küberturvalisus

Tänavusest PÖFFi võistlusprogrammist leiab ka Ameerika teose „G“, kus teeb oma teise järjestikuse peaosa Ameerika näitlejanna Dale Dickey, kes seni on olnud tuntud väga karakteersete, tihti kurjade või õelate kõrvalrollide järgi nii draama kui ka komöödia vallas. „G“ on vägagi vaatamist vääriv lugu Ameerikas lokkavast hooldekodubisnisest, kus arstid tunnistavad jõuka vanainimese võimetuks iseendaga hakkama saama ning kohtud määravad talle hooldaja, kes võtab oma kontrolli alla ka kogu vanainimese raha. Kahjuks rakendavad valgekraelised kriminaalid oma skeemi ka vanaema peal, kelle hüüdnimi G tähistab küll ingliskeelset grandma’d, aga slängis loomulikult ka gängsterit ehk kedagi sellist, kellega ja kelle perega ei tasu jamama hakata.

Dale Dickey ise on vastupidiselt oma tavapärasele ekraanipersoonile väga helge ja avatud ning räägib meeleldi oma pikast filmi- ja telekarjäärist, kust võib leida nii üldtuntud sarju kui ka filme, muu hulgas episoodiline osatäitmine Marveli filmis „Raudmees 3“¹, veidi kaalukam roll telesarjade absoluutsesse tippu kuuluvas sarjas „Halvale teele“² või tema üks meeldejäävamaid osi Debra Graniki kõledas krimiloos „Paljad luud“³, kust sai alguse Jennifer Lawrence’i tähelend. Dickey mängitud „Paljaste luude“ karm Ozarki naine Merab on ehk päris lähedane hingesugulane G-ga, keda loodaks pärast festivali näha ka eesti kinolinal. Ehk on selleks enam eeldusi, kui lavastaja on eesti juurtega Karl R. Hearne, kelle keskmise initsiaali taga peitub mõnevõrra üllatuslikult „Raudsepp“.

Kuidas „G“ teieni jõudis?

Lavastaja Karl oli mind vist sellesse rolli ette kujutanud, sest ta võttis ühendust rolliagendiga (casting director), see omakorda mu agendiga ja nii see minuni jõudis. Sain käsikirja, lugesin läbi ja mulle meeldis see väga. Tegin Karliga paar videokõnet, et teda paremini mõista, vaatasin ta eelmisi filme. Ajastus oli hea, olin võtteks vaba ja kõik toimis. See on üks võrratu, tugev naisroll vanemale naisele nagu mina. Ja neid rolle pole just palju liikvel.

Kas tundsite G-ga ka mingit hingesugulust?

Osalt ikka, aga loodetavasti ma pole sama vihane! Ma mängin palju tõeliselt karme naisi. Ma arvan, et mu nägu jätab karmi mulje ja sellisena inimesed mind näevad, kuigi ma olen tegelikult üsna kena inimene. Aga sarnasused G-ga? Mul pole küll lapsi, nii et asi pole emainstinktis, aga tunnen nagu temagi, et mu perekonnaga ei maksa jamada. Siis ma näitaksin oma raevu. Ka mul on sügaval sisimas viha, mida ma päriselus välja ei näita, aga jääda filmitegemise ajal kauaks ajaks sellesse meeleseisundisse on väga raske. Nii et püüdsin alati pärast võttepäeva maha rahuneda, tegin pikki jalutuskäike ja proovisin kuskilt mingit nalja saada.

Kuigi G ütleb raevu kohta, et parem see välja lasta kui enda sisse jätta, iseloomustab tema tegelaskuju ka viis, kuidas ta lihtsalt vaikib ja tunded sisimas alla surub.

Tõsi. Talle on omane allasurutud vaikne viha, aga kui see välja tuleb, on ta metsik.

Te olete vaikimisest teinud tõelise kunsti ja mängite tihtilugu tegelasi, kes suudavad end väljendada sõnadeta. Lisaks G-le meenub ka näiteks teie peaosa eelmise aasta indihitis „Armastuslaul“⁴.

Ilma sõnadeta saab öelda nii paljut ja ma armastan neid vaikseid hetki filmis, seda, mis tuleb südamest, allteksti. „Armastuslugu“ on noore andeka lavasaja Max Walker-Silvermani esimene täispikk film ja minu esimene peaosa. Tundsin end äärmiselt ebakindlalt ja mõtlesin, et kas ma nii vaikse filmi vean välja. Mul oli enesekindlust uskuda oma võimetesse see roll ära teha, aga polnud kindel, kas suudan kogu filmi ise kanda. Max oli suurepärane ja „G“ lavastaja Karl niisamuti. Ta aitas mul karakterit peenhäälestada, hoida eemal Dale ja leida üles G.

Karl on stiiliküsimustes üksikasjalik, mäletan päevi, mil arutelu läks väga tehniliseks näiteks selle üle, mis nurga all tuleb teha noalöök. Näideldes eelistaksin ma mitte liiga detailidesse kinni jääda ja pigem tegutseda hetke ajel. Siin aga polnud see võimalik – kõiki pisiasju tuleb püüda rolli sisse sulatada, muidu asi ei tööta.

Kas lavastaja andis teile ka mingit näitlemisalast nõu?

Jah, nagu te mu jutu põhjal ilmselt juba mõistate, olen ma väga elav (naerab) ja seepärast mulle meeldivadki rollid, kus tuleb end väljendada sisemise jõuga. Ta soovitas mul hoida asja lihtsana. Mu nägu võib mu enese tahtmata väljenduda väga elavana ja kaamera ees pole seda vaja, kõik peegeldub pigem silmades. Ja seda meeldetuletust – lihtsusta! – oli mul vahepeal tarvis. „Seda on liiga palju. Keera maha!“ Mul on vaja tugevat lavastajat, aga aja jooksul leidsin oma tegelaskuju üles ning tema esilekutsumine muutus lihtsaks.

Kas te teete ka teatrit?

Jaa, teen küll. Ma tegelikult tulengi teatrilavalt. Alustasin tüdrukuna oma kodulinna Tennessee ülikooli suurepärasest teatriklassist. Seejärel elasin 12 aastat New Yorgis. Teen endiselt teatris kaasa, kui mul on selleks aega. Teen tavaliselt umbes ühe lavastuse aastas, välja arvatud juhtudel, kui mul on parasjagu mõni kassafilm käsil, mille eest hästi makstakse. Siis ma ei saa teatri kasuks otsustada, sest see on enamasti tasuta töö. Aga ma armastan seda endiselt. Samas olen jumaldanud ka filmi- ja teleõpinguid. Kolisin Los Angelesse 1996. aastal ja olin alles teinud oma esimesed näitlemiskatsetused kaamera ees, aga õppisin iga rolliga nii palju juurde, sest võrreldes teatrikogemusega on kaamerakogemus midagi täiesti teist. Ma loodan, et aastate jooksul olen kõigi nende inimeste abil, kellega mul on olnud võimalus koos töötada, välja arendanud hea tunnetuse, kuidas kaamera ees hakkama saada.

Te olete välja arendanud ka väga muljet­avaldava CV! Loomulikult on teid nähtud ühes ja teises filmis, aga et teil on ka nii palju rolle telesarjades …

Jaa … Eks see on osa maine ehitamisest ning minu tüüpi karakternäitlejana tuleb lihtsalt käia Los Angeleses näitleja­proovides ning oodata oma järjekorda koos veel 20 inimesega, selleks et nagu kõik teisedki lugeda neidsamu kolme dialoogirida. Ja siis püüad vaikselt liikuda episoodiliste rollide pealt sarja püsinäitlejate hulka ja külalisrollide peale. Ma teen küll palju draamarolle, aga ka omajagu komöödiat ja komöödia meeldib mulle väga. Aastate jooksul olen proovilugemisi teinud märksa enamatele rollidele, kui ma neid lõpuks olen saanud. Selline see näitleja elu on.

Mul on jäänud mulje, et see on kõigiga nii.

On küll, jaa. Ajan noorematele kolleegidele vahel hirmu peale, kui mainin, et ma ei loobunud oma päevatööst enne, kui alles neljakümnendates eluaastate keskel, ja siis hakkasin ka rohkem tööd saama. Pidin oma vanusesse sisse kasvama ning õigete rollideni jõudma. Sealt edasi lihtsalt ehitasin sammhaaval oma näitlejakuvandit. Ma pean ütlema seda, et mulle küll väga meeldib teletöö, aga filmide stsenaariumid on tuntavalt sügavamad ja rikkalikumad. Teles ei pruugi see tihti nii olla. Mõni voogedastusega tulnud sari on loomulikult sügav, näiteks „Halvale teele“, aga lühilugudest koosnevad sarjad⁵ mitte. Läksin just tagasi selliste sarjade juurde ja osalesin ABC tuletõrjujate loo „Depoo 19“⁶ ühes osas. Nendega on see häda, et stsenaariumid on nii tihedad. Need on kirjutatud teatud kindlal moel, sest televisioonis on aeg kallis. Mulle enam selline stiil ei sobi, see pole orgaaniline.

Kõik juhtub ainult asja pärast – põhjus ja tagajärg.

Just! Mängimiseks tegelikult ruumi ei ole. Ja ma saan aru selle vajalikkusest, aga mind ennast see lihtsalt enam ei huvita. Ma tahan rääkida lugusid mingil tähendusrikkamal viisil.

Voogedastuse tulekuga on sarjade sisu muidugi väga muutunud, HBO, osa Amazoni sarjade stsenaarium on uskumatult hea. Need on justkui omamoodi minifilmid ja loomulikult väga nauditavad.

Mis oleks teie rohkete teletööde hulgast need, mida ise tahaksite esile tõsta?

Mulle meeldib huumor sarjas „Mu nimi on Earl“⁷. Mängin seal päevalits Pattyt ja lõbusamat rolli on raske välja mõelda. Hullumeelne sari. Läksin võttele, mõeldes endamisi, et huvitav, mis on Pattyl siis seekord seljas ja mis plaanis. Pidin kandma kõrgeid platvormkingi.

Ja siis muidugi „Halvale teele“, olen väga rahul, et mul õnnestus seal osaleda. Mind teatakse kui Skanki sealt sarjast (Dickey mängis kahes osas narkomaan Skanki – toim.) ja inimesed hõikavad ka tänaval mulle järele, et „Hei, sa oled ju Skank!“, mille peale ma midagi vastu mühatan, et „hea küll siis“. „Puhas veri“⁸ oli suurepärane tööots, „Seadusesilm“⁹ niisamuti. Osalesin kolm-neli aastat tagasi ka Netflixi minisarjas „Uskumatu“¹⁰, mis põhines tõestisündinud lool noorest naisest, kes vägistati, aga keegi teda ei uskunud. Mängisin seal politseinikut, vahelduseks olin niisiis ka siinpool seadust, õigel pool. Sain mängida koos Toni Collette’i ja Merritt Weveriga ning tulin iga päev võtteplatsile varem kohale lihtsalt selleks, et neid töötamas näha. Ja hiljuti tegin kaasa telesarjas „Oma liigas“¹¹.

See pesapallilugu?

Jaa, see põhineb samanimelisel filmil¹² naiste pesapallimeeskonnast, aga räägib loo märksa olulisemal viisil ja tõetruumalt, käsitledes ka nende naiste seksuaalsust, rassiküsimust – mustanahalisi mängijaid ei lastud isegi proovikatsetele. Rohkem ühiskondlikele teemadele suunatud fookus ja mitte nii hollywoodlikuks muudetud sisu. See kaheksaosaline sari on Amazonist leitav.

Tüdrukud on võrratud ja mul oli võimalus mängida nende järelevaatajat, mis polnud mulle just tavaline roll.

Räägime siin televisioonist … Kas hiljutised ja nüüd mingi lahenduseni jõudnud stsenaristide ja näitlejate streigid ka teid mõjutasid? Võtsite neist kuidagi osa?

Jaa. Tegime üht uut, tõeliselt head telesarja, millel pole veel pealkirjagi. Filmisime Põhja-Carolinas. Olime alustanud märtsis ja kui olime maikuus filmimas kaht viimast nädalat, siis algas streik ja võte seiskus, sest kõik meie stsenaristid pidid minema tagasi Los Angelesse. Olime jõudnud ära teha umbes kolmandiku sarjast ja nüüd pole meil aimugi, kas see üldse välja tuleb või mitte. Paljud alustatud sarjad jäetakse sinnapaika. Siis algas ka näitlejate streik ja ma sattusin suuremat osa suvest veetma Tennessees oma 96aastase isa juures, nii et mulle oli streik mõnes mõttes õnnistus, sest sain isale toeks olla. Kui isa suri, siis sain minna tagasi Los Angelesse ja ühineda meeleavaldustega.

Millal see juhtus?

Septembri alguses. Isa oli õnnetu ja soovis seda juba ka ise. Me viisime ta hospiitsi ja nii see läks. Mu emal oli Alzheimeri tõbi ja kurb on vaadata vanu inimesi, kes on elanud väga ilusad elud, aga kes on oma lõpuaastatel valudes, liikumisvõimetud või midagi veel. Ja siis mõtled, et miks nad küll peavad lõpus nii õnnetud olema.

Kas nende sündmustega seoses tekkis teil isiklik seos ka „G“ tervishoiusüsteemi ja sellega seotud korruptsiooni temaatikaga?

Ilmselt, sest mu isa surm on nii hiljutine sündmus. Ka tema pidi kasutama hapnikuballooni, nagu mu abikaasa filmis. Vaatasin „G-d“ siin ühel õhtul ja hakkasin täitsa koost lahti lagunema. Tundsin kaasa oma abikaasale ekraanil, aga mõtlesin ka oma isale.

Samal teemal on tehtud ka üks teine film, „Keegi, kes hoolib“¹³ Rosamund Pike’ga. Kas vaatasite ka seda? See on küll täiesti teise tonaalsusega …

Tõsi, ja ma polnud alguses seda näinud, aga vaatasin hiljem järele. „Keegi, kes hoolib“ valgustab välja selle äri teise poole, sulide poole. Alguses kartsin, et see on liiga sarnane, aga mu kartused osutusid alusetuks.

Kuidas te G rolliks ette valmistusite?

Ma olin sellest petuskeemist kuulnud juba enne, kui „Keegi, kes hoolib“ välja tuli, ja see tundus mulle täiesti õudsena. Ja uskumatuna. Mõtlesin ka, et mis siis, kui mu vanemad oleksid olnud jõukad ja neil poleks olnud lähedasi. Igaüks võinuks tulla ja hoolekandeõigust taotleda, eriti kuna mu emal oli Alzheimer ja ta poleks osanud end kaitsta. Kohutav. Ja väga reaalne probleem. 25aastane Romane Denis, kes mängib filmis mu lapselast, on korduvalt intervjuudes öelnud, et ka hooldekodus töötades paneb ta tähele seda, kuidas me vanad inimesed lihtsalt kõrvale jätame. Me ei pööra neile enam tähelepanu, kuna arvame, et ega neile pole enam niikuinii eriti palju aega jäänud. Noorena ei osata tavaliselt näha kogu seda rikkalikku elu, mida need inimesed on elanud. Nüüd, kui ma ise vanemaks jään, mõistan paremini, kuidas peaksime oma vanu inimesi ja nende lugusid rohkem väärtustama. Nad on endiselt elus.

Tagasi näitlejate streigi juurde: näitlejate nõuded said nüüd mingi vastuse. Kas olete ka end sellega kursis hoidnud?

Jaa, saan filminäitlejate gildi uudiskirju. Meie läbirääkimiskomisjon kiitis heaks filmi- ja teleprodutsentide liidu pakutud eelnõu, nüüd pannakse see liidu liikmetele hääletamiseks välja ja ma olen kindel, et me hääletame kõik poolt. See streik oli ülioluline. Tehisintellektiga seotud teemad on äärmiselt hirmutavad ning kõik liigub ja areneb edasi nii kiiresti, et varsti kasutatakse seda kõikjal ja kõigi teiste arvelt.

Mul pole endal veel olnud isiklikke halbu töökogemusi tehisaruga, aga meeleavaldustel rääkisin päris mitme inimesega, kellel oli lugusid jutustada. Mind oli küll paari eriefekte kasutava projekti tarbeks juba varem digiteeritud. Ja kui see on juba korra juhtunud, on neil igaveseks õigus näitleja kujutist kasutada. See pole õige ja see probleem nüüd õnneks maandati. Kuna mul pole lapsi, kelle eest hoolitseda, ega majalaenu, mida maksta, suutsin oma säästudest selle perioodi ilma paanikata üle elada, aga kõigil nii hästi ei läinud.

Tunnen võttegruppidest paljusid inimesi, kes on kõik pikalt niisama istunud ja soovivad kiiresti taas hakata tööd tegema, nii et igal juhul on väga hea, et streik nüüd läbi sai. Loodame sellest kiiresti taastuda.

Tahtsin lõpuks küsida täpsemalt ka „Paljaste luude“ kohta, kuna see on mulle nii oluline film. Kuidas oli seda teha ja millised mälestused teil sellega seoses on?

See on ilmselt mu kõige erilisem filmikogemus. Teadsin, et mul tuleb näitlejaproov lavastaja Debra Granikuga, lugesin ettevalmistuseks läbi ka raamatu¹⁴. Olles pärit Ida-Tennessee mägedest, olen kolkaeluga kursis ning olin ka varem mänginud maapiirkondade karme naisi. Käsikirjas oli neid mitu, aga ma poleks osanud oodata, et ma saan Merabi osa. Milline suurepärane võimalus! Ja Jennifer Lawrence’iga koos töötades oli meil kõigil kohe selge, et ta on lihtsalt loomulikult andekas, ja nüüd seda filmi üle vaadates on näha, kuivõrd erakordne ta mäng seal on. Ja John Hawkesi oma samuti.

„Paljad luud“ on tähtis film ja üks neist, mille hinge ma tõesti mõistsin. Sellised inimesed on mulle tuttavad ja tänapäeval pole Ameerikas ühtki piirkonda, mis oleks narkosõltuvusest puutumata.

1 „Iron Man 3“, Shane Black, 2013.

2 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013.

3 „Winter’s Bone“, Debra Granik, 2010.

4 „A Love Song“, Max Walker-Silverman, 2022.

5 Inglise keeles episodics – enamasti lineaartelevisiooniga seostatav sari (sh kõik nn seebikad ja sitcom’id), mille igas jaos näidatakse üht iseseisvat lugu, eelnevat arvesse võtmata.

6 „Station 19“, Stacy McKee, 2018– …

7 „My Name is Earl“, Gregory Thomas Garcia, 2005–2009.

8 „True Blood“, Alan Ball, 2008–2014.

9 „Justified“, Graham Yost, 2010–2015.

10 „Unbelievable“, Susannah Grant, Michael Chabon, Ayelet Waldman, 2019.

11 „A League of Their Own“, Will Graham, Abbi Jacobson, 2022.

12 „A League of Their Own“,  Penny Marshall, 1992.

13 „I Care a Lot“, J Blakeson, 2020.

14 Daniel Woodrell. Winter’s Bone. Little, Brown, 2006.

See, et iga aasta novembris toimub Pimedate Ööde filmifestival, on järjekordselt meeldetuletuse saanud. Meedia, tänavad ja kinosaalid on viimased kaks nädalat kihanud, ilmunud on hulganisti soovitusi, loosimänge ja retsensioone. Vähem on neid, kes teavad, et paralleelselt PÖFFiga toimub Tallinnas viie päeva jooksul ka filmitööstusele pühendatud Industry@Tallinn & Baltic Event. Vestleme programmijuhi Marge Liiskega ja keskendume teemadele, mida PÖFFi külastajate arv ja filmi instituudi statistika ei kajasta: mida arutatakse filmitööstuse telgitagustes ja mis meelitab seda tegema just Eestis?

Marge, sa ei ole filmitegija ega filmindust õppinud, kuidas sa Industry@Tallinna etteotsa sattusid?

Kui ei ole otseselt filmindust õppinud, siis teine variant on see, et filmikunst hirmsasti meeldib, pean seda oma alaks. Esimesed 18 eluaastat ei olnud ma filmist huvitatud, aga kuna sain esimese kõrghariduse Riias – olen lõpetanud Läti ülikoolis prantsuse keele ja kirjanduse eriala –, oli seal selline filmifestival nagu Arsenals, mis algas 1986. aastal kinopäevadena ja millest sai pikaks ajaks väga eksperimentaalne ja edumeelne, huvitav ja loominguline biennaal. Nii et filmifestivalidel on tähtis koht rahva filmiarmastuse kujundamisel. Meil olid ka väga toredad prantslastest prantsuse keele õpetajad, kes tõid meile Moskvast Prantsuse saatkonnast klassikalisi prantsuse filme, mida me igal kolma­päeval originaalkeeles vaatasime. See jättis oma jälje ja tekitas minus erilist huvi prantsuse uue laine vastu. Diplomitöös sidusin Jean-Luc Godardi loomingu ja semiootika ning siis läksin Prantsusmaale kultuurikorraldust ja kultuuri­poliitika välja­töötamist õppima. Nii et film ei jätnud mind kunagi maha. Filmindust õppinuna või filmierialal töötanuna on loomulikult palju lihtsam mõista, mida üks või teine sihtgrupp vajab või mida hindab. Mina sattusin Industry@Tallinna etteotsa Eesti Televisiooni, Looveuroopa MEDIA ja Eesti Filmi Sihtasutuse kaudu. Pärast kaastootmisfoorumi Baltic Event juhtimist olen kaheksa viimast aastat olnud Industry@Tallinna juht. Püüan seda teha nii hästi kui suudan, aga loomu­likult kaasame projektide ja programmide koostamisse eksperte ja räägime läbi erialainimestega.

Mida sa selle aasta programmist kõige rohkem ootad?

Kedagi esile tuua või toomata jätta on ebaõiglane ja ehk ohtlikki, sest kõik meie programmi elemendid on kellelegi vajalikud. Filmitööstuse üritusi on maailmas palju ja me teeme küll koostööd, aga samal ajal võrreldakse kõiki kõigega. Pole vahet, kas Cannes või Tallinn, loeb see, kui palju saadakse uusi teadmisi, kontakte, oma projektile kaastootjaid või müügiagente. Ma muretsen alati, kas kõigil on siin piisavalt hea ja soovin eelkõige, et igal siit lahkujal oleks elu grammikese võrra lihtsam. Me elame filmi­tööstusega tänases päevas, kõik muutub nii ruttu. Tänane olukord ei pruugi enam kolme kuu pärast paika pidada. Kahjuks tuleb teha sellist efemeerset asja, aga loodan, et emotsioonid, teadmised ja suhted jäävad.

Meile tuleb kõnelejate ja mentoritena palju huvitavaid inimesi: Philippe Ros, John Altman, Kave Quinn … Eurooplaste kõrval tooksin esile kaks ameeriklast. Gale Anne Hurd on „Terminaatori“ ja „Elavate surnute“¹ produtsent, Ameerika Produtsentide Liidu asutaja ja maailmakuulus naissoost tegevprodutsent. Kuulsamaid meesprodutsente teame ikka, aga tema on see naine. Ta annab ühe meistriklassi ja räägib reedel Sten-Kristian Saluveerega sellest, kuidas tehnoloogia areng kunstnikke mõjutab. Ta on oma töödes olnud väga eesrindlik ja epohhiloov visionäär. Ari Tan oli aga viis aastat Paramounti Stuudiote strateegilise arenduse juht. Võib ju mõelda, et mis meil ameeriklastelt ikka õppida, oleme nii erinevad, aga viis, kuidas otsitakse lugusid, edendatakse karjääri ja suhtutakse töösse on ju üldinimlik. Määrab, milline inimene ollakse. Oma töö ja jälg – kuidas meeskonda juhitakse, milliseid otsuseid vastu võetakse, ja kuidas. Loovate inimeste – režissööride, stsenaristide ja operaatoritega – tuleb osata rääkida ja ringi käia. Mida varem läbirääkimise ja ühte punkti jõudmise oskused töös selgeks saavad, seda valutum see on.

Kas mingid teemad tõusevad rohkem esile?

Teemasid on väga palju alustades maailmas toimuvaga ja lõpetades sellega, kuidas filmid vaataja leiavad. Sinna vahele jääb kõik muu: filmitootmise jätkusuutlikkus, filmide kunstiline omanäolisus. Ka tehisaru on kindlasti teema. Programmistki võib näha, et seda käsitleme iga päev.

Missugused on tehisarust tulenevad põhilised küsimused?

Näeme seda põhiliselt kui programme, mis lihtsustavad filmitegija elu. Näiteks saab tehisaru kasutada stsenaariumi vastukirjutajana, eriti kui tootmisfirma koosnebki pooleteisest inimesest või stsena­rist on üksi. Omadus mõista struktuure ja protsesse saab olla kasuks ja teha elu lihtsamaks, sest me kõik loodame, et tehisaru meilt töökohti ei võta. Kindlasti ta teeb seda, aga mitte lõpuni. Inimeses olev loovus on minu arvates põhjatu ja piiritu, samal ajal kui tehisarul on veel piirid. Kirjutamisel võib kasutada tehisaru abi, sest kui sellele osatakse õigeid käske anda, loob ta kõik, mis vaja. Et see midagi täiesti ilma inimest kaasamata teeks, seda ju veel ei ole. Inimene on protsessis kesksel kohal ja me püüamegi mõista anda ja rõhutada, et tehisaru on töövahend, mida peaks ära kasutama. Milleks näha ise vaeva asjadega, mida saab teha tehnoloogia abil? Nagu me kasutame ka autosid ja nutitelefone. Tehisintellekti kasutamiseks tootmises, järeltootmises ja virtuaaltootmises on hästi palju vahendeid, millest võiksime olla teadlikud, aga räägime ka sellest, mis sellega kaasneb õiguslikult ja regulatiivselt. Me oleme tundmatul alal. Nüüd on kunstnikele, kes ei soovi, et tehisaru nende teoseid kasutab, olemas tarkvara, mis kirjutab teostesse sisse inimsilmale nähtamatut infot, mis takistab pildi reprodutseerimist, tekitades näiteks jänesele kaheksa jalga või inimesele kümme silma. Kui on meede, on ka vastumeede, nii heas kui halvas. Just filmi segmendis räägitakse sellest, kuidas tehisaru kasutada õppetöös. Tegelikult ei ole ma kindel, kas on hea või õige seda isegi tehisaruks nimetada, sest sellel on nii palju tahke. Võib-olla ühel hetkel see mõiste täiesti muutub, sest „tehisaru“ nimetusel on juures tähendus, et see on ikkagi intelligentne. Mulle on see eelkõige töö­vahend. Kindlasti on seal ka ohte, mida ei näe. Militaar­elus saadetakse droonid välja infoga, keda tappa. Droon ei küsi, vaid läheb ja teeb ära. Siin on tihe seos sellega, mida inimene mõtleb ja loob, nagu ka see, et kunstniku mõte saab ükskord teoks.

Militaarelu ja „tundmatut ala“. Kas Eestisse üldse julgetakse veel tulla?

Enam ei kardeta. Kui eelmisel aastal küsiti, kas meil siin ei alga kohe sõda, siis nüüd seda küsimust ei esitata. Meil on igal aastal umbes 250 produtsenti, 150 müügiagenti, levitajat ja filmikanalit, lisaks filmifestivalide kuraatoreid, filmiinstituutide esindajaid, rahastajaid ja hästi palju loomingulisi tegijaid – režissööre ja stsenariste. Tänu Discovery Campuse programmidele ka noori operaatoreid, filmikunstnikke, dekoratsioonide valmistajaid, heliloojaid. Populaarsust mõjutab ka see, et meil on programm „Filmioskused Baltimaades. Ametid ja professionaalid muutuvas tööstuses“ („Film skills in the Baltics: professionals and professions in changing Industry“). See on suunatud Balti riikide nn joonealustele … inglise keeles below-the-line, eesti keeles head vastet polegi …

Mida see sisuliselt tähendab?

Above the line ehk joonepealsed on need, kelle osalemine projektis on algusest peale määrava tähtsusega. Režissöör, stsenarist, ka juhtoperaator ja näitlejad – inimesed, kelle näost või nimest sõltub projekti nägu. Below the line ehk joonealused ei ole ka tehnilised erialad, vaid sinna kuuluvad valgustajad, kostüümi­kunstnikud, kostümeerijad, grimeerijad, helitehnikud. Ootan, et keegi hea keeletundega filmiinimene tuleks lagedale eestikeelsete vastetega.

Küsimus, kas tegu on kunsti või käsitööga ja kust läheb loomingulisuse piir, paneb pead murdma paljudes valdkondades.

Mingis mõttes on see kunstlik, teisalt teame, et Eestis koolitatakse BFMis rohkem above-the-line-inimesi. Meil ei ole eraldi ametikooli filmitehniliste erialade õppimiseks. Ei ole sertifitseerimist, süstemaatilist koolitust, riigitellimust. Teatri- ja teletöötajatele on nii riiklik tellimus kui ka kohad ja asutused, kuhu neid tööle võetakse: teame, kuhu nad lähevad. Oma õppeasutused on ka tehniliste erialade teatritöötajate koolitamiseks. Eesti filmitööstusel seda ei ole. Pole ka sellist eriala nagu filminäitleja. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole filmitööstust, mis võimaldaks neile pidevat tööd pakkuda. Vestlesin eelmisel nädalal Alexis Manentiga, prantsuse näitlejaga, kes mängis professor Mathéd PÖFFi avafilmis „Süsteemi valvurid“². Neil filmi­näitleja teatris ei mängi, sest Prantsusmaal on tohutult suur filmitööstus ja kui sa juba ükskord oled filminäitleja … On üksikuid erandeid, aga juhtub see, mis on ka meil teemaks: teatris on lavastus, proovid ja mängukavas on näitlejaga arvestatud. Ja kui siis tuleb poole pealt filmiroll, millest ei taheta loobuda – mis siis teha? Eesti näitlejatega on täpselt sama lugu. Muidugi on filmis näitlemine ka teistsugune: suur plaan, hääletoon ja maneerid on spetsiifilised. Eks me õpime töö käigus. Teisalt on meil alates 2017. aastast ka programm „Black Nights Stars“, kus pakume noortele näitlejatele, kes pole veel rahvus­vahelise tuntuseni jõudnud, tehnikat ja vahendeid, kuidas ennast tutvustada. Seal on muidugi juttu ka teatri- ja filmi­graafikute kokku sobitamisest. Eesti on nii väike, et ükski näitleja ei ela oma tööst ära, tehakse kõiksugu muid asju ja kombineeritakse. Sageli on päeval võte ja õhtul etendus. Eesti on väike, saab kiiresti sõita ühest kohast teise, aga ei ole ka mõistlik tulla filmivõttele sõnumiga: „Tehke kähku ära, ma pean minema proovi ja etendusele.“ See on keeruline.

Mida väliskülalised Eestist otsivad? Vaadates nimekirja kohtadest, kuhu väliskülalisi viiakse, jäävad silma Ida-Virumaa, Rummu karjäär ja linna­hall, ikka selline postsovetlik ja hall.

See, mida vaja on, sõltub täiesti projektist. Otse loomulikult ei saa me võistelda Horvaatiaga siniste vete osas. Ja kas peame? Kui on vaja sinist merd, palju päikest, randu – siis Horvaatia ja Kreeka. Siia seda otsima ei tulda. Mida on meil unikaalset? Rabad ja sood, meie vanalinn. Muidugi tullakse vaatama midagi sellist, millel on ka oma lugu ja tähendus. Mida me eestlastena oskame välja mõelda, mis on selline, mida kuskil mujal ei ole? Me ei suuda kuumaastikke ega Annelinna hinnata, aga seal on midagi sellist, mida neil pole, kuigi minu arvates näevad Pariisi eeslinnade majad samasugused välja. Rummu karjäär on aga tõesti midagi väga erinevat.

Mille üle on filmitegijad imestanud?

Mina ei käi läbi siia tulevate tootmis­firmadega, aga meil on puhas õhk ja väga mitmekesine loodus – Lõuna- ja Lääne-Eesti on täiesti erinevad. Hinnatakse väga seda, et meil on professionaalsed meeskonnad, kes räägivad inglise keelt. Ja seda, et meie tagasimaksesüsteem on kiire ja lihtne, pole mingit bürokraatiat. Väärtustatakse meie digiprotsesse ja seda, et igal pool on kiire internet. Kindlasti ka filmikunstnikke, kostüümikunstnikke, operaatoreid, kes loovad erilisi visuaalmaailmu. Animatsiooni, aga see on täiesti teine teema. Režissööridega on keerulisem, sest nemad püsivad tavaliselt oma keeles, oma nägemuses. Inimsuhted on aga need, mille pärast siia tullakse. Me loome keskkonna: teeme nii, et inimestel oleks siin hea olla, siis tuleb muu ka järele. Ka Gale Anne Hurd tuli siia sellepärast, et meist räägitakse hästi. Talle olid kaks meie püsikülalist öelnud: „Kuule, sa peaksid Tallinna minema.“

Kuidas filmitööstus maailmas toimuvatesse konfliktidesse suhtub? Kas on must nimekiri riikidest, keda ei kutsuta?

See on päris keeruline. Ukraina suhtes on meil olnud aega võtta positsioon ja siin lähtume muidugi eelkõige sellest, millist poliitikat järgib Eesti riik. Me võime ju tahta seda, et kultuur ja poliitika ei oleks liialt seotud. Kuigi iisrael­lased ja palestiinlased on mõlemad teretulnud, on iseasi, kas nad saavad rahulikult ühe laua taga istuda. See haav on nii verine ja mitte midagi sellist, mida meie kultuuriliselt või ajalooliselt mõistaksime. Täiesti erinev Venemaast ja Ukrainast. Ukrainaga on natuke lihtsam, olukord on meile arusaadav. Siin oli PÖFF üks nendest, kes võttis kohe alguses selge seisukoha ja korraldas Cannes’is Ukraina filmidele pühendatud programmi „PÖFF Goes to Cannes“. Tahaksin, et vähemalt isiklikul tasandil toimiks nn acknowledge, apologise, accept ehk tunnista, vabanda, aktsepteeri. Vea teinuna tunnista seda, palu vabandust, ja teine pool võtku see vabandus vastu. Üksteise positsiooni tuleks austada vähemalt sel määral, et isegi kui lahkutakse vestlusest eri seisukohtadega, siis vähemalt parema üksteisemõistmisega. Kui külalised tulevad, teeme ka meie kindlasti vigu, ega miski ole täiuslik. Ihaleme täiuslikkust, aga tuleb ka vigu tunnistada.

Milliseid filme sa ise vaatad? Mida sa PÖFFile vaatama lähed?

Mul on mitut sorti eelistusi. Ootan, et režissöör mind üllataks. Mulle meeldib kindlasti kerge provokatsioon. Liiga klassikalistes raamides filmist ma sellist elamust ei saa. PÖFFi ajal on mul raske midagi vaatama jõuda, sest olen oma töös niivõrd palju sees, et kinno minna on liigne luksus. Täna lähen aga vaatama kaht filmi: „Patsient nr 1“ ja „Hapnikujaam“³ – mõlemad provokatiivsel teemal. See on PÖFFi ja filmide pluss, et saab paariks tunniks asetada ennast mujale ja mõista paremini, miks on nii, nagu on. Minu arvates peaks PÖFF olema iga inimese maamärk: vähemalt üks film nähtud. Muid soovitusi ei oska ma anda.

1 „The Terminator“, James Cameron, 1984; „The Walking Dead“, Frank Darabont, 2010–2022.

2 „Чувари формуле“, Dragan Bjelogrlić, 2023.

3 „Пациент №1“, Rezo Gigineišvili, 2023; „Киснева станція“, Ivan Tõmtšenko, 2023.