lendorav

Maailmamajanduse paisumine paistab peatumatu. See ärgitab küsimusi. Kas mõnikord võib maailmamajandus ka mitte kasvada? Kas kasv on inimeste vaba otsustuse tulemus või mingi seaduspärasus sunnib seda/meid selleks? Kas kasvul on piirid? Ühest vastust neile küsimustele pole olemas.

Esmalt tasub seletust otsida tehnoloogia arengust, näiteks vesiveski – aurumasin – sisepõlemismootor – tuumaenergia. Iga uus leiutis hõlbustas elu, aitas tõsta tööviljakust. See omakorda tõi kaasa, vähemalt suures plaanis, rohkem toitu ja paremad elutingimused. Keskmine eluiga ja rahvastiku arv tõusis koos tööviljakusega. Nii rahvastiku kasv kui tööviljakus suurendavad sajandist sajandisse sisemajanduse kogutoodangut.

Hoopis iseasi on aga inimeste rahulolu oma eluga. Sajandite või isegi aastatega tulnud jõukuse kasv ei tee inimesi tingimata õnnelikuks, rahvaste õnnetunde ja jõukuse vahel pole mingit sirgjoonelist seost. Ka üksikisiku tasandil võime näha midagi sarnast. Rikas pessimist suudab ikka leida kellegi, kes on temast millegi poolest üle. Rahuliku meelelaadiga inimene saab ka vähese vara ja tulu korral oma elust rõõmu tunda. Võime näiteks piiluda muistsete kuningate varakambrisse. Legendide järgi on nad piiritult rikkad. Korrutagem aga nende kuld ja kalliskivid läbi tänaste hindadega – ja tulemus ei aja naerma mitte ainult Bill Gatesi ja Warren Buffetit, vaid ka majaomaniku Tallinna kesklinnas.

Arusaamise hõlbustamiseks jaotatakse majandus sektoriteks. Esimeses hangitakse toorainet: kaevandatakse maake, kasvatatakse põllusaadusi. Teine sektor töötleb tehastes ja töökodades tooraine valmistoodeteks. Kolmas teenindab nii eraisikuid kui ärisid. Inimühiskonna algetapil andis kogu SKT esimene sektor, praegu aga ainult 5%, kolmas sektor aga ületab 80% nii SKTst kui tööhõivest.

Majanduse energia- ja materjalivajaduse suhtelisest vähenemisest hoolimata jätkub probleeme. NO99 etendus kuulutab häälekalt: milleks ehitada neljarealist maanteed Tartusse, kui pärast nafta otsasaamist sõidaksid seal vaid jalgrattad. Majandusteadlased väidavad, et kiviaeg ei saanud otsa mitte kivide puudumise pärast. Kui nafta hind tõuseb, siis muutub rentaabliks uute maardlate kasutamine, investoritele hakkavad huvi pakkuma ka põlevkivi(õli) ja naftaliivad. Alternatiivsetele tehnoloogiatele avanevad uued võimalused, olgu kütuseelement, vesinik või midagi kolmandat. 1970ndate nafta hinnašokk demonstreeris majanduse märkimisväärset kohanemisvõimet – uue hinnatasemega saadi lõppkokkuvõttes ilma suurte vapustusteta hakkama. Selliseid hinnasuhete muutusi on sajandite jooksul korduvalt ette tulnud. Keegi kaotas varandusi, keegi võitis, kuid üldrahvalikke katastroofe ei järgnenud.

Pigem on huvitav mõelda juba kaks aastatuhandet levivate maailmalõpu-teooriate psühholoogilisele tagapõhjale. Majandusteaduse ajaloos sai oma koha Malthus, kes ennustas ülerahvastumisest tingitud kriisi. Siiski, arvestused läksid tal täiesti viltu. Malthuse mantlipärijaks võib pidada Rooma Klubi. Kummastav on tänase tarkusega lugeda Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raamatut “Kasvu piirid”. Ressursside lõppemist ennustavad autorid otsivad ühiskonnamudelit, mis tagaks inimeste “põhiliste” vajaduste rahuldamise. Kui rahvastiku kasv peatunuks 1975. ja tootmise kasv 1985. aastal, elanuks kogu maailm tasemel, mis vastaks tolleaegse USA poolele tulutasemele. Tänasest heaolust 1970ndatesse tagasi vaadates ei teki aga suurt õnnetunnet. Vaid mõne aastakümne jooksul on inimkond leiutanud toredaid asju ning nendest loobuda oleks vähemalt allakirjutanul kahju.

Tulles tagasi kasvu põhjuste juurde – midagi inimloomuses sunnib ka majandust edasi kasvama, olgu see siis uudishimu või laiskus. Ilmselt eelistatakse ka konkreetset kasu suurtele ja üldistele ideedele. Eesti Energia projekt “Roheline Energia” on ülimalt tänuväärne, kuid ilma kommertseduta. Tänaseks on liitunud vaid 120 eraisikut ja 140 ettevõtet. Kui eraisikud tõepoolest lähtuvad missioonitundest, siis ettevõtted maksavad kõrgemat hinda turunduskaalutlustel. Keskkonnakaitsest ja jätkusuutlikust arengust on saanud kaubamärgid. Loodetavasti suudame aja jooksul välja selgitada, millised keskkonnaohud on reaalsed ning millised sünnitas abstraktne maailmalõpuhirm inimhinge tumedamas osas.

Johann Christoph Brotze, Estonica.Koostanud Ants Hein, Ivar Leimus,

Raimo Pullat ja Ants Viires.Vastutav toimetaja Raimo Pullat. Estopol OÜ, 2006. 620 lk.

Mõnikord mõtlen ma, et projekteerida kodusid ja ehitada elumaju, kuhu ei ole standardvarustuses ette nähtud raamaturiiuleid, peaks olema üldse ära keelatud. Muidugi oleks selline elukorraldus julmuse tipp ja räige sekkumine igaühe privaatsfääri, ent tavatseme ju rääkida õigusest saada informatsiooni kui põhilisest inimõigusest. Ega kassipoja õigus piima saada, ja seda ka vastu tahtmist, polegi inimese ja raamatu suhtest väga kaugel. Mis see üldine kohustuslik kooliharidus siis muud on kui väikese inimese nina piima sisse vajutamine? Haridusseadused ja õppekava sisaldavad endastmõistetavusena ka koduseid õppetöid. See tähendab lugemist ja kirjutamist kui harjumuste kujundamist. Aga kuidas saab lapses välja kujuneda informatsiooni otsimise ja leidmise harjumus, kui tal pole kodus infopanka riiulitäie raamatute kujul? Ei saagi. Avaliku raamatukogu abi kompenseerib ehk ainult mõne protsendi koduraamatukogu puudumisest.

XXI sajandi alguse Eestis võib küll osutada arvutile kui pea iga pere kodusele infopangale, aga infotehnoloogiline plahvatus meie kodudes ei ole mu teada küll karvavõrragi murdnud üksmeelset veendumust, et raamatud ei kao kuhugi. Turumajandusse usume? Usume. Raamatuid trükitakse? Enneolematul hulgal. Eestis tegutseb sadu kirjastusi ja igal aastal antakse välja tuhandeid uusi raamatuid miljonites eksemplarides. Väita, et praegu on käes raamatute ajaloo lõpp, tähendab turumajanduse reeglite kehtivuse eitamist või sügavat loogikaviga.

Kohustuslike riiulite juurest jõuaksime küll kiiresti edasi totalitaristliku ühiskonna elukorralduseni. Sest kui juba riiul, siis küllap leiduks peagi ka keegi, kes tahaks määrata sellele nimekirja alusel kohustuslikud teosed. Väites, et just see ja mitte ükski teine komplekt raamatuid on inimeseks saamise vundament. Aga samas on vabatahtlikkuse alusel kodudesse tekkivad riiulid ja nende täide üks põhilisi sotsiaalse ebavõrdsuse tekitajaid. Niinimetatud esimese ja teise Eesti eraldusjoont  võib sama hästi kui rahaga tähistada ka raamatutega. Kas sõnaga “raamaturahvas” märgimegi seda, et ühiskonna vaimse tasakaalu seisund saavutatakse siin põhimõttel, et iga raamatu kohta peab kuskil olema ka “mitte-raamat”, miski, mis raamatust sündivat vaimset häiritust kompenseerib?

Kui nii, siis igal juhul pidi septembri alguses mõnest Eesti kodust terve raamaturiiul kõige täiega ära kaduma. Nimelt jõudsid Eesti ajaloolased Raimo Pullati vastutaval toimetamisel monumentaalse allikapublikatsiooni, Johann Christoph Brotze “Estonica” avaldamiseni. Raamatut on juba suure menuga esitletud Brotze kunagises kodulinnas Riias, ees seisavad esitlused Helsingis, Berliinis ja ehk ka Varssavis. Selline piire ületav haare iseloomustab ainult väga üksikuid raamatuid kõigi Eestis välja antavate tuhandete hulgas.

Nagu märgib Raimo Pullat raamatu eessõnas, on uurijad allikapublikatsiooniga sihtinudki korraga kohalikku ja välismaist turgu. Seetõttu on kõik kommentaarid (lisaks Raimo Pullatile on need põhiliselt kirjutanud Ants Hein, Ivar Leimus ja Ants Viires, üksikuid veel 13 autorit) tõlgitud ka saksa keelde. Seda erinevalt Brotze sarja seni Lätis ilmunud kolmest köitest, mille kommentaarid on vaid lätikeelsed. Ajaloohuvilisel ei maksa sellest siiski heituda – Brotze kogude publikatsioon on täiesti rahulikult laiatarberaamatuna käsitletav, mis sest, et kõik akadeemilisele väljaandele esitatavad tingimused on täidetud. See tähendab, tegu ei ole raamatuga, mis peaks ehtima ainult õpetatud ajaloolaste riiuleid.

Johann Christoph Brotze (1742 – 1823) ise oli Sileesia väikelinna Görlitzi magistraadi soolakaaluja poeg, kes aga valgustusaja vaimule kohaselt võitles endale parimatest Saksamaa ülikoolidest Leipzigis ja Wittenbergis välja filosoofiadoktori kraadi ning kolis seepeale elama Riiasse, kus töötas pedagoogina tervelt 46 aastat. Mingit sundi või kohustust Eesti- ja Liivimaa kultuuripärandiga tegelda tal ei olnud, ka mitte juuri neis kubermangudes, mis oleks vere sunnina pannud piirkonna ajalugu jäädvustama. Ainult ehk uudishimu ajas ja selle tagajärjel on meil tänaseni kasutada unikaalne, 3130-leheküljeline arhiiv kümnes köites, kus tušijoonised, akvarellid ja kommentaarid rohkem kui 4600st praeguse Läti ja Eesti ala muinsusest, linnaplaanidest ja hoonetest müntide, vappide ja hauakirjadeni.

Vaevalt unistas Brotze kohast ajaloos otse Läti Henriku või Balthazar Russowi kõrval. Aga varandus, mille ta kokku kogus, on kaalult vanade kroonikute pärandiga täiesti kõrvutatav. Ja muidugi ei teinud ta seda üksi, vaid XVIII sajandi teiseks pooleks välja kujunenud kultuurivõrgustikus, kuhu kuulusid näiteks August Wilhelm Hupel Põltsamaalt, Eduard Philipp Körber Võnnust, Lihula õpetaja Christoph Friedrich Mickwitz ja loomulikult Kuressaare suur valgustaja Johann Wilhelm Ludwig von Luce.

Brotze kogu on veel küll hästi säilinud, kuid kunagi ei või kindel olla, kauaks veel. Seetõttu on Brotze laialdane ilmumine Eestisse tema pärandi säilitamise seisukohalt kindla peale minek. Väärib tähelepanu, et Brotze avaldamiseks on eeltöid teinud juba mitu sugupõlve. Raimo Pullat märgib, et Eestis hakati Brotze kogu üksikuid pilte-joonistusi avaldama juba 1920. aastatel. Seega on Brotze ilmutamise ajalugu peaaegu sama pikk kui Eesti Vabariigi oma.

Esmapilgul tundub Brotze kogude värviline kvaliteettrükis väljaanne väärtuslikuna just illustratsioonide tõttu. Seal on haruldasi linnaplaane ja oskaja käega joonistatud perspektiivis linnavaateid. Aga seal on ka üksikasjalikke ja huvitavaid andmeid aegade kohta, millest teatmeteostes millegipärast hoolimatult üle joostakse. Eriti puudutab see Brotze enda kaasaega, XVIII sajandi teist poolt, mil üldlevinud vaate kohaselt Eestis suurt muud ei toimunud kui Põhjasõja, katku ja nälja haavadest vaikne toibumine ning pärisorjuse süvenemine.

Väike näide. Brotze toob märkusena Pärnu linnaplaani juurde ära väljavõtte Pärnu magistraadi 1784. aastal Riiga saadetud aruandest (lk 94), kus loetakse üksipulgi üles linna hooned, inimesed ja nende tegevusalad.

“Linna avalikest hoonetest on kivist raekoda, linna koolimaja, vaestemaja, kus asub eraldi vanglatuba liiderlikele naisterahvastele, uus linnavangla, saksa kiriku diakoni korter, saksa köstri maja. Puust seevastu on peamajutusmaja, peavahimaja, eesti jutlustaja korter, eesti kooli maja, kus ühtlasi elab eesti köster, lihakarnid, vana linnavangla, lisaks viis muud erineva otstarbega avalikku hoonet. /—/

Elumajadest on 52 kivist, 110 puust, samuti on 12 kivist ja 13 puust eraaita. Vabrikuid siin peale 10 laua- ja sae-tuuleveski ning mõne parkalitöökoja ei ole; saksa ja vene poode on kokku 21. /—/

Elanikest on sakslasi 1097, eestlasi 760 hinge, kõik luterlased, ning linnas elavaid venelasi on 97 hinge, arvestamata vene vaimulikkonda ja militaarseisust.”

See on teave, mida entsüklopeediatest ei leia. Vana “Eesti entsüklopeedia” (VI köide, 1936) peab XVIII sajandi Pärnust vajalikuks märkida ainult Eliisabeti ja Katariina kiriku ehitamist ning seda, et “Põhjasõja rüüste tagajärgedest toibus P. õige aegapidi; alles XVIII s. viimasel kolmandikul ja järgmise sajandi alguses jõudis ta silmapaistvale kaubanduslikule õitsengule.” Uus EE (VII köide, 1994) täiendab ehitiste nimekirja kahe barokse elamu mainimisega ning teatega, et “18. sajandil sai P. sadam tähtsaks lina ja linasaaduste, teravilja ning ehituspuidu väljaveo poolest, esimene konsulaaresindus avati P-s 1762.” Elanike arvu tabel algab entsüklopeedias alles aastast 1825, kuigi Brotze tsiteerib ametlikke andmeid, mis võiksid olla entsüklopeediasse panemiseks küllalt usaldusväärsed.

Eelöeldu pole entsüklopeediate kriitika, vaid osutus sellele, et neist teadmistejanu rahuld
amiseks kaugeltki ei piisa. Paksude raamatute riiulis peab veel midagi olema. Ja mida rohkem, seda parem, sest uudishimulik jaksab palju küsida, mistõttu näiteks Brotze “Estonica’t” on põhjust palju sagedamini riiulist võtta kui mõnd sesoonse moeröögatusena tuppa tunginud sama paksu bestsellerit.

Pole midagi uut tähelepanekus, et tubade sisustus mõjutab neis tubades arendatavaid vestlusteemasid. Kui toas mängib televiisor, siis räägitakse telesaadetest, kui kaminasimsil on rida portselanist ingleid, siis kisub jutt väikekodanlikult aineliseks. Raamatud riiulil panevad rääkima sellest, mis neis raamatutes sees. Raamatud, milles tähtsaid ja haruldasi teateid eesti rahva ennemuistsest elust, viivad jutu minevikule, eestlaste kestmise salapärasele väele, identiteedile ja sedakaudu ka tulevikule. Hea on, kui saad oma väidetele käepärast tuge kodusest riiulist – keset tulist jutuhoogu ju lähimasse avalikku raamatukokku andmeid kontrollima ei jookse! Veel parem, kui raamat on ehe algtekst, mitte ümberjutustus, sest igas järgmises tuletises on tõenäoliselt eelmisest rohkem vigu sees. Allikapublikatsioon valetab kõige vähem, kuid loomulikult ei saa ammusele autorile ette heita, et ta omal ajal ei saanud teada kõike seda, mida teavad tema väidete õpetatud kommenteerijad 200 aastat hiljem. Allika väärtust hiljem lisandunud teadmised ei vähenda.

Ühesõnaga, Brotze “Estonica” tüüpi raamatu õige koht (kus ta kõige rohkem võimalikku kasu ja uute teadmiste levikut sünnitab) on hoopis teistel riiulitel kui filosoofiadoktorite omad. Õige koht on võimalikult paljudes haritud eesti kodudes. Et oleks nii nagu 200 ja enam aastat tagasi, kui pea kõik Eesti- ja Liivimaa haritud kodud olid raamaturohked. Olemasolevad tõukasid tegema uusi, teadaolevad vanavarakogud innustasid algatama uusi kogusid. Iga kord, kui ma külastan mõnd uhkelt renoveeritud mõisahäärberit ega leia sealt vanu soliidseid köiteid täis raamaturiiuleid (või tervet raamatukogu), tunnen ma, et see maja on sandistatud, invaliidne või sootuks hingetu. Surnud maja. Siis, kui neid härrastemaju rajati, oli raamatukogu olemasolu peaaegu kirjutamata kohustus. Ainult raamatutega ja ennekõige nendega, mis ajalukku sildu ehitavad, saaks neile hinge sisse puhuda. Brotze on ilus algus iga häärberi esindusriiulile.

Ja lõpuks viktoriiniküsimus: mille järgi võis XVIII sajandi lõpul juba kaugelt eestlast ja lätlast eristada? Vastus on lihtne: “Eestlastel on pea alati pruun rõivastus, samamoodi nagu lätlase põhivärviks on hall” (Brotze, lk 542).

Eesti poliitika kaubastumine ja mütologiseerumine on ajalooga ja süvenev protsess. Omal ajal nördimust tekitanud hiiglaslikud näopildid (ikoonide ülesriputamine) ja ka hiljutine kohukeste kampaania (varjatud reklaam, mille “kavalus” põhines logode sarnasusel ja tegelike kavatsuste varjamisel) olid selle protsessi õrnad õied. Uut kvaliteeti poliitilises ajupesus tähistas äriprojekt Res Publica, kus kohtusid suur raha, kõrvalejäetud võimuhuviliste ja erakondades pettunute meeleolud. Pakkudes “uue korra” ja moraalse vankumatuse kujundeid, ei pakkunud Res Publica rahaideoloogias pettunutele midagi vähemat kui eetilist ja sotsiaalset revolutsiooni.

Täpselt sama moel, kuid hoopis võimsamas vormis kordus see sõnum ka hiljutises presidendikampaanias, kui käiku läks Eesti lähiajaloo juba mütoloogilise tähenduse omandanud suur metafoor – Laulev revolutsioon, mis tähistab rahvustunde haripunkti, pool sajandit kestnud okupatsiooni lõppu ning riigikorra ja majandussuhete põhjalikku muutumist. Kampaania arsenali kuulusid laulupidu, ühisavaldused ja Vaenlase ning Päästja ja Vabastaja kuju. Täna räägitakse lepitusest. Ja pole kahtlust, et Eesti riigikord, kohtusüsteem, majandussuhted, seadused ja sellest kõigest lähtuvad ühishüve ümberjagamise põhimõtted jäävad püsima.

Mida ikkagi arvata müüditeadvusega manipuleerimisest? Majakõrguste piltidega oli asi selge: tegu oli antikristusega. Kui aga viimse võitluse müüdi harjal kuulutavad oma tulekut väidetavalt edumeelsed jõud? Pisukeses kimbatuses aitab meid teadus, mis ütleb, et tegelikult ei nõuagi mütoloogiline mõtlemine tingimata kriitilis-ratsionaalset ületamist. Esiteks seepärast, et ka mis tahes ideede ja imago müük kuulub turumajanduse raamidesse. Ja turg “konverteerib” mida tahes. Teiseks, on ka kõrgemat järku põhjendus: paljud postmodernsed mõtlejad on väitnud, et müüdid moodustavad kultuurilise ja eetilise raamistiku, millele tuginedes legitimeerivad inimesed vaistlikult kõik ühiskonnas toimuva. Lihtsad müüdikujundid kergendavad valiku tegemist eriti tänapäeval, mil elutempo on kiire ja lähteinformatsioon vastuoluline.

Tõsi, maailma keerukust on ka müüti abiks võttes raske vältida, sest iidsete müütide kõrvale kerkib uusi. Näiteks seisab fundamentaalse kujutluse kõrval Kangelasest, kes hävitab Kurja, ka liberaaldemokraatlik kujutlus Issanda loomaaiast, kus kõik on võrdsed ja kus õiglane kord avab tee inimloomuses peituvale heale. Paradoks on, et müüt Issanda loomaaiast, liberaalne demokraatia, mille aluseks peaks olema pluralistlik maailmamõistmine ja piirideta kultuuriline ning sotsiaalne tolerants, ekspluateerib üha räigemalt fundamentaalseid “argumente”, vaistlikke kujutlusi Heast, Kurjast ja viimsest võitlusest…

Ehk kõneleb siin tõde ise ja revolutsiooni (moraalset uuestisündi, kurja karistamist, viimset võitlust) tuleks pidada poliitika igaveseks ja positiivseks arhetüübiks? Mis müüditeadvuse “positiivse” rakenduse puhul ometi lõpmata hirmutav tundub, on selle olemuslik vaistlikkus, pimesi toimimine, mis tühistab vähimagi läbipaistvuse, objektiveeriva ja mõistmist otsiva alge, kõik, mis me võlgneme sajandeid kestnud valgustuslikule mõttetraditsioonile.

Väljavõte linnavalitsuse plaanist: “Tallinna linn korraldab konkursi Kalevipoja skulptuuri püstitamiseks Tallinna lahte. /—/ Esitatav töö peab lähtuma eepose “Kalevipoeg” ideest – tugevdada sõnumit, et me kestame rahvana. Kontseptsioon ja selle visuaalne kajastus peab andma vaatajale võimaluse tõlgendada Kalevipoja ideed iga üksikisiku ja kogu eesti rahva jaoks, olema vastuvõetav võimalikult erineva sotsiaalse staatusega inimeste poolt. Kontseptsioon peab andma võimaluse n.ö müüdikirjelduseks. Rõhutada tuleb Tallinna kui merelinna eripära. /—/ Lahendada skulptuur kui meres olev vaateplatvorm, mis ühendada rannikuga jalakäijate muuli või sillaga ja kus on võimalus tõusta skulptuurile nii trepi kui liftiga.”

Jutt absoluutselt õige, välja arvatud viimane lõik vaateplatvormist, trepist ja liftist. Nii grandioosse ülesande lahendamisel tuleb loojatele anda siiski täiesti vabad käed ja lasta Pegasusel kapata. Pealegi ei kujuta ette, et tavainimesed müütilist pooljumalat käega katsuda saavad, rääkimata talle pähe ronimisest ja sinna suitsukonide, süljelärakate, tühjade õllepurkide ning muu olmeprügi jätmisest. 

Sama plaani kohaselt koosneks kavandatava žürii koosseis keskerakondliku linnavalitsuse kogu tippjuhtkonnast täies lahingurivistuses (11 liiget), lisaks 2 külalisesinejat Eesti Arhitektide Liidust ja Eesti Kujurite Ühendusest.

“Me ju kõik teame, milline eesti Kalevipojameister tahab oma Kalevipojakujude rivvi üht lisaks saada,” ironiseerib ajalehes Sirp (25. VIII) Jürgen Rooste. Muidugi teame – see on paljude eestlaste lemmikskulptor ja värske keskerakondlane Tauno Kangro, kes selle teemaga on juba aastaid rinda pistnud ja kelle konkreetne Kalevipoja kavand Tallinna lahte ammu realiseerimist ootab. Nüüd veel mingi konkurss – loodame siiski, et see kujuneb vaid formaalsuseks ja kõik lõpeb hästi.

Analüüsime aga nüüd kiretult ja süvenenult seni teada Kalevipoja skulptuuri kavandit, et selle põhjal kujundada endale pilt kunstimeistri kapatsiteedist selle vastutusrikka teema lahendamisel ja eeldatavast lõpptulemusest.

Esimene häda on taiese ebamastaapsus ja seega naeruväärseks jäämise oht. Tallinna lahe akvatooriumis ja hiigelsuurte laevade kõrval on ta hea kolleegi Kalvi Voolaiu sõnade kohaselt “päkapikk rosoljekausiga” (vt aastatagune Eesti Ekspress). Ta oleks seal sama tobedalt väike kui Tartu kaubamaja on tobedalt suur. Võib-olla aimab Tauno Kangro ka ise seda, aga täiesti kindlalt teab ta, mida 50 meetri kõrgune pronksjurakas koos veealuste raudbetoonkonstruktsioonidega maksma läheks ja loomulikult pole sel juhul mõtet Tallinna linnavalitsust traumeerida.

Teine häda on tulevase rahvusmonumendi eeldatav vaatajate vähesus. Suhteliselt vähe saab olema inimesi, kes seda seal täie rinnaga, rahulikult ja aasta läbi nautida saavad – eriti külmade, tuuliste ja pimedate ilmadega. Isegi Pirita teele lähedal olles vilksataks ta möödasõitjatele vaid korraks. Samas ei saa kuju kaldale liiga lähedal ka olla, sest hunnik pronksi on ikkagi suur ahvatlus ja mõneti kõrvaline asukoht inspireeriv.

Ette on heidetud ka plagiaatorlust (ilmne sarnasus Kalju Reiteli analoogse skulptuuriga) ja kitšilikkust ning tõmmatud paralleele Moskva kitšskulptuuri suurmeistri Zurab Tseretheliga. Selle võrdluse lükkan aga otsustavalt ja täie resoluutsusega ümber. 1980ndate lõpul nägin suurt näitust Moskva Maneežis, kus olid välja pandud Suure Võidu 50. aastapäevaks kavandatavate memoriaalansamblite konkursitööd. Tserethelilt oli seal väljas isegi kaks ideekavandit, pärast nende nägemist olin pool päeva kõnevõimetu. Usun, et sama on tundnud ka need inimesed, kes on näinud tema Peeter Suure 100 meetri kõrgust hiigelmonumenti Moskva jõe ääres. Nii et väga kujundlikult väljendudes on Kangro absoluutne lõppkõrgus Tserethelile alles algkõrguseks, millest ta läheb üle nagu muuseas ja “karjapoisiga” – suits suus, kasukas seljas ja vildid jalas.

Täiesti läbi mõtlemata on ka see, mis saab siis, kui kuju ühel päeval ja mingil ettenägematul põhjusel poliitilisi pingeid tekitama hakkab. Ega merre ikka punase kraanaga saa sõita või pronksist suurmeest vees lintidega piirata ja politseiga ööpäevaringselt paatides turvata.

Tauno Kangro Kalevipoja kõige suuremaks puuduseks on aga see, et taiesel puudub sellisena igasugune kunstiteosele nii vajalik sõnum, kontseptsioon, kandev idee, jutustus. Ainus selgem vihje eeposele on tema asukoht meres (Merella on minul koda / lainte all mu salatare / kalakudus kambrikene). Rahvusvahelisest dünaamilisest mehest (Vaatab laulik vaimusilmis / Sinu teede käikisida / radasida Soome rannas) on tehtud lahesopis molutaja, ujuvvahend peos. Ujuvvahend oli Kalevipojal aga väga aktiivselt käigus: pärast maailmalõpureisi veel korduvad sõidud Soome nii kuulsa relvameistri kui ka Saarepiiga manu (Sõudis kiirelt Soome poole / purjetades põhja poole / tõttas eite tabamaie / tetre paelust päästemaie). See on jäänud aga kahjuks lahti mõtestamata, rääkimata mõõga ja selle needuse, Kalevipoja surma ja tagasituleku teemadest. Kuju kuuluks sellisena justkui eilsesse päeva ja tal puudub kaasaja mõõde – ta ei ole innovatiivne, ei ole jätkusuutlik.

Erinevalt paljudest kriitikutest, kes süüdistavad skulptorit müügimehelikus nahaalsuses ja suurusehulluses, heidan mina Tauno Kangrole ette hoopis vastupidist: grandioossele teemale popsi kombel lähenemist, rahvuseepose ainulaadse stoori kasutamatajätmist ja müütilise pooljumala taandamist lihtlabaseks pargiskulptuuriks – mis sest, et meres.

Mõtisklesin kõige selle üle ühel ilusal, päikesepaistelisel päeval Kadriorus mere kaldal ja nautisin Amandus Adamsoni surematut “Russalkat”, mis praegu renoveerituna on vist isegi kaunim kui valmimishetkel. Nautisin ka sealt avanevat Tallinna panoraami koos sadama ja seal seisvate suurte ja valgete reisilaevadega.

Seal seisis ka Tallinki uhiuus, hiigelsuur ja ujuv imede ime, tõeline Läänemere Isand!

Aga ta ei olnud valge nagu laevad ikka, vaid kirju kui pühademuna – selle oli üle pintseldanud tuhandete eestlaste lemmik Navitrolla. Mõtlesin ehmatuse ja imestusega, et miks inimesed ometi ilusaid valgeid laevu üle plätserdavad? Ja siis äkki oleks otsekui valgus minu peale langenud ning nägin selgesti, et see polegi laev, vaid hoopis “Lennuk” (Kui siis laeva enne koitu / paadikene enne päeva / “Lennuk” lausa valge eella / vesiteel läks veeremaie / lainte kiigul lendamaie). Jah, see oligi toosama müütiline muinaslaev, aga tänapäevases, Tallinna – Helsingi reisilaeva kehastuses. See oligi Kalevipoja sõiduvahend Soome vahel seilates (Laeva seati lainetella / seati nokal Soome poole / Põhja piiri pööruselle / vastu vana Vankerida). Kogu tulevasest monumendist oli see aga vaid pool, n-ö pjedestaal. See-eest oli aga mastaabiprobleem käigu pealt lahendatud – olemasolev ja seega mastaapne merehiiglane pjedestaalina tuleb loomulikult võtta kogu kompositsiooni aluseks ja eeposekangelase hiigelskulptuur selle peale õiges vahekorras paigutada – nii lihtne kogu asi ongi! Muidugi peaks Kangro nüüd loobuma sellest laevukesest Kalevipoja kätel, sest tõeline ja elusuurune laev on pjedestaalina juba olemas – aga õnneks langeb siis ära ka eespool nimetatud plagiaatorluse süüdistus. Muinaskangelasele endale tuleb aga anda  eeposepärasem ja täpsem lahendus, tuleb ausalt ja ilustamata välja tuua kogu loo dramatism ja ülevus ning seda kompositsioonilise tervikuna.

See oleks ilma alakehata Kalevipoeg, ühes ettesirutatud käes peerud, valgustamaks pimedas laevateed, teises aga toosama saatuslik mõõk. Nii oleks siin oskuslikult kokku põimitud rahvuseepose olulised motiivid: mõõga ostmine Soome sepalt (See’p on sündind sõjariista / mehe kangema käele), tüli Soome sepa juures (Saagu, saagu ma sajatan / saagu sind sõjariist surmama / terav raud sind tappemaie), Kalevipoja surm mõõga
läbi (murdis mõõka mõrtsukana / Kaleville kintsudesse / lõikas maha jalalabad / pureteles põlvedeni) ja tema tagasitulek (Aga ükskord algab aega / kus kõik piirud kahel otsal / lausa lähvad lõkendama).

Koos laevast-pjedestaaliga saaksime nii rahvuseepose hiiglasliku ja kujundliku lühikokkuvõtte, millel ka tänapäeva mõõde ning mis lisaks veel liigub! Tallinki lipulaev kui tänase Eesti edu sümbol väljendab lisaks ka eestlaste alateadlikku laevaigatsust ning sulandub sujuvalt Kalevipoja müüti. Vaevalt et laevafirmal lisatava monumentaalkunsti-teose vastu midagi on, sest kui on Navitrolla näol öeldud A, siis tuleks Kangro näol öelda ka B. Pealegi tekiks unikaalne võimalus saada kaks eesti rahva lemmikut korraga ühele pildile – see oleks tõeline kunstide süntees! Kui laiast maailmast analoogi otsida, siis võiks selleks olla näiteks Michael Jackson ja Alice Cooper korraga ühel laval möllamas – uskumatu!

Siis ei oleks see enam lihtne laev-monument, vaid midagi hoopis hoomamatut ja unenäoliselt ebareaalset – Lendav Hollandlane näiteks – Flying Dutchman! Mis Flying Dutchman, hoopis Flying Kitšman – kuulen juba mõnd irvhammast vaimutsemas! Aga ka omaaegse Valga veinitehase legendaarset piiritusveini kutsusid hambamehed küll peedikaks, küll perselõhkujaks – nahka aga pisteti hüva kraam ikkagi.

Ja kuidas sobib mütoloogiline kangelane laevale, kus käib kogu aeg pidutsemine ja prassimine? Väga hästi, lugege eepos korralikult läbi (Naised tantsisid tanuta / mehed mütsita mürasid / poisid poolil püksata / neiud neljatöllakille / hüpakille, käpakille / Õlut, kuri hullamassa / tegi tarkuse tölbiksi / selged silmad segaseksi / pööras arud pööraseksi / tegi mehed meeletumaks). Jne.

Kõik Kangro Kalevipoja kujuga seotud ja eespool toodud miinused muutuksid korrapealt plussideks. Mastaapsusest ja kunstisõnumist oli juba juttu. Inimeste hulk, kes monumentaalteost Tallinna ja Helsingi sadamas ning avamerel mööduvatelt laevadelt aasta läbi näevad, on meeletu ning lahesopis konutajast on saanud Rahvusvaheline Mees. Pooljumalale ei saa enam pähe ronida, vaid tema ise kõrgub meie kohal ja ka igasugune vandalism on täiesti välistatud (valve sadamates).

Ka Tserethelile ja Moskvale õnnestuks nüüd lõpuks ära teha. Mis viga oleks olnud laevaehitaja Peeter I Moskva jõel sõitma panna, arvestades seda, millised rahad Venemaal liiguvad. Aga võta näpust – kui ikka ajusid ja ideid ei ole, siis ei aita ka rahahunnikud midagi!

Nüüd olemegi märkamatult jõudnud raha juurde. Kirjeldatud hiiglaslik ja ainulaadne rahvusmonument oleks samas imeodav. Pjedestaali ja raudbetoonvundamenti meres ta ei vaja – see on juba olemas laeva kujul ja seejuures väga kunstipärane. Laeva peale püstitatav mütoloogiline suurmees ei pea ju tulema kallist ja raskest pronksist, vaid suurele metallkarkassile kinnitatud kergest ja kaasaegsest materjalist (õhuke terasleht, tugev plastik, karastatud klaas, alumiinium). Ta võiks olla ka seest valgustatud – mis efekt pimedal ajal, mis meie laiuskraadil domineerib! Ka kulutusi konkursi läbiviimiseks ja žürii tasustamiseks ei tule, sest nagu tähelepanelik lugeja on juba aru saanud, arvestab minu projektettepanek ikkagi konkreetset kunstnikku ja erakonda. Värske tubli keskerakondlasena ei tohiks Kangrol ka eepose kangelase tüpaaži väljatoomisel erilisi raskusi tulla. Olen “Kalevipoja” hoolega läbi lugenud  ja seal pole kusagil kirjas, et müütiline isik ei võiks olla prillide ja tugeva massiivse peakujuga, jässaka kehaga – täpne isikukirjeldus eeposes lihtsalt puudub. On aga paar paljutähendavat vihjet (Tuuled juhtigu sul teeda / õhud õrnad õpetagu / taevatähed andku tarkust … või siis … Ülemaks kui hõbevara / kallimaks kui kullakoormad / tuleb tarkust tunnistada). Kuna suuri prille meenutav öökull on aga teatavasti tarkuse sümbol, siis on need vihjed küllaltki kõnekad.

Ja lõpuks, mis saab ikkagi siis, kui tuleb kunagi järjekordne monumendisõda ja rahvuskangelasest oleks vaja kuidagi pimeduse varjus ning häbelikult lahti saada. Seekord käiks see väga lihtsalt: Kalevipoeg sõidaks lihtsalt jälle Soome sepa juurde. Kuna Eestis nii suuri dokke pole, ei jäägi muud üle ning ta tuleks tagasi juba tavalise ja lihtlabase laevana, loomulikult valgena.

Teemat kokku võttes saaksime väikse raha eest täiesti ainulaadse ja algupärase monumentaalteose ning, mis kõige tähtsam, uunikumi kogu maailmas! Ütleksin isegi, et innovatiivse ja jätkusuutliku – ma ei karda neid sõnu!

Muidugi võivad paljud lugejad nüüd tõsiselt pahandada, et mis pull see jälle on. Eestlased on aga alati pullimehed olnud ja Kalevipoeg ise oli veel väga suur pullimees. Tegelikult pole siin aga mingit pulli. Tahtsin lihtsalt kujundlikult öelda, et nii Suur Teema vajab ka suurelt mõtlemist! Tihti väga ebastandardselt ja esmapilgul ootamatult, tean seda arhitektina kindlalt. Mingisuguste lahesopis sulistavate Nalja Märtide ja Kalja Pärtidega pole küll suurt midagi peale hakata – nii mulle tundub. Vaja on Suurt Ideed, Suurt Pauku. Igatahes.

Küll siis Kalev koju jõuab / oma lastel õnne tooma / Eesti põlve uueks looma.

Felix Guattari: Kapitalistliku tootmismeetodi puhul on aga kapitaliseerimisprotsess muutunud autonoomseks, allutades  kõik teised traditsioonilisemad ja alternatiivsed võimu saavutamise mehhanismid.

On iseenesest tervitatav, et minu kapitali sotsiaalset vastutust käsitlev artikkel (PM 8. IX), mis küll toimetuses ära nuditi, leidis siiski arukat ja sisulist vastukaja. Tänan Heido Vitsurit, kes on ju põhimõtteliselt oma Sirbis (29. IX) avaldatud argumenteeritud artiklis pea kõigis punktides minu väidetega nõus. Ometi ei saa teha justkui midagi ning Eesti peab teiste Euroopa riikidega pidama metsikut võitlust iga investeeringu-veeringu eest. Või vähemalt ei pea Vitsur ettevõtte tulumaksu rakendamist otstarbekaks. Ent küsimus pole maksudes, vaid kapitali vastutuses ühiskonna ees. Seda peaks saama saavutada ka teiste vahenditega. Samas Sirbi numbris avaldatud Richard Blackburni lugu esitab meile üpris veenvalt perspektiivi, mis juhtub siis, kui kogu Euroopa sotsiaalsüsteem lastakse USA eeskujul kapitaliseerida. Ja Blackburn peab 10 – 20% ettevõtlustulu-põhiste sotsiaalfondide rajamist väljapääsmatuks. Kas see on ka võimalik, on iseasi. Aga selge on see, et midagi  peab tegema.

Ometigi tahaksin seekord alustada natuke kaugemalt ning arendada lõpuni teema, mis Postimehes avaldatud versioonis sootuks välja oli lõigatud. Nimelt tahaksin vahendada Felix Guattari kapitali mõiste käsitlust nii, nagu ta selle minu arvates äärmiselt tabavalt esitab oma artiklis “Kapital kui võimu formatsioonide integraal”1. 

Guattari järgi on kapitalismi põhitrikk see, et inimeses on kõik, iha viimse jäägini, konverteeritav vahetusväärtuseks. Kusjuures see peab toimuma nii, et iga “kõrvalekallet” sellest doktriinist tunnetataks seesmiselt kui asotsiaalset, ohtlikku ja süütundega seotut. Iga viimanegi reklaam väidab meile, et “tehke meeletusi” ja “elage ohtlikult” nii palju kui jaksate, ainult pidage meeles, et selle legitimeerib üksnes kapitalistlikku vahetusväärtuste võrku jäämine. Ainult see asjaolu annab meie tegevusele sotsiaalse legitiimsuse ja õigustab ka kõige napakamat idiootsust, mida paljundatakse meile näiteks lõpututes kogustes kõikvõimalikes reality-seepides. Te võite isegi olla “mässumeelsed” ja “riigivastased”, juues Cuba õlut ja kandes Che Guevara pildiga T-särki, peaasi, et te ei oleks kapitalismivastased. Ka tarbimisvastasust saab tarbida.

Kapitaliseerimata eluruum väheneb pidevalt

Nii lihtsalt käibki ühiskonnast igasuguse alternatiivse mõtlemise ja toimimise edukas väljajuurimine. Või õigemini – see viiakse vastavusse kapitalismi põhimõttega, et kui see, mida sa teed, ei ole veel toode, siis tuleb sellest toode teha. Alternatiiv on teistsuguse mõtteviisi täielik marginaliseerimine, sest sel juhul on see tähtsusetu ja ebavajalik, isegi kahjulik: “Kapitali  eesmärk on hävitada, neutraliseerida ja alla suruda iga eluavaldus, mis baseerub millelgi muul kui tema võimu aksiomaatilisel tõel ja tehnoloogilistel imperatiividel. Selle ahela lõpus defineerib ta kõik, nii lapsed, intellektuaalid, rikkad kui ka vaesed, vastavalt oma kriteeriumidele.” Kapitaliseerimata elu ja toimimisruum väheneb pidevalt. Kapital ei rahuldu enam ainult välise sotsiaalse kontrolliga, vaid see on vaja internaliseerida – inimene peab ise nii tundma. Selle sissehaaramise kõige äärmuslikumaks väljenduseks on ilmselt tüübid, kes lõikavad endale Adidase triibud juustesse, tätoveerivad Nike’i linnukese oma kannikale või, veel hullem, müüvad oma otsaesise kui reklaamipinna. Nagu ütleb Guattari, lisab kapitalistlik võim traditsioonilistele otsestele sunnimehhanismidele kontrollimehhanisme, mis nõuavad kui mitte iga indiviidi kaassüüd, siis vähemalt passiivset nõusolekut. “Kapitalism haarab inimest seest,” võtab ta oma seisukoha kokku.

 Guattari jaoks ei ole kapitalism mitte teatud majandussüsteem, vaid semiootiline operatsioon. Majanduslik kapital ei ole ainuke kapitali liik. Ajaloost tunneme veel paljusid teisigi, näiteks au, prestiiži või maagiliste võimete kapitali. Kapital on alati olnud võimu saavutamise semiootiline operatsioon teatavate spetsiifiliste jõudude teenistuses. Ja selle tähendus on seotud ainult sellega, kuivõrd seda saab võimu saavutamiseks rakendada. Näiteks ei taga majanduslik kapital aukapitali-põhises ühiskonnas mitte mingit võimupositsiooni.

Kapitalistliku tootmismeetodi puhul on aga üldine kapitaliseerimisprotsess muutunud autonoomseks, allutades endale kõik teised traditsioonilisemad ja alternatiivsed võimu saavutamise mehhanismid: “Majandusliku kapitali rõhutamine ekvivalendina maskeerib kapitalistlike allutamise ja subjekti kujundamise protsesse, mis ulatuvad sotsiaalsete ja mikrosotsiaalsete võimusuheteni.”

Kapital ja rahvusriik ei ole vastuolus, pigem on esimene teise internaliseerinud. Rahvusriik kehastab võimu üksnes representatsiooni tasandil, “võimu pildina”, mille suhtes inimesed koordineerivad oma igapäevast elu. Guattari lisab, et “riigid on üha enam sõltuvuses globaalselt integreeritud kapitalistlikest võrgustikest”, mis ei ole tänapäeval kellelegi muidugi teab mis üllatus. Tegelikud otsused tehaksegi seal.

Globaalse kapitali neli algelementi

Kokkuvõtvalt toob Guattari välja globaalse kapitali neli “algelementi”. 

1.  Kapitalistlikud võimuformatsioonid, mille kaudu kapital säilitab korra, garanteerib omandi, sotsiaalsed eristused, materiaalsete ja sotsiaalsete kaupade ümberjagamise. Ükskõik millise kauba väärtus sõltub repressiivsete vahendite (nagu seadus ja politsei) usaldusväärtusest ja teatud tasandi populaarsest konsensusest kehtestatud korra suhtes.

2.  Tootlike jõudude masinlik korraldus, mis konstitueerib fikseeritud kapitali: masin, tehas, transport, toormaterjali ladustamine, tehno-teaduslik teave, masinliku subjektsiooni tehnikad ja nende treenimine, laboratooriumid jne. See on klassikaline tootlike jõudude väli.

3.  Kollektiivse tööjõu ja sotsiaalsete suhete allutamine kapitalistlikule võimule. Tööjõud on allutatud kodanlusele ja bürokraatiale, samal ajal on ta ise faktor allutamaks teisi gruppe: naisi, lapsi, immigrante, seksuaalvähemusi. See on tootmise ja sotsiaalsete suhete reaalsus.

4.  Vahendite, riigiaparaadi ja parariikliku võimu ehk meedia  võrgustik. Sellest võrgustikust, mis on jagunenud mikrosotsiaalsel ja planetaarsel väljal, on saanud kapitali elu olemuslik element.

See on kokkuvõetuna pilt, mille Guattari meile maalib, ja see pilt on samavõrd lootusetu kui täpne. Nüüd siis Heido Vitsurile vastuseks:  kas midagi on võimalik teha? See küsimus kõlab väga sarnaselt Lenini klassikalise küsimusega “Što delat?”, kuid sellest hoolimata või just seetõttu peaksime me sellesse suhtuma piisava tõsidusega. Sest ka Venezuela sündmused ja keskmise näpu näitamine nii Bushile kui IMFile ei ole midagi muud kui reaktsioon globaliseeruvale kapitalile. Kas just selline, nagu me näha tahaksime? Kaugelt vaadates on see ju vägagi nauditav, eriti veel meie endi täiesti pugejaliku Ameerika-poliitika taustal, kuid vaevalt on Chávezil kavatsus (ja kui oleks, kas tal õnnestukski) Venezuelast teha midagi enamat kui stalinistliku Nõukogude Liidu koopiat.

Blackburni kriitika ja lahendused seevastu lähtuvad reaalsetest võimustruktuuridest:  Euroopa Liit peaks tegema seda, teist ja kolmandat, looma sotsiaalsed kaitsemehhanismid, kaitsma kodanikke etc. Tema argumendid põhinevad sotsioloogilistel uuringutel ning on esitatud teadlase kainuse ja loogikaga, kusjuures riik, seadus ja kodanik on väga selged mõisted. Jää
b mulje, et sotsiaalne Euroopa on ideaal, mis jääb praegu ainult poliitilise tahte taha. Aga kui poliitiline tahe sõltub sellestsamast kapitalist, siis tema lootus ilmselt sinnapaika jääbki. Pärast Thatcheri-Reagani “Antikommunistliku Liidu” põhjalikult ellu viidud sotsiaalsete väärtuste hävitamist 1980. aastatel, tabas see 1990. aastatel paratamatult Mandri-Euroopat ning ka sotsiaalset Skandinaaviat, kes üritasid kuidagi USA ja Suurbritanniaga konkurentsis vee peale jääda. Ida-Euroopa võttis ultraliberaalse parempoolse poliitika omaks juba ühtegi küsimust esitamata. Selles kontekstis pole muidugi eriti üllatav, et Laar sai Euroopa innukaima thatcheristina Friedmani neoliberalismi preemia. Täpselt sama vähe üllatab see, et mõõdukad nimetasid ennast sotsiaaldemokraatideks mõned aastad tagasi, puhtalt formaalse eristumise pärast ja siis, kui oli lõplikult selge, et tegelik sotsiaaldemokraatlik positsioon – nii nagu seda mõisteti näiteks 60ndatel ja 70ndatel – ei ole enam võimalik (kuigi hääletan nende poolt parema alternatiivi puudumisel jätkuvalt). Niisiis on suhteliselt keeruline loota ka parteidemokraatlikele lahendustele, ükskõik kas siis riiklikul või üleeuroopalisel tasandil. Seega olen Vitsuriga nõus, kuigi hoopis teistelt alustelt: parteipoliitilisel tasandil ei saa tõepoolest midagi teha kapitali ohjeldamiseks.

Majanduses osalemise võimalus ka kodututele

Küll aga arvan ma, et  valitsusväliste organisatsioonide, inimühenduste, ökoaktivistide ja n-ö globaliseerumisvastaseks võitluseks ühinenud rahvusvaheliste jõudude töö ei ole täiesti asjatu, vaid nende meetodid ja strateegiad on vahenditena täiesti arvestatavad nagu ka kodanikualgatus ja -allumatus. Saime ju Greenpeace’i efektiivsust alles hiljuti omal nahal tunda. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata sotsiaalsele ettevõtlusele, mis teeb majanduses osalemise võimalikuks ka näiteks kodututele ja lokaalsele väikeettevõtlusele, mida tuleks toetada, s.o osta kohalikke kaupu ja tooteid ning mitte tarbida suurkorporatsioonide odavat träni. Nende liikumiste ja strateegiate puudus ja veel suurem eelis seisneb selles, et nende eesmärk ei ole muutuda võimuaparaadiks.

Seega on põhiküsimus lühidalt selles, kuidas muuta maailma ilma võimu võtmata, ilma repressiivorganiks ja korporatiivseks mängukanniks muutumata. Et see on raske ja keeruline ülesanne, on päris selge. Kuna aga kapitali võim meie elu üle algab subjektiivsusest, siis on see ka esimene tasand, kus me sellele vastu saame hakata. Loomulikult näeb globaalne kapital tublisti vaeva, et seda kõike marginaliseerida ja naeruvääristada. Eriti selgelt näeme seda globaliseerumisvastastest loodud meediakuvandis, mis üritab kogu liikumist diskrediteerida ja kriminaliseerida. Järjekindlalt tuleks võidelda vabakaubandustsoonide orjatöö vastu ja teha kapitali röövlinnulik maandumine, nagu Vitsur seda nimetas, kapitalile nii ebamugavaks kui võimalik ja seda ükskõik millises maailma otsas.

Kuna globaalne kapital on huvitatud teatud osa maailma hoidmisest vaesuses, tuleks leida teisi vahendeid nende aitamiseks kui Kolmanda Maailma riikidesse investeeritud vahendite pealt ebaõiglase tulu teenimine, mis justkui turgutaks sealset majandust, kuid tegelikult üksnes suurendab sealsete riikide vaesust. Selle kaudu  oleks võimalik ka kapitali sidumine kohaliku kultuuri ja sotsiaalse ruumiga. On ebanormaalne, et globaalsel kapitalil puudub vastutus kohaliku elanikkonna ees ja ebamugavuste tekkides on neil võimalik pageda tulistvalu parematele jahimaadele, s.t veel vaesematesse riikidesse. Globaalsete antikapitalistlike võrgustike kaudu oleks aga võimalik nende tegevust torpedeerida ja selle ebaeetilisust pideva turmtule all hoida, kuni kapitalil ei ole vastutuse vältimiseks enam kuhugi mujale minna kui kuu peale, mis on hetkel erastatud ju üksnes pooleldi.

1 Felix Guattari, Capital as the Integral of Power Formations, trans. by Charles Wolfe and Sande Cohen, in Soft Subversions, ed. by Sylvere Lotringer, Semiotext(e). New York 1996, lk 202 – 224.