karikatuurid

Usutavamaks see muutub alles siis, kui oleme võtnud mõtiskleda julguse tähendusest. Miks ei kõla põlglik hüüatus meie kõrvus võõrastavalt? Sellepärast, et me oleme seda korduvalt kuulnud. Tohib rahumeeli väita, et tegemist on mõistega, mille ümber saab inimsuse arenguloo koondada kõige hõlpsamini. Kui Schopenhauer kuulutab julguse alamaks vooruseks, siis nii ta vaid vastandab oma seisukoha pööbellikule suhtumisele. Aga see arvatav pööbellikkus pole tegelikult muud, kui inimsuse arengu lõpptulem. Õiglus on alati olnud eelkõige filosoofide voorus; tegelikus elus valitseb tugevama õigus ja sellest johtub ka julguse eriseisund. Mehisuse sära kuldab üle kogu antiikühiskonna; otsatult võidakse meile jutustada mehisuse tõendeist ja avaldusist, sellal kui õigluse näidiste esitamisega ollakse palju vaoshoitum. Põhjus on ilmselge: mehisuse avaldusi me hindame ühesemalt, arusaam õiglusest aga on igaühel isesugune.

Loomulikult annab antiikne traditsioon endast märku ka uusaegses Euroopas; pole juhus, et klassitsistlikke väärtusi kõrgelt hindaval Prantsusmaal on ?argus? omandanud väga avara tähendusvälja. Kõikvõimalikud asjad, olgu siis tapmine või sellele järgnenud kahetsus, kristluse keskne mõiste, võivad prantsuse keeles olla ühtmoodi lache, see tähendab argusega samakõlalised; lache on universaalsõna, mis sobib igasuguse kõlvatuse tähistamiseks. Vähemal määral käib see ka teiste keelte kohta. Suudame ju kujutleda inimest, kes ei julge ennast tappa (missuguse loetluse saaks koostada äpardunud enesetappudest!), kuid niisama hästi sobib ?argus? ka õnnestunud enesetapu tähistuseks. Tegemist on sõnaga, mis näib sobivat õige erinevate ebameeldivuste iseloomustamiseks. Selline avarus kasvatab täiendavaid väärtusi külge ka ?julgusele?, ?arguse? vastandile.

Niisiis pole kultuses, millega julgust kuni viimase ajani on ümbritsetud (meenutagem kas või Bulgakovi suhtumist) midagi arusaamatut. Kes siis ei mõistaks, et inimest, kes kardab surma (kõigi hirmude alglätet) saab mõjutada? Sellest järeldub, et tõeliselt vaba ja vaimses mõttes täisväärtuslik saab olla ainult inimene, keda hirmutada pole võimalik. Tuleb käituda, nagu Sokrates olevat käitunud oma viimasel elutunnil. Nutused ja nuuksuvad jüngrid hiilivad ruumist välja, Sokrates aga on ebameeldivalt hämmastatud. Ta ju ekstra saatis naise koos lastega minema, et tobedaid stseenikesi ära hoida, nüüd aga…

Mõistagi märgib tema toimeviis erakordsust, mille jäljendamisest saavad lihtsurelikud ainult unistada. Kuid argisemal ja vaoshoitumal moel peetakse julgust au sees ka lihtsurelike hulgas. Kui sa tahad, et ma su suutlusse uskuma hakkaksin, siis võta see viiul ja löö ta minu pähe puruks, ütles viiulimängu õpetaja saamatule õppurile. Siin ilmub Julguse kummardamine oma puhaskujul. Õpetaja teab hästi, et mänguriista purustamine ei lisa muusikalistele võimetele vähimatki, kuid ühtaegu näib temas ilmnevat kalduvus võtta julgustükki erakordsuse tagatisena: poisinolgis, kes söandas viiuli oma õpetaja pähe pilbasteks lüüa, peab midagi olema…

Need märkused peaksid selgitama, miks too põlglik ?sa ju ei julge?, mis ääretu lageduse keskel korraks sähvatas, tundub meile nii tuttavlik. Usume täiesti, et ka too tüdruk, sarnaselt meie kõigiga, nägi katsumuse läbitegemises erilisuse tõendit. Tapmisest suuremat katsumust ei saa olla. Inimene, kes võtab elu oma liigikaaslaselt, annab sellega ühtaegu tõendi, et talle kuuluvad erilised, niiöelda inimülesed õigused. Kas oli ikka mõeldav, et säärase erakordsuseni ülendub vägistaja, pealegi veel teise vägistaja käsualune, niisiis argpüks astmes n?

Selline kujutlus on küll meelevaldne; pole ju meil eraldusjoonest, mis tüdruku teadvuses lahutas tapjat vägistajast, vähimatki aimu. Ja kas me ise ikka oleme nii väga veendunud, et need kaks on algusest peale lahku määratud? Ühisjooned avalduvad ilmselgelt: mõlemal juhul tuntakse rõõmu oma kehalisest üleolekust, see tähendab tugevusest kõige otsemas mõttes. Aga kas üleoleku saavutamises ei seisne viimati meie kõigi salajane lõppsiht? Siitpeale muutub küsimus väga delikaatseks ja valguskartlikuks; asi on selles, et möödanik lausa pealetükkiva selgusega näitlikustab, mismoodi too üleolek on tavatsenud väljenduda. Caligula olevat endamisi naerma turtsatanud, kui talle mingit naist vaadates tuli ootamatult pähe: mõelda vaid, minu pisikesest märguandest piisab, et see kena peake kaela otsast langeks! Oleks ju hea, kui saaksime toodut võtta kõigest iidammuse, meienigi jõudnud kuuldusena, kuid paraku leidub Caligula üliinimeseliku enesetunde kirjeldusi ka mujal. Näiteks Hemingway erakirjades räägitakse täpselt sedasama juttu; erinevus seisneb vaid selles, et naise asemel on metsloomad või vaenulikud sõdurid. Ja muidugi ei saanud kirjanikul olla tseesari jumalikku väge; üleolekutunde andsid talle käes hoitav tulirelv ning teadlikkus võimalusest vajutada päästikule oma äranägemise kohaselt. Küllap väärib meenutamist ka dr. Shipman, kes oma pikaldase arstipraksise jooksul jõudis lõpuks äratundmisele, et see, missuguseid ravimeid hakkavad patsiendid sisse võtma, oleneb täielikult temast. Näited tõendavad, missuguse selguseni võidakse oma üliinimsuse äratundmisel jõuda ja õnneks tohib kõnealustel juhtudel lisada, et tegemist on hälbelise psüühika avaldustega, aga ei tohi unustada ka nüüdisaegseid psühhiaatreid, kes on arvamisel, et vaimuhaigete järsk eristamine tervetest õigustab end vaid üksikjuhtudel.

Seisneb meie peasiht enese maksmapanekus, siis sellest möödapääsmatult johtub, et arenguloo üldilme saab olla ainult ebameeldiv. Ainukese leevendajana ilmub antud juhul meie teine mina, kes on meie eneseteostusi läbi aegade kõrvalseisjana jälginud ja kelle mõjul me oma teotsemisviise oleme pidevalt teisendanud. Muistsed maiad urjasid jumalaile oma liigikaaslasi, nende järglased aga piirduvad taignast voolitud südamete röstimisega; esimesed ei julgenud jumalaid ersatsiga petma hakata, teised aga kardavad inimesi. Või pole julgus sedapuhku üldse mängus? Keiser Tiberius ei kartnud kedagi, kui ta inimohvrite toomise surmanuhtluse ähvardusel keelustas ? millest tema enesekindlus edikti andmisel tulenes? Ilmselt oli inimelu tähendus mingi märkamatuks jääva järjepidevusega kasvanud; selle kasuks räägivad ka näited muudelt elualadelt. Oli kord aeg, mil spordis võisteldi elu ja surma peale, kuid praegu me sellist ehedust peaksime lubamatuks liialduseks. Sümboolsest tapmisest piisab.

Inimelu tähendus aina kasvas, et siis lõpuks, täisilmalikus ühiskonnas, võimenduda tõeliseks ülimuseks. Jumala ainulisus ja inimülesus kandus üle Inimelule. Selle protsessi kaasnähtena ilmus eksistentsiaalfilosoofia, ilmaliku ühiskonna religioon. Nii saime teada, et tõeliselt õpib inimene end tundma alles ?piirisituatsioonis?, s. t surmaga, s. t jumalaga vastamisi sattudes. Religioosseil ajastuil on sellist kohtumist kujutletud põrmlase hävinguna tulesurmas; pole ju lihtsurelikku, kes suudaks ära kannatada pärisjumala täishiilguse. ?Piirisituatsioonis?, mütoloogilise kujutluse ilmalikus vastes, asendub kõrgluule eemaletõukava proosaga: Sartre?i tegelastele antakse teada neile mõistetud surmanuhtlusest ja peagi hakkab kirjanik rääkima rohelistest nägudest, märjaks tehtud pükstest jne. Camus on mõistagi kõrgstiilsem. Tuletagem meelde, kuidas ta on rääkinud revolutsioonile pühendunud terroristidest. Nondest, kes pidasid õigeks hukkuda koos oma ohvritega, ei ütelda ühtki halba sõna: oleks ju kohatu peatuda aritmeetilist laadi üksikasjul või teo mõttekusel, kui inimene elust, s. t. ülimast loobumisega on kõik ära pühitsenud. Aga revolutsiooni heroiline aeg ei jätkunud kaua; peagi ilmusid eneseohverdajate asemele võitlejad, kes hakkasid väärtustama hukkumise vältimist ja võitluse jätkamist. Ja need, nagu iga lugeja võib veenduda, polnud Camus? silmis enam aatlejad, vaid kõigest revolutsioonilised sahkerdajad.

V
aevalt küll oskas ta aimata, et juba poole sajandi pärast õpitakse Euroopas enesetappu nägema hoopis teistsuguse pilguga. Oleme teadlikud sellest, et moodustada saab terveid enesetapjate rügemente; niisiis ei vääri elust loobuma nõustunud üksikisikud kuigivõrd tähelepanu. Pärast terroriakti tuleb otsida ?süüdlasi?; seda, et teo toimepanijad ise hukkusid, võetakse millegi tavalisena. Kuidas saaks pateetikale kohta leiduda, kui asi käib nii lihtsalt? Alles see Londonis oli: neli noort meest said kokku, ajasid naerusel ilmel juttu ja läksid oma ülesannet täitma.

On siin ikka tegemist puhtanisti religioonist johtuva tõsiasjaga? Religioonide siht on alati seisnenud inimestevaheliste erinevuste tasandamises, kuid tulemused, milleni eesmärgi taotlemisel jõutud, pole üheselt määratletavad. Juba siis, kui Euroopas veel selgitati surmanuhtluse talumatut jubedust, ilmus oponeerimiskalduvustega isikuid, kes teadsid kinnitada: mõnigi surmamõistetu on oma elu viimasel ööl uinunud nii sügavalt, et otsuse täideviijail, kes hommikul kongi ilmusid, oli raskusi tema äratamisega. Selles kinnituse pole mingit meelevaldsust; pikalt ja laialt võiks rääkida säärastest, kes viimast öörahu endi päralt jättes ei teinud kohtumõistjate otsuseid märkamagi. Tuntuim neist kõigist peaks meile olema too, kelle traagikat on O. Wilde luulendanud oma ?Ballaadis Readingi vanglast?. Võtkem siis lugedes arvesse, et mõnigi proosaline pisiasi on teoses ülendunud luulelisemaks. Wilde näiteks ütleb, et armastatu tapab igaüks ning et julge mees teeb seda mõõgaga: the brave man with a sword. Tegelikult oli mõõga asemel habemenuga, mis ju teatavasti sobib kõige paremini kõride läbilõikamiseks

Kuidas kunstitudengid/-uurijad käisid taas Venemaa avarustes kultuuri talletamas ning millega nad seal kokku puutusid.

Pealkirjaks pandud lausepoolikut kuulsin kaasreisijalt juhuslikult T?eboksarõ-Moskva rongis. Rong hakkas jõudma Moskvasse ja ma sain aru, et see ongi kogu 28. Eesti kunstiakadeemia Marimaa ja T?uva??ia etnograafilise uurimisreisi essents. Etnograafilisest ekspeditsioonist oli saanud poliitiliste mahhinatsioonide probleemirohke osalusvaatlus. ?? ja  et meil sellest mingit jama ei tuleks? oli mantra, mis lõpetas kõik vähegi tähtsamad ettevõtmised, sagedamini sai sellest aga ettevaatlik mõte, et ometi NEIL sellest mingit jama ei tuleks. Kolme nädala jooksul oli olukordi, kus me suutsime süsteemi kiuste probleemitult oma ekspeditsioonitööd teha, aga enamasti oli kohalik masinavärk meist meetritekõrguselt üle. Nagu ka kohalikest endist.

Volga käär

Piirkond, kus matu?ka Volga voolab mööda Ni?ni Novgorodist, ?upa?karist (T?eboksarõst) ja Kaasanist ning pöörab siis alla Samaara poole, on keeruline koht mitmel tasandil. Esiteks on see ajaloost Kaasani khaaniriigina tuntud piirkond kultuuriliselt ja etniliselt äärmiselt kirev. Kohe Volga kääru jäävad nii Marimaa, T?uva??ia kui Tatarstan, samasse kobarasse kuuluvad ka Mordva, Ba?kiiria ja Udmurtia. Seal elavaid etnilisi rühmi üles lugema hakata on omaette teema. Keelkonniti on ala jaotatud soome-ugri, türgi-tatari ja slaavi keelte vahel. Konsensust ei saavuta Volga käär ka religioossel alusel, õigeusklikule enamusele sekundeerivad tatari moslemid ja maausulised marid. Kui nüüd uuesti heita pilk kaardile, siis selgub, et kogu see kompott leiab aset praktiliselt Venemaa Föderatsiooni südames ja on üldse Moskva järel kogu impeeriumi kõige asustustihedam piirkond.

Just nendesamade kultuurikontrastide tõttu on EKA teinud sinna piirkonda ekspeditsioone ka varem. 1995. aastal töötasid tudengid mäe- ja niidumaride külades, 1999 idamaride juures Ba?kiirias, 2002 Mordvas jne. Tihedast asustusest ja hõimusisestest piiridest tulenevalt vajab piirkond tihedat kammi, etnograafiline pilt võib muutuda paarikümne kilomeetri jooksul. Samuti ka majanduslik olukord, elatustase, huumorimeel, sõnavabadus ja eksistentsiküsimused. Need aga ei sõltu tänapäeval vähimalgi määral kohalikust mullaviljakusest või rahvuslikust värvimeelest, vaid on puhtalt föderatsioonisiseste jõujoonte ja kokkumängude tulemus.

Nii sai kahekümne kahe tudengi-fotograafi-etnoloogi uurimisreisist Vene- ja Marimaa võimude kokkumängude tõttu tugev poliitiline tööriist. Hoolimata pidevatest kinnitustest, et tegemist ei ole poliitilise diversiooni, vaid soome-ugri etnograafiapraktikaga, sai kogu üritus Marimaal külge tugeva poliitilise pitseri. Kardan, et seal ei olegi mingit võimalust öelda ?soome-ugri? või küsida mari rahvariiete järele ja jääda apoliitiliseks.

Kul-?arif ja Andrian Nikolajev

Päev Tatarstani pealinnas Kaasanis pidi meile kinnitama, et töötame ajalooliselt tihkel pinnasel. Me ei näinud linnast suurt midagi, sest linna 1000. sünnipäeva tähistamise vaimustuses oli Tatarimaa Christo kõik majad sisse pakkinud. Pidu kulmineerub 30. augustil. Ühelt poolt käis metsik ülesehitustöö ja teiselt suur lammutamine. Nimelt võetakse hoogtöö korras maha mõnesaja-aastaseid ideaalses korras puupitsilisi palkmaju: kui omanik maja müüma ei ole nõus, läheb maja näiteks põlema. Nägime paari sellist õnnetut vrakki bussi aknast. (Omapäi linna ei lastud. Niisiis liikusime kohe esimesest päevast alates ainult koos saatjatega.) Iroonia on aga selles, et ehkki dokumentaalselt ei ole aastapäeval ajaloolist alust, kaotatakse võõpamise ja lammutamisega ka visuaalne mulje vanast linnast ja kultuurikeskusest.

Selle asemele pakutakse uut Kaasanit, mida sümboliseerib võidukalt keset kremli üle linna kõrguv vastvalminud mo?ee Kul-?arif. Suurejoonelist ehitist tituleeritakse Tatarimaa ühendajaks. Kui briljantselt aus olla, pole XVI ? XVIII sajandist pärit ja ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud kremlis mitte kunagi mo?eed olnud. Aga nüüd on.

T?uva??ia on Tatarimaa ja eelkõige lähemate soome-ugri naabritega võrreldes täielik rahvusriik. Nii t?uva?id kui marid toonitasid pidevalt fakti, et president on samast rahvusest, kui riigi õitsengu tagatist. Ehkki nii Kaasanis kui Marimaal on enamik hädapärasemaid silte kahes keeles, käib T?uva??ias ka trollipeatuste teadustamine ja ametkondlik asjaajamine t?uva?i keeles. Külades oli memmesid, kes rääkisid vene keelt sama halvasti kui need ekspedeerijad, kes kooliajal arvasid, et vene keelt ei lähe kunagi vaja. T?uva?id on rahvusliku ühendajana kasutanud juba 1963. aastast kosmonaut Andrian Nikolajevi tagasihoidlikku isikut, kelle surmast möödus 3. juulil üks aasta. Pärast kodumaale naasmist jõudis kosmonaut külastada paljusid rajoonikeskusi, lasteraamatukogudes ja koolides jäid visiiti meenutama suurejoonelised fotod ja raamatunäitused.

Miilits ja nat?alnik?ute ühiskond

Venemaa suurust aitavad tajuda kaks asja: maastiku, kultuuride ja keelte rikkalikkus ning kiire vaheldumine ning fakt, et mõned asjad jäävad kogu aeg samaks ega muutu ka pärast tuhandete kilomeetrite läbimist. Muutumatuteks riigi tugisammasteks võib pidada nat?alnik?uid, tugevalt hierarhiseeritud alluvussüsteemi kõikides asutustes ja muidugi miilitsaid. Kõndida ilma dokumentideta (s.o viisat ja registratsija?t sisaldava passita) Venemaa uulitsail tundub olevat suurem kuritegu kui kellegi purjuspäi mahalöömine. Selleni viib muidugi loogiline arutluskäik, et pärast mõrva on selge, millega kodanik hakkama sai, aga ilma sissekirjutuseta välisriigi kodanik ei ole veel kuritegu sooritanud, seega võib ta veel hakkama saada ükskõik millega. Üldiselt juhtus seda pigem T?uva??ias, et tänaval astus juurde militsionäär ning soovis, et tutvumise eesmärgil esitataks talle dokumendid. ID-kaartide ja üliõpilaspiletite virvarr suunas ta õige pea tagasi oma igapäevakohustuste juurde. Mari Eli miilits kasutas meiega tutvumiseks hoopis teisi meetodeid.

Kõige populaarsemad Mari võimuorganite võtted eestlaste etnograafiapraktika ohjeldamiseks olid: aknast filmimine (vähemalt kaks korda), miilitsaeskort (kaks korda), jälitamine (mõned korrad edukalt, mõnel juhul sai jälitajast jälitatav), külades inimestele passikoopiaid näidates üliõpilaste identifitseerimine, allkirjadega mälestuskaartide konfiskeerimine, registratsiooni mitteandmine ja hiljem mitteregistreerimise eest protokolli koostamine neljale uurimisreisijale (sh siinkirjutaja), nuhi sokutamine kohalikku kultuuri tundvaks abiliseks, kollase valeinformatsiooni paiskamine meediasse jne. Ilmselt kõige tõhusamaks osutus aga täieliku paranoia tekitamine demokraatiast rikutud tarbimisühiskonna laste seas.

Hirmu kontsentratsioon

Eespool viidatud majanduslikud jms erinevused tulevad eriti hästi välja t?uva??e ja marisid võrreldes. Ametlikku piiri kahe autonoomse vabariigi vahel märgib üle küngaste jooksev lippaed, ühel pool on inimesed lahked, ülevoolavad ja jumalikult ettehoolitsevad, teisel pool keegi tuppa ei kutsu, teed ja präänikuid pakutakse õues, pildistada eriti ei lasta ja oma nime meeleldi ei öelda. Marid on skeptilised, umbusklikud ja hoiavad distantsi. Ja nende huumor on tervistavalt must ja irooniline. Marides on midagi tugevalt ostapbenderlikku. Esimesed mari memmede valusad naljad rääkisid nende maailmapildi ja selle kujunemise tingimuste kohta rohkem kui ajalooõpik. Mitte kunagi ära ütle kõike, mida sa tead. Alati jäta vähemalt kaks põgenemisteed. Häma! Pärast esimese jää sulamist võivad nad olla aga inimesed, keda kogu oma elu oled tunda tahtnud.

Ajupesu ja eelkõige totaalne hirmutamine on teinud aga oma töö. Inimesed, ka noored, on infosulus, neil on tunne, et info riigisisesest terrorist ei jõuagi väljapoole ja seetõttu ei saa keegi ka neid aidata. Et nende hääl hääbub survepoliitika
filtrites. Ise nad ennast aidata ei saa, kõigil on sugulased ja sõbrad, kelle julgeoleku pärast muretsetakse. Üks noor ajakirjanik oli äärmiselt üllatunud, kuuldes, et on algatatud isegi allkirjade kogumine mari rahva toetuseks.

Ühes Tsikmä (Kozmodemjanski) lähedases mäemari külas nägime ise seda hetke, kui inimeste suud lukku läksid ja sõbralikku vestlust asendasid paanilised palved: ärge rääkige, mida te siin nägite, me ei taha pahandusi, me elame suurepäraselt, meil ei panda koole kinni, ärge rääkige meie kohta halba, me tahame siin rahulikult edasi elada. Küla oli käidud hoiatamas ja kui algul asendus umbusk meie suhtes sõbralikkusega, siis pärast pealinna administratsioonist tulnud hoiatust oli näha ainult hirmu. Maridel on teada, mis nendega võib juhtuda, kui tuleb välja, millest nad äsja meile olid rääkinud. Ilmselt käis kõikjal meie ees telefonikõne keeluga eestlastele mitte midagi näidata ja mitte koostööd teha. Küll aga rikkalikult vastu võtta, sööta ning joota.

Kõige suurem viga, mis me tegime, oli suutmatus kaitsta kohalikke inimesi, kes meile öömaja andsid või oma rahvariideid lasid joonistada, ebameeldivuste ja hirmu eest. Selle eest, et uurija miilitsajaoskonnast öösel kell neli uksele koputab ja võtab täpse tunnistuse majas ööbinud ja töötanud eestlaste tegevuse ja käitumise kohta ning konfiskeerib mälestuseks jäetud postkaarte. ?Inimesed on külalislahked, jaa. Nad on ka meie suhtes väga vastutulelikud,? teatas eestlastele protokolli vormistanud alampolkovnik malbe naeratusega, otsekui tõestuseks, et härra uurija ei pidanud külainimeselt nende tunnistusi välja peksma.

Keelatud kirjandus eesti keeles

Veel üks Venemaale iseloomulik joon tundub olevat äärmine austus, kartus ja kahtlus kõige kirjutatu ees. Saad kõike, kui sul on ette näidata paber. Paberitega liiguvad eelkõige käsud ja ettekirjutused ülevalt poolt, üliharva ideed, mille üleskirjutamine ka väärt on. Võimalik, et just selle kultuurisurnud seisu pärast, mida kogesin ka Mordva ekspeditsioonil, tekkis mul kinnisidee, et Marimaale tuleb viia eesti kirjandust. See tundus kõige loogilisem ? Jo?kar-Ola ülikool õpetab praktiliselt ilma õppevahenditeta muude soome-ugri keelte hulgas ka eesti keelt, järelikult tuleb neile viia kirjandust, millest ei oleks keset föderatsiooni kasu kellelgi peale nende soome-ugri kateedri. Elementaarne.

Juba Jaanilinna piiripunktis pidasin ma piirivalvuriga väikese vestluse eesti kaasaegsest ilukirjandusest: kõne all olid nimed Künnap, Afanasjev, Rooste, Sinijärv, Kross, Raud, kunst.ee, Looming… Ehkki mu pagasi mõõtmed jäid alla noile kastidele, mida pühendunud vodkaturistid üle lahe viivad, sain ma piirivalvurilt karmi keelu enam mitte kunagi nii palju raamatuid Venemaale viia. Käsk püsib muidugi piirivalvuri autoriteedil.

Koos maalikunstnik Triinu Jürvesega Jo?kar-Olasse raamatuid viima minnes tundsin ma esimest korda hirmu. Sõna otseses mõttes. Kadri Viires pani äärmiselt tõsiselt südamele, et hoiaksime madalat profiili. Kuivõrd kahe inimesesuuruse seljakoti ja kahe suure raamatukastiga madala profiili hoidmine võimalik on? Napp viibimine Punases Linnas jättis ülimeeldiva mulje: pakihoidja võttis eestlastelt kui sugulasrahvalt kahe kompsu hoiustamise eest ühe hinna ja päikseprillimüüja tundis huvi, kas me tulime sugulastele külla. Ülikoolis oli tööpäev juba läbi, aga kohal olevat personali ei takistanud miski pärast meie lühikest sissejuhatust remondisesse garderoobinurka välgukiirusel teelauda üles seadmast. Korraks käis raamatukastidele viidates läbi ka kohustuslik pomminali.

Meie suhtelisest incognito pealinnas viibimisest olla aga neli päeva hiljem teleuudistes räägitud.  Mida täpselt, keeldus meie perenaine ütlemast. Siiani ei ole ma Natalja Glukhhovalt vastust saanud, ega kateedril nende raamatute vastuvõtmise pärast ometi mingit jama ei tulnud?

Mis on arvamusloo taktitu soovituse tuum ja kas saaks seda öelda kedagi (venelasi, naisi, suitsetajaid) solvamata? Kui ehk nii: ?Suurrahvuste puhul on ennastkahjustava käitumise tagajärjed rahvuse elujõule ja genofondile märksa vähem fataalsed kui väikerahvuse puhul.? (?). Mõtte vorm on eimiski ja ometi kõik.

Osatav kõneviis on tähelepanuväärne nähtus. See on olemuselt ambivalentne: millegi jaatav kordamine, mis väiksema või suurema deformatsiooni, liialduste või ebaloogiliste seoste kaudu, isegi vaevumärgatava intonatsiooni vahendusel, tühistab eelnenud jaatuse siiruse või tõsiseltvõetavuse. Osatades keeratakse teadlikult vint üle selleks, et osutada algselt jaatatud nähtuse absurdsusele.

Kui öeldakse ?suitseta!?, siis peaks see jaatus liberalistliku isikuvabaduse idee kohaselt olema igati positiivne avaldus (jah), mida tervisepoliitika trendid ja terve mõistus paraku ei luba avalikult jaatada (ei), kuid mida kogu hedonistlik kultuurikontekst võimsalt toetab (jah). Vastuoluline väärtuskontekst sünnitab silmakirjalikkust.

Ka kogu kurjal lausel on mitu sisu kujundavat käänakut. Soovitus ?tapa ennast ja oma lapsi? kõlab kriminaalselt, kui unustada, et tapmine on siin suitsetamise sünonüüm (tappa võib ennast ka tööga) ja kui inkrimineerida suitsetamise ?tapvad? tagajärjed mitte suitsetajale, vaid soovitajale. Ütluse põhiseos ? teid on palju ? seepärast võitegi endid tappa ? ongi see provokatsiooniline vindi ülekeeramise koht, mis tühistab algse soovituse (suitseta, tapa end!). Aga muidugi saab ka teisiti, ?otse? mõista.

Inimkultuuris on alati olemas olnud reaalsed ja virtuaalsed ?kohad? (institutsioonid, ?anrid, väljaanded), kus mõni kõneviis on lubatud ja mõni keelatud. On tolategemise, pühade talituste ja tõerääkimise ?kohad?. Neid kujundavad elu ja inimesed ise. Praegu ka meediatööstus, mis viimasel ajal lõhub kirglikult seina köögi ja elutoa vahelt, et ehitada keset tekkinud avarust näiteks ühissaun.

Ka üldiselt tolategemise sfääri kuuluv osatamine kuulub üha enam (vanasti eelkõige jutlustava ja õpetava) meedia arsenali. Süütul osatamisel põhinevad ?Ärapanija?, ?Teletaip?, ?Varivalitsus? ja paljud teised meelelahutussaated. Aga osatusel on ka tõsidramaatilisi vorme. Tolategemise (meelelahutus) ja tõerääkimise (uudis) sfääre kokku segades saab juba mitu sihtgruppi korraga kätte: need, kellele meeldib üks, ja need, keda huvitab teine. Keele sisepiiride hägustumise tulemusena hägustuvad ka sotsiaalse käitumise normid.

Miks on ambivalentne osatav kõneviis nii levinud? Kogemus ütleb, et osatamine on teismelise ja ?väikese inimese? võimalus eitada. See on ka eituse võimalus lootusetus olukorras, kus siiral tõekuulutusel pole erilisi ?ansse. Näib, et poliitkorrektsuse ajastu toodabki vaid väikesi inimesi ja kavaldavaid keelemänge. Õnneks ? ja ka kahjuks ? on keel vaid võimalus. Selle teises otsas võib asuda keele ?intonatsiooni? suhtes absoluutselt kurte persoone. Keelekurtuse õudustäratavaks näiteks on hulk netikommentaare Jüri Valge dramaatiliselt osatavale tekstile tänases Postimehes (16. VIII), mis tööjõu vaba liikumise nimel ?kutsub üles? eesti keelest inglise keele kasuks loobuma: hulk inimesi tahaks autori siiralt kinni panna, teine hulk tahaks ?soovitusi? siiralt ellu viia. Kas lollile tohib öelda, et ta on loll? Või on siin õpetuseiva, et (ka) keeleekspertiise peaks tegema kõige nürimat keeletunnetust arvesse võttes?

Asja tuum on hoopis see, et tegelikult on ju tähtsusetu, kas nimetada suitsetamist enesetapuks või hingamisteraapiaks. Kõik kõneldud maailma personaalsed eksitused ja jõhkrused on vaid lapse lalin vaikimisi toimivate ja impersonaalsete majandusmehhanismide ja vaimse suukorvistuse kõrval, mis kujundavad üksikisiku elustiili ja rahvuse elu ja mis jäävad pseudoprobleemide lahendamise tõttu puutumata.

Hans Kruus, EESTI KÜSIMUS. Koostajad Toomas Karjahärm ja Hando Runnel. Ilmamaa, 2005.

?Eesti küsimus? näib olevat suurepärane pealkiri Hans Kruusi kirjutistest ja kõnedest koosnevale kogumikule. Süvenemisel tekib siiski kahtlus, et pealkirja toel on ühtlasi mõeldud reklaamile ehk mõnevõrra laiemale lugejate ringile, kui need, kes reeglina Ilmamaa üllitiste vastu huvi tunnevad. Kas või sellepärast, et Eesti küsimust kui niisugust polegi olemas, vähemalt Kruusi teosed sellist pealkirja ei kanna. Usun, et teose väljaandjad pidasid silmas tõsiasja, et Hans Kruus ise ongi see Eesti küsimus, õigemini Eesti ajaloo küsimus või hoopis eestluse küsimus.

Me võime ülejäänud nn juunikommuniste nii või teisiti lahterdada, nende käitumisele ajendeid ja selgitusi otsida ning neid eksinuteks, poolharitlasteks, õnnetuteks, virisejateks, äraostetuteks ja ka reetjateks või nihilistideks pidada (vt Lauri Vahtre, PM 6. VIII 2005). Omaette lugu näib aga olevat Hans Kruusiga. Tema jääb tõsiseks probleemiks vähemalt sama kauaks, kuni tegeleme 1939.-1940. aastal juhtunuga. Tema ei mahu nii hästi teiste juunikommunistide hulka, vähemalt ei taha teda sinna paigutada Eesti ajaloolased. Hans Kruus tähendab meie ajaloole liiga palju, et tunnistada mingit lihtsustatud, loosunglikku käsitlust. Kui me aga Kruusi käitumise ja tegevuse motiivide lihtsustamist ei taha lubada, siis ühtlasi saab 1940. aasta suvi koos Kruusiga sellised nüansid, mis toovad meid ikka nende sündmuste ja Eesti küsimuse juurde tagasi.

Keskendub rahvuslusele

Käesolev kogumik ja seda saatev Toomas Karjahärmi kaugvaade Hans Kruusi elule said tõenäoliselt trükivalmis varem, kui professor Karjahärm paluti oponeerima Mart Laari doktoritööd. Kui see oleks juhtunud oponeeringu kirjutamise järel, siis oleks Kruusi kogumiku saatesõna kandnud kindlasti hoopis teistsugust rõhuasetust. Sel juhul tunduks ülearune Hans Kruusi puhul kinnitada, et ta oli agraarajaloo või täpsemalt talurahva ajaloo koolkonna vaieldamatu autoriteet. Vähemalt puudutab viimane tõdemus käesolevasse kogumikku koondatud lugusid minimaalselt. Kogumikku valitud kirjutised ja kõned on üsna selge sihiga ning keskendunud rahvusküsimuse ümber.

Ajaloodoktor Toomas Karjahärm näib seda tunnustavat tagantjärele Laari raamatu ?Äratajad? kohta avaldatud arvustuses (Eesti Päevaleht 29. VII 2005). Ta leiab, et Hans Kruus ja Laari lemmikteoreetik rahvusküsimuses Miroslav Hroch lähtusid põhimõtteliselt sarnastest seisukohtadest. Tundub, et siia ongi peidetud probleem, millele kogumiku koostajad ja toimetaja tahtsid Hans Kruusi teoseid välja andes osutada. Kogumik ei sisalda paraku mingeid kommentaare ega täpsustusi. Sellest on natuke kahju, on ju Kruusi teoseid Eesti ja teiste maade ajaloolased päris palju kasutatud. Mõnigi uuem ja Kruusist lähtuv või talle ka vastu vaidlev uurimus võinuks vastava kirjatüki lõpus ehk omal kohal olla? Praegu on paar artiklit publitseeritud isegi samade viidetega, nagu need olid originaalis, aga kas või arhivaalide nimed on vist nüüdseks mõnevõrra muutunud.

Enamik kogumikus avaldatud Hans Kruusi kirjutisi eeldaksid ja võimaldaksid tema paigutamist XX sajandi rahvuse üle teoretiseerinud autorite sekka ning lubaksid teda nende teoreetikutega võrrelda. Siit tuleneb kogumiku suurim väärtus. Kas või sellepärast, et Kruusiga on juba pisut väidelnud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvusküsimusele pühendatud IX albumis tollane toimetaja. Näiteks käesoleva kogumiku lk 462 kinnitatakse, et ?inimliku elu lõppsihiks võib rahvus niisama vähe olla kui klasski:…? ehk vaieldakse vastu Kruusi muid lähenemisteid välistavale seisukohale tolles artiklis. 

Antud juhul julgeksin kahtluse alla seada arvamuse, et Hans Kruus lähtus rahvusküsimuste analüüsimisel samadelt positsioonidelt kui Miroslav Hroch. Täpsemalt öeldes võib Kruusi lugedes leida küll kinnitust, aga ka vastuväiteid tema paigutamisel selle koolkonna teoreetikute hulka. Ta tundub Hrochile lähedasel positsioonil, kui lugeda üle tema kirjutis Carl Robert Jakobsonist kui võitlejast.

Räägib endale vastu

Jakob Hurda pärandit analüüsides räägib Kruus aga pisut iseendale vastu või õigemini jõuab allakirjutanu arvates uuele tasandile, mis veel selgemalt avaldub kirjutises ?Jaan Tõnisson kaugvaates?. Neis artiklites näib Kruus mitte enam nõustuvat krestomaatilise (T. Karjahärm) arvamusega, et rahvusliku liikumise aktiivsust mõjutasid moderniseerimise tase, majanduslik jõukus, kaubanduse areng, kommunikatsioonid (raudteed, jõed, jne), põllumaa viljakus, koolivõrgu tihedus jms. Tundub, et Kruus oleks teistsuguste arenguvõimaluste juures jõudnud kaugemale eespool mainitud Hrochist, aga ka Karl Deutschi, Ernest Gellneri, Anthony Smithi ja teiste teoreetikute seisukohtadest. Kuigi Kruus näib artiklis ?Rahvus ja klass? nägevat rahvust lihtsustatult, isegi kui bioloogilist (päritavat?) nähtust, siis Hurdast ja Tõnissonist kirjutades mainib ta hoopis teistsuguseid rahvust määratlevaid tegureid. Ta analüüsib teadvuse ja vaimsuse mõistet, räägib erinevatest tunnetest ja tahte avaldumisest, eetikaga seostuvast jne. Seega tuleks rahvuse uurimisel lähtuda hoopis psühholoogiast ja teadvusega seotud uurimisdistsipliinidest. Nii pole Hans Kruus kuigi kaugel ka Benedict Andersoni kontseptsioonist, keda mõned Eesti rahvusküsimuse ajalooga tegelejad päris õigeks teadlaseks ei taha tunnistadagi. Samas võiks Andersoni kontseptsiooni alla mahtuda isegi Jakob Hurda tuntud ja palju tsiteeritud nägemus-üleskutse, et me saame suureks ainult vaimult ja vaevalt majanduslikult, sõjaliselt vms väljundi kaudu. Rahvuse olemasolu ja kestvuse eeltingimuseks on tema teadvus, mida saab siis suurendada, rohkendada, tugevdada jne. Kas siit ei või järeldada, et rahvus luuakse ja seda säilitataksegi eeskätt vaimu-teadvuse läbi, et see on nii-öelda kujuteldav ühtsus. Või nagu on kirjutanud Kruus: ??meie ajaloolise kutsumuse idee lähtub …kõigepealt kui psüühilisest nähtusest, …suunaks peab olema rahvusliku m e i e ? h i n g e e l u  arendamine? (417).

Viimastel aegadel on rahvusteoreetilised uurimused jõudnud ka Eesti kõrgkoolides ajaloolaste igapäevasesse praktikasse, s.o lõputööde, magistri- ja doktoritööde tasemele. Usun, et Hans Kruusil ja nüüd Ilmamaa poolt taastrükitud kirjutistel saab siinjuures olema oluline koht.

Tänasel päeval ajaloo tegemisele liiga lähedal seisjale tekitab teatud ebamugavust Hans Kruusi artikkel Cederbergist ja Eesti ajalooteadusest. Probleemiks pole tema nime kasutamine, kui me tänapäeval räägime ja taotleme riigilt vahendeid, et anda välja Eesti ajaloo koguteoseid, nagu neid toimetas Hans Kruus. Ideoloogilistel ja fiskaalsetel põhjustel on see igati arusaadav. Aga kuidas suhtuda Cederbergi algatatud ja Kruusi poolt jätkatud muudesse suurüritustesse? Eriti võiks mõnesid Eesti ajaloolasi erutada Ajaloolise Ajakirja saatus. Huvitaval kombel näib järjepidevus kuskil ja milleski oluline olevat, teisal aga mitte. Usun, et üsna varsti tuleb aeg, kus Ajaloolise Ajakirja ajalugu ja saatus tõuseb taas huviorbiiti. Vähemalt mingi uurimistöö tasemel ja siis suudab too uurija-kirjutaja olla sama tugev analüüsija, nagu seda oli Hans Kruus, ning ausalt vastata, miks nii on juhtunud. Kruusi pärand õigustab ja kohustab meid selleks.

Kipun Orase vaimses atmosfääris sulanduma Rein Veidemanniks, sogades midagi emotsionaalset, talitsematut ja  läbimõtlematut õpetajast, erakordsusest, aukartusest jms. Selliseid tundeid tekitavaid eestiaegseid mehi on muidugi veel: Aspel, Semper, Tammsaare, Ivask, kui kõnelda pisut hilisemaist. Kuid just Orase pimestus on täiesti ebaratsionaalselt saatnud mind (võib-olla juba 1990. aasta detsembri Vikerkaarest peale) kirkaimalt. Asi ei ole selles, et ma jagaksin (nii taipamise kui poolehoidmise mõttes) Orase vaateid või neist  märkimisväärselt õppinud või mõjutatud oleksin. Suur hulk Orase põhihuvisid (luule, Shakespeare jne) on olnud siinkirjutajale võõrad. Ka küsimustes, mis huvi pakuvad, ei ole Orase üteldu päriselt kohale jõudnud või ei ole mõistnud ma seda endale arusaadavasse konteksti paigutada.

Olgugi et ma eesti kultuuri ja kirjanduspilti silmas pidades kalduksin pigem “vaimu-” kui “elulähedasi” (vastavasisulise omaaegse vaidluse ja selle biograafia kohta vt raamatust lk 124) toetama ning uskuma, et omast kogemusest ja tarkusest kirjutamisele maailmamõtte parima osaga kursisolek, mille vajadust Oras nii sõna kui teoga järelejätmatult rõhutas, tubliks abiks on, jääb Oras  segaseks ja võõraks. Orase maksiimid nagu “parimad on hääd esseistid, mitte keelelist abrakadabrat ajavad spetsialiseerunud teoreetikud” või “arvustaja peab ikka eelkõige raamatust, mitte omadest huvidest lähtuma” tuleb, olgugi tegu siinkirjutaja konnasilmadega, muidugi eeskuju väärivaks tunnistada. Ometi ei ole ma kindel, kas on mõistlik ja võimalikki ühtaegu rõhutada kunsti ühiskondlikku ja humaniseerivat rolli ja kiivalt hoiduda sellest, et kirjandus ja selle analüüsimine ei muutuks “võimaluseks ega ettekäändeks lahendada oma isiklikke või meie tsivilisatsiooni üldisi probleeme”. Samuti tekitab küsimusi teooriate taunimine ja kriitika alusena “kirjanduslikele elamustele” tuginemise nõue käsikäes intellektuaalsuse ja distsiplineerituse vajaduse toonitamisega. Anne Lange on Orase lugemisel tekkiva vastuolulisuse peatüki “Kriitiku kriitika” finaalis suurepäraselt sõnastanud: “Niisugune ta on – antsoraslik kriitika, mis ootab klassitsismilt romantilist sära, estetismilt eetilist tõsidust, graviteetseilt väiteilt subtiilsust, tahab, et kunst arvestaks oma eriseadusi ja oleks ühtlasi elu kriitika. Oras on paradoksaalne ja sellisena pole tas teoreetilist puhtust…” (lk 176).

Ometi ei mõista ma ka tänapäeva “elulähedaste” seas mõnikord levinud suhtumist, mis Orase kergekäeliselt ühekülgsuses, kunstlikkuses ja ei tea veel milles süüdistatuna tolmuma jätaks. Arvan, et Oras peaks tõepoolest pimestama ainuüksi eruditsiooni ja haardega. Sihiseade kõrgusega. Tulla rahata ülikooli, mida omakeelsena alles juppide kaupa kokku klopsiti, ja olla mõne aastakümne pärast valmis saanud mitme pikema tööga, mis tuntud ja tähenduslikud kirjanduskateedreis üle maailma. Olla sünkroonselt resonantsis XX sajandi kirjandusteaduse legendaarsete teooriatega ja lävida isiklikult mitmete suurnimedega. Kirjutada esimesi uurimusi Elioti kohta ja arvustada rahvusvaheliselt tähelepandavalt legendaarse Harold Bloomi varast tööd – seegi  näitab mastaapi ja võimsust, mis kirjandusinimesele Eestis igavesti innustavaks eeskujuks võib jääda. Isegi kui jätame välise sära ja mõtleme tänaste kirjandusinimeste peale, siis kui palju on neid, kelle haare ning eruditsioon oleks võrreldavad Orasega.

Anne Lange näol pole tegemist mitte ainult väga empaatilise vaid ka kaasaegselt erudeeritud biograafiga. Oli oodatud, et Lange Orase-teemalised artiklid kord ka tervikteoseks vormistuksid. Ometi häiris mõnevõrra kultuuriloolise ja mõtestava lähenemise piiri hägusus. Olgugi et juhuslikult, tõusid raamatus juppidena esile ka mõtestavad kohad, kuigi kogumulje järgi on biograaf allutanud ennast justkui täielikult Orasele. Ohtra referatiivsuse kõrval oleksid autoripoolsed tuntavamad jõujoonedki tervitatavad olnud. Kuid tõdeda tuleb, et raamat oli ülipõnev ning Orase enda isiku kõrval on siin kindlasti teeneid ka Langel.

Just Orase haarde ulatuse annab Anne Lange raamat kõige paremini edasi. Tegu on suurepärase inspireeriv-innustava pilguavardusega – seda kaugeltki mitte ainult igale kirjandushuvilisele noorele vaid ka filoloogiaosakondade kraadiõppureile jne. Vähe on meil selliseid kirjandusmaastikul professionaalseidki osalejaid, kellele Orase seatud latt eeskujuks ei võiks olla. Ning kui Orase põhihuvid ka kaugeks ja võõraks jäävad, leiab vaimsete huvidega inimene Orase marginaalsetest kõrvaltegevustestki midagi alustrajavat, millega lihtsalt tuleb kursis olla.