Ma ei ole juba paar nädalat ühtki raamatut ostnud ja südametunnistus on natuke must. Raamatupoodides käivad ju müügikampaaniad ja kirjastustele on aastalõpp parim müügiaeg. Raamatuid ostavad ka need, kes muul aja raamatuid koju ei soeta, jõulu eel aga siiski sundostu ära teevad, kuigi sageli mitte oma koju. Tõsi, ega uutele raamatutele kohe allahindlust tehta ja üldrahvaliku veendumuse järgi on nad liiga kallid. Eriarvamusel on ainult raamatute kirjutajad, kujundajad, toimetajad ja kirjastajad, kelle töö allahindlus raamatu hinna sisse on kirjutatud.
Olukord raamatuturul ei ole äri mõttes kiita. Sellest, kuidas läheb, andis kirjastaja Tauno Vahter ERRi kultuuriportaalis ka põhjaliku ülevaate, paigutades eestikeelse raamatuturu rahvaarvult meiega sarnaste ja samamoodi ellujäämise eest võitlevate rahvaste võrdluspilti1. Vahteri lõppjäreldus on lihtne ja selge: „Kui kultuuritarbimise hinnad väikeriigis ebatavaliselt kõrgele tõusevad, hakkab sellest üha rohkem inimesi kõrvale jääma ning inimeste üldine kultuuripilt vaesub.“ Sama selge on, et olukorra muutmise hoovad ei ole turuosaliste, lugejate ega kirjutajate käes.
Riigi statistikaamet tuletas sel nädalal meelde, et detsembri lõpuni vältab mõneaastase vahega korraldatav suur, kümne tuhande vastajaga kultuuritarbimise uuring, mis „aitab muuta kultuuri inimestele kättesaadavamaks“, sest järgmisel suvel avaldatavad uuringu tulemused olevat kultuuripoliitika kujundamise aluseks ja annavad riigi kultuuristrateegias nõutud mõõdetava näitaja – kultuurielus osalemise määra, mis peab 2030. aastaks jõudma vahepealse languse järel tagasi 80 protsendini.
Statistikaameti teate ridade vahelt võib lugeda, et eesmärgiks seatud vastajate arvu kokkusaamisega on probleeme ja seepärast reklaamin küsitlust siingi. Julgustan kõiki, kes veebiankeediga pihta saavad või kellele küsitleja helistab, küsimustele ausalt ja läbimõeldult vastama. On omajagu irooniat selles, et uuringu tellinud kultuuriministeeriumi uudisvoost küsitluse propagandat ei leia. Ju siis pole oluline ja eks küsitav olegi, kas saadud tulemustega midagi mõistlikku peale hakatakse, sest mõõdeti juba 2003. ja siis 2006. aastal, kuid poliitikas pole andmetele vaatamata muutusi saanud täheldada.
Raamatute kohta saab nende uuringute2 tulemusel teada, et pool Eesti elanikkonnast ei ostnud aastas ühtki raamatut ning rohkem kui 20 raamatu ostuni aastas jõudis 3% elanikkonnast. Sama kurb oli pilt ka lugemise osas: 45% luges aastas kolm või vähem raamatut (nende seas kolmandik ei lugenud üldse). Kuid veendumus, et raamatud on kas üleliia või veidi liiga kallid, oli üldine nii lugejate kui ka mittelugejate seas (kokku 86%, eestlaste seas 89%) ning ainult 7% arvas, et raamatud on oma hinda väärt. See oli nii ajal, mil raamatud maksid praegusest kaks ja pool korda vähem.
Raamatute puudumisel riiulid tööta ei jää.
Trükitööstuse andmed, mida kogub regulaarselt statistikaamet, ei anna alust loota, et nüüdsed küsitlustulemused võiksid osutada olukorra paranemisele. Veel vähem viitavad aegread mingi poliitikakujunduse olemasolule. Eestikeelsete raamatute ja brošüüride nimetuste aastane koguarv kõigub 20 aastat siin- ja sealpool 3000 nimetuse piiri, aga kogutiraaž on samal perioodil kahanenud poole võrra: oli kuus miljonit, nüüd kolm miljonit eksemplari.
Kõige rohkem on kahanenud kooliõpikute trükkimine. Juba seitse aastat trükitakse õpilase kohta aastas kuni kaks õpikut kunagise kümne asemel, sest õppematerjal on kolinud netti ja on seal tasuta saadaval. Silmatorkavalt hästi on vastu pidanud vaid lasteraamatud: neid trükitakse keskmiselt miljon aastas nagu sajandivahetuselgi. Kui aga toona andsid lasteraamatud viiendiku kogutiraažist, siis praegu moodustavad terve kolmandiku.
Mõtlemisainet on ses faktis kõvasti. Lastekirjanduse ja lugemise propageerimisel on Eestis aastaid head tööd tehtud, aga laps ise ei ole raamatu ostja. Talle tulevad raamatud sünnipäevaks, jõuluks ja muudel pidulikel puhkudel kingiks koju kätte. Veedan igal nädalal tunnikese mõnes raamatupoes, et olla kursis uudiskirjanduse ja ostueelistuste edetabeliga (viimane teeb tihtipeale kurvaks), aga harivaim on istuda lastekirjanduse osakonnas riiulite vahel ja kuulata, mida raamatuid valivad inimesed omavahel räägivad. Õige oleks öelda, kuidas nad piinlevad – ja eriti vanavanemad, kes küll teavad, et raamatu peab ostma, kuid kelle teadmised on värskema lastekirjanduse osas arusaadavalt väga napid. Selle osalusvaatluse alusel väidan, et lastekirjanduse müügitulemust hoiabki üleval vanavanemate põlvkond. Mis saab siis, kui praegused vanaemad ja -isad on ostusaalist igavikku lahkunud ja nende asemel peaksid raamatukaubandust toitma uued põlvkonnad? Neil võib küll olla lapsena kujunenud täiesti korralik lugemisharjumus, aga puudub ostuharjumus, nagu järeldub juba täiskasvanutele mõeldud raamatute trükiarvu kokkukuivamisest.
2003. aasta uuringus märkisid vastajad ebapiisava lugemuse peamise põhjusena vähest vaba aega (56%), raamatute liiga kallist hinda (28%) ja huvitava kirjavara vähest kättesaadavust (11%). Järeldused on maitse asi, aga pole põhjust arvata, et inimestel on vaba aega kuskilt juurde tulnud. Ja kui olekski, siis agressiivseid pretendente, kellega raamatud võistelda ei suuda, tungib aina peale. Seega, kas olukord on lootusetu ja jääb vaid üle nõustuda Vahteri kurva pakkumisega, et „põhimõtteliselt on olemas ka märksa odavam ja rohkem isereguleeriv lahendus – see on võõrkeelse kultuuri ülevõtmine“?
1935. aastal tähistati Eestis esmakordselt eesti raamatu aastat ja sellele seati ülesandeks: „Tähistada Eesti raamatu 400 aasta juubelit 25. augustil 1935, sest 1935. aasta 25. aug. ilmus Wanradt Kõlli katekismus; süvendada äratundmist väärtusliku raamatu suurest osatähtsusest Eesti rahva elus; fikseerida Eesti raamatu sise- ja välispropaganda alused ja asuda selle propaganda teostamisele; väärtuslikkude raamatute ilmumise ja levitamise probleemi lahendamise ja raamatukogunduse väljaarendamise; loovate kirjanikkude ning rahvuslikkude teaduste alal loovate isikute majandusliku olukorra töödvõimaldavaks tõstmise; alandada raamatu hinda ja viia raamat suuremal hulgal rahva sekka; selgitada Eesti rahvuse seisukohalt nõudeid Eesti väärtusliku raamatu kohta.“3
Kui ohud ja vastavalt ülesanded on endised, siis järelikult on 90 ja eriti viimase 30 aasta jooksul midagi vähe või koguni valesti tehtud, et äratundmist raamatu suurest osatähtsusest rahva elus endistviisi napib. Paari kuu eest kaeblesin4, et 2025. aastaks on kultuuriministeerium kodulehele loonud küll teema-aasta „Eesti raamat 500“ pealkirja, kuid selle alla ei ole lisatud silpigi teavet. Praegu on seis endine ja magusaim võimalus elanike hulgas raamatupropagandat teha magatakse lihtsalt maha.
Võib-olla nii peabki. Sel juhul ja et kogu eestikeelse raamatu jamale saaks lõpuks ometi ning rõhutan – rahva tahtel – punkti panna, soovitan järgmisesse kultuuritarbimise uuringusse lisada head poliitilist saaki andva küsimuse „Miks te ei osta raamatuid?“ koos valikvastustega:
Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!
SVETA GRIGORJEVA
Nädalal, mil kunstiteadlane, kuraator ja kriitik Reet Varblane lahkus, ilmus ühismeedias talle ridamisi väga ilusaid järelehüüdeid. Kui üks vägev inimene läheb, on loomulik, et teda mälestades kirjutatakse imelisi ridu. Küll aga pani mind imestama tõik, et nii paljud mulle tähtsad kultuuritegijad – kunstnikud, lavastajad, dramaturgid – on olnud Reet Varblasest sellisel määral inspireeritud ja mõjutatud! Kuidas ma ometigi ei teadnud, et Reet on olnud suisa võtmeisikuks ka minu enda põlvkonna naisloojate seas, andes meile kõigile jõudumööda nõu, tagasisidet ja julgust oma tegevusse edasi uskuda. Andnud järgemööda kas või siinsamas Sirbi veergudel (oli ju Reet see, kes mind üheks Sirbi arvajaks kutsus) nii paljudele loojatele, kriitikutele ja mõtlejatele ruumi oma arvamust avaldada.
Iga aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, niisiis saab kokkuvõtvalt öelda järgmist: aasta oli kohutav! Alates koroona-aastast oleme progresseeruvalt liikunud aina hullemate sündmuste poole ja näib, et halbadel uudistel ja suurtel tragöödiatel ei näi lõppu tulevat. Ootan hirmuga, mida toob endaga aasta 2024 – järgmine maailmasõda ei tundugi enam pelga düstoopilise uitmõttena, vaid asjade senise kulu loogilise jätkuna. Kui suurem osa maailmast suudab rahulikult pealt vaadata sellisel hulgal laste ja naiste, s.t tsiviilisikute, tapmist, nagu seda on viimase viie nädala jooksul Gazas toime pandud, siis on ehk meid juba piisavalt muditud vastu võtmaks ka mitu korda vängemaid ajaloopöördeid. Sest kui suur inimhulk nii Eestis kui mujal suudab ratsionaliseerida eelnevalt mainitut, pole siit moraalselt kahjuks enam väga palju sügavamale langeda kui vaid kõige-kõige julmemasse kohta.
Võib öelda, et elame maskide langemise ajastul. Inimesed, kellega on seni maailma asjadest ühtemoodi aru saadud, vaatavad nüüd sind (ja sina neid) teiselt poolt rindejoont ikka väga vihaste nägudega. Tuleb välja, et mõistepaar „kaks Eestit“ või vana hea „paralleelühiskond“ jms kirjeldused enam ei päde, sest killustumine on palju filigraansem. Äkitselt leiad end näiteks putinistidega Palestiina osas ühel arvamusel olevat, kuigi sinu arusaam sellest, mis Ukrainas toimub, ei vasta üldse sellele, mis putinisti arvates seal toimub. Täielik kognitiivne dissonants on selle kohta ikka väga vähe öeldud.
Kui aga rääkida sisepoliitikast, tahaks lihtsalt nutta. Ja eks nutamegi. Maksame ja nutame. Kevadised valimised, millega suudeti küll aktiveerida enneolematult suur osa ühiskonnast (mis on ju väga hea), tõid endaga kaasa liberaalse koalitsiooni, mis sellest hoolimata pole suutnud kehtestada konstruktiivsemat poliitilist kultuuri. Pigem rajavad maksutõusud ja reformarite ülbus pinnast marurahvusluse 2.0 tulemiseks, kuigi nagu näha, lõikab praegu kasu rohkem Isamaa kui EKRE. Eesti poliitika on stagneerunud ja selle parimaks näiteks on Reformierakonna ja Eesti 200 hiljutised juhi valimised. Mina ei ole küll Nõukogude ajal elanud, aga ajalooõpikust ja vanemate inimeste jutust meenub, et tollalgi olid ühe kandidaadiga valimised popp värk. Või äkki peakski tänulik olema, et seekord ei hakatud enam lihtrahva jaoks mingit näilise demokraatia näitemängu mängimagi. Iroonia irooniaks, aga eelnev, pluss peaminister Kaja Kallase otsus mitte tagasi astuda pärast tema mehe Venemaa-sahkermahkrit, jätab nii valimistele kui kogu aastale väga kibeda järelmaigu. Kus on liidrid, kes tunnistavad vigu ja võtavad vastutuse?! Teisalt tahaks ju elada sellises ühiskonnas, kus vigade tegemine oleks andestatavam. Eesti ühiskond meenutab kollektiivset piraajat, kes ainult ootabki järjekordse tipp-poliitiku suurejoonelist ämbrisse astumist, et siis viimsepäeva kires innukalt ründele asuda. Eriti kui see tipp-poliitik juhtub naine olema.
Kui ikkagi lõpetada positiivselt, tahaksin soovida maailmale ja Eesti ühiskonnale muu hulgas just järgmist: vähem edevatest meestest halle kardinale, kes tõmbavad niite nii raha kui andmetega, ja rohkem selliseid säravaid mõtlejaid, innustajaid ja võimestajaid, nagu seda oli Reet Varblane. Temataolisi Delfi mõjukate tabelitest loomulikult ei leia, aga sellest hoolimata on ta mõjutanud nii vanema kui uuema põlvkonna kultuuritegelasi ja ühiskonna mõtestajaid. Rohkem selliseid nagu Reet, ja võib-olla ei lähegi meil veel nii halvasti.
Aasta 2024, palun too mingitki leevendust sellele jõledusele, mis meil ja maailmas toimub!
Minu tutvusringkonnas on sel aastal mitu peret kolinud või kolimas südalinna lähikonnast linna piiri taha ehk aidanud või aitamas kaasa valglinnastumisele.
Põhjused on mõistetavad: pere kasvab, korter jääb kitsaks. Kui lapsed teismeikka jõuavad, on igaühel vaja oma ruumi, nurgakest, kuhu tõmbuda. Ühes toas pead-jalad koos elamine tähendab pidevat tülitsemist ja pingeid – oma ruum on vajalik pere heade suhete nimel. Linnast välja kolivad ka ühe lapsega pered, kes soovivad üürikorterist edasi liikuda, leida päris oma kodu, maksta igakuise üüri asemel sama summa pangale perspektiiviga lõpuks midagi lastele pärandada.
Kõik need pered on otsinud võimalusi jääda linna ja nautida tiheasustuse hüvesid. Linnast ära minna pole olnud nende esimene valik, küll aga pole lõpuks midagi muud üle jäänud, sest taskukohast elamist on linnas leida võimatu. KV kinnisvaraportaali andmetel on Tallinna korterite keskmine ruutmeetri hind ainult üles rühkinud. Selle aasta novembriks oli see kerkinud 3500 euroni. Jõelähtmel oli see näiteks 2800, Rae vallas 2900, Tartumaal Tartu vallas 1799, Kastre vallas 900 eurot. Väga raske on öelda, et ärge minge, ärge andke oma panust valglinnastumisse, sest alternatiivi ju pole.
Valglinnastumine ehk linnaäärsete alade täisehitamine on metsade, poldrite, lammide, niitude ja väärtuslike põllumaade kadumise ja killustumise põhjus. Valglinnastumine tõukab tagant ka autostumist. Linna taha kolinud peredel pole uues elukohas vajalikke ja sobilikke teenuseid. Lapsed on harjunud käima linnas koolis ja huviringides, vanemad käivad linnas tööl. Ühistranspordiühendus on kehv ja ebamugav, jalgrattaga linna ja uue kodu vahel liikumiseks puudub taristu. Nii ei jäägi muud üle kui sõltuda autost. Kui perel oli varem üks auto, siis linnast välja kolimine toob enamasti perelisa ehk uue neljarattalise. Kui kõik need autod hommikul linna ja õhtul linnast välja pressivad, siis ummistatakse suuremad magistraalid. Nii jääbki mulje kitsast sõiduruumist ja leitakse, et kitsaskoha saab lahendada vaid laiema tänavaga, võttes ruumi jalgratturite, jalakäijate ja rohealade arvelt.
Linnaplaneerijad on vaadanud valglinnastumisele algusest peale kiiva ning kõlavad loosungid, et elu tuleb südalinna tagasi tuua. Vaeva nähakse linnade kestlikumaks muutmiseks: C02 jalajälje vähendamiseks on vaja rajada tihedam linn, paremad võimalused jalakäijatele ja jalgratturitele, vähendada autode hulka. Linna laialivalgumise kitsaskohad on jõudnud ka poliitilisele tasandile: praeguses koalitsioonileppes on näiteks eesmärgiks võetud tasakaalustada omavalitsuste tulubaas, et vähendada valglinnastumise negatiivset mõju.
Põhjalikult on valglinnastumist käsitletud Rohetiigri ehituse tegevuskavas, kus on välja toodud linnaala ulatusliku maapiirkonda laienemise peapõhjused: killustatud planeerimine, linna ja selle tagamaad ei planeerita ühtsete eesmärkidega, maanteetaristu eelistamine ja ühistranspordi alarahastamine, sotsiaalne segregeeritus ning detailplaneeringute menetlemise liiga aeglased ja keerukad protseduurid suuremates linnades.
Probleemi teadvustamine on üks samm selle lahendamise suunas. Kui on aru saadud, et valglinnastumine on suur ruumikasutus- ja keskkonnaprobleem, ei piisa vaid näpuviibutamisest lepetes ja dokumentides. Abi pole ka detailplaneeringute kiiremast menetlemisest või linnade tihendamisest tühjade alade arvelt, sest eluaset hinnaga 3500 eurot ruutmeetri eest ei saa need linna lähistele kolinud pered endale nii või naa lubada.
Kuni uusi elamuid ehitatakse vabaturumajanduse põhimõtte alusel sinna, kus arendajal on maad, seni ehitatakse maksimumkasumit silmas pidades, linna ümbruskonna omavalitsustel pole aga mingit motivatsiooni reguleerida linna piiri taha kolijate hulka. Kuni linnavalitsustel pole mingeid võimalusi nõuda arendajalt turuhinnast soodsamaid elamispindu, seni jäävad kõik manitsused vaid sooja õhu võngutamiseks ning linnad valguvad endiselt metsadele ja niitudele ning probleemid vaid süvenevad. Vaja on jõulist sekkumist: toetada peresid, hoobade ja kokkulepete abil ehitada taskukohaseid kortereid ka linnas. Vaja on, et iga linnasisese arenduse puhul mõeldaks nii üksinda elavale linlasele kui ka nelja lapsega perele. Valglinnastumise peatamisest peaks saama üks peamine keskkonnahoiu ja kliimaeesmärk.
Pimedate Ööde filmifestival. 3. – 19. XI 2023 Tallinnas, Tartus ja Narvas.
Tänavu toimus PÖFF märkimisväärselt varem kui enne, ja eks need festivali kuupäevad olegi vaikselt ettepoole nihkunud. Mäletan, et algusaegadel sattus mu 11. detsembri sünnipäev PÖFFi sisse, nüüd aga lõppes festival juba novembrikuu keskpaiku. Vastuoluliselt lähevad selle nihkumise tõttu PÖFFi pimedad ööd järjest valgemaks ja ka mõned väliskülalised täheldasid, et nad meie festivali külastuskordadest nii pehmet ilma ei mäletagi. Tõelisi kuupäevade nihutamise põhjusi ei pruugi me teada, aga kui avapressikonverentsil Tiina Lokk ütles, et varem takistas 23. novembri tänupüha kokkulangemine PÖFFi ajaga ameeriklastel siia tulla, andis see veidi selgust. Tõesti, ise ei oleks sellega arvestada osanud ja öeldu kinnituseks mõned päris vahvad ameeriklased tee Tallinna ka leidsid.
Toimumisajal on huvitav mõju ka meie kodumaisele filmiaastale, eriti levikalendrile. Varem jäi PÖFFi lõpu ja jõulude vahele selline ebamugav kolmenädalane ajaaken, nii et PÖFFil esilinastunud levifilme ei tihatud kohe pärast festivali välja tuua, kuna neil jäi kinos olekuks liiga vähe aega ning selle tagajärjel lükkusid paljud väärtfilmid järgmisse aastasse – ülerahvastatud jaanuari või veel kaugemale. Nüüd on see ajavahemik kümmekond päeva pikem ja tänavu on pärast PÖFFi kinolevis hulgaliselt selliseid filme, mida võib ka aasta parimate hulgas ära tuua.
Võib-olla sellest tingitult oligi PÖFFi programmis tulevaste levifilmide osakaal suurem kui tavaliselt. Ühest küljest on see mainitud põhjustel hea – festivalihitid õnnestub ära näha nende väljatuleku aastal. Teisalt devalveerib levifilmide rohkus festivali: sellistel puhkudel on programmivaliku teinud ette ära ju keegi teine, ja teiseks ei looda mingit uut väärtust, vaid näidatakse veidi varem ära need filmid, mida saab Eesti kinodes järgneva poole aasta jooksul niikuinii näha. Nii et festivaliprogrammis on sel juhul paigas kaks äärmust, populaarsed kinolevihitid ja obskuursed võistlusprogrammide filmid, aga nendega võrdset tähelepanu peaks saama ka need arthouse-filmid, mis on liiga veidrad või omanäolised, et iialgi kinodesse valituks osutuda, aga mille lisamisel Pimedate Ööde programmi on see tõenäoliselt ainus võimalus vaatajal film üldse ära näha. Olgu siin näiteks kas või tänavu Cannes’i kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) linastunud „Pätid“1 (jube pisendav pealkirjatõlge) – üle kolme tunni pikk Argentina krimilugu, mida on kirjeldatud ka kui maailma kõige aeglasemat pangaröövifilmi. Suurepärane teos, mis oleks kindlasti igal muul juhul nägemisulatusest välja jäänud.
Võitjad ja võistlejad
Kindlasti pretendeerib niisuguse obskuurse festivalielamuse peale ka osa võistlusfilmidest, aga seal on mure sellega, et kuna kõik põhivõistluses linastuvad filmid on maailma või rahvusvahelised esilinastused, pole nende kohta võimalik midagi ette teada ega ka lugeda, välja arvatud festivali enda tutvustustekstid ja meeskonna filmisoovitused, mis on kõik arusaadaval põhjusel ülivõrdes ega kuva reaalsust. Ehk et võistlusfilmide külastamine on loterii. Parima pildi ettesaamiseks võtsin seekord eesmärgiks kogu põhivõistlus ära vaadata, aga kuna koroona sai siiski mind festivali lõpuotsas kätte, jäi lõppkontoks 13 filmi 20st, mille pealt saab juba midagi järeldada küll. Kokkuvõttes võib öelda, et nende hulgas oli nii head kui halba veidrust, mõned head omanäolised filmid ja ka tavapärast arthouse’i, mille poole paistis ennekõike kalduvat taani näitlejanna Trine Dyrholmi juhitud peažürii. Võidufilm „Halastus“2 tuletab meelde, kui värviküllane on Lõuna-Euroopa vaesus ja viletsus võrreldes Ida-Euroopa vaesuse porikarva toonidega. Värvilistes räbalates värvikad, enamasti kolmandas nooruses prostituudid elavad papist ja pilbastest kuurides, mererannas. Majakesed uputavad ja higistavad, õlut joovad paksud kliendid ootavad pahkluuni vees oma järjekorda. Olustik on suurepärane, aga filmi keskmes on siiski üks kuldse südamega hoorade hooldada jäänud hälvik, kelle kontrollimisega suurem osa neist tegelema peab. Kristlikud allusioonid on siin nii päevselged, et pimestavad silmi – puudega Arturo kui õnnis vaimust vaene, üks jumala lambuke lambakarjas, kellega ta mööda küla ringi jookseb ja ootab korda, mil tema päralt on taevariik. Arturo rolli eest sai PÖFFi parima meespeaosa preemia ka Simone Zambelli, mis tõestab veel kord, et vaimse puude teesklemine on hindamiskomisjonis kulla kaaluga. Tegelane ise oli aga kohutavalt tüütu ning tema tegevus ja olek imesid muidu toredalt maalitud olustiku endasse nagu üks suur tähelepanu nõudev must auk. Emma Dantel tuleb visuaalne vormistamine ikka hästi välja. Ka tema eelmises filmis „Macaluso õed“3 kuvatakse meie ette võrdlemisi võluv maailm koos värvikate tegelastega, aga mõlemas filmis käib lavastaja pärast esimesi murrangulisi süžeekäike edaspidi kokkuhoidlikult sisuga ümber ning mingis staadiumis filmid hanguvad. Mõistan seda kui iseloomulikku stiili, aga kunstiliselt ei suuda seda hinnata nii kõrgelt kui ehk mõni teine.
Filmis „Mees Roomast“ on kirik saatnud skeptilise isa Filippo (Michele Rondino) ühte Hollandi väikelinna välja selgitama, kas nuttev Neitsi Maarja kuju on võltsing või tõeline ime.
Kaks auhinda sai ka Hispaania linateos „Andrea armastus“4, Manuel Martín Cuencat premeeriti parima lavastajatöö ja parima stsenaariumi eest kahasse Lola Mayoga. Film esitab huvitava küsimuse: mida teha, kui isa lihtsalt ei armastagi oma last? Tundeid ju sundida ei saa. Variatsioon teemal, mida on hiljuti käsitlenud ka kõmuline triller „Me peame rääkima Kevinist“ või Elena Ferrante romaan „Kadunud tütar“ ja selle sama pealkirjaga filmiversioon,5 aga siiski ka iseseisvalt meeldejääv peamiselt tänu nimiosalisele, keda mängib Lupe Mateo Barredo. Tegevusest lummavamgi on siin, nagu võidufilmiski, hoopis Hispaania rannikulinn Cádiz, mida pole filmides palju nähtud ja mis oma paradiislikkuses moodustas peategelase hingevaluga terava kontrasti.
Žürii tähelepanuta jäi Ameerika allakäinud linnamaastiku kõle krimitriller „G“6, mille peaosas teeb juba „Paljastest luudest“7 igaveseks meelde jäänud Dale Dickey võrratu rolli. Lugedes Sirbi intervjuud Dickeyga,8 võib igaüks ise bingot mängida, millistes rollides teda veel nähtud on, ja neid näiteid pole vähe. Mõne veidrama hulgas mainiksin ära Korea „Oktoobri metafiktsiooni“, Jaapani „Ben-Joe“, Hispaania „Teresa“ ja Ameerika filmi „Veel üks kord“9, mille kohta tuleb tunnistada, et ma kõiki küll lõpuni ei jaksanud vaadata, aga eks väärtus ole vaataja silmades. Üks tänavusi suurimaid anomaaliaid on publikupreemia viimasele, kuna see räpptantsumuusikal on küll kõike muud kui rahvafilm. Nõukogude nostalgia eest seisis hea Gruusia diktatuurigrotesk „Patsient nr 1“10 – lõbus sissevaade parteiladviku maailma, kus hinge vaakuvale keskkomitee esimehele on endiselt lubatud absoluutselt kõik, ja 2020. aasta PÖFFi ühe eredama elamuse, Mehhiko filmi „50 ja 2 vaala kohtuvad rannal“11 lavastaja Jorge Cuchí uus linateos „Halb näitleja“12 pakkus ehk ühe šokeerivama sisupöörde, kui filmivõttel läheb armastusstseen ootamatult üle „tegi – ei teinud“ vägistamisolukorraks, aga lavastaja ei olnud osanud selle ootamatult sülle kukkunud aardega edasi midagi ette võtta. Huvitav tegija on see Cuchí igal juhul.
Madalad maad, kõrged eesmärgid
Kuigi tänavune ametlik keskpunkt oli Serbia kureeritud kimbuke endisi Jugoslaavia riike (kust puudusid arusaadavatel põhjustel kinematograafiliselt regiooni kõige põnevamad, Kosovo ning Bosnia ja Hertsegoviina), siis kujunes mulle festivali käigus selgelt kõige eredamaks territooriumiks hoopis Holland-Belgia, kellelt oli esindatud riburada pidi õnnestumisi, millest mitu ka auhinnani välja jõudis. Kõigepealt küll neist ignoreeritutest: võistlusprogrammi üks mulle enam korda läinud filme „Mees Roomast“13 tuli Hollandist ning räägib kiriku poolt ametisse pandud mehest, kelle ülesanne on käia paigast paika, et anda imedele oma ekspertiishinnang ning hinnangu tulemusena kirik otsustab, kas kinnitatud imede nimekirja pikendada või mitte. Kas imed põhinevad ainult usul ja kas nende vägi oleneb sellest, kes täpselt need uskujad on? See on vaid filmi „Mees Roomast“ lähtepunkt, kuhu lisandub traumaatilise koolitulistamise kiht linnakese lähiminevikust ja peategelase, skeptilise isa Filippo (Michele Rondino) vaikselt teisenev roll ja olemus kogu selles imede segapuntras, kus pannakse proovile ka tema usk. Väga hea töö, mis paigutub samalaadsel teemal filmide pingereas kuhugi „Lourdes’i“ järele ja „Ilmutuse“14 ette.
Maagilise raja võtsid võistlusprogrammis ette ka belglase Gust van den Berghe uus film „Magnetmees“ ja Hollandi veterani Jos Stellingi kuulu järgi viimane film „Nataša tants“. Van den Berghe on tuntud oma väga tugeva kunstilise kontseptsiooni ja tugeva sümboltasandiga filmide poolest, millest viimane „Lutsifer“15 sai 2014. aastal ka PÖFFi grand prix’. „Magnetmees“ on märksa helgem ja humoorikam lugu tsirkusse tööle sattunud mehest, kellel on magnetilised omadused. Siin on omajagu tsirkuse teatraalsust, huumorit kuni kohatise jämekoomikani, aga ka palju mõtlemapanevat inimloomuse kohta. Van den Berghe on tavaliselt olnud keskmise vaataja jaoks liiga kummaline, aga üks minu lemmikuid uuema kooli filmilavastajate hulgas. „Magnetmees“ ei pruugi olla tema parim, aga on ka sellisena keskmisest kõvasti üle. Preemiaks vähemalt parima muusika auhind David van Keerile ja Birger Embrechtsile. Jos Stellingi „Nataša tants“ võtab samuti ette mõistukõnelise teekonna ja mõjub alguses väga intrigeerivana, kuna peategelane on poiss, kes lihtsalt otsustab mitte rääkida. Kahjuks kukub film kunstiliselt üsna varsti kokku, kuna poisi vanemaks kehastuseks on valitud hirvesilmade ja tühja pilguga Willem Voogd, keda rollilahenduses ei aita edasi enese sõnadega väljendamise keeld. Probleemne on ka Nataša tegelaskuju toomine filmi, keda pärast Ukraina sõja algust pole enam võimalik normaalselt vaadata, sest Nataša (Anastasia Weinmar) esindab seda stereotüüpset impulsiivset vene hinge, kes laulab romansse ja ropendab vene keeles ja see kõik peaks meid viima seletamatu vene hinge sügavale võlumaale, aga mul paraku kangastuvad seal vaid Butša ja Mariupol. Ilmselt kaua tootmises olnud film on hiljaks jäänud ja sellisena vähemalt sellest aspektist täiesti aegunud. Lisaks ajab muusikakasutus täiesti hulluks, kuna kogu filmi vältel saeb midagi taustaks. Küll aga tahan eraldi välja tuua näitleja Jan Bijvoeti, kes nii „Magnetmehes“ kui ka „Nataša tantsus“ teeb väga meeldejäävad rollid ning „Nataša tantsu“ lõpustseenides peaaegu ainuisikuliselt ära päästab. Tuleb vaid eelnev kuidagi üle elada, et seda vene taskuvarga osa nautida. Ja ega ta pole ka lihtsalt taskuvaras …
Võistlusel jättis väga hea mulje ka Belgia „Amal“16, mille peaosaline Lubna Abazal pälvis festivali parima näitlejanna auhinna ex aecquo. Abazali on väärtfilmihuviline ilmselt juba märganud nii mõneski väärtfilmis (kas või „Põletus“, „Sinine kaftan“17), ja ka siin ikkagi superroll kooliõpetajana, kes on välja murdnud traditsioonilisest islami kogukonnast, aga kelle tirib sinna tagasi ühe õpilasega seotud intsident, kus radikaalse kasvatusega klassikaaslased hakkavad üht tüdrukut lesbilisuses kahtlustama. Võimas draama, mida on süüdistatud selles, et annab kütust Euroopa paremäärmuslikele ideoloogiatele, aga ometi ei saa salata, et islami fundamentalism on Euroopas probleemiks osutunud. Nii lavastaja Jawad Rhalib kui näitlejanna Lubna Azabal on Maroko päritolu belglased, nii et neil on sellest olukorrast kindlasti parem ülevaade kui mõnel Eesti, Norra või Ameerika tugeva internetiarvamusega valgenahalisel.
Väga võimsa tagasituleku PÖFFi kavva tegi ka hollandlane Koen Mortier, kelle „Ekstrummar“18 16 aastat tagasi PÖFFi südaöise linastusena palju kumu tekitas. Kui „Ekstrummar“ oli raske vaatamine, siis tema uus film „Skunk“ (2023) on täiesti halastamatu pilguheit ühe pideva väärkohtlemise juhtumisse. Samal ajal on iga hea maitse ja tava ületamine selles filmis sisuliselt põhjendatud, mitte lihtsalt sotsiaalporno. Peategelase Liami (Thibaud Dooms) elu on vägivaldsetest joodikutest vanematega tõeline maapealne põrgu ning väljamurdmine riigi sotsiaalhoolekandesüsteemi toob endaga kaasa uued sekeldused ning näitab väga eluliselt seda, kuidas traumast paranemise protsess pole mingi sirgjoon punktist A punkti B ega pruugi alati üldse tulemust anda. Õnneks ei kohkunud filmi ees tagasi noorte- ja lastefilmide žürii, kes pidas „Skunki“ äramärkimise vääriliseks. See äramärkimine ehk special mention on selline veidrate ja heade filmide oaas, kus lõpetavad need keskmisest paremad filmid, millele pole žüriil piisavalt julgust (või üksmeelt) peaauhinda anda ning selle asemel antakse see „veidra filmi“ lohutusauhind. Ajalugu on aga näidanud, et just need osutuvad tihti olulisemaks kui turvalisemad peaauhinna laureaadid.
Ja kui žanrimaailma sukelduda, siis on Euroopa madalate maade kaudu imbunud PÖFFi programmi ka kaks märkimisväärset Kolmanda Maailma teemalist kõhefilmi. Belgia tänavuse Oscari-kandidaadi „Oomen“19 autoriks on Kongo päritolu kuulus Belgia räppar Baloji (kelle veerandtunnine lühifilm „Zombid“20 oli tõeline elamus, soovitan selle Youtube’ist üles otsida ja te ei kahetse) ja tegevuspaigaks Kongo, kus Euroopast kodukülla naasnud Koffil (Marc Zinga) tuleb hakata tegelema hoopis teistsuguse uskumuste ja väärtustega, millega ta kohe vastuollu läheb. Baloji põimib väga värvikat kangast – kohalikud gängid, nõiad, cross-dresser’id (eesti vaste võiks olla näiteks ristriidleja!) ja muu uskumatu seltskond pööritab silmi, tapab kanu ja vehib käsitulirelvadega. Muusikavideolik esteetika on haarav, aga täispikka filmi on raskevõitu selle auruga välja vedada.
Hollandi poole pealt oli aga välja pakkuda lausa Malaisia õudusfilm „Tiigritriibud“, mis esindab Oscarite jagamisel uhkusega Malaisiat ja räägib allegoorilise loo mässulisest tüdrukust, kes ei taha mahtuda konservatiivse ühiskonna raamidesse ja muutub – kas seetõttu? – tasahilju tiigriks. Põlve otsas tehtud esteetikaga, aga hea vaimukas õudusfilmi kastmes film nonkonformismist.
Nagu ikka pakkus PÖFF teemasid tosin korda rohkem, kui siin käsitleda jõudsin, aga käesolev aasta andis jälle kinnitust, et kirju ja keeruline maailm tuleb filmide vahendusel palju huvitavamal ja harivamal moel kätte kui ängistavat uudisvoogu jälgides.
1 „Los delincuentes“, Rodrigo Moreno, 2023.
2 „Misericordia“, Emma Dante, 2023.
3 „Le sorelle Macaluso“, Emma Dante, 2020.
4 „El Amor de Andrea“, Manuel Martín Cuenca, 2023.
5 „We Need to Talk About Kevin“, Lynne Ramsay, 2011; Elena Ferrante. La Figlia Oscura, 2006, ek. Varrak, 2023; „The Lost Daughter“, Maggie Gyllenhaal, 2021.
6 „The G“, Karl K. Hearne, 2023.
7 „Winter’s Bone“, Debra Granik, 2010.
8 Tristan Priimägi. Rokk ja rollid. Sirp 17. XI 2023.
9 „Haneulyeondal Seumunal“, Cho Kyu-jun, 2023; „Ben-Joe“, Akira Iwamatsu, 2023; „Teresa“, Paula Ortiz, 2023; „Once Again (For the Very First Time)“, Boaz Yakin, 2023.
10 „Пациент №1“, Rezo Gigineišvili, 2023
11 „50 (o Dos ballenas se encuentran en la playa)“, Jorge Cuchí, 2020.
Kui semiootik armub, siis professionaalsest kalduvusest teoretiseerida tahaks ta oma tundeid kuidagi kirjeldada, uurida märke ja öelda midagi oma armumise kohta. Ta tahaks luua diskursust armumisest. Kuni selgub, et sellel pole mõtet ja et seda ei saagi teha. Sest ta avastab, et lääne kultuuris ei ole metakeelt armumisest rääkimiseks. On küll lugematul hulgal armastuslugusid kirjanduses, luules, lauludes, kuid need on juba valmis lood ja sellisena paratamatult konstrueeritud, korrastatud ja harmoonilised, samal ajal ka ühekülgsed ja sellisena isegi armastust labastavad. Nii tunnebki armunud semiootik ennast väga üksildasena, sest tema keel on ära lõigatud intellektuaalsest keelest. Vähemalt nii väidab Roland Barthes ise oma arvukates intervjuudes, mis saatsid „Armudiskursuse katkete“ ilmumist Prantsusmaal aastal 1977. Seda mitte küll otseselt enda kui semiootiku kohta, vaid intellektuaali kohta üldiselt. Kuid küllap võib siit järeldada, et armunud intellektuaal, kellelt on võetud tema põhirelv, teemast distantseerumine, ei erine enam millegi poolest kõige tavalisemast armunust – armumise nagu surma eeski oleme kõik võrdsed.
Seda keelt, mis armunule jääb, ei kasuta ta mitte selleks, et kõnelda millestki, vaid et väljendada midagi: midagi, mille kontsentraadiks on seesama vana ja banaalne „ma armastan sind“. Armunu keelest ei tasugi otsida mingit originaalsust. Tähtis on vaid see, et on üks „mina“, kes pöördub ühe „sinu“ poole. „Ma armastan sind“: alus, öeldis, sihitis, mille vahele ei mahu midagi muud. Kellegi kolmandaga armunu dialoogi ei astu, ta ei suhestu maailma võimu-, teadus- ega majandusaparaatidega, mistõttu ühiskond määrab ta omamoodi eikellegimaale. See pole isegi pagendus, armunu lihtsalt ei kuulu mitte kuhugi. Siiski on ka armunu, nagu semiootik, painatud märkidest: ta otsib märke oma armumisobjekti juurest ja kõikjalt enda ümbert. Ta tahab, et need ütleksid talle midagi tema olukorra kohta, kuid paraku puudub neil märkidel süsteem, need on dešifreerimatud. Märgid on ähmased või võltsid ja nii jookseb armunu ringi võimalike tõlgenduste labürindis. Sõna dis-cursus, nagu Barthes käesolevas teoses ka märgib, tähendabki algselt sinna-tänna jooksmist, edasi-tagasi käimist, samme ja salasepitsusi.
Kuigi Barthes on tunnistanud, et „Armudiskursuse katketel“ on ka isiklik taust, pole see muidugi tervenisti tema enesepeegeldus. Kõneleja, armudiskursuse subjekt on omamoodi autofiktsioon, segu Barthes’ist endast, tema loetud kirjanikest, müstikutest, filosoofidest, samuti kõnelustest sõpradega. Barthes kombineerib oma mõtteid ja kogemusi üldisemate kultuuriliste ja filosoofiliste mõtisklustega, kuid ometi on üks kirjanduslik karakter, kes kõrgub märgatavalt üle teiste – Goethe Werther, armunu arhetüüp. Sest tema pärineb ajast, mil armudiskursus ei olnud veel (või enam) naeruväärne. Kõigi tulevaste Renéde, Heathcliffide, Armand Duvalide esiisa, niihästi klassitsistliku ratsionaalsuse kui tänapäeva utilitaarsuse trotsija.
Tänapäeval ei ole seksuaalsus Barthes’i sõnul enam tabu, küll aga sentimentaalsus. Ja sentimentaalne on see mina-kõneleja tõepoolest: armastus ei ole talle mitte mingi rõõm ega ülendus, vaid üksnes ja eranditult piin. Ei mingit igavikulist objektiga üheks saamist; armunu on nagu nülitu, haavatav põgusamastki puudutusest, meeleheitel, kohmetu, painatud omaenda deemonitest. Armunu leinab juba ette armastatu kaotamist või siis hoopis armastuse kaotamist, sest armastab ta ju tegelikult omaenda armastust. Ja kui tema sisekõne koosneb fragmentidest, siis seetõttu, et fragment saab alati uuesti alata ega lõpe õieti kusagil.
See ongi selline korrastamata monoloog, mida armunu oma peas lakkamatult ketrab. Ehk nagu Barthes ise ütleb: „Tõepoolest, armunu jookseb oma peas lakkamatult edasi-tagasi, astub üha uusi samme ja haub uusi salasepitsusi iseenda vastu. Tema diskursus eksisteerib alati üksnes keelelistes puhangutes, mida ajendavad tühised, juhuslikud asjaolud.“ Ühiskonna silmis on armunu kas loll või hull. Sedasorti hullust saaks ehk ravida psühhoanalüütiku kabinetis, aga mõistagi ei tahagi armunu oma „haigusest“ terveks saada. Armunu on igavesti rahuldamatu, tema armastuse objekt on kättesaamatu või vähemalt sellisena mõeldav: meenutagem trubaduure ja nende „kauget“ daami või Baudelaire’i, kes kujutas kättesaamatuna naist, kes oli kõigile kättesaadav. Werther korraldab täiesti ilmetu Lotte ümber „vägeva, piinarikka ja lõõmava“ draama. Kas on armastuse objekt siin üldse enam oluline või jääb ainult draama ise ja selle segane, kirglik, puterdav keeleline väljendus? Seda raamatut lugedes ei saa me millegi poolest targemaks selles osas, mis on armastus, küll aga tajume selle tunde keerukust, mitmekihilisust ja paradoksaalsust.
Juliette Binoche Barthes’i „Armudiskursuse katkete“ põhjal tehtud filmis „Päike südames“.
Roland Barthes (1915–1980) on strukturalistide-semiootikute seas erandlik selle poolest, et räägib oma uurimisobjektidest viisil, mis on kütkestav ka täiesti semiootikakaugele lugejale. Kuna kõik nagunii tähistab, pole olemas liiga profaanset või ebahuvitavat tähistajat. Mis tahes argiasjad, olgu siis vein, pesupulber või uus Citroën, paljastavad nende taga peituvaid müüte („Mütoloogiad“), rõivad muutuvad keeleks, mis edastavad sotsiaalseid ja kultuurilisi sõnumeid („Moe süsteem“), autor pagendatakse kirjandusest, et anda valitsev koht lugejale („Autori surm“). Samuti ei püüa ta suruda nähtustele peale ühte, justkui kõike selgitavat teooriat: hea foto puhul mängib määravat rolli ikkagi see tabamatu punctum, mitte intellektuaalne studium („Camera lucida“).
„Armudiskursuse katketest“ sai aga Prantsusmaal lausa müügihitt — võib-olla just selle tõttu, et selles kõneleb ja ka tunneb end ära everyman. Kuid sellele vaatamata on Barthes’i eesmärk ikkagi teaduslik: armudiskursus on keeleline väljendus ja keel on kõigi tähistavate süsteemide alus. Armunu keel koosneb piiritletud figuuridest, mis joonistuvad välja sedamööda, kuidas me neid ära tunneme, olgu siis omaenda kogetu või kuuldu-nähtu-loetu põhjal. Enne raamatukaante vahele jõudmist oli armudiskursus teemaks seminaril, mille Barthes pidas aastatel 1974–1976 Pariisis l’Ecole pratique des hautes études’is, kus ta oli diskursust ja diskursiivsust uuriva rühma liige.
„Armudiskursuse katkeid” koosneb kaheksakümnest märksõnast tähestikulise järjekorras (tõlge säilitab sama järjekorra, tuues märksõna ära ka prantsuse keeles). Alates „jaatusest“ (affirmation) – „kõige vastu ja kõige kiuste jaatab subjekt armastust kui väärtust“, ja lõpetades „saamahimuga“ (vouloir-saisir) – „taibates, et armusuhte teeb keerukaks tema raugematu tahtmine armastatud olendit ühel või teisel moel endale saada, otsustab subjekt edaspidi igasugusest „saamahimust“ tema suhtes loobuda“. Leheküljeservadel jooksevad viidatavate autorite või kirjandustegelaste nimed: Freud, Proust, Werher, Nietzsche, Pelléas, Ruusbroec, Sade, Sappho, Schubert …
Anti Saarel, kes on samuti semiootik, pole see mitte esimene kord Barthes’i tõlkida: juba 2015. aastal ilmus tema tõlkes „Camera lucida“. Saar valdab/haldab suurepäraselt nii Barthes’i prantslaslikult külluslikku retoorikat kui mõttetäpsust ja nii saabki armunu kõne piinast lugeja jaoks teksti mõnu.
Kui mõni poliitik sulle seletab, et astmeline tulumaks pole majandusele hea, siis ära teda usu. Sulle vaatab vastu mõtteviis, mis kuulub Reagani ja Thatcheri ajastusse: „Hoia kõrge sissetulekuga inimeste maksukoormust madalal, küll siis nende rikkuse kasv kogu ühiskonnale kasu toob.“ Inglise keeles väljendab seda termin trickle-down (otsetõlkes „alla nirisemine“), aga tänapäeval seda enam tõsises toonis kasutada ei sünni. Statistilised andmed on selle paikapidavuse ümber lükanud. Kusjuures ei Reagan ega Thatcher loobunud progressiivsest (rahvakeeli: astmelisest) tulumaksust, liigutasid ainult maksuprotsente madalamale.
Eesti majanduspoliitikas on suurte muutuste aeg. Kahjuks on meil puudu jäänud avalikust arutelust maksusüsteemi üle. Suuri maksumuudatusi tehakse praegu kiirustades ja pärast valimisi. Pärast valimisi kipub nii olema, et poliitilised otsused on juba koalitsiooniläbirääkimistel langetatud ning ratsionaalsed argumendid enam midagi ei mõjuta. Praegu on see tagantjärele tarkus, aga maksudebatt oleks pidanud olema üks valimiste peateemasid. Õieti peaksid arutelud algama kaua aega enne valimisi, et jõuaks keerulised asjad sirgeks rääkida.
Maksudebati üks põhilisi küsimusi on see, kui suure osa meie sisemajanduse kogutoodangust (SKTst) peaks riik kulutama haridusele, teadusele, kultuurile, tervishoiule, pensionäridele, paljulapseliste perede, töötute ja puuetega inimeste abirahaks, kaitsejõududele, politseile, päästjatele ja muudele riigi ülalpidamise osadele. Kas soovime sarnaneda Põhjamaadega ja üles ehitada heaoluriigi või hoiame neis valdkondades kulusid kokku – nii nagu näiteks Ameerika Ühendriikides? Pikas vaates pole ju võimalik kulutada rohkesti ja hoida samal ajal maksud madalal. USAs kogutakse riigikassasse maksudena vaid 27,1% SKTst, Ühendkuningriigis meiega sarnaselt 33,3%, samal ajal kui Prantsusmaal, Taanis, Belgias, Rootsis ja Soomes jääb see 43% ja 46% vahemikku. (IMFi andmed 2020. aasta kohta).
Kuidas koguda palju maksutulu, ilma et majandus haiget saaks?
Maksudebati teine pool keskendub küsimusele, mil viisil me riigikassasse vajalikud tulud kogume. Maksusüsteemi saab nii üles ehitada, et isegi 35%-lise maksutulu kogumine SKTst elanikel hinge kinni lööb. Nii nagu praegu Eestis. Aga saab ka nii, et kogutakse 45%, ilma et rahvas streikima ja majandus vaakuma hakkaks.
Alljärgnev osa on pühendatud ühele osale sellest küsimusest, kuidas makse kogutakse. Räägime sellest, milline peaks välja nägema üksikisiku tulumaks sõltuvalt inimese teenitud tulust. Arenenud demokraatlikes riikides annab üksikisiku tulumaks kõige suurema osa – keskmiselt umbes 43% kõigist maksutuludest.1
Eestis on igas valitsuskoalitsioonis olnud vähemalt üks partner, kes pole nõustunud astmelist tulumaksu kehtestama. Nagu oleks astmeline tulumaks kurjast ja justkui takistaks see majanduskasvu. Rahvale on isegi mulje jäänud, justkui hoiaksid arenenud demokraatlikud riigid sellest eemale. Tegelikult on astmeline tulumaks kasutusel enamikus arenenud demokraatlikes riikides (OECD maades). Sealhulgas kõigis Lääne-Euroopa riikides. Lugejale võib see olla üllatav, aga ülemise astme maksumäär on enamikus Lääne-Euroopa riikides üle 45%. Kõige kõrgem on ülemine aste Taanis (55,9%) ja kõige madalam Norras (39,5%). Ka endise idabloki OECD riikides domineerib astmeline maksusüsteem, ehkki viimase astme maksumäär on neljas riigis alla 30%. Neid ei saa tõemeeli lääneriikide kõrvale seada. Eestist veel madalama tulumaksuga riik on Ungari, kus tulumaksu määr on 15%. Väide, et astmeline tulumaks mõjub majanduskasvule halvasti, ei pea vett. Näiteks Sloveenias, mis praegu on endise idabloki kõige kõrgema elatustasemega riik, on ülemine maksuaste 50%.2
Joonis 1. Efektiivne ja marginaalne maksumäär Prantsusmaal sõltuvalt kuusissetulekust leibkonnaliikme kohta.Joonis 2. Efektiivne maksumäär sõltuvalt sissetulekust Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Eestis. Sissetuleku ühikuks on keskmine palk vastavas riigis.
Mis on astmeline tulumaks ja kuidas see töötab?
Makstav tulumaks sõltub seaduses kirjeldatud viisil inimese sissetulekust. Näiteks joonise 1 peenema joonega esitatud graafik kirjeldab seda, kuidas tulumaksu protsent Prantsusmaal sõltub inimese sissetulekust. Seda nimetame efektiivseks maksumääraks. Maksuseaduses oleks sellist graafikut raske esitada. Levinud võte on kirjeldada seadustes nn marginaalset maksumäära, mis joonisel on esitatud rasvase graafikuga. See kirjeldab, kui suure osa iga järjekordselt teenitud euro eest tuleb tulumaksuna riigile anda. Marginaalse maksumäära graafik on tavaliselt trepikujuline ning seetõttu nimetataksegi sellist maksusüsteemi astmeliseks tulumaksuks. Seadus kirjeldab mitte ainult astmete kõrgust (maksumäära), vaid ka sissetulekute vahemikke, kus üht või teist marginaalset maksumäära rakendatakse.
Teeme nüüd läbi lihtsa harjutuse ja arvutame joonise 1 maksuastmete alusel, kui palju tulumaksu maksab prantslane, kes saab keskmist palka, mis on Prantsusmaal 3530 eurot kuus. Maksuvaba tulu on 900 eurot. Selle osa sissetuleku eest ta tulumaksu ei maksa. Vahemikus 900 kuni 2300 eurot on marginaalne maksumäär 11%. Selle vahemiku eest oma sissetulekus maksab ta 1400 × 0,11 = 154 eurot. Järgmine maksuaste on maksumääraga 30%. Selle maksumääraga maksustatakse tema sissetulek vahemikus 2300 kuni 3530. Siit lisanduv tulumaks on 1230 × 0,3 = 369 eurot. Kokku teise ja kolmanda astme pealt makstav summa on 154 + 369 = 523 eurot. See moodustab 14,8% tema sissetulekust. Mis on hulga vähem sellest, mida meil Eestis praegu keskmise palga eest maksta tuleb (19,1%). Igatahes on vale karta, et astmeline tulumaks tavalise tööinimese maksukoormust tõstab. Pigem ikka langetab.
Järgmisena hakkame võrdlema riike, kus on erinevad maksumäärad, käibivad erinevad rahaühikud ja ka keskmine sissetulek erineb. Et võrdlemisel oleks mõtet, esitame järgmisel joonisel x-teljel sissetuleku mitte eurodes ega naelsterlingites, vaid keskmise palga ühikutes. Jooniselt 2 leiame riikide jaoks efektiivse maksumäära graafikud. X-teljel vastab arv 1 alati riigi keskmisele brutopalgale. (Riikide statistikaametite andmeid keskmise palga kohta uuendatakse pidevalt, aga minu andmete kogumise hetkel oli Prantsusmaa keskmine kuupalk 3530 eurot, Ühendkuningriigis 3208 naela, Saksamaal 4375 eurot ja Eestis 1981 eurot.) Silma torkab, et Eestis maksustatakse kõrge sissetulekuga inimesi märgatavalt madalamalt kui võrdlusriikides. Prantsusmaal maksab kaks korda keskmisest palgast kõrgema sissetulekuga inimene tulumaksu 23,2%, Ühendkuningriigis 23,7% ja Saksamaal 29,2%. Sissetulekul kolm korda üle keskmise palga on need arvud vastavalt 29,2%, 29,1% ja 33,5%. Sissetulekul viis korda üle keskmise palga on need 34,7%, 35,2% ja 36,9%. Eestis on kõik need arvud 20%.
On erakondi, kes loevad kõrgete sissetulekute jaoks kehtivat madalat maksumäära Eesti õnnistuseks, teised suureks puuduseks. Üks suur puudus on see, et riigikassasse pole võimalik piisavalt raha koguda, kui rikkad kannavad madalat maksukoormust. Kui tahame kaitsevõimet tugevdada ning õpetajatele head palka maksta, siis peame selleks ka riigikassasse rahuldaval määral vahendeid koguma. Miks peaaegu kõik arenenud riigid juba rohkem kui sada aastat astmelist tulumaksu kasutavad? Lühike vastus on, et maksuraha kogutakse neilt, kellelt seda võtta on. Täpsemalt, maksuraha tuleb koguda nii, et see ühiskonnale kõige vähem kahju tekitaks. Selle printsiibi matemaatilise mudeli esitas 1971. aastal Briti majandusteadlane James Mirrlees ja seda on kasutatud soovituste väljatöötamiseks poliitikutele.3
Veerand sajandit pärast mudeli avaldamist anti Mirrleesile Nobeli auhind.
Miks peaksid rikkad rohkem makse maksma kui vaesed?
Selle mõtte vastu, et kõrgema sissetulekuga inimesi tuleks maksustada kõrgemalt, võib isegi vaesel tõrge tekkida. On neid, kelle arvates inimese teenistus vastab tema tööpanusele ja seepärast on suurema tööpanusega inimestelt ebaaus kõrgemat maksu küsida. Miks peaksid töökad rohkem makse maksma kui laisad?
Sajandeid tagasi on ära proovitud võrdne maksustamine ehk pearaha. Võidakse arvata, et see on kõige õiglasem. Paraku selline maksustamine end ei õigustanud ja tänapäeval ei kasutata seda kusagil. Arenenud riikides kasutatakse hoopis progressiivset (astmelist) maksustamist. Iseenesest on see tugev argument astmelise tulumaksu kasuks, aga ikkagi võidakse arvata, et suurema sissetulekuga inimestele tehakse kõrgema maksustamisega liiga. Statistikaandmed räägivad muud. Näiteks Soomes, mis on heaoluriik, kus majandusliku ebavõrdsuse näitajad on tunduvalt madalamad kui Eestis, oli vahemikus 1990–2004 elanike vaesema poole reaalsissetulek kasvanud aastas keskmiselt 1,1%, samal ajal kui 1% kõige kõrgema sissetulekuga inimestel oli see kasvanud 12,3% aastas.4 Teiste sõnadega, mõistlikul määral kõrgem maksustamine jätab rikkad ikkagi rikkaks, laseb nad isegi veel rikkamaks saada, kui nad enne olid. Kuhu me tahame jõuda, kui me kõrge sissetulekuga inimestel tunduvalt madalamat maksukoormust hoiame kui mujal Euroopas? Kas loodame kiiremat majanduskasvu?
Tegelikult kasvab majanduslik ebavõrdsus. Kõrgema majandusliku ebavõrdsusega riikides on madalam eluiga, vastsündinute suurem suremus, suurem kuritegevus, rohkem vaimsete probleemidega inimesi, rohkem narko- ja hasartmängusõltlasi, rohkem teismeeas sünnitusi, madalamad skoorid koolitestides, sagedasemad majanduslangused jpm. Põhjalikuma ülevaate majandusliku ebavõrdsusega kaasnevatest probleemidest annavad Kask ja Saarts (2023).5
Küüru kaotamine Eesti tulumaksuseadusest
Eesti tulumaksuseadus on ebatavaline, kuivõrd maksuvaba tulu on sõltuma pandud sissetuleku suurusest. Seaduse kohaselt hakkab alates 1200 euro suurusest sissetulekust maksuvaba tulu kahanema, jõudes nullini 2100 euro juures. See tekitab marginaalse maksu graafikule nn küüru. Küüru pole efektiivses maksumääras, nagu võime veenduda graafikust Eesti kohta joonisel 2. Aga kui arvutame, kuidas marginaalne maksumäär sõltub sissetulekust, siis saame astmelise graafiku, mille kolm esimest astet (sissetulekuga 0–654, 654–1200 ja 1200–2100 eurot kuus) on kasvavate maksumääradega (0,20 ja 34,5%), aga neljas aste on jälle madalam kui kolmas (sissetulekul üle 2100 euro on maksumäär 20%). Sa küsid nüüd, kuidas me saame kolmanda astme marginaalseks maksumääraks 34,5%? Marginaalne maksumäär väljendab seda, kui palju peame iga lisaks teenitud euro eest suuremat maksu maksma. Kui sissetulekule lisandub üks euro, siis maksuvaba tulu kahaneb, misläbi maksustatav osa sissetulekust kasvab rohkem kui ühe euro võrra. Täpsemalt, maksuvaba tulu kahaneb 0,7267 euro võrra, mistõttu maksustatav tulu kasvab 1,7267 euro võrra. Sellest 20% on 0,345 eurot, mis ongi marginaalne maksumäär (protsentides 34,5). Teadasaamine, et suur osa sissetulekust on maksustatud 34,5%-lise marginaalse maksumääraga, võib ehmatada keskmist palka teenivat inimest. Ehkki kellegi efektiivne maksumäär üle 20% ei ulatu, on see ebaõiglane, kui keskpärase palgaga inimene saab palgakõrgendusest vaid 65,5% kätte, samal ajal kui kõrgepalgalised saavad oma palgakõrgendusest 80% kätte. Seetõttu ongi maksuküüru kaotamine päevakorras.
Sellise küüru kaotamiseks on mitu võimalust, millest igaüks kas kahandab või kasvatab riigi maksutulu. Esiteks, Reformierakond tahab lihtsalt kolmanda astme maksumäära allapoole tirida, aga see vähendaks maksutulu nende endi hinnangu kohaselt umbes 350 miljonit eurot aastas. Teiseks, küür kaoks ka siis, kui kolmanda ja neljanda maksuastme marginaalsed maksumäärad ära vahetada, nagu keegi sotsiaalmeedias teravmeelselt on pakkunud. Sel juhul oleks riigi maksutulu muudatus praegusega võrreldes peaaegu olematu. Kolmas võimalus küürust lahti saada on see, kui võtame kasutusele ilusa astmelise maksusüsteemi, umbes sellise nagu Prantsusmaal joonisel 1. Kui ülemine maksuaste 45% eestlase ära ehmatab, siis võiksid astmed lõppeda ka 32% juures nagu Poolas. Sissetulekute piirid igale astmele on soovide kohaselt sätitavad; tavaliselt on järgmine piir eelmisest umbes kolm korda kõrgemal. Tuleb muidugi jälgida ka seda, kui palju riik uue seaduse juures maksutulu kogub. Küüru kaotamine ei tohi maksma minna 350 miljonit, pigem peaks see riigikassasse praegusest rohkem tulu tooma. Kui tavalise palga saaja efektiivne maksumäär umbes samaks jääb nagu praegu, siis on riigi maksutulu praegusest kõrgem, sest kõrgema sissetulekuga inimesed maksavad kõrgemat maksu.
Maksuametile teeks astmeline tulumaks üksjagu tööd juurde. Mitte maksude arvutamises, sest sellega saavad arvutid kergesti hakkama, aga sissetulekute varjamine tuleks tõsisemalt esile. Aga see tuleb senisest tõsisemalt üles võtta nii või teisiti.
1 IMF (International Monetary Fund), 2017. Tackling Inequality. Fiscal Monitor.
3 James Mirrlees, (Ed.), Tax by design: The mirrlees review. Institute for Fiscal Studies, Oxford University Press, Oxford 2011.
4 Markus Jäntti, Marja Riihelä, Risto Sullström & Matti Tuomala, Trends in top income shares in Finland. Top incomes: A global perspective, 2. 2010.
5 Peet Kask, Tõnis Saarts, Liigne ebavõrdsus mõjub kõigile laastavalt. ERR Arvamus 2023, https://www.err.ee/1609151848/peet-kask-ja-tonis-saarts-liigne-ebavordsus-mojub-koigile-laastavalt
Arengukava tähendus Asutuse käekäigule on tohutu, sest selles dokumendis talletatakse Asutuse strateegilised eesmärgid ja edasised prioriteedid. Kui kavas pole mingit tööd eesoleva aja, näiteks viisaastaku kohta kirja pandud, ei tohi sellega alustada. Kui aga vaim ikkagi nõuab, käed sügelevad ja tähtede seis soodsaks osutub, et võtta ette too, kavasse panna unustatud tegevus, tuleb palju aega ja uksi kulutada soovi täideminekuks. Arengukava on riigi bürokraatia tingimatu osis, mille loomise, lugemise, kohendamise, heakskiitmise, tõlgendamise, ajakohastamise, elluviimise ja täitmise aruandluseta mööduksid argipäevad üksluiselt ning hulk inimesi jääks toiduahela eri harudes pelgalt vee ja leiva pääle. Vaatame põgusalt ja üldjoontes, kuidas tragi arenemisvõimelise Asutuse arengukava küpseb. Üldjoontes on lugu selline, et arengukava peab olema, areng nagu võiks olla. Nutikamad juhid tegelevad arengukava täiendamisega igal aastal põhjendusega, et tuleb ju täpsemalt avada oma ambitsioonid, püüdlused ja strateegilised tegevussuunad. Muidu ei ilmne, millist väärtust ühiskonnale pakutakse.
Palju aastaid tagasi koostasid Asutuse arengukava paar oma töötajat. Võtsid kätte ja … valmis. Nad teadsid, mida lähiaastatel tehtud, millega parajasti tegeletakse ja mis suunas soovitakse edasi liikuda. Mälu turgutamiseks sirviti aastaplaane, aastaaruandeid ja muid dokumente. Kui teadmisi oli vaja juurde hankida, astuti läbi asjaliku kolleegi kabinetist. Tollal ei tajunud arengukava kirjapanijad, et kava ei kõlba koera hänna allagi, kui seal ei räägita Asutuse visioonist, missioonist ja väärtustest, kui puuduvad nooltega ühendatud või ühendamata mitmevärvilised geomeetrilised kujundid. Või kui teksti pole osatud mitmekesistada mummudega. Kõigest hoolimata kavad valmisid ja täitsid oma otstarvet.
Tänapäeva suundumuste valguses ei sobi arengukava teha, kui pole kaasatud kogu töötajaskond. Juhtide silmaringi avardavatel ja käitumismalle lihvivatel kursustel rõhutatakse alailma, et tähtsatest tegudest peavad osa võtma kõik töötajad. Ja arengukava on just selline dokument, mille valmimisse tuleb panustada igal kollektiivi liikmel.
Arengukava valmimise tooniandev eeldus on soodsa loomingulise õhkkonna kujundamine Asutuses, nii-öelda uue hingamise saavutamine. Kollektiivi pühendumuse ja lojaalsuse tõusule aitab hüppeliselt kaasa meeskonna arenduspäev. Kogunetakse kuhugi Asutusest kaugesse paika, kus koos paljajalu rohul liikudes, kätest kinni hoides ja eesmärgistatud tegevusse süvenedes jõutakse ühiste eluväärtuste avastamiseni. Asutuse generaaldirektori algatusel otsustati seekord korraldada arenduspäev metsade rüpes asuva turismitalu valdustes. Et Asutuse rahalised ressursid piiranguid ei seadnud, kutsuti arenduspäeva töötubade juhendajateks Eesti tipptegijad.
Armastatud suupillimängija oli kaasa võtnud tosina üherealist suupilli ja õpetas oma töötoas põhilisi mänguvõtteid. Rahvusvaheliste auhindadega pärjatud loodusfotograaf korraldas fotosessiooni rabastunud kallastega väikejärve ääres. Võisteldi, kes teeb nutitelefoniga ahhetama paneva foto pikalehisest huulheinast kontravalguses. Kolmandas töötoas harjutati teeneka tantsupidude tantsumeistri juhendamisel labajalavalssi. Enne labajalasammu õppimist lihviti liikumist nii, et pealaele asetatud poolümmargune kivikene astudes maha ei veereks. Neljandas töötoas juhendas teleekraanilt tuttavaks saanud meisterkokk, kuidas kiiresti valmistada riivsaiaga paneeritud sõrnikuid. Kuna Asutuses polnud ühtegi töötajat, keda oleks peetud suuteliseks üritust vastuvõetaval tasemel jäädvustama, kutsuti appi Tallinna tuntuima fotoateljee piltnik. Kokkuvõttes, meeskonna arenduspäev möödus toimekalt ja lubas tõdeda, et liigutakse ühel lainel.
Nädal pärast arenduspäeva moodustati Asutuse uue arengukava tegemiseks generaaldirektori juhitav kaheksaliikmeline juhtkomitee. Sellesse määrati kõigi struktuuriüksuste juhid. Seejärel loodi seitse allkomiteed, iga eesotsas nimetatud juht ja koosseisus tema alluvad. Veel, maatriksjuhtimise ideestikku matkides jaotati töötajad viide temaatilisse rakkerühma, kes vastutasid arengukava mõjukamate osade (visioon, missioon, väärtused, strateegiad, parameetrid) valmimise eest. Iga osa mõtestamine toimus rakkerühmiti arengukava seminaridel. Kõiki seminare, mida tuli kokku kümme, juhtis sõltumatu konsultatsioonifirma juhtimiskonsultant. Tema ettekannete arsenali moodustas heliefektidega rikastatud animeeritud slaidi-show, mille universaalne sisu sobis mis tahes tegevusalaga institutsiooni arengukava koostajate mõttesähvatuste korrastamiseks.
Iga rakkerühma esimese seminari alguses jaotati osalejad loosiga kolme alarühma. Alarühm valis endale kõneisiku, kelle ülesanne oli pärast alarühmasisest arutelu (90 minutit) kanda ette sündinud ideed. Need tuli enne märksõnade ja lihtlausetena kirjutada kolme värvi markeriga (must, punane, sinine) suurtele paberipoognatele. Sama rakkerühma teisel seminaril, ikka alarühmiti ja ikka 90 minuti jooksul, vaeti kõiki eelmises seminaris käsitletud ideid. Selle teise seminari lõpus valiti pärast üldarutelu salajase hääletamisega välja parimatest parimad 12 ettepanekut, mis kanti pärast paberilehele. Et Asutuses saaks igaüks osaleda ettepanekute lõplikul väljasõelumisel, kinnitati samal või järgmisel päeval see leht fuajee teadetetahvlile. Igale töötajale anti võimalus valida viie tööpäeva jooksul välja talle enim meeldinud variant. Selleks seisis käeulatuses pakk ringikujulisi rohelisi kleebiseid, et need paigutada valitud ettepaneku juurde. Kui kleebisevarud ammendusid, hakati paberilehele tõmbama püstkriipse.
Vaatame näitena Asutuse väärtuste väljaselgitamist. Päris alguses oli juhtkomiteele selge, et eelmise arengukava väärtusi kasutada ei või. Mitte seda, et „paindlikkus, hoolivus ja usaldusväärsus“ olnuksid kuidagi nirud ja vastanduksid ajastu eetilisele vaimule. Ka mitte, justkui oleksid viie aastaga toimunud personalimuutused viinud uute eetiliste tõekspidamiste esilekerkimiseni. Ei miskit selletaolist – hoopis nimetatud väärtused olid sõnastatud eelmise generaaldirektori ametiajal. Näitamaks, et uus luud pühib paremini, tuli endised väärtused asendada värskemate ja mõjukamatega. Millegipärast pidi väärtuste nimetamisel piirduma kolme sõnaga.
Väärtuste seminaridel sõelale jäänud tosin väärtust kandis assistent paberilehele kalligraafilise käekirjaga otse seminariruumis veidi enne tööpäeva lõppu. Ootamatult hakkas tal kiire, sest poiss-sõber oli kokkulepitust varem järele tulnud ja signaalitas akna taga. Assistent viskas väärtuste lehe seminariruumi lauale ning tormas minema, märkamata, et leht libises maha ja liugles prügikorvi kõrvale. Õhtul puhastas ruumi professionaalseid teenuseid osutava koristusfirma töötaja, kes viis põrandal vedeleva paberilehe koos muu prahiga õue prügikasti.
Hommikul läks vesiste silmadega assistent hea tuttava, seminari ühe alarühma kõneisiku juurde ja kurtis oma äpardust. Kõneisik polnud seminaril tehtud märkmeid säilitanud ega teadnud täpselt, mis sõnad olid lõpuks välja valitud. Pikemalt juurdlemata palus ta assistendil naasta 40 minuti pärast. Ta tegi internetis otsingu ja kirjutas väikestele sedelitele sõnad, mis olid silma alla sattunud asutuste veebilehtede arengukavades väärtusi märkinud. Selliseid mittekorduvaid sõnu tuli kokku veerandsaja ümber. Nüüd pani eestkõneleja sedelid naaberkabinetist laenatud plastmasstopsikusse, raputas seda ja võttis pimesi välja tosina sedelit. Kaks sedelit sõnadega „kiirus“ ja „õigusriik“, mis mitte kuidagi ei sobinud Asutuse tegevusvaldkonnaga, asendas ta muudega. Kui assistent saabus, ulatas eestkõneleja talle sedelid, millele olid kirjutatud väärtused: inimlikkus, innovatsioon, jätkusuutlikkus, koostöö, lahenduskesksus, pädevus, pühendumus, sõbralikkus, traditsioonid, turvalisus, tõenduspõhisus ja uuendusmeelsus. Nende seast tuli nüüd hakata valima kolme olulisemat ja niiviisi töötajaskond täisverelisse otsustusprotsessi kaasata.
Teadetetahvli kleebiseid ja püstkriipse kokku lugedes selgusid eelistused. Kui nende kinnitamiseks kokku tulnud arengukava juhtkomitee valikut silmas, puhkes vaidlus sõna „pädevus“ sobivuse üle. Lõpuks häältega 5 : 3 asendati see „pühendumusega“, mis seisis paremusjärjestuses neljandal kohal. „Pädevuse“ mahategijate põhjendus oli, et iga asutuse olemasolu vääramatu eeldus on asjatundlike töötajate palkamine, mistõttu Asutuse arengukava ei peaks seda vaieldamatut tõsiasja meenutama. Kaotajaks jäänud „pädevuse“ pooldajad väitsid, et puudub usaldusväärne mõõdupuu asjatundlikkuse sedastamiseks, mistõttu mingi osa uusikutest, aegunud oskustega ammustest kolleegidest ja hierarhiaredelil edasi liikunutest on lihtsalt ebakompetentsed – nende arengu turgutamist silmas pidades ei tohiks „pädevust“ arengukavast eemaldada.
Niiviisi, samm sammu järel, pandi paika arengukava ülejäänud osad. Aega selleks jätkus küllaga. Teksti redaktsioonikomisjon, kus valvekoera ülesanne oli usaldatud arendusjuhile, jälgis valvsalt, et arengukavasse oleksid selle tõsiseltvõetavuse suurendamiseks pikitud kohustuslikud sõnad: „väljakutsed“, „sidusus“, „sünergia“, „huvirühmad“, „maatriksstruktuur“, „kaardistama“, „võimestama“, „piloteerima“, „parendama“, „tõusetuma“, „elukaar“, „elukestev õpe“, „mikrokraadid“, „õmblusteta ühiskond“, „keskkonnatervis“ ja „rohepööre“.
Arengukava paigutati nädalaks siseveebi, et anda töötajatele veel kord võimalus teha ettepanekuid. Keegi ei kõssanud, sest varasema kogemuse järgi ettepaneku tegijat ealeski ei tänatud ja kõik soovitatu kadus otsekui musta auku.
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ehk KKEK on kunstielu korraldav eksperdiinstitutsioon, kes on avalikkusele eeskätt tuntud rahvusvahelise koostöö edendaja ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni korraldajana. Ehkki regulaarset näitusetegevust keskusel ei ole, tegeleb kollektiiv pidevalt mitmel rindel nii kureerimise kui ka muud tüüpi kunstikultuuri sisuloomega, näiteks hiljuti lõppes Islandil biennaal „Sequences“, mis pälvis rohkelt rahvusvahelist kajastust. Aastalõpu tagasivaateid KKEK mitmekesisele tegevusele ja eesoleva (biennaali)aasta uudiseid jagasid Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, Marika Agu ja Sten Ojavee.
Üks selle aasta uudistest oli KKEK nõukogu otsus kinnitada juhi rollis jätkama Maria Arusoo. Keskuse põhikoosseis on viimaste aastate jooksul olnud stabiilne. Kui kauaks see nii jääb?
Maria Arusoo: On tõesti suur õnn, et meil on nii hea, toimiv ja pühendunud meeskond, kes tunneb oma tööd ning on motiveeritud ja visiooniga. Hea meel on ka selle üle, et viimastel aastatel on meiega liitunud Keiu Krikmann ja Mikk Lahesalu. Pidevalt muutuvas maailmas kuupäevi välja käia on keeruline. Vaatame igal aastal kriitiliselt üle, kas valitud suund on relevantne, soov pühenduda maksimaalne ja areng olemas. Seni on see nii olnud ning sellele toetudes saabki KKEK parimal viisil kunstivälja töösse panustada.
Kaarin Kivirähk: Kuna KKEK töö on nii mitmekesine, siis eriprojektide korral on meie meeskond ka märksa suurem kui neljast-viiest inimesest koosnev põhikollektiiv. Viimastel aastatel on rahvusvahelise praktikaprogrammi raames meiega mitmeid kuid koos töötanud ka assistendid Leedust ja Soomest.
Korraldate välisprofessionaalide visiite, haldate Eesti kunstnike andmebaasi, kureerite rahvusvahelisi üritusi jne. Kui raske on teha kaasatavate kunstnike valikut ja säilitada seejuures läbipaistvus?
Sten Ojavee: Iga tegevus nõuab ka veidi erinevat lähenemist. Näiteks näitust tehes lähtume sageli põhikollektiivi teadmistest, kogemustest ja kindlasti ka eelistustest. Eelistused on igasuguse inimtegevuse möödapääsmatu pärisosa. See ei tähenda aga seda, et tugineme kuraatoritöös ainult silmaklappidega tehtud maitse-eelistustele – alati peab tekitama väljakutseid, leidma suundade, häälte ja lähenemiste mitmekesisuses tasakaalu.
Kaarin Kivirähk, Marika Agu, Sten Ojavee ja Maria Arusoo
Marika Agu: Kunstnike andmebaas funktsioneerib lisavahendina, mis annab Eesti kunstiväljast laiema ülevaate: sealt leiab juurde infomaterjali ja viiteid. Kunstnike andmebaasi valimiseks oleme kokku kutsunud spetsiaalse komisjoni.
KKEK oluliseks jäljeks on info kogumine ja ka ainulaadne videoarhiiv. Kuidas on sellega aastal 2023?
Agu: Tuleb tõdeda nagu Jevgeni Zolotko teoses „Üks päev riigiarhivaari elust“, et olnut ei ole võimalik endisel kujul rekonstrueerida, möödunu paljuneb igaühe peas eri versioonideks. Teeme pingutusi, et KKEK arhiivi jooksvalt täiendada, vahel ka tagantjärele. 2023. aastal sai teoks tähelepanuväärne tehniline uuendus ning meie videoarhiiv on nüüd kättesaadavam ja turvatud. Teeme koostööd rahvusarhiivi filmiarhiiviga: seal on KKEK videoarhiivile tagatud parimad hoiustamistingimused ja videotöid saab nüüd vaadata ka andmebaasi Meediateek kaudu.
Üks aasta eredamaid sündmusi oli biennaal „Sequences“, mille kuraatoriteks osutusite avaliku konkursi kaudu. Miks peab selline organisatsioon nagu KKEK ka kureerima?
Kivirähk: Koostöö ja huvi Islandi võimaluste vastu oli juba varem olemas. Tegu on samuti väikese kunstiväljaga, millega oleme päris palju kogemusi vahetanud ka muuhulgas seoses Veneetsia biennaaliga, kus 2019. aastal olid meie paviljonid kõrvuti. Samuti oli ühisprojekt „Borderland Poetics“, mis tõi kokku Eesti, Islandi ja Leedu kuraatorid. Avatud kutse oli hea võimalus end proovile panna ja näha, kas meie ideed leiavad ka rahvusvahelises kontekstis mõistmist ja kaasamõtlemist.
Agu: See oli hea võimalus rakendada tiimi kogunenud ressurssi. Kuraatoritöö on oluline, kuna sealtkaudu tekkivad kogemused, teadmised ja kontaktid tulevad kasuks KKEK tööülesannete täitmisel.
Arusoo: Rahvusvaheline kureerimiskoostöö, eriti nii suures mastaabis nagu biennaali puhul, toob Eesti kunstiväljale märksa laiema tähelepanu, mis ulatub kaugemale osalevatest kunstnikest või kuraatoritest. Seesuguseid võimalusi ei tule paraku liialt tihti ette, kuid kui need käes, siis tasub asju võimendada. Biennaalist „Sequences“ on meist sõltumata juba nii palju asju välja kasvamas, sh osalevate kunstnike omavaheline koostöö, ja see on väga tore festivali kaasfaktor.
Milliste rahvusvaheliste suhetega on tegemist tänavu, võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga? Kuhu edasi?
Kivirähk: Viie aasta taguse ajaga võrreldes on ehk siinses regioonis rohkem enesekindlust: see, mis siin toimub, ongi väga väärtuslik, meie kunstnikud on põnevad. Oluline pole ainult eksport, vaid ka see, mis siin olemas on. Rahvusvahelise kunstielu lokaalsete väiksemate narratiivide suund mängib samuti rolli, aga ilmselt ka sõda Ukrainas. See tõi meie piirkonnale suurema tähelepanu, aga hakkasime ka ise väärtustama solidaarsust teiste Ida-Euroopa riikidega.
Arusoo: Meil on ka pikka aega toiminud koostöö Belgiaga: Wielsi residentuuris Brüsselis käib igal aastal täisstipendiumiga tööl kaks eesti kunstnikku. Sidemed on Hollandi, Itaalia ja mitmete teiste Euroopa maadega. Me ei välista kunagi midagi, kuid paraku seab eelarve ja ka ajaressurss piirid ning kõikjale ei jõua, seega pole me loonud suhteid väga kaugetes paikades ega ookeani taga.
Miks oodata Eesti paviljoni näitust kuuekümnendal Veneetsia biennaalil?
Ojavee: Seekord esindab Eestit Edith Karlson, kelle looming on niivõrd mitmetähenduslik ja rikkalik, et kõnetab minu senise kogemuse põhjal väga erinevaid inimesi, väga erinevate eelistustega – elu võlus ja valus. Seda kohtumist ootan väga.
Kivirähk: Eesti publikul on kindlasti huvitav näha, kuhu Karlson on edasi liikunud, kuna tema viimane isikunäitus „Süütuse tagasitulek“ kaasaegse kunsti muuseumis pälvis ju rohkelt kiidusõnu ning kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna 2021. aasta peapreemia.
Arusoo: Tulevane Eesti paviljon suhestub tugevalt Veneetsia kui linnaga. Biennaal on Veneetsias veidi nagu UFO, kes lendab kohale, intensiivistab linna lühikeseks perioodiks, lahkub siis ja jätab veneetslased tükikesi kokku korjama – kuni uue pealelennuni. Ilmselgelt oleme me külalised, kel privileeg selles linnas veidi üle poole aasta kohal olla, kuid Karlsonile on väga oluline ka biennaaliväline elu ja talle on sihtkoht pigem Veneetsia kui linn.
Mida KKEK 2024. aasta kalendrisse märgitust ise kõige rohkem ootate?
Kivirähk: Saime Suurbritannias suure tellimuse kunsti- ja kultuuriajakirjade levitajalt Stack, mis võtab oma nimistusse KKEK välja antava ingliskeelse ajakirja A Shade Colder. Kohe aasta alguses on plaanis taaselustada Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudiga loenguseeria „Rahvusvaheline laeng“, mille isutekitaja oli Cecilia Alemani loeng tänavu septembris.
Agu: Hea meel on, et suur hulk kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna publikatsioone on leidnud koha meie riiulitel ja tudengid kasutavad KKEK trükiste arhiivi oma praktika arendamiseks. Õppejõud Alexandra Margeticu juhendamisel käsitletakse raamatut kui ideede talletajat, mille näitel on võimalik uurida protsesse, mis kujundavad ja vormivad ajaloolise artefakti. Läti rahvusraamatukogu tunneb samuti huvi KKEK arhiivi vastu ning see saab üheks teemaks nende korraldatavas suvekoolis, mille fookuseks on alakäsitletud nais- ja kväärkunstnikud.
Arusoo: Koostöös Läti kaasaegse kunsti keskusega kureerib Solvita Krese Ateenas näituse „Ghosts of impossible present“, plaanime uut Põhjamaade-suunalist koostööd, paljud juba käigus projektid jätkuvad ka uuel aastal.
Eesti Teatri Agentuuri ning EMTA lavakunstikooli teemapäev „teater | kestlikkus“ 13. XI Tallinnas EMTA peamaja kammersaalis.
Eesti Teatri Agentuur on pärast heitlikke pandeemia-aastaid tänuväärselt taas sisse seadnud tava korraldada teemapäevi, mis annavad võimaluse keskenduda ühele (aktuaalsele) märksõnale ja avada teatrikunstikeskselt selle tausta. Ent kui varem on teemad puudutanud eelkõige kunstilisi vormivalikuid – „teater | tants“ (2019), „teater | raadio“ (2017) või „teater | tekst“ (2015) –, siis viimased teemapäevad – „teater | ligipääsetavus“ (2023) ja „teater | kestlikkus“ (samuti 2023) – on juhtinud mõtte teatri eetilis-moraalsetele (kunstilistele) valikutele ning üritanud nähtavale tuua kitsaskohti, mis tihti jäävad teatrit tehes tähelepanuta.
See uus suhtumine on tänuväärne veel sellegipoolest, et tegu pole enam mõttevahetuste sarjaga, kus muu hulgas saab kolleegidele kohvilauas tere öelda ja üksteist huvitavate ettevõtmiste eest kiita, vaid praktiliste teedrajavate kohtumistega, kust lisaks sisukatele ja teaduslikele ülevaadetele saab ka nõuandeid, mille võib kohe käiku lasta.
Hoides loovat vaimu. Viimane selline teemapäev toimuski novembri keskel koostöös lavakunstikooliga. Mulle üllatuseks oli teemapäeva kese selgelt loovisikute vaimuvärskusel, selmet rääkida teatri materiaalsest kestlikkusest (millele mõte esmalt liigub). Väga tänuväärne valik, eriti kui selleaastases Eesti inimarengu aruandes on koostatud detailne ülevaade eestlaste vaimsest tervisest ning muu hulgas märgitakse, et „teatritegija psüühika hoidmisega seni veel kuigi agaralt ei tegeleta“.1
Just Monika Larini oli see, kes tõi välja kurva tõe: loomevaldkonnas enam kui 500 osalejaga uuringust „Kuidas hoida loovust?“2 selgub, et viimase aasta jooksul oli vastanutest 70% tundnud tööalast kurnatust ja 39% läbipõlemist. Põhjusi on selleks muidugi palju, kuid teatrikunsti alal paistab selgelt silma kõikuv töökultuur: 78% inimestest, kes ütlesid, et neil on olnud (ühe aasta jooksul) liiga palju tööd, ütlesid ka seda, et neil on olnud liiga vähe tööd. Seejuures ei olnud 60% vastanutele kurnatuse ja läbipõlemise vastu aitavad teenused (nt füsioteraapia, psühholoogiline nõustamine, erialased täienduskoolitused jne) piisavalt kättesaadavad, eriti puudutab see mõistagi vabakutselisi loovisikuid.3
Üht ravimit on loomevaldkonnas siiski küllaldaselt – kolleegide õlalepatsutust. Kuigi see võib näida liiga lihtsa lahendusena, siis ometi osutus kolleegide tagasipeegeldus tehtavale tööle loomingulise kestlikkuse hoidjaks ning seejuures umbes 90% vastanutest oli lähiajal kogenud (ja jaganud!) kollegiaalset tunnustust.
Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas (vasakult teine) tutvustas enda töövahendeid ning tõi esile paar korda aastas toimuvad tagasisidevestlused, mille abil saab oma kolleege ära kuulata. Vestlusringis osalesid veel Loore Aaslav-Kaasik, Kristiina Kangur ja Monika Larini.
Kuidas tegeleda kestlikkusega, hoides inimesi? „Materiaalse jätkusuutlikkuse, aegluse ja vähenemise poole pürgimine, mis on lugematute näituste, installatsioonide ja konverentside fookuses, toimub vaimse jätkusuutlikkuse arvelt ja jätkuvalt intensiivse projektielu kõrvalt.“4
Teatrikunstnik Kristiina Põllu avas oma ettekandes, kuidas tema viieteistkümne aasta pikkuse teekonna jooksul Tartu Uues teatris kujunes järk järgult „pealesunnitud vaesusest lõpuks kestlik, uuskasutusel põhinev loomemeetod.“5 Selle teekonna sisse jäi ka periood, kui teadvustamata rassimine, rutiin ja rahapuudus Põllu korralikult läbi põletasid ning tekkis vajadus teatrist mõneks ajaks lahkuda. Otsingute tulemusel jõudis Põllu mitmesuguste vaimsete meetoditeni, tasakaaluni, mis andis võimaluse teatrikunstiga kestlikult edasi tegeleda, seejuures ennast vaimselt lõhkumata. Kuid siin võib küsida, kui paljud teatrid pakuvad oma töötajatele võimalust ja ruumi sarnaste meetodite avastamiseks ning nendega tegelemiseks, et läbipõlemist ennetada?
Küsimus vaimsest kestlikkusest on teatrikunsti alal laiemgi. Mil viisil tegelevad teatrikoolid sellega, et üliõpilased jaksaksid, oskaksid ja võiksid ennast kahjustamata aastaid teatris tegutseda? Või kuidas teatriorganisatsioonis endas, teatritrupis, luua ja tagada loovate inimeste vaimne kestlikkus? Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas tutvustas enda kui juhi töövahendeid ning tõi esile paar korda aastas toimuvad tagasisidevestlused, mille kaudu saab ära kuulata ja muuta seal, kus vaja. Isikliku suhte loomine ja põhjalik tagasisidestamine on Rajase arvates peamised võtted, kuidas ta hoiab oma teatris loovmeeskonna vaimu terve ja värske.
Paraku on kurnatus ja väsimus ka mingil määral loomevaldkonda sisse kirjutatud. Monika Larini eelmainitud uuringust selgub, et üks ületöötamise põhjus on tõsiasi, et töö ise on niivõrd meeldiv ja huvitav. Rõhutan, et seejuures ei peaks inimesi pidurdama inspiratsioonipuhangu hetkedel, aga tagama peab turvalise ja hoidva võrgu, mis toetab taastumist ja edasi tegutsemist. See võib tähendada nii muudatust töömeetodites kui ka koostöös üksteisega, sest „oleks tobe eeldada, et hea kunsti taga peab peituma üksteisest mitte lugupidav suhtumine või agressiivsed töömeetodid“.6 Mitmesugused võtted, kuidas kunstis üksteisest hoolida (nii kunsti tegemisel kui kunsti jagamisel), võiksidki olla see tee, mida mööda liikudes hoitakse seda nähtamatut, aga väga väärtuslikku vara – vaimset kestlikkust.
Paar sõna jalajäljest. Teemapäeval ei jäänud puudutamata ka materiaalse kestlikkuse teema, mille kohta tahan lisada paar sõna. Esiteks: keerake palun sellessamas Sirbi numbris paar lehekülge edasi või tagasi ja otsige üles rubriik „Arhitektuur“, „Kunst“ või „Sotsiaalia“. Ma olen enam kui kindel, et nendel veergudelgi kirjutatakse kestlikkust maailmast, uutest ökoloogiaalastest seisukohtadest jne. Ja nüüd tuletage meelde, millal te viimati midagi sellist „Teatri“ rubriigist lugesite? Seejuures ei ole kindlasti viga kriitikutes, kes teemat ei kajasta, vaid teatritegijates, kes sel teemal midagi ei tee, ei ütle (või ei mõtle?). Teater, nagu siit järeldub, on häbiväärselt ajast maha jäänud.
Naiivselt kõlas ka Tallinna Linnateatri direktori Mihkel Kübara lootus, et tasakesi inimeste tõekspidamisi ja mõttemustreid mõjutades jõuame suurema muutuse künnisele. Just ühe Eesti suurema teatri direktori suust oleksin tahtnud kuulda palju praktilisemaid ettepanekuid ja selgemat kinnitust, et tahetakse muuta, katsetada ja selle nimel pingutada. Pahatihti on „suurte otsustajate“ mõõdukus (ja suutmatus?) see, miks missioonitundega inimesed (näiteks lavastusalal) läbi põlevad – katsetused ja seatud sihid jäävad üksiküritajale ning isegi õnnestumiste korral üldprintsiipe sisse ei seata.
Kui lõpuks eestvedaja teatrist lahkub, kaob ka tema teadmispagas. Nii juhtus ligipääsetavuse teemaga Ugalas pärast Kristiina Alliksaare lahkumist direktori kohalt7 ning rohelise teatri loomisega8 Tallinna Linnateatris pärast Reet Ausi minekut peakunstniku kohalt.9
Praegune Ugala teatri lavastusala juht Pille-Riin Lillepalu tõi välja mõtte, et teatrivaldkonnas võiks tegutseda inimene, kelle poole on kestlike ja ökoloogiliste valikute tegemiseks võimalik pöörduda. Inimene, kellel jätkub aega tutvuda parimate meetoditega ning kes pakub kõrvalpilku ka neile, kes on süsteemis aastaid töötanud. Väärt mõte! Selline teatrivaldkonna ülene nõustaja kulub igal juhul ära, kas või üheaastase sissejuhatava projektina. Igal juhul võiks see olla midagi, mida teatriliit, lavastuskunstnike liit ja etendusasutuste liit võiksid arutada ja oma õla alla panna. Seniks aga soovitas Lillepalu lugeda häid näiteid ja nõuandeid sisaldavat teost „Theater Green Book“ („Teatri roheline raamat“), mis võiks tõesti olla iga teatrijuhi laual.
Kuidas edasi? „Me saame igaüks täna ja siin teha selle otsuse, et mina olen selles loos osaline viisil, mis seda ilmalõppu suudab teelt väärata,“ sõnas oma ettekandes sotsiaalantropoloog Aet Annist. Ärgem kahelgem, tehkem samm kestlikuma maailma suunas. Ja märgakem sellel teekonnal oma kolleege: olgem kohal siis, kui on vaja tuge ja nõu, ning hetkel, mil suitsuruumis lihtsalt käsi õlale panna ja öelda „Hästi tehtud!“. Kõike muidugi hea sõnaga ära ei lahenda (seepärast – ravikindlustus kõigile!), aga sõnal on vägi. Teemapäev „teater | kestlikkus“ läks kindlasti asja ette ning kuuldu jõuab loodetavasti peatselt ka tegudesse.
1 Tambet Kaugema, Pealelend – Monika Larini, loovisikute nõustaja ja teemapäeva konsultant. – Sirp 10. XI 2023.
2 Uuringu kokkuvõte on kättesaadav Monika Larini kodulehel: monikalarini.eu/et/uuring-kuidas-hoida-loovust/
3 Ravikindlustus kõigile, palun!
4 Maria Muuk, Kuidas taaskasutada hinge. – Müürileht 14. VIII 2023.
5 Kristiina Põllu, Kestlik inimene kestlikus teatris. – blogi Practical Consciousness, 2023.
6 Heneliis Notton, Homse teatri manifest. – Vikerkaar, aprill 2023.
7 Kristiina Alliksaare sõnavõtt konverentsil „teater | ligipääsetavus“.
8 Heili Sibrits, Tallinna Linnateater soovib muutuda rohelisemaks. – Postimees 27. IX 2016.
9 Üksjagu rohelise teatri programmi muudatusi on siiski Tallinna Linnateatris käibel: kasutatakse biolagunevat majapidamispaberit, rohesertifikaadiga puhastusaineid, jäätmete sortimist jne. – Tallinna Linnateatri kommunikatsiooni- ja turundusjuhi ning artikli autori e-kirjavahetus.
20. novembril kiitis Tallinna volikogu heaks jätkusuutliku linnaliikluse kava. Detsembrikuu esimeses Sirbis rääkisid uutest eesmärkidest abilinnapead Madle Lippus ja Vladimir Svet. Seatud on ambitsioonikad eesmärgid: liiklussurmade nullini viimine, nullheitmega ühistransport aastaks 2035 ja ühissõidukite kasutajate arvu suurendamine, investeerimine jalgsi ja jalgrattaga liikumise võimalustesse ning suurarenduste takistamine sinna, kus puudub ühissõidukiühendus. Järgnevalt kommenteerib Tallinna uut kava Praxise mõttekoja analüütik Aksel Part, kes peamiselt tegeleb säästva arengu ja kestlike liikumisviisidega.
Kas Tallinna jätkusuutliku linnaliikluse kava on teedrajav kokkulepe või järjekordne strateegia paberil?
Seda on vara öelda. Strateegiate ja kavade põhiprobleem on praeguseni olnud nende rakendamine, mitte ainult Tallinnas, vaid kõikjal linnaruumi arengu suunamisel. See strateegia on terviku nägemiseks igal juhul vajalik, sisu poolest on see nüüdisaegne dokument.
Selles kavas on eesmärgid seotud mõõdikutega. Kas see on uuenduslik?
Mõõdikuid on raske kommenteerida, sest paljud on veel arendusjärgus, neid täpsustatakse 2024. aastal. Kiiduväärt on see, et tulemusi soovitakse mõõta. Häid mõõdupuid on keeruline leida. Iga mõõdik ei pruugi ennast tõestada, aga paljude abil kindlasti hoitakse progressil silm peal. Mõõdikuid on ka varem kasutatud ja strateegilistes dokumentides nimetatud, aga need pole siiski võluvits.
Liiklusohutuse osas käsitletakse ruumi meeldivust, aga liikluses ei saada surma ebameeldiva tänavaruumi tõttu. Kas selline käsitlus on liiklussurmade nullvisiooni saavutamiseks piisav?
Ruumi atraktiivsus on oluline. Eristada saab objektiivset liiklusohutust ja tunnetuslikku turvalisust. Viimane määrab, kui palju ollakse valmis liikuma jalgsi, rattaga või ühissõidukiga.
Ruumi kujundaja vastutab nullvisiooni kohaselt selle eest, millised õnnetused juhtuvad või ei juhtu, kas surmad või rasked vigastused juhtuvad või ei juhtu. Eestis valitseb ohvri süüdistamise mõtteviis: „ise olid rumal“, „miks ta siis ometi seda märki ei järginud“ või „me ei saa midagi teha, autojuhid lihtsalt ületavad kiirust“. Ruum on kõige mõjusam liikumiskäitumise muutja, mitte ebamäärane liikluskultuur või viisakus. Ilma ruumi muutmata on väga raske ja ebaefektiivne ohutusega tegeleda.
Säästva liikuvuse ekspert Aksel Part ütleb, et tänavaruum mõjutab otseselt liikluskäitumist ja olukorra parandamiseks on vaja teha julgeid, teinekord ebamugavaid, otsuseid.
Uues linnaliikluse kavas on seda ka tajutud ja mõistetud. Siinmail eeldatakse pimesi, et auto peab linnast kiiresti läbi saama, luuakse liikluskoridore. Samal ajal teame, et ikka eksitakse: autojuhid unustavad ülekäigurajale lähenemisel aeglustada, jalakäijad poevad otse minemiseks torupiirde alt läbi, laps jookseb palli järele sõiduteele. Eksimusi pole võimalik kaotada, mistõttu tuleb liiklusruumi kavandamisel ekslikkuse kui paratamatusega arvestada. Mida suurem kiirus, seda suurem on eksimisel oht viga saada. Kuni kiirusega ei tegeleta, on väga keeruline kõigile ohutut ja atraktiivset linnaruumi luua. Jätkusuutliku linnaliikluse kavas on kiiruste alandamine sees, aga see võiks olla veel ambitsioonikam.
Olen natuke kriitiline kavas esitatud üheksa tänavatüübi osas. Seal eristatakse kohaväärtust ja liikumisväärtust, mis on ilmselt õige ja vajalik samm. Ometi on see lahendus poolikuks jäänud, sest kõrgem liikumisväärtus tähendab kava järgi suuresti elementaarsete ohutust ja atraktiivsust tagavate kaalutluste eiramist. Autode kõrval on tänaval kõrge liikumisväärtus ka jalakäijatele ja ratturitele. Niipea kui ruumis liiguvad koos jalgratturid ja jalakäijad, on kohe vaja vaadata tänavaruumi kvaliteeti. Sellises olukorras ei ole liikumispiirang 50 kilomeetrit tunnis põhjendatud. Järjest enam lubatakse Euroopa linnades sõita vaid 30 kilomeetrit tunnis ja see kehtib kogu linnas, mitte valitud piirkondades. Liikumispiirang 30 kilomeetrit tunnis on mitmes mõttes inimsõbralikum.
Aga nende üheksa tänavatüübi sisse on kirjutatud üks konflikt. Nendega on määratletud ülelinnalised tänavad, mille ääres asuvate hoonete esimestel korrustel soodustatakse äride pidamist, aga samal ajal ei tohi nende tänavate äärde parkida.
Väikeäridele on oluline peatumine, mitte tingimata parkimine, ja autoga ei pea tingimata sõitma kohe treppi. See ongi nendes tänavatüüpides avalduv põhikonflikt. Tänavatüüpide määratlemine on õige samm, praegune lahendus on märksa parem kui vana magistraal- ja jaotustänavate süsteem, mis oli pelgalt autoliiklusekeskne. Uutes tänavatüüpides on arvesse võetud asukoht, aga see, kuidas tänavad on liigitatud, tekitab probleeme. Kui tegu on mitmefunktsioonilise tänavaga ja seal on äripinnad, jalakäijaid, ratturid, elumajad, siis kiirusepiirang 50 kilomeetrit tunnis tähistab tänapäeval ikkagi liiklusmagistraali. See ei ole kiirus, mis sobib eluga väljaspool autot. Vahet pole, kas tegu on ülelinnalise või asumi keskse tänavaga – igal pool, kus liiguvad inimesed, mitte ainult masinad, peab rakendama elementaarseid ohutuse põhimõtteid.
Positiivse poole pealt. Neid üheksat tänavatüüpi on juba rakendatud arhitektuurivõistlustel ja on näha, et selge identiteediga inimkeskse asumi tänavate puhul töötab see printsiip väga hästi.
Vladimir Svet mainis eelmisel nädalal avaldatud intervjuus, et olukorras, kus on kaks samasuunalist sõidurada, võiks üks olla lühiajalisteks peatusteks. Näiteks kullerid peatuksid sõiduteel, mitte ei põikaks korraks kõnniteele. Selline lahendus toimib hästi talvel, kui lumehanged takistavad kõnniteele sõitmist.
Siin saab midagi ruumiliselt ära teha. Kaubikute ja muude peatumiste puhul peaksid kõik osalised saama lahendusest ühtmoodi aru. Praegune olukord on kui Metsik Lääs: tuleb juht ja võib suvaliselt siin-seal sõita … Kui peatumiskohad on maha märgitud, siis on suunised selged. Võib-olla on ruumiliselt vaja rohkem luua n-ö kunstlikke lumehangesid, eriti seal, kus kõnniteedele pressimise surve on suur. Näiteks paigaldada takistuseks ilusaid poste või linnamööblit. Võib loota, et liikluskultuuri paranemisega kõnniteel peatumise probleem laabub, kuid kogemus on näidanud, et juhtide käitumist tuleb ka ruumiga suunata. Ühel sõidurajal peatumise lubamine võib toimida, aga ka siis on vaja tegeleda liikumiskiiruse vähendamisega. Kui tohib sõita kuni 50 kilomeetrit tunnis, siis mõjub peatumine väga ootamatult. 30 kilomeetrit tunnis on rahulikum kulgemine ja sel juhul ei pruugi ühe autojuhi peatumine teisel vererõhku lakke lüüa ning kaubikujuhid julgevad samuti sõidurajal peatuda.
Kuidas sa hindad kava kestlikkust?
Investeeringute suunamine autoliikluselt säästvatele liikumisviisidele on kõige suurem muudatus, mida saab kestlikkuse saavutamiseks teha. See on kavas olemas. Prioriteet peab olema pikkade sõiduotste vajaduse vähendamine ja liikumisviiside muutmine. Säästvamad kütused ja muud autosõitu energiaefektiivsemaks muutvad sammud on mõju poolest teisejärgulised.
Üks teema on säästev liikumine, teine aga parkimine ja parkimisele kuluv ruum. Jätkusuutliku linnaliikluse kavalt oleksin oodanud parkimisnormatiivi ümbermõtestamist, nüüdseks juba moraalselt aegunud versioon on Tallinnas hulk aega kehtinud.
Aktiivse liikumise alas on parkimist käsitletud märksa paremini. Kava järgi kehtestatakse neis paigus parkimise maksimum, mitte miinimum, mis on igal juhul õige samm. Olen nõus, et parkimisnormatiivi võiks vabamaks lasta ka mujal. Meil kehtib üldiselt vaba turu põhimõte, seda võiks rakendada ka parkimisel. Kui on arendaja, kes rajab väga väheste parkimiskohtadega hooneid ja suudab neis asuvad korterid maha müüa, neid ostetakse, siis mis selles halba on? Eestis on välja kujunenud, et igal korteril peab olema parkimiskoht ja see teeb ruumi ristkasutuse korraldamise raskeks.
Kortermajade projekteerimisel on parkimisnormatiiv arendajale selge piirang. Hoonesse võiks justkui rohkem väikeseid kortereid teha, aga parkimisnormatiiv ei luba, kuna iga korteriga suureneb parkimiskohtade arv, lõpuks ei mahu need krundile ära. Linn justkui umbusaldab arendajat, et too võib parkimise vabaks laskmist ära kasutada.
Kui kinnisvarale on ostja olemas ja too on teadlik, et tal ei ole oma parkimiskohta, aga on siiski valmis ostma, pole see ju halb. See on peaaegu kompaktse linna põhimõtte järgimine. Pidevalt kardetakse, et kui parkimiskohta pole, siis laieneb parkla iseeneslikult kuskile mujale. Kardetakse, et kui suur magistraal väiksemaks teha, siis valgub liiklus väiksematele tänavatele. Sellel hirmul pole alust. Kitsamad sõiduteed ja parkimise vähendamine vähendab ka nõudlust laiade sõiduteede ja parklate järele. Inimesed kohanevad. Kui üleminekuperioodil on probleeme, siis saab alati kasutada lisameetmeid.
Möödunud suvel tehti Tallinnas suuri teetöid. Kas linnaruumi saaks ehitada vähem häirivalt?
Minu meelest kinnitavad need teetööd üht: isegi kui suletakse autoliiklusele olulised tänavad, siis maailm ei jää seisma. On ebamugav, aga linlased kohanevad. Mõnele liikumise aspektile mõeldakse meil liiga vähe, teistele jälle liiga palju. Silmagi pilgutamata juhitakse jalakäija teetööde keskel sajameetrisele ringile, samal ajal nõutakse ühe autoraja eemaldamiseks liiklusanalüüse ja -mudelid. Nii kodumaine kui rahvusvaheline kogemus näitavad, et autoliiklus on dünaamiline ja liikumisviis valitakse vastavalt olukorrale. Autode hulk, mis üritab ruumist läbi pressida olenemata sellest, kas seal on kolm või kaks rada, ei ole konstantne. Sõiduradade arv mõjutab väga konkreetselt liikluse ja mootorsõidukite hulka. Kui lõpuks peabki autos kolm minutit rohkem ootama, siis kas see peab olema tänavaruumi üle otsustamisel nii suure kaaluga?
Mida vähem on ruumi, eriti teetööde ajal, seda rohkem peaks eelistama suure läbilaskvusega liikumisviise. Võib-olla tulevaste teetööde ajal ei peagi ühissõiduki, jalgsi või rattaga liikujad oma trajektoori muutma …
Millise mõttega võiks selle intervjuu ja Tallinna linnaliikluse kava kokku võtta?
Väga hea on näha, et Tallinnas on poliitiline tahe asju teisiti teha. Ametkonnad on ära reformitud. Nii suure süsteemi juhtimisel, nagu on linn, võtab kõik aega ja tulemusi saame näha alles mõne aja pärast. Ma olen optimistlik, et peagi näeme paremat linnaruumi. Vana-Kalamaja tänav on loodetavasti esimene pääsuke, mille pealt on näha, millist tänavaruumi on Tallinna oodata.
Probleeme lahendatakse sisuliselt ning see on toonud talendid Tallinna linnavalitsusse. Arengustrateegia „Tallinn 2035“ eesmärgid näivad olevat kaugel, aga linnaplaneerimise ajaskaalal on see aeg kohe-kohe käes. Ei saa jääda vaikselt tiksuma. Kui teha ambitsioonikaid muudatusi, siis on see paratamatult natuke valulik. Autokasutuse vähendamine pole ainult kliima teema. Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni tellitud analüüsist järeldub, et ühiskonna otseste ja kaudsete kuludena toetame Eestis autokasutust igal aastal üle 800 miljoni euroga. Säästvate liikumisvõimaluste arendamine on pakiline vajadus. Tervis, heaolu ja jõukus sõltuvad otseselt autostumise vähendamisest.
