Muinaslugu muusikast

Mis on grupiseks Taani moodi? Tulevad kokku vabad rõõmsad inimesed ja seksivad omavahel. Aga grupiseks Bulgaaria moodi? Keegi on käinud Taanis, ostnud grupiseksi piltidega ajakirja ning kõik tuttavad uudistavad seda põnevusega. Kuid mis on grupiseks Vene moodi? Keegi käis Bulgaarias, nägi seal vilksamisi ajakirja ning pajatab nüüd sellest hämmeldunud tuttavatele. Just niisugune on meie filosoofiahuvilise olukord: prevaleerib jutustus sellest, mida me emakeeles kogeda ei saa. “Avatud Eesti raamatu” sarjas, mis on vaieldamatult meie filosoofiakirjanduse jäämurdja, avaldatakse enamasti XX sajandi filosoofiat. Filosoofia oma metafüüsilises suuruses on selleks ajaks paraku surnud, moodne mõttekunst on kommentaar kadunukesele – esindatud on nii harras leinaseisak kui ka räige laibamõnitamine.

Seega on meie kultuurisituatsiooniks filosoofia vallas simulaakrum – kommentaar eelneb originaalile. Jaspers, Rorty, Gadamer, Cioran, Kolakowski, Žižek, Baudrillard on mõned eesti keelde tõlgitud mõtlejad, kes on keskendunud varasema ümbermõtestamisele. Meie filosoofia on nagu end püüdlikult värviv eelteismeline – ei taheta olla lapsekingades, vaid sooritatakse vastsündinuna hüpe postmodernsuse ajatusse. Ajalugu peatub, kommentaarist saab alliktekst.

Pole põhjust arvata, et filosoofia tõlkimine suunduks tänapäevast tagasi juurte juurde, selleks pole vajadust. Üha uusi moodsaid ahvatlusi tuleb peale, klassikaga saame ennast kurssi viia sääraste trükiste nagu “50 klassikut. Filosoofid” abil. Samuti on naiivne loota, et moodsast filosoofiast innustunud huviline hakkab endasse ahmima hunnikute kaupa võõrkeelseid klassikalisi tekste. Ise õppisin seitse aastat suure isuga filosoofiat, aga uurimisteemast kõrvale jäävaid baastekste olen ikka lugenud laias laastus vaid niipalju kui neid eesti keeles on. Spetsialiseerumine paneb silmaklapid, kirugu Habermas seda palju tahab. Ma ei taha väita, nagu poleks Eestis ja mujal maailmas enam ühtegi kogu lääne filosoofia pärandit allikate kaudu tundvat universaali, aga nad on väljasurev tõug. Gadamer pidas küll üle saja aasta vastu, aga maha suri temagi. Igatahes tunnistas mu doktorikraadiga filosoofist sõber, et temagi teadmised filosoofiast laiemalt põhinevad ennekõike loengutel, mis on ju jällegi “50 klassikut” kraadi võrra vängemas vormis.  Aga mis me siis enne spetsialiseerumist tegime, miks ei lugenud kõiki baastekste originaalis? Jõime ühikas õlut muidugi.

Nii Nietzschelt kui Derridalt on tõlgitud just selline teos, mis kommenteerib nende varasemaid, eesti keeles kättesaamatuid raamatuid. Kultuurkapitali rahaeraldusest oli näha, et tõlkimisele tuleb veel üks köide hilist Heideggeri, “Olemisest ja ajast” võite aga und näha. Tõlgitakse Rortyt enne William Jamesi, Žižekit enne Lacani. See kehtib nii mõttevoolude kui ka üksikute autorite lõikes.

Tekkinud olukorras võib muidugi süüdistada kurja saatust – virelesime aastakümneid marksismi diktaadi all. Ega’s me  saa nüüd sada aastat ainult klassikat vahendada – pealegi puudub traditsioon, inimesed ja raha “Puhta mõistuse kriitika”-taoliste kolosside tõlkimiseks. Vaja on ajaga kaasas käia: kui meie verisulis pangandus jättis vahele tšekkidega arveldamise ja suundus kohe Internetti, siis filosoofial tuleb vahele jätta kogu metafüüsika. Meenub Hasso Krulli termin “katkestuse kultuur” – kui miski murdub, siis jääb midagi maha. Rein Ruutsoo on ühes artiklis väitnud, et eestikeelse filosoofiakirjanduse vähesus okupatsiooniajal polnud paratamatus, vaid siinsete asjameeste pugejalikkuse tulemus (nt Leedus avaldati rohkem). See aga on juba teine teema.

Kuid avaramalt mõeldes – kas intellektuaalide hoiakutes on üldse täielikku pööret toimunud? Ka Marxi teooria, mis siin 50 aastat monopoli nautis, on ju varasema filosoofia grandioosne kommentaar. Oli ju argumendiks filosoofia klassikute tõlkimise vastu säärase tegevuse mõttetus: milleks originaali peale aega raisata, kui Marx on juba kõigi kohta eksimatu tõe välja öelnud? Ajastu on pööranud teise näo, materialistlik monism on asendunud pluralismiga, kuid kaude kommenteerimine on jäänud. Ehk ulatub kiibitsev põhihoiak meie filosoofiakultuurist väljapoolegi. Kas olete näiteks tähele pannud, et erudeeritud inimesed kommenteerivad sageli ajaleheveergudel nördinult… Interneti-kommentaaride rumalust! On see vast sõnavaht, on see vast tekstimasin, millest moodsad prantsuse filosoofid unistaksid!

Eelnev jutt ei taotle millegi muutmist. Loomulikult tõlgitakse vabal kirjastusturul seda, mis tõlkijaid huvitab (dotatsioonide varal võrsuva filosoofiakirjanduse puhul mängib põhirolli just see, mitte tulevane läbimüük). See, et intellektuaale huvitab tõlgitsus, mitte allikas, pole hukkamõistev kohtuotsus, vaid kommentaar – nagu kõik muugi. Õigluse huvides lõpetaksin paari õiendusega. Võimsa erandi kirjeldatud tendentsi suhtes moodustab analüütilise keelefilosoofia tõlkimine. Siin on edasi liigutud vanamoodi, vahendades ennekõike baastekste (3 Wittgensteini, Russell, Dummett, Kripke, Quine, artiklitest rääkimata). Võib-olla on analüütiline filosoofia ise piisavalt noor, et rahuldada eestlaste modernsusjanu. Pigem tuleb selles näha aga Madis Kõivu võimsa algatuse vilju. Viimaks tänaksin kõiki tõlkijaid, tänu kellele saame eesti keeles lugeda näpuotsaga Platonit, Aristotelest, Senecat, Descartes’i, Rousseau’d, Kanti, Fichtet. Tänu teile saan ma pidada sissejuhatavatel filosoofiakursustel seminare. Tühjuses hõljuv kommentaar võib olla väga postmodernistlik, kuid jäägu see siiski õpilaste enda valida, kas harrastada grupiseksi Taani või Vene moodi.

Pariis 1750. aasta mai lõpus. Lihtrahvas on ärevil, sest kõikjal levivad kulutulena jutud, et politsei haarangute käigus röövitakse lapsi, et saata nad asumaadele või sõjaväkke kuningat teenima. Sosistatakse koguni, et jäljetult kadunud laste süütu verega ravitakse leeprahaiget printsi. Rahva seas valitsev hirm ja umbusk on seda suurem, et röövretki viivat läbi erariietes nuhid, kes luusivad vihatud politseiülema Berryer’ käsualustena mööda Pariisi kvartaleid ringi. Viha korravalvejõudude vastu paisub peagi nõnda suureks, et vägivalla lahtipääsemiseks piisab paljast juhusest… Kui mäss viimaks 22. mail vallandub, kogub see kiiresti jõudu ja haarab peagi stiihilise vägivallakeerisena endasse tuhandeid inimesi. Ettevalmistamata politsei, kellele mitmel pool linnas puhkenud ülestõusude mahasurumine käib esmalt üle jõu, suudab olukorra peremeheks saada alles siis, kui Pariisi lihtrahva kättemaksuiha on nõudnud juba mitmeid ohvreid.

See nn lasteröövide afäär, millest hakkab hargnema prantsuse ajaloolaste Arlette Farge’i ja Jacques Reveli uurimus, on seda siiani katva saladuseloori tõttu nõnda kummaline ja seletamatu, et on leidnud mitmel korral käsitlemist varemgi. Kuulus ajaloolane Jules Michelet on seda äkki tormina lahvatanud ning mõne päeva pärast raugenud ülestõusu pidanud koguni Prantsuse revolutsiooni ettekuulutajaks. Tema sõnul polnud ka revolutsiooni kõige süngematel päevadel rahva süda nõnda liigutatud. Ka hilisematele ajaloolastele on 1750. aasta rahutused mõjunud seda köitvamalt, et siin põrkavat kokku justkui kaks maailma: linnarahva omahalduse sügavate juurtega tavad vastanduvad keskvõimu nuhkivas kohalolekus väljenduvale uut laadi korravalvele. Viimane tükib mõõtmise, ülelugemise ja korraldamise sajandil üha enam sinna, kus pariislased arvasid end ise hakkama saavat. Mõnede ajaloolaste arvates on 1750. aasta Pariisi sündmustel märgiline tähendus ka seetõttu, et mässu ajal räägitu ja tehtu laseb meil üha selgemini aimata juba mõnda aega tagasi alanud rahva poolehoiu vähenemist oma kuninga vastu ning selle pikaldast asendumist kaastunde, põlguse ja koguni vihaga. Igal juhul pidi see tunne vähemalt pärast ülestõusu olema vastastikune, sest soovimata kokku puutuda “halvasti käitunud” pariislastega, lasi kuningas Louis XV pärast hirmuäratavaid maipäevi rajada otsetee oma Versailles’ ja Compiègne’i residentsi vahele. Viimast hakatigi rahvasuus kutsuma Mässu teeks. 

Ehkki “lasteröövi afääri” kohta siin-seal avaldatu kokkuvõtmine põneva, lausa detektiivromaaniga sarnaneva raamatu kujul on kindlasti juba ise hindamisväärne ettevõtmine, millest võivad rõõmu tunda kõik lugejad, kellele see episood oli siiani tundmatu (ja seda võib vist julgesti öelda enamiku eesti lugejate kohta), tahaks ehk XVIII sajandi Prantsusmaa ajalugu üksikasjalikumalt tundvad lugejad ometi küsida, kas Farge’il ja Revelil on selle sündmuse kohta lisada ka midagi uut. Seda enam, et “Mässu loogika” autorid on oma uurimuses tuginenud suuremas osas just nendele allikatele, mida on kasutatud varemgi: kaasaegsete kroonikakirjutajate kuuldustel põhinevad kirjeldused, politsei ettekanded, mässule järgnenud uurimise käigus läbi viidud ülekuulamiste protokollid jne. Ega nimekad prantsuse ajaloolased pole varem artikli kitsastesse raamidesse mahtunud jutustust täispikaks raamatuks paisutanud ometi fantaasia ja kirjandusliku ümberütlemise hinnaga?! Ootuspäraselt võib “Mässu loogika” avanud lugeja peagi veenduda, et see pole sugugi nii. Ehk veidi ootamatultki möönavad raamatu autorid juba alguses ise, et neil polegi kavas teha katset maisündmustest jutustada. Enamgi veel, 1750. aasta ülestõus on nende arvates lausa “jutustamatu” ning püüd sellele allikate abil algus ja lõpp anda olevat “läbinisti eksitav”. Arhiivides talletatud lünklike ja sageli teineteisest mööda rääkivate jutustuste mingiks üheks kõigi poolt silmas peetud looks põimimisele eelistavad nad hoopis erinevatest suundadest heidetud pilkude mitmekesisust. Teisisõnu kõrvutavad nad selleks, et teha maipäevadel Pariisis toimunu vähegi aimatavaks, omavahel  politsei kantseliidis kirjutatud ettekandeid, lihtrahva hulgast pärinevate tunnistajate ütlusi, kirjutuslaua tagant  sündmustele ülevalt alla vaatavate kroonikute märkmeid ja muid jutustusi, mille sisu sõltub jutustaja päritolust ja vaatenurgast. Lihtrahva “keelepeksu” seaduspärasid ja mõju uurinud Arlette Farge’i1 ja Jacques Reveli uurimuse teeb aga põnevaks see, et enesekindla katse asemel kuulujuttude uduloorist “sündmuse eneseni” läbi tungida püüavad nad selles sündmusest endast raskesti eristatavas kõmukajas kuuldavaks teha kokkusobimatuid, kuid siiski üksteist täiendavaid hääli. 

“Mässu loogika” võlgnebki oma köitvuse peamiselt autorite valmisolekule vahetada pidevalt perspektiivi. Uurimise mõõtkava muutmise ja arhiivides “lühinägelikult” loetu paigutamise abil sajanditest pikemate sündmusjadade mõtteseosesse üritavad autorid seletada ühelt poolt 1750. aasta mässu eripära ja teiselt poolt selle sarnasust varem Pariisis aset leidnud, peamiselt toiduainete nappusest ajendatud rahutustega. Oma vaatenurka sel viisil laiendades ei taotle Farge ja Revel aga kaugeltki 1750. aastal toimunud ülestõusu taandamist lihtsalt üheks mässuks teiste seas. Nad ei püüa “tagantjärele ennustada” nagu Michelet, kes pidas maisündmusi Suure Prantsuse revolutsiooni “peaprooviks”, ega neid ära seletada mingite vääramatute ajalooliste allhoovuste  abil. Pigem on raamatu autorid endale eesmärgiks seadnud rahutustega ühel või teisel viisil kokku puutunud inimeste strateegia ja sündmuste näitelavaks olnud Pariisi linnaruumi kirjeldamise. Nimelt tundub esmapilgul mõistmatu ja ettearvamatuna mõjuv sündmuste käik märksa arusaadavamana, kui seda vaadelda osavõtjate vastuolulistest huvidest tingitud jõujoonte taustal. Nõnda ei käsitle ”Mässu loogika” autorid ülestõusust osa võtnud rahvast mingi vormitu ja ühetaolise hulgana, kelle tegutsemisajendeid ja käitumist iseloomustaks läbimõtlematus ja korrapäratus. Erinevalt Gustav Le Bonist, kes oma “Hulkade psühholoogias” omistab rahvahulkadele “naiselikult” muutliku meele ja ettearvamatu käitumise, näevad Farge ja Revel 1750. aastal Pariisis mässanud lihtrahva tegutsemises isegi mitut (sageli vastuolulist) “loogikat”. Ehkki see kogu “Mässu loogika” teemaarendust juhtiv mõte jääb küll raamatu pealkirja (“Logiques de la foule” – pr k “rahvahulga mitut sorti loogika”) otsetõlkest loobumise tõttu mõnevõrra varju, ilmneb see üha enam lugemise käigus.  

Kõige lihtsam on veenduda Farge’i ja Reveli sündmustele lähenemise viisi seletusjõus, kui lugeda rahutuste ühe keskse episoodi kirjeldust (rahvahulk ajab taga inspektor Labbéd). Esiteks ei ole autorite arvates sugugi juhuslik, et omakohtu ohvriks langes just see politseinuhk. Juhuslik polnud ka tagaaetava valitud põgenemistee. Isegi tema liikumise iseärasused osutuvad mingi määral etteaimatavaks sõltuvalt sellest, milliste inimestega ta vastamisi sattus ja mis olid viimaste huvid selles olukorras. Kuigi sündmuste käigus mängis suurt rolli ka juhus, ei teinud see ometi autorite arvates kättemaksu ihkava rahvahulga käitumist täiesti ettearvamatuks. Korralageduse ja sõgeda viha asemel näevad nad pariislaste reaktsioonis politsei tegevusele pigem uudsel viisil tegutsenud korrakaitsjate liigsest ja valimatust sekkumisest tingitud vastulööki. Nuhkimise uudsus oli seda suurem, et varem polnud “pööbli” seas leviva “keelepeksu” vastu huvi tuntud. Lihtrahva poolt kõneldava pealtkuulamine oli justkui märk rahva ja kuningavõimu vahekorra teisenemisest, mis ei saanud toimuda ilma mõlema poole kannatuse proovilepanekuta. Ka viimaks järgnenud vastulöök ei olnud suunatud mitte valimatult kõigi võimukandjate, vaid just erariietes nuhkide vastu, kes töötasid juba sajandeid korra jär
ele valvanud komissaride kõrvale hiljuti seatud politseijuhi heaks ja kelle karmi käega polnud linlased veel harjunud.

Mässu loogika” pole niisiis mitte ainult nende dramaatiliste sündmuste, mis raputasid Pariisi 1750. aasta 22. ja 23. mail, kirjeldus. Tavapärasest aja ja tegevuskoha ühtsuse nõuet järgivast jutustusest kasvab välja mitmekülgne, lausa sajandite taha pilku heitev uurimus linnaühiskonnast, lihtrahva kõnelemis- ja käitumisvormidest, erinevatest võimumehhanismidest, jne. Alles seejärel, kui autorid on sõna andnud peaaegu kõigile lasteröövide ja sellele järgnenud ülestõusuga otseselt või kaudselt seotud inimestele (röövitud lastest kuni kuninga eneseni välja), hakkab lugeja juhtunu mitmekihilisust ja “jutustamatust” aduma. Selle aja peale on ta aga juba palju muudki teada saanud.

1 Vt. Farge, A., Dire et mal dire. L´opinion publique au XVIIIe siècle. Éditions du Seuil, 1992.  

Jalgpall on ühiskonna lakmuspaber.

Olgu algatuseks kohe öeldud, et jalgpalli pole ma kunagi viljelenud ning asjatundjaks ei pea end samuti. Erinevalt oma paralleelklassi poisist, kes pidas end Veerenni tänava parimaks väravavahiks, ja kursusekaaslasest ja sõbrast, kelle kunagise korteri seina ehtis Nottingham Foresti lipp.

Olen elanud sedavõrd vanaks, et mäletan isegi 1970. aasta maailmameistrivõistlusi ja Pelet, kes kolmandat korda maailmameistriks tuli. Aga esimest korda jõudsin staadionile 27. VI 1983, kui Tallinna KSMK Komsomoli-nimelisel staadionil N Liidu II liiga V tsoonis kellegagi mõõtu võttis. Palju sott jäi, seda ma ei mäleta. Aga ma mäletan oma kaaslasi, samal hommikul Keila arestikambrist vabanenud kahte ülikoolikaaslast. Üks neist on praegu ühe spordiajakirja toimetaja, teine rahvast hullutava menusarja ja suvetuuride stsenarist. Mäletan ka seda, et meist rida allpool joodi viina ja kõrval haukas seltskond õlle kõrvale voblat. Olid ajad. Niipalju siis isiklikku.

Palli löödi Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias juba keskajal, väidab Indrek Schwede “Jalgpallipiibel”. Eks verevalamist tuli Inglismaa kitsastel tänavatel ette juba siis, miks muidu keelanuks Elizabeth I 1572. aastal pallivõluritel Londoni kesklinnas oma meisterlikkuse demonstreerimise. Kuidas mängiti, milline oli mänguvahend ja spordiriietus, sellest pole palju teada. Siiski: Elizabeth I isa Henry VIII rõivaloendis on tuvastatud ka paar jalgpallisaapaid, mis küll tänapäeva putsadega eriti sarnased ei ole… Aga ikkagi: kirikuvara riigistaja ja kahe Thomase – More’i ja Cromwelli hukkajal on ka jalgpalli seisukohalt tähenduslik roll.

Hea meelega libiseksin siit pea pool tuhat aastat edasi ja jõuaksin Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaega. Juba enne seda, aastal 1990, ütles mulle professor Sulev Vahtre, et Eesti ei saa enne vabaks, kui poisid ei hakka jalgpalli mängima. Tol ajal tundus see mulle õpetatud mehe veiderdamisena. Kalev tuli ju aasta hiljem N Liidu meistriks, jalgpall tundus kodukamaral prolede ja venelaste mäng, kus üksteisele kossi löödi ja ropult sõimati. Või saadi põhjanaabritelt  mälestusväärsel 26. X 1994 0:7 lakki. Siiamaani vaidleme Mart Laariga selle üle, kas peaminister vaatas mängu lõpuni või lahkus häbelikult pärast esimese poolaja lõppu. Seega võib mõnes mõttes professorile vastu vaielda: Eesti sai siiski enne vabaks, kui poisid hakkasid korralikult jalgpalli mängima. Kuid mööngem, professori võrdlus jalgpalliga on ilus: läheb paremaks jalgpall, läheb paremaks ka Eesti riik. Muidugi, väikesi tagasilööke tuleb ikka ette. Jalgpallis peegeldub see suureskoorilistes kaotustes, poliitikas näiteks Mart Siimanni “mittemidagitegemisevalitsuses”.

Parem jalgpall, parem Eesti

Eelmisel aastal võeti meid Euroopa Liitu ja NATOsse. Millised oleksid samaväärsed tähtsündmused jalgpallis? Vastan: Kadrioru staadionil ära jäänud mäng Šotimaaga, kaotus Hollandile ja võidud Venemaa ja Läti üle. Esmapilgul võib see valik tunduda veider, aga mõneti oli see murdepunkt, kus tänu skandaalile  hakkas Eestis tähelepanu spordialade kuningale koonduma. Me käitusime tookord jalgpalliriigina, olgu see tõdemus Pohlakut & Co-d  naeruvääristanud Valeri Maksimovile nii valus kui tahes.

Mainisin juba eespool, et jalgpall on täpselt samamoodi arenenud nagu Eesti riik. Näen seda oma sõprade-tuttavate marakrattide pealt, kelle vanemad seisavad võsukese  kooliminemise ajal tõsise dilemma ees: millisesse treeningugruppi poiss panna? Pange tähele, ei arutleta mitte selle üle, millist spordiala valida, vaid kelle käe all vutitreeninguid alustada. Valida on kümmekonna grupi vahel, üks ägedam kui teine. Ei saa selleski loos mööda võrdlustest. Poksiguru Kalev Kallo unistab ilmselt samuti, et nööride vahele tuleks vähemasti üks eestlanegi. Võib tuua Venemaalt Eesti lipu alla võistlema nahkkindamehi, aga kokkuvõttes lollitab ta ikkagi iseennast (ja mitte täie aruga naaberriigi juuniore). Libedal jääl kurseeriv Priit Vilba tahaks oma praeguse lemmikala viia põhjanaabrite tasemele, kuid selleks tuleks endisel Tallinna linnapeal ja korvpalliliidu presidendil esmalt enda eetiline sihik paika panna. Ja  jõuamegi Aivar Pohlaku juurde, keda jumaldatakse ja vihatakse. Arvan, et asja eest. Mis siin pattu salata, olen Aivarit pidanud 2001. aasta inimeseks, kes püstitas omale Lilleküla staadioni näol ausamba juba eluajal. Praegu ma enam nii päris  arva, kuigi jalgpalliguru teeneid on raske üle hinnata. “Kui minu peal istub jalgpall, siis Soonik istub korvpalli peal,” leidis Pohlak 2002. aastal mulle antud intervjuus. Jätame Sooniku palle pumpama, kuid Pohlakul on oht kujuneda jalgpalli-Savisaareks, keda ümbritsevad madala enesehinnanguga, vaimselt laisad ja vähenõudlikud jüngrid. Ja ennäe imet! Kaks suurmeest ulatasidki sel sügisel teineteisele käe, hoolimata kolme-nelja aasta tagusest sopaloopimisest. Ajaloolise Eesti-Läti mängu ajal istusid nad kõrvuti nagu kunagisele vutiliidu presidendile ja praegusele asepresidendile kohane. Üks majanduslikke hetkehuve arvestades, teine kohalikke valimisi silmas pidades. Aegade side? Jalgpall on paraku konservatiivne võistkonnamäng, kus traditsioonid on oi kui olulised! Ei saa, Aivar, olla ühel päeval Evertoni, teisel päeval Liverpooli poolt; õhtul magama minnes Manchester Unitedi, aga ärgates Manchester City pöidlahoidja. Kahtlustan, et kui Pohlak oleks poisike ja elaks Inglismaal, saaks ta oma traditsioone järgivalt isalt vitsa…

“Selleks, et paigal püsida, tuleb joosta,” on öelnud Imedemaa Alice. Võib-olla ma eksin, aga olulisem muutus kui meie pisikesed edusammud jalgpallimurul on toimunud meie arusaamades. Ei ole enam popp ja noortepärane näidata üles jalgpalli suhtes ignorantsust (kuigi, kui vaadata naistevahetusi ja -kandmisi, siis loll olla on jätkuvalt moes). Mul on üks hea kolleeg, tähtis ülemus, kes aastaid varjas oma tõsist jalgpallihuvi. Ma ei tea, kas sellepärast, et see ei ole daamile kohane, või seetõttu, et ühiskonnas oli põletavamaid probleeme. Nüüd ta seda enam ei varja. Aga ta on endiselt ettevaatlik, eriti kui ajakirjandusest kostub maitselagedat pateetikat à la jalgpallipühamu (Lilleküla staadion), maailma kuulsaim eestlane (Mart Poom) ja jalgpalligeenius (Aivar Pohlak). Tunnistage ausalt, et kui jalgpalli mõõdupuuks oleks jalanumber, oleks me praegu kuskil 41-42 vahel. Meeste kingi arvestades. Kui ma kunagi küsisin Mart Poomi käest, et kuidas ta lohutaks meie puudustkannatavaid pensionäre David Beckhami 2,5-miljonilise nädalapalga taustal. “Pensionärid saavad minna rahulikult poodi piima-leiba ostma, aga Beckham ei saa. Õigemini saab, aga koos fotograafidega,” kõlas Mardi vastus.  Meil õnneks (kahjuks?) asi veel nii hull ei ole, pealegi on Beckhami tüüpi megastaare käputäis. Kuid pinnas fännamiseks on olemas! Portugallast Cristiano Ronaldot fännas kevadel sadakond poolalasti teismelist, kõhud paljad ja roosad T-särgid üll. Üks eriti kohtlase olekuga piiga hakkas kolme päeva vältel iga kord Ronaldot nähes lörinal nutma. Ja mida tegi Ronaldo? Kui meeskond läks lahkudes lennujaamas passikontrolli, tuli Ronaldo tagasi ja andis maatüdrukule musi.

Ma arvan, et sellest tüdrukust võib asja saada.  

Akadeemia uue tulemise esimene number ilmus aprillis 1989, toimetus asus tööle sügisel 1988, eeltööd algasid veelgi varem. See kõik oli veel Vene aeg, mil sõjaeelse ajakirja taastamine ei tulnud kõne alla. Luba uuegi ajakirja avamiseks – mis juba iseenesest oli enneolematu asi! – tuli taotleda Moskvast. Kõik sellised otsused käisid Eesti NSV oludes läbi EKP Keskkomitee, nii pidid ka ajakirja asutajad Ain Kaalep ja Hando Runnel käima Vaino Väljase juures palvekäigul, kes avaldas siis oma mõju oma seltsimeestele Moskvas. See oli praegusega võrreldes hoopis teistmoodi aeg. Nii näiteks on hea meeles pidada, et esimestel aastatel läbis ka Akadeemia iga number tsensuuri.

Niisiis on paratamatu, et alustada tuli number ühest, sest vormiliselt oli tegu uue väljaandega, Eesti Kirjanike Liidu kuukirjaga. Ajakirja loojatel olid muidugi silme ees toosama sõjaeelne, demokraatlikku maailmavaadet kandnud Akadeemia. Sõja eel andis Akadeemiat välja alul Eesti Üliõpilasseltside Liit, hiljem Eesti Üliõpilasseltside Vilistlaskogude liit. Tolle Akadeemia seos Tartu ülikooliga oli paratamatu – rahvusülikool siis peaaegu võrdus emakeelse kõrgkultuuriga. Ning määrani, mil see tänapäevalgi nõnda on, on ka praegune Akadeemia TÜga seesmiselt seotud.  Aga numeratsiooni muutmist ühe järsu “kalendrireformiga” võiks vähemasti kaaluda küll.

Oluline osa teie tänasest toimetusest oli ka Akadeemia taassünni juures. Kas üleminekuaeg on tuntavalt muutnud ka Akadeemia toimetamisprintsiipe? Kõik muu Eestis on 15 aastaga ju tundmatuseni muutunud? Toimetamise tehniline külg on muutunud täiesti. Alustasime ikkagi tinalao ja poognatega, mida parandati käsitsi. Tsensuur, mis 1980. aastate lõpu Akadeemia puhul oli küll veel vaid formaalne, kadus koos Vene ajaga. Kokkuvõtted ja sisukorrad ilmusid siis ka vene keeles. Tohutult on edasi läinud paberi- ja trükikvaliteet.

Aga ka artiklite sisulises valikus on toimunud muudatusi, näiteks on kadunud vajadus taastrükkide järele, sest varem trükitud kultuuripärand on tervikuna avalik. Samas pole me toimetuses teinud hinnaalandust käsikirjade toimetamise ja viimistlemise juures. Iga käsikiri, mis numbrisse sisse läheb, toimetatakse sisuliselt, keeleliselt, autor saab mõistagi veerud ülevaatamiseks ja paranduste tegemiseks. Põhimõte on, et autor peaks täpselt teadma iga viimast kui sõna, mis tema nime all Akadeemias ilmub. Toimetamistöö sisulisse poolde on lisandunud mitmeid asju, mida alul polnud, näiteks tööde eelretsenseerimise võimalus.

Märt Väljataga on meenutanud seda nälga, millega neelati Avatud Eesti Fondi raamatusarja esimesi tõlkeid. Mäletan sellesarnast tunnet ka Akadeemiates avaldatud esimeste moodsa kirjandusteaduse tüvitekstide jms suhtes. Alustanud Akadeemias tundus olevat lausa sellist programmilist tühikutäidet erinevates valdkondades?

Pole ime, sest aeg Vene aja lõpul oligi täis tühikuid, nende täitmisele tuli ühiskondlike olude vabanedes ju kohe asuda. Suurim murrang, mis just 1990. aastate algul Akadeemia sisus aset leidis, on küllap just taastrükkide osakaalu järsk vähenemine ning nende lakkamine sootuks. Alul oli mõttekas tutvustada eesti kultuuris kunagi juba trükitud tekste, mis olid olulised ja võib-olla igavikulisedki, kuid nõukogude ajal kättesaamatud. Ega erifondid polnud ju veel lahti ega nende sisu tuttav. Alul oli isegi Akadeemia aasta koondsisukorras algupärandite ja tõlgete kõrval eraldi jaotis “Taastrükid”.

Järeltrükkide asemel hakkasime järjest suuremat rõhku panema huvipakkuvate arhiivimaterjalide avaldamisele, mille hulka kuulub ka praegu järjejutuna jooksev “Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid aastaist 1938 – 1940”. Siiski oleme püüdnud anda ka olulisi tüvitekste mitmetest valdkondadest, alates maailmamainega tekstide tõlgetest, mis seletavad maailma meie ümber (kaasaegseist nt Hawkingi “Aja lühilugu”, 1992/1993; Ridley “Genoom”, 2002; klassikast Macchiavelli, 1993, Max Weber, 1993/1994, Diderot, 2003 jt), ning lõpetades tekstidega meie kaasmaalastelt (Hennoste “Sissejuhatus suulisesse eesti keelde”, 2000/2001), kui siin juhuslikes näidetes piirduda üksnes pikemate, läbi mitme numbri ilmunud nn järjelugudega.

Nagu kogu eesti teaduses, on küllap ka Akadeemia toimetajate professionaalsuses, huvides ja silmaringis viimase 15 aastaga toimunud  murrang. Kuidas vaatate seda silmas pidades tagasi Akadeemia esimestele numbritele? On ka sellist, mis tagantjärele mööduvate moodide mõjune tundub jms?

Hiljuti vestlesin Ain Kaalepiga, kes ütles, et aeg-ajalt võtab ta tagantjärele kätte uuemaid ja vanemaid numbreid ning ta tähelepanu köidavad mitmed artiklid või terve numbri seesmise ülesehituse kokkukõla – mitmed asjad, mida ise töö sees olles pole tihti aega märgata. Ja õnneks hoopis vähem tundub ebaõnnestunud artikleid. Aga eks neid ole nii ammustes kui ka päris hiljutistes numbrites. Üldiselt võib siiski ütelda, et Akadeemia printsiip olla “Ajast sõltumatu ajakiri” on ennast õigustanud ja ka vastu pidanud. See põhimõte tähendab, et tekstid, mida avaldame, peavad pakkuma huvi ka millal tahes hiljem lugedes. Akadeemia puhul on tegu teatud mõttes tekstihoidlaga: meil avaldatud tekstid astuvad eesti kultuuriruumi ja jäävad siin kestma. Kui tuleb vajadus, saab nende poole pöörduda. Muide, õige mitmed tekstid, mis meil ilmunud, on kirjastused edaspidi  välja andnud omaette raamatute ja kordustrükkidena. See on muidugi ainult hea. Akadeemia-poolne tingimus on üldjuhul üksnes korrektne viide, et “varem ilmunud Akadeemia nr see-ja-see”. Ja mõne kahetsusväärse erandiga on sellest üldiselt ka kinni peetud.

Omaaegse programmilisusega võrreldes tundub tänane Akadeemia kohati kaootilinegi. Kuivõrd on Akadeemia eesti teaduselu peegel ja kuivõrd kujundab seda toimetuse joon?

Iga Akadeemia number on kokku pandud nelja eri osakonna materjalist: universalia, humaniora, socialia ja naturalia. Kuivõrd iga valdkond on juba ise avar ja igas numbris saab igaüks neist vaid piiratud arvu lehekülgi, aga tutvustamist vajaks “areng kõigil teadusaladel”, siis tulebki üldpilt sageli kirju. Nagu maailm meie ümber ongi. Oleme sellesse maailma mitmesusse püüdnud luua igas numbris teatud sisemise loogika, saavutada lugude järjestusega teatud kompositsiooni. Kuid eriti ilmne korrastatus ilmneb Akadeemia nn erinumbrites. Usutavasti tuleb toimetuse joon just piki neid kõige selgemini esile. Seesugustest erivihkudest ilmus viimati füüsika aasta puhul relatiivsusteooria eri (nr 7, 2005), olid numbrid rahast ja ajast, Euroopast ja Tartu ülikoolist. Jaanuaris 2006 tuleb Austria eri. Samas on meie lugejate hulgas nende numbrite vastaseid – ja eks neilgi ole õigus. Teatud mõttes võiks Akadeemia tugevus ollagi just selles, et moodustatav “juhumosaiik” annab tegelikult kokku tervikpildi. Või on vähemasti maailma terviktunnetuse tekkimisel abimeheks.

Kuivõrd vastab teadusvaldkondade proportsioon Akadeemias meie teaduselu proportsioonidele? Millised on need valdkonnad, mille tänapäevasel tasemel täitmisega ei ole toimetusel probleeme, ja milliste tekstide leidmisega tuleb kurja vaeva näha?

Ise laekuma kipub materjal eeskätt nendes valdkondades, kus meil on sisse kõnnitud oma rada. S.t ühelt poolt on autoreid, kes meile on aeg-ajalt oma erialalt kaastööd saatnud ja avaldamist leidnud (nt Toivo Meikari artiklid metsandusest või geograaf Ott Kursi kirjutised mitmel alal), või lihtsalt teemad, mis on just Akadeemia kaudu saanud eesti lugejale tuttava(ma)ks (nt analüütiline filosoofia oma peensustes). Üldise reeglina võib väita – ja see pole mingi üllatus –, et mida humanitaarsem on eriala, seda ohtramini kaastööd ise laekub, kuivõrd üldarusaadav eneseväljendus on nendel aladel kergemini käes ning ka esseistina on just humanitaaridel lihtsamad väljavaated. Samas on olemas päris palju häid kirju
tajaid ka muudelt aladelt, aga neid tuleb sagedamini tagant utsitada.

Mis määrab tõlgete ja originaaluurimuste vahekorra ajakirjas? Vahel on kuulda olnud kurtmist, et Akadeemia tuleb liigselt vastu kohalike autorite ja tihti publitseerimisvajaduses n-ö kraaditaotlejate soovidele, kuna varem on rohkem olnud kvaliteetseid ja hästi kommenteeritud tõlkeid?

Originaali eelistamisel tõlgetele on toimetuses ainult üks kirjutamata reegel. Numbri avalooks oleme alati püüdnud panna originaalkäsitluse. On muidugi ka erandeid, ja käesolev, ümmargune 200. number on just üks niisugune erand. Aga kraaditaotlejate survet on mõnevõrra tunda küll. Ilmselt napib Eestis siiski publitseerimisruumi. Samas on see ka üks Akadeemia ülesanne, anda teadlas- ja mõtlejaskonnale ning selle järelkasvule võimalus end emakeeles väljendada. On ju väga hästi kirjutavaid autoreid, kes saavad piisavalt avaldamisruumi teaduslikes eriala-ajakirjades, aga meil kirjutavad nad just Eesti pärast. Näiteks 200. numbris esinev Toivo Maimets või mitu korda aasta parimaks autoriks tunnistatud Jüri Allik. Aga mis puutub eesti algupärandite ja tõlkelugude arvestusse, siis on nimetuste mõttes (aga artiklid võivad olla väga erineva pikkuse ja kaaluga) igal aastal olnud tihe rebimine, kus enamasti on originaalid korvpalliskooriga edestanud tõlkeid, näiteks 71:55 (1994) või 59:44 (2004). 

Milline on Akadeemias ise laekunud ja tellitud materjalide vahekord, kui hinnata neid, mis lõpuks avaldatud saavad?

Seda on isegi raske mõõta. Sest eks iselaekuvate lugudegi puhul on ju tihti nõnda, et kusagil seltskonnas, konverentsil, juhuslikul kohtumisel või mujal on visatud kaastöö mõte õhku ja kui autor paari aasta pärast tõesti kaastööga tuleb… On see siis tellitud artikkel või omaalgatuslik pakkumine? Teisalt on ka tellitud artiklite hulgas vahel selliseid, mida ei avaldatagi. Aga kui mingi hinnang siiski anda, siis usun, et alla poole on neid lugusid, mis on saabunud autori initsiatiivil.

Avatud Eesti Fondi raamatusarja koordineerijad on kurtnud, et raamatute valiku määravad ära tõlkijate huvid. Akadeemia on seadnud sihiks vahendada teadusharude tänapäevast taset.  Kui suur on lõhe selle ideaali ja Akadeemia kaastööliste potentsiaali vahel?

Tõlkijate huvide mõju Akadeemiale on siiski olnud vahest väiksem. Päris suur osa Akadeemias ilmunud tõlkeid pole mitte tõlkija initsiatiivist ilmunud, vaid toimetus on otsinud huvi pakkunud tekstile tõlkija. Selliseid kvaliteetseid tõlkijaid Eestis on, ning neid kuulub Akadeemiagi kaasautorite hulka. Sestap usun, et see mure, et tõlkijad kujundavad väljaande palge, pole Akadeemias nii suur kui “Avatud Eesti raamatu” puhul.

Millised on need maailma teadusvaldkondade ajakirjad ja infokanalid, kust Akadeemia toimetajad ise teavet ammutavad ja millest eeskuju võtavad? Kui operatiivselt ja hästi on vaid Akadeemia vahendusel teadusmaailmast üldpilti kujundav lugeja kursis maailma teaduses toimuvaga?

Eks see sõltu ainevallast. Oleme näiteks võtnud nõuks pealetulevate Nobeli preemia laureaatide tekste tutvustada, muidugi juhul kui nende pärandist on esseistlikumat materjali leida. Sest egas Akadeemia pole õige teadusajakiri – olgu see siin õiendatud – ning loodusteaduste poole peal kehtib see eriti selgesti, peame avaldama ikkagi üldarusaadavaid tekste, mitte teaduslikke publikatsioone. Eelteadmisi Akadeemia artiklite lugemiseks ei pea ideaalis olema rohkem kui gümnaasiumi lõpetajal-ülikooli astujal. Meie autorid ei avalda tekste mitte oma kolleegidele, vaid just muude erialade inimestele. See eristab meid olulisel määral teadusajakirjast. Ja asetab kultuuriajakirjade hulka. Meie toimetajate infokanalid on ikkagi needsamad, mis kättesaadavad teistelegi inimestele. Samas on toimetusel ka mõned konkreetsed koostöölepped, näiteks vahendab Prantsuse saatkond meile informatsiooni oma infoajakirja Label näol jne.

Meil on ju ka teisi emakeelseid teaduskanaleid. Millised niššid ja kelle poolt on meil sedavõrd hästi hoitud, et te Akadeemias võite selle arvelt väheke kokku tõmmata ja vaeslapse osas valdkondadele tähelepanu pöörata?

Nagu öeldud, Akadeemia ei ole eeskätt teaduslike publikatsioonide avaldamise koht. Küll on Akadeemia missioon pakkuda emakeelse teadusterminoloogia arendamise ja levitamise võimalust. Ja mis niisama oluline: Akadeemia on tribüün, kus esseistlikke materjale avaldada, nii algupärandeid kui tõlkeid maailmast. Esseistika on terves ühiskonnas taas moodi tulev žanr – nii nädala- kui viimasel ajal ka päevalehed on taas hakanud esseistikale ruumi leidma. 

Ning mis puutub võimalusse mõnest valdkonnast täiesti kõrvale hiilida, siis seda me siiski teha ei tahaks. Pigem on nii, et kui valdkonnas tegutseb mõni teinegi väljaanne, siis on sellel pisut teiselaadne profiil, meie aga ootame lugejat just teiselt erialalt. Muidugi on Akadeemia kõrvale ajaloolastel võtta Tuna, filoloogidel Keel ja Kirjandus jne, aga Akadeemiast võivad ajaloolane ja filoloog leida ka muid lugusid peale ajaloo ja filoloogia.  Ajakiri Akadeemia hoiab siiski kõrvale ajakirjanduslikkusest selle otseses mõttes: me ei avalda päevakajalist poleemikat, sündmuste kroonikat jne.

Teadusmaailmas on ikka kerkinud humanitaaride ja reaalteadlaste, pehme ja range lähenemise vastuolu. Akadeemiagi on avaldanud materjale nn Sokali afääri kohta jms. Kuidas Akadeemia loodusteadlased vaimu panijate “teaduslikkusega” rahul on ja vastupidi, kas humanitaarid treenivad ka oma reaalalade-alast võimekust? Kuivõrd üldse teineteise materjale loete ja neid omavahel arutate?

Muidugi on akadeemilises ilmas käimas humanitaar- ja reaalteadlaste vahel kõva heitlus, aga see käib põhiliselt teadusraha jaotamise ümber. Akadeemia pandi kokku, lähtudes üllast akadeemia printsiibist – et kaetud oleksid tõesti mõlemad pooled. Ning see taotlus teeb meid mõnevõrra erandlikuks ka laiemas plaanis kui ainult kodus. See annab võimaluse samade kaante vahelt leida mõlemat. Siin võib inimene jõuda millenigi, mis on talle avastuslik. See on üks akadeemia tugevusi. See, teaduskondade läbikäimine, võimalus võtta kursusi teisest teaduskonnast, on ju ka ülikooli täielikkuse märk. Ning mis veel kõige marudam: kõige paremad artiklid kipuvad Akadeemias olema just need, mis eriti selgesti platseeruvad meie mitme osakonna vahele, millele on keeruline määrata “juhtivat toimetajat” – on see siis humaniora, socialia, naturalia või universalia?

Aga küsimuse teise poole juurde: humanitaarid treenivad oma võimekust reaalaladel küll; ka meie füüsika erinumbrist on nii mõnigi paduhumanitaar end läbi närinud. Ja teisipidi, reaalteadlastel humanitaaria asju lugeda on tavaliselt veelgi lihtsam. Omavahelised mõttevahetused avaldatud artiklite üle tipnevad iga-aastasel aastalaureaatide austamisseminaril, kus iga osakonna parimaks tunnistatud autorid oma kaastööde ainetel publiku ees sõna võtavad.

Kuidas olete rahul Akadeemia resonantsiga ühiskonnas? Tiraažiga? Millised on olnud positiivseimad mõjud teaduselule ja väljapoole seda?

Eesti kultuuriajakirjanduse trükiarv üldse näitab, et eestlasele on oma kultuur tähtis. See näitab ühtlasi ka seda, et Eesti kultuur on maailmakultuur: siin on eneseväljendus olemas kõikideks eluavaldusteks. Siin on oma koht traditsioonilisel ja tänapäevasel kõrgkultuuril. Head meelt teeb, et “interdistsiplinaarne” Akadeemia oma 2220-lise trükiarvuga pole mitte vähem, vaid pigem enam loetud kultuuriajakirjade seas.

Akadeemia resonants ühiskonnas võiks olla aga suurem küll. Peaksime oskama suurema “plärtsuga” vette kukkuda, et äratada rohkem tähelepanu. Praegu oleme nagu rohkem pelga varamu seisukorras, et ah jaa! see-või-see on Akadeemias ilmunud, see on nüüd alati võtta, ja sellega see lõpeb. Ilmumine ise, ühe või teise olulise artikli avaldamine ei tekita tõepoolest piisav
at vastukaja.

Kuidas hindate Akadeemia mõju ühiskonnale meie üleminekuajal? Kuidas on ajakiri oma rolli täitnud?

Endalegi üllatusena avastan end arvamast, et üleminekuajast saadik on Akadeemia olnud ühiskonnas umbes ühes ja samas rollis. See on meil olemas ja see ongi olnud kõige tähtsam. Et olemasolu õigustada, tuleb ühelt poolt tutvustada maailmaklassika ja tänapäeva mõtlejate tekste ning teiselt poolt pakkuda Eesti tänapäevastele esseistidele ja teadusest kirjutajatele tribüüni. Ja see töö ei lõpe – muutub ainult sedavõrd, kuivõrd muutub ühiskond: nii muutuvad rõhuasetused; ja muutub muidugi ka sedavõrd, kuidas areneb tehnika (e-ilm jms). 

Akadeemia ilukirjanduslik ja kujutava kunsti osa on olnud oma selge eri- ja omapäraga. Millest lähtuvalt on tehtud ja tehakse valikud siin?

Ilukirjanduslike palade valiku taga on enamasti olnud meie toimetaja Mart Orav ning kujutavat kunsti on valinud Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude, kes oma tagasihoidlikul moel seda päris olulist rubriiki veab ja täidab. Muide, valik Akadeemias ilmunud joonistusi ja graafikat on alates 8. novembrist väljas näitusel Tartu Kirjanduse Majas. Huvitav on, et Akadeemia taasasutamise aruteludes aastal 1988 oli üheks tulisemaks vaidluskohaks see, kas kujutavat kunsti Akadeemia veergudele lubada või mitte. Ja kui jah, siis igatahes mitte “paljaste naiste pilte”, aga tulge näitusele ja võite veenduda pigem vastupidises…

Jonathan Wolff viibis Eestis möödunud kolmapäeval Tartu ülikooli eetikateaduse kutsel.Aija Sakova

Jüri Lipping: Kasutasin juhust ja lugesin teie “Sissejuhatust poliitikafilosoofiasse” ning tunnistan, et tegemist on väga selge, asjatundliku ja veenva kirjatööga. Arutluskäik on selgesti jälgitav, tavatult dialoogiline ja minu mõistmist mööda ka üsna õiglane. Kõike seda mööndes on teie raamat ikkagi nimelt see, mida ta taotleb olla – sissejuhatus. Sissejuhatus valdkonda, mis on erakordselt mitmekihiline, erilaadne ja nõudlik. Võrdleksin seda raamatut jäämäe sätendava tipuga, mille veealune osa kätkeb endas seevastu sageli keerukaid, ebakindlaid ja ennustamatuid, isegi ohtlikke võimalusi. Vahest üritaksime siin teiega koos sondeerida mõningaid meile avatud valikuid sellel filosoofia iseäralikul väljal.

Alustaksime ehk mõne sõnaga teie enese intellektuaalsest kulgemisjoonest. Miks hakkasite huvi tundma poliitilise mõtlemise vastu, millistel mõjutustel või kelle virgutusel?

Jonathan Wolff: Ma polnud koolis just hea õpilane ning seetõttu puudus ka motivatsioon minna ülikooli. Läksin tööle kindlustusfirmasse ja pidasin oma haridusteed lõpetatuks. Kuid aasta hiljem avastasin ühel koolitusel üllatusega, et eelistan ühte päeva oma kontorist eemal ülejäänud neljale ametlikule tööpäevale. Kuna mulle meeldis vaadelda asju abstraktselt, filosoofilisest vinklist, siis sain soovituseks tudeerida õigusteaduse asemel just filosoofiat. Ega mind tollal poliitiline filosoofia iseäranis ei paelunud, pigem ikka abstraktsemad valdkonnad, kuid mind on alati köitnud vasakpoolsed ideed ja olen end üldiselt pidanud poliitikahuviliseks.

Lisaks sellele hakati just siis ülikoolis pakkuma uut kursust marxismi kohta, mida luges G. A. Cohen, kes oli äsja avaldanud raamatu “Karl Marxi ajalooteooria: kaitsekõne” (1978). See osutus rahvusvaheliseks bestselleriks, saades tunnistatud parimaks marxismi sedastuseks Plehhanovist alates. Niisiis avanes suurepärane võimalus õppida oma ala juhtiva tegelase juures ning see koostöö osutus väga julgustavaks. Kuid Cohen suundus peagi Oxfordi ning kui seejärel sooviti, et keegi jätkaks tema rida, siis nooruslikust uljusest ja tõsiste kandidaatide puudusel olin sellega päri. Hiljem hakkasin üritama interdistsiplinaarsemat lähenemist, kaldudes mõnevõrra majanduse suunas. Mulle tundus, et avalikus kultuuris ringleb palju eetilisi küsimusi, mida õigupoolest ei küsita ja millele ei vastata eetilises vormis, näiteks risk ja turvalisus, mida üldiselt analüüsitakse kulu-tulu meetodil. Eetika kui akadeemiline distsipliin näis mulle oma vaimult üsna kujutlusvõimetu.

G. A. Cohenit seostatakse nn “analüütilise marxismiga”, mille kohaselt mõistetakse ja hinnatakse marxismi traditsioonilisi doktriine angloameerika analüütilise filosoofia meetodeist lähtuvalt, et marxismi n-ö demüstifitseerida, eemaldada kogu selle metafüüsiline ja teleoloogiline taak. Kuid teie koduülikooli (University College London) peetakse ajalooliselt hoopis utilitarismi kantsiks?

See on tõsi. Ülikooli rajasid utilitarismi pooldajad, kelle üheks inspiratsiooniallikaks oli Jeremy Bentham. Siiski tuleks silmas pidada, et põhiosa nende õpetusest oli pigem humanistlik kui utilitaristlik. Muidugi on oluline testida ka teooria seesmist väärtust, kuid sugugi mitte vähem tähtis pole mõtlejate ajaloolise konteksti ja nende motivatsiooni mõistmine. Need, kelle vastu nad õigupoolest väitlesid, olid kirik, tavad, traditsioon ja Benthami meelest ka teatav laiskusele kalduv mõtlemisviis eetikas, kus oma moraalsetel tundmustel lihtsalt lastakse toimida mõõdupuuna sellele, mis on õige ja mis on väär.

Just selline religiooni- ja traditsioonivastane hoiak lõigi UCLi. See oli esimene ülikool Inglismaal, mis 1830ndatel hakkas vastu võtma katoliiklasi, protestantlikke lahkusulisi, juute… Tunnuslik oli antiklerikaalne ja antiteoloogiline eetika, kus jumalal ja kirikul puudus igasugune autoriteet inimlike asjade sfääris – viimase ainsaks määrajaks saab olla ainult inimlik üldine hüve (ja selle mõõdupuuks on üldine kasulikkus, public utility). Seega võitlesid utilitaristid innukalt seaduse reformijate ja progressiivsete mõtlejate poolel, paiknedes nii kaugel vasakul kui see nende ajastu ühiskonnas üldse võimalik oli. Kasulikkuse maksimeerimine on siin pigem nagu tehniline rakendus üldisemale arusaamale. Ja nüüd kujutatakse neid kui hirmsaid, ebainimlikke, õiguste suhtes hoolimatuid inimesi, mis tundub mulle ebaõiglane. Teoreetiliselt võib utilitarismi siunata ja teha sellest patuoina, kuid on raske öelda, mida Bentham või Mill oleksid meie jaoks elementaarsetele vastuväidetele kostnud. Fakt on, et nad neid kordagi arutlusele ei võta.

Traditsioonidest rääkides… Kas on võimalik seostada teid üldjoontes poliitilise filosoofia analüütilise traditsiooniga (või nagu teie võiksite eelistada: inglisekeelse poliitilise filosoofiaga)? Kui nii, siis millised võiksid olla selle traditsiooni eelised ja võimalikud puudused (kui üldse)?

Ma ei usu, et on võimalik tuvastada mingit ühtainsat printsiipi või loosungit. Üheks iseloomulikuks tunnusjooneks oleks ehk, et siin pööratakse suuremat tähelepanu argumendi korrektsusele. Analüütilised filosoofid väidaksid, et nad rõhuvad ideede arusaadavusele, kuigi mulle pole analüütilise traditsiooni klassikud õigupoolest kunagi tundunud olevat kuidagi eriliselt selged – kui lugeda Russelli või Moore’i, siis pole seal üldsegi nii üheselt mõistetav, millega on tegu. Analüütikud taotlevad filosoofia nägemist intellektuaalsel spektril pigem matemaatika kui kirjanduse naabruses, samas kui kontinentaalse filosoofiaga on see tihtilugu vastupidi.

Kuid poliitilise filosoofia kontekstis on väga raske öelda, kas Hume on analüütiline või kontinentaalne; Rousseau on ilmselt kontinentaalne ja mitte analüütiline, kuid temagi esitab mõttekäike ja argumente, mis osutuvad analüütiliselt huvipakkuvateks. Ma ei tea, kas kontinentaalses traditsioonis loetakse Hume’i… Sildid mind väga ei huvita, kuid seda väidaksid ilmselt paljud. Õieti arvan, et üheks tunnusmärgiks on analüütika puhul selle poliitiline angažeerimatus, kuigi seda nimetatakse poliitiliseks filosoofiaks. Võinuks ju arvata, et poliitilisuse mõiste, küsimused à la “Mida tähendab olla poliitiline?” jms, on küsimused, millest poliitiline filosoof on huvitatud. Kuid mitte keegi neist teoreetikutest, keda ma loen, ei arutle selle üle. Analüütiline traditsioon tunneb ennast haakuvat pigem õigusteadusega, see tähendab: poliitiline filosoof peaks kehastama ideaalset seadusandjat, mitte niivõrd ideaalset kodanikku. Selles traditsioonis lihtsalt peetakse endastmõistetavaks, et poliitiline filosoofia on normatiivne distsipliin.

Enne kui liigume alternatiivide suunas… Kas on üldse võimalik ületähtsustada John Rawlsi panust selle spetsiifilise mõttesuuna taaselustamisel? Pean ennekõike silmas tema rolli teatud temaatiliste diskussioonide innustajana nagu lepinguteooria, õigluse idee, poliitiline liberalism, avalik mõistus jne. Laskumata tema teooria olemusse – mis ikkagi tegi temast niivõrd keskse, lausa möödapääsmatu kuju mainitud mõttetraditsioonis?

Väga hea küsimus, ja mul on selle kohta oma, spekulatiivne arvamus. Ameerika ja inglise ülikoolid seisid 1950ndatel ja varastel 1960ndatel silmitsi kriisiga, milleks oli moraalse ilmavaate kriis filosoofias. Selle tingisid vähemalt kaks faktorit. Esimene neist oli loogilise positivismi esiletõus, selle kohaselt väideti, et tähenduslikud laused on need, mis on tõesed juba oma definitsioonilt või siis on nad otseselt kinnitatavad. See muutis igasuguse moraalse või poliitilise otsustuse problemaatiliseks, sest see osutus lihtsalt emotsioonide varjatud väljenduseks.
Vähe on neid, kes seda teooriat tänapäeval veel usuvad, kuid selle pärand annab end ikka veel tunda, näiteks siis, kui koolilapsi veendakse mitte tegema väärtusotsustusi, kuna need on kõigest subjektiivsed.

Probleeme tekitas ka Teine maailmasõda: 2000 aastat poliitilist mõtlemist ei suutnud takistada filosoofiliselt kõige arenenumat rahvust maakeral panemast toime ilmselt kõige barbaarsemaid tegusid, mida maailm eales näinud. Mõned koguni väitsid, et filosoofia on selle eest osaliselt vastutav. Niisiis, filosoofia näis olevat kas siis impotentne või uskumatult ohtlik, ja see oli põhjus seda pärast sõda vältida. Tõsi, võidakse väita, et loogiline positivism ei kinnitanud õieti sõjajärgselt kanda ei Prantsusmaal ega Saksamaal, kuid selle asemel oli neil marxism, mis samuti väitis, et moraalifilosoofia on täielik verbaalne nonsenss, ideoloogia. On huvitav, et mõlemad suundumused langevad kokku selles, et ei võimalda moraalsele ja poliitilisele mõtlemisele mitte mingit objektiivsust.

See on nüüd see taust, millelt Rawls kirjutas, olles üks neid väga väheseid inimesi, kes tegeles tollal konstruktiivse tööga. Ning 1960ndate lõpupoole hakkasid Ameerikas kerkima tõsised praktilist laadi poliitilised küsimused: kodanikuõiguste liikumine ja Vietnami sõda. Akadeemikud seati silmitsi uudse kogemusega, kus halva hinde panemine üliõpilastele tähendas nende saatmist sõtta. Paned hindeks C, jäädakse edasi, paned D – see võis tähendada surmaotsust, ning see kõik osutus ühtäkki väga tõsiseks moraalseks dilemmaks. Sellistes olukordades on väga raske uskuda, et moraaliotsustused on vaid isikliku arvamuse väljendused ning et õigus kedagi tappa on vaid maitseküsimus. Paljud andekad inimesed tõmmati poliitika- ja moraalifilosoofiasse just tänu nendele põletavatele probleemidele, poliitilised olud olid tekitanud uue iha ja vajaduse poliitilise teoretiseerimise järele. 1971. aastal ilmus Rawlsi “Õiglusteooria”, 1974. aastal Robert Nozicku “Anarhia, riik ja utoopia”, tulid veel Ronald Dworkin, Thomas Nagel, Thomas Scanlon, Bernard Williams jne. Selline filosoofilise talendi äkiline ja ootamatu sissevool poliitilisse filosoofiasse muutis selle väga erutavaks valdkonnaks. Kümne aasta jooksul lõid need inimesed pea kogu selle ainevalla õppekava. Midagi sellega võrreldavat pole hiljem juurde tulnud.

Kui ennetada mõningaid järgnevaid küsimusi – miks mitte Marx? Võiks ju arvata, et see on kriisisituatsioonide puhul alati varnast võtta lahendus?

Miks mitte Marx? Marx pole kunagi leidnud suurt vastukaja Ameerika ülikoolides. Ning Rawls oli ilmselt isiklikult õpetanud paljusid neist inimestest, kes seda valdkonda arendama hakkasid. Kui Rawls poleks kirjutanud, vahest oleks siis Marx taas võimust võtnud. Kuid Marx oli surnud, Rawls aga oli elus ja võis vastu kosta… Ta kandis endas elavat traditsiooni ning kuuluda siseringi, ühisesse keskkonda – see kõik pidi ilmselt olema äärmiselt põnev ja ergutav.

Olete avaldanud ka raamatu “Robert Nozick: omand, õiglus ja minimaalriik” (1991) ning lühemaid käsitlusi ultraliberalismi ehk libertaarluse teemal. Kõrvuti Hayekiga on just Nozick esitanud kõige tuntumad argumendid minimaalriigi õigustuseks. Teie ise olete tegelenud küsimusega, kuidas distributiivse õigluse abstraktseid teooriaid võib rakendada avalike otsuste langetamise suunamisel, keskenduses sellega seoses eelkõige halvemuse (disadvantage) mõistele. Nozick teatavasti ütles hiljem oma vaadetest lahti ja hülgas libertaarluse. Milles oli viga?

Kui vaadata seda argumenti, mis teda oma käsitusest loobuma sundis, siis selle ilmne iseloom paneb imestama, miks tal see üldse nii kaua aega võttis. Argument ise puudutab päritud rikkuse ebaõiglust. Kui koondada kogu tähelepanu isikule ja tema omandile, siis tundub ebaaus takistada teda tegemast sellega ükskõik mida ta heaks arvab, kaasa arvatud omandi loovutamine, kinkimine jne. Ent kui vaadata asjale vastuvõtja seisukohast, siis ilmneb, et ühed inimesed saavad ja teised ei saa, ning see tundub ebaõiglane. Vähemalt nii ütleb Nozick oma raamatus “Examined Life”. Minu arvamus on, et traditsioonilised egalitaarlased (võrdsuse eest võitlejad) keskenduvad ainuüksi hüvesid vastuvõtvatele inimestele, mitte aga neile, kes neid hüvesid toodavad. Ning siin on huvitav kokkulangevus Marxi ja libertaarse Nozicku vahel, sest mõlemad väidavad, et pole võimalik vaadelda ümberjaotamist, ilma et käsitletaks eelnevalt tootmist. Nii näiteks mõjutavad ootused ümberjaotamise suhtes seda, mida inimesed on nõus või valmis tootma, ning ka vastupidi. Nozick aga ignoreerib rikkuse ümberjagamist täielikult, mulle aga tundub kunstlik keskenduda vaid ühele aspektile ja eirata selle arvel teist. Kuid siiani on see kõik jäänud õigupoolest lahendamata probleemiks.

Jäägem veel natukeseks rawlsilikku raamistikku: kuidas iseloomustaksite seda debatti, mis niivõrd oluliselt määras poliitilise mõtlemise palet 1980ndatel, nimelt vaidlust liberaalide ja kommunitaaride vahel? Nüüdseks on see suuresti vaibunud, kuid millise õppetunni võiks see meile anda – kas jällegi, et tõde on kusagil vahepeal?

Jah, see oli juba algusest peale väga veider debatt, ning selle põhjuseks oli asjaolu, et see sai käivituda üksnes seeläbi, et vastaspoole väiteid esitati karikeeritud, neile endile vastuvõetamatul kujul. Kui vaadata seda debatti “mina” (self) vaatepunktist, siis mulle tundub, et mõlemal poolel on üldjoontes sama käsitus “minast”, kuid tehakse nägu, et teine on eriarvamusel. Ühelt poolt Michael Sandeli ristitud “tõkestamatu mina” (unencumbered self), millel puuduvad vähegi kestvad väärtused, kohustused ja sidemed, identiteet. Kõik on muudetav mis tahes hetkel: võid täna olla budist, homme juut, ülehomme ortodoksne kristlane… Teiselt poolt nn “radikaalselt asetatud mina” (radically situated self), mis annab mõista, et kui sa muudad kas või ühte oma väärtust või tõekspidamist, siis muutud seeläbi kohe täiesti teiseks isikuks, sest sinu identiteet põhineb nendel väärtustel, mis oled omaks võtnud. Tegelikkus on kusagil vahepeal: sa võid muuta mõningaid oma väärtustest või põhimõtetest, vahest koguni kõiki, kuid mitte korraga. Olukord sarnaneb laeva remontimisega avamerel: põhimõtteliselt on võimalik välja vahetada ja asendada kõik, ent seda vaid järk-järgult, osade kaupa…

Tõeline argument selles debatis puudutanuks hoopis liberaalset neutraalsust, ning just selle üle pidanuks käivituma tõsine vaidlus: kas riik peaks olema neutraalne või peaks ta rõhuma mingile arusaamale hüvest, eriti just üldisest hüvest? Kuid see teema ammendus niipea, kui Alasdair MacIntyre, kes raamatus “Pärast voorust” (“After Virtue”), mis oli üks kommunitaaride inspiratsiooniallikaid, kuulutas, et tema esitatud arusaam heast elust ei lähtunud mitte poliitilisest, vaid moraalsest vaatepunktist ning et ta pole kunagi jutlustanud riigi sekkumise vajadusest üldise hüve edendamise nimel, sest selle ainukeseks tagajärjeks oleks totalitarism. Ning lisas, et kaasaegne liberaalne riik ongi enam-vähem seda, mida üks riik peab olema. Kui seda raamatut tagantjärele silmitseda, siis loomulikult pole seal midagi poliitilisest filosoofiast, ning ainult sellised inimesed nagu Sandel, kes tsiteeris seda oma allikana, said MacIntyre’il paista poliitilise kommunitaarina. Tõesti, Sandel võlgneb meile siinkohal nii mõnegi selgituse.

Jäägem seda ootama, kuid liikugem vahepeal üle Inglise kanali, kus teispool veelahet avastame kontinentaalse filosoofia, mis erinevalt angloameerika poliitilisest filosoofiast pole õieti kunagi (nagu mõned väidaksid) olnud surnud seisus. See on ka, pehmelt öeldes, olnud halvaendeliselt raskesti ligipääsetav. Kas teie arvates on kahel traditsioonil mingeidki kokkupuutepunkte ehk siis võimalusi suhestumiseks või on need täiesti eri maailmad?

Ma ei
ole kontinentaalse poliitilise filosoofia vallas asjatundja ega söanda midagi enamat öelda. Nagu mainisin, tundub see mulle poliitiliselt palju päevakajalisem ja haakuvam ning palju vastuvõtlikum aktuaalsetele poliitilistele olukordadele ja sündmustele. Kontinentaalsed mõtlejad on varmad rääkima hiljutistest terrorirünnakutest või majanduskriisidest. Analüütilistel filosoofidel võtab tihtipeale viis aastat aega, et üldse otsustada, mida neil asja kohta öelda oleks. Kaalukad maailma-ajaloolised poliitilised sündmused… pole kuulda olnud, et mõni analüütiline filosoof neid ulatuslikult kommenteerinud oleks. See poliitilise kommentaari pea täielik puudumine on üsna kummastav. Berliini müüri langemine – ega selle kohta just eriti palju ei öeldud, ega ju? Kui mitte arvestada väiteid stiilis “Seda oligi oodata”… Mõnedel kontinentaalsetel mõtlejatel on säilinud see marxistlik vaim: mingil moel minnakse ja nähakse asjadest läbi, seda võiks võrrelda juba poliitika vaat et diagnostilise ehk siis üsna sotsioloogilise analüüsiga. Analüütiline filosoofia huvitub palju enam põhimõtete sõnastamisest, mitte niivõrd konkreetsete sünd­muste lahti rääkimisest.

Esitan nüüd küsimuse, mille olete õigupoolest ise sõnastanud, kui meenutada teie viimatise raamatu pealkirja: “Miks lugeda Marxi tänapäeval?” (2002). Tõesti, milleks näha vaeva Marxi ülesäratamisega või veelgi radikaalsemalt, Lenini kordamisega, nagu Slavoj Žižek seda hiljuti tegi? Kus on too “ratsionaalne tuum”, mida peaks Marxi puhul alal hoidma?

Intellektuaalse ajaloo suurmehi ei hinnata mitte seepärast, et nad väitsid tõeseid asju. Kord ütles mulle keegi Harvardis: võtkem Leibniz, ilmselt üks kõige intelligentsemaid inimesi, kes eales elanud. Kui palju sellest, mida ta ütles, on tõsi? Kui palju sellest üldse mingit tähendust omab? Monaad, küllaldase aluse printsiip… (tõsi, Leibniz on öelnud ka mõningaid olulisi asju loogikas). Me näeme siin, et ideed võivad olla inimlikus plaanis erakordselt tähendusrikkad, ilma et oleksid tõesed. Seetõttu on ka mõned mõtteajaloo väljapaistvad teosed justkui katedraalid, mille puhul ei pea uskuma jumalat, et imetleda seda vaimusuurust, mida inimmõistus suudab saavutada. Nad on inspireerivad.

On oluline teha selget vahet Marxi kui kriitiku ja Marxi kui konstruktivistliku mõtleja vahel. See teine Marx on pärandanud meile katedraalid, millel puudub tegelik relevantsus. Nõnda ma ei usugi, et meil oleks midagi õppida tema ajalooteooriast, vältimatu kommunismi ettekuulutusest või siis arusaamast, et inimesed peaksid elama plaanimajanduses. Ent kui tahame mõista, kus ja kuidas kapitalism töötab ühiskonna paljude inimeste huvidele vastu, või siis seda, miks teeb majanduskasv meid kriiside suhtes palju haavatavamaks või mitmeid teisi aspekte majanduses, siis leidub Marxi kirjutistes paljugi inspireerivat.

Võõrandumine, paljude ametite monotoonne iseloom, inimpotentsiaali frustratsioon. Marxilt pärineb ka arusaam, et enamik inimestest evib kunstilist, loomingulist potentsiaali. See on vastuolus levinud arusaamaga, et andekad inimesed on väga haruldased. Marx ütleks, et haruldased on hoopis võimalused oma annet arendada ning see tuleneb majandussüsteemist, milles me elame: enamusel puudub igasugune šanss oma võimete ligikaudsekski teostamiseks kapitalistlikes tingimustes. Selles, kuidas Marx kapitalismi toimemehhanismi kujutas, on siiani tallel palju väärtuslikku, ning piisab vaid pilguheitmisest töötingimustele Indias, Hiinas ja mujal, et mõista selle asjakohasust tänapäevalgi.

Marx on ikka veel nõnda silmapaistvalt sageli tsiteeritav autor, kelle mõtted kätkevad pea üliinimlikku arukust ja intuitsiooni. Olles hüperaktiivne kirjamees suure osa oma elust, on Marx öelnud äärmiselt stimuleerivaid asju paljudel teemadel, kuid ta ei olnud tulevikuühiskonna prohvet ja selles ongi probleem. Teda võeti sellina tema enese hinnangul, ja siia ongi koer maetud.

Marx kui kriitik ühelt poolt ning Marx kui prohvet või visionäär… Sellega seoses olete kirjutanud: “Me võime julgesti nentida, et maailm pole (veel?) näinud marxistlikku revolutsiooni.” Kas Marxi lubadus on üldse kunagi lunastatav? Või peaksime pigem rahulduma igavese hüüdlausega: replace capitalism with something nice!

Kes olen mina, et öelda, aga isiklikult ei näe küll mingit väljavaadet kapitalismi asendamisel millegi muuga. Küsimus on selles, et kapitalism tuleb panna toimima vähem vastuväiteid esile kutsuval moel. Puhast kapitalismi pole kunagi olnud (nagu ka mitte puhast plaanimajandust), ning kui selle eelisena tuuakse välja smithilik argument turumajandusliku omahuvi üldiselt edendavatest tulemitest kõigile, siis kehtib see minu arvates ainult teatud asjade puhul. Smith toob näiteks liha ostmise lihakaupmehelt: kui liha kvaliteet langeb või müüja tüssab, siis on alati võimalus minna teise juurde, ning ideaaljuhul turg välistab sellised kuritarvitused. Kuid võtame näiteks pensioniskeemi, see tähendab “pikema-ajalised ostud”, millest on väga raske välja tulla ja mis tegelikult võivad ajendada omahuvist lähtuvaid isikuid võimaluse avanedes tüssamisele. Sedasi võib reguleerimata kapitalism viia kohutavatele tagajärgedele, kui me lubame sel toimida igas asjas. Seetõttu vajame teatud asjus riigipoolset korraldamist või siis väga tugevasti reguleeritud kapitalismi. Siin on küsimus ühtesobitamises… Näiteks need, kes kauplevad pensioniskeemidega, võiksid olla seadusega kohustatud valima endile sama skeemi, mida ise teistele pakuvad. Sellisel moel tekitataks ajendeid ausaks käitumiseks, vastasel korral võib nähtamatu käsi rabada meid ootamatult valusa kõrvakiiluga…

Jäägem siis lootma, et oleme suurema jao hoopidest juba kätte saanud. Igatahes suur tänu selle viljaka vestluse eest!