Kavas:
Ülo Krigul “Earth … to become earth again 2” (2007/2009)
Jarkko Hartikainen “Anklang bis” (2009)
Märt-Matis Lill “My Weeping voice is the wind of autumn” (2005)
Tatjana Kozlova “Circles” (2004)
Olli Virtaperko “Crystal” (2009)
Antti Auvinen “Kaarea” (2006/2009)
Ansambel U:
Tarmo Johannes, flööt
Helena Tuuling, klarnet
Merje Roomere, viiul
Levi-Danel Mägila, tšello
Taavi Kerikmäe, klaver
Vambola Krigul, löökpillid
Sissepääs tasuta.
Vilde kaudu avastavad Krimmi eestlased veel tänapäevalgi omaenda juuri ning kodueestlased omakorda oma Krimmi jäänud suguvendi. Väsimatu Vilde märkis Krimmi reisil üles mõndagi olulist teistegi Krimmi rahvaste kohta. Uudishimu ja ajakirjanduslik fanatism sundisid teda võrdlema eestlase elujärge Krimmis elavate naabrite omaga. Külaskäigud saksa külla ja tatari pulma on Vilde reisimärkmete värvikaimad episoodid. Märgata inimest ja uurida tegelikkust oli kirjanik Eduard Vilde maailmatunnetuse alus ning elukreedo. Krimmis märkmeploki ja fotoaparaadiga ringi liikunud kirjanik omandas sealsete eestlaste hulgas aupaiste, mis pole tänaseni tuhmunud. Tänapäeval kõneldakse Vildest kui esimesest Krimmi eestlaste uurijast. Kurjade mõisnike eest Krimmi läinud ja seal vabamaid olusid otsinud eestlased asusid Krimmis enese teadmata läbi viima eestlaste esimest suuremat majanduseksperimenti. Eesti talupoja majanduslik vabanemine Krimmis algas XIX sajandi lõpul. XX sajandi algul, Vilde Krimmi ja Kaukaasia reisi ajal maitses Eesti diasporaa juba vaba turumajanduse mängureeglite ja oma töö vilju. Enesestmõistetavalt tabasid eestlasigi tagasilöögid: ebakindlus kohtade päriseksostmisel ja peremeheseisuse esialgne pelg maksid end kätte nii mõneski paigas, kus maaostuvõimalusest kiiresti kinni haaranud sakslased eestlastest rentnikud taanduma sundisid. Köleri nimega seostatud Kuntaugani kurbmängule (1882. a eesti talupoegade mõisaost, mis lõppes 28 perekonna täieliku pankrotistumisega. Sündmuse käigus kaotati ühtekokku 100 000 rubla, Eesti ajakirjanduses käivitus aga otsata sulesõda Köleri, tema seltsi ja J. Hurda vahel) lisandus teisigi kaotusi, ehkki vähem ränki.
Olgu kuidas oli, mõisate sundusest vabanenud talupoegade eneseteostus Krimmis oli samal ajal ka enesetõestus. Mõisamaid jahtiv eesti talupoeg näitas, et ta saab hakkama ? ilma sundijateta. Krimmi Eesti asunduste ajalugu kõneleb üha suuremast hulgast päriseks ostetud maast ning külade õitsengust, mis kestis 1930ndate alguseni. Krimmi teatmeteostes omaaegsetest eesti asundustest ei kõnelda, nagu poleks neid olnudki. Paremal juhul mainitakse eestlasi koos leedulaste, poolakate, t?ehhide prantslaste ja ungarlastega kui ümberasujaid tsaarivalitsuse kutsel. 2004. aastal välja antud Krimmi turistidele mõeldud entsüklopeediast võib aga leida paarirealise teate vene naturalisti ja filosoofi N. J. Danilevski kohta, kelle sõber eesti kunstnik J. Köler tahtnud rajada M?atkasse utoopilise sotsialismi vaimus talupoegade kolooniat (Russanov, I. V., Entsiklopedija. Krõm dlja vsjehh. Simferopol, Infolex, 2004, lk 236).
1908. aastal ilmavalgust näinud ?Prohvet Maltsvet? kõneleb muu hulgas kirjanikust, kes raius raamatusse suure tüki eesti väljarändamisajalugu, abiks kirjapandud mälestused (Gustav Malts, J. Freymann), dokumendid ja kõik see, mida oma silmaga Krimmis näinud oli. Krimmis võib tänapäevalgi näha seda, mis rahvastikugeograafi prof Ott Kursi sõnul on andnud põhjust nimetada Krimmi kommunismi muuseumiks.
Eesti väljarändamisliikumise uurijad on jõudnud Krimmi eestlaste juurde nii-öelda kaheteistkümnendal tunnil. Krimmi eestlaste ümber püsinud vaikus on olnud teenimatult pikk. 1998. aastal esimest korda teoks saanud Krimmi eestlaste päevad olid esimene suurem suhete taaselustamiskatse. 2001. aastal peeti Krimmis teistkordselt eesti päevi ja tähistati Beregovoje eesti asustuse 140. aastapäeva, teoks sai ka esimene Krimmi eestlaste teemaline teaduskonverents. 2003. aastal tähistati 140 aasta möödumist Eesti väljarändajate tulekust tänapäeva Krimmi suurima eesti asustusega Krasnodarka külla.
Nüüd, 2004. aasta septembris, peeti teaduskonverents Simferoopolis ja avati Vilde mälestustahvel Beregovojes .
Tagantjärele võib öelda, et Vilde sattus Krimmi õnnelikul ajal. Ajaloo keerdkäigud on Krimmi eestlasi julmalt räsinud. Need, kes vastu on pidanud, vääriks igaüks oma raamatut. Selles mõttes võiks ?Prohvet Maltsvetit? ? kui meelde tuletada Vilde enda kommentaare teose kirjutamise kohta ? pidada eesti kirjanduse ainsaks päriselt lõpetamata romaaniks.
„Paanika“ – mis Pedro Almadovari filmi eeskujul kannab alapealkirja „Mehed närvivapustuse äärel“ – räägib kolmest keskikka jõudnud mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meessoos tekitab.
Leo, Max ja Joni on edukad isased, kes ühtäkki ei saa oma eluga enam hakkama. Ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Hädaolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab niivõrd kummalisi vorme, et ajab kõrvaltvaataja ühtaegu nii nutma kui ka naerma.
Graafikadisainer Maxi mängib Riho Kütsar, insener Leod Raivo E. Tamm ning telesaatejuht Jonit Ain Mäeots. Mika Myllyaho näidendi on tõlkinud eesti keelde Maimu Berg, lavastuse kunstnik on Jaanus Laagriküll Ugalast, valguskujundaja Jaanus Moor ja videograafika autor-teostaja Martti Poom.
„Tahtsin kirjutada näidendi, milles kolm meest jõuavad eri moel oma elus paanikaseisundini,“ ütles Myllyaho. „Tahtsin küsida, kuidas tuleks elada, et elu tunduks mõnus.“
1966. aastal sündinud Mika Myllyaho on soome noorema põlvkonna tuntumaid lavastajaid, kes ühtlasi on tegev ka näitleja ja näitekirjanikuna. Myllyaho esiknäidend „Paanika“ jõudis 2005. aastal ülimenukalt lavale Helsingi Ryhmäteatteris ja nüüdseks on seda teost lavastatud nii Soome teatrites kui ka mitmel pool mujal – Kopenhaagenis, Peterburis Budapestis, Riias, Madridis, Moskvas.
Myllyaho on lavastanud nii Ryhmäteatteris kui ka Soome Rahvusteatris. Rahvusteatri laval jõudis 2007 tema lavastatuna maailmaesietenduseni Sofi Oksase „Puhastus“. Alates 2007. aastast on ta üks kolmest festivali Tampereen Teatterikesä kunstilisest juhist ning augustis 2010 astub Myllyaho Soome Rahvusteatri kunstilise juhi ametisse.
Kombinatoorika vanameister on muidugi Savisaar. Rääkides sellistest kogu ühiskonnale olulistest asjadest nagu poliitiliste jõudude konsolideerumine ja vasak- ja parempoolsete selgem eristumine, kasutab ta hindamisalusena küüniliselt Keskerakonna kasu ja positsioonide tugevnemist, valades antud küsimustega kaasnevaid vastuolusid puudutades varjamatu naudinguga õli tulle (PM 26. X). Riigimehelik vaagimine, kuidas selle tõttu ka poliitiline maastik korrastuda ja kogu ühiskond võita võiks, pole Savisaarele kõneväärne. Põlege probleemides, parempoolsed. Meie võidame niikuinii.
Tagatoamängurlust ei saa aga ka pimedad enam Savisaare monopoliks pidada. Savisaare rõõm paremerakondade näruste kombinatsioonidega kaasnevate edasiste vastuolude üle on tõenäoliselt vaid boonus õnnes, mida tunneb aastaid libedatel teedel liikunud populist, kuna talle on järele tuldud. Niinimetatud euroopalike erakondade peamine Savisaare-vastane argument on ju ikka olnud vääritus. Kas meie poliitikas on veel neid, kellel jaguks renomeed seda sorti argumente suhu võtta?
Paraku ei paista selline asjade käik kellelegi muret tegevat, mõned üksikud idealistid, nagu kuluaarides kuuldavasti räpasuse pärast raevutsenud Juhan Parts või Kalle Muuli välja arvata. Viimase eetikaveerge Postimehes tahaks väga toetada. Kuid just nende veergude kõrval, Muuli enda toimetatud Postimehe arvamuskülgedel saab Keit Pentus nädala persoonina Savisaare üle mängijana tunnustuse ja Tõnis Saarts sotsioloogi tiitli all mitte ainult ei esitle mängurlust ja kombinatsioone poliitika loomuliku, tunnustavat analüüsi ja heatahtlikku kaasamõtlemist vääriva osana, vaid peab täiesti normaalseks, et all-linna räpasuse loogiline jätk ja tegelik sisu ongi peaministrivahetus ning Reformierakonna ja Res Publica võimuheitlused (PM 27. X). Võib-olla on poliitilistes kuluaarides leviv arvamus, et Saartsi artikkel on sammuke ?Ansip peaministriks? mahhinatsioonide teel, mida Ansipi sõber Mart Kadastik on Postimehe tegevjuhtimisega toetama tulnud, tõesti paranoia. Sotsioloogilt ja suurima päevalehe poliitikaanalüüsilt ootaks aga kõrgemat eetilist nivood ühiskonnaasjade käsitlemisel. Võiks hakata mõistma, et eetikakriis poliitikas ei tulene sellest, et poliitikasse on sattunud inglite asemel pätid, vaid mängureeglitest, mille taunimine ja aktsepteerimine on meie kõigi teha.
Mida siis teha? Kui mängurluse, ülesostmiste ja kombinatsioonide tulemusena õnnestubki mõneks ajaks soovitud võimupositsioon saavutada, siis sogastele tehingutele järgnev ei saa kahtlemata olema probleemivaba. Inimesed, kellele poliitika on tähendanud mitte üksikuid otsest kasu andvaid valimislubadusi, vaid maailmavaatest tulenevat kogu ühiskonna arengu peale mõtlemist, kaugenevad poliitikast veelgi. Kui tagatubade mahhinatsioonid kärisema hakkavad, võidavad sellest tõesti vaid Savisaar ja uued populistid. Tundub, et viimaste valimiste ülimadala osaluse taustal saab vastutustundeline poliitika tänases kriisis liikuda vaid rõhutatud põhimõttekindluse suunas.
Täna tundub mõistlik, et parempoolsete ühinemine ei saa aset leidma kombinatoorse skeemi alusel, kus maineta Res Publica pressib ühinemisega peale, andes Reformierakonnale vastu tänastele võimuvahekordadele mittevastavaid positsioone. Kaugeltki mitte probleemitu, kuid ausam oleks, kui ühinemisplaani ei heidetaks kõrvale, vaid ühinemine lükataks ühemõtteliselt tulevikku, kus Res Publica olemuse ja sellest lähtuva populaarsuse üle valijaskonnas on võimalik selgemalt otsustada. Täna pole Res Publical muud, kui vaid kunagise populistliku valimisedu järel maha mängitud maine. Kui üldse miski, siis päästa võib seda mitte tuleviku võimupositsioonide, vaid olemasoleva koalitsioonileppe riigimeheliku elluviimise peale mõtlemine ning kriitiline tagasivaade oma lähimineviku eetilistele jamadele. Seniste koostööpartnerite kõrvaleheitmine ja läbikäimine nendega, kes tänaseks juba igaühega ja igatmoodi nõus on, muudab pahelisuse poliitikas talumatuks. Pole võimatu, et see oleks Res Publica täiesti autu lõpp. Ausus ja eetika ei ole kampaaniad nagu Res Publica seda mõistnud on, vaid pikaajaliselt saavutatud maine. Jätkuvaid kahtlasi võimumänge peaks vältima ka Reformierakond. Juttu Res Publica sobimatust poliitilisest kultuurist ja endise pruudi narkokalduvustest (EPL 3. X) võiks Atonen küll vanaemale rääkida. Probleeme jagub täna Reformierakonnagi maine ümber küllaga.
Seminar toimub teisipäeval, 2. märtsil kell 13.30 – 16.00 Eesti Teaduste Akadeemia saalis, Kohtu tn. 6. Seminari töökeeleks on inglise keel.
Seminari programm koosneb kolmest osast. Professor Osmo Apunen Tampere Ülikoolist räägib sõjaliste arengute kulmineerumisest Talvesõjas, Euroopa julgeoleku arhitektuurist ning Soome ja Nõukogude Liidu kahepoolsetest suhetest. Kolonelleitnant Ari Raunio omakorda vaatleb sõjasündmusi sõjaajaloolase vaatepunktist. Professor Bo Huldt Rootsi Rahvuslikust Kaitsekolledžist analüüsib, millised olid Talvesõja mõjud Soome välis- ja julgeolekupoliitilistele valikutele kuni külma sõja lõpuni. Seminari tööd juhib professor Andres Kasekamp Eesti Välispoliitika Instituudist.
Talvesõda algas 30. novembril 1939, mil Nõukogude Liit ründas Soomet ilma sõda kuulutamata, ja lõppes 105 päeva hiljem, 13. märtsil 1940 rahulepingu allakirjutamisega Moskovas.
Talvesõja lõpu tähistamiseks toimub ka mälestusjumalateenistus 13. märtsil kell 11.00 Tallinnas, Rootsi Mihkli kirikus, aadressil Rüütli 9.
Jaanus Adamson. Läbirääkimised. Kirjutisi 1995 ? 2003, Veljesto, 2004.
Mu arust on raske ja natuke mõttetu arvustada esseid ja arvustusi. Mida siis peaks ütlema? Et mina arvan mõnest asjast teisiti kui näiteks Jaanus Adamson? Loomulik asi. Et ilus keel on? On küll. Et kokkuvõttes on see huvitav ja hea raamat. On küll. Aga see oleks vaid üks lause. Ma eelistaksin pigem intervjuusid, tutvustusi jms. Mis võiks meelitada rohkem lugejaid nende lugude juurde. Samas saan sügavalt aru, et kirjutada tuleb. Esiteks sellepärast, et ilma ülekirjutuseta kaovad eesti metakogumikud otsekui musta auku. Ja sellepärast, et olen omal paksukspekstud nahal tundnud, mida tähendab, kui ajaleht sinu aastate tööst mitte sõnagi ei kirjuta, andes selgelt mõista, et see jääb allapoole nende taset, allapoole tõelist kultuuri ega vääri raha ja aja kulutamist.
Ja teine pool ka. Ma pean alustama veel keerulisemas olukorras, kui kirjeldas Mart Velsker Vikerkaares minu artiklikogu arvustades. Igaüks saab kogumikust lugeda Adamsoni ja minu suhte kohta, kes ma olen sattunud kunagi tema isakuju rolli. Ja kes soovis, võis lugeda Loomingust ka tema arvustust minu artiklikogu kohta. Ma ei tea, kas ma pean õigustama, et need asjad ei ole vastastikku seotud?
Ma olen praegu võõral maal. Esiteks Sirbis, kuhu mult on tellitud viimase 17 aasta jooksul üks arvustus. Ja teiseks, ma pole kunagi põhjalikult huvitunud psühhoanalüüsist, mis on Adamsoni kogumiku alus. Asjatundjad õpetavad, et võõrale maale sattudes tuleb esialgu kõndida ettevaatlikult, aga püüda välja näha nagu kohalik (Ära kanna suurt fotoaparaati kõhu peal ega vaata kogu aeg linnaplaani!). Ma püüan.
Ülevaade
Adamsoni kogumik on ühes mõttes klassikaline eesti artiklikogu: sinna on kokku pandud 18 teksti kümmekonnast aastast. Siin on kümmekond lugu, mida saab klassifitseerida arvustusena või mis vähemalt tõukuvad konkreetsest teosest. Ja ülejäänud on üldisemad probleemikäsitused, esseed, arutlused, artiklid.
Aga teisalt on see üsna ebatavaline kogu. Osalt seetõttu, et Adamson on kasutanud Eestis vist ainulaadset vormi: pseudodialoogi. Otsinud endale vestluspartneri, andnud talle rootsi perenime, mis eesti keeles kõlab nagu sürrealistlik metafoor (Lindroos), ja ehitanud mitmed lood vestlusena.
Teiseks sellepärast, et kogumikku läbib selgelt ja ühemõtteliselt üks alus: psühhoanalüütiline lähenemine maailmale, keelele, kirjandusele, kultuurile. Kõike, millest ta kirjutab, vaadatakse läbi ühe kindla prilli. See äratab huvi ja hirmu. Huvi, sest alati on põnev vaadata, mida leiab kindla masina abil eri tekstidest. See teeb uurimise objektid võrreldavaks ja see on raamatus alati põnevam kui üksikute tekstide kaupa lugedes. Nii ka Admsonil, kui märksõnad eri tekstides hakkavad kokku jooksma ja assotsiatsioonide ahelad nähtavaks saavad. Aga see tekitab ka hirmu selle ees, kuidas tekstid painutatakse ühe range lähenemise sisse. Ma tunnistan, et ma ise ei usu sell(is)esse lähenemisviisi.
Jah, muidugi olen ma kunagi lugenud Freudi (küll vene keeles põhiliselt) ja Lacani (küll inglise keeles). Olen vähe vaadanud Deleuze?i ja enam Ecot. Et jõuda järeldusele, et minu mõtlemisprobleemidele ei paku neist keegi pinget, lahendust ega tuge. Ja kui ma olen kasutanud mõnda psühhoanalüüsi-mõjulist autorit, näiteks Homi Bhabhat, siis olen püüdnud sealt psühho maha kraapida. Üks, kes mulle midagi andis, oli Harold Bloom oma viisteist aastat tagasi (küll koleda kvaliteediga mikrofilmilt, sest muud tollal polnud), just sellesama väärlugemise ja isateooriaga, mida kirjeldab ka Jaanus Adamson. Enam on mulle tähendanud Barthes.
Teisalt on kindlasti huvitav psühhoanalüüsida Adamsoni ennast. Sest see raamat on kindlasti ka eneseanalüüsi raamat, selgemalt kui eesti esseistikas ja kriitikas tavaline. Aga see käib mulle, nagu vihjatud, üle jõu ja ka soovi.
Ebatavaline on see, et Adamson on kasutanud ka arvustustes viiteid. See võte jätab tekstidest alati teadusliku mulje, mis aga omakorda peaks tõstma nende autentsust, tõeväärtust, aga koos sellega ka autoriteeti ja võimu. Kui teadus on veel tõeväärtuslik asi. Aga see mõjub ka natuke teistpidi, natuke eputamisena. Ja natuke kahtlasena, eriti kui mõelda sellele, kuidas Freudi ja tema järel ka järelkäijaid on süüdistatud just pseudoteaduslikkuses, otseses valetamises ja võltsimises (millest Adamson ise Jüri Allikust tõukudes kirjutab). On see psühhoanalüütiline enesekaitse? Või lihtsalt väike snobism?
Kolm komponenti
Selles raamatus on kolm osa, mida küll paberil piiritletud ei ole. Aga piirid on küllalt selged. Sisseminek. Esimene lugu on alati tähtis. Selles on ainult üks märksõna: imelisus, uskumatus. See annab tausta edasisele lugemisele. Järgneb iha, küllastumatu soov teada saada, kiirustada edasi lugema nagu detektiivteksti lugeja (Barthes?i järgi). Siis kirjanduskriitik kui detektiiv ja detektiivkirjandus kui kirjanduse mudel. Lugu ise (Lugev detektiiv) on klassikaline loeng, selge, loogiline, ülevaatlik. Siis postmodernismi küsimus, Undi kaudu ja taas detektiivilugude juures peatudes. Alles siis jõuab Adamson hetkeni, kui teda tabab idee kriitikast. Tuleb kriitik kui reageerija miskile tema vastas ja reageerimine sellele ängi ja hirmuga, psühhoanalüüs ja pöördumine Harold Bloomi poole teadasaamiseks, mis mul viga on. See on muu seas ka selge ülevaade Bloomi mõju ja väärtõlgenduse teooriast. Nii on kogumiku algusosa aeglane sisseminek kriitiku maailma, tagurpidi teekond oma kriitikuidee alguse juurde.
Siis tuleb porno kui teine oluline dominant, lähtekohaks Silma loo Bataille? hullumeelsed seksifantaasiad. Ja siit oluline märksõna silm. Ja taas jõutakse Barthes?i kaudu lugemise ihani. Iha, ihalemine, liha, ime, imelisus, imemine, psühhoanalüütiku diivan ja bordelli diivan. Suu ja kõnelemine (dialoogid), suhuvõtmine ja söömine. Küllastumatu soov teada saada ja küllastumise mõttepinge lahendused ja seksuaalne, peaks ütlema, atakk.
Kriitika. Siis tuleb kriitika ise, arvustused, milles autor püsib tugevamini konkreetse raamatu juures. Ma ei taha hakata üle analüüsima Adamsoni analüüsitud kirjandustekste: Ehlvesti, Kenderit, Soometsa. Seda enam, et need on kirjanikud, kes on mu jätnud suhteliselt ükskõikseks. Vaid paar lisamõtet.
Paistab, et siin tuleb rohkem mängu surm ja surmatung, mis Adamsoni eespool pole kuigi palju huvitanud. Kas sellest saab midagi järeldada Adamsoni või nende autorite kohta?
Ja teiseks, kuigi need lood seostuvad toodud märksõnadega, on nad siiski palju tagasihoidlikumad, pehmemad, mitte nii afektiivsed nagu eespoolsed teoreetilised tekstid. Nagu eesti kirjanduse seks ei ole Bataille, pigem pisike porno pimedas ja teki all.
Ka need tekstid on täis võõraid nimesid, kelle loodud sõnade kaudu tekstidele lähenetakse. Huvitav on ehk ka see, et minu ajus seostub eesti kirjanduses seksuaalsuse afektiivne, kleepuv maailm paljus Jaan Unduski ilukirjandusega. Aga Unduskit selles raamatus peaaegu ei olegi.
Lõpp. Lõpp on lühike ja karm. Kas sa tunned häbi oma eksistentsi pärast? Kas oksendada või hakata kirjanikuks, pannes teised häbi tundma oma eksistentsi pärast? Mida sa teed pärast mässu? Ja lõpuks: vajame mässu õnnetundeks. See on tegelikult vägagi modernistlik kuulutus, pärast kõike postmodernistlikku.
Õpetaja vestlused õpetajaga
Kokkupanduna on näha, et suur osa Adamsoni lugudest on vägagi õpetavad tekstid. Neis on tugeva loengupidaja loogikat, selget ülevaatlikkust keerukate probleemide juurde viimisel. Tekste omal ajal ühekaupa lugedes see nii selgesti minu mälusse ei olnud tulnud.
Teine asi, dialoogid. Need ei ole sokraatilised dialoogid, vaid vestlused kahe poole vahel, kes üksteist täiendavad, assotsiatsioonide ja loogika niiti edasi kerivad. See on pigem vanade kirjandusinimestes
t sõprade vestlus, mida ma olen näinud ülikoolist peale, ühikatubadest kõrtsideni. Need on tavaliselt väga inspireerivad vestlused, kus mõlemad tabavad märksõnade tagamaid lennult, kus üks pool toetab teist ja vallandab selliselt mõtteid, mida muidu ei oskagi sõnastada. Ma olen leidnud, et on inimesi, kes vabastavad minus mõtted. Aju hakkab tööle ja tekitab ideid ja lauseid, milles ei leia mitte niivõrd lahendust pikkade otsimiste pained, vaid milles sünnivad täpsed mõtted, mille poole pole kunagi püüeldud, mis ilmselt on olnud alateadvuses tükkidena ja oodanud oma aega. On see nüüd psühhoanalüütiline vestlus? Kas sõber on psühhoanalüütik? Mu arust mitte, sest see ei ole oma probleemidele lahenduse otsimine. Adamson on pigem endale sellise vabastava kaaslase välja mõelnud.
Ei saa lahti tundest, et selles raamatus on kesksed märksõnad, mitte tekstid. Ka suur osa konkreetseid arvustusi on eeskätt mingi autorile olulise märksõna lahtikirjutised. Arvustuse alusest pole mõnikord pea üldse juttu. Selliselt jätkab Adamson 1990. aastate alguse kriitika lähenemisviise. Ainult palju subjektiivsemalt. Kui tollal olid arvustused eeskätt autori eruditsiooni demonstreerimise vahendid, siis Adamsoni jaoks on kirjutamine pigem oma probleemidele vastuse otsimise vahendiks. Kuigi selgelt vahetut suhet ängide ja kirjutiste vahel ei ole. Need pole vahetud afektid paberil, ikka on lisaks kõrvaltvaataja, mõtleja, uurija pilk. Sellisena on Adamson kaunis postmodernse õpetaja illustratsioon. Ühest küljest inimene, kes elab teiste sõnade kaudu ja samas õpetab seda teiste sõna taas teistele. Teisest küljest, vaatamata kogu viidete aparatuurile ja loengupidaja loogikale, on kogumik ehitatud nagu tõlgendus- ja sidumisvõimalusi pakkuv luulekogu.
Võru Linnagalerii ruumes saab näha oma silmaga „Kuldset Triot“ täiskoosseisus:
Andrus Joonas – maal, performance
Alar Raudoja – maal, animatsioon
Aivar Kurvits – maal.
Trio liikmed esitavad iseseivat loomingut:
Andrus Joonas – „21. sajandi armastuslugu“, mis koosneb maaliseeriatest “21. sajandi armastuslugu” (2005), “1,5 päeva peale sõda”(2004) ja “Error ja Harmony”(98-06).
Ave Randviir on Joonase kohta öelnud: „Joonas on kindlasti üks jõulisemalt müstilis-romantilist kunstnikumüüti ellu viivaid noorema põlvkonna kunstnikke. Tema elu ja loomingut kirjab personaalne mütoloogia, kuhu kuuluvad valgustuslikud inspiratsioonihetked, pöördelised otsused, depressioonihoos põletatud teosed ja nägemustena saadud pildid. Ei saa salata, et kogu selles esituses on karismaatilisust ja veenvust, nii et kriitikudki võivad Joonase suu külge rippuma jääda ja lasta end tema juhtimisel kättpidi ringi talutada.“
Alar Raudoja – „Leonardo kood vol. 2 ehk lihtsalt LEONARDO“, mis lihtsas pildikeeles annab võtme Leonardo koodi avamiseks. Leonardo da Vinci oli kõigile tuntud maalikunstnik, skulptor, arhitekt, matemaatik, anatoom, insener ja õpetlane, renessansiajastu mitmekülgseim geenius. Da Vinci tegemisi on saatnud müstika ja saladused. Tema geniaalsus peitub lihtsate elementide, struktuuride ja vormide vahel loogiliste seoste loomises. Taas üritatakse avastada da Vinci teostesse peidetud saladuste võtit – kõigi pilkudele nähtavaid vihjeid, mis on aga leidlikut maskeeritud. Ehk aitab omal moel maski maha rebida see näitus, kus kõik on inimlikult igapäevane ja samas esoteeriline. Koodi võti on siin! Lisaks saab näha ka samateemalist õppefilmi.
Alar Raudoja (s. 1957) on kunstihariduse omandanud Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Lisaks on ta töötanud õpetaja ja kultuuriametnikuna ning praegu juhatab Pärnu Linnagaleriid. Mari Kartau on Raudoja kohta öelnud:„Alar Raudoja teeneid Pärnu kunstielu edendamisel on raske alahinnata. Pikaajaline ametnikukarjäär pole aga tema puhul kaasa toonud tavapärast ajude pehmenemist. Viimastel aastatel on tema looming liikunud dekoratiivsuselt mõtestatuse suunas. Samas ei aja ta asju ülearu keeruliseks, valides kujutamisobjektiks lihtsad asjad. Nende vahelisi seoseid saab juba iga vaataja ise oma peas luua.“
Aivar Kurvits – „Pärnu – Riia“, urbanismi uusim visualiseering.
Aivar Kurvits on Eesti vast kõige tuntum art-brut stiili viljeleja. 1959. aastal sündinud ja mitmeid raskeid haigusi põdenud kunstnik on vaatamata elu keerdkäikudele väga mitmekülgne, elurõõmus ja oma kunstile jäägitult pühendunud. Kaasaegsele kunstnikule kohaselt tegutseb ta korraga mitmel rindel: maalib, teeb graafikat ja animatsiooni – seda kõike edukalt ja omanäoliselt. Hiljuti ka isikkataloogi ilmutanud Kurvits tungib oma ürgse üldinimliku sõnumi ja lapselikult siira käekirjaga sügavale kunsti lätete juurde. Kõige paremini saab iseloomustada Aivar Kurvitsa loomingut Peeter Alliku sõnadega: „Milleks on vaja kunsti! Kas maalida selleks, et varjata rosoljeplekke pangasaalide seintel või selleks, et pääseda kunstnike olümpiamängudele? Kas keegi teeb veel kuskil kunsti lihtsalt vajadusest teha kunsti? Jah, Aivar Kurvits teeb. Tema ei ole neokontseptualist, naivist ega akordionist. Aivar Kurvits on Eesti ehedaim artbrutlane. Ta teeb kunsti selleks, et see tegevus on tükk temast endast. Tema pildid on lähedal kunsti juurtele, need ei austa traditsioone vaid seda, mis oli enne traditsioone. Brutaalne vägi ja värvide lõõsk on Kurvitsa sõnumiks. Teadmine millegi ürgse kohalolust tema vahendiks.“
Kõik kolm kunstnikku on kullatud Pärnu linna kunsti aastapreemiatega.
Andrus Joonase, Aivar Kurvitsa ja Alar Raudoja näitused on Võru Linnagaleriis kõigile huvilistele avatud 08.- 26. märtsil 2010 esmaspäevast reedeni kell 12:00 – 18:30.
Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Enno Ootsing on enam kui 50 aasta jooksul kujunenud eesti graafika üheks silmapaistvamaks meistriks. Ta on uuendanud ja arendanud graafika tehnilisi võimalusi ning saavutanud silmapaistvaid tulemusi vabagraafikuna, raamatukujundajana- ja illustraatorina, pälvides tähelepanu ja auhindu rahvusvahelistel graafika suurnäitustel. Näitusega “Miimilised maskid” tähistab kunstnik oma 70. juubelit. Näitus kestab 24. märtsini.
Enno Ootsing: “Näitus „MIIMILISED MASKID“ Vabaduse galeriis on koostatud kahe eelmise aasta loomingust. Inimsuhted ning emotsioonide väljendumine miimika ja kehakeele kaudu on selle näitusekomplekti läbivaks ja siduvaks jooneks.
Vesteldes jälgime partneri nägu, tema miimikat. Meil on arenenud miimilised lihased, mis oma funktsiooniga väljendavad meeleolu ja seisundit, rõõmu, raevu või rahu. Aga oma tunnete varjamiseks on inimene õppinud ka teesklema, manama näole rahu, kui ta tegelikult on raevus, teesklema lõbusust, kuigi on mures. Paljudel juhtudel, näiteks diplomaatilisel esinemisel, on rolli täitjal mõnikord isegi kohustus peita oma tegelikud tunded maski taha, naerusui ähvardada või üllatuda juba teada olude üle. Teatris naudime meisterlikku rollimängu ja justkui ehtsat miimilist tundeväljendust. Meie miimikalihased on rakkes ka siis kui mõtleme või teeme füüsilist tööd. Ainult magades on lihased lõtvunud, mis on omaette miimiline seisund.
Ka „MIIMILISED MASKID“ on valik selle nimetaja alla sobituvatest töödest, mitte eelnevalt kavandatud projekt”.
Näituse avamisel esitletakse Enno Ootsingu raamatut „PEEGELPILT“, alapealkirjaga „Meenutusi ja mõtteid“.
Raamat käsitleb autori kooliteed Räpinast Tartu Kunstikooli ja edasi Kunstiinstituuti ning tööd kunstnikuna, ajakirja kunstilise toimetaja ja Kunstnike Liidu vastutava sekretärina. Pärast mõneaastast vabakutselise kunstniku staatust jätkub 25- aastane töö Eesti Kunstiakadeemias osakonnajuhataja ja professorina.
Ehkki raamat on kirjutatud elukulgu järgides, on sisuline põhirõhk nõukogude aja kunsti- ja kultuurisituatsiooni kirjeldustel. See on killuke Tartu Kunstikooli, Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kunstiakadeemia ajalugu isiklikult kogetu põhjal.
Tekstis on ka arutlusi loomingu ja kunstinäituste teemal.
Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja vinjettidega autorilt ning lisatud on nimeloend. Formaat 205×287 mm, 160 lk., autori kujundus ja küljendus. Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ.
4. märtsil kell 16.00 avatakse Tallinna Jaani kirikus Enno Ootsingu tagasivaateline loominguülevaade “VALIK GRAVÜÜRE”.
Enno Ootsing: „Olen pidanud oluliseks oma ideede ja kujutluste realiseerimist erinevate trükimenetluste kaudu. Mind on köitnud trükigraafika rikkalik arsenal. Olen tutvunud enamikuga graafikatehnikatest, aga sobivamaks on osutunud kõrgtrükitehnikad, täpsemalt manuaalsed graveerimistehnikad.
Püsin arvamisel, et tehnika annab tööle olulise lisaväärtuse. Tal võib olla koguni sisuline tähendus.”
Supermoodsat kõrgtehnoloogilist lahingutehnikat Eestil ei ole ning, olgem ausad, seda ei ole võimalik kunagi ka võrdsetel alustel mõne superriigiga hankida ja ülal pidada. Küll on aga meie sõdurid võimalik varustada parimate kiiluvestide ja individuaalsete käsirelvade, modernsete side- ja tulejuhtimisvahendite, soomustransportööride, kaasaegse õhutõrje ja tankitõrjerelvastusega ning tuletoetusrelvadega, mis on operatiivstruktuuri koondatuna koostöövõimelised meie liitlastega. Tendentse, mille kohaselt ?kolleegid paljudes NATO riikides? on võtnud suuna kutselisele armeele, ma Saksa kaitseministri väljaöeldus ei leia. Huviline võib ise Peter Strucki kõnet Saksa kaitseministeeriumi koduleheküljelt lugeda. 2004. aasta 25. mail on ta Berliinis muu hulgas öelnud: ?Ma astun rõhutatult sõjaväekohustuse säilimise eest välja, kuna olen sügavalt veendunud, et see on Saksamaale parim sõjaväeteenistuse vorm. Ja mida kauem ma vastutava ministrina selle temaatikaga tegelen, seda enam tugevneb minu veendumus ja otsus rääkida sõjaväekohustuse poolt ja võidelda selle säilitamise eest.?
Kui tuleb jutuks hüpoteetiline sõjaline konflikt tänase Vene armeega, siis teavad kõik, et ega me ikka dessantnik?ute ja strateegiliste tuumarelvade vastu saa. Ainus, mis päästab, on palgalise komponendi suurendamine ajateenistuse arvel ja kõrgtehnoloogia. Unistatakse isegi, et me ei ole enam üksi. Kui retooriliselt on vaja, siis vähendame ohtu (S. Kallase ja M. Mihkelsoni toetus ?armeereformile?), ja kui vaja, hindame valitsevat ohtu üle (Kallase ja Mihkelsoni hoiatused Vene ohu eest). Drastilisem näide libateadmistest on värskes ?Riigikaitse? lisas pealkiri ?Murrangulised muutused sõjapidamise põhimõtetes?. Aasta pärast Soome Maakaitsekõrgkooli vanemstaabiohvitseri kursuse lõpetamist otsisin, millised sõjapidamise põhimõtted on siis minulegi üllatuseks kaotanud oma aktuaalsuse. Artiklis aga ei räägita sõjapidamise põhimõtetest, vaid antakse ülevaade rahvusvahelise olukorra muutumisest tingitud probleemidest sõjalise jõu kasutamisel ja sõjaliste operatsioonide laialdasest spektrist. Seda viimastki väga lihtsustatud kujul.
Sõjapidamise põhimõtted korduvad enamiku arenenud riikide määrustikus üsnagi sarnaselt. Toon sõjapidamise põhimõtted välja nii nagu Trevor N. Dupuy oma põhjalikus uurimuses ?Understanding War: History and Theory of Combat?. Need põhimõtted on tema arvates üllatavalt identsed nii 1921. aasta Briti välimäärustikus kui Ühendriikide armees aastani 2001 ametlikult kasutusel välimäärustikus FM 100-1 ?The Army?: Eesmärk (Objective), jõudude koondamine (Mass), rünnak (Offensive), üllatus (Surprise), julgeolek (Security), sõjalise jõu otstarbekas kasutamine (Economy of Force), lisaks manööver (Movement) ehk liikuvus (Mobility), koostöö (Cooperation) ehk juhtimise ühtsus (Unity of Command) ning 2001. aasta määrustikus lisandunud lihtsus (Simplicity).
Need printsiibid on samad ka 2001. aastal välja antud Ühendriikide ühendoperatsioonide doktriinis (?Doctrine for Joint Operations?), mis on ametlikult kinnitatud ja kasutusel. Need põhimõtted on samad ka Balti Kaitsekolled?is kasutusel operatsioonide käsiraamatus.
Isegi 1932. aasta Eesti ?Lahingueeskiri? sisaldab enamiku sõjalisi põhimõtteid. Lisan igale tolleaegses kirjakeeles väljendatud põhimõttele ka ingliskeelse vaste. ?Pealetung koondatud jõududega (Offensive, Mass) peab tabama vastast niisugusel ajal ja kohal, kust talt on võetud soodsad võimalused kasutada oma üleolevaid jõude./?/ On olulise tähtsusega, et oskaksime manööverdada (Movement), igas olukorras julgelt ja kiiresti ning julgestada (Security) oma tegevust võimalikult väheste jõududega (§7). Edu lahingus saavutatakse kõigi väeliikide koostööga (Cooperation) (§14). Kui juht on veendunud, et ülesanne ei vasta olukorrale, siis ta peab olema valmis teotsema iseseisvalt oma parima arusaamise järgi ja olukorra kohaselt, pidades silmas tegevuse üldist eesmärki (Objective) (§92). Otsus peab olema selgesti väljendatud juhi manöövri-idee ja jõudude jaotus selle teostamiseks. Ainult otsus, mille aluseks on lihtsad, selged ideed (Simplicity), võib anda tähtsaid tagajärgi (§97). Olla tugev kõikjal on võimatu. Juhtimise oskus seisab peamiselt selles, et saavutada ajutist jõudude ülekaalu õigel ajal ja kohas ning seda kasutada vastase ootamatuks hävitamiseks (§98). Vägede edasitoimetamine mehhaaniliste liikumisvahenditega ja hobusejõul tõstab tunduvalt nende liikuvust (Mobility). Ootamatus (Surprise) on tarvilik selleks, et tabada vastast olukorras, kus ta ei ole valmis tegevuseks (§ 226). Varud on juhi käes abinõuks, millega ta võib mõjutada lahingu käiku./…/Varude kasutamisel peab olema kokkuhoidlik (Economy of Force) (§231).?
Miks on sõjalised põhimõtted 1920ndatest saadik samasugused? 1921. aasta Briti välimäärustiku vaimne isa oli John Fuller, üks esimestest silmapaistvatest manööversõja teoreetikutest. Ta tugines sõjaajaloole ja I maailmasõja lahingukogemustele. Fulleri ideed on kaheldamatult mõjutanud hilisemaid Saksamaa ja Prantsusmaa sõjandusteoreetikuid (Guderian, de Gaulle). Fulleri ideed olid paljuski mõjutatud Clausewitzist, kuigi oma varasemates töödes ta suurt preislast kritiseeris ja alahindas. Ja Eesti kaitseväele avaldas briti sõjaline mõtlemine kahtlematult mõju nii seitsekümmend aastat tagasi kui avaldab ka tänapäeval. Kuid nende sõjaliste põhimõtete järgi sõditi II maailmasõjas, Iisraeli-Araabia sõdades, Falklandi sõjas ja ma ei näe mingit takistust, miks neid põhimõtteid ei saa kasutada ka järgmises sõjas?
Kui vaadata ka viimast Iraagi sõjalist kampaaniat, siis meenutab liitlasvägede pealetung 2003. aastal sõjaliste põhimõtete rakendamiselt Saksa armeegruppide läbimurret Läänerindel 1940. aasta mais. Selge eesmärk, jõudude koondamine, rünnak vastasele üllatavast suunast ja ajal, mobiilsed üksused kiiresti kaugele vastase operatiivsügavusse, kogu operatsiooni lihtne ülesehitus ning sõjalise jõu otstarbekas ärakasutamine (läbimurde järel pead olema võimeline jätkama operatsiooni vastavalt olukorrale ja seatud ülesandele) iseloomustavad mõlemat kampaaniat.
Miks ülepea pöörata nii suurt tähelepanu ühe artikli pealkirja ja sisu lahknevusele? Põhjus on lihtne. Kui meedia tarbija jätkuvalt loeb ja kuuleb, et sõjategevuse põhimõtetes on toimunud ?murrangulised muudatused? ning seda võimendatakse veel igal võimalikul juhul käsitlustega laial rindel II maailmasõja stiilis võitlevast ?rahvaarmeest?, siis on tegemist libateadmise tahtliku kultiveerimisega. Ärgem unustagem, et massimeedia aitab luua ja ülal hoida mitmeid müüte. Kui selline ?kivi uuristamise? tendents meie meedias jätkub, on tõenäosus suur, et ajateenistus kaotatakse järgmise kaitsejõudude struktuuri ja arengukava koostamise käigus. Noored ja poliitikud, kes pole ajateenistuses käinud jätkavad oma ristisõda ajateenistuse vastu ja tuginevad seejuures samalaadsele kultiveeritud libateadmistele. Järjekindel eksitamine ajakirjanduses on seetõttu kahtlemata ohtlik riigi kaitsevõimele, sest kui ajateenistuse vähendamise või kaotamise otsus tehakse libateadmistele tuginedes, siis oleme taas valedele eelduste, valede järelduste ja valede otsuste nõiaringis.
17aastase vaheaja järel saavad ooperisõbrad jälle nautida Giacomo Puccini ooperit „Boheem“, mille toob 29. oktoobril lavale noor lavastaja Ran Arthur Braun Iisraelist , kes koos itaallase Riccardo Gallinoga on ka lavakujunduse autor. Kostüümid kavandab Elo Soode. „Boheem“ on üks enam lavastatud ja armastatud oopereid Estonias – käesolev lavastus on juba kümnes. Teine maiuspala ooperi vallast on kavas 11. novembril – Estonia kontserdisaalis toimub Arvo Volmeri taktikepi all Vincenzo Bellini ooperi „I Capuleti e i Montecchi“ kontsertettekanne, külalistena peaosades Annely Peebo ja Irina Dubrovskaja. Rohket ooperirõõmu pakub ka 1. oktoobril Tallinnas ja 2. oktoobril Pärnus toimuv rahvusvahelise muusikapäeva ooperigala.
28. novembril esietendub Olav Ehala muusikaline lastelavastus Leelo Tungla libretole „Käsikivi kosmosest“. See lugu saab esimesed lavaristsed tegelikult juba juulis Saaremaa Ooperipäevadel, novembris-detsembris on aga kõigil muusika-, tehnika- ja muinasjutuhuvilistel lastel võimalus Estonia kammersaalis tulnukatüdruk Siri seltsis ajas ringi rännata. Etendus valmib koostöös Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Energia avastuskeskusega, selle lavastab Garmen Tabor ja kunstnikutöö teeb Liina Unt.
3. detsembril jõuab vaatajate ette „Pähklipureja“ uhiuus lavastus ja sedakorda tulevad lavastaja ja kunstnik ookeani tagant. Koreograaf Ben Stevensoni peetakse Ameerika balletikunsti üheks olulisemaks kujundajaks. Ta on pea kolmkümmend aastat olnud Houstoni Balletiteatri kunstiline juht ja aastast 2003 Texase Balletiteatri kunstiline juht. Tema lavastused on pälvinud mitmeid nimekaid auhindu ning on etendunud Opéra de Paris’s, Kanada Rahvusballetis, La Scalas , Baieri Riigiooperis, Londoni City Ballet’s jm. Kunstnik on Tom Boyd.
Traditsiooniline Estonia ball toimub 31. detsembril ja balli kunstilisteks juhtideks on Arne Mikk ning Toomas Edur. Balli eeskavad on seekord inspireeritud George Gershwini muusikast ja külastajatele jagub mitmeid üllatusi.
Sügishooajaks võib ooperipileti julgelt osta ka tagumistesse ridadesse – uus tekstimasin ja lisamonitorid teevad teksti nähtavaks kogu saali ulatuses. Mängukavaga saab alates esmaspäevast tutvuda teatri kodulehel www.opera.ee.