Pärnu luulenoortest Tõnu Õnnepaluni jne – 12 tundi ja priilt!
See on Pärnu Kirjandusfestival.
Taasiseseisvumispäeva nädalavahetuseks „kolib“ eesti kirjandus suvepealinna – toimub kolmas Pärnu Kirjandusfestival.
19. augusti keskpäeval saab Koidula ausammas pärja pähe ning park selle ümber täitub 12-tunniks ilusa eesti keele, parima eesti kirjanduse, armastatud eesti kirjanike, sõnumiga muusikute ja arukate arvamusliidritega.
Laps Loeb!, Noor Loeb!, Keel Loeb! Pärnu Loeb!, Teater Loeb!
Need on viis erinäolist teemaala, kus kohtuma-kuulama kutsuvad armastatud kirjanikud: lisaks pealkirjas loetletutele veel Kadri Hinrikus, Kätlin Kaldmaa, Andrus Kivirähk, Urmas Lennuk, Urmas Vadi, Jaanus Vaiksoo jpt.
Vestluseid veavad pärnakatest kirjandusinimesed Karin Allik, Ott Kilusk, Indrek Koff, Piret Tali.
Mõte Loeb! alal, kus moderaatoriks taas pärnakas – Kaupo Meiel – arutletakse nii eesti keele oleviku ja tuleviku kui ka meie meediaväljaannete kultuuritoimetuste olemuse üle. Sõna saavad olulised inimesed, kel oskus mõelda, öelda ja ka õigus otsustada.
Tänavusest aastast lisanduv teatriteema toob festivali kavva nii lavakava „Stiiliharjutused“, Linnateatri laulva näitleja Andres Raagi kui esietenduse teatrilt Must JaAM.
Pealaval Vaata Sõna! näeb ja kuuleb mõttega muusikat: üles astuvad Tõnu Oja ja Rembetes, Marten ja Lisanna Kuningas ning legendaarne Propeller.
Tänavu, Koidula 180 sünniaastapäeval, toimub festivalil paralleelprogramm ka Koidula Muuseumis: Kadri Kõusaar kutsub kuulama kõnelusi kirjandusperedega: Leelo Tungla ja Anna Magdaleena Kangro ning Doris Kareva ja Maria Lee Liivakuga.
Et PKF-i korraldajad on vankumatul seisukohal – me ilus eesti keel ja kirjandus peab olema kõigile piiranguteta kättesaadav, on kogu PKF-i rikkalik programm tasuta, tänu Kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi, Pärnu linna jpt lahkele toele.
Pärnu Kirjandusfestivali teeb MTÜ Pihlakse koos Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi, Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Pärnu Muuseumi, Endla teatri, Pärnu Postimehe ja paljude teistega.
Reedel, 18. augustil kell 18:00 avavad A-Galerii AKENDEL kaks ühisnäitust neli väliskunstnikku.
JÕGEDE HÄVING Caroline Bach (NDL) ja Darius Wojdyga (NO)
ÜLE / PIIRES Sanna Nuutinen (FI) ja Kaisa Vuorinen (FI).
Näitused on A-Galerii akendel kuni 8. oktoobrini.
JÕGEDE HÄVING
Caroline Bach (NDL) ja Darius Wojdyga (NO)
Bach ja Wojdyga mõlemad tunnevad sidet kindlate jõgedega Euroopas, mis on silmitsi seisnud massiivsete keemiliste õnnetustega. Oma loovuurimuses seisavad nad nende jõgede hoidmise eest, rõhutades veekogude tähtsust ning tõstes teadlikkust nende ökosüsteemide hapruse kohta.
Jõed kannavad edasi nii kasulikke kui kahjulikke aineid. Inimtegevuse tagajärjel on paljud jõed saastunud. Kemikaalid tapavad populatsioone ning meditsiinijäätmed muudavad loomade kehasid, samal ajal kui muutused vee happesuses ja temperatuuris viivad ökosüsteemi tasakaalust välja. Tagatipuks põhjustab veekeskkonna elusolendite halb kohtlemine probleeme ka inimestele.
Dariuse teosed on valmistatud metallijääkidest, mis on välja õngitsetud Akerselva jõest. Materjalid on töödeldud ja vormitud patogeenide ja mikroorganismide kuju järgi.
Caroline punub kokku kangast, plastikut ja juhtmeid, et luua kauneid pindu, mis meenutavad vee lainelisi maastikke.
Caroline Bach (1995) on prantsuse ehte-, tekstiili- ja tsirkusekunstnik, kes elab Amsterdamis. Tal on ehtekunstis bakalaureusekraad Gerrit Rietveld Akadeemiast ning ta on lisaks õppinud erinevaid käsitöötehnoloogiaid Prantsusmaal, Hiinas ja Hollandis. Tema loomingu fookus on post-antropotsentristlik, propageerides looduslähedust läbi oma loomingu ja tegevuse haridusasutustes. Bach on Amsterdami kaasaegse ehtegalerii The Pool kaasasutaja.
Darius Wojdyga (1975) on kaasaegne ehtekunstnik Poolast, kes elab Norras alates 2005. aastast. Pärast bakalaureusekraadi omandamist ja vahetusõpinguid Gerrit Rietveldi Akadeemias jätkab ta oma magistrikraadi omandamist Oslos asuvas Rahvuslikus Kunstiakadeemias metalli- ja ehtekunsti osakonnas. Darius asutas Oslos kaasaegse ehtegalerii Galleri Skrankeni ning kaasaegse ehtefoorumi Display Case.
ÜLE / PIIRES
Sanna Nuutinen (FI) ja Kaisa Vuorinen (FI)
Näitusel ÜLE / PIIRES kohtuvad kahe Soome kunstniku, Sanna Nuutineni ja Kaisa Vuorineni teosed, et uurida inimolevuse sügavat ja vastandlikku suhet ümbritseva, looduse ning ajaga.
Sanna Nuutineni kollektsioon ÜLE ärgitab mõtlema inimtegevuse mõjule maailmas. Ta küsib: “Mida tulevased põlvkonnad meie ajast arvavad? Kas nad imestavad, kui raiskavad, hävitavad ja tarbimisele keskendunud me olime?”. Nuutinen kasutab oma taides sõnumi edastamiseks sümboolset liblikat – inimtegevuse pealtnägijat.
Kaisa Vuorineni kollektsiooniga PIIRES keskendub isikliku ruumi ja aja mõistele igapäevaelu kiire sagina keskel. Vuorinen tabab oskuslikult paradoksaalset mööda vuhisevate hetkede ajatut olemust. Näitusel esitleb ta “käevõru-tiibu”, mis on valmistatud hõbedast ja shibuichist. Shibuichi on Jaapanist pärit vase ja hõbeda sulam, mille kunstnik ise valmistab.
Sanna Nuutinen on soome ehtekunstnik ja looja. Ta õppis ehtedisaini ja kullassepatööd Lahti Rakenduskõrgkoolis ning tal on magistrikraad Helsingi Kunsti- ja Disainiülikoolist. Hetkel töötab ta ehtestuudios Hernesaaris, Helsingis.
Kaisa Vuorinen on soome vabakutseline ehtekunstnik ja -disainer. Ta õppis ehtedisaini ja kullassepatööd Lahti Rakenduskõrgkoolis, tal on magistrikraad Helsingi Kunsti- ja Disainiülikoolist ja ta lõpetas LAB Rakenduskõrgkooli 2023. Hetkel töötab ta ehtestuudios Hernesaaris, Helsingis.
Euroopa taassünd ja valgustuse poliitika. Valle-Sten Maiste vestles Eva Piirimäega Eva Piirimäe: „Herderi järgi saab rahu kindlustada vaid hoiakuid muutes – rahvuslik enese paremaks pidamine ja militaristlik riigipatriotism tuleb avalikus diskussioonis enesekriitiliselt põlustada.“
Ajaloolane ja filosoof, Tartu ülikooli poliitikateooria kaasprofessor Eva Piirimäe avaldas hiljaaegu Cambridge’i ülikooli kirjastuses monograafia „Herder ja valgustuse poliitika“ („Herder and Enlightenment Politics“). Ideeajaloo kontekstuaalset uurimist esindava Piirimäe nägemuses on Herderi käsitlemine „essentsialistliku“ rahvusluse esiisana ühekülgne ning Herderi humanistlik, enesekriitiline „puhastatud patriotism“ avab märksa avaramaid valgustuslikke perspektiive.
PILLE-RIIN LARM: Kange kraam tõi Lilli Luugile nuusktubakatoosi Aasta kirjanik ei jutusta kangelaslugusid, kuid ei pane heroismi ka naeruks – ta läheb sellest täielikult mööda.
12. augustil peeti Liivi muuseumis festivali „Eesti kirjanik 2023“. Üritus kandis alapealkirja „Ülesaamine“: nüüdiskirjanduse näitel käsitleti ülesaamist kriisidest, traumadest, rasketest aegadest ja keskkonnaprobleemidest. Aasta kirjanikuks kuulutati Lilli Luuk romaaniga „Minu venna keha“ ja novellikoguga „Kolhoosi miss“.
JÜRI VIIKBERG: Kogu moos. Moosi tulekust eesti keelde: moos, sahvt ja keedis
Moos on meile hästi tuntud suupärane maius, mis maitseb eriti hästi pannkookidega. Huvitaval kombel kuulub sõna moos nendega kokku ka päritolu poolest, sest nii pann, kook, pannkook kui ka moos on alamsaksa keelest pärit laensõnad.
TRISTAN PRIIMÄGI: On aeg hakata tähele panema filme, mitte riike või regioone Balti filmipäevadel tuleb näitamisele neli eripalgelist Leedu ja Läti filmi. Miks aga ei leia neid kinolevis?
Kui vaadata viimase kahe aasta kinolevi, siis on Balti kultuurivahetus filmivallas küll selgelt Eesti kasuks, aga ma pole kindel, et see edumaa on midagi sellist, mille üle rõõmustada tasub.
HENDRIK KUUSK: „Uidi“ prillidega näeb linnadžunglikunsti
„Meil ei ole tegelikult müstilisi „Uidi“ prille, mille paned ette, tšakrad avanevad ja siis tunned, kuidas koht sinuga kõneleb,“ naljatleb Kadri Lind, linnafestivali „Uit“ üks peakorraldaja. Me jalutame Tartus mööda Kuperjanovi tänavat peagi avatava installatsiooni poole. „Siia hoovi jätsin ma kunagi oma jalgratta, kui Tallinna rongi peale läksin,“ viskab Kadri oma jutu vahele märkuse ning limpsib troopiliselt palavas Tartus oma jäätist. Teine „Uidi“ peakorraldaja Marie Valgre on samuti poest jäätise valinud ning festivali kolmas hing Mariliis Haljasorg lohistab käekõrval tumerohelist jalgratast.
OTT KAGOVERE: Kas graafiline disain on vaba kunst? Kriitikameelt saab arendada visuaalset ja pildilist lugemisoskust õpetades, sest muidu ei pruugi noortest kasvada vabu inimesi.
Graafilisel disainil ja kunstil on läbi ajaloo olnud vastuoluline suhe. Algselt oli kunst midagi ligilähedast disainile. See oli seotud käsitöö ja tehniliste oskustega ning sellel oli tellija, kes paljuski määras teose sisu. Idee kunstist kui millestki, mis on seotud autori eneseväljendusega, pärineb romantismiajast ning hilisem areng kunsti vabastamise ja autonoomia vallas on viinud kunsti ja disaini eristumiseni.
STELLA MÕTTUS: Galeriikäik. Juuli. Noored, targad ja tublid
Juuli lendas kiiresti mööda. Puhkus, koduremont, kohvikust kohvikusse jalutamine ja rannas peesitamine mängisid oma rolli. Õnneks on näitusemajad suvekuudel rahulikuma tempoga kohanenud.
MAREK TAMM, ANU REALO: Kuidas ehitada teadmispõhist riiki ehk Ühe skandaali märkmeid
Nädala eest lahvatanud skandaal seoses Pere Sihtkapitali SA uuringuga lastetute naiste seas on väga mitmetahuline ja tõstatanud avalikkuses olulisi küsimusi teaduseetika, privaatsuse ja andmekaitse kohta. Ei ole kahtlust, et skandaali käigus on märkimisväärselt kahjustada saanud nii Eesti teadlaste kui ka e-riigi maine. On väga tähtis, et asjaomased asutused teevad lähiajal üksipulgi selgeks, kuidas selline kahetsusväärne juhtum sai üldse võimalikuks ja kuidas edaspidi selliseid olukordi vältida. Siinse kirjatöö mõte ei ole analüüsida skandaali kõiki tahke või üksikasju, vaid juhtida tähelepanu juhtunu juurpõhjusele, mille üle on meie hinnangul vajalik laiem arutelu. Peame silmas küsimust, kuidas riik rahastab ja tellib teadusuuringuid.
EBE PILT: Vanaema katse Hilissuviseid mõtteid puhkamisest, lugemis- ja filmielamustest ning teaduskommunikatsioonist
Suvi on mõnusasti levist eemal, metsas ja mere ääres olemise aeg. See on justkui tõelise elu aeg. Puhkamise aeg. Ja puhkus on püha. Mulle õpetas seda vanaema. Nii et suvepuhkus maal vanaema juures oli alati parim aeg kõige sinna juurde kuuluvaga. „Magamine teeb terveks,“ armastas vanaema öelda, kui vahel mõne semestri või tööaasta lõpus väsimusest „haigena“ maale jõudsin. Vanaema küll enam pole, kuid tema puhkamise juhatus pole ununenud. Suvi annab ka selleks loa, et talvistesse akadeemilistesse teemadesse pisut kergemalt ja mängulisemalt suhtuda.
MARGUS OTT: Argidialektika XVIII. Konflikt ja koostöö
Ma olen sinuga tülis. Sina reageerid selle peale mingil moel. Kõik mu sõnad ja teod peavad olema täpselt suunatud sellele, mida sa vastu ütled ja teed. Minu sõnad ja teod peavad sinu omadega hästi sobima, et ma saaksin sinuga hästi tülitseda.
Arvustamisel
Johann Gottfried Herderi „Torm ja tung“
Mari-Liis Müürsepa „Jäävad ainult silmad“
Angela Dimitrakaki „Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest“
Birgitta festival
Timo Steineri ooper „Crisis“
„Kammermuusika Fotografiskas“
näitused: Anna Mari Liivranna „Varisevate siluettide varjus“, Britta Benno „M/maa saamine“ ja Anu Põdra „Haprus on vaprus“
Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“
Reedel, 18. augustil kell 18.00 avab Tarrvi Laamann Tartus galeriis Pallas oma ülevaatliku kunstinäituse “ME DEYA”. Mahukat autori maal- ja graafikaloomingul põhinevat näitust täiendavad Eesti kunstnike Leonhard Lapini, Annika Metsla ja Kõrgema Kunstikooli Pallas vilistlase Kaidi Marii Kütti looming.
Tarrvi Laamani looming on saanud alguse paljudes põnevates, tihti troopilistes ja päikeselistes paikades üle maailma. Enamasti asub kunstnik teele suur valge lõuendirull kaenlas. Rännaku jooksul jäädvustuvad lõuendile sümbolid ja märgid, shamanistlikud markerid, mille järgi autor hiljem teoseid siin Eestis – oma sünnipaigas – looma asub. Eesti on Tarrvi jaoks koht, kus viimistleda kogetut ja jäädvustunut, ning siis lisada siinne essents. Enamasti on esmased jäädvustused lõuendile tehtud mõnes trükitehnikas – kas on selleks siis Havanna randadel või Itaalia mägedes nikerdatud puulõikeplaadid, suurte ja lopsakate Jamaica taimelehtede monotüüpia jäljendid või hoopis sealsete ajalehtede väljalõiked kollaažtehnikas. Trükitehnika on alguspunktiks, millest algab pintslijoon. Nii nagu iga kirjatäht on erinev heliline vibratsioon, võnguvad muusikarütmides ka Tarrvi maalid, sümbolid ja pintslijooned, kandes vaatajani kaugete maade emotsioone. Tarrvi rõõmsavärvilistes ja kontrastsetes, esmapilgul isegi primitiivsetes teostes leidub alati palju kihistusi ja ka sügavam, filosoofiline pool, mis kutsub vaataja pidama dialoogi ja vaatama endasse.
Tarrvi Laamann (1973) on kunstnik, DJ ja tuntuim Jamaica reggae-kultuuri eestvedajaid Eestis. Laamann on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe graafika erialal (2000) ning kuulub alates 1994. a Eesti Kunstnike Liidu liikmeskonda. Alates 1998. a on Laamann korraldanud reggae-kultuuri tutvustavaid ürituste sarja “Bashment”.
Näitusega teeb autor sügava kummarduse lahkunud sõbrale ja ka autori Eesti Kunstiakadeemia MA töö juhendajale Prof. Leonhard Lapinile.
Näitusekülastajad aitab Tarrvi tänasele kodusaarele viia Kaidi Marii Küti poolt loodud Annika Metsla ja Tarrvi Laamanni loomingul põhinev videoinstallatsioon – “Jamaica – no problem!”
Näitus jääb avatuks 16. septembrini.
Näituse raames toimub töötuba 1. septembril kell 17.00.
Haapsalu kunstikooli galeriis avatakse Ülle Meistri mahukas mälestusnäitus
16. augustil kell 12 avatakse Haapsalu kunstikooli galeriis näitus Ülle Meister 75. Mitmekülgselt andeka kunstniku 75. sünniaastapäevale pühendatud näitus püüab anda ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust ja tutvustab ka seni vähem eksponeeritud töid. Lisaks viimase loominguperioodi õrnadele ja õhulistele akvarellidele ning maalilistele pastellidele tutvustatakse näitusel Ülle Meistri jõulisi söejoonistusi, erinevates graafilistes tehnikates teostatud tähelepanu väärivaid töid, aga ka kunstniku poolt loodud ilmekaid portreid.
Näitusel eksponeeritud piltidel on kujutatud peale koduse ja tuttava maastiku Kaukaasiat, Tjan-Šani mägesid, Karjala kaljusid ja Taimõri põliselanikke. Ülle Meister on üks väheseid eesti kunstnikke, kelle loomingus on nii suur osa mägedel, mida kunstnik on kujutanud värvirõõmsate ja muinsajutulistena, aga ka võimsate ja salapärastena.
Esmapilgul lihtsad maastikud on laiahaardelised ja mitmeplaanilised nii ruumis kui ka ajas. Viimaste aastakümnete akvarellidel kohtame aina sagedamini Läänemaa maastike, kus asus kunstniku kodu ja ateljee.
Siiditrükis, pehmelakis ja mezzotintos teostatud graafilistel lehtedel näeme sügavat looduse mõistmist ja inimese tunnetust. Kunstniku loomingut hoidva ja tutvustava MTÜ Ülle Meistri Seltsi juhatuse liige Liisi Taimre toob välja, et Ülle Meistril oli loodusega haruldaselt lähedane suhe. Ülle Meistri jaoks polnud kodu mitte ainult vana talumaja lävepakk õunapuuga, tuttavad rabad ja mererand, vaid ka pilved-luiged, vihitaja jõe kohal ja öine aken öökullidega.
Portreede hulk Ülle Meistri töödes pole suur, aga nad peegeldavad üht osa kunstnikku ümbritsenust ja kogetust. Meie ees on tema lähedased: ühe tüdruku kasvamine ja muutumine väikelapsest neiuks, tähelepanelik kuulataja looduses, kaval naabrimees oma kaasaga, väärikas ja südamlik naabritädi, lõbus abivalmis naaberküla mees. Omaette grupi moodustavad Taimõri värvikad akvarellid põlisrahvaste hantide, manside ja nagassaanide ilmekate portreedega, keda on kujutatud soojuse ja sümpaatiaga.
Liisi Taimre sõnul on näitusel eksponeeritud tööd on vaid väike osa Ülle Meistri töödest, kelle meisterlik ja rikkalik loomepärand väärib kindlasti ka edaspidist tutvustamist.
Ülle Meister (1944 – 2021) lõpetas 1973. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi graafika eriala raamatukujundaja-illustraatorina ning oli Eesti Kunstnike Liidu Liige alates 1983. Tema rohkem kui 2000 pildist koosnev kunstikogu sisaldab graafikat, pastelle, söejoonistusi ja akvarelle. Ülle Meistri töid on hoiul Eestis Rahvusraamatukogu ja Lastekirjanduse Keskuse kunstikogudes, erakogudes Eestis, Soomes, Austraalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujalgi.
Esietendub Narvas – Cilea ooper „Adriana Lecouvreur” solisti rollis Julija Karaliūnaitė.
17. augustil avab Narva Kreenholm uksed seitsmendatele Narva ooperipäevadele. Avatakse kunstinäitus, mis jääb lahti kuni nädala lõpuni ning toimuvad balleti- ja ooperietendused.
„Kreenholmis, kus 19. sajandil tegutses Euroopa võimsaim tekstiilitööstus, puhuvad nüüd maailma muusikateatri värskeimad tuuled,“ ütleb Narva Ooperipäevade peakorraldaja Julia Savitskaja, kelle eestvedamisel esietenduvad sel aastal festivali raames kaks uut ooperit.
Francesco Cilea tõsielusündmustel põhinevat veristlikku ooperit „Adriana Lecouvreur” pole Eestis varem lavastatud. Intrigeerivat näidet psühhoanalüüsi arengu mõjust ooperimaailmale kujutab endast naiste emantsipatsioonikoidikul sündinud Bela Bártoki „Hertsog Sinihabeme loss” – see on teine uus esietendus Narva ooperipäevade programmis.
Sarnaselt ooperitele, milletaolisi mujal Eestis ei näe, toob saabub Julia Savitskaja kutsel etendusega Narva ambitsioonikas Balti Balletiteater Leedust. Nende „Another world“ põhineb Depeche Mode’i muusikal ja on inspiratsiooni saanud maailmakuulsa kirjaniku Haruki Murakami ulmeromaanist.
Festival algab päev varem Narva Kunstiresidentuuri hoovis, kuid 17. augustil avab kunstile uksed Narva Kreenholm, kus samal õhtul kell 20.30 etendub Eesti Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia laureaadi, Rahvusballeti koreograafi ja esitantsija Jevgeni Gribi ning Soome nüüdistantsija Jack Trayleni koostöös sündinud ballett „Flesh“. Seejärel, kell 22.00 esietendub spetsiaalselt Narva Kreenholmi ruumide jaoks kohandatud modernistliku ekspressionistliku ooperi musternäidis, Bártoki „Hertsog Sinihabeme loss”.
Enne etendusi ja etenduste vaheajal saab vaadata Sasha Rottsi ja Hilda Kahra kunstinäitust „Solid plot“, kus Rotts toob näitusele välja tekstiilimaalid ning Kahra on kombineerinud Kreenholmi jaoks naivistlikud joonistused ja SUPER NAIVE teooria.
VII Narva Ooperipäevad toimuvad Narva Kreenholmis ja Narva Kultuuriresidentuuri hoovis 16.-19. augustil. Festivali on pälvinud 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali preemia “Kultuuripärl” ja 2022. aastal Narva linna professionaalse kultuuritegija tiitli muusikavaldkonnas. Rohkem infot festivali kohta: www.narvaopera.ee
Arhitektuurimuuseumis avatakse näitus „Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid“
16. augustist ootab Eesti Arhitektuurimuuseumis külastajaid näitus “Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid”. Eesti Sisearhitektide Liidu eestvedamisel on kuraator Karin Paulus koostanud ülevaate Eesti Vabariigi saatkondade, residentside ning muude esindusruumide sisearhitektuurist.
Välisesinduste pidamine on Eestile elutähtis investeering ning loogiline, et esinduste interjöörid kõnelevad sellest kes me oleme, kuhu me kuulume, mis on meile oluline.
Päris esimese uue saatkonnahoone lasi noor Eesti Vabariik ehitada Helsingisse Konstantin Bölau projekti järgi. Meie kaasaegset Eestit – moodsa, julge ning haritud ruumikultuuriga riiki – on aidanud tutvustada uued hooned nii Vilniuses kui ka Pekingis.
Üksteise järel on nii ajaloolised kui ka uued saatkonnad saanud silmapaistva sisearhitektuurse lahenduse. Ruumidiplomaatia näitusel tutvustatakse Margit Arguse, Eero Jürgensoni, Pille Lausmäe-Lõokese, Liisa Põime, Kadri Tamme, Tiiu Truusi ning teiste põnevate autorite loodut. Samuti on näha välisesindustes kasutatud eesti disaini ja tarbekunsti.
Näituse kuraatori, kunstiteadlase Karin Pauluse sõnul üllatas teda meeldivalt kui teadlikult sisearhitektid mööbli, vaipade, materjalide, kunsti ja atmosfääri abil on toonud välja Eestile omase. „Vastavalt asukohale kasutatakse täiesti erinevaid võtteid – Abu Dhabis 3D-prinditud sõlgi, Singapuris puukoort ja mükoplastist pinke, Brüsselis šikki euroopalikkust,“ toob ta näited. „Tõesti kõik tabavad samas oskuslikult selle väikese, maitsva ja kõige parema metsmaasika moodi maa, millest rääkis president Toomas Hendrik Ilves, olemust,“ iseloomustab Karin Paulus.
Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari sõnul on näitus hea võimalus heita pilk oma riigi saatkondadesse, kuhu me kodanikena pigem ei satu: „Saatkondade kujunduses kohtuvad ruum ja võim, saame pildi sellest, kuidas eestlased ise end maailmas näidata tahavad.“
Näituse eestvedaja on Eesti Sisearhitektide Liit, idee autorid Eero Jürgenson, Tiiu Truus ja Pille Lausmäe-Lõoke. Kuraator on Karin Paulus, kujunduse autor Mari Kurismaa ning graafilise disaini lõi Mari Kaljuste. Toetuse eest täname Kultuurkapitali ja välisministeeriumi.
Näitus on Rotermanni soolalaos avatud 16. augustist 15. oktoobrini 2023 ja selle raames toimub kuraatorituure ning seminar, valmimas on ka trükis “Ruumidiplomaatia”.
NB! Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise päeval, pühapäeval, 20. augustil, on muuseum ja näitus ruumidiplomaatiast avatud kell 11–18. Kell 14 algab kuraatorituur näitusel “Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid”. Sissepääs muuseumipileti ja Muuseumikaardiga.
Rahvusvaheliselt tunnustatud animaator Kaspar Jancis on valmis saanud uue nukufilmi „Antipolis“, mille hüperrealistlik pildikeel on omas žanris täiesti uus. Režissööriameti kõrval ka muusiku ja teatrikunstnikuna tegutsev Jancis räägib oma loometööst ja kogemustest suurte produktsioonidega.
Kaspar Jancis: „Kultuur, mida Eestist on võimalik eksportida, peabki täitma mõne pisikese niši. Suure tulevärgiga peavoolustaare ei ole meil mõtet mängida, kui konkureerime terve maailmaga.“
Mis film on sinu jaoks augustis esilinastuv „Antipolis“?
Minu jaoks on „Antipolis“ allegooriline nukufilm tõe leidmisest ja kaotamisest, satiiriline portree inimühiskonna toimemehhanismidest. Kuid nii mõnigi vaatab seda kui armastusfilmi.
„Antipolise“ lugu ja teema olid olemas juba enne, nukkudest eraldiseisvana.
Jah. „Antipolis“ sai alguse, kui tegin oma eelmist täispikka filmi „Kapten Morten lollide laeval“. Hakkasin kirjutama täispika mängufilmi stsenaariumi meeleheitehoos, kui tundus, et ma ei jaksa oma eelmist filmi lõpuni teha. Oli selline reaktsiooniline kirjutamisfaas. Siis oli see hoopis teine lugu, aga ikkagi praeguse tulemuse algus. Mind hakkas huvitama algusaegade ulme, nagu Wellsi ja Lovecrafti teosed, Jaapani viie- ja kuuekümnendate koletisefilmid. Steampunk.
Kaarega jõudsin selle looga Aare Toikkani ja koos võtsime ühendust Ivo Feltiga. Pakkusime talle mingisuguse hämara idee välja, Ivo sattus sellest hoogu ja ütles, et noh, hakake kirjutama. Et ärge millelegi muule mõelge, kirjutage! Leiti ka rahastus ja nii hakkasime Aarega seda lugu pusima.
Mängufilmi idee kogu aeg muutus ja me kirjutasime seda vist kaks aastat. Lõpuks hakkas asi kiiva kiskuma. Ideedega on ikka nii, et alguses tunduvad nad jube naljakad, aga kui üht nalja kaks kuud nämmutad, sureb ta kätte ära. Meil oli seal igasuguseid tegelasi: porgandmees ja habemega naine, kes tegi habemestriptiisi. Ühesõnaga, lasime vabalt.
Me aga ei teadnud üldse, kui palju sellise hullumeelse asja tootmine maksma võib minna, ja lõpuks kirjutasime kokku väga suure eelarvega mängufilmi. Jõudsime isegi proovivõteteni ja tegime muud, mis mängufilmiarenduses vajalik. Järgnes kriis, kus sain aru, et nii me selle filmiga lõpuni ei purjeta. Siis hakkas ka Allfilmi huvi vaibuma, eks neil tuli järjest uusi projekte peale.
Tundus, et peab kogu idee maha matma? Filminduses ikka juhtub nii.
Jah, aga kahju hakkas. Mõtlesin pingsalt, et mida selle ideega veel teha. Otsustasin proovida, mis alles jääb, kui stsenaariumist kõik dialoogid välja visata. Üllatus-üllatus, nii jäi järele loo siirup! Kakskümmend kuus minutit puhast kulda! Hakkasin nukufilmi poole tüürima, aga mängufilmi arendades olin peas juba tegelastele näitlejate näod kleepinud. Päris näitlejate, mitte nukkude.
Ja nii tekkiski „Antipolise“ visuaalne keel? See on siis mängufilmi ja nukufilmi ristand?
Jah, ma sain aru, et kui kasutada nukke, peavad need olema ultrarealistlikud. Kui skannida näitlejad sisse ja teha neist nukud, siis saaksin ikkagi oma mõtetes olnud filmi ära teha.
16. – 19. VIII toimub Tallinnas juba kolmandat aastat järjest animatsioonifestival „Animist Tallinn“, kus tutvustatakse maailma lühianimafilmide paremikku. Kaspar Jancise „Antipolis“ esilinastub festivali avaõhtul kinos Sõprus.
Kas „Antipolise“ tehnoloogia on sinu leiutatud?
Põhimõtteliselt võib nii öelda. Ma ei ole näinud, et keegi oleks teinud päris niimoodi. 3D-printimine ei ole veel nii heal tasemel, et prinditud nukke saaks lähedalt filmida. Mina pöördusin Henry Faltise poole, kes õppis siis veel Eesti Kunstiakadeemias ja tegi digiskulptuure mingite mängude jaoks või omaks tarbeks. Henryl oli olemas nii palju näotüpaaže, et ma pääsesin päris näitlejate cast’imisest, et neid siis jälle nukuks teha. Nukud olid juba olemas.
Valasime Henry tehtud näod silikooni ja tegime kaameraproove – tundus, et töötas. Välja arvatud see, et neile silikoonist nukkudele ei saanud erinevaid ilmeid teha. Selle probleemi lahendasin nii, et kui materjal oli üles filmitud, tõmbasin kogu filmi endale telefoni ja tegin FaceAppiga ilmed. Äpitasin ära, panin tegelased naeratama ja siis saatsin arvutisse tagasi. Nii et kokku tuli tõeline multitehnoloogia, kasutasime viimase põlvkonna võimalusi. Viis, kolm või isegi kaks aastat tagasi ei oleks saanud seda filmi niisugusena teha.
Samas tundub nukufilmi žanr mulle millegi väga vanaaegsena.
Ma mängin vaataja alateadvusega selles mõttes, et kaadrikompositsioonid, väga paljud kostüümid ja disain on inspireeritud vanamoodsatest allikatest, alustades Charlie Chaplinist. Minu väga suur eeskuju on tummfilm ja mulle meeldib vanakooli kinoesteetika. Ma läksin meelega natuke vastuvoolu, sest kogu see Netflixi virvarr ja väga dünaamiline pilt on mind ära tüüdanud. Üritasin teha sellist vanemat tüüpi kino. Paljud on mind võrrelnud Wes Andersoniga, aga ka Wes Anderson on oma mõtted ja mõjutused kuskilt saanud.
Wes Andersoniga seostatakse sümmeetriat.
Jah, keskkompositsiooni kasutamist. Aga „Antipolises“ oli juba loo jaoks vajalik, et ma pilti nii lavastaksin. Lugu ise räägib mehaanikast-masinatest ja kogu see kaadervärk oli vaja ära näidata. Iga hammasratas oli arvel. Ka karakterid hoidsin masinatest distantseerituna, ei avanud neid liiga palju.
Tõepoolest, me ei näe filmis tegelaste isiklikke stseene. Milline on see naine, keda ta armastab, kodus?
Jagan küll karakteri motivatsioone, aga need ei ole laiemalt lahti seletatud. Võib-olla me seepärast ei saanudki pikalt stsenaariumi tööle, et me ei suutnud kokku leppida, kas me distantseerume karakterist või läheme karakteri sisse. Nii ei saa, et sõidad tegelasest sisse-välja ja pole ise kokku leppinud reeglites. Kohe alguses peab selgeks tegema, kas film räägib peategelasest maailmas või maailmast, kus elavad ka tegelased. „Antipolis“ on maailma film.
Sind huvitavad rohkem ideed kui tilulilu nende ümber?
Selles filmis, jah. Oleneb täiesti projektist, aga „Antipolis“ on küllaltki kalkuleeriv. Alguses proovib film vaatajat valele teele juhatada ja siis üllatab, kui tõelise sündmuseni jõuab. Ma ei taha väga palju ette rääkida.
Jah, mul endal oli väga kahju, et olin lugenud filmi sünopsist ja teadsin vaadates ette, mis lugu see on. Tegelikult on just huvitav see hetk, mil hakkad aru saama, mis seal õigupoolest toimub.
Ma üritan väga ettevaatlik olla, et filmile spoilereid ei teeks. Ka sisututvustustes ei tohi tegelikult sisu liiga palju tutvustada. Treileri teen samamoodi võimalikult mittemidagiütlevaks, et vaatajale jääks vabadus päriselt ka vaadata.
Abstraktse teose autorilt kiputakse vist tihti küsima, et mida see töö siis nüüd tähendas. Kas autor peaks üldse seletama?
Film on sümboleid täis, aga ma ei taha tõlgendamisruumi ära rikkuda ja midagi seletama hakata. Ma ka ise mängin erinevate võimalustega. Võibki jääda küsima, et kes see koletis siis lõpuks on. Jätan võimaluse lahti.
Kirjanikud käivad viimasel ajal kordamööda meedias rääkimas, kui raske neil on. Raha ei ole ja kedagi nagu su rebimine ei huvita. Kuidas läheb sellistel renessansimeestel nagu sina?
Õnneks on mul ameteid mitu, teen ka muusikat ja teatrikunstniku tööd. Eks on ikka olnud ärevaid momente, et kuidas ots otsaga kokku tulla, aga ma olen sellega juba harjunud. Olen pikalt suutnud seda elu elada ja tean reegleid. Kommertsi ei ole ma pidanud veel tegema, et toidupoes käia. Ma ei sobiks ka sellesse maailma.
Kirjanikud on seotud keeleruumiga, aga mina saan väga palju rahvusvahelist tagasisidet. Nukufilmid levivad üle maailma ja nende publikum on kokku väga suur. Näengi ennast rohkem maailmakodanikuna ja ehk ka see aitab mul ennast Eestis paremini tunda. Mulle tundub, et see kultuur, mida Eestist on võimalik eksportida, peabki täitma mõne pisikese niši. Suure tulevärgiga peavoolustaare ei ole meil mõtet mängida, kui konkureerime terve maailmaga.
Üks nukkudest „Antipolises“ on väga äratuntavalt John Malkovich. Kas pidid temalt ka luba küsima?
Ma nägin hoopis unes, et John Malkovich küsis minult luba. Olin unenäos Riias ja ta astus mulle tänaval ligi ning ütles, et Hollywoodist on juba kõrini, äkki ma võiks mõnda huvitavamat rolli pakkuda. „Tahaks mängida mõnes lahedas filmis!“ Mina vastasin, et mu uus film on kindlasti lahe, aga see on kahjuks multikas. Malkovich vastas, et ükskõik, kõlbab multikas ka. Alguses siis mõtlesin oma mania grandiosa’s teha temast koletise, kes kogu loole punkti paneb, aga siis valmis Henryl nii usutav Malkovichi-nukk, et läksime seda teed. Lõpuks juhtus nii, et tema näoga tegelasi on filmis lausa kolm. Eks need mitu Malkovichi on väikestviisi ka viide filmile „Olla John Malkovich“.*
Ma loodan, et Malkovichi agent loeb Sirpi ja siis ta tulebki su juurde.
Miks mitte.
Kui ma kodus „Antipolist“ vaatasin, hakkas mu kolmeaastane laps nutma. Kas sa oled kursis kriitikaga, et Eesti nuku- ja joonisfilm on hirmutav või kole?
Minule just öeldakse, et mu filmid on nii ilusad. Eks Eesti filmide tumedus ongi üks laiem Eesti tumedus. Ma olen ise selle maailmaga ära harjunud ja ei näe seda üldse nii. Üritasin edasi anda pilti, mis mul silme ees jooksis, ja oma visioonile truuks jääda. Mingit koolkondlikku planeerimist ma ei harrastanud.
Ma ei oleks osanud „Antipolist“ üheski teises stuudios teha, sest Eesti Nukufilmi kamp tuleb alati kohe mu visiooniga kaasa. Nad lasevad mul katsetada. Näiteks on „Antipolises“ suur osa masinatel ja need tegin ma nii, et jalutasin mööda antiigipoode, võtsin erinevaid asju kätte ja kujutasin ette, millised need hiigelsuurena välja näeksid. Leidsin ka stuudiost teiste filmide rekvisiite, mida ära kasutada. Kogu torustik, mida filmis näeme, on vanad trompetid. Samuti kasutasime vana õmblusmasinat ja Tesla lampi, millest tegime päikese.
Ühes oma intervjuus mainid lapsepõlvega seoses sõna „klaveriputka“. See on väga hea sõna!
Mu pianistist isa ehitas hoovi peale putka, kus käis klaverit harjutamas. Ta mängis seal, et teisi mitte häirida.
Kas kunstnike perekonnas kasvamine päästis su Nõukogude Liidu igapäevaõudustest?
Kindlasti on minu kujunemisel suur mõju vanematel. Vanemad tõid minu ellu suure vaimsuse. Nende väärtused tulid meile vennaga üle. Muidugi elasime läbi oma tormilist noorust, aga oskasime siiski näha õigeid väärtusi.
Mulle tundub, et teisest keskkonnast noored tunnevad, et peavad välja murdma ja ennast hirmsasti tõestama, aga mina juba sündisin keset kultuuri, see anti mulle veregrupiga kaasa. Looming kui selline ei ole minu jaoks eriline, see on normaalne seisund, et ma kogu aeg loon.
Minu ema lävis tihedalt ERSP inimestega ja poliitiline vastuhakk oli alati kohal. Isa aga elas klassikalise muusika maailmas, nii et tema hoidus üldse reaalsest elust eemale. Mulle tundub, et see Nõukogude hall ei olnud midagi nii painav. Me elasime väljaspool seda süsteemi. Eks see muidugi püüdis uksest-aknast sisse murda, aga minu elu Eesti NSVs oli õnnelik.
See oli omamoodi skisofreeniline riik, kus inimesed olid tegelikult palju vaimsemad kui tänapäeval. Kuna ühiskond oli rõhu all, keskendusid inimesed palju rohkem. Nad olid palju rohkem valgustunud, räägiti ideedest, kirjandusest ja filosoofiast. Iga vestlus ei alanud ega lõppenud rahateemaga. Positiivne alati võimendus, sest seda oli vähem.
Peale selle on hindamatu kogemus näha juba noorena suurt sotsiaalpoliitilist eksperimenti, ka see oli omaette seiklus. Ma ei kahetse küll, et selles aegruumis viibisin.
Üheksakümnendateks aastateks sai sinust punkar, kes liitus Vennaskonnaga.
Nojah, ka Vennaskonnaga liitumine tuli loomulikult. Need olid mu venna sõbrad ja ma lihtsalt sattusin sinna bändi. Ma üritasin enda kohta „punkar“ ütlemist vältida, kuigi olin loomulikult selle liikumise sees. Aga mina olin alati kambast natuke irdunud. Nahktagi ja harja ei ole mul kunagi olnud, pigem sain inspiratsiooni seitsmekümnendate Londonist. Eks üheksakümnendad olid väga kaootilised ja seiklusrikkad. Vabaduse piirid olid hämarad ja ei olnud lihtne aru saada, mis oli õige ning mis vale. Tagantjärele vaadates on ka sellisel elul oma võlu.
Vennaskonna jaoks oli see aeg kuulsuse tipp?
Jah, mina liitusin bändiga enam-vähem kuulsuse tipul, just siis oli Vennaskond haripunktis. Kirjutasin ühe albumi ja siis läksin juba Soome õppima. Soomes hakkasin tegelema teiste muusikastiilidega ja leidsin ennast Vennaskonnast kaugenemas.
Kas tunned, et tahaksid veel suure eelarvega filme teha, või oled produtsentidega kemplemisest tüdinenud?
Tõepoolest, jube palju energiat läheb kommunikatsiooni peale, kui tegelikult peaks seda kasutama revolutsioonideks. Elu on aga õpetanud, et kui tekib võimalus midagi luua, siis tuleb luua. Kõige tähtsam on kokku panna toimiv meeskond ja juba ette igasugu jamadega tegelemine miinimumi viia.
Lõpuks oleneb kõik ideest ja ideedel ei ole piire. Oma pikka filmi „Kapten Morten lollide laeval“ tehes sain aru, et hea režissöör ei ole tingimata hea fantaasiaga visuaalne talent, palju tähtsam on võime ennast kehtestada ja keerulistest olukordadest läbi suruda. Peab olema inimeste inimene ja teisi läbi nägema. Kui algusest peale suuta ebavajalikke erimeelsusi vältida, siis jõuab kaugele.
Filmis režissöörina jääb sinu sõna peale, aga teatris kunstnikuna pead hierarhias allpool töötama.
Pigem on nii, et kord oled all ja siis jälle peal, teater on koostöö. Mina lasen lavastaja informatsiooni endast läbi ja siis teen ikkagi ise. Mulle meeldib mõelda, et lavakujundusega annan näitlejatele mänguväljaku, mille peal mängida. Samamoodi on filmitegemine mänguväljaku loomine. Sa paned paika maailma, kehtestad reeglid ja siis pead selle näitlejatele vabaks andma. Võid üritada ette näha, mis edasi toimuma hakkab, aga täielikult ei saa seda kunagi kontrollida. Peab jääma ruumi üllatusteks ja konstruktsioonid tuleb teha nii tugevad, et ootamatused ei lükka neid laiali.
Kas sa mõtled sellele, kuidas teisi mitte kopeerida? Me elame ometigi postmodernismis.
Ma ei murra originaalsuse nimel väga pead, see tuleb ise. Tegelikult on nii, et mida rohkem sa varastad või laenad, seda originaalsem oled. Kui võtad kolmest-neljast kohast, saab neile näpu peale panna ja need ära tunda. Kui aga sajast kohast korraga varastad, moodustad juba uue maailma ja omaenda sümbioosi. Tihti on ka nii, et asjad hakkavad kattuma juhuslikult. Selle üle ma väga ei muretse. Vahel lihtsalt on mõned ideed õhus ja tahes-tahtmata tekivad paralleelid. Me kõik oleme millestki mõjutatud.
Teatris mängivad ka praktilised küsimused. Kas sulle öeldakse tihti, et seda, mida sa oled välja mõelnud, ei saa teha?
Kui öeldakse ei, tuleb leida lahendus. Pigem ütlevad ei meeskonnad, kes püüavad laiskusest enda elu lihtsamaks teha. Pööritavad silmi, et jälle see hull kunstnik tuleb oma hullude ideedega. Siis tuleb leida lahendus, kuidas teater enda kasuks tööle panna ja kuidas inimesi motiveerida. Mõnes mõttes on see režissööritööga väga sarnane. Vahel mängib rolli ka see, kuidas sa oma ideid esitled. Eid on hästi kiired tulema, nii et nendega peab teataval määral juba ette arvestama.
Mis roll on tänapäeva keerulises maailmas kunstnikul? Kas kunstnik peaks sütitama ja ravima või piisab kirjeldamisest?
Kunstnikul on ilmselt erinevaid rolle alates meelelahutajast kuni šokeerijani. Mulle meeldib, kui minu teosed inspireerivad kedagi ise looma ja kui keegi tunneb, et on leidnud kunstnikus omasuguse või hingesugulase. Kindlasti on sellisel avastusel ka teraapiline mõju. Kunst on ka viis puudutada midagi seletamatut, mis meis pakitseb, kuid mida ei saa väljendada milleski muus kui loomingu kujundites.
Suveteatrid üle maa ja eriti nende piletimüüjad saavad juba nädal otsa ainult kadeduse ja kahetsusega pealt vaadata, kuidas etenduskunsti väljale sisenenud riigivõim hooaja parimat menutükki mängides neilt tähelepanu ja tulu ära napsab. Nagu poliitik tavatseks öelda: „Riik on siin appi tulnud ja iseendale õla alla pannud.“ Koguni nii peenelt, et stsenaarium kirjutab end ise, osatäitjad töötavad vabatahtlikena ning ajakirjandus jutustab kõik süžee käänukohad detailselt ümber selle eest raha küsimata. Seega, igati korralik säästuprojekt.
Teisipäeval toimunud riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalik koosolek Urmas Reinsalu juhtimisel tõi meelde koolimälestused peaaegu poole sajandi tagant.
I vaatus. Bankett
Tõenäoliselt ei ole Eesti sündmuste kalendris juba aastaid ühtki päeva, mil ei toimuks ametnike ja poliitikute seltskondlikke koosviibimisi kas ainult omavahel või kodumaiste (nn valdkonna esindajad) ja välismaiste (diplomaadid jt) partnerite osavõtul. Kui kell on hommikune ning laual kohv ja küpsised, on tegu koosolekuga. Pärastlõunastel kuni õhtustel, veini ja delikatess-suupistetega õlitatud tööprotsessidel on palju nimesid vastuvõtust ballideni. See on igale jutuvestjale suurepärane keskkond, kus tutvustada peategelasi ja püstitada keskne intriig, nagu teadis juba Tolstoi „Sõda ja rahu“ kirjutama asudes.
Suhtlus banketil käib hoopis teises keeles kui kirjalikus argibürokraatias, seal võidab see, kes loob kujundeid, jutustab päevasündmustega haakuvaid nalju ja anekdoote, teeb piiripealseid, kõlvatu alatooniga vihjeid (näiteks Nõuniku ja Kantsleri dialoogis). Omal kohal on huumor, iroonia ja sarkasm, aga loomulikult ei kuulu peenemasse pruuki neegri- või blondiininaljad. „Sõin ja jõin seal minagi“ ehk puhtsüdamliku ülestunnistuse korras ütlen siinkohal, et aastakümnete jooksul olen isegi kümneid või sadu kordi bankettidele sattunud, kuid mulle ei meenu ühtki juhtumit, kus ka üksainus silp või sõna, mida seal tuttavatele või võõramatele lausunud olen, oleks võetav täie tõsidusega. Näiteks Sirbi toimetaja ametis võiksin vabalt, vigur nägu peas, kultuuriministrile või tema kantslerile lausuda (ja ei kinnita, et ei ole seda teinud) eelarvetaotluse meeldetuletamiseks: „Kuule, ajame natuke korruptsiooniasja ka. Kinnitan, et niipea, kui tegevustoetus normaliseerub, kukun kohe oma kolumnides mõõdutundetult parteid ja valitsust ülistama!“ Mõnele riigimehele, kelle lugemus paremini teada, võiks sobival hetkel vestluse arengus märguande anda ka ohutumalt, näiteks tsiteerides Bulgakovi „Koera südamest“ ridu „Mulle paberossi annad, triibulisi pükse kannad“. Nii rääkija kui ka kuulaja teavad ses olukorras võrdselt hästi, et tegelik jutt käib rangelt seaduslikest toimingutest ratsionaalsete põhjenduste alusel. Aga sõna on lendu lastud ja jääb nüüd ootama, kuni pöörded stsenaariumis näevad ette n-ö püssi seinalt võtmist ja sellest paugu tegemist.
II vaatus. Leke ja paljastus
Keegi ei veeda bankettidel suuremat osa oma elust. Aga osaleja jaoks on banketil toimunust, nähtust ja öeldust perekonnas ja sõprade ringis (või nüüdisajal ka ühismeedias) rääkimine sama loomulik kui pajatused välisreisist kaugele maale, kogetud kunstielamusest. See on vahendatud teave, mis igas suhtlusahela järgmises lülis saab üha uusi tõlgendusi. Eksponentsiaalselt kasvab nende hulk, kes „kuulsid“ või „kuulsid, et keegi kuulis“. Muidugi on banketisaali klaasseina taga ka hulgaliselt mittekutsutuid, kes ei pea isegi kuulma, vaid loevad huulilt. On vaid aja küsimus, mil jutu mingi variant jõuab Ajakirjanikuni, kes asub uurima, kogub kokku kuhja ütlusi ning trükib ära paljastuse.
Sel hetkel pääseb valla seni kulisside taga teadmatuses piinelnud uute osatäitjate armee, kes tormab lavale ja asub improviseerima, igaüks mängib oma publikule lavapartnereist hoolimata ning eufoonia asemel täidab õhu kakofoonia. See on traumahetk gurmaanidele, kuid kui ikka mitu päeva järjest käratseda, siis ei saa rahvahulgad enam asuda muule kui alati kehtivale rahvatarkuse seisukohale: kus suitsu, seal tuld. Ja kui demokraatlikus riigis rahvas midagi nõuab, siis peavad oma kohust täitma asuma ka valitud ja seatud organid.
III vaatus. Õppenõukogu
Teisipäeval toimunud riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalik koosolek Urmas Reinsalu juhtimisel tõi meelde koolimälestused peaaegu poole sajandi tagant. Pahandust teinud koolipoiss kutsuti kooli juhtkonna ette, ja kui tegu oli poliitiline, siis olid pildil ka partorg ja tundmatu isik, kes mõistagi haises vängelt julgeolekuorgani kaastöölise järele. Algas pinnimine ebavõrdses olukorras, kus aga, nagu iga gümnasist teadis, oli kangelaslik vaikimine ja oma jutu algversiooni juurde jäämine igal juhul parem kui kaaslaste sissemässimine või puhtsüdamlik ülestunnistus. Iga uus infokild oli uus relv ülekuulajate käes, millega neid kiusajaid tuli võimalikult vähe varustada. Siiski oli neil alati eesmärk panna protsessile tõenditest sõltumata karistusega punkt, praegu käiva poliitilise etenduse puhul aga pingutab osa esinejaist kindlasti selle nimel, et punkti asemel käiks avalikkuse ees lõputu kohvijoomine.
IV – … vaatus. Paralleelmaailmad
Nagu üldteada, ei kulu küllalt jäikade ja reeglina vastandlike veendumuste kujunemiseks avalikus arvamuses kuigi mitut päeva. Nüüd on meil kaks publikut, kes nõuavad omadelt ka täiesti erinevat loo jätku. Ühtedele on selge, et lahenduse toob vaid see, mida Juhan Viidingult laenates ja mugandades võib kokku võtta küsimusega: „Kas oled kuulnud, Toomas-poiss, kas tead, et mängu käigus surema sa pead?“ Kui see tehtud, võiksid võitjad kummardama tulla ning lugu oleks läbi. Aga õigupoolest, mis võit oleks ühe nõuniku kukutamine, kui kogu pidu võeti ette muul eesmärgil?
Seega paistab, et ootamas on veel mitu vaatust, mida saab esile kutsuda lihtsa nipiga, milleks kiusatus on rohkem kui ühel varasemates vaatustes Riigimehe rolli täitnul. Mängu pikendava tööriistana tuuakse lavale kuriteoteade. Kui see pidulikult õiguskaitseorganitesse läkitatud, on garanteeritud, et uued osalised, nagu Uurija, Süüdistaja, Advokaat jt hakkavad publikut varustama aina vahvamate teadetega, võib-olla koguni leitakse üles seni nimepidi nimetamata Kaasosalised. Kas algselt olematu tegu selles soustis veeredes hiigelroimaks paisub või mitte, ei tea, kuid internetti jääb kõik igaveseks ja sobival hetkel saab iga soovija selle mäluvärskenduseks jälle välja kraamida.
Aga on olemas ka lavaväline maailm, kus tegutsevad oma põhiseaduslikke ülesandeid täitvad ametiisikud. Kui muidu mõttetu jant aitaks neil mingi ühiskondlikult kasuliku eesmärgi suunas tõhusamalt liikuda, võiks lõpuks kasu kahjust suuremaks lugeda. Eesmärk on selge ja selle on nüüd korduvalt jõudnud sõnastada nii riigikontrolör kui ka põhiseaduslike institutsioonide kantseleijuhid. Et tulevikus mingid väidetavad rahajamad ei korduks, peab lõpetama peaaegu terve iseseisvusaja väldanud ebanormaalse olukorra ning andma institutsioonidele eelarvelise autonoomia. See tähendab üleliigsete õiguste äravõtmist valitsuselt ning eelarveraha üle põhjendatud otsuste langetamist parlamendis. Siiani ei ole see parteidele meeldinud, aga seda lahendust pakkuda oleks ju taas nii riigimehelik, et loodetavasti on mõnes erakonnas käed ehk natukenegi sügelema hakanud. Nii saaks lõpuks täita riigikogu kunagise esimehe Toomas Savi unistuse aastast 1996.
