kultuuriajakirjandus

Tallinna Linnateatri kontsert-lavastus „Õhtu rannal. Valter Ojakäär 100“ 9. XII Pärnu kontserdimajas (esietendus 20. XI Salme kultuurikeskuses). Lavastaja, muusikajuht ja vahetekstide autor Riina Roose, dirigent Rasmus Puur, arranžeerijad Jaak Jürisson, Rasmus Puur ja Tõnis Kõrvits, toonmeister Tanel Klesment, heliinsener David Kaljurand, tantsuseadete autor Eve Mutso, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Anu Konze, valguskunstnik Emil Kallas, produtsent Jüri Leiten. Solistid Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Evelin Võigemast, Andero Ermel, Indrek Ojari, Rain Simmul, Mart Toome ja Kaspar Velberg. Kaastegevad Maria Luisk, Kristi Volmer, Meelis Vind või Marten Altrov, Jüri Leiten, Jaak Jürisson, Peedu Kass, Eno Kollom ja VHK keelpilliorkester.

Tubli viiskümmend aastat tagasi sõitsin Pärnust liinibussiga Tallinna. Bussi sisenes Valter Ojakäär ja istus rõõmsa naeratusega minu kõrvale sõnades, et „just mõtlesin, peaks mõni tuttav olema, siis läheb sõit kiiremini“. Valter võttis üles teema, kuidas ikkagi need šlaagrid kujunevad. Tollal ei olnud käibel terminit „hitt“ ja „levilaulu“ polnud Valter veel käibele lasknud. Minu provokatsioonile, et „Õhtu rannal“ autorile peaks see selge olema, pahvatas Ojakäär nakatavalt naerma ja vastas, et just selle laulu pärast ei olegi: kuna see olevat algaja pilli­mehe 1946. aastal oskamatult kirjutatud katsetus, aga on autorile ootamatult saavutanud suure populaarsuse. Vastab tõele, sest laul on püsinud paljude esitajate repertuaaris ja nende seas on ka instrumentalistid, näiteks imeilusa tooniga trombonist German Pekarevski Eesti Raadio estraadiorkestrist.

23aastase Ojakääru loodud nii tekst kui viis „Õhtu rannal“ on tõepoolest (EMIKi andmetel) esimene dateeritud laul autori teoste nimistus. Selleks ajaks oli Ojakäär õppinud klarnetit Pärnu muusikakoolis (1940-1941) ja Tallinna konservatooriumis (1942-1943), aga konservatooriumi õpinguid ei arvestatud järgmise okupatsiooni ajal. Nõnda sai ta Mart Saare juurde kompositsiooni studeerima alles teisel katsel ja lõpetas 1956. aastal Heino Elleri juures.

Vastuseks minu küsimusele, et milles siis selle laulu loominguline oskamatus seisneb, kostis jälle Valteri nakatav naer ja järgnes selgitus: „Mõtle ise, kes veel võiks olla nii loll, et alustab laulu kolmelöögilise pika noodiga ja see kestab õ-tähel ja lõpeb h-ga. Lauldes kõlab see nii: „õ-õ-õh“ ja siis alles „tu“.“ Pakkusin, et võiks laulda saare murdes, sest ö on ju lauldavam kui õ. See selleks, leppisime kokku, et see pikk noot on fraasi seisukohast oluline ja et meloodia kõrvu jääks, peabki väike kiiks ka olema ning see kõik on tingitud instrumentaalsest mõtlemisest.

Olgu see meeldiv mälestus sissejuhatuseks 9. detsembril Pärnu kontserdimajas toimunud Tallinna Linnateatri kontsertlavastuse „Õhtu rannal. Valter Ojakäär 100“ arvustusele. Nagu ühel korralikul lavastusel, oli ka sellel rohkearvuline tegijate grupp (kümme) pluss etenduse juht. Selgus tõsiasi, et kui tahad laitmatult, s.t professionaalselt lavastatud kontserti, siis nii peabki olema. Soliste kaheksa ja orkester Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilli­orkester (pluss neli puhkpilli), dirigent Rasmus Puur ja väike bänd: bass – Peedu Kass, trumm – Eno Kollom, klaver ja arranžeering – Jaak Jürisson.

Suur keelpillikoosseis (26 mängijat) andis orkestratsioonidele eriliselt meeldiva ja sobiva kõla, mis ka kontserti iseloomustavana meelde jäi. Seepärast tuleb eriliselt alla kriipsutada arranžeerijate kõrgprofessionaalsust. Peale põhitegija Jaak Jürissoni oli laulu „See pole see“ seadja Tõnis Kõrvits ja kahe Mart Saare koorilaulu oli keelpillidele seadnud Rasmus Puur. Seadet on kindlasti vaja eraldi rõhutada, sest siin avaldub Puuri eriline anne. Koorilaulude seaded keelpillidele ja mis ta on saavutanud ses valdkonnas VHK õpilasorkestriga, on sulaselge kõrgtase. Üks on kindel: Mart Saare „Põhjavaimu“ eelistan nüüd kuulata keelpillidega, mitte kooriga. Kavalehel oli lisaks nimetatutele veel ära toodud Linnateatri töörühm: lavastusjuhid Mart Saar ja kt Pärtel Tall, etendusteenistuse juht Marti Tärn, dekoratsioonid: seitse inimest, kostüümid: seitse, heli: viis, valgus: kuus, video: üks, rekvisiidid: neli, grimm: viis ja lava: kümme inimest. Ikkagi teater. Kõik see koos teenis eesmärki. Nii ladusat etendust olen harva näinud, kontserdist rääkimata.

Alustame algusest. Kontsertlavastus algas nimilooga 1946. aastast, aga üldse mitte „õ-õ-õh-iga“, vaid laulu mõnusa orkestriseadega. Kohe oli selge, et orkester on „vau“, puhkpillisolistid ekstraklass: klarnet-saksofon: Meelis Vind, trompet: Jüri Leiten, oboe: Kristi Volmer ja flööt: Maria Luisk. Meelis Vind teenis kohe oma improvisatsiooniga aplausi. Teoseid sidusid ja selgitasid vahetekstid, mille autor on loomulikult kontserdi muusikajuht Riina Roose. Tekstid andsid hädavajalikku informatsiooni meie levimuusika tipptegija Ojakääru elust ja loomingust – me ainult arvame, et teame temast kõike.

Järgnes „See on mu laul“ Indrek Ojarilt ja „See pole see“ Sandra Uusbergi esituses. Olen alati imetlenud Linnateatri näitlejate laulumeisterlikkust ega väsi seda tegemast ka nüüd. Ehk võib koguni öelda – Riina Roose koolkond. Seejärel oli käes ooperivoor. Ojakäär on loonud ooperi A. H. Tammsaare näidendi „Kuningal on külm“ põhjal Ain Kaalepi libretole ja see nägi ilmavalgust 1967. aastal Vanemuise teatris Epp Kaidu lavastatuna. Sel kontserdil oli ooper esindatud kahe numbriga: esiteks kuninga, narri ja Angela trio (Andero Ermeli, Indrek Ojari ja Hele Kõrve esituses) ja siis nuhkide koor (Ermeli, Ojari, Kõrve, Evelin Võigemasti ja Mart Toome esituses). Neid ooperinumbreid kuulates tekkis ainuvõimalik mõte: on aeg võtta see Linnateatri mängukavva, helilooja ja libretist väärivad uuslavastust ja miks ei või Linnateatri kavas olla eesti ooper, kui seal on selline talendiküllus. Jään ootama. Samast 1967. aastast kõlas veel „Olematu laul“ tookord 20aastase Leelo Tungla sõnadele Hele Kõrve meelde­jäävas esituses.

Kontsertlavastuse esimese poole lõpetas lauluplokk Valter Ojakääru põnevate kaasaegsete varajasest loomingust: organisti ja koorijuhi, Estonia ooperi pikaajalise koormeistri Tiiu Targama (1907–1994) 1930. aastatest pärit „Sügise mõtted“ (tekst Sergius Lipp, 1894–1942) Andero Ermeli esituses, Raimond Valgre „Suudlus kuuvalgel“ (1935) kellegi A. Kempe sõnadele (selgus, et tegu on hoopis Valter Ojakääru tekstiga) Rain Simmuli esituses ja veel ea- ja mõttekaaslase Ülo Raudmäe „Väike tüdruk“ Mart Toome esituses. Kontserdipoole lõpetasid kaks koorilaulu VHK keelpillide esituses: kõlasid Ojakääru kompositsiooni­professori Mart Saare teosed „Põhjavaim“ (1910) ja „Jaan läheb jaanitulele“ (1926). Siinkohal kõik komplimendid Rasmus Puurile: see, mida ta on teinud VHK keelpilliorkestriga, on müstiline ja fantastika. Saare „Põhjavaimu“ esitus oli minu arvates kontserdi tipphetk ja publiku aplaus kinnitas mu veendumust.

Kontsertlavastuse teine pool jätkus VHK keelpilliorkestriga ja Ojakääru teise professori Heino Elleri „Kodumaise viisiga“ ning neljase plokiga Ojakääru kolleegidelt – nendelt, kes on jätnud kustumatu jälje eesti levimuusika ajalukku. Alustuseks Boris Kõrveri laul „Ebatruudus“ aastast 1937 (esitaja Kaspar Velberg), järgnes Uno Naissoo populaarne „Märtsis algas mai“, mis sai superesituse ansamblilt Andero Ermel, Mart Toome, Indrek Ojari ja Rain Simmul. Evelin Võigemast lisas Arne Oidi laulu „Ma olen su pilk“ ja siis tuli Ojakääru sõbra Erich Kõlari üllatus aastast 1944 – „Nukker eesel“ Hele Kõrve, Sandra Uusbergi ja Andero Ermeli ettekandes. Jääb üle ainult üllatunult suud maigutada, milliseid pärleid on kontserdi muusikajuht päevavalgele toonud.

Kuni kontserdi lõpuni kõlasid Ojakääru laulud, mille sõnad pärinevad Leelo Tunglalt. Nende koostöö sai alguse 1966. aastal ja jäi kestma pikaks ajaks. Plokk tipnes 1966. aastal loodud tõelise hitiga „Oma laulu ei leia ma üles“ (sõnad 19aastaselt Leelolt) ja see oli ka kogu kontserdi üks tipphetki – laul kõlas Hele Kõrve, Sandra Uusbergi, Evelin Võigemasti, Mart Toome ja Kaspar Velbergi meisterlikus esituses. Sellele olid eelnenud veel Leelo Tungla tekstidele loodud „Sõit pilvelaeval“ Mart Toome, „Laul laulust“ Mart Toome ja Indrek Ojari ning „Mu ema“ Hele Kõrve esituses.

Kontrastiks tuli ettekandele instrumentaalne „Liikumises (Enne tarvitamist loksutada)“, mis siinses seades oli värvitud ka vokaaliga – Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Evelin Võigemast, Mart Toome ja Kaspar Velberg. Teose pealkirja on Valter Ojakäär seletanud nii: „Instrumentaalteoste pealkirjadega on alati üks suur jama, vot ei oska neid pealkirjastada, ei tule kohe ühtegi mõtet. Lugu ammu valmis, aga pealkirja pole. Kuna lugu sai üsna tempokas, panin „Liikumises“ – ei meeldinud. Lisaks piinas veel köha ka. Laual oli miski köhamikstuuri pudel ja äkki vaatan, seal ka loo pealkiri „Enne tarvitamist loksutada“, panin selle kah igaks juhuks.“ Vot nii sünnivad surematud teosed.

Rain Simmul esitas laulu „Veel, kordki veel“ ja järgnes kontserdi apoteoos – veel kord „Õhtu rannal“, aga nüüd koos orkestri ja kõigi solistidega. Publik seisis püsti ja aplaus oli tormiline.

Meie kontserdielus on olnud suur tühimik, mille on aeg-ajalt täitnud Riina Roose ja Linnateatri laulvad näitlejad. See tühimik on eesti levimuusika klassika ja sellel muusikal on rohkearvuline publik, kes naudib eestikeelset kõrgprofessionaalset loomingut samaväärses ettekandes. Kontsert oli tõeline etendus, kus paistsid silma lavakujundus, kostüümid, laitmatu liikumine, kunstnikutöö (Kristjan Suits), heli (Tanel Klesment) ja valgus (Emil Kallas).

Kõige suuremad kiidusõnad ja tänud aga sulle, Riina. Palju-palju Roose!

Festival „Jõulujazz“ 25. XI – 15. XII Tallinnas ja mujal linnades.

Võimalik, et igaüks naudib muusikat eri põhjustel ja leiab muusikas rõõmu erinevatest nüanssidest. „Jõulujazzi“ kava ühtis seekord suurel määral minu maitse-eelistustega ning külmaks ei jätnud mind ükski kontsert. Tõsi küll, kui ma seekordsest koroonalainest tervenenult kontserdisaali astuda tohtisin, oli „Jõulujazz“ alanud ja paar esimest kontserti juba seljataga.

Alustan oma muljete jagamist pianistidest, kelle seekord enda jaoks avastasin. Oma 65. sünnipäeva ja ühtlasi 30. Eestis musitseerimise aastapäeva tähistanud Brian Melvini koosluse kontsert oli keskendunud John Coltrane’i loomingule. Bändi kuuluval taani kitarristil Søren Leel käivitus energilisemates palades justkui mingi turbolüliti ning tema intensiivse kitarrikäsitlusega kaasnes bluusilik keelte painutamine. Aleksander Paali puhul paistis see käivitavat samalaadse piduriteta mängu: tenorsaksofonil puhuti kõik registrid valla ning karune soolo kõlas justkui rebitud tooniga, mitte lihvitult.

Seevastu pianist Samuli Mikkoneni isikupära avaldus heledamate kõlavärvidega helipilte maalides. Loo „My Favourite Things“ klaverisoolo ajal vältis ta edukalt klišeesid ja magusust ning kui sellele järgnenud palas kerkisid tema sõrmede alt klaasjalt läbipaistvad kõlad, jäin hämmeldunult mõtisklema, kuidas küll võib klaver tema sõrmede all kõigist teistest pianistidest nii erinevalt kõlada. Mikkonen tõmbas kaasa ka Paali ning nii sündis kontserdi kõige hapram ja õhulisem pala. Ka Brian Melvin oli liigutatud ja tänas kaasmuusikuid.

Järgmisel päeval mängis sealsamas Kumus Britta Virvese trio. Märkasin õige pea Virvese klaverimängus midagi tuttavlikku, aga ei osanud seda tuttavlikkust otseselt tuvastada või kellegi konkreetse nimega seostada. Pärast kontserti kodus ei andnud see mõte mulle siiski rahu ja otsisin Youtube’ist üles Kristjan Randalu pala „Vaikne vaatleja“ instrumentaalversiooni. Otsest laenamist ma ei märganud, aga mingi sarnasus harmooniakäsitluses jäi kõrva küll. Võimalik, et need mõjud on külge jäänud alateadlikult ajast, mil Britta Virves õppis muusika- ja teatriakadeemias, või on tuntud pala teda nakatanud sagedase kuulamise kaudu. Kuna mullu ilmunud plaat, mille muusika Kumu kontserdil kõlas, on alles Britta Virvese esimene sooloalbum, siis pole muretsemiseks põhjust: iidolite ja mõjutajate helikeelest on võimalik välja kasvada kindlalt oma teed käies. Soovin selleks jõudu!

Samal õhtul võtsid Kumus teatepulga üle Britta Virvese eakaaslased See Pole See Triost. Olen tänulik lauljatar Jana Kütile, aga eriti instrumentalistidele Tobias Tammearule ja Robert Rebasele, et nad vabastasid palju kuuldud ja armastatud 1960ndate meloodiad ajastule omastest klišeedest ja läägusest projektis „Upcycled ’60s“.

Joel Remmeli trio koos soome trompetisti Jukka Eskolaga läks teoste vabastamisega nende varasemast kontekstist tublisti kaugemale. Nende muusikute abiga vabanesid õige mitmed Eesti klassikalise muusika kullafondi teosed oma senisest esituskaanonist, ajastu stiilist ja isegi žanrist. Kuna töödeldavate teoste algne esituskoosseis ja ka ajaline maht ületas sellele džässkvartetile omaseid ja realistlikult kättesaadavaid ressursse, siis piirduti mitmel puhul ainult sellega, et algselt teoselt oli laenatud temaatiline materjal või motiivistik, mille edasine arendus osutus lennukaks, tihti teravmeelseks ja vahel koguni vapustavaks.

Muusikutele tuleb au anda, et nad jätsid oma kõige suuremad „sensatsiooni­pommid“ kava lõpuossa ning oskasid pingeid ja põnevust üles kruvida. Nii alustati tasa ja targu ajaliselt kaugema teosega, nagu Rudolf Tobiase „Eks teie tea“, millele järgnesid kuulajate valvsuse uinutamiseks džässisõbralike autorite palad: Uno Naissoo „Pastoraal“ albumilt „Mälestusi kodust“ ja paar Pärnu suve hõngulist laenatud akordi Raimond Valgrelt – selle edasiarendusest oli Joel Remmel loonud uue teose.

Siis aga lajatati kuulajale lagipähe teosega „Ester McCoy“, milles ristusid Ester Mägi ja džässpianist McCoy Tyneri mõjud. Pärast kontserti kuulasin kodus uuesti üle Ester Mägi klaverikontserdi fis-moll alguse, kust teose lähtemotiiv oli võetud, ning nüüd kõlas see oma teravnurkses intensiivsuses igati sobivana nii hard bop’i kui ka kõigi sellele järgnenud džässistiilidega – enamgi veel, motiivi sedavõrd uuenduslik edasi­arendus mõjus nüüd peaaegu vältimatuna!

Pärast ülesköetud tynerliku pianismi näidet rahustati publik maha malbe tõlgendusega Cyrillus Kreegi „Taaveti laulust nr 104“, et jõuda seejärel kontserdi kõige põrutavamate töötlusteni. Soome Vabariigi iseseisvuspäeva eelõhtul ja soome muusiku osalusel toodi Jean Sibeliuse „Finlandia“ XXI sajandisse ja vormiti nüüdisdžässi liistude järgi ümber ning minu meelest kõlas see vaimustavalt hästi. Eraldi plusspunktid tahan lisada „Finlandia“ algusse paigutatud Ramuel Tafenau trummisoolo eest, mille massiivsus osutus huvitaval kombel täpseks vastukaaluks teose algse esituskoosseisu kvartetini kahandamisele.

Pärast „Finlandiat“ (Jukka Eskola sõnul ei tohtivat Soomes seda niisugusel kujul mängidagi) suunati uuenduskuurile ka Heino Elleri „Kodumaine viis“ ning seegi transformatsioon andis huvitava tulemuse, kuigi – ilmselt tulenevalt teose muusikalisest materjalist – ei mõjunud see niisuguse ilmutusena nagu Sibeliuse töötlus.

Varasema klassika töötlemise juurest on paslik viia jutujärg praeguses ajas sündinud uue süvamuusika juurde. Formaalse loogika järgi ei peaks ju sedasorti muusikal „Jõulujazziga“ üldse midagi pistmist olema, aga ometi kõlasid 10. detsembri kontserdil Kultuurikatlas Erkki-Sven Tüüri „Päikesevene“ ja „Mare lacrimarum“ ning Meelis Vindi „Solar Wind“. Džässi ja nende teoste ühine nimetaja oli bigbändi kaasamine.

Õhtu põhiraskust kandis Tüüri „Mare lacrimarum“ ehk „Pisarate meri“, mis pühkis täielikult peast ja kõrvust muljed sellele eelnenud „Päikesevenest“. Tagantjärele tolle õhtu muusikalisi muljeid värskendada püüdes otsisin Youtube’ist üles nii „Päikesevene“ algse versiooni In Spe esituses kui ka 2020. aasta versiooni Eesti Tšelloansamblilt ning pidin hämmeldusega nentima, kui palju muudab selle teose puhul esituskoosseis. In Spe algne esitus elektro­akustiliste pillidega ei käivitanud minus üldse seda soomeugrilikkuse äratundmise ahhaa-efekti, mis regilaululikult korduva bassirifi kuulmisel bigbändi seades automaatselt pead tõstis. (Ja ega ma tea, kas soomeugrilikkus üldse Tüüri kavatsuste hulka kuulus. Vahest peaks pealkiri viitama hoopis ürg-iidsetele aegadele enne mis tahes hõimude, rahvaste või keelkondade väljakujunemist.)

Ka Eesti Tšelloansambli versioonis kaldus bassirifi tõlgendus mu peas kammermuusika poole ning tänu esitusele keelpillidel ja sellest tingitud ülem­helide rohkusele helispektris hakkas mu aju sisene (isikliku) muusikalise mäletamise koordinaator-kuraator vedama seoseid Arvo Pärdi muusikaga, mitte (näiteks) Veljo Tormisega. Meelis Vindi seades ja New Wind Jazz Orchestra esituskoosseisu lisandudes asetus aga kõik oma kohale ning „Päikesevene“ asus seilama pärivett mingil müütiliselt hõbevalgel lennartmerelikul maastikul. Kuidas, kas ja miks saab või peaks bigbänd midagi soomeugrilikku või eestilikku esindama, jääb seejuures mõistatuseks. Äkki ongi asi Tormises ja näiteks tema „Eesti ballaadide“ orkestratsioonis, kus puhkpillidel on oma roll – mine tea, kuulmismälu osatähtsus identiteedi ja konteksti loomises on huvitav ja lai teema.

Tagasi 10. detsembri kontserdi peateose „Mare lacrimarum“ juurde. Erkki-Sven Tüür on mitmes intervjuus maininud, et Ukrainas alanud sõda lõi ta rööpast välja ning endisesse töörütmi tagasi saada oli võimalik alles pärast saateta ukrainakeelse koorilaulu kirjutamist. Mõtleva ja (kaasa)tundva inimesena ei muutunud Tüür muidugi sõja ning selle ohvrite suhtes immuunseks ja osavõtmatuks, kuid selline „südamelt ära“ ütlemine võimaldas ümber häälestuda ja kaevuda juba alanud töösse ulatuslikuma teose kallal, millest sai „Mare lacrimarum“. „Pisarate meri“ on keerukas ja raske teos ka tausta teadmata, ainult kuuldelise mulje põhjal. Siiski annab teose programmilisusega kursis olemine märkamise ja avarama tõlgenduse võimalusi juurde, näiteks kolmanda osa („Threnody I“) alguses saksofonide partiidesse sisse kirjutatud „Dies irae“ moodi motiivid ei oleks mulle arvatavasti kõrvu jäänud, kui ma poleks kursis teose emotsionaalse ja moraalse tagapõhjaga. „Mare lacrimarum“ on pühendatud Vene armee sõjakuritegude ohvritele Ukrainas.

„Jõulujazzi“ korraldajad olid teinud targa otsuse mitte lasta kuulajail koju minna kohe pärast sedavõrd dramaatilis-traumaatiliste teemadega teose kuulamist. „Pisarate mere“ järel pühkis kõrvust ja hingedest üle Meelis Vindi „Päikesetuul“ („Solar Wind“), mis andis jõudu kühmus selja taas sirgu ajada ning tasakaalustas mureliku meele ergastava värske õhu puhanguga.

„Jõulujazzi“ oli lõpetama jäetud mahedahäälne USA trubaduur Gregory Porter. Et tema etteaste oli Maarjamaal juba kolmas, jätan selle siinkohal kajastamata ja tõmban kirjutisele joone alla, meenutades norralase Daniel Herskedali 3. detsembri soolokontserti „Call for Winter“, mis meie räsitud maailmas paitas samuti hinge.

Nimetaksin Norra tuubavõluri Daniel Herskedali soolokontserti Nigulistes seisundimuusikaks. Need helid, mida ta oma tuuba ja flüügelhorni ning kohati ka arvuti ja häälepaelte abiga kuuldavale tõi, puudutasid minus mingit sõnadetagust intuitiivset osa, seetõttu on raske leida termineid, millega kontserti kirjeldada või analüüsida.

Kontserdielamus koos Herskedali kirjeldusega sellest, kuidas ta albumi loomise puhuks end kaheks ja pooleks nädalaks mägedes onni lukustas ning kogu selle aja jooksul väljus onnist ainult suusatamas käimiseks ega kohanud tol perioodil ühtki inimest, tuletas mulle meelde mu käiku kaks talve tagasi Norra jäämuusika festivalile, mis toimus samalaadsetes tingimustes. On elamusi, mida peab kogema, neid ei saagi sõnadesse panna. Herskedali muusika puudutas hingekeeli, sidusid puutumatu looduse karge ilu ja pühalikkusega. Õnneks leidub veel puutumata loodust ning häid ja õilsaid rikkumata hingi. Hoidkem end ja neid.

Kontsert „Playthings“ 16. XII Tallinna muusika- ja balletikoolis ehk Mubas. Collegium Musicale ja Raschèri saksofonikvartett, dirigent Endrik Üksvärav. Kavas Marianna Liigi uudisteos „Playthings“ (esiettekanne) ning Arvo Pärdi ja Rudolf Tobiase teoste seaded.

Muba suures saalis kohtusid 16. detsembril kammerkoor Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ning Raschèri saksofonikvartett Saksamaalt. Kõnealune saksofonikvartett pole Eesti publikulegi sugugi võõras, kuivõrd koostööprojekte kodumaiste kollektiividega on tehtud varemgi – viimati oktoobri­kuus Eesti Rahvusmeeskooriga, kui publiku ette toodi muu hulgas Alisson Kruusmaa värske teos. Sel korral sidusid kontserdi üheks just esiettekanded: nii uhiuus teos kui ka Arvo Pärdi ja juubilar Rudolf Tobiase teoste seaded. Viimaste autoriks on kvarteti tenorsaksofonist Andreas van Zoelen.

Kontserdile pealkirja andnud Marianna Liigi uudisteose „Playthings“ ehk „Lelud“ aluseks on Rabindranath Tagore samanimeline luuletus, kus esil lapselik siirus kui väärtus. Luuletuse sisule osutas ka lavakujundus: Muba suure saali lavasoppe täiendasid tasa heljuvad õhupallid, mis olid aga jahedalt valgustatud laval muretult vaba vikerkaarevärvide spektri asemel hoopis täiskasvanulikumalt pidulikmetalsetes toonides. Lapse ja täiskasvanu siseilma vastandamine ilmestus samuti kasutatud muusikalistes kujundites: omavahel vaheldusid kaunistustega pikitud mänguliselt looklevad meloodialiinid ning tõsisemad pöördumised, kus akordide põhjas hõõguvad dissonantsid tõid muretusse mängu­maailma argimurede katkeid. Imetlev-igatseva tooniga luuleteksti pinnal olid täiskasvanu sisekonflikt ja frustratsioon kujutatud igati veenvalt.

Üheks teost läbivaks jooneks peangi võrdlemisi selget tekstist lähtuvat kujundlikkust, näiteks „soovidemere ületamisest“ kõneldes toimus madalas saksofonipartiis vägagi tajutav lainetus – ehk kujutab selliste kujundite otsimine ja leidminegi omaette metamängu. Teoses joonistub kujundikasutuse toel arusaadavalt välja ka Marianna Liigi senisele loomingule iseloomulik vormi­selgus. Ainus asi, mis jäi muidu igati kõneka teose keskel mõneti kontekstiväliseks, oli loetud tekstiga osa, mis mõjus ootamatult monotoonsena.

Kuigi Arvo Pärdi kooriteoste esitus­ideaal on olnud Eestis kerge kujunema Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Vox Clamantise järgi, siis Collegium Musicale on kollektiiv, kelle Pärdi teoste ettekandeid ma kontsertidel samuti ootan, teades, et saan alati kuulamisnaudingu osaliseks. Nii ka sel korral: lihvitud ning takerdumisteta kulgevale ja seeläbi tähenduslikest teemärgistest kantud muusikale sai vaid kaasa elada. Palad olid jõudnud selgushetkeni, kus keerukus jäi (heas mõttes) vaat et märkamata, kuna kuuldu oli oma veenvuses üdini haarav.

Arvo Pärdi „Ja ma kuulsin hääle“ sisaldab näiteks häälerühmiti paralleelselt öeldavat, väga teadlikult ja täpselt pausidega katkestatud teksti, mis nõuab mõjule pääsemiseks koori väga ühtset toimimist: pausid ja sisseastumised fraasi „nad hingavad“ ümber peavad toimima kellavärgina, mis seekord nii ka oli. Sisukat settimist võis täheldada ka Rudolf Tobiase palade esituses: koor on helilooja juubeliaastal tema teostega lähemalt kokku puutunud ja nendegi puhul on vahepeal läbi elatud sümpaatne pärale­jõudmine. Selle koori puhul toon esile sopranirühma, kelle klaar ja sire toon pani kõik liinid eriliselt sädelema.

Collegium Musicale oli sel korral laval kahtlemata väga kammerlikus koosseisus, vaid kaheksateistkümnekesi, ent lauljate ansamblitunnetus oli suurepärane. Kahe kammerliku kaaslase omavahelises kohtumises ilmnes see omadus oma parimast küljest: kõlas Rudolf Tobiase moteti „Ascendit in coelum“ ehk „Üles läinud taeva“ variant, kus üksikute partiide tasemel ei esinenud meeletut crescendo’t, ent tervikutaju oli siiski paigas.

Kontserdilt jäigi suuresti kajama just maitsekas piiride tajumine: kummalgi kollektiivil ei tekkinud ka eriti laetud hetkede ajel kiusatust ruumi n-ö lõhki mängida või laulda, ent nende sisemine pingestatus peegeldus sellegipoolest saali. Rudolf Tobiase palas „Terzetto“ ehk „Tertsett“, mis on originaalis kirjutatud kahele sopranile ja aldile, leidis uues seades kõlapinna hoopiski kaheksa naishääle ja saksofonikvarteti sulam – suurem koosseis ei hägustanud aga ühegi osalise panust. Kindla peale saab nii koori kui ka saksofoniste kiita suurepärase piano eest, mis tõi kõik kuulatavad helid justkui suurendusklaasiga lähemale.

Üks teema, millel veel peatuda, on tekstiga palade seadmine instrumentaalkollektiivile. Arvo Pärt on ääretult sõnakeskne helilooja, kelle puhul tõukub kogu muusikaline pilt eeskätt tekstist. Seega oli väga huvitav jälgida, kas ja kuidas on muusika pillidele seadmisel seda käsitletud. Laulude saksofoniseadeid kuulates meenus instrumentaalmuusikasse kätketud jõulise sõnalise sisu kõige ilmekama näitena algselt keelpilliorkestrile kirjutatud „Silouan’s Song“ ehk „Siluani laul“, kus lauldava teksti puudumisele vaatamata kerkib muusikas nii eredalt esile hinge põletav igatsus jumala järele.

Pala „Es sang von langen Jahren“ puhul rõhutas Endrik Üksvärav, et kvartett mängib seda teost saksa keeles. Selline väljaütlemine võib esmapilgul küll veidi muigama panna, ent oli sel kontserdil oluline rõhuasetus. Saksofoni­kvarteti mängu kuulates oli tõepoolest tajutav, kuidas kõik liinid on välja toodud moel, mida ootaks inimhäälega loodavas versioonis. Sama kehtis Pärdi „Summa“ kohta: seegi šifreeritud pealkirjaga, ent sisus ordinaariumi „Credo“ teksti edasi andev pala on leidnud oma koha instrumentaalkoosseisude repertuaaris. Häälte ringikujuliselt kulgevas struktuuris leidub samuti peidetud keerukust. Kvartetti suletud silmadega kuulates oleks aga teksti võinud paiguti noodihõredas, ent alati mõttetihedas faktuuris peaaegu sulaselgelt kuulda.

Raschèri saksofonikvartetist ei saa tõenäoliselt rääkida vähemas kui ülivõrdes. Nende pehme kandvuse pinnal leidus alati ohtralt suunatud läbitungivust. Neli saksofoni võisid ühel hetkel kõlada kui neli inimhäält, järgmisel aga nagu mitu korda suurem koor. Kvarteti omavahel läbi põimunud ja ansamblilises mõttes kaalutletud toon tekitas minus kuulajana mõneti ebamaise elamuse tunde. Ühtlasi jäin mõtlema, et kui näiteks Tobiase orelisaatega palade puhul võib mõnikord instrumendi ulatusega sammupidamise eesmärgil tahtmatult tekkida ebasoovitav võidulaulmise tunne, siis praegusel juhul olid saksofoni- ja koorifaktuur omavahel alati oivalises tasakaalus. Need olid teineteisele tundliku meelega ja väljapeetud lava­kaaslased, kes oskasid üksteist kuulata. Kuigi ma polnud sellele enne kontserti üleliia palju mõelnud, hakkasid saksofon ja koor tunduma iga järgmise looga teineteisele üha lähedasemate instrumentidena. Näis, nagu oleks tegu sünergilise koosloomega: mõlemad kollektiivid on niigi suure­pärasel tasemel, ent kordamööda etteastete ajal teineteise kuulamine mõjus neile otsekui võimestav-innustav tegur.

Kuigi mängukannide järgi pealkirja saanud kontsert oli pigem tõsise joonega ning kumbki kollektiiv lähenes muusikale äärmiselt tundmuslikult, peitus suure­päraselt üles ehitatud kava alltoonides läbielatud repertuaari najal saavutatud mänglev kergus, mis oligi ereda elamuse võti. Kõik pooleteise tunni jooksul mängu­asjakastist välja võetud lelud laoti ritta läbimõeldult ja hoolega. Jääb vaid loota, et Raschèri saksofonikvartetile ei olnud see kaugeltki viimane külaskäik Eestisse ning nad leiavad õige pea taas mõne siinse kollektiiviga koostöövõimaluse, kuivõrd nelja saksofoni kuldselt kumav kõlailm väärib kindlasti oma kõrvaga kuulmist.