Raadio 2-s plaanitakse uuest aastast ulatuslikke programmimuudatusi, mis muu hulgas tähendab, et 44st õhtuse vööndi saatest 37 lõpetatakse ja vähesed alles jäänud pillutakse laiali muule eetriajale. Kas asi on rahas, vähestes (noortes) kuulajates, vales muusikas või saatejuhtides?
Võtaksin olukorra kiirelt ja selgelt kokku, aga kahjuks ei olegi täpselt aru saanud, millist probleemi seal ees ootavate muudatustega üritatakse lahendada. Ka muusikaettevõtjaid ühendav esindusorganisatsioon Music Estonia kirjutas: „Muusikavaldkond pole saanud põhjendatud vastust küsimusele, miks on vaja jõuliselt kärpida valdkonnale olulist väljundit ehk eri muusikakultuure kajastavat Raadio 2 õhtust vööndit.“1
Kahjuks tuleb tõdeda, et otsus Raadio 2 õhtune vöönd lammutada (jutt ei käi tasapisi täiustamisest ega saatevaliku uuendamisest nagu harilikult) ja vahetada välja senine peatoimetaja on läbipaistvast ja läbimõeldud muudatuste juhtimisest kaugel. Music Estonia sõnavõtt võiks olla ERRi juhtkonnale tõsine ja argumenteeritud märk, et Raadio 2 õhtune vöönd on muusikavaldkonna ökosüsteemis ülitähtis lüli, kuid see ei kalluta juba veerevat vankrit sentimeetritki teelt kõrvale. Ühest küljest öeldakse, et uus programm on muudatustele avatud, aga ometi ei taheta muusikavaldkonna ettepanekuid kuulata, kui tuuakse välja, et mõni muusikažanr (praeguse info järgi maailmamuusika, raskemuusika) jääb uues programmis täiesti katmata.
Üks vahest liiga tihti korratud mantra on, et raadio tähtsus on tänapäeva voogedastusmaailmas vähenenud. Ometi selgus 2021. aastal Eesti muusika kuulamise harjumuste kohta tehtud uuringust, et 68% inimesi saab infot uue muusika kohta just raadiost.2 Infokülluses orienteerumiseks vajatakse endiselt kureeritud programmi ja muusikavalikut. Paraku mõõdetakse Raadio 2 kuulatavust FM-raadio lineaarprogrammi kuulajate põhjal, saadete veebist järelkuulamine ei lähe arvesse, kuigi selline toimimisviis on järjest harilikum. Kuidas saab selliste andmete põhjal teha informeeritud otsuseid?
Raadio 2 ja ERR tervikuna ei pea ennast müüma, vaid kindlustama mitmekesise infovoo, sh muusikavaliku, mida erameedia ei saa omale turutingimustes lubada. Noorte kultuurieelistused on paraku eriti killustunud ja midagi tuleb pakkuda ka neile, kes ei kuula peavoolupoppi. Märkimisväärsema töö omapäraste muusikute tuntuks ja tuntumaks tegemisel ongi teinud Raadio 2 ja muusika äärealadel just õhtuse vööndi saated.
ERRi arengukavas 2024–2027 lubatakse: „Sisus tehtavate uuenduste eesmärk on ühiskonda ühendada. Viime ERRi võimalikult paljude killustunud auditooriumi osadeni.“3 Osa killustunud auditooriumist tunneb ennast praegu kõrvalejäetuna ja solvatuna, sest ERRi juhatus ja uue programmiga tegelev tiim suhtuvad subkultuuridesse üleolevalt: ei mõisteta Raadio 2 õhtuse vööndi senist panust kultuuri mitmekesisusse ega muusikatalendi edendamisse.
Vahest häirib ERRi juhatust, et Raadio 2 on seni olnud liiga muusikavaldkonna poolel ja sai oma tegevuse eest 2022. aasta muusikaettevõtluse auhindadel koguni aasta raadiojaama tiitli? Kultuuriministeeriumi meediaekspert Andres Jõesaar paneb (ERR 19. XI) raadioeetris kultuuri edendamise ühele pulgale juuksuriäriga ning annab mõista, et kellelegi valmistab muret, et Raadio 2 saatejuhid reklaamivad saadetes oma üritusi. Huvitav, et kui Anne Erm promos aastakümneid Vikerraadios „Jazzkaare“ esinejaid, ei olnud kellelgi ütlemist. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale …
Kas tegu on väärtuskonfliktiga? Otsustage ise. Igatahes korraldatakse täna, 24. novembril kell 16.30 Politseipargis Raadio 2 õhtuse vööndi kaitseks meeleavaldus. Ühtlasi kogutakse Raadio 2 õhtuse vööndi likvideerimise vastu allkirju veebisaidil Petitsioon.ee.
1 Muusikameedia murettekitav olukord Eestis. Seoses R2 õhtuse vööndi muutmisega. – Music Estonia 16. XI 2023.
Ei Runneli sõnad kao keelest, neid hõljutab õhtune õhkki
MART JAGOMÄGI
Hando Runnelil on kogus „Mõru ning mööduja“ kaks luuletust, „Mõni maastik“ ja „Lehmad lõhki“, kus väga jõuliseks mällu sööbivaks kujundiks on lehmad, kes söövad end ädala peal lõhki:
Ei lähe need lehmad meelest, kes ädala peal läksid lõhki,..
Ja lisab sinna otsa:
.. ei kaebesõnad kao keelest, neid hõljutab õhtune õhkki.
Runneli looming ise on need „kaebesõnad“, mis ei kao keelest, mida õhtune õhk hõljutab. Kui kuskil on sumedal suveõhtul või mõnel muul ajal (ise tehtud) elava muusikaga piduõhtu ja pärast saabub vaikus, siis võib kuulda, kuidas üle udulooris järve kajavad vaikselt veel mõne Runneli laulu sõnad. Runneli looming on nii võimas, et kõnetab kõiki, tema looming on nii laialdane, et toob meelde tema sõnad:
Maailm on suur suurem kui sai millele määrida moosi.
Runneli loodu on samuti suur, suurem kui maailm ning mitmekesine, ehkki kriitikud ei suvatse seda teinekord märgata.
Tänu sellele, et Runnel on nii vägev looja, on tal üldiselt vedanud ka arvustajatega. Paljud on ta loomingut märganud ning Runneli loodust innustust saanuna pole ka ise arvustades jäänud pelgalt kirjeldajaks, sisu ümberjutustajaks, vaid tõusnud kriitikuna samuti loojaks. Hea ning asjakohase arvustuse saamiseks on möödapääsmatu, et looja ning kriitik jagaksid sama esteetilist ruumi. Kriitikute niisugustest töödest oli lust kokku panna raamat „Nii nagu taevas ja maa ehk 60 aastat Hando Runneli loomingut“, mis sisaldab 33 autori arvustusi. Kunsti mõtestamise juures on Hando Runnelile olnud oluline tõdemus, et „Kunst on raami võetud elu“, seepärast on raamatus raamistatud teiste arvamused Runneli loomingu kohta tema enda luule ning esseedega kriitikast.
Kõige halvem on, kui kellestki kirjutades-rääkides leitakse tema iseloomustamiseks üks-kaks märksõna ja siis arvatakse, et inimene ongi ammendatud ainult selle ühe-kahe omadusega. Kui Runnel luulesse tuli, siis iseloomustati teda esiti kui luuletavat maapoissi. Muidugi oli ta maalt ja maa on talle oluline ka praegu, aga kui tal poleks olnud suuremaid vaimseid püüdeid, siis ta olekski vast maale jäänud. Tema suhet maaga kirjeldavad ilmselt kõige valus-ausamalt luuleread:
Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl, sääl ununeb loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.
Kui vaadata Runnelit kui kirjastajat ja Ilmamaad, siis kõige rohkem võiks Ilmamaad pidada Runneli taluks. Kogu tema (meie) kirjastus on pigem elamisviis, kus on häid ja halbu aastaid, aga seda ei saa võtta ärina, äriettevõttena, kuigi juriidiliselt ta nii kirjeldub.
Miks kellegi looming kõnetab rohkem kui teise oma? Miks mõni luuletus täidab luule ainsat ülesannet: peatada sind ning samas liigutada? Geniaalset loomingut ei saa taandada ühele printsiibile, kuid vältimatuks eelduseks on see, et ollakse vaba nagu vilistaja.
VILISTAJA
Jõudumööda ma jõuetu kannan maailma raskust, katkun karvasid peast, tõstan müntisid taskust, valgeks vilistan musta, mured maile ja puile, vaba on, kes ei valeta endale enam kui muile.
„Ma kirjutasin üles oma teod: esimene on põllumajandus, siis Loomingu teenistuses olek, siis Akadeemia tegemine, usuteaduskond, „Eesti mõttelugu“, omalooming. Ja lapsed,“ võtab Loomingu uues numbris oma seitse tegu kokku eesti kultuuri suurkuju Hando Runnel. Täna, 24. novembril saab Hando Runnel 85aastaseks. Foto on tehtud kolm päeva tagasi Tartu ülikooli raamatukogus juubelinäituse avamisel.
Külluslik juubelinädal
Tartus tähistatakse sel nädalal Hando Runneli 85.sünnipäeva. 21.novembril avati Tartu ülikooli raamatukogus mahukas näitus „On maantee ja maanteel käänak ja käänaku kõrval küla“. Näitusel on väljas Runneli kirjutatud raamatud, samuti talle kõige hingelähedasemate autorite teosed, Runneli käsikirjad ja joonistused, temast tehtud fotod ning maalid. Väljapaneku on koostanud Ilona Runnel ja kujundanud Lilian Mengel. Näitus on avatud 21.jaanuarini.
Juubelinäituse on koostanud paljud teisedki raamatukogud üle Eesti.
Kirjastus Ilmamaa on avaldanud kriitikakogumiku „Nii nagu taevas ja maa“. Teos sisaldab ligi 60 aasta vältel Runneli loomingu kohta kirjutatu valiku: autorite seas on näiteks Ain Kaalep, Priidu Beier, Ülo Matjus, Rein Saluri, Vaino Vahing, Hannes Varblane ja Paul-Eerik Rummo. Raamat sisaldab ka Runneli enda mõtteid kriitikast. Samuti ilmus hiljuti Runneli luulekogu „Mõru ning mööduja“ (1976) uustrükk.
Täna ja homme peetakse Tartu ülikooli raamatukogus konverentsi „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane“. Konverentsi avavad Sirje Karis ja Berk Vaher. Ettekandega esinevad Maarja Vaino, Jüri Engelbrecht, Külliki Kuusk, Arne Merilai, Ilmar Vene, Rein Veidemann, Kai Karell-Narrusk, Jan Kaus, Riina Roose ja Jaanika Palm. Musitseerivad Toomas Lunge ja Laulupesa laululapsed. Üritus kantakse üle veebis ning on järelvaadatav.
Eesti keelde on jõudnud Maryse Condé romaan „Mangroovi ületamine“ („Traversée de la mangrove“, 1989). Guadeloupe’il sündinud Maryse Condé on üks Kariibi silmapaistvaimaid prantsuskeelseid autoreid, enim tunnustust on ta pälvinud oma ajalooliste romaanide eest. Condé on elanud maailma eri paigus ja kultuurides – Guadeloupe’il, mitmes Aafrika riigis, Ameerika Ühendriikides, Mandri-Prantsusmaal – ning see avaldub ka tema loomingus. Näiteks „Ségou“ jutustab praeguse Mali aladel asunud võimsa bambara impeeriumi õitsengust ning sellele järgnenud raputusest, mis kaasnes Euroopa kolonisaatorite ja orjakaubandusega. Romaani „Mina, Tituba… must Salemi nõid“ keskmes on mustanahaline naine, tegelaskuju, kellest sai teose ilmumise aastaks (1986) tema soo, rassi ja sotsiaalse kuuluvuse tõttu raamatutest liiga harva lugeda. Järgnevalt kõneleb Maryse Condé ühest oma tuntuimast romaanist „Mangroovi ületamine“, mis laotab lugeja ette autori kodusaare Guadeloupe’i ajaloo.
„Mangroovi ületamine“ on esimene romaan, mis on teie muljetavaldavast loomingust eesti keelde jõudnud. Ühtlasi on see üldse esimene eestindatud romaan prantsuskeelsetelt Kariibi ja Guadeloupe’i autoritelt. Missugune koht on „Mangroovi ületamisel“ teie loomingus?
Iga romaan püüab edasi anda tegelaskujude ning ühtlasi autori soove ja unistusi. Ma ei tea, kas ma sain sellega „Mangroovi ületamises“ hakkama. Aga see on üks mu enda lemmikraamatutest. Kindlasti on see mu kõige guadeloupe’ilikum romaan.
Kuidas sündis „Mangroovi ületamise“ lugu ja soov see romaanis kirja panna?
Guadeloupe’i kirjanik Maryse Condé 2015. aastal Londonis Victoria ja Alberti muuseumis.
Seda on keeruline paari lausega kokku võtta. Ma soovisin näidata Guadeloupe’i kõrvaliste eest varjatud külge. Olla koloniseeritud – mida see tänapäeval tähendab? Tahtsin selle küsimuse üle mõtiskleda. Olin end natukese aja eest Guadeloupe’il Montebello külas sisse seadnud, pisut nagu Francisco Sanchez, ja jälgisin ühiskonda enda ümber, samal ajal kui kohalikud elanikud püüdsid minust aru saada.
Annate „Mangroovi ületamises“ ühtaegu empaatilise ja kriitilise pilgu läbi edasi kodusaare elu 1980ndatel, valusat koloniaalminevikku ja selle pingelisi järelkajasid. Kui kirjutaksite „Mangroovi ületamise“ 2023. aastal, kas teie lähenemisnurk erineks?
Minu lähenemisnurk jääks samaks. Guadeloupe ei muutu ja püüab ikka veel endas selgusele jõuda. Ühed on iseseisvuslased, teised on rahul praeguse olukorraga, see tähendab, ülemeredepartemangu staatusega. Tegelikkus on mitmetahuline ja vastuoluline.
Igas peatükis saab sõna üks külaelanikest, kõik erineva tausta ja taagaga. Kuidas need tegelaskujud sündisid?
Tegelased pärinevad sellestsamast Guadeloupe’i külast, kus ma elasin. Nad moodustavad Guadeloupe’i ühiskonna mikrokosmose ja esindavad Antillide elanikkonna kõiki seisusi, kihte, klasse. Surnuvalve on guadeloupe’laste elus äärmiselt tähtsal kohal. Soovisin seda iga hinna eest lugejatele tutvustada.
Kas mõni tegelastest-lugudest on teile kuidagi erilisem, südamelähedasem?
Jah, Xantippe, sest ta kujutab maad tema igavikulisuses.
Guadeloupe’i loodus näib olevat suisa omaette tegelaskuju.
Jah, Xantippe sümboliseeribki loodust, faunat ja floorat, tuult, mägesid ja eelkõige sedavõrd muutlikku merd.
Millised lood, inimesed, paigad või teemad inspireerivad teid praegu? On teil parajasti käsil mõni projekt?
Praegu panen kirja oma perekonna lugu. Pidasin isa ja ema keerukateks isiksusteks: nad näisid olevat pisendatud selleks, kelleks ühiskond oli andnud neile loa saada. Tegu on autofiktsiooniga, milles põimuvad eri paigad ja ajastud. Samuti tegelikkus ja väljamõeldu – le mentir-vrai ehk „tõsivale“, nagu ütles Aragon.
Missugused kirjanikud ja tekstid on teid mõjutanud?
Prantsuse kirjandus: Gustave Flauberti „Madame Bovary“, samuti Aragoni ja François Mauriaci teosed. Mulle meeldib ka inglise kirjandus – Emily Brontë „Vihurimäe“ on raamat, mis andis mulle soovi kirjanikuks saada.
Kariibi ja Guadeloupe’i kirjandus pole eesti lugejale veel eriti tuttav. Kas sooviksite esile tuua mõnd autorit või teost?
Frantz Fanoni „Maailma neetud“ („Les damnés de la terre“) ja „Must nahk, valged maskid“ („Peau noire, masques blancs“), Aimé Césaire’i „Sünnimaale naasmise päevik“ („Cahier d’un retour au pays natal“) ja „Kõne kolonialismist“ („Discours sur le colonialisme“) ning Martinique’i kirjaniku Raphaël Confianti looming.
Nii et paneme riigi kinni ja viimane kustutab tule?
EGLE HEINSAR
Keeleseaduses seisab: „Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile. (..) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi“. Eesti kirjakeele normi rakendamise korras täpsustatakse: „Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.“ Sama määrusega on sätestatud, et kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut (EKI).
Sellised on seaduse piirid: ametlikus keelekasutuses peab juhinduma kirjakeele normist. See pole üksinda õigekeelsussõnaraamatu määrata, vaid on suurem süsteem, mida on loodud keelekorraldajate ja -teadlaste ühistööna pikka aega, aastakümneid. Põhivastutajad kirjakeele normi muutjatena (või ka mittemuutjatena) on EKI ja Emakeele Seltsi (ES) keeletoimkond. Kogu valdkonda suunab ja koordineerib Haridus- ja Teadusministeerium (HTM), nagu on kirjas keeleseaduses.
Kas põhiseadus ei maksa enam?
Nüüd on keelehooldajad (s.t keeletoimetajad, õpetajad, keeleteadlased) paari aasta jooksul visalt osutanud probleemile, mis ähvardab lumepallina veerema hakates (loe: kui ÕS 2025 ilmub plaanitud kujul ehk senise soovitava sõnaraamatu asemel kirjeldava koguna) kogu riigi toimimise halvata.
Tallinna ülikoolis said keeletoimetajate liidu XXII toimetajaseminaril „Kus on meediateksti toimetaja piir?“ 7. novembril kutsetunnistuse kätte järjekordsed kuus keeletoimetajat: Anu Seppel, Svea Tarkin, Anna Edela, Kaja Randam, Egle Heinsar ja Anni Viirmets.
Miks nii mustades värvides? Aga sellepärast, et eelmainitud seadusesätted on veel ainus takistus senise keelekorralduse lammutamisel. Kui edaspidi fikseeritakse ÕSis vaid n-ö objektiivne norm ehk see, kuidas keelt on kasutatud, soovitamata sobivamat sõna või väljendit vastavalt keeletasanditele, suhtlusolukorrale jms, pole meil eesti kirjakeelt võimalik hoida, rääkimata selle arendamisest. Kui pole kirjakeelt, pole ka kasutusvaldkondi kooliõpetusest ja kõrgharidusest kuni asjaajamiseni. Teeme aga kõik vabaks! Õpetaja ei või koolis õpilase keelekasutust suunata, sest kõik on vaba! Kodanik ei või nõuda arusaadavat ametikirja riigiasutuselt, sest kõik on vaba! Tähendused on udused ja voolavad. Hakkame siis uuesti koopast pihta ja lihtsalt häälitseme omavahel, ka võimalik ju? Milleks meile eestikeelne teadus või isegi keskharidus, seal saab peensusi taga ajada inglise keeles, on ka noortel maailm lahti!
Kui Eestis eesti kirjakeelt ei hoita, siis ei tee seda ka keegi teine maailmas. Oleme põhiseaduses lubanud, et tahame kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Keelearendus on jätnud keeleabita
Koolitustel-keelearuteludel on konkurentsitult enim esitatud küsimus „Jah, väga huvitav, aga kuidas õige on?“ – tahetakse teada ja ära õppida. Korraldatud kirjakeel on praktiline ja hoiab aega kokku. Mina ka ei taha täpselt teada kõikide valdkondade peensusi, vaid et asjad mu ümber toimiksid.
Kuidas teile meeldiks, kui nõu ja abi andmise asemel hakkaks jurist kiretult ette lugema lahendeid, mis on varem sellesarnases õigusvaidluses tehtud? Just sellist lahendust pakutakse eesti rahvale uue EKIs pead tõstnud suunaga keelt üksnes kirjeldada.
Juba nn katseperioodil on EKI oma promotava Sõnaveebi ühendsõnastikuga palju segadust külvanud. Kui õpilasel on vaja vaadata, kas õige on kirjutada atentaat või *atendaat, siis on seal kuvatud väär vorm ja väiksemas kirjas on selgitus, et see on „vigane kuju sõnast atentaat“. Mida teeb õpilane? Vaatab, et sõna on sõnaraamatus, edaspidi ilmselt ÕSiks nimetatus, järelikult võib kasutada – ja muud ei vaata. Ettevaatus väärate vormide esitamisel pole sõnaraamatu tegijatele enam järgimist vääriv põhimõte, ent nendega propageeritakse ühtlasi suvalist keelekasutust. See ei edenda keelt „mõtteselguse ega väljendusrikkuse“1 poolest.
Kogu sellest „ideaalitust keelekorraldusest“2 heitununa võiks ju mõelda, et kah mul asi, tehke siis mingi asutus, kust saab sellist keeleabi, mida vaja, et edaspidi ka nõudlikumat teksti ikka kirjutada saaks. Keeleabilünka, mis on tekkinud pärast seda, kui EKI kaotas päevapealt ja ette teatamata aastakümnete jooksul valminud mahuka keelenõuvaka, on püüdnud korvata Eesti Keeletoimetajate Liit rubriigiga „Keeletoimetaja soovitab“3, ent vabatahtlike keeletoimetajate aasta tagasi loodud algatuse kõikehõlmavaks artiklikoguks kujunemine võtab aega.
Igapäevane kimbatus keelevaldkonna praktikul, olgu õpetajal või toimetajal, kahjuks ei kao. Harjumuspärased keelenõuallikad on EKI veebilehtedel osalt aegunuks kuulutatud4, millest jääb mulje, nagu oleks neis sisalduv kehtetu ja ohtlikki.
Selgitamine pole sama mis soovitamine
Pakutud on, et võiks taasluua keelehooldekeskuse5. Tore oleks küll, kui EKI ja ESi keeletoimkonna, toimetajate, õpetajate, tõlkijate jne kõrval oleks täieõiguslik keelehooldeasutus. Sellele peaks siis andma ka seaduse alusel mingisuguse rolli, näiteks keelenõu andja oma. Võib-olla olekski kohane lasta edaspidi EKI-l keelt kirjeldada ja uurida ning keelehooldeasutus korraldaks kirjakeelt, annaks välja ÕSi ja pakuks keelenõu?
Keelenõu andmine ehk keelehoole (mis on keelekorralduse praktiline väljund ja sellega lahutamatult seotud) peab olema järjepidev, igapäevane tegevus. Iga mõne aja tagant tekib nagu seeni pärast vihma „huvitavaid“ keelendeid, mis osutuvad enamasti toortõlkelisteks. Nende asemel on sageli olemas nõtked omasõnad või juba keelde kavakindlalt kohandatud võõrsõnad. Ei-tea-kust keelde imbuvaid tarindeid, üksiksõnu, sõnapaare jm peab hindama, keelehoolde korras tuvastama, kas need sobivad eesti kirjakeelde. Nagu juba mainitud: inimesed ootavad uute sõnade puhul soovitusi ja tähelepanekuid samavõrra kui vanu häid vastuseid igihaljastel õigekeelsusteemadel.
Ega keele kirjeldamisel ole midagi viga – seda on väga vaja –, kuid seejuures ei tohiks kaotada soovitavat ja suunavat keelekorraldust. Kõige lihtsamalt öeldes: keelekorraldus on ÕS ja sellega kooskõlas keeleallikad ning kõiki keeletasandeid hõlmav kirjeldamine on EKSS (eesti keele seletav sõnaraamat) ja muud seletavad-kirjeldavad allikad. Keelekorralduse põhiolemus tehti aga paari aasta eest korraga teiseks: aastakümneid (umbes aastast 1970) kehtinud suunavast-soovitavast keelekorraldusest on saanud kirjeldav keelearendus. Kas ei kõla oksüümoronina? Kui nüüd EKI-lt vastulause ilmub, et „ei, meie ikka tahame selgitavat keelekorraldust teha“, siis vabandage väga, see on lihtsalt puru silmaajamine. Selgitus ei ole samatähenduslik soovitusega ja EKI viljeldava ühendsõnastiku-rubriigi „ÕS selgitab“ selgitused kindlasti keelekorralduslikud soovitused ei ole: heal juhul on kirjeldatud kasutust.
Kui ilmateates öeldakse, missugune ilm täna tuleb ja miks just selline (kuidas liiguvad rõhkkonnad, et torm tuleb), on see selgitus, soovitus on aga tormiga koju jääda. Mõlemad on vajalikud. Paljud suudavad tuule kiiruse info järgi ka ise otsustada, et tuleb torm ja peab kodus püsima, aga riik ei saa jätta seda juhuse hooleks. Ei pea eriti nutikas olema, et mõista: kokkuvõttes on odavam soovitusi anda kui hiljem kulusid kanda. Ei tohi võtta inimestelt võimalust, mis on juba loodud ja aastakümneid veenvalt toiminud – saada riigilt, asutustelt tõese info ja selgituste kõrval ka soovitusi.
Praegu lasub peamine vastutus kirjakeele normi rakendamise ning keelekorralduse ja -hoolde eest EKI-l. HTM peab valdkonna koordineerija ja suunajana tagama, et EKI täidab seadust, sealhulgas oma põhimäärust6. Või tuleks algatada õigusaktide muutmine, et viia EKI tegevus seadusega vastavusse? Paneme riigi kinni, viimane kustutab tule.
Egle Heinsar on kutseline keeletoimetaja, aastatel 2009–2014 oli ta Keelehooldekeskuse koordinaator.
Ene-Margit Tiidu „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamat „Me jääme püsima“ on kokkuvõte autori pikaajalisest teadustööst, mille aluseks on kindel eetiline hoiak. Teaduse ja eetika suhe on alati olnud käänuline. Miski ei tohiks olla tõsi, sest me maailmavaateliselt tahame, et see oleks tõsi, kuid teadustöö ilma eetilise sihita on parimal juhul ühiskondlikult irrelevantne, halvimal juhul aga moraalselt katastroofiline. Tiidu teadmustiheda raamatu eetiline horisont on liberaalne rahvusriik koos kõigi oma ajalooliste valude ja vastuoludega.
Lootustandvalt iibest
Eesti rahva identiteeti on suurel määral kujundanud mõte, et meid varitseb kultuurilise hääbumise oht – öeldakse, et meie püsimine on olnud ime, millega samal ajal kinnitatakse, et meie eksistents on habras. „Miks eesti rahva arv kahaneb? Kas tõesti eestlased surevad välja? See mõte vaevab meid nagu haige laps kodus, kellele abi anda ei suuda, kuid kelle pärast mure pidevalt alateadvuses pakitseb“ (lk 96). Iibediskursuse põhiemotsioon on ärevus, isegi kui see väljendub millegi muuna – süüdistuste, sallimatuse, enesekaitse või forsseerimisena. Paanikas inimene ei käitu kaalutletult, nüansitaiplikult, paanikas inimene teeb ükskõik mida – pole aega peatuda ja mõelda, vaid tuleb jalamaidtegutseda. Paanikas inimene küsib: „Kuidas panna naised kohe rohkem sünnitama?“ ja virutab raha kõige lihtsakoelisema, kuid näiliselt kõige kiiremini mõjuva lahenduse poole.
Tiit hoiatab hirmudemagoogia eest: „Hirmutamine, sh ka väljasuremise ennustamine, ei mõju inimestele sündimust suurendavalt“ (lk 281). Meil tuleb hoopis „vabaneda vahetevahel maad võtvast enesehaletsusest: oleme nii väikesed ja nii vaesed, nagunii on meil väljasuremine silme ees“ (lk 209). Probleem on küll olemas, olukord on Tiidu sõnul isegi halb, kuid siiski lootustandev ja kindlasti mitte erandlik: rahvastiku- ja rändeprotsessid on ajaloos pidevalt muutunud ning ükski suundumus pole lõppkokkuvõttes igavene.
See muidugi ei tähenda, et riik ei peaks sekkuma: kuigi Tiidu järgi on perepoliitika positiivne mõju rahvastikuprotsessidele kaunis nõrk, on selle puudumise negatiivne mõju vaieldamatu (lk 113). Nõnda peab riik pingutama, et luua lapsesõbralik, turvaline ja mitmekesisust salliv keskkond, kus oleks hea lapsi kasvatada. Eriti tähtsal kohal on teenused peredele, nt tasuta lasteaia- ja koolitoit ning transporditeenused (lk 110-111). Ka on tähtis toetada maaelu, sest rohkem lapsi sünnib just maal.
Tiidu lahendusettepanekud on tuttavad – iibeteemalistes aruteludes on vähe radu, mis poleks juba läbi tallatud. Tiidu tekstide väärtus ongi autori teaduslikul mõtlemisel rajanev optimism ja kaine mõistus, mis maandab teema ümber ärevusest tekkinud pingeid. Esseekogumikku „Me jääme püsima“ võiks seega võtta filosoofilis-statistilise lohutusena neile eestlastele, kelle alateadvuses pakitseb ärevus rahvusriigi tuleviku pärast.
Odava tööjõu ränne
Sisserände kohta ütleb Tiit selgelt: sedasi võib rahvaarvu suurendada vaid riigis, mille elanike arv on juba niigi suur. Rände riiklik soosimine on aga „ohtlik samm“ väikeses ühiskonnas, kus välispäritolu rahvastiku osakaal on juba niigi suur. 1,3 miljoni elanikuga riigis mõjutab ühe immigrandi tulek rahvastiku välispäritolu ja põliselanike suhet rohkem kui seda riigis, mille rahvaarv küünib üle poolesaja miljoni, eriti kui välispäritolu elanike suhe põliselanikke on juba praegu 1 : 2. Seega pole rahvusriigi elujõu vaatenurgast liberaalne rändepoliitika mõttekas. Argumendi emotsionaalne tuum on muidugi eestlaste valus kogemus nõukogudeaegse massilise sisserändega – teame, et migratsioonipoliitika on imperialistliku võimu käes tihtilugu vähemusrahva vastu suunatud relv. Et ajaloolist ebaõiglust hüvitada, tuleks põliselanike osakaalu suurendada.
Poliitika eesmärk pole ainult tagada isikliku eneseteostuse tingimused, vaid ka hoida ja edendada kogukonda, mille najal riigi kodanikud oma elu mõtestavad. President Alar Karis Metsküla algkoolis 14. XI 2023.
Peale selle, et sisseränne õõnestab rahvusriigi ideaali ja on rahvuslikus teadvuses lähedalt seotud Nõukogude Liidu kuritegudega, pole Tiidu järgi see ka majanduslikult põhjendatud. Kuigi autor arvustab otsuseid, mis lähtuvad eelisjärjekorras riigimajanduse optimeerimisest, joonib ta mitmes kohas alla mõtet, et tegelikkuses ei pruugi sisseränne riigile materiaalset kasu tuua. Klattides kasvavaid sotsiaalkaitsekulutusi pideva välistööjõu sisseveoga, loob riik täitmata isuga mooloki, kes riigi rahakotti rohkem koormab kui päästab.
Tiit kirjutab: „Praegu on nad [Nõukogude immigrandid] meie inimesed ning meie koos oma lastega maksame neile pensioni ja kindlustame nende toimetuleku. Kui kutsuda selleks appi uusi sisserändajaid, paneme veelgi suurema koormuse oma lastelastele. Või satume järjest suureneva sisserände spiraali, kus välispäritolu inimeste osakaal aina kasvab ja põliselanike osakaal väheneb“ (lk 334).
„Nendele“ maksavad pensioni muidugi mitte ainult „meie“ lapsed ja lapselapsed, vaid ka nende endi järglased. Seda vähemalt juhul, kui nad pole Eestist lahkunud, mis on aga võimalik, sest võrreldes eesti noortega seovad vene noored oma tuleviku harvemini Eesti riigiga. Samuti tekib küsimus, mil määral saab praegu immigreerunud tööliste käitumist ennustada nende põhjal, kes tegid seda Nõukogude ajal, kui assimileerumissurve asemel võisid sisserändajad tunda end nagu „omas riigis“.
Kummatigi soovitab Tiit kohalikke lahendusi tööjõupuudusele: kutsuda tagasi kodumaalt emigreerunud eestlased, tõsta tööviljakust töötajate sihipärase harimise ja uue tehnoloogia kasutuselevõtuga ning panustada teadusmahukasse tootmisse. Struktuurset tööjõupuudust aitaks muu hulgas leevendada paindlikum tööelukorraldus, mis võimaldaks mitte ainult töö kõrvalt õppida, vaid vähendaks ka survet elada ja töötada samas kohas. Pensionäride, erivajadustega inimeste ja kooliõpilaste suurem kaasatus tööturul on samuti üks võimalik leevendusmeede tööjõupuudusele. Need lahendused on Tiidu järgi igati soodsamad kui tööjõu sissevedu „Ukrainast või koguni Hiinast“ ning lisaks tugevdavad sotsiaalset sidusust, mida Eestis kipub nappima (lk 360-361).
Kogukonnatunne ja kolmandad riigid
Tiit kirjutab, et rahvastiku arengut saab vaadelda kahest, sageli teineteisele vastukäivast vaatenurgast: esiteks Eesti elanikkonna ja teiseks põlise eestlaskonna järjepidevuse vaatenurgast (lk 276). Tiidu enda orientiiriks on kahtlemata viimane – põliselanike ülekaaluga, aga ikkagi liberaalne rahvusriik. Kui sündimuse teema juures põrkab Tiidu vaatenurk kokku liberaalse ideega, et inimese eesmärk on vaba eneseteostus, siis rände puhul polemiseerib autor globalismi ja turumajanduse üleväärtustamisega: „Kas meie eesmärk on saavutada rikkuse tase, mis võimaldab peaaegu piiranguteta tarbida kõikvõimalikke ostetavaid hüvesid, nagu maailma rikkaimates riikides? Või seome oma eesmärgid Eestimaale iseloomulike väärtustega?“
Mõlemal juhul koorub Tiidu kriitikast kommunitaristlik mõttelaad, mis heidab liberalismile ette kogukonna alahindamist. Liberaalne inimesekäsitlus, mille keskmes on iseseisev, Maslow’ püramiidi tippu oma võimete maksimaalse kasutuse poole rühkiv üksikisik, võis moodsa aja hakul vabastada inimesed „omasüülisest alaealisusest“, kuid on tänapäeval soodustanud ühiskondlike probleemide – võõrandumine, üksildus, ohjeldamatu kasuahnus – teket. Kommunitaristide järgi ei ole inimene üksik hunt, vaid sotsiaalsetesse suhetesse mässitud, tema jaoks tähendusliku kogukonna liige. Poliitika eesmärk pole seega ainult tagada isikliku eneseteostuse tingimused, vaid ka hoida ja edendada kogukonda, mille najal riigi kodanikud oma elu mõtestavad.
Kogukonnakesksusest johtub ka kommunitaristide kriitika globalismi pihta. Globaliseerimise üllad eesmärgid pole täitunud, näeme, kuidas avatud maailmaturg on võimaldanud võimsatel entiteetidel ilma tagajärgedeta pigistada maa- ja inimressurssi sealt, kus see on kõige kasumlikum, ning seda sageli keskkonna ja kogukonna hävitamise hinnaga. Kultuurilises plaanis on globaliseerimine vallandanud maailma kultuuride laiaulatusliku amerikaniseerumise, mis küll hõlbustab nooremate põlvkondade seas üksteisemõistmist, kuid küllap on rahvaste vaimuelu ka märkimisväärselt vaesestanud.
Kommunitarismi kriitika on mõjus, kuid sellest mõistagi ei järeldu, et poliitiliselt hoidmist vääriv ja inimese elule tähendust andev kogukond on ilmtingimata rahvuslik. Näiteks on linnaosaseltsid kohapõhised, Eestis sageli ka mitmekultuurilised kogukonnad, mille hoidmine võiks olla poliitika eesmärk. Eesti ühiskonna puhul on aga ilmselge, et kogukond, millest paljud enim tuge ja tähendust otsivad, on keelelis-ajalooliselt määratletud rahvusriik. Selleks et hoida inimesi atomiseeritud turuühiskonna sotsiaalsete ja psühholoogiliste kuristike eest, on eestlaskonna eriline kaitse riigis igati loogiline. Kusjuures saaks samaväärse argumendi tuua selle poolt, et riik peaks eriliselt toetama kristlikke väärtusi ja kultuuriruumi.
Tiidu-meelsed, kes pole marurahvuslased, peavad aga leidma tasakaalu rahvuslike ja liberaalsete ideaalide vahel, mis tihti omavahel ristuvad. Individualism oma äärmuses on küll ängistav, aga niisamuti võib seda olla kogukond, eriti kui see hakkab inimese eraelu ja valikuid ideoloogilistel põhjustel piirama või mingil muul moel oma eelarvamusi peale suruma. Kui sündimus- ja rändedebatis kannustab üht poolt ärevus põliselanikkonna hääbumise pärast, siis teine pool võib tunda sama tugevat hirmu juurdunud eelarvamuste ees, mis piiravad naiste, immigrantide, seksuaalvähemuste jt võimet nautida teistega võrdsel määral vabadusi ja õigusi.
Näiteks esineb Tiidu raamatus mitmel korral varjatud hinnang, et Eesti rahvusriiki ohustavad eriti just kolmandatest riikidest sisserändajad. Ilmselt on eeldus siin, et eestlastel on kultuuriliselt rohkem ühist õhtu- kui hommikumaaga, ehkki võib arvata, et piiririigina on meie suhe mõlemasse märksa ambivalentsem. Seda tajusime eriti Ukraina sõja hakul, kui paljud eestlased avastasid endas uuesti idaeurooplase.
Näiteks minul oli sõjast, kolonialismist ja imperialismist hulga hõlpsam rääkida Türgi kurdi rahvusest sõbrannaga kui ameeriklasega, kes ratsionaalselt, rahvusvahelise õiguse tasandil mõistis sõja hukka, kuid kelles Ukraina „liigne rahvuslikkus“ tekitas ebamugavust. Niisamuti võib arvata, et kommunitarismi murepunktides – kogukonnatunde hõrenemine, amerikaniseerumine, armutu edukultuur – leiame rohkem kaasamõtlejaid just nendest kolmandatest riikidest, mis (nagu hiljuti meiegi) kogevad praegu siirdeühiskonna ümberkasvuvalusid.
Seega peab liberaalne rahvuslane kõndima peenikest nööri mööda: seisma rahvusriigi, aga siiski avatud, eelarvamusteta ühiskonna eest. See nõuab pidevat eneserefleksiooni ja paindlikkust uute faktide ilmnemise korral. Minule kui eestlaskonna järjepidevuse vaatenurgast pigem kahtlasele isikule on selgunud, et Ene-Margit Tiidu „Me jääme püsima“ tuli selle ülesandega hästi toime.
Palju planeerimist ja märksa vähem praktilist korraldamist ehk Kaugtöö kogemused Eesti ettevõtetes
MAAJA VADI, MERILIN LAAN
Kaugtöö töökorralduse vormina ei ole midagi uut, vaid on Eestis kasutusel olnud aastakümneid. Suurem vajadus tekkis selle järele 2020. aasta alguses, kui paljud organisatsioonid pandeemiast tingituna pidid kaugtööle üle minema. Eesti Statistikaameti andmetel1 kasutas 2022. aastal kaugtöö võimalust 26,2% ehk üle neljandiku kõikidest Eesti tööturul hõivatutest. See üleminek toimus organisatsioonide jaoks ootamatult ja vähese ettevalmistusega. Juba praeguseks on välja tulnud, et sagenesid nii töötajate vaimsed ja füüsilised tervisemured2 kui ka töökorralduslikud probleemid kommunikatsiooni, järelevalve ja muu osas.3 Töötajate ja organisatsiooni tasandi probleemid viitavad, et suurel osal organisatsioonidest puudub siiani arusaam ja vajalikud teadmised, kuidas kaugtööd korraldada ja mis on selle eripära. Balti Uuringute Instituudi 2022. aasta uuringus4 soovitatakse, et kaugtöö senistest kogemustest õppimine võib anda väärtusliku sisendi selle töövormi paremaks rakendamiseks. Millised on Eesti ettevõtete kaugtöö rakendamise kogemused? Kaugtööd määratleme kui töökorralduse vormi, mil töötaja teeb tööd osaliselt väljaspool keskset töökohta (peamiselt kodust), kasutades tööülesannete täitmiseks, eesmärkide saavutamiseks ja teistega suhtlemiseks vastavat tehnoloogiat.5
Kaugtöö rakendamise tulem ja järelmid
Kaugtööl on palju häid külgi ning need ilmnevad võimaluses kokku hoida aega ja raha, suurendada paindlikkusest tulenevalt töörahulolu. Töötajad saavad kaugtööst kõige suuremat kasu. Töötajad teevad kaugtööd peamiselt kodust, mistõttu säästavad transpordikuludelt ning saavad muul otstarbel kasutada ka aega, mis muidu kuluks tööle ja tagasi liikumisele.6 Paindlikkus ja autonoomsus aja juhtimisel aitab paremini säilitada töö- ja eraelu tasakaalu, mis omakorda tõstab inimeste motivatsiooni nii töö- kui ka eraelus.7 Rohkem aega tööülesannete kõrvalt ja suurem vabadus iseseisvalt planeerida vähendavad märgatavalt stressi ja väsimustunnet ning see omakorda väljendub suuremas töörahulolus. Ehkki töötajate rahulolul pole tuvastatud otsest seost sooritusega, näitavad uuringud, et rahulolu mängib töökäitumises suurt osa. See peegeldub ka tööülesannete täitmises – ollakse rohkem pühendunud, tootlikkus on suurem ja paraneb tulemuslikkus ka süvenemist nõudvate ülesannete puhul. Kodus töötamine annab võimaluse organisatsiooni kuuluda ka neil, kellel ei olekski võimalik iga päev kontoris käia. Nii ei ole probleemiks geograafilised piirangud ja jääb töö tegemise võimalus alles ka selliste sotsiaalsete gruppide esindajatel nagu vähenenud liikumisvõimega inimesed, väikelaste emad ja vanemaealised.
Joonis. Juhtimisfunktsioonid: alusprintsiip kaugtöö korralduse analüüsiks
Kaugtöö rakendamisest saavad palju kasu ka tööandjad ja ühiskond tervikuna. Kui töötajad on kodus, säästab tööandja kontorikuludelt. Samuti on tööandja rahul, kui töötajate rahulolu on suur, sest selle tulemusena on suurem ka produktiivsus, ettevõttes on väiksem personali voolavus ning tööandjal on atraktiivsem kuvand. Geograafiliste piirangute puudumist saab tööandja seisukohast vaadata kui võimalust kaasata oma ettevõttesse spetsialiste igast Eesti või maailma nurgast, mis omakorda toob organisatsiooni erinevaid vaateid ja mõttemustreid. Ühiskonnale tervikuna on tähtis see, et kaugtöö võimaldab keskkonnasäästu, kuna transpordivahendeid kasutatakse vähem. Ühiskonna seisukohast on positiivne ka see, et inimesed saavad elada eri piirkondades. Arenevas ühiskonnas peetakse väga tähtsaks teguriks ka kodukontoritest tulenevat ühiskonna üldist tehniliste teadmiste kasvu, mis kandub edasi riigi arengusse.7
Tööandjale leidub kaugtöö töökorralduses samuti proovikive, millest paljud on seotud vahetu suhtlemise vähesusega. Ettevõtte juhtkonnal on raske koduseid töötajaid motiveerida ja kaasata. Veelgi suuremaks probleemiks on kujunenud töötajate omavaheline suhtlus ja koostöö. Kui ettevõttes on töötajaid mõlemast grupist – nii neid, kes töötavad kodus, kui ka neid, kes kontoris – siis tekivad justkui eraldi üksused, mille vahel informatsioon liigub aeglaselt ja probleemid jäävad tähelepanuta. Juhtidel on keeruline töötajate sooritust ja andmekasutust jälgida, mis omakorda viib usaldusprobleemideni. Ootamatult keeruliseks on osutunud uute töötajate väljaõpe, sest ilma vahetu suhtlemiseta on raske meeskonda sulanduda ja uutel töötajatel ei ole kõrval inimesi, kellelt õppida. Ühiskonna suurimaks väljakutseks on kaugtöö puhul saanud peamiselt küsimus „kuidas kaitsta tööturul hõivatuid?“. Regulatsioonide ja juhtnööridega püütakse ettevõtteid suunata säilitama hõivatute vaimset heaolu ja ennetama terviseprobleeme.
Kaugtöö töövormi omaks võtmises ja selle rakendamises mängib suurt rolli töötaja vanus. Eesti statistikaameti 2021. aasta andmetel viljelesid kaugtööd kõige enam töötajad vanusevahemikus 25–49, kus kaugtööd rakendas koguni 34,2% kõikidest hõivatutest. Kuid vanemas ja nooremas vanusegrupis on seda töövormi kasutavate inimeste hulk ligi poole väiksem.8 Sama suundumus on ka mujal Euroopas. Seda põhjendatakse asjaoluga, et vanema põlvkonna jaoks on kaugtöö töövorm võõras ja edukaks tööülesannete täitmiseks on tarvis kasutada tehnoloogiat, mis on tihti liiga keeruline.9 Vanemas eas töötajad soovivad (ja on ka harjunud) olema juhtkonna lähedal, mistõttu eelistavad vähem kodukontorit.10 Noorte puhul on vähene kaugtöö osakaal põhjustatud peamiselt sellest, et nad on kas värskelt tööturule sisenenud ning teistelt alles kontoris tööd õppimas või on hõivatud lihttööga sektoris ja ametikohal, kus kaugtöö tegemine polegi võimalik.11
Analüüsides sugudevahelist erinevust, selgub, et kodukontoris töötavad rohkem naised kui mehed. Statistikaameti andmetel rakendas 2021. aastal kaugtööd 30,6% tööturul tegutsevatest naistest ning 25,3% meestest, kusjuures kuni 2019. aastani oli kummagi osakaal suhteliselt sarnane (17,4% ja 18%). Tervisekriisi alguses suurenes naiste osakaal 7,9 protsendipunkti võrra ja meeste osakaal vaid 4,5 protsendipunkti võrra.
Ülevaade kaugtööd rakendanud ettevõtetest
Eesti kogemuse analüüsimiseks kasutatakse 2022. aastal „Kaugtöö tegija“ märgist taotlenud organisatsioonide materjale.12 Märgist taotles 68 ettevõtet. Tabelis 1 on toodud ülevaade märgist taotlenud ettevõtetest, kaugtöö rakendamise mahust ja põhjustest.
Organisatsiooni iseloomustav näitaja
Organisatsioonide kirjeldus näitaja alusel
Vanus asutamisaasta järgi
Organisatsioonid vanusevahemikus 2–156 aastat
Suurus töötajate arvu järgi
Organisatsioonid vahemikus 4–4000 töötajat
Sektor
66% tegutsevad erasektoris
34% tegutsevad avalikus sektoris
Töötajaskonna jaotus peamise ametigrupi järgi
72% organisatsioonides valdavalt keskastmespetsialistid ja ametnikud
15% organisatsioonides valdavalt teenindus- ja/või müügitöötajad
6% organisatsioonides peamiselt tippspetsialistid
4% organisatsioonides peamiselt tootmistöölised
Kaugtöö kogemus
Kaugtöö kogemuse pikkus vahemikus 2–23 aastat
Kaugtööle ülemineku põhjus (põhjusi sai välja tuua mitu)
57% soov olla paindlikum
46% koroonapandeemia algus
19% soov toetada töötajate töö- ja eraelu tasakaalu
18% organisatsiooniliikmed paikneb kas üle Eesti laiali või elab välismaal
Kaugtöö võimaldamise osakaal (tööandja poolne)
71% organisatsioonidest võimaldab kaugtööd 80% või enamale töötajatele
17% organisatsioonidest võimaldab kaugtööd üle 50% töötajatele
7% organisatsioonidest võimaldab kaugtööd alla 50% töötajatele
Kaugtöö tegijate osakaal (töötajate poolne)
51% organisatsioonides rakendavad kaugtööd 80% või enam töötajat
20% organisatsioonides rakendavad kaugtööd üle 50% töötajatest
23% organisatsioonides rakendavad kaugtööd alla 50% töötajatest
Kaugtööle mitte lubamise põhjus
63% organisatsioonidest ei ole pidanud töötajaid keelama kaugtööd tegemast
31% organisatsioonidest on töötajale pidanud ära ütlema, sest töö iseloom nõuab töökohal viibimist
4% organisatsioonidest on töötajale pidanud ära ütlema, sest töötajal puuduvad tingimused kodus töötamiseks
Alla 2% organisatsioonidest on töötajale pidanud ära ütlema usaldamatuse või rikkumise tõttu
Tabel 1. Uuringus osalenud organisatsioonide iseloomustus Allikas: autorite koostatud uuringus osalenud organisatsioonide vastuste põhjal
Juhtimisfunktsioon
Tegevuste rakendamine
Seos positiivsete mõjude, probleemide ja suurimate õpikohtadega
Planeerimine
Rakendatakse suurel määral
Tööandaja kuvand muutus atraktiivsemaks
Paremad kandidaadid vabadele töökohtadele
Paranenud töö- ja eraelu tasakaal
Organiseerimine
Tegevused puuduvad
Töö- ja eraelu piiride hägustumine
Kommunikatsiooniprobleemid
Probleemid nõuetekohase töökeskkonna loomisega ja tööaja jälgimisega
Eestvedamine
Rakendatakse vähesel määral (töötajate vaates)
Töötajate sotsiaalne isolatsioon
Töötajate stress ja läbipõlemine
Probleemid töötajate kaasamise ja toetamisega
Kontrollimine
Rakendatakse vähesel määral
Töötajate rahulolu, pühendumus ja motivatsioon kasvasid
Tootlikkuse kasv
Tabel 2. Organisatsioonide kaugtöö töökorraldusest tulenevate positiivsete mõjude, väljakutsete ja suurimate õpikohtade seosed töökorralduslike alustega Allikas: autorite koostatud uuringus osalenud organisatsioonide vastuste põhjal
„Kaugtöö tegija“ märgist taotlevate ettevõtete töökorraldus
Tabelis 1 esitatud andmed näitavad, et uuritud ettevõtetel on kaugtöö kogemused ja seega saab analüüsida nende tegevuspraktikat. Kaugtöö rakendajaid on nii era- kui avalikus sektoris, valdavalt kasutavad seda võimalust keskastme juhid ja spetsialistid. Üle poole organisatsioonidest toob esile, et nende motiiviks on töötamise paindlikkuse suurendamine. Kaugtöö rakendamise takistusi on tekkinud rohkem kui kolmandikul vastanutest. Suurem osa neist on seotud töö iseloomuga, kuid põhjustena on nimetatud ka vastavate tingimuste puudumist või usaldamatust.
Töökorraldust iseloomustame juhtimise funktsioonide vahendusel, sest need annavad organisatsioonis toimuvatest protsessidest tervikliku pildi (vt joonis).
„Kaugtöö tegija“ märgist taotlevate ettevõtete vastused küsimustele kodeeriti nii, et töökorraldust saaks iseloomustada planeerimise, organiseerimise, eestvedamise ja kontrollimise vaatenurgast. Uuringus analüüsitud andmed pärinevad Targa Töö Ühingu andmebaasist, kus analüüsi sisendi moodustab 2022. aasta kevadel kogutud andmestik. Kokku vastas küsimustikule 70 organisatsiooni 34 küsimusele, millest 9 olid konkursispetsiifilised, 5 organisatsioonide näitajate kohta ning 20 kaugtöö töökorralduse sisu selgitavad. Vastused kodeeriti kodeerimisjuhendi järgi.
Järgnevalt toome välja tähtsamad töökorraldust iseloomustavad seaduspärasused.
Ettevõtted peavad kõige tähtsamaks planeerimist. Ettevõtete vastustest selgub, et nad planeerisid pidevalt muudatusi tööpõhimõtetes, süsteemides ja protsessides. Tuleb välja, et mida kaugtöös kogenenumad ja suuremad on ettevõtted, seda rohkem tähelepanu nad planeerimisele pööravad. Organisatsiooni kui terviku seisukohalt tuleb seda pidada positiivseks, sest sihipärasus ja muutuvate oludega kohanemine kujundavad ettevõtte edasijõudmist. See loob tööandjale atraktiivsema kuvandi ja annab võimaluse valida vabadele töökohtadele paremaid töötajaid.
Planeerimise tähtsussõltub rohkem ettevõtte suurusest kui kaugtöökogemuse pikkusest. Kaugtöö pikkusest sõltub see, kas organisatsioonis on sõlmitud kaugtöö kokkulepe või mitte. Kõigi teistes planeerimistegevustes on erinevused seostatavad rohkem ettevõtte suuruse kui kogemuse pikkusega. Suurtes organisatsioonides (nii väikese kui suure kaugtöökogemusega) on võrreldes väikestega loodud märksa suuremas mahus kaugtööd korraldavaid süsteeme ja juhiseid. Ligikaudu kaks kolmandikku suurtest organisatsioonidest hindab kaugtöötaja töökoha sobivust, kuid väikestes organisatsioonides vaid neljandik kuni pool. Suuremate ettevõtete töötajad on kaugtöös paremini juhendatud ja kirjalikku taasesitamist võimaldavas versioonis kaugtöö juhend on koostatud kuni kahes kolmandikus organisatsioonides. Väikestes on see koostatud vaid kuni kolmandikus organisatsioonides.
Organiseerimises on muudatusi tehtud minimaalselt või üldse mitte. Siin ei erinenud suured ja väikesed ega suure või väikese kaugtöö kogemusega ettevõtted. Organiseerimine tähendab ressursside, inimeste, tööjaotuse või võimusuhete korrastamist. Sellega pannakse paika töötajate ülesanded, kohustused ja vastutus. Organiseerimise puhul on analüüsitud ettevõtted ühel meelel – kaugtööl peaks töö jätkuma täpselt samamoodi, nagu see toimuks kontoris. Seepärast pole muudatusi tehtud. Rõhutatakse just vastupidist. Töökorralduse loomisel lähtuti algusest peale seisukohast, et kaugtöö tegemine ei peaks erinema kontoris töötamisest, sest töö on seesama.
Selle tagajärjel on valdavas osas organisatsioonides esinenud probleeme töötajate töö- ja eraelu piiride hägustumise ja omavahelise kommunikatsiooniga ning nõuetekohase töökeskkonna loomise ja tööaja jälgimisega. Kuigi töö sisu ei ole muutunud, on muutunud nii töökeskkond kui ka töölaad, millest tulenevalt on toimunud muudatused ka viisides, kuidas tahetakse eesmärkideni jõuda. Muu hulgas ka suhetes ja kommunikatsioonis. Liiga vähesed muudatused organiseerimises võivad olla suureks kaugtööst tulenevate pingete allikaks ja siin on mõtlemisainest kõigil kaugtöö rakendajatel.
Kaugtööle üle minnes ei tehtud väga suuri muudatusi eestvedamises. Kui toetus juhtidele (nt koolituste tulemusena) on märkimisväärselt suurenenud, siis tavatöötajate toetamise, motiveerimise või suunamise kohta rõhutatakse, et töötajad on iseseisvad. Ühisürituste või muude motivatsioonipakettide (nt ühine hommikukohv) suuremas mahus kasutamist toovad välja vaid üksikud organisatsioonid. Eestvedamise puhul tuleb samuti esile seaduspära, kus organisatsioonigruppe omavahel võrreldes on näha, kuidas organisatsiooni suuruse ja kaugtöö kogemusega kasvab eestvedamise sihipärasem rakendamine juhtide toetamisel.
Eestvedajana tegutsetakse organisatsioonides suuresti vaid juhtide toetamiseks, ent töötajate heaks väga vähesel määral, millest tulenevalt seisavad organisatsioonid vastamisi probleemidega ja on suuremate õppetundidena kokku puutunud mitmesuguste muredega. Tavatöötajale on ühisüritusi ja muid motiveerivaid, toetavaid ja kaasavaid tegevusi mingil määral kasutusele võtnud vaid vähesed, mistõttu on tulnud silmitsi seista töötajate sotsiaalse isolatsiooni, stressi ja läbipõlemisega ning on kohatud raskusi töötajate kaasamisel ja meeskonnatunde hoidmisel. Teooria kinnitab, et eduka kaugtöökorralduse eduteguritest tuuakse kõige enam esile just neid, mis puudutavad juhtkonna käitumist. Jätkusuutliku kaugtöökorralduse eelduseks on juhi huvitatus nii töötajate psühholoogilisest seisundist kui ka suhtlusest ja infovahetusest. Eesti ettevõtete tegevus on näidanud, et eestvedamisega hästi toime ei tulda.
Kontrollifunktsiooni on rakendatud väga vähe. Pea kõik organisatsioonid on ühel meelel, et kaugtöö toimib väga suurel määral tänu omavahelisele usaldusele. Kaugtöötaja tööaja ja tööülesannete jälgimist tarkvara vm abil rakendatakse vähe. Kontrolli seisukohast on peamise nõudena välja toodud, et töötaja peab oma tööülesanded õigel ajal ära tegema ja tööajal kättesaadav olema. Vähesel määral jälgitakse kaugtöötaja tööaega selleks, et töötaja ei teeks ületunde. Kontrollifunktsioonil on siiski laiem tähendus, mida uuritud ettevõtete tegevus kajastab vähesel määral vaid ühelt poolt. Teiselt poolt saab seda siduda organisatsioonide tunnetatud positiivse mõjuga, kus kontrollimehhanismide vähene rakendamine toob kaasa töötajate rahulolu, pühendumuse ja tootlikkuse kasvu.
Kaugtöö mõju ja rakendamise õppetunnid
Planeerimise ja kontrollimise intensiivsuse ja sisuga paistavad Eesti organisatsioonid rahul olevat. Need seostuvad organisatsioonides positiivsete kogemustega (vt tabel 2). Organisatsioonid arvavad, et nende tegevuse tõttu on paranenud tööandja kuvand ning töö- ja pereelu tasakaal. Kontrollimehhanismide vähenemine loob pinnase motivatsiooni ja rahulolu kasvuks, kuid töö organiseerimisele ja eestvedamisele on liiga vähe mõeldud ja need võivad olla kaugtöö rakendamisel muret teha. Siinkohal on otstarbekas viidata ühele Eestis tehtud uuringu tulemustele. Mida rohkem juhid usuvad, et heade tulemuste saavutamiseks tuleb tähelepanu pöörata töötajate motiveerimisele ja töö organiseerimisele, seda vähem esineb organisatsioonis töökiusu.13 Kui organiseerimise ja motiveerimise tähtsus seostub negatiivse hälbiva käitumise ennetamisega, siis võib neil olla kaalukas koht ka kaugtööst tulenevate pingete ennetamisel. See kinnitab veel kord, et kaugtöö rakendamisel on organiseerimisel, eestvedamisel ja motiveerimisel täita peaosa.
Kahjuks mõeldakse paljudes ettevõtetes, et kaugtöö korraldamine ei erine füüsilises töökohas tehtavast tööst ning nii võidakse jõuda kommunikatsiooniprobleemideni, tekitada isolatsiooni, stressi ja läbipõlemist. Ka pikema kaugtöö kogemusega ettevõtted peaksid sellega rohkem arvestama. Need, kes kavatsevad kaugtööd rohkem rakendada, saavad õppida kogemustega ettevõtete praktikast, mis näitab, et ladusaks tööks on vaja uusi juhtimispõhimõtteid.
Artikli koostaja uurimistegevust on rahastanud Eesti teadusagentuur (PRG 7919).
2 Uuring: kaugtööl on enam inimesi kui kunagi varem. CV Online Estonia/CV.ee 2021.
3 Uuring: tervisekriisi tulemusena on meil „enne ja peale tervisekriisi töökorraldus“. Viilup uuringud 2021.
4 Kats Kivistik, Mart Veliste, Kirill Jurkov, Maria Khrapunenko, Välisriikide kaugtööpraktika ja selle Eestis rakendamise analüüs. Balti uuringute instituut 2022.
5 Tammy D. Allen, Timothy D. Golden, Kristen M. Shockley, How Effective Is Telecommuting? Assessing the Status of Our Scientific Findings. – Psychological Science in the Public Interest 2015, 16 (2), lk 40–68.
6 Georges El Hajal, Teleworking and the jobs of tomorrow. – Research in Hospitality Management 2022, 12(1), lk 21–27
7 Manuela Samek Lodovici etal., The impact of teleworking and digital work on workers and society. Publication for the committee on Employment and Social Affairs, Policy Department for Economic, Scientific and Quality of Life Policies, European Parliament, Luxembourg 2021.
8 Eesti Statistikaamet 2023.
9 Paulin Gohoungodji, Amoin Bernadine N’Dri, Adriana Leiria Barreto Matos, What makes telework work? Evidence of success factors across two decades of empirical research: a systematic and critical review. – The International Journal of Human Resource Management 2023, 34 (3).
10 Minh Hieu Nguyen, Factors influencing home-based telework in Hanoi (Vietnam) during and after the COVID-19 era. – Transportation 2021, 48 (6), lk 3207–3238.
11 Jacopo Lazzarin, Issues and opportunities of remote work for young people. European Student Think Tank 2021.
12 Kaugtöö Tegija märgis on Targa Töö Ühingu poolt välja antav digitaalne tunnustus, mis omistatakse organisatsioonidele, kes hindavad kõrgelt paindlikke tööviise ja rakendavad neid oma igapäevases töökorralduses. Organisatsioonid taotlevad märgist kolmeks aastaks ja kvalifikatsiooni läbides on neil võimalus tunnustust kasutada oma mainekommunikatsioonis. Täname Targa Töö Ühingut andmete kasutamise võimaluse eest.
13 Merle Raun, Maaja Vadi, Töökiusu ennetus säästab ohvreid ja hoiab kokku juhtide aega. – Postimees 4. IX 2022.
Iisraeli-Palestiina sõda on barbaarsete tumedate jõudude omavaheline sõda. Iisraeli peaminister Netanyahu tsiteerib vana testamendi kõige verejanulisemaid lõike ja räägib vaenlase täielikust hävitamisest.* Aga müüriga ümbritsetud Gaza sektori kuu aega kestnud brutaalne vaippommitamine just sedasi välja näebki.
Netanyahu vannub hirmsat kättemaksu 7. oktoobril toimunud Hamasi terrorirünnaku eest. Selles rünnakus hukkus umbes 1200 Iisraeli sõdurit ja tsiviilisikut. Ent Gaza sektoris on Iisraeli pommide all kuu ajaga hukkunud üle 10 000 tsiviilisiku neist üle 4000 lapse. Hukkunud on üle saja ÜRO töötaja ja ligi 40 ajakirjanikku. Need sünged arvud on rekordilised. Iisraeli praeguses retoorikas on kogu Gaza sektori elanikkond Hamas ja legitiimne sihtmärk. See on kollektiivkaristuse ja sõjakuritegude loogika. Gaza sektori elanikke nimetatakse elajateks ja inimesetaolisteks loomadeks. Netanyahu lubadused Gaza sektoris tegutsev militaarne rühmitus Hamas täielikult hävitada sarnanevad Hitleri plaaniga juudiprobleemi lõplikust lahendusest.
Araabia maades olevad Iisraeli vastased aga moodustavad kirju pildi. Ent osa Iisraeli vaenlastest on sama radikaalsed nagu Iisrael ise. Hamasi eripära on see, et tema eesmärk on Iisraeli riik täielikult likvideerida. Iisraeli riik rajati 1947. aastal ÜRO jaotamisotsusega Palestiinasse. Palestiina araablastelt aga arvamust ei küsitud. Hamas ei tunnistagi ÜRO 1947. aasta otsuse legitiimsust ja on eesmärgiks seadnud Iisraeli likvideerimise, et rajada Palestiina riik. Lähis-Idas on veel teisigi usuliikumisi ja riike (näiteks Iraan), kes loodavad Iisraeli riigi maamuna pealt pühkida – nii nagu Iisraelis lubatakse maa pealt kaotada Gaza sektor. Sellises retoorikas öeldakse „Iisraeli pole olemas!“ ja Iisraelist rääkides kasutatakse väljendit „sionistlik entiteet“. Veel kasutatakse loosungit „Jõest mereni!“ Silmas peetakse, et kogu ala Jordani jõest Vahemereni peab saama Palestiina riigiks. Seal asetseb aga Iisrael.
Ent osa araabia maid (näiteks Egiptus) nõuab, et Iisrael lõpetaks vallutatud Palestiina territooriumide okupeerimise, sest need ei ole talle ÜRO 1947. aasta otsusega määratud. Sellises poliitikas räägitakse küll Palestiina vabastamisest, ent mitte Iisraeli likvideerimisest. Optimaalseks peetakse kahe riigi lahendust, millega nähakse ette Palestiina riigi rajamine Iisraeli riigi kõrvale. Sobivaks kompromissiks peetakse 1967. aasta piire.
Iisraeli vastaste leeris on organisatsioon Hezbollah, kes tegutseb Liibanonis, Iisraeli ähvardanud, et kui Iisrael jätkab Gaza sektoris palestiinlaste massilist tapmist, siis hakkab Hezbollah vastuseks massiliselt tapma Iisraeli elanikke. Niisiis lähtuvad mõlemad pooled barbaarsest vendetta ehk veritasu põhimõttest. Ja mõlemad ähvardavad genotsiidiga. Iisraeli praegune tegevus Gaza sektoris ongi genotsiid. Kuigi Iisrael süüdistab demagoogiliselt kõiki oma kriitikuid antisemitismis ja kavatsuses korraldada uus holokaust, siis nii see ikkagi ei ole.
Tutvusin põgusalt inglise keele vahendusel Hamasi, Hezbollah’ ja teiste selliste liikumiste retoorikaga. Hamas ei räägi mitte juutide tapmisest, vaid okupantide tapmisest. See on kokkusattumus, et nende maa okupeerijateks juhtuvad olema juudid. Hamasi antisemiitlikke avaldusi ma pole kohanud. Küll aga kritiseerivad nad sionismi ja mõnikord täpsemalt ultrasionismi vms. Üllatav on see, et terroristlikuks rühmituseks tituleeritud Hamas ei hoople tsiviilelanike tapmisega, nagu terroristid seda tavaliselt teevad. Nad ütlevad hoopis, et tapsid Iisraeli sõdureid, aga tsiviilelanikud said surma kogemata.
Mis pantvangide võtmisse puutub, siis Hamas võttis umbes 200 pantvangi, nende seas hulga tsiviilisikuid, mis on sõjakuritegu. Paraku oli enne sõja algust Iisraeli vanglates üle 5000 palestiinlase, kes olid Iisraeli poolt okupeeritud aladelt ebaseaduslikult arreteeritud. Ka elava kilbi kasutamine on sõjakuritegu. Paraku on ka Iisraeli armee poolt pantvangide elava kilbina kasutamine rutiinne.
Ma pole sattunud lugema Hamasi ähvardusi või plaane Iisraeli riigi kodanikke hävitada. Lugenud olen ainult plaanist Iisraeli riik likvideerida. Hamasi ja teiste selliste liikumiste tekste ja sõnumeid peab siiski lugema araabia keeles. On võimalik, et nende liikumiste ingliskeelsed teated annavad edasi ainult ilustatud fassaadi. Ent analoogiliselt tuleks ka Iisraeli poliitikute tegelikke avaldusi kontrollida heebrea keeles. Inglise keeles ei pruugita kõike otse välja ütelda. Kokkuvõttes sõdivad seal barbarid barbarite vastu, kuigi Iisraelil on väga moodsad relvad. Rahvusvahelist õigust rikuvad mõlemad sõdivad pooled. Arusaamatuks jääb aga see, miks reeglipõhist ilmakorda jutlustav tsiviliseeritud läänemaailm selles barbarite omavahelises võitluses üht poolt toetab ja miks ta ainult teise poole tegevuses terrorismi, sõjakuritegusid ning inimsusevastaseid kuritegusid näeb.
* https://www.news.com.au/finance/work/leaders/oldtime-religion-netanyahu-invokes-scripture-as-hamas-fight-becomes-israels-holy-war/news-story/be3a19446c5e151e087e77b20ebdf145 Netanyahu viitas „Samueli esimesele raamatule“, 15.2-15.3, kus on öeldud: „Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!“
7. novembril kõnelesid Vabamus aruteluõhtul „Naiste muutuv roll eesti külas“ Ken Ird, Merili Metsvahi, Marika Mägi ja Mare Mätas emajärgsuse (teisisõnu matrilineaarsuse) jäänukitest eesti talurahva seas modernismieelsel ajal. Kuidas me teame, et tegemist on matrilineaarsuse jäänukitega? Toon siinkohal mõned näited, kuidas need talupojaühiskonnas avaldusid.
Emajärgsus
Emajärgsele pärilussüsteemile eestlaste esivanemate seas sai jälile ja tegi selle teadusmaailmas teatavaks Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, keskaja Euroopa seaduste väga hea tundja. Blomkvist oli hämmastunud, avastades, kui suured õigused olid naisel Läänemere idakalda asukate seas enne katoliseerimist ja okupatsiooni. Toona ei olnud Euroopas naisel üldiselt pärimisõigust ja tema vara läks abielu puhul mehe käsutusse. Meie aladel oli aga lugu vastupidi. Seda tõendavad mitmed klauslid 1212. aasta kirjapandud ja tavaõigusele tuginevast liivi-latgali õigusest, mis laienes Henriku Liivimaa kroonika andmetel 1214. aastal ka eestlastele. Nimelt läks selle kristluse-eelse kombe järgi abiellumise puhul vara üle naisele ning lahutuse korral, kui abielust oli sündinud lapsi, lastele. Abielumehe surma korral pärisid tema vara lesk ja tütred. Kaasavara aga said abielludes kaasa hoopis vennad, mitte õed. Viimane ei osuta mitte ainult matrilineaarsele, vaid ka matrilokaalsele ühiskonnakorraldusele: mees kolis elama naise suurpere juurde, mitte vastupidi. Blomkvist näitas ka, kuidas kajastasid XIII sajandi teise poole seadused muutust ühiskondlikus korralduses. Nüüd päris vara mees, mitte enam naine, ning hoopis naine kolis mehe suguvõsa juurde, võttes ise vanematekodust kaasavara ühes.1
Peale õigusajaloo-allikate on meie käsutuses muidki, mida saab kasutada naise positsiooni rekonstrueerimiseks. Saaremaal Pöide kiriku põhjakülje konsoolil on vanim eestlaste kujutis kunstis: tegu on eestlastest abielupaariga, tõenäoliselt kiriku ehitamist toetanud saarlastest ülikutega. Rituaalne joogisarv, jõukuse tunnusmärk, on skulptuuril naise, mitte mehe käes. Arheoloogilisi allikaid naise ja mehe egalitaarsete soorollide kohta on hulgaliselt. Sellest on kõige põhjalikumalt kirjutanud Marika Mägi.2
Põltsamaa naised XVIII sajandi teisel poolel. Illustratsioon August Wilhelm Hupeli 1777. aastal ilmunud raamatust „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland“, II köide.
Kultuuride võrdlemisel on täheldatud seaduspära, et mida erinevamad on naiste ja meeste sfäärid, sealhulgas rõivad, ehted ja soospetsiifilised esemed, seda meesdominantsem on ühiskond. Eesti ja läänemeresoome arheoloogiline leiuaines viikingiaja lõpust osutab aga võrdõiguslikumatele soorollidele. Arheoloogilise tõendusmaterjali näidetena olgu nimetatud sooneutraalsete esemete küllaltki suur hulk ning fakt, et isegi soospetsiifilisteks peetud esemed ei pruukinud olla rangelt ainult ühe sugupoole matusepanuste hulgas (skandinaavlastel või baltlastel seevastu ei esine naistega seostatavaid esemeid meeste matustes ja vastupidi). Eks seegi tõsiasi, et liivi-latgali õigus XIII sajandi algusest sätestas abielu lahkumineku võimaluse, osutab üsna võrdõiguslikele soorollidele, sest ühiskonnas kehtib selline seaduspära, et „mida võrdväärsemad on abikaasad, seda mittepüsivamad on abielud“.3
Naise varanduslik olukord nn orjaajal
Ajaloolane Mati Laur on groteski kalduvalt väljendanud seda, kuidas kujutatakse tavaliselt ette XVIII sajandi eesti talupoega – „ülakeha paljas, mõisatallis peksukaristust saamas“ (Laur 2023). Talumees pidi mõisaga üldjuhul rohkem suhtlema kui tema naine ning ka see, kes mõisatallis peksa sai, oli enamjaolt mees. Naine, tegutsedes rohkem koduses keskkonnas, sai säilitada suurema iseseisvuse.
Majanduslikus mõttes oli naise olukord täiesti võrreldamatu enamiku teiste Euroopa piirkondadega. Hetkel, mil Inglismaa mees pani XVIII sajandil laulatusel naise sõrme sõrmuse, läks mehe käsutusse nii kogu naise senine vara kui ka see vara, mille ta teenis abielus olles. Eestis oli samal ajal lugu hoopis teistmoodi. Peremees sai talu koos selle juurde kuuluvate hoonete, tööriistade, mööbli ja loomadega mõisnikult enda käsutusse, ent mitte midagi sellest ei kuulnud temale. Ta ei tohtinud nn talu raudvara ei müüa ega vahetada, sest see oli mõisniku oma. Naine aga sai nii kaasavarana kui ka pulmakingina – pulmas välja jagatud andide eest – kariloomi, kes kuulusid talle endale. Niisiis oli naisel õigus neid müüa ja saadud tulu oma taskusse panna. Ka piima ja villa eest saadud raha läks naise kätte. Lisaks kandis naine ehetena kaasas tervet varandust: Petri järgi oli nii mõnelgi naisterahval kaelas kaunidust üle 30 rubla eest.4 Regilauludes on tütre sünonüümina kasutusel väljend „ema rinna riisuja“. 5 Naljaga pooleks võib öelda, et emajärgne pärimiskord kestis edasi, ent nüüd ei pärinud tütar emalt enam mitte põllu- ja karjamaad ning mesitarusid, vaid ehted. Ehete tähtsusest naise elus kõneleb kas või see, et üks naise sünonüüme regilaulus on „suur sõlg“.
Seksuaalsus
Regilaulud, mille tekkeaeg jääb 2000 aasta taha, on olnud ennekõike naiste pärimus. Mõnevõrra juba XVIII sajandi lõpust, ennekõike aga siiski XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandil tehtud regilauluüleskirjutusi on meie rahvaluulearhiivis hulgaliselt. Maailmas pole teist sellist rahvaluulearhiivi, kus oleks sedavõrd palju lehekülgi naiste suust üles kirjutatud ja naiste maailmanägemist peegeldavat ainest. Ainukesena pakub meile selles konkurentsi Helsingis paiknev Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiiv, mis sisaldab samamoodi läänemeresoome materjali.
Regilaulud peegeldavad neiu suurt otsustusõigust. Ainsale regilaulule, milles esineb Kalevipoeg (eepos „Kalevipoeg“ ei sisalda niivõrd regivärsse, vaid valdavalt Kreutzwaldi enda värsse, kus tegutseb pigem hiiumuistenditest tuttav Kalevipoeg), on folkloristid andnud pealkirja „Suisa suud“. Selles laulus, mis on dateeritud keskaega, läheb neiu metsa ja kohtab seal Kalevipoega, kes tahab temalt „suisa suud“ ja „kiuste kätt“. Neiu ei soostu andma ja kui Kalevipoeg ikkagi peale käib, haarab noa vöölt ning tapab mehe. Kui ema-isa kodus küsivad, miks neiu nutab, räägib ta neile kogu loo ära ning saab vanematelt kiita, et ta „suure koera“ surmas. Kui olen Lääne-Euroopa eri paigus esinedes seda regilaulu tutvustanud, on auditoorium olnud hämmastunud, sest momente, mida nad ei suuda oma ühiskonna soosuhete ajalooga seostada, on laulus liiga palju. Lääneeurooplastel on harjumatu kuulda nii seda, et keskajal ei vastutanud abiellumata neiu käitumise eest mitte tema isa, vaid ta ise, kui ka seda, et neiu saab vägistamiskavatsusega mehe tapmise eest kiita.
Lisaks leidub meie rahvaluulearhiivis päris suur hulk seksuaalteemalisi regilaule, kus kujutatakse „seksuaalseid toiminguid pigem positiivses valguses ja tavapärase elulise tegevusena“6 ning nii mehi kui ka naisi ja neiusid seksuaalsete vajaduste ja ihadega olenditena. Neid laule uurinud folkloristid Andreas Kalkun ja Mari Sarv on välja toonud, et regilauludes on küllaltki sageli sugulise tegevuse algatajaks naised. Naise suguelund, tegutsedes neis lauludes naise esindajana ja iseseisvalt, on Euroopa rahvaluules täiesti haruldane nähtus. Eestlastena oleme koos teiste läänemeresoome rahvastega selles suhtes unikaalne erand.
Nii nagu me ei kohta mehele allutatud passiivset naist kuigi sageli regilauludes, nii ei valitse see naiskuvand ka kohtumaterjalides. Kui Saksamaa XVIII sajandi seksuaalteemalistes kohtumaterjalides paistab olevat reegel, et naine esineb passiivse ja alluva poolena, kelle väidetavalt eksitas vooruslikkuse rajalt kõrvale mees7, siis eesti naiste jutt kohtus oli palju varjundirikkam. Nii näiteks on Mati Laur tutvustanud juhtumit 1733. aastast, mil Pärnu maakohtu ees oli Võrungi mõisa (Mihkli kihelkond) talupoeg Nigulas, kes oli olnud seksuaalvahekorras kahe vallasema Madle ja Liisuga. Mõisateenijal Madlel, kelle väitel lubanud too temaga abielluda, sündis suhtest tütar, taluteenijal Liisul aga poeg. Liisu tunnistas, et oli Nigulaga ainuüksi „lusti pärast“. Topeltkaristusest pääsemiseks oli võimalik Nigulal üks tüdrukutest naiseks võtta ning tema valik langes „lusti pärast“ temaga suhtes olnud Liisule, Madlele abielulubaduse andmist Nigulas eitas.8
Vallasemad
Eriti markantselt nähtub naise kunagine tugev positsioon vallasemade küsimuses. Naise suurim staatuse muutumine eluaja jooksul oli neiust naiseks saamine, mida markeeris üldjuhul tanutamine pulmarituaali käigus. Aga talurahva seas oli kombeks ka vallalisi lapseootele jäänud naisi tanutada. Samal ajal kui Lääne-Euroopas oli kuni XVIII sajandi keskpaigani vallasema ettekirjutatud karistuseks hukkamine, siis meil hoopis tõusis nende naiste staatus, mida tähistas nii tanu peas kui ka uus sõnakasutus: neid hakati kutsuma abielunaist tähistava sõnaga (sks Weib). Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupeli järgi soovis nii mõnigi vanatüdruk endale vallaslast ning mõni isegi valetas ennast rasedaks, et tanu alla saada. Samuti kirjutab Hupel sellest, et kui vanematele oli nende tütre rasestaja vastumeelt, jätsid nad tüdruku pigem enda juurde elama ega soovinud seda noormeest endale väimeheks.9
ERMi 2015. aasta näitusel „Pronksspiraalidest vaselisteni“ eksponeeritud naiserõivas
Eestis sai vallasema kergesti mehele. Olukord tolle aja Rootsis erines kardinaalselt: kõigepealt oli rootsi vallasemal, kellelt oli erinevalt Eesti kommetest laps loomulikult ära võetud, väga raske mehele saada ning kui see juhtus, ei tohtinud ta mingil juhul kanda pruudi peakatet. Varasel uusajal sunniti need naised Rootsis kandma spetsiaalset nn hoora peakatet, mille põhjal sai nad kohe ära tunda ning hoida oma lapsed neist ohutus kauguses, sest usuti, et selliste „kõlvatute“ naiste nägemine võib põhjustada rahhiidi.10
Märt Raud kirjeldab raamatus „Eesti perekond aegade voolus“ juhtumit XIX sajandi teisest poolest. Tol ajal hakkas vallaliste rasedate naiste tanutamise komme juba kaduma, ent kirikuõpetajad püüdsid kommet veel alles hoida, sest nad nägid selles võimalust naisi korrale kutsuda. Nii anti mõnel pool Eestis vallavanematele ja kiriku vöörmündritele korraldus, et nad peavad rasedatele ise tanu pähe panema neid seejuures noomides. Naisi ärritas selline korraldus, sest tanutamine oli seni olnud ainult naistevaheline asi. Märt Raud oli isiklikult intervjueerinud naist, kes oli hakanud kirikuõpetaja korraldusele vastu. Kui too naine oli läinud koos teiste naistega tüdrukut tanutama, oli kirikuõpetaja käskinud neil laulda koraali „Issand, kurja olen teinud“, ent naised hakkasid omaalgatuslikult laulma hoopis laulu „Kui ilus Jeesu mõrsja on“. Kirikuõpetaja oli küll naiste peale vihaseks saanud, ent järgmist tüdrukut tanutama minnes tegid naised jälle sama, mida eelmiselgi korral
Mõtlemisülesanne
Lõpetuseks esitan küsimuse sulle, lugeja. Kas oled täheldanud ka tänapäeva Eesti ühiskonnas märke, mis võivad osutada sellele, et naine oli mehega võrdväärses positsioonis mitte tuhandeid aastaid tagasi (nagu ta oli seda mitmel pool maailmas), vaid vähem kui tuhat aastat tagasi (nagu ta oli seda samuti paljudes muudes maailma paikades, aga pigem piirkondades, mis pole meile nii hästi tuttavad ja jäävad meist kaugele)? Vastata võid oma mõtetes, tuttavaga asja arutades või kirjutades aadressil merili.metsvahi@ut.ee.
1 Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes. Argo, Tallinn 2017, lk 116–118.
2 Vt Marika Mägi, Late prehistoric societies and burials in the Eastern Baltic. – Archaeologia BALTICA 2013, nr 19, lk 177−194; Marika Mägi Viikingiaegne Eesti, lk 112–116.
3 Marika Mägi, Abielu, kristianiseerimine ja akulturatsioon. Perekondliku korralduse varasemast ajaloost Eestis. – Ariadne Lõng 2009 (1, 2), lk 91.
4 Merili Metsvahi, Die Ehe und das Verständnis von Ehe in der bäuerlichen Bevölkerung Estlands und Livlands im 18. Jahrhundert. Nordost-Archiv: Zeitschrift für Regionalgeschichte 2021, nr 28, lk 162−214.
5 Juhan Peegel, Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1997.
6 Andreas Kalkun, Mari Sarv, Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar 2014, 29 (4-5), lk 102.
7 Ulrike Gleixner, „Das Mensch“ und „der Kerl“. Die Konstruktion von Geschlecht in Unzuchtsverfahren der frühen Neuzeit (1700−1760). Campus Verlag, Frankfurt/ New York 1994, lk 77 83.
8 Mati Laur, Talurahva abielueelsed seksuaalsuhted 18. sajandi Liivimaal. – Tuna 2023, nr 3, 100, 27−37.
9 Merili Metsvahi, Tüdrukut poisi käte vahelt magamast leida pole nende seas häbiasi. August Wilhelm Hupeli avaldatud talupoegade seksuaalelu kirjeldused eesti perekonna ajaloo kontekstis. – Ariadne Lõng 2015, nr 1-2, lk 112.
10 Rebeka Põldsam, Merili Metsvahi: eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon. – Sugu: N 2016, nr 2, lk 42.
Terviseotsuseid tehakse transinimestega koos, mitte nende eest
SARA ARUMETSA
Iva Žegura on LGBTQI+ vaimsele tervisele spetsialiseerunud rahvusvaheliselt tunnustatud kliiniline psühholoog, kes elab ja töötab Horvaatias Zagrebis. Aprillis valiti ta Euroopa Transtervishoiu Ühingu (European Professional Association for Transgender Health, EPATH) tulevaseks presidendiks, kes astub ametisse 2025. aastal. Žegura pidas 27. X Tallinnas peaettekande „LGBTQI+ tervisevõrdsus – kuidas jõuame väärtustest tegudeni?“ konverentsil, mille korraldajad olid mõttekoda Praxis ja Eesti LGBT Ühing. Kohtusin Žeguraga järgmisel päeval, et rääkida temaga tööst transsooliste inimestega ajal, mil poliitilised rünnakud transsooliste inimeste vastu on kogu maailmas ohtlikult kogunud hoogu.
Palju õnne, et oled valitud EPATHi tulevaseks presidendiks! Kas on midagi spetsiifilist, millele soovid ametisse astuva presidendi ja presidendi ametiaegade jooksul tähelepanu pöörata?
Aitäh! Tööd on alati palju. Esimene prioriteet on saavutada juba püstitatud eesmärgid: koguda transinimesi toetavate tervishoiuteenuste osutamiseks võimalikult palju tõendeid ja rakendada Euroopa tervishoiusüsteemides ülemaailmse organisatsiooni WPATH tervishoiustandardid.1 Kõikidel Euroopas elavatel transinimestel peab olema juurdepääs sama kvaliteetsele tervishoiule, olenemata sellest, kas nad on lapsed, noorukid või täiskasvanud. Transinimeste vastase liikumise tõttu on teine tähtis samm luua turvalised tingimused nii meie klientidele kui ka spetsialistidele, kes on samuti rünnakute all ja töötavad rasketes oludes. Samuti tuleb tõsta teadlikkust intersektsionaalsusest ja kultuuridevahelistest erinevustest meie pidevalt muutuvates ühiskondades.
Arvestades Euroopa mitmekesisust, kuidas plaanib EPATH need eesmärgid saavutada? Lääne-Euroopas on transtervishoid olnud pikemat aega kättesaadav ja see on standardsem kui näiteks Ida-Euroopa riikides.
Mind valitigi Balkani ja Ida-Euroopa riikide esindajaks. See on üks viis, kuidas juhatuses oleksid esindatud väljaspool Lääne-Euroopat asuvad riigid ja isikud. Kaasame töösse ka üliõpilasi ja nooremaid teadureid, selleks lõime üle aasta toimuva EPATHi suvekooli. Tähtis on nii harida kui saada sisendit neilt, kes peagi meie asemele tulevad. See on nagu töö klientidega – igal põlvkonnal on omad küsimused ja mured. Peaksime neid erinevusi teadvustama. Üle aasta toimuvad konverentsid on kokkusaamise platvorm, mida püüame teha taskukohasemaks inimestele, kes tulevad madalama sissetulekuga riikidest, sest on väga tähtis hoida suhtlust ning vahetada teadmisi ja erialakogemusi. Kõik teadusharud arenevad ja täienevad ju pidevalt. Samuti kaasame oma suvekoolidesse üliõpilasi, kusjuures püüame saada eri Euroopa riikidest võimalikult võrdse arvu üliõpilasi. Ja loomulikult oleme endiselt osa WPATHist ning säilitame koostöö ja sidemed teiste erialaühendustega. Sama kehtib ka kogukonnaorganisatsioonide kohta. Meie juhatuses on ka Transgender Europe’i esindajad. Me ei saa teha poliitikat ja vastu võtta otsuseid, arvestamata inimestega, kellega otseselt töötame.
Iva Žegura: „Riiklik tervishoiusüsteem peab olema kõigile kättesaadav ja pidama kõigist lugu.“
Sa mainisid transinimeste vastast liikumist ja kuidas transtervishoiutöötajaid rünnatakse. Kas saaksid sellest rohkem rääkida?
Olen väga kurb, et meie seisukohad lahknevad – meie versus nemad – ning on pea võimatu luua eetilist ja humaanset dialoogi, mis austaks meie professionaalset väärikust, ausust ning transsooliste klientide heaolu. Uuringud kinnitavad, et standarditud tervishoiuteenused toimivad ja aitavad inimesi. Selle suhtes ei saa olla hoolimatu. Samuti ei saa eitada nii ilmselget, midagi, mis meil kõigil on – sooidentiteeti. Seda ei tohi pidada patoloogiaks. Muret teeb, et transinimeste vastane liikumine kasutab seda teemat ära poliitilise võimu haaramiseks ja nad teevad seda inimeste arvelt, kes vajavad terviseabi. Mulle ei meeldi kasutada sõnu „ebaterve“ ja „terve“, sest tervis on üks tervik, kuid kõigil peab olema ligipääs tervishoiule ja õigus elada. Vastased rõhutavad, et soolist üleminekut toetavatel teenustel on negatiivsed mõjud ning et nendega kaasnevad riskid, kuid iga meditsiinilise ja vaimse tervise protseduuriga kaasnevad riskid. Mitte keegi vastalistest ei ole selle pärast mures. Keegi ei küsi, kui paljud inimesed kahetsevad lihtsaid põlveoperatsioone. Pean silmas, et tõenduspõhise meditsiiniga kaasneb riske ja on palju tõendeid ravijärgsest kahetsusest – ja need on paljude kirurgiliste sekkumiste puhul palju suuremad kui näiteks soolist üleminekut toetavas kirurgias.
Transinimeste vastane liikumine keskendub lastele ja noorukitele. Kuigi näiteks Horvaatias on alates 2015. aastast soo tunnustamist ja transtervishoidu käsitlevad seadused, mis põhinevad WPATHi standarditel, siis nad tahavad selle kõik kas ära keelata või alla 25aastastele kättesaamatuks teha. Selline on nende retoorika. Olen väga mures selle pärast, mida tahetakse alaealiste ja noorte täiskasvanutega teha. Nad ei saa end kellegagi samastada, kui identiteet ei ole nähtav või kui see on seadustega keelatud. Nad ei saa isegi öelda, et neil on vaimse tervise seisund, et minna arsti või terapeudi juurde abi saama. Psühholoogid ja terapeudid ka ei tohi nendega tegeleda. Aga lapsed ja noorukid on väga loovad. Nad leiavad lahenduse. Nad vigastavad ennast, et teha end nähtavaks või üritavad end tappa, sest tunnevad, et on oma vanematele või maailmale koormaks. Sellised asjad juhtuvad riikides, kus soo tunnustamine ja tervishoiuteenused on transinimestele kättesaamatud, poliitiliste jõudude poolt piiratud või ebaseaduslikuks tehtud.
On kohutav tunnistada, kuidas näiteks Venemaal ja paljudes USA osariikides on soolist üleminekut toetavad teenused täielikult keelatud.
Ja need keelud ei põhine teadusel. See on puhas poliitika. See on paradoksaalne. Nad väidavad, et üleminekut toetav tervishoid on ideoloogia ja samal ajal, keelates teaduslike tõenditeta terviseteenuste kättesaadavuse, propageerivad oma ideoloogiat.
Sind kuulates tekib arvamus, et transtervishoiule kehtivad kõrgemad standardid kui muudele tervishoiuteenustele.
Jah, sest see on kergesti haavatav. Transinimestega töötavate tervishoiutöötajate kohta on liikvel igasugust väärinfot ja kuulujutte – vähemalt meil Horvaatias. Parempoolsetes ajalehtedes meid demoniseeritakse. See mõjutab ka meie kliente. Nad kiirustavad meie juurde vastuvõtule, sest kardavad, et teenuste osutamine keelatakse ära. Meid ähvardatakse sellega. Sellises stressis olles ei ole kerge töötada. Samuti ei ole lihtne elada meie ühiskonnas transinimesena, kui peab pidevalt lugema, kuidas ollakse vähem väärtuslik, tõsiselt häiritud või võimetu oma identiteedi, tervise jm osas ise otsuseid langetama. Me peaksime austama erinevusi ja mitmekesisust. Kuid kardan, et meil on veel pikk tee minna, isegi spetsialistidena, et seda õppida. Me kõik oleme oma sotsialiseerumise ja institutsioonide – kes annavad meile diplomeid ilma piisava pädevuseta töötada mitmekesisusega – viljad.
Ühiskonnas on vaenulikud hoiakud ja transinimeste vastane liikumine, kuid kuidas sinu kogemuse kohaselt koheldakse tervishoius transinimestega töötavaid spetsialiste?
See oleneb inimesest. Mõned on väga positiivselt meelestatud. Kuid näiteks riikides, kus tervishoiu õppekavades ei ole kohustuslikke ained seksuaalsusest ja soolisusest, ei ole spetsialistid ka piisavalt pädevad, et töötada mitmekesiste seksuaalsuste, seksuaalsete orientatsioonide ja sooliste identiteetidega. Kui ma 2003. aastal tööle asusin, pöördus minu poole üks meie haigla tuntud psühhiaater ja küsis, miks ma sellest teemast kirjutan ja räägin. Ta soovitas mul see lõpetada, sest muidu rikun oma karjääri. 2006. aastal avaldasin raamatu LGBT+ identiteetidest ja kapist väljatulemisest, mis oli sel teemal esimene horvaatiakeelne erialane raamat.2 Ta pöördus siis uuesti minu poole ja küsis, miks jätkan nende teemadega tegelemist, miks ma ei loobu ega käitu nagu normaalne inimene, nagu korralik professionaal, kes tegeleb korralike ja austusväärsete teemadega.
Kuidas on olukord sestsaadik muutunud?
Olukord on edasi arenenud, sest näiteks Horvaatias ja ka teistes Euroopa riikides on õigusaktid, mis kaitsevad LGBT+ inimesi ja teisi vähemusrühmi. Samuti on rohkem teemakohast haridust ja tänu Euroopa Liidule oleme spetsialistidena omavahel paremini ühenduses ja meil on rohkem rahalisi vahendeid, mis teeb projektide planeerimise, uuringute tegemise ning konverentsidele ja kongressidele reisimise kergemaks. Samuti on meil abi internetist. Kuid transinimeste vastane liikumine on mõjunud tagasilöögina. Horvaatias ei juhi seda liikumist mitte ainult poliitikud, vaid ka arstid. Mõned neist on nii poliitikud kui arstid. See on ohtlik, sest neil on ainult üks ideoloogia ja väärtussüsteem ning eesmärk saavutada suurem poliitiline võim. Nad tahavad keelata tervishoiualased sekkumised inimestele, kes ei jaga nende identiteeti või seisukohti.
Riigi tervishoiusüsteem peaks olema kõigile kättesaadav ja pidama kõigist lugu. Professionaalidena ei tohi me isiklike veendumuste alusel tervishoiuteenuseid keelata. Peame olema nii pädevad, et tuleme toime iga olukorraga. Kui seda pädevust ei ole või kui mõnes olukorras tuntakse end ebakindlalt, siis tuleb kolleegidelt abi küsida või klient teise spetsialisti juurde suunata.
Milline on sinu seisukoht puberteeti edasilükkavate ravimite või noorukite hormoonravi osas?
On palju uuringuid, näiteks longituuduuringuid, mis osutavad selle kasulikkusele.
Kuidas vastaksid inimestele, kes ütlevad, et häid tõenduspõhiseid uuringuid ei ole, sest puuduvad juhuslikustatud kontrolluuringud?
Paljude teiste protseduuride puhul ei ole samuti kontrolluuringuid, kuid ikkagi kasutame neid ega sea tulemusi kahtluse alla. Vasakliberaalsed vanemad ei ole ainsad, kes saavad LGBT+ lapsi. Seda ei saa teistelt õppida. See ei levi lääne animafilmide, telesaadete, Tiktoki ja muusikaga. Siin on jällegi paradoks. Kui kõne all oleks transinimeste vastase laps, siis liigutaksid nad mägesid paigast, et teda aidata. Kui neilt küsida, kas nad eelistaksid depressiivset last või õnnelikku last, siis pakun, et 99% valiks, et nende laps saaks olla õnnelik.
Minu arvates peame lähtuma transinimesi puudutavatest longituuduuringutest. Nüüdseks on meil neid mitte mõni, vaid ikka korralik arv.
Ja mida need uuringud ütlevad?
Uuringud toetavad WPATHi standarditele tuginevat tõenduspõhist lähenemist, mitte kontrollivajadusel põhinevad lähenemist. Organiseeritud ja interdistsiplinaarne transtervishoid on eksisteerinud alates 1979. aastast, mil Saksa-Ameerika endokrinoloog ja seksuoloog Harry Benjamin asutas Harry Benjamini Rahvusvahelise Soolise Düsfooria Ühingu, millest sai hiljem Maailma Transtervishoiu Ühing (WPATH).
WPATHi standardite uues versioonis soovitatakse, et meditsiiniteenuseid soovivad või vajavad transinimesed läbiksid eelhindamise. Mis vahe on koostööle suunatud ja kontrollivajadusel põhineval hindamisel?
Individuaalselt kohandatud tervishoiuteenused ja hindamine on siinkohal kesksed märksõnad. Professionaalina ollakse kontrolli tehes mõneti tuim, nagu see on ka teiste meditsiiniliste ja vaimse tervise protseduuride puhul. Võtame näiteks kellegi, kes vajab südamestimulaatorit ja on ühtlasi suitsiidne, sest tal on piirialane isiksushäire. Kõigepealt tegeleme suitsiidse käitumisega, stabiliseerime inimese seisundi ja informeerime teda protseduurist. Seejärel valmistame ta ette südamestimulaatori paigaldamiseks. Kui inimese elu on otseses ohus, siis tuleb muidugi viivitamatult tegutseda.
Kuidas saavad tervishoiutöötajad vältida kontrollil põhineva suhte loomist oma patsientide või klientidega?
Nad saavad end harida, kuulata, mida kliendid ütlevad, ning hankida professionaalset tuge ja juhendamist. Tean, et ahistavas ühiskonnas on spetsialistid luubi alla võetud, nagu ka transtervishoiu protseduurid ja transinimesed. Kõik tunnevad kõigi ees hirmu.
Usaldamatust on palju.
Meil on olukord, kus klient kardab professionaali, professionaal kardab iseennast, oma otsuseid, klienti, süsteemi, oma institutsiooni ja riiki. Valitseb usaldamatuse õhkkond. Ja tervise põhimõtted jäävad tähelepanu alt välja. Klientide vajadused ja probleemid jäävad tähelepanu alt välja, konkreetsete transklientide heaolust rääkimata. Me võime lõputult teha näiteks psühholoogilist hindamist, kuid ikkagi mitte märgata meie ees olevat inimest. Sellisel juhul ei õnnestu meil klienti harida ega kõnetada tema ootusi, hirme ja vajadusi. Me suurendame riske, sest klient jääb ootele. Me saame klientidega koos teha nii mõndagi, et valmistada neid ette teadliku nõusoleku andmiseks ja teadliku otsuse tegemiseks, selle asemel et valvurit mängida. Selleks peaks spetsialistidel olema kutsealane autonoomia ning nad peaksid töötama vastavalt oma kutsestandarditele ja -eetikale.
Paljudes tervishoiusüsteemides, sealhulgas Eestis, peab hormoonide kasutamise ja operatsioonide jaoks esmase hinnangu andma vaimse tervise spetsialist, tavaliselt psühhiaater. Mida sa kliinilise psühholoogina sellest nõudest arvad?
Ma ei paneks ühe elukutse esindajat valvurit mängima. Soovitan, et hindamise viib läbi haritud, pädev ja kogenud spetsialist, sest see võib tähendada kliendi harimist ja tema identiteetide koos avastamist. Võib-olla inimene kardab väljendada voolavat identiteeti ja tunneb, et on sunnitud elama binaarse soolise identiteediga. Kui sellist tuge või hinnangut ei ole, siis ei pruugi ta olla tema ise või olla rahul hormoonide kasutamise või muude sekkumistega.
Inimese teavitamine ja nõustamine, et ta oskaks osaleda informeeritud otsuse tegemise protsessis, on täiesti vastuvõetav osaliselt pöörduvate sekkumiste, näiteks hormoonide puhul, nagu ka paljude teiste meditsiiniliste protseduuride puhul. Seda võib teha näiteks haritud perearst. Kui perearst avastab mingi probleemi, näiteks suitsiidsuse – on teada, millised on hormoonravi riskid suitsiidse patsiendi puhul –, siis võib perearst patsiendi edasiseks raviks suunata vaimse tervise spetsialisti juurde, enne kui hormoonid välja kirjutada.
Mis on sellises olukorras esmatähtis?
Tähtis on tegeleda probleemiga. Klient võib öelda, et teda ei tohi seetõttu abist ilma jätta, kuid talle on vaja anda vahendid, et ta probleemiga toime tuleks. Siis on tal ka turvalisem sooline üleminek. Näiteks varasemate WPATHi standardite järgi nõuti, et inimene elaks ühe aasta oma tunnetusliku soo rollis. Seda on traditsioonilises ühiskonnas ilma mingi hormonaalse või muu meditsiinilise sekkumiseta väga raske teha. See võib inimesele ohtlikki olla. Seepärast seda ei nõuta enam. Toetan kõige viimast tervishoiustandardit, sest see pakub klientidele ja spetsialistidele selge protsessi, mida järgida. Mõlemad teavad, mida oodata ja kuidas sellega kohaneda – mis on lihtsalt soovituslik ja mida soovitatakse tungivalt.
Samuti muudab see protsessi läbipaistvaks.
Ja otsustusprotsessi lihtsamaks. See annab kindla põhja, mille alusel iga kliendi jaoks sobivaid tõenduspõhiseid otsuseid teha.
Räägime ka rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist (RHK) ja transidentiteetide depatologiseerimisest. RHK-11 ei käsitle transidentiteeti enam psüühikahäire, vaid seksuaaltervise seisundina. Samuti on iganenud diagnoosid „transseksualism“ ja „laste sooline identiteedihäire“ asendatud diagnoosiga „sooline ebakõla“. Mida sa neist muudatustest arvad?
Tervishoiuteenuste kasutamiseks on tavaliselt vaja mingit diagnoosikoodi. Selle väljaviimine vaimse tervise peatükist on hea viis depatologiseerida transidentiteedid ning samal ajal säilitada tervishoiusüsteemi sisenemise võimalus. Uus terminoloogia austab erinevaid soolisi identiteete, mitte ainult binaarseid. See tunnistab, et viis, kuidas me varem soolisest identiteedist mõtlesime, on kaasa aidanud transsooliste inimeste institutsionaliseeritud stigmatiseerimisele ja patologiseerimisele. Tervishoiutöötaja valge kittel peaks sümboliseerima tervenemist, mitte aga võimalikku takistust tervishoiuteenuste saamiseks. Takistuste all pean siin silmas võimupositsioonil asunud meditsiinitöötajate ja vaimse tervise spetsialistide läbi viidud ja aastakümneid kestnud LGBT+ identiteetide patologiseerimist. Selle rõhumise ületamine võtab väga palju aega. Seetõttu vajame kõikides Euroopa riikides ja kogu maailmas sel teemal haridust ja tõenduspõhise tervishoiu transsoolistele inimestele kättesaadavaks tegemist.
Kuidas mõjutab uus klassifikatsioon üleminekut toetavate teenuste osutamist?
Ma arvan, et kui Euroopa tervishoiusüsteemides hakatakse RHK-11 kasutama, siis tõstab see teadlikkust uuest terminoloogiast, teadusuuringutest, standarditest ja üldisemalt sellest, kuidas osutada individuaalselt kohandatud standarditud tervishoiuteenust. Loodan, et tervishoiutöötajad harivad end ja on paremini ette valmistatud, et nende pakutud tervishoiuteenused vastaksid indiviidi vajadustele. „Transseksualismi“ puhul teame, mida oodata, sest on ainult kaks binaarset valikut – kas see või teine. Vana terminoloogia oli ka diskrimineeriv, sest paljudel juhtudel tähendas see transinimeste sundsteriliseerimist, sest nad pidid läbima kogu meditsiinilise ülemineku protsessi, sh kirurgilised protseduurid, et riik nende sugu ja nime tunnustaks. Uus terminoloogia võimaldab kehtivatel juhenditel ja standarditel põhinevat individuaalset lähenemist, mis austab enesemääramise õigust, autonoomiat, vastutuse võtmist informeeritud otsuste eest ning iga sekkumise puhul nõusoleku küsimist, et kõrgeimad eesmärgid oleksid kliendi heaolu ja optimaalne funktsioneerimine.
Sara Arumetsa on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi nooremteadur ja kultuuride uuringute doktorant.
1 WPATHi tervishoiustandardid (Standards of Care) viitab Maailma Transtervishoiu Ühingu (World Professional Association for Transgender Health) koostatud transspetsiifilise tervishoiu juhendile. WPATHi tervishoiustandardite 8. versioon avaldati 2022. aasta septembris, vt www.wpath.org.
Kväärifestival „Q-Space“ 30. XI – 2. XII Tallinnas ja Tartus.
Nii-öelda kaasavad filmid on olnud minu fookuses juba paar-kolm-neli aastat. Ma olen keeldunud oma vabast ajast vaatamast läbini heteroseksuaalset filmi, sest esiteks pole see ilus ja teiseks ma ei taha seda toetada. See ei esinda ju kõiki võrdselt. Ja milleks toetan midagi, mis kinnistab juba kinnistatut ega mõista esindava kunstivormina oma kaalu. Pole vaja! Aga mis te arvate, et selle kaasava filmikunsti leidmine lihtne on? Kaugeltki mitte. Kas või seksuaalselt mitmekesiseid filme otsides tuleb tina sittuda. Kõik piraatlusena kättesaadavad (Letterboxdi järgi head) LGBT+filmid on mul ribadeks vaadatud. Otsingumootori esikolmik kuulub järgmistele märksõnadele: „queer movies 2022“, „gay movies 2021“, „lgbt movies 2020“. Ka Netflix on tühjaks imetud, samuti Disney+, GagaOOLala, Mubi … BFI „Flare’ile“ ja „FestHeart’ile“ ka tänavu ei jõudnud. Kas agaral kaasava filmi eelistajal on selle aastanumbri sees midagi oodata? Järgmisena kirjutangi kolmest eriilmelisest nn kväärfilmist.
Alustan linateosest, mida kutsutakse prantsuse „Brokebacki mäeks“1 ning mis on ühtlasi Philippe Bessoni romaani „Ära valeta“2 ekraniseering. Lugesin seda raamatut paar aastat tagasi ja populaarsest kväärkirjandusest on see André Acimani raamatu „Kutsu mind oma nimega“3 kõrval, ütleksin, et loetavuselt (ja sisult) järgmine romaan, mida ila tilkudes lugesin. Ila tilkudes selles mõttes, et raamatu tabava ja läbi komponeeritud (romantilise) narratiivi tõttu oli seda keeruline käest panna. See polnud üksnes üks järjekordne hõre jõõralaul.
Olivier Peyoni samanimeline draamafilm „Ära valeta“4 on üldistatult romantiline, igatsev, sügislikult nostalgiline ja haleinimlik jutustus kirjaniku Stéphane’i nooruspõlve lahendamata armuloost. Stéphane (Guillaume de Tonquédec, Jéremy Gillet) saabub üle 35 aasta kodulinna kuulsa konjakimargi aukülalisena. Seal kohtab ta Lucast (Victor Belmondo), oma esimese armsama poega, kellega nad avastavad kirjaniku mälestuste toel tõe poisi isa Thomase (Julien de Saint Jean) kohta. Nagu kväärfilmide puhul möödapääsmatu, on teose kasvajaks internaliseeritud homofoobia, mis ajas ussitama nii armuloo kui ka jutustuse osalejate elu. Need ussitatud südamikud leiavad teineteist ning kougivad endast saasta välja. Siin võib end ära tunda igaüks.
„Ära valeta“ on romantiline, igatsev, sügislikult nostalgiline ja haleinimlik jutustus kirjaniku Stéphane’i nooruspõlve lahendamata armuloost. Pildil Julien de Saint Jean ja Jéremy Gillet.
Besson meenutab, et kirjutades sai ta inspiratsiooni Marguerite Duras’ autobiograafilisest romaanist „Armuke“5, mis oli tal silme all, kui vormus ta raamat „Ära valeta“. „Ma teadsin, et kavatsen kirjutada sellest, mis juhtus aastal, mil sain 17, ja iseenda toonasest versioonist. Ma pole kunagi unustanud, et lugesin sel aastal esimest korda „Armukest,“ kirjutab Besson.6 Ja Stéphane teab, et kogu tema pühalikku olemasolu saab lepitada ainult oma valusate mälestuste läbielamisega, mis pole muidugi kunagi kuigi ilus. Peyon on suutnud siduda just valust tingitud tegude võikuse lembega, mis selle valu all end peidab. Ja see on ilus.
Ira Sachsi uues mängufilmis „Armastuse keerdkäigud“7 rullub lahti armukolmnurk geipaari ja ühe õpetaja(nna) vahel. Selle tekitab peategelane Tomas (Franz Rogowski), kelle impulsiivne itk loob filmile nii sisu kui ka raami. Filmi vaadates kirjutasin endale üles: „Ma pole vist veel selles eas, et mõista Tomas’i-suguseid inimesi. Küündin sinnamaani, et kaost on tarvis, kuid ma ju ei taha kaost kellegi teise kujul, kes mõtlematult käitub, vaid teadvustamise kujul, mis on kohati impulsiivsuse vastand.“ BAFTA-le antud intervjuus8 räägib Sachs, et tahtis teha filmi, mis on intiimne. Intiimsus koosneb Sachsi meelest aga naudingust ja nauding kätkeb iha. Jaata takka või lükka ümber. Kõik armukolmnurgas tahavad midagi, mida nad ei saa. Rogowski lisab Sachsi öeldule, et teda paelus filmi puhul improvisatsioon: skript on alus, kuid sellest tõukuvalt lubati improviseerida.
Filmikeel on Sachsil jube ilus ja jällegi prantslaslik (film leiab aset Pariisis). Narratiiv on tugev ja veenev. Nendesse armusin kohe ära, aga kui sisu juurde tulla, siis minu puhul küll intiimsus naudingust ja ihast ei koosne ning Tomas’i vaadates-kuulates pigistasin käe rusikasse. Ja karjusin, sest issand, kuidas ma sellistest inimestest nii mõttes kui ilmsi eemale soovin hoida. Õudne kohe. Kirjutasin oma neli korda üles, et ei taha impulsiivseid inimesi näha. Jälk! Kõik kohad on neid täis ja see on inimkannatuse muna. Või kana, kes tuleb maha lüüa. Piltlikult või nii. Film puudutas õrna närvi ja sain jälle tunda, kuivõrd ma intuitiivsust armastan ja impulsiivsust jälestan. Kas kunagi sellest välja kasvan, ei tea.
Kolmas film on vormilt minu lemmik. Briti režissööri Georgia Oakley Veneetsias publikuauhinna võitnud debüütfilm „Sinine Jean“9 heidab pilgu lesbist õpetaja ellu Thatcheri-aegsel Inglismaal. Ka seda filmi iseloomustab rasvaselt nii sisemine kui ka väline homofoobia, millest on mul tõtt-öelda lausa puha siiber. Tahaks mõnda rõõmsat kväärelu ka filmis näha! Kõik on kole masendav, kuigi kvääride elu võib olla ja on rikkalikult värviline. Ja valdavalt valust koosnevad filmid on kurikavalad eriti vähemuskogukondades. Filmikunst ja ka kirjandus, mis tihtilugu kajastavad elulisi inimsuhteid ning on haaratava tähendusväljaga, mõjutavad palju oma lugejat/vaatajat. Kväärinimene kohtub tänapäeval teise omasugusega sageli just kirjamustas, pildil või mõnes linateoses ning seeläbi kujundatakse narratiiv, milline kvääri elu välja näeb: mida ta teeb, kuidas teda nähakse, milline on tema välimus jne. Kvääride puhul kajastavad uudised alatasa aga ebameeldiva sisuga sündmusi või sõnavõtte, tavaliselt mitmesuguseid homo- või transfoobseid kuritegusid. Ja see mõjutab ennekõike koolinoori, kes iseennast alles avastavad.
Aga „Sinine Jean“ on lõppeks ka vabastav! Meelde süüvis pilt, kus Jean lahkub õe juures aset leidnud koosviibimiselt, kus ajas seksistliku härra kapist väljatulemisega kogelema. Ta kõnnib koju ja naerab südamest. Istub kohe maha, sest nii naljakas on. Õigemini vabastav. Vabastav, sest saab sellest õudsest solgist lahti öelda. Saab kududa oma võrgu, mis ei peagi sobituma selle diskrimineeriva XX sajandi leiutise „traditsioonilise peremudeliga“, milles on sõna „traditsioon“ koledalt kuritarvitatud.
Kväärfilme näeb siin kole vähe, sest selliseid filme ei võeta palju Eesti kinolevisse. LGBT-kogukondadele pühendatud „Q-Space’i“ programmis võib näha neid kolme ja veel paari. See festival on noorukprojekt, mis on pühendatud LGBT-kogukondadele ja inimõigustele ning pälvinud Eesti LGBT-ühingult oma lühikese tegevusaja jooksul ka vikerkaarekangelase aunimetuse! Säärastest tegemistest (sh ka solgist soolisest esindatusest klassikalise muusika kontsertidel, hahaa) kõneldakse ja kirjutatakse Eesti meedias vähe. „Oluliste“ uudiste kõrval, mis kajastavad „päris“ kultuuri – kes on Ugala uus juht, kes avas oma isikunäituse või mitmes filmis keegi näitleb – võiks mõelda ka sellele, kes kõige selle „olulise“ varju jäävad ning neile ehk pisut kaasa elada ja neid aidata. Eesti ajakirjanduses pole lood sellega kuigi head, aga paistab, et titesammhaaval esindatus kasvab. Tundub, et filmis on seis õielisem kui mujal.
1 „Brokeback Mountain“, Ang Lee, 2005.
2 Philippe Besson, Arrête avec tes mensonges. Julliard, 2017.
3 André Aciman, Call Me by Your Name. Farrar, Straus and Giroux, 2007.
4 „Arrête avec tes mensonges“, Olivier Peyon, 2022.
5 Marguerite Duras, L’Amant. Editions de Minuit, 1984.
6 Philippe Besson, The Lover by Marguerite Duras. Five Dials, A Single Book, Fiction Number 53. https://fivedials.com/fiction/the-lover-by-marguerite-duras-a-single-book-philippe-besson/
