koht

  • 17. ja 19. veebruaril saab Estonia laval maailmataset kuulata

    Lätist pärit noorel tenoril on seljataga edukas rahvusvaheline karjäär. Ta on oodatud esineja Metropolitan Operas, Londoni Kuninglikus Ooperis, Oslo Kuninglikus Ooperis, Viini Riigiooperis, Monte Carlo Ooperis jpt teatrites, kus ta on lavapartneriks maailmakuulsatele ooperilauljatele, sh Renée Flemingile, Maria Guleginale, Ruggero Raimondile ja Carlos Alvarezele. Antonenko repertuaari Metropolitanis kuuluvad tenoriosad ooperites „Carmen“, „Tosca“, „Näkineid“, „Il tabarro“, „Boriss Godunov“ jt.

    Koos Aleksandrs Antonenkoga on 17. ja 19. veebruaril laval Inessa Galante Lätist, Rauno Elp, Juuli Lill, Jassi Zahharov, Andres Köster, Mart Madiste, Mart Laur, Helen Lokuta jt.

    „Padaemanda“ lavastaja on Arne Mikk, kunstnikutöö on teinud Eldor Renter. Etendusi dirigeerib Arvo Volmer.

    Maailma ooperiklassikasse kuuluv „Padaemand“ on üks tuntumaid Tšaikovski lavateoseid. Puškini novelli alusel loodud müstilise atmosfääriga ja romantilise muusikaga ooperis lõõmavad kired ja võitlevad suured tunded – kas võidab Hermanni kirg kaardimängu või kauni naise vastu?

     

  • Albikära Antsu kannatused ei lõpe

    Ants oli pärast mõningast nuttu jõudnud midagi sellist juba ka ise mõelda. Ehk polegi kõige hullem nõu. Et sai ju kah üks sõda ära võidetud ja oma riik tehtud. Kasutaks ehk tõesti selle va ajaloo ära, ammutaks sealt väheke uhkust ja arendaks uuesti välja tolle mitte-hädavarese mentatee-mis-ta-oligi? Sai ju koos oma küla meestega sõditud könnide ja vonnidega päris mehe moodi. Aga see kõige vaprama mehe aumärk jäi toona välja andmata, mõlgutas Ants – tean’d, kas kadedusest või põlnd keegi teistest nii palju parem… Paneks õige selle nüüd nähtavale kohale välja, et justkui kõigile korraga või nii. Saaks tänuvõlg tasutud ja see „identiteet, mis elujõulise rahva oma”, nagu gospodin nii ilusti ütles, välja arendatud?

    Ants kuivatas pisarad ära ja sehkendas oma mõtte paberile. Jõudis vaevalt silmitseda oma värsket identiteeti – kohe uus filosoof platsis. Seekord polnud enam nalja – täisprofessor kõrgest Tallinna ülikoolist, Tartu lähistelt. Haritud härral sünnis ja kaalukas laidupõhjus kohe käepärast. Ei kõlba. Liputamine. Falliline. (Sedamoodi sõna tuli kohe neli korda väikeste vahedega. Miski seksual opsessiun või mis, oli Ants kuulnud öeldavat, kui hernekepp, hapukurk ja vihmauss inimesele üht ja sama asja meenutavad.) Olevat liiga mehine ja suur. Meile võib meeldida, aga äkki nemad solvuvad. Õigupoolest ei kõlba kõigile meile kah (Ants jõudis mõelda, et millal enne miski asi on kõigile kõlvanud). Olevat neid, kes ihkavad „ennast vaenamisest ja vaenlasele vastandamisest vabastada”. Antsul tuli jälle meelde, et korra üks suur väejuht, Totski või mis ta oli, proovis Bresti linnas sedasi omal soovil „vaenlasele vastandumisest vabaneda”, aga vaenlasepagan rikkus ilusa mõtte ära. Muidugi, ega see vana harjunud olnust vabanemise viis – „ulguda”, mälestusi tõrjuda ning ülearuseid asesõnu (meie, nemad) keelest ära kaotada – kuhugi kadunud ole. Peaks siis poolelijäänud nuttu jätkama või? Aga see ennistine gospodin võib jälle tagasi tulla…

    Paistab, et selle „elujõulise rahva identiteediga” läheb jälle nagu enne hobusega, mõtles Ants. Tuleb miski kolmat moodi olek välja mõelda. Poolpüsti, aga ühtlasi poolkäpuli. Peab joogidelt nõu küsima, kuidas see korda läheks. Raskeks läheb kindlasti. Nagu oleks jälle hobune seljas…

    Uueks sambaks otsustas Ants igatahes teha midagi paremat. Kaks poolkaarjat nutumüüri vastakuti, otsad peaaegu koos. Seespool, vimmavaba ja õdusalt suletud nuturuumi  – peenemalt lacrimatorium’i – keskel mahukas pisaravann. Ühes otsas kaarte vahel tillukese postikese otsas pisukene ristikene. Et vähe nagu kõditaks uhkust kah, aga väga-väga mõõdukalt.

    Ei miskit opsessiunit. Soh, nüüd peaks Vabaduse platsil kõik tasakaalus olema.

    Lisaks võiks ausamba naabruses T. Ajtma­tovi nimelise Eesti-Kirgiisi ühisettevõtte müügisalong pakkuda ehtsaid veise toornahast pearihmu – neid, mis kuivades võtavad inimeselt ära tarbetud valusad mälestused ja lubavad suunata särava mankurdipilgu üksisilmi tulevikku, ainult tulevikku… 

    Elutargaks saanud Ants jäi siiski uut laitjat ootama…

     

  • Tallinn premeerib restaureeritud majade omanikke

    Tallinna Kultuuriväärtuste Amet jätkab iga-aastast traditsiooni tunnustada kultuuripärandit hindavaid omanikke, arhitekte ja ehitajaid, kelle ühise töö tulemusena lisandub linnapilti igal aastal kaunilt restaureeritud maju. Üllatusena oli võrdselt hästi korrastatud maju rohkemgi kui varasematel aastatel ning mitmed preemiad läksid jagamisele.

    Parimateks Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal restaureeritud objektideks tunnistati Pikk 29, Pikk 33 ja kunstisalongiks kohandatud ruumid aadressil Pikk 34. Pikk 34 konserveerimis-restaureerimistööd üllatasid harvanähtava pieteeditundega ning  varemteadmata leidudega – välja tulid maalitud talalagi, keskaegne siseukse portaal ja Tallinnas ainulaadse kujundusega keskaegse hüpokausti katteplaat. Pikk 29 ja 33 on kaks lähestikku asuvat vanalinna maja, mis restaureeriti üheaegselt. Just neil objektidel tehti ära möödunud aasta kõige suuremad eratellimusel taastamistööd vanalinnas. Pikalt tühjana seisnud hooviansambliga elamu Pikk 29 maja oli avariiolukorras, puidust vahelaed kohati pööningust keldrini sisse varisenud. Tööde käigus õnnestus siiski säilitada terve hulk algupäraseid konstruktsioone ja paigutada keskaegsete seinte vahele uue funktsioonina hotell. Pikk 33 säilitati kortermajana. Kõigis neis hoonetes on avaliku kasutusega ruume, mida igaüks uudistama pääseb.

    Parim restaureeritud arhitektuurimälestis väljaspool vanalinna on Tatari 28. Suure katuseterrassiga 19. saj keskpaigast alates mitmes järgus ehitatud kivimaja on ajaloolise eeslinna kontekstis väga erandlik. Ka see maja oli aastaid avariiolukorras, aga sisaldab nüüd väga erinevate elamismudelitega kortereid. Säilitati ja eksponeeriti ka rida interjööridetaile, näiteks mitmest eri ajastust pärinevad maalingufragmendid ja võimas tammepuust peatrepp.

    Parimad restaureeritud majad miljööaladel on Köie 9 Kalamajas, Luise 19 Kassisabas ning Metsa 57 ja Raudtee 130 Nõmmel. Köie 9 on näide heast koostööst korteriühisuses ning teadlikest omanikest, kes on osanud fassaadil eksponeerida maja ehitusajalugu. Luise 19 tõuseb esile väga hoolika ehitustööga, Raudtee 130 stiilse värvilahendusega. Metsa 57 majaomanikud läbisid oma maja taastamise nimel koguni restaureerimiskoolituse. Nende tegevuses on tunda äärmist teadlikkust maja kui terviku ning selle detailide ajaloost.

    Suurte taastamistööde kõrval tahame esile tõsta ka restaureeriva iseloomuga hooldusremonti, mida majaomanikud vanasti ikka tegid, kuid mis on tänapäeval haruldaseks jäänud. Tänukirjadega märgitakse ära majad, mille korrastamisel on järgitud restaureerimise kuldset printsiipi – teha nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik: arhitektuurimälestised Salme 15 ja Salme 17, miljööväärtuslikest majadest Telliskivi 31, Koidu 74, Läike 4, Metsa 65 ja Paekivi 4.

    Lisaks eraomanike majadele ennistati eelmisel aastal terve rida olulise tähendusega mälestisi, mis kuuluvad linnale või riigile. Nende puhul peetakse tänukirjaga meeles häid koostööpartnereid. Tunnustust väärivad Nõmme Saksa Lunastaja Kiriku restaureerimisarhitekt Fredi-Armand Tomps, Nõmme turu peahoone restaureerimistöö korraldanud turu direktor Vello Lokk, Kadrioru Lastepargi paviljoni restaureerimisarhitekt Katrin Etverk, sisearhitekt Maile Grünberg ja ehitaja Triaad Grupp OÜ. Samuti on möödunud aasta tähtsündmusteks Kalamaja kalmistupargi avamine tänapäevase avaliku ruumina (tellija Tallinna Kommunaalamet, projekteerija AS K&H, visuaallahendused Bink Creations) ning Toompea tn 1 Komandandi maja stiilitundlik ja muinsuskaitse nõuetele vastav restaureerimine (arhitekt Raul Vaiksoo, tellija Riigikogu Kantselei, ehitaja Facio Ehituse AS). Komandandi majas toimub ka preemiate pidulik üleandmine.

    Üritusel esitletakse uut trükist Tallinna hoonetüüpe tutvustavast sarjast – „Lenderi maja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine“. Raamatu koostasid Anni Martin ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Lenderi maja on 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Tallinnas hulganisti ehitatud puidust üürimaja. Majatüübile pärandas nime insener ja ehitusettevõtja, Tallinna esimene eestlasest linnapea Voldemar Lender. Tähelepanuväärne on see hoonetüüp just laia leviku poolest, mis oli seotud  esimese eestlastest linlaste põlvkonna tekkimisega. Rohkete fotode ja joonistega illustreeritud raamat annab ülevaate hoonetüübi ajaloost ja praktilisi nõuandeid maja säästvaks korrastamiseks keldrist katuseni.

     

  • Faktid, ainult faktid

    Austades ja tunnustades Eesti rahva läbi aegade peetud võitlust vabaduse ja Eesti iseseisvuse nimel, tähistamaks Eesti Vabariigi võitu Vabadussõjas, mälestamaks iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel toodud ohvreid, jäädvustamaks tulevastele põlvedele Eesti omariikluse võõrandamatust ja aegumatust, avaldades lugupidamist kõigile kaaskodanikele, kes on toetanud läbi aegade vabaduse ausamba rajamist, Riigikogu otsustab:

    1. Toetada Vabadussõja võidu samba (vabaduse ausamba) rajamist Tallinna Vabaduse väljakule.

    2. Teha Vabariigi Valitsusele ettepanek korraldada koostöös Tallinna linnaga Vabadussõja võidu samba püstitamine ning tagada rahastamine.

    Hääletustulemused

    Poolt: 50. Vastu: 11. Erapooletuid: 1. Hääletas: 62. Ei hääletanud: 31.

     

    Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkursi korraldamine ning hindamiskomisjoni moodustamine ja selle koosseisu kinnitamine

    Vabariigi Valitsuse 17. augusti 2006. a korraldus nr 463

     

    „Vabariigi Valitsuse seaduse” § 21 lõike 1 ja § 30 lõike 31 alusel:

    1. Kaitseministeeriumil korraldada Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkurss.

    2. Moodustada valitsuskomisjonina Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkursi hindamiskomisjon (edaspidi komisjon).

    3. Kinnitada komisjon järgmises koosseisus:

    Esimees Andres Põder – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

    Liikmed:

    Jürgen Ligi – kaitseminister

    Raivo Palmaru – kultuuriminister

    Küllo Arjakas – Riigikogu liige

    Urmas Reinsalu – Riigikogu liige

    Jaan Elken – Eesti Kunstnike Liidu president

    Mare Mikoff – Eesti Kunstnike Liidu esindaja

    Ülar Mark – Eesti Arhitektide Liidu esimees

    Andres Alver – Eesti Arhitektide Liidu esindaja

    Igor Volkov – Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja

    Gunnar Laev – Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees

    Aivar Reivik – Sihtasutuse Vabaduse Monument juhatuse liige

    4. Komisjoni ülesandeks on hinnata Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkursile esitatud ideekavandeid, valida esitatud ideekavandite hulgast Vabadussõja võidusamba tähendust, tähtsust ja asukohta silmas pidades parim arhitektuurne ja kunstiline lahendus.

    5. Kaitseministril esitada Vabariigi Valitsusele ettepanek komisjoni poolt parimaks tunnistatud Vabadussõja võidusamba ideekavandi kohta.

    6. Komisjoni kutsub kokku ja komisjoni tööd juhib esimees. Komisjoni töö eest vastutab kaitseminister.

    7. Komisjoni koosolekud protokollitakse.

    8. Komisjoni tehnilise teenindamise tagab Kaitseministeerium.

    9. Komisjoni tegevust ja ideekavandi konkursi korraldamist finantseeritakse riigieelarves Vabariigi Valitsuse reservist selleks Kaitseministeeriumi eelarvesse sihtotstarbeliselt eraldatud vahenditest.

     

    Riigihanke pakkumiskutse ideekonkursile „Vabadussõja võidusammas”, kaitseministeerium, 8.03.2007 (väljavõtteid):

    2.2 Vabadusssõja võidusamba all mõeldakse tänapäevast mälestusmärki Eesti Vabadusssõjale, mis vastaks käesoleva pakkumise kutse dokumentides antud tingimustele ja sissejuhatuses esitatud sisule.

    3.14 Mälestusmärgi lahendus peab sisaldama selgelt väljatoodud sõnumit Eesti Vabadussõja toimumise kohta. Mälestusmärgil peab paiknema tekst: Eesti Vabadussõda 1918–1920.

    3.15 Mälestusmärgi lahendus võib soovituslikult sisaldada sõnumit:

    1. Eesti Vabadussõjas saavutatud võidu tulemuse, Eesti riikliku iseseisvuse kehtestamise kohta;

    2. Eesti Vabadusristi kui kõrgeima riikliku tunnustusavalduse kohta Eesti omariikluse taganud Vabadussõja sangaritele;

    3. Eesti omariikluse võõrandamatuse ja aegumatuse kohta (Tartu rahuleping).

    15.5 Vastavalt komisjoni töökorrale, mis on kinnitatud komisjoni 13. septembri 2006. a koosolekul vastuvõetud protokollilise otsusega, võtab komisjon vastu otsuse parima arhitektuurse ja kunstilise lahendusega Vabadussõja võidusamba ideekavandi kohta avalikul hääletusel lihthäälteenamusega. Häälte võrdse jagunemise korral on otsustavaks komisjoni esimehe hääl.

    1.1 Ministeeriumil on õigus vastavalt riigihangete seadusele kõik pakkumised tagasi lükata, kui ükski esitatud pakkumistest ei vasta pakkumise kutse dokumentides toodud tingimustele või kui esitatud ideekavandite realiseerimine on liiga kulukas.

     

    Kaitseministeeriumi pressiteade

    Vabadussõja võidusamba hindamiskomisjon valis oma 15. augusti koosolekul kolm parimat ideekavandit. Komisjon valis parimaks ideekavandi märgusõnaga „Libertas”, mis kogus 889 punkti. Teise koha vääriliseks on ideekavand „Meie inimesed” 670 punktiga ja kolmanda koha vääriliseks „Illusioon” 656 punktiga.

     

    Valitsuse protokolliline otsus 30.08.2007

    1. Kiita heaks kaitseministri poolt Vabariigi Valitsuse 17. augusti 2006. a korraldusega nr 463 moodustatud Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkursi hindamiskomisjoni ettepaneku alusel esitatud ettepanek tunnistada Vabadussõja võidusamba parimaks ideekavandiks ja peapreemia võitjaks ideekavand märgusõnaga „Libertas”, mis kogus 889 väärtuspunkti. Ideekavandi autoriteks on Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi. /—/

    5. Seoses Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkursi hindamiskomisjonile pandud ülesande täitmisega lugeda tema tegevus lõppenuks.

  • Rakvere Teater alustab väärtfilmi pühapäevadega

    „Iga kuu kolmandal pühapäeval saab teatrikinos näha kunstipäraseid filme, meie programm on tugev ja väga vaatamist väärt,“ kutsub kinojuht Jaanus Kaasik kõiki kinno. „Igal väärtfilmi pühapäeval linastub kaks filmi.“

    Sel pühapäeval on esimeseks avalöögi-filmiks „Lohetätoveeringuga tüdruk“.
    Rootsi ajakirjaniku ja kirjaniku Stieg Larssoni (1954-2004) postuumselt ilmunud ja koheselt bestselleriks muutunud trilleritriloogia esimese osa ekraniseering „Lohetätoveeringuga tüdruk“ heidab vaataja Grishamlikku intriigide ja pinevuse maailma, kus ei puudu laibad, vandenõud ja tontlikud minevikuvarjud.

    Film „Genova“ räägib loo Joe’st ja tema kahest tütrest, kelle uueks koduks saab Itaalia keskaegne linn Genova, mis oma romantilise aura ja kaunite randadega peaks kurvad mõtted eemale peletama. Töö ja seltsielu kohalikus ülikoolis võtavad mehe kogu aja, nii peavad 16-aastane Kelly (Willa Holland) ja temast poole noorem Mary (Perla Haney-Jardine) eluga võõras keskkonnas ise hakkama saama.

    Programm:
    21. veebruaril LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK  + GENOVA
    21.märtsil TELGITAGUSED  + SEPTEMBRINUMBER
    18. aprillil CHERI  + lastehommik + GOMORRA
    16. mail TÜDRUK, KES MÄNGIS TULEGA  + VICKY CRISTINA BARCELONA
    20.juunil PURUSTATUD ÕHULOSS  + LONDONI JÕGI
    18. juulil ERICUT OTSIMAS + MILK

    Programm internetis:  http://tinyurl.com/ycafogn
    Väärtfilmi pühapäeva reklaamklippi näeb Rakvere Teatri kodulehelt www.rakvereteater.ee

     

  • Ei ole loojaid ja ettevõtjaid, on ühiskonna kujundajad

    Endine gaasivabrik Amsterdami elamurajoonis on ümber ehitatud kultuuritehaseks. Industriaalne keskkond, monumendid ja modernne park moodustavad multifunktsionaalse ruumi kultuuriürituste korraldamiseks ja vaba aja veetmiseks. Kultuuritehase kompleksi kuuluvad gaasihoidlast tehtud kontserdisaal, tosinkond kontorit, ruumid suurte ja väikeste ürituste, baaride, restoranide, kino, teatri jne jaoks. Kristiina Reidolv

    Ehkki loomemajanduse mõiste ei tohiks ühelegi kultuurihuvilisele enam võõras olla, ei ole ka arutelu selle sisu üle saanud päris igapäevaseks asjaks. Aeg-ajalt korraldatakse haldusasutustes ja kultuurikeskustes ajurünnakuid, ent nii loojad kui ka ettevõtjad-poliitikud eelistavad ühtviisi teemat vältida ja võtavad ses vallas omal initsiatiivil sõna vaid konfliktsituatsioonides nagu äsjane käibemaksudebatt.

    Seda olukorda on ehk kõige järjekindlamalt üritanud muuta Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond oma iga-aastaste loomemajanduskonverentsidega, mis on osalejatele kujunenud nii muu ilma kogemustega tutvumiseks kui ka omavaheliseks mõttevahetuse paigaks ning mis on õige mitmetel Tartu kultuuriinimestel küllap aidanud säilitada indu ka linna valdkondlike arengukavade ja strateegiate koostamiseks ning nende täitmise järelevalveks. Hõõrumist ja teravusi linnavalitsuse ja loojate vahel on omajagu ja ehk eelistaks nii mõnigi poliitik uimasemat-kinnisemat loovklassi – ent pädevamad taipavad, et Tartu ainus šanss end kuidagi nähtavaks teha seisneb põnevas kultuurielus ning seda saavad kujundada ikka vaid kodanikujulgusega asjatundjad.

    Tänavu 27. ja 28. märtsil Athena keskuses toimuv konverents „Loomemajanduse võimalused Eestis” ühtib Tartu loomemajanduse strateegia valmimisega ning võib arvata, et mitmed tööprotsessis tekkinud ja õhku jäänud küsimused esitatakse uuesti ka konverentsi esinejatele Hollandist, Soomest ja mõistagi Eestist. Ent konverentsiaeg on piiratud ja kui ei sünni meediakeskustelu selle ümber, jääb loomemajanduse taas päevakorda tõusmise potentsiaal lõpuni kasutamata. Sestap püüangi siin juhtida tähelepanu mõnele teemale, mida küll ka konverentsil saaks tulipunkti tõsta, kuid millega on vaja edasi tegeleda ka pärast kokkutulekut.

    Loomemajanduse arendamise ühe peamise ülesandena näevad nii Eesti kui muu ilma kultuuristrateegid ettevõtluse aluste õpetamist loojatele; Hollandi positiivsetest näidetest saab lugeda ka sellest lehest. Samas on mõistetav ka mitmete loojate skepsis. Mõnel juhul lähtub see puristlikust suhtumisest oma kutsumusse: kirjaniku asi on kirjutada, kunstniku asi on maalida, skulptuure või installatsioone teha ning müüma ja populariseerima peaksid need, kes selle eest kirjastustes-galeriides palka saavad (ja kui looming ei jõua soovitud määral publikuni, on süüdi ennekõike laisad vahendajad). Tõepoolest, eesti kirjanikke väheses populaarsuses süüdistavad kirjastajad peaksid küll ennekõike vaatama peeglisse ja tundma seal ära oma õpitud abituse järjepideva ja sihtgrupiteadliku turundustegevuse osas.

    Kuid on ka küllalt loojaid, eriti noorematest põlvkondadest, kes on meelsasti valmis uusi oskusi omandama ning ebausaldusväärsete või koonerdavate suurte „katusepakkujate” asemel ise oma vaimuvilju müüma. Võtkem või väikesed plaadifirmad, millest mitmed (Ulmeplaadid, Umblu, Forwards, Seksound) on loodud muusikute endi poolt ja äratanud oma toodanguga huvi ka Eestist väljaspool. Nii polekski ilmtingimata vaja kutsuda kultuuriinimestele koolitajaid väljastpoolt Eestit või siis „tavapärasematest” ettevõtluse valdkondadest. Kuid pahatihti ei oska riiklikud ja kohalikud kultuurivaldkonna võimukandjad märgata hästi toime tulevat loomemajandajat kodutandril, vaid alahindavad siinsete tegijate võimekust ja suruvad nad mingisse stereotüüpidel põhinevasse alluvussuhtesse.

    Usun, et just see kunstlik alluvussuhe häirib mitmeid loojaid „ettevõtluse aluste õpetamise” juures kõige rohkem. Terane, leidlik ja paindlik looja tunneb, et ta ei ole mingi hälvik, keda on vaja „tegelikus elus” järele aidata – tal on mõndagi õppida, kuid ka mõndagi õpetada.

    Veel olulisem, ta ei rõhuta üldse seda suuresti vägivaldset vahet „looja” ja „ettevõtja” vahel. Eesti keeles on juba need mõisted ise vaieldavad: paljud „ettevõtjad” peavad end ju just elukvaliteedi/(lisa)väärtuse loojateks, paljud loojad tunnetavad end aga kehtivate väärtushinnangute aktiivsete muutjatena, ettevõtjaid seevastu rutiini takerdunud status quo säilitajatena. Enese andes ja võimekuses kindel oma ala tipp aga ei vaja üldse sellist vahetegemist, vaid suhtleb omasugusega võrdsetel alustel.

    Mitte et loomemajanduse temaatika ametkondlik promo seda toetaks. Ettevõtjate vähene kultuuriteadlikkus nagu polekski väljakutse, millega tõsiselt tegeleda – pigem tunnetatud paratamatus. Kui looja põlastab, et pole tal seda müümist ja äritegemist ja projektindust vaja, siis suhtub loomemajanduse eestkõneleja temasse kui korralekutsumist ja veenmist vajavasse lapsesse („kui sa ei söö, siis sa ei kasvagi suureks”); ärimehe purtsatus kultuurikoolituse suhtes („millal mul aega end selle tiluliluga kurssi viia!”) on aga justkui püha ja puutumatu („tasa, ärge segage, mees teeb TÖÖD!”). Kuni sellised väärtushinnangud ei muutu, ei ole loomemajandusel ka erilist tulevikku. Suhe peab tekkima võrdsetel alustel: soov õppida peab olema vastastikune, koolitust peab pakkuma mõlemapoolselt.

    Tegelikult on ka ettevõtjate huvi olemas. Tunnen mitut ärimeest, kes siiralt soovivad orienteeruda praeguse kultuuri iseärasustes, mõista, miks üks või teine autor nii kirjutab või mida mõni kunstnik oma epateeriva projektiga taotleb. Aga kas me, loomeinimesed, oskame kosta? Oleme harjunud mingeid asju nii enesestmõistetavalt võtma ja neid väärtuslikuks pidama, et me ei oskagi teisele õpetada nende „lugemise” viisi. Aga just see on kõikvõimalike kultuurikatelde ning ka kultuurimeedia üks peamisi ülesandeid: mitte ummisjalu massimaitsele vastu tõtata, vaid õpetada inimesi tänaseid kultuurisuundumusi mõistma ja tekste lugema. Sest kunsti, kirjanduse, muusika ja teiste kunstivaldkondade praeguste kommunikatsiooniprobleemide põhjus on vähemasti poole osas publiku väheses informeerituses. Ja küllap mõnedele loojatele see meeldib: parem hoida inimesed ignorantsena ja neid selle pärast põlastada kui avada oma looming suurema hulga pädevate hindajate asjatundlikule kriitikale.

    Ning see ettevõtjate ja muu „kultuurikauge” seltskonna harimine ei pruugi tähendada mingi kohmakalt utilitaarse leksika omaksvõtmist, nagu Eestis kipub olema. Pigem mõjub kogu too „kultuuritarbijatest”, „loovettevõtjatest” ja „loomeinkubaatoritest” hämamine piinliku pidžinina – ei ole see veenev majanduskeel ega ammugi mitte kultuuridiskursus. Piisab ka lihtsalt erudeeritud ja vaimukast esitusviisist – oivaliseks näiteks on mullu sügisest ilmuv Economisti kultuuriajakiri Intelligent Life. Eestiski on see saadaval, loodan, et Muusa, Muusika ja kunst.ee tegijad loevad.

    Kuidas ikkagi tekitada kultuuritegijate ja ettevõtjate vahele vastastikune austus, usaldus ja jõuda vastastikku õppimiseni? Esimene tingimus: nihutada diskussiooni kese eemale kasumlikkuse küsimusest. Nii väikeses ja perifeerses riigis on loomemajandus ummikteel, kui selle arendamise põhimotivaatoriks on riigi ja kohalike omavalitsuste katsed vabastada end märgataval määral kultuurivaldkonna rahastamise vastutusest. „Omal käel toimetuleku” lauspropaganda on just nimelt vastutustundetu valdkonnas, mille prioriteetne toetamine on riigi põhiseaduslik eksistentsi alus. Ei ole mõtet tekitada loojatele nõuet ja investoritele illusiooni, et teatrist, kirjastusest või kvaliteetmuusikat tootvast plaadifirmast kujuneks Eestis mingiks transiidi või kinnisvaraga võrdne kasumitooja. 

    Loomemajanduslike ettevõtete eesmärgid on teised. Põhiline, millele loojate ja ettevõtjate vastastikune suht
    lus ja harimine peaksid keskenduma, on inimlik eneseteostus ja seda taotlev elukeskkonna ümberkujundamine; inimese harimine vastutustundlikumaks, enese- ja keskkonnateadlikumaks kodanikuks; konfliktsituatsioonide lahendamine ühiskonnas – seda eriti olukordades, kus konflikt ise on sümboolne, aga vajab lahenduseks ka majanduslikku („maksumaksja positsioonilt”) sekkumist. Lühidalt: sünergeetiline suhe, mis kutsub ühiskonnas esile tegelikke positiivseid muutusi.

    Kujutlegem näiteks, et mõni ettevõtja või ettevõtjate grupp on loominguvabaduse nimel valmis katma kõik juriidilised kahjud, mis kaasneksid Kadri Kõusaare „Magnuse” näitamisega üle Eesti. Või maksma omast taskust kinni võidusamba rajamise tingimusel, et riik telliks sambale planeeritud 63 miljoni eest hoopis tuhat neljakohalise tiraažiga, korralikult kujundatud ja trükitud raamatut koolidele ja raamatukogudele üle Eesti. Kujutlegem, et Eestis on olemas kultuurikorraldajad, kes suudaksid esimese või teise ettevõtmise sümboolse väärtuse ettevõtjatele selgeks teha ja tekkinud loomemajandusliku võimaluse realiseerida, ning saaksid neist tulu oma edasise tegevuse arendamiseks. Kujutlegem. Mõelgem, kuidas selle poole liikuda. Täna, Tartu loomemajanduskonverentsil ja edaspidi.

     

  • Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit andis pärandihoidja auhinna kahele muuseumitöötajale

    Pärandihoidja on esemelist rahvakultuuri väärtustav auhind, mida antakse välja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu ning Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse poolt alates 1998. aastast.

    Pidulikule koosviibimisele Estonia Talveaias eelnes käsitööliidu volikogu, kus tehti kokkuvõtteid eelmisest aastast ja kinnitati uus tegevusplaan.

     

  • Dominique Moïsi „Emotsioonide geopoliitika“ nüüd eesti keeles!

    Erinevalt tavaks saanud käsitlustest, mis selgitavad maailma sündmusi kultuurierinevuste kaudu, tõestab „Emotsioonide geopoliitika“ veenvalt, et rahvusvahelisi konflikte tekitavad pigem emotsioonid: hirm, lootus ja alandus. Kui Samuel Huntington kõneles oma klassikaks saanud teoses tsivilisatsioonide kokkupõrkest, siis Moïsi sõnul vormib maailma pigem “emotsioonide kokkupõrge”, mida tõukab tagant hirm erinevuste ees.

    Dominique Moïsi on Prantsusmaa välispoliitika instituudi (IFRI) asutaja ning vanemnõunik, kvartalikirja Politique Etrangère peatoimetaja ja Financial Timesi ning The New York Timesi kolumnist. Tema Project Syndicate’i artiklid ilmuvad kord kuus eri väljaannetes üle kogu maailma. Ta on ühtlasi Euroopa välissuhete nõukogu (ECFR) liige ja külalisprofessor Harvardi ülikoolis. 

  • Hea vaim ja paha võim

    Selle veendumuse üheks levinumaks tuletiseks on tees, et tõeline vaim on vaid see, mis mässab. Mässul on kaks liiki: mäss võimu vastu ja mäss enamuse vastu. Tsiteerides Jüri Talvetit: „Just mäss karjavaimu vastu tähendabki tõelist vaimu. Ühe rahva vaimu parimad vormijad on ajaloos just olnud vaba- ja teisitimõtlejad”. Tõsi, nimetatud kaks mässuliiki on lähisugulased, mõlemal juhul astub üllas võim välja alatu jõu (ülekaalu, võimu) vastu.

    Väljaütlemisi, mis kõiki neid seisukohti kajastavad, leiame tänases lääne inforuumis massiliselt. Meie kommunikatsioonikanalid on vaimu ja võimu väidetavat antagonismi ning selle variatsioone õigupoolest otsast otsani täis. Hiljaaegu kogesin juhust, kus oli võimatu mängufilmis esitada positiivses võtmes üht Eesti ajaloolist kõrget riigitegelast. Põhjendus oli tappev: „Vastasel korral tegeleksime propagandaga.” Polnud oluline, kas vastav isik oli tubli ja tark või saamatu ja rumal – oluline oli, et ta esindas võimu. Järelikult tema kohta midagi head öelda ei saa.

    Umbes samal tasemel on Eesti ajakirjanduse sõltumatuse ja professionaalsuse üle valvama kutsutud Tarmu Tammerki hiljutine mõtteavaldus, et riigitruud ja patriootlikud ajakirjanikud „ei saa” olla demokraatliku ajakirjanduse tunnuseks. Niisiis: hoolimata sellest, milline on riik – vaba, demokraatlik, türanlik, barbaarne –, ühelgi juhul ei tohi demokraatlik ajakirjandus seda riiki toetada. Praktikas tähendab see, et sellest riigist tohib kirjutada vaid halba ja mitte head. Juhul, kui head peaks juhtuma, tuleb see maha vaikida; juhul kui halba ei peaks juhtuma, tuleb see välja mõelda. Siis ja ainult siis on tegemist tõelise vaimuga, vastasel korral mitte.

     

    Veendumus, et võim ja vaim on antagonistlikud, on nii üldine, et keegi õieti ei mäletagi, et see on vaid veendumus. Sellesse suhtutakse kui triviaalsusse à la maakera on ümmargune ja kõik hiired armastavad juustu. Kes triviaalsusi ei tea ega tunnista, on harimatu või vaimselt puudulik.

    Paraku – see vana triviaalsus ei ole ei vana ega triviaalsus. Piisab, kui meenutada Hegelit, kelle meelest vaim hoopis avaldus võimus ja võimu kaudu. Goethe aga ütles Napoleoni kohta, et talle on võim sama, mis muusikariist suurele kunstnikule. Jätan vahele ajaloo arvukad preesterkuningad, renessansiaegse Itaalia (kus võim ja vaim otse lootusetult läbi põimusid ning teineteiseks üle kasvasid) ja John Kennedy „intellektuaalide valitsuse” ning piirdun konstateeringuga, et võim pole läbi aastatuhandete olnud mitte vaimu vastand, vaid pigem üks loomingu liike. Üksiti palun võimu mitte segi ajada vägivallaga, nagu seda 20. sajandi pahempoolsete mõtlejate ühiste jõupingutuste tulemusel pahatihti juhtub. Võim ja vägivald erinevad teineteisest umbes nagu hukkamine ja mõrv. Mõne arvates vahet ei ole, mõne arvates on vahe suur ja oluline.

    Kuuludes viimase seisukoha pooldajate hulka, ei saa ma kuidagi nõustuda vaimu ja võimu primitiivse vastandamisega, vaid pean, nagu  Goethegi, võimu teostamist sama ülevaks kunstiks kui viiulimängu. Kui seda teeb Paganini, on tulemus kaunis, kui Kurt-Kolla, siis on mõistagi kole ja tegemist ei ole viiulimängu, vaid kääksutamisega. Kääksutamise alla liigitaksin ma ka nõukogude võimu.

    Niisiis, kui võimupill on vähegi oskaja isiku käes, siis on võim vaimu avaldumisvorm ja võimu teostamine on looming. Sellega nõustumiseks piisab kas või sellise tõsiasja meenutamisest, et ka loomeliitudel on juhatus ja esimees ning et mõni esimees saab paremini hakkama kui teine.

    Eelöeldust võib aga teha järelduse, mis vaevalt et meeldib ühegi tänapäeva lääne ühiskonna intellektuaalidele. Nimelt: kui arhitekt arvustab võimu teostamist, siis on see sama kohatu kui et poliitik arvustab arhitekti (kirjaniku, muusiku) tööd. Muusikud ju tavaliselt romaanide arvustusi ei kirjuta? Aga võimu arvustavad nad koos kirjanike, teadlaste ja kunstnikega küll. Kas see kriitika saab olla kompetentne?

    Kuulen kõrvus juba kurje hääli: kas Vahtre unistab loomeinimeste vaikima sundimisest? kas eesmärgiks on manööverdada poliitika kriitikavabasse tsooni? kas silme ees on vaikiv ajastu? kas tulevad suukorvid?

    Ei, ei ja veel kord ei. See, millest unistan, on üks teine asi. Nimelt, et võimu teostamist tunnustataks loometegevusena, mille kriitikale ja tagasisidestusele laieneksid samad reeglid kui muule loometegevusele normaalses ühiskonnas. Maali või skulptuuri kohta võib (ja ehk peabki) arvamust avaldada igaüks, kuid samas tunnustatakse looja ja publiku vahendajatena asjatundlikke kriitikuid. Kas oleks see rakendatav ka poliitikale? Pidagem silmas, et siis tuleks loobuda tollest vulgaarsest teesist, Eesti meediagurude üdikondist, et võim on igal juhul halb ja temast ei tohi kõnelda midagi head. Mõelgem vahelduseks, mis juhtuks, kui kunstikriitikud suhtuksid samal kombel kunstisse.

     

    Muide, too vulgaarne tees võimu ja vaimu antagonismist ei pärine kuskilt mujalt kui Karl Marxi pärandist. Marx suri eksiarvamuses, et ta on Hegeli pea pealt jalgadele tõstnud, kui tegelikult oli risti vastupidi. Muud Marxi absurdsused, alates proletariaadi ja kodanluse igavesest, lepitamatust vaenust kuni proletariaadi diktatuuri paratamatu kehtestamiseni on ajaloo prügikasti rännanud, kuid veendumus, et kunst peab mässama, püsib visalt. Üks paremaid filosoofia populariseerijaid Brian Magee on kirjutanud: „Selle seisukoha järgi peab kunst õpetama inimesi sügavamalt mõistma, mis on ühiskonnas valesti (…). Kunst peaks neis tekitama tahtmise ühiskonda muuta. (…) Kunst, mis toetab eksisteeriva ühiskonna väärtushinnanguid, püüab inimesi uinutada ja nende väärtushinnangutega nõustumisele eksitada, on halb kunst.” Magee märgib kokkuvõtvalt, et see seisukoht näikse olevat marxismi viimane püsima jäänud bastion. Pole juhuslik, et selle bastioni üheks nimekamaks maaletoojaks Eestis oli tuntud stalinist Gustav Naan, keda mõnda aega millegipärast suureks mõtlejaks peeti ja kelle mõtteviisil on tänaseni järgijaid. Mina nimetan seda mõtteviisi roosaks pasteediks, aga kuna nii ei ole ilus öelda, siis palun seda mitte levitada.

    Teoreetiliselt pole ju võimatu, et Marx eksis kõiges muus peale selle küsimuse ja et marxistlik vaade heale ja halvale kunstile (ehk siis tõelisele vaimule ja võimu teenivale ebavaimule) on õige. Tõsiasjad seda paraku ei kinnita. Nagu ma juba viitasin, on ajalugu täis vaieldamatult head kunsti, mis ülistab kehtinud väärtushinnanguid ja sageli koguni valitsejaid, mitte ei halvusta ega lammuta neid. Miks peaksid tänased väärtushinnangud siis olema nii kohutavad, et ühel kunstnikul neid üldse toetada ei sobi? Miks peab kunst lammutama sedasama ühiskonda, mis teda toidab ja finantseerib? Kas vaimu eesmärk on siis võim hävitada? Sel juhul jääb arusaamatuks, millest loomeinimesed elama hakkavad – esiteks poleks enam leiba, teiseks ei oleks enam millestki kunsti teha, sest puudub mässu objekt.

    Need vastuolud tüüpilist pahempoolset intellektuaali nähtavasti ei huvita. Palju mugavam on elada maailmas, kus võim on halb ning vaim on hea – „ja kuna mina kuulun vaimu poolele, siis järelikult olen õigete poolel”. Selge ja efektne maailmapilt, mille esindajale on automaatselt tagatud intellektuaali (kunstniku, vaimuinimese) aupaiste. Mistõttu sellel primitiivsel pildil on palju toetajaid ka vähevõimekate inimeste hulgas, sest see on nende ainus tee vaimuinimeste hulka. Kui andeid napib, siis võib seda korvata ohtra mässumeelsusega ja, ennäe, oledki professoritega ühes rivis.

    Andke andeks, aga mispoolest selline maailmapilt on parem Orwelli lammaste omast? – „Mää, mää, kaks jalga paha, neli jalga hää! Võim paha, vaim hää!” 

     

    Lõpetuseks pöördun tagasi sambavaidluse juurde. Leian, et sambavastastest on silmatorkavalt ebaaus esineda „vaimu” või siis ka kogu Eesti haritlaskonna (intelligentsi, kunstiinimeste jne) nimel. Erit
    i ebaaus on kirjeldada tekkinud vastasseisu konfliktina vaimu ja võimu vahel. Võim ei piira käesoleval juhul mitte kellegi loomevabadust – hoopis vastupidi, „vaimu” nimel kõnelejad nõuavad ausalt läbi viidud konkursi tulemuste tühistamist ja rahva enamiku arvamuse ülbet ignoreerimist. Ühesõnaga – nõuavad võimult vägivalla rakendamist, vastavalt hääleka vähemuse nõudmistele.

    Küsin: kui valitsus ja riigikogu läheksid sellele teele, siis kuhu jääksid demokraatia, õigusriik ja vabadus? Kui vägivald, sohitegemine, reeglite rikkumine, seaduste jalge alla trampimine on kord kotist välja lastud, siis ei lähe kaua, kui see bumerangina tabab meid kõiki. Nii mind, Lapinit kui Veidemanni. Võib-olla Veidemann oskab sellise olukorraga paremini kohaneda kui mõni teine ja seda omal kombel isegi nautida, aga enamiku jaoks oleks see ikkagi katastroof.

    Niisuguste nõudmiste esitamine on päris ehmatav sümptom, mis tõendab, et demokraatia olemuse mõistmisest oleme me väga kaugel. Ei, sambavaidluses ei seisa vastamisi vaim ja võim. Esiteks, nagu ütlesin, vaim ja võim ei olegi vastandid, vaid üks on teise alaliik. Teiseks, siin seisavad vastamisi hoopis demokraatia ja diktatuuriihalus. Et Lukašenka diktatuur on halb, seda me mõistame. Et meedia diktatuur oleks sama halb, seda me peaaegu mõistame. On viimane aeg õppida mõistma, et ka Eesti Kirjanike Liidu või Eesti Arhitektide Liidu diktatuur ei oleks karvavõrdki paremad kui Lukašenka oma.

     

  • Kunstihoones avatakse Enn Kunila maalikogu suurnäitus

    Näitusel on esindatud eesti klassikalise maalikunsti olulised autorid Johann Köler, Eduard von Gebhardt, Oskar Hoffmann, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Andrei Jegorov, Konrad Mägi, Alfred Hirv, August Jansen, Roman Nyman, Konstantin Süvalo, Nikolai Triik, Johannes Greenberg, Paul Burman, Jaan Grünberg, Ants Murakin, Ado Vabbe, Kristjan Teder, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa, Alfred Kongo, Eerik Haamer, Valdemar Väli, Richard Sagrits, Lepo Mikko, Endel Kõks, Elmar Kits, Evald Okas, Linda Kits-Mägi, Henn Roode ja Olev Subbi. 

    Näituse kuraator on Harry Liivrand ja kujundaja Olev Subbi.

    „Ettevõtja ja kunstimetseeni  Enn Kunila eesti maaliklassikale keskendunud kogu kuulub Eesti parimate hulka. Kunila kogus avaneb maalikunst meie ees peamiselt esteetilise nähtusena, hiilgava maalikunstikeskse mänguna koloriidi ja kunstiajalooga. Näituse visuaalse keskpunkti ja sisuliselt programmilise telje moodustab Konrad Mäe kaheksast suurepärasest maalist koosnev komplekt,“ ütles Kunstihoone juhataja ja näituse kuraator Harry Liivrand.

    „Tänapäeva üldises kunstisituatsioonis pälvib Kunila kogu ja selle koostamise printsiip positiivset tähelepanu, peegeldades ja fikseerides eesti maali ajaloo lineaarset arenguteed. Enn Kunila kunstikogust leiab šedöövrite kõrval ka eesti kunstiajaloo märgilisi või ühe autori loomingus erandlikke töid,“ lisas Liivrand.

    Väljapanekut täiendab Eero Epneri toimetatud ja Tiit Jürna kujundatud ligi 200 leheküljeline raamat „Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis“. Albumis on näituselgi eksponeeritav valik Kunila kollektsiooni kuuluvate maalide reproduktsioone koos iga tööd saatva tutvustava tekstiga autori ja maali kohta. Lisaks on raamatus mõned kunstiajaloolised ülevaated teatud perioodidest ja olulisematest autoritest. Raamatu saatesõnad on Harry Liivrannalt, Eero Epnerilt ja Enn Kunilalt.

    „Usun, et Eesti suuruses väikeriigis on iga suurem kunstikogu ka rahvuskultuuri osa. See aga tähendab, et kollektsionääril pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus avada oma kogu avalikkusele: kunstiteadlastele, uurijatele, ennekõike aga laiemale publikule,“ kirjutab Enn Kunila oma viimse raamatu eessõnas. „Ma olen soetanud oma kollektsiooni vaid need maalid, mis mulle väga meeldivad ning ei ole kunagi ühtegi tööd müünud,“ kirjeldab Kunila oma kollektsiooni loomist.

    Käesolev on Enn Kunila kunstikollektsiooni neljas näitus ning kunstialbum.  Kunila esimene, 2004. aastal esitletud tööde valik kandis pealkirja „Pühapäev”. 2007 esitles ta algul Hiiumaal ja seejärel Tallinnas näitust ja kunstialbumi „Igatsus ja kohalejõudmine. Töid Enn Kunila kogust”. Kolmandat, Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud näitust ja kunstialbumit „Paar sammukest rändamise teed“ esitles Kunila 2008. aastal Hiiumaal.

    Enn Kunila on olnud aastaid väljapaistev Eesti Vabariigi kunstielu edendaja. Kunila on Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade seltsi juhatuse esimees alates selle loomisest 2007. aastal, samuti Kunstisõprade seltsile olulist majanduslikku tuge pakkuvate patroonide kogu asutaja ja eestvedaja. Eesti Muuseumiühing tunnustas 2009. aastal Enn Kunila tegevust Eesti Muuseumide Sõbra tiitliga.  

    Enn Kunila on tööstus-, kaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupi NG Investeeringud üks juhte ning AS Liviko, AS Balbiino ja Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS nõukogu esimees ning Eesti Toiduainetööstuse Liidu volikogu esimees. Eduka, Eesti kapitalil põhineva tööstust ja kaubandust edendava ettevõtjana on ta samavõrra pühendunud ka Eesti kunstivaldkonna edendamisele ja metseenlusele Eesti kunsti hüvanguks.

    Näitus „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust“ jääb Tallinna Kunstihoones avatuks 24. veebruarist – 1. aprillini 2010. Kunstihoone on selle näituse puhul erandina avatud K-P kl 12-20.  Igal neljapäeval kell 17  ja laupäeval kell 13 toimub näitusel tasuta ekskursioon kunstiteadlase juhtimisel.

     

Sirp