound art’il ja kunstmuusikal ehk tonkunst’il on kokkupuutepunkte. Küsimus on selles, kas saadakse aru, mida mõni termin tähendab, või mitte. Hirm, mida väljendab Aivar Tõnso oma artiklis1, et termineid täpsustades surutakse kirjeldatav tehislikesse raamidesse, on mu meelest asjatu. Täpsustamisest on abi emakeelses teadustöös, õpetamisel ja üksteisemõistmisel, aga ka spetsiifiliste auhindade ja rahasüstide puhul.
HANNES KORJUS:Daugavpilsis haarati näitlejaõppes ohjad enda kätte Väljaspool Riiat asuvad läti teatrid on alates 2005. aastast seisnud oma trupi tarvis uute näitlejate koolitamisel dilemma ees: kas teha seda pealinnas või mujal? Just tookord otsustas Liepāja teater sealse linnavalitsuse toel, et nemad endale noori näitlejaid enam Riias Läti kultuuriakadeemias ei kasvata, alma mater’iks valiti hoopis Klaipėda ülikool Leedus. Liepāja teatri kunstiline juht Herberts Laukšteins deklareeris: „Liepāja teatrile tuleb uusi näitlejaid koolitada Liepājas või välismaal, aga mitte mingil juhul Riias.“ Ta põhjendas oma vastuseisu: „Läti elu on räigelt Riia poole kaldu. Maakohtadest ja väikelinnadest pärit noored suunduvad Riiga ning teevad kõik, et seal juurduda. Neil pole Riiast lahkumiseks mingit motivatsiooni.“
JOHANNES LÕHMUS: WGA ja SAG-AFTRA vs. AMPTP. Eksistentsialistlik lõppmäng Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate palju kõmu tekitanud streigid kipuvad taanduma anonüümsetele täheühenditele. Miks see teema üldse eestlasi peaks huvitama ja kuidas see meid puudutab?
Kuigi Hollywoodis suudeti tänavu esimest korda pärast koroonapandeemiat ületada 4 miljardi dollari kassatulu piir, on sealsetel suurstuudiotel siiski ohtralt mõtlemisainet, kuna kõik on läinud teisiti, kui kõrgepalgalised stuudiobossid 2023. aasta plaane tehes ehk prognoosisid. „Barbie“ ja „Oppenheimeri“ kui kahe väga selgelt autorikäekirjaga filmi enneolematu edu on meeldiv üllatus ilmselt igale filmikunsti armastajale, aga eelkõige stuudiotele, Warner Bros-ile ja Universalile.
VAHUR LUHTSALU:Raha ei ole. I osa Eesti ja valitud riikide inimareng aastatel 1990–2021 ja mida sellest õppida. Pisut enam kui aasta tagasi kirjutasin Sirbi veergudel kolmeosalise artikli teadusdiplomaatiast, avades selle valdkondadevahelise teooria ja praktika põhimõisteid, riikide tegutsemisviise selles vallas. Nüüd aasta hiljem on Eestis ikka veel selles osas kõrvulukustav vaikus. Ei ole märgata, et poliitilised jõud, ministeeriumid või akadeemilised ringkonnad selle teema vastu vähimatki huvi üles näitaksid. Tõtt-öelda on see omamoodi veidergi, aga teisalt ka mõistetav, kui jälgida seda, milliste teemade ja tihti ka meediatulekahjude kustutamisega on hõivatud riigi ja kohaliku tasandi poliitikud, riigiametnikud, ettevõtjad ning milline on maailma olukord, ühiskondlik tonaalsus pärast koroonapandeemiat, millele loomulikult lisab hagu juurde sõda Ukrainas. Seega on arusaadav, et tegelike probleemide ja nende lahendamiseks uute strateegiliste võimaluste, meetodite ning lahenduskäikude märkamiseks ei jätku riigi arengu suunajatel tähelepanu.
KURMO KONSA: Varibiosfäär – elu, mida me ei tunne Kas meile tuntud organismide kõrval võivad elada ka seni tundmatud eluvormid? See küsimus on seotud märksa suuremate küsimustega: mis on elu?, kuidas see on tekkinud? kuidas seda ära tunda?
HANNO VALDMANN:Tuttava linna tuled.Valga subjektiivne vaade
Arvustamisel
Kadri Matteus Mälgu lugude kogu „Karva-aastad“
Pärdi päevad
kontsert „Mahleri kaheksas“
Jules Massenet’ ooper „Tuhkatriinu“
Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert
rahvusvaheline graafikanäitus „Peegel – näost näkku“
näitused „Kunst antropotseeni ajastul“ ja „Hellalt hoia mind“
Kinoteatri „Kohver“
Sõltumatu Tantsu Lava ja Gertrudi tänava teatri „Paus istu mine“
dokumentaalfilm „Jumalaga rock’n’roll. Hardi elu esimene jagu“
„Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel” Tartu Kunstimuuseumis
Ilmar Maalin „Siniste pisarate org“ (1968).
Alates 16. septembristi saab Tartu Kunstimuuseumis külastada näitust „Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”.
Näituse ajendiks oli Tartu kuulsus Eesti maalikunsti pealinnana vähemasti 1960. aastate lõpuni, mil hakati rääkima tugevate noorte maalipõlvkondade esilekerkimisest Tallinnas. Tartusse sõideti Tallinnast bussidega, et vaadata alates 1955. aastast toimunud Tartu kunsti aastanäitusi või kunstnike isiku- ja grupinäitusi, mida Tartu Kunstimuuseum korraldas.
Telliskivihoone aadressil Vallikraavi 14 – kunstimuuseumi asupaik 1945. aasta lõpust 2018. aastani – oli koht, kuhu kunstisõbrad Tartus kõigepealt sammud seadsid, aga uuema kunsti näitusi ja isikunäitusi hakkas järjest tihedamini korraldama ka 1959. aasta lõpul valminud Tartu Kunstnike Maja (tänane Tartu Kunstimaja).
Tartu kunsti uuenemist seostati tollal esmalt muuseumi esimesest, 1964. aastal korraldatud grupinäitusest osavõtjatega – Efraim Allsalu, Kaljo Polli ja Ilmar Maliniga. Allsalu ja Polli loomingus olid 1960. aastad kõrgaeg. Malini kõrval, kelle kunst arenes sürrealismi suunas, paistsid radikaalsemate suundumustega – abstraktne ekspressionism, assamblaaž, op-kunst, pop-installatsioon – silma Lola Liivat-Makarova ja Kaljo Põllu.
Tartu maalikunsti panus „kuldsete kuuekümnendate“ Eesti kunsti on väga suur. Selle kõrval mõjuvad skulptuur ja graafika tagasihoidlikumalt juba neid žanre viljelenud kunstnike arvu poolest. Siiski väärib rõhutamist, et ka oma viimastel eluaastatel jätkas intensiivset tööd suur kujur Anton Starkopf ning Eesti skulptuuri traditsioone arendasid tema, Johannes Hirve ja Martin Saksa käe all Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis õppinud skulptorid. Graafikas hakkas Helgi Hirve kõrval esile kerkima Kaljo Põllu. Ülo Soosteriga seotud nn Tartu sõpruskonda kuuluvad kunstnikud äratasid näitustel küll tähelepanu, ent nende loomingu radikaalsemat osa hakkas laiem kunstipublik nägema alles alates 1970. aastate isikunäitustest ja nende koht 1960. aastate kunstiuuenduses on määratletud viimaste aastakümnete ekspositsioonides ning uurimustes. Tartu kunsti ilme määrasid 1960. aastail alles sõja eel ning ajal Pallase lõpetanud kunstnikud, kellest osa – Aleksander Vardi, Alfred Kongo, Elmar Kits jt – elas 1960. aastatel üle teist loomingulist õitseaega.
Kuraator: Mai Levin Kujundaja: Mari Kurismaa Graafiline disain: Inga Heamägi Koordinaator: Kristlyn Liier
Teoste laenajad näitusele:
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Rahva Muuseum
Tartu Kunstimuuseum
Teisipäeval, 12. septembril kell 14 algab Rotermanni soolalaos sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ ja selle järel, kell 16 samanimelise näituse avamine. Osalevad Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco Ernest Ulman, Markus Wikar. Sümpoosion on inglise keeles ja seda juhatab Andres Kurg.
Sümpoosion ja näitus tutvustavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.
Ettevõtmise fookus on koondatud koostööroboti abil savi 3D printimisele, et ümber- ja taasmõtestada arhitektuuri „tugisammas”– selle kandeelemendi pikk ajalooline muutumine on ehitatud keskkonnas jälgitav nii otseselt füüsilisel kujul kui ka kultuuriliselt koostöös teiste erialade ning tehnoloogiate arenguga. Lihtsustatud kujul võib selle kokku võtta minimeerimise ja maksimeerimise probleemina – kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsed ehitised eeldavad võimalikult vähese materjalikuluga ja lihtsasti valmistatavate tugikonstruktsioonide olemasolu, jõuda selle elemendi terviklahenduses kõiki kaasatud erialasid uudse tulemuseni viivate mõtete sümbioosini? Eesmärk on (taas)avastada (ositi unustatud) kandesüsteemi varjatud potentsiaalid kaasaja kontekstis läbi eksperimentaalsete keraamiliste postide ja sammaste.
Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk
Kaaskuraator: Varvara Guljajeva
Näitust toetavad: Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kultuurkapital
Näitus on avatud 12. novembrini 2023.
Eesti luuleprõmmu meistriks 2023 sai Joonas Veelmaa
Joonas Veelmaa
9. septembril toimus Tartus Vildes ja Vines Eesti luuleprõmmu finaal, kus publik valis tänavuse meistri, kes läheb Eestit esindama jaanuaris toimuvale Euroopa luuleprõmmule Belgias. Seekord korraldatakse Euroopa prõmm Antwerpenis, kus see traditsioon üle-euroopalises vormis alguse sai.
Eesti finaali teisele kohale tuli 2018. aasta meister Silver Sepp ja kolmandaks värske ja noor luulehääl Mihhail Boitsov. Võitja Joonas Veelmaa esitas iroonilis-mängulise luuletuse, kus selgitas publikule, missugune eelis on olla sõnaosav luuletaja, mitte tavaline lihtne inimene. Tema teine luuletus lahkas individuaalset ja kollektiivset lakkamatut võlatunnet.
Boonusena kõlas laval tšehhikeelne luule eelmise aasta Euroopa prõmmu pronksmedalistilt Vašek z Ašelt, kes võeti eesti publiku poolt väga soojalt vastu. Tema tekstid tõlkis eesti keelde Rauno Alliksaar.
Tallinnas hakkavad nüüdsest luuleprõmmu eest vedama 2020. aasta luuleprõmmu meister Kelli Kiipus ja luuletaja ning kväärluuleõhtute korraldaja Lee Jenner. Esimene Tallinna eelvoor toimub 27. septembril. Tartus toimub esimene TarSlämm 28. septembril ning kõigepealt Tudengipäevade raames inglise keeles.
Müürilehe privaatsusnumber loob privaatsusdebatis selgust
Keset tulist ühiskondlikku privaatsusdebatti toome lugejateni Müürilehe privaatsusnumbri, et üritada paremini aru saada, miks meie suhe privaatsusesse kõigub paranoia ja pohhuismi vahel. Riikliku küberturbe juht Liisa Past võrdleb Aleksander Tsapovile antud intervjuus privaatsust taastumatu loodusvaraga, mida käest antuna on pea võimatu tagasi võita.
Hent Kalmo kirjutab naiste vetost, Mirjam Vaher ahistavast jälitamisest, Piia Õunpuu võrguvanemluse kuristikest, Reet Hiiemäe esivanemate jälgimisühiskonnast, Susanna Homuha salakaameratest Lõuna-Koreas, Anu Kannike privaatse kodu kujunemisest ja Tanel Mällo meie hääbuvast privaatsustunnetusest.
Henri Kõiv lahkab isikliku kogemuse baasilt privaatsuse paradoksi. Helena Aadli käib külas skulptor Sarah Nõmme stuudios. Jens Jaanimägi kutsub üles kustutama piire bioloogilise ja sotsiaalse soo erisuse vahel.
Muusikakülgedel arutleb Tanja Korenika, milline on sooline võrdsus Baltimaade alternatiivskeenel. Arvustamisel Kaspar Jancise “Antipolis” ja näitus “Kaduvik” Tallinna linnahallis. Lisaks märkmeid anarhistide kongressilt Šveitsis ning linnafestivalilt UIT.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Festivalil PIME kohtuvad muusika, tänavakunst ja pimedus
Pühapäeval, 10. septembril kell 12.00-20.00 toimub Tallinnas, Tondi asumis (Tondi 8A) Põhja-Eesti Pimedate Ühingu hoovis ja majas heategevuslik muusika- ja kunstifestival PIME (Pimedate Inimeste Maja Esitlus).
Festival seob kokku muusika, tänavakunsti ja pimedate/vaegnägijate kogukonna. Festivali keskmeks on muusikalava, millel Blind Sound muusikastuudio kureerimisel astuvad üles armastatud Eesti artistid Robin Juhkental, Di’Artist, Bonzo ja Marge, Wiiralt ning esinejad Põhja-Eesti Pimedate Ühingust – ansambel PÜÜ, duo Maarja-Liis Orgmets ja Indrek Kaljumäe, Pimemoosekant ja sõbrad ning pimedate ja vaegnägijate Terateater. Päevajuht on Tallinna Linnateatri näitleja Jan Ehrenberg.
Festival avab Põhja-Eesti Pimedate Ühingu hoone potentsiaali kujuneda Tondi asumi kohalikuks loomekeskuseks. Vanas tehasehoovis on avatud üks Tallinna ilusamaid graffitigaleriisid ning kunsti- ja värvipood Spekter eestvedamisel toimub tänavakunstijämm ja oksjon. Kõhutäidet saab tänavatoidualalt. Toimub täika ja pimedate käsitöömeistrite laat. Avatud on Eesti Pimemassööride Keskuse, Blind Sound muusikastuudio ning kunsti- ja värvipood Spekter uksed.
Osaleda saab erinevatel pimedate elu teemalistel ekskursioonidel ja töötubades. Kogemusrada “Elamused pimeduses” võimaldab nägijatel kogeda mitmeid tegevusi ja takistusi, millega pime inimene igapäevaelus kokku puutub. Rada läbitakse silmaklappidega koos pimegiidiga. Terateatri poolt läbiviidaval lavastuslikul ekskursioonil “Aja pimedad pildid” saab osaleja piiluda Põhja-Eesti Pimedate Ühingu maja sellistesse soppidesse, mis tavaliselt suletud. Ekskursioonil tutvutakse selle maja eripärase ajalooga ning pimedate eluoluga. Pimedate ettevõtete kogemusalal saab küsida vabas õhkkonnas kõige kohta, mis senini nägijatele pimedate elus mõistetamatuks jäänud. Vastavalt ajakavale saab kohtuda Eesti Pimemassööride Ühingu (EPMÜ), Eesti Pimedate Raamatukogu, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu (PPÜ) ja Nägemispuudega Inimeste Rehabilitatsioonikeskuse (NIRK) esindajatega. Kohal on ettevõtted Ligipääsuke ja Kakora.
Festivali piletid saab lunastada Fientast. Erivajadustega inimestele ja nende saatjatele on sündmus tasuta. Hetkel on käimas ka Hooandja toetuskampaania, kus on külluslikult kingitusi ka nendele toetajatele, kes festivalile tulla ei saa, kuid kellele idee meeldib. Festivali kogu tulu läheb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegevuskeskuse toetuseks, kus pakutakse pimedatele ja vaegnägijatele rehabilitatsiooni-, koolitus- ja töövõimalusi.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu missiooniks on toetada nägemispuudega inimesi ühiskonda lõimumisel, tagamaks nende võrdväärne toimetulek ning kaasatus. Ühingu üheks eesmärgiks on tõsta ühiskonnas nägemispuudega inimeste suhtes teadlikkuse ja mõistmise taset ning sellest ideest on kantud ka PIME festival.
