Aksel Tamm oli mees, kelle meenutamist võiks alustada ajaliselt tagantpoolt, sellest, millisena teda lähiminevikust teame ja mäletame. Viimased umbes kolmkümmend aastat oli Aksel kirjanikkonna mälukandja ja pidevuse hoidja. See oli suur ja vägev roll, millesse Aksel ise suhtus temale omase iroonilise ja mängulise tõrjuvusega. Ta ei soovinud olla oluline puhtalt sellepärast, et tal oli ühtäkki au olla üks väheseid nende eakamate seas, kes veel on näinud ja mäletavad ning kes oskavad sellest rääkida. Ta tuli siiski küsimisele alati innu ja õhinaga kaasa, jagades hindamatuid teadmisi ja mälestusi, mida oli elu läbi tähelepaneliku ja suhtluslembese inimesena mällu talletanud. Kui paljud kolleegid – noored ja vanemad – saavad öelda, et uurisid talt midagi kadunud aja kohta ja leidsid Akslis alati abivalmi kaasamõtleja! Aksel oli mäletaja. Ta nautis seda rolli, mis andis inimesele, kes nii väga armastas ennast väljendada, tänuväärseid võimalusi.
Aksel oli ka rääkija. Tema kohta öeldi, et ta on võetud kirjanike liitu mitte kirjutamise, vaid rääkimise eest. Omal ajal võis ta kaks tundi järjest hinge tõmbamata hoogsalt ja vaimukalt kirjandusest kõnelda. Juba 1945. aastal ajakirjas Pioneer ära trükitud fotol võib näha, kuidas XXI kooli õpilane Aksel Tamm kaaslastele midagi innustunult seletab. Aksel valdas suulist sõna, ta oli selles särav talent, ning tema kõnesid ja repliike, suusõnalist polemiseerimist ja väitlemist mäletab kirjanduslugu ohtralt – tema verbaalseid palanguid võiks nimetada belletristilisteks. Õnneks on ajalugu sellest talletanud ka jälgi, nii saab praegu rahvusringhäälingu internetiarhiivis kuulata 1966. aastast pärit intervjuud kirjanike liitu astumise puhul, aga saab ka kuulata raadiosaadete sarja „50 portreevisandit“, mida Aksel tegi aastail 1997–2001.
Rääkijana oli Aksel portreteerija. Mõnest ammu lahkunud kolleegist rääkimine muutus Aksli käes kunstiks ja omaette vormiks. Selles võib veenduda, kui kuulata saateid nimetatud raadiosarjast, ent ka, kui lugeda raamatukest „Aga see oli üks mees“ (2003), kuhu Aksel rea raadios kõlanud portreid kirjalikul kujul põlistas. Aksel oskas mikrofoni ees oma käsutuses olnud 25 minutiga anda portreteeritavast ereda ja ilmeka pildi, mille taustal oli jäädvustatud kõneleja ise – siiski mitte ennast esile tuues, vaid hoopis oma isiklikust kokkupuutest lähtudes. Ta oskas mälestuste ja teadmiste massiivist leida just need motiivid ja seigad, selle olulise ja olemusliku, mis pani portreteeritava elama kogu oma loomulikkuses ja inim(ese)likkuses. Samavõrra hindas Aksel seda kunsti teiste juures. Kui 2012. aastal ilmus noorel kolleegil raamat Enn Vetemaa vestluste põhjal, pidas Aksel vanalinnas autorist möödudes ta kinni ja pahvatas ilma erilise sissejuhatuseta: suurepärane raamat, millised portreed!
Aksli elutöö oli olla kirjastaja, eeskätt peatoimetajana aastail 1966–1982 kirjastuses Eesti Raamat. Selguse huvides tuleb mainida, et see oli kirjastus, mis andis Eestis 1960ndatest 1990ndateni välja igast kahekümnest eestikeelsest ilukirjanduslikust raamatust üheksateist. Kõik see toimus 16 aasta vältel Aksli alluvuses. Peatoimetaja koht tähendas võimu, vastutust ja kohust ühekorraga. Loomulikult sai sellisel ametipostil olla ainult parteiliikmena ja loomulikult tuli kirjanikele pidevalt nina alla lükata tsensuuri mahatõmbamisi. Kirjastuse toimetajad olid neil aastail kahe tule vahel: kirjanikud nägid neis tsensuuri käepikendust või vähemalt käsutäitjaid, parteiline juhtkond aga kahtlaste raamatute trükki mahitajaid. Peatoimetaja sai toetada, aga pidi ka tõkestama. Milline on Aksli töö suurus ja väärtus selles lõigus? Vaadakem, mis ilmus aastail 1966–1982, Eesti Raamatu embleemi tiitellehel kandes, ja see kõneleb enda eest ise. Aksli pühkiski sellelt postilt minema üks väga „kahtlane“ raamat, nimelt Hando Runneli luulekogu „Punaste õhtute purpur“. Pärast kirjastusetöö lõppu sai Akslist kümmekonnaks aastaks ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja.
Kirjandusse tuli Aksel 1950ndatel kriitikuna. Las kõneleb tema eakaaslane Maie Kalda tolles 1966. aasta raadiosaates: „Aksel Tamme esimene retsensioon ilmus 1948. aastal. Oma varasematest töödest ei ole ta ise eriti kõrges arvamuses. [—] Viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on Aksel Tamm kirjutanud ainult meeldejäävaid artikleid ja arvustusi. Tema kirjutused paistavad silma eelkõige mõtte- ja sõnavärskusega, pole vist midagi võõramat Aksel Tammele, kui šabloonjas stamp hinnangutes ning väljenduses. Tema töid armastatakse väga tsiteerida. [—] Ja veel midagi väga olulist: Aksel Tamme kui kriitikut võib usaldada. [—] Äraproovitud ja kindel on aga see, et ta näeb halastamatult läbi kõik labase, ebakunstilise, teemaga spekuleeriva. [—] Raadiokuulajatele ja televiisorivaatajatele on Aksel Tamm hästi tuttav oma sagedaste esinemistega kirjandussaadetes.“ Näeme siin läbi kumamas tunnustavat hinnangut ja meil pole vähimatki põhjust seda mitte usaldada. Peale kriitikutöö oli Aksel neil aegadel tegev ka tõlkijana, tõlkides nt Loomingu Raamatukogusse katkendeid Ilja Ehrenburgi mälestustest, töötas ka ajakirjas Looming ja kirjanike liidus. See oli see aeg, millest Aksel hilisemas elus alati erilise hasardiga rääkima sööstis: „Seal Kohtu tänaval …“
Seal Kohtu tänaval Tallinnas Toompeal sisenes Aksel mitte ainult Loomingu toimetuse ja kirjanike liidu majja, vaid ühtlasi suurde kirjandusellu, astus ajasillale, mille olulisust – inimsuhtluses üldse – hiljem oma portreedes armastas toonitada: sillale, mis vana kirjaniku kaudu viib su, endast üsna heal arvamusel nooruki kuhugi vanasse, kadunud aega. Siin tegutsesid need mehed ja naised, kellest Aksel oma portreedes õhinal jutustas: Lembit Remmelgas, Anton Vaarandi, Olev Jõgi, Paul Rummo, Aadu Hint, Debora Vaarandi, Paul Kuusberg, Johannes Semper, Nigol Andresen … See oli tänaseks kadunud Kohtu tänava maailm, vabariigi kirjanduselu administratiivne keskpunkt 1940ndate teisest poolest 1960ndate alguseni. Aksel oli sinna tulnud otse Tartu Riiklikust Ülikoolist, kus oli õppinud eesti filoloogiat. Sünni poolest oli ta Tallinna poiss, Kadriorus üles kasvanud, sõja ajal Venemaal Jaroslavlis tagalas olnud, pärast sõda Tallinnas XXI koolis kirjandusõpetaja Linda Randma tundidest kirjandushuvi saanud. Siis hakkaja ja aktiivse noorukina ajakirjanduses nuputreialiks asunud, suurde pealinnagi saanud, seal „viiendalt rõdult“ Stalinit näinud. Kelle kõigiga elu teda kokku ei viinud! 1964. aastal oli ta Tallinnas Sartre’i kõrval … ja hoidis pärast seda, kui Sartre sai Nobeli preemia, tund aega laua peal fotot, kus ta on koos Sartre’iga.
Aga nii noores kui ka vanemas eas oli Akslile omane teatud irooniline enesekriitilisus. Siin tuleb rääkida üks lugu, millest ta oma raadiosaates vahel ikka algimpulsi võttis. Nimelt oli kuulsas neljandas haiglas, mida kasutas nomenklatuur, kord ravil üks erakordselt tüütu naisrevolutsionäär. Küll ta nõudis seda ja tahtis toda ja oli sellega häda ja tollega häda. Oma nõudmistele kaalu andmiseks armastas ta toonitada: mina olen Leninit näinud! Kord sai teda põetaval haiglaõel naise kapriisidest mõõt täis ja ta nähvas vastu: teate, see mind ei huvita, et te olete Leninit näinud, mind huvitab, kas Lenin teid ka nägi. Selliselt pidas Aksel vajalikuks ka oma kohtumisi ja suhtlemisi pidevalt vaagimise alla võtta. Ja kadus sel viisil kiiresti ka see Sartre’i foto laua pealt. Olgu see seik näiteks Aksli enesenägemise, tõekspidamiste, hoiakute ja maailmaga suhestumise kohta.
Väga pikk ja rikas elu on lõpule jõudnud, Aksli enda juhatusel teekonnad ajasillal ühes sellega. Ta on nüüd osa sellest kadunud maailmast, millest räägivad edasi lugusid juba järgmised, ja suurt mäletajat mäletavad järgmised suured mäletajad.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Raamat
