Globaalsed pintslitõmbed. Kunstituru ülevaade ja prognoos
ORNELA RAMAŠAUSKAITĖ
2024. aastal saab kunsti investeerimises näha pilti, mis ei jää oma keerukuselt ja erutavuselt alla selle kütteks olevatele kunstiteostele. Hoolimata ebakindlusest maailma majanduses on kunstiturg osutunud märkimisväärselt stabiilseks. Siin ei peegeldu üksnes selle tugevus, vaid see näitab, et juurdumas on kunsti tunnustamine elujõulise investeerimiskategooriana. Art Baseli, UBSi, Deloitte’i ja Arttacticu andmed paljastavad, et erinevalt traditsiooniliste investeerimisturgude volatiilsusest on kunstituru näitajad liikunud järjekindlalt ülespoole. 2023. aasta kevadel avaldatud andmed 2022. aasta kohta osutavad, et kaunite kunstide valdkonna nominaalne kasv oli 4,2%, samal ajal kui S&P 500 börsiindeks oli 6,6% languses.
Kunstioksjonid olid 2023. aastal kui kunstituru vastupidavuse ja dünaamilisuse manifest. Läbi aasta müüsid oksjonimajad üle maailma hulgaliselt töid rekordhinnaga, mis osutab kasvavale nõudlusele kõrgväärtusliku kunsti järele. Kiire tõusu tingis mitmete tegurite kombinatsioon: pandeemiapiirangutest taastumine, ostjaskonna laienemine tänu digiplatvormidele ning elav huvi blue-chip ehk likviidse kunsti vastu. Üks silmatorkavamaid nähtusi 2023. aastal oli sõjajärgse ja kaasaegse kunsti edu oksjonitel. Just nendes kategooriates purustati mitmed varasemad rekordid ja selles peegeldub kogujate kasvav huvi. Pöörde tõid ka digiplatvormid, kus pakkumiste tegemine on oksjonil osalejale lihtsam. Need meelitasid ligi hulgaliselt nooremaid kollektsionääre.
Tõusvad tähed
Tõusuteel on ka huvi nn tõusvate tähtede teoste ja uute piirkondade vastu, mis pakuvad värskeid perspektiive ja avavad uusi investeerimisvõimalusi. Mitmekülgne areng ei toimu ainult geograafia, vaid ka kunstivormide varieerumise mõttes: edu võib ennustada jätkusuutlikkusest ja eetilisusest lähtuvale kunstile. Selline nihe on osa üleüldisest liikumisest sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise ja tarbimise suunas. Kasvab huvi kogemuslike kunstivormide vastu (nt kunstirühmituse Teamlab näitus „Hõljuvad õied igavikumeres“ Kumus 11. XI 2022 – 7. V 2023), millega vaataja saab interaktiivselt suhestuda. Sellega ühtivad eelistused kogujate puhul, kes ei aja taga pelgalt esteetilist elamust, vaid soovivad n-ö sukelduda kunsti sisse.
Ornela Ramašauskaitė üritusel „Kunst kasvatab väärtust“ Leedu rahvusliku kunstimuuseumi Vilniuse pildigaleriis 25. I 2023: „Läänes on kunsti ostetud ja kogutud ammusest ajast ning seda traditsiooni ei ole katkestanud Nõukogude aeg, ka on sealne keskklass kujunenud aegade jooksul tugevamaks kui Baltimaadel.“
2024. aastal jätkavad kunstioksjonid tõusuteel: osalejate kandepind laieneb ja rahvusvahelistub ning pakkumisprotsess saab hoogu juurde, kuna digiplatvormid on senise oksjonikorraldusega võrreldes läbipaistvamad ja efektiivsemad. Tehnoloogilised edusammud, eriti autentsuse ja provinentsi ehk teose päritolu tõestamise vallas, mängivad oksjoniturul lähitulevikus aina olulisemat rolli. Igikestva mure murdmiseks võltsingute pärast võetakse oksjonimajades tõenäoliselt verifitseerimisel kasutusele tehnoloogilised lisalahendused nagu plokiahel ja tehisaru.
Kas on muidki globaalseid kunstiturutrende? Esiteks võib ennustada, et laenude väljastamine kunsti tagatisel kasvab aasta lõpuks kogumahuni 29,2–34,1 miljardit dollarit, mis on õnnistuseks nii erakollektsionääridele kui ka kunstikaubandusettevõtetele ja, mis seal salata, ka pankadele. Kunsti tagatisel laenamine laieneb Euroopast Aasiani, mis tähendab kaugenemist selle senisest ajaloolisest põhipiirkonnast.
Teise mängumuutjana tõuseb esile osaomand, mis teeb investeerimise lihtsamaks ja paindlikumaks ning mille maht on üle miljardi dollari. Omada tükikest kunstiajaloost ei ole enam üksnes jõukate privileeg, vaid võimalus paljudele. Sellega laiendatakse kogujate kandepinda. Pöörde esirinnas seisavad edumeelsed millenniaalid ja Z-põlvkonna investorid, keda huvitab nii materiaalne kui ka mittemateriaalne kunst. Tegu pole üksnes investorite, vaid patroonidega, kes edendavad uut majandust, osates kunsti kui väärtust hinnata ja ära kasutada. See kasvav trend ei ole põgus huvi, vaid jõuline suund, mis annab märku seismilisest nihkest kunsti tajumisel – laulatatakse kirg ja finantsmõtlemine.
Ettevaatlikud Baltimaad
Baltimaadel näeb ettevaatlikku arengut globaalsete kunstinarratiivide taustal. Eesti, Läti ja Leedu kunstiturgu ühendava rikkaliku kultuuripärandi keskel põimuvad sügavad tunded ja kaasaegne pulss. Kuigi neis riikides on kunstiväli elujõuline, kaldutakse modernsuse ja postmodernsuse suunas ning ülemaailmselt tunnustatud kunstiikooni esilekerkimine Balti riikidest jääb esialgu silmapiiri taha.
Ettevaatlikus lähenemises väljendub austus kunagiste kunstiliikumiste vastu ja mõõdukus avangardsemate vormide omaksvõtmisel. Kuigi Balti kunstituru potentsiaal on küps, navigeerib see läbi raskuste, et jätta sügavam jälg maailmas, kus suurus ja tuntus on oluline. Väljakutsed, millega silmitsi seisame – turuosakaalu suurendamine ja mõjusate turunduskanalite loomine – puudutavad ühtviisi nii kunstilise terviklikkuse säilitamist kui uute alade kaardistamist rahvusvahelises kunstidialoogis.
Et parandada oma positsiooni kunstimaailmas, tuleb Baltimaadel toetada kunstnike järelkasvu ning ergutada nii institutsionaalset kui eraviisilist kunstikogumist ja metseenlust. Tuleks luua strateegilisi liite, kasutada digiplatvorme mitte ainult vitriinidena, vaid ka interaktiivsete ruumidena, mis laiendavad kunsti haaret. Sidemete tugevdamine kollektsionääride ja ekspertidega üle kogu maailma on ülioluline, et Balti kunstiväljast saaks kunstilise mitmekesisuse kese ja investeerimismagnet.
Balti kunsti puhul on selge, et seisame kuldse ukse lävel. Baltimaadel on investoritel ja kunstihuvilistel haruldane võimalus siseneda kunstiturule, kus väärtus ei ole veel saavutanud kõrgpunkti ning pind on kasvamiseks ja avastamiseks soodne. Just nüüd on õige aeg panustada Balti kunsti. Maailmastandardite peadpööritavate kõrgustega võrreldes seni tagasihoidlikud hinnad meie turul ei anna märku mitte väärtuse puudumisest, vaid potentsiaali küllusest. Kunstiost ei ole siin praegu lihtsalt tehing, vaid strateegiline investeering piirkonna kultuuririkkusesse, mille ülemaailmne tunnustamine ei ole enam mägede taga.
Balti riigid jätkavad oma identiteedi kujundamist rahvusvahelisel areenil ning iga kunstiteos, mis leiab tee mõnda kogusse, aitab kaasa kultuurilise ja majandusliku tähtsusega narratiivi loomisel. Aeg on küps: Balti sosinal on potentsiaali ülemaailmse kunstituru saalides kõlavalt vastu kajada.
Tõlkinud Triinu Soikmets
Ornela Ramašauskaitė on kunstituruekspert ja ArtXchange Globali tegevjuht.
Mitte jälle rahast ehk Kunstioksjonite pildimuster
TRIINU SOIKMETS, KONSTANTIN KUNINGAS
Kuus aastat tagasi ilmus artikkel Eesti kunstioksjonite kõigi aegade kümne kalleima teose kohta.1 Sellega algas meie meedias täiesti omaette oksjonite hinnadiskursus: igal kevadel ja sügisel, mil peetakse traditsiooniliselt oksjoneid, hakkas ilmuma uudiseid, milline töö sel või tol oksjonil seekord kõige kallimalt müüdi.
On mõistetav, et hinnad pakuvad huvi ning eriti erutav on sobrada võõrastes rahakottides ja mõistatada, kes järjekordse rekordit purustava summa välja käis. On kogujaid, kes jäävad tagasihoidlikuks ja eelistavad anonüümsust, aga ka neid, kes jagavad oma võidurõõmu avalikult2 – ja mitte tingimata oma ostujõu demonstreerimiseks, vaid kirest puhta ilu vastu. Jagatud rõõm on ju kahekordne rõõm!
Ometi on ikkagi kunstiteoste hind see, mis peavoolumeedias kollasehõngulisena kõlama ja meelde jääb. Vahelduseks võiks vaadata, milline visuaalne muster ja kunstiajaloo narratiiv oksjonite võidutöödest moodustub ja millisesse sotsiaalpsühholoogilisse konteksti see asetub. Ülesande täies mahus teostamine eeldanuks eraldi teadustööd, mistõttu on tulnud leheformaadis teha möödapääsmatult kitsendusi.
Oksjonikorraldajaid on tekkinud iga nurga peale. Oksjonit peetakse võluvitsaks, mis aitab lendu tõusta uutel tähtedel või lahti saada mõne vanameistri pärandist, teha likviidseks seisev kapital või vabaneda võlgadest, koguda raha heategevuskampaaniaks või õilistada turundustegevust (kaks viimast on tihti üks ja seesama). Kuna neid on nii palju, seisneb esimene kitsendus piirdumises pealinna nelja etableerunud oksjonimajaga.
Majake mere ääres kuuvalguses. Ado Vabbe „Maastik punase majaga“, Ilmar Malini „Kuu ja suu“ ning Richard Uutmaa ja Viktor Karruse „Tallinna laht“ kuulusid Vernissage’i galerii esikolmikusse. Neist moodustuv sürreaalne kollaaž ei peegelda mitte ainult kohalikku kunstiajalugu, vaid ka inimlikke igatsusi.
Teine kitsendus seisneb piirdumises iga nimetatud oksjonimaja tänavuse sügisoksjoni medaliväärilise esikolmikuga. Kuna maal on oksjoniväliseltki kallim kui graafika, jääb ka reprodutseeritav kunst valimist paraku välja. Alljärgnev ei pretendeeri kunstiteaduslikule ega turu-uuringu staatusele.
Oksjonitulemusi ei saa võtta puhta kullana, arvata, nagu need peegeldaksid mingeid institutsiooniväliseid trende, mis kujunevad üksnes ostjaskonna maitse alusel. Oksjonimaja korralist näituse- ja müügitegevust ei tasu alahinnata. Mõnel praegusel autoril läheb oksjonil hästi, kuna selle on korraldanud juhtumisi tema kauane esindusgalerii, mõne juba looja karja läinu vastu on huvi suurem aga siis, kui äsja on lõppenud tema pärandi (heategevuslik) näitusmüük. Mitte nõudlus ei kujunda pakkumist, vaid vastupidi.
Ind ja hind
Oksjonite tulemusi vaadates hakkab silma, et kaubaks läheb loodus ja ühtlasi vanemate tegijate looming. Kultuurirahvas läheb koopasse. Eriti meeldib ostjatele neid kaht ühendav Richard Uutmaa. Ühel oksjonil oli Uutmaa kuuest maalist lausa eraldi väljapanek. „Rannaküla maastik“ (1930–1940) on kahtlemata eriline: värve on rohkem, nende kokteil impulsiivsem ja improvisatsioonilisem. Pintslilöökide kaskaadide tõttu on mitte eriti barokne rannaäär peaaegu eksootiline. Taevas domineerib seal rohkem kui ülejäänud viiel, sest on ähvardav. Selle ühtlane tume pind kergitab esile maapinna kirjususe.
Johannes Einsild on täpselt selline, et tema teoseid ostab inimene, kes on Konrad Mäest ilma jäänud. Käis Einsild ju natuke aega enne Mäge ka Capril. „Vaade Pühajärvele“ (1917) on küll loodusmaal, kuid olulisem on värvidest ja vormidest tekkiv dramaatilisus. Einsilla töö väljailmumine oli harukordne – Eesti muuseumides on vaid kolm tema maali.
Eks leidub värvi- ja vormidramaatikat ka Nikolai Triigi juures. Hanno Kompus on kirjutanud, et „Vana aiaga“ (1915) on Triigist saanud kolorist. Pole kindel, kas maal kujutab ikka sügist, nagu arvab oksjonipidaja ise, selleks on üldtoon ehk liiga roheline, kuid miks ka mitte. „Vana aia“ puhul mõjutas haamrihinda ilmselt ka see, et maal oli ligi 70 aastat kadunud. Seda on oksjonitel püütud müüa varemgi. Seekord siis õnnestus.
Mida nooremad kunstnikud, seda vähem loodust. Miljard Kilgi maalist „Pime usk“ (1986) sai kalleimalt müüdud elava eesti kunstniku teos. Keeruline öelda, mis maalil toimub: mingi papa Carlo kasutab marionetina justkui üht kannu, ähvardab selle sirbiga (noorkuuga) läbi lõigata – ja nöör juba põlebki, kõrvetab kätt. „Pime usk“ on groteskne vaatemäng, sadomasohhism. Must energia. Mitte kaup, vaid pidev teadmiste kontroll.
Ilmar Malini looming jääb looduse ja mittelooduse vahepeale. Tema „Kuu ja suu“ (1966–1970) valmis ajal, kui leidis aset võidujooks Kuule. Kuid see Kuu (poolkuu) on ulmeline. Malini irratsionaalsed asjad paiknevad irratsionaalses ruumis. Aega pole võimalik juhtida, selle kulgemine on selle enda põhiomadus. Inimese tahe on mõjuvõimu minetanud.
Tundub, et viimasel, 2. detsembril peetud oksjoniloli ostjate huvi jahtunud või rahakott tühjenenud: eelnenud oksjonite põhjal tõenäolisteks hittideks peetud juba mainitud Kilk ja Uutmaa, aga ka Ado Vabbe ega Andres Tolts esikolmikusse ei jõudnud. Lõpphinna poolest viimane oksjonipidaja 4. novembril alustanust siiski suurt maha ei jäänud.
Jaak Adamsoni „Punane tsirkus“ (1996) on oksjonipidaja sõnul „värviküllane kujutlus masinast, mis on poolmehaaniline, poolorgaaniline“. Selline kirjeldus on veidi vägivaldne ja üldistav, sest keeruline on kokku leppida, mis täpsemalt masina moodustab: on ju maalil ka õudust väljendavate silmadega jänes ja sellest üle hüppav inimene, on ka pruunides lakk-kingades jalad, mille juurde kuulub trompet. Sümpaatne on mõelda, et need võivad olla näiteks Helmut Aniko jalad. Kui on trompet, siis pigem Abi Zeideri jalad.
„Kui tahan, peatub lõvi tallena siin,“ laulis Fix. „Kui tahan, nööri mööda rahvakunstnik käib“. Aniko on Fixis mänginud ja olendid-asjad Adamsoni maalil tantsivad kunstniku või mingi nööre tõmbava tsirkusedirektori pilli järgi. Psühholoogide sõnul hakkab inimene midagi koguma, näiteks end mänguasjadega ümbritsema juba imikuna, et kompenseerida üksildust hetkedel, kui ema ei ole läheduses. Eelmisel aastal surnud Adamsoniga saab neid asju mitu. Sellise maali ostja otsib elamusi, olgu ta siis vana või noor.
Toomas Vindi „Majake metsa veeres“ (1983) on võrdlemisi traditsiooniline loodusmaal, vaid majake on kivist ja modernsema arhitektuuriga. Võib-olla pole tegu isegi elumajaga, sest aknaid hoonel ei paista olevat. Aknad võivad olla teisele poole, aga võib olla tegu ka mingi abihoonega, alajaamaga. Lepo Mikko „Daam sinise kübaraga“ (1957) on esikolmikutes ainuke portree. See on valminud Hruštšovi sulaajal. Teadaolevalt oli modelliks neiu, kes sai välismaal elavatelt sugulastelt pakiga moekaid rõivaid. Natüürmordihuvilisele on pildil lisaks üks savikann ja pooltühi klaaskauss õuntega.
Äärmuslike tundeelukõikumiste vahele jääb tase, mille puhul emotsionaalne reaktsioon kindlustab inimese optimaalse toimetuleku – küllap vajame oma üksildusega hakkama saamiseks ka kunsti ja selle kogumist.
1 Triinu Soikmets. Eesti kunstioksjonite kõigi aegade kümme kalleimat teost – Postimees 25. IX 2017.
2 Konstantin Kuningas. Hea maitse on treenitud ja halb maitse treenimata – Postimees 14. XI 2023.
Sellest on juba mitu head aastat möödas, kui võtsin kastist välja ning taasasetasin raamaturiiulile „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ köited, et toonane teave oleks hõlpsasti kättesaadav. Seda nii toimunud sündmuste kui üksikute persoonide kohta.
Mida siis kirjutab Adamson-Ericu nõukogudeaegsest elust ja tegevusest 1968. aastal avaldatud entsüklopeedia esimene köide? „Töötas 1940–41 kunstnike organiseeriva toimkonna sekretärina; 1941–44 Nõuk. tagalas. Oli ENSV Kunstnike Liidu asutajaid ja esimene esimees 1943, Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor 1945–49, a-st 1953 ENSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud.“ Ning ongi kõik … pluss natukene viljeletud žanrite kirjeldust ning üksikute teoste mainimist. Sellest aga, et „aktiivse formalistina“ oli Adamson-Eric kuulutatud rahvavaenlaseks ning tal puudus aastate jooksul võimalus tegutsemiseks kunstnikuna, pole kirjelduses sõnakestki. Samuti tuleb silmas pidada, et Stalini-aegne ning sageli otseselt võimude poolt inspireeritud kriitika ja sellest tulenevad tagajärjed kujunesid paljudele loojatele nii vaimselt kui füüsiliselt hukatuslikuks. Töökohalt vallandamine ja kommunistliku partei ridadest väljaheitmine võisid vabalt päädida järgneva vangistamisega ning laagriaastatega. Konkreetselt Adamson-Ericu puhul, sarnaselt tema arvukate saatusekaaslastega, ei andnud mingit ohutusgarantiid ka tema eelnev aktiivne koostöö võimustruktuuridega. Hirmuatmosfääri ülalhoidmiseks ei pidanud ja saanud keegi ennast turvalisena tunda. Mäletan, kuidas olnut meenutades mainis Adamson-Ericu abikaasa Mari Adamson siinkirjutajale ERKI fuajees, et tol ajal oli neil kohver igaks juhuks pakitud – kui saadetakse „külmale maale“.
Tagantjärele pole Stalini-aegse hirmuatmosfääri märke, mis kajastuksid ajastu dokumentides, lihtne leida. Kuid on üks täiesti salajaste hulka kuuluv kiri, mis näitab, et hirmukammitsatest polnud pääsu mitte ainult „formalistideks“ tembeldatud kunstnikel ja teistel loomeinimestel, vaid ka ENSV kõige tähtsamal mehel – kompartei esimesel sekretäril Nikolai Karotammel. Karotamm kirjutab 1949. aasta 8. detsembril (ta tagandati 1950. aasta 21.–26. märtsil toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi järgselt süüdistatuna „liigses liberaalsuses ja kodanlike natsionalistide soosimises“) ENSV julgeolekuministrile Boris Kummile kirja, milles teatas, et ministri asetäitja Aleksandr Mihhailov on juba paar korda jutuajamises temaga öelnud, „et mererannas Keila-Joa kandis, kus asuvad EK(b)P KK sekretäride suvilad, olevat leitud tundmatuid paate, mõned neist pole nõukogude päritolu“. Karotamm kirjutab, et teda „üllatanud seltsimees Mihhailovi küsimus, miks meri neid just sinna kaldale uhub. Seejuures puhkenud ta naerma“.1
Jaan Jenseni šarž „Teeneline kunstitegelane Adamson-Eric ja kunstiteadlane Leo Soonpää“ Sirbile ja Vasarale 1946. aastal.
Olukord ENSV ideoloogiarindel pingestus järsult pärast 1947. aasta juulis toimunud XVII parteipleenumit, mille käigus sedastati, et kujutava kunsti vallas esineb mitmeid puudusi. Leiti, et kunstnike loomingus on sügavalt juurdunud formalistlikud traditsioonid ning nõuti personaalselt kunstnike liidu kommunistidelt otsustava murrangu saavutamist nõukogude eesti kunstnike suunamisel sotsialistliku realismi teele. Pleenumi otsuste elluviimise kontrollimiseks saadeti kunstnike liitu spetsiaalne brigaad, mille töö tulemused võeti kokku õiendis „Kunstnike Liidu tööst“. Üldiste puuduste kõrval heideti õiendis otseselt Adamson-Ericule ette, et ta oli jätnud esitamata üleliidulisele näitusele temaatiliselt kesksena kavandatud töö, pannoo „Laulupidu“. Vale ja kahjulik olevat ka kunstnike liidu taktika suhtumises formalismi – „formalismi ilmingute vastase sallimatu võitluse asemel võeti kasutusele aeglase vabanemise taktika“. Õiendis nimetatakse Adamson-Ericut suisa „parandamatuks formalistiks“. „Selle asemel, et seoses oma kõrge positsiooniga puhastada eesti rahva kunsti kahjulikest lääne mõjudest ta reostab seda eesti rahvale võõraste elementidega. Selle asemel, et luua kõrget-ideelist realistlikku kunsti, kasulikku ja vajalikku, ta tirib sisse formalismi. Selle asemel, et kasutades ära Eesti tarbekunstis olevat rikkalikku pärandit, kogemusi ja kaadreid ja suunata kõik ressursid tõelise rahva kunsti loomisele, ta on muutunud kommersandiks, upitas üle mõistuse suureks oma loomingulised honorarid, lõi Adamsonide – Ericu ja Maria monopoli“. Adamson-Eric olevat ka seisukohal, et „kunst kuulub valitutele, et massid pole võimelised hindama kunstiteoseid ja parteitöötajad on kunstiküsimustes võhikud“.2
Keskkomitee pleenumi suunised kajastusid üsna pea mitte ainult ENSV Kunstnike Liidu V pleenumi 1947. aasta 20.–21. detsembri otsustes, vaid ka ajaleheveergudel. Viimaste seas andis tooni artikkel, milles arvustati näitusel „7 aastat Nõukogude Eesti kunsti“ eksponeeritud töid. Adamson-Ericu kolme maali kohta öeldakse üldistavalt, et neis avalduvad „erilise selgusega selle kunstniku ebaterved tendentsid“. „Esimene maal: määrdunud kombinesooniga igavlev modell toetub laisas rammestuses vastu seina. Selle maali on kunstnik nimetanud millegipärast „Brigadiriks“. Mis on sellel igavleval modellil ühist tootmiseesrindlasega? Peab nõustuma ühe näitusekülastaja mõtteavaldusega külalisraamatus, kus too on väljendanud nördimust brigadiri kuju sellise labastamise pärast.“3
Adamson-Ericu tegevus leidis kritiseerimist samuti ENSV Kirjanike Liidu ja ENSV Kunstnike Liidu ühisel parteikoosolekul 1948. aasta 20. aprillil, mille käigus leiti, et Adamson-Ericu teosed „on lausa formalismi näide“.4
Adamson-Ericu materdamine jätkus koosolekutel ning ajakirjanduses samas vaimus ka järgmistel aastatel. Kusjuures Adamson-Eric ei langenud kriitika alla mitte ainult kunstnikuna, vaid lisaks mõisteti tema tegevus hukka kunstikriitikuna. Näiteks 1949. aasta 7. märtsil toimunud kunstnike liidu parteiorganisatsiooni koosolekul „Antipatriootlik grupp Nõukogude Eesti kujutava kunsti kriitikute seas“ märgiti, et grupp, kuhu kuulus ka Adamson-Eric „on toonud suurt kahju nõukogude kunstile, on lämmatanud ja pidurdanud õiget nõukogudelikku suunda nii teatri-, kui kujutava kunsti arengus“. Selleks aga, „et kindlustada kosmopolitismi ja estetismi ideoloogide Adamson-Ericu ja Ermi paljastamist kunstnike üldkoosolekutel, kõigil algorganisatsiooni kommunistidel valmistuda ette sõnavõttudeks, samuti ette valmistada parteituid eesrindlikke kunstnikke esinemiseks kriitika koosolekul“.5
Kuid Adamson-Ericule tuleb au anda – ta ei jäänud kuulekalt ootama järgmisi hoope, vaid jäi paljuski oma kunstiarusaamadele kindlaks. Nii kirjutas ta 1948. aasta 3. augustil (reageerides ajalehes ilmunud materdavale artiklile) Karotammele küllaltki resoluutselt: „Vaatamata meie kunstnike töös ilmuvatele puudustele ja iga üksiku vigadele on meil kõigil õigus nõuda, et respekteeritakse ja porri ei tallata nende, kui nõukogude kodanike head nime.“6 Sellesarnast suhtumist iseloomustab ka Adamson-Ericu ette kandmata jäänud mahukas kaitsekõne 1949. aasta aprillist. Selles „enesekriitilises“ tekstis pole mingeid „alistumise“ ja tol ajal nõutud „kahetsemise“ märke. Pigem üritab kunstnik tõestada, et tema teod ja looming on kogu aeg olnud „progressiivsete“ jõudude teenistuses ja teda on ülekohtuselt süüdistatud.
Adamson-Ericu „patukahetsuslik“ kiri ning samast ajastust pärinevad dokumendid7 kinnitavad, et surveavaldustele ja lakkamatutele süüdistustele vaatamata säilitas ta hirmu vastu vähemalt osalise immuniteedi, mis oli juba iseenesest „olematu aja“ raamides suur saavutus.
1 Eesti Riigiarhiivi Filiaal; Parteiarhiiv (ERAF), f 1, n 14, s 109, l 164
2 ERAF, f 9477, n 11, s 1, l 25
3 L. Brovtseva, Märkusi kunstinäituse kohta – Советская Эстония 27. XII 1947.
4 ERAF, f 9477, n 11, s 1, l 22
5 ERAF, f 2477, n 12, s 1, l 13–15
6 ERAF, f 1, n 83, s 12, l 7
7 Viiteid eri kirjadele vaata ka: Triinu Soikmets. Raamat rahutust oraatorist – Postimees 12. I 2018.
Põhja põlisrahvaid peetakse üldiselt rahumeelseteks ning Venemaa poliitikaga kohanduvateks. Käimasolev Venemaa kallaletung Ukrainale on mõjutanud põhjarahvaid erineval moel ja määral. Seejuures pole obiugrilased ega samojeedid selle sõja suuremate kannatajate seas ega kosta sealt Uuralite kandist ka erilist avalikku protesti. Siberi omi ei pruugigi huvitada kauged sündmused. Üks handi naine ütles kunagi, et nad ei tohi kaugele maale minna, sest ei tunne sealseid jumalaid.
Oodatud ja ootamatud vastuhakud
Kuigi etnograafid on viimastel sajanditel kirjeldanud hante, mansisid ja neenetseid kui vaikseid, on vahel siiski ette tulnud nende põhja väikerahvaste sõdu ja ülestõuse Vene võimu vastu. Varasemal ajal olid need mässud ootuspärased, aga hilisemad ootamatud ning lõpuks isegi vaid kujuteldavad.
XVII sajandil, kui Lääne-Siber oli just venelaste poolt vallutatud, oli sõdimine värskete võõrastega mõistetav. Handid ja mansid ei võtnud Vene võimu kui paratamatust ning püüdsid sellest lahti saada. Enne venelasi valitsesid seal tatarlased ning nende Siberi khaaniriigi nõrgestamiseks tegid obiugrilased venelastega XVI sajandi lõpus sõjanduslikku koostööd. Peagi näisid aga värsked mälestused tatari ikkest päris meeldivad. Venelastega ei sõbrustatud selleks, et uude orjusse langeda. Arvati, et aitäh, aga nüüd võite koju tagasi minna. Oma soovile vihjati aastakümneid, aeg-ajalt efekti mõttes ka relvi täristades.1
Soomeugrilaste üllatuseks olid venelased ootamatult muutnud oma tegutsemisviisi. Röövretkedel olid nad käinud varemgi, aga uue poliitika kohaselt röövimise vaheaegadel enam läände Uuralite taha ei lahkutudki. Soomeugrilasi lakkamatult koorida oli palju mugavam statsionaarselt, hoides sõidukulude pealt kokku.
Siis aga soome-ugri jõud rauges ja XVII sajandi lõpust algas Lääne-Siberis 250aastane rahuaeg. XX sajandi 30.–40. aastatel haaras Lääne-Siberit ja Põhja-Uurali alasid uus põlisrahvaste ülestõusude laine. Need vastuhakud tulid ootamatult, kuna põhjarahvaste seas algatatud reformid, nagu tervishoiu ja hariduse edendamine ning majanduse moderniseerimine, olid kantud progressiideest. Progressi viljad osutusid aga liiga kibedaks. Põhjarahvad oleksid ehk uuendustega kaasa läinud, kui need olnuks pisut vähem pealetükkivad ning jätnud kohalikele mingi valikuvõimaluse ja hingamisruumi. Osa tollaseid ülestõuse olid ka lihtsalt kujuteldavad. Kui mõnes Lääne-Siberi piirkonnas ülestõusu ei toimunudki, siis vormistas julgeolek ikkagi vastavad paberid ja asus põliselanikke represseerima. Olgu siis mängult või päriselt, aga nendel ülestõusudel oli sügav ja hõlpsasti märgatav põhjus, isegi neil, mis esmapilgul ootamatud.
1797. aastal sündinud vaene neenetsi põhjapõdrakasvataja Vavljo Nenjang juhtis XIX sajandil tundraneenetsite ja hantide vabadusliikumist. Pildil Vavljo Nenjangi monumendi avamine Tazovski külas 2019. aastal. Kuju on äravahetamiseni sarnane kohaliku teeneka neenetsi poliitiku, Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna seadusandliku kogu pikaajalise esimehe Sergei Harjutšiga.
Neenetsi ja handi erand
Siiski toimus põhjas ka üks sõda keset seda suurt sõjaajaloolist tühjust. See suur Siberi rahuaeg polnud täidetud üldise rahuloluga. 1822. aastal võeti Venemaal vastu põliselanike ukaas (nimetatud ka tollase Siberi kindralkuberneri Mihhail Speranski järgi). Speranski ukaas andis põliselanikele õiguse ise kohalikku elu korraldada. Õigupoolest oli nii ka olnud, põlisrahvad tohtisid ennegi omavahel kohut pidada tavaõiguse järgi ning toimis klannipõhine haldussüsteem. Ent enne reformi allusid neenetsid handi vürstidele, nüüd said nad aga riigi poolt tunnustatud neenetsi pealiku. Selleks määrati Paivol Nõrmin Okotetto klannist, kes erinevalt handi vürstidest ei olnud võimudega koostööaldis. Ta keeldus andmast teadlastele ekspeditsioonide jaoks põhjapõtru ega lubanud ka neenetseid ristida. Neenetsid plaanisid isegi Obdorskis2 kõik venelased (ning „vene kombel“ lühikesi juukseid kandvad põliselanikud) ristimise eest läbi peksta. Kui Nõrmin 1820ndate lõpus suri, siis ei lastud uut neenetsi vürsti võimule, vaid allutati neenetsid taas handi vürstidele Taišinitele. Matvei Taišin oli Speranski ukaasi kehtima hakkamisest peale teinud lobitööd, et neenetsid jälle enda valitsuse alla saada. Klannipõhine omavalitsussüsteem jättis neenetsitele siiski teatud iseseisvuse. Vana Paivol ei saanud Matvei Taišiniga läbi ning taas handi „tsaari“ käsu alla sattumine polnud neenetsitele meeltmööda. 1865. aastal taastati Neenetsi vald ja omavalitsus, selle pealikuks sai Paivol Nõrmin, eelmise vürsti pojapoeg. Selline süsteem kestis 1920ndateni.3
See imelik neenetsi ja handi sõda puhkes just neenetsi võimuvaakumi ajal. Taustapõhjusteks relvastatud konflikti kujunemisele olid ebaaus kauplemine, surve ristimiseks ning rahulolematus karusnahamaksuga (jassakiga). See oli kõige ehedam põhjarahvaste sõda, millel ei olnud mingit suurt maailmaajaloolise tähtsusega tagapõhja. Ometi oli see neenetsite ja hantide ajaloos kõige pikaajalisem vastuhakuepisood üldse.
1797. aastal sündinud vaene neenetsi põhjapõdrakasvataja Vavljo Nenjang (klanninimi nenjang tähendab neenetsi keeles sääske, vene allikates esineb ta ka nimega Vauli Piettomin) juhtis XIX sajandi kahekümnendatest kuni neljakümnendate aastateni tundraneenetsite ja hantide vabadusliikumist. See oli üks eriti soomeugrilik sõda oma suhtelises suvalisuses. Ent see kahe sajandi tagune segadusaeg on jätnud aeg-ajalt esile kerkiva jälje nii obiugrilaste kui ka neenetsite mälestustesse.
1825. aastal oli Vavljo neenetsite lühikese ristimisvastase mässu juhiks. Vavljot on hilisemates uurimustes peetud nii röövliks, tsaarivastase võitluse kangelaseks kui ka nõiaks. Tema hüüdnimeks tundras oli Hirm ja Värin.
1831. aastal alustas Vavljo korrapärasemaid rünnakuid rikaste põhjapõdrakasvatajate vastu. Ta võttis põhjapõtru jõukamatelt karjaomanikelt ja jagas vaesematele. Rikkad kaebasid Vavljo peale Obdorski „tsaarile“ Ivan Taišinile. Handi pealik Taišin kurtis 1839. aasta alguses lõpuks Vene võimudele, et vägivald on kestnud juba pikki aastaid. Vavljo vangistati ja mõisteti sunnitööle. Arvestades pehmendavaid asjaolusid (vaeste tundraelanike kehva majanduslikku seisundit), asendas Berjozovo ringkonnakohus sunnitöö 20 nuudihoobi ja tööle suunamisega Surguti kanti, kust Vavljo peagi põgenes ja tundrasse naasis. Kohe alustas Vavljo uuesti kallaletungidega rikastele ning tõmbas endaga kaasa hulga tundraelanikke (räägitakse neljasajast inimesest). Vavljo kõneles oma järgijatele, et vahepeal kohtus ta Valge Tsaariga (s.t keisriga), too lasi ta vabaks ning lubas Vavljol tundras valitseda.
Vavljo sõdalased sõitsid pidevalt väikeste rühmadena tundras ringi, et neid oleks keerulisem tabada. 1840. aasta detsembris jõululaada ajal otsustas Vavljo rünnata Obdorskit ning vabastada ametist kohalik politseiülem ja handi vürst.
Vavljo vibude ja mõne püssiga relvastatud salk saabus Põhja-Uuralitest saja põhjapõdrasaaniga. Neenetsi sõjamehed jäid Obdorskist ühe päevateekonna kaugusele laagrisse. Vavljo nõudis Obdorski võimudelt jassaki vähendamist poole võrra, hinna alandamist kõigile kaupadele ja riigi magasinidest müüdavale leivale. Oma nõudmiste täitmiseni keelas ta põliselanikel karusnahamaksu tasumise ja kaupmeestel kauplemise. Vavljo ei lasknud Obdorskisse neid neenetseid ega hante, kes soovisid sõita laadale ja jassakki maksma. Vavljo plaanis ka handi vürsti Taišini kukutamist ning endale meelepärasema pealiku ametisse seadmist.
Obdorski ametnikke ja kaupmehi haaras täielik paanika. Tobolski kubermanguvalitsus oli toimuva pärast suures mures. Sündmustest kanti ette Lääne-Siberi kindralkubernerile Gortšakovile. Too omakorda raporteeris sõjaministrile Tšernõšovile, kellelt Nikolai I sai ettekande abinõudest, mida kavatsetakse rakendada Vavljo mässu mahasurumiseks. Keiser kiitis kõik meetmed heaks.
1841. aasta jaanuaris saabusid kasakad Berjozovost Obdorskisse mässu maha suruma. Tundrasse sõitis Obdorski piirkonna põliselanike pealik Ivan Taišin, kes pidi Vavljo kätt suudlema ning ta tundra uueks pealikuks tunnistama. Vavljo ähvardas handi vürsti põhjapõdrasarvega läbi peksta, sest too oli ta 1839. aastal venelaste kätte vangi andnud. Taišin tõotas täita kõik Vavljo nõudmised.
Neenetsi kunstniku Ivan Istomini maal „Vauli Piettomini arreteerimine“. Lõuend, õli. 1946.
Vürst Taišin meelitas Vavljo Obdorskisse lubadusega, et annab talle seal võimu üle.4 Vavljo sõitis Obdorskisse 40 mehega. Taišini majas kuulutas Vavljo ta võimult kõrvaldatuks, ent samas võeti Vavljo vangi seni peidus olnud kasakate poolt. Toimus ka lühike lahing Vavljo meeste ja kasakate vahel, mille tagajärjel osa põliselanikke vahistati, osa pääses põgenema. Vavljo anti kohtu alla ning saadeti seejärel sunnitööle Ida-Siberisse, kust ta enam tagasi ei tulnud.
Vavljo kaaslasi püüti tundras veel kaks aastat. Kümmekonna aasta pärast puhkes tundras veel üks mäss, mida juhtis Vavljo omaaegne kaaslane Pani Tohe, ent see vastuhakk jäi oma haardelt tagasihoidlikumaks. Aga kuuldus, et Vavljo mäss on jälle alanud, tekitas taas üleüldise hirmsa peataoleku. 1883. aastal puhkes Obdorski kaupmeeste seas jälle meeletu paanika, sest levisid kuuldused, et Vavljo järeltulijad on oma vägedega linna ründamas. Politseiuurimine tuvastas, et põliselanike sõjaväge kusagil ei olnud, ent seegi episood ilmestab Vavljo mässu sügavat kinnistumist elanikkonna elutunnetusse ja järelejätmatut esiletulekut mingitel suvalistel hetkedel.
Kuuldavasti püstitas Vavljo mässu ajal loosungi: „Võtame Obdorski, siis annab Berjozovo ise alla!“ Ewa Felinska5 (kes nägi 1841. aastal Vavljot oma silmaga, kui neenetsi pealikut teist korda kohalikku vanglasse viidi) vahetu kirjelduse järgi valitses Berjozovos tollal kabuhirm. Kardeti, et Vavljo jälle põgeneb, Obdorsk langeb Vavljo väe kätte niikuinii ja siis võtab ta loomulikult järgmisena ette Berjozovo. Oma ereduses näitab Obdorski ja Berjozovo elanike hirm, et neenetsitel oli kuraasi. Ühtlasi võimaldab see üleskutse või sõjaplaan koos muude ulmeliste mälestustega tõmmata võrdlusi ka põliselanike hilisematest sõdadest pärit mälestustega.
Põliselanike mälu
Ajaloolised ja etnograafilised andmed tõendavad, et rahva silmis oli Vavljo Nenjang šamaan. Tänapäevani usutakse, et ta kasutas oma nõiavõimeid, et aastakümneid hoiduda vangilangemisest, ja kui Vavljo vahepeal kinni nabiti, põgenes ta vanglast võluväel (muutes end rauast põrnikaks ja ronides seejärel läbi korstna vabadusse). Tundras pääses Vavljo jälitajate eest, moondudes sääseks. Kõneldakse sedagi, et ka mõned Vavljo lähemad kaaslased (Pani Tohe, Vako Hudi) kasutasid šamaanivõimeid, et vangistamisest hoiduda. Tõsielu asjaolud toetavad neid jutte piisaval määral. (Vavljo suutis tõepoolest põgeneda, kui ta esimest korda kinni püüti.)6
Põhja põlisrahvaste pärimuses seostatakse tihti šamaanide ja sõjasalkade tegevust ning sedasorti arusaamad on dokumenteeritud juba ammu. Rahva mälestustes kirjeldatakse neenetsi, handi ja mansi šamaane sõjapealikute nõuandjatena. Nõiad kutsusid hõimukaaslasi sõjakogunemistele ning algatasid kollektiivseid sõjalisi ohverdusrituaale, et uurida jumalate arvamust ja soovitusi sõdimiseks. Vahel polnud need rollid eraldatudki. Klannide vahelistes sõdades olid nii neenetsi kui ka obiugri šamaanid ka sõjasalkade juhtideks. Juba XVI ja XVII sajandi andmed kinnitavad, et handi pealikud tegutsesid korraga nii sõjalises kui ka religioosses funktsioonis.7
Vavljo kohta räägivad neenetsid ja handid, et ta põgenes venelaste eest ning siirdus koos oma põhjapõtradega maa alla, ohverdades end niimoodi allilma isandale Ngale. Seejärel algasid tema klannis rasked ajad. Põhjapõdrad ja inimesed surid haigustesse.
Vavljole pühendatakse siiani põhjapõtru, kes peavad sidet pidama eri maailmade vahel. Vavljo järgi on tundras nimetatud nii mägesid, künkaid, järvi, neemi, rahne, kive kui ka allikaid. Samuti on seniajani tuntud Vavljoga seotud pühad kohad. Ühe pühapaiga, kus Vavljo mälestuseks asusid metallist lattidega püstkoda ja vasega kaetud jalastega narta, on tema klanni inimesed pärast Nõukogude aja lõppu taastanud. Kommunistid olid selle vahepeal muidugi ära lõhkunud, ehkki Vavljo oli tsaarivõimu vastase tegelasena au sees ka nende režiimi ajal. Nõukogude ajal nimetati Tazovski alevikus Vavljo järgi tänav. 1950. aastatel aga vedas Salehardi linna ja Nõda küla vahet reisijaid ratasaurik Vavljo Piettomin. 1960. aastatel lammutati Salehardis vürst Taišini maja, kus Vavljo 1841. aastal oli vangi võetud. Samasse kohta ehitati kauplus, mida neenetsid hakkasid kohe kutsuma „Vavljo poeks“.
Vavljo järgi mõõdetakse aega (midagi juhtus enne või pärast Vavljot).8 Kakssada aastat pole põliselanike meelest midagi nii erilist, et seda ei jõuaks mäletada. Neenetsid räägivad, et Vavljo käib tundras ringi. Kõik see on aktuaalne, meenutamiseks siiski ka turvaliselt kaugel, erinevalt 1930.–40. aastate ülestõusudest, mille mainimine võib praegugi ohtlik olla. Kõneldakse, et saja aasta eest ähvardasid handid ja metsaneenetsid vallutada Berjozovo, olles veendunud, et siis annab Moskva ise alla. See on üks paljudest näidetest, kus rahvasuus kõlab aina edasi Vavljo müüdi kaja. Selline jutt ei pruugi küll mõnele eriti meeldida.
Vavljo Nenjangi (keda tänapäeval kutsutakse ka Suureks Vanaisaks) sõda oli erandlik uljaste riigivastaste sammude poolest. Siiski ei erinenud see klannide vahelistest sõdadest, mis samuti toimusid kogu aeg ka läbi kurikuulsa rahuaja. Nii et kõik on justkui suvaline, ometi ei või kunagi teada…
1 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.
4 Ivan Taišin kohtus 1850ndatel keisriga ning sai riikliku autasu võimutruuduse eest.
5 Ewa Felinska, Revelations of Siberia. By a Banished Lady. London 1854. (Felinska viibis asumisel Berjozovos aastatel 1839–1841 ning oli Vavljo mässu mõju vahetu tunnistaja ning esimene kirjeldaja.)
7 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.
Людмила Хомич, Шаманы у ненцев. – Проблемы истории общественного сознания аборигенов Сибири (по материалам второй половины XIX – начала XX в.). Ленинград 1981, lk. 5–41.
Серафим Патканов, История колонизации Сибири. Сочинения в двух томах: Т. 2. Тюмень 1999 [1891].
Karksi-Nuia kolisime perega Tallinnast aastal 1985, kui olin kaheteistkümneaastane. See kant oli mulle tuttav juba ka varem, kuna vanaema (ja ema noorpõlve) kodu asus sealt ainult viisteist kilomeetrit lõuna pool, Taagepera kandis. Esialgu olin ma Karksi-Nuias hõivatud ainult kooli- ja alevieluga. Üksi ma alevist palju väljas ei käinud. Perega küll. Asi hakkas muutuma vahest alles keskkooli klassides, kui pikamajooksu trennid viisid mind aina pikematele jooksuringidele alevist välja. Siis hakkasin ühtlasi ka avastama ja teadvustama, kui palju eri suundades kulgevaid väikeseid ja maalilisi maanteid Karksi-Nuia ümbruses on. Sest tõesti, umbes seitsmes või kaheksas suunas lähevad sealt teed välja, moodustades nõnda lausa kolmesaja kuuekümne kraadise teevõrgustiku ringi. Kusjuures iga tee ümbruses on maastik küllaltki erinev. Kaugeltki mitte iga alevi või aleviku ümbruses pole see nõnda.
Seda, et väikeste teede võrgustik kesk väga erinevaid maastikke on privileeg, hakkasin teadvustama alles peale keskkooli, ülikooli ajal, ning pärast seda. Just selles mõttes, et kui inimesel on valida alevist väljapoole kõndima või rattaga sõitma minekuks seitse või kaheksa eri suunas minevat liiva- ja kruusateed, siis ei saa tekkida kunagi küllastust ka alevis endas elamisest. Iga maantee ümber on ju erinevad maastikud, erinevad järved (järvi on Karksi-Nuia ümbruskonnas seitse), mis sünnitavad omakorda erineva meeleolu. Nõnda on mul Karksi-Nuia ümbruses ringi uidates ning alevisse naastes alati olnud värske ja ergas meeleseisund (ametlikult on Karksi-Nuia küll juba mõned aastad linn, aga ei maksa end riigiametnike jaburast otsusest petta lasta: tegemist on siiski tavalise väikese aleviga, kus elab tuhat viissada inimest).
Selles mõttes ei tõmbaks ma ka ranget piirjoont alevi ja ta ümbruse vahele. Tunnetan ja näen seda asja pigem nõnda, et Karksi-Nuia ja maanteed, järved, metsad ning külad, mis alevit kümne-viieteistkümne kilomeetri raadiuses ümbritsevad, moodustavad kõik kokku ühe suure üksuse: intiimse Karksi-Nuia kuningriigi, mille pindala on umbes Muhumaa või poole Hiiumaa suurune ja mille kuningas olen loomulikult ma ise.
Juhan Lõmpsi kaupmehemaja Karksi-Nuias 1936. aastal. ERM Fk 2966:515, Eesti Rahva Muuseum.
Istudes oma Karksi-Nuia servas asuvas majas, õigemini ühes maja sees asuvas toas, avaneb mu aknast vaade üle oru paari kilomeetri kaugusele, metsapiirini välja. Pärastlõunal, nii umbes kella kolme või nelja ajal, hakkan tegema plaane, mis suunas pärast vaimutöö lõppu kuhugipoole liikuda. Seitsme erineva suuna, seitsme erineva maantee ja paljude maastike olemasolu teeb selle planeerimise alati keeruliseks. Mänguliselt keeruliseks. Kas valida Halliste, Polli, Penuja, Kärstna, Illause, Tuhalaane, Ainja, Äriküla, Atika, Abja-Paluoja, Õisu, Riidaja või Suislepa suund? Lasen silme eest läbi voolata kruusateedel, põldudel, metsadel, järvedel ja küladel, mis teede lähedusse jäävad, otsustades viimasel hetkel neist ühe kasuks. Kõik need väikesed reisid, nagu juba öeldud, saavad tehtud jalgsi või jalgrattaga.
Mitukümmend juttu ja luuletust on sündinud nendel maanteedel. Neid on sündinud Veisjärve, Pöögle ja Nuia järve ääres, kaalukodades, maanteekraavides, kevadises lepikus. Aga veel rohkem on neid luuletusi või jutte, mille idee on küll sündinud mujal, aga mille tegevuse olen paigutanud Karksi-Nuia kuningriiki, mõnda külasse, küladevahelisse maastikku või alevisse. Tunnen ja tunnetan Karski-Nuiat ja ta ümbrust sedavõrd hästi, et kogu sealne piirkond on vajaduse korral üksikasjadeni silme ees.
Viimastel aastatel, küll enamasti talvisel ajal, olen hakanud jalutuskäike ette võtma ka Karksi-Nuias, see tähendab, et alevi ametlikes piirides. Kuna talvisel ajal lõppeb mu tööpäev kirjutuslaua taga enamasti pimedas, teen seda esiteks elektrivalguse pärast, aga ka seepärast, et olen varasemast rohkem hakanud tundma alevis kõndimise mõnu. Ehk teisisõnu: olen oma risti-rästi-põiki jalutuskäikudega läbi Karksi-Nuia üha enam päris alevi-inimeseks saamas. On see halb või hea? Kas näitab see, et olen kuldses keskeas? Mine tea.
Aga üks suur Karksi-Nuia unelus on mul ka, mis east ei hooli. See unelus elab kaheksakümmend kaheksa aastat tagasi ehitatud Juhan Lõmpsi kaupmehemaja kõrges, suurte akendega nurgatornis. Too ilus, vana ja kollane maja asub Viljandi ja Pärnu maantee-ristmiku kõrval. Nurgatorni akendest avaneb mitmes suunas vaade alevile ja Karski-Nuia ürgorgu. Alati kui sellest majast möödun või kui kohvikus istudes tema suunas vaatan, kujutlen end sinna üles nurgatorni istuma ja teed jooma… Kujutlen end seal istumas lõputult ja lakkamatult, nurgatornist mitte kunagi väljunult. Kujutlen end seal istumas eeterliku bodhisattva ja kosmilise teejoojana, kelle meeltest algavad ja kelle meeltesse suubuvad kõik ümbruskonna rajad ja maanteed. Kujutlen end seal istumas kergel ja tundlikul meelel, kummalise mehena, kes on tornis olnud kõik need kaheksakümmend kaheksa aastat, maja valmimisest saati, ja kes on akendest välja vaadates tajunud kõiki selle alevi arenguid ja võnkumisi, külauudiseid, vaikelusid, tagarääkimisi ja armumisi, reetmisi ja mandumisi, surmi, sünde ja ehitamisi, kes on tunnetanud pöördelisi ja imelisi, segaseid ja koledaid aegu, lõpmatuid tähisöid, torme, talvetuiske ja kuumi suvepäevi, kes on läbi elanud hiidigavaid, rammestunud olemisi, kevadõhtuid, mil õhk on täis pingsat, magusvalusat kirge ja orust kostvat ööbikulaulu, kes on kaasa elanud lõbusate joodikute huilgamisele ja armunute vaiksele igatsusele… Kui olen selle uneluse taas kord läbi elanud, tunnen enda seesmuses alati mingit imelikku rahu ja kergust, nagu oleksin tõesti kogu selle aja seal tornis istunud.
Tule ja valgusega on seotud kümneid kõnekujundeid: „kires leegitsema“, „uudishimust põlema“, „miilav tunne“, „tuhast fööniksina tõusma“, „sädeinimene“, „palavalt armastama“, „tuliselt kahetsema“, „pimedusega löödud“, „sütitama“, „lahvatanud anne“, „kustunud eluküünal“, „moraalne majakas“, „valgustatud monarh“, „illuminaatide vandenõu“. Ja lõppude lõpuks jõuab Kalev koju siis, kui pirrud kahest otsast lausa löövad lõkendama. Neis väljendeis on pateetikat. Minu põlvkond mäletab hästi Välek Vibulase katsumusi tule otsinguil.
Nii läägelt sümboolne kui see ka ei tundu, on mu esimene mälestus Karksi-Nuiast – linnast, millest sai täiesti juhuslikult mu kodupaik – seotud just tuledega ning ulatub umbes kahekümne seitsme aasta taha. Loksusin hilises bussis tagasi üsna ebaõnnestunud tööreisilt. Teekond Pärnust Viljandisse ei kulgenud otse, vaid ringiga läbi mulle toona alles üsna võõraste paikade. Olin rampväsinud ja aeg-ajalt pilkases kaamoses terendavad asulatuled tekitasid tüdimust, sest tähendasid vaid viivitust, järjekordset liitnimega bussipeatust, kus tumedad kogud kadusid oma kompsudega sügisöhe kui musta mutiauku. Kuhugi, kus oli nende kodu: armsamad, argimured, kütmata tuba („hea, et hommikul sai puud valmis toodud“) või leige radiaator („selliste soojaarvete eest ootaks küll enamat“).
Küllap valdas mind samasugune tuim melanhoolia ka Karksi-Nuias, kuid siis raputas miski mu virgeks ja uudishimulikuks. Buss oli lahkumas kohast, mille nime polnud ma sissepõikel teadvustanud. Olin valmis, et kohe-kohe neelab pimedus kõik taas endasse, kuid tänavalaternad helendasid läbi udu üha edasi. Kui tee poleks alguses kulgenud kurviliselt ning suure languse ja tõusuga, oleks passinud seda võrrelda valgustatud lennurajaga. Mitu kilomeetrit korrapäraste vahedega tulesid ning siis taas majad ja tööstushooned. Jäises õhuniiskuses moodustunud punakas halo ei lasknud täpselt määrata, kui kaugele on inimasustus end välja sirutanud. Jäi mulje, et tegu on suurema linnaga. Ometigi teadsin, et ühtki sellist ei tohiks mu marsruudile jääda. Mind valdas kummaline tunne, nagu oleks mulle avanenud paralleelmaailm, linn, mida silm tavaliselt ei näe. Kodus tuvastasin, et see sai olla üksnes Karksi-Nuia, mis on valgusketti pidi ühendatud Karksiga, kuhu on sealt kolm kilomeetrit.
Nüüd tean, et mõnele põlisasukale on ülimalt oluline teha neil kahel paigal vahet, kuid minule on need sulandunud tervik, kuhu on haaratud ka põhimaanteelt kahe kilomeetri kaugusele jääv Polli küla, kus praegu elan. Karksi-Nuia piir ei jookse aga mitte kaardile kantud joont, vaid hoopiski inimesi pidi, hõlmates Ainja, Äriküla, Morna, Sudiste, Allaste, Univere, Leeli, Pärsi, Pöögle, kauge rabaveerse Lilli, maalilise Tuhalaane ning paljusid väljade ja metsade taguseid majapidamisi.
Ärkan pimedal ja külmal ajal argipäeviti 5.50: nii jõuab tuli ahjus kodust lahkumise hetkeks sinna järku, et saan keskküttekatla turvaliselt kinni keerata. Koergi enamasti magab alles. Veerand tunni pärast kohvi juues mõtlen mõnikord neile lastele, kes on läbi pilkase novembrikõleda juba teel bussipeatusse, et sõita kooli, kus ootan ees mina oma kiuslike küsimustega lihtoleviku abitegusõnade kohta. Need lapsed tulevad kaugelt Läti piiri äärest või metsataludest vastassuunast. Sealt, kus kohtuvad Vändra laantest, Soomaalt ja Nigula rabast algavad loomarajad ja kust kulgeb läbi Eesti tormikoridor. Pooleteise tunni pärast, kui astun koolibussi, seletab mu silm neid hämaruses sõnakehvade kookonitena tukkumas ning esimeses tunnis proovin ma olla kröömikese leebem. Tühja neist abiverbidest! Karksi-Nuia on mulle eelkõige August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi inimnäoga. Koolimaja akendest paistavad tuled kella kümneni õhtul.
Kunagi Karksi-Nuia kolimise järgseil aastail tehti mulle ettepanek kandideerida kohalikel valimistel. Mäletan, kuidas tõin suures kimbatuses ettekäändeks, et kuni ma ei tunne kohalikke tänavanimesid, pole mul selleks mingit õigust. Nüüd tean, kus on Kivistiku, Piiri, Veetorni ja mida tähendab PMT. See on mulle selgeks saanud tänu traditsioonile, mis on samuti seotud tulega. Oktoobri alguses koguneb linna läbivale tõrvikutega teatejooksule paarkümmend võistkonda. Sündmus toob koolimaja ette starti inimesi, kelles tunnen ära ammu mujale elama asunud kunagised õpilased. Nimed ei pruugi meenuda, kuid lõõp ja rõõmus elevus seob rahva üheks. Tõrvikud ja väliküünlad lõhnavad, raja kõrval vilguvad pealtvaatajate helkurid – valgus sügises, kogukonnatunne.
Olen alati mõistatanud, mis elu käib võõraste valgustatud koduakende taga. Olen neid fantaasiamänge harrastanud Rootsi skäärides laevalaelt väikesaarte puna-valge laudisega majakeste varahommikust ärkamist vaadeldes või Püreneede kohal lennates mäeharjal üksikut tuld silmates. Karksi-Nuias pole ma aga suutnud teha ühtki mõtterändu teiste inimeste kardinate taha. Sel saab olla ainult üks põhjus: ehkki sealne elu on mulle võõras, on see siiski ka liiga isiklik. Oma.
Õpetajaameti tõttu hoian inimestega mõneti distantsi, et mul ei tekiks eelarvamusi stiilis „juba su vanaisa oli selline“ või „sellest perest on alati edukaid tulnud“. Kitsas inforuumis on sellise joone hoidmine raske, kuid loomult erakliku, liiatigi sisserännanud inimesena olen selles siiski üsna edukas. Mõnikord aga mõtlen murelikult, kas need inimesed, kes mu ellu valgust toovad, seda ise üldse aimavad – on siis mu vaikse rõõmu põhjuseks kassapidaja naeratus, bussijuhi visatud nali, naabri korstnast tõusev suits või järve ääres vastu jalutava koerapidaja lemmiku külma nina puudutus. Nende kaudu tunnen, et sellest ammusest ebareaalsena näinud linnast on saanud mu kodu.
Mu jutust võis jääda mulje, nagu elaks Karksi-Nuia polaarses ürgpimeduses. Ei, ilusaim valgus on siin jaanikuul, mil paisjärve peegelsile pind kumab vastu loojangut või eha. Mine sa võta kinni, kumba. Ühtlane pärlhele valgus.
„Minul aga on ülim aeg asuda teele Donegali poole.“ Nii ütles Tume Patrick, sidus kompsu laukapuust kepiga õlale ja seadis sammud põhja poole viivale teele. Raamatust „Torupill, haldjad ja hiiglased“ tuttav teadmamees ja tema kodupaik Donegal on millegipärast püsinud meeles juba lapsepõlvest.
Ükskord saingi Donegali. Kuulanud kontserdil Christy Moore’i, seadsin edasi sammud suure mäe Errigali juurde. Ja kui siis lõpuks läbi turbavälja kahlates alla sain, hääletasin end lähedal oru põhjas asuvasse kõrtsi, kust pärit ansambel Clannad ja Enya. Seda peab nende hõim siiani. Seal istusid hunnitud taadid, kudrutasid iiri ja sama arusaamatus inglise keeles, lisades viskile täpselt ühe tilga vett. Must pint. Vana lambakoer omasoodu paterdamas. Mõistsin, et täna siit enam edasi ei liigu. Siia ma jään. Kõrtsi peal sai ööbida küll.
Paul Brady laulab tuntud laulu „Gleanntáin Ghlas’ Ghaoth Dobhair“ – „Ghaoth Dobhairi rohelised mägiorud“. Aastaid on mulle meeldinud just tema versioon – teistest kuidagi maisem ja ühtaegu metsikum. Nagu kajakakisa.
Kodus tagasi, kuulasin Bradyt jälle ning korraga turgatas, et – jumaluke – tean ju laulus kirjeldatavat kohta. Ja kui siis lähemalt lugesin, tõusis kõik ilmsiks: lauldakse ju suurest mäest Errigalist seal kauges Donegalis. Neistsamadest orgudest ja turbasuitsust. Ja inimestest. Olin raamatus ja laulus juba kümneid aastaid sealsamas käinud, olemata sellest teadlik.
Lood ja laulud põimuvad iseäraliku jõuga seal Donegalis, tumedasilmsete turbalõikajate pruunil kidural maal.
Mängufilm „Eelmised elud“ („Past Lives“, USA-Lõuna-Korea, 106 min), režissöör-stsenarist Celine Song, operaator Shabier Kirchner, heliloojad Christopher Bear ja Daniel Rossen, kunstnik Grace Yun, monteerija Keith Fraase. Osades Greta Lee, Teo Yoo, John Magaro jt.
I
Filmi algus. Interjöör: öine baar. Näeme eemalt naist baarileti taga kahe mehe vahel istumas. Kaks tundmatut häält vestlevad kaadri tagant: „Mis sa arvad, kes nad teineteisele on?“ – „Ma ei tea.“ – „See on paras pähkel jah.“ – „Ma arvan, et see valge tüüp ja aasialanna on paar, aasia kutt on tema vend.“ – „Või on too aasia tüüp ja aasialanna paar ja valge kutt on nende ameeriklasest sõber.“ – „Nad isegi ei räägi selle valgega.“ – „Äkki nad on turistid ja valge tüüp on nende giid?“ – „Ja joovad baaris kell neli öösel?“ – „Sul on õigus, see pole loogiline.“ – „Hmm, ehk on nad lihtsalt kolleegid.“ – „Mul pole õrna aimugi.“
2020. aastad on olnud tunnistajaks vähemalt kahe äärmiselt inimtundliku näitekirjaniku režissööridebüüdile. Florian Zelleri „Isa“1 Anthony Hopkinsiga peaosas on viimaste aastate üks valusalt ausamaid inimportreesid. Tänavust Celine Songi filmi „Eelmised elud“ võib pidada samavõrd märgiliseks sündmuseks. Lõuna-Korea ja Kanada päritolu naise käekirja iseloomustab samuti avatud, samal ajal vastuoludele mängiv suhtumine inimsuhetesse, mis on omane ka Zellerile. Song käsitleb identiteedi- ja armastuseteemat sügavamalt kui peavoolu- ja autorifilmi piirimail olevates teostes on harjutud nägema.
Suurekssaamise lugu. Lõuna-Korea. Poiss ja tüdruk saadavad teineteist kooliteel, koduteel, mõtetes, südames. Aeg läheb edasi, maailm käib ringi nagu igavene vaateratas elude taustal. Nende kunagi käidud rajad on vahepeal ilmselt samblasse kasvanud. Neiu, nüüd juba naine, on leidnud tee üle suure vee teisele mandrile. Poiss, juba mees, elab vanusest olenemata korealikult vanemate juures. Mõlemad kohtuvad taas kirja teel. Kohtuvad ka südamed. Kõik kordub taas. Ka järjekordne vaikus. Viimaks kohtutakse New Yorgis, millest on naisele vahepeal kodu saanud. Naine on oma südame andnud, aga kellelegi teisele. Aga kas on olemas nii lihtsat armastust, mis jälgiks piire, mida me kõigele käega katsutavale külge tahame pookida – meedias, filmides, lugudes, isegi teaduses?
II
Celine Song toob oma tegelaste saatuse taustale korea kultuurist pärit mõiste in-yun, mida selgitatakse filmis kui nähtust, mis tähistab suhet eelmiste elude hingesugulastega. On hinged, kes kohtuvad kosmilises tantsus elust ellu, mängides üksteise teel väga erinevaid rolle. Songi suhte- ja identiteedikäsitlusest õhkub aga sügavamatki Kaug-Ida hõngu.
Jung Hae Sung (Teo Yoo) elab vanusest olenemata korealikult vanemate juures, Nora (Greta Lee) on leidnud tee üle suure vee teisele mandrile. Lapsepõlvesõbrad kohtuvad taas New Yorgis, millest on naisele vahepeal kodu saanud. Kaader filmist
Laoziliku mõtlemise üheks põhivõtteks on vältida asjade ja nähtuste nimetamist, sest keelebarjääri tõttu ei pruugita tabada nähtuste tegelikku olemust: „kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi / nimetu on taevasmaa algus / nimetatu on musttuhandete ema / kui ei ihka püsivat / tema saladusi näed / ihkad aga püsivat / teda piiratuna näed // sest / kui ei ihka püsivat / tema saladusi näed / ihkad aga püsivat / teda piiratuna näed // nemad ilmuvad ühe ja samana / ometi lahknevad nimetamisel // ühe ja samana / öeldud ürgsena / ürgsest veelgi ürgsem / kõigi saladuste värav“.2
Läände kolinud Nora (Greta Lee) ei oska end enam pidada korealaseks, ta on midagi muud, juba muutunut. Samal ajal tunneb ta endas oma kodumaa kohalolu väga tugevalt ja seda esindab tema jaoks ka Koreasse maha jäänud Jung Hae Sung (Teo Yoo). Rahu, millega režissöör suhtub identiteedi muutumisse, mitte kadumisse, teeb silmad ette paljudele lääne rahvuslastele, kes suhtuvad kultuuride segunemisse kui identiteeti tapvasse nähtusse. Kui miski ongi kultuuride arengus üldse püsiv olnud, siis on see nende alatine muutumine ja sulandumine, mõned eraklikud kogukonnad-hõimud ehk välja arvata.
Nora tunnetest saab edasiviiv jõud kolme tegelase teel. Paratamatult on naisel oma lapsepõlvekaaslase vastu endiselt tundeid, mida ta ei suuda või taha endale tunnistada. Nora elukaaslane Arthur (John Magaro) satub selle tõttu samuti kammitsasse. Ta ei reageeri oma kaasat piirama hakates, vaid talub kõike – olukorda küll konstruktiivselt arutades, kuid üldjoontes taandab end millegi ees, kartes selle olevat endast suurema. Selle konflikti inimlikus sügavuses peitub Songi loo kese, mis ei saakski olla vajalikum ajastul, mida ohustavad ühismeedias ja popkultuuris loodud ideaalid, sigma male teoreetikud jpt. See on hoidumine heaolumaailma kannatuse vältimise kultusest. Stseenis, mis eelneb filmi kulminatsioonile, kus kõik kolm koos välja lähevad, pihib Arthur Norale, et on alati tundnud end olevat lahus Nora Korea päritolust: et Nora räägib läbi une näiteks ainult korea keeles, mistõttu mees on omal käel korea keelt õppinud. Kui korealased end baarileti taga rääkima unustavad ja Arthurile jääb viienda ratta roll, on režissöör jätnud lahtiseks, kui hästi mees võõrast keelt valdab. Võimalik, et ta saab kõigest aru, millest vestlejatel aimugi pole, mis teeks Arthurist jumalikult sekkumatu armastaja. „Teeks“ ja mitte „teeb“, sest vaid vaataja võib siin hinnangu anda, niisamuti nagu me anname kõrvaltvaatajana hinnanguid omaenda tunnetele ja tegudele. Vaikimine, tühjus kannavad ka lavastust ja kõigi kolme näitleja tööd. Songi konfliktikäsitlus mõjub nagu tušš, mis pehmel paberil risoomina palju kaugemale imbub, kui pintslitõmbe selged piirjooned paberi pinnal aimata lasevad.
III
Songi-Zelleri võrdluse juurde tagasi tulles tooksin küll välja režissööri mõnetise leiguse visuaalse omapära loomises. Kaameratöös kasutavad mõlemad võtteid, mis on omased tavalisele draamale. Võib oletada, et teatrist tulnud alustavale filmilavastajale on omane toetuda kaameratöös operaatori silmale ning siis on võimatu märkamata jätta, et mõlema filmi operaatorite senine tööpõld on olnud rohkem seriaalid kui mängufilm. Samal ajal ei kahanda see nende filmide sisusügavust, kuid mul on võimatu mööda vaadata potentsiaalist, mis mõlemat režissööri ootaks, kui nad peaksid tulevikus koos töötama näiteks sama tugeva partneriga, kui omal ajal oli operaator Gordon Willis Woody Allenile.
Lõpetuseks pean mainima veel üht debüüti. „Eelmised elud“ on Leedus asutatud autorifilmidega tegeleva levifirma KP Distribution esimene väljalase siinsel filmiturul. Soovin „Eelmistele eludele“ ka korralikku publikumenu, sest filmi on tootnud Ameerika A24, mille leivanumbrina tooksingi välja filmid, mis kõnetavad nii tavapublikut kui väärtfilmiaustajaid. A24 vaist alustavate režissööride leidmisel on neile toonud Ari Asteri ja Robert Eggersi suuremad filmid, samuti viimaste aastate hitid „Kõik, kõikjal ja korraga“3 ja „Päikesepõletus“4. KP Distributioni Eesti esindaja Gert Põrgi sõnul toovad nad järgmisena meie levisse Kristoffer Borgli „Unenäo stsenaariumi“5, mille üks peaprodutsentidest ongi Ari Aster.
1 „The Father“, Florian Zeller, 2020.
2 Laozi. Daodejing. Tlk Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu 27, 1979.
3 „Everything Everywhere All At Once“, Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, 2022.
Kontsert „Tšellariton“ 9.XI Nõmme Rahu kirikus. Tšellariton ehk Marten Meibaum (vokaal, tšello, orel). Kavas Marten Meibaumi uudislooming, eestikeelsete laulude seaded, teosed ühele ja mitmele pillile.
9. detsembril sain valida mitme kirikukontserdi vahel. Peale jäi uudishimu ja seadsin sammud Nõmme Rahu kirikusse, sest seal pidi üles astuma muusik Tšellariton, keda ma polnud varem kuulama juhtunud. Kontserdikuulutus Facebookis teatas, et Tšellariton – üks mees, kolm pilli – pakub kuulata oma ehk Marten Meibaumi uudisloomingut, eestikeelsete laulude seadeid, teoseid ühele ja mitmele pillile ning vähemalt kahel korral saavad kuulajad ka kaasa laulda. Üllatusin, et see kõik lubati mahutada vaid 45 minuti sisse.
Kui kirikusse astusin, olid kuulajate saabumise taustaks mõeldud oreliimprovisatsioonid juba alanud. Kasutasin võimalust ja kirjutasin soovisedelile oma lemmikjõululaulu pealkirja, et selle teemal oreliimprovisatsiooni kuulda, ja haarasin ukse juurest kaasa kavavoldiku.
Kontserdi kava oli ebaühtlane ja eklektiline. Lihtsama koega eestikeelsed laulud nagu Riine Pajusaare „Ma otsisin Sind“ ja Raivo Kõrgemäe „See väike maa“, mille puhul Tšellariton oma kunstnikunimele vastavalt laulis (baritoni hääleliigi alla mahtuvalt) ning end tšellol saatis, vaheldusid muusikaliselt nõudlikuma repertuaariga. Meibaum oli repertuaari enda jaoks veelgi keerukamaks teinud, mängides Nicolaus Bruhnsi loos „Mein Herz ist bereit“ ehk „Mu süda on kindel“ korraga nii tšellot kuika orelit (jalgadega pedaale vajutades) ning samal ajal lauldes. Tulemus oli korralikul tasemel, mis osutab eelkõige väga heale koordinatsioonile, aga tekitas ikkagi küsimusi.
Žongleerides korraga kolme partiiga, omandas Marten Meibaumi sooritus paratamatult mõningase mehaanilisuse, mida oleks saanud vältida, kui ta oleks keskendunud neist vaid ühele (või kahele).
Žongleerides korraga kolme partiiga, omandas Meibaumi sooritus paratamatult mõningase mehaanilisuse, mida oleks (loodetavasti) saanud vältida, kui ta oleks keskendunud neist vaid ühele (või kahele). Lõppude lõpuks on tähelepanu nii esineja kuika kuulaja kõige hinnalisem ressurss, mille väärtus jagamise puhul kahjuks väheneb. Selleks et pausid kannaksid ja teoste esitamisel oleks võimalik rakendada mõtestatud dünaamikat, peab esitajal ja kuulajal jääma aega (vahel sõna otseses mõttes!) hinge tõmmata. Tšellariton selleks aga ei endale ega publikule teose kõlamise jooksul mahti ei andnud. Lõõgastuse aseaineks kujunesid kontserdikorralduslikud pausid, mil oreli taga istunud Meibaum valmistus järgmiseks numbriks, kus tal tuli püsti seistes tšellot mängida, ning kinnitas oma keha külge selleks puhuks spetsiaalse rihma.
Järgmine muusikaliselt huvitavam number pani ärksalt kõrvu kikitama, sest Tšellariton oli omavahel kombineerinud Ülo Vinteri „Laulu Põhjamaast“ ja selle saatepartiiks Johann Sebastian Bachi prelüüdi soolotšellole süidist nr1 G-duur katalooginumbriga BWV1007. Siingi kippus Meibaum pakutavat rooga üle soolama, transponeerides „Laulu Põhjamaast“ korduva salmiosa vastavalt tšellosüidi harmooniajärgnevusele vahepeal tükk maad madalamale, et seejärel laulu lõpuks põhihelistikku naasta, utsitades kuulajaid kaasa laulma ja hõigates neile rea alguse laulusõnu ette.
Sel kombel esitatud versioonis ei jäänud ruumi vahemänguks, aga arvan, et just instrumentaalse vahemänguna oleks tšellosüidi prelüüdi kõnealune osa leidnud parima lahenduse ning tükeldatud mulje asemel oleks „Laul Põhjamaast“ mõjunud terviklikuna. Seekord mõjus see Bachi ja Vinteri teoste kombinatsioon pisut tahumatuna, kuid mõningase lihvimise korral võib neid teoseid lõimides tulemuseks saada päris põneva töötluse. (Ääremärkusena soovitan Marten Meibaumil tutvuda sellega, kuidas tema džässmuusikutest kolleegid Joel Remmeli triost festivalil „Jõulujazz“ mõned eesti ja soome klassikalise muusika kullafondi kuuluvad teosed pea peale pöörasid. Ehk on neilt stiili- ja ajastuülese arranžeerimise vallas mõndagi õppida.)
Järgnesid oreliimprovisatsioonid kuulajate pakutud lemmikjõululaulude ainetel, mis olid samuti omavahel kokku segatud, ning siis kõlaski lõpulaul „Nüid ingvad inimesed“ (rahvalik viis Heinrich Isaaci ainetel). Kavavoldikust võis lugeda, et Heinrich Isaaci pala on Marten esitanud koos Kiili vanamuusikaansambliga ning seda lugu lauldes näiski ta end (vähemalt vokaalselt) kodusemalt tundvat kui eelnenud kava esitades.
Kontserdi „siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku“ ehk põhimõtte „igaühele midagi“ järgi koostatud kava jättis mu võrdlemisi nõutuks. Üksteisest stiililt väga kaugeid teoseid ühte põimides tuleks hoolikalt läbi mõelda, kuidas neid siduda – ainult esitaja isik ei pruugi olla piisavalt veenev ühisnimetaja.
Selleks korraks oli kontsert läbi. Publik plaksutas viisakalt, sooviti rahulikke jõule ja mindi laiali.
Kes loeb järgnevast artiklist ainult ühe lause ja tahab arvustustest teada eelkõige seda, kas tasub lugeda, siis ütlen selle lause kohe: „Klaasist hotell“ on suurepärane romaan, selles on kõik, mida moodsalt kirjanduselt tahta: karaktereid, sündmusi, sügavust, pöörasust, visioone, üllatusi, sõnavara ja salapära.
See on nüüd küll juba uus lause, aga lisaks, et ka vormilist küllust ja eksperimentaalset tekstimängu. Kanada kirjanikult Emily St. John Mandelilt (snd 1979) on enne „Klaasist hotelli“ eesti keeles ilmunud „Jaam Üksteist“ (2016, tlk Allan Eichenbaum), postapokalüptiline (postpandeemiline) laiekraaniseiklus – selles mõttes, et veel olematu film hakkab silme ees ise jooksma. Mina lugesin neid kaht romaani ilmumisele vastupidises järjekorras: kuna vaimustusin „Klaasist hotellist“, haarasin ka varasema järele. Mind üllatas kahe järjestikku kirjutatud ja ka ilmunud (originaalis 2014 ja 2020) teose erinevus. Kuigi romaane seovad mõned niidid – maailma käekäik pärast üleilmset haigust ja kaks kattuvat tegelast –, on „Jaam Üksteist“ ulmepõnevik, ja selles vallas tippklass. Ka „Klaasist hotellis“ on põnevusromaani elemente, ent esmajoones on see psühholoogiline romaan: teoses põrkuvad, põimuvad ja tõukuvad inimsaatused, milles alati ohtralt kasutamata võimalusi, valesti käidud käike ja kahetsust.
„Nagu ütlesin, läks ta tagasi Kanadasse. Guugeldasin teda ükskord ja tead, mida teeb? Tuuritab Kanadas kaubikuga ringi, mängib pisikestes klubides ja linnamuusikafestivalidel, millest keegi kunagi kuulnud pole. Saad aru? Ta ei kasutanud võimalust“ (lk 77).
Vaatamata kasutamata võimalustele ja valekäikudele ei katke haprad niidid inimeste vahel. Nimetame seda narratiiviks. Järgnev on minu poolt meelevaldne ja liiga nüride nurkadega üldistus, aga tunne on selline. (Tundeid ei tasu ju ka alahinnata, eriti lugedes ilukirjandust.) Ja tundub, et viimastel aastatel on teatris, filmikunstis ja kirjanduses veidi sarnane seis. (Ka moodsas muusikas, aga sealne loogika on teistsugune, selles toimub pidevalt miljon mikroprotsessi.) Nimelt: XX sajandi teisel poolel ja XXI sajandi esimesel kümnendil on kõik eksperimendid tehtud, kõik narratiivid lõhutud, iga post-i otsa ronitud ja kõik need post-id ka pikali lükatud. Mis tuleb pärast post-e? Postapokalüptiline kultuur? Nii kaugel me veel pole, ent see võimalus paraku paistab ja nii ongi visiooniga loojad hakanud vaatlema ja lahendama kõikvõimalikke musti stsenaariume.
Kuhu minna, mida teha?
Kui on aru saadud, et igasugune vormiline efektitsemine ja epateerimine on maailmalõpueelses tunnetuses tühine, on esile kerkinud jälle võimsad lood, mida kannab kihk aimata, aga mis edasi? Kuidas edasi, kas edasi, ja millal käib piltlikult (esialgu) öeldes pauk, millega seni tuntud elukorraldus muutub? Ohu märke on ilmnenud kogu ajaloo vältel, praegu avalduksid need justkui kõik korraga. Ülemaailmseks paisuvad kohalikud sõjad – kohalikke sõdu pole enam olemas, või siis on sellised, mis ei jõua rahvusvahelistesse uudistesse. Kliimakriis. Pandeemiahirm. Kõige eelnevaga seotud majandusraskused. Kõige eelnevaga seotud poliitilised tõmblused, mis siin ja seal maailmas upitavad esile ksenofoobseid, populistlikke valitsusi.
Seda kõike arvestades on võimalus luua eskapistlikku kunsti, sest ükskord me sureme niikuinii ja juba praegu on kõigest kõrini. Tehakse ka, ja selline kunst on teretulnud, sest mõjub „raskel ajal“ (see sõnapaar ajab juba iseenesest öökima, eks ole?) ventiilina. Üks buumidest näiteks elektroonilises muusikas on ambientne ja/või ulmeline heli, mille siht on viia siit planeedilt (või vähemalt argielust) ära.
Teine võimalus on rääkida praegusest maailma olukorrast, pakkudes lahendusi. Näiteks Veneetsia 2024. aasta biennaalil vaadeldakse maailma kriiside puntrana ning fookuses on kunstnikud, kes tunnevad end oma keskkonnas võõrana.
Kolmas võimalus on mõelda juba ette, mis saab pärast – ütleme, pärast katastroofi või pisemat vapustust nagu pandeemia. Näiteks tutvustab Emily St. John Mandel romaanis „Jaam Üksteist“ Gruusia gripi järgset laastatud maailma, kus vähesed ellujäänud inimesed peavad lisaks äärmuslikele elutingimustele võitlema isehakanud mõrvarlike sektidega – pisut nagu „Mad Maxi“ filmide õhustik.
Kanada kirjaniku Emily St. John Mandeli teoseid iseloomustab ülim tajuteravus. Mandel on kirjutanud kuus romaani, millest neljas, „Jaam Üksteist“, tõi autorile ülemaailmse tuntuse.
„Klaasist hotellis“ kirjeldatakse nii-öelda positiivset lahendust haigusjärgsele maailmale: gripp ei hävitanud maailma. Polegi vaja pisikutel sekkuda, inimesed hävitavad ise. Mandel näitab, et pärast väiksemat vapustust hakkavad inimesed oksa, millel ise istuvad, veelgi hoogsamalt saagima – sest nüüd on selleks taas avanenud võimalus.
Õde ja vend Vincent ja Paul töötavad üsna „maailma serval“, Vancouveri saare põhjatipus keset veel üpris hästi säilinud loodust hotellis, mille omaniku Alkaitise ümbert koorub kiht kihi haaval maha salapära ja ilmneb mehe ohtlikkus ja kuritegelikkus. Selline minibondilik pahalane pole aga põnevaim tegelane selles teoses. Eriti haaravateks on kirjutatud Vincenti ja Pauli aina lahknevad ja üha taas kohtuvad elud. Mängus on tahtmatu mõrv, ööklubid ja keldriurkad, narko ja alko, samuti looming ja selle varastamine.
Keerulistest ja ligitõmbavatest tegelaskujudest veel enam lummab romaani vaimulaad. Ilusas, kõhedas, alati pisut ähvardavas atmosfääris ei oska lugedes järgmist käiku ennustada. Olustik on ka pisut gootilik, aga kui gooti romaanide tegevus käib süngetes keskaegsetes lossides, siis siinne loss on, vastupidi, klaasist. Veidral kombel mitte seetõttu läbipaistvam kui iidsed paksud müürid. Neogootilik salapära loobki ka klaasseinte kaudu mulje, et isegi kauni stseeni taustal on alati tont. Kui te jõuate stseenini, kus tume kogu piserdab hotelli aknale väljastpoolt ähvarduse, mõistate, mida ma silmas pean.
Lõputud võimalused tekstis
Tulles nüüd tagasi post-ide juurde, postmodernismi juurde, siis tegelikult postnarratiivset kirjandust pole olemas. Isegi William S. Burroughsi „Alasti lõunasöögis“ on lugu, nagu ka Pynchoni, Celine’i, Kerouaci jt teostes – lihtsalt lugude jutustamise viise on mitmesuguseid ja lugusid ennast lõputult, ma pole sugugi nõus teooriatega, mille põhjal on lugusid maailmas ainult kuus või kaheksa või kaks. Lood peituvad detailides ja pisiasjades ning selles vallas on Mandel tugev. Pärast post-e saabki tulla ülim tajuteravus, jutustamise meisterlikkus ja selle poolest on noor Kanada autor üks XXI sajandi väljapaistvamaid kirjanikke.
Ka „Klaasist hotell“ on laadilt rahutu nagu moodne aeg, jutulõng hüpleb ajas ja katkeb, niidiots ilmub välja ootamatus kohas. Romaani rütmid meenutavad – kui nüüd muusikasse minna – mitte lineaarse kulgemisega techno’t või house’i, vaid deconstructed club’i või IDM-i, teksti „biit“ on vahelduv, loov, paiguti ka häiriv.
Neogootilik, eksperimentaalne tekstivool säilitab niisiis kummituslikkuse ja kummastusvõime ka nii argiste teemade puhul nagu petuskeemid ja varimajandus.
Kuivõrd tegu pole puhtakujulise põnevusromaaniga, jääb süžee põrutavaid keerdkäike ja nende lahendusi otsiv lugeja mõnigi kord tühjade kätega: atmosfäär ja tingimused, kõik eeldused on loodud, ent sündmus jääb õhku rippuma. Minu hinnangul see ainult lisab raamatule võlu ja lumma. Lugedes on tähtis millegi eelaimus, ja kui see ei täitu, oleme üllatunud, aga kas me läksime siis otsima kinnitusi oma eelarvamustele?
Teost täidavad ka pidevad ebaõnnestunud kontaktid ja möödarääkimised. Inimesed ei räägi samal lainepikkusel, FM-sagedus justkui ei tööta, kah üks moodsa aja märke, igaühe peas mängib oma väike netiraadio. „„Rahunege maha,“ ütles valvur naisele, kes talle otse näkku rääkis. – „Ei rahune,“ vastas naine, „keegi ei tule mind rahustama!“ – „Proua, ma saan teist aru, aga –“ – „Aga mis? Aga mis?““ (lk 180).
Joanna Liivaku tõlkes on teose fluidum säilinud. Ootan juba, et eestindataks ka Emily St. John Mandeli uusim romaan „Sea of Tranquility“, mille pealkirja üks võimalik tõlge kõlab „Rahumeri“.
