See polnud armastus esimesest silmapilgust. Minu kujutluses olid sirgete laiade avenüüdega uhked pealinnad nagu Pariis või Madrid, ent kui ma 2001. aasta suvel esimest korda Lissabonis maandusin, oli sealne minu kujutelmast kaunis kaugel. Iseäranis Bairro Alto ja Alfama, mis oma mäest üles-alla vonklevate kitsaste tänavate, neil metsikul kiirusel tuhisevate kollaste trammide ja nende eest viimasel hetkel kõrvale põikavate inimeste ning ajahambast puretud majade aknaist muretult välja rippuva pesuga olid kõike muud kui esinduslikud. Kirbutsirkus, ütlesin mõttes.
Nii et millal ja kuidas ma armusin, ei tea. Ega see arvatavasti ühe ropsuga käinudki, pigem nõidus Lissabon mu ära järk-järgult. Nüüd ei kujuta ma oma elu selle linnata ettegi. Vähemalt kord aastas pean saama seal käia – siis on süda rahul! Sest aeg voolab selles linnas teisiti. Aeglasemalt. Omasoodu.
Lissabon ei ole minu meelest koht, kus, reisiteatmik pihus, ühe turismiobjekti juurest teise juurde kapata. Selle asemel tuleks lihtsalt kulgeda. Siis võid kindel olla, et varem või hiljem juhatab ta sind mõnda mõnusasse kohta, olgu siis pargipingile või mõnda väiksesse lihtsasse kohvikusse. Viimastega on Lissabonis, õieti terves Portugalis, selline lugu, et minna võib ükskõik millisesse, sest neis on enam-vähem sama menüü. Niisiis võid alati kindel olla, mida saad, ja meie kohutavalt kiiresti muutuvas maailmas on see justkui väike, ent kindel pidepunkt. Ja kui päev hakkab õhtusse jõudma, soovitan sammud seada mõnele vaateplatvormile (minu lemmikkoht on Graça), kust avanevad hunnitud vaated päikeseloojangus linnale ja silmapiiril sätendavale Tejo jõele. Kui silmad sulen, on see soe, kuldne üle linna laotuv valgus novembri pilkases pimeduses ikka mu ees, sees ja ümber. Mulle näib, et on võimatu seda kohta mitte armastada.
Oli üks päev, kui ma läksin kerge südamega mööda seda tänavat, mõeldes tulevikule. Sest Jumal lubab, et see, mida olemas pole, paistab heledas valguses. Täna seda tänavat mööda minnes ei mõtle ma kerge südamega isegi minevikule.
Veel enam, ma ei mõtlegi …*
* Fernando Pessoa, Reaalsus. – Tubakapood. Álvaro Campose viimased luuletused. Tlk Tõnu Õnnepalu. Pilgrim 2009. Lk 42.
Kontsert „Kõrvits/Kareva. Laulud valu allikalt“ 23. XI Estonia kontserdisaalis. Maria Valdmaa (sopran), Jacob Reuven (mandoliin), Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). Kavas Tõnu Kõrvitsa ja Doris Kareva uudisteos „Laulud valu allikalt“ (esiettekanne).
Ma ei oleks eales arvanud, et Estonia kontserdisaal, suur ja pisut kõlegi, võib mõjuda nii hubaselt. Enne kontserti tekkis korraks isegi kartus, kas ja kuidas õnnestub nii kammerlikul koosseisul lava ära täita – kas jõuab saali see, mis laval päriselt toimub? Esimestest taktidest sai selgeks, et mu kartus oli asjatu: Tõnu Kõrvitsal ja Doris Kareval on õnnestunud luua laulutsükkel, mis on oma sügavas olemuses, nii helikeeles kui ka luules – käsi tõrgub siin kirjutamast sõna „tekst“ või, veel hullem, „laulusõnad“ – nii sissepoole pööratud ja inimlikult intiimne, et see mitte üksnes ei jõua kuulajani, vaid lõikab otse hinge. Kõrvits ja Kareva tõepoolest „laulavad ühte laulu“!1
Meeleärksusele aitas küllap kaasa ka ebaharilik koosseis: sopran, mandoliin ja keelpillikvartett. Lõviosa muusikaajaloost tuntud laulutsükleid (Schuberti, Schumanni jpt loodud) on traditsiooniliselt kirjutatud häälele ja klaverile. Sealt edasi on laulutsüklid edasi arenenud isegi suuremate saatekoosseisude poole: näiteks nii Gustav Mahler kui Richard Strauss, kui nimetada vaid mõnda, on loonud laulutsükleid häälele ja orkestrile (Mahleri „Poisi võlusarv“, „Laulud surnud lastest“, Richard Straussi „Neli viimast laulu“). Need laulud on mõistagi ka hoopis teisest ooperist ning intiimsusest saaks nende puhul rääkida ainult sisu, mitte vormi poolest. Sestap on keelpillikvarteti kasutamine Kõrvitsa laulutsüklis kindlasti samm tagasi kammerlikkuse poole, ent kvartetile omakorda mandoliini lisamine üllatab: see ei ole teps mitte tavapärane kooslus, ehkki helilooja on mandoliini rolli sõnastanud kui hääle, mis lauljat varjuna saadab. Ja see on kahtlemata ilus mõte!
Keelpillikvarteti M4GNET tehniliselt ja koosmängu poolest laitmatu mäng pakkus suurepärase elamuse. Võrdsed partnerid oldi ka sopran Maria Valdmaale ja mandoliinivõlur Jacob Reuvenile.
Ometi on mandoliin selline imelik pill, mida soovitakse klassikalisse muusikasse paigutada ainult pika hambaga – nõukogudeaegse hirmsa äraleierdamise või rahvamuusikas lausa balalaikastumise tõttu. Ent tõsi, lõputult ainult klassikalise muusika kaanonitest lähtuda ei saa. Tänapäeva klassikaline muusika keskendub nagunii ideedele ja kavatsustele, mis pole juba ammu enam pelgalt meloodia teenistuses. Uute tehnikate puhul eksperimenteeritakse pigem harmooniate ja tämbritega, mis lõpuks omandavad uue tähenduse. Ja kui sellest vaatepunktist lähtuda, siis klappis mandoliin keelpillikvartetiga isegi nii hästi, et tabasin end mitmel korral mõtlemas, miks pole selle peale tuldud juba varem. Kahtlemata mängis suurepärases sobitumises rolli ka Iisraeli mandoliinimängija Jacob Reuven, kes rehabiliteeris minu silmis ja naljaga pooleks mandoliini täielikult ning tõstis selle sootuks uuele tasemele oma esitusega, mis oli ühtaegu nii filigraanne kui ka delikaatne.
Väga meeldis mulle keelpillikvartett M4GNET, mille tehniliselt ja koosmängu poolest laitmatu mäng pakkus taas suurepärase elamuse. Võrdsed partnerid oldi ka sopran Maria Valdmaale ja mandoliinivõlur Reuvenile. Paari aasta taguses intervjuus on kvarteti liikmed avaldanud arvamust, et kammermuusika on heliloojaile justkui loomelabor, kuhu tihtilugu peidetakse oma julgemad ja põnevamad katsetused, võtted ja vormid, mida suurematesse teostesse nagu sümfoonia mingil põhjusel ei ole julgetud või tahetud panna.2 Ma ei oska öelda, kas see on nii ka Tõnu Kõrvitsa puhul, ent ebatraditsiooniline oli tema keelpillikvarteti käsitlus küll. Enamik sellele kooslusele kirjutatud repertuaarist on ju nii solistliku kui ka temaatilise materjali rikkuse poolest pahatihti esimese viiuli poole kaldu ja ülejäänud kvartett on jäetud kas täitjaks või toetajaks. Kõrvitsa puhul seda väita ei saa, sest instrumentide soleerimist esines vähe, ja kui, olid kaunimad, sisult kandvamad lõigud usaldatud hoopis vioolale (IV laulu lõpp) ja tšellole (VI laulu algus). Siin võib muidugi põhjus olla ka selles, et esimese viiuli rolli võttis mingis osas üle mandoliin ning ehkki helilooja on mandoliini kasutanud laulja varjuna saatmiseks, näis mulle mandoliin sisuliselt pigem kvarteti juurde kuuluvat.
Kõige enam puudutas mind sel õhtul aga Doris Kareva luule. (Kardetavasti tihti ei mõelda selle peale, et ilma luuleta ei oleks ühtegi laulu ega laulutsüklit.) Ma ei tea, milliste ootustega sellele kontserdile mindi, kas muusikast lohutust otsima või jõudmaks selgusele oma tunnete lõputus ja väsitavas virvarris, mis võtab võimust, kui armastatut enam kõrval ei ole. Pealkirjast „Laulud valu allikalt“ võis ju oodata kõike. Kareva ongi maalinud üheksa väga omanäolist akvarelli, mille sisemist loogikat järgides on autor kuulajani toonud haarava ja mõtestatud kogemuse, kus iga element kannab teose üldist sõnumit ning üksteist toetades ja täiendades moodustub osadest terviklik narratiiv. Nii on juba alguse kergemasse ja helgemasse, justkui möödunud õnnelikke aegu meenutavasse tonaalsusse („Kõik elu lööb lahti kui lehvik kallima pärast, kõik kõneleb, mõtleb ja liigub kallima pärast“) sisse kodeeritud see, mis lõpuks paratamatult tulema peab: „Kõik püsib hetke noateral kallima pärast“. Kareva ei ütle midagi otse: tema väljendusviis on kujundlik ja mitmetähenduslik, mitte mingi lihtne lugu. Samuti võib mõistatada (ja ühest vastust ei saagi siin ehk olla?), kas igal laulul on oma hääl nagu Orhan Pamuki romaanis „Minu nimi on Punane“, kus igas peatükis kõneleb eri tegelane, kes kõik jutustavad sama lugu. Või kõneleb kõikides lauludes üks ja sama inimene? Maria Valdmaa sügavalt hingestatud, tehniliselt laitmatust interpretatsioonist jäi mulje, et pigem sama inimene.
Selles laulutsüklis on sündinud ka üks eesti luule kirglikumaid värsse, mis ei jää intensiivsuse ja tundeküllasuse poolest sugugi alla Rumi müstilisele värssidele.
Kuu, kas sa mu kallimat tunned?
Temale tantsin ja öös
tema ees vallandub juus.
Tema hõõgub mu kehas,
laulab mu lihas ja luus,
elustub igas mu ihas.
Kuu, kas sa mu kallimat tunned?
Tema, valus ja puhas,
põleb mu südamepõhjas –
vapustav, vaieldamatu,
kirgas ja kirjeldamatu
kire kõrvetav bluus.
Siia on lõpetuseks raske midagi lisada. Kui, siis vaid seda, et ma väga loodan, et see laulutsükkel ei jää vaid ühekordseks ettekandeks, vaid selleks, et jääda, sest
Uks on ümmargune ja avatud.
Ära mine tagasi magama.3
1 Kontserdisaalis. Tõnu Kõrvits ja Doris Kareva – „Laulud valu allikalt“. – Klassikaraadio 23. XI 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1609165232/kontserdisaalis-tonu-korvits-ja-doris-kareva-laulud-valu-allikalt
2 Kai Kiiv, Et kahest aastast saaks kakskümmend! – Sirp 7. V 2021.
3 Rumi, Päikesesõnad. Tõlkinud ja koostanud Doris Kareva. Verb 2013. Lk 24.
Dokumentaalfilm „Kellele ma naeratan?“ (Allfilm, Eesti 2023, 60 min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Tanel Kadalipp, produtsent Kristofer Piir, kaasprodutsent Dora Nedeczky.
2020. aasta oktoobris jõudis populaarse telesaate „Pealtnägija“ kaudu avalikkuse ette tavatult vaenulikuks paisunud kohtuvaidlus kolmeaastase tüdruku hooldusõiguse üle. Paljudest sellesarnastest kaasustest, mida ajakirjanduses üldjuhul kaaluka põhjuseta ei kajastata, eristas selle vastasseisu tõsiasi, et ema põdes samal ajal ravimatut, neljanda astme vähki.
Vastastikused süüdistused läksid üha käredamaks – võõravihast koduvägivallani – ning iraanlasest isa keeldus last emale andmast. Eraelu puutumatusele osutades ei aidanud esialgu ka politsei. Kui kohus siiski vastava määruse väljastas, osutus süsteem selle jõustamises võimetuks: ema väitel ei antud last ikkagi talle, isa juristi väitel polevat see aga tõsi, kuna laps ise ei soovinud ning vastu tahmist pole last kellelegi anda võimalik. Olgu lisatud, et kaebuse tõttu otsustas pressinõukogu hiljem, et „Pealtnägija“ rikkus ühepoolse kajastusega head ajakirjandustava.
2022. aasta veebruaris jõudis samas saates eetrisse loo veelgi dramaatilisem jätk. Pärast teadet, et laps on hädaohus, toodi tüdruk politsei eriüksuse abil isa käest ära. Seda küll vaid mõneks ajaks enne ema surma, misjärel tegi isa nädalapäevad hiljem täieliku hooldusõiguse taotluse ning saigi selle õiguse 2021. aastal, vaatamata lastekaitse vastuväidetele. Nii korjas mees lapse esimesel võimalusel lasteaiast peale ning kadus nelja tuule poole – sõna otseses mõttes. Siiski ilmnesid mõne aja pärast märgid, et laps on tõenäoliselt viidud Teherani.
Peale „Pealtnägija“ jõudis traagiline lugu lavastaja Eeva Mäeni, kellel ahastuses pere palus kajastada väljapääsmatuna näivat olukorda, kuhu on jõutud kohtuvaidluse ning vähidiagnoosi ristumispunktis. Nii jõudis Mägi talletada ema poolelt inimesed ja nende tunded ajakirjandusliku päevakaja taga.
Ajakirjandusliku ülevaate asemel otsustas Eeva Mägi filmida üles poeetilise essee emalt oma mahajäävatele lastele. Peategelaseks sai hoopis eelmisest suhtest sündinud poeg Oliver.
Filmitegijana on Mägi sedavõrd keerulise olukorra jäädvustamiseks loogiline valik. Lavastajana on ta käsitlenud samalaadseid teemasid, pälvides küllaga tähelepanu oma eri žanris lühifilmide eest. Esmalt dokumentalistikas: „Eesti lugude“ sarjas valminud mustvalge „Lembri Uudu“ (2017) räägib ääremaade kaduvusest ja „Süda Sõrve sääres“ (2019) alkoholismist. Seejärel mängufilmides: metafoorne „Maakohus“ (2020) puudutab fantaasiaküllaselt just vaidlust lapse hooldusõiguse üle, vesternmuusikal „3. oktavi F“ (2022) aga naistevastast vägivalda.
Eeva Mägi taust on pealegi õigusteadus ning ta tegutseb vandeadvokaadina. Sellest on kindlasti abi, et läheneda sedavõrd tundlikule teemale teadlikult nii juriidilise kui ka emotsionaalse külje pealt. Mitte ilmaasjata pole seesuguste kaasuste kujutamine ajakirjandusele tõeline miiniväli: tuleb astuda vanemate vaenu keskele, sageli sõna sõna vastu olukorra puhul hoiak kujundada, kusjuures mängus on laste õigused, tõstatub nende kujutamise ja mõjutamise küsimus, antud juhul veel ka surma ning leinaga seonduv.
Kõike eelkirjeldatut augusti lõpus Itaalias esilinastunud ning pärast PÖFFi lõpuks ka Eestis kinno jõudnud dokumentaalfilmist „Kellele ma naeratan?“ õigupoolest ei leia. Ajakirjandusliku ülevaate asemel otsustas Mägi filmida üles poeetilise essee emalt oma mahajäävatele lastele, viisi suhelda nendega ka pärast surma. Peategelaseks sai ema ja tütre asemel hoopis „Pealtnägijast“ napilt ja valenime all läbi vilksatanud eelmisest suhtest sündinud poeg Oliver. Filmis vaadeldaksegi sündmusi õde koju igatseva poisi pilguga: tal tuleb rinda pista probleemidega, millega tegelemine on kujuteldamatult keeruline täiskasvanulegi, rääkimata siis varateismelisest lapsest.
„Kellele ma naeratan?“ on suuresti justkui ema ja poja vestlus, millest käivad tegelastena läbi ka vanavanemad ja vahepeal isa käest kätte saadud tüdruk. Nagu Mägi lühidokkideski on pildikeel eleegiliselt mustvalge – selle kasuks otsustati töö käigus. Operaator Sten-Johan Lille mõnikord põrandalt vaatlev, siis ülalt liuglev kaamera loob lausa spirituaalse tunnetuse. Pildiliselt on eriti meeldejäävad hetked mere ääres ning jõudmine uude koju, taustal mängimas Bryan Adamsi hitt „Run to You“.
Lavastaja valikut on raske kahtluse alla seada ja „Kellele ma naeratan?“ kahtlemata puudutab. Sündmuste laiem kontekst ei tule siiski filmist välja: puudu jääb ülevaatest, mis parasjagu ümberringi toimub, kuidas ühe või teise olukorrani on jõutud. Kogu loo mõõtmete ja Mägi taustateadmiste tõttu jääb painama mõte, et õigussüsteemi ning inimeste valikute kohta võinuks öelda rohkemgi. Arvestades käsitletud teemade kaalu ning kaugeleulatuvat mõju ühiskonnas, on aeg kindlasti küps just suurema selgitusjõuga, detailsemaks käsitluseks, mis sunniks neist rääkima viisil, mida sedavõrd kujundlik, poeetiline, isiklik pilt ilmselt ei tee.
Öelda on filmil siiski palju ja südamele koputada paljudele, peeglisse vaadata ning ümberringi toimuvat vaagida on samuti põhjust nii õigussüsteemi ja ametite kui ka lapsevanemate ja kõrvaltvaatajate seisukohalt. Valitud vaatenurga aadressil on veebiavarustes juba välkunud teravaid nooli, kuna lapsi puudutavates hooldusvaidlustes olevat nõrgemas positsioonis sageli just mees ning õigus antavat igal juhul emale. Sellist asjade käiku on otsapidi kujutanud Liina Triškina-Vanhatalo oma draamas „Võta või jäta“ (2018).
Niivõrd pealiskaudse kriitikaga on raske nõustuda. Mägi ei ole filmis valinud soo järgi poolt ega püüdnud isegi esitada sündmusi ema Mari vaatepunktist. Küsimus pole selles, kumb vanem on süüdi, vaid soovitakse näidata, kuidas kogeb seda kõike laps. Keskmes ongi laste relvana kasutamine isikliku kättemaksu või eneseteostuse huvides. Isekuse allaneelamine ning sellest üleolemine niivõrd pingelises olukorras, nagu lahkuminek seda olema kipub, nõuab paraku palju paremat enesejuhtimisoskust, suuremat empaatiat ning arusaamist, mis on lapsele hea, kui praegu ühiskonnas kohata võib. Vanemlike lahkhelide puhul annab sooküsimusest mööda vaadata, kuid perevägivalla kontekstis on seda keeruline teha. Selleni juhatavad vähemalt „Pealtnägija“ lood, kui mitte film ise. „See on ju inimeste eraelu küsimus, kuidas nad korraldavad oma eraelu. Kui tahan, elan Kuu peal,“ ütleb ühes telesaate klipis isa groteskselt ignorantse moega advokaat hooldustüli ja tüdruku asukoha kohta.
Arusaam eraelu täielikust puutumatusest on paraku epideemia mõõtmetega lähisuhtevägivalla suurim garantii ja siin on vägivald jätkuvalt mehe, ohver aga naise nägu. Laiema pildi saamiseks tasub lugeda või kuulata nädala eest Levilas ilmunud Keiu Virro lugu „Pikk teekond vägivalla algusest lõppu“, kus on samuti puudutatud hooldusõigusega seonduvaid küsimusi.
Lähisuhtevägivalla sooline jaotus on omakorda tugevalt seotud soorollidega, mis on piiranud ka arusaama, millised omadused peaksid olema näiteks juhil või lavastajal. Seda rõõmustavam, et tänavusel kodumaisel suurepärasel dokiaastal – õigupoolest kogu filmiaastal – on tooni andnud just naislavastajad: Anna Hints „Savvusanna sõsaratega“, Liis Nimik „Päikeseajaga“ ja Marianna Kaat „Viimase reliikviaga“, aga ka Eeva Mägi, sest tema „Kellele ma naeratan?“ väärib soovitamist igaühele. Ükskõik, kas kohtus jääb õigus mehele või naisele, võib kindel olla, et tervema ja turvalisema ühiskonnani jõuda on keeruline, kui iga laps ei ole hoitud ja armastatud.
Näitus „Tundemaastikud“, kuraator Šelda Puķīte. Vilniuse Arka galeriis 21. X – 17. XII.
Arka galerii on Leedu kunstnike liidu suurim galerii, mis asub Vilniuse vanalinna kloostriansambli ruumides. Näitus „Tundemaastikud“ on sündinud Arka, Tartu Kogo galerii ja Riias tegutseva Wunder Kombinati koostöös ning kokku on toodud Balti riikide kunstnike ja erandina ühe kanadalase teosed. Kuraator Šelda Puķīte sõnul avab näitus „emotsionaalselt ja isiklikult tunnetatud maastikud“, samal ajal näitlikustades, et maailma kogetakse suuresti inimkeskselt. Olgugi, et kolmandikku osalevatest kunstnikest esindab Kogo galerii, jääb kooslusest näituse raamistikus loomulik ja põhjendatud mulje.
Näituse külastajal tuleb kulgeda mööda ruumide rägastikku, mööda eri korruseid ja tasandeid. Väljapanek moodustab omaette maastiku, mis avaneb järk-järgult. Kõige sarnasem näituseruum Eestis on ehk Pärnu Linnagalerii raekojas: sinna jõudmiseks tuleb samuti minna treppidest üles teisele korrusele, kus on eriilmelised ruumid, mida saab ringselt läbida. „Tundemaastike“ näitusetervik on jaotatud seitsme eri iseloomuga ruumi vahel, kusjuures kuraator on sobitanud kokku väiksemad komplektid: kord on teosed vastandlikud, siis jälle sedavõrd sarnased, et kunstnike käekirjad sulavad üheks, kõlades peaaegu eristamatult kokku. Toon siinkohal nende hulgast välja vaid väikse valiku.
Esimeses ruumis on kõrvutatud Līga Spunde ja Monika Radžiūnaitė looming: mõlemad on kujutanud inimesi sakraalse sisuga vitraažakende ees seismas ja istumas. Olgugi et teosed on loodud eri tehnikas ning pole kuigi sarnased, mõjuvad need kui ühe lause osad. Oskuslikult on need paigutatud ruumis sinna, kus kordub akende kuju: küllap on tegemist seinasüvendite või suletud käikudega, mille piirjooned on teadmata põhjusel nähtavad. Laura Põllu ja Lou Sheppardi ühisteoses „Mere pühkimine + Suur tamm + Imelik maja“ kõlav lauluviis lisab kloostrihõngule viimase nüansi. Arvan, et sellel näitusel pääseb teos rohkem mõjule kui Kumu kunstimuuseumi näitusel „Kunst antropotseeni ajastul“, kus see viimati väljas oli. Seal mõjus ruum rohkem koridorina, kuhu kauemaks peatuma jääma ei kippunud.
Vaade näituselt. Teostele on antud ruumi ning kõrvutuste kaudu jagub piisavalt kontrasti.
Järgmises ruumis on Maija Kurševa ja Diāna Tamane teosed, kus mõlema puhul teemaks kodu ja poliitika kokkupuutepunktid. Kui Kurševa on tõukunud Vene-Ukraina sõjast ning kujutatud on Läti ja Venemaa riigipiiri kontuuri, siis Tamane on keskendunud esivanemate läbielamistele, sellele, kuidas on riikide territooriumi muutus mõjutanud üksikisiku tasandil inimsuhteid ja igapäeva. Valitud teosed ilmestavad, et sama paik võib elustada nii helged kui ka traagilised mälestused. Teoste keskmes on tamm, ainus füüsiline pidepunkt, mis kinnitab kunagise kodu asukoha. Motiiv on veelgi kõnekam seetõttu, et ka minu ema lapsepõlvetalust on järel vaid puud. Mina pole neid hooneid kunagi näinud, kuid seal senini seisvad puud tuletavad meelde mu ema läbielamisi ning mõõdavad nendest möödunud aega.
Psühhogeograafiline maastik
Päikesekambri katuse all on totaalselt hõivanud Anna Mari Liivranna teos „Viivlevad ehised“, mis koosneb hõbekettidest, merevaigust, pärlitest, kunstküüntest, müntidest ja muust pudi-padist kokku punutust ning joonistuste seeriast „Varisevad siluetid“. Liivrand tegeleb väljapanekus taassünni ja kaduvusega, kujutades süngeid varemeid ja mineviku reliikviaid, mille vahel õitsevad kõik taimed üheaegselt. Teose kirjelduse kohaselt tähistati säärase totaalse õitsenguga keskajal paradiisi. Vaatemängu varjutab teadmine, et haprad võluvad taimed varemete vahel on tegelikult äärmiselt mürgised. Ringi liikudes märkasin ruumi tagaosas kirevat maali, millele vastanduvad heleda tonaalsuse ja õrna kogumuljega Liivranna teosed. Radžiūnaitė justkui leegitseva maali keskmes on mossitav tegelane, kes hoiab oma käppa puuris oleva palvetaja peal, samal ajal kui väiksed harkidega tiivulised varitsevad teisi inimesi. See on kui piibellik stseen, kus taevas pole hingelistki, üksnes ähvardavad taimed ja koorumisootel konnakullesed, ning põrgus oodatakse viimset kohtupäeva.
Samal ajal jooksevad ühendava niidina läbi eri ruumide Alexei Gordini ja Rūta Spelskytė teosed. Gordin tegeleb oma seerias „Moskva maja“ poolelijäänud ja mahajäetud hoonega Vilniuses ning tantsib nii filmitud hoone kui ka näituse ruumide ekraanidel. Paralleele saab tõmmata Jaan Toomiku teosega „Tantsides koju“, kus kunstnik tantsib laevatekil mootorirütmi taktis. Gordin tantsib sünge muusikažanri, witch house’i järgi, rõhutades ümbritsevat dekadentsi. Spelskytė on näitusele välja pannud kogutud konfettide kollektsiooni. Need on esitletud enamasti ükshaaval minigrip-kotikestes ning pakendile on lisatud leiuinfo, kes, millal ja kust värvilise konfeti on üles korjanud. Kuna nende hulgas on kunstniku tuttavate leide, siis on oluline, et kirjeldus oleks piisavalt informatiivne ja konfeti leidmise loo kõrval kerkiksid pinnale ka leidja mälestused. Mitmelt poolt leitud konfetid moodustavad nii koguja kui vaataja puhul omaette psühhogeograafilise maastiku.
Pärast Gordoni ja Spelskytė teoste paigutuse rütmi tabamist hakkasin nende järgmisi teoseid ootama ja otsima. See aardejaht kulmineerub näituse viimases ruumis, omamoodi mäejalamil, kust avaneb vaade juba läbitud ruumile ning Rūta Spelskytė kollektsiooni lõviosale. Kui kinnipüütud konfettide näol on tegemist taltsutatud peoga, siis Gordin tantsib seal, kus pidu on ammu möödas, või õigemini, kus see poleks kunagi alata saanud. Meenus Pärnu Linnagalerii selle aasta rühmanäitus „Mu väheste oskuste nõrgad uimed“, mille koos teiste osalejatega kokku panin. Paigutasime minu vanatädi Tiiu Maasiku lillemaalid samasuguse loogika järgi: igas ruumis oli vähemalt üks tema maal, mis oli mõnikord nõnda keskkonda sobitatud, et see esialgu silma ei torganudki.
Pean lugu kunstipraktika piiride ähmastamisest, kordustest ja kohaspetsiifilisusest – seda kõike saab sellel näitusel kogeda. On sümpaatne, et kuraator pole piirdunud kunstnike puhul vaid ühe tööga, vaid on andnud laiema sissevaate kunstnike teemadesse, millega nad tegelevad, ja materjalidesse, mida nad kasutavad. Teostele on antud ruumi ning kõrvutuste kaudu jagub piisavalt kontrasti, et nende lood saaksid esile tulla. Need otsesed ja kaudsed maastikud kõnelevad inim- ja võimusuhetest, olenditest ja asjadest, tunnetest ja mälestustest nende maastike keskel. Maastikud on samamoodi muutumises nagu inimesed ise. Kui kirjeldaksin esimest maastikku, mis pähe tuleb, ütleks see minu kohta palju. Usun, et nõnda on ka näitusel „Tundemaastikud“, kus inimeste lood avanevad maastiku metafoori kaudu.
Kristina Normani näitus „Hansaühendused“, kuraator Linda Kaljundi. Hollandis Zwolle kunstimuuseumis (Museum de Fundatie, Zwolle) 14. XI 2023 – 28. I 2024.
Kristina Norman uurib erinevaid vaatenurki Hansale ja selle tähendusele täna ning tekitab võimaluse arutada näituse keskmes oleva keskkonna, neokolonialismi ning ida-lääne suhete teema üle. Alljärgnevalt räägib ta sellest kõigest lähemalt.
Kristina, näitusel on peale möödunud aasta Veneetsia kunstibiennaalil eksponeeritud filmitrioloogia „Orhideliirium“ väljas mitu spetsiaalselt selleks näituseks valminud teost: „Etendades Hansat“, „Pakstaaktuul“, „Preemiumpuistu“ ja „Bioenergia“. Kuidas aitavad need teosed mõista Hansa Liidu koloniaalajaloo-kihistust?
Mul oli põnev avastada, kuivõrd kirev on olenevalt vaatenurgast Hansa Liidu pärandi tähenduste ja tõlgenduste palett. Näitust ette valmistades toetusin Linda Kaljundi ekspertiisile ajaloo vallas ja olin väga üllatunud, kui suur potentsiaal on Hansal keskaegse kaubandusliidu ja Euroopa Liidu kujuteldava prototüübina avada eri vaatenurki eurooplusele ja kaasaegsetele võimusuhetele Euroopa Liidu sees. Keskajal võib rääkida Eesti alade koloniseerimisest ja Hansa võrgustiku osana sai sellest paigast loodusressursside päritolupiirkond. Meie kandi toormest said Euroopa südaaladel kvaliteettooted ja niisugune ebavõrdsus säilis ka edaspidi. Näituse jaoks otsisime ja leidsime Zwolle kunstimuuseumi kogudest ühe Hollandi kuldajastu meistri, XVII sajandil elanud Jacob Vreli olustikumaali. Ekspertide kinnitusel on see maalitud Läänemere idakalda metsadest raiutud tamme puidule. Kaubandus Baltikumi ja Hollandi vahel algas juba Hansa ajal, kuid ei lõppenud sellega. Ka varauusajal käis Läänemere idakalda ja Hollandi vahel aktiivne puiduga kauplemine. Tammed veeti Ida-Euroopast Hollandisse, kus need muudeti kunstiks. Osa sellest jõudis puidu päritolumaadele tagasi ja moodustab nüüd osa meie muuseumide kollektsioonidest.
Kuidas on keskaegse Hansa kaubalinnade liidu jõujooned üle kandunud tänapäeva? Milline aspekt on siin oluline hollandlastele, milline eestlastele?
Eesti seisundit Euroopa Liidu majanduses on keeruline mitte nimetada neokoloniaalseks. Näituse keskpunktiks on kineetiline installatsioon „Bioenergia“, kus on kasutatud ühe Hollandi bioelektrijaama tuhka. Aastakümneid on Hollandis roheenergiat saadud Eesti ja Läti metsadest tehtud pelletitest. Metsade keerukad ökosüsteemid pressitakse meie tehastes pärlendavaks materjaliks, mis jõuab mööda vanu ja uusi hansateid Lääne-Euroopa riikidesse. Saadud „roheenergiaga“ köetakse soojaks nii kodud kui arvukad Hollandi troopiliste orhideede kasvandused. Üks minu „Orhideliiriumi“ triloogia filmidest „Janu“ tegeleb turba ja lillekasvatuse seose ja selle keskkonnamõju väljavalgustamisega. Mitmete hektarite suurustes kasvuhoonetes on eksootiliste kuukingade kasvusubstraadina kasutusel turvas, mida kaevandatakse Eestimaa rabadest. Kilesse pakendatud lilled tuuakse Hollandist rekadega tagasi Eestisse, kus igaüks võib neid endale soodsa hinnaga soetada. Kui asi puudutab majanduslikku heaolu ja euroopalikke fantaasiaid luksuslikust eluviisist, siis ongi raske eristada, mis võiks olla lääneeurooplastele teistmoodi oluline kui Eesti elanikele, kes püüavad ühel või teisel viisil ajaga kaasas käia ja olla nagu kõik teisedki lääne-eurooplased.
Fragment teosest „Etendades Hansat“. Pildil polaroidid ja Maydelli gravüüri koopiad.
Mida tähendab sulle loomeuurimuslik kunstipraktika? Kuivõrd jääb ajaloo- ja teadusfaktide kõrval ruumi mängule, spekulatsioonile, kujutlusvõimele?
Asjade tähendus sünnib seostes. Ajalugu ja teadus on allikaks, kust ammutada uusi seoseid mulle oluliste teemadega, mind ümbritsevate inimeste, keskkonna ja kultuuriga või oma kogemusega mõnes eluvaldkonnas. Üldiselt on dokument mulle oluline, aga mitte püha. Suur osa minu loomingust balansseerib dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril. Tunnen ennast üsna lahedalt faktidega žongleerides ja asju kummastavatesse seostesse asetades ning seeläbi ka uusi vaatenurki avastades. Kui vaja, loon tõsielu faktidele fiktiivse raami või lisan dokumentaalsesse jutustusse väljamõeldud riukaid. Nii mõnigi tavaline asi, kinnistunud pilt või tõde plahvatab mu kujutluses, kui vaatan seda teise nurga alt. Püüangi oma loominguga uutele vaatenurkadele ja eetilistele positsioonidele ruumi teha.
Teoses „Etendades Hansat“ võib näha nii viimasel ajal tehtud kui ka arhiivifotosid hansapäevade pidustustelt Tallinnas, Pärnus ja Viljandis 1990ndatel ja sajandivahetusel. Millist väärtust kannab sinu vaates Tallinna vanalinn? Kuidas suhtud vanalinnapäevadel keskaja taasesitamisse?
Armastan Tallinna vanalinna väga, mul on sellega seotud palju toredaid mälestusi ja perekondlikke sidemeid – see on kindlasti oluline osa minu identiteedist. Huvitav on mõelda vanalinnast kui ajas piisavalt kaugele jäänud koloniaalajastu monumendist. Lõbus on hansapäevadel näha linnapildis rüütliteks, raehärradeks ning keskaegseteks kaupmeesteks ja poeemandateks kostümeeritud inimesi, kes meelitavad linnarahvast ja turiste oma tengelpungi luftitama. Siinse rahva nendes rollides esinemist võib vaadata postkoloniaalse fantaasia võtmes.
Hansa Liidu kaupmehed on ilmunud ka baltisaksa kunstnike koloniaalfantaasiate tegelastena. Friedrich Ludwig von Maydelli 1839. aastal valminud gravüüril „Bremeni kaupmeeste esimene maabumine Väina jõe suudmes, 1156“ on kaupmehi kujutatud Kolumbuse kombel maadeavastajatena. Pildil on näha fantaasiarikastes baroksetes kostüümides saksa kaupmehi tutvustamas Läänemere idaranniku pärismaalastele tsivilisatsiooni saadusi: peeglit, klaaspärleid, kääre ja peeni kangaid. Hansakoge markeerib pildil laev, mis meenutab pigem Hispaania karavelli. Kohalikel on vahetuskaubaks pakkuda vaid rebasenahku.
Iseenesest on intrigeeriv küsimus, millise suhte loob Maydelli pildiga eesti ja millise hollandi vaataja. Selle aasta suvel Viljandi, Pärnu ja Tallinna hansa- ja keskajapäevadel nähtu põhjal võib arvata, et eestlane suudab kujutleda ennast selle muinasjutulise kaubavahetusstseeni mõlemale poolele.
Käsitled näitusel 1990. aastatel hansa- ehk keskaja romantiseeritud taasesitamise olulisust ajal, kui postsotsialistlikud Ida-Euroopa riigid olid astumas Euroopa Liidu liikmeks.
Hansa Liidul on Põhja- ja Kesk-Euroopa kultuurimälus tähtis koht, kuigi selle tähendus erineb riigiti ja on ajas pidevalt muutunud. Euroopa Liidu asutamise ja hilisema laienemise valguses hakkasid levima kujutlused Hansa Liidust kui Euroopa Liidu eelkäijast. Need visioonid tõusid eriti esile postsotsialistlikus Ida-Euroopas 1990. aastatel, kui riigid püüdlesid ELi liikmesuse poole. Neil päevil pakkusid hansapidustused ka Eestis lava eurooplaseks saamise unistuse elluviimiseks – Tallinna vanalinnast sai omamoodi portaal Lääne-Euroopasse.
Nähtub, et Hollandi kui kunagise koloniaalimpeeriumi vaates pakub Hansa Liidu pärandi idealiseerimine positiivset identiteedituge. Süü ja vastutuse meretaguste asumaade pärast Indoneesias ja mujal võiks aga justkui Hansa Liidu 800 aasta juubeli tähistamise ajaks teisele plaanile jätta. Zwolle kunstimuuseumist sain kutse teha näitus just seoses nende pidustustega muuseumi direktorilt, kes soovis koloniaalpärandi idealiseerimise problematiseerida.
Toivo Tulevi autoriõhtu „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ kontserdisarjas „Heli ja keel. Mõtisklusi maailmavaadetest“ 26. XI Viimsi Artiumi kammersaalis. Iris Oja (laul), Janika Lentsius (flööt), Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Regina Udod (kontrabass), Heigo Rosin (löökpillid), Tähe-Lee Liiv (klaver), dirigent Mihhail Gerts. Vestlusringis vahetasid mõtteid Toivo Tulev, Peeter Liiv ja Liisa Hirsch. Kavas Toivo Tulevi teosed, sh uudisteose „Beloved“ esiettekanne.
Heli- ja sõnakunsti ühendav kontserdisari „Heli ja keel“ Diana Liivi juhtimisel on jõudnud üheteistkümnenda hooajani. 26. novembril kõlas Viimsi Artiumi kammersaalis Toivo Tulevi loomingule pühendatud ja mõtisklusi maailmavaadetest sisaldav õhtu „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ehk „Ja ma armastasin Sind nagu lume all murduv oks“.
Toivo Tulevi unikaalne sugestiivne helikeel kutsub kuulaja endaga rändama avaratele hingemaastikele ning sukelduma sügavikesse, mis asuvad nähtumusliku illusoorsuse taga. Tulev on oma žanrilt ja esteetiliselt paljutahulises loomingus nii vaimselt, psüühiliselt kui ka esitustehniliselt taluvusintensiivsuse, kontsentratsiooni ja suutlikkuse piiril esitajad proovile pannud. Eredaimalt on selles võtmes mällu sööbinud vokaal-instrumentaalsuurvormid „Lamentatsioonid“ 2014. aasta Eesti muusika päevadelt ja „Black Mirror“ 2016. aasta festivalilt „Afekt“, aga ka näiteks meeskooriteos „Aglow“ ehk „Hõõgvel“ 2012. aastast. Viimsi Artiumi autoriõhtul kõlasid kammerkoosseisudele Tulevi kolm viimaste aastate teost, mille sisekaemuslik intensiivsus on vaoshoitum, liikudes kontserdi nimiloos ja eriti uudisteoses „Beloved“ ehk „Armastatu“ hingelise haavatavuse piirialale. Tulevi loomingu puhul äratab sügavat austust tema pidev loominguline otsingujanu, lahtilaskmine saavutatust ning soov vastu võtta uut, mis tahes kujul see end talle siis ka ei ilmuta.
Toivo Tulev (keskel) koos muusikutega autoriõhtu proovis
Vestlusringis Tulevi endise õpilase, helilooja Liisa Hirschi ning transpersonaalse psühholoogia mõtestaja Peeter Liiviga jäi kõlama Toivo Tulevi põhimõtteline sättumus küsimärgistada kõike, ka nende endi äsja väljendatud mõtteid: „Jutt on üksnes selle vari, mida me püüame muusikas väljendada …“ Kui Peeter Liiv püüdis muusikat käsitleda vaimse praktika aspektist, siis Tulevi loomingu puhul on see ilmselgelt liiga kitsas lähenemisnurk. Tulevi muusika puudutab ja kõnetab eksistentsi paljumõõtmelisust kõikehõlmavamalt. Peale vaimsuse on inimeseksolemise terviklikkuses ülioluline hingeline, hingestatuse mõõde – koos kõigi oma haavade, traumade ja ülenemistega. Katarsise loomine kui kunsti antiikajast meieni kandunud esmaülesanne – puhastada ja õilistada kunstilise elamuse kaudu hinge – on Tulevi muusika üks selgemaid tunnusjooni. Sealjuures ei ole transformatsioon autoriõhtul kuuldud teoste puhul mitte teosesse kätketud, vaid on loomisprotsessile eelnenud. Teos on Tulevile pigem peegel ning küsimus on selles, kas valmiv teos on piisavalt puhas peegel.
Kontsert algas nimilooga „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ ehk „Ja ma armastasin Sind nagu lume all murduv oks“ kamancheh’le(või tooni võrra madalamaks häälestatud viiulile), viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile. Teos on loodud 2021. aastal ja selle esiettekanne kõlas Tulevi autorikontserdil „Nada“. Tulev kirjutas teose kõigepealt soolo-kamancheh’le ning see on mõjutatud pärsia ja kogu selle regiooni muusikast, millega helilooja tunneb tugevat sidet.
Kamancheh-mängijad on eelkõige improviseerivad muusikud ja teose soolopartii on kantud sellest esteetikast. Liisa Hirsch tõi vestluses esile, et võõra piirkonna muusika intensiivse kuulamise käigus võtab helilooja oma alateadvusse vastu midagi, mille ta integreerib oma loomingusse. Seda võib sõnastada ka kui vastava muusikatraditsiooni koodide salvestamist ja nende edastamist läbi omaenda unikaalse muusikalise sõnavara, stiili ja tunnetuse. Algversioonile (kamancheh-mängijat ei ole siinkandis lihtne leida!) järgnes versioon solistile ja ansamblile, kusjuures kamancheh’ võib ansambliversioonis asendada toon alla häälestatud viiuliga. Nüüdses ettekandes esitas soolopartiid ümberhäälestatud viiulil veenvalt Mari Targo, pälvides mitte just lihtsa ülesande muljetavaldava teostuse eest vestlusringis ka helilooja tunnustuse. Kammerteose pealkiri pärineb ühest Iraani luuletaja Bijan Elahi (1945–2010) varajasest luuletusest.
Vestlusringis tõi Toivo Tulev esile, et see, mida kuuleme muusikas edasiviiva jõuna, on matemaatiliselt täpselt fikseeritud. Väga otseselt puudutab see teisena kõlanud ebahariliku pealkirjaga kolmeosalist lugu „White House, Blue Shutters – Blue House, White Shutters“ ehk „Valge maja, helesinised aknaluugid – helesinine maja, valged aknaluugid“, mis on loodud 2020. aastal kahele viiulile, vioolale, tšellole, kontrabassile, klaverile ja löökpillidele– see kujundas dünaamiliste kontrastide ja afektidega autoriõhtu aktiivsema keskosa. Vestluses nentis helilooja eneseirooniliselt, et ta käis just hiljuti Uus-Inglismaal (annotatsioonis on loo pealkiri tuletatud Uus-Inglismaa helesinistest, valgete luukidega ning valgetest helesiniste luukidega majadest) ning selliseid maju seal (enam?) ei olnud: „Ilmselt oli see mu soovmõtlemine.“
Küll aga on Uus-Inglismaa seotud Tulevit juba pikemat aega inspireerinud Henry David Thoreauga. Toivo Tulev kirjutab annotatsioonis muu hulgas: „Natuke on see seitsmele mängijale loodud lugu nagu yin ja yang, kus helesinisel on oma ning valgel oma helirida, mõlemas võrdselt kuus heli. Helikõrguslikku maailma organiseerivad ajaskaalal kolm arvu: üheksa, seitse ning viis.“ Seda lugedes ja muusikat kuulates meenus Leibnizi tsitaat: „Muusika on salajane matemaatiline harjutus hingele, kes ei ole teadlik sellest, et ta arvutab.“ See rikkaliku löökpilliarsenaliga, huvitavaid karaktereid ja kõlaliselt kaunist värvipaletti n-ö lahti maaliv teos oli ka 2020. aasta Eesti muusika päevade üks säravamaid esiettekandeid, toona Yxus Ensemble’i interpretatsioonis.
Muusika- ja vestlusõhtu lõppakordina toodi esiettekandele sel aastal komponeeritud „Beloved“ ehk „Armastatu“ keelpillikvintetile, klaverile, löökpillidele, pikoloflöödile ja metsosopranile. Teose tekstilise lähtekohana on kasutatud ridu Inayat Khani (1882–1927) tsüklist „Ragas“: „Iga pisar sinu armastusest, mu arm, ülendab mu hinge.“ Teos on kirjutatud sissepoole avarduva pingestatud mõtisklusena, kus muusikalise materjali haprus toob esile tekstis väljendatud sügava hingevalu ja selle sublimeerimise. Metsosoprani partii sulandub orgaaniliselt teose tervikkangasse ning mõjub intensiivselt just vaoshoitud muusikaliste žestide kaudu. Hingearmastuse murtud olekust, mis annab ruumi kurbusele, avaneb inimlikule haavatavusele alistudes sügav ilu. Meenuvad Kahlil Gibrani read: „Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.“
Autoriõhtu avateose kujund „Ja ma armastasin Sind nagu lume all murdunud oks“ kõlas kokku uudisteose „Beloved“tekstiga, luues autoriõhtule hapra, hingeliselt heliseva raamistuse.
Eesti muusika nädal 20. – 25. XI Tallinnas ja Tartus.
Taas on tekkinud üks festivalitraditsioon, Eesti Interpreetide Liidu (EIL) korraldatav eesti muusika nädal Tallinnas ja Tartus, mis tänavu toimus kolmandat korda. Festivali fookuses on soolo- ja kammermuusika ning iga kontsert on pühendatud ühe helilooja loomingule, sel aastal Eduard Oja, Rudolf Tobiase, Mati Kuulbergi ja Rein Rannapi omale. Selline ettevõtmine on äärmiselt tänuväärne, sest ega eestimaist muusikat, eriti vanemat, liiga palju just kontsertide kavas ei ole, rääkimata suurematest ülevaatekontsertidest. Pealegi annavad eesti muusika nädala kontserdid esinemisvõimaluse väga paljudele muusikutele: tänavu osales 38 interpreeti. Festivalil kuulutati välja ka EILi aasta interpreedid: 2023. aasta laureaadid on pianist Age Juurikas, organist Aare-Paul Lattik, laulja Mati Turi ja löökpillimängija Heigo Rosin.
Üks rõõmustavamaid ettevõtmisi oli sel aastal Eduard Oja loomingu kontsert. Oja on eesti muusikaloos üks andekamaid, värvikamaid ja traagilisemaid kujusid, kes Eduard Tubina sõnade järgi kuulus „geeniuse ringi sisse“. Heitliku isiksuse looming on aga ebaühtlane ning kõigub väga isikupärase helikeelega teoste ja mitte nii väljapaistvate oopuste vahel. Tema loomingust on ka palju kaduma läinud, sh kurva saatusega ooper „Lunastatud vanne“, mille helilooja ise lõpuks hävitas. Nüüd toodi publiku ette Oja kammermuusika paremik. Alustuseks kõlas helilooja üks huvitavamatest teostest, 1935. aastal loodud klaverikvintett, mille esitas keelpillikvartett FourEst (Linda-Anette Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė ja Theodor Sink), klaveril Age Juurikas. Esitus haaras jäägitult juba esimestest ülimalt ekspressiivsetest taktidest, kõrvu jäi ka klaveri ja kvarteti hea tasakaal. Age Juurika mäng oli pehme, ei domineerinud, kuid juhtis kindlalt tervikut. Oja soololaulud kandis ette Mati Turi, klaveril Martti Raide. Turi näitas taas oma meisterlikkust värvide ja karakterite loomisel, teda toetas Raide sügava ansamblitunnetusega klaverisaade. Eriti jäid meelde Anna Haava luuletusele loodud „Põhjamaa lapsed“ ja Juhan Liivi vaimuka tekstiga „Kiil“. Theodor Singi ja Age Juurika esituses sai kuulda tšellole ja klaverile loodud teost „Aja triloogia“, kus osade muusikaline kujundus on üsna ettearvatav: „Elu“ kantud traagilistest meeleoludest, „Igavik“ unelev ja kuskil kaugel ning „Tänapäev“ täis sagimist ja kiirustamist. Sink ja Juurikas tabasid hästi iga osa karakteri ja lõid kena terviku. Oja kolmeosaline klaveritsükkel „Vaikivad meeleolud“ sobib tehniliselt ka üsna algajale pianistile, kuid oluline on siin rikkaliku kõlamaailma tekitamine ja meeleolu tabamine. Kindlasti oli Sten Heinoja teose ettekandeks hea valik, sest uurib ta ju oma doktoritöös just kõla loomist. Kuigi Heinoja on naljaga pooleks öelnud, et süstemaatiline töö kõlaga võib viia selleni, et kõik „kõlab õudselt halvasti“*, siis Oja teoses kõlas kõik veel siiski õudselt hästi.
Kontserte Rudolf Tobiase loomingust on sel aastal helilooja 150. sünniaastapäeva tõttu korraldatud arvukalt, sel korral sai kuulda tema vähem tuntud kammerloomingut. Kõige sügavama mulje jätsid mulle Tobiase vokaalteosed ja seda tänu fantastilisele ettekandele. Täiesti imeliselt kõlasid kokku sopran Arete Kerge ja metsosopran Aule Urbi hääled psalmides „Ich hebe meine Augen“ ehk „Ma tõstan oma silmad“ ja „Wie lieblich sind deine Wohnungen“ ehk „Kui armsad on Sinu hooned“. Urbi pehmet ja õrna esitusviisi ning head teksti edasiandmist sai nautida ka lauludes „Nachtstück“ ehk „Öölaul“ ja „Romanss“. Tobiase klaverimuusikast oli kavva valitud „Neli klaveripala“ op. 10, esitajaks Maksim Štšura. Need palad, nagu ka ülejäänud Tobiase klaverilooming, on omapärase helikeelega: romantilist traditsiooni jätkates sisaldavad need ühtlasi kummalisi katkestusi ja isegi kohmakusi, justkui andes edasi siurulikku eestluse-euroopluse vahekorda. Head meelt valmistas Tobiase teise keelpillikvarteti c-moll elavas ettekandes kuulmine kvarteti Prezioso esituses (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis ja Andreas Lend). Sellest teosest on oma elu hakanud elama kolmas osa „Nachtstück“ ehk „Ööpala“ ja kuigi see osa oma kauni meloodia ja vormiterviklikkusega tõuseb tõepoolest teiste seast eredamalt esile, on teos ka tervikuna esitamist väärt.
Eesti muusika nädalal kuulutati välja Eesti Interpreetide Liidu aasta interpreedid: 2023. aasta laureaadid on pianist Age Juurikas, löökpillimängija Heigo Rosin, organist Aare-Paul Lattik ja laulja Mati Turi.
Vaid häid emotsioone ja palju avastamisrõõmu pakkus kontsert Mati Kuulbergi teostega. Raimo Kangro ja Lepo Sumeraga samal ajal tegutsenud Kuulbergi muusika on jäänud teenimatult kahe sõbra loomingu varju. Kuigi ta on kirjutanud nii lava- kui ka sümfoonilist muusikat, on tema loomingupagasis kõige tähtsam koht kammermuusikal, mis leiab alati vähem vastukaja kui suurvormid. Täielikult lummas mind sel kontserdil Hans Christian Aaviku esitatud sonaat nr 4 „Memoria de los Incas“ sooloviiulile: äärmiselt kujundliku helikeelega kaheosalise teose üks osa toob silme ette läbi õhuvirvenduse paistva kõrbetühjuse ning teine kujutab indiaanlaste (nüüd vist peaks küll ütlema „põlisrahvaste“) pidustusi. Ereda elamuse pakkus ka 1974. aastal loodud kolmeosaline „Concerto per ottoni“, mille kandis ette Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett koosseisus Indrek Vau ja Villem Süvari (trompet), Andres Kontus (tromboon), Mattias Vihmann (metsasarv) ja Madis Vilgats (tuuba). Teose üldine kõlapilt oli hästi kompaktne, ühtlasi sai iga mängija oma võimeid näidata. Et Kuulbergil oli hea huumorisoon, näitasid nii „Aria in modo recitativo e walzer“ tuubale ja klaverile kui ka „Karksi külalugu“ viiulile ja klaverile. Esimese loo nali peitub pigem pealkirja ja soolopilli vastuolus, lugu ise tõestab aga tuuba kui soolopilli eluõigust. „Karksi külaloos“ põrutab külapillimees, kelle rollis oli seekord Arvo Leibur, jalaga vastu maad ja lahti läheb tõeliselt rahvalik lugu, millele lisab peenemat tooni klaverisaade (klaveril Marko Martin). Kuulbergi lüürilisemat ja mõtlikumat poolt esindasid „Punkt E“ klaverile ja kitarrile Arvo Leiburi ja Kirill Ogorodnikovi esituses ning sonatiin kahele viiulile, mille esitasid hea teineteisemõistmisega eri põlvkonnast tipptegijad Aavik ja Leibur.
Festivali lõpetas Rein Rannapi autorikontsert, mille üldmulje võiks kokku võtta kahe märksõnaga: „minimalism“ ja „ilu“. Kontserdil kõlanud instrumentaalteostes oli tugevalt tunda Ameerika minimalismi mõju, mis aga ei varjanud Rannapi isikupärast helikeelt, vaid oli pigem tehniline võte tema muusikaliste ideede elluviimisel. Eriti tugevalt oli ameerikalikkust tunda trompetile, löökpillidele ja klaverile loodud avaloos „Urban Static“ (2012, interpreedid Indrek Vau, Heigo Rosin ja Johan Randvere), kus kordustemuusika ja instrumentide valik manasid silme ette Robert De Niro taksojuhina öises New Yorgis. Minu lemmik sellel kontserdil oli klaveritrio „Branching“ ehk „Hargnemine“ viiulile, tšellole ja klaverile (esitajad Katariina Maria Kits, Siluan Hirvoja ja Kristi Kapten). Tsükli iga osa on austusavaldus ühele eesti heliloojale: Veljo Tormisele, Arvo Pärdile ja Jaan Räätsale. Kuigi sõna „ilus“ on tänapäeva kunstis pigem iroonilise varjundiga või lausa sõimusõna, siis Rannap oskab oma muusikas täita selle kõige klassikalisema sisuga. Ma ei häbene öelda, et tema muusika võlu seisnebki ilus ning parim näide on „Hommage Arvo Pärdile“. Pühendus Tormisele on palju maalähedasem ja jõulisem ning Räätsa oma ettearvatavalt motoorne – selgelt on ära tunda seos tema kontserdiga kammerorkestrile op. 16.
Väga värvikalt ja rütmierksalt kõlas 1992. aastal loodud aleatooriline klaveriteos „Cruise Control“, mille esitamise tarbeks tuli Johan Randverel noodipuldile asetada keskmist sorti akna mõõtu noot. Nimelt koosneb see teos 40st ühe- kuni kahetaktilisest motiivist, mille esitamiste arvu ja järgnevuse valib interpreet esinemise käigus. Johan Randverele tunduvad eriti hästi sobivat just sellised rütmikad ja tehnilised teosed nagu „Cruise Control“ ning kuulajad said muljetavaldava esituse osaliseks. Sama mõjus oli kontsertiino altsaksofonile ja keelpillidele, mille kandsid ette Karl Tipp saksofonil ja keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja. Ka selles teoses oli selgelt tunda sidet minimalismiga või isegi minimalistidele inspiratsiooniks olnud Moondogiga.
Kontsertiinole järgnes Iris Ojaga vokaalmuusika plokk, mis oli üks humoorikamaid lõike kogu kontserdil. Algas see küll üsna tõsiselt, Rumi tekstile loodud lauluga „The First Stork“ ehk „Esimene toonekurg“ keelpillikvarteti saatel, kuid järgnenud kolm klaverisaatega pala näitasid helilooja loomingutee mitmekülgsust. Alustuseks kõlas 15aastase Rannapi kirjutatud „Ploom“ Venda Sõelsepa lasteluuletusele, siis džässilik, mikrofoni lauldud „Langes lund“ Henrik Visnapuu sõnadele ning lõpetuseks „Halloo!“, mille tekst oli justkui ajakirja Maaja veergudelt (autor Kerttu Rakke). Viimane oleks võinud oma pornograafilise sisuga kuulajas ka ebamugavust tekitada, kui muusika ei oleks nii üle võlli olnud. Täiesti ebarannaplikult ooperlik, nurgelise meloodiaga, ülidramaatilised karjatused kõrgetel nootidel – ja seda kõike siiski läbi huumoriprisma ning Iris Oja ja Johan Randvere suurepärases teatraalses esituses.
Kontserdi lõpuosas tuli lavale autor ja kõlas klaverimuusika. Sellest et Rannap oli imelaps, annab tunnistust tema 1960. aastal loodud klaveripala „Põrgu tants“. Ta valdab aga suurepäraselt ka keelpillidele kirjutamise tehnikat, mida näitavad neli klaveripala, mis esitati viimasena keelpillikvarteti M4GNET saatel – niivõrd mitmekesine ja eri mänguvõtteid täis on kvartetipartii. Ja ikka ilu, ilu – ka kõige jäisema südame peaks sulatama 2022. aastal loodud „Tears of Ukraine“ ehk „Ukraina pisarad“ või 2010. aastast pärinev „Kirsiõite puhkemine“. Viimane jäi meelde ka oma peenekoelise muusikalise materjaliga. Lugu kuulamatagi, üksnes pealkirja lugedes lähevad mõtted Jaapanile ja teoses on ka idamaist hõngu, aga just parajas annuses, vihjamisi, minemata liiga piltlikuks.
* Lisete Velt, Persona grata Sten Heinoja. – TMK 2023, nr 11.
Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel (Taavi Kerikmäe, Anna-Liisa Eller, Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Theodore Lee Parker), kaastegev Sven Grünberg, valguskunstnik Priidu Adlas. Kavas Sven Grünbergi albumi „Om“ (1988) teosed esimest korda elavas ettekandes.
Vahel on hästi unustatud vanaga kohtumine värskendav. Sven Grünbergi albumi „Om“ teoste esimest kontsertesitust läksin tervelt 35 aastat pärast esimese sellenimelise helikandja ilmumist kuulama helge taaskohtumise ootuses. Estonia kontserdisaalis istudes ja teoseid kuulates sai selgeks, kui palju olin unustanud: albumi „Om“ muusikal on palju rohkem kihte, kui mäletasin. Plaadi nimilugu kuulsin esimest korda teismelisena (arvatavasti albumi ilmumise aastal 1988) nõukaaegsest televiisorist, mis teadagi ei võimaldanud helitehnilises mõttes just parimat taasesitust. Ilmselt pidi tegu olema intrigeerivat pealkirja kandnud saatega „Saada nägijaks“, mida saab ERRi veebiarhiivist praegugi vaadata.* Paarikümneminutilises muusikasaates esitas Grünberg üksi neli oma heliteost („Rituaal“, „Kes“, „Om“ ja „Hingus V“). Tähelepanelikul vaatamisel ja praeguse tagantjärele tarkusega varustatult on selge, et osa muusikat pidi paratamatult tulema lindilt: vaatamata Grünbergi ümbritsenud võimsalt mõjuvatele süntesaatoritele poleks suutnud need pillid ilmselt tookord n-ö isemängiva klaveri trikki teha. Sellegipoolest oli mul tollest telesaatest mällu jäänud pealiskaudne mulje, et albumi „Om“ teoste kontserdil esitamine ei tohiks olla mingi eriline vägitükk. See arvamus läks risti vastu helilooja kommentaariga kontserdi kavalehel: ta nimelt väljendas oma kahtlusi, kas selle albumi muusikat saab tehnilise keerukuse tõttu üldse kunagi laval esitada.
Tänavune teoste taaselustamine ja esimest korda elavas ettekandes publiku ette toomine tõukus arvatavasti Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) innust olla valmis katsumusteks ja raskuste ületamiseks. Kindlasti mängis olulist rolli seegi, et albumi lugude taaselustamise ja kontserdil ettekandmise idee algataja Taavi Kerikmäe abikaasa Anna-Liisa Eller on kandlemängija ning Grünbergi albumil „Om“ kõlab kandle kauge sugulane koto. Külalisena EMAga liidetud Elleril õnnestus pisut soleerida vietnami kandlel đàn tranh’il palades „Peegeldused“, „Lahkumine“ ja „Om“, suuremal osal ajast tuli tal kehastuda löökpillimängijaks ning sellegi rolliga tuli ta kenasti toime.
Taavi Kerikmäe ja Sven Grünberg panid elavaks ettekandeks albumi „Om“ muusika partituuri kirja.
Kontserdil ette kantud „Om’i“ versioon lahknes detailides 1988. aastal vinüülina ilmunud albumi omast. Ilmselt on see teatud määral paratamatu ja loomulik: oleme ju liikunud analoogelektroonika ajastust digitaalse audio maailma ning kuuldavasti on Grünberg mõnest oma teosest kirjutanud mitu versiooni. Siiski arvasin märkavat ka väikesi kokkumängu apsakaid, mis on kerged tulema, kui heliteose sisemine pulss vahel aeglustub või kiireneb ja tiksub iga muusiku peas pisut erinevalt. Seega oleks kasu olnud dirigendist või hoopis löökpillimängija ja dirigendi rolli delegeerimisest ühele lisamuusikule. Paistab, et samuti Kerikmäe juhitud ansamblis U: siiani edukalt töötanud dirigendita esinemise praktikat ei õnnestunud automaatselt üle kanda EMA-le, millel puudub U:-ga võrdväärne koosmängu kogemus. Albumi nimiloo „Om“ puhul paistis tegu olevat ka mingit laadi helirežiilise valearvestusega. Vahest mängis rolli ka minu istekoht parteri 12. rea otsas, igatahes tabasin selle loo ajal mingite helisageduste ebaproportsionaalset resoneerimist, mis moonutas kuulamiskogemuse kvaliteeti.
Too helirežiiline-akustiline häire viis mu mõtted üldisemalt kontserdi korraldusliku poole juurde. Kas Estonia kontserdisaal oma kingakarbi kujuga on niisuguse mitmekihilise elektroonilise muusika nautimiseks üldse parim paik? Kui juba taaselustada eesti elektronmuusika guru Sven Grünbergi üks märgilistest albumitest, miks siis mitte minna selle ideega süvitsi ka selles mõttes, et pakkuda erilist kuulamiskogemust helitehnikagurmaanluse poolest. Ehk oleks vastavad võimalused saanud luua EMTA suures saalis, mille akustilisi omadusi on kiidetud, või kujundada lausa akusmaatilise helimaastiku, millel audiofanaatik tohiks omatahtsi ringi liikuda ja kuulatada, kuidas instrumentide tasakaal partituuris muutub. Ehk oleks nende variantide juurde võinud lisada ka lamamiskontserdi formaadi? Kas kõik need kolm stsenaariumi oleks ehk andnud isegi ühendada EMTA majas, lastes EMA-l esineda näiteks suure saali laval ning kandes heli akusmaatilisele maastikule EMTA black box’i saalis? Kuhugi kolmandasse kohta oleks ehk võinud sättida lamamiskontserdi pikutamisala ja mõistagi pakkuda iga kuulamisvõimaluse puhul eri hinnaklassis pileteid.
Hakkasin nüüd unistama, aga miks mitte. Kui juba võtta vaevaks austada üht eesti elektroonilise muusika pioneeri sellega, et võtta tema teosed n-ö pulkadeks ja panna need kontserdil uuesti kokku, siis miks mitte teha sedasama kuulamisprotsessiga muusikagurmaanluse korras.
Väheke võiks norida ka kontserdil müügil olnud kavaraamatukese üle, mis oli koostatud suuresti paar päeva varem saates „Vikerhommik“ kõlanud telefoniintervjuu põhjal heliloojaga. Info allikas ja intervjueerijad-saatejuhid olid selles vihus küll kenasti ära nimetatud, kuid puudus info esituskoosseisus kasutatud naturaalpillide kohta, mida mängis Anna-Liisa Eller. Korraldaja Eesti Kontserdi poolelt jättis see viimasel hetkel ülejala tehtud töö mulje.
Lõpuks võib küsida sedagi, kas siis, kui Euroopa piiridel käib sõda, on üldse sobilik meditatiivses seisundis om’i häälimisele keskenduda või Sven Grünbergi samanimelist teost, plaati või kontserti kuulata. Igaühel on sellele küsimusele arvatavasti oma vastus. Kui ligi hiilib lootusetus, kaamosemasendus või kaastundeväsimus, siis võiks „Om’i“ soovitada küll. Kuigi sellel Grünbergi plaadil ei ole otseselt meditatsioonimuusika ja see ei ole mõeldud sihipäraselt meele või hinge tervendamiseks, juhib see kuulaja oma puhuti idamaiste kõladega siiski sügavamale enesesse vaatama ning võib ehk mõne läbi-lõhki elektroonilise muusika fänni meelitada meditatiivsemat või idamaist muusikat kuulama.
* Saada nägijaks. Neli kompositsiooni Sven Grünbergilt. Rež Jaanus Nõgisto. – ETV 1987. https://jupiter.err.ee/1608393152/saada-nagijaks
Pealelend – Ene-Liis Semper, „Nüüd võib sellest rääkida“ autor, lavastaja ja kunstnik
TAMBET KAUGEMA
Ekspeditsioon toob 2. detsembril Tallinnas Sakala 3 teatrimajas lavale Ene-Liis Semperi lavastuse „Nüüd võib sellest rääkida“, milles otsitakse võimalusi ühendada tugevad visuaalsed kontrastid Vambola Kriguli elava löökpillimuusikaga. Lavastuse valguskunstnik on Aku Lahti, kehadramaturg Giacomo Veronesi, mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Rea Lest ja Vambola Krigul.
Lavastuse „Nüüd võib sellest rääkida“ algimpulss pärineb Kurt Vonneguti kuulsast „Tšempionide einest“. Kui tähtsal kohal on Vonneguti teosed sinu raamaturiiulis? Milliseid teemasid võimaldab see romaan lavastuses käsitleda?
Ei saa öelda, et ma võtaksin Vonneguti teoseid üleliia tihti kätte, aga otsisin materjali, mis seostuks nüüdisajaga, ja tundus, et praeguses ajas kõlab see päris värskendavalt. Tema napp ja vaimukas kirjeldamisviis pakkus huvitavaid väljakutseid, sisuliselt teeme mingit „segatehnikat“ või leiutame uut žanri, kuidas siduda kirjeldus tegevusega ja tegevus omakorda elava muusikaga.
Lõppeval teatriaastal on esietendunud tavapäratult palju lavastusi, kus tarvitatakse elavat muusikat: „Macbeth“, „Dissonantsed“, „Elajannad“ jt. Sinu uuslavastuses kõlab Vambola Kriguli löökpillimuusika. Mis võiks olla sellise muusikarohkuse põhjus? Mida muusika võimaldab?
Mulle on muusika alati kunstidest esimene, sest heli mõjutab meid paratamatult kõige rutem. Esmalt mõjub heli, siis pilt. Siis sõna.
Aga kui küsida, miks on just praegu nii palju muusikalisi lavastusi, siis ehk on aeg selline, et vaataja vajab vahetut, intensiivset impulssi. Muusika „kõneleb“ ju mitte pea, vaid kogu kehaga, see ei ole ratsionaalne, vaid irratsionaalne suhtlusvorm.
Seoses selle lavastusega oled öelnud, et teater ei sünni laval, vaid vaatajas. Mida see täpsemalt tähendab?
Minu arvates on see tõesti nii. Näitlejate mäng on vaid impulss avamaks vaatajais küsimusi või teemasid, milleni nad ise ehk poleks jõudnud, kuid mis resoneerivad nende endi varasemate kogemustega. Me kõik koosneme kogemustest ja oleme unikaalsed, küsimus on, kuidas leida ühisosa, mis moodustaks silla esitajalt vaatajale. Tegelik pilt tekib vaatajais.
Mis oli lavastuse „Nüüd võib sellest rääkida“ alguspunkt?
Mulle on iga lavastuse algupunktiks selle koosseis ja selgi korral sai kõige olulisemaks määrajaks trupp: Marika Vaarik, Rea Lest, Jörgen Liik, Rasmus Kaljujärv ja Vambola Krigul – need neli näitlejat ning üks muusik, kellega koos proovisaali läksime. Mul on väga hea meel, et selline koostöö võimalikuks sai.
Paistab, et Johanna Venho on kirjanikuna pühendunud niisugustele inimestele, kes on oma elu pühendanud millegi endast suurema teenimisele. Mõlemad eesti keelde jõudnud Venho teosed, nii romaan Sylvi Kekkosest (algupärand 2019) kui ka Tove Janssonist (2021) rääkiv „Sügisraamat“, osutavad autori sügavale sisseelamisvõimele ja oskusele teha oma kangelannade hääl enda omaks. Või vastupidi.
Kahe romaani ülesehitus on sarnane. Mõlemat lugu kannab kriitilisse eluperioodi asetatud peategelase sisekaemus: „Esimeses naises“ kõlab minavormis monoloog, „Sügisraamatus“ vahendab tegelase sisekõnet kõiketeadev jutustaja. Mõtisklusi katkestavad lühemad peatükid, kus heidetakse peategelasele kõrvaltegelase pilk.
Augustis 1966 pakib Sylvi Kekkonen (1900–1974) autosse vanad päevaraamatud ja paari päeva toidumoona ning sõidab maale, et suvekodu vaikuses leinata hiljuti jäädavalt lahkunud head sõpra kirjanik Marja-Liisa Vartiot (1924–1966). Alguse saab pikk jutuajamine kujuteldava sõbraga, õigupoolest tuline vestlus varalahkunud sõbraga.
Selliselt, päevikuvormis, ehitab Johanna Venho üles Sylvi Kekkose maailma, milline see oleks võinud olla aastal 1966 tollase riigi esimese naise ehk presidendi abikaasa tagasivaates. Venho on teinud hiiglasliku taustatöö arhiivides ja intervjueerinud prototüübi kaasaegseid, muu hulgas sai ta raamatu avaldamiseks Urho Kaleva Kekkose omaste heakskiidu. Hääl, mis tekstist lugejani kandub, on veenvalt Sylvi Kekkose oma. Samamoodi luges ennast sisse Eino Leino ellu ja kirjutas meistri häälega Hannu Mäkelä romaanis „Meister“, mis võitis 1995. aastal Finlandia auhinna. „Esimene naine“ kandideeris Finlandia auhinnale 2019. aastal.
„Rääkige palun, kuidas teist sai see, kes te olete, kuidas te oskasite kõike, mida tegite. Tahaksin ka kuulda, kuidas teiesugune kogenud inimene sai üle ema surmast. Kuidas sellest võib üle saada? Kuidas on elada maailmas ilma emata? Olen kahekümneaastane“ – need küsimused on „Sügisraamatus“ (lk 34) saatnud Tove Janssonile (1914–2001) kirja teel fiktiivne Maria-nimeline tudeng. Maria kiri ajendab kunstniku ja kirjaniku möödanikku süüvima. Romaani olevik on 1991. aasta augustikuu, mil 77aastane Tove ja tema elukaaslane veedavad viimaseid suvepäevi Klovharul, kunstniku armastatud väikesaarel. Vanus sunnib suvesaarega lõplikult hüvasti jätma, Tove tagasivaated on kantud hüvastijätukurbusest. Ka Maria käib koos kaastudengitega korraks saarel, kuid tervitusest kaugemale ei jõua. Teine, sama põgus kohtumine Tovega leiab aset raamatu lõpus. Ülejäänud aja jälgib Maria saart kiikriga vastasrannalt, mõeldes enda ja imetletud Tove elu peale.
„Esimeses naises“ lõhuvad Sylvi minajutustuse skulptor Essi Renvalli mõlgutused. Ta töötab Sylvi kuju kallal, kuid ei leia kuidagi sellele õiget vormi. Venho oleks justnagu kirjeldanud oma raskusi kirjutamisel, asetades need skulptori mõtteisse: kuidas näidata korraga inimese haprust ja tugevust, kibeda koore all tuksuvat südameheadust ja elujanu?
Soome kirjanik Johanna Venho
Kui skulptori sisemonoloog toetab peategelase kirjanduslikku portreteerimist, siis „Sügisromaani“ fiktiivne tudeng Maria paistab olevat rakendatud peamiselt jutustamistehnika teenistusse. Venho sõnul on tegemist tema alter ego’ga: ka tema oli nooruses Tove Janssoni loomingu ja kunstniku enese fänn. Nüüd oleks Venho justkui püüdnud oma kunagise mina romaani sisse kirjutada, kuid on loonud seejuures üsna kummastava fännikuju, kellest võiks karta ka verega kirjutatud sõnumeid ning imetlusobjekti röövimist. Õnneks piirdub Maria vaid tähelepaneliku vaatlemisega. Tema lugu on lihaks romaani luude küljes: tundub, et Maria-peatükkide ülesanne on rõhutada ennekõike Tove ajastu keerukust ning tõsta esile kummagi tegelase suhe emaga. Ometigi jäävad Maria mõtisklused Tove Janssoni päriselu kõrval mõnevõrra konstrueerituks.
Kahe teose kangelannasid ühendab ka kirjanikuamet. Kummalegi oli see justnagu teine, kõrvalisem roll: Sylvi oli ennekõike presidendi naine ja Tove alustas oma loometeekonda kunstnikuna.
Teatmikes tutvustatakse Sylvi Kekkost esmalt kirjaniku ja alles seejärel presidendi abikaasana. Paraku oli see Sylvi Kekkose eluajal teisiti: kõik nägid temas ennekõike Urho Kaleva Kekkose abikaasat, keda ei oodatud isegi kirjanike liidu koosolemistele, sest teised poleks saanud ennast presidendi abikaasa juuresolekult vabalt tunda. Iseseisev loominguline isiksus võib vähemastki rikki minna. Romaanist õhkuvast ebaõiglusest ja üksildusest hoolimata tajub lugeja Sylvi hingejõudu ja vaprust.
Tove Janssoni loomingu ja tema kunstile pühendatud eluga kursis lugeja leiab „Sügisraamatust“ vastuse nii muumide kui ka teiste tegelaste sünni kohta. End Tove Janssoni ellu põhjalikult sisse lugenud Venho toob lugejani liigutavad mälupildid ja kohati lausa dokumentaaljutustuse tema teekonnast oma käekirja ja kunstnikumina juurde. Romaanis peatub Tove pikemalt oma suhtel ema Hamiga ning püüab leida vastuse küsimusele: kuidas oli Hami ajal olla korraga naine, ema ja kunstnik?
Kuidas olla korraga riigi esimene naine, ema ja kirjanik? Sylvi läheb oma varalahkunud sõbrannaga kujuteldavat vestlust pidades kohati põlema ja ütleb välja, mida teise varjus elamine ja luhtunud lootused on talle maksma läinud, lööb aga alati selja sirgu ja täidab oma kohust. Üksindust on tal ometi keeruline varjata. Just üksindus ongi üks „Esimese naise“ kandvaid teemasid.
„Kui suur kergendus oli end alguses Urho varjus sisse seada! Kust ma oleksin pidanud aimama, kui üksildasena ma end seal aastate möödudes tundma hakkan, sellist asja ei oska inimene ette näha“ (lk 115). Teisal: „Ja enam ei mõista ma ka seda, miks nii paljud naised tahavad mõjuvõimsaid mehi, neid kõige enesekesksemaid. Seal on ju naisel ainult kaks võimalust: kas alla anda või võistelda. Mina ei ole tahtnud kumbagi teha, aga oma niši loomine on määranud mind üksindusse …“ (lk 130).
Üksindustunnet süvendasid UKK armuseiklused, mis jõudsid isegi ajakirjandusse. Riigi esimene naine endale seesuguseid vabadusi ei lubanud. Tärkava suhte oma aja kuulsaima südametemurdja Olavi Paavolaisega katkestas Sylvi enne riskipiirile jõudmist, naastes oma kohustusliku rolli juurde: „Mehe juurest tuleb alati naasta iseenda juurde“ (lk 172).
Tove Janssoni puhul aitas tema kunstnikuroll julgemalt iseenda juurde naasta ja/või endana püsida. Venho aitab lugejal neid valikuid mõista, aga laseb ka tunda Tovele heidetud kõõrdpilke, mida need esile kutsusid.
Venho romaanid räägivad küll Sylvi ja Tove elust, ent on loetavad ka ajastukirjeldusena, sissevaatena omaaegsesse poliitilisse ja kunstiellu. Venho iseloomustab mööda vilksatavaid tegelasi ja olukordi põgusalt vaid mõne pintslitõmbega, kuid neist joonistuvad äratuntavad ja üldinimlikud hetked.
Venho tuli kirjandusse luuletajana, tema esimene luulekogu ilmus 1998. aastal. Viisteist aastat hiljem (2003) ilmus tema esimene lastele kirjutatud raamat. Alles aastal 2011 jõudis ta esimese täiskasvanutele kirjutatud romaanini. Viljaka autorina on ta ühtviisi edukalt jätkanud kõigis žanrides. Mitmed kriitikud on rõhutanud tema kui luuletaja tundlikku keelt ja sisseelamisvõimet ka proosaloomingu puhul. Kai Aareleid, kelle keel on täpne, voogav ja kaunis nii omaenda loomingus kui ka tõlgetes, on Venho teoste eestindajana suurepärane valik. Nii et Venho raamatud tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude sõpradel kui ka neil, kes otsivad kirjandusest ennekõike keelenaudingut.
