James V. Wertsch on kultuuripsühholoog, St. Louisi Washingtoni ülikooli professor. Tema uurimisteema on kollektiivne mälu, tekstid ja identiteet, eriti Venemaal ja teistes endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riikides, samuti USAs. Alustanud 1975. aastal Chicago ülikoolis, on ta töötanud mitmetes ülikoolides nii USAs, Euroopas kui ka Venemaal (sh käinud Eestis). Ilmunud on tema uurimused “Vygotsky and the Social Formation of Mind” (1985), “Voices of the Mind: A Sociocultural Approach to Mediated Action” (1991), “Mind as Action” (1998), ja “Voices of Collective Remembering” (2002).
Konverentsi “Memory from Transdisciplinary Perspectives” korraldajaid üllatas elav rahvusvaheline huvi, mis sellele konverentsile osaks sai. Kuidas selgitate teie mälu kui uurimisteema populaarsust?
USAs räägitakse palju mälubuumist (memory boom) humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Eelkõige räägivad sellest ajaloolased, antropoloogid, kirjandusteadlased, aga mälu-uuringud (memory studies) on muidugi pikka aega olnud psühholoogia osa. Kuidas rakendada aga erinevaid perspektiive nii, et tulemuseks oleks laiahaardelisem, komplekssem käsitlus, midagi sellist, nagu tõotab tulla konverents “Memory from Transdisciplinary Perspectives”?
Jäiga ja sageli ka vägivaldse identiteedipoliitika elujõud, puudutagu see siis rahvuslikke, religioosseid või subrahvuslikke gruppe, on üllatanud mitmeid uurijaid, kes uskusid, et me (ameeriklased – E.V.) oleme sisenemas ajaloo lõppu. Võib öelda, et mäluga tegelemisest on akadeemilistes ringkondades saanud omamoodi kinnisidee.
Mida arvate distsiplinaarsete piiride hägustumisest, mida me praegustes mälu-uuringutes võime näha? Konverentside pealkirjades ja sisututvustustes jooksevad läbi sellised mõisted nagu “kultuuriline mälu”, “sotsiaalne mälu”, “trauma” jne, mis toovad kokku kõige erinevama taustaga teadlased. Milline võiks olla mälu-uuringute tulevik?
Eeskätt nooremate uurijate seas on märgata rahulolematust vanade distsiplinaarsete piiridega, mis seni uurimissuundi on eraldanud. See, kui paljude distsipliinide esindajad mälust räägivad, on tõepoolest silmatorkav. Aga kui nad omavahel kohtuvad, siis võib selguda, et mälu definitsioone on sama palju kui sellest kõnelejaid. Tartu konverents on üks sellistest kohtumisvõimalustest, suurepärane foorum aruteludeks, see sunnib rohkem tähelepanu pöörama nii erinevustele kui sarnasustele selliste üldkasutatavate mõistete nagu “mälu”, “kollektiivne mälu”, “narratiiv” kasutuses ja tähendustes.
Arvan, et mälu-uuringutes võiksid perspektiivikad olla sellised koostööprojektid ja konverentsid, kus erineva distsiplinaarse taustaga uurijate rühmad tulevad kokku selleks, et analüüsida näiteks II maailmasõja või Nõukogude Liidu lagunemise spetsiifilisi episoode.
Kuidas teist sai mälu-uurija?
Elu Ameerika teadlasena 1970ndate Nõukogude Liidus andis omamoodi baasi ja innustas uurima muutusi, mis leidsid aset kollektiivses mälus pärast NLi lagunemist. Selles mõttes pakkusid Eesti, Venemaa ja Ukraina omamoodi laboratooriume uurimaks muutusi mälupoliitikas, mis avaldusid õpikute redigeeritud versioonides, teisenenud pühades ja tähtpäevades jne. See sundis esitama põhimõttelisi küsimusi nagu mida tähendab olla rahvus, kuni selleni välja, mida tähendab olla inimene.
Mille poolest erineb mälu uurimine isiksuse- ja kultuuripsühholoogias? Kuidas suhestuvad omavahel individuaalne ja kollektiivne mälu?
Kollektiivsest mälust rääkides on varem liiga sageli ja liiga vabalt kasutatud eksitavaid metafoore, mis üle võetud indiviidipsühholoogiast. Üks praeguse psühholoogia olulisi ülesandeid on arendada välja spetsiifiline sõnavara, mis võimaldaks meil rääkida kollektiivsest mälust sama taseme mõistestikus, nagu viimase poolsajandi jooksul on välja kujundatud indiviidi mälu osas.
Teie uurimisteemaks on kollektiivne mälu kui vahendatud tegevus. Selgitage palun oma vaatepunkti ka Eesti lugejatele.
Minu arusaam kollektiivsest mäletamisest põhineb sellel, et kollektiivse mäletamise protsessi on kaasatud aktiivsed indiviidid, aga rõhutan ka vajadust märgata “kultuuri tööriistade”, näiteks narratiivide kaalukat mõju mäletamise protsessis. Me kõik oleme sotsialiseeritud narratiivseteks kooslusteks ja need narratiivid, mida iga päev maailma mõistmiseks rakendame, vahendavadki kollektiivset mälu. Põhimõtteliselt teevad need narratiivid osa mäletamisest meie eest ära. Eriti torkab see silma mingite konkreetsete ajaloosündmuste kohta käibivate narratiivide puhul, aga samuti kultuuri n-ö sügavamatel tasanditel, kust võib leida teatud üldisi narratiivse korrastuse skemaatilisi mustreid. Näiteks üks vene mustreid, mida ma olen uurinud, on “Välisvaenlase väljatõrjumise” (Expulsion of Foreign Enemies) narratiivne mudel, mida on kasutatud väga paljude minevikuepisoodide mõtestamiseks. Igal rahval on mingi kogum narratiivseid mustreid või mudeleid, mis teatud määral mäletavad selle rahva eest.
Muidugi pole idee mälu vahendatusest minu originaalne mõte. Olen mõjutatud paljudest teistest uurijatest, kelle hulgas on eriti tähtsal kohal vene ja eesti teadlased: Mihhail Bahtin, Lev Võgotski, Juri Lotman, Aleksander Luria ja Peeter Tulviste.
Rääkige, palun, täpsemalt nende meeste ideedest, mis on aidanud teil kollektiivse mälu mõistet kujundada?Näiteks Võgotski pälvib noorte eesti uurijate seas praegu üha enam tähelepanu, mitmed Lotmani ideed on eesti intellektuaalide seas tuntud.
Mul oli õnn alustada Võgotski tundmaõppimisega 1970ndate alguses Chicago ülikooli doktorantuuris. Seejärel olin aastatel 1975-1976 järeldoktorantuuris Moskvas Teaduste Akadeemia lingvistika instituudis ja Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogiateaduskonnas. Selle aasta jooksul külastasin tollaste mõjukate vene teadlaste nagu A. Leontjevi, A. Luria, V. Zintšenko jt loenguid ning kogesin, mida tähendab saada justkui teine doktorikraad. Tolle aasta õpingutel ja uurimistööl on minu karjääri seisukohalt palju suurem tähtsus kui USAs saadud psühholoogiaharidusel.
Nende vene teadlaste abiga olin võimeline sisenema Võgotski mõttemaailma palju sügavamalt kui ükskõik kus mujal. Küllap oli vene mõtlejate ideede mõju mulle kui ameerika psühholoogile ka seetõttu nii tugev, et meie kultuur ja ka psühholoogia on nii indiviidikesksed, et puuduvad mitmed olulised teemad, mida on tõstatanud Võgotski, Bahtin ja Lotman.
1980. aastal organiseerisin Chicagos esimese rahvusvahelise Võgotski ideedele pühendatud konverentsi, mille põhjal mõned aastad hiljem ilmus ka artiklikogumik “Kultuur, kommunikatsioon ja kognitsioon: Võgotski perspektiivid” (“Culture, Communication, and Cognition: Vygotskian Perspectives”). Kahjuks ei saanud mitmed tollases mõistes nõukogude teadlased poliitiliste olude tõttu sellel konverentsil osaleda, nende hulgas Peeter Tulviste. Igal juhul algatas too 1980. aasta konverents terve sündmuste laine omas ajas, Võgotski ideid hakati lisaks USA-le üha enam esile tõstma ka Lääne-Euroopas, Jaapanis, Ladina-Ameerikas ja mujalgi. 1985. aastal ilmus mu monograafia “Võgotski ja vaimu sotsiaalne formeerumine” (“Vygotsky and the Social Formation of Mind”). Nüüd toimub Võgotski uurimustest välja kasvanud ideedele pühendatud konverentse üle kogu maailma.
Lotmanini jõudsin peamiselt semiootika ja lingvistika ringkondade kaudu. Ma olin kohanud Lotmani nime ja tema kirjutisi varemgi, aga 1977. aastast, kui kohtusime esmakordselt Peeter Tulvistega, sai temast minu jaoks Lotmani mõistmise allikas, samuti tutvusin suurepärase väljaandega “Töid märgisüsteemide alalt” (“Труды пl
6; знаковым системам”). Samuti õppisin tundma Vjatšeslav Ivanovi, üht Lotmani kolleegi Tartu-Moskva koolkonnast. Ja kui mul oli lõpuks võimalik tulla enam-vähem vabalt Eestisse, siis kohtusin paaril korral ka Juri Lotmaniga isiklikult. Võin julgelt öelda, et meie arutelud on olnud üks kõrgpunkte mu erialases arengus.
Peter Burke on väitnud, et ajalugu on sotsiaalne mälu. Kuidas seondub teie kollektiivse mälu mõiste tema väitega? Teisisõnu: mil määral võime väita, et ajalugu ja kollektiivne mälu on üks ja sama asi?
Sõltuvalt sellest, kuidas neid defineeritakse, võivad ajalugu ja mälu olla üsna sarnased, aga ka üsna erinevad. Oma töödes olen ma rõhutanud nendevahelist erinevust, kuna näen ajaloos analüütilist ettevõtmist, mis üritab pakkuda objektiivset seletust mineviku kohta, samas kui kollektiivne mälu on oma olemuselt seotud identiteediga. Kokkuvõtlikult võib öelda, et ajaloo puhul võidakse loobuda eksisteerivast narratiivist uute andmete valguses, samas kui kollektiivse mälu puhul soovitakse loobuda pigem uutest tõenditest ja säilitada olemasolevat narratiivi. Muidugi on see vastandus jäme lihtsustus, aga võib siiski anda lugejale aimu sellest, milles minu jaoks seisneb põhimõtteline erinevus ajaloo ja kollektiivse mälu vahel. See pole mitte ainult analüütiline, vaid ka eetiline eristus.
Teie uurimistöö keskmes on olnud ajalugu ja kollektiivne mäletamine nõukogude ja postsotsialistlikul Venemaal, samuti teistes postsotsialistlikes riikides. Olete ühtlasi ühe artikli kaasautor, kus uuritakse kollektiivset mälu 1990ndate Eestis. Kuidas jõudsite Eesti temaatikani?
Eesti on laialt tuntud kui suurepärane näide, kui edukalt saab endine Nõukogude Liidu vabariik läbi teha transformatsiooni. Aga minu Eesti-huvi tegelik põhjus on muidugi tutvus Peeter Tulvistega, kellega kohtusime esmakordselt 1970ndatel Moskva Riiklikus Ülikoolis ja mitmel korral hiljemgi (Moskvasse oli kergem reisida kui Eestisse). Mõistsin kohe, et Peeter Tulviste on üks oma põlvkonna huvitavamaid sotsiaalteadlasi Nõukogude Liidus, aga tal olid ka avaramad kosmopoliitsed perspektiivid, nii professionaalsed kui poliitilised. Peeter Tulviste on olnud mu intellektuaalseks teejuhiks Eestis ja Venemaal. Leian, et ta on olnud paljude sündmuste esmaklassiline, usaldusväärne ja tasakaalukas kommentaator, kui asi on puudutanud Nõukogude Liitu, postsotsialistlikku Venemaad või Eestit. Oleme teinud koostööd mitmetes projektides, kus teemaks kollektiivne mälu, avaldanud koos mitmeid publikatsioone. Peeter Tulviste on neisse lisaks oma teoreetilisele vaistule toonud ka palju tõelisi valusaid kogemusi nõukogudeaegsest Eestist.
Kas kommenteeriksite veidi oma Tartu konverentsi plenaarettekande teemat? Räägite Molotovi-Ribbentropi pakti ametliku narratiivi revideerimisest postsotsialistlikul Venemaal.
Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll pakub suurepärase võimaluse kollektiivse mälu temaatika uurimiseks. Selle protokolli olemasolu eitasid Nõukogude poliitilised liidrid kuni 1989. aastani. Kui seda lõpuks tunnistati, arvasid paljud rahvad, eestlased nende hulgas, et see fakt on vene rahvusliku narratiivi jaoks nii suur šokk, et viimast tuleb ametlikult revideerida. Minu uurimuste põhjal ei ole seda juhtunud või kui on, siis ainult väga pealispindsel tasandil. See, kuidas Venemaa ametlikud, õpikutes ja mujal antud seletused on vastu pannud paljude poolt ennustatud muutustele, on olnud huvitav kogemus “sügava kollektiivse mälu” mõjujõu vaatlemisel.
Muidugi on selle juhtumi puhul mängus teadlikud poliitilised ja kultuurilised jõud, aga ma arvan, et seda arengut pole võimalik täielikult mõista, mõistmata neid pikaajalisi “narratiivseid tööriistu”, millel on olnud oluline osa vene tekstide traditsioonis ja mis opereerivad sageli teadvusele kättesaamatul tasandil. Narratiivsed vormid, mis on kaasatud sellesse sügavasse kollektiivsesse mällu, osalevadki venelaste narratiivse mäletamise protsessis.
Tooge mõni näide selle kohta, kuidas kujundavad tänases USAs kollektiivse mälu narratiivid legitimeerivate institutsioonide tegevust ja otsuseid rahvuslikkuse küsimuses?
Mõned Ameerika kultuuriajaloolased on hiljuti käibele lasknud väite, et meie rahvuslik narratiiv on olla “tõrges hegemoon”. Me tavatseme enda kohta rääkida lugu, mille kohaselt oleme sageli tõrksad maailma teiste piirkondade probleemidesse sekkuma, laskudes mõnikord isegi isolatsionismini. See on lugu, mis kasvab välja liberaalsetest demokraatlikest ideaalidest ja mis võib toimida moraalse majakana ka teiste jaoks. Sellise rahvusliku narratiivi ja kollektiivse mälu korral on aga oht, et selle pinnalt hakatakse teistele oma tahet universaalsete inimlike väärtuste nimel peale suruma. Just selle kahe teraga mõõga viimast poolt näevad paljud uuskonservatiivide kohatute Iraagi rünnakute õigustuste taga.
Üldisemalt võib öelda, et meie rahvuslik narratiiv – “tõrges hegemoon” – pimestab meid sageli ega võimalda mõista seda, kuidas teised näevad USAd agressiivse sõjalise võimuga riigina, mis on läbi kogu oma ajaloo üritanud teistele oma väärtusi peale suruda. Mitmetes hiljutistes Ameerika Ühendriikide ajalugudes on rõhutatud, et see narratiiv on olnud osa meie rahvuslikust mentaalsusest puritaanidest peale. Suur erinevus, mis valitseb USA enesetaju ja selle vahel, kuidas teised tänases maailmas ameeriklasi näevad, on ameeriklaste enda jaoks väga üllatav ja see erinevus tuleneb suuresti poolte radikaalselt erinevatest rahvuslikest narratiividest. Olles omaenda narratiivi lõksus, usume, et inimesed, kes USAd vihkavad, on eksitatud või teadmatuses.
Ameeriklaste enesekeskne rahvuslik narratiiv ja kollektiivne mälu pole muidugi midagi ainult meile eriomast. Ma arvan, et tegelikult on sama tendents kõigi “läbirääkimiste sulgurite” taga kogu maailmas. Mõelge selle peale, kuidas näiliselt ratsionaalsed, terased ja sõbralikud inimesed võivad olla väga üllatunud ja isegi solvunud, kui nad üritavad ületada lõhet palestiinlaste ja iisraellaste, indialaste ja pakistanlaste või venelaste ja eestlaste vahel. Sageli tuleneb lõhe, mida nad ületada püüavad, fundamentaalselt erinevatest ja suuresti mitteteadlikest süvitsi juurdunud kollektiivsetest mälestustest sellest, “mis tegelikult toimus”. Raskused rahvusvahelises teineteisemõistmises on tugevdanud minu usku kollektiivse mälu olulisusse ja vajadusse mõista, et see võib olla nii positiivse identiteedi allikas kui ka võimas destruktiivne relv.
