Virginie Despentes’i „King Kongi teooriast“ (edaspidi: Teooria) rääkides tuleb alati jutuks keegi „vihane naine“, kes on „vastuoluline“ ja „provotseeriv“. Kindlasti leiab lugeja sellisest iseloomustusest oma tõetera, kuid minu lugemiskogemus oli hoopis teistsugune. See võimaldas jälgida ühe elukogenud naise isiklikke, kohati humoorikaid pajatusi. Despentes’ist kui vihasest ja vastuolulisest provotseerijast on varem küllaga räägitud, seega keskendun järgnevalt raamatule, mida ise lugesin.
Roosat raamatukaant avades ootasin, et sealt kargab välja tatti pritsiva, värvitud juustega feministi imidži häbitult omaks võtnud õiguslane, kes hakkab selgitama, kuidas maailmas asjad peaksid olema. Mind tabas meeldiv pettumus. Autoris on soojust, inimlikkust, heatahtlikkust, mõistmist, ja miks mitte ka malbet oskust ennast vaos hoida. Viimast on võimalik tajuda vaid juhul, kui kas või hetkeks mõelda kõigele, mis kirja panemata on jäänud.
Hiljem selle vastuolu üle juureldes – kas viga on minus või varasemas kajastuses? – tabasin end õelalt mõttelt: Teooria varasemates arvustustes ei kiputa mainima, millest see teos üldse räägib. Pole siis imestada, et mul endalgi mõni eksiarvamus oli, enne kui raamatu avasin. Kõikjal tundub Teooriat olevat kirjeldatud nagu poeesiat. Oleks ju ebaviisakas, lausa matslik, arvustuses paika panna, millest üks või teine luulekogu räägib. Võime luulest kergelt läbi näha alandaks seda. Võiks lausa öelda, et luulet defineeribki see, kui sõnad kaotavad oma koherentse mõtte ja lugeja hakkab tähendust otsima vormist. Tähenduslikult selget luulet võib pidada lausa ebaõnnestunuks. Lähenedes Teooriale kui läbimurdele vormis, mis kannab vaid ähmaseid ja sümboolseid tähendusi, võib seda tõesti pidada pungilikult performatiivseks ärrituseks.
Sarnasust luulega tõesti leiab – kõik näib liialt tihe ja lühike. Mõte saab enne läbi, kui miski on selgeks mõeldud. Isegi need lühidad leheküljed on tähenduslikult kurnavad. Mõni lühike rida võib paista suure sümbolina, eelmise mõttega hästi kokku kõlada või siis tunduda varasemaga ebakõlas ja lõhkuda saavutatud mugavuse. Erinevate mõttekäikude kontsentratsioon võib takistada ühtlast lugemisprotsessi. Mõtted, mis hakkavad lugeja peas voolama, võivad viia raamatu käest viskamiseni, et teha jalutuskäik värskes õhus. Võib-olla unustamagi raamatu öökapile, suuremate raamatute alla ilma kunagi lõpuni jõudmata. Kõike seda võib Teooriast oodata samamoodi nagu pea igast luulekogust.
Segaduste vältimiseks pean ütlema, et Despentes’il pole hämmastavat stiili ega huvitavat luulelist väljendusoskust, mida siin kiita tuleks. See-eest on tal elukogemus ja läbimõeldud arusaamad. Põhjus, miks rääkida vormist, väljendusest, stiilist ja kõigest muust, teose tähenduslikku tuuma ümbritsevast, peitub selles, et Teooria räägib millestki liiga fundamentaalsest. Millestki, millele kardetakse analüütiliselt lähenda. Mingist kohast iseendas, milles on raske uskuda muutuste võimalikkust. See teeb keerulisemaks mõista teost ühtse seotud aruteluna. Lihtsam on kirjapandule emotsionaalselt kaasa ohata nagu surma paratamatusele tragöödias. Veelgi raskendab mõistmist asjaolu, et muudatusteks pole esitatud mingeid revolutsioonilisi plaane. Teos räägib vaid sellest, kuidas asjad on, tehes üldistusi ühe naise elukogemusest inspiratsiooni leides.
Kirjutamaks oma teistsugust arvustust vastan siinkohal ka küsimusele, millest see raamat siis on. See on loomuliku seksuaalsuse teooria, mis selgitab ühe metsiku ahvi nime pealkirjas. Näib, nagu ma selgitaks siin midagi nii ilmselget, mida polekski tarvis esile tuua, kuid üheski kajastuses pole ma näinud seda ilmselgeks eelduseks võetavat.
Virginie Despentes: „Ma hoian nende poole, kes ei saa hakkama.“
Despentes leiab oma arusaamad seksuaalsuse hallidelt äärealadelt nagu vägistamine, prostitutsioon ja pornograafia. Nendele nähtustele omaste veidruste üle juureldes ja läbimõeldud üldistusi tehes üritab ta maalida kriitilist ja läbimõeldud pilti neile, kelle jaoks seksuaalsus on rituaalidest, ärevusest ja sotsiaalsetest normidest üle koormatud riista tussi sisse tühjaks nühkimine. Pilti, mille järgi võib lugeja mõista, kus ta ise parasjagu asub selles tarandikus, mida peetakse aktsepteeritavaks seksuaalsuseks. Teooriat tõsiselt võttes võib lugejal hakata kõhe. Vaba ja loomuliku seksuaalsuse tunnistamine teisel pool aedikut on paljudele juba lihtsatel majanduslik-praktilistel kaalutlustel ohtlik. Rääkimata siis veel meie arusaamadest, millest me nii kramplikult kinni hoiame, nagu kuuluks seksuaalsus kui selline ainult meile.
See avab teistsuguse, paljudele vastuvõetamatu maailma. Maailma, kus meid ei hämmasta enam see, et mehed vägistavad naisi, vaid see, et „me käitume järjekindlalt nii, nagu oleks vägistamine ebatavaline ja marginaalne, seksuaalsusest väljaspool, välditav. Nagu see puudutaks väheseid, vaid ründajaid ja ohvreid, nagu see oleks mingi erandlik olukord, mis ei ütle ülejäänute kohta midagi“ (lk 33) või me ei pea enam prostitutsiooni olemuselt naise väärikust riivavaks, vaid meil on raske „mitte mõelda, et see, mida ausad naised litside saatuse pärast muretsedes sisimas vaikimisi kardavad, on konkurents“ (lk 39).
Eriti tahaksin rõhutada autori tähelepanelikkust meeste osas, mis paistab olevat sündinud asjaolust, et autor on neid keppinud hirmutavas koguses. Despentes ei ole akadeemik, keda vaevavad küsimused palgalõhe struktuursetest põhjustest või filosoofilised arusaamad sellest, mis on sugu. Teooriat on vahel kirjeldatud ka kui poliitilist manifesti, kuid autori suhtumine poliitikasse kipub pahatihti piirduma punkari üleolevusega, mille võib kokku võtta arusaamaga, et poliitika on üpris mõttetu nähtus. Kõige selgemaks lähtekohaks Teooriale ongi seks, kõigis selle vormides.
Seksist lähtumine pole aga põhjus, miks suhtuda Teooriasse üleolevalt kui fetištootesse või lausa ebasobivaks neile, keda seks külmaks jätab. Kogu see segadus Teooria ümber näitab, et selles peitub midagi vägagi olulist. Julgen öelda, et lausa prohvetlikku.
Alates selle teose ilmumisest prantsuse keeles aastal 2006 paistab olevat midagi tõsiselt muutunud ja see on veelgi painavamalt selgeks teinud, kuivõrd täpne Despentes’i kaart on. Kapitalismis arenenud traditsioonilise heteroseksuaalsuse tegelik haprus tuleb lehekülgedel ilmsiks. Meie ühekorraga vägivaldne ja nutune mehelikkus, mis ise vaevu usub müüti oma jõust, ja meie naiselikkus, mis kasvatab veelgi tublimaid vägistamisohvreid. Sõltumata maailmavaatest võib siit leida väljapaisatud mõtteid, mis ei ole intiimselt korrektsed.
Tehtavad üldistused võivad kohati mõjuda aegunult, pärinedes 80ndatest ja 90ndatest – ajast, mil autor ise kasvas. See aga on (auto)biograafiliste tekstide paratamatus – neil on kerge hallituse lõhn juures juba ilmumisest saati. Seda väikest nüanssi võib ka nautida, kui vabaneda kultuurisõdade loodud illusioonist, et seks on mingi eriti uudne teema, millest vanemad põlvkonnad rääkidagi ei mõista. Sellisel puhul saab Despentes’ist lihtsalt üks külatark, kes on kõigiga külas keppinud ning seega teab nii mõndagi rääkida.
Tegemist pole provokatsiooniga, vaid tunda on ka hoolivust, mis meist (mis siinkohal tähendab heteroseksuaale) edasi saab. Despentes püüab avada lugeja silmi lihtsate tõdemuste ees, kuna mõistab väga hästi, et mida rohkem kasvab peale seksuaalselt kirjaoskamatuid ennast imetlevaid mimme ja pihkareid, seda enam kandepinda leiavad radikaalsed poliitilised ideoloogiad lubadustega sugude sotsiaalsest normeerimisest. Teooria tundub vajalik kõigile nendele meestele ja naistele, kellel praktika on üle pea käinud. Neile, keda on isegi valus vaadata, sest nad on teinud „kõik õigesti“ – käitunud nagu norm ette kirjutab –, kuid lõpetavad ikka kohutavate arusaamadega, et „naised on hoorad“ või „mehed on tõprad“. Mehe ja naise vahelisel usaldusel on üha raskem eksisteerida üha kitsamaks jääva tara sees, mille tabud ja vaimuhaiguseni arendatud fantaasiad naiselikust puhtusest ja mehelikust võimust on meie ümber ehitanud. Despentes tahab lugejale seda tara näidata, enne kui too vägivaldselt püüab sellest läbi murda.
Alates teose ilmumisest on see tara poliitilise vaidluse objektina meile kõigile nähtavaks tehtud. Minu lugemiskogemuse vastuolulisus Teooria harjumuspärase kajastusega seisneb ilmselt ajastuvahes. Pole imestada, et vahepeal on hääbunud hinnang, et tegemist on vihase provokatsiooniga, ja tekkinud mõistmine, et siin tõesti püütakse seksuaalsust kirjeldada ja võib-olla isegi hoiatada, kuivõrd mürgiseks meie aktsepteeritav seksuaalsus käärida võib. 2006. aastal ei olnud veel Euroopas normiks, et igas riigis on mehelik protestierakond, kes seksualiseerib kõik poliitilised probleemid, et kolkapihkarid teaksid, et vähemalt keegi nende munni vastu huvi tunneb. Meil ei olnud ka varjatud rahastusega sihtasutusi, kus ise juba keskeas end perekonnapea ja isana esinevad meesarvajad rõvedate seksualiseerivate kommentaaridega ühiskonna usaldust lõhuvad, ise sealjuures kihistades nagu koolipoisid, kes riietusruumis üksteisele oma erektsiooni näitavad. Mida rohkem meeste ja naiste vahelisest suhtlusest üritatakse usaldust välja rookida, et asendada see hierarhiatega, mille tagavad revolutsioonilised poliitjõud, seda olulisemaks Teooria muutub. Lugege see läbi!
Eelmisel aastal ilmunud humanitaarteaduste ajakirja Methis keskkondluse erinumbris on käsitletud keskkonnaliikumiste ajalugu Eestis ja kodumaise loodus- ja keskkonnamõtte kujunemist. Erinumbri kaastööd kirjeldavad, milliseid keskkonnaliikumisi on siinmail eri aegadel ja poliitilistes olukordades esinenud ning kuidas on neile kaasa kõnelenud kunstid ja kultuur. Kõige põhjalikumalt on luubi alla võetud kahekümnes sajandi, eriti Nõukogude aeg ja selle lõpukümnendeil aset leidnud fosforiidisõda, aga neid fookuspunkte raamistab pilguheit varasemasse aega, kliimaajalukku ja loomakaitseliikumise minevikku, samuti Eesti iseseisvuse taastamise järgse perioodi loodus-ja kultuuripärandi kaitsega seotud konfliktidesse.
Erinumbris vaatluse all keskkonnaliikumised mahutuvad mõiste „keskkondlus“ (environmentalism) alla, millega tähistatakse huvi looduse ja keskkonna vastu sellistes ühiselu valdkondades nagu poliitika, majandus, religioon ja kultuur. Kitsamalt piiritletuna hõlmab keskkondlus aga just XX sajandi teisel poolel esile kerkinud ning rahvusvahelise mõõtmega keskkonnakaitset- ja aktivismi. Eesti puhul kuulub keskkondluse alla siiski ka looduslus, mis märgib XIX sajandist peale kujunenud, baltisaksa- ja romantismimõjulist loodushuvi- ja kaitset, mis on läbi põimunud rahvusliku identiteedi loomisega.
Keskkondluse osaks on keskkonnaliikumised (environmental movements), mis kujutavad endast mitteametlikke ja kollektiivselt tegutsevaid võrgustikke, kus osalevad üksikisikud, grupid ja ka eri formaalsusastmega organisatsioonid, keda/mida ühendab ühine keskkonnaga seotud identiteet või mure keskkonnaprobleemide pärast (lk 7). Keskkonnaliikumistega võivad (kuid ei pruugi) käia kaasas protestid ja meeleavaldused, millega püütakse mõjutada ühiskondlik-poliitilisi protsesse.
Artikleid lugedes hämmastusin korduvalt, kui pikk ja mitmekülgne on siinne keskkonnaaktivismi ajalugu, kui visalt on ka autoritaarse ühiskonna piiratud väljendus- ja tegutsemisvabaduse keerukates tingimustes leitud võimalusi looduskeskkonda hoida, ning samuti selle üle, et vahel on selline tegutsemine olnud siinmailgi tähelepanuväärselt julge. Ehkki erinumber ei ammenda Eesti keskkonnaliikumiste ajalugu (kõige silmatorkavamalt puudub näiteks Nõukogude aja puhul soodesõja käsitlus, selle läbikirjutamine seisab loodetavasti alles ees), tahaksin Methise kolmekümnendat numbrit siiski palavalt soovitada neile, kes tunnevad huvi mineviku keskkonnaliikumiste ja nende kultuurilise representatsiooni vastu. Minu teada on tegu ka esimese väljaandega, kuhu on koondatud eestikeelsed keskkonnahumanitaarsed uurimused. Seega on keskkondluse erinumbri puhul tegu ka uurimisala väärtusliku maamärgiga. Keskkonnahumanitaaria väljakujunemisest annab ajakirjanumbris hea ülevaate Kati Lindströmi lühiartikkel.
Kliimamäss ja loomakaitse minevikus
Kliimaprotestid ja loomaõigusluse on kriitikud tihti tembeldanud uue aja ideoloogiliseks importkaubaks, aga ometi on mõlemal oma eellugu ekstreemsetest ilmastikunähtustest tingitud ülestõusude ja loomakaitseliikumise näol.
Artiklis „Põrkuvad „ilmamaad“ 17. sajandi Liivimaal“ käsitlevad Ulrike Plath ja Kaarel Vanamölder 1644. aastast pärit Johannes Gutslaffi teost „Lühike teade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“. Gutslaff kirjeldab teoses 1640. aastate alguses aset leidnud talupoegade mässu, mille käigus rüüstati Võhandu jõele ehitatud vilja- ja saeveski, kuna seda peeti ebasoodsate ilmaolude ja sellest tuleneva saagiikalduse põhjustajaks. Kliimaajaloo konteksti asetatuna on aga ülestõusu lätteks väikese jääaja muutunud ilmastikutingimused ning ülestõus ise on tõlgendatav esimese teadaoleva kliimamuutustest põhjustatud mässuna Balti ajaloos. Autorite sõnul on Gutslaffi kirjeldatud ülestõusul ühisjooni nüüdisaegsete keskkonnaliikumistega: mõlemat iseloomustavad konfliktsus, massilisus ning võimude reaktsioon ja karistused.
Loomakaitseliikumise vallastki on võtta näide, et ühel aktivismivormil võib olla pikk ja suuresti unustatud ajalugu. Seda tutvustab Karl Hein artiklis „Eesti loomakaitseliikumine sõdadevahelisel perioodil. Erich Kattenbergi tegevus“, kus on lähema vaatluse all maailmasõdadevahelise aja loomakaitseorganisatsioonide ja nendega seotud isikute tööd, eelkõige Tallinna Loomakaitse Seltsi inspektori Erich Kattenbergi tegevus. Artikkel annab teada, et Eesti esimene loomakaitseorganisatsioon Tallinna Loomakaitse Selts loodi juba 1869. aastal siinsete baltisakslaste eestvedamisel. 1920. aastatel hakkas selle tegevus Kattenbergi eestvedamisel kõnetama ka eestlasi ja sõdadevahelisel ajal paisus loomakaitseliikumine hämmastavalt suureks. 1930. aastate keskpaigaks oli loomakaitseseltse kokku kakskümmend kaks, loodud oli neid ühendav Eesti Loomakaitse Liit, loomakaitse nimel võeti ajakirjanduses aktiivselt sõna, anti välja ajakirju, külastati välismaiseid organisatsioone, osaleti rahvusvahelistel kongressidel. Sõdadevahelise perioodi lõpuks oli liikumine endasse haaranud vähemalt kümme tuhat inimest.
Looduskaitse vastuolud Eesti NSVs ja fosforiidisõda
Nõukogude perioodi keskkonnaliikumisi on erinumbris käsitletud viies artiklis. Pärast Teist maailmasõda hakkab looduskaitse uuesti edenema okupatsiooni vastuolulistes tingimustes, selle institutsionaalsest arengust annavad ülevaate Linda Kaljundi, Olev Liiviku ja Elle-Mari Talivee uurimused. Viktor Pali „Keskkonnakaitse autoritaarsetes ühiskondades“ (tõlkinud Kanni Labi) polemiseerib aga teravalt lääne ajalookäsitlustega, mis peavad keskkonnakaitselisi debatte Ida-Euroopas Nõukogude perioodil mahasurutuks.
Esimese maailmasõjajärgse keskkonnakaitseorganisatsioonina loodi 1955. aastal Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon, kaks aastat hiljem võeti nende ettepanekul vastu NSV Liidu esimene vabariiklik looduskaitseseadus ja loodi Vaika, Nigula, Viidumäe ja Matsalu riiklik looduskaitseala. 1958. aastal asutati Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, mis on teadaolevalt esimene üliõpilaste looduskaitseühendus maailmas. 1966. aastal loodi Eesti NSV Looduskaitse Selts (praegune Eesti Looduskaitse Selts), millest sai peagi Nõukogude perioodi suurima liikmeskonnaga looduskaitseühendus. 1970. ja 1980. aastatesse jäävad aga kaks märgilist vastuseisu: maaparandust vastustav soodesõda, mis päädis kolmekümne sookaitseala loomisega 1981. aastal, ning vastuseis Virumaale planeeritud fosforiidikaevandustele, mis kulmineerus 1987. aastal avalike protestidega.
Looduskaitse oli juba 1956. aastast Eesti NSVs ametliku propaganda osa (lk 11). Olev Liiviku sõnul oli keskkonnakaitse NSV Liidus valdkond, kus tolereeriti küll mõningal määral kodanikuaktivismi, aga enne perestroika– ja glasnost’i-poliitikat puudus sellel laiem ühiskondlik kandepind. Samuti olid keskkonnaandmed paljudel juhtudel salastatud või liikusid teadmised vaid piiratud ringkonnas (lk 132-133).
Riske või õnnetusi puudutavate andmete kättesaadavuse küsimus tõstatub põnevalt Elle-Mari Talivee artiklis „Vladimir Beekman, Aatomik ja fosforiidisõda“, kus ta on uurinud inseneriharidusega kirjaniku populaarsete lasteraamatute „Aatomik“ (1959) ning „Aatomik ja Küberneetiline Karu“ (1968) seoseid NSV Liidu tuumaenergeetika-alaste katsetuste ja arendustega. Talivee kõrvutab artiklis Aatomiku-raamatute sündmusi tuumaenergeetika arenguga Nõukogude Liidus, tuues nähtavale kokkulangevused tuumajaamade rajamise, aatomipommi kasutamise, tuumaplahvatuste abil maavarade otsimise ja tuumajõu transpordialaste rakendusvõimalustega, samuti Arktika ülessoojendamise suurejoonelise geoinseneeria-kavaga. Tuumatehnoloogiaga kaasnenud riske ja katastroofe ümbritsesid Nõukogude Liidus salastatus ja tsensuur ning vististi polnud neist teadlik ka valdkonnast huvitatud Beekman – vähemalt ei peegeldu selline teadlikkus tema lastele suunatud teostesii. Kuna Aatomiku-lood vahendavad noorele lugejale külma sõja aegseid tuumaenergeetika propagandapunkte ja seal kohtab vähe teaduslikule fantastikale omast ekstrapoleerimist, võib need liigitada lastele suunatud aimekirjanduseks.
Aatomiku-lugudega kontrasteerub aga Beekmani fosforiidisõja-aegne täiskasvanutele kirjutatud hoiatusromaan „Eesli aasta“ (1979). Beekman oli isiklike kontaktide kaudu kaevandamisplaanidest teadlik, ehkki need polnud romaani ilmumisaastaks veel ühiskonnas laiemalt teada. Talivee hinnangul oli Beekmanil olemas teave fosforiidi kaevandamisega kaasnevate sotsiaalsete ja keskkonda puudutavate ohtude kohta, mis ajendas looma kriitilist teost.
Plaan avada Virumaal fosforiidikaevandused pärines 1970. aastate algusest, seda tõukas tagant Nõukogude Liidu kasvav vajadus mineraalväetiste järele. Tegu on Eesti ühe tuntuma keskkonnaprotestiga, millel on ühtlasi kindel aukoht riigi iseseisvuse taastamise narratiivis. Fosforiidisõja tagamaad ja kulgu on põhjalikult kaardistanud Olev Liivik artiklis „Vastuseisust protestideni: võitlus fosforiidikaevanduste vastu 1970. ja 1980. aastate Eestis“. Artiklis on sedastatud, et kaevandamisplaanid olid aastaid teada vaid kitsale ametnike ja teadlaste ringkonnale, aga jõudsid perestroika– ja glasnost’i-poliitika tuules meedia kaudu avalikkuseni. Vastuseis kaevandamisele päädis avaliku 1987. aasta fosforiidikaevandamise-vastase kampaaniaga, kus mure looduse pärast põimus poliitilise aktivismiga. Sama aasta sügisel pannakse fosforiidi kaevandamise plaanidele punkt. Sellele, kui haprale pinnale protestikampaania toetus, panevad aga mõtlema Liiviku osutused allikatele, mille järgi oli fosforiidiprojekt ummikusse jooksnud juba aastate eest, sest NSV Liidu väetisetööstuse ministeeriumil poleks kaevanduste avamiseks niikuinii vahendeid jätkunud (vt lk 138 ja 149).
Fosforiidisõja järellainetuses toimusid samavõrra legendaarsed roheliste rattaretked, millest kirjutab kaasahaaravalt Tambet Muide artiklis „Roheliste rattaretked aastail 1988–1993“. Esimeste retkede massilisus ja julgus avaldab muljet ka praegu: näiteks siseneti 1992. aastal jätkuvalt suletud Paldiskisse, trotsides sissepääsu valvanud sõjaväge. Esimene rattaretk 1988. aastal viis planeeritud fosforiidikaevanduste aladele, teine aga Ida-Virumaa põlevkivitööstusest rüüstatud maastikele, sellest võttis osa ligikaudu 3000 inimest. Siinkirjutaja meelest võiksid need hästi organiseeritud vägivallatud protestiaktsioonid olla eeskujuks ka tänapäeva keskkonnaliikumistele.
Nõukogude okupatsiooni viimast kolme kümnendit analüüsib Linda Kaljundi artiklis „Kunst, keskkond ja keskkonnaliikumine Eestis 1960. – 1980. aastatel – mõningatest hästi unustatud seostest ja suundumustest“, rõhuasetusega looduskaitse ja visuaalkunsti dialoogil. Artikli esimeses osas on vaatluse all keskkonnaprobleemide kujutamine Nõukogude maalikunstis ja graafikas, lähemalt põllumajanduse, tehnoloogia ja tööstuse ning keskkonnareostuse representatsioon. Sel perioodil hakatakse visuaalkunstis üha enam tegelema tööstusprogressi pahupoolega, kujutama näiteks intensiivpõllumajanduse mõju loodusmaastikele või vee- ja õhusaastet. Looduskaitse rahvusvahelistumine, võidurelvastumine ning kosmosevallutus toovad kunsti globaalsed teemad, ent globaalprobleeme ei seostata veel kuigivõrd kindlakäeliselt kohaliku kontekstiga.
Artikli teises pooles käsitleb Kaljundi looduskaitsjate vaateid kunstile. Ühe hästi unustatud looduskaitse ja kunsti seosena tuletatakse meelde IUCNi Ida-Euroopa komitee istungjärgul 1983. aastal vastu võetud Tallinna deklaratsiooni, mis pani ette rakendada kunstid looduskaitse(hariduse) populariseerimise ja loodustunnetusliku kasvatustöö teenistusse, hoiatades samal ajal vastandumise eest. Deklaratsiooni positiivne programm tugines veendumusele, et looduskaitsele aitab kaasa loodusarmastuse kasvatamine. See rajaneb omakorda metsiku või puutumatu looduse ilu ja ülevuse nägemisel – seesugune vaade kandus Nõukogude aja lõpuaastatesse Eesti esimesest iseseisvusajast, olles juureotsi pidi kinnitunud (balti)saksa kultuuriruumi –, aga samavõrd ka vanade elurikaste kultuurmaastike väärtustamisel. Kaljundi oletab, et looduse ülevusele ja pärandmaastikele keskenduva kunsti eelistamine looduskaitse poolel vähendas vähemalt mingil määral dialoogi nendega, kes kujutasid omaaegseid keskkonnaprobleeme või loodus- ja tehiskeskkonna põimumist (lk 110-111).
Väärtuslikud konfliktid
Kaljundi artiklile on kontrapunktiks teooriavahenduse rubriigist leitav filosoof Timothy Mortoni artikkel „Keskkondlus“ (tõlkinud Ene-Reet Soovik), millele on särava saatesõna kirjutanud tõlkija koos kirjandusteadlase Kadri Tüüriga. Morton osutab romantismi ja keskkondluse seoseid eritledes muu hulgas keskkondluse primitivistlikele vormidele, kus igatsetakse taga keskkonnaga ühenduses oleku kadunud kuldajastut, tõmmates romantilise rahvusriigi-idee ja kohaliku looduse läbipõimituse juurest punktiirjoone Tolkieni Kääbiklasse, kus elavad silmapiirivõru sees pesitsejad, kellele globaalpoliitika avaram maailm jääb õndsalt kättesaamatuks. Kaljundi uurimuses osutatud kohaliku ja arhailise idealiseerimine (see toidab ka tänapäeval eestlase kui loodus- ja metsarahva kuvandit) hakkab Mortoni artikli taustal mõjuma problemaatiliselt, sest toob meelde meeletu väljakutse, mille ees seisab rahvusriikideks jagunenud planeet globaalseid keskkonnaprobleeme lahendades.
Erinumbri lõpuosast leiab aga just nimelt loodus- ja kultuuriobjektide kaitsel tekkivate konfliktide analüüsi, seda küll juba demokraatlikus ühiskonnas, ajal pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel ja Ulla Kadakas arutlevad artiklis „Sõjakas kaitse – konfliktid loodus- ja kultuuripärandi hoiu kujundamisel“ nn hiiesõdade ja metsasõja ning paari lokaalse juhtumi üle, jälgides nende mõju riiklikul tasandil (nt loodi hiiesõdade tulemusel hiite riiklik programm ja täiendati muinsuskaitseseadust ajaloolise loodusliku pühapaiga mälestisliigiga). Sellest artiklist võtan kaasa mõtte, et keskkonnakriisis võib konfliktidel olla loov jõud, sest nende läbitöötamine loob uusi tähendusi, tõlgendusi ja praktilisi lahendusi. Erinumbrist jääb sõelale aga koostajate tõdemus, et keskkondluse puhul pole sugugi tegu „mingi eile-täna väljamõeldud moodsa, väljastpoolt pealesurutud nähtusega“ (lk 19).
1 Erinumbri ilmumist on teiste hulgas toetanud Eesti Teadusagentuuri viljakas uurimisprojekt PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogiad, diskursid ja praktikad“.
2 Seevastu ei puudu kriitiline vaade maailma lastekirjandusest, kus tuumanarratiividel on omaette väike nišš, mida Talivee artiklis samuti tutvustab (lk 69-70).
Mure elukeskkonna säilimise ja looduses aset leidvate mastaapsete muutuste pärast, millest on lahutamatu keskkonda säästev eluviis, kuulub kahtlemata järjest enam läänemaailma rahvaste kesksete väärtushoiakute hulka. Milles seisneb ja kuidas lahendada vastuolu ülla idee hoolitseda selle eest, millise keskkonna me jätame tulevastele põlvedele, ja selle idee teostamise vahel, pole lihtne küsimus.
Mind teevad juba pikemat aega murelikuks siinse keskkonnakaitse (looduskaitse) ideoloogia ja elluviimine. Meie keskkonnakaitsjate peamine vaenlane, piltlikult öeldes, on inimene, kes liigina kõiki teisi ahistab ja loodust ohustab. Külastades kunagi Tallinnas keskkonnaametit hakkas silma sealne väljapanek ameti esinduspublikatsioonidest, kus kümnete väljaannete kaanelt ei olnud leida ühtegi inimest, ja see demonstreeris minu hinnangul meie looduskaitsjate reaalsusest hälbinud ja ebasiirast üldhoiakut.
Rääkides järjepidevalt inimliigist kui looduskeskkonna ja üldse maapealse elu ohustajast, jõuaksime paratamatult järeldusele, et maakeral elab liiga palju inimesi. Praeguse seisuga on ületatud kaheksa miljardi piir ja inimeste hulga kasv üha jätkub. Sellest probleemist rääkis omal ajal juba Thomas Malthus, kes seletas olukorda elegantsel viisil: kuna inimeste võimekus suurendada elatusvahendite tootmist kasvab aritmeetilises progressioonis, kuid inimeste hulk kasvab geomeetrilises progressioonis, on paratamatult tulekul ülemaailmne nälg ja viletsus.1
Malthuse algselt liiga pessimistlikuks peetud prognoosid on kahjuks leidnud kinnitust elus eneses. Veelgi enam, elatustasemete ebavõrdne geograafiline jaotus on toonud kaasa olukorra, mil maakeral elab nn kuldne miljard ja kõik ülejäänud asuvad riikides, mida iseloomustab mingi viletsamat sorti värv. Kuldne miljard on enam-vähem ühesuurune juba mitu aastakümmet, mittekuldne aga muudkui kasvab ja koos sellega suureneb kuldsele miljardile surve väljastpoolt.
Meie siin Eestis teame hästi, kuidas nägi välja ja mida tähendas ümberpaiknemine kuldsest miljardist Nõukogude Liitu ja seejärel sealt tagasi vabasse ja rikkasse maailma. Piisab näiteks sõitmisest laevaga mööda Narva jõge Narva-Jõesuust Narva linna, kui näeme paremal pool kaldal katkematut inimasustust. Vasakule vaadates vohab kilomeetrite viisi üksnes võsa ja mets, mida ilmselt alates Eesti iseseisvumisest inimkäsi kordagi puutunud pole. Hakkame juba tasapisi unustama teisel pool Peipsi järve asuvat tegelikkust, kui XXI sajandi alguses (15. veebruaril 2006) teatas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Ivanov riigiduumas: „Mõned armeesse mobiliseeritutest näevad esimest korda WC-potti, hambaharja ja päevas kolme söögikorda.“2
Kui keskkonnakaitsjad tahaksid oma nõudmistes ja ettekirjutustes olla loogilised ja järjepidevad, siis tuleb ausalt välja öelda, et inimkonna kasvul on piirid ja inimesi võiks maakeral elada vähem. Eriti selged piirid on utoopilisel uskumisel, et ühel hetkel võivad kõik kaheksa miljardit või rohkemgi inimest hakata elama nii, nagu praegu elab üks miljard. Keskkonnakaitsjad paraku seda ei ütle, sest see poleks poliitiliselt korrektne, mistõttu Greta Thunberg käib suurtel rahvusvahelistel foorumitel noomimas arenenud riikide juhte.
Greta räägib asjadest, mille mõistmiseks puudub tal vajalik haridus ja vähimgi kogemus. See Rootsi tüdruk sobiks hästi ka meie keskkonnakaitsjate esindusnäoks, omamoodi XXI sajandi Jeanne d’Arciks. Mingis mõttes esindab ta selgelt vasakpoolset n-ö õiglasemale ümberjagamisele keskendunud mõttelaadi, olles ise pärit majanduslikult heal järjel olevast kõrgema keskklassi perekonnast. Ka kommunistliku ideoloogia üks leiutaja Friedrich Engels oli suuromanik, kellele tema tegevus ühiskonna lammutajana pakkus arvatavasti vaheldust muidu igavale vabrikandi elule.
Muidugi on Greta näol tegemist sümboliga, sest see tüdruk kehastab pärispattu, mida varasemate põlvkondade otsustajad oleksid justkui teinud, kui võtsid suuna majanduse ja uute tehnoloogiate eelisarengule. Samal ajal ei pööranud nad piisaval määral tähelepanu keskkonnas toimuvatele protsessidele, mille üks võimalik mõjur oli intensiivne inimtegevus. Kuid just sellestsamast tegevusest pärineb kogu rikkus ja heaolu, mida kuldse miljardi noored nüüd naudivad. Ja väljapääs keskkonnaga seotud probleemidest saab tulla üksnes veelgi eesrindlikumatest tehnoloogiatest, mitte taas koopasse elama minnes.
Greta kõrval pürib tribüünile veel üks kummaline tegelane – keskkonna eetik – kes, pilk suunatud Maale jumalikest kõrgustest, ajab sisutut juttu, ei vastuta millegi eest ei moraalses ega materiaalses mõttes, kuid teab „suuri asju“. Kes väidab end teadvat isegi seda, mida tunneb lõokene niidumasina ees ja ussikene lõokese noka all. Milline üliinimlik ja terviklik maailmataju ning just sealt tulenevat ka rohefundamentalistide vaieldamatu autoriteet ütlemaks, milline taime- ja loomaliik kus tohib elutseda.
Keskkonnakaitsjad oskavad öelda hämmastavalt täpselt, millistel liikidel võib lasta levida ja keda ning kuidas kaitsta või piirata. Meile tulevad koos kliimamuutustega näiteks šaakal ja kormoran, nagu omal ajal kährikkoer ja Sosnovski karuputk. Hunt, kellele mõnikümmend aastat tagasi peeti ajujahti, on nüüd rahvusloom, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda. Lendorav, kes asustab tohutut maa-ala Peipsist Siberini, ei taha siinmail hästi koduneda, aga keskkonnakaitsjate arvates peaks. Kadakas, mis on kõige hullem rämpspuu ja nuhtlus igale rannapiirkonna talupidajale, mille levikut on aastasadu piiratud, on muutunud järsku hoopis hädasti kaitset vajavaks taimeliigiks, sest mõnes teises kohas maailmas see taim ei kasva. Ja nii kaitstaksegi kadastikke ja lastakse hukka minna rannaniitudel, mis on välja kujunenud sajanditepikkuse inimtöö ja looduse koosmõjus.
Ja mets, see aastasadu kestnud Eesti rikkus ja rahva toitja, on järsku muutud „pühaks olevuseks“, kellele ei tohi „vähimatki valu“ teha. Meenub mõne aasta tagune vabariigi aastapäeva tähistamise sõu, kus negatiivse sümboli staatusse tõsteti kompleksne raiemasin – harvester. Meie avangardistlikud teatraalid said nii välja elada kogu oma hinge kogunenud ängi kaasinimeste ahnuse ja hoolimatuse üle. Selle etendatud totruse tulemusena pidi terve eesti rahvas tundma nagu üks mees sügavat ludiitlikku viha harvesteri kui põrgumasina vastu ja sellel töötavat operaatorit oleks pidanud ootama piinarikas surm lintšijate käe läbi (nagu omal ajal Vene talupojad loopisid kividega Moskva-Peterburi vahel sõitvaid ronge).
Kõigile nendele, kes Eesti metsi majandada, siinset metsamajandust arendada üritavad, tuleks rohefanaatikute arvates teha avalik tühistamine. Jätke puud rahule, laske neil kõigil elada väärika vanaduseni ja rahus surra. Inimene, peatu, enne kui annad kirvega surmahoobi elusale puule, sest mets mäletab ja maksab kätte selle mõrva eest. Keskkonnakaitseline ideaal oleks Eesti kui loodusreservaat, kus kõik sitikad ja elajad saavad ilma inimese poolt segamata toimetada. Eesti metsa parimaks saatuseks peaks olema „tuleviku rahupaik“, kus kooreüraskitel on piiramatu toidulaud ja lõputu pidupäev.
Inimene kui invasiivne liik vajab looduskaitsjate uskumiste järgi rangeid piire ja keskkonnakaitsjate juhatust õige eluviisi juurde, kuid inimeste hulgas on veel üks loodusele eriliselt ohtlik alamliik – omanikud. Meie siin läänes teame kõik, et pole olemas vaba inimest ilma talle kuuluva ehk eraomandita. Läänemaailma areng on käinud käsikäes püha ja puutumatu eraomandiga (alates 1215. a „Magna Cartast“), ehk järjest enam kinnistunud põhimõttega, mille järgi inimese seaduslikult loodud (tavaliselt tööga) omandit ei tohi keegi (ka riik ja valitseja mitte) ilma seadusliku aluseta võõrandada. Ega piirata ebaseaduslikul viisil (suvaliselt) selle omandi kasutamist/käsutamist.
Keskkonnakaitsjate arusaama järgi on aga iga omandi taga peidus kuritegu, eriti suur kuritegu on maa käsitlemine eraomandina. Meie tublid keskkonnakaitsjad on veendunud, et iga omanik, kellele kuulub kas või tükike põllu- või metsamaad, on valmis need kohe ära laastama või juudaseeklite eest maha müüma. Pole raske märgata, et Eesti praegune keskkonnakaitse filosoofia-ideoloogia meenutab mingis (väga suures) osas sotsialismi aega. Kuidas me oskaksime muidu seletada seda järjest suurenevate piirangute hulka, mida keskkonnakaitsjate initsiatiivil omanike õlule veeretatakse. Ja riiki, mis keeldub järjekindlalt piirangutega tekitatud kahju väärikal viisil kompenseerimast.
Me oleme liiga kaua talunud keskkonnakaitselist terrorit ja on aeg midagi ette võtta. Kuni sinnani välja, et ilmselgelt võib siin olla tegemist vastuoluga Eesti põhiseaduses, kui võim mingis piirkonnas on üle läinud rahva poolt valitud esinduskogult looduskaitseala valitsejale. Kuigi vormiliselt on ka seal valitsevad riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajad, kes on valitud rahva poolt õiglastel ja vabadel valimistel. Looduskaitselisi asjapulki eesotsas looduskaitseala valitsejaga keegi valinud ei ole, kuid nende otsused määravad kokkuvõttes selle, mida sellel territooriumil ja mil määral keegi teha tohib. Riik on kaugel ja kohalikule omavalitsusele on jäetud statisti roll. Huvitav, et sellisena pole küsimust ei õiguskantsler ega riigikohus kunagi püstitanud. Aga ilmselt peaks.
Nüüd tulebki nentida, et Eestis on keskkonnakaitset ja -kaitsjaid liiga palju ja nende hulk kasvab veelgi kiiremini kui inimkond tervikuna. Kui ikka Vilsandi saarel elab aasta ringi kolm inimest, s.t püsiv inimasustus on saarel sisuliselt välja surnud, kuid selle saare looduse kaitsmisega inimtegevuse n-ö laastava mõju eest on ainuüksi Saaremaa vallas ametis üle kümne usina ametniku, on midagi tõsiselt paigast ära. Ilmselge on järeldus, et siinne looduskaitse kui riiklik institutsioon vohab lubamatult.
Eesti mastaabis on teada, et veel mõni aeg tagasi tegutsesid meil niisugused ametkonnad: keskkonnaministeerium, keskkonnaamet, keskkonnainspektsioon ja keskkonnaagentuur. Rääkimata arvukatest MTÜdest (ühingutest ja fondidest), millest paljusid finantseeritakse Eesti või ELi maksumaksja rahaga.
Kui kuidagi üle kivide ja kändude jõuti paari aasta eest siinse keskkonnainspektsiooni likvideerimiseni ja selle funktsioonide üleandmiseni keskkonnaametile, eelnes sellele sammule häälekas protest. Oma tööpõllu ehk ninaesise eest seisvad keskkonnaametnikud väitsid, et järelevalvet ei saavat kuidagi teostada sama ametkond, kus toimub sisuline töö. Väide oli umbes sama absurdne, et politsei ei saa tegelda üheaegselt avaliku korra kaitsega ja selle jälgimisega, et avaliku korra kaitseks väljatöötatud meetmeid tõesti ka ellu viiakse. Kuuldavasti kaotab Rootsi vastne parempoolne valitsus keskkonnaministeeriumi kui mõttetu või isegi kahjuliku riigi üldisele arengule ja annab selle teemad äsja moodustatud kliima- ja ettevõtlusministeeriumi hallata.3
Ma ei tea, kust on pärit see hullus, mida nimetatakse keskkonnakaitseks inimese eest ja mis näeb välja nagu stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell“: „Mina tulin minule peale, mina sidusin minu kinni.“ Võib-olla on see üks heaoluühiskondade arengu mõneti paratamatu kõrvalprodukt, mis leidis siinmail kahjuks juubeldava ja kriitikavaba vastuvõtu. Aga vaadata tasub ka teist poolt, hinnata seda kahju, mida keskkonnakaitseliste piirangute ülemäärase rakendamisega majandusele ja inimarengule tekitatakse. Lisaks võib-olla polegi see nii väga juhuslik, et Gazpromi (Nord Stream) toetatud rahaga looduskaitse on sisult kinnitust leidnud fakt.4
Miks peaks Moskva järsku hakkama südant valutama Euroopa keskkonnaseisundi pärast, kui suhtub ääretu ükskõiksusega keskkonna kaitsesse omal maal? Järelikult on roheliste äärmustesse kalduvas ideoloogias ja liikumises midagi Moskvale väga meelepärast. Mäletatavasti toetab Venemaa hübriidsõjalistel eesmärkidel kõiki jõudusid, kes vähegi suudavad läänemaailma elu kahjustada ja ühtsust lõhestada. On need siis parempoolsed või vasakpoolsed poliitikas, populistid või rohefundamentalistid. Peaasi, et oleksid äärmuslased ja võimekad oma eesmärkide saavutamisel. Saavutades majandusliku arengu pidurdumise (nt tuumaenergia tabustamise tagajärjel) või Vene päritolu gaasile kui toormele Euroopas eelisarengu loomise. Vene gaas olla nii mõnegi kasuliku idioodi arvates rohelisemast rohelisem viis energia tootmiseks. Nii et tasub kainelt vaadata ka niisugusele võimalusele kui keskkonnakaitselise hüperaktiivsuse käivitajale.
1 Vt Thomas Malthus, An Essay on the Principle of Population. Electronic Scholarly Publishing Project. http://www.esp.org/books/malthus/population/malthus.pdf
2 Mihhail Šiškin, Sõda või rahu. LR nr 35–37, 2022, lk 103.
4 Vt nt https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/E-7-2011-004021_EN.html; https://tony-williams978.medium.com/a-wolf-in-sheeps-clothing-the-environmental-foundation-of-manuela-schwesig-promotes-nord-stream-975a7d901124
Sõnade sisu ei seisa paigal. Kunagi tähendas „wissiste“ ’kindlasti’ – saksa „gewiss“ laenuna. Kui Saaremaal elasin, olid kõvad õunapabulad „vissid“. Praegu käib aga „vististi/vist“ just kahtlase kohta. Ühes kirikulaulus on „öö vististi / lä’eb sul koidule“. Ma ei saanud kaua aega aru, miks hommiku tulek pole kindel. Kuni mulle koitis, et lauluraamatu redigeerijad on võtnud oma tööd pealiskaudselt: jätnud sõna alles, selle asemel et öelda „öö kindlasti“ (nagu nüüd ongi).
See on näide sõna tähenduse vaiksest vahetumisest vastupidiseks. Vahel tehakse seda jõuga. Aavik velmas „helge“, see oli tal saksa sõna „schwül“ vaste, seega ’lämmatavalt palav, lämbe’ (nagu pikse-eelne leitsak). Ei tea miks (kas teadmatusest või salakavalalt?) sai see sõna pärast sõda uue riigikorra ideoloogide lemmikuks, kes lubasid eesti rahvale „helget tulevikku“. Kui ma Aaviku sõnastikust leidsin algse tähenduse, oli täitsa vahva kuulata, kuidas meid ootab ees kommunismi „helge tulevik“!
Sõnade etümoloogiat ning elukäiku on põnev ja õpetlik jälgida. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ teavitab: „vabamõtleja – isik, kes (hrl usuküsimustes) mõtleb traditsioonilistest seisukohtadest erinevalt“. „Vabamõtleja“ on ajaloos olnud terminus technicus lääne filosoofias. Iga naga ei saa seda tiitlit enda kohta kasutada.
Kes on siis tänapäeva Eestis vabamõtleja? Leo Luks nendib, et „vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm“, kuid kirjeldab siiski üsna põhjalikult, kes nende hulka kuuluvad. Lõpuks: „Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.“1
Minule tuleb seda sõna kuuldes kohe ette Lembi Raidi monograafia „Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900–1965“ (Eesti Raamat, 1978, 302 lk kõvas köites).2 Olin noor kirikuõpetaja, kes luges hoolsalt sellist kraami. Vastast peab tundma.
Vahepeal ei olnud suurt midagi kuulda vabamõtlejatest, kuni Leo Luks algatas filosoofiliste esseekogumike sarja „Vabamõtlejad“. Sarja pealkiri ja kujundus on šnitti võtnud aastatel 1971–1994 ilmunud sarjast „Suuri mõtlejaid“,1 mis vahendas tuntud filosoofide elu ja tegevuse ülevaateid vene keelest. Praegusesse „Vabamõtlejate“ sarja on koondatud emakeelsed algupärased filosoofid.3
Omast kohast oli mulle üllatav, et praeguste programmis puudub antiklerikaalsus ja ateism, mis olid omal ajal olulised inglise vabamõtlemise sünnis. Elame üpris teises maailmas kui paar sajandit tagasi. Ja tänasesse jõudmiseks on ka vabamõtlemine oma osa andnud. Aumees ei löö maaslamajat. Praegu on nimetus anakronistlik: ei ole enam vaja võidelda ristiusu rangete raamide vastu (jah, viimaseid lahinguid peab kirik veel seksuaalmoraalis), tahta olla „vabad“ mõtlemises – keegi ei keela kedagi ega midagi.
Seitsmenda vabamõtlejana on astunud areenile Jan Kaus, kelle raamat „Kolm punkti“ koosneb kolmest osast. Esimeses osas on mõned ühiskondlikke ja keelelisi küsimusi puudutavad lühikirjutised. Teise ossa on koondatud kirjandusarvustused, need on mahukamad ja keskendatud tõlkekirjandusele. Kolmanda osa moodustavad filmiteemalised kirjutised, põhirõhk Hollywoodi filmikunsti sellel osal, millel autorifilmi tunnuseid. Raamatu lõpus on vestlus Leo Luksiga „Kuidas tõde otsida?“, ainuke tekst, mis pole varem trükis ilmunud.
Arvustuste arvustamine oleks imelik, kui ise ei ole käsitletud teoseid lugenud või filme näinud. Kohati muidugi rajad ristuvad: tema retsenseeritud Lev Šestovi raamatul „Hiiobi vaekaussidel“ („Mõistuse ülemvõimu vastu“, lk 79–85) on minu saatesõna. Kuid filmimaailmas olen täielik võhik: ei ole näinud isegi ühtegi Kausi lemmiku Paul Thomas Andersoni filmi (lk 220). Seepärast piirdun esimese osaga.
Jan Kaus raamatu „Kolm punkti“ esitlusel.
Jumalat resp. religiooni mainitakse kolmes kohas. Arvustuses „Rahulik halastamatus“ tõdeb Kaus, et Ingmar Bergmani teostes valitseb eksistentsiaalne hirm, hirm kosmilise üksinduse ees – hirm, et Jumalat ei olegi. Ennekõike esindavad seda tunnet kirikuõpetajad. Enamasti muudab Jumala läheduse puudumine pastorid inimestena ka ebameeldivaks (lk 70)
Analüüsides Marcel Prousti romaani „Swanni poolel“ essees „Maailm teetilgas“ arutleb Kaus: kui eeldada, et teadvus on keha osa, peaks ka teadvus liikuma ja kuluma ülejäänud kehaga sünkroonis. „Ent teadvus mitte ainult ei kulu olevikus, vaid suudab kulumise käigus mingeid olevikuhetki säilitada, umbes nii, nagu hoitakse marju moosipurgis, isegi kui mets, kust marjad pärinevad, on ammu kadunud. Sedasi tekib arusaam möödunud olevikust – minevikuteadvus. Nii et kui keha püsib püsivas mööduvuses, on teadvus võimeline muutma püsiva mööduvuse momente möödunu püsivuseks. Proust nimetab sellist püsivust „aja käigust vabastatud hetkeks“.“
Huvitav on, mida ütleb Jan Kaus: „Nii on ka minusugusel materialistlikult mõtleval inimesel raske eirata paradoksi, mille kohaselt on teadvus küll keha osa, ent tal on ometi võime vastanduda kogu ülejäänud keha püsivale mööduvusele. Siit tuleneb mitmeid vastuolusid: keha või koht muundub, on määratud kaduma, ent ometi võib see jääda kellegi meeltes, kellegi mälus elavana ja muutumatuna kestma, olla mälestustes kohal. Meil on võime mäletada kadunut elavana, tunda kadunut juuresolevana – kusjuures teades, et inimene on kadunud, et temaga sündinu on pöördumatult läinud. Sellest vastandumisest, sellest „mõistmatust vasturääkivusest mälestuse ja olematuse vahel“ mu meelest Proust alustabki ja selle ümber tema mõte keerleb. Võime mäletada teeb maailmast mitte niivõrd asjade, kuivõrd sündmuste koosluse, mistõttu määratleb iga entiteedi olemust mitte ainult või ennekõike tema ruumiline, vaid just ajaline kestvus – ja eriti teadlikkus sellest kestvusest ja selle piiridest, teadlikkus, mis kehastub mäletamisvõimes, inimese olevikku varjutavas minevikutajus“ (lk 111).
Piiridele pürgides konvergeeruvad otsijate rajad. Nii lahe on lugeda mõtisklust inimkeha paradoksist: „materialism tundub esmapilgul röövivat maailmast kõik imed, kuigi tegelikult on vastupidi. Mis siis, kui olemegi pelgalt masinad, mille peaarvutid – kesknärvisüsteemid – on võimelised välja mõtlema kõiksugu kujutluspilte, mille seos reaalsusega on seda väiksem, mida ülevamad on pildid; masinad, mida ühendab üksteisega kulumine ja lõplikkus? Mis siis sellest, kui elu tekkimine Universumis on kokkusattumuste jada ja inimene oma praeguses olekus vaid lüli arengu ahelas? Kas ebatõenäolise stsenaariumi tagajärjel tekkinud esimene orgaaniline elementaarosake, millest arenesid lõpuks sinivaal, inimene ja elevant, pole veelgi suurem ime kui idee jumalast? Jumal napsab kõik imed endale, ilma jumalata kuulub elusolemise ime igale üksikule eluvormile. Sel juhul on imeline elu ise, elu võimalikkuse fakt, kõiksus aga on üks seinte ja katuseta kirik“ (lk 31). Spinoza lepitaks – deus sive Natura, mina ise pean adekvaatseimaks
Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist teistsugustele väidetele ning ka iseenda reaktsioonidele.
TOOMAS PAUL
Jan Kaus, Kolm punkti. Vabamõtleja OÜ, 2022. 232 lk.
Share this…
Sõnade sisu ei seisa paigal. Kunagi tähendas „wissiste“ ’kindlasti’ – saksa „gewiss“ laenuna. Kui Saaremaal elasin, olid kõvad õunapabulad „vissid“. Praegu käib aga „vististi/vist“ just kahtlase kohta. Ühes kirikulaulus on „öö vististi / lä’eb sul koidule“. Ma ei saanud kaua aega aru, miks hommiku tulek pole kindel. Kuni mulle koitis, et lauluraamatu redigeerijad on võtnud oma tööd pealiskaudselt: jätnud sõna alles, selle asemel et öelda „öö kindlasti“ (nagu nüüd ongi).
See on näide sõna tähenduse vaiksest vahetumisest vastupidiseks. Vahel tehakse seda jõuga. Aavik velmas „helge“, see oli tal saksa sõna „schwül“ vaste, seega ’lämmatavalt palav, lämbe’ (nagu pikse-eelne leitsak). Ei tea miks (kas teadmatusest või salakavalalt?) sai see sõna pärast sõda uue riigikorra ideoloogide lemmikuks, kes lubasid eesti rahvale „helget tulevikku“. Kui ma Aaviku sõnastikust leidsin algse tähenduse, oli täitsa vahva kuulata, kuidas meid ootab ees kommunismi „helge tulevik“!
Sõnade etümoloogiat ning elukäiku on põnev ja õpetlik jälgida. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ teavitab: „vabamõtleja – isik, kes (hrl usuküsimustes) mõtleb traditsioonilistest seisukohtadest erinevalt“. „Vabamõtleja“ on ajaloos olnud terminus technicus lääne filosoofias. Iga naga ei saa seda tiitlit enda kohta kasutada.
Kes on siis tänapäeva Eestis vabamõtleja? Leo Luks nendib, et „vabamõtleja range piiritlemine oleks seda mõtteviisi reetev samm“, kuid kirjeldab siiski üsna põhjalikult, kes nende hulka kuuluvad. Lõpuks: „Vabamõtleja tuvastamisel tuleb välistada akadeemilised kuivikud ja poliitkorrektsed õilishinged, aga ka sisutühjad grafomaanid ja kinnismõtetega trollid.“1
Minule tuleb seda sõna kuuldes kohe ette Lembi Raidi monograafia „Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900–1965“ (Eesti Raamat, 1978, 302 lk kõvas köites).2 Olin noor kirikuõpetaja, kes luges hoolsalt sellist kraami. Vastast peab tundma.
Vahepeal ei olnud suurt midagi kuulda vabamõtlejatest, kuni Leo Luks algatas filosoofiliste esseekogumike sarja „Vabamõtlejad“. Sarja pealkiri ja kujundus on šnitti võtnud aastatel 1971–1994 ilmunud sarjast „Suuri mõtlejaid“,1 mis vahendas tuntud filosoofide elu ja tegevuse ülevaateid vene keelest. Praegusesse „Vabamõtlejate“ sarja on koondatud emakeelsed algupärased filosoofid.3
Omast kohast oli mulle üllatav, et praeguste programmis puudub antiklerikaalsus ja ateism, mis olid omal ajal olulised inglise vabamõtlemise sünnis. Elame üpris teises maailmas kui paar sajandit tagasi. Ja tänasesse jõudmiseks on ka vabamõtlemine oma osa andnud. Aumees ei löö maaslamajat. Praegu on nimetus anakronistlik: ei ole enam vaja võidelda ristiusu rangete raamide vastu (jah, viimaseid lahinguid peab kirik veel seksuaalmoraalis), tahta olla „vabad“ mõtlemises – keegi ei keela kedagi ega midagi.
Seitsmenda vabamõtlejana on astunud areenile Jan Kaus, kelle raamat „Kolm punkti“ koosneb kolmest osast. Esimeses osas on mõned ühiskondlikke ja keelelisi küsimusi puudutavad lühikirjutised. Teise ossa on koondatud kirjandusarvustused, need on mahukamad ja keskendatud tõlkekirjandusele. Kolmanda osa moodustavad filmiteemalised kirjutised, põhirõhk Hollywoodi filmikunsti sellel osal, millel autorifilmi tunnuseid. Raamatu lõpus on vestlus Leo Luksiga „Kuidas tõde otsida?“, ainuke tekst, mis pole varem trükis ilmunud.
Arvustuste arvustamine oleks imelik, kui ise ei ole käsitletud teoseid lugenud või filme näinud. Kohati muidugi rajad ristuvad: tema retsenseeritud Lev Šestovi raamatul „Hiiobi vaekaussidel“ („Mõistuse ülemvõimu vastu“, lk 79–85) on minu saatesõna. Kuid filmimaailmas olen täielik võhik: ei ole näinud isegi ühtegi Kausi lemmiku Paul Thomas Andersoni filmi (lk 220). Seepärast piirdun esimese osaga.
Jan Kaus raamatu „Kolm punkti“ esitlusel.
Kris Moor
Jumalat resp. religiooni mainitakse kolmes kohas. Arvustuses „Rahulik halastamatus“ tõdeb Kaus, et Ingmar Bergmani teostes valitseb eksistentsiaalne hirm, hirm kosmilise üksinduse ees – hirm, et Jumalat ei olegi. Ennekõike esindavad seda tunnet kirikuõpetajad. Enamasti muudab Jumala läheduse puudumine pastorid inimestena ka ebameeldivaks (lk 70)
Analüüsides Marcel Prousti romaani „Swanni poolel“ essees „Maailm teetilgas“ arutleb Kaus: kui eeldada, et teadvus on keha osa, peaks ka teadvus liikuma ja kuluma ülejäänud kehaga sünkroonis. „Ent teadvus mitte ainult ei kulu olevikus, vaid suudab kulumise käigus mingeid olevikuhetki säilitada, umbes nii, nagu hoitakse marju moosipurgis, isegi kui mets, kust marjad pärinevad, on ammu kadunud. Sedasi tekib arusaam möödunud olevikust – minevikuteadvus. Nii et kui keha püsib püsivas mööduvuses, on teadvus võimeline muutma püsiva mööduvuse momente möödunu püsivuseks. Proust nimetab sellist püsivust „aja käigust vabastatud hetkeks“.“
Huvitav on, mida ütleb Jan Kaus: „Nii on ka minusugusel materialistlikult mõtleval inimesel raske eirata paradoksi, mille kohaselt on teadvus küll keha osa, ent tal on ometi võime vastanduda kogu ülejäänud keha püsivale mööduvusele. Siit tuleneb mitmeid vastuolusid: keha või koht muundub, on määratud kaduma, ent ometi võib see jääda kellegi meeltes, kellegi mälus elavana ja muutumatuna kestma, olla mälestustes kohal. Meil on võime mäletada kadunut elavana, tunda kadunut juuresolevana – kusjuures teades, et inimene on kadunud, et temaga sündinu on pöördumatult läinud. Sellest vastandumisest, sellest „mõistmatust vasturääkivusest mälestuse ja olematuse vahel“ mu meelest Proust alustabki ja selle ümber tema mõte keerleb. Võime mäletada teeb maailmast mitte niivõrd asjade, kuivõrd sündmuste koosluse, mistõttu määratleb iga entiteedi olemust mitte ainult või ennekõike tema ruumiline, vaid just ajaline kestvus – ja eriti teadlikkus sellest kestvusest ja selle piiridest, teadlikkus, mis kehastub mäletamisvõimes, inimese olevikku varjutavas minevikutajus“ (lk 111).
Piiridele pürgides konvergeeruvad otsijate rajad. Nii lahe on lugeda mõtisklust inimkeha paradoksist: „materialism tundub esmapilgul röövivat maailmast kõik imed, kuigi tegelikult on vastupidi. Mis siis, kui olemegi pelgalt masinad, mille peaarvutid – kesknärvisüsteemid – on võimelised välja mõtlema kõiksugu kujutluspilte, mille seos reaalsusega on seda väiksem, mida ülevamad on pildid; masinad, mida ühendab üksteisega kulumine ja lõplikkus? Mis siis sellest, kui elu tekkimine Universumis on kokkusattumuste jada ja inimene oma praeguses olekus vaid lüli arengu ahelas? Kas ebatõenäolise stsenaariumi tagajärjel tekkinud esimene orgaaniline elementaarosake, millest arenesid lõpuks sinivaal, inimene ja elevant, pole veelgi suurem ime kui idee jumalast? Jumal napsab kõik imed endale, ilma jumalata kuulub elusolemise ime igale üksikule eluvormile. Sel juhul on imeline elu ise, elu võimalikkuse fakt, kõiksus aga on üks seinte ja katuseta kirik“ (lk 31). Spinoza lepitaks – deus sive Natura, mina ise pean adekvaatseimaks panenteismi. Kõik on suur ime.
Olen tsiteerinud Kausi pikalt, et anda maitset, kui huvitav on teos, mida iseloomustab ääretu heasoovlikkus. See avaldub juba lugude pealkirjades: „Leebuskõne utoopia“, „Praktilisest sallivusest“, „Empaatia, klassika ja tänapäev“. Kaus on leebuse apologeet: „Kui vihakõne püüab kinnistada vastase ekslikkust, siis leebuskõne võiks lähtuda eeldusest, et eksida võivad kõik. Eksimine ei pea ju tähendama siinkohal põhjapanevalt vale vaateviisi, vaid lihtsalt vaatevälja piiratust. Ma ei taha sugugi öelda, et leebuskõneleja ei tohiks olla oma veendumuste kaitsel kirglik või uskuda, et tal on õigus. Piisab sellest, kui uskuda selle kõrval, et see, mida mina tean, ei pruugi veel olla kogu teadmine“ (lk 10).
Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist mitte ainult teistsugustele väidetele, vaid ka iseenda reaktsioonidele; võimele mõelda mitte ainult selle üle, mida öeldakse, vaid ka selle üle, kuidas seda öeldakse ning miks sedasi öeldi ja kas saanuks kuidagi teisiti. „Seega on leebuskõne üks afektiivse sotsiaalse suhtlemise potentsiaalseid alternatiive. Ma ei taha ainult reageerida, vaid harjutada ennast üha paremini reageerima“ (lk 204). Püha Paulus ütles, et ta ei arva endast, et ta kõike taipaks, kuid ta sirutab selle kui eesmärgi poole. Lootes – „kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle“ (vt Fl 3:13-16).
Võiks siis määratleda, et sallivus on suutlikkus või valmisolek taluda erinevaid vaateid ja neist tulenevaid teguviise (lk 14). „Siis võib selguda, et ehk polegi võimatu sallida väga praktilisel tasandil: tunnistada üksteise isikliku eksistentsi tõsiasja. Inimesel, kellel on mu jaoks ebasümpaatsed põhimõtted, on sama suur õigus eksisteerida kui mul. Ainus, mida ma võiksin temalt eeldada, on samasugune nõusolek minu eksistentsiga. See ei takista meil eksistentsi eesmärkides elu lõpuni eriarvamusele jääda ja oma erinevust jõudumööda praktiseerida. Siin siis võikski näha lähtepunkti praktikale, mida Erwin Schrödinger nimetas „üksikisikute huvitavaks ja arukaks võistluseks““ (lk 18).
Olen temaga täitsa päri: „Kirjandus ja filosoofia toimivad me vaimses maailmas umbes samamoodi nagu disain füüsilises reaalsuses. Kõik asjad, mida kasutame, on hoolikalt kujundatud, püksinööbist automaattulirelvani. Sisustusajakirjad tõstavad esile inimeste elamisi, nende füüsilist ümbrust, ent kirjanduse lugemine aitab sama efektiivselt disainida oma mõtteid ja tundeid. Mida ma silmas pean? Paistab, et inimesest teeb inimese võime kahekordselt reageerida – mitte ainult reageerida oma sisemistele, pärilikkuseainega antud impulssidele ja keskkonnaärritajatele, vaid reageerida ka oma reaktsioonidele. Viimane tähendab ühtlasi võimet õppida oma reaktsioone kõrvalt jälgima, vaatama neid kas distantsilt või asetama luubi alla“ (lk 26).
Ma olen. Ma olin. Kaks lihtsat, pealispinnal täiesti normaalset lauset, mis sobiksid võtma kokku meie kõigi elu. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas lahendada nende kahe lause vaheline pinge. Kustpoolt asja vaadata, kas tunda kurbust, et elu on lühike, või tunda rõõmu, et see lühike elu on ülepea võimalikuks osutunud ning et elu lühidus annab igale üksikule elatud momendile suurema kaalu. „Võib muidugi tunda mõlemat, samaaegselt. Mulle endale meeldib mõelda nii: millalgi saabub hetk, mil mind enam ei ole. Aga enne seda olen ma jõudnud olla, olen tundnud võimalikult palju selleks, et olla oma olemisest nii teadlik, kui me võimed vähegi võimaldavad, ning selle mõjul oma tegusid seada. Aga kui rääkida ilust, siis selle ebakindel ja otsapidi pidevalt öösse kaduv, ent ammendamatu ja püsivat avastamist ootav territoorium asetseb kusagil nende kahe fraasi – ma olen, ma olin – vahel“ (lk 48).
Aga millal on õige aeg panna arvustusele punkt? Punkt peatab, katkestab, reeglina seatakse punkt ka tekstivoo absoluutsesse lõppu. Teksti viimasele punktile, kõikide varasemate punktide sisemise potentsiaali täideviijale, kuulub võim tekstile „ots peale teha“, see kokku võtta, öelda lugejale „aitab küll!“. Komad ja sidesõnad aga sisaldavad potentsiaali teksti igavesti jätkata, lõpmatult paljundada, öelda lugejale: „jätkame“, „tuleme/lähme tagasi“. Kausi meelest peaksid raamatud tegelikult lõppema komadega või sidesõnadega.
Punkt küll lõpetab, aga paljastab ka kasutamata võimaluste potentsiaali. „Ikka ja jälle on lugeja sunnitud pärast viimast punkti ümber pöörama ja teksti juurde tagasi minema, sisenema avarasse labürinti, jooksma ammendava tähenduse järel, mis lipsab eest nagu Danny Jackil Stanley Kubriku „Hiilguses“. Hea raamat hakkab päriselt pihta pärast selle lõpetamist, selle viimane punkt muudab lugeja enese küsimärgikujuliseks komaks, mis liigub lausest lausesse; sidesõnade koondumiskohaks, nii et ta kordab mõtetes pidevalt: „ja …“, „aga …“, „või …?“ Lõpp-punkt on õigupoolest illusoorne märk, pigem on tegu kolme punktiga, millest kaks on muudetud nähtamatuks, nii et punkt on trükivärviks moondunud miraaž: parimad lood algavad alles pärast teose viimast punkti, lugeja loeb oma kujutlusvõimes edasi, lugedes sel kombel ennast teksti tagasi. Mõjuvas kirjanduses tuleb ilmsiks lõpetatuse illusoorsus (seda muidugi inimelu lõplikkuse raames). Punkt on küll näiline lõpp, ent lugeja peas võib ilmuda nähtavale ka punkti lõpp – loo tegelik sünd, selle iseseisev elu“ (lk 51).
Kui mõelda selle iseseisva elu keelelisele vastele, poleks kummaline alustada sõnastamist vormiga „Ja siis …“.
Jan Kausi augusti alguse Eesti Ekspressi rubriigis „Olgem ausad“ palutakse temalt lõpetuseks: „Ütle palun midagi üldfilosoofilist.“ Ta vastab: „Murdkem leiba, mitte südameid.“4
Võtkem see pala leebuse leiba tänulikult vastu.
Kõik on suur ime.
Olen tsiteerinud Kausi pikalt, et anda maitset, kui huvitav on teos, mida iseloomustab ääretu heasoovlikkus. See avaldub juba lugude pealkirjades: „Leebuskõne utoopia“, „Praktilisest sallivusest“, „Empaatia, klassika ja tänapäev“. Kaus on leebuse apologeet: „Kui vihakõne püüab kinnistada vastase ekslikkust, siis leebuskõne võiks lähtuda eeldusest, et eksida võivad kõik. Eksimine ei pea ju tähendama siinkohal põhjapanevalt vale vaateviisi, vaid lihtsalt vaatevälja piiratust. Ma ei taha sugugi öelda, et leebuskõneleja ei tohiks olla oma veendumuste kaitsel kirglik või uskuda, et tal on õigus. Piisab sellest, kui uskuda selle kõrval, et see, mida mina tean, ei pruugi veel olla kogu teadmine“ (lk 10).
Leebuskõne ideaal põhineb teatud mõtlemisviisil, järelemõtlemisel. See eeldab reageerimist mitte ainult teistsugustele väidetele, vaid ka iseenda reaktsioonidele; võimele mõelda mitte ainult selle üle, mida öeldakse, vaid ka selle üle, kuidas seda öeldakse ning miks sedasi öeldi ja kas saanuks kuidagi teisiti. „Seega on leebuskõne üks afektiivse sotsiaalse suhtlemise potentsiaalseid alternatiive. Ma ei taha ainult reageerida, vaid harjutada ennast üha paremini reageerima“ (lk 204). Püha Paulus ütles, et ta ei arva endast, et ta kõike taipaks, kuid ta sirutab selle kui eesmärgi poole. Lootes – „kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle“ (vt Fl 3:13-16).
Võiks siis määratleda, et sallivus on suutlikkus või valmisolek taluda erinevaid vaateid ja neist tulenevaid teguviise (lk 14). „Siis võib selguda, et ehk polegi võimatu sallida väga praktilisel tasandil: tunnistada üksteise isikliku eksistentsi tõsiasja. Inimesel, kellel on mu jaoks ebasümpaatsed põhimõtted, on sama suur õigus eksisteerida kui mul. Ainus, mida ma võiksin temalt eeldada, on samasugune nõusolek minu eksistentsiga. See ei takista meil eksistentsi eesmärkides elu lõpuni eriarvamusele jääda ja oma erinevust jõudumööda praktiseerida. Siin siis võikski näha lähtepunkti praktikale, mida Erwin Schrödinger nimetas „üksikisikute huvitavaks ja arukaks võistluseks““ (lk 18).
Olen temaga täitsa päri: „Kirjandus ja filosoofia toimivad me vaimses maailmas umbes samamoodi nagu disain füüsilises reaalsuses. Kõik asjad, mida kasutame, on hoolikalt kujundatud, püksinööbist automaattulirelvani. Sisustusajakirjad tõstavad esile inimeste elamisi, nende füüsilist ümbrust, ent kirjanduse lugemine aitab sama efektiivselt disainida oma mõtteid ja tundeid. Mida ma silmas pean? Paistab, et inimesest teeb inimese võime kahekordselt reageerida – mitte ainult reageerida oma sisemistele, pärilikkuseainega antud impulssidele ja keskkonnaärritajatele, vaid reageerida ka oma reaktsioonidele. Viimane tähendab ühtlasi võimet õppida oma reaktsioone kõrvalt jälgima, vaatama neid kas distantsilt või asetama luubi alla“ (lk 26).
Ma olen. Ma olin. Kaks lihtsat, pealispinnal täiesti normaalset lauset, mis sobiksid võtma kokku meie kõigi elu. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas lahendada nende kahe lause vaheline pinge. Kustpoolt asja vaadata, kas tunda kurbust, et elu on lühike, või tunda rõõmu, et see lühike elu on ülepea võimalikuks osutunud ning et elu lühidus annab igale üksikule elatud momendile suurema kaalu. „Võib muidugi tunda mõlemat, samaaegselt. Mulle endale meeldib mõelda nii: millalgi saabub hetk, mil mind enam ei ole. Aga enne seda olen ma jõudnud olla, olen tundnud võimalikult palju selleks, et olla oma olemisest nii teadlik, kui me võimed vähegi võimaldavad, ning selle mõjul oma tegusid seada. Aga kui rääkida ilust, siis selle ebakindel ja otsapidi pidevalt öösse kaduv, ent ammendamatu ja püsivat avastamist ootav territoorium asetseb kusagil nende kahe fraasi – ma olen, ma olin – vahel“ (lk 48).
Aga millal on õige aeg panna arvustusele punkt? Punkt peatab, katkestab, reeglina seatakse punkt ka tekstivoo absoluutsesse lõppu. Teksti viimasele punktile, kõikide varasemate punktide sisemise potentsiaali täideviijale, kuulub võim tekstile „ots peale teha“, see kokku võtta, öelda lugejale „aitab küll!“. Komad ja sidesõnad aga sisaldavad potentsiaali teksti igavesti jätkata, lõpmatult paljundada, öelda lugejale: „jätkame“, „tuleme/lähme tagasi“. Kausi meelest peaksid raamatud tegelikult lõppema komadega või sidesõnadega.
Punkt küll lõpetab, aga paljastab ka kasutamata võimaluste potentsiaali. „Ikka ja jälle on lugeja sunnitud pärast viimast punkti ümber pöörama ja teksti juurde tagasi minema, sisenema avarasse labürinti, jooksma ammendava tähenduse järel, mis lipsab eest nagu Danny Jackil Stanley Kubriku „Hiilguses“. Hea raamat hakkab päriselt pihta pärast selle lõpetamist, selle viimane punkt muudab lugeja enese küsimärgikujuliseks komaks, mis liigub lausest lausesse; sidesõnade koondumiskohaks, nii et ta kordab mõtetes pidevalt: „ja …“, „aga …“, „või …?“ Lõpp-punkt on õigupoolest illusoorne märk, pigem on tegu kolme punktiga, millest kaks on muudetud nähtamatuks, nii et punkt on trükivärviks moondunud miraaž: parimad lood algavad alles pärast teose viimast punkti, lugeja loeb oma kujutlusvõimes edasi, lugedes sel kombel ennast teksti tagasi. Mõjuvas kirjanduses tuleb ilmsiks lõpetatuse illusoorsus (seda muidugi inimelu lõplikkuse raames). Punkt on küll näiline lõpp, ent lugeja peas võib ilmuda nähtavale ka punkti lõpp – loo tegelik sünd, selle iseseisev elu“ (lk 51).
Kui mõelda selle iseseisva elu keelelisele vastele, poleks kummaline alustada sõnastamist vormiga „Ja siis …“.
Jan Kausi augusti alguse Eesti Ekspressi rubriigis „Olgem ausad“ palutakse temalt lõpetuseks: „Ütle palun midagi üldfilosoofilist.“ Ta vastab: „Murdkem leiba, mitte südameid.“4
Võtkem see pala leebuse leiba tänulikult vastu.
1 Valle-Sten Maiste, Vähem edukate meeste pärisosa. – Sirp 25. XI 2022. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vahem-edukate-meeste-parisosa/
Baltic Drag King Collective’i näitus „Dräägime ära“ Kogo galeriis kuni 21. X, kuraator Mētra Saberova. Näitus kuulub Kogo galerii programmi „Kväärime ära“.
Näituse „Dräägime ära“ kuraator on Läti kväärfeministlik kunstnik, drag-artist ja Baltic Drag King Collective’i üks asutaja MētraSaberova. Lisaks kuraatori enda teosele esitletakse galeriis veel kahekümne Balti riikides tegutseva drag-kunstniku töid. Näitusega antakse võimalus vaadata siinse kvääriskeene (öö)-ellu, kogukonna kunstnike ja aktivistide sisemaailma ning mõtiskleda (mõne suurriigiga võrreldes küllaltki väikese) selle mitmekesisuse ja selles leiduvate põimunud identiteetide ning nende marginaliseerituse üle.
Baltic Drag King Collective koondab enda alla Lätis, Eestis ja Leedus tegutsevad drag-esinejad, kes tegelevad oma drag-persoonide kaudu soolisuse mitmekesistamise ja selle ümbermõtestamisega, püüdes lahutada sugu ning soolisusega seotud eeldusi ja norme binaarsusega seonduvatest standarditest. Näitust saatvas tekstis nimetatakse kollektiivi tegevuse keskse ideena mehelikkuse performatiivset esitamist ning naiste, transsooliste ja mittebinaarse sooidentiteediga isikute esindamist. Nende tegevus väljendub eri viisil: peale drag-etenduste ning pride’iga seotud etteastete korraldamise organiseerib Baltic Drag King Collective ka töötubasid, loenguid ja vestlusringe. 2019. aastast korraldab kollektiiv konkurssi, mille võitjal on au olla kroonitud Baltimaade aasta drag king’iks.
Näitusest ja drag’ist
Näituse keskmes on kuraator Mētra Saberova (drag’i-nimega Timmy) enda kujundatud teos. Kogo galerii keskel ehib ruumi pikk keep, millele on trükitud Baltic Drag King Collective’i üritustel fotograafide Krista Saberova ja Edgars Tabaksi tehtud fotod kunstnikest ja aktivistidest, esinemistest, kogukonna liikmetest. Keepi ümbritsevad näitusele kaasatud kunstnike ja kogukonna tööd, mis on samuti kangale prinditud. Osalistele on antud vabad käed kujutamaks oma suhet drag’i- ja kvääri-identiteediga. Piltide, graafiliste kujunduste ja teksti kaudu antakse edasi põhjused, miks drag’iga tegeletakse, kuidas on mõtted, tegelaskujud (ajaloolised, väljamõeldud jne), normid, väljendusviisid ja -võimalused inimest kujundanud. Nii nagu on võimatu eraldada oma identiteeti sotsiaalsest ruumist, ühiskonna hierarhiatest ja standarditest, ei saa identiteedist eraldada ka drag’i. See on sild (tegija) igapäevaelust, s.o elust patriarhaalses heteronormatiivses kasumikeskses maailmas, mille raamistik piirab suuremal või vähemal määral kõiki, kelle eluolu, eripära ja identiteet selle sisse ei mahu, kvääri ideaali või utoopiasse.
Kväärikogukonnas tajuvad seda eriti tugevalt transsoolised inimesed, sugu voolavalt, mitte binaarselt tajuvad ja väljendavad inimesed, eeldatavate soonormide tõttu düsfooriat kogevad inimesed. Drag võimaldab igapäevasest allasurutusest ja pingest vabaks murda ning (turvalises keskkonnas) välja elada üht osa oma minast, sellega mängida ja katsetada täpselt selliste mängureeglite ja piirangutega, mille tegija endale ise seab (kui üldse seab).
Ms Elsa töö kajastab püüdlust mahutada nii ühiskonna, kvääride kui ka drag-kogukonna enda seatud standardite kiuste oma kogemus ning identiteet sõnadesse.
Inimestele, kes kogukonda ei kuulu ja sealsete tegemistega nii hästi kursis pole, on dragqueen’i ja naiseliku (feminine) drag’i kontseptsioon tõenäoliselt tuttavam kui drag king’i oma. Drag queen’id on enamasti geimehed ning olnud ajaloos geikultuuri osa. Drag queen’ide kultuur1 on viimasel kümnel aastal lääne maailmas rohkem peavoolustunud, näiteks on siin üks olulisi tegureid olnud 2009. aastal alustanud tuntud reality-telesari „RuPaul’s Drag Race“. Baltic Drag King Collective’i näituse eesmärk on kajastada ja näidata teistsugust külge drag’i ja kvääri etenduskunstide skeenest, mida esindavad drag king’id ja mittebinaarsed või voolava persona’ga drag-esinejad, kes tegelevad nii omaenda kui ka ühiskonna arusaamaga maskuliinsusest, selle mõtestamise ja väljendamisega. Balti riikide kväärikogu ja (ring)konnad on küll pigem väikesed (proportsioonis väikse rahvaarvuga), kuid see-eest väga mitmekesised. Kuna inimesi (ja turvalisi ruume) on vähem, on vähem ka segregatsiooni. Võib olla küll väiksemaid elukoha- (Eestis Tallinn või Tartu), tegevusala- ja identiteedipõhiselt koondunud gruppe, kuid peod, ruumid ja inimesed on (vähemalt Eestis) samad. Siinsed drag-etendused ja peod on avatud, sõltumata nende identiteedist, eluolust ja lisavajadustest, esinejaid leidub kogu soospektri ulatuses ja väljastpooltki. Näitus võimaldabki neil, kes pole siinse kväärikogukonna tegemistega kursis, avastada drag king’ide katusmõiste alla koondatud esinejate soomängulise maailma ning loodetavasti mõtiskleda ka omaenda sookogemuse üle.
Töödest lähemalt
Tööde autorid on lähenenud identiteedi ja drag’iteemaatikale eri nurga alt. On kollaaže, kus kujutatakse autorit: näiteks on Leedust pärit Querelle teinud kolm lihtsate lööklausetega reklaamplakatit, kus pakutakse naljatlevalt müüa kvääri (queer for sale); Eesti drag-esineja Hanna Kannelmäe ehk Eeben Früülepi sooneutraalne alasti büst hoiab ühes käes kunstniku naiselikku drag’i, õlal istub aga Eebeni traditsioonilist maskuliinsust välja elav tegelaskuju (nii kunstnikunimi kui ka tegelase stiil osutavad ühele avalikult homofoobilisele poliitikule). Früülepi drag ironiseerib enamasti poliitiku koduerakonna poliitiliste seisukohtade ja LGBTQ+ kogukonda puudutavate väljaütlemiste üle. Lätist pärit Dawn (K!NK) on kollaaži abiga loonud kujutise, mis on moodustatud kunstniku drag-persooni loomiseks vajalikest vahenditest: pea koosneb meigipintslitest ja palettidest, rinnak ja käed KT-teibist (ülakeha lamendamiseks) ning nahkrihmadest, jalad on tehtud võrksukkadest. Eesti drag-kunstnik Helgi Saldo esitleb kunstliku aju abil kvääritud maale ja fotosid. Ta on loonud sellega ajalooliste kväärilugude reaalsuse ja teinud võimalikuks nende dokumentatsiooni Eestis.
Kunstniku kogemust ja suhet sooga nii drag’i kui ka oma igapäevaelu olukorras peegeldab Läti drag-artist Vencheska Baltique’i arialiaga kirjutatud tsitaat „Ma ei kannata soonormide tõttu, soonormid kannatavad minu tõttu“ („I don’t suffer from gender norms, I make gender norms suffer“) minimalistlikul valgel taustal. Selle mõtteline järg on kollaaž Eesti drag king’i MajorDangeri esinemispiltidest. Tööd saadab Ameerika kirjaniku ja transaktivisti Leslie Feinbergi tsitaat „Ma elan uhkusega enda disainitud kehas. Ma kaitsen oma õigust olla mimetine“ („I live proudly in a body of my own design. I defend my right to be complex“). Ms Elsa töö kajastab püüdlust mahutada nii ühiskonna, kvääride kui ka drag-kogukonna enda seatud standardite kiuste oma kogemus ning identiteet sõnadesse, seda teistele selgitada: „mitte kuningas / mitte kuninganna / lihtsalt asi / tulnukas / koletis / luupainaja“ („not a king / not a queen / just a thing / an alien / a monster / a nightmare“).2 Edgars Tabaksi loodud kollaažil „Tänava mehelikkus“ suhestub kunstnik mehelikkuse ja maskuliinsusega linnaruumis. Kollaaži moodustavad fotod seintele spreivärviga joonistatud peenistest ja pikematest lätikeelsetest loosungitest. Esineb ka lühemaid universaalses keeles mehelikkust väljendavaid sõnumeid nagu „seks“, „piss“, „kolmekordne seks“ ja „peenis“.
Näituse keskmes on kuraator Mētra Saberova ehk drag’i-nimega Timmy enda kujundatud teos.
Mõnedes töödes on kasutanud luuleformaati. Läti artist Ilze Vēze-Balode ehk Henry Oak lahkab oma luules voolavat soolist kogemust ja (kvääri) armastust ning sellega kaasnevat häbi ja ärevust. Otsesemat kriitikat drag queen’i kultuuri domineerimise, sellega kaasnevate standardite ning sotsiaalsete ootuste domineerimise üle kväärikogukondades jagab Vincent Hemingay (horisontaalis) kirjutatud luuletus, mille iga rea esimesed tähed moodustavad vertikaalis sõnumi, mis luuletuse kriitikast tulenevad ootused kokku võtab: „Hire more drag kings“, s.o palka rohkem drag king’e.
Kokkuvõte
Näitust, kus käsitletakse siinsete kvääride tegemisi, mõtteid ja eluolu, on tore ja lihtne vaadata. Suur tänu tegijatele ja Baltic Drag King Collective’ile, kes korraldavad üritusi, teevad aktivismitööd, hoiavad ülal kogukondade suhtlust ning ukse lahti kõikidele kvääridele, sõltumata identiteetidest ja omapärast, mis heteronormatiivsust ei teeni. Loodetavasti jõuavad näitusele ka inimesed, kes kvääride tegemiste ja tegijatega kursis pole, ning ehk panevad nähtud tööd ka seesuguse vaataja mõtisklema identiteedi voolavusele, binaarsuse piiratusele ja isiklikule sookogemusele. Või miks mitte seda isegi ümber mõtestama.
Näituse publikuprogrammi raames on kavas homme, 23. septembril koostöös Tartu Peemoti keskusega raamatuklubi. Täpsem info Kogo galerii lehel https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/draagime-ara/
1 Drag queen’ide kultuur on rikas ja mitmekesine ning seotud rassiküsimuste, sotsiaalmajandusliku tausta ja muuga, mis puudutab intersektsionaalsust.
Jane Grier aka „Miss G“ (1856–1902). Juhtum nr 516. Pealkirjata (Tikitud taskurätik), 16. XI 1897
Näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru?“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 15. X, kuraatorid Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm.
Tänu Kondase keskuse kuraatorite Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamme ettevõtlikkusele autsaiderkunsti tutvustamisel on kunstihuviliste ette jõudnud psühhiaatriliste raviasutuste patsientide kunstilooming. Tööd pärinevad Viljandi Kondase keskusest, mille eesmärk ongi autsaiderkunsti uurida, koguda, näidata ja tutvustada, samuti Heidelbergi Prinzhorni kollektsioonist ja Tartu ülikooli psühhiaatriakliiniku arhiiviist. Kuraatorid on ära tabanud Tartu ja Heidelbergi seose – tänapäevase psühhiaatria isaks peetava Emil Kraepelini (1856–1926). Oma karjääri alguses töötas Kraepelin Tartus psühhiaatriakliiniku juhatajana, kust suundus edasi Heidelbergi.
Näituse avapäeval pidas loengu Prinzhorni kollektsiooni praegune direktor prof Thomas Röske, kes tutvustas kollektsiooni lugu. Kraepelini järeltulija Heidelbergis Hans Prinzhorn (1886–1933) hakkas süstemaatiliselt psühhiaatriahaigla patsientide kunstiteoseid koguma. Kui Kraepelin pidas patsientide loodud ja temale arusaamatuks jäänud teoseid tõendiks nende haigusest,1 siis Prinzhorn rõhutas patsientide teoste esteetilist väärtust. Prinzhorni 1921. aastal avaldatud raamat „Bildenerei der Geisteskranken“ mõjutas sõdadevahelisel ajal nii mitmeidki kunstnikke ja nende loomingut. Üks mõjukamaid loojaid psühhiaatriakliiniku patsientidest oli August Natterer (1868–1933), kes saigi tuntuks Prinzhorni raamatu kaudu.
Agentsus teistsuguse elukogemusega autoritele
Mait Rebane (1967). Laulja Liisi Koikson, 2012 sarjast „Taassünni kuninglikud ehted“
Näitus on jagatud kolme ossa. Esimeses osas on väljas Kondase keskuse kogusse kuuluvad praeguste Eesti autorite teosed. Seejärel järgnevas ruumis on XIX sajandi Heidelbergi kliiniku patsientide loodud teosed. Viimases osas on kuraatorid Tartu ülikooli psühhiaatriakliiniku arhiivist välja otsinud patsientide loodud teoseid ajast, mil Kraepelin töötas Tartus aastatel 1886–1891. Kuraatorid on välja toonud, et ka näitusesaali seina värv on juhuse tahtel sattunud Tartu kliiniku patsientide haiguslugude kaantega sarnaselt tumesinine.
Kuigi kunsti(ajaloo) taust mul täielikult puudub, siis meditsiiniajaloo vaatepunktist on tegu suurepärase projektiga. Meditsiini ajalugu on juba aastakümneid püütud uurida patsientide vaatepunktist ning nende agentsust (ja selle puudumist) raviprotsessis. Sellest lähtuvalt leian, et näitusel on tehtud igati õige valik, avalikustades patsientide nimed valehäbi tundmata – nii ammu lahkunud kui ka tänapäevaste loojate omad. Lisaks on meditsiiniajaloolased toonud välja, et kui arstidest räägitakse nimepidi ja patsiendid jäetakse anonüümseks, siis tõstetakse arst patsiendist kõrgemale, patsienti vähem austades, justkui kõrvale heites.2
Michael Kolb (1861–1881). Juhtum nr 320. Pealkirjata
Teatud juhtudel mõjub see liiga karmi kriitikana, kuna alates XIX sajandist elanud patsientide puhul tekib privaatsusnõude tõttu teaduseetika probleem. Võib näida kentsakas muretseda üle-eelmisel sajandil elanute kuvandi pärast praegu, kuid olukorra ilmestamiseks tooksin näite oma uurimistööst. Kui kirjutasin Jaroslav Stadnitšenko abiga ohvriterohkeimast rongiõnnetusest Eesti pinnal 1897. aastal, siis sain oma suureks üllatuseks e-kirja, kus kirjutaja küsis täiendavat infot ühe mainitud inimese kohta, sest tegemist oli tema vanaisaga. Arhiiviseaduses3 määratletud juurdepääsupiirangute järgi XIX sajandi patsientide isikuandmed probleeme ei tekitaks, kuigi väärikat käsitlemist ei tohi kordagi unustada ning juhul kui elusolevad järeltulijad privaatsust soovivad, tuleks sellega ka arvestada. Siiski leian, et võimaluse korral võiks meditsiiniloost rääkides heita patsientidelt anonüümsuse rüü ning nimetada neist nimepidi, andes nii neile hääle, mis võis omas ajas vaid vaevukuuldavalt kõlada.
Näib, et näituse eesmärk ongi kunstilise eneseväljenduse kaudu hääle ja agentsuse andmine stigmatiseeritud ja teistsuguse elukogemusega autoritele. Kui XIX sajandil kunstiteraapiat veel ei kasutatud, siis tänapäeval on see psühhiaatriahaigla või erihooldekodu nädalaplaani osa. Innustaksin lugejat end ette kujutama mõnes sellises asutuses, kus veedetakse pikki tunde tihti ängistavas vaimses seisundis: kui kaua suudaksite tegevuseta oleskleda? Arvatavasti mitte nädalaid, kuid, aastaid, nagu pidi ravi- või hooldusasutuses viibima enamik näituse autoritest. Midagi tuleb ju ometi teha. Eneseväljendamine kunsti(teraapia) kaudu võimaldab kirjeldada oma kogemust ja maailmanägemist olukorras, kus sõnadest hakkab puudu jääma. Seda tehakse käesoleval näitusel suurepäraselt, kaasates ka tänapäevaseid autoreid.
Kui rääkida teoste loojatest, siis nende elulugude kirjeldamisel on oldud ebaühtlane: XIX sajandi saksa patsientide ja tänapäeva Eesti autorite elulugude lühikirjeldused on kenasti olemas, kuid XIX sajandi lõpu Tartu patsientide puhul on see puudu. Kraepelini-aegsete Tartu patsientide puhul põhjendasid kuraatorid elulugude puudumist veel poolelioleva uurimistööga. Hindan põhjalikkust samamoodi nagu iga teine teadushuviline, kuid näituse ainsa kriitikanoodina siiski leian, et haigusloo anamneesist, mille vahel kahe nimelise patsiendi looming oli, oleks võinud kas või mõne eluloopudeme välja tuua.
Psühhiaatria koht ühiskonnas
Heiki Säga (1960). Sektsioon, 2013
Samuti võimaldab näitus arutleda psühhiaatria koha üle ühiskonnas. Psühhiaatrial oli XIX sajandil ja on ka praegu eriline aura, mis teeb valdkonna paljudele võõraks ja müstiliseks. Arvatavasti sisehaiguste kliinikus taastuvate patsientide loodud teoseid ei märgatakski kokku koguda ja üles riputada. Näitus esitab varjatud küsimuse: mil määral erineb psühhiaatrilise diagnoosi saanud autori looming diagnoosita autorite omast ning milline on selle väärtus? Prof Röske on maininud uuringut, kust selgus, et diagnoosiga ja diagnoosita autorite kunstiteosed üksteisest enamasti siiski ei erine.4 Huvitava võrdlusena tõi minuga näitust vaatamas käinud hea sõber ja kunstiajaloolane Kristiina Tiideberg välja asjaolu, et näitusel eksponeeritud autor Heiki Säga on kleepinud oma jooniste aluspaberid kokku samamoodi, nagu seda tegi Kristjan Raud.
Teisalt tuleb välja tuua Euroopa kultuuriruumis sajandeid kestnud uskumus, et loomingulisus ja/või geniaalsus on hullumeelsusega põhjuslikult seotud, ja see jõudis
Georg Goob (1865–1898). Juhtum nr 95/1. Pealkirjata (Tüdruk kassiga), 1894
kulminatsiooni romantismi ajastul, mil tulevastel mittemelanhoolsetel kunstnikel-kirjanikel ei olnud isegi mõtet üritada. Arvatavasti suudab meist igaüks nimetada mõnda kodu- või välismaist loominguinimest, kes on olnud kimpus mõne sõltuvusega, läinud vabasurma või kannatanud psüühikahäire all. Vahest kuulsaima kannatava kunstniku Vincent van Goghi (1853–1890) näitel tuleb välja tuua, et oma haigushoogude ajal ta kunstiteoseid ei loonud ega isegi kirju ei kirjutanud.5 Aristoteleselt pärinev idee hullumeelsuse ja kvaliteetse loomingu sidemest pole veel vastust leidnud ning debatt veel jõudsalt kestab.6
Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil elab üks inimene kaheksast psüühikahäirega.7 Ka Eestis diagnoositakse psüühikahäireid järjest suuremal arvul inimestel.8 Seetõttu on järjest vajalikum rääkida psüühikahäiretest selleks, et suurendada mõistmist ja lugupidamist ning vähendada hirmu ja stigmatiseerimist. Tartu kunstimuuseumi näitusega tehakse suurepärane panus sedalaadi arutelu ergutamisele.
1 Emil Kraepelin, Psychiatrie. Ein Lehrbuch für Studierende und Ärzte. III Band, II Teil. Johann Ambrosius Barth, Leipzig 1913, lk 725–727.
2 John Harley Warner, The Uses of Patient Records by Historians: Patterns, Possibilities and Perplexities – Health and History 1999, 1:2/3, lk 110.
3 Arhiiviseadus § 42. Juurdepääsupiirangud punkt 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/75133:
„Delikaatseid isikuandmeid, mis käsitlevad isiku tervislikku seisundit, [—] sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 30 aastat, alates isiku surmast, või 110 aastat, alates isiku sünnist, kui isiku surma pole võimalik tuvastada, või 75 aastat, alates dokumendi tekkimisest, kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada.“
4 Christoph Redies et al., Statistical Image Properties in Works from the Prinzhorn Collection of Artists with Schizophrenia. – Frontiers in Psychiatry 2017, 8:273, lk 1–15.
5 Wilfred Niels Arnold, The Illness of Vincent van Gogh. – Journal of the History of the Neurosciences 2004, 13:1, lk 27.
6 Shelley H. Carson, Creativity and Mental Illness. – The Cambridge Handbook of Creativity. Second Edition. Toim James C. Kaufman ja Robert J. Sternberg. Cambridge University Press, Cambridge 2019, lk 296–318; Simon Kyaga, Creativity and Mental Illness. The Mad Genius in Question. Palgrave Mcmillan, New York 2015.
Muusika- ja linnafestival „Station Narva“ 7. – 10. IX Narvas.
„Station Narva“ toimus sel aastal kuuendat korda, ühtlasi möödub kuus aastat Narva kandideerimisest Euroopa kultuuripealinnaks. Tiitel läks küll Tartule, kuid paistab, et konkursiga seotud ettevalmistused raputasid piirilinna kultuurielus midagi liikvele. Narvas toimub asju. Mina sattusin festivalile esimest korda ja olen Narvas varem käinud vaid ühe korra. Takistuseks on saanud nii logistika kui ka eelarvamused, okupatsiooni ajal üles kasvanud eestlase keele- ja kultuuritõrked. Ning tõepoolest, kuigi linn paistis üldiselt sõbralik ja rahulik, pidin vahel endale siiski teadlikult meenutama, et tegu pole välisreisiga. Narva on mitmes mõttes teistmoodi kui Tallinn või Tartu ning seda muljet süvendab asjaolu, et linnas ringi liikudes avaneb ühtelugu vaade nendele teisel pool jõge paistvatele „Mordori väravatele“, mis loovad koos viimase pooleteise sõja-aastaga eriskummalise meeleolu. Linn ise on rahulik ja omal idaeuroopalikult melanhoolsel kombel kena, kuid päikeseloojang jõe ääres loob eriliselt dramaatilise efekti ning Ivangorodi linnus paistab praegu lausa kurjakuulutav. Narva on piirilinn, kuid see piir ei ühenda, vaid lahutab.
Kultuur unustatud ääremaal
Teatud mõttes lõpeb kaart ju teisel pool piiri ära ning see oli ka üks probleem, mida arutati arutelusarja „Bazar“ vestlusringis.1 Narva raekojas peetud foorum avaski tänavuse festivaliprogrammi ning sõna said sealsed eri põlvkondade kultuuritegijad, sh (toonane) linnapea Katri Raik ja „Station Narva“ peakorraldaja Helen Sildna. Üritus oli varustatud sünkroontõlkega. Kokkusaamise pealisülesanne oli mõtestada Narva kultuurielu perspektiive ning selgitada välja probleemkohti ja võimalikke komistuskive – üks viimastest on aga mõistagi piiri küsimus. „Station Narva“ algse kontseptsiooni järgi pidid Narva ja Ivangorod tegema koostööd, panused tehti Vene artistidele ja Narva-Peterburi liinile, kuid kõik see on nüüd pandud pausile ning üldine seis oleks keeruline ka ilma vahepealse koroonaperioodita. Sealjuures esindas foorumil kõige pessimistlikumat tiiba noorem põlvkond.
Mis siis kõik halvasti on? Narva on ääremaastunud, kõik degradeerub, hariduslik ja keeleline üleminek ning vaesus ja tööpuudus ei jäta kultuurieluks palju võimalusi, loovtöötajad on läbi põlenud, noored lähevad minema, Ida-Virumaa keskuste vahel on vähe koostöövaimu. Narvas on vähe huviharidust, õpetajaskond vananeb, puuduvad üldpilt, arenguplaanid ja kaasavad mehhanismid, ühtlasi napib julgust valusate teemadega silmitsi seista.2
Ent lootus sureb viimasena. Mitme osaleja hinnangul olevat olukord hakanud siiski paranema alates kultuuripealinna kandideerimise otsusest. Siin võttis sõna Helen Sildna ja osutas, et seda sorti kaugemad eesmärgid võivad näida utoopilised, kuid aitavad omavahel liita loomemajandust, avalikku ja erasektorit, noori tegijaid ja sisuloojaid – tekkinud sünergia osutub edasiviivaks jõuks ka juhul, kui taotletud eesmärki ei saavutata. Win-win-olukord – kui ainult vahepeal lootust ei kaota. Meenutan, et festivaliga „Station Narva“ samal ajal alustasid tegevust ka Narva ooperipäevad, uksed avas Vaba Lava ja sügispealinna kultuurielu on sealtpeale järjest elavnenud. Katri Raik osutas siinkohal, et veel hiljaaegu toimus Narvas ainult üks kontsert või kultuuriüritus nädalas, nii et sõbraga tänaval kohtudes võisid ilma täpsustusteta küsida: „Kas neljapäeval üritusele lähed?“ Vähemalt sellist kultuuripõuda praegu Narvas enam ei ole. Sõna said ka Narva kunstikooli ja muusikakooli esindajad, kes kiitsid tublide õppurite taset ja kinnitasid, et aktiivne haridustöö käib ja üldiselt saadakse hakkama – olgugi et raha ja investeeringuid võiks alati rohkem olla, eelkõige hoonestuse, kuid ka õppejõudude töötasu tarvis.
Artist Manna võiks vabalt olla näiteks Marilyn Mansoni ja Trent Reznori tütar ning tema tumedalt okultistlik lavakostüüm sai nendel hetkedel samuti võimukama tähenduse.
Sellest kirglikust vestlusringist jäänud üldmulje on niisiis probleemirohke, kuid mitte katastroofiline. Mitmest sõnavõtust jäi kõlama mõte, et tihtilugu ei seisnegi probleemid rahanappuses, vaid eelkõige on narvalastel vaja tulevikuvisiooni, positiivset identiteeti ja kuuluvustunnet – usku sellesse, et neil on mingi kandev roll ja neid pole perifeerse piirkonnana ära unustatud. Mõistagi ei saa lahendus tulla kusagilt väljastpoolt ega sündida ka isolatsioonis, vaid võtmesõna on ikkagi koostöö. Hea näide võikski olla festival „Station Narva“: Shiftworksi kommunikatsioonijuhi Ingrid Kohtla väitel on algusest peale teadlikult hoolitsetud selle eest, et ligi pool korraldustiimist oleks kohalik. Nii et ühest küljest on tegu küll n-ö importfestivaliga, kuid teisest küljest läheb see iga aastaga järjest enam Narva nägu, pakkudes samal ajal narvalastele võimalust oma nägu kujundada. Kõik „Bazari“ osalised olid siiski ühel nõul – Narval poleks praegu olnud vahendeid, et Euroopa kultuuripealinna tiitlit välja kanda. Küll aga arutati väljavaadet teha vigade parandusi ja kandideerida tiitlile uuesti 2037. aastal. See on 14 aasta pärast. Niisiis näib, et keeruliste olude kiuste ei kardeta seada kaugemaid eesmärke.
Narva heliriba
Mis puudutab „Station Narva“ muusikaprogrammi, siis peamistelt toimus see Vabal Laval ja jõe ääres Ro-Ro klubis. Kui eelmistel aastatel on mulle esinejate nimekirjast silma jäänud sellised kuulsad tegijad nagu Tricky või Roni Size, siis sel aastal minu arvates ühtegi nii selget tõmbenumbrit ei olnud. Olin oma panused teinud siiski Prantsuse elektroonikaduole Acid Arab ning koosseisu UNKLE vedajale James Lavelle’ile – britile, kellest on saanud omamoodi muusikatööstuse legend, kuid kes sel üritusel pidi esinema pelgalt DJ rollis.
Reedel tegi aga Vaba Lava black-box-saalis muusikaprogrammi otsad lahti hoopis eesti artist Manna, teda abistas laval live-kitarrist, kes vahepeal käsitses ka süntesaatorit ja mängis elektroonilisi trumme. Manna lood on väga hästi komponeeritud ja produtseeritud ning see detailne helipilt koos läbimõeldud bassiliiniga töötas Vaba Lava saalis ideaalselt. Tegu on kahtlemata omanäolise muusikuga, kes liigub mööda oma rada. Kahjuks ei suutnud ma suhestuda vokaalse poolega, mis minu meelest võinuks olla veidi mängulisem ja mitmekülgsem – või siis hoopis intensiivsem ja jõulisem. Ometi ei saa vokaalset aspekti siin ilmselt lahutada kanaliseeritavast persona’stja muusika emotsionaalsest laengust – nähtavasti soovitaksegi anda hääleõigus võimalikult vahetul ja no nonsense viisil sellele kurvapoolsele hingele, kes laulab: „I wanna be nothing. I wanna feel something.“3 Kuigi oskan hinnata ka sünget ilu ja dekadentsi, oli etteaste energianivoo (vähemalt ürituse alguse kohta) minu meelest liiga madal. Tähelepanu teravnes mõnes äkilisemas sektsioonis, kus tundus, et artist Manna võiks vabalt olla näiteks Marilyn Mansoni ja Trent Reznori tütar, ning tema tumedalt okultistlik lavakostüüm sai nendel hetkedel samuti võimukama tähenduse. Loodetavasti õnnestub tulevikus rohkem kuulda ja näha vihast Mannat.
Diametraalselt vastupidise laengu andis sealsamas esinemispaigas briti DJ Nooriyah, kes tõmbas terve saalitäie rahvast kaasa eklektilise setiga, mille ühisnimetajad näisid olevat Lähis-Ida ja latiinomuusika ning reegel, et ükski lugu ei tohi kõlada kauem kui poolteist minutit. Lõpptulemus oli üsna punk, balansseerides omal elurõõmsal kombel ka täieliku maitselageduse piiril: valikusse sattusid superhitid nagu „Samba de Janeiro“, „Macarena“, „Get Ur Freak On“ ja üks Las Ketchupi lugu. Teatud mõttes meenutas see kõik mulle breakcore’ile iseloomulikku n-ö keel põses mash-up-esteetikat, olgugi et puht žanriliselt kõlas seal seinast seina kõike muud: house, techno, reggaeton, Miami bass, hiphopjm. Märksa stiilipuhtam ja väljapeetult eepilisem oli James Lavelle’i DJ-sett Vaba Lava väikesel välilaval. See algas James Holdeni looga „Trust Your Feet“, keris välja Gigameshi remiksini Radioheadi palast „Everything in Its Right Place“ ning valdavalt kulgeski sellises aeglasepoolses ja meloodilises house-režiimis. Minu meelest jäi see hoovinurk muusikavaliku iseloomu arvestades aga veidi ahtaks ja black box oleks olnud märksa sobivam koht. Esineja palus kohe alguses helinivood umbes kaks korda valjemaks suruda ja keeras ka filtreid üsna kõva käega – suures saalis ja suurema varuga helisüsteemis oleks see kõik ilmselt kõlanud kõrvasõbralikumalt.
Reedese festivalipäeva peaesineja oli Ivan Dorn. Venemaal sündinud, kuid Ukrainas üles kasvanud artist on tekitanud palju kõmu oma poliitilise laveerimise tõttu. Nautides populaarsust Vene turul ei kiirustanud ta üheselt hukka mõistma 2014. aasta Venemaa invasiooni ning kuigi tema reaktsioon 2022. aastal alanud laussõjale oli juba märksa konkreetsem, nentis ta ka ise samal päeval toimunud vestlusringis, et on oma kodumaal skandaalne isik. Tema etteaste algas melodramaatilise sõjavastase pöördumisega muusikas ja pildis, sellele järgnes aga kõige paremas mõttes slaavi pidu. Tuubil täis black box võnkus elektroonilise funk’i, house’i ja garage’i, hiphopi ja urbanistliku džässi rütmides ning kuna esitusele tuli ka palju vanemat venekeelset repertuaari, siis said kohalikud kuulajad paljude lugude sõnu kaasa möirata – efekt oli õigupoolest rabav. Samal ajal patseeris Ivan Dorn enesekindlalt laval, kaelas vaheldumisi Ukraina lipp ja lavale heidetud rinnahoidjad, ning kogu selle hulluse kõrval oli kogemus ometi ka muusikaliselt huvitav. Dorni vokaalikasutus oli peamiselt soul’ilik, kuid paiguti võis aimata ka mingisuguseid rahvamuusikale omaseid intonatsioone ja kordusskeeme. Laval oli peale DJ ka klahvpillimängija, kes lisas klubirütmidele džässilikke soolosid, teisal aga esitas teretulnud üllatusena kõikvõimalikke korduvaid bassipartiisid ja varieeruvaid täitekihte, mis võinuksid sellise muusika puhul tulla ka fonogrammilt. Vahepeal vajutas Dorn neidsamu klahve oma peaga. Täielik elamus, juhul kui suuta kõik need poliitilised Pandora laekad mõneks ajaks mullikilesse mähkida.
Üks meeldiv üllatus oli reedeses kavas veel. Nimelt astus hilistel öötundidel Ro-Ro klubis üles väga tugeva live-energiaga eesti-türgi artist GØK2, kes mõjus oma hoiakutelt ja töömeetoditelt otsekui koosseisude Beastie Boys ja Atari Teenage Riot ristand. Vokalistist-mürakitarristist ja DJst koosnev elektrooniline punkduo rokkis sajaga. Originaalsuse teemal saaks küll vaielda, kuivõrd selle eklektilise kava mitmed sektsioonid meenutasid mulle otseselt mõnda muud tuntud lugu. Lugu refrääniga „Jump!“ näis põhinevat sämplil House Of Paini hitist „Jump Around“, üks lugu ehitati vist üles ansambli Blur pala „Song 2“ katkendile (ja resultaat kõlas ka umbes nagu seesama lugu). Sekka visati natuke jungle– ja ska-rütme, siis jälle surfirokki ja rifirokki à la Eagles of Death Metal. Miskipärast toimis aga selline „lõika ja kleebi“ meetod elavas ja valjus esituses väga hästi, nähtavasti nimelt oma radikaalse lihtsuse tõttu, ning teatav x-faktor oli igal juhul olemas.
Laupäevase programmi avas Vaba Lava black box’is Ajukaja ehk Raul Saaremetsa ja Mart Avi koostööprojekt. Võrreldes Mart Avi soololoominguga mõjus see veidi rahvapärasemalt ja klubilikumalt, samal ajal oli žanriline variatiivsus kava lõikes päris suur: house’i-põhjad vaheldusid dub’iga, sekka vanakooli jungle-sämpleid (à la Omni Trio), teisal tegi abstraktne mulksumine teed outsider pop’ile (à la John Maus). Seda kõike ühendas Mart Avi sumedalt karismaatiline vokaal ja oskus täita laval iga hetke, isegi kui selleks peab näiteks põrandal aelema.
Kava jätkus Jimi Tenori kontserdiga, mille eel olin üsna ootusärev: Tenor on esinenud väga eriilmelistes projektides ning iga kord olen saanud isemoodi elamuse. Tuli välja, et „Station Narva“ etteaste sarnanes kontserdiga 2021. aasta „Üle heli“ festivalil Tartu Aparaaditehases. Tõsi, tookord musitseeris ta koos Jori Hulkkoneniga ja seekord esines üksinda, kuid põhimõte oli laias laastus sama – hunnik süntesaatoreid ja trummimasinaid, saksofon, flööt, vokaal. Pehmed electro-biidid, idapärane tanpura-sämpel taustal ketramas ning omapäraselt tempereeritud (või häälest ära keeratud) modulaarsüntesaator vaheldumas mürakihtide ja instrumentaalsoolodega. Kahjuks ei õnnestunud mul etteastet lõpuni kuulata, kuna käisin vahepeal Kreenholmi tehases ööekskursioonil ning nautisin hoopis Olga Wardęga ja Christoph Zeckeli kohaspetsiifilist heli- ja valgusinstallatsiooni. Teravalt metalsed tööstushelid vaheldusid drone-helikihistuste ja hoonetalasid raputavate sub-bassidega ning ka pildis oli aimatav inimtöö masinliku korduvuslikkuse lahendamine looduslikku entroopiasse. Tekkis mõneti nukker, kuid ühtlasi vabastav tunne ning öine Kreenholm mõjus üpris müstiliselt.
Tagasi Vaba Lava saali jõudes tabas mind Acid Arab, kes oli juba alustanud ja kaasa tõmmanud umbes sama palju publikut kui Ivan Dorn eelmisel õhtul. Ausalt öeldes on mul selle esteetika vastu olnud teatud tõrge, kuna Lähis-Ida meloodiate paigutamine klubimuusika taustale on mulle tundunud konstrueeritud eksotitsismina ja mingi pseudospirituaalsuse väljendusena (umbes nagu gregooriuse laul klubitümaka peal). Ühtlasi meenutab see valem mulle otseselt teisi populaarseid artiste, kes on juba midagi sellesarnast viljelenud, näiteks Omar Souleyman. Minu suureks rõõmuks selgus aga, et live-kavas olid eksootilised elemendid pigem tunnuslikus pealiskihis, mille alt pääsesid mõjule väga oskuslikult välja ehitatud acid house’ija techno kihistused, kohati meenutas etteaste oma mentaliteedi ja kõlaesteetika poolest ka minimalistlikumat versiooni psy- või Goa trance’ist.
Laupäevase programmi lõpetas jällegi hea üllatus Ro-Ro klubis, kus öösel kella kolme paiku esines Sillamäe modulaarsüntesaatori- ja elektroonikabänd Analogue Quattro. Põhimõtteliselt oli tegemist sedasorti IDM-reiviga, mida on viljelenud ka Algorütmid. Üldmulje näis ehk veidi tantsulisem, kuid umbes selles mõttes, nagu on tantsulised mõned Autechre’i lood. Meetrumit keerati vabalt siia ja sinna, nii et kohati oli tegu kiire breakbeat’iga, siis läks jälle aeglaseks bassimuusikaks. Faktuuri mõttes toimus kõlapildis aga pidev abstraktne varieerimine ning selle kõige juures oli ka üldine helipilt paigas, bassiregister kandis, midagi ei karjunud üle ja kogu spekter oli välja joonistatud. Märk „Station Narva“ kogukondlikust aspektist oli aga asjaolu, et ka Acid Arabi liikmed jõudsid sündmuspaigale Sillamäe artisti kuulama ja jalga nõksutama.
Festival pakkus tegelikult veelgi muusikaelamusi – mõnest olen üle libisenud ja igale poole ei jõudnud. Linnalavade programmist mõjus täieliku energiapommina Hollandi ska-ansambli Bazzookas laupäevane etteaste Kulgu sadamas paadigaraažide ja Narva veehoidla vahel. Samuti sain elamuse neljapäevasest avakontserdist TÜ Narva kolledži fuajees, kus Narva Sümfooniaorkester, Ott Lepland ja Inga Tislar koos soul-funk-bändiga esitasid peamiselt Jaak Joala lugudest koosneva kava. Jäin seal mõttesse, et peale tehniliste ja poliitiliste detailide võiks meie integratsiooniprojektil olla emotsionaalset intelligentsust arendav heliriba, kus figureeriks ka lugu „Kui mind kutsud sa“.
1 Selle vestlussarja videosalvestised on kättesaadavad Youtube’i kanalis „BazarEstonia“.
2 Huvitaval kombel ei käsitletud vestlusringis üldse selliseid valusaid teemasid nagu integratsioonipoliitika, tänavate ümbernimetamine, tank, topeltkodakondsus jm, mis meie meediapildis Narva ja Ida-Virumaaga enamasti seonduvad.
Suitsu nurk XXIII – Ene Mihkelsoni „Kui olin saanud neljaseks“
JOOSEP SUSI
1 Kui olin saanud neljaseks Nii väga kiitis
2 uut ja võimast riiki mu väljarännupaik
3 et käima peale jäin ma puhtast aatest
4 Nelikümmend aastat möödus linnutiivul
5 Veel mõned tormilised lisaks kuni lõpuks
6 sünnitasin isa Ema seitse aastat hilines
7 kuid mu lapsed olid siiski ühevanused ja kenad
8 Isa silmist paistis vana mehe kurbus Teist korda
9 läks ta nõnda kaduma Ema koduaeda vikatiga
10 niitis ja ütles et on lapsest saati võitleja
1.
Minu esimene raputav Mihkelsoni-kogemus on seotud luuletusega kogust „Hüüdja hääl“ (1993): komistasime öösel koos kaaskirjandustudengitega Tartu hruštšovka köögis rohkelt suitsetades – aga kuidas siis veel Mihkelsoni lugeda? – värsside otsa, mis on mällu sööbinud nõnda (tsiteerin peast, seega kahe eksimusega teises värsireas): „Issandaga kõnelusi mina luules ei pea / sest Tema on maailmas neljakümnendast / saadik ning kõiki mu lugusid teab“. Algus niidab jalust, rääkimata avastroofi lõpuosast ja teise algusest: „Ta valis mu kodutuks juudiks“ ja „Kuhu juut rändas Ta rändas EI TEA KUHU / sest ta polnud päris juut vaid kodutuse kujund“. Kõik tundus lihtsalt täiuslik. Eks need ole sellised harvad hetked, mida kirjandushuvilised vargsi ikka taga ajavad: kui sõnastuse ainuvõimalikkus hakkab füüsiliselt painama, umbes nagu Barthes’i punctum, läbistab noolena minu keha, täiesti sõltumata kultuurilisest teadmisest või intellektuaalsest pingutusest.
Teine raputav Mihkelsoni-kogemus on seotud ühe luuletuse avavärsiga kogust „Pidevus neelab üht nuga“ (1997): „Ta tuleb ikkagi Mis siis et mitte kuskilt“. Iseenesest lihtne värss – on ju luuletusi, mis kõnelevad eikusagilt ja eikuhugi teeleasumisest, lugematu hulk (näiteks Pessoa).Siin avaneb aga midagi Mihkelsonile väga omast: esiti justkui täiesti konkreetne ja selge pilt (Ta tuleb ikkagi), värsirea vältel see hägustub, muutub ebamäärasemaks, esiti kätte tulnud võimalikkustest on tulnud lugejal juba loobuda. Enamgi veel: värsi tähendusväravad avanevad seestpoolt väljapoole nagu tsentrifugaaljõul, värsirea kese on sõnades ikkagi ja Mis siis et. Kuidagi tuleks mõista/tunda neid sõnu, millel eriti nagu tähendust polegi, aga mis lükkavad tähendusmootorid täisvõimsusel käima. Sest Mihkelsoni luuletuses tullaksegi sageli ikkagi, mis siis et.
Mõnda aega tagasi astusin minagi tuntud reha otsa ja hakkasin pead murdma, mida paganat kujutab endast see va tetraeeder. Professor Arne Merilai on veendunud – nagu paljud teisedki –, et tetraeeder on viide hobusekoonule. On teisi, kes väidavad, et see on lehm mis lehm (ilmselt mängib siin muu hulgas rolli piimapaki kuju), ja kolmandaid, kes rõhutavad kujundi paljutähenduslikkust ning soovitavad näpu-peale-panemise aktidest loobuda: tetraeeder on see, mida ta (lugejaga) teeb. Olgu öeldud, et ma ise olen lehmameeste paadis.
Aga milles siis ikkagi asi? Nimelt pean tetraeedri-saladust kolmandaks Mihkelsoni-raputuseks. Mihkelsonil on kolmes luulekogus, kokku neljas luuletuses, mainitud tetraeedrit ja need tekstid moodustavad omamoodi tsükli. Kui pisut meelevaldselt üldistada, siis tetraeedri elu on raske, sest ta on läinud kaotsi kohas(t), mida ei ole olemas, olemas pole ka lausujat, kes on sellele puudumisele oma puudumises tunnistajaks, mistõttu tuleb tetraeedril, mida pole, kohast, mida pole, lahkuda. Tundub, et siin eiratakse justkui igasugust tervemõistuslikkust, põhjus ja tagajärg pööratakse pea peale, põrkume vaid erisuguste paradokside, ummikseisude ja ängistava sisse- ning väljapääsutusega. Ajab ikka juhtme kokku küll!
Nii pole sugugi ime, et Ene Mihkelsoni luulet sinatab ennekõike võrdlemisi kitsas erialainimeste ring. Õieti on selles kitsas ringiski esile kerkinud n-ö Mihkelsoni-küsimus: leidub luulesõpru, kes armastavad aeg-ajalt rõhutada, et mõningate kirjandusteadlaste vaimustus Mihkelsoni luulest on lihtsalt totter, kuivõrd tema tekstides ajatakse, kui labaselt väljenduda, puhtakujulist möga. See aga ei kõiguta paranoiliste lugejate joovastust mõistagi kuigivõrd. Pigem vastupidi.
Millega ikkagi seletada tõsiasja, et Ene Mihkelsoni luule jääb n-ö professionaalsete lugejate pärusmaaks? Emakeeleõpetajad Mihkelsoni ju ei käsitle, õpilased jooksevad hirmunult minema, luulehuvilisedki panevad raamatu mõistetamatusesse suletuna käest. Põhjus pole mu meelest aga asjaolus, et Mihkelsoni luule oleks raskepärane (mida ta iseenesest muidugi on) – on ju raskepäraseid, ligipääsmatuid lüürikuid teisigi ja see pole takistuseks, et autor või tema teosed hakkaks(id) laiemas kirjandusteadvuses oma elu elama. Pealegi, Mihkelson ei kirjuta ju „keerulisemalt kui keeruline on, ja lihtsama põhjused on needsamad“, kui kasutada poetessi enda paljutsiteeritud sõnastust. Hoopis tõesem näib oletus, et Mihkelsoni-tõrke põhjuseks on see, et me elame harukordsel ajastul, mida iseloomustab harukordselt halb maitse (vt ka „romantism“).
Ene Mihkelsoni luule on lõppematus labürintlikus liikumises, ikka ja jälle kerkib esile ängistav aegruum ning mõistmise ja mõistetamatuse ainitine edasilükkamine. Mihkelson 1990. aastatel Tartus.
2.
Ega vaadeldav luuletus (kogust „Pidevus neelab üht nuga“) eelnevatest näidetest sugugi parem ole. „Oi kurja!“ võiks öelda Mihkelsoni-kauge lugeja esmalt: lausuja saab neljaseks ja jääb ideoloogiast rasedaks, sünnitab nelikümmend aastat hiljem (ilmselt religioosne viide) oma isa, veel seitse aastat hiljem ema, aga isa ja ema on ikkagi sama vanad. Siis läheb isa teist korda – aga mis see esimene siis veel oli? – kaduma, ema niidab vikatiga koduaeda.
Ses esialgses teadmises pakun välja lühikese konspekti Mihkelsoni luule kontuuridest. Kolme omavahel seotud ja põimunud laiema tasandi – aeg, ruum ja liikumine – kaudu on võimalik avada luuletuse „Kui olin saanud neljaseks“ iseloomu, aga ennekõike näidata, missugusest taustsüsteemist tekst võrsub. Tegu pole niivõrd katsega ammendavalt kirjeldada Mihkelsoni loomingut, vaid osutada, mis on tema luules võimalik, missugused piirsituatsioonid esile tõusevad. Sest Mihkelsoni luule on alati piirsituatsioon, piiripealsus. Suur osa Mihkelsoni lüürilisi luuletusi sellele kirjeldusele ehk ei vasta, küll aga mahuvad nende n-ö raamide sisse.
AEG. Nagu Mihkelson on isegi mitut puhku väitnud – aeg on tema loomingus keskne probleem. Mihkelsoni luules eitatakse sageli mehaanilist, ruumiliselt kontseptualiseeritud aega: „viiekümnendad kuuekümnendad seitsmekümnendad / aastad meelevaldsed lõigud mida süvendab mälestus“, kirjutab ta juba esikkogus. Eri kümnendid laotuvad mälus üksteise kõrvale ja üleminekud hakkavad ühinema, piirjooned hägustuma. See on näide sellest, mida Henri Bergson pidas silmas kestusega: eri ajahetked läbistavad üksteist, läbistuvad, sulanduvad üksteisesse. Kestus on olemuselt mäluline nähtus, „mälu päästab kaduvusest!“ võiks hüüda Bergson. Aga kestusele, paradoksaalselt, täiesti vastandudes jõustub nendessamades värssides – näiteks suuremas osas näiteluuletusest – ka Kronose aeg, ruumistatud, isikustatud ja isiklikustatud aeg, näiteks kui lausuja ihkab minna puu sisse aastaringiks.
Aeg avaldub Mihkelsoni luules paljudel vastandlikel viisidel. Sageli kehtestatakse nn ÜLIHETK, mida on retseptsioonis proosatekstide puhul juba omajagu sõnastatud (nt Aija Sakova ja Jaak Tomberg). Minevik ja võimalikud minevikud ning ka tulevikud on kõik ühes olevikuhetkes koos. „OLNU ON IKKA VEEL TÄNA“, kõik, mis kunagi on olnud, paikneb siinsamas olevikus, aga ka vastupidi, minevik muutub vastavalt sellele, kuidas või kes ma olevikus olen. Isa tuleb sünnitada, kui ajalooline paratamatus seda võimaldab – traumaatiline minevik püsib aga iseendas, määratleb kõik olevikud. „Kõik eelnev on painajalikult tänases,“ ütleb selle kohta Merilai. Aegade sünkroonne paljusus, kirjutab Tiina Kirss. Hasso Krull toetub François Hartogi ja Jacques Derrida mõistetele ning näeb siin presentismi ja kummitavat minevikku.
Nagu näha ka näiteluuletuses, tundub aeg paradoksaalne. Aeg on nagu lõõts, mis üha paisub ja avardub, siis tõmbub kokku: üks fraas või värsirida võib olla seotud konkreetse ja lühikese ajahetkega, aga samal ajal muutuda, muunduda kohe terveteks kümnenditeks, ajastuteks, ning siis jälle vastupidi. Aare Pilve kunagi pakutud veinilähkri piibellik metafoor kõlab selle kirjeldamiseks väga tabavalt.
RUUM on Mihkelsoni luules samuti keskne probleem. Ühelt poolt kohtame enamikus luuletustes täiesti traditsioonilist lüürilist ebamäärast aegruumi, siis jällegi on me vastas Möbiuse leht, Kleini pudel või Escheri kujund: näiteks kehtestatakse ruum, mis on justkui lausuja sisemuses paiknev punkt, mis ühtlasi hõlmab kõiksust (umbes nagu maailmaloomine rahvalauludes), lõpp-punktiks võib olla hoopis algus. Nagu rohkelt käsitletud luuletuses:
valge kala ujub läbi metsa
pilv hääletus ookeanis
ma olen selle kala südames
Avavärsis hakatakse konkreetset pilti (valge kala ujub) järk-järgult hägustama, metafoorsus tugevneb esimese värsirea edenedes, kui tõstetakse horisontaalset telge (ujub läbi metsa). Seejärel luuakse kaks lugemisviisi: vertikaalset mõõdet edasi andev teine värsirida võib olla esimese ümberütlus (valge kala läbi metsa ujumas on sama, mis pilv hääletus ookeanis) või täiesti uus, vastandlik osutus. Viimases värsireas osutab lausuja iseendale selle kala südames: vaataja on ühtaegu nii tunnistaja kui ka pisikene detail läbi metsa ujuva metafoorse valge kala südamikus. Siin on mõne reaga loodud suisa kosmoloogiline mõõde!
Ühesõnaga, eri ruumipunktid võivad paikneda samas kohas, lõpp ja algus toimida sünonüümidena, ruumi/koha/paiga – Mihkelsoni luules on neid mõttetu eristada – kontuurid on ebamäärased. Enamgi veel, tuleb ette, et probleemiks on ruumi/koha/paiga, kus viibitakse, puudumine (nagu tetraeedri tsüklis). Eri ruumid põimuvad või sulanduvad üksteisesse, ruum on suletud, rusuv, ängistav: mina oleks just kui vangistatud avatud suletud ruumi, mistõttu tuleb tal käia iseendast väljas, vaatamas iseennast, kes on ruumi suletud. Inimese ja ruumi vaheline suhe ja nendevahelised piirid on tinglikud. Sageli kohtame hääbuvat mahajäetud ruumi, mida võib-olla enam polegi – Mihkelsoni luule on ehitatud allegoorilistele varemetele, võiks väita Krulli parafraseerides.
LIIKUMINE on Mihkelsoni luules keskne probleem. Ühelt poolt on Mihkelsoni luuletused staatilised, lausuja on passiivne, ent samal ajal on luuletused lakkamatus liikumises, voolavuses! Kõigepealt tekitab liikuvuse tagasiulatuv nihestatus: konkreetset pilti hakatakse teisendama, taaslooma. Milleski ei saa kindel olla, sest kohe mängitakse varasem ümber. Aga milles me üldse saame kummitava mineviku ahelates kindlad olla? Seda motiveerib omakorda vormiline liikumine. Siirdekasutus, lause- ja värsipiiride lahknevus: värsid ja laused liiguvad eri taktis. See muudab pidevalt varasemate värsside, lausete, fraaside tähendusvälju, tekitab hüpertähenduslikkust. Muide, tasub kuulata, kuidas Mihkelson ise oma luuletusi esitas, nimelt luges ta lauset, mitte värssi, s.t värsipiire deklameerides välja ei hääldanud.
Liikumise loogika on samuti paradoksaalne: liigutakse eikusagilt kuhugi, kus juba ollakse. Liikumine on paratamatu, aga raske, sest kogu Mihkelsoni luulet saadavad erisugused takistused, mis ei võimalda liikuda, liikumist jätkata. Liikumine, soov liikuda, liikuda edasi (s.t ka tagasi) on paratamatud, aga midagi on kusagil puudu. Või hoopis nõnda, nagu ühes luuletuses sõnastatakse: „Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida“. Puuduolev ongi sageli see, kust ja kuhu liigutakse.
3.
Mihkelsoni luule on lõppematus labürintlikus liikumises, ikka ja jälle kerkib esile ängistav aegruum ning mõistmise ja mõistetamatuse ainitine edasilükkamine. Siin ilmneb, et luule on puuduoleva ja nähtamatu meedium, mis näitab nähtamatut tegelikuna, kui kasutada üht luuleuurijatele nõnda armsat sõnastust.
Selline võiks olla Mihkelsoni luule raam, äärmused, mille piirides poeetiline aegruum toimub. Hoopis teine lugu on aga siis, kui kaasata lugemisse ka teadmised autorist, n-ö omaelulooline taustsüsteem. Sellega on muidugi jälle omamoodi häda. Näiteks hiljuti sattusin ühel lüürikakonverentsil tulisesse diskussiooni teemal, kas dokumentaalne/poliitiline lüüriline luule on võimalik või on tegu oksüümoroniga. Teisisõnu: dokumentaalset luulet esineb ju palju, aga kas selged faktuaalsed, n-ö tavategelikkusele osutused lõhuvad lüürilisust või mitte? Öeldakse ju ikka, et lüürika on seda poliitilisem, mida vähem on ta poliitiline.
Mihkelson ise on mitmel puhul avaldanud vastumeelsust oma tekstide omaeluloolises võtmes tõlgendamise suhtes. Osalt võiksid lugejad selle soovi n-ö sulgudesse võtta: mitmed Mihkelsoni luuletused kuuluvad just niisuguste sekka, mille puhul autori elulugu paneb ammendamatusele päitsed pähe, et ammendamatus saaks olla. Üks on aga kindel: lugedes luuletust autobiograafiliste faktiteadmise horisondilt, muutuvad täielikult luuletuse tähendusmustrid. Küsimus on niisiis, kuidas need kaks poolust (osutus ja eneseleosutus) teineteisega lepitada, ja seda nii, et kumbki ei lahustuks, vaid nad jõustaksid teineteist. Teisiti sõnastades: kuidas alal hoida ja võimendada ammendamatust, üldisust ka ülima konkreetsuse piires.
Vaadeldava luuletuse ja ka paljude teiste puhul ei ole mõistlik kõrvale heita seda, mida on hakatud nimetama Mihkelsoni arhelooks. Ilma selleta jääb ebamääraseks nii kodutu juut, kes polnudki juut, vaid kodutuse kujund, kui ka neljaselt käima peale jäämine ning isa ja ema sünnitamine. Luule Epner on arheloo võtnud lihtsalt kokku, kirjeldades romaani „Matsi põhi“: „Minategelane Mari Kask on metsavenna tütar. Nelja-aastaselt on ta koos vanematega põgenenud sünnikodust Kesk-Eestis. Tema vanemad lähevad metsa, kus isa, kes oli sõdinud Saksa armees, saab surma. Ema tuleb pärast seitset aastat metsast välja, kuid mahajäetud tütrega, keda on kasvatanud tädi, lähedust enam ei teki. Ema abiellub uuesti, esimest meest, jutustaja isa, süüdistab ta oma elu ärarikkumises.“
Nüüd on vaadeldav luuletus, mille ümber olen targu koperdades konnanud, saanud täiesti teistsugused kvaliteedid, paradoksaalsus lahtub, esile kerkivad selgepiirilised kujundid. Neljaseks saades lähevad vanemad metsa (rida 1). Pärast Nõukogude anneksiooni, taasiseseisvumise perioodil (rida 4 ja 5) hakkab lausuja minevikuga arveid õiendama, mõtestab ja sünnitab isa-kuju (rida 5 ja 6). Ema seitsmeaastane hilinemine võib osutada tema seitsmeaastasele metsas veedetud ajale või ka sellele, et isa oligi emast umbes sedapalju vanem. Aatest (kas isa aadetest ja/või poliitilisest õõvastavast paratamatusest) käima peale jäämine toob mineviku ja oleviku lausuja keha kaudu kokku. Isa teistkordne lahkumine saab samuti konkreetsema tähenduse (lahkumine metsa / surm 1953. aastal; tagasiulatuv vaimne kaotsiminek minale). Viimases lauses avaneb ema minapilt ja suhe minevikku, aga ennekõike lausuja suhe emasse (niidab vikatiga koduaeda). Konkreetsed piiripostid on tõlgendustööks maasse löödud, nüüd oleks paslik tööga pihta hakata ja lüüa labidas Mihkelsoni allegooria süvakihtidesse. Aga piirdugem seekordses suitsunurgas vaid ettevalmistustöödega.
Tooksin hoopis veel ühe näite faktuaalse materjali viljakusest. Üks selgelt metsavendlusega seotud luuletus algab värssidest „Meid oli üks tüdruk Me rääkisime / isekeskis väga palju“ ja lõpeb värsiga „Alles hiljem mõistsin et ma elan ainsuses“. Selle vahele jäävad osutused asjaolule, et MEIE teadis vanemate asukohast, „Meil puudus kasvatus nii üteldi / Me kedagi ei andnud üles“. Luuletuse vältel leiab aset liikumine mitmuse esimesest isikust ainsuse esimesele isikule. Küsimus on mina paljususes. Nagu Merilai on proosatekstide kohta sõnastanud: ise on polüfooniline konglomeraat, aset leiab subjekti mitmuslik jagunemine. Kui esialgu on tegu võrdlemisi avaralt (s.t lõputult) tõlgendatava luuletusega, mina kui niisuguse jagunemise ja kokkutoomisega, siis hoopis selgem situatsioon vaatab vastu, kui võtta arvesse Mihkelsoni elulugu. Kuulame autori enda vastust intervjuus Merle Karusoole: „Minu enesetunne oli kahekordne, sest ma teadsin, mis ma olen enda ees ja mida ma olen üldiselt. Suurim kiitus, mis ma sain, oli see, kui klassi poisid ütlesid, et komsomolis on igasuguseid inimesi, aga Ene on üks või kaks protsenti, kes võtab asja tõsiselt. Ja see oli kiitus oma käitumise eest, millest ma teadsin, et noh, teie, vennikesed ei aima, aga te ei tea, kui hästi te mind kiidate. Ma olin ülimalt rahul endaga, teades, et mind kiidetakse välise pildi eest. Asja eest, mida ma tahtsin ihust ja hingest pakkuda.“ Säärane lausuja lõhestumine on teemaks paljudes luuletustes. Vahest kõige jõulisemalt esikkogus ilmunud tekstis, kus mina vaatab end kaduviku tagant: ilmneb suisa paranoiline vajadus paljususe küsimus lahendada, lausuja rõhutab iseendale, et just tema on kaduviku taga, ja seejärel, et ka teine võib olla mina.
4.
Kaks asja veel.
Esiteks. Erinevalt Mihkelsoni proosast leidub põhjalikke ja tema poeetikat sügavuti avavaid käsitlusi luulest väga vähe (peamiselt Hasso Krullilt ja Aare Pilvelt, samuti Arne Merilai siirdeuurimused). Pole ka mingi ime, sest – nagu öeldud – võib Mihkelsoni luule lugemine tekitada paraja peapöörituse, jääda painama, ajada ajukäärud krussi, raputada arusaama luulest/kunstist kui niisugusest.Retseptsioon näib olevat üksmeelel, et tema luule atmosfäär on painav ja ängistav, domineerib melanhoolia ja ahistav suletustunne, tekstid on fragmentaarsed. Ja mis kõige olulisem, ikka ja jälle osutatakse (nii Pilv, Krull kui ka Leo Luks), et Mihkelsoni luule on metonüümiline (tõsi, metonüümiat kui keerukat, ambivalentset ja vastuolulist kontseptsiooni mõistetakse neis käsitlusis erinevalt). Dokumentaalse kihistuse horisondilt ilmneb, et põhiolemuselt on Mihkelsoni luule metafoorne, koondub lõputult tähenduslike suurte sümbolite ümber, läbivalt kerkib fragmentaarsuse asemel esile sidusus, mis koosneb väga konkreetsetest visuaalsetest piltidest. See on aluspinnas, millest too metonüümilisus/allegoorilisus hakkab võrsuma (eks ole muidugi ka nii, et metafoorsus ja metonüümilisus ole sageli üldse lugemisstrateegilised küsimused ja et need kaks pole kunagi teineteisest lahus – metafoor kätkeb alati ka metonüümiat ning vastuoksa).
Teiseks. Sageli väidetakse, et Mihkelson on eesti luules eraldiseisev geenius, kelle looming paigutub kuidagi eraldi, puuduvad tuntavad kokkukõlad varasema ja ka hilisema luulega. Nii ongi, üldiselt. Ent kui mõelda ühele Mihkelsoni poeetika tuumale, täpsemalt nn Mihkelsoni sisesiirdele või tseugmasiirdele, nagu on Merilai seda nimetanud, siis näib nüüdisluule olevat harukordselt mihkelsonilik. Mis muu kui parataksis (või mesotseugma) ole viimaste aastate eesti luule üks kesksemaid võtteid. Iseloomustab see näiteks Jüri Kolgi, Tõnis Vilu, samuti näiteks Triin Paja viimaseid raamatuid. Aga see on juba avaram teema, mis nõuab põhjalikumat käsitlust. Ent mine tea, ehk aitab see Mihkelsoni luulel raputada senisest laiemat lugejaskonda.
Eesti elukeskkonna arengut suunab omand. Riigi omandis on 40 protsenti maaressursist. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) tegeleb riigi ehitatud keskkonnaga: haldab, vahendab, tellib, kavandab, analüüsib, annab nõu ja hangib. RKASi tegevus jaguneb üldjoontes kaheks: arendus ja haldus. Kinnisvara arendusosakond jaguneb omakorda projektidirektorite meeskondadeks ja projektid on jagatud projektijuhtide vahel. Kinnisvaraarenduse osakonda on loodud ruumilahenduste üksus, mille töötajatega järgnevalt räägime. Ühise laua taga on istet võtnud töö- ja teenuskeskkonna disainer Regina Kaasik, hoonete keskkonnasäästliku arendamise projektijuht Kadri-Ann Kertsmik ja ruumilahenduste meeskonna juht, arhitekt Kalle Komissarov.
Kuidas on teie tööjaotus ja rollid RKAsis kujunenud? Kuidas tekkis ametikoht, millel RKASis töötate?
Kalle Komissarov: Mina tulin RKASi tööle kolm-neli aastat tagasi ja olen ametilt siin esimene arhitekt. Toonane juhatuse esimees Kati Kusmin lõi positsiooni, mille ümber koondub ruumilahenduste projektimeeskond. Meil on suur vabadus endale ülesandeid püstitada, mis omakorda tähendab, et võime uusi ameteid ja rolle ka juurde tekitada.
Kadri-Ann Kertsmik: Minu meelest tekivad rollid ja ametid vastavalt arengutele. Regina liitus RKASiga eelmise aasta esimeses pooles, mina umbes aasta tagasi. Mõlemad ametikohad loodi lähtuvalt vajadusest.
Millised eeldused seab avalik omand teie tööle? Kuidas erineb see tööst eraomandiga?
Regina Kaasik: Avalikule sektorile ruumi luues peab olema väga paindlik, et kohaneda poliitiliste muutuste ja ka struktuurimuudatustega, mis avaliku sektori töötajaskonda tihti ees ootavad. Nendega peab ruumiotsuste puhul ka ettenägelikultarvestama. Muu hulgas mõjutab avaliku omandiga tegelemist ka töökorraldus, näiteks üle-eestiline värbamine, mille puhul ametniku füüsiline töökoht valitakse talle lähimasse riigimajja. Ka avalike teenuste ampluaa on lai sotsiaalkindlustusametist prokuratuurini. Nende aspektidega tuleb arvestada. Paindlikkus on väga oluline.
Kertsmik: Kindlasti on esil ka keskkonnale keskendumine, sest avalik sektor peab vedama üle-eestilisi strateegiad ja arengu eesmärke. Suvel kinnitasime RKASi keskkonnasäästlikkuse strateegia, mis põhineb riigi kinnisvarapoliitika katusdokumentidel, et üha teadlikumalt arendada hooneid ka avalikus sektoris.
Komissarov: RKASi roll on tegeleda riigi ja avalike teenuste pakkujate kinnisvaraga. Sealhulgas on meie huvi olla teadmisi levitav kompetentsikeskus. Näiteks on omavalitsustel võimalik hangete küsimustes RKASi poole pöörduda.
RKASi kinnisvaraportfell on ajapikku kasvanud ja seal on palju väga erinevaid hooneid. Pildil suvel avatud Ruhnu turvalisuse ühishoone, kus hakkavad tööle päästeameti kutselised ja vabatahtlikud päästjad ning merepäästjad.
RKAS on asutamisest alates edasi arenenud, esialgne kitsas eesmärk panna riigi kinnisvara tulu teenima on mitmekülgsem, teenuste kvaliteet on paranenud. Teie töö on üks osa sellest. Kvaliteetse ruumiloome tagamiseks on tööle võetud arhitekt, kestliku elukeskkonna seireks ja keskkonnale keskendumiseks kestlikkuse ekspert ning töökeskkonna muutustega kaasas käimiseks teenusdisainer. Miks neid ameteid nüüd vaja on? Milline osa haridusest teile töös enim kasuks tuleb? Miks?
Komissarov: Alustan küsimuse tagumisest poolest ehk taustast ja haridusest. Siin laua taga on kõigil ruumiharidus. Arhitektuur on üldistuste tegemise kunst ja terviku nägemine. Ruumivaldkond hõlmab paljusid valdkondi, millest peab tegema terviku, nägema trende. Minu üldistusvõime on kindlasti see, mis erialaselt kasuks tuleb.
Tulles küsimuse esimese poole juurde, siis RKAS on 22aastane organisatsioon, mille omaniku ootused ei ole muutunud, kasumit tuleb ikka teenida, kuid mõistmine on laienenud. Ka kinnisvaraportfell on ajapikku kasvanud ja seal on palju väga erinevaid hooneid, nt riigi erihooned, pääste- või kinnipidamise hooned, ka nn tavalised töökeskkonnad. Kinnisvara valdkond on komplekssem, organisatsioon kohaneb ja käib vajadustega kaasas.
Kertsmik: Mul on arhitektuuri magistrikraad ja olen tehnikaülikoolis teise aasta doktorant, keskendun renoveeritavate hoonete süsiniku jalajälje vähendamisele. Ülikoolist toon teadusprojektide teadmist ka RKASi. Praeguseks olen enam kui kuus aastat töötanud erasektoris arhitektina ja leian, et praegune töö on nende kahe ühendus, s.t olen teadlikum, mida võib küsida ja millises etapis projekteerimisel midagi juhtub. Samal ajal on mul võimalus ka oma uusi teadmisi rakendada.
Kaasik: Mul on sisearhitekti haridus. Arvan samuti, et praktiline projekteerija tee tuleb läbi teha, et teada, millises etapis millist informatsiooni oodata, mis teadmisi tööprotsessis on vaja. Sisearhitektuuris, projekteerimises ja ruumilise keskkonna kavandamisel on kõige olulisem see, kuidas eeltöös ja analüüsis ruumi kasutajalt taustainfot kogutakse. Ruumilooja tahab lõppkasutajat tunda, hinnata, kuidas ruum ajas muutub. See eeltöö ja uurimine on fundamentaalne osa, millest sõltub projekti edasine käekäik.
Liigume siit edasi tellija ja kasutaja juurde. Soovin nüüd rääkida hankimisest. Riigi rahakott on ühiskondlik kokkulepe, ent selle kasutamise põhimõtted muutuvad. Hiljuti on hakatud üle vaatama riigihankemenetluse tööpõhimõtteid ja strateegiat. Loobutakse üksnes rahas mõõdetavatest näidikutest. Madalam hind on edaspidi vaid üks tingimus paljude seast, mitte ainus. Millised on teie kokkupuuted hankemenetluse tingimuste muudatustega?
Komissarov: Avalikul sektoril lasub riigihanke seaduse järgimise kohustus, mis loob meie tegevusele õigusliku raami. Seadusest tulenev odavaima hinna eelistamine on olnud üks kõva pähkel, mida kõik püüavad läbi hammustada, et saavutada parim tulemus. Lihtsustatult on riigihangete seaduse eesmärk ära hoida korruptsioon, mille osas seadus toimib väga hästi, aga vaid hinna järgi otsustamine on justkui tõlkes kaduma läinud vale arusaam. Riigihanke seadus peaks riigile tagama madalaima maksumusega tellimused ja selle, et terviku maksumus oleks kontrolli all. Kui aga eelistada näiteks projekteerimishangetes kõige odavamat pakkujat, siis ei ole garanteeritud, et saame kõige odavama maja, sest kõige odavam projekteerija võib projekteerida kõige kallima maja. Siis põlevad need projekteerimisel säästetud eurod kirka leegiga. Meie huvi on, et kogu projekti või arenduse maksumus oleks riigile soodne. Odavhanke probleemi lahendus on väärtuspõhine hange, kus lisaks maksumusele saame hinnata ka muid kriteeriume, kuid see nõuab kõvasti innovatsiooni. Praktikutena teeme ettepanekuid ja nii mõnigi idee saab karmi kriitikat, samal ajal peame kogu aeg jälgima, kuidas saavutada seaduses kirjeldatud ideaal. Nii me mõtleme hangetele väärtusi juurde ja katsetame, olgu selleks projekteerijate kompetentsi määratlemine või CO2 jalajälje mõõtmine.
Kertsmik: Peame silmas pidama, kas väljendame innovatsiooni, nii et teised ja turg ka sellest aru saavad.
Komissarov: Hiljuti palusime projekteerimishankes kirjeldada, kuidas tellitud tööd tegema hakatakse, kuidas komplekteeritakse meeskond. Need on kontrollküsimused, millele saab mitut moodi vastata. Esitame ka analüüsi eeldavaid küsimusi, millele projektijuht ei suuda vastust pastakast välja imeda, vaid peab kaasama projekteerija juba hankemenetluse ajal, nt kaitsealuste hoonete puhul restaureerimise spetsiifilised küsimused või logistilised teemad hoone osade lahendamisel või ruumiprogrammis. Mõnel juhul oleme üle piiri läinud, siis on vähem pakkumisi tulnud või on tulnud tagasiside, mis korrigeerib meie küsimusi paremaks.
Kertsmik: Toon ühe näite keskkonna valdkonnast. ETKI ehk Eesti Taimekasvatuse Instituudi uue hoone arhitektuurivõistluse lähteülesandesse lisasime uuenduslikult keskkonnasäästlikkuse küsimustiku, mis käsitles kolme aspekti: väliruum, hoone ja siseruum. Küsimustikule vastamine polnud kohustuslik, ometi 90 protsenti seda tegi. Eesmärk oli testida, kas meie küsimusi mõistetakse, et saaksime edaspidi sügavamalt detailidesse minna. Näiteks paluda projekteerijal arvutada hoone CO2 jalajälg. Püüame mitte lisada korraga sadat uut nõuet, kuid siiski järjepidevalt edasi liikuda.
Avaliku tellimuse puhul on tihti kuulda virinat ametnike võimu, suva ja mitte kunagi saavutatava objektiivsuse kohta. Kuidas hakkame hindama näiteks keskkonnahoidu, sotsiaalset vastutustundlikkust ja innovatsiooni? Miks on tihti võimatu neid kategooriad adekvaatselt mõõta? Mil määral on oht kujundada süsteem ülemäära eneseküllaseks Exceli masinaks?
Kaasik: Exceli hekseldusse on ohtlik ära kaduda küll. Kui soovitakse, et oleks üks mõõdupuu keskkonna ja hoonete analüüsimiseks, siis peame ka mõistma, et arvulised näitajad ei hõlma alati tervikpilti. Näitena võib mõelda küsimusele, kui palju töökohti on kuskile vaja luua. Mulle antakse arv, aga see on ainult üks osa informatsioonist. Vaja on arvestada töökultuuri ja töötegemise harjumustega. Innovatsioon on suuresti kahepoolne: meie toetame strateegiaga ning esitame retoorilisi küsimusi, samal ajal peavad kliendi teenused ja töökeskkond arenema käsikäes.
Kertsmik: Muudatustega peab kaasa minema. Kui üks pool püüab uuendada, aga teiselt poolt pannakse käsi ette, ei olda valmis ega soovita mugavustsoonist väljuda, siis ei vii see kaugele. Oluline on näha suuremat pilti ning mõista ja selgitada tagamaad, mida küsitakse ja tehakse.
Komissarov: Hankel on mõõdetavad väärtused ja hinnatavad väärtused ning igal hankel on ka hindamiskomisjon. Vahel on küsitud arvuliselt mõõdetavaid väärtusi, aga kui on lahtise tekstiga küsimusi või kui nõutakse analüüsi, siis on vaja neid hinnata. Seda protsessi ei ole võimalik viia sellisele kujule, et Excel arvutab tulemuse.
Sinu küsimuses on ka märkus ametniku tööeetika kohta. Miks on ühiskonnas levinud arvamus, et ametnikul on oma suva või et ta nöögib!? Üks on selge: kui on kokku lepitud kvaliteedistandard, mida näiteks suunab rahvusvaheline keskkonnastrateegia, või kui me eeldame, et projekteerijal peab olema mingigi kvalifikatsioon, siis see ei ole nöökimine. Kui esitame mingi uue nõude, siis turg reageerib kiiresti. Hea näide on mudelprojekteerimine BIM. RKAS otsustas aastaid tagasi päevapealt, et kehtestab BIMi projekteerimise nõude, mis välistas osa projekteerijaid või võõrutas nad riigihangetest. Oleme ausad, suur osa Eesti arhitektuuribüroosid väldib siiani riigihankeid.
Päevakajalise keskkonnastrateegia koha pealt pean vajalikuks, et me ei kehtestaks seda päevapealt, vaid strateegial on rakenduskava. See on nõnda fundamentaalne muudatus, puudutab nii erinevaid valdkondi. Me ei saa ükspäev hommikul ärgates öelda, et uue hoone CO2 väärtus on maksimaalselt 42. Ei usu eriti, et projekteerimisvaldkond sellega kaasa tuleb. Ideaalis on ametniku ülesanne läbivalt kvaliteedistandardit hoida. Siin peab olema inimlik mõõde ja see ei ole nullide-ühtede maailm, tuleb aru saada põhjustest.
Kertsmik: Oleme uuendamas BIMi nõudeid. BIM annab palju eeliseid. Kui projekteerijal on hea mudel, mis on RKASi nõuete järgi tehtud, siis on väga lihtne arvutada C02 jalajälge. BIMi nõudeid võtavad üle ka KOVid ning erasektor ja nii tekivad ühtsed projekteerimismallid.
Riigi Kinnisvara AS koondab väga erinevaid tellijaid ja partnereid: omavalitsused, riigi ettevõtete nõukogud ja juhatused. Kuidas töötate tellijaga? Kirjeldage palun mõnda tööprotsessi.
Komissarov: Klient kirjeldab oma vajadust, mille alusel sõnastatakse lähteülesanne ja hinnastatakse tegevused juhtimiskava jaoks. Selle alusel saavad klientide vajadused riigieelarve strateegias prioriteedi. Valitsus teeb otsuse ja RKAS asub arendusprojekti ellu viima. Siin tuleb rõhutada, et RKASi üks suur eesmärk on osaleda lähteülesande sõnastamisel ja töötada algusest peale koos kliendiga. Põhjaliku lähteülesande ja hea tulemuse vahele võib panna võrdusmärgi. Vastupidised näited loovad lisapingeid ja segadust, ajakava pikenemisel muutuvad kasutajate vajadused või eelarved. Pikk vaade on siin hädavajalik.
Kaasik: Mõnikord muutub olukord ka poole projekteerimise pealt …
Kertsmik: …ja peab justkui kristallkuul olema …
Liigume ehitatud keskkonna juurde tagasi. Üks on kindel: kui teil isegi on see kristallkuul olemas, siis Eestis suunab ruumi loomist ja korraldamist meie tihe ja hajali, kasvav ja kahanev kahe näoga Eesti. Mida see teie töös tähendab?
Komissarov: Meil on olnud meeldiv võimalus osaleda programmides, mis katavad kogu Eesti: näiteks riigigümnaasiumide programm, riigimajade programm ning politsei ja päästeameti ühishoonete programm. See tähendab riigi kohalolu ka väiksemates kohtades. Kui RKAS on kehtestanud standardid, siis siin ei tehta järeleandmisi: kool Tallinnas või Paides on loodud ühtsete kvaliteedistandardite alusel.
Kaasik: Kohaspetsiifilisus on seejuures väga oluline. Riigimaja Kuressaares ja Pärnus erinevad, sest sealsed inimesed ja olud on erinevad. Üksteist tuntakse paremini ja peame ruumi luues tundlikumalt lähenema kui suuremates linnades.
Te mainisite põgusalt RKASi uut keskkonnastrateegiat ja juttu on olnud ka kestliku arengu mõõdikutest, mis puudutavad ehitatud keskkonna suurt jalajälge. Kas ja kuidas tuleb paremini mõõta ehitatud keskkonna mõju?
Kertsmik: Hoone projekteeritakse nii, et selle eluiga on vähemalt 50 aastat. Suuremad otsused tehakse lähteülesandes ja projekteerimisega, mis võtab umbes viis aastat, aga hoone eluiga on oluliselt pikem. Me ei saa pöörata tähelepanu ainult hoone ehitushinnale, vaid ka selle kuludele kogu eluea jooksul, võtame arvesse hoolduse ja ruumi paindlikkuse, s.t selle ümberkujundamise võimalused. Me oleme tihti kinni detailides ja peame sellest välja saama. Hoone jääb samaks hooneks, kuid tuleb põhjalikult hinnata, milliseid lahendusi, materjale ja seadmeid kasutatakse. Kallimad investeeringud võivad pikas perspektiivis tuua võidu.
Kust see 50 aastat tuleb?
Kertsmik: Kandetarindid projekteeritakse tulenevalt standarditest 50 aastaks. See ei tähenda, et pärast poolt sajandit tuleb hoone lammutada, vaid seda, et kandetarindeid tuleb kontrollida ja hoone vajaduse korral renoveerida.
Kas võib seega öelda, et maagilist hoone eluiga määrab mingi standard?
Kertsmik: Renoveerimine pikendab hoone eluiga, sest hoone soojustatakse, parendatakse sisekliimat ja vähendatakse ehitussektori heidet. Paika pandud renoveerimise vajadus annab lõpuks arhitektuuriliselt huvitavama ja kvaliteetsema ruumi.
Komissarov: Me räägime praegu ehituskehandist ja selle füüsilisest vananemisest, kuid peame rääkima ka funktsionaalsest, majanduslikust ja moraalsest vananemisest.
Kertsmik: Kui ehitame uue hoone, siis võtame selle alguses kohe mõtteliselt juppideks selliselt, et hiljem saaks funktsiooni muuta. Naiivne on arvata, et hooneid ehitatakse praegu nii, et 50 aasta pärast kõigile meeldivad ja sobivad.
Kui kaugel on juba kasutatud materjalide kogumise ja ladustamise idee?
Kertsmik: Oleme põrkunud selle vastu, et ei anta sertifikaate materjalide kordus- ja taaskasutuseks. Ometi on teaduslikult tõestatud näiteid, et silikaattellistest saab teha tugevat ja kvaliteetset betooni. Praegu jääb turul puudu julgusest. Seni arvatakse, et keskkonnasäästlikum võrdub kallima lahendusega, aga see ei pruugi nii olla.
Komissarov: Siin peame täpsustama, kas räägime turust või riigisektorist. Riik peab eeskuju looma ja turgu tuleb nügida vastavalt riigi antud suurematele eesmärkidele. Esimene samm maja materjalide taaskasutamiseks on lammutamisel jäätmete sortimine. RKASis näeme, et peame leidma tasakaalu, kus turg kohaneks uute lahendustega. Eestis on teada kaks kohta, kus ehitusjäätmeid liigiti kogutakse. Üks selline kogumispunkt on Maardus. Kui hakatakse nõudma ehitusjäätmete sortimist kogu riigis, siis peame ka küsima, kas on ikka mõistlik neid jäätmeid mööda Eestit sõidutada. Ehitusmaterjalide taaskasutuse väljaarendamiseks tuleb üle riigi luua vastavad kohad.
Kertsmik: Tegin kevadel analüüsi, et aru saada, mis seisus on RKASi arendusprojektide jäätmekäitlus. Ühelt poolt puudub teadlikkus või tahe, teisalt puuduvad ka kogumispunktid. Meil on objekte üle kogu Eesti.
Komissarov: Siin tekib nn esimese sammu küsimus. Kas meie tekitame vajaduse ja turul tekib pakkuja, kes hakkab sortima ja hiljem neid materjale müüma, või ootame seni, kuni turul on lõpuks valmidus lisaks Maardule ka mujal ehitusjäätmeid sortida. Ehitusobjektil kogutakse praegu kokku klaas, metalljäätmed ja puit, kuigi see viimane läheb tihtipeale lihtsalt ahju. Kõik ülejäänu on üldprügi, mis läheb purustisse ja täiteks. Ka näiteks sisustus.
Sisustuse ringlus on meil väikestviisi tekkimas. Kui kolimisel jääb asutuses mööblit üle, siis pakutakse seda teistele asutustele, kui seda seal ei vajata, siis lähevad need esemed edasi osta.ee veebikeskkonda kõigile soetamiseks.
Seda intervjuud on ajendanud rahvusraamatukogu (Rara) projekteerimise vestlusringid, sh rahvusraamatukogu Tõnismäe hoone välialade ideevõistluse tulemused. Rara uuendatud hoone ja väliruumi puhul on osalised ise välja toonud kogu protsessi õpetliku iseloomu ja leidnud, et see on hea näide, kuidas renoveerida riigi omandis olevat väärtuslikku sümbolhoonet.
Komissarov: Ma jooniksin rasvaselt alla rahvusraamatukogu kui tellija ja kasutaja rolli. Teadlik tellija ja ühiskonna meelsus loovad tervikrenoveerimisele väga head eeltingimused. Renoveerimist toetatakse praegu nii mitmes aspektis, et seda võib pidada uueks reaalsuseks. Mida iganes me ehitame, renoveerimise C02 jalajälg on de facto alati väiksem ja mingeid ehitusmaterjale – näiteks teatud paekivi kihistusi – lihtsalt ei ole enam. See ei ole mugavus- ega finantsotsus, tihti pole enam muid võimalusi.
Kertsmik: Ehitamine peab olema rohkem mõtestatud. Kui praegu ehitada minimaalselt 50–70 aastaks, siis tuleb iga otsus teadlikult teha, aga loomulikult tähendab see pikemat projekteerimisaega. Renoveerimine aitab kaasa teadlikkuse ja rohelisele mõtteviisi levimisele.
Töö- ja teenuskeskkonna disainer Regina Kaasik leiab, et riigi kinnisvarahalduses on väga oluline kohaspetsiifilisus: riigimaja Kuressaares või Pärnus erinevad, sest sealsed inimesed ja olud on erinevad.Hoonete keskkonnasäästliku arendamise projektijuht Kadri-Ann Kertsmik ütleb, et renoveerimine aitab kaasa teadlikkusele ja rohelisele mõtteviisile.Kalle Komissarov on arhitekt, RKASi ruumilahenduste meeskonna juht. Ta ütleb, et kui projekteerimishankes valitakse kõige odavam pakkuja, siis ei ole garanteeritud, et saadakse ka kõige odavam maja, sest kõige odavam projekteerija võib projekteerida kõige kallima maja.
„Sa vaata, kui hea raamat, ah! Kõik on kirjas!“ Just nii kirjeldas Pantalone kultuslavastuses „Armastus kolme apelsini vastu“ raamatut „Astroloogiline abimees“ ning samamoodi sobib kirjeldada ka kogumikku „Teatrielu 2022“. Ega aasta teatrielu kokku võttev raamat muud olegi kui abimees ühes kultuurivaldkonnas orienteerujale ning teatril ja astroloogial on kokkupuutepunkte rohkem, kui tahame endale tunnistada.
Raamatu toimetajad Alvar Loog ja Valle-Sten Maiste, kes koostasid aastaraamatu juba teist aastat järjest, on kujundanud kogumiku, kus peaaegu igas artiklis esitatakse aktuaalseid küsimusi, antakse võimalus kas kaasa noogutada või vastu vaielda ning mitmed tekstid täiendavad üksteist ja on dialoogipartneriks. Kuidas saakski see mitte nii olla, kui kirjutavad noored säravad mõtlejad Oliver Issak ja Kärt Kelder, teatriuurimise vaalad Luule Epner, Anneli Saro ja Madli Pesti, teatrikriitika tippautorid ehk parimateks hinnatud Keiu Virro, Sven Karja, Pille-Riin Purje ja Madis Kolk, Eesti kõige julgem, otsekohesem ja provokatiivsem teatrikriitik Kaja Kann ning tantsuteatri Fine 5 eksperdid Heili Einasto ja Aare Rander. Kirjutamisdebüüdi teeb Roosmarii Sarapuu, toimetajaid endid esindab Alvar Loog suisa kahe artikliga ning samuti on avaldatud vestlusring, mille keskne teema on 2022. aastal ilmunud elektrooniline etenduskunstide uurimise meetodite õpik ning sellega kaasnev teatriuurimuslik kontekst.
Kaks esiletõstetud lavastust. Autoritest mainin eraldi filmikriitik Tristan Priimäge. Kui üldiselt võib Eestis igamees midagi teatri kohta öelda – on ju tegemist elulähedase kunstivormiga, kus enamasti räägitakse inimsuhetest, milles on kõigil kogemusi, ning see annab justkui õiguse teatrikriitikuna tegutseda kõigile –, siis ei tehta seda kahjuks alati kõige huvitavamalt. Siiski võivad teise valdkonna kirjutajad, kui teha seda kõrgel tasemel, nagu on teinud näiteks Priimägi, näha lavastuses perspektiive, mida eelkõige teatrile (ja elule) keskendunud kirjutajad ei märkagi. Sellest, et Priimägi võrdleb Juhan Ulfsaki lavastust „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon) Lars von Trieri filmioriginaaliga, ongi võitnud eelkõige lavastuse analüüs ning Ulfsaki tõlgendus tundub veelgi huvitavam ja isikupärasem.
Lavastust analüüsides tõstatab Priimägi teema, et lavastuses, kus ei kasutata kaamerat, tuleb „teatrilavastajal ära lahendada küsimus, millega asendada suurt plaani“. Teatrit ju iseloomustab olukord, „kus üldplaanis kujutatav sündmustik jääb tihti vaid tegevuse kirjelduseks – läksid sinna, tegid seda, aga tekib küsimus, milleks“. Näidates, kuidas lavastaja Ulfsak on selle probleemi mängeldes lahendanud, kirjutab Priimägi: „Tõsi, me peame rääkima lugu millestki, aga see miski ei peaks põhinema sündmustel, vaid inimkogemusel, ning kõnetama midagi, mida pole võimalik sõnadesse panna.“ Viimase mõtte võiks laiendada Eesti teatrile üldisemalt.
„Melanhoolia“ on üks kahest lavastusest, mida toimetajad on pidanud vääriliseks eraldiseisvana käsitleda. Teine on Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Giacomo Veronesi „72 päeva“ EMTA lavakunstikooli tudengitega. Kui arvestada, et „Melanhoolia“ puhul on tegemist lavastaja- (Juhan Ulfsak) ja kunstnikuauhinna (Edith Karlson) laureaadiga, siis miks mitte. „72 päeva“ jõudis küll ainult nominatsioonideni, ent selle retseptsioon on olnud mitmetine. Anneli Saro koos teatriteaduse magistrantidega demonstreerib, kuidas viia läbi üks korralik lavastuse analüüs ja vastata küsimustele: „Mida teha tegelastega, kui me ei usu neisse enam, vaid tahame näha etendajat, kes sooritab tegevusi, mis viitavad ilma igasuguse mimeesita ainult iseendale? Mida teha narratiiviga, kui lugu pole enam prioriteet laval olevale inimesele, kes tundub hoopis improviseerivat?“1.
Kui võttagi „Teatrielu 2022“ retsenseerimise aluseks mingite kajastatud nähtuste erilisus Eesti teatri kontekstis, siis on raamatus kesksed Alvar Loogi enda kaks artiklit: „Eesti algupärase ooperi rekordaasta“ ning „Eesti algupärase ooperi pikk ja kuulsusetu(?) minevik“. Eelnenud kriisiaastate ja juhuse tõttu esietendus 2022. aastal rekordina kuus algupärast ooperit. Teiseks on Loog võtnud vaevaks avaldada kõigi Eestis esietendunud ooperite (kokku on neid 105) kronoloogia, mida tema sõnul seni keegi teinud ei ole. Viimase nimetaksin isegi kommenteeritud lühiaruandeks koos lisadega, sest mainitud on näiteks ka Eesti-teemalised ooperid mitte-eesti heliloojatelt jms. Loogi leivanumbriks on muidugi stiil, sest ei ole palju kirjutajaid, kes „Põrgupõhja uue Vanapagana“ puhul peategelase kohta küsivad: „Kuidas lahutada tema tegemistes tema tegelikku elu teoloogilisest osaluseksperimendist?“.
Heili Einasto ja Aare Rander aga vaatavad dialoogi kaudu tõtt kolmekümneaastase Fine 5ga. Kuigi pealkiri ütleb, et keskendutakse peale läheduse ka haigusele ja vananemisele, antakse mainitu kõrval ka sisukas ülevaade ühe pikemat aega tegutsenud tantsuteatri esteetikast.
Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Giacomo Veronesi „72 päeva“ EMTA lavakunstikooli tudengitega on üks kahest lavastusest (teine on Juhan Ulfsaki „Melanhoolia“), mida „Teatrielu 2022“ toimetajad on pidanud vääriliseks eraldiseisvana käsitleda.
Invateatri rehabiliteerimine. 2021. aasta „Teatrielu“ avanud vestlusringis nimetas Alvar Loog etenduskunste „invateatriks, millele tulebki läheneda madalamate ootuste ja suurema heatahtlikkusega“2. Ei oska öelda, kas „invaliidid“ saatsid toimetajatele või Loogile ähvarduskirju, aga igatahes leiab „Teatrielus 2022“ aset kõva etenduskunstide rehabiliteerimine. Sellel teemal kirjutavad juba eelmainitud Anneli Saro, samuti Kaja Kann, Kärt Kelder, Luule Epner, Madli Pesti ja Sven Karja.
Nende vaatenurgad teemale on üsna erisugused. Madli Pesti artikkel on kõige kirjeldavam, andes tänuväärse ülevaate Paide nn esimese trupi tegemistest. Kui kevadisel teatriteaduse bakalaureusetööde kaitsmisel Tartu ülikoolis tekkis teatriteaduse professoril küsimus, kas Paide ääremaaks nimetamine on kõigile teada-tuntud fakt (seega ei nõua viidet) või viitamist nõudev teadmine, siis Pesti nimetab Paidet julgelt ääremaaks, aga asetab Paide teatri „probleemitult mitte niivõrd Eesti, kuivõrd sujuvalt just Euroopa nüüdisaegsete etenduskunstide väljale“. Kas Eesti teatri viimase aja suurim paradoks?
Kõige julgemalt läheneb etenduskunstile Kaja Kann, kes pakub välja isegi definitsiooni: „Etenduskunst on kohalolev, julge ja üllatav ning tegeleb teatrikunsti endaga.“ Artikli lõpuks küll jõuab Kann tõdemuseni, et sellist teatrit eriti ei ole ja seega definitsioon ei kehti. Intrigeeriv on Kannu vastandus sõnale etenduskunstis. Sven Karja jälle peab oma artiklis, kus räägitakse lavastusest, kus sõnast on loobutud, seda loobumist problemaatiliseks, sellise teatri tegijaid enesekeskseteks. Kui Kann hindab vaataja võimalust ise laval nähtust tervikuid luua, siis Karja, vastupidi, näeb lauses „iga vaataja saab oma peas panna kokku oma loo“ ikkagi vaatajale tühjade pihkude jätmist.
Kärt Kelder, käsitledes alastust teatris, viitab oma artikli lõpus samuti publikule, öeldes, et küsimus „miks?“ on „midagi, millele võiks teatris rohkem ruumi anda“. Oma tekstiga annab ta kindlasti analüütilise ja rahulikus toonis vastuse kõigile neile, kes tahavad aru saada, miks teatrilaval ennast alasti võetakse. Vähemalt uue laine etenduskunstis on alastus seks- ja kehapositiivne. Selle eesmärk ei ole mitte ehmatada, vaid hoopis normaliseerida: alastust, seksuaalsust, sugu.
Samasuguses rahulikus ja seletavas, ent akadeemilisemas ja teoreetilisemas stiilis kirjutab ka Luule Epner, kes analüüsib lavastusi, mis sünnivad teatri sümbioosis mõne teise kunstivaldkonna, näiteks visuaalkunsti, muusika või kirjandusega. Sealjuures, mainib Epner, on „vahest huvitavaimad lavastused (need), mida iseloomustab „vahelisus“ selles mõttes, et nad eksisteeriksid justkui piiril – kui piiri mõista mitte joone, vaid (vahe)ala või -ruumina, kus tavapärased vastandused kaotavad tähenduse ning milles kulgevad protsessid on ambivalentsed ja ennustamatud“. Epner teab, mis on hea ja huvitav. Arvata on, et seda teksti loetakse ja viidatakse ka aastate pärast.
Kas psühholoogiline teater sureb välja? Intrigeeriv dialoog tekib Pille-Riin Purje ja Madis Kolgi artiklike vahel. Ei üllata vist kedagi, et näitlejast on kutsutud kirjutama Pille-Riin Purje, kes jõuab, viitsib ja tahab nii palju teatris käia, et see annab talle õiguse näitlejatööd sügavamalt analüüsida. 2022. aastal vaatas ta 114 etendust ehk oli vähemalt igal kolmandal õhtul teatris. Purje ongi Eesti teatri superkangelane, kelle supervõime on kannatlikkus.
Oma ülevaates aasta sündmusrollidest keskendub ta eelkõige sellistele, mille puhul näitleja on saanud luua rolli, tegelaskuju. „Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda,“ kirjutas Purje ERRi kultuuriportaalis eelmise aasta lõpus.3 „Teatrielu“ artiklis näeb ta psühholoogilise teatri pärisosana võimet „vaadata ainiti ja üksisilmi tõtt oma südametunnistusega“.
Kuna just Purje on avalikult kutsunud üles psühholoogilist teatrit eraldi märkama, isegi auhindama, sest kalle etenduskunsti suunas on selgelt toimunud (seda tõestab ka seesama „Teatrielu 2022“), siis vist just sellepärast on toimetajad kutsunud Madis Kolgi kirjutama sellest, et hirm psühholoogilise teatri väljasuremise pärast on siiski liialdatud. Kolk teeb ekskursi minevikku, kuid veelgi olulisem, näitab, kuidas käsitleda psühholoogilise realismi mõistet aastal 2023. „Mure on arusaadav, kuid ometi pole patust puhtad ka praktikud ise, kes Stanislavskit ja Pansot tsiteerides pole kuulmisega ära tabanud seda, millised müdinad määravad meie tänast reaalsuse (või realismi) taju,“ kirjutab Kolk.
Nagu ütleb Kolk, siis me ei taha enam näha näitlejat papist uste ja akende vahel – see ei mõju ustavana. Pigem peaksime ka psühholoogilise realismi etendamisse ja vastuvõttu kaasama fenomenoloogilist taju ja suhtumist. Jah, minu arvates ei pea ka teater ilmtingimata andma samastumisvõimalust, vaid, tuletades meelde Tristan Priimäe öeldut, pakkuma inimkogemust. Siinkohal ei ole ma kriitiline Purje seisukohtade suhtes. Pigem tundub mulle, et tema kirjeldatud rollides on see inimkogemus ilma papist kujunduseta edasi antud küll.
Kellel on õigus teatrisse saada? Väga olulise artikli noore vaataja teatrist on kirjutanud Keiu Virro. On tõsi, et umbes iga viie aasta järel avaldab keegi taas artikli à la „lapsed on meie tulevik – aga miks me neile siis nii halba teatrit näitame?“. Virro astub vingumisest sammu edasi ning teeb ülevaate välismaal läbi viidud uuringutest, mis näitavad, et teater võib noore vaataja elu muuta. Ja kui muutub üks elu, siis on midagi õigesti tehtud, arvan ma.
Suisa manifest on aga Oliver Issaku avaartikkel teatriinstitutsioonide avatusest. Tema enda sõnul vaatab ta „teatriinstitutsiooni kui teadlikult suunatud ja (kunstiliselt) vormitud tervikut – kui (kunsti)teost“ ning lisab, et „selline vaade teatriinstitutsioonile ei ole Eesti teatrimaastikul veel kuigivõrd juurdunud, enamasti on Eesti teatriinstitutsioonid lõdva käega suunatud erisuguste juhuslike protsesside, sündmuste ja valikute kokkukuhjumised ühise katuse (ehk teatri) all“. Kui füüsiliselt avatud ehk siis asukoha ja piletite hinna mõttes ligipääsetavad on Eesti etendusasutused? Kas ollakse avatud ka kontekstuaalselt ehk valmis ruume avama ka tavapublikuga võrreldes teistsugustele inimestele? Ja kuidas on lugu teatrite kunstilise avatusega? Issaku artikkel on kui juhend nendele teemadele mõtlemiseks, aga seejuures kõlab seal selge soov näha muutust. „XXI sajandi teatriinstitutsiooni märksõna on avatus,“ ütleb ta.
Perspektiivid nihkuvad, piirid lagunevad. Mis on puudu? Üheski artiklis ei ole juttu 2022. aasta ühest olulisimast lavastusest, Rimini Protokolli ja Vaba Lava koostöös lavale tulnud „100% Narvast“. Kas see ütleb rohkem meie või selle lavastuse kohta? Üldse ei ole raamatus kultuuripoliitilisi teemasid, mille vastu on mul alati suur huvi, aga sellest ei tundnud ka lugedes puudust.
Mida öelda lõpetuseks? Kasutades raamatus kirjutanud autorite sõnu, siis näiteks, et „Piir arusaadavuse ja kentsakaks muutumise vahel on õhkõrn“ (Aare Rander), või „Vähem asju, vähem sõnu, vähem probleeme!“ (Sven Karja). Kindlasti võiks lõpetada Kärt Keldri mõttekäiguga „Miks mitte võtta teatrilava kui paika, kus on turvaline rääkida inimeste erisusest“ või Madis Kolgi üleskutsega, et „Tegelased võivad ju näidendi lõpus ikkagi suudelda, kuid sellega ei saa piirduda lavastuse sõnum. Endiselt on küsimus selles, kas lugusid jutustatakse uinutamiseks või empaatia ergastamiseks. Kas kunst peab meie maailmapilti kinnistama või kummastuse kaudu avardama.“ Aga lõpetan siiski Luule Epneri sõnadega: „Perspektiivid nihkuvad, piirid lagunevad.“
Artikkel põhineb 7. septembril festivalil „Draama“ toimunud „Teatrielu 2022“ esitlusel peetud ettekandel.
1 Joseph Danan, Dramaturgy in Postdramatic Times. New Dramaturgy. International Perspectives on Theory and Practice. Toim Katalin Trencsényi ja Bernadette Cochrane. Bloomsbury, 2014, lk 8.
2 „Teatrielu“ esitlusel ütles Alvar Loog, et lause kontekst on teine, kui mina siin retsensioonis esitlen. Lugejal on endal võimalik see üle vaadata „Teatrielust 2021“, lk 20.
3 Pille-Riin Purje, Lavastuse väärtus ei olene sõnadest või sõnatusest. – ERRi kultuuriportaal 17. X 2022.
