Muinaslugu muusikast

SRÜ koosneb kaheteistkümnest nn subjektist. Gruusias ja Ukrainas on aktiivsete kodanike enamus väljendanud üheselt mõistetavat rahulolematust sellega, mida tosin viimast aastat on neile toonud. Roosi- ja Apelsinirevolutsioon ütlesid vanaviisi jätkamisele selge ?ei? ja andsid uutele inimestele suured volitused muudatusi esile kutsuda. Kolm Balti riiki on tõestanud, et sovetlikust jaburusest on võimalik välja tulla ja rahvana hoopis teisel moel ennast kehtima ning toimima panna. Ukraina (ja Gruusia) peavad tõestama, et postsovetlik allakäik ei ole ainus alternatiiv; et variante on muidki.

Augeiase tallide puhastamine

Aega on vastutustundetult raisatud. Kui Ju?t?enkost saab, nagu paljud loodavad, Ukraina taassünni isa, seisab tal ees veel suurem sõnniku rookimine kui Heraklesel Augeiase tallides. Meil oli kergem. Süsteemi kokkuvarisemine lõi Süsteemiga kokkuelanute enamikult mõneks ajaks jalad alt, ja kui meie kunagise nomenklatura vitaalsem osa hakkas tasapisi tagasi tulema (nii mõnelgi hõlma all vahepeal erastatu-ärastatu), pidid nad tahes-tahtmata sobituma uue olukorraga, uute mängureeglitega. Ukrainas ei suudetud üheksakümnendate esimesel poolel seda kõige olulisemat pööret läbi viia. Endisaegsed jätkasid oma endises apluses ning künismis ühiskonna laostamist. Nendega liitus uus korruptantide klikk, kes ei jäänud vanadest pukis istujatest saamahimus ja demagoogias millegi poolest maha. Kellelegi pole saladus, et eelkõige pani möödunud aasta lõpul suurema osa Ukrainat kihama nördimus riigi ladvikus vohava majandusliku ja poliitilise korruptsiooni pärast.

Mida suudab Ju?t?enko, kes ka ise ? ikkagi vahepealne peaminister etc. ? ei ole päris puhas poiss? Rääkimata tollest kirjust seltskonnast, kes teda ümbritseb. Ootused on nii või teisiti kõrgeks aetud. Tõsi on, ei ilma ülepaisutatud lootusteta ei saavutata midagi. Samas võtkem hea endena sedagi, et Ju?t?enko on jõudnud juba kõva häält teha ja lubanud härjal sarvist haarata, st alustada ?tõelist puhastust? ning ?karme uuendusi?.

Kergekäelised lubadused

Viimastel kuudel on Ukraina teema olnud Lääne ajakirjanduses pidevalt üleval, iga järjekordse valimisvooru eel ja järel varjutanud mis tahes teise päevaprobleemi. Suur jagu Vana ja Uue Maailma mõjukaid poliitikuid ja kolumniste on oma sõna sekka öelnud. Optimism laiutab.  Meie silme all on toimunud või toimumas maailmaajalooline murrang. Õpetust jagatakse ohtralt: küll Kiievile, kuidas edasi käituda, küll Brüsselile, mida ette võtta. Kõige uljamad nõuavad Euroopa otsustajatelt kiiret ja ühemõttelist lubadust avada Ukrainale Euroopa Liidu väravad, sest ilma selge ning innustava sihita ei ukerda ukrainlased praegusest mülkast välja. Loomulikult on populaarne Zbigniew Brzezinski oma kunagise tõdemusega, mille kohaselt Ukrainast sõltub Venemaa tulevik rohkem kui millestki muust.

Ma olen päri nendega, kes väidavad, et Kremli jõhker ja jampslik sekkumine Ukraina valimiskampaaniasse aitas lõpuks pigem Ju?t?enkot kui Janukovit?it. Ukrainlaste enamuse sai Moskva jultunud survest mõõt täis. Teisalt aga: kui kaugele tohime meie ? ma mõtlen ?meie? all ELi liikmesmaid ? minna ukrainlaste tuleviku visioneerimisel ja kergekäeliste lubaduste jagamisel, millest paljusid, olgem ausad, ei ole EL võimeline ei täna ega aastate pärast täitma? Millal vabaneb eurooplane sellest lasteaiatädi hoiakust, s.t teab loomuldasa, mis on õige ja hea, ja nõuab kord pead paitades, kord laksu andes, et utsitatavad istuksid ja astuksid just nii, nagu on paremas seltskonnas kombeks?

Et kui võtaks hoopis aja maha ja annaks ukrainlastele endile võimaluse aru pidada ning lahendusi leida, mis neile kõige arukamad. Mõistagi ei välista see ELi  nagu ka Eesti ? toetust, abi ja koostööd kõikidega, kes koostööst huvitatud. Aga patentravimi pakkumisega peaksime olema ettevaatlikud. Ma ei ole kindel, et ELi-alternatiiv peaks olema tingimata see, mida tänaste ukrainlaste enamus oma lastele soovib. Eriti kui argihalluses, mis peatselt järgneb, saab neile selgeks, et Euroopasse minek süvendaks lõhet teiste (ida)slaavi hõimlastega.

Euroopa Liidu stabiilne

 Euroopa Liidu piiritagune

Realpolitik on termin, mida kasutasid maailma pro mõjusfääride jagajad ja ümberjagajad XIX ja XX sajandil oma tegude seletamiseks. Vastik oli Realpolitik toona, vastik on praegu. Sellegipoolest ei ole meil ?realismist? riikidevahelises suhtluses pääsu ka XXI sajandil. Brzezinskil ja Co?l on kahtlemata õigus, et Ukraina lõngutamine Moskva meelevalla alt mujale (näiteks ELi eelispartneriks) annaks tõsise hoobi Venemaa ambitsioonidele taastada der?ava ehk luua, nagu viimasel ajal armastatakse Ida pool öelda, postsovetlikus ruumis ?liberaalne impeerium?.

?Ukraina kaotus? oleks vahva ninaprill Moskvale. Ainult et niikaua kuni venelased ei ole leidnud endale muud rahvust ühendavat ideed ja eneseteostuse väljavaadet kui impeeriumi restaureerimine, peame Brüsselis ja Tallinnas paraku arvestama Moskva raevuka reageeringuga. Eesti, Läti ja Leedu pidasid üheksakümnendatel vastu ja jõudsid NATOsse ning Euroopa Liitu. Kas sama suudaks lõhestunud Ukraina? Kas ukrainlased on üldse valmis sõrgu vastu ajama? Liiatigi: kui Kreml leiab, et üleaedne on tõepoolest ära minemas, saab surve ja sekkumine olema jõhker ning ogar. Baltimaade nuhtlemine jätkub siiamaani. Aga kes-mis olime/oleme meie Ukrainaga võrreldes? Venemaa vaatevinklist prügikala.

Läänemere ja Musta mere vahelise suure piirkonna destabiliseerimine on viimane asi, mida Euroopa otsustajad tahavad ELi piiri taga näha ja kogeda. Kui ka need uued ja väiksemad liikmesmaad, kes kannavad Teise maailmasõja aegsete ja järgsete nurjatuste pärast Kremli peale kauna, oleksid nõus Ukraina nimel Venemaaga konflikti minema, siis eelistavad ELi vanemate ja suuremate riikide tipp-poliitikud ikka kuldset keskteed. Ümberöeldult: ärgem provotseerigem Moskvat irratsionaalseteks vastuaktsioonideks. Lääne elutarkus (et mitte öelda realism) ei luba pilli lõhki ajada, kui sellega kaasneb oht, et ülirikka Venemaa toore ja turg võivad muutuda kas või ajutiselt kättesaamatuks.

Ukraina podiseb pudrupotina. Puder tõmbab kasse ligi, aga teada on seegi, et palava pudru ümber kassid ? antul juhul Ida ja Lääne limpsivad kõutsid ?  üksnes tiirutavad, söandamata otsustavat sammu astuda. Mida kauem suudab U-kraina säilitada oma nimele vastavat äärekandi või vahemaa staatust kahe auahne suurleeri vahel, seda parem ukrainlastele. Lõppude lõpuks jäävad püsima vaid need rahvad, kellel on võimalust ja meelekindlust ise otsusta oma arengutee ja tuleviku väljavaadete üle.

10.I 2004

B. S.: Olete viimasel ajal rääkinud Lenini taaselustamisest. Paljude poliitiliselt aktiivsete inimeste jaoks on Lenin saatanlik kuju.  Mida väärtuslikku te Lenini või leninliku traditsiooni juures leiate?

?i?ek: Olen rääkinud ettevaatusest, et mitte korrata Leninit.  Ma ei ole idioot.  Leninliku töölisklassi partei juurde naasmisel poleks tänapäeval mitte mingit mõtet.  Mind huvitab Lenini juures just see, et ta avastas enda 1914. aastal Esimese maailmasõja puhkedes totaalsest umbseisust.  Kõik läks valesti.  Kõik sotsiaaldemokraatlikud parteid väljaspool Venemaad toetasid sõda, leidis aset massiline patriotismi laine.  Sellest tulenevalt pidi Lenin hakkama mõtlema, kuidas selles täieliku kokkuvarisemise olukorras taasluua radikaalne, revolutsiooniline poliitika.  Selline Lenin mulle meeldib.  Leninit esitatakse tavaliselt Marxi väljapaistva järgijana, kuid on muljetavaldav, kui tihti võib Lenini tekstides kohata iroonilist märkust, et ?selle kohta ei leidu Marxil mitte midagi?.  See on too puhtalt negatiivne paralleel.  Lenin oli sunnitud ümber sõnastama terve sotsialistliku projekti, meiegi oleme sellesarnases olukorras. Seda, mida tegi Lenin, peaksime meie tegema tänapäeval, isegi veel radikaalsemalt.

Kõige elementaarsemal tasandil, näiteks, eeldab Marxi ekspluateerimise mõiste teatavat töö väärtusteooriat.  Kui see Marxilt ära võtta, siis laguneb terve tema mudeli raamistik.  Mida me tänapäeval sellega peale hakkame, arvestades intellektuaalse töö tähtsust?  Mõlemad standardlahendused on liiga lihtsad ? väita, et tõeline füüsiline tootmine leiab ikka veel aset Kolmandas Maailmas või et tänased programmeerijad on uus proletariaat?  Nagu Lenin oleme meiegi ummikus.  See, mis mulle Lenini juures meeldib, on just see, mis inimesi tema juures hirmutab ? hoolimatu tahe heita kõrvale kõik eelarvamused.  Miks mitte vägivald?  Kui kohutavalt see ka ei kõla, arvan ma, et see oleks kasulikuks vastumürgiks kogu meie steriilsele, frustreerivale, poliitiliselt korrektsele patsifismile.

Võtkem suitsetamisvastane kampaania Ameerika Ühendriikides.  Ma arvan, et see on palju kahtlasem nähtus, kui esialgu paistab.  Kõigepealt, sellesse on sügavalt sööbinud absoluutse nartsissismi idee, et kohe, kui oled kontaktis teise inimesega, saab ta sind kuidagi nakatada.  Teiseks, siin on tegemist suitsetamise intensiivse naudingu kadedusega.  Liberalismis on juurdunud teatav nägemus subjektiivsusest, teatav valskus, mis taandub lausele ?Ma tahan, et teised mind rahule jätaksid; ma ei taha teistele liiga lähedale sattuda.?  Lisaks, selles võitluses tubakakompaniide vastu on meil tegu teatud sorti poliitiliselt korrektse yuppie?ga, kellel läheb finantsiliselt väga hästi, kuid kes tahab säilitada teatava antikapitalistliku aura.  Mida paremat võiks tahta, kui et keskenduda ilmsele paharetile Big Tobacco?le? See toimib justkui mingi ersatsvaenlasena.  Saad jätkuvalt kasseerida oma sissetulekuid aktsiaturult, kuid võid öelda: ?Ma olen tubakakompaniide vastu.?  Peaksin siinkohal täpsustama, et ma ei suitseta.  Ning mulle ei meeldi tubakakompaniid.  Kuid see sundmõte suitsetamise ohtlikkusest pole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab.

B. S.: Olete samuti pannud mõned oma lugejad kukalt kratsima nende positiivsete avalduste pärast, mida olete hiljuti teinud kristluse kohta.  Milline osa kristlusest tundub teile väärtuslik?

?i?ek: Mul on kiusatus öelda, et ?leninlik osa?. Olen võitlev ateist. Minu sümpaatiad on maoistlikud.  Kirikud tuleb muuta silotornideks või kultuuripaleedeks. Kristluse saavutuseks oli aga anda meile, küll religioosselt müstifitseeritud kujul, arusaam taassünnist.  Vastandina paganlikule saatuse käsitusele, pakkus kristlus välja võimaluse radikaalseks avatuseks ? meil on võimalus leida nullpunkt ja lüüa laud puhtaks. Ta tõi sisse uut tüüpi eetika: mitte et igaüks meist peab täitma oma kohust vastavalt oma asendile ühiskonnas ? hea tsaar peab olema hea tsaar, hea teener peab olema hea teener ?, vaid hoopis, et vaatamata sellele, kes ma olen, evin otsest juurdepääsu universaalsele. See on plahvatuslik. Ja üksnes see mõõde mind huvitabki. Muidugi võtsid selle hiljem üle ilmalikud filosoofid ja progressiivsed mõtlejad. Mitte mingil juhul ei kaitse ma kirikut kui institutsiooni, isegi mitte minimaalsel moel.

Võtame näiteks Judith Butleri ja tema teesi, et meie seksuaalne identiteet pole mitte osa meie loomusest, vaid on ühiskondlikult konstrueeritud. Selline väide, selline feministlik positsioon võis esile kerkida üksnes kristliku ruumi taustal.

B. S.: Olete mitmel korral kasutanud sõna ?universalism?.  Selliste mõistetega sahkerdamise tõttu on inimesed, kes esindavad teie arvates poliitilise korrektsuse jõude, süüdistanud teid eurotsentrismis.  Olete isegi kirjutanud radikaalse vasakpoolse kaitsekõne eurotsentrismile.  Kuidas vastate nendele poliitilise korrektsuse leeri rünnakutele?

?i?ek: Peaksime omaks võtma, et universalism on eurotsentristlik mõiste.  See võib kõlada rassistlikult, kuid mina seda ei arva.  Isegi kui Kolmanda Maailma riigid apelleerivad vabadusele ja demokraatiale, kui nad sõnastavad oma võitluse Euroopa imperialismi vastu, kinnitavad nad veelgi radikaalsemal tasandil universalismi euroopalikku eeldust.  Peaksite mäletama, et apartheidivastases võitluses Lõuna-Aafrikas apelleeris Aafrika Rahvuskongress alati universaalsetele valgustuslikele väärtustele, ning just Buthelezi, CIA palgal olnud re?iimi mustanahaline toetaja oli see, kes kutsus üles lähtuma erilistest aafrikalikest väärtustest.

Minu oponendiks on siin üldiselt omaks võetud positsioon, et peaksime loobuma püüdlusest universaalse tõe poole ? selle asemel olevat meil vaid narratiivid selle kohta, kes me oleme, lood, mida me enda kohta jutustame. Niisiis oleks selle vaatepunkti järgi kõrgeim eetiline korraldus respekteerida teise jutustust. Kõiki lugusid tuleb jutustada, igale etnilisele, poliitilisele või seksuaalsele rühmitusele tuleb anda õigus rääkida oma lugu, justnagu oleks sallivus universaalse tõeväärtuseta lugude pluraalsuse suhtes lõplik eetiline horisont.

Ma vastustan seda radikaalselt. Selle jutu­vestmise eetikaga kaasneb tavaliselt õigus jutustada, justnagu oleks omaenda loo jutustamine ülim tegu, mida üldse võimalik sooritada, justkui ainult mustanahaline lesbiline ema teaks, mida tähendab olla musta­nahaline lesbiline ema jne. See võib küll kõlada väga emantsipatoorselt. Kuid hetkel, mil me selle loogika omaks võtame, oleme sisenenud teatavasse apartheidi. Ühiskondliku domineerimise olukorras ei ole mitte kõik narratiivid ühesugused. Näiteks ei olnud 1930ndate Saksamaal juutide jutustus mitte lihtsalt üks paljude hulgast. See oli jutustus, mis avaldas tõe kogu olukorra kohta.  Võtkem või tänapäeva geide võitlus. Sellest ei piisa, kui geid ütlevad: ?Me tahame, et meie lugu saaks kuuldavaks.? Ei, geide narratiiv peab sisaldama universaalset mõõdet selles mõttes, et nende nõudmise kaastähendus kõlaks: see, mis toimub meiega, ei puuduta ainult meid. See, mis toimub meiega, on sümptom või signaal, mis ütleb meile nii mõndagi selle kohta, mis on tänapäeval valesti terves ühiskonnas. Me peame sellele universaalsele mõõtmele kindlaks jääma.

Hiljuti protesteeris üks mobiilside firma konkurendi poolt ära aetud reklaamlause pärast. Lause oli ?turukeeles? tavaline: ?Maksab vähem?, ?Odavamad hinnad? vms. Teine firma reklaamib end lausega ?Ma armastan sind?. ?Head aega? veel ei ole, aga ?tere? ilmselt on samuti juba kellegi tunnuslause või kaubamärk. Lihtsad laused ja sõnad, tarbekeel võib juba natukene kellegi oma olla.

Juba ammu ulatuvad omandisuhted ka kunstikeelteni. Teatud piirini on see loomulik. Aga kohati veider. Teose autoriõigused kirjastusele müünud helilooja näiteks ei tohi sellest omapäi mingit seadetki teha: teose kujund on autori peaski ?lukustatud?.

Keel loob maailma. Ühe illusiooni kohaselt vabastabki demokraatia ühiskonna eelkõige keelt ja kõnet vabastades. Ja tõesti, Valgevenega võrreldes on meil olukord suurepärane. Abstraktne kõnelemisõigus ei taga siiski demokraatias olulisi asju: avaliku kõne usaldusväärsust, selgust ja valgustavat, selgitavat funktsiooni. Täna on avalikkuses hoopis teisi asju tunda: maagilise ja artistliku külje võidukäiku, ambivalentsust, ?sisekommunikatsiooni? ja salasõnumeid, ka paljudele teadmiste valdkondadele salakeele staatuse andmist.

Püüd erastada armastusavaldust on kaubaühiskonna väiksemat sorti jaburus. Mõnede poliitikute avaldused rumala rahva, kompetentsuse ja ebakompetentsuse kohta on juba kraad kangem nähtus, mis viitab soovile monopoliseerida avalik kõneruum. Me oleme ? taas ? harjunud diplomaatiliste ja poliitiliste põhjustega argumenteeritud infosuluga. Maailmapoliitika räigete jõuvõtete taustal on raske uskuda, et näiteks Eesti Vabariigi ?tähtsad riigisaladused? (mõne välissaatkonna autojuhi kinganumber?) võiksid meie või kellegi muu jaoks tähtsad olla.

Kõige tähelepanuväärsem on kaubandusega ja reklaamiga seotud keele maagilise funktsiooni pealetung avalikkuses. Reklaam ei seleta ega informeeri, teavet vältides, see enamasti lausa valetab. Reklaam on olemuselt maagiline, veenev ja sisendav. Poliitilises kõnes on see vana hea meetod selgitamise kõrvale tõrjunud. Tõelusepildi tinglikkust näitav, ambivalentne, osatav ja ?ärapanev? kõneviis näib ?maagia? taustal isegi sümpaatne. See tundub eestlase iroonia loomuliku jätkuna. Ärapanija paraku ei analüüsi tegelikkust, vaid peegeldust. Ta ei ütle, kuidas peaks. Ärapanemise lõppsiht on artistlik keelemäng.

Kui avalikkuse kriitikameel saab rahuldatud ärapanemisega ja ideaalijanu maagiliste reklaamlausetega, siis ei pea poliitikud end seletamisega vaevama ja saavad segamatult suhelda omavahel, üle valijaskonna peade. Osa sellest ?sisekommunikatsioonist? paraku satub kriisihetkedel ka avalikkuse ette. ETV 16. veebruari erakondade ümarlauavestluses, mis rahvale valitsuskriisi seletama pidi, olid säravalt esindatud kõik avaliku kõne trendid, s.o maagia, ärapanemine ja salakõne. Valitsusjuhi jutu juurest, mille teemaks üksmeel aidsivastase võitluse küsimuses ja lähenev vabariigi aastapäev, puudusid vaid viirukipann ja puhkpilliorkester. Savisaare võltskiitus kriisis koalitsiooni aadressil oli kunstimeisterlik. Kaamerasilm tabas peibutusi, tõotusi ja vihkamist ? hõrku sisekommunikatsiooni. Kui sotsiaaldemokraatide juht lisas jutule euroraha nigelast kasutamisest märkuse, et põllumajandusministeerium saab hakkama, langes Rahvaliidu esimehe protestiv sõrm rahumeeles longu. Pilatud koalitsiooni kanged kaelad ja klaasistunud pilgud väärinuks draamalava.

Aga kõik on millekski hea. Just pimeduses paistab valgus, udus särab tuletorn. Avaliku kõne hägustumise, kaubastumise ja teatraliseerumise, ambivalentsuse ja maagiasse kaldumise taustal tekib paljudel inimestel nälg põhiväärtuste järele. Siis saab neile hea sõnumiga rõõmu teha. Turuliberaal Siim Kallas, kes Eesti rahvale hiljuti moslemivastast relva ehk kristlik-konservatiivset pereväärtuste paketti reklaamis, ei üllatanud millegagi. Ei tasu küsida, kuidas suhtestub kristlik-fundamentaalne pereväärtuste pakett liberaalse majanduspoliitikaga, mis toodab tööjõu väärtust alandades moodsat orjandust. Orjad ju ei saa majanduslikel põhjustel peret luua ja lapsed kärbivad tööjõudlust. Tähtsad on tunded. Südantliigutav, et põhiväärtusi igatsev valija paadunud liberaali käest sortsu maagiat kätte sai. Aga kristlik pereideaal kui moslemivastane relv ? see oli ilus tervitus ookeanitagustele sõpradele.

Moslemid tunnevad oma usu põhitõdesid

Seda laadi vastandlikkuse taustal hakkavad teravalt silma ettekuulutused, mida on edastanud Martin Kala (Sirp 24. XII 2004): Euroopa muutuvat islamiusuliseks juba XXI sajandi lõpuks. Ajal, mil teadusliku eshatoloogiaga muututakse üha pealetükkivamaks, mõjub selline prohvetlus lausa reibastavalt. Kõnealuse võimaluse lähem vaatlus jääb siinkohal ära; meie ju tahaksime vaid selgitada, kuidas olukord, mispuhul ilmalikustunud eurooplastele ennustatakse islamiseerumist, üldse sai ilmuda. Ja kuidas selletaolisi ennustusi ka võtta, selles, et kristlus ja islam on arenenud erinevalt, ei saa kahtlust olla kellelgi. Ilmekalt iseloomustas seda erinevust üks Vene föderatsiooni sõdur, kes Tad?ikistanis oli haavatuna vangi langenud ja islami usku läinud: ?Kui harimatu ka poleks inimene, keda te islami maailmas kohtate ? oma usu põhitõdesid ta teab; meil seevastu on üsna tavaline, et isegi kõrgelt haritud inimestel pole kristluse põhitõdedest aimugi.?

Peame vist tunnistama, et selles ütlemises on paras annus tõtt. Ja kui seda juba tunnistanud oleme, siis ei saa mööda ka kiusavast küsimusest: mispärast niimoodi on kujunenud? Teame ju, et meie (üha hapramaks muutuvas) maailmas tunnistatakse (muile usundeile lisaks) kolme nn maailmareligiooni. Ja me ei kahtle selles, et islam ja budism oma nime õigusega kannavad, sellal kui kristlusega, mis ju meile peaks olema kõige lähem, on me vahekord õige iseäralik. Katsugem siis seda iseäralikkust mõista, piirdudes kõige üldisemaga. Mida kujutleme esimesena, kui neist suurusundeist räägitakse? Küllap visuaalsusi: Buddhat kujutatakse sageli naeratavana (Jaan Kaplinskil leidub lause: Buddha naeratas nagunii kogu aeg), Kristust aga pole naeratavana kujutatud kunagi. Araabia prohvetist aga kujutisi ei leidu ja seepärast me lihtsalt ei oska teda kujutleda. On see juhuslik? Mitte sinnapoolegi!

Mida põhjalikumalt kõnealuse valdkonnaga tegelda, seda selgemini ilmneb, et just triviaalsuseni tuntud sümboolika ? ?usklike? pikki sajandeid püsinud levisuhtumise kokkuvõte ? väljendab kõnealuste religioonide olemuslikkust kõige kõnekamalt. Selline kokkuvõtlikkus on teadagi nõnda hõlmav, et ei võimalda ühest tõlgendust; vormilisi ja tuvastatavaid põhjusi tuleb hoida lahus tegelikest ja tuvastamatuist. Võib näiteks arvata, et vormiliselt tegi prohveti kujutamise võimatuks Vanas Testamendis toodud keeld, aga oleks väär piirduda ainult sellega; palju mõjusamalt seletab kujutiste puudumist islamit kandev vaim.

Me ei tunne Prohveti välisilmingut sellepärast, et islamis täidab Jumal maailma tervenisti; inimese tähendus on nõnda väike, et meil pole tarvis teada isegi mitte seda, missugusena mõjus väliselt inimestest kõige väljapaistvam. Sest ka Prohvet oli kõigest meedium; talle oli määratud tuua põrmlasteni taevast laskuv jumalasõna ning sellisena ta õigeusulistele ilmub suurimana kõigist, kuid lõppeks oli ta siiski lihtsurelik.

Islam on religioon par excellence; kui budismi ja kristlust võrrelda spontaanselt ilmunud rahvalauluga, siis islam meenutab rohkem sihiteadlikult komponeeritud luuletust. Sihiteadlikkuse väljendusena mõjub eelkõige mõistuspärasus; see tähendab, et on läinud korda anda kahele näiliselt ühendamatule, teokraatiale ja ilmalikkusele, õige vahekord. Islam on teokraatlik, seda kõigepealt. Ja kuidas saakski olla teisiti? Kui mõistus ütleb, et kõik pärineb Jumalalt, siis see ootuspäraselt tähendab, et maise elu korraldamisel tuleb lähtuda jumalasõnast. Aga ühtaegu on islam (päris)kristlusest palju ilmalikum; teadmine, et kõik pärineb Jumalast, annab sellele usundile vangutamatu optimismi ja jaatusevaimu. Samas ollakse islamis teadlik sellestki, et arusaadavust ei saa kunagi olla ülemäära. Kui algeline ka oleks vaimset laadi nõue, mõnele ta ikka osutub üle jõu käivaks. Ja seepärast piirdutakse vaid nõudmistega, mida kahtpidi mõista pole võimalik. Vaimsuse kõrgust hinnatakse selle järgi, kui täpselt ja kohusetundlikult täidetakse ettenähtud talitusi.

Budism mõjub esmapilgul otsekui islami pahupool. Islamis pöördub ju Jumal ise  kõigi poole, budismis kõneleb inimene aga ainult iseendale. Tõsi küll, pärimus räägib, et Valgustatu olevat õpetanud ka teisi. Ja nimelt kaastunde ajel; ta olevat kaasa tundnud noilegi, kes valgusest ilma olid. See paistab praegugi ära tema naeratusest, millel on kaastunde varjund.

Naeratus, olgugi nähtavaks muutunud alles hiljem, on tegelikult ainus, millele me Valgustatut tundma õppides saame toetuda. Kõigepealt hakkab silma, et see naeratus pole ilmunud välise mõjutuse ajel; tegemist on sisimast pärinevaga, nii-öelda naeratuse kui sellisega, mis ilmub inimese jõudmisel Tõeni. Ainult kaastunde varjund saab sellisel naeratusel võbelema pääseda; Valgustatu tunneb meile kaasa, kuna me valgusest oleme ilma, ja siis veel sellepärast, et me valguseni kunagi ei jõua. Ta ju teadis, et see pole võimalik juba meie mõtlemisviisi eripära tõttu. Vaimsus, mida me teadvus nähtavuselt koorib, on eimiski, aga meie mõtlemine kuulutab selle ?olemuseks?.

Buddha piirdus vaikimisega

Samalaadse üldistuseni jõuame ka siis, kui me nähtavust ainsa tõelusena tunnistades väidame, et pahe on kõigest headuse vähesus. Vaim annab meile ainult eimiski, kuid sellega me ei oska midagi peale hakata ja nii tuleb nood eimiskid üldistada positiivsuseks, (headuse või kurjuse) ?printsiibiks?. Ja sellepärast jättis Valgustatu kõige suuremad eimiskid ütlemata. Kristus vastas küsida mitteosanuile: ?Teie ei tea, mida räägite?; tema aga, ikkagi sünnipärase kõrgkihi esindaja, piirdus vaikimisega. Aga ta teadis: varem või hiljem nood tema ütlemata jäänud eimiskid üldistatakse õndsuseks, ülimaks positiivsuseks; ja sellest teadmisest omandas kaastunne tema näoilmel järjekordse uusvarjundi. Nii ta aina troonib oma lähenematus kõrguses, ainukeseks kaaslaseks naeratus, mis ei suundu mitte kellelegi.

Islami vägevus tuleneb sellest, et kõik teda mõistavad; budismi suurus seevastu rajaneb mõistetamatusel. Kes tahab, võib öeldut võtta odava paradoksina, kuid temalgi tuleks tunnistada, et religioonidena on islami ja budismi praegune seisund kristluse omast ilmselgelt erinev. Oleme jõudnud oma pärisküsimuseni, kristluse eriseisundini. Iga religiooni siht seisneb liiginimlikkust kärpivas eitamises. Mille poolest siis kristlik eitamisviis oli nõnda eriline, et usundi käekäik pidi kujunema ainuliseks?

Mõista ristiusu õpetust pole iseenesest raske: keskme moodustab pärispatt, kõike ülejäänut saab võtta peamise tuletisena. Või siis äraseletatult: inimesed olid needuse all, aga siis Jumal halastas neile. Selles seisnebki kristlik rõõmusõnum. Paraku see ei tähenda, et needuse tohiks unustada. Pärispatt jääb põhiliseks ka pärast jumalikku halastust; kogu kristlik dogmaatika keerleb selle ümber, kuidas saada lahti inimloomuse rikutusest. Lõpuks siis Rousseau selgitab ilmalikus vormis, millest näiline rikutus tuleneb, ja ennistab inimloomuse rikkumatuse. Tema sõnum märgib, et kristluse aeg on läbi. Arengulooline üldskeem peaks seega olema igati arusaadav; raskem on mõista, kuidas sai judaism, siinpoolne ja optimistlik religioon, võrsutada sealpoolse ja pessimistliku kristluse? Peamiseks, millele saab antud juhul toetuda, on tollane üldine madalseis: inimesed näitasid end rikutuna ja see pidi võimendama pattulangemise loo tähendust.

Kristuse konflikt variseridega

Kristlus katsub teadagi madalseisu jõudumööda ületada. Ja siin on õige koht, et peatuda käesoleva kirjutise peateemal, vaimsuse eriastmelisusel. Milles Kristuse konflikt variseridega õieti seisneb? Selles, et vaimsust hinnatakse erinevalt. Variserid lähtuvad tervemõistuslikkusest ja on veendunud, et kõrgemat vaimsust kui jumalik käsk ei saa üldse olla; käsud on raiutu
d raamatusse, et inimesed neid igavesti täidaksid. Kristus seevastu ei pea sellist vaimsust ülimaks; tema meelest on nood käsud kõigest vormeleiks piiritletud juhised, tema tahab veelgi kõrgemat, sõnastamatut ja ainuüksi sisetundel rajanevat tarkust. Ja nii ta siis kuulutab: hingamisepäev on inimese, mitte aga inimene hingamisepäeva päralt. Inimese poeg ülendab end kõrgemaks jumalikust käsust, kuni lõpuks tuleb too saatuslik: Mina ja mu Isa oleme üks! Kuid vaimsuse säärane ülendamine, nagu saame teada J. Klausneri ?Naatsareti Jeesust? käsitlevast monograafiast, olevat judaismi seisukohalt praegugi surmanuhtluse vääriline kuritegu.

Kuidas on tegelikult, jäägu teadjate otsustada. Igale nähtusele saab inimkeeles leida kümneid seletusi ja seepärast me verbaalseid peensusi kõrvale jättes lihtsalt nendime: ristiusk saab alguse Jumala tapmisest. Nii erakordse algusega religioonil pidi kujunema ebatavaliseks ka järellugu. Rohmakalt see ju kõlab. Ütelgem siis sündsamalt: tegelikult tuleb jumalaks pidada Armastust; pole suuremat armastust sellest, mille nimel ohverdatakse elu jne. Olgu nõnda. Aga kui Jumal inimese päästmise nimel ohverdab oma elu, siis seegi juba on piisav, et kogu usundi järellugu ära määrata. See pole retoorika, kui uusaegsed kristlased Pascali kannul kordavad: Jeesus jääb ristile viimsepäevani. Usund, mis saab alguse Jumala eneseohverdusest, näeb kuni lõpuni ülimat eneseohverduses. Üldisemalt see tähendab, et eitus (radikaalne eitus!) on kristluses alati tähendanud väärtust omaette. Kuid selline usund suudab püsida täisväärtuslik ainult opositsioonina, siinpoolsuse tõrjujana. Ja selles on põhjus, miks usundi põhjustaja vaatab meile kujutistelt vastu oma muutumatu surmtõsidusega. Igasugune katse panna teda naeratama on juba ette nurjumisele määratud. Kristus saab ainult andestada, naeratada ta ei saa.