Kai Kask

Ludwig Wittgenstein, FILOSOOFILISED UURIMUSED . Tõlkinud Andres Luure. Ilmamaa, 400 lk.

Wittgensteini ?Filosoofilised uurimused? pole tavaline filosoofiateos, millel on kindel struktuur ja ülesehitus, algus ja lõpetus; vorm, mille täiteks on kohustuslik sõnastada teatud seisukohad ning nendega vaidlemiseks pakkuda välja teisi seisukohti, argumente ja analüüsi, soovitatavalt nõnda, et tulemus moodustaks kokkuvõttes teooria, mille saaks asetada teiste samalaadsete kõrvale. Õigupoolest polegi see üldse raamat või kui, siis ainult oma väliskujult, kuna koosneb lehtedest ja kaantest. Kuid seegi pole kohustuslik. Sama hästi võiks ?Uurimused? anda välja karbi kujul. Karbina, milles pole mitte see põrnikas miski ja mittemiski vahel, vaid nummerdatud sedelid, igaühel kirjas patt ning lunastus. ?Uurimused? on tunnistus sellest, kuidas üks mõtlemine ennast vaigistab. Säärasena pälvibki nimetud mõtlemine määratluse religiooni sõnavaras, sest pühendumus ja tõsidus, mis iseloomustab Wittgensteini suhtumist mõtlemisse, pole kaugeltki ilmalik.

Mõtelda on valus. Tõepoolest, kes vastu vaidleb, pole ehk proovinud. ?Tractatus?t?, oma esimest ning elu jooksul ainsana ilmunud raamatut, alustab Wittgenstein lausega, mis esitab lugejale väga kõrge nõudmise: ?Seda raamatut mõistab võib-olla vaid see, kes on selles väljendatud mõtteid ? või vähemalt nendega sarnaseid ? kunagi juba ise mõtelnud.? Sama võiks öelda ka ?Uurimuste? ning eriti selle eetose kohta.

?Uurimuste? sisuga on lugu keerukam. Filosoofil on raske tänapäeval läheneda sellele puhta lehena: kes enne vähegi filosoofia vastu huvi on tundnud, on ilmselt kuulnud üht-teist ka seal esitatud mõtete kohta ja nõnda paratamatult selliseid mõtteid mõlgutanud; iseasi, kas need ka läbi põdenud. Võimalik, et ?Uurimused? raputavad pigem sellist lugejat, kellesse on kinnistunud need ettekujutused ja pildid, mida Wittgenstein ?Uurimustes? murendab, näiteks ?Tractatus?e? keelepilt või kartesiaanlik vaimukäsitus. Ent kui Wittgensteinil on õigus selles, et meie keel kätkeb endas filosoofiat, siis oleme kõik filosoofid, olenemata ettevalmistusest ning seega ka vastuvõtlikud nendele varjatud ettekujutustele. Alati ei pruugi see keele salakaval mõju ilmsiks tulla. Oht tekib siis, kui üritatakse teoretiseerida, kasutada keelt väljaspool selle igapäevast, praktilist kasutust (?Uurimused?, § 132).

Kuid siin keskendun ma vähem ?Uurimuste? filosoofilisele sisule, pigem üritan selle raamatu näitel läheneda Wittgensteini filosoofilise mõtlemise eetosele kui teatud paratamatusele, mis mõtlejat saadab ning sellele, miks see mõnikord nõnda valulik võib olla. ?Tractatus?e? eessõna parafraseerides: võib-olla mõistavad seda vaid need, kes ise on samasuguse valu käes kunagi juba kannatanud. See, milline on sealjuures selle mõtlemise sisu, millised on need väited, millega lõpuks rahuldutakse, polegi selles suhtes enam esmatähtsad. Kuid samas võivad need kannatused mõjutada sisulist arusaama filosoofia enese loomusest ja sihist. Ma kasutan sõna ?eetos?, vihjates sellega mõtlemise kombele ning Wittgensteini teatavale moraalsele hoiakule mõtlemise suhtes.

Kõnelda siinjuures mõtlemise vormist, seda selle sisule vastandades, võib osutuda mõnevõrra eksitavaks. ?Uurimuste? vormiks jäid lühikesed paragrahvid, küsimused, etteheited, vastused, vestlus kujuteldava kaaslasega. On arvatud (J. Hintikka), et Wittgenstein oli düslektik ning tal oli raskusi kirjutatud teksti haaramise ning töötlemisega. Kui see oligi nii ? Wittgenstein eelistanud tõepoolest lugemisele kuulamist ning kõnelemist ?, siis selgitab see, miks ei omandanud ?Uurimused?  ?küpsemat? ehk traditsioonilisemat vormi. Ent kui on nõnda, et mõtlemine algabki küsimisega, siis tänu just sellele suutmatusele algset küsimist sidusaks tekstiks maskeerida võime ?Uurimustes? jälgida ning taas läbi elada arutlusprotsessi ehedamalt, kui seda suudaks edasi anda traditsioonilisse vormi toimetatud tekst.

Seda protsessi vaadeldes võib öelda, et sügavuti tungiv filosoofiline mõtlemine on alati võitlus iseenesega. See on võitlus, kus võitja on ühtlasi kaotaja. Muidugi võib mõte saada ärgitust loetust või arutelust teiste filosoofidega. Kuid selleks, et sügavalt asja üle järele mõelda, peab sellest saama filosoofi enda probleem. See mõte või probleem peab filosoofi vangistama, see peab saama tema mureks, sellest peab saama tema patt, mille puhul ei saa ta muidu, kui peab lunastust otsima. Niiviisi on igasugune filosoofiline mõte sügavalt isiklik, erinevalt mõlgutusest, mis riivab, ent ei haava.

Filosoofia kui kognitiivne

dissonants

Üritan sedasama selgitada vähem impressionistlikult. Psühholoogias lõi omal ajal laineid Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi teooria. Kognitiivne dissonants kujutab endast pinget, mis tekib, kui inimene on silmitsi (vähemalt) kahe teineteisele vastukäiva mõtte või arvamusega. Ta tunneb vajadust pooldada mõlemat, kuid see pole võimalik kooskõla ohvriks toomata. Psühholoogid eeldavad, et arusaamade ja tegude kooskõla otsimine on inimese üks peamisi ajendajaid ? seega ei tule vastuolu lubamine kõne alla ning loobuda tuleb pigem ühest või teisest arvamusest. Sama võib öelda ka mõtlemise kohta filosoofias: iseäranis filosoofiline mõtlemine leiab igal sammul vastuolusid ja satub seega ühest kognitiivsest dissonantsist teise. Dissonantsi lahendamine pole pelk arvamuse kõrvaleheitmine. Ehkki teineteisega vastuolus, on mõlemad seisukohad mõtlejat haaranud. Nii saab vastuolu lahendamisest tervete mõttestruktuuride teisaldamine, lammutamine ja äraheitmine. Ja selleks võib kuluda hulk aega, mille vältel tuleb kannatada vastuolust tingitud ebakõla. Nagu Wittgenstein on märkinud, on see sageli rohkem töö iseenda kui probleemi kallal. Kui mõtlemist vaadelda vastuolude valuliku leevendamisena, siis muutub mõistetavamaks ka see, miks oli Wittgenstein nõnda haaratud ameerika detektiivlugude ?urnaalidest ning B-kategooria vesternidest. See pakkus talle võimaluse vaigistada oma meelt vastuolude keerisest, ikka ja jälle esilekerkivate küsimuste ja vastuste jadast. Need on ajutised puhkepeatused protsessis, mille tulemuseks on rahu ja vabanemine. Ning see on rahu laiemas plaanis, mitte konkreetse vastuolu lahendamine. ?Friede in den Gedanken?  ?  nõnda määratleb Wittgenstein filosofeerimise sihti ühes oma paljudest märkmetest. Rahu saabub probleemide paine vaibudes. Võimalik, et just dissonantsi talumatus ajendaski Wittgensteini seesugust vaadet filosofeerimise sihile.

Lugedes tekste Wittgensteini isiku kohta ning tema teoseid, on mul jäänud mulje, et Wittgensteini suhtumist oma mõtlemisse iseloomustab teatud kompromissitus ning halastamatus. Ma pean silmas seda, et ta ei vaigista vastuolusid pinnapealselt, neid mahendades. Poolikute lahendustega ei rahulduta. Probleemi juures tungitakse selle põhja: kui küsimusele tõeline vastus puudub, siis jääb vastus andmata või võetakse küsimuse enda eeldused lähema vaatluse alla.  

Nõnda saab üheks vastuolude lahendamise viisiks loobumine mõlemast arusaamast ? nihe tekib probleemipüstituses eneses. Wittgenstein kalduski pigem probleemide sellisele lahustamisele kui lahendamisele, tema eesmärgiks on ?näidata kärbsele väljapääsu püünisest? (?Uurimused?, § 309). Filosoofia muutub siis eksitusse sattunud mõtlemise teraapiaks ning iga probleemipuntra harutamiseks sobib erinev teraapia.

Karta on, et säärane probleemide tühistamine ei sobi meetodina akadeemilisele filosoofile, kelle tööülesannete hulka kuulub pigem probleemi tõsiseltvõtmine ja lahendamine, mitte enese lunastamine selle kõrvaleheitmise teel. Omamoodi tunnuslik on näiteks 2005. aasta Blackwelli kirjastuse filosoofiaraamatute kataloog, kus olid kõrvu esindatud järgmised valdkonnad: maailma filosoofiad; ameerika filosoofia; analüütiline filosoofia, loogika, matemaatika; keel, tõde ja tähendus; Wit
tgenstein; vaimufilosoofia; epistemoloogia; metafüüsika jne. Nõnda on Wittgensteinist saanud omaette filosoofiavaldkond epistemoloogia ja metafüüsika kõrval! Wittgenstein ja tema filosoofia pole enam kaaslane mõtlemises või teejuht püünisest välja nagu Wittgensteini mõjukuse kõrghetkil, tänaseks on ta pigem eraldatud uurimisobjektina ning sellisena ?kahjutuks tehtud?.

Wittgensteini ja akadeemilise filosoofia vahekorda ilmestab ka asjaolu, et Wittgenstein ei soovinud, et tema õpilastest saaksid elukutselised filosoofid. Võimalik, et ta nägi selles ohtu võimalikkusele leida rahu. Kohati sarnaneb professionaalne filosoofia klaverimänguga etteantud teemal, mitte mänguga vastavalt sellele, kuidas sõrmed iseenesest klahvidel jookseksid või ei jookseks. Ametifilosoof võib olla sunnitud kõnelema ka siis, kui ta pole jõudnud oma mõtete vastuolusid veel läbi põdeda, samuti võib ta langeda keelde kätketud arusaamade lummusse ning mitte leida teed püünisest välja või seda ka mitte otsidagi. Ja nõnda leiab ta endale üha uusi probleeme lahendamiseks. Tundub aga, et Wittgenstein soovis katkestada ennekõike just seda probleemide katkematut jada.

Kunstinäitus kui selline peaks eelkõige mõjuma visuaalselt veenva metafoorina, mis ei välista ka teravate sotsiaalsete probleemide käsitlemist. ?Homo grandis natu? projektiga kaasnes vanadusega seotud sotsiaalseid probleeme tõsiselt  arutav seminar ning jätkub loengusari, näitus on vaid terviku üks osa. Terviku üle saab otsustada ikkagi sellest osa võttes, mitte arrogantse kõrvaltvaatajana nina kirtsutades.

Ja ikkagi, mida annavad sotsiaalseid probleeme puudutavad näitused ja kas neid on vaja? Mis tähendus võiks olla  vanadust ja vanainimest käsitleval näitusel Tallinna Kunstihoones? Või on see kõik ainult üks suur egotrip?

Mart Kalm:

Ma ei ole kindel, kuipalju käesolev vanaduse näitus vanuritele käe ulatas, sest neid ei saa ega pea enam kasvatama, kuid põhimõtteliselt oli see väga hea probleemipüstitus. Ka need vihaseimad 1990. aastate noorkunstnikud, kes vanu kunstnikke mõnitasid, ei noorene aastatega.

Näitusel oli ehk palju noore ja vana ihu vastandamist, sh küll mitu väga südamlikku tööd (Ojaver, Paavle), kuid enim võlusid meie praeguste põnevalt dissonantse mäluga vanurite elust jutustavad Marge Monko fotod ja Infotankistide projekt. On ju äärmiselt ühekülgne pidada tüüpvanainimeseks tädi Maalit, meil on tänaseks pensioneerunud terve sõjajärgne haritlaste ja loomeinimeste põlvkond. Usun, et pensionil on rohkem teadusliku kraadiga õpetlasi kui ülikoolides tööl. Nii uhket eakate armeed pole Eestis kunagi varem olnud.  Neil ei ole lihtne olnud, kogu oma elutöö tegid nad  Nõukogude Eestit üles ehitades ja seda samal ajal põlates. Paljud ei julgenud enam EWst unistadagi ja kui lõpuks valge laev saabus, siis jäid nad vaat et nälga.  Kuidas sobib nende inimeste tagasivaade oma elule tänases Eestis maalitava soovajalooga lähimineviku kohta?

Kari Bie Erenurm:

Loomulikult on sotsiaalseid probleeme puudutavaid näitusi vaja. Kunsti kaudu on võimalik pakkuda teisi vaatenurki probleemidele, mida muidu ostu-müügi ühiskonnas varjatakse. Vanadust käsitlev näitus toob Kunstihoonesse ka kindlasti teistsugust publikut. See omakorda annab kunstimaailmale uusi impulsse.  Kapitalistlikus maailmas ei huvita kedagi vanade tarkus või nende maailm, aga kõik saame kunagi paratamatult vanaks. Miks mitte siis õppida tundma vanade maailma ning leppida elu- ja kehamuutustega. Kui kunstnikud oskavad seda huvitavalt edasi anda, nagu seda on  tehtud Kunstihoones, on see suur võit. See aitab ka vanematel inimestel ennast peegeldada.

Kui televisioon on juba muutunud ainult meelelahutuse meediumiks, siis võib küsida, millal kunstimaailm ennast ära müüb. Või ? kas kunstimaailmas on ikka veel võimalik ühiskonnakriitiline olla?

Kadi Estland:

Viskasin näitusesaalile pilgu peale. Võib ka öelda, et ma pole tegelikult seda näitust näinud. Enamik nooremaid semusid, kelle käest olen küsinud, mida nad sellest näitusest arvavad, ütlevad, et see on õudne. Näitusel, mille eesmärk on käsitleda etteantud teemat ilma aine enda osavõtuta, on üsna ennustatav kasum. Lp vanurid, me ei taha näha teie töid, teie arvamust, vaid tahame käsitleda seda situatsiooni, kuhu te olete sattunud, esteetiliselt, illustreerida teie probleemi.

Ja milline see probleem on ? lagunev keha?  Miks vanaema  peaks ennast riidest lahti võtma ja reisima minema?  Kuid olulisem kui see, et vanainimeste tegelikke probleeme ei suudetud kõnetada, on see, kuidas neid ühiskonnas positsioneeritakse. See, kuidas vanainimesed lahterdatakse kui mingid erilised specie.

Kuidas tuua kujutava kunstiga ühte vanurit ellu tagasi? Tuleb pesta ta värvist puhtaks, paigutada kaamera ette ja veidi kreemitada ja väänata vormi, näidata piltlikult, kuidas jäädakse ellu, et kompositsioonis oleks kõik paigas. Ühtepidi on jaaniõhtu, teistpidi on hüvastijätt. Sõna ?kompositsioon? on mõeldud siin laiemalt, sest, ütleme nii, et inimestel oli ju ometigi ambitsioon ning mitte ainult esteetilised kaalutlused? See oli ju hoomatav, ent seda õudsem on tulemus.

Kaubamajas ei diskrimineerita kedagi. Kui sul on tööd ja raha, võid ?opata igas osakonnas ja tunda ennast igavesti noorena. Selle näituse kontekstis tundub, et huvitavam on mõte, et kaupsis ei ole veel vanainimesi eraldatud. Kui tarbijarühma.

See, et vanad peavad tegelema vana olemisega ja kunst kunst olemisega, on minu arvates populistlik kuratoriaalne statement. Kuraator esitab siin poliitikule arve. Järgmistel valimistel saab vähemalt keskerakond öelda, et nemad pole oma valijat unustanud ja toetavad edaspidi Kunstihoonet.

Leonhard Lapin:

Minu seisukoht aga on selge: kui oleks tahetud vanasid aidata ja nende probleeme tõsiselt tõstatada, oleks tulnud näitusele kutsuda just vanad kunstnikud, et nad oleksid oma maailma ka noortele näidata saanud.

Madis Kõiv, LUHTA-MINEK. Ilmamaa, 2005. 688 lk.

Enne kui püüda sõnastada, mida värske ?Eesti mõtteloo? Kõivu kogumik pakub, võtan kokku mõningad hoiakud ehk mida seda laadi väljaannetelt ja ka konkreetselt autorilt on ülepea oodatud. Esmalt meenub Jan Kausi paari kuu tagune teematõstatus, milles ta kutsub kirjastajaid üles publitseerima autorikogumike kõrval rohkem teemateoseid, väljendades muu hulgas ootust ka Madis Kõivu ilukirjandusliku kreedo järele autori enda sulest (Postimees 26. II 2005). Analoogilisel teemal, sedapuhku juba otseselt Madis Kõivu loomingu talletamist silmas pidades, on kõnelnud ka Peeter Olesk (Keel ja Kirjandus 2004/12), heites meie valdavale kirjastamispraktikale ette selektiivsust, põhimõtet, et ?inimest on lihtsam jagada kui koos hoida?. Ta lisab, et Madis Kõivu loomingu mõistmiseks pole mõeldav seda lahutada tema füüsikaalastest kirjutistest, kuhu kirjandus ei tule mitte ?füüsika järel? vaid ?füüsika kõrvale?. Selle väite ilmestamiseks lisab Olesk Kõivu kui pedagoogi ?credo? üldfüüsika õppe näitel, mis on Madis Kõivu mõistes ?kõrgemat järku baaskursus nägemaks füüsika seisukohast defineeritud maailma osakese tasemelt tema käitumise järgi, kuni universumi käitumiseni selle järgi, kuidas me suudame seda korrektselt kirjeldada?.

Kõivu puhul näib vastandus autorikogumiku ja teemateose vahel minetavat oma teravuse. ?Luhta-minek? ei ole küll loodud põhimõttel, millest kõneleb Kaus, küll aga ei toimi see ka mitte selektiivse ülevaate või läbilõikena, vaid pakub end olemuslikult autorit kui tervikut ?koos hoidvana?, tuues fookusesse midagi tema läbivast valdkondadeülesest loomemeetodist. Võiks ehk isegi öelda, et käsiraamatu vormis. Teose järelsõnas ei mõtesta koostaja Aare Pilv seda Kõivu üldistavat või kirjeldavat eripära mitte niivõrd ühtse ?süsteemi? loomisena kui pigem ?hoiaku? või ?stiilina?, mida iseloomustavad ?lähtumine loomulikust elavast keelest?, kirjutamisseisundi intensiivsus, mis näib toimivat tema ?mõtlemise enda mootorina? ning mõtlemine meeleliste aistingute kaudu. ?Keskendumine tehtele, väitesüsteemi fikseerimise asemel väidete modaalsusele endale on omane kogu Kõivu mõtlemisele? (lk 667). Koostaja määratlus ?Kõivu mõtlemine ei ole mõtte-keskne välja-mõtlemine, vaid mõtlemise-keskne läbi-mõtlemine?  iseloomustab seda vahest kõige paremini.

Kõivu tõlgendamistraditsioon on uuele ringile jõudnud

Olgugi see kõik omamoodi elementaarne, näib see läbiv ?keskendumine tehtele? vajavat ometi praeguses Kõivu tõlgendamise traditsioonis rõhutamist ning see ei lase kõike eelöeldut Kõivu kõikehaaravast ühtsusest võtta pelgalt emotsionaalse õhkamisena. Ei saa vist öelda, et Kõivu interpreteerimises esineks katmata alasid selle tõttu, et tema rohkeid tegevus- ja mõtlemisareaale kaardistavast loomingust oleks midagi veel valdkonniti avastamata (kuigi mine tea, selleski raamatus on mitmeid meeldivaid esmailmunud üllatusi). Pigem on tõlgendamistraditsioon ise teataval määral küpsenud, uuele ringile jõudnud. Ma ei pea siin silmas füüsika, isegi mitte analüütilise filosoofia ringkondi, kes liiguvad mõõdetavamas sfääris, küll aga võrdluses tema interpretatsioonide galeriiga möödunud kümnendist, mil ta tänu teatrilavale jõudmisele jõulisemalt ka üldhumanitaarsesse tõlgendussfääri sisenes, osutudes esmalt peeglipõhjaks või lakmuspaberiks tõlgendajaile endile. Esines interpretatsiooni, mis takerdus tema hämarapärasusse, asudes seda siis ka kultustama ning võttes mütsi maha tema sügavuste ees, milles need ka ei seisneks. Oli lähenemisviise, mis lükkasid selle hämaruse modernismi mängumaale, lõbustades end mõtteparalleelidega patafüüsikani välja, kuid ka neid, kes kontinentaalse filosoofia pinnalt leidsid temas mõttekaaslase traditsioonilise õhtumaise metafüüsilise aluspõhja kriitikaks.

Kuid kui me räägime ?sügavuse? ja ?hämaruse? asemel ?stiilist? ja ?intensiivsusest?, siis mida see meile annab? Mis kaitseb meid sama kujundlikuks jäämise eest ja tagab suurema adekvaatsuse? Kõivu mõtlemismootori suveräänsus ilmneb juba sellistegi paradokside puhul, kui paljudele erinevatele mõtlemismudelitele, kas või teatrikontseptsioonidele, on ta sattunud tahtmatult advokaadiks, rääkimata ?lepituse? pakkumisest analüütilise ja kontinentaalse filosoofia jüngritele. Võib-olla ilmestab seda uuematest tekstidest kujukaimalt näiteks ?Nõnda kõneles Jaan Kaplinski?, milles ta liigub Kaplinskit portreteerides läbi kõigi tema võimalike mõjutajate, põimides sinna nii Husserli kui Wittgensteini, nii Masingut kui koguni Rortyt, tehes seda küll teatava irooniaga postmodernistliku Rorty objektiivsuse suhtes ja eristuses ?modernistlikust Rortyst?.

Ma ei hakka siinkohal spekuleerima mõistega ?eesti filosoofia?, millega nii kogumikus endas kui ka kogumikust väljapoole jäävates tekstides piisavalt tegemist. Kuigi Kõiv väljendab küllalt poleemilist suhet Masingu ?Taevapõdra rahvaste? kontseptsiooni (?Luhta-minek?, lk 41), ammugi ilmselt SAE (Standard Average European) ja ?sugriluse? vastanduses, tooksin siia kõrvale Masingu lause raamatust ?Keelest ja meelest?: ?Sugrilane elab aina katkevas liikumises korrati/kordades-järguti/järkudes, mille intensiivsus muutlik ? ja just intensiivsuselt erinevad faasid liikumises ? ning on säärase olemisega täitsa rahul, sest teisiti ei oleks ?maailma? ega ?elu? ega ?inimmina?. Mingis mõttes võiks kõnelda olemise teleoloogiast, ehkki sellel terminil iseendast puudub mõte. SAE inimene tunnistab küll, et ?elu? ja ?maailm? on muutlikud, kuid ta näeb ja nendib muutlikkuses ainult kausaalsust ning eitab teleoloogiat. Kogu ?elu? ja ?maailm? on talle ainult ?Schein?, on illusoorne ega ole tõeline ?Wirklichkeit, Sein?, mille võib avastada alles ?maailma? analüüsides, setseerides, kataloogides, defineerides, tappes, alles siis, kui ?muutlikkus? on suretatud või juuritud välja? (lk 231). Just teatrist kirjutamise puhul, olgu aluseks siis Kõivu näidendid või tema oletatav teatrikontseptsioon, kohtab aeg-ajalt lõhet kirjeldava keele ja uuritava objekti vahel, olgu siis sedapidi, kus olemasolevale praktikale rakendatakse metakeelt, mis ei haaku objekti endaga või siis juba aprioorselt asjasse mitte puutuvat teoreetilist pagasit suvalise võrguna ?kattuma pannes?, m.o.t.t. Ma ei räägi siinkohal mingitest ?õigetest? ja ?vääratest? lõpptulemustest, pigem meetodi vastavusest uuritava enda telos?ele, isegi juhul kui ?sellel terminil iseendast puudub mõte?. Masingu mõtteavaldusi ja Kõivu ?keskendumist tehtele? võiks lihtsustamise huvides ühendada ka (tõsi küll, kulumiseni palju kasutatud) performatiivsuse mõiste alla. Vähemasti teatris, kus: ?Üteldakse, et tuleb esile tuua oma varjatud ja salatud tungid. Inkvisitsioonist kuni modernismini salatud ihad tuleb vabaks lasta. Viimseni mängu tuua ja neid võõrandumiseni esitada. See on postmodernism, nii kinnitatakse. Kuid mis on maha salatud ja mis on mahasalgamine? Kui kaua on veel võimalik maha salata asju, mida nii põhjalikult ja põhjani on esile toodud, ette mängitud? Vist seda, mis avalikkusse-toomise mängus  t u l e b maha salata, et avalikkus sünniks, et avalikkusemäng mängima pääseks? (?Luhta-minek?, lk. 448).Vaid mõnest lausest võime juba välja lugeda hoiakuid nii postmodernismi, psühhoanalüüsi, teatri kui ka psühholoogilise teatri kohta. Kui lisame siia veel legendaarse lause ?Külmast teatrist?, mille kohaselt ?läbi-elamine? tuleb asendada ?läbi-mõtlemisega?, ongi avatud avar väli tähendustega ?ongleerimiseks mis tahes seostes, kus, fikseerides vastandumise objekti (õhtumaine metafüüsika, psühholoogiline teater vms), muutub ka klassikaline vastandus referentsiaalsuse ja performatiivsuse vahel üha ?referentsiaalsemaks?. Muide, üks tekstina performatiivsemaid teatriarvustusi on Kõivu enda ?Ehitaja Solness?, mida järgides võib teatraal saada praktilist aimu ka Kõivu ülalpo
ol tsiteeritud ?credo?st?.

Cartesiuse müüt ei ole hüljatav

Ma ei ütle, et kõikvõimalikke ekstrapolatsioone Kõivu teemadel, olgu siis kas või patafüüsikasse, ei oleks huvitav, hariv ja arendav lugeda, mis siis, et lavategelikkus oma performatiivsuses ei ole leiutanud Kõivu mängimiseks Stanislavski kõrvale mingit uut ?süsteemi?. Traditsiooniline teatripinnas, millesse Kõiv sisenes, ei olnud samuti üksühene Descartes?i ?ego-teatri? vaste ja kui olnukski, ei ole ka Kõivu enese suhe Descartes?i müüti nii üksühene, kui võib näida sellele, kes hülgab ?mõtlemise-keskse läbi-mõtlemise? ?mõtte-keskse välja-mõtlemise? kasuks. ?Analüütikute kaudu (ja osalt Heideggeri vahendusel) on mind praeguseks valinud Husserli hilisfilosoofia, ta transtsendentaalne loogika (idealism), mida igat liiki husserliaanid, nii hermeneutikud kui analüütikud, peavad ta filosoofia ülearuseks ja iidseks reliktiks (pimesool). Mina ometi tunnen, et viimase küsimuse, mis isegi küsimusena on tõrges kerkima ja millele vastust loota pole, kuid mis ometi on olnud kõigi minu hoiakute baas, viib kõige lähemale just see nimetatud relikt. Ja selles ?reliktis? sünnib ümber Cartesiuse mõte, nii et tema ?müüt? pole minu jaoks sootumaks hüljatav? (Sirp 3. XII 2004).

Analoogilisi radu pidi, iga läbi-mõtlemise hetke tema intensiivses performatiivsuses hoides, tuleb seda protsessi rakendada ka Kõivu teatri- ja kirjandusinterpretatsioonide puhul, püsides mäletamises ja mitte takerdudes mälestustesse, püsides ?kohalolus? ja mitte kukkudes tungidesse ja Spiel?i. Nõnda on ka ?Luhta-minek? sel teel pigem nagu käsiraamat, tehete, mitte väidete süsteem, mis aga Madis Kõivust mingisugusegi tervikpildi loomiseks ainumõeldav.

Teaduse toetamine eraõiguslike fondide kaudu pole Eestis veel nii levinud nagu mitmetes Lääne-Euroopa riikides, kus teaduse arendamine erakapitalil põhinevate sihtasutuste kaudu on levinud praktika. Kuna ka Eesti ühiskond areneb selles suunas, et hakatakse tähelepanu pöörama teaduse ja tehnika arendamisele, siis on hea tutvuda teiste kogemustega. Saksamaa suurim teadustegevust toetav eraõiguslik fond on 1961. aastal asutatud Volkswagen Stiftung (VWS), mis finantseerib teaduse ja tehnika uurimistegevust ja õpetamist, pöörates erilist tähelepanu noorte teadlaste järelkasvule ning interdistsiplinaarsele ja rahvusvahelisele koostööle. VWS toetab aastas erinevaid projekte umbes  100 miljoni euro ulatuses. Fondi kapital on praegu  2,1 miljardit eurot ning neljakümne tegevusaasta jooksul on toetatud umbes 27 000 projekti kokku ca 3 miljardi euroga.  

Eestist on VWSi paariaastast rahalist toetust saanud Tartu ülikooli usuteaduskonna ja  majandusteaduskonna projektid. Kõige ulatuslikumalt on VWS 2001. aastast peale toetanud Tartu ülikooli eetikakeskuse ülesehitust ja tegevust. Eestikakeskuse väljaarendamisele on koostöös VWSiga suuresti kaasa aidanud ka prof Jürgen Mittelstraβ ja Konstanzi ülikool Saksamaal. Möödunud aasta lõpus otsustati toetust eetikakeskuse senise eduka tegevuse tunnustamise märgina jätkata veel kahe aasta jooksul. VWSi toetusega on üles ehitatud eetikakeskuse filosoofia- ja eetikaalane mitmekülgne raamatukogu, toetatud rah­vus­vahelisel tasemel kõrgelt hinnatud külalisprofessorite visiite Tartusse, samuti saab viis doktoranti, kelle töö puudutab vastava eriala eetikaga seotud küsimusi, terve õppeaasta jooksul VWSi doktoristipendiumi.

Hr Wilhelm Krull, milline oli VWSi loomise põhikontseptsioon ja kuidas on see muutunud või arenenud 1961. aastaga võrreldes?

 VWS on eraõiguslik ühiskonnale suunatud sihtasutus, mis asub Hannoveris ning on samalaadsete seas Saksamaa suurim. Selle eesmärk on algusest peale olnud teaduse ja tehnika uurimise ja õpetamise toetamine. Sihtasutus annab võimaluse uurimistegevuseks heade tulevikuväljavaadetega teadusaladel ja aitab teaduslikel institutsioonidel parandada tööks vajalikke struktuure. VWS ei taha piirduda vaid  avalduste alusel toetusraha jaotamisega. Toetusi suunatakse teadusse sihipäraselt impulsside andmiseks. Tuleb stimuleerida uusi arengusuundi ja arendada teadusliku järelkasvu koolitamise mudeleid. Meile on oluline tunda ära uued ja olulised ülesanded, samuti aidata kaasa kerkinud probleemide lahendamisele.

Olete VWSi peasekretär ja ka Saksa Sihtasutuste Liidumaade Ühenduse (Bundesverband deutscher Stiftungen) juhatuse liige  ning European Foundation Center?i Governing Council?i liige ja  Euroopa suurima sihtasutuste ühenduse Hague Clubi  eesistuja. Miks on seda liiki sihtasutused koondunud ning miks on vajalik, et nad koos töötaksid ja ühiseid sihte seaksid?

Globaliseerumise ajajärgul ei tegutse ka sihtasutused enam isoleeritult ja ainult rahvuslikes raamides, vaid otsivad teadlikult koostöövõimalusi, et optimeerida oma eesmärkide täitmist ning laiendada tegevusringi ka väljapoole ühe maa piire. Sihtasutuste liite ja võrgustikke kutsutakse viimasel ajal üha rohkem ellu ning nad võtavad enda kanda tähtsaid ülesandeid olulisel määral ka Euroopa ümberkujundamise protsessis. Selleks on sihtasutustel siiski vaja ka teatavaid raamtingimusi: just seetõttu toetab ühinemine sihtasutuste, annetajate ja sponsorite tööd Euroopas ja annab oma panuse sihtasutustesõbralike tingimuste loomiseks ja tsiviilühiskonna tugevdamiseks laienenud Euroopas. Näiteks töötatakse konkreetsete ettepanekute kallal Euroopa sihtasutuste seaduse ja sihtasutuste maksuseaduse jaoks. Meil on õnnestunud veenda Euroopa Komisjoni selles, et sihtasutused jäetaks välja Euroopa ühiskonnaõiguse reguleerimisalast ja selle asemel töötada välja eraldi nn ?Model Statute for European Foundations?. Sellist arengut oleks rahvuslikel liitudel või suisa üksikutel sihtasutustel kindlasti võimatu saavutada.

Mida võib saavutada üks sihtasutus teadusprojektide toetamisel? Tähendab see tilgakest meres või ideede, sõnumi levitamist?

Teil on õigus, sihtasutuste eesmärgiks ei saa olla katta põhiosa uurimistegevuse ja õpetamise vahendite vajadusest ning vabastada seega riik vastutusest. Pigem näevad paljud teadust rahastavad sihtasutused end alternatiivse mõtteviisi initsiaatorite või loominguliste vabaruumide võimaldajatena. Nende roll eeskujuna, tähelepanu juhtijana ja teerajajana uuenduste ellukutsumisel on tähtsam kui kunagi varem. 

VWSi põhimõtetes rõhutatakse sõltumatust. Mida selle all silmas peetakse? Kellest peab üks eraõiguslik sihtasutus sõltumatu olema? Kelle huvides võiks olla teda mõjutada?

Sihtasutus oma kapitaliga on majanduslikult iseseisev ja seega kõigis oma otsustes sõltumatu. Nõnda võib ta mainstream?i vastu toimides osutuda ka segavaks teguriks, kuna sihtasutus hindab selliste teemade tõstatamist ja alade toetamist, millele riik, tööstus või muud uurimist toetavad institutsioonid piisavalt tähelepanu ei pööra (või ei tee seda veel piisavas mahus).

Miks hinnatakse väga just rahvusvahelisi projekte, eelkõige projekte Ida-Euroopa maadest? Miks toetatakse näiteks koostöös Konstanzi ülikooliga just Tartu ülikooli eetikakeskust? Milles seisneb sellise toetuse puhul ühe Saksa sihtasutuse huvi?

VWS on juba oma algusaastatest peale rakendanud optimaalselt olemasolevaid võimalusi kontaktide sõlmimiseks Ida-Euroopa maadega, kasutades sealjuures väga paindlikult kõiki teid, mis tollase poliitilise seisu juures olid kättesaadavad kohtumisteks ja koostööks. Suhted Kesk- ja Ida-Euroopaga piirdusid algselt vaid materiaalse abiga, eelkõige tuleks siinkohal mainida raamatuannetusi. 1980. aastate lõpust hakati finantseerima teadlaste uurimisreise Saksamaa Liitvabariiki maadest, kus olid käimas reformid, pärast raudse eesriide langemist algatati mitmeid programme  transformatsiooniprotsesside ja uuema ajaloo toetuseks ja uurimiseks. Praegu on toetus suunatud eelkõige ühiste uurimisperspektiivide  pikaajalisele tugevdamisele. Nõnda otsustati novembris 1999 algatada toetusprogramm ?Einheit in der Vielfalt? ? Grundlagen und Voraussetzungen eines erweiterten Europas?/?Ühtsus mitmekesisuses? Laienenud Euroopa alused ja eeldused?, mille puhul nõutakse, et vähemalt üks uurimise osapooltest tegutseks Ida-Euroopa ruumis. Suurt rõhku pannakse mitut maad hõlmavale teaduslikule koostööle ? sellest saab lõpuks kasu ka saksa teadus. Tartu ja Konstanzi ülikooli koostöö ning eetikakeskus on sellise win-win-situatsiooni musternäide!

Sihtasutus tõstab esile kaks eelistatult finantseeritavate projektide omadust: interdistsiplinaarsuse ja innovaatilisuse. Milliseid väärtusi selles nähakse? Millised on interdistsiplinaarse teaduse eelised ?klassikalise? kõrval? Kas pole väga uuenduslikud projektid mitte liialt riskantsed?

Oleme veendunud, et innovatsioon tekib eelkõige distsipliinide n-ö äärealadel. Tänapäeval pole enam kahtlustki, et inter- ja transdistsiplinaarseid uurimismeeskondi vajatakse seetõttu rohkem kui kunagi varem, kui me ei taha järeltulevatele põlvkondadele jätta lahendamata probleemide taaka! Samal ajal ei tohi aga kahe silma vahele jätta, et sellistes projektides osalevate teadlaste puhul eksisteerib endiselt kõrgendatud risk edasise karjääri osas. See on koht, kus VWS tahab anda oma panuse: toetab ühelt poolt n-ö riskantseid projekte ja teiselt poolt teadlasi, kes võtavad riski interdistsiplinaarset tööd tehes, pikaajaliselt ja piisavas mahus.

Sihtasutus on mitmete algatus- ja starditoetustega (näiteks European Molecular Biology Organisation ? EMBO) kaasa aidanud molekulaar- ja rakubioloogia edendamisele Saksamaal ja Euroopas. Teine näide: materjaliteaduste alal toetas sihtasutus 1981. aa
stast noore teadlase Klaus von Klitzing tööd kvantkajaefekti/ (Quantenhalleffekt) uurimisel ? nelja aasta pärast sai see inimene Nobeli preemia füüsikas. Risk ei tasu end ära siiski mitte vaid loodus- ja inseneriteadustes. Siinkohal on heas näide Saksa ajalooliste raamatukogude käsiraamatu toetamine või saksakeelse juhukirjanduse käsiraamatu toetamise kasuks otsustamine  ajal, mil  polnud mingilgi määral kindlust, kas on võimalik teha selleks vajalikku uurimistööd Kesk- ja Ida-Euroopa raamatukogudes. Nende projektide edu ja seeläbi edendatud teaduslik ühtsus ? mitte viimases järjekorras ka Balti riikidega ? on kahtlemata üks rõõmustavamaid tulemusi sihtasutuse töös.

Kuidas valitakse välja toetatavad projektid? Millele pööratakse erilist tähelepanu ja kes hindab esitatud projekte?  Kas annate eduka projekti retsepti?

Sihtasutus palub enne otsuse langetamist hinnangu sihtasutusega mitte seotud vastava ala spetsialistidelt ja kaasab hindajate ringi nõustamisse ka rahvusvahelisel tasemel erinevate alade esindajaid. Hindamisse puutuva osas ei saa  ma kahjuks põhjalikumalt vastata: selle informatsiooni suhtes hoitakse ranget konfidentsiaalsust, et tagada ka probleemsetel juhtudel hinnangute andmise puhul aus hääletamine. Võin vaid öelda, et sihtasutusel pole kindlaid  n-ö püsieksperte, vaid iga projekti puhul kutsutakse nõu andma vastava ala juhtivad asjatundjad. Nende hinnangu alusel langetab sihtasutuse kuratoorium siis enamasti kolm korda aastas toimuval koosolekul otsuse avalduste kohta ning istungitevälisel ajal kirjaliku asjaajamise käigus.

Retsepti pole kindlasti olemas, aga on teatud raamtingimused, mis võivad tulla kasuks eduka interdistsiplinaarse teadustöö tegemisel: selle juurde kuulub juhi aktsepteerimine rollipaindlikkuse juures, võime vabalt suhelda kõigi projektis osalevate uurijatega, konsensus meeskonna liikmete ideede ja andmete ühise kasutamise osas, valmidus osaleda pidevas õpetamise ja õppimise protsessis ja keskendumine probleemile, mitte üksikutele distsipliinidele või isikutele. Loetelu võiks edasi arendada kuid eduka uurimisprojekti keskmes on alati seisnud mõiste ?usaldusväärsus?: kindel finantseering, kindlad raamtingimused, aus ümberkäimine tulemustega, usaldus inimeste vastu, kellega koos töötatakse. Ainult see, keda usaldatakse, võib enda peale võtta ka eduka uurimise korral vältimatu riski.

Üle-eelmise nädala reedel 92aastasena Pariisi lähedal surnud mõtleja looming kätkeb endas kogu möödunud sajandi filosoofia mitmekesisust.

Lähtudes sajandi alguses jõudu kogunud fenomenoloogia traditsioonist, püüdis Ricoeur sellele ?pookida? Hans-Georg Gadameri teostest tuntud, kuid viimasest suuresti sõltumatult läbi mõeldud hermeneutikat. Kaugenedes nõnda vahetult kogemuses antu läbipaistvuse ideest, nägi ta ilmsena esinevas meeltekogemuses pigem petlikku, tõlgendamist ootavat märgistust. Ka enesemõistmine ei pidanud saama võimalikuks mitte sisevaatluse abil, vaid pigem enese ja teiste poolt ajalukku jäetud tähenduslike jälgedega märgistatud kõrvalteede kaudu.

Ricoeuri ?kahtluse hermeneutikast? kantud 1965. aastal avaldatud Freudi puudutav teos ?Tõlgendusest? kutsus esile tollal Prantsusmaa vaimuelus ülekaalus strukturalistide vastuseisu, kelle anonüümse lähenemisega oli raamatu autori mina-tõlgendust raske lepitada. Strukturalistide dialoogi-soovimatus, mis põhjustas kaude ka Ricoeuri ajutise tundmatuse oma kodumaal, jäi siiski ühepoolseks. Viimane püüdis oma filosoofias ikka luua lahku kalduvatele mõttevooludele kokkupuutepunkte ning keeldus lihtsatest, emb-kumb-valikutest. Kindlasti oligi see just Ricoeuri dialoogilisele mõtlemisele omane püüd ühildada dialektiliselt vastandatud traditsioone, mis lubas sel aja möödudes haarata endasse nii ingliskeelsest tavakeelefilosoofiast kui Habermasi ideoloogiakriitikast pärit teemasid ning aitas kaasa ka tema omaksvõtule Prantsusmaal.

Strukturalismi mõju Ricoeuri mõtlemisele ilmneb ehk kõige selgemini tema püüdes tõlgendada käitumist tekstina, mis on käitujast endast sel viisil kaugenenud, et tol pole selle tähenduse määramise üle enam ainuvõimu. Kirjutatu/tehtu semiootilise suletuse asemel, milles on määravaks üksnes teksti osade vormilised vahekorrad, köitis Ricoeuri tähelepanu aga kirjapandu/teona jäädvustatu semantiline avatus ja seos ühelt poolt ütleja ning tegutseja, teiselt poolt teksti lugeja ning tehtuga kokkupuutuja vahel.  Liikudes nõnda ?süsteemist sündmuseni?, jõudis Ricoeur Gadameri poolt lahatud ?rakenduse? (Anwendung) probleemini ning tema huvi keskmesse nihkus pikkamisi ?jutustuse? mõiste. Viimase puhul seisneb ?rakendus? jutustamise teel ?antud? loo vastuvõtmises kuulajate poolt ning et siin esildub ka kõige ilmsemalt vahetu mõistmise ja seda täiendava seletamise vastastikune sõltuvus, toetub Ricoeur sageli just jutustuse mõistele, et lükata tagasi põhjuste abil seletamise ja tegevusajendite mõistmise jäigale eristamisele rajanev vahetegu loodus- ja vaimuteaduste vahel.  

Kolmeköitelise teose ?Aeg ja jutustus? (1983 ? 85) avaldamisele järgnenud aastatel kujunes Ricoeurist juba üks kogu maailmas loetum ja arutatud filosoof. Ehkki  edaspidi tegeles ta üha enam eetika ja poliitika sõlmküsimustega, ei saa seda kindlasti pidada kaugenemiseks senistest teemadest. Vastupidi, Ricoeuri sõnul võivad need küsimused vastuse leida vaid üldise ?filosoofilise antropoloogia? pinnalt ning hilisemad arutlused juurduvadki suures osas tema varasemat loomingut kokkuvõtvas raamatus ?Ise kui teine? (1990). Nii leiame me mitmest raamatusse ?Õiglane? (1995) koondatud esseest taas rakenduse hermeneutilise probleemi, mis võtab siin loomupäraselt puudulike ja seetõttu alati küsitavate üldiste normide eripärastele asjaoludele kohandamise vajaduse vormi. Et üldised põhimõtted määratlevad end üksnes igakordse konkretiseerimise teel, peab ka ranget õigust Ricoeuri sõnul täiendama selle ?ääremaadel? olev paras ehk mõistlik õigus.  

Tõendiks selle kohta, et Paul Ricoeuri loomingu külgetõmbejõud mitte ei vähene, vaid pigem kasvab, on ka ?Mälu, ajalugu, unustus? (2000) avaldamisele järgnenud siiani elav arutlus. Selles raamatus uurib Ricoeur ajalookirjutuse vahekorda mälu ja teiste mineviku esitamise vormidega. Individuaalse mälu vaevadele lähendab ta kollektiivse mälu häired, mis liigse või puuduliku mäletamise kujul takistavad minevikus sündinuga leppimist. Kuna mälu kujutab endast enesemääratluse ajaloolist osist, võib üks kogukond vaid raskustega taluda, et tema minevikku võivad teised teisiti mäletada. Seda enam et sama sündmuse erineval viisil jutustamise (?jutu vormi panemise? ? mise en intrigue) võimalikkuse tõttu võib see ühele rahvusele seostuda au ja uhkuse, teisele aga alanduse ja kannatustega. Ehkki Ricoeuri välja pakutud liigse mäletamise ja liigse unustuse vahele jäävat ?paraja mälu? (juste mémoire) mõõtu on arvustatud kui meelevaldset ettekirjutust, võib nimelt see raamatu ?Mälu, ajalugu, unustus? autori sõnul viia kollektiivse mälu haavade paranemiseni. Ehk väärikski just see ajalooga toimetulemisele keskendatud raamat ajakohasuse tõttu esimesena eesti keelde tõlkimist.