kestlik eluviis

Mõnel läheb tõesti kenasti. Tuntud ausambast ja muustki on Lotmanil mõistvaid ja mõistlikke mõtteid. Ei usu siiski, et Lihula kandi või terve Eesti rahva hoiakuid heaolus suplemine kujundanud on. Meenub, et Res Publica tuli võimule tänu sellele, et suur hulk valijaid ei suutnud end ühegi senise parteiga identifitseerida. Just ?karjuvate probleemide? üleskorjamine ja lubadus need lahendada tõi kaasa suure valimisedu. Et ongi lahendatud?

Enam kui poliitikute sotsiaalne kurtus teeb muret arusaam, nagu peaksidki inimese argielu ja väärtusmaailm lahus või ?järjekorras? eksisteerima. See toidab ju ka arvamust, et väärtusmaailmaga tegelemiseks annab õiguse 10 miljonit sukasääres. Edasi tuleb juba rambopoliitik, kes väärtusmaailma järele küünitava kodaniku näoli verisesse hakklihamassi surub: ära virise, letid on meil ju nüüd täis!

Tõsi, väärtused on lubatud. Soovitavalt elumaailmast distantseerunud vormis ? intellektuaalse lobisemisena, ?heateona? või dekoratiivsete loosungitena. ?Väärtusmaailm? ? see on Hannes Rummi soovitus ihu rahvusvärvidega kaunistada või meeleavaldus õiguse eest särki tagurpidi seljas kanda. Heategu on, kui miljonikäibega firma paari krabisevaga tervishoidu turgutab.

Peale imekauni väärtusmaailma on ka elumaailm, mida mõnikord olmemuredeks nimetatakse. Sellel on teisigi nimesid: (makro)majandus, rahandus, (sise)poliitika. Mõned inimesed (humanitaar ja rantjee) õnneks ei pea selle (hingetu, räpase, fiktiivse) valdkonnaga tegelema. Nemad saavad ? või tunnevad kutsumust ? Ilust ja surmast mõtiskleda ning huvitavaid meeleseisundeid nautida. Pilk pilvedes, ei pane tähelegi, mis veidraid asju ja nähtusi siinilmas leidub. Nagu näiteks PPP ja FIE. PPP ? Public Private Partnership, avaliku ja erasfääri suur sõprus ? tekib, kui ärimehe hing ihkab uusi väljakutseid (turg on jagatud). Kohe-kohe hakkab PPP meie ringhäälingut embama. On kuulda, et enamasti tõmbab ?era? ?avalikul? PPP süsteemis naha üle kõrvade. Aga tühja kah. ?Avaliku? ja ?era? sõprus algas meil juba siis, kui direktorid ühel lauanurgal ettevõtte varasid maha kandsid ja teisel iseendaga kasulikke lepinguid allkirjastasid. PPP paneb raha voolama ja teeb vabaks. Näiteks vastutusest. Kuidas kasumijaht avaliku teenuse hinda, kvaliteeti või ?infoteenuse? puhul ka sisu mõjutab, pole oluline. Tähtis on sõprus. Või FIE, füüsilisest isikust ettevõtja. FIE vastutab isikliku varaga ja tal pole puhkust. FIE saab ettevõtluskuludelt maksuvabastuse. ?Investeerida? on võimalik, kui esmased eluvajadused on kinni makstud. Teenides summa, mis võimaldab elamist, mitte aga ?investeeringuid?, peab FIE maksuametile tagastama 54% aasta vältel eluspüsimiseks kulunud summast.

Eesti riik esindab väärtussüsteemi, mis premeerib ühiskassast ?suurt raha?, maksustab soolaselt inimese esmavajadusi ja väärtustab oma kodanikke vaid finantstootlikkuse alusel. See kehtib alates emapalgast ja eliitkoolide miljoniremontidest kuni avaliku sektori raha ümberkantimise ning maksusüsteemini. Ühiskonda sügavuti läbivate majandus- ja rahaotsustuste analüüsi asendab parimal juhul poliitkemplus stiilis ?ise oled?. Tõsi, inimese ja majanduse suhete avalikuks käsitlemiseks on meil maagilised vormelid: riik on halb peremees, eraomand on püha, turumajandus on üldise õnne pant, parem õng kui kala, kõik tarbija huvides jms. Üldiselt on kasulik elu ja väärtusmaailma eraldi hoida. Eriti kaval meetod on liha ja vaimu vahelduv suretamine. Olmelist ja vaimset eksistentsi vaheldumisi alla surudes või stimuleerides on võimalik suuri asju korda saata ? riigialama reaalsuspilti korrigeerida ja minatunnet õigeks painutada. Alles see oli, kui õilsa euroopaliku väärtusmaailma toel said uhkesti lömastatud eestlase tühised olmemured (metafoorne suhkru hind). Täna teevad võimupoliitikutele peavalu alamate väärtus- ja identiteediprobleemid. Ei ole kerge võimueliidil. Näitad pööblile lihaletti ? küsivad, kus raha on. Käsid pilgu kõrgel hoida ? hakkavad ausambaid püsti ajama. Ehk oleks efektiivseim täispakett, kui liha ja vaim korraga suretatud saaksid. Oleks vähem jamasid.

Ene Grauberg, ?Teadmine, tõde ja vabadus: 30 aastat filosoofilisi mõtisklusi?. Akadeemia Nord, 2004.

Ene Grauberg on ühtede kaante vahele kogunud oma tähtsamad artiklid. Samalaadne teos ilmus kevadel Ülo Matjuselt, loodame, et ka teised vanema põlvkonna filosoofid järgivad eeskuju ning asuvad publitseerima. Loodetavasti suudab tänane lugeja hinnata paarikümne aasta taguseid tekste liigsete emotsioonideta, pidamata iga viidet Marxile kohe kuriteoks.

Autor on jaganud raamatu kolme ossa. Esimene osa sisaldab arutlusi ühiskonna ja haridussüsteemi üle, teises osas mõtiskletakse humanismi ja vabaduse üle ning viimases osas keskendutakse epistemoloogia ja loogika probleemidele. Minu jaoks oli üllatav, et juba 1980. aastate algul oli võimalik kirjutada Wittgensteinist, Fregest ja võimalikest maailmadest loogikas ilma kohustusliku marksistliku kriitikata (vt lk 155 jj). Oma aja kontekstis tuleb sääraseid asjalikke ülevaateartikleid kõrgelt hinnata, ?Keelest, mida me ? mängime? (lk 155 ? 167) võiks siiani olla algaja esimeseks sissejuhatuseks Wittgensteini filosoofiasse. Siiski on tänaseks põhiliselt Akadeemia vahendusel ilmunud analüütilise filosoofia kohta põhjalikumaid ülevaateartikleid, Ene Graubergi vastavasisulised tööd tulnuks kogumikuna publitseerida juba 1990ndate algul, mil filosoofiline kultuur oli veel väga hõre. Spetsiifilisi loogikaprobleeme hõlmavate artiklite (lk 217 jj) aktuaalsust ei oska võhikuna kahjuks hinnata.

Järgnevalt jätaksin puhta filosoofia kõrvale ja vaatleksin raamatu esimest, kõige intrigeerivamat alajaotust ?Ühiskond ja haridus?. Graubergi mõtisklused on seda hinnatavamad, et tegemist pole utopistist kõrvalseisjaga ? autor on mitmekümneaastase kogemusega õppejõud ning haridusametnik (momendil Nordi rektor). Lisaks sellele tunneb Grauberg ka poliitika köögipoolt, olles töötanud üleminekuajal peaministri nõunikuna.

Postmodernism hariduses

Kogu iseseisvusaja on käinud pidev haridusreform, meeleheitlik paradigma otsimine. Grauberg ei paku oma artiklites meile uut suurejoonelist visiooni vajalikust paradigmast, millest kubisevad kõik haridusstsenaariumid. Selle asemel üritab ta olukorda filosoofi pilguga analüüsida, asetada protsessid ajaloolisse tausta. Graubergi põhieesmärgiks on teadvustada, et haridussüsteemid rajanevad teatud filosoofilistel ideedel (lk 58) ? seni on üritatud meil haridust reformida alati ?siin ja praegu?, eeldustesse süüvimata (lk 94). Põhiliseks märksõnaks, mille kaudu autor haridussüsteemi ja ühiskonda analüüsib, on postmodernism. Tänaseks on ka Eestis see sõna juba ära kulutatud, kuid ometi pole Graubergi arvates osatud Lyotard?i teadmiste postmodernse staatuse teesi piisavalt mõista. Sest kui nõustuda modernsete väärtuste siduva jõu kadumisega, pole enam mingit mõtet rääkida ühest ja õigest haridusparadigmast. Arusaam ainuvõimalikust lahendusest kuulub kokku positivistliku maailmakäsitusega, modernse arusaamaga teadmiste progressiivsest kasvust Absoluutse Teadmiseni. On ülimalt huvitav, et nii teadusfilosoofias kui ka laiemalt demokraatlikus ühiskonnakäsituses on loobutud ammu nn ühe paradigma feti?ismist, kuid see ei ole lõpetanud loba otsitavast haridusparadigmast. Tegelikult on probleem muidugi laiem, suurte narratiivide lõpp tähendab ka rahvushariduse, rahvuslike aadete lõppu (lk 99). Aga rahvuse müüdist ei ole väikerahva esindaja niisama kergesti nõus loobuma, ammugi ei soovi seda teha poliitilised huvigrupid ? on ju ülimalt mugav lüüa rahvuslike huvide kella häältepüüdmise eesmärgil. Minu arvates on rahvushariduse visiooni loomine poliitilise retoorika peegeldus ega lõpe veel niipea, olgugi et sisuliselt tähendab haridusreform huvigruppide halastamatut võitlust ressursside (tunnid, riigitellimus, raha jne) nimel. Filosoofiline analüüs saab meile ainult näidata sääraste narratiivide tobedust ja ärgitada mõtisklema selle üle, mis jääb loosungite taha.

Lollidel pole võimalust

On väga meeldiv, et Grauberg ei väida end teadvat lahendusi. Ta piirdub mõningate näpunäidetega nagu osalusdemokraatia rakendamine haridusotsustuses (õige, aga kuidas selleni ilma revolutsioonita jõuda, kes annab võimu käest?). Samuti üritab Grauberg argumenteerida haridusse investeerimise vajalikkuse poolt: kuna postmodernses maailmas on teadmine põhiline kaup, pole lollidel ?anssi (kuid taas: kuidas investeeringuteni jõuda, kui poliitika pole ratsionaalne tegevus?). Mulle tundub, et Grauberg eeldab humanistina a priori, et ka postmodernses olukorras võetakse mõistuse häält kuulda. Graubergi dekonstruktsioon ulatub objektiivsest teadmisest tunnetava subjektini, aga mitte sealt edasi (näiteks räägib ta veendunult inimloomusest, lk 19; soovitab taastada meie mõtteviisis ugri substraati, lk 69; räägib Eestist kui ühist eesmärki omavast tervikust jne). Igatahes on, mille üle Graubergi artikleid lugedes edasi mõtelda ? see peaks olema ühe hea filosoofiaraamatu põhitunnus.

Lokusoo küla, millest alljärgnevalt juttu tuleb, ei ole võimalik üheltki kaardilt leida, kui, siis ainult Kadrina valla ja Lääne-Virumaa maavalitsuse katastrikaartidelt. Vahepeal on Lokusoo küla olnud jaotatud kaheks naaberkülade Kihlevere ja Võipere vahel ja alles hiljuti on see eraldi üksusena tähistatud. Tänaste elanike teadvuses ja kõnepruugis ei ole aga ennistatud küla nimi kinnistunud, sest vahepealsed aastad on oma töö teinud ja iseseisva üksusena ei suuda küla enam funktsioneerida.

Nõukogude ajal elas seal tosinkond peret, kes kõik olid seotud kohaliku majandiga, ja peale selle oli külas veel kuus lagunenud, varemetes maja või endist nõukogude-eelset talukohta tähistavat metsistunud aeda. Tänaseks on kaks maja juurde ehitatud ja kolm omakorda maha jäetud ja lagunenud. Elanikud on aga vahetunud enamikus majades, neist osas mitmeid kordi.

Identifitseeritud külamaastik

Vanima kihistuse külas veel ka nõukogude ajal käibel olnud toponüümidest moodustasid eestiaegsete talude nimed ja talu juurde kuuluvate põldude, karjamaade, heinamaade, teede, metsade ja soode nimed. Talude ajal oli kogu külamaastik nimetatud-identifitseeritud (Kangro talu, Kangro tee, Kangro heinamaa, Kangro mets, Kangro soo). Nimetamine, mis ongi  ühtlasi piiritlemine, seega identsuse loomine, objekti  ajas kestva samasuse tunnistamine, tõi esile küla sisemise korrastatuse.  Külamaastikul liiguti pidevalt piire ületades, läbi ?võõraste? paikade. Võikski öelda, et selline küla struktuur oli oma olemuselt pärisnimeline. Esiteks kodune ruum, oma talu kui eksemplaarsete unikaalsete paikade ja esemete maailm, kus kõigele võiks viidata, kasutades osutavat asesõna ?see?; kodupaiku tähistavaid nimesid (maja, laut, ait, koppel, karjamaa, kaev) võib siin käsitleda kui kõnelisi pärisnimesid. Teiseks, seda ümbritsevad  sarnased ?universumid?, mis vajavad nimetamist (ja mille jaoks meie peame end nimetama), kuna meil tuleb neid üksteisest eristada: kelle talu, karjamaa, tee? Ka see on pärisnimeline maailm, mis koosneb singulaarsustest, mis moodustavadki omakorda küla kui korrastatud ruumi. Selle küla tervikstruktuuri sees on samuti  elemente, mis üldnimega tähistatult toimivad kui pärisnimed ja vajavad nime vaid välise vaatepunkti jaoks.

Nõukogude-aegses külas jäid veel kauaks ajaks käibele varasemad kohanimed. Säilivad sõjaeelsed talude nimetused, mis sel juhul, kui elanikud on vahetunud, jäävad kasutusse kõrvuti uute elanike nimedega. (Nt Põõsaste kui talu nimi ja Haukka kui uute elanike perekonnanimi.). Mõnes majas vahetusid aga elanikud nii sageli, et nad ei jõudnudki paigale oma nime anda ja nii kutsuti talu jätkuvalt endise omaniku nime järgi (nt Otu Hansu). Mõni eestiaegne talunimi oli aga nii tugev, et andis ametliku nime ka talu kohale rajatud uutele nõukogudeaegsetele ehitistele, näiteks üks küla  arenenumaid talusid Peetri, mille  omanikud olid represseeritud ja Siberisse saadetud. Neil maadel asuvat farmi kutsutakse ka täna uuest omanikust sõltumatult Peetri laudaks. 

Seoses kolhoosi moodustamisega muutusid kiiresti anonüümseks põllud, mis said nüüd enesele igal aastal muutuvad nimetused seal kasvatatavate kultuuride järgi. Kui oli vaja asukohta täpsustada, võeti abiks põlluga külgnevate paikade nimed. Paigad, mis vähem sõltusid inimeste ühistegevusest, säilitasid kauem oma endise nime ja kandsid edasi endist külaruumi korrastatust. Nii on säilitanud talude ajast pärit nimed teed. Iga talu juurest viis tee maanteele. Näiteks hommikul kooli minnes võisin ma valida kuue erineva tee vahel, sõltuvalt aastaajast, ilmast ja meeleolust: Põllukopli tee, Paju tee, Jaagupi tee, Põõsaste tee, Kangro tee, Peetri tee. Talusid ühendav tee aga oli olnud alati nimetu nagu maanteegi oli  ?maantee?.

Ka näiteks metsaheinamaade nimed käivad endiste omanike järgi. Kuna kolhoos neid ei kasutanud, siis tegid külaelanikud metsaheinamaadel oma loomadele heina, jaotades heinamaid omavahel taluaegsete piiride järgi. Nii oli see kuni melioratsioonitöödeni, mis need heinamaad  veel nõukogude aja lõpus hävitas.  Talunimed säilisid ka juhul, kui majad olid maha jäetud ja lõplikult lagunenud. Tavaliselt jäi alles aed, mille järgi mäletati neid, kes aia olid rajanud: Jaagupi aed, Mäeotsa aed, Jaani aed, Sangmanni aed. Tänaseks on need enamasti lõplikult hävinud ja vaid vähesed külaelanikud mäletavad ülaltoodud nimesid.

Nõukogudeaegne ühine ruum

Üks nõukogudeaegseid muutusi seisnes selles, et tekkis uus mastaapne ühine ?oma? ruum, mida võib võrrelda varasema ?oma? talumajapidamisega. Kuna alles olid ka kolhoosnike majapidamised, siis oleks ?oma? ruum nagu topeldunud paradoksaalsel moel.  Sigala, lehmalaut, vasikalaut,  töökoda, kontor, ait, viljakuivati olid vähemalt esimese vaid üht küla hõlmava kolhoosi elanikele üksikpaigad, mis ei vajanud pärisnimega tähistamist. Hiljem, kui kolhoos kasvab, muutub küla selle osakonnaks ja tekib vajadus nime järgi eristada ka neid paiku, mis varem oma ainususes nime ei vajanud (Liivari laut-Kihlevere laut, Peetri sigala-Kihlevere sigala).

Väikesed kodumajapidamised ja majade juurde kuuluvad aiamaad ei külgnenud nõukogude ajal enam üksteisega, need olid kui saared kolhoosiruumis. Niisiis jäi nimega tähistatud paikade  vahele  anonüümne tsoon. Külas liikudes ei ületatud enam piire nagu varemalt, vaid liiguti kolhoosi ?ühisruumis?. Küla elanike nimedega identifitseeriti reaalselt vaid hoonestust ja aiamaad, niisiis oli küla nõrgemini struktureeritud kui varem. Õigem oleks öelda, et rohkem nende jaoks, kes mäletasid taluaegset korrastatust ja seda kandvaid kohanimesid, ning vähem nende jaoks, kes neid ei teadnud.

Vaid osaliselt ?oma? paik

Me võimegi väita, et küla on muutunud aegade jooksul üha anonüümsemaks. Tänaseks on maad enamasti tagastatud endiste omanike järeltulijatele, kellest vaid üksikud on kodupaigaga seotud, pea keegi  ei tegele ise nende maade harimisega. Suur osa endistest põldudest on välja renditud firmale, mille omanikud ise ei ole külaga seotud. Omandipiire külas küll teatakse, aga sellest on vähe, et põllule püsivat nime anda. Küla sotsiaalne koosseis on kirev ja külaelanike paigaga seotuse aste väga erinev, paljudele on see vaid elupaik, kas siis alatine või ajutine. Ainult ühes talus elavad endiste taluomanike järeltulijad, kes tegelevad maaharimisega, maatööga teenib elatist ka üks külla hiljem elama asunud perekond.

Ülejäänute seos küla ja maaga on väga erinev: maaomanikud, kes elavad külas kas pidevalt või hooajaliselt (perekond elab mujal) ja on andnud oma maa rentnike kasutusse; noor perekond, kes töötab alevis ega hari maad; perekond, kelle kõik liikmed  on leidnud töö Tallinnas ja  külastavad endist kodu vaid nädalalõppudel; talumaja suvilaks ostnud tallinlased; laguneva maja omandanud, abirahadest  elatuv perekond;  linnast maale maja ostnud ja siia elama jäänud; mujal elavale omanikule kuuluva farmi sulased, kes vahetuvad õige sageli.

Näeme, et paljude inimeste jaoks on küla vaid osaliselt oma paik, sotsiaalselt on küla amorfne moodustis, puudub alus ühissuhtluseks. Sotsiaalsete seoste puudumine külaelanike vahel väljendub ka nimekasutuses, külamaastiku ruumilise liigendumise fikseerituses. Ühelt poolt on unustusse vajunud varasemad olulised mentaalsed koordinaadid, mis külaruumi struktureeriksid, teiselt poolt ei loo tänane situatsioon neid ka eriti juurde. Iseloomulik on, et mitte kõik külaelanikud ei tea üksteise perekonnanime. Majapidamiste tähistamisel kasutatakse enamasti eesnime,  mis märgistavad võrreldes traditsiooniliste isikunimest tuletatud kohanimedega paika tugevamini isikust enesest lähtuvalt (vrd nimekasutus: varasem ?lähen Kangrole?, ?käisin Peetril?, ?mine Reinust mööda ja ol
edki Põõsastel? ja praegune ?käisin Mati Teiste külaelanikega enim kommunikeerunud isiku nimi, ei hõlma kohanimena ka perekonda tervikuna. Tänased nimed ei loo külas võrgustikku, mis teeks külast nüüd juba uutel alustel liigendatud terviku. Rohkem on ?võõrast?, tundmatut, mis inimesi üksteisest eemaldab. Isolatsioon väljendub selleski, et ilmselt ei ole külas kedagi, kes oleks külastanud kõiki naabreid.  Hea näide tänasest umbmäärasusest on teega seonduv. Tänaseks on säilinud vaid küla läbiv maanteele  viiv tee, kõik vahepealsed taluteed on kadunud, põlluga koos üles küntud. Sellel ainukesel teel puudub nimi ja selle kuuluvus kas vallale või osade kaupa elanikele on vaidluse objektiks. Igatahes ei pea keegi oma kohuseks seda korras hoida.

Võib öelda, et taludeaegne korrastatus oli elujõuline veel ka nõukogude ajal ja pidurdas külamaastiku anonüümistumise protsessi. Tänapäeval, kus selle mälu kandjaid on külas  väga vähe  (minu põlvkond on ka ajaliselt viimane, kes veel mäletab seda, mida omakorda vanematelt kuulnud) ja inimesi ei ühenda enam sarnane elulaad,  on külamaastiku süvenev anonüümistumine paratamatu. Viimaste ühiskondlike muutustega on kaasnenud oluline semiootilise käitumise muutumine, mille teebki nähtavaks nimetamispraktika vaatlemine.

Bütsantsist võeti kirikumuusika jaoks üle ka küllalt keerukas kaheksaviisilisuse süsteem (osmoglasie, vosmiglasije), mis seadis laulud kaheksasse rühma (glas).

Sõna glas tähendas bütsantsi kirikulaulus üht kaheksast diatoonilisest laadist; vanavene kirikumuusikas tähistab glas aga n-ö ühistel muusikalistel alustel seisvate, ent erinevate diatooniliste meloodiavormelite kogumit. Kaheksa erinevat glas?i moodustasid nn kaheksaviisilisuse süsteemi, mis hõlmab endas kiriku põhilise lauluvara. Ühel nädalal on liturgias kasutusel ühe glas?i viisid, teisel teise glas?i omad jne. Kaheksa nädalat moodustavad ühe tsükli, mis kordub aasta jooksul mitu korda.

Õigeusu psalmoodia meloodiatuumik koosneb 3-4 helist, mis keerlevad põhitooni ümber ülemise ja alumise sekundi ning alumise tertsi piires (nt c?d?c?h?a) ? just niisuguse ulatusega loetakse-lauldakse igapäevaseid liturgiatekste. Pidulikumal puhul (pühapäevad, kirikupühad jms) meloodia diapasoon laieneb.

Vene kirikumuusikat märgiti mitmeid sajandeid üles mitte noodijoontele, vaid teksti kohale, kasutades selleks erilisi märke znamja?sid, mille järgi see muusika ongi saanud endale nime znamennoje penije.

Muusikauurijad on kokku lugenud ligi 500 märki, mida sajandite jooksul on kasutatud, tänaseks on enamik neist käibelt kadunud. Iseseisvaid märke, znamja?sid on tegelikult umbes kolmkümmend, peaaegu sama palju kui tänases vene tähestikus tähti. Znamja?d määravad kindlaks heli pikkuse, meloodia suuna ja kõlakarakteri. Helikõrguse annavad aga kätte täiendavad märgid (pometa), mis znamja?de juurde on kirjutatud kas punase või ka musta värviga.

Znamennoje penije kasutab 12 helist koosnevat helirida, mis jaotub neljaks grupiks ehk soglasije?ks. Esimene, kõige madalam soglasije on ?lihtne? (soglasije prostoje), teine ?sünge? (soglasije mrat?noje), kolmas ?helge? (soglasije svetloje) ja neljas ?ülihelge? (soglasije tresvetloje). Iga soglasije koosneb kolmest helist ehk kolmest astmest: 1., 2. ja 3. Kõigi 12 heli jaoks on ainult 6 nimetust: ut, re, mi, fa, sol, la. Esimesed kolm nimetust on antud kahe esimese soglasije helidele, ülejäänud kolm nimetust kahe viimase soglasije helidele. Nii tekib kokku helirida ut?re?mi?ut?re?mi?fa?sol?la?fa?sol?la.

Znamja?sid on kahte liiki: üheastmelised ja mitmeastmelised, esimesed sisaldavad vaid ühte, teised mitut heli. Znamja kõige ülemine heli on määratud kindlaks vastava märgi, pometa?ga, mis kirjutatakse znamja?st vasakule poole. Hoolimata sellest, mitmest helist znamja koosneb või millises suunas meloodia liigub, tähistab pometa ainult kõige ülemist heli ? kõik teised helid ?arvutatakse välja? sellest lähtudes. Mõne znamja juures helikõrguslikke märke ei olegi, nende helikõrgus sõltub järgnevatest znamja?dest.

Pometa?d tähistavad eespool mainitud helirea astmeid ja näevad välja nagu slaavi tähestiku tähed; prostoje soglasije helid tähistatakse (1. astmest alustades): gn (gorazdo nizko), n (nizko), ts (tsata). Erinevalt järgmise rühma, mrat?noje soglasije 1. ja 2. astmest, mida tähistatakse samade tähtedega, on prostoje soglasije helikõrguslikele märkidele lisatud väike ristike (krõ?). Mrat?noje soglasie 3. heli tähistatakse tähega S ? sredne (tihti kasutatakse ka lihtsalt punkti). Nii svetloje kui tresvetloje rühma helisid tähistatakse M (mrat?no), P (povõ?e), V (võsoko), kusjuures tresvetloje rühma pometa?de kohale kirjutatakse punkt (hohol).

Lisaks helide vältustele ja kõrgustele märgitakse znamja?de juurde omaette tähisega ka esituskarakter: kriipsuke ? vaikselt, jätikujuline tähis ? kiiresti, Y (udarka) ? rõhuga, P (ravno) ? ühtlaselt jne.

Znamennoje penije?s on helidel vaid neli vältust: tavapärastesse mõistetesse ?tõlgituna? täisnoot, poolnoot, veerandnoot ja harva ka kaheksandiknoot. Mida aga pole, need on mõisted forte ja piano ? helitugevuse määrab tegelikult paljuski ära helikõrgus: mida kõrgemalt lauldakse, seda valjemalt see kõlab.

Mõned levinumad üheastmelised znamjad:

1. krjuk ? tähtsaim ja kõige sagedamini kasutatav märk, poolnoot, asetseb enamasti teksti rõhulisel silbil;

2. paraklit ? poolnoot, tihti kirjutatakse see lauluviisi või noodirea algusse;

3. stopitsa ? poolnoot, kasutatakse enamasti siis, kui meloodia meenutab monotoonset kõnet;

4. zapjataja ? poolnoot, kasutatakse põhiliselt teksti rõhututel silpidel;

5. palka ? poolnoot, enamasti eelneb see märk millelegi erilisele, pikemale kaunistusele, lõpuosale vms.

Mõned mitmeastmelised znamja?d:

6. perevodka ? kaks tõusvat veerandnooti;

7. t?a?ka ? kaks laskuvat veerandnooti;

8. podt?a?ije ? kaks laskuvat veerandnooti, erineb t?a?ka?st suurema laulvuse ja pehmuse poolest;

9. skameitsa ? kaks tõusvat veerandnooti;

10. golubt?ik borzõi ? kaks tõusvat veerandnooti.

Üks kindel znamja oli tavaliselt kui ?perekonnapea?, millega oli seotud terve ?perekond?, kus liikmeid võis olla 2 ? 7. Kui näiteks tavalisele ühenoodilisele stopitsa?le lisati juurde vastav väike märgike, sai sellest kahenoodiline (+ sekund või terts alla) stopitsa s ot?kom. Kahest laskuvast noodist koosnev t?a?ka muundus vastava märke lisandumisel t?a?ka polnaja?ks, mille moodustasid kolm laskuvat nooti (täisnoot ja kaks veerandnooti) jne.

Vene kirikumuusika, eranditult vokaalne ja ühehäälne muusika, arenes ligi seitse sajandit ühe stiili raamides, järgides kindlaid reegleid ja seaduspärasusi.

1. Millise hinnangu annate Eesti ajalugu käsitlevatele gümnaasiumiõpikutele? Mis on plussid ja miinused?

2. Kui hästi või küsitavalt on õpikutes käsitletud meie lähiajaloo probleemküsimusi nagu Pätsu tegevuse hindamine, 1944. aasta, juudiküsimus jt?

3. Mida peaks üldse healt gümnaasiumiõpikult ootama ja eeldama? Kas isamaaliste tunnete ja identiteedi kasvatamist või pigem ajaloo vastuolulisuse esiletoomist ja isemõtlemisoskuse arendamist?

Marek Tamm:

1. Praegu on gümnasistidel valida kolme Eesti ajaloo õpiku vahel: 1995. aastal Avitas ilmunud ja hiljem korduvalt uuesti trükitud Tartu ajaloolaste õpik, lisaks käesoleval sügisel Ilo üllitatud Lauri Vahtre ning Argo üllitatud Andres Adamsoni/Toomas Karjahärmi õpikud (viimane asendab ja paljuski kordab Adamsoni ja Sulev Valdmaa 1999. a ilmunud ajalooõpikut). Minu arusaamale heast ajalooõpikust ei vasta neist kolmest ükski. Napp vastuseruum ei luba laskuda võrdlevasse analüüsi, ent kõigi kolme ühiseid põhipuudusi on kaks. Esiteks, kõik nad on visuaalselt ilmetud ja igavad: pildivalik ja -allkirjad on juhuslikud, tekst on laotud tihedas kirjas ja kehvasti liigendatud. Teiseks, kõik kolm on ?anrilt pigem lugemikud kui õpikud; need on põhilaadilt jutustavad tekstid, kus on vähe probleemipüstitusi, võrdlevaid tõlgendusvõimalusi, olulise eristamist ebaolulisest. Neid lugedes jääb mulje, et Eesti ajaloo kohta on olemas ühtne ja konsensuslik narratiiv, mis õpilasel tuleb lihtsalt pähe õppida. Minu meelest on selline lähenemine eksitav, pigem oleks oluline õpilastele näidata, et Eesti ajalugu on eri aegadel erinevalt kirjutatud, et tänapäevalgi võib ühte või teist sündmust mitut moodi tõlgendada. Et ajalugu on oma loomult paljutine, mitte ainuline. See ei tähenda põhimõtet, et anything goes, vaid osutamist ajalookirjutuse paratamatule läbipõimitusele ühiskondliku arenguga, mineviku ja ajaloo vahe teadvustamist. Niisamuti leian, et ajalooõpik ei peaks varjama oma allikaid, vastupidi ? põnevad allikatsitaadid (eraldi raamis või teksti sees) aitavad elavdada põhiteksti ja lubavad õpilasel aimu saada, kust pärineb õpiku teave.

2. Tuleb tunnistada, et õpikutes nende probleemküsimustega ei tegeleta. Nagu öeldud, on kõik käibivad ajalooõpikud loomult jutustavad, mis jätab probleemidele vähe ruumi. Kõik kolm teost liiguvad sissekäidud rada, vahest kõige enam arvestab uuemaid teadmisi Pätsi re?iimist Adamsoni/Karjahärmi õpik, ent näiteks Eesti holokaustist libisevad kõik kolm raamatut ühe lausega üle, esitades sealjuures natsiohvrite arvu kaunis erinevas suuruses ja/või umbmääraselt.

3. Hea ajalooõpik (resp. -õpetus) peaks esmajoones tekitama ajaloo vastu huvi, kui õpik (õpetus) on ilmetu ja igavalt kirjutatud, siis on raske oodata, et õpilane leiab ajaloo huvitava ja värvikireva olevat. Sellele arusaamisele lisab kinnitust äsja Postimehest (1. X) loetud teave, et suurem osa õpilastest hindab kooliõpikud igavaks ja keeruliseks. Loomulikult on ajalooõpikul oma roll tulevaste kodanike ?tsiviilreligiooni? kujundamisel, ent minu meelest ei tohiks see olla ajalooõpetuse põhisisuks.

Andrei Hvostov:

1. Õpikud on liiga fakti- ja mõisterohked. Õpilane ei näri end sellest kraamist läbi. Sellest lähtuvalt oleks eelistatud Adamsoni ja Valdmaa õpik, see on tunduvalt hõredam. Ajalooõpikute puhul kehtib sama, mis õpetaja Laur ütles Tootsile: tee parem hästi pool, kui kõik halvasti. Lapsi ei tohi üle hinnata.

2. Minu teada oli Saksa LVs kuni viiekümnendate lõpuni Saksa ajalookursuse lõpudaatumiks 1914. aasta ehk I maailmasõja algus. Saksa poliitikutel ja pedagoogidel puudus nägemus, kuidas noorele põlvkonnale selgita kogu seda katastroofi, mida hiljem hakati nimetama Euroopa kodusõjaks, ja Saksamaa rolli selles. Vahel ma mõtlen, et Eesti lähiajaloo õpetamise suhtes peaks olema ka kehtestatud moratoorium. Ma ei saa vastata, kui hästi või küsitavalt on meie õpikutes käsitletud Pätsu tegevust või 1944. aastat. Esmalt peaks tekkima mingi kontseptsioon, milliseid väärtushinnanguid me noorele põlvkonnale üldse tahame sisendada. Kui veel kord tunned, et Eesti rahvas on väga traagilise saatusega rahvas, kes on olnud raskete valikute ees, siis ma ütlen, et moratoorium sellele kõigele ja otsekohe!

3. Ajalooõpetuse eesmärk oli algselt oma rahvuse-riigi-dünastia suuruse ja tähenduslikkuse sisendamine. Kui see aine kunagi XIX sajandi teisel poolel Euroopa koolide programmi võeti, siis rahvusliku kihutustöö ning oma riigi ülemuslikkuse propageerimiseks. Eestis püütakse asja tasakaalustatult ajada. Kahtlen selle õnnestumises. Kui muistse vabadusvõitluse kokkuvõttena kõlab ikkagi kahjatsus, et Saksa ekspansioon lõpetas me iseolemise, ning 1944. aasta kokkuvõttena tiksub peas ja südames teadmine, et me vaprad leegionärid kaitsesid Narva all Euroopa väravaid, siis tekib minul isiklikult küsimus, kui suur ja sügav on see ümbersünd, mis toimus siinsel alal elanud rahvaga XIII ja XX sajandi vahel. Keskaegset kultuuri- ja vaimuelu käsitlevast peatükist Tartu ajaloolaste õpikus sain teada, et keskajal võeti eesti keelde üle ?palju? laensõnu. Mis tähendab palju? Kui viiendik meie sõnavarast on laenatud, kusjuures haldust, käsitööd, linnaelu, kultuurielu ei saaks keskalamsaksa keele laensõnadeta üldse jutuks võtta, siis on hinnang ?võeti palju üle? pigem desinformeeriv. Minu noorpõlves toodi laenude näiteks ?munk?, ?nunn?, ?klooster? (mälestus vaimsest rõhumisest), jättes targu mainimata, et toas või köögis või koolis või töökojas ringi vaadates ümbritsevad meid puha sellised esemed, mida tähistatakse vallutajate keelest võetud sõnadega.

Jaak Valge:

1. Arvan, et õpikud on head. Tunnen ka suurt respekti autorite vastu. Õpikute kirjutajad peavad olema ühtaegu konservatiivsed, sest ei saa kaasa minna uute seisukohtadega, mis on veel nõrgalt argumenteeritud, ja julged, sest tuleb anda üldistavaid hinnanguid ka nendel teemadel, mis ei ole põhjalikult läbi uuritud. See on suur kunst. Kui vaadata nimetatud õpikuid, siis võib sedastada kaht tendentsi. Esiteks on õpikud muutunud faktirikkamatest rohkem jutustavateks-üldistavateks. Teiseks värvilisemaks, pildirikkamaks, paremini kujundatuks. Ka gümnaasiumides käibel vanemad õpikud ei ole halvemini kasutatavad. Õpikute rohkus on positiivne, nüüd on õpetajal valikuvõimalus. Kui mina õpetaja oleksin, eelistaksin seda faktide ja üldistuse proportsiooni, mis on Mäesalu, Lukase, Lauri, Tannbergi ja Pajuri kirjutatud õpikutes (Eesti ajalugu I ja II). Juttu räägiksin ise hea meelega kõrvale. 

2. Minu arvates on 1934. aasta riigipöörde olemus kõige selgemini esitatud Lauri, Pajuri ja Tannbergi ning 1939/40. aasta vaikne alistumine Adamsoni ja Karjahärmi õpikus. Aga vahe teiste õpikutega ei ole suur. Vahtre sümpaatsest õpikust, mis on kirjutatud ladusas keeles ja annab väga hästi edasi kirjeldatava aja hõngu, ei selgu paraku alati, kas autor on uuemate uurimustega tuttav. 1944. aasta sündmused on kõigis õpikuis piisavalt selgelt esitatud. Nn juudiküsimus ja holokaust on aga poliitilised teemad, mille tänane tähtsustamine meedias ei tulene sugugi nende olulisusest Eesti ajaloos. Nende käsitlemise võikski jätta sellest profiiti lõikavate poliitikute, nn arvamusliidrite ja teiste tühikargajate pärusmaaks. Vältimaks olukorda, et kahekümne aasta pärast, kui poliitiline taust teistsugune, tänased õpilased oma kunagise ajalooõpetuse üle naeraksid. Nii nagu minu põlvkond seda, mida meile sovetiajal ajalootunnis õpetati.

3. Nii üht, teist kui kolmandat. Ja veel palju muud. Eesti ajalooõpetuse peamise eesmärgina tõstaksin esile aga just rahvusidentiteedi toestamist. See tähendab meie ajaloo vaatlemist meie, eestlaste silmade läbi. Loomulikult mitte meie ajaloo ilustamist. Vastupidi. Mida selgemad hinnangud, ka valusatel teemadel, seda parem. Ja kui üldse veel midagi paremat julgeksin õpiku
telt oodata, siis rohkem võrdlusi teiste ühiskondadega. Just sel alusel saab täpsemaid omadussõnu öelda.

Rein Ruutsoo:

1. Kõige pädevam on vastama ehk inimene, kes peab nende põhjal õpetama, ses mõttes, et kuivõrd on tasakaalus jutustus, pildimaterjal, skeemid. Kuid on ilmne, et faktograafiat on ilmselt liiast, liigendus on viletsavõitu, käsitlus kirjeldav, s.t tubli Tartu koolkond. Õpikute kaasaegsus aga sõltub palju ajaloo uurimise tasemest. Eesti ajalookirjutuse kultuur on sovetiseerimise  tõttu kõvasti kannatanud. Kantseliit kohati vohab, eriti Valdmaa kirjutatus, ladus Lauri Vahtre on mõnikord liiga luuleline. Aga viimased raamatud, nii Adamsoni-Karjahärmi (2004) kui  Vahtre käsitlus (2004), on keeliselt paremad kui aastatel 1999 ? 2001 ilmunud asjad.

Uut kvaliteeti  pole aga uute raamatutega kaasnenud. Kõige olulisem probleem on eelkõige Eesti XX sajandi ajaloo peaaegu  täielik isoleeritus naabrite ajaloost. See madaldab niigi väikese rahva perspektiivi veelgi. Mõttetu oleks aga à la Kiaupa-Mäesalu-Pajuri-Straube raamat ?Baltimaade ajaloo? (Avita, 1999) laadis mehaaniliselt fakte kombineerida. Tulemuslik võib olla siirdumine protsesside juurde ja toimunu n-ö metatasandil konteksti panemine. Üks mõõtkava võiks olla moderniseerumine. Natukenegi statistikat, politoloogiat jne võimaldaks nähtusi võrdlevalt kaardistada. Vähesed võrdlused  naabritega kipuvad olema upitavalt enesekesksed; näiteks korduv väide, et Eesti oli arengutasemelt ka Lätist eest, mis pole ju tõsi.

Valitseb poliitiline narratiiv. Jutustuse koondamine vaid ?mälupesade? nagu Vabadussõja, annektsiooni, metsavendluse, dissidentluse jmt ümber on kohati kuidagi ?palametslik?. Sajandi teise poole käsitlus kipub ikka veel olema pigem must-valge. Karjahärmi-Adamsoni õpikus võib nõukogude aja kohta siiski juba leida väite,  et ega kõik ei saanud olla ainult paha, et  tervishoius, koolihariduses jne  oli ka saavutusi. Asi seegi.

Kuid sotsiaalajalugu, demograafiat, elatustaseme muutusi, linnastumist jmt mis moodustab sündmuste mõistmise konteksti, puudutatakse möödaminnes. Samas ollakse nõukogude aja ajalookeele vangis.  Metafoorid nagu ?sula?, ?stagnatsioon? jne võisid olla asjakohased sildid, Aga nõukogude re?iimi muutused vajaksid ju punktpunktilist avamist n-ö re?iimide keeles. Siis muutub mõnigi asi mõistetavamaks. Üsna mõttetu on näiteks kirjutada ?rahvamajandusnõukogudest? tänasele noorele. Muidugi on suur osa probleeme laiema ajalookirjutuse taseme probleem. Üsna üldiselt on vajaka ?süsteemi? tasemel  kirjeldusest, s.o kuidas see ühiskond toimis ja kuidas toimusid muutused  süsteemis.

2. Õpikud on  loomuldasa konservatiivsed, see  on isegi hea. Õpiku ja alalooteaduse distants  ei tohi aga liiga suureks kasvada. Kui ajalugu peaks olema ?õpetaja?, siis peaksid õpikud võimaldama vigadest õppida ? nii 1940. kui 1944. aastast. Täna veel mitte. Rõõmustav on, et lähiajaloo 1986 ?1991 esitusest ei saa enam selgelt välja lugeda autori parteilist tausta. Kui Balti keti 15. aastapäeval, sel sügisel, lõikasid ETV AK uudised Heinz Valgu intervjuust välja selle lõigu, kus Savisaart esitati idee algatajana  ja  Rahvarinnet korraldajana, siis õpikuis ei looda enam muljet, et Heinz Valk ainuisikuliselt selle koos leedulastega läbi viis. Lauri Vahtre on lausa  eeskujulik. ?Teise Eesti? taolised raamatud jäävadki aga lähiajaloo kirjutamise  karikatuuriks.

3. Orjastava massi-identiteedi  tekitami­seks sobib ?raua ja vere sümfoonia?, ?saatuse?, ?vene idee? jms retoorika. Mõtle­misoskust arendades kujundatakse kaasaegne reflek­tiivne identiteet. Tugev identiteet (minasus) ei ole vastuolus kriitilise mõtlemisega. Vaba inimene loob ise ja arendab oma identiteeti läbi elu. Õpik peaks aitama ennast leida tänase maailma keerukuses, end loovalt määratleda. Lemmingute saatus on kurb.

Kaido Jaanson:

Omal ajal jäi mulle mulje, et vähemalt kahel juhul polnud nõukaaegsel GLAVLITi töötajal vajadust pead murda. Seda lääneriikide kodanlike ajalehtede ja ajalooõpikute puhul ? need maandusid automaatselt erifondides (komparteide pressi juures võis ja tuli siiski otsustada, mida ehk siinsele inimesele näidata). Seetõttu olid ajaloolased taasiseseisvumisaja algul õpikute kirjutamisel raskustes ? kust võtta eeskuju, sest kogemust niikuinii polnud. Isiklikult olin mingi ettekujutuse saanud, seda küll tahtmatult, kaks kümnendit varem, kui miskipärast olin hakanud (kuid paraku pooleli jätnud) koguma Eesti pinnal kasutusel olnud ajalooõpikuid. Mingi kogum oli (ja on) säilinud tänini. Sealhulgas muide Tartu turult rublaga ostetud tiitelleheta 174 lehekülge kadestamisväärselt ladusas, kuigi mõistagi vananenud keeles kirjutet maailmaajalugu, Egiptusest peale, mis lõpeb lausega ?Algas soldatite ja tööliste hirmuvalitsus?. See pani ilmumisaja kaudselt paika.

Poolteist kümnendit tagasi hakkasin tegema teist kogu, hankides ajaloo ja üldse ühiskonna-alaseid üldkoolide õpikuid Läänest, kust ja kuidas aga sain, abiks endised ja tollased õpilased ning üldse tuttavad. Kogu, mis küll säilinud üksnes osalt, sest sundüürnikuna ei jaksanud seda ühest kohast teise kolida.

Sellelt taustalt julgen öelda, et arenemisruumi meie õpikukirjutajatel veel jätkub. Seda just õpikute sisu seisukohalt. Tehniliselt on juba enam-vähem OK. Seda ju kergem importida. Sisust vaid niipalju, et püütakse ikka tarkust väljendada faktide kuhjamisega, sest napib oskust ja julgust esitada ise see peamine ja kujukam. Kuigi Eesti ajaloo juures on see puudus juba kindlasti väiksem kui üldajaloo puhul. Ja tundub, et iga järgmine õpik on parem eelmistest, sõltumata, kes autor. Sest õpikud on kollektiivne looming, need peegeldavad ühiskonna arengutaset.

Aeg, mil õpikuid kirjutavad teadlased, peaks hakkama läbi saama. Parima õpiku kirjutab praktiseeriv õpetaja pärast katsetamist õpilaste peal. Esimesel iseseisvusajal jõuti selleni vist varem ? mis ka mõistetav: siis oli isoleeritus (kui seda üldse oli) ülejäänud maailmast väiksem olnud.

Mis puutub probleemidesse nagu ?Pätsu tegevuse hindamine, 1944. aasta, miks mitte ka nn juudiküsimus?, siis selliste tekkides ei maksa ehmatada ? selletaolisi tuleb veel. Üritades neid ette valgustama hakata, valitseb aga oht, et lollid retsensendid leiavad, et sel ja sel pole tähtsust. Aastast 1990 oleme juba niikuinii suure sammu edasi astunud: siis ei teadnud ju toimetajadki, mis see holokaust on. Gümnaasiumiõpikult ootaksin aga eeskätt mõtlemisoskuse arendamist ja tunde kasvatamist, seejärel identiteedi kasvatamist ja ajaloo vastuolulisuse esiletoomist, tegelikult lahendavad neid ülesandeid juba ka esimene ja teine.