Kai Kask

Väikese riigi saatus, aga ka konkurentsieelis on sealsete elanike mitmekeelsus. Võõrkeelte oskusele on Eestis alati suurt tähelepanu pööratud. “Eesti keele arendamise strateegias 2004–2010” (EKAS) on käsitletud eesmärgipäraselt peamiselt seda, kuidas luua tingimused eesti keele tõrgeteta kasutamiseks kõigis valdkondades, seista hea eesti keele uurimise ja arendamise eest, tagada kvaliteetne eestikeelne haridus kõigis astmeis, tegelda positiivsete keelehoiakute kujundamisega, kindlustada eesti keelele koht virtuaalses maailmas ja palju muudki. Strateegias leiavad aga põgusalt käsitlust ka teised keeled Eestis. On ju Eesti avatud ja sõbralik kõikide keelte suhtes, mida sel territooriumil räägitakse, hoolitsedes samal ajal eesti keele prioriteetsuse eest. Eesmärk selles valdkonnas on sõnastatud järgmiselt: luua ja viia ellu keelepoliitika, mis arvestab eesti  keele arenguvajadusi teiste keelte kontekstis; tagada eesti keele rahvusvaheline esindatus ja rahvusvaheline keelealane koostöö.

Selle aasta 9. jaanuaril Kumus peetud keelefoorumil, kus keskenduti keelestrateegias kavandatu ülevaatele ehk seirele, leidis käsitlemist ka viimaste aastate Eesti võõrkeelte poliitika. Kuulumine Euroopa Liitu jt rahvusvahelistesse ühendustesse, poliitiline, majanduslik ja kultuuriline koostöö, rahvusvahelised õppimisvõimalused, Euroopa avanenud tööturg – kõik need tegurid ja palju muudki panevad Eestile kohustuse tagada oma elanikele valmisolek töötada ja õppida ka võõrkeelses keskkonnas. Ja teiselt poolt tuleb riigil ja meil kõigil tagada eesti keele püsimine ja nähtavus.

Üks olulisemaid riiklikke ülesandeid keelevaldkonnas just võõrkeeltega seonduvalt on olnud võõrkeelte strateegia koostamise käivitamine 2005. aastal, kui haridus- ja teadusministri moodustatud erialaspetsialistide komisjon alustas Eesti senise võõrkeelte poliitika analüüsimist ning võõrkeelte strateegia väljatöötamist. Komisjoni töö tulemus on praeguseks ka ministrile üle antud.

Võõrkeelte strateegia väljatöötamisele lisaks võib viimastel aastatel tehtust eesti keele ja teiste keelte kontekstis esile tuua muidki olulisi saavutusi:

  on antud välja palju nii mõju- kui ka teisi keeli hõlmavaid kakskeelseid sõnaraamatuid, hulgaliselt vestmikke, turisti- ja koolisõnastikke; kavandamisel on eesti-soome suursõnaraamatu koostamine; vaatamata venima jäänud läbirääkimistele lõunanaabritega püsib lootus eesti-läti suursõnaraamatu töö käivitamiseks;

  on arendatud eesti keele oskuse testimisvõimalusi: Riiklikku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusesse on loodud keeleosakond ja kutsutud kokku seda nõustav keeleekspertide komisjon; viiakse läbi testimiskoolitusi;

  on arendatud eesti keele akadeemilist välisõpet (“Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi (2005–2010)” kaudu): on avatud ja toetatud eesti keele lektoraate välisülikoolides (praeguseks töötavad Eesti riigi lähetatud eesti keele ja kultuuri lektorid Peterburi, Vilniuse, Pariisi, Göttingeni ja Glasgow’ ülikoolis, ettevalmistustööd on käivitatud lektori saatmiseks Poola ja Ukrainasse), saadetud õppevara, korraldatud teadus- ja täiendustegevust, toetatud intensiiv- ja suvekursusi ning 2007. aastast antakse välja Estophiluse stipendiume välisteadlaste Eestiga seotud uurimistegevuse toetamiseks;

  on arendatud rahvusvahelist keelekoostööd: osaletakse Euroopa Nõukogu Grazi Nüüdiskeelte Keskuse ja Euroopa Komisjoni keeleprogrammides, rahvusvahelises terminoloogia- ja keeletehnoloogia-alases koostöös; 2004. aastast kuulutakse Euroopa Rahvuslike Keeleinstitutsioonide Föderatsiooni (EFNIL);

  on tagatud tõlkide ja tõlkijate ettevalmistus vastavalt Euroopa Komisjoni prognoositud vajadusele, võetud võõrkeelte ja -kultuuride õppekavadele õppima varasemast rohkem üliõpilasi, suurendatud riiklikku koolitustellimust inglise keele (k.a täiendava ainena) õpetajate ettevalmistamiseks ning alates 2006. aastast määratletud eraldi inglise keele õpetajate vajadus;

  võõrkeeleõppe arendamise vallas on valmimas Euroopa Nõukogu Euroopa keeleõppe raamdokumendi toimetatud eestikeelne tõlge; uue riikliku õppekava ettevalmistamisel viiakse võõrkeeleõpetus kooskõlla Euroopa Nõukogu Euroopa keeleõppe raamdokumendiga (tasemed A1 – C2); valmistutakse Euroopa Komisjoni algatatud Euroopa keeleoskuse näitaja (European Language Indicator) uuringuks; viimistlusjärgus on Euroopa keelemapi Eesti variant (põhikooli 6.–9. klassi õpilastele) ja palju muudki.

Võib aga välja tuua päris mitu olulist tegurit, mis takistavad keelestrateegias kavandatu saavutamist. Aastaid on nurisetud kõrghariduse ebapiisava rahastamise üle. Sisuliselt ei ole 1999. aastast saadik tõusnud üliõpilaskoha maksumus, mis on pidurdanud kõigi erialade arengut ja kahjustab märgatavalt õpetuse kvaliteeti meie ülikoolides. Võõrkeeleõppe puhul on lisakoormaks ka ebaloogiliselt madal rahastamiskoefitsient ehk eriala kalliduse koefitsient, mis peaks arvestama baasmaksumusele lisaks ka ühe või teise eriala õpetamisega seonduvaid muid kulutusi (aparatuur, välitööd, õpetus väikestes rühmades jne). Võõrkeelte koefitsient 1,1 ei arvesta aga õppe läbiviimist väikestes rühmades ega ka seda, et tänapäevane võõrkeeleõpe ei käi vaid kriidi ja tahvli abil. Kuigi kõrgkoolides pakutakse üliõpilastele üsna laias mahus nii üldist kui erialast keeleõpet, ei jõua see paraku kõigi soovijateni. Piiranguks on siin peaasjalikult õppekavade sisu, mis on võõrkeeled tõrjunud enamiku erialade puhul vabaaineteks. Ja vabaaine staatus tähendab selget osutamist marginaalsusele.

Kui rahastamisprobleemide lahendus on riigi käes, siis mitmed ettevõtmised jõuaksid tulemuseni riigi, kõrgkoolide jt institutsioonide parema koostööga, näiteks mõjukeeltealase süsteemse ja kvaliteetse täiendusõppe korraldamine, tõlkide ja tõlkijate kutsestandardi väljatöötamine jne. Kindlasti on vaja korraldada regulaarselt võõrkeelte vajaduse, oskuse ja õpetamise kohta uuringuid ning võtta võõrkeeleõppe ja täiendusõppe korraldamisel arvesse nende tulemused.

Kõrgkoolidesse õppima tulnute eesti kirjakeele oskus ei vasta tulevastele spetsialistidele esitatavatele nõuetele ning selle kõrgkoolis arendamise võimalused on piiratud.

EKASi rakendamist takistab

– [üldhariduskoolide] aineõpetajate sageli ebapiisav eesti kirjakeele oskuse tase

– eesti keele temaatika mittemõistmine [kõrgkoolides] ja/või hoolimatus selle suhtes

– [kõrgkoolide] õppekavade ja nende täitmise pingelisus, mis ei võimalda pühendada piisavalt aega eesti (eriala)keele õpetamisele ja õppimisele

– välismaiste üliõpilaste õpetamise vajadus, mis on kohati vastuolus eestikeelse kõrgkooliõppe tagamise vajadustega

Ettepanekud olukorra parandamiseks:

– töötada välja ja rakendada süsteem eestikeelse väljendusoskuse arendamiseks kõikides [üldhariduskooli] õppeainetes ja süsteem kõikide õpetajate eesti keele täiendusõppeks

– täpsustada õpetaja kutsestandardis eesti kirjakeele valdamise nõuet

– käivitada eesti keele täiendusõppe süsteem välismaal keskhariduse saanud üliõpilastele

– esitada riiklik koolitustellimus keeletoimetajate õppekavadele (magistriõpe)

– toetada jätkuvalt eesti (eriala)keele õpetamise alustamist (käivitusraha, tugiõpetus, õppematerjalide väljaandmine)

Koostatud on eesti keele väljendusõpetuse aine­kava, mida on ka kõikidele kõrgkoolidele kõikidel erialadel kasutamiseks soovitatud.

KARIN RUMMO, Eesti Maaülikooli eesti keele lektor

Mõte õpetada eesti keelt põllumajandusülikooli kõikide teaduskondade kõikide er
ialade üliõpilastele tekkis Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaastate alguses, sest just siis hakati korrigeerima seniseid õppekavasid ja leiti, et muude õppeainete hulgas peaks olema ka eesti õigekeelsus ja väljendusõpetus eestlastele. Sel ajal tehti veel ülikoolidesse sisseastumiskirjandeid, mis näitasid, et diplomitöö ja teaduslike artiklite kirjutamiseks tavakeskkoolis õpetatud keeleoskustest ei piisa. Meie ülikooli põhikirjas on öeldud, et õppetöö käib siin eesti keeles ja seega tuleb ka lõputöö vormistada laitmatus eesti keeles.

Eesti keele sisseviimiseks õppeplaanidesse oli eelkõige vaja rektorite toetust ja sellega olid nõus rektorid prof Olev Saveli (töötas rektorina 1988–1993), prof Mait Klaassen (1993–1996), prof Hardi Tullus (1997) ja prof Henn Elmet (1998–2002). Peale selle toetasid eesti keele õpetamist kõrgkoolis veel teisedki lugupeetud professorid nagu Kuno Jürjenson, Heino Möller ja Aleksander Maastik. Selliste autoriteetsete isikute toel oligi võimalik õppeplaanidesse eesti keel panna.

Eesti õigekeelsuse ja väljendusõpetuse kõrval oli võimalik rääkida ka keeleuuendusest eesti kirjanduse ja kultuuri taustal ja rõhutada eesti keele kui meie kultuuri kandvaima osa tähtsust, arutada keelefilosoofia probleeme.

Kahjuks oli ka neid inglise keelele orienteerituid õppejõudusid, kes väitsid, et kuna arvesse minevaid teadustöid tuleb niikuinii inglise keeles vormistada, pole eesti teaduskeelega mõtet tegeleda. Kõik näis korduvat: nõukogude ajal nõuti venekeelseid dissertatsioone, nüüd arvati, et inglise keel on tähtsam kui oma emakeel. Sakslaste käest pääsesime, venelaste mõju alt tulime välja, inglastele jookseme ise vabatahtlikult sülle.

Eesti keelt õpetati uuendatud õppekavade alusel nii 8 aastat. Siis tuli see kurikuulus Bologna deklaratsioon, mis tähendas 4+2 õppeaasta asemel ülikoolis 3+2 õppeaastat. See tõi enesega kaasa õppekavade tihendamise ja esimeste väljajäetud ainete hulgas oli eesti keel.

Eesti keelt ei õpetata maaülikoolis enam kõikide erialade üliõpilastele. Õnneks on eesti keelt võimalik õppida magistrantidel vabaainena ja mõnel erialal eriala valikainena. Sel õppeaastal õpib eesti keelt üle 100 magistrandi. Seega mõistavad õppurid ise eesti keele vajalikkust, samuti toetavad seda paljude erialade õppejõud. Kahjuks on tagasipöördumine viie aasta eest hüljatud süsteemi juurde nüüd majanduslikult raske. Kui eesti keele kui teaduskeele õpetamine peaks toimuma kõikide erialade magistrantidele, oleks tegemist 40 rühmaga. Selleks oleks vaja juurde eesti keele lektoreid. Teaduskondadel pole uute õppejõudude palkamiseks vaba raha, EMÜ keelekeskusele pole selle töö jaoks samuti raha eraldatud. Kui haridusministeerium leiaks ülikoolidele täiendavaid summasid rahaprobleemide lahendamiseks, leiaksid ülikoolid kindlasti ka võimalusi eesti keele õpetamiseks kõikide teaduskondade kõikide erialade üliõpilastele, nagu seda tehakse ainukesena Eesti kõrgkoolidest Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, kus eesti keelt õpetatakse kõikidele üliõpilastele isegi kahe ainepunkti ulatuses juba selle kõrgkooli eksisteerimise esimestest päevadest kuni tänase päevani.

REET KASIK, Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele dotsent

Tartu ülikoolis on väljendusõpetus üldainena bakalaureuseõppe kavas 4 ainepunkti mahuga filosoofiateaduskonna, usuteaduskonna ja sotsiaalteaduskonnast ajakirjanduse, suhtekorralduse ja eripedagoogika erialadel, 2 ainepunkti mahus õpetatakse seda ainet haridusteaduskonnale ja õigusteaduskonnale, magistriõppes ka tõlkemagistrantidele. 1990. aastatel oli keelekasutuse erikursus kõigi magistrantide ja õpetajakoolituse õppekavades. Kraadiõppuritele sõltus aine kohustuslikkus teaduskonnast, näiteks matemaatikutele oli see aastaid kohustuslik.

Väljendusõpetus kadus magistriõppest seoses õppekavade tihendamisega üleminekul 3+2 õppesüsteemile. Et aga eesmärgipärast keelekasutust ja tööd tekstidega läheb vaja kõigil kõrgharidusega inimestel, töötati koostöös teaduskondade esindajatega välja mittehumanitaarsetele erialadele sobivad ainekavad, kuhu kuulub tekstiõpetust, õigekeelsust, erialakeelt. Ülikool otsustas teha aine kraadiõppuritele kohustuslikuks. Õppetöö pidi algama 2006. aasta sügisel, aga peamiselt õpikute puudumise tõttu lepiti kokku  üheaastases üleminekuperioodis.

Vahepeal moodustas haridusministeerium komisjoni kõikide kõrgkoolide esindajatest eesmärgiga laiendada väljendusõpetust ka teiste ülikoolide kraadiõppesse. Möödunud õppeaastal arutati ühiselt läbi ja lepiti kokku ainekava ning tänaseks on valmis Reet Kasiku, Mati Erelti ja Tiiu Erelti õpik “Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele”. Käsikiri on praegu retsensentide käes, arutelu on kokku lepitud aprilliks ja raamat ilmub sügiseks. Õpikus tutvustatakse hea tarbeteksti tunnuseid, antakse juhiseid  selge, täpse ja konkreetse teksti kirjutamiseks ning õpetatakse koostama mitmesuguseid tarbetekste, ametikirju ning teadustekste. Samuti käsitletakse suulist keelt ning antakse näpunäiteid ettekannete koostamiseks ja esitamiseks. Üsna põhjalikult käsitletakse õpikus lausete õige- ja heakeelsust, õpetatakse vahet tegema üld- ja oskuskeele vahel, tutvustatakse ja õpetatakse kasutama tähtsamaid keelehooldeallikaid.

Õppevahendite koostamine ongi olnud viimase aasta jooksul meie põhieesmärk. 2006. aastal ilmus trükist Mati Erelti “Lause õigekeelsus”, kohe on tulemas minu kirjutatud “Sissejuhatus tekstiõpetusse” ja Tiiu Erelti “Terminiõpetus”. Kõik need on mõeldud mittefiloloogidest spetsialistide emakeeleoskuse parandamiseks.

ELO ROHULT, Tallinna Tehnikaülikooli eesti ja vene keele lektoraadi juhataja

Eesti keele väljendusõpetuse ainekava päris sellisel kujul, nagu ta välja töötati, ei ole veel TTÜ õppekavadesse jõudnud. Küll aga on TTÜs aastaid õpetatud sellist ainet nagu “Eesti kirjakeel”, mille eesmärk on sama – parandada eesti tudengite emakeelset väljendusoskust. Praegu on käsil n-ö üleminekuperiood, väljendusõpetuse materjale sobitatakse senistega. (Väljendusõpetuse põhiõpik on veel trükis ilmumata, aga autorite lahkel loal on võimalik käsikirjalisi materjale juba kasutada.) Kas ka aine nimetus kunagi muutub, ei olegi ehk nii oluline. Peamine on ikka, et emakeeleõppe vajadust on ametlikulgi tasandil teadvustatud ja on ilmunud/ilmumas suurepärased õpikud eesti keele raskekahurväelt.

“Eesti kirjakeele” kursus kutsuti kunagi ammu ellu TTÜ majandusteaduskonnas valikainena, teistes teaduskondades jäi see vabaaine staatusse. Kuulajaid on olnud tavaliselt 60 ringis, kõik seni siiski majandusteaduskonnast, kuid mitte kõik neist ei ole eestlased – kursus on olnud populaarne ka vene emakeelega tudengite hulgas. Kursusel osalenud eestlaste keeleoskuse põhjal ei saa väita, et eesti keele tase oleks katastroofiliselt langenud. Ilmselgelt ei saa aga sellist arvamust üldistada kogu TTÜ-le. Nimetatud aine on õppekavas ette nähtud põhiliselt esimesele kursusele ja neil on koolis õpitu veel päris hästi meeles. Küllap võib kursusel osalevat majandustudengite valdavalt feminiinset seltskonda pidada ka kübekese keelesõbralikumalt meelestatuks kui TTÜ tehnilisemate valdkondade tudengeid, näiteks neid, kes õpivad ehitus- ja mehaanikateaduskonnas. Just nimetatud teaduskondade puhul on ajuti olnud kuulda erialaõppejõudude nurinat, et üliõpilased ei suuda oma töid enam arusaadavas keeles vormistada. Eesti keelt õppima nad aga millegipärast pole seni jõudnud. Teades, et samadel tudengitel on probleeme ka matemaatika ja füüsika algteadmistega, on minus tekkinud kuri kahtlus, et asjad võivad mingil määral seotud olla – emakeele kui mõtlemise peamise vahendi unarussejätmine mõjutab kahtlemata ka mõtlemisvõimet. Ei usu mina seda kunagi nii populaarset füüsikute-lüürikute vastandust.

Parak
u ei arva nii tudeng, kes on sunnitud otsustama, millele kulutada oma vabaõppe limiteeritud punkte (mis tänapäeval tähendab sageli ka kohe raha): ilma füüsika ja/või matemaatikata lendab ta TTÜst välja kindlasti, halb emakeeleoskus põhjustab ehk vaid piinlikke momente kaitsmisel. Kui keeleni üldse jõutakse, eelistatakse võõrkeeli. Seega on ametlik toetus ja soovitatavus eesti keele kõrgkooliõppele vägagi olulised nii aine prestiiži tõstmiseks kui ka konkreetsemate ajalis-ruumiliste tingimuste loomiseks. Kahtlemata ei saa eesti keelt teha kohustuslikuks kõigil erialadel, aga abi võiks olla näiteks väljendusoskuse eest saadavatele ainepunktidele eristaatuse andmisest (nagu on venelaste eesti keele ainepunktidel).

“Eesti kirjakeele” sisust: käsitletakse nii grammatika veaohtlikumaid kohti kui ka sõnastuse ja stiili levinumaid vääratusi, essee loogilist raamistikku ja ülesehitusstrateegiaid jms. Teoreetilist poolt olen püüdnud minimeerida – eesmärk ei ole ju tulevastest ärinduse tippspetsialistidest filoloogide koolitamine. Kuid olen püüdnud ikkagi rõhutada ja seletada, et keeles toimib süsteemsus ja oma loogika; et väide “Aga kõik räägivad nii!” (selle veel kurvem variant: “Aga (eriala-)õpikus on nii kirjutatud!”) ei ole piisav argument reeglite eiramiseks; et vorm on sisu täpsustamise vahend ja lohakus vormistamisel võib kätte maksta kergemal juhul arusaamatusena, raskemal lausa juriidilise konfliktina (mis majanduse kontekstis ei ole ju ka sugugi liialdus).

Lõpetuseks toon ära ühe paari aasta taguse arvamuse eesti keele arvestuse õnnelikult kätte saanud noormehe suust: tore, et ma nüüd tean, kuidas peab kirjutama, aga mulle meeldib ikkagi rohkem omamoodi kirjutada. Kõlab kurvastavalt eesti keele õpetaja seisukohalt, aga – keelereeglite teadlik eiramine ei ole siiski sama mis nende mitte teadmine. Psühholoogiastki teada ju, et eitavas vormis enesesisendus toimib vastupidi. Nii et ehk ei ole asi nii lootusetu.

Peep Nemvalts,  PhD, TLÜ eesti filoloogia osakonna vanemteadur

Kui iseenesestmõistetav on eestikeelne haridus ja teadus Eesti Vabariigis? Üsna valjult  nõutakse võõrkeelseid õppekavu. Enamasti ingliskeelseid, kuid taas on päevakorral ka venekeelsed. Ingliskeelne haridus võib olla üleilmastumise tõttu kasulik, ent mõttekam oleks õppida ingliskeelsetel maadel. Kasu tuleb enamasti üksikisikule. Venekeelset kõrgharidust Eestis peab ehk kasulikuks eestivenelane, kuid Eesti ühiskonda lõimides ei pruugi see osutuda otstarbekaks. Pigem takerdub eestikeelne aineõpe venekeelseis koolides.

Eesti ülikoolides kummardatakse seni võõrameelsust sel määral, et õppejõude valides hinnatakse koha taotlejat võõrkeelsete tööde loetelu järgi, arvestamata eestikeelseid – või paremal juhul pidades neid põlglikult teisejärguliseks. Akadeemik Anto Raukas on tõdenud: “ … valdavat osa eesti teadlaste inglise keeles kirjapandut ei tsiteerita kordagi, mis näitab nende vähest kasutegurit. Samal ajal võinuks nendes töödes avaldatud mõtete ja ideede kasutegur oma rahvale olla võrreldamatult suurem. Enamik teadlasi kirjutab halvasti isegi emakeeles …  Olen lugenud paljude noorteadlaste ingliskeelseid üllitisi, millest esialgu on aru saada hoopis võimatu. [—] Kuid kui halvas inglise keeles kirjutamine on veel kuidagi võimalik, siis halvas inglise keeles mõtlemine ei saa anda täisväärtuslikku tulemust.”1

Hulk inimesi on aastaid tegutsenud selle nimel, et eesti keel jääks täisväärtuslikuks, sh suudaks väljendada teadusmõtet. Kümmekond aastat tagasi tegin ettepaneku kiiresti käivitada eesti haritlase emakeelekoolitus, mis keele ja mõtlemise seotuse tõttu on  igati kasulik mis tahes erialal.2

Nüüd on ometi märke, et eestikeelse teaduse olulisust Eesti riigi arengus on hakatud veidi paremini mõistma. Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015 rõhutab vajadust kindlustada jätkuv areng nii, et kõigis õppesuundades saab eestikeelset kõrgharidust kõigil õppeastmetel. Seejuures tuuakse õppekavusse erialase eesti keele õpe, arendatakse eestikeelset õpitarkvara, toetatakse eestikeelsete õppevahendite koostamist.

Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010 eesmärke on tagada eestikeelne kõrgharidus, sh kattes kõik erialad oskussõnastike ning eestikeelse õppekirjandusega ja avaldades tähtsamad teadustulemused ka eesti keeles vältimaks mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist.

Tallinna ülikool soovib oma arengukavas 2006–2010 arendada emakeelset erialaterminoloogiat ja avaldada eestikeelseid teadustöid, hoolitseda bakalaureuse- ja magistriõppes eestikeelsete põhiõpikute ja muu õppematerjali olemasolu eest. Soov aidata säilitada Eesti vaimset iseseisvust saab täituda, kui mõistetakse: iseseisev mõtlemine on stambivaba, seega vaba stampkeelendeist.

TLÜs on ELi tõukefondi toel käivitunud teadus-arendustöö “Uus eesti keele ja kakskeelse õppe süsteem Tallinna Ülikoolis” (UUEKS). Töö kolmest põhieesmärgist üks on tagada eesti erialakeele oskus kõigile bakalaureuseõppe üliõpilastele ning arendada õppejõude ja teadureid.

Oleme alustanud eesti teaduskeele täienduskoolitust õppejõududele-teadureile, et sedakaudu ulatuks keeleteadlikkus üliõpilasteni. Eesmärk on suunata õpetlasi mõtlema süvitsi sellele, kuidas luua ladusat eestikeelset teadus- ja õppeteksti; teadvustada tarbetuid võõrmõjusid ning vältida moelummust; meenutada eesti keele ehitusest johtuvaid paindliku ja täpse väljenduse võimalusi. Lisaks loenguile-aruteludele eritlevad koolitatavad ise teadustööde keelt ning harjutavad tekstiloomet.

Haarame valdkonniti kõik erialad. Praegu koolitame sotsiaalteadlasi, aprillis-mais on kasvatusteadlaste kord. Rööbiti töötame välja üliõpilaste erialase eesti keele õppematerjale.

Pelgast terminiarendusest ei piisa, oskussõnu tuleb osata ka selgeisse lauseisse vormida. Terminid on vaid osa oskuskeelest, mida omakorda ei saa lahutada eesti üldkeelest. ELi toetust jätkub 2008. aasta juunini. Usutavasti mõistavad riigikogu ja uus valitsus, et teaduskeelt peab arendama ja korrastama pidevalt. Mitme erakonna valimisprogramm annab alust loota, et tulevast aastast peale rahastatakse tööd täpse oskuskeele nimel sihiteadlikult. Infoühiskond on võimalik ainult siis, kui sisukat infot luuakse ja edastatakse täppiskeeles – muidu sugeneb vaid infomüra.

1 Anto Raukas, Eesti Entsüklopeedia eesti teaduskeele hoidjana. – Eesti keel teaduskeelena ja Euroopa Liit. Tallinna Teadlaste Maja, Tallinn 2002, lk 77. Esiletõst – P. N.

2 Peep Nemvalts, Pigem oma kui võõras! (“Muutuv keel”). – Keel ja Kirjandus 1999, lk 756–763.

Urmas Vadi, Mängi, inimene. Ettelugemine Draamateatris 27. II.

Vaino Vahing, Päevaraamat. Vagabund, 2006. 334 lk.

Calvin S. Hall, Vernon J. Nordby, Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse. Eestindanud Ingrid Vooglaid. Väike Vanker, 2007. 144 lk.

Ma ei tea, mida tähendab olla kultuurrahvas, mida tähendab euroopalik kultuur või koguni selle filosoofiline aluspõhi. Kas nende hulka kuulujatele ja nende poole pürgijatele on mingid normatiivid, vajalikud miinimumid ja tuumprogramm? Kas selle hulka kuuluvad ka mingid teadmised inimesest, psühholoogiast, koguni psühhoanalüüsist? Usutavasti on vastused esitatud küsimustele enamasti eitavad ning õige ja hea ongi. Unenägude tõlgendamise kombed ei olnud euroliitu astumisel teemaks. Valetatakse, varastatakse, keeratakse üksteisele siga ning taha ka ilma selge või lausa ilma igasuguse arusaamata Jungi kompleksidest ja Freudi staadiumidest.

Usun kõhklematult koos Kersti Kaljulaiu ja Liisa Pakostaga, et isamaale toob kuhjaga suuremat tulu õigesti rihitud matemaatikaõpetamise kvoot. Pidades lugu ka vanast heast metafoorist, mis käsitab filosoofiat (omaette küsimus on, kuivõrd ja kelle meelest need Jungid ja Freudid filosoofia on) seitsmenda päeva laibana, mis oma mõju alles aegade järel, raskesti hoomatavalt ja kaudteid pidi avaldab, arvan et psühhoanalüüsi klassikat on meie vaimuilmas parasjagu. Liigagi ehk, nii et las ta loksub omasoodu ja distsiplineerimatult, olles käepärast, kui mõnel millekski vaja peaks minema. 

Kentsakalt ehk segasemalt ja sakilisemalt kui muster Tootsi peenramaale on psühhoanalüüs meie vaimupõllule tulnud ja oleks totter nõuda siin rivikorda ja üldomaksvõetud kaanoneid. Kui Freud ja psühhoanalüüs üldse millestki kõnelevad, siis vaid ühest: selleks, et mõjutada maailma, ei pea mõte tingimata mõistlik ja mõttekas olema. Siin võiks psühhoanalüüsi eetikas ehk kokkuleppekoht olla, tähendagu kõik muu siis meta- või objektkeeles, lausuja või lausungi tasandil mida tahes.

Kuidas ja mille põhjal sa võtadki kinni, mis see mõistlik ja mõttekas on. Freud pani ihad laialdaselt liikuma ja legendi kohaselt andis naistele seksuaalsuse, vabastas homod degenerantliku minoriteedi renomeest. Täna on aga ihad ja naudingud sedavõrd turul ja müügiks, et on karta, et kaugel ei ole aeg, kus tuleb uus Freud ja lummab kloostriväravas mõne rangema konfessiooniga. Pole aga võimatu, et uut ülekultuurilist lummutist ei olegi vaja, sest psühhoanalüüs ise ajab oma asja intrigeerivalt kaksipidisel moel, vedades mõtet siia ja sinna. On ju näiteks Slavoj Žižek lisaks sellele, et on võitlev ateist, kuulutanud ka, et teda paelub religiooni pauluslik, dogmaatilis-institutsionaalne aspekt.

Uue aastatuhande alguses puhkes Eestis tõeline Jungi epideemia. Korraga tõlgiti neli olulist teost (autobiograafia “Mälestused, unenäod, mõtted”, “Psühholoogilised tüübid”, “Inimene ja tema sümbolid” ning “Mina ja alateadvus”). Mitmed neist läksid ka hästi müügiks. Äsja ilmus viimaste järellainetusena Calvin S. Halli ja Vernon J. Nordby huvilisele kiireks ja “Minast ja alateadvusest” veelgi lobedamaks (?!) ülevaatekonspektiks mõeldud “Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse”. Kuigi see õhuke raamatuke paljudele nõudmistele ei vasta ja paljudele vastab halvasti, on Jungi-huvilise jaoks tegemist küllap olulise raamatuga.

Nimelt on Jung ühtaegu esiletõstmist väärivalt lihtne ja samas keeruline autor. Jungi maaletooja mainega Vaino Vahingu läinud aastal lõpuks ometi ka ühes tükis ilmutatud “Päevaraamatust” loeme, kuidas Vahing aasta-paar enne Halli ja Nordby raamatu originaali ilmumist (1973) Jungi mõistmisega hädas on ja temasse ikka ja uuesti vaevaga peab süvenema. Samast saame teada, kuidas Vahingu tõenäoliselt kuulsaim ja olulisim programmiline artikkel “Iseolemisest ehk veelkord minast”, mis Vahingu eksistentsiaalse eelhoiaku pinnast avades paljuski Jungile toetub, ei kohanud omas ajas mitte ainult ideoloogilis-marksistlikku mõistmatust.

“Psühholoogiliste tüüpide” arvustuses (Sirp 27. I 2006) peab Hasso Krull aga Jungi ootamatu menukuse põhjuseks paradoksaalselt Jungi lihtsust. “See lihtsus ei pruugi avalduda lausete lihtsuses, samuti tarvitab Jung palju oskussõnu ja mõisteid, mille taipamiseks peab analüütilist psühholoogiat mõnevõrra tundma. Lihtne on aga Jungi psühhoanalüüsi toetav mõisteline konstruktsioon, mis peaaegu alati põhineb lihtsal kaksikjaotusel ega eelda mingeid keerukaid üleminekuid. /—/ Sümbol viitab küll varjatud sisule, aga seejuures säilib sümboli ja sisu lihtne seos, mida võib nimetada isegi allegooriliseks. /—/…iga sümbol on paaris mõne teisega, mis teda hõlpsasti meenutab. Niisugust süsteemi on lihtne omandada ja ta jääb hästi meelde,” kirjutab Krull. 

Seega on huvilisel Jungi paksudesse köidetesse kergem ja küllap otstarbekam süveneda siis, kui on juba tema süsteemist teatav üldpilt, mida Halli ja Nordby raamat võimaldab. Nii on vihik, mis eessõnas ei seagi suuremaid ambitsioone kui Jungi keerukust pisut selgitada ja teda lugejale lähendada, omast küljest asjakohane ka praegu, kui lähenevad Jungi tähtsamate tööde ilmumise 100. aastapäevad. Olgugi vihiku enda kirjutamisest möödas juba üle kolme aastakümne. Sama kaua on kestnud ka Vahingu & Co töö Jungi maaletoomisel. Olgu jungiaana, nagu näeme Vadi näidendi najal, meilgi viimaks laheda karikeerimise objektiks. See raamat kulub ära. 

Muidugi ei asenda Halli ja Nordby vihik Jungi ennast, sel on silmatorkavaid puudusi ja see on tegelikult ju ka vananenud. Juba lühike biograafiline sissejuhatus on kirjutatud härdas imetluses tüüpilist geeniusemüüti silmas pidades. Ei vähimatki viidet Jungi flirdile natsionaalsotsialismiga ega vihjetki Jungi sisekriisidele. Jung olnud kui energiast ja tervisest pakatav kõigile meeldinud jeesuke. Anthony Stevensi Oxfordi kirjastuse “Lühikeste sissejuhatuste” sarjas ilmunud raamat, mis Jungi samuti suure empaatiaga suhtub (enne Kupra kirjastuse pankrotti oligi see tõlkimise plaanis ja jäi napilt eestindamata), oleks kultuurilooliste huvidega lugejat silmas pidades ehk tõlkevalikut tehes kaalumist väärinud.

Kahjuks ei paku Hall ja Nordby ka Jungi spekulatsioonidele erilist kõrvalpilku, olgu kas või eksaktsest-empiirilisest loodusteaduslikust vaatenurgast, mida Väikese Vankri raamatutest teinekord tänuväärselt leida võib. Paralleelid lamarckismi ja mutatsioonide teooriaga jäävad enam kui nappideks. Sellesuunalist ülihuvitavat juhatust leiab pigem Kenn Konstabeli “Psühholoogiliste tüüpide” arvustusest läinud aasta juuni Vikerkaares. Konstabel toob esile, kust maalt Jungi kirjutatu kuulub lahtrisse “lauda näen, laua ideed mitte”, ja antakse aimu, kuidas Jungi teemadega psühholoogias edasi on mindud.

Kindlasti ei oleks paha, kui lugejal tekiks küsimus, milleks anekdootlikest spekulatsioonidest tiinet psühhoanalüüsi lugu üldse on vaja tunda. Kuulutab ju Vahing “Psühholoogiliste tüüpide” eessõnas, kuidas Jung jõudis oma kollektiivse alateadvuse kontseptsioonini loo kaudu, mille kohaselt taevas on vaadeldav päikese munn, mis mõnede luulude kohaselt meile tuult tegevat (Endel Lippmaale on siin ainet mõtiskluseks). Psühhoanalüüs üldse sai jälle alguse mehest, kes alustas loodusteadlasena angerja munni otsides ja hiljem seda juba kõikides torudes tähele pani, kuigi “mõnikord on hea sigar ka lihtsalt hea sigar”.  Freudi osas on meil olemas Jüri Alliku essee, mis valgustab, kuidas psühhoanalüütilised posijad ninalõikuste abil onaniste tervistada katsusid. Jung jääb ent Allikust puutumata.

Ka siinkirjutaja ei mõista junglikke spekulatsioone kuigivõrd tabavaks pidada. Ometi on neil kultuuris tohutu mõju, ja mitte ainult astroloogiahuvilistele ja Päikesetuule lugejatele. Jättis ju Vahing Jungi pärast positivistlik-ratsionaalse arstipraksise sööti, lõpetas metafüüsilise tungi ajel loo
mapiinamised ja jahmerdamise serotoniini ja noradrenaliiniga, astudes kirjanike liitu kõigi solvangute, kiivuste ja katsumuste kiuste.

Tänastele inimestele, kelle jaoks islami loori taga on varjul ainult keskaegne pimedus ja Augustinus oma predestinatsiooniga ei olnud enamat kui infantiilne idioot primitiivses ajas, mis meenutamist väärib vaid ehmatava mälestisena laste ja ullikeste hirmutamiseks, jääb niisugune tung metafüüsikasse mõistetamatuks muidugi. Kuid kas aina kiiremad autod ja kiirem elu on ikka läbinisti ratsionaalsed sihid? Võib-olla kuluks tänasele maailmalegi ära mõned illusoorsed fantasmid, mille lummuses inimene näiteks vähem rabeleks ja rapsiks? Sellise mõttesuuna puhul võib Jung huvitavaks muutuda. “Arhetüübi mõiste lubab eeldada, et pealtnäha lihtsates motiivides võib olla peidus rohkem kui arvatakse. Ei pea olema veendunud jungiaan, selleks et saada siit innustust muistsete mustrite, vanade lugude, üleüldse pärimuse uurimiseks,” kirjutab Hasso Krull.

Muidugi on jungilik ühemõtteline ja selgepiiriline muster ning põhikonstruktsioon igav ja väheütlev. Midagi ta seletab, kuid küllap paljugi jääb ta horisondist välja. Kuid ei saa salata, et Jungiga resoneeruv mõtlemisviis on uusajal argiteadvuses üha valdavam. Olgu tegu kultuurikriitiku, kroonikalugeja või nende mõnusa sümbioosiga, keda meil lahedalt jagub. Pruuk nagu “tegelik mina, olemus, sügaval enda sisemuses” või “võõrandunud, pealesurutud roll, väline surve, endast väljas” või mõtteviis “ära keskendu välisele, vaid olemuslikule enda sees, sügavatele sisemistele vajadustele” on meile kõigile ühiselt omane. Jung võimaldab seda mõtteviisi vaadelda ehk vähegi distsiplineeritult, ajalooliselt ja arengus. Jung sobib meie uusaegse argiteadvuse põhituumalt lihtsa kvintessentsina populaarseks algkursuseks, mille omandamise järel psühholoogiateemadega keerukamalt ja täpsemalt edasi minna.

Jungist kui teataval viisil mõtlemise näidiseksemplarist ei saa mööda, tundugu ta spekulatsioonid nii totrad kui tahes. Peter Watson küsib oma XX sajandi intellektuaalses ajaloos, kas psühhoanalüütiliste teooriate kohati koomilist spekulatiivsust arvestades ei tuleks koguni üle vaadata neist lähtunud tähtkirjanike, kogunisti Thomas Manni ja teiste seesuguste suurus. Küsimusepüstitus on muidugi huvitav. Samas arvab lacanlik psühhoanalüüs, et igasugust tegelikkust hoiab üleval mõni teadvustamata, tahtmatult, või teades läbi valgustamata jäetud fantaasia. Ei ole ega saagi olla reaalsust väljaspool fantaasia tuge. Siinne ruum ei võimalda selle teemaga süvitsi minna, kuid tegemist on põneva ja veenva vaateviisiga. Seda aluseks võttes oleks võib-olla huvitav ja kasulik tähele panna fantaasiate sotsiaalset, psühholoogilist ja kultuurilist mõju. Sellest aspektist vaadates oleks küllap vara kirjandust maha kanda.

Teatavat tüüpi fantaasial põhineva eetikaga lõpuni,  hulluseni, äärmusliku radikaalsuseni minekust kirjutab ju tegelikult ka Vahing. Kõik see junglik individuatsioon, see positiivne egopsühholoogia, mis võltsvajaduste väljauhtmisega iseendakssaamise poole püüdles, on olnud uusaegse inimese argiteadvuseski laialt armastatud. Vahing on need kujutelmad läbi oma Spiel’ide, lõpmatute piirsituatsioonide ja minassorkimiste oma tindi ja verega lihtsalt äärmuslikult välja arendanud.

Nagu Jungi on ka Vahingu tulemine meie kultuuri kummaline olnud. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, miks “Päevaraamat” nüüd 2006. aastal niisuguse menu ja tähelepanu saavutas. Miks see on auhinnatud, läbi müüdud ja raamatukogudes pidevalt välja laenutatud ja miks seda ei juhtunud varem? Mul on Vahingu üle muidugi hea meel. Niisugust kirjutamist omaenda verega, kõigiti sisse minnes võiks enam olla. Kõige tajumist minalisena. Samuti on meie kultuurilgi aeg need junglikud fantasmid ükskord ära tunnetada, milleks Vahing on suurepärane allikas.

Ometi pole selles “Päevaraamatus” ju mitte midagi, mida juba lugematutel kordadel, seitsmekümnendatel Vahingu esimeste raamatute ilmudes, Thespise ajal, 1988. aastal “Endspiel’i” ilmudes, “Kaunimate juttude” päevil 1990. aastate keskpaigas või hiljuti kas või näidendikogu ja Vahingu lavastamise buumi harjal poleks võinud kogeda. Küsimus ei ole selles, et “Päevaraamat” oleks halb. See on väga hea. Lihtsalt selles raamatus ei olnud õigupoolest midagi, mida ei oleks juba aastakümneid tagasi korduvalt proosaks, draamaks, belletristikaks jne vahetatud. Samad mõtted, meeleolud, samad faktikroonikad erinevate kirjanduslike nimede varjus, lugematuid kordi tiražeeritud.

Ma ei saa ka aru, mida on peetud silmas “Päevaraamatu” erakordse avameelsuse all. On olnud ju aegade algusest teada, et Vahing on äärmuslik ekshibitsionist ning enese ning ümbritseva paljastaja. “Päevaraamat” ei too päevavalgele mingeid seni publitseerimata seiku, mis võiksid arusaama Vahingust ja Spiel’ist kuidagi muuta. Kas tõesti leidub hulgaliselt lugejaid, keda tõesti huvitab, kes siis 1973. aastal ikkagi üürikorteri peldiku täis sittus, kas Ehin või Müller? Lugejaid, kes tahavad selle kohta pärisnime ja pildiga tunnistust ning kellele ei piisanud, kui samadest asjadest kirjutati Sõbra, kunstiteadlase, protestilaulja ja karvaste kirjanduslike nime all. Niinimetatud prototüübid olid ju kõigile, kes vähegi kirjandusajakirju lapanud olid, niikuinii teada. “Päevaraamatu” menu taga näib olevat pigem üha kasvav kroonikalugemise harjumus kui huvi Vahingu mõtteilma mõista.  

Nii tuleb Halli ja Nordby tüüpi populaarseid ülevaateid Jungist ainult tervitada. Ehk aimub nende abil avatumale kroonikalembile Vahingust ka mõni sügavam tahk. Seetõttu tuleb tervitada ka Urmas Vadi näidendit “Mängi, inimene”, mida veebruaris Draamateatri maalisaalis õnnestunult ja vaimukalt ette loeti. Ühelt poolt tuleb ju tunnistada, et tegu oli maheda ja muheda vodevilliga. Kas ei ole see mehe puhul, kes ei mõistnud grammigi nalja ja oma elus millimeetritki ei lohistanud ega kirjutanud lodevalt, vaid pühendumises, nii et veretilgad mängus, lohutu ristilöömine? Lisaks tuleb tõdeda, et ka Vadi naljad on üsna süütud selle hulluse ja anekdootlikkuse kõrval, mis avanevad psühhoanalüüsi ja Vahingu Spiel’ide lukku süvenejale.  

Kuid Vadi näidend on hästi jälgitav, teravmeelne ja, mis peamine, räägib asjast. Selle asemel et huvituda, kes kellega magas, annab Vadi läinud sajandi teise poole minanokkimise atmosfäärist iseloomuliku ja tabava pildi, näitab jungilikku individuatsiooniideoloogiat kohases kõverpeeglis. Usutavasti saab sellest loost Jaak Kilmi käe all hea film. Usutavasti tekitab see huvi Vahingut ennastki lugeda ja annab selleks ka teatavasuunalise võtme, näidates Vahingut ja Jungi, kellele Vahing toetus, teatavat tüüpi individualistliku hulluse alustaladena. Hulluse, mida krestomaatiliselt karikeeris Christopher Lasch oma “Nartsissismikultuuris” ja mis on mitmete kaasajal üha suuremat populaarsust koguvate autorite, näiteks Michel Houellebecqi teemaks.  

See, et ülejäänud on sellisest võimalusest ilma jäetud, ei ole minu meelest põhjendatud. TÜAR oma arvestatavate kogudega võiks olla huvipõhine raamatukogu, kes laenutaks teoseid välja kõigile, kes tunnevad millegi vastu sügavamat huvi. Ainukene praegu kõigile kättesaadav võimalus on lugeda vajalik teos läbi kohapeal. Ent kui vaadata lugemissaalide lahtioleku aegu, siis on igaühele selge, et pärast päevatööd ei jõua inimene selle aja sees midagi eriti lugeda. Koopiate tegemine tuleb kõne alla vaid lühemate tekstide puhul.

Rahvusraamatukogu lubas lähitulevikus avada raamatukogu pühapäeval ning teha esmaspäevast puhkepäeva, muu hulgas ka selleks, et inimesed, kes argipäeval tööl on, saaksid rohkem lugeda. TÜAR võiks aga liberaliseerida oma kojulaenutuspõhi-mõtteid.

Artiklis “Olgu või orjus, peaasi et küllus!?” (Sirp 23. II 2007) tuletab Jaanus Rooba meelde, et eri eluvaldkondade, nt poliitika ja majanduse meelevaldsel põimimisel saame tulemuseks korruptsiooni. Ning et poliitika ja majanduse lahushoidmine soodustab muuhulgas kodanikualgatuse arenemist – algatuse, mida riik ei saa eales asendada, kuivõrd riigi ülesanne pole kirjutada ette hea elu mudelit. Niisiis on kodanikualgatuse keskseks positiivseks tunnuseks ühiskonna arengu suunamine. See on mõistagi õige, kusjuures ühtaegu individuaalseid huvisid ületav argument.

Riigikogu valimiste käigus nägime, kuidas kodanikuühiskonna teema leidis esimest korda ilmselgelt omale koha suuremate erakondade valimisplatvormides. Eestimaa Roheliste erakonna jaoks oli see lausa keskne teema. Poleemika ulatus üldistest demokraatia vaimust kantud abstraktsetest kodaniku panust ülistavatest loosungitest puhtinstrumentaalsete väideteni, et kolmas sektor on kõige tõhusam täitmaks teatud ülesandeid. Selliseid, millega avalik võim või majandussektor ei saa või ei taha tegeleda, või mille peale lihtsalt ei tulda.

Tähelepanuväärne on sel puhul tõhususe ja subsidiaarsuse põhimõtete ühendamine. Kodanikud teavad ise paremini oma huve ja oskavad nende eest võimalusel paremini seista. Seega on kodanikuaktiivsuse mõttekus omakorda mõõdetav selle kaudu, kuidas sel teel õnnestub oma huve ellu viia. Sellel argumentatsiooniliinil püsimine tähendab teatava lihtsakoeliselt käsitletud utilitaristliku ühiskonnafilosoofia keeles kõnelemist.

Kuid kas ei peaks aktiivne osavõtt ühiskonnaelust olema väärtustatud kuidagi teisiti, mitte eelkõige instrumentaalselt kui vahend hetkehuvide elluviimiseks, vaid kui midagi iseenesest tähtsat? Ligikaudu analoogilisel pinnal – demokraatiaideaalil rajanev vs. instrumentaalne argument kodanikualgatuse toetuseks – tekkis põgus dispuut TLÜs peetud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu debatil viimaste riigikogu valimiste eel.1

Inimene on alati teistega seotud

Kodanikuaktiivsuse ning eriti ühiskonna käekäigu tähtsustamise nõue kohtab tihti totalitarismi või vähemalt kollektivismi soosimise süüdistust. Sedalaadi süüdistused on meile tuttavad äärmuslike vabaturu ideoloogide väljaütlemistest, kes on individualistlikust ühiskonnafilosoofiast omaks võtnud küllalt piiratud vaatepunkti. Ontoloogiliselt on inimene ühiskonnas teiste inimestega alati seotud, peamine küsimus on seega, mil viisil see seotus avaldub.

Kodanikuaktiivsuse ja -meelsuse tähtsust võiks põhjendada vaatepunktist, mis on põhialuselt individualistlikum kui nimetatud instrumentaalsed argumendid. Nii on XX sajandi teisel poolel ingliskeelses poliitilises mõtlemises taas populariseeritud antiikaja nn vabariiklikku vabaduseideaali. Selle kohaselt on poliitiline kogukond elujõuline vaid juhul, kui selle kodanikud viljelevad omadust, mida Cicero on kirjeldanud mõistega virtus ja mille Inglise vabariiklased XVII sajandil nimetasid kodanikuvooruseks (civic virtue). See on kõige otsesemas mõttes kodanikuvabaduse ideaal, mille kohaselt kodanikuaktiivsus, mis hoiab ülal kodanikuühiskonna vaimu, on seotud isikliku sõltumatuse tagamisega ning just viimast peab see traditsioon tõeliseks vabaduseks.

Niisuguse mõtteviisi võtavad antiikajast James Harrington, John Milton ja teised Inglise vabariiklased (nn commonwealthman’id) üle kui vahendi esitamaks väljakutset Stuartite despotismile. Ameerika Ühendriikide iseseisvusele alusepanijadki jagasid arusaama, et ainuüksi kellegi teise meelevaldse sekkumise võimalus tühistab vabaduse. See oli 1770. aastate Ameerika kolonistide kaalukamaid argumente Briti parlamendi võimu vastu. Viimase poolt vastu võetud seadused esindasid nende jaoks meelevaldset sekkumist ameeriklaste ellu ning jätsid nad sel moel vabaduseta. Mitte seaduste sisu polnud mureküsimus, vaid see, et need oli vastu võtnud keegi teine.2

Sellise pika traditsiooniga mõtteviisiga pole kooskõlas end kollektiivi nimel indiviidina piirata. Quentin Skinner märgib, et need mõtlejad (vabariiklased Cicero, Milton jt) ei väida kunagi, et on olemas spetsiifilised eesmärgid, mida me kõik peame ellu viima, et võiksime olla täielikult või tõeliselt vabad. Sellega nad erinevad pealtnäha analoogilisest Rousseau’ lahendusest, mille kohaselt seisneb tõeline vabadus allumises vaid enda tehtud seadustele ja omakorda “erahuve” mitte millekski pidavale üldisele tahtele. Nad ei usu aristotelliku kõikehõlmava hea elu mudeli (eudaimonia) olemasolusse. Pigem nad rõhutavad, et erinevatel inimklassidel on alati erinevad hoiakud ja seetõttu väärtustavad nad oma vabadust kui vahendit saavutamaks erinevaid eesmärke. Olla vaba tähendab lihtsalt takistamatust, et saavutada kõikvõimalikke eesmärke, mida võisime olla endale püstitanud.3 (Siingi on mängus teatav instrumentalism, kuid see ei käi siiski hetkehuvide kohta.) Nii on tegu indiviidi positsiooni aluseks võtva ja ühtaegu eitavas vormis sõnastatud vabadusemõistega. Kuid antud juhul ei peeta piisavaks määratlust, et piirangute puudumine teataval ajahetkel tähendabki, et inimene on vaba, nagu tavapärane eituse kaudu määratletud vabadusearusaam seda näeb. Vastupidi, vaba on see, kellest selliste piirangute olemasolu või puudumine sõltub: vabadus seisneb sõltumatuses kellegi teise suvast.

Stoitsistlik loobumine

Veendumust, nagu poleks ühiskonna igapäevasest käekäigust hoolimine ja isiklik vabadus ühe ja sama mündi kaks poolt, toetab aga üks teine vanem arusaam vabast inimesest. Stoitsistlik apatheia doktriin, idee, et mida edukamalt kultiveerida endas võimet võimalikult vähe tunda, seda suurem on meie isiklik vabadus ehk hingerahu, sobis tõepoolest valutult kokku orjaseisuse ja võib-olla mõne liialt mõtisklustesse laskuda armastava vabariigijärgse Rooma imperaatori maailmavaatega. See “loobumisfilosoofia” on paradoksaalselt tänase massiühiskonna ühiskondlikult apaatse individualisti jaoks peaaegu vastuvõetav. Antiikaja vabariiklike režiimide kodanikele, nagu ka Inglise vabariiklastele või USA iseseisvuslastele mõjunuks avalikkusest taandumist vabaduseks nimetav idee aga naeruväärse või arusaamatuna. Mitte tegutseda ise oma elu suunamise nimel, sellest lihtviisiliselt loobuda tähendas asetada end sõltuvusse teistest.

Võime ju uskuda, et võib-olla on olemas n-ö paremad lahendused ühiskonnaelu juhtimiseks, mida keegi oskab meist edukamalt sõnastada. Kuid kui tahame omaks võtta indiviidi keskseks seadva ühiskonnafilosoofia, s.t XIX ja XX sajandi liberaalide lähtepunkti, uskuda, et iga inimene on erinev ja et igaüks on mõtlemisvõimeline, siis ei saa olemas olla universaalset mudelit. Pole võimalik luua täiuslikku valuvormi, mida keegi saaks või võiks meie asemel püsivalt meie elu eesmärkide kohta vallata.

Ühest inimesest ei olene muidugi kuigi palju ning lihtsam oleks inimese vabadust selle kaudu (enda elu juhtimine) ehk mitte sõnastada. Liberaalne mõtleja William Paley (“The Principles of Moral and Political Philosophy”, 1785) leiab XVIII sajandi lõpus, et vabariiklik arusaam on liialt nõudlik. Sest kui eeldada, et vabaks saab pidada vaid ühiskonnaelu kujunemises osalevat, s.t selles tähenduses sõltumatut indiviidi, siis inimeste olemuslikku võrdsusesse uskuv liberaal ei saanud tollal selle veendumusega kuidagi ühineda, kaasamata eeldust, et meeste ja naiste, härraste ja teenijate suhted tuleks täielikult ümber kujundada. Vabadus oleks võimalik olnud vaid eliidile, teatavasse varanduslikku seisu kuuluvatele meestele. Vabadus tuli hoopis määratleda kui võimu sekkumatus inimese eraellu – nii sai igaüks olla teistega samaväärne. Poliitikateoreetik Philip Pettit ütleb seda tõsiasja meenutades XX sajandi lõpus aga, et “see (vabadus, mis teostub kodanikuaktiivsuse kaudu) ei ole enam ilmselgelt võimatu ideaal, isegi kui see on seni ilmse
lgelt saavutamata”.4

Võimalik, et praegu tuleks mõelda, milliseid võimalusi pakub tehniline areng otsedemokraatia suurendamiseks. Kuid olgu need üleriigilised valimised või igapäevane tegutsemine – mõlemad on tähtsad –, määravam kui tehnilised küsimused ja lõputu nuputamine, kui mõjukas on üks hääl teiste seas, on mõtlemisviis ise.5  Oluline on eneseusk ja julgus olla keegi ning mitte lihtsalt üks järjekordne (riigi-)alam. Kodanikujulguse individuaalset näidet võisime tunnistada selle ehedaimal kujul presidendivalimiste algetapil riigikogu kõnetoolis esinenud Ülle Aaskivi seisukohavõtu ajal. Kollektiivsed algatused, nt Sakala keskuse lammutamisega kaasnenud protestilaine, rannikureostuse likvideerimine, poolthäälte kogumine teatava riigiettevõtte erastamise poolt või vastu või ka alkoholimüügi piiramisega seotud allkirjade kogumine, on mõnikord poleemilised – kes võiks erapooletult kõigi nende puhul öelda, kas tegu on tõelise populismist mõjutamata kodanikualgatusega või mitte? –, kuid kodanike väljaastumine ise ei saa olla taunitav.

Efektiivsusel rajanev õigustus ei peaks ehk olema kodanikualgatust toetav aluspõhimõte, mida igal pool kangesti rõhutada – justnagu ühiskonnas kaasalöömine oleks hinnatav vaid sedavõrd, kuivõrd see on tootlik. Samuti jääb abstraktseks idee, et kodanikuaktiivsus või ka mõne mittetulundusühingu töös osalemine on lihtsalt üks käitumisviis, mis sobib kokku demokraatliku ühiskonnaga. Eelkõige tuleks innustada igaühe julgust “mõelda, mida tahad, ning öelda, mida mõtled” ja samas vaimus, niipalju kui jaksu on, ise oma elu juhtida.

1 Poliitilisest debatist “Mida on Eesti kodanikuühiskonnal oodata uuelt riigikogult” (26. II 2007) võttis osa kuus erakonda: IRL, SDE, Keskerakond, Eestimaa Rohelised, Reformierakond ja Rahvaliit.

2 Q. Skinner, Vabaduse kolmas mõiste. –  Akadeemia 2003, nr 12, lk 2609–2633.

3 Q. Skinner, The Paradoxes of Political Liberty. Rmt-s D. Miller (koost), Liberty. Oxford University Press, Oxford 1991, lk 183–205.

4 P. Pettit, Republicanism: A Theory of Freedom and Government. Oxford University Press, Oxford 1997.

5 Nagu demokraatia ei vaja ka kodanikuaktiivsus olemuselt ratsionaalset või instrumentaalset õigustust, sest see eeldaks, et meil on sellised kriteeriumid ajast ja oludest sõltumatult olemas. Vt demokraatia kohta käivat argumentatsiooni nt Jüri Lippingu artiklis: Teesid radikaalsele demokraatiale. –  Sirp 23. IV 2004.

Keel või murre?

EKASil on selles küsimuses täiesti kindel, mitte kahtlev või hirmunud seisukoht. Tõsi, kuna keelespetsialistide koostatud dokumendi pidid heaks kiitma ja kiitsidki poliitikud, on selle sõnastus läbirääkimiste tulemusena sündinud kompromiss (formuleeringut “eesti keele piirkondlik erikuju, mis on eesti keele murdest lähtuv erikuju”, nagu pakub sõnastusena Jüvä, seal siiski pole). Vahetegemine keele ja murde vahel põhineb poliitilisel otsusel, teaduslike kriteeriumide alusel pole see võimalik. Põhjus, miks Eesti riik räägib Võru murdest, mitte võru keelest, on lihtne: rahvusvahelistes õigusaktides käsitletakse keeli, mitte murdeid. Murde keeleks tunnistamine annaks võimaluse taotleda rahvusvahelist toetust, kuid tekitaks riski, et tegevuse käivitumise järel peaks toetus asenduma Eesti-poolse rahastamisega. See tooks riigile kaasa suuri keelekasutuse-alaseid ülesandeid ja aruandekohustuse ning teeks riigi kaitsetuks ebaproportsionaalsete pretensioonide ees.

Ei ole midagi katki, kui keegi mitteametlikus jutus või murdetekstis kirjutab, et “kõnõlõs koton võro kiilt”. Tegelikult ta ei saagi öelda või kirjutada, et “kõnõlõs võro murrõt”, sest murre on eesti kirjakeelne lingvistikatermin. Nii EKASis kui Eesti ametlikus keelekasutuses on võimalust mööda välditud “võru keele” kasutamist ametlikus tekstis (sellest hoolimata on riigi toetus murretega tegelemiseks suurem – ja suureneb ilmselt veelgi – paljude nende riikide omast, kus murded keeleks on tunnistatud; erand pole ka praegune koalitsioonileping). Kokkuleppimatuse suurim kahju  vaidlusteks ja diplomaatiliste sõnastuste väljamõtlemiseks kuluva aja kõrval on see, et murde prestiiž langeb ning selle säilitamisele kasulikud otsused jäävad vastu võtmata (aastatetagune komisjon leppis kokku peaaegu kõikide murrete, ka Võru murde kasutamist soodustavates seadusemuudatustes, ent eriarvamuse tõttu “keele/murde” kasutamise osas lõpetas tulemusteta).

EKASi (ja selle koostajate) ühemõtteliselt murdesõbralik seisukoht on, et murrete säilitamiseks kultuuriväärtusena tuleb teha kõik mõistlik – maksimaalsel määral, laskmata aga Eestit ei rahvusvaheliselt ega siseriiklikult panna olukorda, kus meid võidaks sundida tegema ebamõistlikke otsuseid. Viimastest poleks kasu kellelegi ega millelegi.

Kas Võru murre jääb alles?

Teadlaste üksmeelne seisukoht on, et maailmas kasutatavate keelte arv väheneb pidevalt, erineb vaid määr, milleni see kukub lähima saja aasta jooksul. Pessimistlikema prognoosi on välja pakkunud Mart Rannut: alles jääb 2-3% praegusest 6912 keelest (on ennustatud ka absoluutset ingliskeelestumist, mis aga pole nähtavasti siiski reaalne). Allesjäämise tingimuseks on keele kõrge staatus (muu hulgas funktsioneerimine riigikeelena), selles keeles antav haridus ja keele jaoks loodud/loodav keeletehnoloogiline tugi, võimalus arvutiga suuliselt suhelda. Eesti kirjakeelt kasutatakse enam-vähem edukalt kõigis meie ühiskonna- ja riigielu valdkondades, Eesti haridussüsteem on suures osas eestikeelne, eesti keelt õpetatakse keskmiselt viis tundi nädalas (emakeeleõpetajate arvates pole see siiski piisav). Eesti keele keeletehnoloogilise toe loomiseks on olemas riiklik programm, mida igal lähiaastal kavatsetakse rahastada 15 miljoni krooniga. Kõige selle juures kirjutab Karl Kello (ja tema pole kindlasti ainus veendunuist) eesti kirjakeele kadumist ennustades: “…kui kaua on internetistumise, üleilmastumise, võrgustumise ja tööjõu vaba liikumise tingimustes võimalik rääkida globaalse küla ühes umbtänavasopis teist keelt kui keskväljakul” (Õpetajate Leht 19. I 2007).

Kui Võru murde – mille puhul pole olemas tänapäevast ametliku (kirjaliku) kasutamise tava, mida õpetatakse paarikümnes ajaloolise Võrumaa koolis vabatahtlikele ringitunnina üks tund nädalas ja mille keeletehnoloogilise toe loomisest ei saa rääkidagi – säilitamiseks leitakski raha (mis on teoreetiliselt võimalik), siis oleks murde kirjakeeleks arendamiseks vajalikke spetsialiste suures osas võimalik leida selletagi tegijate vähesuse all kannatava eesti kirjakeele arendamise arvel. Oma osa kogu teema mõistmisel on kindlasti selleski, et Võru murde kirjakeeleks kujundamise puhul ei ole tegemist millegi säilitamise või taastamise, vaid täiesti uue suhtlusvahendi loomisega (mh üritatakse suruda oma murrakud ühtsesse raami täpselt nii, nagu kirjakeele puhul tehti eesti keele murrete ja murrakutega).

Teatud tasemest ei pruugi kasutajate arv olla murde säilimise kõige olulisem tingimus. Praegune areng on siiski selline, et Võrumaa elanike arv väheneb pidevalt (viimaseil andmeil jõudis see hiljuti XIX sajandi tasemele), ning see õõnestab murdekeele tulevikku kahest otsast: lahkujad kirjakeelestuvad uues keelekeskkonnas, säilitades ehk mõningad murdejooned oma suulises keelekasutuses, ning asemele tulijad toovad kirjakeelse keskkonna Võrumaale kaasa. Mõtiskluseks: Misso valla elanikest on 19,7% (162) vanuses 71–100, kuni 20aastasi on 17,8%, möödunud aastal sündis 9 last.

Hariduse või kultuuriharrastuse vahend?

On tõsi, et projektipõhisusega võru kirjakeelt ei päästa. Rahastuspõhimõtte muutmine ei kõrvalda aga probleeme ning seda tunnistab oma artiklis kaudselt ka Jüvä ise: “Pole vaja võrukeelset sõjaväge, mikrobioloogiat ega tuludeklaratsiooni.” Murre ilma igapäevaste keelelise suhtlemise funktsioonideta (tuludeklaratsioon!) hakkab üha kiiremas tempos kaotama teisigi (kõnealusel juhul nende täitmiseni jõudmata). Objektiivsed protsessid (sh keelelise suhtluse ühtlustumine) kulgevad meie tahtmistest sõltumata ning Võru murde kasutusvaldkondade (kooliõpikuist arvutiprogrammide ja teadusartikliteni) ülioptimistlik presenteerimine – õpikute ja (populaar)teaduslike artiklite pealkirjad mahuksid ilmselt ära mõnele leheküljele – ei muuda asja.

Tähelepanuga tuleb suhtuda järgmisse Jüvä väitesse: “Küll aga on kiiresti vaja võrukeelseid või tugeva võru keele kallakuga lasteaedu ja koole, võrukeelseid lasteraamatuid ja multifilme, romaane, mängufilme, võrukeelset teatrit ja laulupidusid. On vaja võrukeelseid arvutiprogramme ja entsüklopeediat…”. Loomulikult tuleb toetada Võrumaal kohalikku traditsiooni hindavat ja selle tavadele (k.a murdekasutus) toetuvat kultuuriharrastust, nii kirjandust, kino kui teatrit ja laulupidusid. Samas ei kujuta ma ette, kuidas võiks toimuda “võrukeelse” entsüklopeedia koostamine oskussõnavara täieliku puudumise (Enn Kasaku belletristilist eksperimenti arvestamata) tingimustes. Ilmselt jääks sellest mikrobioloogia kõrval välja muudki.

Iseasi on “võrukeelne” haridus (Õie Sarv on mh nõudnud ka “setukeelset” haridust kuni kõrghariduseni välja). Oletagem, et enne kui Võrumaa kahanev uus põlvkond tänasest veelgi suuremal määral kirjakeelestub, suudetakse luua murdeline oskussõnavara ja kirjutada seda kasutades murdekeelsed kooliõpikud (teksti, kus kirjakeelseile termineile murde vormitunnused külge pandaks, ei saa minu meelest siiski murdekeelseks pidada). Kust võtta murret ja oma ainet murdekeeles õpetada oskavad õpetajad (ei ole ju võimalik luua alternatiivset võrumurdeliste õpetajate ettevalmistamise süsteemi), kas leidub lapsi, kes soovivad murdekeeles õppida (isiklikud kohtumised Võrumaa õpilaste ja õpetajatega lubavad selles kahelda)? Ja kui kõik needki tingimused on täidetud, siis mida hakkavad murdekeelse üldhariduse saanud inimesed oma edasises elus peale, kui nii väljaspool Võrumaad asuvad kõrgkoolid kui tööalane suhtlus Eesti teiste osadega on juba seadusegi järgi kirjakeelne? Kust tulevad koolitunnid eesti kirjakeele õpetamiseks ning kuidas täidetakse seadust, mille järgi Eesti riik peab tagama võimaluse saada eesti kirjakeelne haridus?

Samas tuleks mõistlikke eesmärke silmas
pidades kohalikku identiteeti süvendavat tegevust koolis lisada. Ringitunni staatuse asemel kindel õppekavasse kuulumine, saavutamatu võru(või mõne teise)keelse suhtlusoskuse taotlemise asemel nii Võru kui teiste murrete põhijoonte ning muu kohaliku kultuurimaterjali õpetamine eesti identiteedi ühe osana on kahtlemata võimalik ja vajalik ning mingil määral seda ka tehakse. Võiks rohkem teha – eeldused REKK komisjoni koostatud ainekava näol on olemas.

Kuidas edasi?

Vastus saab olla vaid üks: kasutada maksimaalselt kõiki võimalusi keelestrateegias osutatud eesmärgi saavutamiseks. Mingis mõttes on kogu diskussioon kunstlik, sest praktiline tegevus ju käib. Kindlasti aktsepteeritaks Võru murde eest seisjate argumente paremini, kui need oleksid selgemini ära seletatud: mida tähendab võrukeelne kool, entsüklopeedia, asjaajamine… Eesti keele piirkondliku erikuju nime all on keeleseaduses kohalike murrete kasutamisele ka vastu tuldud, lubades näiteks kirjakeelsete siltide kõrvale ka murdelisi. Olukord, kus ajaleht seal ilmuvate inglis- ja saksakeelsete tekstide kõrval Võru murdes kuulutust vastu võtmast keeldub, näitab minu meelest vastuvõtja kultuuritust ega ole seadusega reguleeritav.

EKAS on tänapäeva reaalsest keeleolukorrast lähtuv arengukava ning seega ei ole Tartu murdel põhinenud lõunaeesti kirjakeele minevikust pärinevad argumendid tuleviku kavandamisel kõige õigemad. Liiati kipub arutelu objekt arutelu käigus ähmastuma: kord on jutt võru (vastavalt setu, mulgi, kihnu jne keelest), siis lõunaeesti keel(t)est, siis vastava(te)st kirjakeel(t)est, maakeelest. Kui võruke mahub (ja loomulikult mahub!) eestlase mõiste sisse, siis miks ei peaks tema keelepruuk mahtuma eesti keele sisse (olles selle kohalik erikuju). Täpselt nii nagu koosneb mitmest erikujust saami keel. Selline asjast arusaamine peaks välistama sõnajärjendi “võru keel ja eesti keel”.

Loomulikult ei suuda Võru murre ohustada eesti kirjakeelt selles mõttes, et võiks tulla selle asemele. Küll võib aga ebareaalsete eesmärkide püstitamine tuua muud kahju, sh nõrgendada eesti kirjakeele võimet inglise keele survele vastu seista. Võrumaal ja väljaspool sedagi arenev Võru liikumine on hea ja õige, sellel on palju toetajaid ja sõpru ning selle eeskujuks võtmine teisteski Eesti piirkondades on igati soovitav. Tundub siiski, et Jüvä poolt liikumise peaeesmärgiks nimetatu – “säilitada ja arendada võru keelt elava keelena” – tuleks vahest üle vaadata ja veidi pehmemal kujul formuleerida. Kindlasti tuleb kõik veel olemas olev hoolega talletada ja läbi uurida ning kultuuriliste eesmärkide saavutamiseks (senisest heldema rahastamisega) kasutusele võtta.

Kirjutatud seadustest ning nende sõnakasutuse põhjustest on eespool juttu olnud. Vähem tähtsad ei ole kirjutamata seadused ning tavad. Hoides ametliku ja kõnekeele lahus ning loobudes põhjendamata ambitsioonidest ja ebareaalseist eesmärkidest, on võimalik võita poolehoidjaid nii Võru kui teistele eesti keele murretele ka pelgalt kirjakeelsete maksumaksjate hulgas. On koguni võimalik teha neile selgeks, et eesti kirjakeele kõrval ka mingit murret oskav inimene on keeleliselt rikkam ning seetõttu koos oma murdega eesti kultuurile, sh kirjakeelearendusele väärtuslik. Nii inimeste – kes moodustavad rahva –, kultuuri kui keele – mis koosneb paljudest eri kujudest – hoidmine on meie kõigi põhiseaduslik kohustus.