ökokatastroof

Umberto Eco

Bob Henriques/Magnum Photos. 1959.

Jess! Nüüd on see juhtunud! Jalgpall on tunginud ka Kunstihoonesse. See oli möödapääsematu tegu, sest kõikjal mujal on jalka juba ammu enesestmõistetavalt sees. Tänapäine jalgpall on totaalne fenomen. Maailm maailmas. Just jalgpalli kohta käib kõige täpsemalt Švejki maksiim maamuna sees peituvast veelgi suuremast kerast. Jalgpall on gigantseima kodanikkonnaga riik, millel oma võimas finantssüsteem, bürokraatiamasin, majandushoovad. Äriässad ja agentuurid. Aated ja ideoloogia. Eetika ja esteetika. Legaalne seaduskuulekus ja ablas põrandaalusus. Võim ja maffia. Püromaanid ja märulipolitsei. Pühamehed ja perverdid. Üks märksõna on ekshibitsionism, kusjuures edevaiks enesenäitajaiks pole üksnes võitlevad isendid, jalgpallurid, need trussikutega miljonärid, vaid sageli ka keset mängu väljakule lippama pääsenud ihualasti fänn, hetkeliputaja hiiglasliku auditooriumi ees.

Kõige säsiks on aga muidugi mängust endast eralduv seletamatu energeetika, jalgpalli pürgimus aina kulmineeruda. Jalgpall on täiuslikem sportmäng, mis suudab vastupandamatult kütta meeli, aistinguid ja vaiste. Ise olen ma perfektset jalkamängu võrrelnud õnnestunud suguaktiga, kus mängualguse tasased kompamised kasvavad üle rünnakutõugeteks, kirglikeks tungimisteks vastase karistusalasse, atakk järgneb atakile, kuni jõulisest orgastilisest löögist purskub pall väravavõrku, paisates mängijad ja publiku naudingu kõrgkuumusesse. Oigama ja ulguma. Niisiis, jalgpall pole parem kui seks, nagu šlaager kõneleb, vaid jalgpall ise ongi seks.

Ent tingimata on jalgpall ka omapäine kunstisegu, milles osiseid igast kultuurisfäärist. Balletist performansini. Stanislavski süsteem töötamas kõrvu Artaud’ julmuse teatriga. Jalgpallis pesitsevad sõbralikult rööbiti modernism ja postmodernism. Üks ei ole teist alla kugistanud ja näib, et ei kugistagi. “Post” ilmneb entusiastlikult eeskätt Euroopa võimsas klubijalgpallis, mis kihiseb rasside segust. Kirevas klubivutis veikleb elemente järelkolonialismist, tsitaate erinevatest jalkatraditsioonidest, Pele, Beckenbaueri või Maradona maneeride iroonilisi jäljendusi, vihjeid Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Aasiasse. Vene juudist uusmiljardäri poputatud Londoni Chelsi vutimeeskond on vereliselt kirjum kui Londoni linn ise.

Jalgpall ei ole ainult meeste mäng

Vana hea modernism triumfeerib aga riikide rahvuskoondistes, EMide ja MMide aegu. Siis  lehvib romantism, laksuvad riigilipud, pasunad hüüavad hümne, mida rivis seisvad vutimehed ja lainetavad tribüünid andunult kaasa undavad, põhiemotsiooniks on liigutav ja elitaarne isamaalisus. Ehkki paljudes rahvuskoondisteski aimub vaieldamatut segaverd, on riiki esindavad mängijad allutatud kõik rangele kodakondsusnõudele, nad peavad olema langetanud printsipiaalse otsuse teatud maa ja kultuuri kasuks.

Eesti jalgpallil on keerukas otsustavalt postmoderniseeruda. Tumedanahalisi meie kliima ja pisiraha ei meelita. Meie klubide läbilöögivõime on väike. Kogu lootus on kontsentreeritud rahvuskoondisele. Ja ehkki selleski slaavilikke sugemeid, peame rahvusmeeskonda emotsionaalselt hingeligidaseks. Meie koondisel on oma stiil ja mängulised veendumused.  Arhetüüpselt eestilik jalgpall on oma loomult karmilt kontseptuaalne, ei või lubada endale kergemeelselt improvisatsioonilist rünnakusädelust, vaid peab tuginema üksnes läbimatule kaitsele. Nii, nagu eesti rahvuskunstki. Ometi tükib meie nüüdne kultuur kaitsetegevust unustama ja see on katastrofaalselt ohtlik. Ka eesti jalgpall üritas vahepeal üdini liberaalset, lahtist jalgpalli lahmida ja karistus oli kerge tulema, vastased tagusid kohemaid me puuri võõraid palle täis. Väikerahva jalgpall ja kultuur peavad evima sootuks suuremat (enese)kaitseinstinkti kui hiiglaste oma. Vaid kindlustatud tagalaga võime võõrastes särkides figuuridel lubada meie väljakupoolel triblada. Üksnes omaenda arhetüüpsust säilitades tohime end immutada muude mõjutustega. Eesti jalgpallil ja kultuuril on  ka ühiseid puudusi. Mõlemal jääb vajaka artistlikkusest. Meie saavutusteks jäävad usinad töövõidud.

Jalgpalli hegemoonia nüüdisspordis on vääramatu. Vehklemine või judo või lestaujumine jäävad ühiskonnas alati irdasendisse. Toogu nende alade viljelejad kullast kaelamedaleid või tsentnerite kaupa. Jalgpallis lunastab aga üks hiilgemäng kümmekond luhtunut. Ketta- või odamehed võivad ka vägevaiks kerkida, aga nende tegevuses kajastub talituslik primitiivsus, eesmärgi kalevipojalik algelisus – kes pillub oma tööriista kaugemale. Ses ei peitu ühiskondlikku kaalukust. Jalgpalli sotsiaalne funktsioon on aga määratu. Nüüd, mil valgete meeste suured kahurisõjad enam-vähem lõppenud, jääb isase inimese meeltes ohtralt üle kasutamata raevu, tumedat anonüümset võitlusviha,  mille jalgpall staadioneil ohutult transformeerida aitab. Ilma et see kasvaks määratuks kuritegelikuks jõuks. Olen kunagi juba kirjutanud jalgpallist kui päästvast preservatiivist, mis kogub endasse maailma staadionitele kogunenud miljonite laulvate, hõiskavate, röökivate, sõimlevate, nutvate, rõõmust karglevate maskuliinide alateadvuslikku musta vaenulikku energiat. Ent nüüdseks on klaarunud, et üksnes maskuliinidest kõnelda oleks subjektiivselt ühepoolne. Jalgpall on tunginud ka sügavasse naissoosse. Ma ei mõtle vaid briti lokitatud vanatädisid, kes ärevusega ihus Inglise kõrgliiga järgmise nädalavahetuse pallimöllu ootavad. Või Brasiilia tribüünide kauneid puusaõõtsutajaid. Ega isegi mitte aina kasvavat eesti piigadest fännide hulka, kes, rahvusvärvid põsele võõbatud, poistega koos lauldes staadionile marsivad.  Ma kõnelen eeskätt üleilmsest paisuvast naistemassist, kes ise võitlusihas, korksaapad jalas, väljakule tormlevad. Naiste jalgpall on oma arengus teinud määratu äkkhüppe nii kvantumis kui kvaliteedis. Naiste tiitlivõistlusi jalgpallis vahin ma telekast täie mõnuga. Isegi Eestis mängivad naised juba rohkem jalg-, kui korv- või võrkpalli. Ehkki naised pole jalkamängu lisanud leebust, vaid võitlus käib karvu kitkuva karmusega. Nii et jalgpalli postmodernsusesse on lisandunud veel üks näojoon, feministlik. Naine ei kükita enam ootavalt kodus, kui mees puhkepäeval õllesena staadionile sibab. Muide, mulle tükib üha silme ette ühe meie spordiajakirja foto, millel täies jalgpallivormis eesti noorik jalkamängu vaheajal oma beebit tissitab. Kui titel kõht täis, tõmmati särk jälle sirgu ja tagasi platsile.

Mul on tunne, et kui Toulouse-Lautrec praegu pintseldaks, ei maaliks ta Moulin Rouge’i tantsivaid prostituute, vaid leiaks mõne vulgaarselt poeetilise poosi naisjalgpallurite kirglikult etenduselt. Ja Monet’ ei fikseeriks maniakaalselt katedraale, vaid imetleks mõnd jalgpalliehitist, mida on kerkinud oma funktsionaalses kauniduses üle Euroopa hulganisti. Eesti kunstioksjonil lööks aga hinnarekordeid Konrad Mäe värvipilt “Päikesetõus Lilleküla staadionil”.

Juhtumisi kuulasin pealt arutelu ühe reality-show (“Tibid maal”) teemal. “Kas nad siis tegelikult, päriselt ongi sellised – primitiivsed tibid?” oli põhiküsimus. Meenutati saates esinenud neiu ema ütlust intervjuus: eks nad kirjutasid talle kõik ette… See kõlas nagu vabandus: ainult mäng ju. Mäng, mis esitleb end tõelusena? Tõelus, mis on olemuselt mäng? Identiteet, mida saab vahetada nagu pesu.

Laulev revolutsioon andis inimestele (justkui) identiteedi ja reaalsuse tagasi. Varsti selgus, et see ei olnud reaalsus, vaid järjekordne müüt. Inimesi hakati müüdiunest äratama, kõneldes reaalpoliitikast, šokiteraapiast ja olelusvõitlusest. Veel kord tagastatud reaalsus oli ebameeldiv, aga see-eest “päris”. Selgus, et ka kujutlus inimesest kui iseenesega identsest ja terviklikust olendist on müüt. Meid juhendati, et konkurentsivõime huvides peaksime mänguliselt, kompleksivaba elukunstnikuna suutma sisse elada kõikidesse rollidesse. Ja sama sundimatult neist välja tulla.

Üldlevinud mänguprintsiip tühistab aruteludki selle üle, mis on “pseudo” ja mis “päris”. Ka sisemise ja välise reaalsuse mõisteid võib tunnustada vaid piiranguga, et keele, ideoloogia ja institutsioonide vägivalla tõttu on mis tahes reaalsus niikuinii tehislik ja globaalset konteksti arvesse võttes tinglik. See laseb inimesi lohutada – meenutades Aafrika näljahädaliste karmi elu.

Ja ikkagi küsivad inimesed tõelise, tegeliku, kehtiva järele nii privaatses kui ka ühiselus. Tõe(luse) ning mängu eraldusjoone tühistamine näib olevat võimatu. See eraldusjoon kuulub ühte minaehituse mehhanismiga, mis lubab mõnesid enesepeegelduse ja tõeluse elemente omaks võttes ja mõnesid tõrjudes ennast määratleda ja anda endast usalduväärset teavet ligimestele. Piiritletud minaroll on lähisuhete garantii.

Ühiskondlikus plaanis on rollikäitumisel lausa juriidiline taust.  Paljudes seadustes on kirjas topeltrollide ja rollikonfliktide keeld. Isegi mängulise elutunnetusega rollides peitub reaalsuskriteerium: seksuaalvähemused näiteks esitlevad ennast kui “klassi”, kes on tagasi pöördunud seni ühiskondliku surve tõttu peidetud tõrjutud sisemise reaalsuse ehk identiteedi juurde.

Mängudiskursuse levikust hoolimata kipub rollifunktsioonidel olema dramaatiline tähendus ja taust. Mänguna serveeritud reality-show’desse on võimukalt sisse lavastatud konfliktid, pisarad, abitus ja puuriefekt, vägivaldne eraldatus muudest sotsiaalsetest kontaktidest. Selles on elulähedust: püsivate stressoritega ja piiratud “mänguväljaga” päriselugi võib tunduda inimesele puurina. Õieti ei olegi reality-show eesmärgiks mäng, vaid hetked, kus inimene langeb mängust välja, omaenese psühholoogilisse reaalsusesse.

Kus lõpeb mäng ja algab reaalsus? Seal, kus algab valu. Valu saab võimalikuks siis, kui rolli närvilõimed inimhingest läbi lähevad. Valu saab vältida, distantseerudes rollidest. Reality-show õpetab distantseeruma, et vältida valu. Distantseerumine oma rollist, oskus suhtuda sellesse kui millessegi välisesse, on kaitsestrateegia. Inimese elurollidel on sedavõrd tugevad kultuurilised ja sotsiaalsed tagamaad, et õieti on rollimängu meelelahutuslikkusest kõnelemine bluff.

Kes on inimene, kes on valmis distantseeruma või juba distantseerunud kõikidest oma rollidest?  Zombi. Meil on zombistunud poliitikuid, meelelahutajad ja tibisid, kelle suu räägib, aga pilk on tühi ja mälu välja lülitatud. Alateadlikke kaitsemehhanisme käivitav avalik mänguväljak ei vabasta, vaid pigem sunnib valima valu või zombistumise vahel.

Millegipärast käsitletakse praegu just vene aega pseudoeluna, kus võimalik oli vaid võõras ja vale identiteet. Nii on põhjust väita üksnes nendel, kes samuti valisid vabatahtliku esinemise oma ajastu totaalses showbusiness’is, kus samuti olid hinnad ja stsenaariumid paigas ning sõnad suhu kirjutatud. Tänased stsenaariumid levivad aga võimsamaltki kui totalitaarsed. Ameerika ja Austraalia koduperenaised kiljuvad koduparanduse seriaalides ühtviisi kileda häälega, tüdrukute ja poiste internatsionaalne seltskond paaritub kaamerate ees ja Eesti neiud riputavad end Estõunia farmeri turske kaela ümber täpselt nagu Ameerika rahaklassi võsud. Leidub inimesi, kes arvavad, et see ongi tõeline elu. Mis erilist vahet on totalitaarse ja “meediaühiskonna” zombidel?

Asta Õim vaatleb raamatus “Võim ja kultuur” keelekasutust Nõukogude siltidel ja leiab, et tollase sildistamiskultuuri puuduseks oli imperatiivsete siltide rohkus. See tõi käibele iroonilise ütluse “Mis pole keelatud, on lubatud” ja andis põhjust nimetada Nõukogude Liitu “tõkkepuu mentaliteediga ühiskonnaks”. Ülesildistamine devalveeris siltide väärtust ja tõsiseltvõetavust. Kvantiteedi negatiivset mõju kvaliteedile võib tänapäeval täheldada kogu keeletarvituse juures. Sõnaväärtuse kahanemise alged on lihtsustatud juurdepääsus kirjasõnale. Kurja juurt on otseti tabanud Jaakko Hallas (EPL 7. V 2004) öeldes: “Grafeemide jäädvustamise taevalik tarkus ja kunst on muutunud demokraatlikult laiapõhjaliseks”. Tõepoolest, varem oli kirjutamine vähelevinud, koguni esoteeriasse kalduv oskus. Kirjamärgid sümboliseerisid absoluutset teadmist ja tarkust. Alushariduse kättesaadavus on hõlbustanud ka kirjasõna omandamist ning kunsti kõrgest staatusest masstootmise põrmu paisatud kiri loovutab oma ajaloolise identiteedi mõnele muule salapärasele kunstile, näiteks vaikimisele. Kirja produtseerimine on tänu tehnika arengule ja vahendite kättesaadavusele puhtfüüsiliselt kergemaks muutunud. Kunagi oli sõnal väärtus, sest see tuli otseses mõttes kivisse raiuda. Ka savi, papüüruse või naha muutmine kirjutamiskõlblikuks tahvliks, paberiks või pärgamendiks polnud hõlbus amet. Tänapäeval taandub see õilistav töö sageli copy-paste’i funktsioonile arvutis. Sama lugu on sõna edasikandumisega: kirjatuvi ja postihobune on kaotanud töö telefonile ja Internetile. Loomulikult ei saa sõna laia levikut läbinisti halvaks pidada, kuid sandid küljed on sel siiski.

Esiteks, inimesel on komme hõlpsasti kättesaadavaid ressursse kurjasti ära kasutada; nii toimib ta ka sõnadega, kulutades neid rohke pruukimise käigus enam kui vajalik oleks. Teiseks, massilise kirjaoskuse ajastul ei saa me paradoksaalsel kombel kõnelda mitte kirjaoskusest, vaid uut laadi kirjaoskamatusest, sest erinevate meediumide vahendusel pääsevad kirjutama ka need, kel ilusast keelest või õigekeelsusest aimugi pole. Halb eeskuju on aga nakkavam kui hea: vigadega keelekasutus hakkab ebateadlikule ohvrile hõlpsasti külge, samas kui korrektne keeleloome nõuab teadlikku pingutust. Helju Vals (PM 13. X 2004) kõneleb ilusate kujundite ületarbimisest ja tühjakskirjutamisest: “meedia” asemel kasutatakse sõna “meediamaastik”, “tihti” asemel sõna “tihtilugu”. Seesugune edevus keelekasutuses, loobki tähenduskaotusliku olukorra: sõnade lõputu kordamise tõttu on need muutunud tobedaks, semantiliselt surnud. Kaob sõnade pingestatus ja eripära. Seda protsessi iseloomustavad hästi kaks prantsuskeelset väljendit: consommation (‘tarbimine’, algselt ka ‘kulutamine, hävitamine’) ja valeur (‘väärtus’, aga ka ‘tähendus’). Sõna liigne tarbimine kahandab selle väärtust ja hägustab tähendust ning hävitab sõna.

Tänapäeval jutlustatakse sõnavabadust, mis vastandub tsensuurile ja poliitilisele korrektsusele. Johannes Saar (EPL 29. VIII 2005) leiab, et sõnavabaduse sildi all on sõna jõud vahuks klopitud ja sõnal on hind veel ainult islamis (meenutagem kas või Salman Rushdie’ “Saatanlikke värsse”). Priit Pullerits (PM 4. I 2003) seevastu on naeruvääristanud poliitilist korrektsust, mis on kallaletung sõnavabadusele. Tegelikult pole süüst prii kumbki pool: kui sõnavabadus annab kõigile õiguse valimatult lahmida (ka neile, kel liiga vähe oidu, takti ja elementaarset austust), siis poliitiline korrektsus sunnib eelistama ühtesid sõnu teistele, kiirendades nii esimeste devalveerumist. Sõna väärtuse(tuse) mõõtmine on loomulikult omaette küsimus. Sõnade kvantiteeti hinnatakse tähemärkide arvu järgi telgrammis või ajaleheartiklis. Sõjaväes peab noorsõdur niimitu korda käsi kõverdama, kui palju on ümbrikul tähemärke, enne kallima kirja kätte ei saa. Ent see kõik ei anna otsest aimu sõnade sisulisest hinnast.

Asja teeb keeruliseks seegi, et sõnade sisul on mitu aspekti. Selle aasta märtsis soovitas Jaak Urmet (EPL 15. III 2005) muuta eesti hümni, mille sõnad olla “tühjad ja mittemidagiütlevad”. Toomas Kiho (EPL 22. III 2005) oponeeris tabava väitega: hümni sõnad pole tühjad, neil on lihtsalt teistsugune sisu. Selle annab neile ajaloolisus, vanus, mis ongi sümbolite põhimine väärtus. Seega, keelelis-poeetiliselt on hümnil üks (võib-olla kaheldava väärtusega) sisu, ent identiteedi ja kultuuriruumi sümbolina hoopis teine, mille väärtuses on raske kahelda. Hinnas pole need asjad, mida on palju, vaid need, mida on vähe. Sõnu on palju, need on kõikjal meie ümber. Kuna neid kasutatakse, kuidas juhtub, on need odavad nii ajalehepaberil kui ka valimisplakatil.

Raamatul on mitu väärtust: esiteks vähendab see juuratekstidega tegeleva inimese ajakulu, võimaldades mingi väljendi (või lühendi) tähenduse teadasaamiseks või täpsustamiseks pöörduda ühe – ja seejuures emakeelse – allika poole. Teiseks aitab see vältida keeleliselt absurdsete vormide ja fraaside esinemist õigustekstides, mille põhjuseks on puudulikud teadmised ladina keele struktuurist ja grammatikast. Kolmandaks võtab sõnastik arvesse suulise kõne puhul tekkivaid probleeme: kõikide väljendite juurde, mida hääldatakse kirjapildist erinevalt, on märgitud hääldus, sh rõhk (järgitud on traditsioonilist ladina keele hääldust).

Erinevalt analoogidest teistes euroopa keeltes on siin vähem tähelepanu pööratud ajaloolisele küljele ning rohkem praegu käibel olevale ning uuele terminoloogiale (sh Euroopa Liidu õigus). Ühelt poolt tekitab see küsimusi: kas ajaloolise terminoloogia valikuline esitamine ei maksa liialt lõivu pragmaatilisele suunitlusele? Teisalt näitab keskendumine tänapäevale, et ladina keelel on oluline roll uue Euroopa õigusterminoloogia moodustamisel ja ühtlustamisel. Ehk on ka see üks põhjustest, miks Eesti õigusteadlaste hulgast ei ole viimastel aastatel kostnud säärast rahulolematust ladina keele kui rahvusvahelise terminoloogia keele suhtes nagu mõnede meditsiiniteadlaste sulest. Osale ladina terminitele vastete lisamine ka teistes olulisemates õigusterminoloogia keeltes oleks sõnastiku väärtust veelgi tõstnud. Tahan loota, et lisaks teistele praktilistele väljunditele on ladina-eesti õigussõnastikul oma koht ka Eesti õigusteadlaste (inglise) umbkeelsuse vastu võitlemise kontekstis (Jaan Sootak, Sirp 11. XI).

Sõnastiku koostamine on alati väga suur töö, mis nõuab erilist tähenärimist ning mitmekordset materjali (ja enese) kontrollimist. Vaid ajaproov ja mitmed parandatud uustrükid lubavad saavutada ideaalilähedase tulemuse. Selles valguses tuleb õigussõnastiku koostajaid ja toimetajat tunnustada väga hoolsa töö eest. Loomulikult ei ole väiksemaid eksimusi suudetud kõikjal vältida, ent üldpilti see ei riku. Ladina keele koha pealt võib täheldada mõningaid vajakajäämisi häälduse ja rõhu märkimisel, mida siin ükshaaval üles lugema hakata ei ole mõtet. Pisut siiski: mõne sõna puhul on eksitud rõhu märkimisega (nt innocens, omnimodus, mille puhul rõhk on tagant kolmandal, mitte teisel silbil, või facultas, kus asi on vastupidi)1 või vokaali pikkuse tähistamisega (nt aedilicia, kus teine i on lühike); vokaalide eri silpidesse kuulumine häälduses mitmel juhul ei kajastu (nt negotii, socii, mille puhul võiks häälduses olla […ii] asemel […i-i]). Mõnel korral on sõnastikku sattunud väljendi vähem kasutatud kuju (nt argumentum a simile, harilikum oleks a simili). Sõnastikele igiomane probleem on viitamine puuduvale märksõnale, mida leiab ka siin (adprisio).

1Näiteks toodud sõnad ei esine enamasti eraldi märksõnadena, vaid mõne väljendi koosseisus.

Võib-olla leidub lugejaid, kes tunnevad Goethet ka ateistina; eks olnud tal juba eluajal pisikesi ebameeldivusi oma “paganluse” pärast ja hiljemgi on teaduslikud ateistid püüdnud teda progressi teenima panna. Ühe raamatukogu seinal rippus suurtarkus: “Kellel on teadus, see ei vaja religiooni. Goethe.” Tegemist on esimese poolega suurmehe mõttesalmist, mis vagurasse proosasse tõlgituna kõlaks: “Kellel on teadus ja kunst, see ei vaja religiooni; kellel teadust ja kunsti ei ole, sellel olgu religioon.”

Siinse täpsustuse sihiks pole üldsegi väita, et Goethe tegelikult religiooni kaitses või koguni kuulutas; niimoodi toimides jäljendaksime teaduslikke ateiste, kes jätsid mõttesalmist alles vaid esimese, endile tarviliku poole. Kõige õigem oleks, kui luuletajat tõlgendaksime valgustusajastu universalismi vaimus. Tollal nimelt oli ka religioon ikka veel vaimsuse koostisosa; Voltaire ei võidelnud mitte religiooni ja isegi mitte kristluse, vaid ainult kristluse nime all ülbitsenud ebausu vastu. Paraku oli kristlus pikki sajandeid esinenud kui mitte ainulise, siis vähemalt ainuõige õpetusena ja seda ei saadud talle andestada. Juba kristlust eitavad valgustajad lubavad endale meeleldi liialdusi, järgmisel aastasajal aga ilmub kristluse ja ülejäänud vaimsuse vahele põhimõtteline piir: oli vaimunähtus mingil moel “paplusega” seotud, siis ei saanud mingist täisväärtuslikkusest enam juttugi olla. Sellest, kui ägedalt säärast hoiakut õhutati, kõneleb meie praegune perioodika, milles isegi kõige teadjamad kasutavad sõna “usumees”. Viimasega antakse märku, et tegemist on iseäratsejaga, kes meie, normaalinimeste mõtlemisviisi seisukohalt ei tule arvesse. Põhimõtteline piir varasema sõnalis-religioosse ja praeguse arvulis-loodusteadusliku vaimsuse vahel on üks halvemaid ilmalikustumisega kaasunud nähtusi. Halbus seisneb selles, et mõistvale ärakuulamisele ei saa loota ka kõige elementaarsemaid tõsiasju sõnastades. Üks selliseid elementaarsusi leidub näiteks Uku Masingul: “Ateismiaineline poleemika on ikka taandunud küsimusele, kas Jumalat tuleb kutsuda “jumalaks” või peab kasutama mõnd teist nime? Kuidas suudaksime seda mõttekest mõista, kui piisab juba sõna “jumal” kasutamisest, et kõiki ülejäänud sõnu tähelepanust ilma jätta?”

Valgustusajastul nii teravat vahet veel ei tehtud, religioon polnud väljatõugatu seisundis ja seepärast võis Goethe seda nimetada teaduse ja kunsti kõrval. Aga kaks viimast sajandit on meid kõigest usundiga seostuvast sedavõrd võõrutanud, et kõige kohasem tundub mõttesalmi äraseletav ümberjutustus. Goethe ütleb: pole midagi halba selles, kui teadusele või kunstile pühendunud inimene ei jõua pöörata piisavat tähelepanu religioonile; ta ju nõndagi on kogu aeg ametis koguvaimsuse, seega siis ka religiooni edendamisega. Aga teadusele ja kunstile pühendunud inimesed moodustavad tühise vähemuse, sellal kui seos vaimsusega peab olema igaühel. Ja seepärast nondel, kes on kõrgemate vaimunähtustega seotud kõigest kaudselt, olgu mingi kõigutamatult kindel vaimne aluspõhi, olgu religioon!

Arvutitega seob seda juttu universaalsus, arvuti kasutajal on nad kõik: teadus, kunst ja isegi religioon. Ajuti tundub juba, et kogu haridus saab seisneda ainult arvuti kasutamise oskuses. Milleks koormata end kõikvõimalike pisiväärtustega, kui need on arvutit kasutada oskajale iga hetk saadaval? Säärane hoiak levib paratamatult ja selle esinemist tõendab massimeedia. Suutluse tohutu kasv toob kaasa, et pisioskusi hakatakse eeldama kui endastmõistetavust ja nii ilmub ka ebakõlasid. Selles mõttes mõjus kõnekalt telesaade, millega tutvustati Saksamaal kiitust pälvinud kooliõpetajat. “Saab siis tänapäeval midagi teha ilma arvutita? ” küsis pedagoog muuhulgas. Hiljem aga kurtis ta laste halva lugemisoskuse üle ja rääkis, mida kõike on puuduse korvamiseks ette võetud. Lugemisoskus näib olevat küsimusi, mis püsib juba aastaid päevakorras.

See siiski kuulub pisiasjade hulka, mis mõjuvad eelkõige humoristlikult, sellal kui arvuti näol on tegemist vägagi tõsise ilminguga. Sellisena ta siis koos oma ebakõladega peaks väärima ka lähemat peatumist. Konkreetsemalt ennustada ei saa muidugi midagi, küll aga on meil võimalik pöörata tähelepanu elementaarseile, vankumatult kehtivatele tõsiasjadele. Saame näiteks selgitada, milles näha arvuti tähendust kõige üldisemas mõttes. Kõige üldisemalt märgib arvuti arvulis-loodusteadusliku mõtlemise võitu sõnalise vaimsuse üle. Aru ja arv kuuluvad eesti keeles ühte; niisiis tohiksime mõningase ümardamisega väita, et arukus on endale allutanud sõnalised uitlemised. Midagi suisa halba ei näi sellises võidus olevat. Küsida võiks ainult, kas teadmine masina vägevusest ei mõju viimati pärssivalt meie võimete arendamisele. Tegemist on küsimusega, mis eksitas juba druiide; nondele nimelt olevat tundunud, et kirjalike talletuste lubamise korral loobutakse mäletamisvõime arendamisest ja inimese vaimne suutlus käib alla.

Me teame, et druiidide tarkus ei leidnud kuigivõrd järgijaid. Kirjutatud kõne, olles kord ilmunud, valitseb maailma tänini. Täpselt samuti võib olla kindel selles, et arvutid mitte kuhugi ei kao; nad saavad ainult täiustuda. Me ei tea, missuguse täiuseastmeni jõutakse, ja see ei lase konkreetsemat laadi ettekuulutusi teha, kuid seda rohkem vääriksid meenutamist mõned üldisemat laadi tõsiasjad. Kõigepealt tuleks pidada meeles, et uusaja sümboolseid algusi väljendub F. Baconi tõdemuses: teadmine on jõud. Üleüldiselt tuntakse nendingut sellepärast, et tähises on tagantjärele ära tuntud üks uusaja võtmesõnu; eks ilmunud hiljem Newtoni mehhaaniline maailmapilt, milles JÕUD toimib kesksena. Lõpuks veel tõsiasi uusimast ajast: valdav osa praegusist teaduslikest saavutusist olevat alguse saanud uuringuist, mida viidi läbi kodumaa kaitsevõime, seega siis JÕU kasvatamise sihiga.

Oleks täiesti väär võtta ennist toodud juttu kõigil aegadel kehtinuna. Aristoteles on rääkinud meile kõigile omasest uudishimust, aga tal polnud mõtteski väita, et teadmishimu rahuldamine teeb meid tugevamaks. Ja kuni püsis tema seisukohtadel rajanev maailmapilt, jäi JÕUD muutumatult põlualuseks. Ametlik jälestus kuulus isegi rahale, kuna oli teada, et selle peibutused mõjuvad hukutavalt inimese nõndagi rikutud loomusele. Seda lepitamatum oldi kõigi mitteabstraktsete, see tähendab vahetult avalduvate jõudude suhtes. Loodusteadused ei saanud keskajal areneda juba sellepärast, et JÕU päritolu nähti esmajoones tumedana. Erinevus nõia ja alkeemiku vahel seisnes selles, et esimene käsutas JÕUDU vaimsemal, teine aga ainelisemal viisil. Muidugi oli alkeemikul võimalus kuulutada, et huvi Jumalalt pärinevate ainete vastu tuleb pidada kiiduväärseks, aga miskipärast jäädi seda laadi kuulutamistele kuni uusajani kurdiks. Oli kellelgi mingi ebatavalisem suutlus, siis see arvati tingimata pärinevaks Selle Maailma Vürstilt.

Uusaeg algab tolle Vürsti taandumisest tagaplaanile, jääb veel ainult maailm. Nõiaprotsessidest mööda vaadata muidugi ei tohi: keskaegne vaim ja uusaegne mõistuspärasus heitsid mõneks ajaks ühte ja tulemuseks kujunesid uusaja sündimisvalud. Kuid pärast nende möödumist pühenduti selle (Jumalalt pärineva) maailma tundmaõppimisele üha täielikumalt. JÕUD, mis varem oli käibinud teadmise, inimloomuse õilsaima osa vastandina, kuulutati teadmisega samaseks. Arvuti on loodusteadusliku arengu kroon; pidagem siis meeles, et ta ennekõike toimib JÕU kandjana.

Muidugi saab arvutist kätte ka teoloogilise sisuga tekste ja muud eksootikat, aga viimane on eelkõige selleks, et veenduksime masina suutluse lõputuses. Arvuti peafunktsiooniks jääb ikka JÕUDU kasvatavate teadmiste vahendamine. Mida teavitatum inimene on, seda hõlpsamini allutab ta endale vähem teavitatuid. Sotsiaalses plaanis see tähendab ebavõrdsuse võimendumist. Kellel on palju, sellele ant
akse juurde; kellel on vähe, sellelt võetakse viimane. Ennist öeldu peab paika ka avaramas plaanis. Konkurents muutub ägedamaks, viimases aga kuulub eelisseisund suuremale. Suurtesse sulandumisega tõstavad väikesed oma konkurentsivõimet.

On kolmaski tendents, mida peab tingimata arvestama: privaatsfääri ahenemine. Pole juhus, et juba praegu väärtustatakse nii kõrgelt konfidentsiaalsust. Aga täiel häälel hakatakse eraelu ülistama alles siis, kui meid kõiki on koos naha ja karvadega arvutisse pandud. Mõistagi ei puudu üleüldisel kontrollil ka meeldivused: ülerahvastuse oludes tuleb kasuks, kui teatakse koordinaate iga isiku kohta. Ühtaegu tõstaks täiuseni viidud kontroll meie kõlblust. Juba aastatuhandeid tagasi edendati täiustumishimulisi õppureid soovitusega: kujutle, et mingi täiuseni jõudnud mees, kes ise jääb nähtamatuks, sind lakkamatult jälgib. Ja sajandeid hiljem arvati, et selliseid soovitusi pole vaja: me ju nõndagi, tundus “usumeestele”, oleme lakkamatult jälgiva Jumala pilgu all. Aga see kõik piirdus kujutluslikkusega. Alles pärast seda, kui inimjumalikkus on meid seadnud arvuti pideva kontrolli alla, tuleb pettekujutlusist loobuda ja täiuslikult elama hakata.

Ehk aitab sellele täiustumisele kaasa ka suurim, mida digitaalne tulevik üldse võib tuua: robotistumine. Sõna kõlab ju ebameeldivuseni naljakalt ja seepärast oleks ehk parem rääkida inimese tehniseerumisest, kuid kuni õigema tähise ilmumiseni jäägem vana määratluse juurde ja mööngem rahustuse korras, et robotistumine pole muud kui inimese taandamine loodusteaduslikkusele: kõik mõõdetav jäetakse alles, mõõdetamatu aga kuulutatakse olematuks. Põhjus, miks me seda laadi kuulutamisi kaldume ikka veel udujutuna võtma, seisneb selles, et keel, sõnalise vaimsuse alus, on veel täielikult allutamata. Arvatakse, et tõlgid muutuvad ülearuseks umbes viiekümne aasta pärast. Kui see peaks vastama tõele ja kui tõlkimismasinad täiuseni jõuavad, siis järgnevalt tohiksime kujutleda, kuidas masin määrab kindlaks põhjendatud ja alusetud sõnad. Viimased teadagi kuuluvad kaotamisele; ja see ei tohiks raskusi valmistada, kuna me kujutlusega õigest ja valest keelest oleme juba ammu harjunud. Esimese ja otsustava sammu võib lugeda teostunuks, kui masina poolt normeeritud keel on õigeks tunnistatud ja omaks võetud; pärast seda saab veel järgneda ainult masinale lähendumine. Siin ilmneb inimese halenaljakas kurbloolus: inimene ütleb lahti Jumalast, et siis endale masin luua ja seda jumalaks pidada. Õnneks kuuluvad kõnealused võimalused määratlematusse saabuvikku. Pidagem alati meeles, et tuleviku digitaalsus tähendab ühtaegu virtuaalsust.