küberturvalisus

Näitus ?Reaalne ja ideaalne. Naine XX sajandi alguse Eestis? Kastellaanimajas kuni 27. III. Ruumiinstallatsiooni töörühm Mirjam Hinrikus, Inessa Josing, Juta Kivimäe, Reet Varblane, Livia Viitol. Täna kell 14 algab Kastellaanimajas seminar (kava vt lk 19).

Mis lävel seisjale paistab? Eduard Vilde kortermuuseumi ülemise korruse näitus jättis esimesel pilgul nii visuaalselt kui mõtteliselt lävemulje.

Kui päikesepaistelisel päeval tõusta Kastellaanimaja värskelt helekollaseks värvitud trepist üles, siis ilmub kõigepealt nähtavale Alma Ostra-Oinase nägu. Aga kes ta oli? Lävekogemusega põrkab vaataja pehmelt vastu omaenda kultuuriteadmiste piiri. Kuigi sellega pole veel näitus end ei erilise ega erandlikuna esitlenud ning kui vaatajal puudub jõulise näo imetlemise harjumus, asendabki küsimärk teadlikku giidi: äratab uudishimu, teadvustab teadmiste lünki ? miks just see nägu ja just siin? Vastuseotsa saab vaataja kätte lühikesest elulooskitsist foto kõrval, Ostra-Oinase näitust raamiv roll aga nõuab suuremat süvenemist.

Üle järgmise läve astub vaataja saali, kust avaneb esimene pilk Eesti reaalsetele naistele XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimestel kümnenditel. Grupipiltidel on naised Sahkapuu põllutöökooli juurviljapõllul, aias ja kangastelgede juures, haiglas õdedena, õmblustöökojas ja pesulaos. On gümnaasiumi klassipilte, pühapäevariides Narva Kreenholmi vabriku naistöölisi, mustlasnaisi Põltsamaa laadal. Setu rahvarõivas naiste grupipildi all on eksponeeritud naisvõimlejate rühmapilt Harjuoru võimlas 1910. aastal. Kerjusnaiste kõrval on näha õngitsevat mõisaprouat, pesulaos töötavate naiste pildi kõrval seisab Vormsi pruudi foto.

Piltide paigutuse kaudu torkavad vaatajale silma sotsiaalsed lahknevused, vastuoksused, mis on esitatud erinevas subtiilsuses ning jäetud lähema selgituseta. Paremal seinal lisanduvad ka nimedega naised: Eveline Adelheid von Maydell, Marie, Lydia ja Natalie Mey perekonnafotodel, Vabadussõjas osalenud Alice Tisler, Anna Vares. Ühel huvitavamal grupifotol 1917. aastast loevad valgetes riietes naised ajalehte Kiir (kui täpne olla, siis üks naine loeb ette heegeldavatele ja tikkivatele sõbrannadele).

Vaatajana kipun kerge skepsisega küsima, kas fotokollaa? püüab luua ajastu mitmekesise koondportree ning selle kaudu tingliku mulje Eestimaa naiste argi- ning pühapäevast? Millise terviku ja milliste lünkadega?? Ei ole sugugi vale, kui tuletada meelde mõnda naisajaloole pühendatud näitust või isegi muuseumi väljaspool Eestit, tuua nähtavale tühimikke, külvata lõuendile niisama tihedalt küsimusmärke kui selle näituse pruunilillelisel taustriidel on õisi.

Iga foto juurde kuuluvad nii ajastuline paigutus kui ka institutsiooniline ja ühiskondlik raam ning pildikeel pooside, näoilmete, riietuse, taustakompositsiooni, pildistatud kujude distantsi näol; muutuv, oma ajalooga pildikeel. Kelle silmade läbi on neid naisi nähtud, kes on jäädvustaja? Ega?s ometi kuldraamidega prillidega mustas ülikonnas meesfotograaf, kes vilksamisi paistab järgmise saali nurgast? Kuid sellega ruttaksime ette, pealegi pole Mustas Ülikonnas Mehel äraseletatud pilku, rääkimata päevapiltniku tööriistadest. Kobarana, vastuokslikes kokkupuutepindades ehk kokkupuutumatuses loovad reaalsete naiste fotod esialgse lõime, mida mööda liikuda võiks kriitilise analüüsi suunas.

Kartoteegikapp kui sümbol

Eesti naiste XX sajandi alguse sotsiaalajalugu ongi enamasti lõime tasandil, kuigi kangastelgigi on üritatud kokku panna. Näituse esimene saal sobiks proloogiks ja miks mitte ka ettekäändeks, et muuta tollaste Eesti naiste, nooreestlaste kaasaegsete elu nähtavaks. Pruuniõielisel sitskangal (I toas) naised veel ei kõnele, kuid kuuldavuse piir polegi vahest enam nii kaugel: mõni oma suguvõsa ajaloost teadlik vaataja ehk tunneb ära oma vaarema võimaliku pinginaabri või võrdkuju või on tal õnnestunud oma vaaremaga vestelda või tema kirju lugeda.

Teine lävi viib suuremasse, valgusest tulvil saali, mille seintel on üksteist elusuuruses fotoportreed: ?Reaalsed Nimedega Naised,? kipub vägisi üle huulte, kui toibun nii võimsate, tarkade, võimekate ? miks mitte ka kaunite silmapaaride meelevallast. Jälle põrkab vaataja oma kultuuriloolise tausta piiri vastu: kõrvuti on kanoonilised ja vähem kanoonilised kujud. Marie Underi vasakul käel näeme Marta Lepp-Utustet, paremal Johanna Sild-Rebast. Kuldprillidega Mees Mustas seisab kõrvuti noore Miina Härmaga, kes omakorda on Hella Murrik-Wuolijoe seinanaaber. Akna all Underi vastas seisab Narva kunstimetseen Glafiira Lavretsova, kummalgi pool teda näeme Eesti avalikus elus 1920ndatel ja 30ndatel tegusaid Marie Reimani ja Lilli Ibrust. Ühest nurgast vaatab Erna Villmer vastu Julie Suitsule, Helmi Põld aga paistab jälgivat, millal Mustas Ülikonnas Mees söandab nurgast välja astuda. Elusuurustel reproduktsioonidel on juures sünni- ja surma-aastad, lühemad või pikemad elulood. Sünniaastate järgi on need naised 1880ndate põlvkond, olgugi, et nende tegevusvaldkonnad ja biograafilised rännakud ei tarvitsenud neid aegruumis ühendada. Varemgi naistenäitustel käinud vaataja tajub ehk saalis vaevumärgatavat Dinner Party jälge: neil naistel oleks midagi teineteisele öelda või oleks nende vaikimine iseenesest sõnumiküllane.

Need on reaalsed, kuid siiski erilised naised. Mõnigi neist on kultuuriloos paigas mitte mustvalge fotoreproduktsioonina, vaid raskes kuldses raamis, mistõttu naine ise kipub kaduma ideaali varju, muutuma (olgugi et õilsaks) sümboliks ning kandma sümboolsuse rasket rüüd.

Suurte portreede toa keskel on näituse ruumiline keskpunkt, raamatukogust üle kolinud pruuniks värvitud sahtlitega kartoteegikappi. Sahtlid kannavad silte: poetessid, naised sõjaväljal, naised teatris, kunstis, ajakirjanduses. Sahtlites on fotoreproduktsioonidega kaardid, millele on käsitsi taha kirjutatud nii palju või vähe, kui andmeid leidub. Enamasti on andmeid kasinalt. Kartoteegikapis kohtuvad näituse korraldamise põhiimpulsid, teadvustatud ja teadvustamata tühemikud. Kapp ei esinda ega asenda Eestis naisajaloo valdkonnas siiamaani puuduvat heatasemelist biograafilist teatmeteost. Samas pole see ka juhuslikult pooleli jäetud uurimistöö, vaid osutab tööjärjele: fotosid võib käes hoida, neid võib lapata, nende ümber on tühi ruum, kapp kutsub järele mõtlema nii kategoriseerimisvõimaluste paljususe ja puudulikkuse üle.

Kaudsemalt tõstatab kapp ideaali ja reaali suhestatuse küsimuse, mis suunab vaataja Musta Mehe pilgust mööda üle viimase läve verandale, kus seintel on XIX ja XX sajandi vahetuse kunsti naisekujutused, ka pealkirjadeta. Kujutuste tinglikkust märgistab kleepriba, millega reproduktsioonid on seina külge kinnitatud. Seega võiks tunduda, et need võiks sama hästi ümber paigutada või seinalt maha võtta, olgugi, et teadvusse on need kinnistunud palju vintskema köidikuga kui habras kleepriba.

Kui ideaalid asetada reaalide lähinaabrusse, tabaks silm fotode ja kunstiteoste sarnasuse.

Et suhestuda tõsisemalt ja süstemaatilisemalt reaali ja ideaaliga, peab vaataja veel kord, pigem veel mitu korda ületama tubade ukseläved ja käima ka alumisel korrusel Eduard Vilde korteris, kus suurejoonelised portreefotod kujutavad Vilde elus tähtsat rolli mänginud naisi. Samas tunnetab aga vaataja teravalt, et ta pole sellest näitusest söönuks saanud, et ta isu on kasvanud.

Näitusel pole kataloogi, paljudel piltidel puuduvad allkirjad. Võiks ka väita, et läved on petlikud, kuna märgistavad erinevaid tasemeid, asuvad eri kõrgusel. Suurte portreede juures on loodud ideaali-reaali võimaluste üle järelemõtlemise pinnas: võib võrrelda biograafilisi tekste, sõnastada vähemalt paarkümmend asjalikku ülikooli seminaritöö teemat.  Kuid teekond reaalsete naiste grupipiltide juurest suurte portreede tuppa eeldab, et vaataja mõistaks erandliku suurnaise ja t
avanaise võimaluste vahet. Puudub sidekude ehk XX sajandi künnisel täisealiseks saanud Eesti naiste sotsiaalajalugu, kus nad oleksid tähelepanu keskmes, mitte kulisside taga, kus oleks näha ideaali ja reaalsuse vahekord ja kus naiste oma sõnad, oma pildid kujundaksid nii ideaalsust kui reaalsust. Kuna selline sidekude (veel) puudub, siis tekib hirmutavalt palju lühiseid ehk paratamatuid valeseoseid, mille parandamiseks pole Eestis veel loodud naisajaloo uurimise töörühma. Selle ülesande töömahukust on raske ülehinnata. Samas ei tohiks selle olulisust alahinnata, eriti arvestades haritud naiste üleküllust ja (Mustades Ülikondades) meeste ebakindlust.

XX sajandi alguse ?Ideaalse ja reaalse naise? näitus osutab jõuliselt naise oma hääle kõlavuse vajadusele. Randvere Ruthki ei andnud teatavasti vaikusevannet.

Konverents oli üles ehitatud kronoloogilisel põhimõttel varasemate perioodide käsitlustest kuni XX sajandi alguseni. Ja kuna esinejate põhjalikeks artikliteks töödeldud ettekanded on juba avaldatud ?Vana Tallinna? XIII konverentsile pühendatud erinumbris, lisandus elevust ja värskust mõttevahetusse ettekannete järel, sest raamat oli ju kõigil osavõtjatel käepärast. Kahjuks ei jõudnud konverentsile dr Henryk Samsonowicz Varssavi ülikoolist, ent tema ülimalt huvitav konverentsikogumiku artikkel võiks mõtlema panna ka paljud otseselt ajalooga mitte tegelevad humanitaarid. Nimelt pöörab dr Samsonowicz tähelepanu asjaolule, et muistsed haritlased, geograafid ja rändurid, kes kasvasid üles ja said hariduse linnaühiskonnas, ei pööranud kaarte koostades kuigivõrd tähelepanu geograafiliste objektide nagu jõgede, mägede ja muude maastikuvormide kujutamisele. Nad kirjeldasid eelkõige inimasustusi ning vaid viimaste vahel kommunikatsiooni võimaldavaid maismaa- ja veeteid. Aga ka seda, kuidas sõlmiti suhteid ning milliseid keeli eri hõimudega lävimisel sai kasutada. Euroopa kaartidele jõudsid linnad alles teise aastatuhande esimestel sajanditel, Ida-Euroopa linnad aga lülitati geograafilistesse kaanonitesse alles XIII ? XIV sajandil, mil ettekujutus maailmast oluliselt muutus ja täpsustus.

Mediavistika vallast oli mõtlemapanev ka dr Ivar Leimuse värske vaatepunkt Liivimaa seni väidetud õitseajale XV sajandil Lääne-Euroopa hiliskeskaegse majandusdepressiooni valguses. Numismaatikuna on Leimus eelkõige võtnud vaatluse alla rahakäibe sel perioodil, mil Euroopas ringlev hõberaha mass vähenes mitmetel põhjustel kuni 75%. Tõsi küll, ajal, mil Liivimaa etendas juhtrolli Hansa venekaubanduses, ehitati Tallinnas raekoda, Suurgildi hoone, Olavi ja Kanuti gildisaalid ning Niguliste kirik oma praegusel kujul, tõusis Oleviste kirik Euroopa kõrgeimaks ning hakati ehitama Pirita kloostrit. Lääne-Euroopas möllanud sõdade ja epideemiate ajal oli elu Liivimaal tõepoolest rahulik, ent elutarbekaupade hinnakõveraid jälgides teeb uurija järelduse, et tõenäoliselt tegi Liivimaa siiski läbi sama arengu kui Lääne-Euroopa. Juba siis kuulus ka Liivimaa ühtsesse Euroopa elumaailma, mille langused ja tõusud kajastusid nii elanike arvukuses, rahahulga ringluses kui elutarvete hindades.

Esimese konverentsipäeva üks säravamaid etekandeid oli Austria Kesk- ja Varauusaja Materiaalse Kultuuri Instituudi professori Gerhard Jaritzi ettekanne ?Käimla hiliskeskaja linnas ehk Avalik jutt ?salakohast??. Tegelikult käsitles ettekanne avalikku suhtlusviisi, kui keskajal tuli jutuks privaatne ruum, käimla. See suhtlus juhindus normidest, mis määrasid XIV-XV sajandi Austria linnainimeste argielu puudutava kõne laadi. Arhiivimaterjalides on jutud ?kullakambrist? esil tavaliselt tülide või spetsiifiliste majanduslike ja sotsiaalsete huvide kontekstis.

Keskaega käsitles ka Krakovi ülikooli professori Jerzy Wyrozumski ettekanne elulaadist tolleaegses Krakovis, mille ülikool ja selle raamatukogu on üks Euroopa vanimaid. Dr Tiina Kala Linnaarhiivist valgustas hiliskeskaegse Tallinna linnaametnike asjaajamistavasid, dr Anu Mänd Ajalooinstituudist Kanuti gildi igapäevaelu, dr Heinz Duchardt Mainzist omaaegseid rahukongresse ja nende võõrustajaid eelmodernsel ajal ning prof Tiiu Reimo raamatuajalugu Tallinnas XV ja XVI sajandil.

Konverentsi ühe peaorganisaatorid Lauri Suurmaa uurimus Pärnu elu- ja majandushoonetest XVIII sajandil põhines omaaegsetel varaloenditel. Samalaadseile allikaile toetus ka Helve Russaku Tallinna kaupmeeste peakatteid käsitlev ettekanne.

Teisel päeval jõudsid kronoloogiliselt järjestatud ettekanded uusajast I maailmasõja järgsesse aega. Dr Jussi Nuorteva Turu ülikoolist käsitles Rootsi ülikoolides XVII ? XIX sajandini püsinud nn harjutusmeistrite institutsiooni. Need olid kuni XVII sajandini eeskätt aadlinoorukeile mõeldud õppeasutustesse tulnud uuelaadsed õppejõud, kes kallutasid õppetööd praktilisemas suunas. Harjutusmeistrid kandsid hoolt vehklemise, tantsu, ratsutamise, joonistamise, muusika ja kaasaegsete keelte õpetamise eest. Huvitava võrdlusena meie oma alma mater?ile tagasi mõeldes: näiteks Tartu ülikooli joonistusklass asutati ju alles 1803, mil Saksamaalt kutsuti joonistamist õpetama Karl August Senff. Selle sündmusega võiksime tähistada ka professionaalse kohaliku kunstielu algust. Kuidas olid Tartus lood teiste ?praktiliste õppeainetega?, polegi meil vist keegi seni täpsemalt uurinud. Aga see küll pisut kõrvaline, ent huvitav teema oleks sobiv kas või bakalaureusetööks. Meenub, et aastal 1976 kirjutas Epp Preem põhjaliku diplomitöö Tartu ülikooli tudengite vormirõivastest XIX sajandil.

Väga tänapäevaselt mõjus naisuuringute valguses dr Otto-Heinrich Eliase ettekanne eri ühiskonnakastidesse kuulunud Eesti naiste varanduslikest üksikasjadest, nende naiste pärandiõigusest, kaasavarast ja isiklikust varandusest XIX sajandi alguses. Teise konverentsipäeva huvitavamateks olid ka Kaja Tiiseli ettekanne pidulikest sündmustest ning meelelahutustest XIX sajandi I poole Tallinnas ning dr Oiva Turpeise põhjalik ülevaade raudtee-ehituse mõjust Soome igapäevaelus. Dr Jón Th. Thór Reykjavíkist andis väga elava pildi ?heeringapealinna? parematest päevadest XX sajandi esimesel poolel ning ka tänapäeval aastast aastasse toimuvatest heeringafestivalidest, mis meenutavad vanu häid aegu. Dr Maie Pihlamägi Ajaloo Instituudist on aastakümneid pühendunud vabrikutööliste olme ja igapäevaelu uurimisele Narva Kreenholmi manufaktuuris ja tema ettekanne käsitles elu vabrikuasuala miljöös. Konverentsi viimane ettekandja Juta Kivimäe üritas selgitada, miks jäi esimesel iseseisvusperioodil püstitamata Eesti vabadussammas ja milline see oleks võinud asjaolude teisiti kujunedes olla. Kummalisel kombel oli saksa külaliste reaktsioon sellele küsimusele pisut ootamatu. Nad kurtsid kõik ühest suust, et Saksamaal pole tänini mingit ühist rahvusmonumenti. Nimelt ei olevat Saksamaa ühendanud Bismarcki kujud igas väiksemaski linnas ja ka mitte Brandenburgi värav veel mitte rahvusmonument. Milline võiks olla rahvusmonument tänapäevases multikultuurilises rahvusriigis, jäigi selgitamata.

Kuidas lugeda ?Meeste domineerimist??

 ?Meeste domineerimise? väike maht, sugudevahelised suhted uurimisteemana ja näiliselt mitte kuigi keeruline stiil võivad juhtida pinnapealse lugeja kergesti eksiteele. See ei ole juhuslik raamat, mis oleks kiiruga mõeldud ja kiiresti kirja pandud sooviga liituda viimasel paaril kümnendil ilmunud rohkete töödega sugudevaheliste suhete teemal (nn gender studies). ?Meeste domineerimine?, Pierre Bourdieu loomingu üks hiliseid töid, on iselaadi kokkuvõte tema mõttesüsteemist ja meetodist, mis seekord on rakendatud mõistatuse lahendamisele, mille üle antropoloogid on juba pikka aega pead murdnud: miks on valdav enamus ühiskondadest mehekesksed, miks domineerivad peaaegu kõikjal mehed naiste üle?

Bourdieu näitab, et õigupoolest peidab see küsimus endas ühte teist, sama olulist ja ulatuslikumat probleemi, mis on olnud algusest peale tema teadustööde keskmes: kuidas domineerimine domineerib, miks domineeritud sellega nõustuvad, milliste peidetud mehhanismide abil õnnestub domineerimisel end ilma silmanähtava vägivallata ja justkui loomulikult kehtestada? Sellele probleemide ringile vastuse otsimise käigus püüabki Bourdieu ühtlasi lahendada mõistatust meesdomineerimisest, olles selleks enne aastaid kogunud mitmete uurimisprojektide käigus väga erinevate sotsiaalsete rühmade kohta rohkelt materjali. Bourdieu? jaoks on meesdomineerimine vaid üks erijuhtum ? kuigi mitmetel põhjusel, millel ta peatub oma raamatus, üks keerulisemaid ? ühest laialt levinud, ent varjatud domineerimisvormist, mille ta varakult tuvastas ja nimetas ?sümboolseks domineerimiseks?, vastandades selle füüsilisele domineerimisele, mis on küll silmanähtavam, ent märksa haruldasem. Bourdieu analüüsib seda ?pehmet? domineerimist paljudes oma teostes, näidates, kuidas see toimib kognitiivsete struktuuride ja tajukategooriate töötlemise kaudu, nõnda et domineeritud käsitavad iseennast domineerijate maailmanägemise alusel ja nõustuvad seeläbi domineeritu positsiooniga. Bourdieu eritleb seega meesdomineerimise küsimuse, lähtudes Durkheimi tõdemusest, et mentaalsed struktuurid on sotsiaalsete struktuuride inkorporeerimise saadus.

Raamatu esimesest peatükist peale võime taas tõdeda Al?eeria kogemuse põhjapanevat tähtsust Bourdieu? sotsioloogilise süsteemi kujunemisele. Kabiilia ühiskond, kus ta tegi välitöid 1950. aastate lõpus, võimaldas tal kõigepealt jõuda habitus?e mõisteni ja näidata seejärel, kuidas olid sotsiaalsed struktuurid ? mille seas sugudevaheline jaotus kujutab endast sotsiaalse kihistuse peamist printsiipi ? nende traditsiooniliste maaelanike kehasse sügavalt sisse kirjutatud. Meheliku/naiseliku vastandus on kabiilia ühiskonnas laialt levinud ja kujundab nii põllutööde jaotust, külade ruumilist liigendust kui ka koduste majapidamiste korraldust. Bourdieu käsitleb seda mehekeskset ühiskonda par excellence oma raamatus kui meesdomineerimise suurendatud kujutist. Sarnaselt Durkheimiga, kes otsis ?Usuelu elementaarseid vorme? (?Les Formes élémentaires de la vie religieuse?, 1912) ja ?Klassifitseerimise algseid vorme? (?Formes primitives de classification?, 1901), et mõista sümboolsete vormide ja klassifitseeriva loogika toimimist, valis Bourdieu välja kabiilia ühiskonna, et naasta meesdomineerimise algsete vormide juurde ja mõista seeläbi paremini neid tahke, mis keerukamates ühiskondades on peidetud või pehmendatud.

Sealjuures ei unusta Bourdieu mõistagi eritlemast invariante, sest samade klassifitseerivate skeemide süsteem vastandab mehi naistele nii kabiilia talupoegade kui ka XX sajandi inglise kodanluse seas, nii ?primitiivsetes? ühiskondades kui ka tänapäeva ühiskondades, mille palet on kummatigi kujundanud naiste vabastusliikumised. Keeldudes ?naturalistlikust? argumendist ja kritiseerides lähenemist, mis tunnistab küll erinevate sugupoolte sotsiaalselt erinevat kohtlemist, ent peab seda eristust kummatigi loomulikuks, püüab Bourdieu näidata, et mees- ja naisomaduste vastandamine pole kaugeltki bioloogiliselt määratud, vaid pigem sotsiaalselt konstrueeritud. Ta toob esile selle, kuidas mitmed sotsiaalsed institutsioonid nagu perekond, kool, kirik ja riik aitavad igaüks omal moel ja erineva mõjuga, vastavalt ühiskonnale ja ajastule, taastoota neid printsiipe, mis tekitavad sugudevahelisi eristusi. Ta näitab samuti, kuidas naiste olukorra vaieldamatu paranemine arenenud ühiskondades pole põhjustanud suuremaid struktuurseid muutusi sugudevahelistes suhetes, näiteks on neidude võimalus omandada kõrgem haridus (millest nad varem olid ära lõigatud) toonud endaga kaasa õppeainete jagunemise ?pigem naiselikeks? (kirjandus, psühholoogia) ja ?pigem mehelikeks? (matemaatika, sotsioloogia). Samamoodi on naiste võimalusega asuda tööle riigiametitesse kaasnenud areng, mis suunab nad ?loomulikult? sotsiaalsfääriga tegelevatesse ministeeriumidesse (perekond, tervis), samas kui valitsevad ministeeriumid (diplomaatia, rahandus) on jäänud meeste monopoliks. Teisisõnu, meesdomineerimine eksisteerib varjatumates ja ?sotsialiseeritumates? vormides endiselt edasi, kõigi näiliste või tegelike muutuste kiuste, mis teinekord aitavad hoopis kaasa sellele, et midagi ei muutuks.

Me ei tohiks samuti vaadata mööda meetodist ja materjalidest, mida Bourdieu selles raamatus kasutab. Järjekindla antropoloogi ja Durkheimi truu jüngrina eirab Bourdieu teadlikult käibivaid akadeemilisi jaotusi ja erialaseid piire, ta ei kasuta oma analüüsis mitte ainult neid andmeid, mida ta ise Al?eerias ja mitmete sotsioloogiliste küsitluste käigus oli kogunud, vaid ka ajaloolaste ja psühhoanalüütikute töid. Enamgi veel, ta mobiliseerib kunstnikud ja kirjanikud oma ürituse teenistusse, sest mõneski mõttes on nende näol tegemist väga teravapilguliste ühiskonnakriitikutega: olles varem kasutanud Prousti (raamatus ?La Distinction?) ning Flaubert?i ja Manet?d (raamatus ?Les Règles de l?art?), rakendab ta nüüd Virginia Woolfi oma tõestusahela teenistusse.

Kuigi Bourdieu esitab ?Meeste domineerimises? tõsimeeli küsimuse sotsiaalteaduste rolli kohta poliitilises võitluses siin ja praegu ega kahtle selles, et domineerimise teadusliku analüüsi populariseerimisel võiks olla sotsiaalseid tagajärgi; liites näiteks domineeritute ridu, väljendab ta kummatigi mõningast muret oma raamatu vastuvõtu üle, sest soov näidata, kuidas domineeritud aitavad kaasa nende üle domineerimisele, võib tekitada süüdistusi nii konservatiivide kui ka revolutsionääride leerist. Kui lugeja soovib mõista, mispärast pole see meesdomineerimise analüüs domineerimise meesanalüüs (kuigi selle autor on mees), siis on oluline, et ta loeks seda mitmekihilist ja petlikult lihtsat teost tähelepanelikult ja koguni mitu korda. Liiga kiire mõistmine ? ja käsitletav valdkond aitab sellele kindlasti kaasa ? võib osutuda vääriti mõistmiseks.

Patrick Champagne on nimekas prantsuse meediasotsioloog, üks Pierre Bourdieu? lähemaid õpilasi ja tema loomingu paremaid tundjaid. Ta on kirjutanud mitu olulist uurimust arvamuskujundamisest ja tsensuurist tänapäeva meedias (sh ?Faire l?opinion?, Pariis, 1990) ning üllitanud üksi või koostöös mitu põhjapanevat raamatut Bourdieu? loominguga (?Mouvements d?une pensée. Pierre Bourdieu?, koos Christin Olivier?ga, Pariis, 2004; ?Pierre Bourdieu, sociologue?, koos Louis Pinto ja Gisèle Sapiroga, Pariis, 2004; ?Pierre Bourdieu et les médias?, koos Roger Chartier?ga, Pariis, 2004). P. Champagne töötab Pariisi õppe- ja teaduskeskuses Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales ja Pariisi I ülikoolis (Panthéon-Sorbonne).

Käesoleva artikli kirjutas ta spetsiaalselt Sirbile.

XX sajandi esteetika ajalugu silmates jõuame Wittgensteini mõju tuvastades kõigepealt Susanne Langerini, saksa päritolu ameerika filosoofi ja esteetikuni, kuigi Langeri puhul võib tuvastatav mitme teisegi filosoofi mõju (Carnap, Cassirer, Whitehead). Langer väidab ka ise, et tema teooria on tugevalt mõjutatud Wittgensteini keelefilosoofiast, osutades ?Loogilis-filosoofilise traktaadi? punktidele 4.0311, 4.015 ja 4.0141. Nimelt käsitleb Langeri kunstiteooria kunsti presentatsionaalse sümbolina, mis kehastab seisukohta, et keel väljendab maailma loogilist struktuuri.

Langer esitas teooria, kus vastandub naiivsetele väljendusteoreetikutele, kelle arvates kunst (eriti muusika) on pelgalt emotsiooni väljendus, emotsiooni esilekutsumise vahend. Langeri väitel on olemas kahte liiki sümbolid: diskursiivsed ja presentatsionaalsed. Neist esimesed on iseloomustatavad sõnavara, s.t fikseeritud tähendusega elementide ja reeglitega, mille alusel saab neist elementidest teha mõttekaid kombinatsioone. Seega, diskursiivsetel sümbolitel on süntaks. Langeri arvates ei sobi diskursiivseid sümboleid emotsionaalse elu väljendamiseks kasutada, sest need üksnes nimetavad hingeseisundeid ja tundeid. Need ei oma edasi meie siseelu keerukust, tunnete vastastikust mängu mõtete, muljete ja mäluga. Selleks ongi vaja presentatsionaalseid sümboleid, mis on kunsti pärusmaa. Kunst on inimtunnete sümboolsete vormide kooslus, kunstiteos on inimtunnete ikooniline sümbol.

Hoolimata sellest, et Langeri teoorial oli suur vastukaja ja tema teost peeti originaalseks ja provokatiivseks, kritiseeriti tema vaateid tugevasti. Mitmed filosoofid (Ernst Nagel, George Dickie) on kritiseerinud Langerit eelkõige tema kohati ülemäärase kiindumise tõttu sümboli mõistesse. Olulisem on aga osutada kriitikale, kus saavadki kokku varane ja hiline Wittgenstein. Nimelt Morris Weitz, kes Wittgensteini varasemate vaadete mõjul võrsunud Langeri seisukohti kõvasti kritiseeris, oli juba ise Wittgensteini hilisemate vaadete lummuses. Pean silmas Weitzi süüdistusi, et Langeri muusikakeskne teooria on parasjagu reduktsionistlik, s.o kunsti kogu tema kirevuses ühte teoreetilisesse formulari püüdmine. Ei ole midagi rohkem wittgensteiniaanlikumat kui selline Weitzi teooriaskepsis.

Wittgensteini pertseptualism kunstikriitikas

Juba ealiselt küpsema Wittgensteini mõju on Shusterman kutsunud ?esteetiliste mõistete radikaalseks alamääratuseks? ja näinud kunstikriitikal pertseptualistlikku, kunstitajumist edendavat otstarvet.  Viimast toonitab G. E. Moore, kes 1955. aastal, neli aastat pärast Wittgensteini surma, kirjutas Wittgensteini loengutest Cambridge?is aastail 1930 ? 33. Kui kriitiku põhjenduste roll on panna kedagi nägema teatud viisil ja seda eesmärki ei saavutata, siis on sellega diskussioon läbi. Pertseptualistlike eesmärke võib täita vahendeid valimata ? anything goes. Samas, erinevalt Moore?i tõlgendusest, ei usu Shusterman, et Wittgenstein seob end monistliku teooriaga ? see oleks Wittgensteini üldist pluralistlikku loomust silmas pidades ebatõenäoline.

Wittgenstein mängib siiski rolli esteetika ilukesksest ja metafüüsilisest stagnatsioonist äratamises. Wittgensteiniaanlik esteetika osutab, et esteetika kontekstides ei kasutatagi eriti sõna ?kaunis?, kuigi seda nähakse klassikalise esteetika põhiasjana. Pigem osutatakse sagedasti ?õigele? sõnale värsireas ja ?väärale? noodile vms, mida seejuures täpsemalt silmas peetakse, ilmneb konteksti ja sellesse kätketud standardite ja kultuuri mõistmisel. Kriitikas mängitakse mitmesuguseid mänge. Tõsi, selleks ajaks oligi kunst lakanud olemast ilus ning oli viimane aeg tuua ka esteetika metafüüsilistest kõrgustest kahe jalaga maa peale: kirjeldagu sõna ?ilu? nüansirikkaid tarvitusviise ja ennekõike vaadakem, kas näo(lapi) ilul on miskit ühist ilusa käiguga males!

1938. aasta suvel Cambridge?is peetud loengud jõudsid üsna väikese kuulajaskonnani, kelle hulgast Cyril Barrett lõpuks loengud teoseks toimetab (Barrett on ka ise üles näidanud esteetikahuvi ja hiljemgi üht-teist Wittgensteini esteetikast kommenteerinud). Raske on nende märkuste najal välja joonistada Wittgensteini enda ühtset kontseptsiooni ja teooriat või arvata, et see on ülemäära originaalne. Loengukonspekt on nii hõre, et Harold Osborne leiab Moore?i mõneleheküljelistest mälestustest kõik, mis Wittgensteinil kunsti kohta öelda oli. Kindlasti ei ole nende loengute panus esteetikasse võrreldav ?Uurimiste? panusega epistemoloogiasse või vaimu- või keelefilosoofiasse.

Tuletagem korraks meelde seda, mis meeldetuletamist ei vaja. ?66. Vaatle näiteks protsesse, mida me nimetame ?mängudeks?. Ma pean silmas lauamänge, kaardimänge, pallimänge, võitlusmänge ja nii edasi. Mis on neil kõigil ühist? ? Ära ütle: ?Neil peab midagi ühist olema, muidu neid ei nimetataks ?mängudeks??, vaid vaata, kas neil kõigil on midagi ühist. /—/ Ja selle vaatluse tulemus kõlab nüüd nii: me näeme keerukat võrku, mille moodustavad üksteisega osaliselt kattuvad ja ristuvad sarnasused.? (Wittgenstein, ?Filosoofilised uurimused?, lk 61-62.)  Mängu mõiste ei ole mitte ainult väga inglaslik mõiste, vaid on kultuuris üldse oluline, mistõttu ei maksa näiteks imestada, et see teemaasetus avaldas kohe mõju XX sajandi keskpaiga spordifilosoofidele. Kuid vaevalt saab seda mõju võrrelda ?perekondliku sarnasuse? ja ?avatud mõiste? teooriaga esteetikas.

Sellest Weitzi, Kennicki ja teiste esimese laine analüütiliste esteetikute vaadete hiberneeriv mõju filosoofilisele kunstiteooriale: kunsti ja praktika kesksete mõistete defineerimine kahanes pea olematuks. Diffey arvates sattus just Wittgensteini halvava mõju tõttu Collingwoodi kunstifilosoofia õnnetule ajale. Kuigi Wittgenstein ise ei vastandanud end Collingwoodile, said antiessentsialistliku laksu osaliseks kogu idealistlik traditsiooniline esteetika, eeskätt Croce, kes mõjutas Collingwoodi. Esteetika ülesandeks ei ole teha teooriat, vaid selgitada kunsti mõistet ehk kirjeldada neid tingimusi, mil me rakendame mõistet korrektselt. Defineerimine ei lisa kunsti mõistmisel midagi või pigem moonutab.

Kahtlus, kas Wittgensteini lummuses oli­jad on ikka Wittgensteini adekvaatselt tõlgendanud, sai aluse Mandelbaumi imestamisega 1965. aasta artiklis: miks ei võeta vaevaks kritiseerida Wittgensteini vaateid endid!? Seepeale ongi  esteetikud pidevalt vaielnud Wittgensteini enese  ?tegelike vaadete? ja vääriti tõlgendamise küsimuse üle (kõige järjekindlamalt on seda teinud Benjamin Tilghman). Richard Sclafani kaitseb õigustatult Wittgensteini Weitzi eest. Weitzi deklaratsioon, et tema avatud mõiste mudeliks  (avatud tekstuuriga mõiste klassik oli Waismann) on mängu mõiste, on heal juhul eksitav. Mängud on Wittgensteini järgi ainult ühte liiki mõiste, mis on avatud. ?Avatud? mõiste mudeliks, ei ole mitte ainult mängu mõiste , vaid ka tooli, arvu jt mõisted.

Psühholoogia ebaolulisus

esteetikale

Hoolimata sellest, et Virgil Aldrich tugines Wittgensteinile esteetilise kogemuse iseloomustamisel (esteetiline hoiak, mida võiks kirjeldada kui kategooriamängu objekti suhtes, ühe ja sama materiaalse objekti nägemine eri kategooriate perspektiivist) ei saa esteetiline kogemus oletatava psühholoogilise fenomenina olla wittgensteiniaanliku esteetika nurgakivi. Seda eelkõige Wittgensteini antipsühhologistliku hoiaku tõttu esteetika suhtes. 1938. aasta esteetika loengutes imestab Wittgenstein veidra, kuid sagedasti esineva kujutluse üle, et esteetika on psühholoogia haru ja viimase tormilisel edenemisel saavad kõik esteetikaprobleemid varsti lahendatud. Wittgensteini  seisukohalt ei ole normatiivses mõttes esteetikal ja psühholoogiaprobleemidel midagi ühist. Psühholoogilised eksperimendid, mis püüavad näidata, mis muusikateos või maal tekitab inimestes rahuldust, pole esteetikal
e üldsegi olulised. Oluline on kunstiteose mõistmine ja selle osade nägemine õigena või väärana. See on just selline psühholoogilise informatsiooni ebaolulisus esteetikaprobleemide suhtes, mille Dickie? arendas välja kahes kuuekümnendatel ilmunud artiklis. Sest ajast on esteetilise kogemuse üle teoretiseerimine psühholoogias peaaegu haihtunud.

Siiski, Wittgensteini mõju ja tähtsus esteetikale tema keelefilosoofiliste ja epistemoloogiliste vaadete tõttu on olulisem lubavad öelda hõredad, poleemilised, kuid kohati feti?eeritud esteetikaalased märkused. Kunsti kui Lebensform?i rakendus Richard Wollheimil, eelkõige Wollheimi seing as ja seeing-in representatsiooniteoorias, võrsus wittgensteiniaanlikust pinnasest. Tilghmani kunsti ontoloogia käsitlustele on iseloomulik vähemalt sama tugev teooriapõlgus kui Wittgensteinil endal. Kunsti kui kobarmõiste käsitlusega näitas Berys Gaut, et perekondliku sarnasuse lähenemine ei ole ainus ega parim hilisest Wittgensteinist lähtuv kunstimõiste analüüs. Nii oleme otsaga juba tänase päeva filosoofilises esteetikas väljas.

Eelmise sajandi keskpaiga ja praegused esteetikud pole oma töödes otseselt Wittgensteinile tuginenud. Ometi on paljud neist ammutanud selle ajastu loomingulisest filosoofilisest atmosfäärist,  mille tugevaim kujundaja oli Wittgenstein.