Lahkunud on graafik, plakatikunstnik, tüpograaf ja raamatukujundaja ning Eesti Kunstnike Liidu auliige Tõnu Soo. See on valus kaotus Eesti graafikute ja kujundusgraafikute perele ja kogu kunstiavalikkusele.
Tõnu Soo loomingut iseloomustab paradoks – seda on näinud paljud, aga autorit on teadvustanud vähesed. Tõnu Soo sündis Tartus 1944. aastal ning õppis aastatel 1959–1964 Tartu Kunstikoolis. 1967. aastal astus ta tollasesse Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti õppima graafikat ja lõpetas 1972. aastal. Juba neljanda kursuse üliõpilasena asus ta tööle ajalehe Sirp ja Vasar kujundajana ning töötas seal järjest 23 aastat kuni uue ajani 1994, mil kogu trükiasjandus arvutitesse koliti. Tema tulekuga sai seni formaalne kultuurilehe kujundus uue hingamise. Lehe makett sai struktureeritud, pealkirjad moodsa kirjatüübi ja esilehed muutusid graafilisteks manifestideks. Sealsed kadreeritud fotod ja väänlevad imekirjad muutusid eesti kultuuri visuaalseteks visiitkaartideks. Johann Kölerile, Mart Saarele, aga ka Vladimir Majakovskile või Dmitri Šostakovitšile pühendatud esilehed olid rohkem kui ajalehe esilehed. Isegi tollased punaste pühade nomenklatuursed loosungitega kujundused said Tõnu Soo käe all tüpograafilisteks kompositsioonideks, mille tekstid Soo ise sõnal põhineva luulena lõi. Sellest praktikast kasvas välja graafiline sari „Mürsade holioodid“, kus kirjatähed moodustasid salapäraseid graafilisi lehti täitvaid struktuure.
Peale Sirbi ja Vasara kujundas Tõnu Soo 1972. aastal ka ajakirja Noorus. Kõigi nende trükiste jaoks kavandas ta umbes kakskümmend originaalset kirjatüüpi, millest osa saatis 1973. aastal Briti firma Letraset ülemaailmsele kirjade võistlusele. Kuna Nõukogude impeeriumist oli peaaegu võimatu kunsti- ja disainiteoseid läände saata, pole teada, kas need ka kohale jõudsid. Plakatiloomingut oli siiski võimalik nn liiduvabariikides ja NSV Liidu vasallriikides välja panna. 1978. aastal sai Soo Varssavi rahvusvahelisel plakatibiennaalil preemia ning 1984. aastal „Balti plakati“ konkursil peaauhinna.
Aastatel 1978–1983 ning 1993–2003 töötas Tõnu Soo Eesti Riikliku Kunstiinstituudi, Kunstiülikooli ja Kunstiakadeemia joonistamise õppejõuna. Selles ametis hindasid teda üliõpilased, aga kartsid modellid, kuna tema üles pandud dünaamilised ja lennukad poosid olid väljakutseks nii ühtedele kui teistele.
Mitmedki välismaised disainerid on avaldanud arvamust, et Tõnu Soo looming on suveräänne ja maailmas ainulaadne. Tõenäoliselt seisab tema pärandi inventeerimine ja konteksti paigutamine veel ees.
Endla teatri „Mullingari kandis“, autor John Patrick Shanley, tõlkija Martin Algus, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Ivar Piterskihh, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Jaan Rekkor, Karin Tammaru, Sten Karpov ja Carmen Mikiver. Esietendus 14. X Küünis.
Madis Kalmeti lavastatud ameerika-iiri kirjaniku John Patrick Shanley näidend „Mullingari kandis“ on olemuselt koomiline armastuslugu, mida oleks õige lihtne mängida nii, et sellest saaks lääge ja klišeedest küllastunud küladraama. Õnnestumiseks tuleb leida õige viis, kuidas lavastada ja mängida. Võite vastu vaielda ja väita, et ma pole millestki aru saanud, aga kirjutan ikka: minu meelest on Endla teatris hakkama saadud just sellisel kombel, et lavastus pole mage ega kulunud kujunditest tiine, otse vastupidi. Sealne „Mullingari kandis“ on lõbus ja üllatav.
Shanley näidendi tegevus toimub, nagu pealkirigi ütleb, Iirimaal. Mullingaris elas viimati ligi 23 000 inimest. Aga linna pole iiri näidendites asja, elu kvintessents destilleerub ikka talus, milles kui veepiisas suurt maailma näidata. Kokkuvõtvalt: kaks naabertalu, mille vahel väike vimm, ning loosse on põimitud ka suur armastus. Surm külastab neid, isegi mitu korda. Kõiges selles ei ole ega tohiks olla midagi üllatavat. Pint tumedat õlut loomulikult ka, seda ei saa joomata jätta, ikkagi Iirimaa.
Kalmet armastab näitemänge meestest, kellel on raskusi mehe rolliga hakkama saada. Ilmselt tunneb ta lavastajana sealt iseennast killukesena ära, nagu minagi kriitikuna märkan esimesena laval tükikest enesesarnast. Kalmeti viimaste lavastuste „Audients“ (R.A.A.A.M, 2022) ning „Karateka ja salasamurai“ (R.A.A.A.M, 2023) mehed on just sellised, kellel on iseendaga, oma kohaga ühiskonna ootustes raske toime tulla. Sellised näitemängud ei räägi kindlapiirilistest kangelastest nagu Macbeth või kuningas Lear, vaid üsna igapäevastest meestest. Selliste meeste vastu on Kalmetil nõrkus.
Anthony Reilly (Sten Karpov) on pealtnäha peaaegu ükskõikne ja eriliste tunneteta tegelane.
Kuna lavastajale ja ka näidendite autoritele on need ebamäärased suure saatuseta mehed ilmselgelt sümpaatsed, siis on nad ka vaatajale huvitavad. Nad on kohe kuidagi sellised, et tahaks neist rohkem teada ning neile pöialt hoida ja kaasa elada. Et kuidas teil küll läheb? Kas saite lõpuks hakkama? Kui meenutan neid näidendeid, siis mõned mehed saavad ja mõned ei saanudki. Mullingari loo peategelane Anthony Reilly (Sten Karpov) saab omadega mäele pärast piinlemist ja rähklemist. See on õnneliku lõpuga lugu.
Aga nagu öeldud, oht kukkuda klišeede libedasse kiletorru on ohtlikult suur. Kui näitlejail ei oleks olnud nii suurt enesekindlust, et olla põrgulikult täpselt kohal, aga seejuures näidata publikule, et pole seda mitte, vaid on justkui kusagil mujal, siis oleks näidend kolinal läbi kukkunud. Vajunud kuhugi õhetav-õhkavasse roosasse või, kui soovite, rohelisse mulli ning mõjunud kokkuvõttes igavalt nagu surm.
Tennessee Williams kirjutab „Klaasist loomaaia“ lavastamisjuhendis, et tema eesmärk on luua plastilist teatrit. Ta võrdleb traditsioonilist realistlikku näidendit akadeemilise maastikumaaliga, tema meelest on fotograafilise sarnasuse otsimine ammendunud ja ees ootab uus plastiline teater, mis inimkogemuse tõlgendamisel jõuab tõelisusele lähemale kui realistlik.
„Klaasist loomaaed“ on ju peaaegu igivana, 89 aastat esietendusest. „Mullingari“ ilmavalguse ette tulemisest möödub tuleva aasta jaanuaris kümme aastat. Võimalik, et see paralleel on vägivaldne, aga paralleelid tekivadki vaataja kogemustest. Ent Tennessee Williamsi eesmärk hägustada reaalsust ja jõuda sellega sügavamale inimolemusse sobib oivaliselt ka Kalmeti lavastajatöö kirjelduseks.
Millegipärast arvan, et kui Kalmet oleks püüdnud realistlikku külaarmastuslugu teha kusagil mujal kui Endla teatris, poleks see niimoodi õnnestunud. Kui olete näinud Ingomar Vihmari „Kolme õde“ Endlas, siis teate neid pateetikata, emotsioonideta, tundepuhanguteta, justkui karakterit loomata sündivaid rolle. „Kolmes ões“ nihestatuse puudutus minuni ei jõudnud, ilmselt ootasin liiga palju traditsioonilist lähenemist, aga „Mullingaris“ tuli see pärale, mõjus võluvalt. Ilmselt põhjuseks ka see, et ega ma oodanud midagi.
Minu meelest ongi eriti äge, kui laval justkui midagi ei toimu. Räägitakse vähe, juhtub veel vähem, kusagil lauselõppudes heliseb igatsus kättesaamatu järele. Nii need lood veerevad, keegi sureb, keegi joob pindi õlut või kruusi kohvi. Juhtuda saab ja võibki vaid selles viisis, kuidas näitlejad mängivad, kuidas lava on kujundatud – ühesõnaga, kuidas näidend on lavastatud.
Karin Tammaru mängitud ebaloomulikult rahuliku tooniga armastaja Rosemary Muldoon, justkui häbeneb iseennast, ning tema partneri Sten Karpovi samasugune, pealtnäha peaaegu ükskõikne ja eriliste tunneteta tegelaskuju lükkavad näitemängu aga rööpmeile, mis muudavad selle millekski enamaks kui üheks tavaliseks ameerika-iiri näitemänguks.
Kui sellele liita Kristiina Põllu rõhutatult realistlik lavakujundus, siis ring sulgub ja „Mullingar“ hakkab elama oma lavaelu. Minu absoluutne lemmik oli vihmuti, mis vajalikes kohtades hakkas piserdama imepeent vihma. Kui romantiline! (Igaks juhuks olgu öeldud: see oli iroonia.) Ja siis vihmasaju lõppedes veetorust kukkuvate veetilkade täiesti ebaromantilised potsatused.
Ja kaabu Aoife Muldooni (Carmen Mikiver) peas. Kaabu ja vihmavari ning lohutu iiri naine, kes seisab silmitsi surma ja rumala naabriga. Kõige kroon Tony Reilly (Jaan Rekkor), oranžides sokkides surev mees, kelle suurim mure on, et pojast pole ikka seda õiget meest saanud. Milline see õige peaks olema, ega seda ta täpselt tea, aga tal kulub terve elu, et alles surivoodil mõista, et see õige on kogu aeg tema poeg olnudki.
Oh, juba läkski mu ümberjutustus odavaks komöödiaks. Päris nii ma seda ei mõelnud, aga midagi pole parata, „Mullingari kandi“ unenäolist plastilist realismi pole lihtne kirjalikult korrata. Seejuures võib see olla ka eksitus, kuidas laval nähtust aru sain, aga paraku midagi muud ühel inimesel võtta pole, kui ainult isiklik tunne, arusaam ja seosed.
Lahkunud on graafik, akvarellist ja Eesti Kunstnike Liidu liige Vjatšeslav (Slava) Semerikov.
Vjatšeslav Semerikov sündis 26. detsembril 1949 Astrahanis Venemaal. Õppis aastatel 1971–1977 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal, näitustel osalemist alustas 1975. aastal. Lisaks arvukatele isikunäitustele Eestis, Soomes, Venemaal ja Rootsis osales Vjatšeslav Semerikov ühisnäitustel Eestist kuni Jaapanini ning Eesti Kunstnike Liidu aastanäitustel nii joonistuste kui ka akvarellidega.
Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi kogusse ning mitmesse galerii- ja erakollektsiooni Venemaal, Rootsis, Soomes, Hollandis, Prantsusmaal, Itaalias, Jaapanis, Kreekas ja Ameerika Ühendriikides. Vjatšeslav Semerikov kuulus ka Eestis tegutsevasse Vene Kunstnike Ühendusse.
9. novembri hommikul lahkus igavikuteele folklorist Ottilie-Olga Kõiva, teadlane, rahvus- ja rahvakultuuri talletaja ja tutvustaja, laulu-uurija.
Ottilie-Olga Kõiva, tuttavate ringis Olli, sündis 6. II 1932 Järvamaal Anna vallas. Laulu- ja luulelembesest kodust, kus ema pidas päevikut ja vahetas kirju Lilli Suburgiga, viis tee Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille Olli lõpetas 1954. aastal folkloori erialal. Seejärel töötas ta Eesti Rahvaluule Arhiivi, toonase nimega Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna teadurina, olles aastatel 1966–1977 osakonnajuhataja. Folkloristitööd tegi Olli Kõiva pühendunult ka pärast pensionile jäämist 1993. aastal: ilmusid „Vana kannel X. Paide ja Anna regilaulud“ (2014), „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal“ (2014), „Vana kannel XIV. Peetri regilaulud“ (2021).
2022. aastal pälvis Ottilie-Olga Kõiva Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.
Olli Kõiva huvi ja armastus regivärsilise rahvalaulu vastu sai alguse ülikoolipõlves, 1952. aastal Kihnu saarel välitöid tehes. Tekkis soe kontakt naislaulikutega, Olli võeti omaks, ka lauldi koos. Olli Kõiva hoiakut iseloomustab hästi ta enda poolt öeldu: „Olen kohanud laulikute seas väga palju erakordselt häid inimesi. Igal juhul on laulikud isiksused, keda kaaslauljad arvestavad. Nad võisid olla päris hariduseta, aga neil oli ju lauluharidus ja loomulik intelligentsus. Tõesti, kui vaadata neid nägusid: Paju Ann, Tälle Madli, Merase Liis, Suigu Mari, Ranna Elli ja Tungi-Mihkli Reet – minu meelest on mõni neist lausa vaimuaristokraadi näoga.“ (KK 2002, nr 2, lk 122). Läbi elu jäid Olli Kõiva uurimisteemadeks laulikuisiksused ja nende loomisviisid, lauluteemade seos kohaliku keskkonna ja isikliku elukäiguga, laulud pulmarituaalis ning Kihnu laulukultuur tervikuna. Ilmus rida artikleid (alates 1957. aastast), kandidaadiväitekiri „Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel“ (1965) ning akadeemilise regilauluväljaande „Vana kannel“ Kihnu köited, koostatud koos Ingrid Rüütliga (I 1997, II 2003). Väitekirja kaitsmisele tulid Kihnu naised laulma ning „Vana kandle“ Kihnu pulmalaulude köites algab üks Paju Anne laul sõnadega: „Ollikene, õekene …“.
Olli Kõiva tegi kõike südamega. Lastele koostas ta rahvalauluvalimikud „Sõnakera“ (1961) ja „Sinikirja linnukene“ (1971), oli Eesti Raadio saatesarjade „Laula, laula, suukene“ ja „Rahvaloomingu varasalvest“ paljude saadete autor; ajatu on koos Herbert ja Erna Tamperega välja antud heliplaatide antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid“ ning selle juurde kuuluv tekstide ja kommentaaride vihk (1970, nüüdseks ilmunud ka CD-väljaande ja võrguteavikuna).
Olli Kõivat tuleb pidada pärimuse suurkogujaks. Lisaks Kihnule on ta eriti rikkalikult talletanud rahvaluulet oma kodukandist, innustades sellele tööle ka teisi. Ta on organiseerinud mitmeid kogumismatku ka mujale peale oma „lemmikpiirkondade“, näiteks Võnnu, Nõo, Sangaste, Põlva, Karula, Urvaste, Rõuge, Hargla kihelkonda. Kogumismatkadel käis kaasas inimesi väljastpoolt, sealhulgas näiteks Veljo Tormis, kellega jäid sidemed püsima aastakümneteks, viisikogujad-tudengid konservatooriumist ning inimesi teistest kõrgkoolidest.
Endale omase põhjalikkuse ja vastutulelikkusega juhendas Olli Kõiva arhiivi korrespondente, konsulteeris ja abistas kõiki arhiivi külastanud uurijaid õpilastest ja koduloolastest professoriteni. Ta jagas alati sooja tähelepanu ja toetust kõigile, eriti noortele kolleegidele.
7. novembril lahkus igavikuteele Estonia teatri kauaaegne orkestrant, viiuldaja Jaan Laur.
Jaan Laur lõpetas 1965. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1973. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Endel Lippuse klassis). Ligi 40 aastakümmet (1972–2009) mängis Jaan Laur Estonia teatri orkestris. Orkestritöö kõrvalt osales ta ka teatri keelpillikvartetis ja Salongimuusika Trios.
Kolleegid Rahvusooperi Estonia orkestrist jäävad meenutama Jaan Lauri kui väga andekat viiuldajat ning eriti on kõigile meelde jäänud tema emotsionaalsed viiulisoolod paljudes operettides. Inimesena oli ta äärmiselt sõbralik, südamlik ja siiras, samal ajal ka suurepärase huumorimeelega, mis aitas pingelises teatritöös sageli lahendada nii mõnedki keerulisemad olukorrad.
Avaldame kaastunnet kõikidele Jaan Lauri lähedastele, sõpradele ja kolleegidele.
Ugala teatri „Head lapsed“, autorid Yorgos Lanthimos ja Roos Lisette Parmas, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Annika Lindemann, helilooja ja muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundaja Fredi Karu. Mängivad Tanel Ingi, Kadri Lepp, Klaudia Tiitsmaa, Jass Kalev Mäe ja Marika Palm. Esietendus 29. IV Ugala väikeses saalis.
Läbipiiksutatud piletiga Ugala väikesesse saali astudes ootab mind ees järgmine vormiriietuses teatritöötaja. „Teie pilet, palun!“ – „No aga … korra juba kontrolliti ju!“ – „Jaa, aga meil on täna publiku istmed pisut ringi paigutatud, vaatame koos, kus te peate istuma, et saaksin teid kohale juhatada.“ Tõmbun tahtmatult turri: näen ju ise ka, et istekohad paiknevad kolmes küljes, kusjuures vasak ja parem sektor on viitadega varustatud, toolidel numbrid kenasti peal. Olen enda meelest normintellektiga teatrikülastaja ja täiesti võimeline koha iseseisvalt üles leidma. Tuhisen teenindajast ärritunult mööda. No mida veel!
Ent kaasvaatajate saabumise vaatlemine sunnib peagi oma turtsumist kahetsema. Enamik külastajaid ei oska tõesti ilma juhisteta uudses olukorras orienteeruda, mõni vajab peaaegu kättpidi kohale talutamist. Peale selle ei suuda mõned tulijad taibata, et lavapinnal tuleks liikuda mööda vaipkatet ning nad astuvad mõtlematult otse heledale lavapinnale, teenides ära saalitöötaja diskreetse märkuse. Teades, et „Heade laste“ üks teemafookusi puudutab õpitud abitust ja repressiivset infantiilsust, torkab pähe, et äkki see kõik ongi lavastusse osavalt integreeritud (lisa)aktsioon?
Tõsi, nii Ringo Ramuli lavastus (dramaturg Roos Lisette Parmas) kui ka selle aluseks olev kreeka režissööri Yorgos Lanthimose rohkelt auhindu pälvinud film „Koerahammas“ (2009) suudab niigi tekitada vaatajas ebamugavust ja lõksupüütu tunnet. Ent mitte otse ja puuhaluga pähe lajatades. Kõike doseeritakse samm-sammult, pikkamisi ja piiskhaaval reaalsuse peegelpilti hägustades. Kuni viimaks vaatab sealt vastu irevil hammastega lõust, mis kuskilt metafüüsilisest peeglitagusest maailmast sulle hoiatamata kõrri kargab. Ainult et mulksuv veri, mis kuumava kosena su valgele särgile lahmab, on nüüd juba ehtne, iiveldama panevalt lehkav ja pead pööritama panevalt intensiivne.
Lavastus järgib filmi süžeed ja meelelaadi üsnagi täpselt, kuigi väikeste variatsiooniliste erinevustega – ja muidugi on Ugala lavastuse puhul tegemist sõltumatu, iseseisva kunstilise tervikuga. Nii filmi kui ka lavastust ühendab asjaolu, et mingit väga ühtset ja selget tõlgenduslikku võtit, mis selle düstoopilise mudeli viimase poldi ja kruvini lahti muugiks, pole võimalik leida. Ilmselt pole see ka vajalik.
Perekond toimetab keskklassi standardile kohandatud võõrastetoas: Isa – Tanel Ingi, Ema – Kadri Lepp, Õde – Klaudia Tiitsmaa, Vend – Jass Kalev Mäe.
Küll aga on väga selgelt esitatud teemade ring, millega soovitakse suhestuda. Teisisõnu, tegu on teosega, kus ei anna väga arutleda selle üle, mis seal tegelikult on, vaid selle üle, mis on selle ümber, kohal ja all. Ühed inimesed (alaealiste laste vanemad, seega aprioorselt võimuprivilegeeritud) on võtnud endale pähe otsustada, kuidas teised inimesed (eelmiste bioloogilised järeltulijad, vanemliku isoleerituse tõttu intellektuaalselt ja sotsiaalselt ebaküpsed) peaksid oma elu elama. Kust nad kõik tulevad ja kuhu on teel, selle küsimuse jätavad nii film kui ka lavastus õhku rippuma. Või õigemini jooksevad selle otsad vaataja kujutlusvõime hämaralale.
Jah, võib aimata, et protsessi on käivitanud ühe lapse kaotus, aga väga selget motiveerivat silda praeguste sündmustega pole ehitama hakatud. Mudel oma lapsi muust maailmast välja lõikavast vanemlikust armastusest on niigi kõnekas ja piisavalt universaalne. Kusjuures ka mitte tingimata ainult kunstiline hüperbool: õõvalood oma lapsi aastaid keldris või kapis varjanud lapsevanemaist on ammu muutunud tabloidmeedia teemaks. (Siinkohal meenus üks Viljandi linnalegende, kuidas laste surma tõttu reaalsustaju kaotanud abielupaar hakkas oma laste pähe suhtlema nukkudega, võttes neid kaasa lasteüritustele, viies lastearsti juurde läbivaatusele jms. Kuna nad ei kujutanud ühiskonnale mingit silmanähtavat ohtu, taluti nende käitumishäiret aastaid).
Lanthimosele oli selles mudelis tähtis viia konflikt pereringi, mis võimaldas näidata vanemate hoolivusterrorit oma laste kallal algusest peale, s.t nende sünnihetkest alates. Ramuli versioonis pole see vist nii üheselt selge, vähemalt Õe (Klaudia Tiitsmaa) vagurus tundub olevat suurel määral teeseldud, mis viitab otsesõnu sellele, et mingid „teated tegelikkusest“ on nende kodu kõrge müüri tagant siiski läbi imbunud. Venna (Jass Kalev Mäe) ludusoeng, õhetavad põsed ja fanaatiline Isa (Tanel Ingi) jumaldamine juhivad jällegi mõtted Hitlerjugendile.
Siiski selgub üsna peagi, et oluliselt vähem kui kirjeldatud mudeli sotsiaalsetele parameetritele, keskendub lavastaja infantiilsuse internaliseerimise psühhoanalüütilisele aspektile. Küsimus sellest, mis toimub inimese sisemuses, kes, heasoovlik naeratus näol, trambib segamini teise, liiati oma lähiringi kuuluva inimese vaimse (privaat)ruumi, on muidugi tõeliselt kaelamurdev ja selle lahendamine ei saagi olla teatri ülesanne. Küll aga on võimalik uurida selle nähtuse piire, päästikuid, kaas- ja kõrvalmotivaatoreid. Murdepunkti, kus „heast saab tõde, mis ei tee enam haiget“.
Intrigeeriv, et Ramuli lavastajabiograafias seisab „Heade laste“ ees samuti Ugalas ja samuti väikeses saalis valminud „Kolm ahvi“ (2022), mille ilmsed temaatilised kokkulangevused ahvatlevad neid omavahel kimpu siduma. Mõlemas on tegu kodusesse keskkonda isoleeritud perekonna/inimgrupiga, kes vaatamata välisele idüllile, kodusele komfortsele ja pealtnäha justkui empaatilistele suhtemustritele, seisavad silmitsi saabuva / meie silme all toimuva /just toimunud globaalse katastroofiga.
Huvitaval kombel ei ühildu lavastuste valmimisaeg sisulise kronoloogiaga: kuskil postapokalüptilise uduloori taga toimuv „Kolm ahvi“ sai valmis pool aastat varem kui pikaldasel kilpkonnasammul katastroofiks küpsev „Head lapsed“. Ent kui „Kolme ahvi“ äsja läbielatust vaimselt kangestatud tegelasnelik on peaaegu minetanud (või otsustanud minetada?) kõnelemisvõime, siis „Heades lastes“ on hoolitsevad (ahviarmastuses?) lapsevanemad nõuks võtnud reguleerida oma laste keelekasutust, vahetades vulgaarsete või muidu „ohtlike“ sõnade tähenduse neutraalsema vastu.
Näiteks „lita“ uueks tähendussisuks saab „madal põrandalamp“ (näide: „Lita pandi kustu.“), „linna” omaks „suur nahkjate lehtedega põõsas“ (näide: „Mängisime peitust ja mina peitsin ennast linna“.) Kui sellise tegevuse perspektiivikuse üle edasi fantaseerida, võiks see varem või hiljem tuua kaasa ulatusliku kognitiivse dissonantsi: keelde tekib meeletu hulk sünonüüme, seejuures lisandub tohutus koguses tähenduseta objekte ja nähtusi (mille kohta saab öelda vaid „see“ või „too“).
Muidugi leidub nimetatud lavastuste vahel ka põhimõttelisi lahknevusi. Kõigepealt üldises tundetoonis. Kui „Ahvide“ õhustik on õhulisem ja pehmem, siis „Heade laste“ oma kalgim ja küünilisem. Aga ilmselt veelgi määravama tähtsusega on tegelassuhete esitusviis. Kui „Kolme ahvi“ suhteliinid jäävad täpsemalt määratlemata, siis „Heade laste“ tegelaskonnas on kõik ülimalt selgelt paigas. Meie ees on üles rivistunud klassikaline tuumikperekond. Isa. Ema. Õde. Vend. Pluss külaline ehk Kristiina, ainus nimeline tegelane.
Kõik nad toimetavad keskklassi standardile kohandatud võõrastetoas. Esimene pikem dialoog, Isa (Tanel Ingi) saabumine töölt ja idüllilised argivestlused Ema (Kadri Lepp) ning vestlused Õe ja Vennaga meenutavad veidi mõnd kohmakat võõrkeele õppevideot. Ent stseeni ebaloomulikult pikad pausid ja pereliikmete kõhevil kõõritused annavad selge märgi, et kogu süsteemi on programmeeritud mingi sisemine error, mis viitab põhimõttelisele süsteemirikkele.
Kui Lanthimose filmis saabub isa oma kodusesse tsitadelli reaalselt töökohalt, mingist suuremast tootmisettevõttest, siis Tanel Ingi artistlikum ja irreaalsem Isa näikse koju saabuvat siitsamast, lavaseinte ja kardinate tagant. Miks ta seda kõike ikkagi teeb, mis on tema masterplan? Ja miks on talle nii vaguralt allunud koeratüdruk Lotte kelmika soengu ja üle võlli lasteaiatädi olekuga Kadri Lepa Ema? (Lanthimosel annab majaproua äärmuseni kurnatud välimus oletada perepea vaimset, ehk ka füüsilist vägivalda.)
Pakun, et lihtsalt autosugestioonil põhineva pimedusega privileegipimeduse ees (lavastuses markeerib seda korduv pimesikumotiiv) võiks tulla arvesse ka imetlustarve Isa suurejoonelise fantaasialennu ees, mis Emal endal näikse täielikult puuduvat. Tanel Ingi Isa kõver muie ja silmis hiilgav ohtlik tuluke räägib selget keelt sellest, et ta on ellu viimas mingit suuremat projekt kui pelgalt oma perekonnale turvatsooni loomine. See kõik on osa mingist Suurest Eksperimendist, mis peaks tõestama, mil määral ja milliste vahenditega on võimalik „eesmärgipäraselt“ oma arengus kängujäänud inimloomust ümber voolida.
Võib kindel olla, et selle perekonna laste praegused mõjutusvahendid (verbaalne ergutamine ja laitus, omavaheline punktikogumine) muutuvad ajapikku radikaalsemaks. Millisteks täpsemalt, selle koha pealt hakkab mõistus vaikselt üles ütlema. Saame teada, et perekonnal on plaanis võtta koer, keda alles treenitakse. Lastele edastatakse sõnum, et koera sünnitab Ema (!). Kas siin on taas tegemist sõnamänguga?
Selgub ka, et lastele antud info kohaselt on neil võimalik ühel hetkel (seotud silmadega) majast välja pääseda. See juhtuvat siis, kui nende praegused hambad on ära kukkunud ja asendunud (võitluskõlbulikemate?) koerahammastega – seda protsessi otsustab frustreeritud Õde kiirendada, asudes endal ükshaaval hambaid eemaldama.
Kui meelde tuletada, et selles perekonnas pannakse erilist rõhku küüne- ja suuhügieenile ning peetakse (verist) jahti kassidele, sigineb pähe kentsakas küsimus, kas see kõik toimub üldse – vähemalt mingist hetkest alates – enam inimeste keskel. Äkki tuleks seda lugeda kui õudusfantaasiat Lottemaast, mille ülimuseni pingutatud headusenõue on kellegi tajuretseptorites pauguga lõhkenud ning muutnud turvalise mängumaa armsad asukad kihvade ja küünistega kiskjateks?
Konflikti vallapäästja ehk Isa võimuvertikaali kõigutajana toimib külaline Kristiina. Marika Palmi natuke räsitud olemisega ja permanentselt hirmust halvatud Isa abiteenistuja, kes esialgu paistab olevat kohale toodud vaid Venna füsioloogilisi vajadusi rahuldama ning kelles on üsna raske kahtlustada madu, kes on määratud sellesse paradiisi allumatuse kõrkust sisse tooma. Kristiina stseenid Õega on psühholoogilises plaanis teistest mitmekihilisemad, sest Õele „hea ja kurjatundmise puud“ tutvustades laseb Marika Palmi tegelane selgelt aimata ka kahju- ja kättemaksurõõmu Isa õhulosside õhkimise üle.
Olukorra fataalsust mahendava detailina toimib muigama panev asjaolu, et „saatan“ tuuakse paradiisi sisse „vana kooli“ VHS-karpide abil – esimesest reast haarab silm vaevata, et tegu on täiesti „süütu“ Hollywoodi filmiklassikaga. Ometi tekib sellest klassikaline, füüsiliste rünnakuteni välja jõudev draamakonflikt kahe antagonistliku tegelase, noore ja vana, allutava ja allutatava, Õe ja Isa vahel. (Siit taas kord radikaalne lahknevus Lanthimosega, kuivõrd filmis on kahe identse kaksikuna lahendatud õekesed esitatud täiesti aneemiliste ja tahtetuna.) Kas polegi see kõik kokku Õe lugu, keset nüüdisaja paineid tõstetud Antigone töötlus?
Jah, ega see ole kokkuvõttes mingi meeldiv teatriõhtu. Valid pahaaimamatult positiivse konnotatsiooniga pealkirja, vajud mugavalt toolile ja etenduse lõpuks on su ette rivistunud neli näitlejat, kes käpuli laskununa su peale täiest kõrist hauguvad. Mis neil maksab järgmine kord see paar meetrit lähemale tulla ja kedagi säärest naksata!
Meie hulgast on lahkunud Estonia teatri kauaaegne orkestrant, tšellist Andrus Vihermäe.
Andrus Vihermäe lõpetas 1976. aastal Tallinna Muusikakooli Jaan Reinaste klassis. Aastatel 1973–1975 töötas Vihermäe Eesti Raadio estraadiorkestris ning 45 aastat (aastatel 1975–2020) Rahvusooperi Estonia orkestris.
Terve elu saatis teda ka suur kirg mere ja purjetamise vastu ning aastaid tegutses Andrus Vihermäe oma muusikukarjääri kõrvalt laevakaptenina, olles merenduse valdkonnas väga nõutud ja armastatud.
Kolleegid ja sõbrad jäävad teda meenutama kui väga andekat ja mitmekülgset inimest, kelle suur süda, siiras ja soe naeratus, veidi karune huumorimeel ning alati väga abivalmis suhtumine andis kindla teadmise, et elus on kõik raskused ületatavad.
Avaldame kaastunnet kõigile kaasteelistele ja lähedastele.
Meie hulgast lahkus legendaarne laulja, Estonia teatri kauaaegne ooperisolist ja laulupedagoog Ivo Kuusk.
Ivo Kuusk lõpetas 1962. aastal Tartu Muusikakooli (Rudolf Jõksi klassis) ja 1967. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Viktor Gurjevi klassis). Aastatel 1973–1974 täiendas Kuusk end Moskvas Gnessinite-nimelises Muusikapedagoogika Instituudi assistentuuris (juhendaja Gennadi Aden).
Ivo Kuusk alustas lauljateed aastatel 1959–1962 Vanemuise ooperikoori ridades ja oli aastatel 1967–1978 sama teatri solist. Aastatel 1962–1963 laulis Ivo Kuusk Eesti Riiklikus Meeskooris ning aastatel 1963–1967 ja 1978–2006 oli ta Rahvusooperi Estonia solist.
Estonia teatri ühe juhtiva esitenorina kandis Ivo Kuusk aastaid enda õlgadel suurt osa teatri mahukast repertuaarist, andes oma pehme ja sametiselt kauni tenorihäälega väga tundliku varjundi kõigile oma osatäitmistele nii ooperites kui ka operettides. Tema säravasse rollinimistusse kuulub üle 60 osatäitmise, sealhulgas Tamino (Mozarti „Võluflööt“), Pinkerton (Puccini „Madama Butterfly“), Lenski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Alfredo (Verdi „Traviata“), Faust (Gounod’ „Faust“), Cavaradossi (Puccini „Tosca“), Don José (Bizet’ „Carmen“), Edgardo (Donizetti „Lucia di Lammermoor“), Nemorino (Donizetti „Armujook“), Tom Rakewell (Stravinski „Elupõletaja tähelend“), Vaudémont (Tšaikovski „Jolanthe“), Erik (Wagneri „Lendav hollandlane“), Jonas Kempe (Tubina „Reigi õpetaja“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Don Carlo (Verdi „Don Carlo“), Othello (Verdi „Othello“).
Ivo Kuusk esines ka kammerlauljana nii kodumaal kui ka välisriikides, soleeris vokaalsuurvormides ja tegutses lavastajana.
Pedagoogina töötas Ivo Kuusk nii Heino Elleri Muusikakoolis kui ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Tema õpilaste seast võib esile tuua sellised lauljad nagu Riina Airenne, Uku Joller, Vello Jürna, Aare Saal, Lauri Vasar, Ain Anger ja Aile Asszonyi.
Jääme Ivo Kuuske mäletama kui anderikast kolleegi ning avaldame sügavat kaastunnet kõigile tema lähedastele.
Ivo Kuuse ärasaatmine on teisipäeval, 21. novembril kell 11 Tallinna Jaani kirikus.
Eesti Kontserdi minifestival „Keelpillifookus“ 9. – 12. XI Tallinnas, Jõhvis ja Pärnus.
Hingedekuu teisel nädalal toimus teist aastat sügisene festival „Keelpillifookus“. Keelpillidele läbi sajandite loodud kütkestavat muusikat usina tähelepanuga õilistav minifestival andis võimaluse kuulata haaravaid interpreete ühtviisi Eestist kui ka kaugemalt, seda nelja päeva jooksul Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis. Keskendun kolmele pealinnas toimunud muusikaõhtule, mille muljetes sadestusid ühtviisi rahulolu, rõõm, aga ka mõningad rünkjad küsimärgid.
Festivali avas Estonia kontserdisaalis (9. XI) kontsert „Kirgastunud öö“, mis seadis küljestikku Viini kahe suure meistri Wolfgang Amadeus Mozarti ja Arnold Schönbergi ulatuslikud teosed, vahele pikiti Tõnu Kõrvitsa eleegiline väikevorm. Kultiveeritud kõlaga seksteti moodustasid viiuldajad Florian Donderer ja Triin Ruubel, vioolamängijad Xandi van Dijk ja Andres Kaljuste ning tšellistid Johannes Välja ja Theodor Sink.
Avanguks pakutud Mozarti „Grande sestetto concertante“ (seade teosest „Sinfonia concertante“ viiulile, vioolale ja orkestrile Es-duur K 364) sai toredalt läbipaistva ja selgesuunalise ettekande. Kõlas valitses läbiv kergus, püüd dünaamiliste äärmustega mitte liialdada, hoida elegantset ja kergejalgset joont. Märksa mõjusama esteetilise elamuse pakkus Arnold Schönbergi „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ (1899), mis on kahtlusteta üks lopsaka hilisromantismi mustertöö ning ühtlasi XIX sajandi lõpuaastate keelpillimuusika tähelepanuväärsemaid teoseid.
Unikaalselt väljendustihe ja ekspressiivne muusika tõukub luuletaja Richard Dehmeli (1863–1920) poeesiast, olles nii üks esimesi programmilisuse näiteid kammermuusikas. Teose jagunemine alalõikudeks peegeldab Dehmeli luuletuse ehitust, mida ei salanud maha ka sisuka kavalehe autor (Evelin Kõrvits). Aga kui juba poeetilisele inspiratsioonile ja heliteost kujundavale mõjule vihjata, ei teeks kahju pakkuda ka kuulajaile kõnealust teksti kavalehel lugemiseks. Muidu kujuneb kummaline olukord, mida võib võrrelda õhinal salajuttu alustava vestluskaaslase pihtimusega, kes lõppeks hoiab vihjatud saladuse siiski targu enesele. Frustratsioon on tagatud! Küllap võiks ka mõelda, et nõnda väljendusküllase muusika kogemiseks pole tingimata lektüüri vajagi, aga kui juba pool vihjest sai kätte antud, no antagu see siis juba tervena.
Barokkmuusikaga avanes võimalus kontakti uuendada Tallinna Kammerorkestri ja Kolja Blacheri kontserdil. Gunnar Laak / Eesti Kontsert
Esituse oivalisus ja helitöö sisu peletas nood pisikesed nurinad. Ansambli kõlatunnetus vihjas pikaaegsemale ja püsivamale koosmängule, ent tegelikult oli laval ehtne festivalikooslus – selleks õhtuks kokku saanud interpreedid, kellel on siin-seal varemgi muusikalist koostööd ette tulnud, aga püsivas ansamblis üheskoos ei tegutseta. Kuulamine kujunes õige pingeliseks, sest „Kirgastunud öö“ sulatab kokku Brahmsi harmoonilise maailma ja variatsioonivormi võlud ning Wagneri meelelise kõla, lepitades niiviisi hilise XIX sajandi muusikaesteetika kaks vastandpoolust. Ehitatud kui pikk kaar lohutust d-mollist kuni kirka lahenduseni D-duuris on teos värvitud pingelise kromaatikaga ja täis üllatavaid käänakuid läbi kvindiringi tihniku.
Hoolsat püüdu tasakaalukusele võis kuulda selleski ettekandes, võib-olla pisut lopsakuse ja täiskõlalise julguse kahjuks. Aga mõningasest vaoshoitusest võitis faktuuri selgus, mida saab pidada vaid plussiks. Umbes pooltunni jagu muusikat jättis tunde märksa pikemaks veninud ajast, mis mõtlikuks süvenemiseks sobib suurepäraselt. Ei ole ju mingit põhjust kiirustada tagasi kõledasse novembriõhtusse.
Kahe suurteose vahele mahtus Tõnu Kõrvitsa peen-nukker viiulipala „Eleegia üksindusele“ (2015). Siin ei olegi üksilduse nukrus mingi aeglane soigumine, vaid hoopis mõtlus, mille sees on kõrvuti magusalt voogava melanhooliaga ka nobedust. Ja see on tõesti värskendav, eleegilist impulssi ülendav lähtepunkt. Viiuldaja Florian Donderer mängis pala õrna tujukusega, mis joonistas meeldivalt välja helilooja pillitunnetuse parimad tahud.
Barokkmuusikaga avanes võimalus kontakti uuendada Tallinna Kammerorkestri ja Kolja Blacheri kontserdil. Tõsi küll, see samm vajas pisut vaidlemist oma kõhklustega. Nimelt täitis terve avapoole Antonio Vivaldi meisterlik, aga õnnetult ülekasutatud muusikaline kogum, mida tuntakse pealkirja all „Aastaajad“. Saksa viiulivirtuoosi Kolja Blacheri ja Tallinna Kammerorkestri koostöine visioon teosest oli elamuslik ja orgaaniline, varasemad kõhklused ei õigustanud end sugugi. Aga põnevaim sündmustik avanes ikkagi õhtu lõpupoole, mil kanti ette Richard Straussi mahukas „Metamorfoosid“ 23 soolokeelpillile. Seda traagilist ja pessimistlikku teost võib ka kuulata kui filosoofilist muusikalist esseed inimolendi näruselt kõike hävitavast sõjardlikust olemusest. Praegu on see vaatenurk taas saanud eriti valusalt ajakohaseks. Kolja Blacher võttis nüüd dirigendi rolli, milles valitses püüdlus sugestiivsusele ja kõlalise tulemuse kujundamisele eelkõige tahte ja kujutluse abil, tervikuna oli esitus sisendusjõuline ja mõjuv.
Elamuste kõrgpunktiks tõusis USA keelpillikvarteti Calidore pühapäeva õhtupoolikul esinemine, mis sidus erutavaks kogemuseks kvaliteetse keelpillimängu, kavalalt koostatud kava ning kaaluka kvartetikunsti klassika. Pakutust enim haaras Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) läbivalt vaimuküllane ja kõlaliselt leidlik keelpillikvartett nr 3 (1945). Korngoldi kolm kvartetti hõlmavad ajaliselt üle kahe kümnendi, varasemad kaks pärinevad aastaist 1923 ja 1933, kolmas aastast 1945. Neid teoseid kuulates avastame mitte ainult ilmasõdade vahelise Viini esteetilise võlu, vaid ka sügavalt tunnetatud struktuuri ja lüürilise väljendusrikkuse haaravuse, mis teeb need tõesti rahuldust pakkuvateks kaaslasteks tuntumate suurnimede kvartettidele.
Kolmanda kvarteti muusikalised ideed, millest mitu on uuele ringile jõudnud fragmendid varasemast filmimuusikast, on teeninud nurinat oma mõningase eklektilisuse tõttu. Läbi teose polegi tingimata võimalik tajuda struktuurset põhjust, miks ei võiks teose osi esitada hoopis muus järjekorras. Aga mis siis sellest? Ideede eredus ja sügavus on säärased, et väärivad aina uuesti kuulamist ning teos ka kindlamat kohta kvartetimuusika püsirepertuaaris. Viimast tõdemust võib muidugi laiendada sadadele ja sadadele unustatud teostele, mida innukad kvartetid saavad ainese lõppemist kartmata avastada aastakümneid. Eriti toreda hooga mõjus Calidore mäng kvarteti finaalis, mille tulisus ja erk kõla teenisid raju poolehoiu.
Franz Schuberti hilisele kammermuusikale mõeldes on võimatu mööda vaadata kvartetist „Surm ja tütarlaps“ või tema meisterlikust keelpillikvintetist. Kuid nende kahe vahele jääb erakordse jõu ja tundliku sissepoole pööratusega teos, mille ligi 50 minutit tormilist dünaamikat raputab kuulaja ja esitajad nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt põhjalikult läbi. See on keelpillikvartett nr 15 G-duur. Calidore esitus oli haarav, selle kulg tundus kiirem kui tegelikult kuluv aeg. Põhjuseks on muusikaliste sündmuste vaheldumisega tihedaks punutud vorm ja pidev heitlus mažoori ja minoori vahel ning häälest häälde liikuvad kujundid ei lase kuulajat peost. Viiuldajate Jeffrey Myersi ja Ryan Meehani ning vioolamängija Jeremy Berry ja tšellisti Estelle Choi esituses oli põnevaim just nelja isiksuse vastastikune mõju tihedate sündmuste kujundamisel. Ka koosmäng, intonatsioon ja ansamblitunnetus äratasid imetlust, mida pole põhjust otsitud kriitika taha peita – oligi üks meeliülendav ja lopsakas kvartetiõhtu.
Klaverile pühendet festival „Klaver“ toimub üle aasta, orkestrimuusika gurmaanid kogunevad suviti festivali nautima Pärnusse, ooperil on lausa mitu festivali nii saarel kui ka mandril, orelile ja puhkpillidelegi on leitud omad pidupäevad. Teist korda toimunud keelpillide nädal ei jää loodetavasti kolmandata, küllap toovad aina kumuleeruvad õnnestumised ka publikut juurde. Keelpille mängivate, õpetavate ja õppivate inimeste hulk lubab ju ometi huvi suurde ulatusse uskuda.
Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) ootab aasta liikmeskonda uusi noorteadlasi
Uute tegevliikmete avalduste esitamise tähtaeg on järgmisel esmaspäeval, 20ndal novembril. Tegevliikmeks valitakse alla 40-aastased doktorikraadiga ja väljapaistvate teadussaavutustega Eesti teadlased, kes arendavad oluliselt oma valdkonna teadust ning kommunikeerivad seda ka ühiskonnale.
ENTA president Toomas Vaimann: „ENTA liikmed on motiveeritud Eesti noorte teadlaste esindajad, kes panustavad nii teaduse kui ka ühiskonna arengusse. Meie liikmeskonnas on praegu erinevate valdkondade teadlasi, alates soome-ugri keeleteadlastest kuni astrofüüsikuteni. Kuigi liikmete erialad on vägagi erinevad, siis see mitmekesisus rikastab meie ühist teaduspõhist arusaama maailmast. Kindlasti sooviksime seda erialast mitmekesisust veelgi laiendada.“
ENTA tegevliikme kohale kandideerimiseks tuleb esitada ENTA juhatuse e-mailile (enta@akadeemia.ee) oma CV ja motivatsioonikiri ning viimane kas kirja (üks A4 lehekülg) või kuni 3-minutise videona. Motivatsioonikirjas tuleb selgitada, kuidas kandidaat panustaks ENTA tegevusse, milliseid ideid ta sooviks oma liikmelisuse jooksul ellu viia ning millisena ta näeb ENTA arengut.
Teiste seas oodatakse kandideerima välisriikides töötavaid Eesti noorteadlasi.
Uued liikmed valib ENTA üldkogu detsembris 2023.
2017. aastal asutati Eesti teaduste akadeemia initsiatiivil Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA), mis on iseseisev noorteadlastega seotud teemadele keskendunud MTÜ. Organisatsioon tegeleb noorte teadlaste rahastuse küsimustega, arendab koostööd teiste noorte teadlaste akadeemiatega mujal maailmas, soodustab valdkondadeülest teadustööd, populariseerib teadust, teaduslikke meetodeid ja tõenduspõhist otsustusprotsessi ning panustab doktorantide ja doktorikraadiga inimeste karjäärivalikute laiendamisse Eesti ühiskonnas. Ühtlasi teeb ühendus koostööd Eesti teaduste akadeemiaga ning era- ja avaliku sektoriga, tutvustab Eesti teaduskeskkonda väljaspool Eestit ning korraldab teaduskonverentse ja -üritusi.
