Kertu Birgit Anton

Jaan Undusk: Niisiis suutsime praegu läbi viia selle, et Loomingus, Akadeemias ja Vikerkaares ilmuvaid kaalukaid uurimusi hakatakse edaspidi tunnustama teadusartiklitena. Et meie teadushindamissüsteem seda siiamaani teha ei tahtnud, oli täiesti ebanormaalne. Enamik töörühma liikmeid oli seda meelt, et sama klausel peaks käima ka Teater. Muusika. Kino ja võib-olla veel mõne ajakirja kohta. Usun, et õige varsti nõnda ka läheb. Antud hetkel oli oluline, et saaks süsteemi tekitada mõned üldhõlmavad erandid, ega seegi ju vaidlusteta läinud. Tähtis oli ministri isiklik toetus. Kolmes nimetatud ajakirjas avaldavad end kõigi alade humanitaarid, nii et ega kunsti- ja teatriinimesi päris  ära unustatud. Muudatusi oleks olnud võimalik sõnastada ka ebamäärasemalt, umbes nõnda, et teadusartiklitena võetakse arvesse kõiki uurimuslikult kaalukaid tekste eesti kultuurile olulistes väljaannetes (oleksin ise seda eelistanud), kuid vastukaaluna toodi esile, et see ajaks hindamise kriteeriumid üleliia segaseks või tooks sisse subjektiivsust. Meenutaksin igaks juhuks veel seda, et küsimus ei olnud üheselt teadusliku profiiliga väljaannetes, nagu Keel ja Kirjandus või Kunstiteaduslikke Uurimusi, mis on teadusajakirjadena nagunii tunnustatud. Probleem oli selles, et mõnele kõrgemale teadushindajale selgeks teha: ka säärases ajakirjas, kus avaldatakse luuletusi ja novelle, võib ilmuda särav teadustekst. See on rahvusvahelises humanitaarteaduses iseenesestmõistetav asi. Kahjuks aga ei ole kõigil eesti teadushindajail piisavat haaret selle mõistmiseks.

Marek Tamm: Muudatuste kandev idee on luua ja kindlustada olukord, et ka eesti keeles on võimalik teha tippteadust, mida hindamisel arvestatakse. Vahepeal hakkas üha enam kujunema nii, et eesti keel oli teaduskeelte seast välja arvatud (nagu tegelikult ka saksa, prantsuse jne keel). Kui loodusteadlastele on eesti keeles kirjutamine sageli tõepoolest vaid rahvusvahelisel tasandil tehtu populariseerimine, siis humanitaaridel on pigem vastupidi: inglise keeles kirjutamine on tihtipeale eestikeelse teadustöö tutvustamine välisauditooriumile.

Tiina Kirss: Ministri samm on seda väärtuslikum,  et tuli vahetult enne seda, kui hakatakse otsustama ligi poole eesti teaduse rahastamist lähiaastatel. See toob endaga loomulikult kaasa administraatorite nurina. Logistika seisukohast on ebamugav, kui muudatused tulevad nii suure taotlusvooru alguses. Teisest küljest võiks  rõõmu tunda, et tehtud muudatused annavad end tunda järgmise viie aasta sihtfinantseeritavatele teemadele kvalifitseerumisel. Kuidas on teistes riikides kirjastuste nimekirjadega ja humanitaarteadlaste hindamise ning enesehindamisega?  Akadeemilise töökoha taotlemisel on oluline määratleda oma nišš ja oma senise uurimistöö novaatorlikkus, kuid seda hinnatakse pigem doktoritöö kui avaldatud artiklite põhjal. Väljaspool Eestit on kas või juba Shakespeare’i uurijaid nii palju, et ühe akadeemilise töökoha peale konkureerijate seas on keerukas vahet teha. Püsikohaks (tenure) kvalifitseerumisel on hindamise põhialuseks hea ülikooli kirjastuses ilmunud monograafia, mis tuleb üllitada kuue esimese töötamise aasta jooksul. Tippülikoolide eelretsenseerimisprotseduurid on karmid ja põhjalikud ning väljavalitud käsikiri teeb läbi põhjaliku sisulise toimetamise. Artikkel on palju väiksema kaaluga väljund kui täispikk monograafia ning artiklite-monograafiate suhte kalkuleerimist ei ole: samas ei kaitsta humanitaarset dissertatsiooni peaaegu kunagi artiklite alusel. Kummatigi ei vehi keegi formaalse sõrestikuga või indeksites viitamise arvuga, et end selle kaudu teistega võrrelda. Loodusteadlastel on avaldamistempo ja tsiteerimise esiletulek palju kiiremad protsessid kui humanitaarias, isegi siis, kui on tegemist rahvusvahelise teoreetilise lingua franca’ga.  

Jaan Undusk: Humanitaaralade pitsitamine on suurenenud koos hindamiskriteeriumide üha suureneva formaliseerimisega. Teatav formaliseerimine on muidugi paratamatu, aga see toob alati kaasa lihtsustamise. Lisaks sellele: et süsteemi väljatöötamisel on lähtutud loodus- ja täppisteaduste spetsiifikast, siis on humanitaaride huvid fookusest välja nihkunud. Süsteem on hakanud humanitaarteadvusele kui sellisele lausa vastu töötama, soodustades formaalsete tunnustega (näiteks inglise keel) manipuleerimist aktiivse keskpärasuse poolt. Humanitaarteadlasi on otsustavates komisjonides vähe, sest humanitaarteaduste absoluutmaht on olnud suhteliselt väike. Selle juured peituvad nõukogudeaegses süsteemis, kus humanitaarne mõtlemine ei olnud ideoloogilistelt soositud, sest tekitas ohtlikku ambivalentsust. Aga just see on humanitaarteaduse põhilisi sotsiaalseid funktsioone: säilitada, edendada mõtlemise paljusust. Niisiis on meie humanitaarteaduse maht juba peaaegu et traditsiooniliselt väiksem, kui oleks normaalne, aga seda on hakatud pidama iseenesestmõistetavaks. Ja asi on liikunud ikka vaid selles suunas, et teha väiksemast veelgi väiksem. Sest majanduslikku kasu ära näidata on humanitaarteadustes raske.

Marek Tamm: Ma igaks juhuks toonitan arusaamatuste vältimiseks, et meie soov pole kindlasti loodusteadlasi ja humanitaare vastandada või kahtlustada mingit humanitaarteaduste-vastast vandenõu. Ma leian samuti, et nõukogude pärand on lihtsalt viinud olukorrani, kus humanitaarteaduste osakaal teaduses (ja konkreetsemalt teaduse rahastamises) on nii väike, et nende eripära ja vajaduste arvestamine ei torka lihtsalt teistele teadusharudele silma. Küsimus pole niisiis mu meelest pahatahtlikkuses, vaid lihtsalt empaatia ja tähelepanu vähesuses.

Tiina Kirss: Kehtinud süsteemi mõju professorite valimisele, doktorantide atesteerimisele, teemade ja juhendajate valimisele jne on väga suur. Tegelikult on olnud tegu kvantiteedi mõõdupuuga. Mõnigi sügav uurija võib nende mõõdupuude järgi paista üsna ahtake. See tekitab küsitavaid, konjunktuurseid teemavalikuid.  Ei saa ka nõuda, et kirjutataks lihtsalt kahes keeles või võrdlevalt mõne teise kultuuriga. Emakeelset artiklit teise keelde tõlkides kerkivad küsimused, kui palju tuleb muule publikule taustinformatsiooni anda. Lihtsalt ära tõlkida seda ei anna ja sellega vastavaid punkte tuua. Suutlikkus oma kultuuri oskuslikult vahendada on väga keeruline omaette oskus.  Kahe kultuuri tundmine nõuab väga suurt sisseelamist. Lihtsalt võrrelda, et saada sisse rahvusvahelisse kogumikku on väga halb viis eesti kultuuri tutvustamiseks. Niisugused asjad vohavad üha enam.  

Marek Tamm: Nagu asjaosalised on ise rõhutanud, siis ETISe tegemise esialgne idee oli lihtsalt koostada andmebaas, kus kõik Eesti teadusinformatsioon oleks kenasti koos. Tänaseks on ETISest saanud aga võrdlemisi range hindamissüsteem (oma laadi golem, nagu Kristiina Ross seda siinsamas lehes tabavalt on nimetanud), mis enam ei kirjelda tegelikkust, vaid kujundab seda. Näiteks ei võimalda ETIS vääriliselt arvesse võtta vanade kultuurtekstide tõlkimist ja editeerimist, mis on ometi väga oluline ja nõudlik töö, millel püsib suur osa humanitaariast. Samuti väärtustab ETIS väga selgelt teadusžanrite seast (ingliskeelset) artiklit. Me teame aga väga hästi, et humanitaarias on kõige olulisem žanr monograafia. Veel mõni aeg tagasi oli aga teadushindamises monograafia võrdsustatud ühe artikliga! Hiljuti otsustati siiski, et monograafia võrdub kolme artikliga. Kui aga meie töörühmas oli arutluse all võrdsustada monograafia viie artikliga, mis on juba tegelikkusele lähemal, siis seda ei peetud võimalikuks. Monograafia kirjutamine võtab aastaid, samuti on selle retseptsioon palju aeglasem kui artiklitel, mistõttu ei ole tavalised tsiteeritavusnäitajad hindamiskriteeriumidena sugugi adekvaatsed. Kui senine artiklikultus jätkub, siis monograafia kängub ja humanitaarteadused selle järel.

Olen viimati Sirbi intervjuus Martin Ehala poolt öe
lduga kindlasti nõus, et teooria on väga oluline kõikides teadustes, sealhulgas humanitaarteadustes. Kuid ma ei usu, et teooria oleks see tasand, mis võimaldaks humanitaariat ja loodusteadusi võrdselt hinnata. Ma ei julge rääkida loodusteadlaste eest, ent humanitaarias ei ole teooria miski eraldiseisev raam, mida saaks ja oleks mõistlik ainesest lahutada. Pigem võrsub humanitaarteadustes teooria konkreetse materjali pinnalt, on sellega n-ö sümbioosis, ja seega on väga raske hinnata teadlasi selle järgi, kes on mingi teooria välja pakkunud ja kes seda pelgalt rakendab.

Muidu oleme tagasi paarikümne aasta taguses olukorras, et on mingeid autorid, keda on kohustuslik või autoriteetne tsiteerida, kellega žongleeritakse, kuid kes ei lisa tööle midagi sisuliselt. Märt Väljataga kirjutab tabavalt viimases Keeles ja Kirjanduses, et kirjandusteaduslike väitekirjade kaitsmisel on viimasel ajal kuulda küsimusi, miks ei leidu bibliograafias Bhabha, Omeni ja Savage’i nime, kuigi samavõrd õigustatud oleks küsimus, mispärast nad seal bibliograafias on. Ei ole mõtet lihtsalt tööle teooriat külge riputada, et lugejat ligi meelitada või trendikas välja näha. Teooria peaks olema teadustöö nurgakivi, mitte ehiskivi.

Tiina Kirss: 3+2 süsteem on teinud teooria omandamise veelgi raskemaks, sest tahetakse väga ruttu jõuda tulemusteni. Igasugune formaalne hindamise skeem töötab mõtlema õppimise püüdele vastu. Praegune formaliseeritud protseduuri täitmine teaduse rahastamisel tõkestab ka inimeste vaba ja paindlikku koostööd.  Seetõttu arvan ühe enam, et äkki peaks riik välja mõtlema kaks erinevat rahastamisstrateegiat: üks humanitaarteadustele ja teine loodusteadustele. Nii ehk tekiks kaks ekspertiisisüsteemi ja neil on oma kvaliteedikontroll. Kui seda ei soovita, tuleb humanitaarteaduste hindamissüsteemi kohandada humanitaaruurimuse eripärale: keskkonnale, töömeetoditele, koostöö ja väljundite (monograafia) traditsioonidele,  ilmumisrütmile (kui pikk on teekond käsikirjast publitseeritud monograafiani).  Kuna humanitaarteadlasel, kes oma riigi teadussüsteemi sisse ei pääse, on raskem ümber kolida välismaale, siis hädaoht on see, et terve järgmine humanitaarteadlaste põlvkond jääb kas kahevahele, loodusteadlasi matkivaks kimääriks, või hoopis vaimses mõttes sündimata. Väikese riigi õpetlaskonnale oleks see suur kaotus.

Jaan Undusk: ETISe praegune nõrkus on ehk selles, et formaliseerimist alustati võimalikult kitsastest piiridest. Oleks olnud mõeldav ka teistsugune algus, säärane, kus oleks lähtutud avatud kriteeriumidest, mida hiljem saanuks vajadusel kitsendada. Oleme jõudmas sinna, kus eesti keelt kõrgema intellektuaalse tegevuse vahendina on hakatud tõrjuma. Muidugi mitte avalikult, deklaratsioonide tasemel, vaid süsteemi sisse kirjutatud valikuprintsiibina. Ja see on nii-öelda riiklik teaduse hindamise süsteem. Aga mis riik see on, mis iseenda intellektuaalset omapära – oma olemasolu ainust õigustust – häbeneb ja alla surub! Veel. Meie kolmekesi oleme näiteks seda meelt, et humanitaarteaduste seisukohalt ei ole võimalik fikseerida ülemaailmses ulatuses nõndanimetatud teaduskirjastuste loendit. Kuigi see ehk ka mõne loodusteaduse osas oleks võimalik ja kui ka ornitoloogilised ajakirjad oleksid hästi järjekorda pandavad oma teadusliku kompetentsuse alusel. Olulised humanitaarsed ideed sünnivad tihti mittespetsiifilises kontekstis, alustrajavad käsitlused ilmuvad esialgu sageli alternatiivsetes kirjastustes, et alles hiljem uustrükkidena suurte kirjastuste kaudu kultustatud saada. Et ETISe esindajad ei nõustunud loobuma nii-öelda tunnustatud teaduskirjastuste loendist, siis saavutasime vähemalt selle loendi põhimõttelise avatuse. Kui kellelgi ilmub midagi kirjastuses, mis loendisse ei kuulu, siis võib ta taotleda vastava kirjastuse loendisse võtmist. Näiteks avaldasime hiljuti koos saksa kolleegiga koguka konverentsikogumiku Heidelbergi ülikooli kirjastuses, mida eesti teadushindajad ei ole siiamaani pidanud piisavalt kõrgetasemeliseks, et võtta ta ETISe teaduskirjastuste loendisse. Nüüd on mul võimalus taotleda Heidelbergi ülikooli kirjastuse tunnustamist Eestis teaduskirjastusena, nii tobedalt kui see ka ei kõlaks. Oleme seisukohal, et mis puutub Eesti kirjastustesse, siis peavad vähemalt kõik kvalifitseeritud teadusasutused olema teadustööde kirjastajana põhimõtteliselt aktsepteeritud. See ei tähenda, et nendes ilmuvaid töid ei saaks teaduslikult väärtuselt erinevalt hinnata.

Marek Tamm: Kuigi formaliseeritud süsteem on mingi piirini kahtlemata vajalik, siis ma leian, et senisest oluliselt suurem peaks olema ekspertiisi roll. Praegu on olukord, kus terve rea sisulisi otsuseid (inimeste teaduslik kvalifitseerumine jms) teeb ekspertide eest ära arvutiprogramm. Ma leian, et Eesti-suuruses riigis peaks liikuma selle poole, et eksperdid ei vaata mitte ainult publikatsioonide kategooriaid, vaid tutvuvad valikuliselt olulisemate publikatsioonidega. Peame endale meelde tuletama, et neid riike, kus on teadusrahastamise juures käibel publikatsioonide täpne kategoriseerimine ja suletud kirjastusnimekirjade kasutamine, on Euroopas vaid üksikuid.

Tiina Kirss: Praegune süsteem nivelleerib teadust. Monograafia on seda väärt, et sellega kauem tegeleda. Praegu aga püütakse kolme artikliga siin ja teises kogumikus edu saavutada. See pärsib humanitaaariat. Tajutakse ära, kuidas teha sellist kitsast pealiskaudset artikliteadust.

Jaan Undusk:  Formaliseerimise  kaitseks on räägitud ka korruptsioonivastasest võitlusest. On selge, et kõige kindlam korruptsioonivastane tööriist on oma valikutelt võimalikult kitsas formaalne süsteem. Ainult et see töötab põhimõttel: parim ravi haiguse vastu on patsiendi surm. Seetõttu tuleb teadustöö tulemuslikkuse hindamisel hoida kõrgel ka individuaalse ekspertiisi osakaal.

Kogumik „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” koondab viit hirmu semiootilisele analüüsile pühendatud esseed Juri Lotmani loomingus. Raamatu lisasse on paigutatud veel kolm veidi kaugemal seisvat, kuid eelmistega mõtteliselt haakuvat kirjutist. Valitud artiklitest kolm on eesti keeles avaldatud juba varemgi. Kogumiku koostaja Mihhail Lotman kirjutab raamatu järelsõnas järgmist: „Siinses väikeses kogumikus sisalduvad kirjutised moodustavad olulise, samas aga väga omapärase osa JL-i pärandis. Nende omapära seisneb ennekõike selles, et nad ühelt poolt märgivad olulist nihet tema vaadetes, piiritledes tema loomeperioode, teisalt aga ei kuulu otseselt ühtegi piiritletud valdkonda. Hirmu semiootiliste mehhanismide väljaselgitamisele pühendatud artiklid ei mahu enam 1970. aastatel välja töötatud kultuurisemiootilisse raamistikku, ent ei küüni ei metodoloogiliselt ega ideestiku poolest veel JL-i viimase loomeetapi paradigmani… (lk 142) /—/ 1980. aastate alguses valmistus JL hirmusemioosi uurimiseks eri ajastutel ja kultuurides; sellest oleks võinud kujuneda ta järgmine suur teema. (lk 156) /—/ See teema kerkib üles tema loomingulise kriisi ajal ja annab tõuke uute ideede tekkimiseks teistes valdkondades. /—/ Samas, kui kriis on ületatud, ei leia püstitatud küsimused enam edasist arendust ning see problemaatika kaob tema huviorbiidist.” (lk 158). Kogumiku koostamise  ajendiks on seega olnud kokku koguda Juri Lotmani olulisemad hirmu teemat käsitlevad artiklid ning anda sellega loodetavasti tõuge ka hirmu semiootika edasiarendamiseks.

Lotmani käsitluses tekib hirm ühelt poolt reaktsioonina järskudele muudatustele kultuuri harjumuspärases tähenduskoes, olles seega iseloomulik ajaloo pöördelistele perioodidele, mis toovad pinnale massiteadvuse arhailisemaid kihistusi. Teiselt poolt osutub hirm neil perioodidel kultuuris ka oluliseks uusi tähendusi loovaks mehhanismiks. Hirm (ja ka häbi) on Lotmani jaoks tihedalt seotud kultuuri ühe peamise karakteristiku meie–nemad opositsiooniga. Kui häbitunnet võiks pidada pigem mingi grupi siseseid suhteid reguleerivaks vahendiks, siis hirm reguleerib enamasti suhteid „meist” väljapoole jäävate „nendega”. Analüüsides lähemalt murrangulisi perioode Lääne-Euroopa ja Venemaa ajaloos (uusaja algus, Vene ja Prantsuse revolutsioon), näitab Lotman ilmekalt ajaloosündmuste varal (nõiaprotsessid, aadlike-tsaari-talurahva vahekord jms), kuidas terrori käivitab üks ja seesama sotsiaalpsühholoogiline mehhanism.

Vaadeldes ühiskonda, mis on langenud massilise hirmu ohvriks, eristab Lotman kahte tüüpjuhtu: esimesel juhul on hirmu põhjustaja teada ja n-ö reaalselt olemas (kuigi seda sõna tuleks kasutada teatud mööndustega). Nii näiteks on sõjaolukorras vaenlane reaalne hirmu põhjus: „Nemad” seavad „meie” eksistentsi reaalselt kahtluse alla. Teine võimalus on aga semiootilises mõttes palju huvitavam: „Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks. Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud  adressaadid – mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu” (lk 51). See, et nõiaprotsessidega kaasnenud autodafeedel leekisid enamasti naised, ei ole tingitud mingisugusest naise saatanlikust loomusest, vaid tema positsioonist tolle ajastu semiootilises struktuuris. Naine osutus mitmel põhjusel objekti otsivale hirmutundele sobivaks kehastuseks. Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Enamasti osutub tagakiusamise ohvriks mingi vähemus, kelle süüd kinnitavaks asjaoluks saab tema teistsugusus, kõrvalekaldumine kesksest normist. „Ühiskond  valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut, ja  ülendab ta vaenlaseks.” (lk. 58). Naiste õigusetu olukorra teadvustamine renessansiajal hakkas neid määratlema kui olulist eetilis-juriidilist vähemust. Mehed tundsid end rõhujatena ja see sisendas neisse hirmu oma ühiskondliku staatuse pärast. Mõlemal juhul on aga oluline tähele panna, et võõra modelleerimine on reaktsioon olukorrale, kus sootsiumi identiteet on pingestatud seisundis, seda ohustavad välised tingimused – esimesel juhul reaalne vaenlane, teisel juhul kehtivate väärtushinnangute kokkupõrge uue maailmavaatega. Kuid mõlemal juhul täidab „võõra” konstrueerimine „meie” identiteedi kindlustaja funktsiooni.

Kui hirmu põhjustaja on n-ö silmaga nähtav, siis on see üks ja seesama nii hirmu ohvri kui  ka olukorda uuriva ajaloolase silmis. Teisel juhul peab ajaloolane ette võtma eraldi uurimistöö hirmu põhjuste väljaselgitamiseks. Renessansiajal leidsid aset järsud muutused teaduse ja tehnika valdkonnas, mis ühelt poolt avardasid mõõtmatult inimeste võimalusi, teiselt poolt aga tõid kaasa määramatuse ja ebakindluse tunde. Lotmani sõnutsi, „Lääne 16.-17. sajandi hirm oli eelaimdus uue ühiskonnakorra vältimatust tulekust, mida rahvahulgad käsitasid kui saatanlikku (lk 21). /—/ Hirmu kutsus esile eluorientatsiooni kaotsiminek, kuid need, kes seda kogesid, ei mõistnud seda. Nemad tahtsid leida konkreetseid süüdlasi, seda, kes elu ära oli rikkunud. Hirm otsis kehastust.” (lk 79). Nii sattusid nõiduse ühisnimetaja all tuleriitadele kõrvuti „hinge kuradile müünud” teadlased, usuliste ja rahvusvähemuste esindajad, naised, või lihtsalt muidu millegi poolest teiste hulgast silma paistnud isikud. Nõiajahi põhjal kirjeldab Lotman üldisemat mehhanismi, kus konkreetse objektita hirm loob lõpuks totaalse terrori õhkkonna, kus keegi pole süüdistuste eest kaitstud: „Ühiskonna enamus hakkab end tundma nurkaaetud vähemusena. Jälitajad tunnevad end subjektiivselt ise jälitatavatena. Omaenese õhutatud hirmude ohvriks langedes elavad nad keset omaenese loodud kummitusi. Tekib terrori ja  hirmu suletud ring, kus põhjus ja tagajärg pidevalt vahetavad kohti.” (lk 63).

Tehnoloogiliste leiutiste hulgast tõstab Lotman esile just kommunikatsioonitehnoloogilisi uuendusi ja nende rolli suurtes ühiskondlikes murrangutes. Demonomaanilised meeleolud said kogu Euroopat sedavõrd üleüldiselt haarata vaid tänu trükitehnikale, mis tegi võimalikuks levitada inkvisiitorite lugemisvara massitiraažis. Kommunikatsioonitehnoloogiad on kultuuri eneseteadvuse ja massiteadvuse loomise vahendid, mis ühtlasi kujundavad inimeste igapäevaelu semiootilise reaalsuse. Kultuuriplahvatuse hetkel satuvad ka kommunikatsiooni vahendid ja viisid suurendatud tähelepanu alla: sõnad, kõne ja propaganda omandavad eriti suure ajaloolise tähenduse ning võime mõjutada edasisi arenguteid. Kummalisel kombel võib aga uute tehnoloogiliste vahendite kasutuselevõtt elustada hoopis arhailisemaid  kultuuri- ja teadvusemudeleid, Lotmani sõnutsi näiteks XX sajandi kommertskino ja -televisiooni  massikultuur ei hajuta, vaid kultiveerib massiteadvuse müüte (lk 90).

Seesuguste protsesside näide lähemast ajaloost võiksid olla kas või Stalini ajastu reformid uue ühiskonna ja selle kaudu ka täiesti uuelaadse inimese kujundamiseks (industrialiseerimine ja proletaarse klassi loomine, ateistlik riigiusk, demograafiline nihestus, terror). Need viisid inimesed seisundini, mida võiks nimetada lapseea ärevuseks. Ühelt poolt endise maailmapildi ja väärtushinnangute miinusmärgistamine, teiselt poolt võimetus sellises situatsioonis iseseisvateks otsustusteks lõi hirmuatmosfääri, mis vajas selle neutraliseerimiseks kanalit või kehastust. Nagu Lotman kirjeldab, peab hirmu kehastaja olema üheaegselt konkreetne ja üldine, nähtav ja nähtamatu, avalik ja salajane. Seetõttu ei olnud suhteliselt konkreetselt defineeritud „klassivaenlase” (nt kulaku)  asendumine „rahvavaenlasega” 1930. aastate lõpu retoorikas seletatav üksnes klassivõitluse vaibumisega. Rahvavaenlase mõiste võimaldas oma sisutühjuses märgatavalt laiendada teda kehastavate tähistajate ahelat.

Nii kirjeldab tuntud vene kirjanduse uurija Mihhail Vaiskopf oma raamatus „Stalin-Kirjanik” ajakirjandust tsiteerides tollast õhustikku: Stalin suutis tänu jumalikule läbinägelikkusele jõuda trotskismi olemuseni, „poliitiliste tegelasteni, kes varjasid omi vaateid, mitte üksnes töölisklassi, mitte üksnes trotskistide masside, vaid ka juhtivate trotskistide eneste eest”. Märkide puudumine muutub ise märgiks. „Vaenlane-võõras” eksisteerib ennekõike semiootiliselt. Tema konkreetsel kehastusel on teisejärguline staatus. Vastasel korral hävineks koos kehastuse hävinemisega ka tema „meiet” konsolideeriv funktsioon. Rahva kaasaminemist nende näidisprotsesside ja rahvavaenlase otsimise kampaaniatega ei saa seega seletada üksnes riigiterrorist tuleneva surmaohuga. Pealekaebamise tuhin ja süüditunnistamine oligi siiras! Ilmekalt on seda totalitarismi hirmuloogikat kirjeldanud Arthur Koestler oma romaanis „Keskpäevane pimedus”, kus peategelane tunnistab end tapalavale minnes sisimas süüdi täiesti absurdsetel põhjustel. Sest lõppude lõpuks „Kellelgil peab ju õigus olema!”. Segaduste aeg on aeg, mil mõistus vaikib ja kõneleb…iha korra järele. Kas või mingisugusegi…

„Hirm ja segadus” ei too eestikeelse lugejani põhimõtteliselt uusi Lotmani ideid, selle asemel on keskendutud kindlale teemade ringile. Hirmu kui olulise kultuuripsühholoogilise ja -semiootilise mehhanismi kirjeldamise kõrval on kogumikku läbivateks teemadeks veel seaduspärase ja juhusliku dünaamika ajaloos, kultuuri arengu erinevad mudelid, ajaloo mõistmine, teadvustatud ja teadvustamata protsesside vaheline pinge ajalugu kujundava tegurina. Lotman ei ole siin eelkõige (kultuuri)ajaloolane, vaid (kultuuri)semiootik ja ühiskonnateadlane, kelle jaoks konkreetsete ajaloosündmuste mõistmine avab ukse kultuuri arengu üldisemate seaduspärade kirjeldamise juurde. Nii pakuvad pöördelised ajad ja hirmuepideemiad ajaloos võimaluse heita pilk kultuuriteadvuse toimimise normaaltingimustes varjatuks jäävaile mehhanismidele. Lotmani sõnutsi ei ole ajaloolase peamiseks ülesandeks mitte „taastada minevikku”, vaid mõista ja kirjeldada võimalikke arenguteid ja alternatiive kaasajas.

Ajalookirjutuse juurde peaks paratamatult kuuluma võimalike, kuid teostumata jäänud arenguteede märkamine ja kirjeldamine. Ühtepidi on ajalugu asümmeetriline, pöördumatu protsess. Teisipidi on see aga ainult ühe võimaliku arengutee teostumine, teatud reaalsete valikute tulemus, mis retrospektiivis näib küll ainuvõimalikuna, ent sisaldab siiski lõpmatul hulgal teostumata jäänud alternatiive. Ajaloosemiootiku pärisosaks võiks seega ühelt poolt olla teadlike valikute osakaalu suurendamine ajalooprotsessis, teiselt poolt aga ka juhuslikkuse ja segaduse tunnistamine sellesama protsessi loomuliku osana.

Eestimaa ja eestlased elavad väga hästi, Venemaa soomeugrilaste mõtetes lausa ideaalselt. Vist sellepärast, et Eesti on vaba maa ja räägitakse, et seal saab kõnelda udmurdi keelt; et Tartu ülikoolis on õppinud paljud meie teadlased; et paljud meie noored sõitsid sinna 1990. aastatel õppima ja ükski ei tahtnud enam koju tagasi minna; et Wiedemann kirjutas esimese teadusliku udmurdi keele grammatika; et Peeter Päll oskab udmurdi keelt; et Helen Kõmmus käis Udmurdimaal udmurdi keelt õppimas; et Aado Lintrop on uurinud meie rahvausundit; et palju aastaid on meie juures ekspeditsioonidel käinud Aleksei Peterson; et Arvo Valton tõlgib udmurdi luulet eesti keelde; et Eestis ilmus esimene udmurdi luuleantoloogia – ja et üldse ilmuvad Eestis imeilusad soome-ugri luuleraamatud; et Kauksi Ülle korraldas etnofuturistide seminare ja et Eesti on maa, kus sündis etnofuturismi mõte; et Kersti Sepper korraldab Eestis suvelaagreid; et Eestis on hõimurahvaste programm, Fenno-Ugria asutus, Paul Ariste keskus; et eestlased laulavad väga ilusasti, loevad oma luuletusi nii vabalt, kirjutavad ka igasugustest asjadest nii vabalt. Seal elab Kristiina Ehin. Räägitakse, et seal elab ka meie prantslanna Eva Toulouze, kes kaitses Sorbonne’is oma doktoritöö udmurdi kirjandusest.

Tõesti, olen nõus soome-ugri üliõpilaste valikuga, kui nad tagasi Udmurdimaale ei taha. Eesti on iseseisev maa, Euroopa parlamendis on Eesti meie rahvastele hea sõber. Kõik on riigi tasandil väga hästi.

Siinkohal aga mõned pildid minu, Tallinna soome-ugri üliõpilase elust.

Karu tänava ühikasse tuli elama komi tüdruk, kes oli varem elanud teises ühiselamus Inglismaa venelannaga ühes toas. „Siin ma tahaksin elada koos eesti tüdrukuga! Tahan eesti keelt õppida!” ütleb ta kuidagi romantiliselt. Neli aastat Tallinna ülikoolis õppinud ja ühiselamust tüdinud komi tüdruk ütleb südamlikult: „Oi, kuule, ära seda küll tee, parem mitte.” Sama kaua õppinud ja ühiselamus elanud udmurdi tüdruk soovitab: „Ela parem koos teiste välismaalastega, hispaanlased ja itaallased on väga lärmakad, soomlanna oleks ideaalne.” Komi tüdruk: „Jah, kui elad välismaalastega, siis on parem, vähem probleeme majajuhatajaga ja ühiselamus töötavate naistega: räägid hispaania naabrile, kuule, aita mind, mine küsi veel üks tekk sealt alt. Ta läheb ja talle antakse. Ja antakse paremaid asju.” Uus komi tüdruk on mures: „Aga miks mitte eestlannaga?” Teine komilanna vastu: „Noh, kuule, nad on nii mustad, egoistlikud… Sinuga ei räägigi. Noh, eks sa proovi, aga pärast ära ütle, et ma pole sind hoiatanud. Ma elasin koos kolme eestlannaga, olen ülikoolis pärast seda väga kuulus inimene.”

Tallinna ülikooli magistriõppesse tuli Tartus bakalaureusena lõpetanud udmurditar. Tema oli šokis: „Tartus on Ariste keskus, kust saab kord kuus koju tasuta helistada ja piiratud hulga koopiaid tasuta teha. Lähed sinna, räägid oma probleemidest ja sind aidatakse. Seal on ka soome-ugri keelte kateeder, siin polegi seda.” Teine udmurdi tüdruk: „Nojah, teil on seal ju lihtsam. Meie siin maksame iga sammu eest ja siinse välismaa üliõpilaste osakonna töötajatest ei taha ma üldse rääkida.” Mokša tüdruk: „Oh, jah, üks naine ütles seal mulle, et mikskipärast on meid Venemaalt nii palju tulnud ja et meiega on alati probleemid ja me alati ainult nõuame ja nõuame.”

Otsustasime kirjutada hõimuprogrammile, et nii ja nii, meil on siin Tallinnas ka abi vaja nagu Tartu üliõpilastel. Vastus tuli selline: „Igal üliõpilasel on õigus endale ülikooli valida.” Tallinna ülikoolile oli raha antud soome-ugri üliõpilaste toa jaoks, aga avati hoopis arvutiklass.

Olen Tallinna ülikooli välisõpilaste osakonnas. Tunne on nagu tavaliselt: vastik, iga kord tulen siia probleeme tekitama. Naised istuvad kurva näoga, igaüks vahib oma arvutisse. Tavaline pilt. Äkki astub sisse katalaani poiss. Pilt muutub. Kas poiss tuli imesuure tordiga või imeilusate lilledega? Ei. Tavaline katalaani poiss, aga kõik naised vaatavad teda naeratusega, kõik on valmis teda kuulama ja kohe aitama. Poiss ütles naistele: „Hello!”, mulle aga: „Tere, udmurtlanna! Mis uudist Udmurdimaal?” Miks ta ütles neile „Hello!”, aga minuga rääkis eesti keeles? Need naised on ju eestlannad… Jah, pärast märkasin, et välismaa osakonnast tulevad minu postkasti alati ainult ingliskeelsed kirjad. Nad võiksid ju Eestimaa pealinna ülikooli imidži pärast kakskeelsed olla. Nüüd käin välismaa osakonnas ainult koos mõne välismaa sõbraga või kui tahan tõsisematest muredest rääkida, siis Arvo Valtoniga.

Eesti rahvusraamatukogus pole soome-ugri kirjanduse saali. Komimaal on raamatukogus eraldi osakond, kus eestikeelsed raamatud on eraldi katalogiseeritud ja seisavad eraldi riiulil. Eesti rahvusraamatukogus on soome-ugri keeltes väga vähe kirjandust.

On arusaadav, miks soome-ugri üliõpilasi ei näe hõimupäevade üritustel, miks nad on hästi vaiksed. Mitte ainult sellepärast, et nad on samasuguse loomusega nagu eestlased, vaiksed ja tagasihoidlikud, vaid ka sellepärast, et nad tunnevad ennast tõrjutuna: ülikoolis, ühiselamus, raamatukogus. Eestlased on aga nii head: kui kuulevad, et pöördud nende poole mingisuguses arusaamatus eesti keeles, siis hakkavad sinuga kohe soome, vene või inglise keeles rääkima.

Roger M. Bruegel ja Ruth Noack, „documenta” eessõna, 2007

„Näitusel oli palju töid. Neist mõned jäid silma.”

Maigi Magnus, „Don’t Worry – Be Curious”, essee prof Marco Laimrele, 2007.

Kui must politoloogiaprofessor Okwui Enwezor 2002. aastal oma rajult postkolonialistliku „Documenta” tegi, siis ma Kasselisse kohale ei jõudnudki. Kena paarsada kilomeetrit jäi puudu. Kuid ega see siis olnud ainus oluline euronäitus selles areaalis. Oli ju „Manifesta” aasta ja sinna oleks samuti minna tahtnud. Sest juba nad olidki meile „Manifesta”-harjumuse tekitanud – mitte rohkem kui kuue aasta ja kõigest kolme korraga. Nende „Manifesta’de” kogubüdžetti ma siinkohal siiski parem ei tšeki. Tookordne „Manifesta” toimus Frankfurdis, kohe sealsamas Kasseli külje all. Või oli see vastupidi. Ühekorraga oleks saanud läbi teha mõlemad. Mina aga suutsin end vedada vaid kõige magedamale kolmest Saksa suve suurnäitusest – Hamburgi „ArtGenda’le”. Mingit näitust seal õieti polnudki, kuid see-eest oli muidu huvitav, väsitav ja pikemas perspektiivis küllap  ka kasulik nädalavahetus: sündis Cabaret Derrida termin ning moodustus kollektiiv Troubleproductions. Mahajäetud hotelli toas õe-vennastusid soome kunstnik Tellervo Kalleinen, tema tulevane abikaasa Oliver Kochta, saksa teatri boy-band Showcase Beat Le Mot, filmipoiss Marko Raat, feministlik kunstirühmitus Valie Export Society, üksiküritaja Kiwa, läti kuraator Māra Traumane, siinkirjutaja, eesti poliitikute hirm Esto TV jne. Küllap toimusid ka ajutised noorsoorahutused, millest keegi takkajärele midagi ei mäleta. Hirmus tore oli. Ja läbinisti sündmusepõhine ja interdistsiplinaarne. Relational Aesthetics iseeneses. Ei mingit võõrandumist. Ega mingit võimupretensiooni. Põhiolemuselt suvelaager. Palverännakupaigana suht-koht mõttetu.

Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi „Docu­men­ta”, mis suvest 2002 kunstimaailmale meelde jäi.  Tugev näitus, nagu Robert Storri tänavune Arsenale ekspositsioon Veneetsia biennaalil: mitte üksnes tööde poolest seeläbi, kuidas need üheks narratiivseks platvormiks olid seadistatud. Vähemalt nii nad kõik räägivad. Käesolev „Documenta” on aga pehmeke, nõrk väljapanek, millele tuleb küllap enne kui see toimima hakkab palju  rohkem aega anda. Seda võis muidugi ette aimata, et eelmise korra karmile poliitõppusele ning dokvideote „CNNi realismile” (Bourriaud) järgneb mõneti tundlev, näiliselt antiteoreetiline väljapanek, mis rõhutab mõnevõrra naivistlikult kunstikeelte aegadeüleseid vormiparalleele. Niinimetatud vormiajalugu – õigupoolest siis Aby Warburgilt laenatud suhtumine kunstiliste vormide moonetesse ja rännetesse – on midagi, mida tajuvad kuraatorite arvates üksnes kunstnikud, kuid laiem publik üldiselt mitte. Nui-nuh. Näituse üks hariduslik põhieesmärk on tuua see tunne laiema publikuni. Sellega võib ju ehk nõustudagi, kuigi pretensioon kunstilistele vormidele iseseisvat kontekstiülest elu või ajalugu välja kirjutada tundub anakronistlik ja konkreetsed püüdlused selle ilmsikstoomise suunas pendeldasid formaal-ilutsevate lahenduste ja täieliku segaduse vahel. Näituse tugev külg, vähemalt minusugusele perifeeriast tulnud palverändurile, oli palju tugevaid õpikutöid 1960ndate lõpu feministidelt (Eleanor Antin, Mary Kelly, Lee Lozano, Martha Rosler), hulgi aasia hitte (Lin Yilin, Hito Steyerl, Sheela Gowda) ja mõned Ida-Euroopa klassikud (Sanja Iveković, Jiři Kovanda). Ei saa öelda, et vaadata polnud midagi. Ei saa öelda, et näituse lähtenurk oleks samamoodi konservatiivne, nagu oli konservatiivne näiteks Rudi Fuchsi kureeritud „Documenta 7”: viimane esindas 1980ndate kunstile nii iseloomulikku uusrahvuslust, mis meieni jõudis selgeimalt „Struktuuri ja metafüüsika” näituse näol. Kuid see ei vabanda täielikku peataolekut Aue paviljoni ekspositsioonis,  patroneerivat valikut kolmanda maailma asjadest, töökohtade ning positsioonide jaotamist pereringis ning üleüldist peenutsevat arrogantsi.

Õhtul Kasselis õllekruusi taga „Uue laine” kataloogi tekste kribides me igatahes kolleeg Härmiga bravuuritsesime, et kui 400 tööd sellelt näituselt välja jätaks ja opereeriks alles jäänud 150 tööga, siis teeks ise küll palju parema näituse. Aga mida see tegelikult tähendab – parem näitus. Vahet ei ole. Althusserlikult väljendudes on need väikesed ideoloogilised erinevused, mida meile kuraatoripositsioonid pakuvad, tühiasi ideoloogilise determineerituse kõrval, mis väljendub tõsiasjas, et kõik need inimesed tulevad selle pärast kohale, pööravad tähelepanu sellele, mis laval toimub, ja plaksutavad või vilistavad vaatuse lõppedes. Kui täpne olla, siis Althusser rääkis küll teatrietendustest, kuid vahet pole: kureerimine on ka lavastuslik tegevus. Tõsi on see, et kõigest paari-kolme sellel näitusel eksponeeritud üksiktöö produtseerimine neelaks Kumus ja Kunstihoones KK peale aastas kulutatava summa. See on kultuuritööstus, millest siin räägime, ja mida teame meie, vasakpoolitseda armastavad provintsi-institutsioonide kunsti-tsurad kultuuritööstusest. When money talks then bullshit walks, eksole! Kuid aitab naljast. Võib-olla on meil õigem hinnangulisusega veidi oodata ning tarbida seda näitust radikaalse vormituse seisukohast, nagu Deleuze ja Guattari soovitavad lugeda oma „Tuhandet platood”, seda suvalisest kohast avades. Praegu olekski huvitavam katsuda kritiseerida pigem Enwezori positsiooni, kuna kunstimaailmas aktsepteeritud hinnangute kaalukauss on nii tugevalt tema kasuks. Ja seda ongi mõni aasta tagasi ilmunud kataloogis erakordselt huvitavalt teinud Nicolas Bourriaud.1

Käesoleva artikli seisukohast oli üks minu lemmiktöid „Documenta’l” Hiina kunstniku Ai Weiwei performance, mis kannab hommage’ina vendadele Grimmidele pealkirja „Muinasjutt”. Mitte ainult kommentaar, vaid kogemuslikkusele orienteeritud lavastus vaatemängu-kapitalismi meelevaldsusest ja deliirsusest – reaalsuse ja representatsiooni lootusetust segunemisest. 12. juunist kuni juuli alguseni kutsus Ai Weiwei oma kodukandist kohale 1001 hiinlast (töölisi, teenistujaid, rokkbändi, hulgi talupoegi, kunstikaugeid inimesi) külastama „Documenta-Stadt” Kasselit. Neid oli valitud kümnete tuhandete aplikeerunud kandidaatide hulgast. Selleks ajaks, kui meie kolleeg Härmiga viimaks juuli lõpus kohale jõudsime, oli see külaliste massiiv juba lahkunud. Nende kunagist kohalolu, täpsemalt nende puudumist, tähistasid näitusesaalis Qingi dünastia (1644–1911) ajastu puust toolid. Selles lihtsas antiigipoe võttestikus oli midagi kummastavat, samas väga praktilist, markeerimaks jõuliselt teiste aegade ja teiste kultuuride kohalolu  meie kaasajas.

Globaliseerimise meeldivateks, avatud traditsioonideks on hiina taoism, eesti skaip ja itaalia pitsa, kaasaegsele kunstile sarnaselt ümbertõlgendustele ja kontekstuaalsetele remix’idele avatud tavad, millesse saab end ülemaailmselt, igas teises kontekstis „sisse lülitada”. Selliseks meeldivaks traditsiooniks on küllap ka viimasel „Dokumenta’l” eksponeeritud kokanduskunstnik Ferran Adria dekonstruktivistlik köök, mida kõik soovijad võivad Kataloonias Rose’s ElBulli restoranis, maitsmas käia. Kahjuks ei sisaldu lennukipilet Hispaaniasse ja lõunasöök „Documenta” 27euroses kolmepäevapiletis ning uudishimulikul külastajal tuleb veidi juurde maksta. Ometi olen ilma igasuguse irooniata veendunud, et tänavuse „Documenta” põhipaatose mõistmiseks on Ferran Adria restorani külastamine vältimatu: olgu see siis kas või derridadaistlik edasilükatud lõpplahendus, ärapööratud nauding või koha kättenäitamine neile, kellel kogupaketi jaoks ressurssi ei jätku. Lõppude lõpuks on ju selge, et kultuuri mõistmine ei sünni ilma sellesse investeerimata. Ja oma kohta tuleb tunda.

Palverännakumotiivi – küsimuse, et miks me, kunstiinim
esed, kõik ikkagi sinna või tänna massidena kohale läheme – pakkus välja kuraator Maria Lind, kes Kasselis kohvilauas, vastuseks kunstnik Dmitri Vilenski rahulolematusele mammutprojektidega, õigusega rõhutas, et see on kaasaegses kunstis üks väheseid kohti, kus tunnetad ennast massipublikuna, kelle jaoks see tähtis sündmus on ainus võimalus ühiseks kogemuseks, konsolideerumiseks, vaatamata eriarvamustele. Pigem vasakpoolselt häälestatud kunstiilmale ei tohiks olla võõras massiteadvus, see moodne multitude, millest kõnelevad Hardt & Negri. Asi ei pruugi sealjuures sugugi olla populismis, selles, kuidas barakk hingab… Või on?

Taani suur üksiklane Søren Kierkegaard, kelle sünnist möödub peagi paarsada aastat, on Eesti kultuuriruumis praegu käibel koguni kolme biograafia ja nelja originaalteosega. Lisa on toonud just viimane aasta, mil Jaan Pärnamäe meisterlikus tõlkes on kohalike lugejateni jõudnud „Surmatõbi” ning „Võrgutaja päevaraamat”. Viimane pole siiski omaette tervik, vaid Kierkegaardi esimesest (suur)teosest „Emb-kumb” (1843) pärinev pikem peatükk, mida on mitmel pool maailmas hiljem korduvalt eraldi kaante vahel välja antud.

„Võrgutaja päevaraamat” puudutab küsimuste küsimust ehk naisküsimust, mis on Kierkegaardi käsitluses jagunenud kaheks alaküsimuseks: kuidas naist võimalikult maitsekalt selili saada ning millal on õige aeg temaga lõpparve teha? Suure usurüütli enese suhtumises õrnemasse sugupoolde tuleks seejuures biograafidele tuginedes rõhutada kahte dialektilises suhtes seisvat aspekti: üheaegselt vajadust nii läheduse kui tõrjutuse järele, ehk masohhistlikku võbelemist poeetilisi visioone ja tundeseisundeid kultiveerival distantsil. Psühhoanalüüsi positsioonilt võiks seda hoiakut nimetada „Onegini sündroomiks” (sest Onegini silmis muutus Tatjana ihaldusväärseks alles teise mehe naisena, siis, kui teda ei saanud enam lihtsalt võtta, vaid pidi vallutama). Armastusel on oma dialektika, väidab Hegelit ja tema filosoofiat põlastanud Kierkegaard, kes ehitas ka oma õpetuse keskmes trooniva staadiumide teooria pealtnäha paljuski dialektilisele arengumudelile.

Abielu vastu

Kirikuvastase kristlasena ajalukku läinud Kierkegaard oli lisaks religioossete institutsioonide taunimisele ka abielu institutsiooni vastu. Ta leidis, et armastus – nagu ka usk – ei mahu oma totaalsuses ühtegi raami ning kodanlik abielu on sarnaselt dieetkristlusega üksnes väikekodanliku elu ning teadvuse väline aksessuaar. Sekulariseeritud kristlus ja sekulariseeritud armastus tähistasid tema jaoks ühteaegu nii filisterliku vaimuloiduse ja tundearguse põhjust kui tagajärge. Abieluline rutiin tuhmistab väikekodanlasele vastanduva esteedi tundeerksust, madaldades seeläbi ühtlasi tema subjektsust. Elu on aga eksistentsialistist Kierkegaardi jaoks eelkõige kirg, pidev seismine üksinda oma valikurahutuses, olgu see siis esteetiline, eetiline või religioosne.

Nagu enamik lüürikuid hindab Kierkegaard tundliku loojanatuurina armastuse puhul üksnes protsessuaalsust ja kurba lõppu, millest saab (nagu ta 28 aasta vanuses pärast pikalt imetletud ja ihaldatud Regine Olseniga kihluse katkestamist praktilisel moel avastab) jooksvalt tunnetuslik kapital ning poeetilis-filosoofiline toormaterjal. Mehes sünnitavad teadagi poeedi ning filosoofi vaid need naised, kes on jäänud kõigest hoolimata kättesaamatuks. Biograafiates kirjutatust võib järeldada, et sentimentaalne ning raskemeelne taanlane nägi naises kui sellises alati rohkem muusat kui madratsit: patriarhaalse hegemoonia või sõbraliku paktipartnerluse asemel eelistas ta suhetes seelikukandjatega pigem pingestatud distantsi, millelt imetleda, ohata ja kahetseda.

Samuti näis usupuhastajast Kierkegaard (kes oma staadiumide teooria angažeeritusest hoolimata jäi vist vähemalt naisküsimuses kuni elu lõpuni esteediks) mõistvat juba varakult, et armastuse (nagu ka kristlikult tõlgitsetud elu) võib täiuslikuks (ehk igaveseks) muuta vaid surm. Seda aga Kierkegaardil oma väljavalitule kohe pakkuda ei olnud, nagu ka viimasel temale. Surma motiive ei kohta lugeja ka „Võrgutaja päevaraamatus”, mille peategelane Johannes on biograafide väitel Kierkegaardi enese alter ego. Peale täpselt ajastatud (vaba)surma, mille romantikud paar inimpõlve enne Kierkegaardi niigi ülearu innuka praktiseerimise ning promoga järeltulijate silmis moest välja viisid, pakub end sentimentaalse armastuse jüngritele tundetäiuse otsinguil hoopis ootamatult katkestatud õnnelik kihlus.

Pruudile võõrutuseks

Ka „Emb-kumb”, millest pärineb „Võrgutaja päevaraamat”, on kirjutatud võõrutamise eesmärgil hiljuti matslikul moel maha jäetud pruudile. Kierkegaardi eesmärgiks oli end selle raamatuga teadlikult halvas valguses näidata. Sellel teosel polnud seega mingit mudellugejat oma nimetus ning ajalootus impersonaalsuses, vaid üksnes üks ja konkreetne Lugeja – Regine Olsen. Ning siin peitub ilmselt peamine põhjus, miks „Emma-kumma” (ning eriti just „Võrgutaja päevaraamatu”) teemadel enam kui pooleteise sajandi jooksul sõna võtnud kõrvalseisjad (k.a siinkirjutaja) sellest õieti aru pole saanud.

Nimetatud teose hindamisel peaksime seega eelkõige lähtuma selle peamise adressaadi reageeringutest. Kierkegaard ise oli enese ees seisnud ülesande suurusest täiesti teadlik, ta kirjutab, et: „Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos” (lk 84). Tagantjärele võime tõdeda, et suure ilukirjandusliku ning psühholoogilise väärtusega teos kukkus oma ainuisikulise sihtgrupi juures läbi: Regine, kes pärast Kierkegaardi taandumist peagi teise mehega kihlus ning hiljem ka abiellus, pidas Sørenit biograafide väitel kõigest hoolimata kuni surmani kalliks.

„Võrgutaja päevaraamat” on ringreis esteedist (ning paljude meelest lurjusest) peategelase hinges ja teadvuses. Madalamaid inimtüüpe iseloomustava meelelise hedonismi asemel annab tema karakteris ning käitumisjoonises tooni hoopis rafineeritud (ehk äärmiselt eneseteadlik ning metoodiline, isegi irooniline) esteetilisus. Johannese jaoks saab (tunde)elust teater, kus ta on ise nii näitleja, lavastaja, dramaturg kui ka parima istekohaga pealtvaataja. Vahetus lähikontaktis naiseliku iluga pole Kierkegaardi esteet seega mitte meeleline kabistaja, vaid rollimängurist vuajerist.

Ärarääkimise teadus

„Võrgutaja päevaraamatu” maitsekalt perversset fallotsentrismi viljelev minakangelane on armastuse arhitekt, kes näitab lugejale, et naise selilirääkimine on terve teadus, otsekui malemänguga kombineeritud kümnevõistlus, kus midagi ei pea ega tohigi liiga lihtsalt kätte tulla. Võrgutaja Johannes kirjutab, et: „Minu eesmärk pole tüdrukut välises mõttes omada, vaid teda kunstipäraselt nautida” (lk 88). Ning lisab samas: „iga armulugu kestab kõige kauem pool aastat ja et iga suhe on läbi niipea, kui kõik nauditav on nauditud” (lk 84). Tõepoolest, pärast süütuse võtmist on naise edasine vastupanu enamasti loid ning armastus ilma vähimagi sportliku ning erootilise pingeta: „kui vastuseis on lakanud, saab armastusest nõrkus ja harjumus” (lk 173). Asjade selline seis pole aga esteedile enam seisusekohane, siis tuleb kindlakäeliselt loobuda igasugustest kompromissidest ning kahida pealtnäha tähtsaim vigur – kuninganna –, kelle sekundaarsele loomusele osutab tagantjärele alati asjaolu, et tegevus läheb teistel mänguväljadel segamatult edasi.

Aga mis on ikkagi Johannese jaoks „nauditav”, mis jääb esimese pilgu ja esimese ühise öö vahele? Tänapäeva (pool)anonüümsete juhuvahekordade ning kärsitute kähkukate ajastul ei jää teadagi eriti palju. Ühes kohalikus kultusfilmis lausub üks Kierkegaardi liigituse järele sõnades eetikuks, ent tegudes filisterlikuks playboy’ks klassifitseeruv meeskarakter: „Alguses väikesed tantsud, siis väikesed joogid ja siis teadagi mis.” Ning see „teadagi mis” on enamasti käes ja kohe ka läbi veel enne kui asjaosalised millestki aru on saanud, veel enne kui armastuse metafüüsika on teadvuses argiselt lihalikust Teisest kättesaamatult ihaldusväärse Transtsendentsi jõudnud kujundada.

„Võrgutaja päevaraamatu” minakangelane evib sellistes olukordades teisi sihte ning seega ka erinevaid meetodeid. Lugeja võib näha, kuidas Johannes teeb uue silmarõõmu puhul enne lähenemist kõigepealt mitu kuud ornitoloogi kannatlikkuse ja põhjalikkusega igapäevaseid vaatlusi, laseb fantaasial tegelikkust ja kujutluspilte üksteise vastu välja mängides isul kasvada, jäädes sa
mas siiski olukorra peremeheks. Kogu protsess meenutab oma detailitäpsuse, teadlikkuse ning teaduslikkusega ettevalmistusi kosmosesüstiku stardiks.

Võrgutaja Johannes usub, et „naine ärkab alles armupuudutusest, enne seda on ta vaid unelm” (lk 156), ning on veendunud, et: „Üht armastada on liiga vähe; kõiki armastada on pinnapealsus; tunda iseennast ja armastada nii paljusid kui võimalik; lasta oma hinges peituda armujõududel nii, et igaüks saab oma nektari, samal ajal kui teadvus ometi kõike hõlmab – see on nauding, see on elu” (lk 76). Johannes, kelle jaoks on naine „ammendamatu mõtteaine ja igavene tähelepanekute läte” (lk 154), laseb armastusel enesest läbi voolata. Ta liigub ühe naise juurest teise juurde ning teeb oma „eksperimente” (lk 56), sest „hing vajab alati noorenemist” (lk 162).

Pealtnäha võib jääda mulje, et Võrgutaja Johannes viljeleb kogu teadlikkuse ning deemonlikkusega sedasama hedonistlikku immoralismi, mida jagavad temaga mitmed karakterid nii tegelikus elus kui kirjanduses. Suurimaks võrdlusaluseks pakub end mõistagi don Juan, keda Kierkegaard näis tundvat eelkõige Mozarti vahendusel. Aga esteedist Johannes ei ole siiski pelgalt seksuaalsete kinnisideedega seelikukütt, kelle näitega võiks illustreerida Sigmund Freudi pool sajandit hiljem sõnastatud libiido-teooriat. Pigem sarnaneb ta meile tuntud karakteritest hoopis Gailiti Toomas Nipernaadiga.

Johannes, kes on esteedina elu illusioonide tühisuse enda jaoks avastanud ning meeleheite ja ängiga end kõigest ühiskondlikust (kaasa arvatud moraalist) vabaks ostnud, kirjutab oma päevaraamatus, et „kõik eetiline on ühtviisi igav nii teaduses kui elus” (lk 83). Õige ja vale kategooria asemel suunavad tema tegemisi ning tõekspidamisi hoopis huvitava ja ebahuvitava kvalitatiivsed määratlused. End moraalselt tõlgitsetud tegelikkusest distantseerunud esteet seisab seega teatud mõttes teispool head ja kurja, otsekui näitleja, kes laval lurjust mängides oma fiktsionaalse karakteri sõnade ning tegude eest mingit süümet või vastutust ei tohiks tunda.

Mitte pihtimus vaid provokatsioon

Kierkegaardi mahukas loomingus esitab „Võrgutaja päevaraamat” tema staadiumide teooria esimest astet, millest on autentse eksistentsini veel kaks korrust minna. Esteetilisele tasandile järgneb eetiline ning sellele ettearvatult religioosne. Kierkegaard ei esita lugejale „Võrgutaja päevaraamatus” esteetilise eluhoiaku praktiliste äärmuste näol mitte hinnangulisi vastuseid, vaid hoopis küsimusi. See raamat pole mitte pihtimus, vaid provokatsioon. Esteetilisele eksistentsivormile peaks kontrasti ning pealtnäha ainuvõimalikku alternatiivi pakkuma „Emma-kumma” teises osas esitatud eetiline eluhoiak. Kierkegaard ei paku lugejale mitte üksnes võimalust, vaid toob esile möödapääsmatu vajaduse neist ühe kasuks otsustada (siit ka teose pealkiri). Ent tegelikult osutuvad ekslikuks mõlemad nimetatud eksistentsivõimalused; Kierkegaard ise liikus hiljem nii oma elus kui loomingus edasi religioossesse staadiumi, mis välistab peaaegu kõiges sellele eelnevad tasandid (ning seega ei ole siin tegu hegelliku sünteesiga, mis sisaldab eneses lepitavalt nii teesi kui antiteesi).

Suure taanlase oskus loetletud tasandeid kirjutatus üksteise vastu välja mängida on suur meistritöö, mis astub Sokratese iroonilisest heuristikast mitu sammu edasi. Kõik tema pseudonüümide all avaldatud tekstid on omavahel kriitilises dialoogis; see „kaudne meetod” peaks virgutama lugeja mõtlema, panema ta valiku ette. Eesti lugeja valikust on seni puudu just teist ehk eetilist  staadiumi tutvustav kirjavara. Ning Kierkegaardi enese arengut järgival huvilisel tuleks antud juhul teha kaelamurdev hüpe esteetilisest otse religioossesse, mis eeldaks kristlikult tõlgitsetud eksistentsialistliku meeleheite olümpiavormi. Järgmisena võiks seega tõlkimisele tulla just eetikust kohtuassessor Wilhelmi (käsi)kirjad „Emma-kumma” või „Elutee staadiumide” teisest osast.