Toeta
Otsi

juhtimine

  • Vend Unt, õde Ojasoo

    KAUR RIISMAA

    Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“, autor Mati Unt, lavastaja ja kunstnik Tiit Ojasoo, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, helikujundajad Tiit Ojasoo, Anne Türnpu ja Lisanne Rull, valguskujundaja Kaido Mikk. Mängivad Lauri Kaldoja, Guido Kangur, Helena Lotman, Hilje Murel, Karmo Nigula, Raimo Pass, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Priit Võigemast ja harfil Lisanne Rull. Esietendus 1. XI Eesti Draamateatri suures saalis.

    Sajandi algus Eestis. Traagilised üheksakümnendad olid möödas, ees terendas Euroopa Liit ja NATO, elu oli läinud lihtsamaks ja rikkamaks, iseasi, kas ka paremaks. Eurovisioni lauluvõistluse võit. Sotsioloogid rääkisid „teisest Eestist“. Šmigun, Veerpalu ja Nool. Paar kuud pärast Undi „Vend Antigone, ema Oidipuse“ esietendust Vanemuise teatris moodustas Juhan Parts valitsuse, mille ministritest pool järgmise kahe kümnendi jooksul eri skandaalide ja kuritegude tõttu poliitikast kadus.

    Kuningas Pentheus. Võimu ja selle juures püsimist võib pidada ka Tiit Ojasoo lavastuse üheks peateemaks. Etendus on kolmes vaatuses, millest esimene põhineb Euripidese „Bakhantidel“, teine Sophoklese „Kuningas Oidipusel“ ja kolmas samuti Sophoklese „Antigonel“ (undilikult on seoseid eri tekstidega muidugi palju). Lugusid ühendab Teeba linn ning üks suguvõsa omavaheliste suhetega.

    Lavastuses on „Bakhantide“ peategelane Pentheus (Gert Raudsep), Teeba kuningas. Aeg on muutunud, võõralt maalt on tulnud uus usk. Dionysos hullutab linna naised, kes lahkuvad mägedesse bakhanaalile, aga seda situatsiooni võib vaadata ka veidi laiemalt. Pentheus on poliitik, kellele on oluline hoida linnaelu käimas, kõik elanikud oma tööde ja tegemiste juures ja talle ei lähe korda woke’ide elanike jutt uuest elust. Uue usu kuulutaja tuleb kividega surnuks loopida – „niisugune on meie, Teeba bakhanaal“.

    Siin tuleks küsida, et kui tuli uus usk, milline see vana siis oli? Milline oli selle olukorra taust Euripidese publikule (ja Mati Undile)?

    Priit Võigemasti tõlgenduses on Oidipus intensiivne, Adidase dressipükstes vihane väike mees, kes ajab taga maailma tõde ja õigust.

    Müüdiline kõrvalepõige. Pausanias kirjutab „Hellase kirjelduses“ (9.10.5), et Ismenose jõe ääres on Arese pühapaik ja selle lähedal jõejumal Kaanthuse haud. Tolle õde oli Melia, kelle Apollon röövis. Kaanthuse isa käskis tal õe tagasi tuua, mis ei õnnestunud. Raevunud Kaanthus põletas maha Apolloni templi ning kättemaksuks tappis Apollon Kaanthuse.

    See lugu peegeldub ka Teeba esimese kuninga Kadmose loos: tiirane Zeus viib minema Europe, Kadmose õe. Kadmose isa käsib pojal minna õde otsima. Delfis annab Apollon oraakli kaudu nõu, et mine ja vaata, kus näed lehma puhkamas, sinna raja linn. Kadmos leidiski lehma ning rajas linna, aga pidi tapma lohemao, kes Ismenose jõe ääres Arese allikat valvas. Kadmos tappis lohe ja tema ette ilmus Athena, kes käskis mehel lohe hambad maha külvata. Nendest külvatud hammastest ilmusid maa alt sõdurid, kes kohe omavahel taplusse tõttasid. Viiest, kes ellu jäid, said Teeba ülikud.

    Kadmose naiseks sai Harmonia, kes oli Aphrodite ja Arese tütar. Aga Aphrodite oli Hephaistose proua ning kui viimane sai naise truudusetusest teada, needis kogu abielupettusest sündiva soo. Et asi kindel oleks, kinkis Hephaistos pulmapeol Harmoniale kaelakee, mis selle kandja igavesti noore hoiab, kuid toob kandjale õnnetuse kaela.

    Harmonia järel kandis kaelakeed tema tütar Semele, kellesse armus Zeus. Zeusi naine Hera ütles Semelele, et kui Zeus naist tõeliselt armastab, siis ta näitab ennast kogu oma välgunooli pilduvas hiilguses. Zeus ei saanud Semele palvest keelduda, kuid surelik ei või hukkumata jumalat näha. Maa värises, loss langes kokku, aga enne kui Semele suri, rebis Zeus naise ihust nende lapse, tulevase veinijumal Dionysose ning peitis oma reie sisse. Semele õed Agaue, Ino ja Autonoe levitasid juttu, et Semele jäi kogemata lapseootele ja kogu lugu Zeusist oli selle varjamiseks. Dionysos tuleb seega Teebasse oma au ja väärikust kaitsma: ta on ausalt Zeusist sündinud ja kõigi jumalatega võrdne.

    Üks Harmonia kaelakee kandjaid oli Iokaste, Oidipuse ema. See oli põhjus, miks Iokaste püsis noor ja kaunis, kuni Oidipus meheks sirgus. Oidipuse poeg Polyneikes andis kaelakee Eriphylele, kes vastutasuks veenis oma abikaasat Amphiaraust Teeba vastu sõjakäiku ette võtma.

    Kuningas Pentheus ja tema ema. Esimese vaatuse tugevaim roll on kindlasti Hilje Mureli Agaue: tal on omad võimsad stseenid („Mehetapja Maie“ alguses, pojamõrva taipamine lõpus), aga näidendi ja lavastuse fookus kipub kanduma Pentheusele (ja Teiresiasele): mehed on koomilised ja saavad palju rohkem lavaaega. Dionysos (Tiit Sukk) tuleb kätte maksma Agauele, mitte Pentheusele.

    Konfliktil on kaks poolt: Dionysos tahab, et teda tunnistataks täieõigusliku jumalana ning Pentheus pole sellega nõus (Pentheus ei tunnista ka Apollonit jumalana ja pilkab oraakel Teiresiast. Pentheus on peast ja südamest kuningas, tänapäeval ütleks ta enda kohta, et „mõtleb oma peaga“).

    Konflikti teine pool on Agaue ja tema õdede levitatud kuulujutud Dionysose ema kohta. Kui „Antigone“ osas räägitakse venna ja õe suhtest, siis „Bakhantide“ konflikti tekitab õdedevaheline suhe. Üldmulje on võimas, aga Agaue ja Dionysose konflikti teravus on langenud tagaplaanile, misläbi on kannatada saanud sisu.

    Kuningad Dionysos ja Apollon. Euripides (ja Unt) kirjeldab Dionysost: kuldsed (hrysokomes) õlgadeni juuksed. Sama epiteeti kohtab näiteks 34. orfilises hümnis: „kuldsed on su juuksed, ja täpsed ennustused“, aga nüüd Apolloni kohta. Nii et päris ühene Dionysose välimus ei ole ja Tiit Suka kostüüm toetab tema tegelase kaksipidisust. Ka ütlemises „veinis on tõde“ või „vein on aken inimesse“ peidab ennast apollonlik tõetaipamine ja dionüüsiline joovastav pool.

    Dionysos võib endale muidugi täpselt sellise kuju võtta, nagu ise tahab. Lavastuses meenutab Dionysos olekult ja kostüümilt kunagist popstaari, kes hullutas 1980. aastatel oma kahe hitiga maailma diskoteeke , kuid ei taha nüüdki olla maha kantud ning esineb Euroopa väiksematel laululavadel. Ja selline näidendi Dionysos tegelikult ju ongi, või üleüldse Dionysos. Tiit Suka kostüüm laseb aimata näidendite dionüüsoslikku ja apollonlikku poolt, tema mängus on aga parajaks tembitult kombineeritud naudisklev kaosetekitamine ja täpselt sihitud kättemaksuiha. II ja III vaatuses taandub ta pigem jutustajaks või kommenteerijaks.

    Guido Kanguri Teiresiase roll näidendis ja lavastuses on väiksem kui Tiit Suka Dionysosel. Võib jääda mulje, et näidendis ongi ainult üks jumal, kuid Teiresias on jumal Apolloni oraakel. Apollon kaitseb ennustajaid ja hiiri, kes käivad seintest läbi siinse ja teispoolse maailma vahet. Tema hoole all on muusad ja muusade kaudu kaunid kunstid.

    Kui „Bakhantide“ osas tuleb Teebasse „uus usk“, dionüüsoslik metsikus, võib siin soovi korral näha üldist kultuuri allakäiku: Kadmos andis teebalastele tähestiku ja kirjaoskuse, aga keda kirjutamine ikka enam huvitab, kui saab orgiatel aeleda. Kadmos pole päris samas kategoorias sellise triksteriga nagu Prometheus, aga temagi on kultuuri tooja ning linna asutaja.

    Kangur mängib Teiresiast algul koomiliselt. See on üks vahva vanamees, keda ei pea ülemäära tõsiselt võtma (ning Teeba kuningad ei võtagi). Oma sisemist väge laseb ta aimata Oidipust ähvardades: ta on väikesest vihasest mehest nii füüsiliselt kui ka vaimselt suurem. Sisuliselt-kunstiliselt on ta aga kõige vägevam lõpus, mil silmanägemise tagasi saab: nüüd näeb ta inimeste maailma ja jumalate oma on talle suletud. Kangur jääb tagaplaanile, teiste näitlejate varju, aga võib-olla niimoodi ongi mõjusam tema surma ja häda keskel mõttetult korrutatav „mis tegelikult toimub?“.

    Kuningas Oidipus ja kuldne sein. Ojasoo lavastuses on sära ja hämarus mõlemad esindatud, ehkki Undi näidendis on Dionysos rohkem esil ning Apollon ilmub ainult vihjamisi, kujundi kaudu. Lavakujunduse dominant on tohutu kõrge kuldne sein, mis varjab vastavalt stseeni vajadusele lava ja tegelasi, liigub taha ja ette. Üleelusuurune, justkui mingist ulmefilmist pärit sein täidab kogu lavaaugu ja kui seda liigutatakse, tundub, et kohe-kohe riivab sein ülal prožektoreid.

    Sein rõhutab seda, et kõike me ei näe, kõigele ei „heideta valgust“, osa on mõeldud ainult asjasse pühendatutele, müstikutele. Kui Oidipus (Priit Võigemast) taipab tõde (anagnorisis), on sein põiki saali ning selle taga mustab lavasügavus. Oidipus oma sündi needmas, käpuli seina kõrval maas – ainuüksi see üks visuaal võtab kogu „Kuningas Oidipuse“ loo kokku.

    Sophokles oli omas ajas moodne mees ning jumalaid oma näidendis väga mainima ei kippunud – nõnda ka Unt, kui Dionysos välja arvata –, aga kus tekstis viidatakse valgusele või päikesele, seal on ka Apollon kohal. Pent­heusele tundub, et taevas on kaks päikest. Kreon ütleb Oidipusele: „Ei taha sulle etteheiteid teha. Kaaskodanikest kui ei hooli, siis päikest häbeneda ikka võiks.“ Ka Antigone hüüatab: „Võib-olla peitub mus päike!“ (vrd „Kas teate, ma kardan nii õudselt pimedust.“)

    Lavastuseski on silmipimestav päike: kui Oidipus või Antigone saali (s.t surma) ronivad, pöörduvad prožektorid lava ees saali ja põletavad esimestes ridades istujate vikerkestadesse augud. Mul on hea meel, et siin ei ole sekkunud tervise- või tarbijakaitseamet, sest see valgus on tõesti Apollonit väärt ja pakub näidendi-lavastuse hämarale, dionüüsilisele poolele vajaliku vastukaalu.

    Millised on need kreeka jumalad, kes inimeste elu juhivad? Raske on neis näha maailma juhtivat korda või anonüümset ja ratsionaalset loodusseadustikku. Nad on iharad, solvuvad kergesti ja peavad kaua vimma. Jumalad meenutavad inimese siseelundeid. Inimene ei saa oma maksa tööd reguleerida, aga kui oled maksa vastu õhtul ülbe olnud, kannatad hommikul pohmelli käes.

    Müüdivalgel tasub endalt küsida, kas Oidipusel on üldse lootust? Ei ole, mitte mingisugust. Oidipuse sugu on algusest peale neetud. Ja ometi on Oidipus vapper mees. Ta tunneb, et kuningana on tal kohustus, vastutus linnaelanike heaolu eest seista. Selleks tuleb välja selgitada, kes tappis Laiose, maksku mis maksab.

    Priit Võigemasti tõlgenduses on Oidipus intensiivne, Adidase dressipükstes vihane väike mees, kes ajab taga maailma tõde ja õigust. Tänapäeval kirjutaks ta arvamusartikleid ja iga päev Facebooki poliitilisi kommentaare. Miskipärast ootasin ma mõtlikumat, tegutsevamat Oidipust, sest ta kukuks seeläbi kõrgemalt. Võigemasti variant on põnevam: ta kukub raevutsevast tõejanust nagu enesetapja selle tõe pistoda otsa.

    Kuningas Kreon. Kolmas vaatus („Antigone“) jäi mulle kõige kaugemaks. Sisu pole siin vähem kui kahes esimeses vaatuses, ja õe lein oma venna pärast on ka tavalisele inimesele ilmselt kõige samastutavam teema, aga tegevust on vaatuses vähem. Palju on lihtsalt öeldud teksti, kujundiloomet ja itkemist. No ei suuda ma neid maadlustrikooga Eteoklest (Lauri Kaldoja) ja Polyneikest (Ursel Tilk) tõsiselt võtta. Nad ei mõju sõduritena, vendadena, kes võimu nimel on teise valmis tapma, vaid undiliku vimkana: vaat kus ma võõritan! Aga see nülib Antigone (Teele Pärn) leinalt tõsiseltvõetavuse. Kui ma ei ela fratritsiidile kaasa, on mul raske ka ülejäänud itkumist südamega võtta. Ei surnud ju Polyneikes, vaid üks maadlustrikoos mees, kelle poosid ja venitamised mul muige suule tõid. Võrreldes teise vaatuse Oidipuse looga, kus groteskne, verine Oidipus näitab oma tühje silmakoopaid, on Antigone lugu markeeritum ja regivärss tõmbab veel hoogu maha.

    Milline roll on valgusel ja nägemisel Antigone osas? Näiliselt väike. Aga on üks valvuri (Raimo Pass) monoloog, mille Unt on rahvakeelseks kirjutanud, kuid mis on isegi Sophoklese kohta võimas. Kreon (Taavi Teplenkov) nõuab valvuritelt aru, kes käib Polyneikest matmas ja riitusi läbi viimas. On tähelepanuväärne, et Antigone ei lähe venna juurde öö varjus, vaid nagu valvur ütleb: kui „päike korraga kõrges oli“. Seejärel saabub torm ning tormist ilmub Antigone. Antigone on tõest vabastatud: kui temalt küsitakse, miks ta tegi, mis tegi, siis vastab ta ükskõikselt „tegin mis tegin“. Antigone on Oidipuse, oma isa vastand ja see kajastub ka näitlejate mängus. Mõtlik, juurdlev Oidipus oleks Teele Pärna õrna, kuid enesekindla Antigonega liiga sarnane. Kui Võigemastil on mõni harv vaikne hetk, siis Teele Pärn saab mängida vaiksemalt, ka täpsemalt – ja seeläbi tõuseb ta esile.

    Teplenkovi Kreon on huvitav kuju. Paratamatult tuletab ülikonnas poliitikut mängiv Teplenkov meelde „Riigimeeste“ sarja. Iseendale viitamine on väga undilik ning on näha, et ka Teplenkov ise tajub seda seost ega hoia poosides, hääles ja miimikas tsiteerimisega tagasi. Selles lavastuses ollakse aga kurjem: Kreon ei ole naiivne, suhteliselt loll sotsiaalse sidususe minister, vaid kaalutlev ja salakaval linnapea, kelle naeratava suu kohal on õelalt vidus silmad.

    Ta on põnev kontrast esimese vaatuse Pentheusega: kui Pentheus püüab säilitada riigis endist korda iga hinnaga ja tema motiivides on positiivset programmi (Pentheus ei hukku võimu-, vaid uudishimu tõttu), siis Kreonile on oluline võim ise, lihtsalt poliitiline võim. Kreoni ei huvita, mis on selle võimu sisu, oluline on olla pumba juures. Kreoni saatuseks on saada võimule ja võimu kaudu kõik kaotada.

    „Kui oleme probleemid lahendanud linnas, siis eksistentsi küsimuste juurde naaseme.“ See lause on konfliktis Kreoni käitumisega, kui Teiresias ennustab, et Teeba jääb püsima vaid siis, kui lahingus hukkub Kreoni poeg Menoikeus. Kreon varastaks linna tühjaks, annaks varanduse pojale kaasa ja saadaks ta maapakku, kuid Menoikeus pole sellega nõus, sööstab lahingusse ja hukkub. Antud liin on Undi näidendis puudu, ent annaks Kreoni käitumisele teise plaani: kui ohus on ta enda pere, siis usub Teiresiase ennustusi küll. Näidendis jutustatav Antigone peigmehe Haimoni (Karmo Nigula) liin kirjeldab Kreoni vähem ja jääb ka lavastuses ähmasemaks.

    Kuningas olevik. Vaevalt oleks meie poliitiline lähiminevik teistsugune, kui Undi lavastust oleks üle jõu elanud ja võlgades Vanemuises mängitud rohkem kui kaheksa korda. Ent meelde tuletab see tekst küll: ära mine ülbeks. Väldi liialdusi. Hoia oma siseelunditega häid suhteid ja pea meeles, et Atropose käärid ei nüristu.

  • „Tuhkvalge“ – romantiline nüüdisballett

    HEILI EINASTO

    Vanemuise „Tuhkvalge“, heliloojad Edward Elgar ja Gustav Holst, lavastaja ja koreograaf Jevgeni Grib, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos ja Taavi Kull, lavastusdramaturg ja libretist Siret Campbell, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Liisi Eesmaa, valguskunstnik Priidu Adlas. Tantsivad Raminta Rudžionytė-Jordan, Caroline Maquignon, Gus Upchurch, Bradley Howell, Maria Engel, Georgia Toni Hyrkäs, Alexander Germain Drew, William Halton, Alain Divoux jt. Esietendus 14. X Vanemuise suures majas.

    Tänavune aasta on toonud teatri­lavale mitu romantilise balleti uustõlgendust: kaks „Luikede järve“, esmalt Saša Pepeljajevilt Von Krahli teatris ning seejärel Janek Savolainenilt ja Katrin Pärnalt Mustas Kastis, siis aga Ingmar Jõela „Giselle’i“ Von Krahli teatris. Samasse ritta võib paigutada ka Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“, kuigi sel puudub eelmistega sarnane varasem vaste, kui mitte arvestada dramaturgilist lähtematerjali – Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustust „Uneliivamees“, millest on tõukunud ka ballett „Coppelia“. Ent ei dramaturg Siret Campbell ega ka koreograaf-lavastaja Jevgeni Grib ole oma käsitluses vaadanud selle XIX sajandi operetliku balleti poole, neid on paelunud Hoffmanni loos peituvad olevikku mõjutavad minevikumälestused ja neist välja kasvavad mõistuse kontrollile allumatud hirmud.

    Romantilise balletiga seob „Tuhkvalget“ kahevaatuseline ülesehitus, kus esimene toimub argimaailmas ja teine „visuaalselt lummavas mustvalges paigas, kus põimuvad elavate maailm ja teispoolsus“. Romantilise hinguse annab lavastusele inglise heliloojate Edward Elgari (1857–1934) ja Gustav Holsti (1874–1934) muusika, mis kõlab Vanemuise orkestri esituses imeliselt kaunilt ja ekspansiivselt, hinge kriipiva igatsuse ja läbipaistva õrnusega, luues lavalisele tegevusele tugeva aega ja ruumi ületava mõõtme.

    Heliloojate teosed on oskuslikult kokku põimitud ning neist tekkiv vaimne ja hingeline ruum tõstab toimuva reaalsusest juba esimeses vaatuses välja, ülendades üksikisiku (peategelase Aale) traagika inimkonna omaks. Vaatajana rõõmustasin, et koreograaf ei peljanud rikast sümfoonilist muusikat, ent kurvastasin, et ta ei suhestunud sellega rohkem kui pindmisel tasemel, liigutusi meloodiajoonistesse paigutades, kuid selle sügavamasse olemusse süüvimata.

    Esietendusel Aalet kehastanud Raminta Rudžionytė-Jordan jäi meelde intensiivsuse ja sisemise jõuga.

    Romantilise balletiga seostab „Tuhkvalget“ peale ülesehituse ka tegevuse paigutus vaatustes ning stseenide ja kostüümide värvid. Esimene vaatus toimub argises maailmas: algul Aale lapsepõlves, mille õrnroosades toonides idülli purustab tulekahju, milles hukkub tema isa. Saatuse irooniana viib hilisem armastus ta kokku tuletõrjujaga, kes samuti tööülesandeid täites surma saab. Aalele jääb temast, nagu kunagi isast, vaid kiivritäis tuhka. Selle vaatuse ruumi vormivad eri suurusega tahukad, mis stseenides ringi paigutuvad, valguslahendused on valdavalt pastelselt soojades toonides (välja arvatud tulekahjud, mis on intensiivselt punased).

    Teises vaatuses on ainus reaalse maailma ruumi loov element tagaseina läbilõikav diagonaal; irreaalne maailm elab tühjal laval, mida katab allasadanud must tuhk. Kui romantilise balleti fantaasiavaatust kutsutakse valgeks sealsete heledate kostüümidega naistantsijate ning monokroomi rõhutava valguse tõttu (meenutagem siinkohal kuupaistelisi öid „Giselle’is“, „Luikede järves“ või „Bajadeeris“, aga ka päevast metsahämarust „Sülfiidis“), siis „Tuhkvalges“ on lugu vastupidine – tantsurühm on mustades, põlenud sütt meenutavates sädelevates kostüümides, valgused tumedatoonilised ja ähvardavad. Selline on maailm, mis ühelt poolt lummavalt hullutab ja teiselt poolt hukutab. Kangelasel, olgu selleks XIX sajandi romantiline mees või „Tuhkvalge“ üksinduse ja hirmude käes kannatav neiu Aale, tuleb ellujäämiseks läbi teha sisemine puhastuskuur ja teadlik valik.

    Tantsuteose põhisõnumi ja -mõtte kandja on liikumine. Romantilises balletis oli tavaline, et reaalseid ja irreaalseid tegelasi iseloomustati erisuguse tantsukeelega: esimeste liikumismustrid lähtusid sageli karakter- ja seltskonnatantsust (muidugi balletitraditsioonile vastavate kohandustega), teiste puhul oli kasutusel varvastants (kui tegu ebamaiste, lendavate olenditega, nagu sülfiidid, vilid, varjud, nõiutud luiged) või (negatiivsete tegelaste puhul) grotesksete joontega pantomiim.

    Nüüdisballett seevastu karaktereid, tegelaste rühmi ega isegi olukordi liikumises kuigivõrd ei erista – ja selles osas ei erine „Tuhkvalge“ enamikust tänapäeva ballettidest. Gribi senist loomingut vaadates ei teki kahtlustki, et koreograafilisest kujutlusvõimest tal puudu ei ole (mida paraku ei saa öelda iga ballettmeistri kohta), liikumismustrid voolavad tantsijatest sundimatult välja, on leidlikult ruumi paigutatud ja erilaadsete kompositsioonivõtetega rikastatud.

    „Tuhkvalges“ on Grib pannud tantsu­trupi tantsima pehmetes sussides, loobudes balletiga seostuvatest varvaskingadest ja lähendades nõnda balletti nüüdistantsule. Viimasest on pärit ka sõprus põrandaga: veeremised ja rullimised mööda maad, hüpetest laskumine põlvega põrandale, kätele tõusud jalgade õhkuviskamisega; iluuisutamisega seonduvad libistused mööda maad, mitmesugused hüpped, milles ülakeha on maaga mitte risti, vaid paralleelne jms.

    Nüüdistantsust tuleneb ka üks Gribi lemmikvõtteid: ülakeha kumera seljaga alla rullides ja nõgusalt üles liikudes tekkiv kerelainetus, mis on küll paeluv ning võimendab kogu liikumise voolavat iseloomu, kuid kipub jääma asjaks iseeneses ega kasva mõtestatud kunstiliseks kujundiks. Nii lainetavad Aale ja ta vanemad, leegid ja tuletõrjujad, Aale sõbrad ja variolendid.

    Sama kehtib ka teiste liikumismustrite kohta, mis on küll visuaalselt nauditavad ja pilkupüüdvad, nõuavad artistidelt head kehavalitsemist ja treenitust. Need meeldivad tantsijatele, võimaldades neil näidata oma võimeid ja vormi, paitades ühtlasi publiku silma – siiski jäävad need steriilseks ja ebaisikuliseks. Sellist koreograafiat, rohkem või vähem leidlikku, kuid niisama geneerilist võib kohata mis tahes maailma paigas, mis tahes trupis – koreograafi nimi (isiksus ja taust) ei oma siin tähendust. Usun, et Jevgeni Grib on suuteline rohkemaks: välja töötama oma tantsulise käekirja, iseloomustama karaktereid ja tegevusi olukordadest lähtuvalt, tegema liikumisjadadega nähtavaks inimhinge varjatud seisundeid.

    On väga kulunud võtteid, mis lavastusele midagi ei lisa (pigem võtavad ära), näiteks harmoonilise suhte näitamine kätest kinni ringiratast liikumise kaudu (Aale vanematega) või nüüdistantsust üle võetud sihitud jooksmised. Armastajate kohtumise stseenis küll selline jooksmine mööda diagonaali üle lava teineteisele lähenedes on siiski veenev, kuigi mõni teine kompositsioonivõte lisanuks isikupära.

    Järgnev duett on mulle üks balleti kõrgpunkte: selle muudab eriliselt kauniks muusika, mis tõstab uisutajalikud libistused, liuglemised ja keerutused kõrgemale pelgalt keerukatest kombinatsioonidest. Siinkohal tahan tunnustada koreograafi selle eest, et ta on lubanud liigutustel katkematult kulgeda, nii et need voogavad ühest teise erisuguse intensiivsusega vooluna ning mõjuvad tõepoolest tantsijatest ja olukorrast väljakasvavatena. Seda liikumislainet murravad üksikud pausid, mis justnagu rõhutaksid mõtet – hetk, peatu veel! Tõusevad esile momendid elus, mil aeg tundub seisvat – ja need on suurepäraselt esile toodud mõlemas esituskoosseisus.

    Intensiivsed ja kaasahaaravad on hirmude pilt esimeses vaatuses ning leekide ja tuletõrjujate heitlus sellele järgneva Aale tardumisega – psühholoogiliselt veenvad ning loo jutustuse koha pealt vajaliku kontrastiga. Teises vaatuses paeluvad variolendeid kaasavad stseenid, eriti intensiivne lõpuosa, mis kruvib pinget üles; seevastu hirmude ja surnud isa- ning armsamapoolne Aale passiivse keha „väntsutamine“ mõjus kulunud võttena – vähemalt lavastuses esitatud vormis.

    Liigutavalt toimib lavastuse lõpp, kus keset põlenud välja istub ühel puusal Aale, taevast langeb valget lund (mitte musta tuhka) ning valges maani mantlis Eluvaim/ Hing kuulutab lauldes aeglaselt üle lava kõndides lunastust hirmudest ja surmast. Aale leiab endas jõudu tõusta ning lumehelbeid püüdes elus edasi minna. Selline lõpp tuletab jällegi meelde nii mõnegi romantilise balleti (näiteks „Giselle’i“) lõpulahenduse, kus kangelane on surmaväravatelt uue inimesena elule naasnud.

    „Tuhkvalge“ nõuab tantsijatelt, eriti Aale osatäitjalt palju nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt: esietendusel Aalet kehastanud Raminta Rudžionytė-Jordan jäi meelde intensiivsuse ja sisemise jõuga; Caroline Maquignon samas rollis mõjus haprama ja haavatavamana – mõlemad panid omal moel tegelasele kaasa elama ja tundma. Eri koosseisudega hakkasid lavastuses kõlama eri­sugused toonid, kuid põhjalikumateks rollianalüüsideks tuleks lavastust rohkem vaadata.

    Oma tugevustes ja nõrkustes on „Tuhkvalge“ oivaline näide XXI sajandi balletist. Koreograafia on pilkupüüdev ja voogav, ent mõjub siiski steriilse ja isikupäratuna, kuna sellesarnaseid liikumisvõtteid kasutatakse terves maailmas. Minimalistlik napi värvilahendusega kujundus loob kõleda- ja teatud olukordades kõhedavõitu ruumi, millele vastandub Holsti ja Elgari muusika igatsev ja tundeline meeleolu.

    Postdramaatilisele teatrile omaselt on balleti süžee sedavõrd abstraheeritud, et kavalehte lugemata pole kindel, kas kõik just nii pärale jõuab, nagu lavastuse loojad seda soovivad – nii mõnigi vaataja tunnistas pärast, et nähtust jäi teine mulje kui see, mis paberil kirjas. (Ise olin Rambi kaudu kontseptsiooniga varasemalt tuttav.) Kuid lavastus tervikuna, nüüdisaegse romantilise balletina, on oma tugevuste ja nõrkustega vaieldamatult nii teatrile, koreograafile kui ka tantsijatele tähtis teetähis.

  • Täna võidavad kõik

    MARGE-LY ROOKÄÄR

    Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS) 35. aastapäevale ja Gustav Ernesaksa 115. sünniaastapäevale pühendatud mees- ja noormeestekooride konkurss 26. XI EMTA suures saalis.

    Viieaastase intervalliga peetav võistulaulmine peegeldab meeskooride hetke­seisu ja tõi seekord pealinna 19 koori. Särama jäi suurepäraseid esitusi, kuid südant närib kahtluseuss meeskooride järelkasvu pärast. Konkursi žürii esimees, rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja ütles laulumeestele: „Täna võidavad kõik.“ Nõus.

    EMLSi (asutatud 1988) tegevus on olnud märkimisväärne: seltsi eestvedamisel avati Tallinna lauluväljakul Gustav Ernesaksa mälestussammas, taaselustati laulu- ja tantsupeo tule teekonna traditsioon ning Toompeal rahvuslipu heiskamise tseremoonia riigi aastapäeva varahommikul. Poiste- ja meestelaulu edendamisega hoitakse au sees isamaalisust, meeskooride konkurss on selle eesmärgi püüdlemiseks parim moodus.

    Oh, koorikonkurss, mu arm! Nagu alati, nii etteaimamatu ja erutav. Jälle oli nii kehvasti hääle kätteandmist kui ka kommipaberiga krõbistajaid. Kulmu ajas kortsutama aga konkursibukleti puudumine. Suurepärane õhtujuht Margus Arak palus korduvalt keskkonnasäästlikku hoiakut propageerides kuulajail infot otsida mobiilist. Ajal, kui maailmas võideldakse helendavate ekraanide vastu publiku poolel, oli see läbimõtlematu otsus. Ja digiprügi on ka prügi. No ja kui juba läks hädaldamiseks, siis oleks ikka võinud EMTA saali ette ühe catering’i kutsuda: väike Jägermeister ja lihapirukas oleks paljudele ära kulunud. Praeguses majandussurutises oleks iga vähegi krapsakam kohvipakkuja esimese kõne peale ajutise kohviku üles pannud. Aga noh, ega me läinud sinna söögipoolist taga ajama, otsisime ikka vaimutoitu – ja seda jagus.

    Konkurss kulges ladusalt ja pigem akadeemilises õhustikus. Kooride esinemisjärjekorra oli valinud tehisintellekt ning kolmes kategoorias laulvate kooride eel alustasid konkurssi noormeeste­koorid.

    Püha Miikaeli Noormeestekoor (dir Kadri Hunt ja Karin Veissmann) paitas kõrva pehme ühtlase vokaaliga. Tegemist on nõtke, heast materjalist koosneva kollektiiviga, nende bassirühma lisab mehisemat tämbrit kindlasti aeg. Kadri Hundi teose „Üte taadi tammekese“ esituseks ootasin ehk arhailisemat karakterit, kuid üldmulje oli suurepärane. Saue Noorte Meeste Koor tegi südi etteaste: Eduard Tubina „Õhtulaul“ jäi pisut suureks ampsuks, selle silus noortele meestele väga sobiv Priit Pihlapi „Kuninganna“ Evald Raidma seades. Dirigent Elviira Alamaa on maa sool, temasuguste muusikaõpetajate peal püsib laulupeotraditsioon.

    C-kategoorias laulnud Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline Meeskoor (dir Evelin Mei) püsis helistikus paremini saatepilli toel ja Veljo Tormise „Väinämöise tarkussõnade“ esitamiseks võiks lõõtsa vähe lõdvemaks lasta (Tormis pole barokk), üldmulje jäi aga muhe ja loomulik. Sama saab tõdeda Elva meeskoori puhul (dir Meelis Roosaar), kes Maimetsa teost esitades kaotas end korraks mitme helistiku vahele, Metsatöllu repertuaarist pärit lõpunumber koondas aga tähelepanu jälle kokku. EMLSi Tallinna meeskoor (dir Evi Eespere) on järjepidevuse musternäide. Milline musitseerimine, laulu nimel enese kokkuvõtmine – imetlusväärne! Oma panuse muusikalise ime sündi andis ka kontsertmeister, helilooja René Eespere.

    B-kategoorias sadas üllatusi publiku ette igast lavanurgast. Saja-aastane, suure koosseisuga Haaslava meeskoor (dir Kalev Lindal) laulis kõik laulud peast ja kava näitas koori igast küljest väga hästi. Korporatsiooni Rotalia meeskoori puhul ma aga ei kuulnud koori. Sõnulseletamatu kaheldavus oli vokaalis, kuigi dirigent Roland Viilukas on kogenud rahvusmeeskoori laulja. Dünaamiline skaala jäi üheplaaniliseks ja forte-nüanss muutus militaarseks – eks see ole aja mõju. Roman Toi „Aiut-taiut“ võiks ehk olla uljama karakteriga ning Konstantin Türnpu „Uinu“ ei tohiks kõlada nagu „mine juba magama, ma teen arvutis veel tööd“ … Ah, ega see nii hull ka olnud: kava oli krapsakas ja mehed ajavad ikkagi Eesti asja ja laulavad – ja üldse, tublid!

    Maaülikooli meeskoor Gaude­amus (dir Lauri Breede) hakkas kõrva erilise kumeda tooniga. Pisut tekitasid probleeme tenorid: kui tenorirühm on vokaalselt kirju, kukub kogu faktuur teistele pähe ja (eriti) lineaarset liini hoida on rohkem kui keeruline. Seevastu ansamblitunnetus oli paigas ning viimane esitatud teos, Veljo Tormise „Ratas“ „Bulgaaria triptühhonist“, näis koorile enim sobivat.

    Saaremaa meeskoor SÜM (dir Ester Soe) laulis samuti peast. Toredad heas toonuses lauljad, ainiti keskendunud muusikale ja oma dirigendile, väga tublid. Ehk annab laiendada dünaamilist skaalat, aga see on maitseküsimus.

    Meeskoor Sakala lõi jalust hea vokaaliga. Vot mida tähendab, kui hääleseadja on Triin Ella! Ühtlane vokaal, intonatsioonitäpsus, hea üksteise kuulamine, lava nautimine. Kasvav äng Veljo Tormise „Teomehe laulus“ oli veenev, Gustav Ernesaksa süidi „Kuidas kalamehed elavad“ loo „Kalamees naerab“ ajal hakkas aga mõnel mehel suisa jalg tatsuma. Iseenesest jäi mul kripeldama teoste järjekord: oleksin esimese laulu („Laula naeratus näol“ filmist „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“) jätnud viimaseks. Koori dirigent Liisi Toomsalu pälvis dirigendi eripreemia.

    Türnpu meeskoor (dir Ene Kangron) tegi stabiilse töö tulemusel igati tubli soorituse. Tark dirigent hoolitses, et kõik oleks tasakaalus ja kulgeks sümpaatselt, meeste näoilme jäi aga kogu laulmise ajaks erakordselt tõsiseks. Tõsine asi see võistulaulmine.

    Eesti metsatöötajate meeskoori Forestalia (dir Alo Ritsing ja Made Ritsing) mehed olid laval kui metsapullid! Kogenud lauljad kuulasid välja kõik häälte liikumised ja koondusid ühtse vokaali alla. Gustav Ernesaksa (seade Alo Ritsing) „Sireli, kas mul õnne“ ajal käis läbi mingi intonatsiooniline virendus, aga, ah, see ongi rohkem nagu naiskoori laul. Las ta jääda. Seevastu eesti rahvalaul „Mõtsapuu ei põlõ tõnõtõist“ ja Arne Oidi „Unustuse jõel“ (mõlema seade Alo Ritsing) joonistasid kaks värvikat vastandlikku kujundit ja olid suurepäraselt esitatud. Kirglik ja täpne Alo Ritsing tegi oma koori ees õhtu ühe nauditavama etteaste.

    Õhtu edenedes tõusid ka panused, A-kategooria koore kuulates oli saalis tunda ärevust: kes ja kuidas täna laulab?

    Tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor (dir Valter Soosalu) esines tehniliselt peaaegu laitmatult, aga mingid reeturlikud lained jooksid aeg-ajalt üle musitseerimise: tulemus ei saanud nii veenev, kui nende puhul harjumuspärane.

    Inseneride Meeskoor (dir Kuldar Schüts) jäi küll vokaalselt eelmisele alla, kuid nende bassidel on väga sügav ja toekas toon. Üks erilise tämbriga laulja kostis aeg-ajalt üle teiste, lüües koori perepildi natuke kõveraks, aga õige vähestes kohtades. Schüts on kogenud dirigent, RAMi laulja ja koormeister, käsi on tal lahke lauljaid aitama ja fraasi kujundama. Kohati tekkis siiski tunne, et koor teeb muusikat, mitte ei musitseeri, ning Veljo Tormise „Pärismaalase lauluke“ tundus mulle ebaveenev, aga see ei rikkunud üldmuljet. Tugev, enesekindel ja võimekas meeskoor on parim näide, et meil on laulvad insenerid, teadlased, arhitektid ja ehitajad.

    Akadeemiline Meeste Lauluselts (dir Laine Randjärv) jättis samuti laval mulje, et konkursiks on korralikult ette valmistatud. Nende esituses sümpatiseeris iseäranis Jakob Arcadelti „Ave Maria“: sügavalt läbi tunnetatud ja kaunilt välja lauldud klassikalise muusika hitt liigutas kuulajaid, kõrvu hakkas tummine-mahlakas bassirühm. Konstantin Türnpu „Meil aiaäärne tänavas“ jooksis kohati harali, ent Tõnis Kaumanni „Ärategemise laul“ mõjus aktuaalselt ja suisa poliitilise avaldusena (dirigendi pikk karjäär poliitikas on ju teada). Vokaalselt saab edasi arendada kõlajõudu ja karskemat ansamblitunnetust.

    Tallinna Ülikooli meeskoor (dir Indrek Vijard) paelus ilusa klaari kõla ja häälerühmade tasakaaluga, naksakas diktsioon ja distsiplineeritud algusfraasid – väga sümpaatne. Nende esituses oli Ester Mägi „Isamaa“ kõige kõnekam.

    Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor jätkab dirigent Andrus Siimoni käe all oma looja Arvo Ratassepa tõekspidamiste hoidmist – sisuline töö muusikalise materjaliga. Ilus. Kava oli tervik, konkursitules tundus Andres Lemba „Laulud ei lõpe“ neile parim.

    Meeskooride A-kategooria esikohta jagama jäänud Tartu Akadeemiline Meeskoor (dir Kuno Kerge) on täiesti omaette nähtus. Viimistletud ja sisuliselt-tehniliselt kõrgkultuuri piiri kompav konkursikava, äärmiselt kontsentreeritud esitus, lavaloleku nautimine, üheshingamine, vokaalsetest võimetest rääkimata – maksimumpunktid! Pealegi, alati, kui lauldakse Mart Saare koorilaule, olen valmis suudlema tolmu lauljate jalge all – tundub, et TAMile sobib Saar väga.

    Teine esikoha omanik, Rahvus­ooper Estonia noormeestekoor (dir Hirvo Surva), on aga priima näide, milleks on võimelised kooristuudios kasvanud lauljad, maast madalast Hirvo enda koolitatud laulumehed. Surva on üks paremaid Ester Mägi koorimuusika interpreteerijaid ning Mägi „Isamaa“ oli täiuslik.

    Konkurss andis tõepoolest meeskooride praegusest seisust ülevaate. Tuleb aga meelde tuletada, et peale sisulise etteaste peab koor mõjuma laval sümpaatselt ka visuaalselt. Pandeemiaga oleme minetanud oskuse kanda pintsakut. Mitte ükski koor (kes polnud just koorivormis) ei olnud sellest patust prii. Mitte üks! Mehed, teeme selle asja korda! Tuletage meelde, milline pintsaku­nööp jääb alati lahti, ja kui ise ei tea ja guugeldades ka teada ei saa, siis õnneks on veel hulganisti pandeemia-eelsest ajast laulumehi, kes teavad. Laul on meestel õnneks selge ja kui lähiaastail rohkelt noori lauljaid kaasatakse, saab meestelaul ehk uue hingamisegi.

  • Auhinnaline Võru pärand

    TIINA PETTAI, ANNI MARTIN

    „Täname ja tunnustame pärandi hoidmise ja arendamise eest!“ seisab tänukirjal, mille Võru linnavalitsuse esindajad 2. novembril toimunud muinsus­kaitseameti aastaauhindade üleandmisel vastu võtsid. Võru linn pälvis ametilt laureaaditiitli kultuuripärandit väärtustava kohaliku omavalitsuse kategoorias. Miks just Võru, on asjakohane küsida.

    Vastuse leidmiseks tuleb minna tagasi aega, mil Eesti regionaalpoliitika ja -arengu sihiks seati rahvastiku koondamine suurematesse keskustesse. Kuigi eesmärgiks oli võetud tasakaalustatud areng, oli tagajärjeks Võru, nagu ka mitme muu väikelinna, taandareng kahaneva asustusega piirkonnaks. Väike­linnadest ja nende vanadest linnasüdametest liikusid välja töökohad ja teenused, koos nendega ka elanikkond. Paratamatult teevad tulusama töö- ja elukeskkonna valiku jalad. Jalad liikusid suurlinnade, sadamate ja lennujaamade poole. Väikelinnad hakkasid kuulsust koguma depressiivsuse kantsina, ehkki elukeskkond väikelinnas oli, on ja jääb inim- ja keskkonnasõbralikumaks kui suurtes tõmbekeskustes.

    Suurte võimekate omavalitsuste kõrval on väikelinnad siiski leidnud oma raja ning mõnigi neist on võtnud eesmärgi korraldada linnaelu arengut pärandikeskselt, oma ajaloolisi linnasüdameid elavdades. Häid näiteid on õnneks palju ja nende seast paistab Võru silma oma mõtestatud süsteemse tegutsemisega.

    Sammhaaval suure eesmärgi poole

    2017. aastast alates on Võru linnavalitsus korraldanud mõttetalguid leidmaks arengustrateegiate koostamise käigus lahendusi elukeskkonna kohandamiseks kahanevale ja vananevale elanikkonnale. Neis aruteludes on Võru ajaloolises linnasüdames, Võru vanalinna muinsuskaitsealas nähtud nii arengupotentsiaali kui ka kitsaskohta.

    Võrokesed muretsevad väga oma südalinna pärast. Neid häirib, et majad on koledad ja räämas, tänavad tühjad. Olgugi et võrreldes keskmise väikelinnaga on Võru südalinn päris kenake ja väikeärid saavad hakkama. Elanike muret arvesse võttes seadis linnvõim eesmärgiks, et linnaruumi areng peab algama just vanalinnast.

    Keskväljaku rekonstrueerimisega taastati linna endisaegne süda ning avati vaated Võru vanadele hoonetele.

    Pärast seda otsust on linnavõimu ja -rahva ühisel pingutusel tehtud sammud olnud väga süsteemsed: on koostatud vanalinna programm, avalik raha kulutatakse eeskätt südalinna korda­tegemisele ning samade eelistuste alusel taotletakse partnerlust ja raha mitmest projektist (Horizon 2020, +Cityx­Change, Rest0, LIFE IP BuildEST jt).

    2018. aastast on Võru linn andnud ka restaureerimistoetusi eesmärgiga kaasa aidata muinsuskaitseala arhitektuuripärandi, linnaehitusliku eripära ja ajalooliselt väljakujunenud miljöö märkamisele, säilitamisele ja kaitsmisele ning vanalinna välisilme parandamisele.

    Praegu suunatakse linna restaureerimistoetuse raha projekti LIFE IP BuildEST ajalooliste hoonete renoveerimise õpilabori hoonete omanikele projekteerimise seemnerahaks. Õpilabori toel loodetakse kolme aastaga südalinnas terviklikult renoveerida kaheksa ajaloolist hoonet. Peale korda tehtavate majade pakutakse ka teistele vanade majade omanikele eeskuju ja usaldusväärset nõustamist, et nad oma maja korrastaksid ja teeksid energiatõhusamaks.

    Aasta lõpuni testitakse linnavalitsuses BuildESTi projekti raames ka Võru vanalinna ajalooliste hoonete omanike nõustamisteenust „Kuidas vanas majas mugavalt elada – väärtuslikku säilitades parandada energiatõhusust“. Linna­arhitekt, muinsuskaitseameti maakonnanõunik, energiatõhususe ekspert ja/või tehniline konsultant, linna järelevalve spetsialist ja novembri lõpust alates ka Tallinna tehnikaülikooli insener töötavad ekspertidena üheskoos omaniku kasuks lahendusi otsides. Nii ei ole vaja omanikul ise ametnike ja ekspertide vahet joosta ja eriarvamuste vahel ekselda.

    Nähakse ette, et aastaks 2027 on elustiilide ja elukvaliteedi vahel tagatud püsiv tasakaal. Tuleviku-Võru ajalooline südalinn pulbitseb elust ja melust, on aktiivne, helge ja värviline. Linnajuhtide tegevust toetab aktiivne linnaelanik.

    Kodanike algatusena on juba alustatud jutu-jalutuskäikude sarjadega „Linn, mis räägib lugusid“ ja „Mu liin mu kiil“. Võrokeelses ekskursioonide sarjas tutvustavad omanikud põnevate lugude kaudu linna ajalugu ja tänapäeva. Oma lugusid Võru linnast räägivad Võrumaaga seotud või Võrust pärit inimesed. Mirja Ots Võrumaa muuseumist on avaldanud kohalikus lehes ka hoonete lugude sarja. Koostöös muuseumiga on väärtuslikumad majad saanud tutvustavad infotahvlid.

    Mitmekesise pärandi kodu

    Valdava osa Võru linnasüdamest moodustab vanalinna muinsuskaitseala. Linnatuumik võeti riikliku kaitse alla 1973. aastal. Sestsaadik on muinsuskaitseala piire muudetud, liigendatud ja kärbitud. Nüüd koostamise lõpusirgel oleva Võru muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu järgi lähtuvad muinsuskaitseala piirid 1912. aastast.

    Võru kreisilinn asutati 1784. aastal Katariina II korraldusel Tamula järve kaldale Võru mõisa maadele. Mõisa nimetus, mis tulenes tõenäoliselt Veere (praeguse Koreli) oja nimest, jäi nii linna kui ka loodud kreisi nimetuseks. Võru loomisest tänapäevani säilinud eripära on tänavavõrgu range ruudustikmuster ja hoonestuse paiknemine tänavajoonel. Hoolimata linna kiirest arengust seadis selle looduslik asend (linnasüda on piiratud kolmest küljest veekoguga, neljandast sooga) laienemisele piirid, soodustas korrapärase planeeringu rakendamist ja säilitas kompaktsuse tänapäevani.

    Linna arenedes linnatänavate ja kruntide struktuuri ei muudetud, küll aga alustati XIX sajandi alguses vanade hoonete lammutamist, et asendada need uutega, ennekõike linna keskväljaku ümbruses. Järgmine suurem hoonestuse muutus toimus pärast Teist maailmasõda, sõjategevusest põhjustatud põlengute järel. Nõukogude võim lammutas tollasele generaalplaanile toetudes hulgaliselt vanu puithooneid, et teha ruumi kortermajadele ning ühiskondlikele hoonetele, nt kultuurimaja Kannel, Võru spordikool-muuseum. Võrus ja muudes Eesti linnades andis kultuuriväärtusliku hoonestuse kadumine tõuke muinsuskaitsealade loomisele.

    Tulevik on lootusrikas

    2023. aastaks on uue hingamise saanud paljud vanalinna hooned, sealhulgas seni lootusetus seisus olnud puithooned. On remonditud ja juurde ehitatud elu- ja äripindasid. Kinnisvaraturg on elavnenud. Linnaruumi kujundus, haljastus ja tänavate rekonstrueerimine toob esile Võru ajaloolise eripära.

    Esmalt vastandlikke arvamusi põhjustanud keskväljaku uuendamine arhitektide liidu „Eesti Vabariik 100“ programmi „Hea avalik ruum“ raames elavdas linnasüdant. Keskväljaku rekonstrueerimisega taastati linna endisaegne süda ning avati vaated Võru vanadele hoonetele. Keskväljaku ehitus ei läinud siiski probleemide ja vastuseisuta, sest selleks tuli maha võtta võrokeste seas armastatud park. Linna 234 aasta pikkusest ajaloost oli keskväljak pargina kasutuses viimased 60–70 aastat, varem oli see olnud 170 aastat keskne laatade jm kogunemiste plats. Uuendatud väljak avati 2019. aastal.

    Võru vanalinnas leidub väärtuslikku igast ajastust alates selle loomisest kuni tänapäevani. Võru puhul on toodud eeskujuks oskust elu nõuetega kaasa minna, nii et keskkond paraneb, ja pärandist lähtuva arengu käigus säilitatakse vanalinna väärtused.

    Võru tunnuslause on „Üts ummamuudu liin“ (üks isemoodi linn). Just sellisena ongi Võru väärt elukeskkond ja linnavalitsus väärib tunnustust kultuuripärandit väärtustava omavalitsusena. Oma ettevõtlikkuse ja tegutsemistahtega annab Võru silmad ette mitmele hoopi suuremale tõmbekeskusele. Linn kaasab, rahvas mõtleb kaasa ja ühiselt väärtustatakse ajaloolist linnasüdant.

    Võru tunnuslause kannab endas südamlikku hõngu, väärtustab Võru elanikke, väljendab Võrule omast elamise ja olemise viisi, murdekeelt, omanäolist puitarhitektuuri, kaunist loodust, rahva toetavat suhtumist „umasse ja häässe“ ning omakultuuri tervikuna.

  • Nõrgimast saab kuningas

    ANNI MÜÜRIPEAL

    20. novembril kiitis Tallinna volikogu heaks jätkusuutliku linnaliikluse kava. Kuidas see kava elluviidult linlaste elu parandab, selgitavad Tallinna abilinnapead Vladimir Svet ja Madle Lippus.

    Mis on „Tallinna jätkusuutliku linnaliikuvuskava 2035“ ja milliseid kokkuleppeid see sisaldab?

    Vladimir Svet: „Kaubavedu on osa linna majandusest ning kullerimajandus ning -teenused, mida kümne aasta eest polnud, on tulnud linna, et jääda“.

    Vladimir Svet: See on märgiline dokument ja otsuste kogum, mis on toiminud ka enne selle kehtima hakkamist. Linnavalitsus on selle koostamise ajal kokku leppinud põhimõtted ja prioriteedid, mida oleme rakendanud juba eelarve kokkupanekul.

    Esiteks loodame viia liiklussurmajuhtumite arvu nullini. Linnavalitsus ei saa välistada võimalust, et mingi idioot istub rooli ja ajab inimese alla, aga me saame viia ohtlike olukordade tekkimise miinimumini.

    Teiseks on eesmärk nullheitega ühistransport aastaks 2035 ja ühissõidukite kasutajate arvu suurendamine. Peame investeerima ühistransporti, aga mitte niivõrd veeremisse, kuigi ka veerem on tähtis, vaid suurendama ühissõidukite kasutatavust. Nendega liikumine peab olema kiire ja mugav. Selleks reformime ühistranspordivõrgustiku, rääkides läbi ka Harjumaa piirkonnaga.

    Kolmandaks investeerimine kergliiklusse. Esialgu keskendume põhivõrgule ja kesklinnale ning plaanime Euroopa Liidu struktuurifondi 12 miljoni euro eest ehitada rattateid. Selle juurde käib ka elektritõukerataste liikluse analüüs, jalgrataste väiketaristu rajamine, õigusaktide uuendamine, et erasektor saaks rohkem taristut rajada.

    Neljandaks on põhimõte, et linn ei luba suurarendusi seal, kus ei ole ühissõidukiühendusi. Hea ühendusega kohtades, näiteks kesklinnas, saab ja peabki lubama suuremat asustustihedust, aga piirame arendusi n-ö põldudel, sest Tallinna piiri taga on ühekorruseline Eesti, kus on väga keeruline tõhusat ühistransporti korraldada. Head ühissõidukiühendused on ainult üks jätkusuutliku liikumiskava osa, teine on maakasutuse ja arengu planeerimine.

    Madle Lippus: „Südalinnas on transpordimaa potentsiaal avaliku ruumi loomiseks kõige suurem ja siin peab olema prioriteet haljastus- ja arhitektuurilahendustel“.

    Madle Lippus: Eriti tähtsaks teeb kava tõik, et selle eesmärgid on seatud ametiteüleselt ning kava annab liikumisvõimaluste loomise ja linnaplaneerimise valdkonnale koostöösuunised. Iga strateegia edukus sõltub ka sellest, kas ja kuidas seda rakendatakse – selle dokumendi rakendamist on juba hooga alustatud.

    Kava näeb ette parkimise säästliku korralduse, rattavõrgu arendamise. Eesmärk on aastaks 2035 rattateede maht kolmekordistada: 100-lt kilomeetrilt 300-le. Eraldi sai eesmärgina kirja ka koolide ümbruse turvalisus, millega me aktiivselt tegeleme: koolide juures tuleb tagada ohutud kõnni- ja jalgrattateed. Eesmärke on palju ja rõhk on eesmärkidena püstitatu mõõdetavusel.

    Kavas on nimetatud mõõdetavaid näitajaid, millest osa alles töötatakse välja. Milliste näitajate järgi kavas plaanitu elluviimist jälgima hakatakse?

    Svet: Töö liikumisvõimaluste loomise kavaga on käinud üle kolme aasta ja mõõdetava pilt lai, mis on edasiminek, kuid veel kaugel täiuslikkusest. Tähtsaim veel määramata näitaja on liikuvuse modaaljaotus. Meil puuduvad piisavalt usaldusväärsed andmed selle kohta, millist liikumisviisi inimesed igapäevaselt kasutavad. Andmeid on siiani kogutud sotsioloogiliste meetoditega, mis annavad igal küsitluskorral veidi erineva tulemuse. Uus tehnoloogia võimaldab meil hoopis parema pildi kätte saada, meetodi töötame välja järgmisel aastal.

    Kavas on välja toodud, et vastavalt standarditele peab ligipääsetavus linnaruumis olema tagatud, aga pole näidatud, kuidas seda mõõta.

    Svet: Antud juhul tähendab see, kas ühistranspordi taristu ja ühissõidukite puhul on tagatud võrdsed võimalused seda kasutada. See tuleb saavutada sajaprotsendiliselt. Me teame, milline veerem ja missugused peatused sellele nõudele ei vasta. Vanemate trammide astmed on liiga kõrgel, kuid on juba piisavalt ka enamikule jõukohase sissepääsuga tramme.

    Lippus: Ligipääsu kavandamine, olgu linnaruumile või miks mitte ka kultuurisündmustele, peab olema iga valdkonna integreeritud osa. Töötame selles suunas, et saavutada põhimõtteline muutus ja tuua ligipääsetavuse mõõde igasse linna­liikuvust puudutavasse tegevusse.

    Kelle vastutusalasse jääb uue ja juba valmis ehitatud linnaruumi ligipääsetavus?

    Svet: See jääb samuti minu vastutusalasse. Tänavate tõrgeteta kasutatavuse astet on keeruline määrata, oleks vaja minna väga detailseks. Nende tuhandete ebakohtade kirjapanemine võtaks meil rohkem aega kui näiteks kümnendiku äraparandamine. Uute tänavate rajamisel tagatakse kõigele ligipääsetavus. Aga oleme ka kaardistanud kõrgeid äärekive ning selles nimekirjas kohti parandame järjest. Keerukaimad on bussipeatused, mille juurde viivad pikad trepid, näiteks Laagna teel või Põhja-Tallinnas Võrgu tänaval. Seal kaalume, kas rajada kaldtee või lift. Aasta lõpul hakkame Laagna tee lahendusi projekteerima.

    Kui soovitakse, et edaspidi liikluses surmajuhtumeid üldse ette ei tuleks, siis kas linnavalitsusel on ülevaade, kus ja miks toimuvad Tallinnas surmaga lõppevad liiklusõnnetused?

    Svet: Eeskätt tapab liikluses kiirus. Analüüs, kus on ohud suuremad või väiksemad, on veel tegemata. Praegu teame, et kiirus on vaja alla saada, kergliiklus autodest ja jalakäijatest eraldada ning tugevdada liikluses järelevalvet. Ükski abinõu ei ole raketiteadus, aga kõik need vajavad süsteemset pingutust. Progressi on nendes valdkondades juba märgata, aga kasvuruumi on.

    Lippus: Liiklusmärgist tõesti üksi ei piisa, on vaja liikluse rahustamist ja mitmekülgset linnaruumi, mis teeb juhid tähelepanelikumaks. Kõige suurem risk liikluses on autojuht. Praegu toimib liiklus peaasjalikult modernistlikes sirgetes koridorides, kus kiirust vähendada on keeruline. Liigelda on ohutum, kui planeerida ohutuid ja mugavaid võimalusi kõikide liikumisviisidega arvestades ja liigendada tänavaruumi. Konkreetses ruumilõigus on peale sõidutee tähtis ka tänavakaubandus, kõnni- ja rattateed. Tegu ei ole liikumiskoridoriga, vaid tänav peab võimaldama mitmekesist tegevust. Ohutu linnaruumi eeldus on liikumisviiside võrdsem esindatus hästi planeeritud tänaval.

    Kõnealune kava kinnitab Tallinnas üheksa tänavatüüpi. Kirjeldatud on linna ootused iga tänavatüübi ruumikvaliteedi osas. Linna keskuse (ja kohalike keskuste) tänavatel peab tagama mitmekesise liikumisvõimaluse, aga koha peab leidma ka kohvikute, niisama istumise ja olemise kohtade, välinäituste, puude ja põõsaste tarvis. Tänavatüüpide kaudu on juhitud tähelepanu, et tänava­katendeid on palju rohkem kui ainult asfalt ning müra vähendamiseks peab vähendama olemise-tänavatel piirkiirust.

    Tänavatüüpide määratlemine on muu hulgas tähtis seetõttu, et märkimisväärne osa pealinna tänavaruumist uuendatakse planeeringute ja projekteerimistingimustega, kus selliseid ruumidetaile nagu äärekivid ei käsitleta. Nüüd on linnaplaneerimise ametil tänu tänavatüüpidele selgem alus hea tänavaruumi tellimiseks, kuna juba detailplaneeringu koostamise käigus saab siduda ootused kavandatavale tänavaruumile konkreetse tänavatüübiga. Näiteks Balti jaama turu kõrvalkinnistu detailplaneeringu, nn Depoo planeeringu tänavaruumi määratlemise puhul – Reisijate tänav on kohalik tänav, samamoodi nagu Vana-Kalamaja tänav – sõnastasime ka konkreetsed ootused loodavale tänavaruumile.

    Tähtis on, et linnaplaneerimise amet ei nõuaks ruumikvaliteeti ainult kinnistu hoonete, vaid kogu linnaruumi puhul. See ongi selle liikuvuskava üks kõige suuremaid tugevusi.

    Linna tänavatüüpide kirjelduses on vastuolu: ülelinnaliste teede ääres soovitakse näha esimese korruse äripindu, aga nende teede ääres parkimine on välistatud. Kas ei hakata siis kaubaveoks kõnniteele parkima?

    Svet: Kaubikujuhid kasutavad järjepidevalt kõnniteid vabandusega, et parkimiskoht või peatumiskoht jääb asutuse peauksest paarikümne meetri kaugusele. On olemas kärud ja kahveltõstukid. Seadus on järgimiseks. Alati saab kauba kohaletooja peatuda inimesi ohustamata. Jalakäija turvalisus on olulisem kui kauba kohalevedamine.

    Kaubavedu on osa linna majandusest ning kullerimajandus ning -teenused, mida kümne aasta eest polnud, on tulnud linna, et jääda. Tõenäoliselt on aja küsimus, mil see äri automatiseeritakse.

    Tahame, et esimese korruse ärid toimivad, ning tänavatüüpidega on paika pandud peamised valikud ja prioriteedid. Oleks kummaline, kui magistraalteedel, näiteks Laagna teel, oleks peatumiskohad. Tänavatüüpide kirjeldus ei võta ära võimalusi arhitektidelt, maastikuarhitektidelt, projekteerijatelt ja inseneridelt.

    Oleme kohtunud kullerifirmadega ning arutanud parkimis- ja peatumiskohtade rajamist. Peame juurutama käitumist, et kui on piisavalt teelaiust, näiteks kaks sõidurida, peab kaubaauto peatuma kauba mahalaadimiseks auto-, mitte kõnniteel. Kas autokoolidest saadakse kaasa mõte, et iga hinna eest tuleb vältida liikluse takistamist?

    Lippus: Uute hoonete kavandamisel me alati kaubaveo vajadusega ka arvestame. Tavapäraselt on igale hoonele siiski ligipääsutee planeeritud või lähedale parkimismaja, isegi kui hoone on suure tänava kõrval, mille ääres ei saa parasjagu parkida.

    Sel sügisel ühendati bussiliinid, mis lõppesid varem kesklinnas. Olete öelnud, et see on alles algus ning Tallinnal on plaanis revolutsioonilisemad sammud ühistranspordi kvaliteedi tõstmiseks. Millised?

    Svet: Tsiteerides Tallinna linnapead: evolutsioon on alati parem kui revolutsioon.

    Milline on siis järgmine evolutsioonisamm ühistranspordis?

    Svet: Liinivõrgu uuendamisest on räägitud juba päris kaua. Liinide ühendamine ja pikendamine oli kogu võrgu korrastamise eeletapp. See on ettevalmistamisel, aga kui see on esitlemiseks valmis, ei hakata muudatusi tegema üleöö või kahenädalase etteteatamisega. Seni saab lihtsamate võtetega olemasolevat parandada.

    Kõige keerulisem ei ole siin liinide kaardile joonistamine, vaid graafikute sünkroniseerimine ning peatuste nihutamine. Hea näide on Pärnu maantee ja Liivalaia ristmik: seal on mitu haridusasutust, kuid puudub trammipeatus. Senise trammipeatuse nihutamine nõuab aga nii teede kui ka ülekäiguradade ümberprojekteerimist. Tuleb tagada, et tramm ei peatuks nii-öelda ristmikul.

    Lippus: Tallinna planeeritakse 15 minuti linnana, mille aluspõhimõte on, et linna keskused ja suurema tihedusega alad on ühistranspordiga hästi ühendatud. Kus elab rohkem inimesi ning pakutakse rohkem teenuseid, sinna peab jõudma ka kvaliteetsem ühistranspordiühendus.

    Linnaplaneerimisel on oluline, et uusarendused oleksid linnaga ühistranspordi abil hästi ühendatud ning iga planeeringu puhul kaalub linnaplaneerimise amet, kas lähipiirkonnas on piisavalt teenuseid, mis vähendaksid inimeste sundliikumist. Tuleb vaadata, kui kaugel on elu- ja töökohad peatustest, kui kaua aega läheb, et ühest kohast teise jõuda. Riigi liikuvusuuringu järgi ütleb 95% pealinna elanikest, vastates küsimusele, kuidas nad enamasti oma elukoha lähimasse ühissõidukipeatusesse lähevad, et teeb või teeks seda jalgsi ja selleks kulub 72% elanikest vaid viis minutit. Tallinnas peab tõsiselt mõtlema, millised on peamised takistused, miks inimesed ühissõidukit ei kasuta (tallinlased on küll Eestis linnasisese ühissõidukite kasutamise poolest eesrinnas ja neid kasutab 28% elanikest). Paratamatult on mõned sihtkohad, mida pole võimalik otseliiniga ühendada. Sel juhul otsime lahendusi, kuidas luua inimestele mugavamini kasutatavad sõlmjaamad, et isegi ümberistumise korral jõuaks kiirelt sihtkohta. Sealhulgas arvestame, et eluviis muutub ja pole olemas keskmisi lahendusi. Vaja on luua võimaluste paljusus, sest vanuserühmad käituvad ja liiguvad linnaruumis täiesti erinevalt ning mitmekesisus järjest suureneb. Arenguseire keskuse raport liikuvuse tuleviku hindamisel aastani 2035 ütleb, et Eestis puudub keskmine liikleja, kelle soove ja vajadusi arvestades sellekohast poliitikat kujundada. Noored liiguvad mitmekesisemalt, peavad oluliseks keskkonna säästmist ning tunnevad järjest vähem huvi auto omamise ja kasutamise vastu.

    Suvel oli Tallinna kesklinna liiklus kaootiline teetööde tõttu. Kas linnavõim on analüüsinud, mida järgmisel korral teisiti teha?

    Svet: Teetööd saaks kavandada eri ajale, kuid kahjuks kuhjusid sel suvel projektid Euroopa abiraha kasutamise tähtaja, sõja ning hinnatõusu tõttu. Kas ma oleksin pigem mõne projekti täiesti ära jätnud? Ei, pigem kannatame ja teeme ära.

    Saime teada, et esiteks peab täpsustama ajutise liikluskorralduse nõudeid, mis puudutavad jalgsi ja rattaga liikumist. Kui teetööd satuvad kõrvuti, tuleb minna nõuetes palju detailsemaks.

    Teiseks: kuna kõiki teetöid ei alusta linn, vaid seda teevad vee-, soojus-, elektri- ja gaasivõrgu valdajad, tuleb neile tagada ligipääs võrkudele teatud aja jooksul.

    Soovime, et pärast tänava lahtikaevamist taastataks see endisest paremal kujul. Kui tahame tänavat ümber projekteerida, näiteks laiemat kõnniteed teha, ei saa ideest projekti ja rekonstrueerimiseni kuidagi kolme kuuga jõuda.

    Oleme ettevõtetega dialoogis, kuidas planeerida oma tegevus nii, et järk-järgult jõuaks miinimumini selliste tänavate arv, mis kaevatakse üles mõne toru pärast ja taastatakse siis vanal kujul. Torude projekteerimine läheb kiiremini kui tänava projekteerimine ega pea läbima avalikku arutelu.

    Lippus: Lähtuma peab kõige nõrgema liikuja vajadustest. Tuleviku seisukohalt on tänavaehitusel tõesti esmane saada kiirus alla (piirkiiruse vähendamine kuni 30 km/h linna keskuses on ka üks kava eesmärke) ning tänavate kavandamisel pidada silmas ennekõike kaitsetumaid liiklejarühmi.

    Kuna teede ja tänavate projekteerimise vastu tuntakse suurt huvi, on Tallinna tänavate ja teedega seonduvad tööplaanid edaspidi avalik teave, mida peab olema lihtne leida ja mõista. Südalinnas on transpordimaa potentsiaal avaliku ruumi loomiseks kõige suurem ja siin peab olema prioriteet haljastus- ja arhitektuurilahendustel.

    Linnas jätkusuutliku liikumise tagamise osa on ka parkimise planeerimine. Kas linnal on plaanis parkimisnormatiive muuta?

    Svet: Parkimise teema ei ole liikuvus­kavas väga detailselt sisustatud. Parkimispoliitika ongi järgmine suur arutelu, mis meid ees ootab, ja normatiivide ülevaatamine on osa sellest.

    Ühistransport, parkimine, rattateed, uusarendused – kõik see on omavahel seotud suur tervik. Kõnealune kava on üks võimalus, kuidas selles protsessis astuda suur samm edasi. Kindlasti ei lahenda see kõiki probleeme, ükski dokument ei tee seda. Meil on vaja tulemuse nimel edasi töötada ja hea on, et jätkusuutlik liikumiskava mõjutab meie otsuseid juba praegu.

    Lippus: Parkimisel on suur keskkonnamõju, mistõttu on linna eesmärk seda kavandada säästlikuks. Peamine eesmärk normatiivi ülevaatamisel on paremini läbi kaaluda parkimisnõuete alused: kuhu ja kui palju on vaja parkimiskohti lisada ning kuidas tagada nende optimaalne kasutus, näiteks rakendada ristkasutust, et parkimiskohad ei seisaks tühjalt. Töökoosolekutel praegu neid põhimõttelisi teemasid lahkamegi, võttes üldistuse aluseks konkreetsed planeeringud ja linnaehituse murekohad. Analüüsime olukorda ja küsime, miks on nii, kas saaks kavandada teistmoodi või millistel andmetel otsus põhineb.

    Muutuste suunamisel on oluline arvestada, et planeerimine ja liikumisviisid on üksteisest sõltuvad valdkonnad. Eesmärk on kavandada kompaktne mitme keskusega linn ja vähendada seeläbi sundliikumiste arvu. Märkimisväärne osa Tallinna avalikust (tänava)ruumist luuakse ja muudetakse seoses teetöödega. Seetõttu on oluline, et linna transpordi- ja ruumivaldkonna kujundajate arusaamad kattuksid.

  • Suitsu nurk XXIV – Gustav Suitsu „Paysage de la Seine“

    JOOSEP SUSI, JOHANNA VAIKSOO

    1 Lõikuskuu hommik ja Seine-jõgi.
    2 Hüvasti, Rouen, sõtta hüüdvate hüvedega!

    3 Aurik F e l i x  Fa u r e ’ i korstna nõgi.

    4 Vasakul paplid reas väändunud tüvedega.
    5 Kui vaatad, neis dekadentide eelkäijaid näed.
    6 Teisel pool seinati kivitahvlimäed.
    7 Valged majad ja müürid väätkasvudesse peidetud.

    8 Trikoloor üle aedade hingeldav tiib.

    9 Seine segane vesi igapäevaselt heidetud.
    10 Niit veistega mõtte siit kodumaa luhtadele viib.

    Väärt luuletajad ehitavad üles oma hääle, teevad sellega tööd, otsivad ja leiavad varjundeid, viivad isikupärase poeetika täiuse piiri peale välja. Tõelised klassikud kipuvad olema teistsugused. Nemad võivad oma hääle maha keerata veel enne, kui see täiusliku tämbri omandab. Vastuolud on geniaalsete poeetide loomingu pärisosa. Nemad ei mahu ühe kirjutamisviisi või kitsa ilmavaate raamidesse: neid saadab pidev sund muutuda, nad hülgavad omaenda hääle, et otsida midagi hoopis erinevat. Nagu Under. Nagu Kaplinski ja Rummo. Kas või Krull ja Vilu. Aga kohe kindlasti Gustav Suits – poliitiline lüürik.

    Kirjanik, tõlkija ja kirjandusteadlane Gustav Suits 1920. aastatel. Suits on eesti luuleloo kõige poliitilisem lüürik, kelle vaateid ja poeetilist käekirja võib kirjeldada samade sõnadega: reageerib kiiresti muutuvatele oludele, on otsiv ja äkiline, ujub ikka vastuvoolu, on muutlik, paiguti kõhklev, aga alati täis vastuolusid. Eile, 30. novembril möödus Gustav Suitsu sünnist 140 aastat.

    Suitsu luulelooming pole ülearu mahukas: ta avaldas kõigest neli uudiskogu. Nüüdiskirjakultuuris võib sellist askeetlikkust hakata suisa taga igatsema. Igatahes on laiemas kirjandus- ja kultuuriteadvuses Suitsu luulekogudest kõige jõulisemalt kohal kaks esimest: „Elu tuli“ (1905) ja „Tuulemaa“ (1913). Mart Velsker on valikkogu „Nii tuli õhtu“ (2020) saatesõnas tabavalt väitnud, et „Suitsu esimene kogu sai populaarseks, teine sai mõjukaks.“

    Pärast rahvusromantilises tundelaadis tekste sajandivahetusel debüteerib varastes kahekümnendates Suits revolutsiooniaastal siiani vahest ühe kuulsaima luulekoguga eesti kirjandusloos. Tervikuna võrdlemisi ebaühtlane „Elu tuli“ oma noore inimese elujõulise, mässumeelse, ägeda intellektuaali meheliku häälega mõjub tagasivaates maneerlikult, liigdeklaratiivselt. Tõtt-öelda pole teose kunstiline tase just ülearu kõrge, mis ei kahanda aga selle olulisust kirjanduslooliselt: annab „Elu tuli“ ju eredalt edasi ajastu meeleolu, rikastab eesti luule rütmi- ja riimiloomet ning stroofikat.

    Mitmekihilisemas „Tuulemaas“ on jõutud noorsoo joovastavast elujaatusest resignatsiooni, jõuliste sümbolite kaudu kõneleb melanhoolne üksiklane. Ta kõneleb armastusest, kõneleb kodumaatusest, aga ennekõike loodusest. Nõnda kinnistub eesti luule põhijooneks sümbolitihe uusromantika. Suitsu teise teose uuenduslikkus ja mõju edasisele luuleloole on tõesti tähelepanuväärne. Nagu seletab Velsker, kujuneb „Tuulemaast“ XX sajandi eesti luulekogu arhetüüp, mis „väärtustas meisterlikkust, esteetilisust, harmoonilisust, sügavust ja personaalsust, samuti raamatu teadlikku komponeeritust ja terviklikkust“.

    „Elu tuli“ ja „Tuulemaa“ võivad olla menukid, aga luuletaja Suitsu tippsaavutus on 1922. aastal ilmunud modernistlike suundumustega flirtiv ekspressionismimõjuline „Kõik on kokku unenägu“. Olenemata märgatavatest erisustest, kerkivad esile alusteljed, mis saatsid varasemaidki kogusid, aga saadavad tegelikult kogu Suitsu mõtlemist ja loomingut: ühte põimitakse vasakpoolsus, intellektuaalsus ja intiimsus, eurooplus ja rahvuslus, isiklik ja globaalne. Ja kindlasti ka Suitsu patsifism, mis Hasso Krulli sõnul on „iseloomult antimilitaristlik ja antiimperialistlik“.

    Retseptsioonis on Suitsu kolmandat luulekogu õigustatult nimetatud (kriitiliseks) ajaluuleks: see on kirglik ajastu dokument, kus lahutamatult seotud isiklikud sisevõitlused ja avaramad ühiskondlik-poliitilised protsessid, lüüriline laad tõukub pea kõikides tekstides selgelt tuvastatavast faktuaalsest taustsüsteemist, ülima tundlikkusega reageeritakse kõiksugustele välistele muutustele. Siin kõneleb meie oma Brecht, kes Brechtist ehk märksa huvitavamgi. Kui taas Mart Velskrilt laenata, siis „1920. aastate alguseks oli Suits jõudnud niisiis rajada eesti luule uusromantilise traditsiooni ja ühtlasi oli jõudnud ta sellest eemalduda, muutuda silmapaistvamaks erandiks sama traditsiooni taustal“. Veelgi enam, luulekoguga „Kõik on kokku unenägu“ raputab Suits juba mitmendat korda eesti luulet. Pisut liialdades võib ju minna nõndagi kaugele, et näha Suitsu kolmandas kogus luuleuuenduse tõelist keset, sest see vabastab oma eripalgelisuse, kirevuse, variatsioonide ja ebakõladega eesti luule rangetest rütmi- ja keeleahelatest.

    Tallinna kirjandustänava festivalil aset leidnud „Ööülikooli“ avalikul salvestusel väitis Märt Väljataga – ja õigesti tegi! –, et „Kõik on kokku unenägu“ on kõige moodsam luulekogu eesti luuleloos, teos, mis paiknenud maailmaluulele kõige lähemal. Enamgi veel, Väljataga arvates võib näiteks kirjanduskriitikute tõsiseltvõetavust hinnata selle põhjal, mida Suitsu loomingust esile tõstetakse. Asjalikud kriitikud – nagu Oras ja Andresen – hindavad kogumikku „Kõik on kokku unenägu“. Ja sellest tulenevalt: ärgem uskugem Semperit ja Kampmaad!

    Igatahes on tegu Suitsu kõige komplitseerituma luulekoguga, mis Leili Iheri sõnul „on sündinud läbi sisemiste kannatuste sõja pärast, läbi pöörderõõmu ja tekkinud riigis pettumise. See luulekogu sulab sügavuti oma ajasse, on siiras, emotsionaalne, luuletaja meele ja mõistusega kogetud sündmusterohke raske aja kaja, hoopis tõsisem, süvenenum ja intellektuaalsem autori varasemast loomingust“. Õige jutt puha! Vaevalt leidub meie luuleloos teist sedavõrd teenimatult varju jäänud luulekogu.

    „Kõik on kokku unenägu“ koosneb kolmest osast. „Rohtaed“ (1913–1914) keskendub sõjaeelsele idüllile ja sõja­aimusele, „Maailma vari“ (1914–1917) intelligendi heitlustele ja pettumustele ilmasõjas ning sõja eest pagemisele, „Rängast ringist“ (1917–1921) sõja lõpule ja noore riigi esimestele iseseisvusaastatele, mille poliitilised tõmbetuuled valmistavad omakorda pettumust. Teos on poliitiliselt laetud, iseloomulik on dokumentaalne täpsus. Väljataga sõnadega: igavikulisus on siin koos ajakajalisusega.

    „Paysage de la Seine“ pärineb luulekogu teisest osast. Juunis 1914 sõidab Suits Prantsusmaale, aga ilmasõja puhkedes on sunnitud naasma Londoni kaudu Soome. „Maailma vari“ kätkeb sõjateemalisi tekste, millest kimbuke ilmus juba 1915. aastal Noor-Eesti V albumis, nagu „Luxembourgi aias“, „Kahekordne sügis“, „Veretav hommik“ ja „Sapine kuu“. Inimese vabadusse, individuaalsusse uskuv kultuurist läbi imbunud Suits ei saanud leppida puhkenud sõja ja ilmasõja alguses vohava vaimustuse, idealismi ning totakate illusioonidega.

    Enne vaadeldavasse luuletusse süvenemist tuleks pisut avada ka sellele eelnevaid tekste, sest külgnevussuhted tunduvad siinkohal olulised. „Maailma vari“ algab luuletusega „Krupp“, kus lausuja liigub läbi Saksamaa, saab aru, et valmistutakse innukalt sõjaks. Teda valdab soov sellisest kohast lahkuda: „Meel Pariisi poole mul kippus“. Järgmises luuletuses on lausuja jõudnudki Pariisi. Krestomaatilises luuletuses „Luxembourgi aias“ jalutab lausuja (ilmselt augustikuu neljandal päeval) läbi Luxembourgi aia: käib sõda, ajalehes antakse teada, et Saksa armee on tunginud Prantsusmaale, vaimustusega minnakse kodumaa eest lahingusse, ülistatakse riiki ja sõjaväge. Luulekogu minale on see „meeletu ja traagiline tund“, mil ei ole võimalik enam Pariisi kui kunstimekat ära tunda. Luuletus lõpeb kuulsate värssidega, kus lausuja tõstab silmad taevasse, vaatab pilvi ja näeb neis silmapilguks tõelist kunstide Pariisi. 1922. aastal ilmunud algversioonis on luulekogu teise osa „Maailma vari“ kolmandaks tekstiks „Marseljeesi“ tõlge, hilisemates versioonides on revolutsioonilisest relvile kutsuvast tekstist loobutud.

    Mainitud kolme luuletust on Hasso Krull pidanud triptühhoniks, mis „võtab kokku Suitsu sõjaaegsete meeleolude spektri veendunud patsifismist revolutsioonilise paatoseni“. Ta lisab, et neid lugedes „ei jää erilist kahtlust: Euroopa haigus on sõda, ehk täpsemalt – suurriikide imperialistlikud ülevõimu-taotlused“.

    „Marseljeesiga“ Krull oma käsitluse Suitsu ilmavaatest lõpetab. Need kolm luuletust on aga vaid teekonna algus. Kui eelmainitud sõjateemalisi tekste luulekogu teisest osast on rohkesti käsitletud, siis Seine’i maastikku pole perioodikas avaldatud, põhjalikumaid käsitlusi ei leidu, ka hilisemad valikkogud on tekstist mööda vaadanud. Võiks isegi öelda, et tegu on luulekogu „Kõik on kokku unenägu“ kõige vähem tähelepanu pälvinud tekstiga. Ometi ilmneb kümnes värsireas suur osa Suitsu toonase luule rõhuasetustest: puhkenud sõda, vasakpoolsus, suhe kultuurilooga, rahvuslikkus ja patsifism. Rütmilisest vabadusest rääkimata. Luuletus on kurvameelne, hämar, mingit optimismi on siit peaaegu võimatu leida. Veel olulisem on aga, et ses tekstis tühistatakse muu hulgas „Marseljeesiga“ esile kerkinud nn revolutsiooniline paatos.

    Nagu luulehuvilised ilmsesti teavad, redigeeris Suits oma tekste kirglikult. Oleme siinkohal eelistanud 1954. aastal Rootsis Vaba Eesti kirjastuses ilmunud versiooni, mis peaks kujutama autori viimast tahet. 1922. aastal ilmunud variandis leiame „Lõikusekuu“ pro „Lõikuskuu“, „Seine jõgi“ pro „Seine-jõgi“, „Hüvästi“ pro „Hüvasti“, „igapäevselt“ pro „igapäevaselt“. Kõige olulisemaks erisuseks on aga asjaolu, et algversioonis on värsid grupeerimata, hilisemas ehk vaatlusaluses versioonis on lisatud tühjad read, moodustatud viis (mõnes versioonis neli) stroofi.

    Nagu öeldud, luulekogu sõjas pettunud lausuja on jõudnud Saksamaalt Pariisi. Teose ainus prantsuskeelne pealkiri paigutab juba pelgalt keeletasandil lugeja teise kultuuriruumi, eemale: me oleme sattunud teise kultuuri, teise keelekeskkonda. Ühtlasi annab pealkiri aimuse, et õige pea hakatakse visandama maastikuvaadet, ehk midagi impressionistlikku, aga kindlasti pisut võõrapärast (võib siiski oletada, et keskmiselt haritud eestlasele oli sõna „paysage“ toona tuttavam kui nüüd). See on maal Põhja-Prantsusmaal läbi Pariisi ja Roueni jooksva peaaegu 800kilomeetrise Seine’i maastikust, ühe hetke jäädvustus.

    Esimeses stroofis määratakse maastikupildi aeg ja ruum: on 1914. aasta augustikuu hommik. Milline on lausuja vaatepunkt – kas ta asub jõe peal või vaatab jõge eemalt, umbes nagu Monet –, pole veel selge. Teises, algriimilises värsis pannakse paika konflikt: sõda on alanud, Rouenis tormatakse joovastunult kodumaa eest lahingusse, sakslased on Pariisile lähenemas. Lausuja on sunnitud põgenema. See on hüvastijätuluuletus, maastik, mida kirjeldatakse, jääb peagi selja taha. See on tüüpiline apo­stroof, lüüriline pöördumine Roueni linna poole.

    Kolmanda värsireaga hakkab vargsi saama selgeks, et lausuja paikneb aurikul – muide, kannab see endise Prantsusmaa presidendi nime –, mis on ilmselt sadamast väljumas või juba väljunud. Mööda Seine’i jõge hakkab lausuja liikuma põhja poole, tegu on viimase tagasivaatega olnule, Prantsusmaale, nn kultuurilisele pelgupaigale, mille aura on tuhmunud.

    Kui siiani näib vaatepunkt olevat üldine, siis kolmandas stroofis leiab aset nihe: edaspidi vaatame kõike aurikul paikneva lausuja silme läbi. Mõneti paigutub Suitsu luuletus pikka ühissõidukiluule kaanonisse. Ja nagu näiteks Liivi rongisõidu (või ka Luxembourgi aia jalutus­käigu) puhul hakkab mööduv maastik üha selgemalt sulanduma lausuja sisekaemuse ja maailmapildiga. Peatatud ajahetk, nn tiine hetk, avardub, vasak kallas paplite väändunud tüvedega viib ta mõttes minevikku. Neis väändunud paplites on tallel moodne euroopalik kultuur, XIX sajandi poeetika, see, mida Suits ihales. Niisiis on liikumine kahe­tasandiline: füüsiline lahkumine Rouenist ja vaimline lahkumine olevikust. Parem kallas laiutavate hauaplatside ning lehvivate trikolooridega toob lausuja aga kohe tagasi praegusesse, meeletusse sõjaaega.

    „Paysage de la Seine“ on maastikupilt Seine’i jõest, aga Suits kirjutab kõigest muust kui jõest. Kui esimeses värsireas antakse teada, et järgnevalt kujutatakse Seine’i ja selle ümbrust, siis viimases stroofis laiendatakse olevikuhetke: konkreetne ajalooline olevik, dokumentaalne taustsüsteem, viiakse kokku alatisega – Seine’i segane vesi annab aimu segastest aegadest. Jõgi ise voolab aga alati, voolab päevast päeva läbi aegade (rida 9), mida luuletuses kirjeldatakse: läbi mineviku, läbi oleviku, läbi tulevikugi. Võib läheneda ka nõnda, et just jõest siin juttu tehaksegi, kuivõrd tegu on seesmiselt segaduses lausuja võrdpildiga: ta peab paratamatult liikuma läbi eri aegruumide, sõltumata sellest, missugused need parasjagu on.

    Ning lõpetuseks üks täiesti argine, justkui suvaline pilt niidust veisekarjaga viib lausuja mõtteliselt kodumaale, jällegi eemale siinpraegust. Seesugune on kogu luuletus: lühikese ja konkreetse hetke kirjeldusega viiakse vaade hoopis kaugemale: valitsevale korrale, olnud aegadele, mis nüüd näivad kadumas, ning paigale, kuhu see minek Seine’i jõel paraku ei vii. „Paysage de la Seine“ on luuletus mitmekordsest pagulusest: põgenemine sõja eest, eemalolek kodumaast, hüvastijätt olnud aegadega. See on järjekordne luuletus kodumaatusest, mida kohtab rohkelt juba „Tuulemaas“. Siingi on rahvuslikkus põimunud avarate küsimustega inimkultuuri ja sõja kohta. Nagu kirjutab Krull: „Suitsu natsionalismis oli tubli annus internatsionalismi, mis ei allunud mingitele suurriiklikele taotlustele, vaid oli silmanähtavalt antiimperialistlik, isegi trans­imperialistlik.“

    Aga mis saab edasi? Pärast Roueni sadamast lahkumist ootab ees Põhjameri. Juba 1905. aastast peale peamiselt Soomes resideerinud Suits jõuab Londonisse ja sealt tagasi Soome. Teekonna merel avab üks Suitsu tippsaavutusi, vaadeldud luuletusele järgnev lüroeepiline „Koduretk“, kus tormine ja ohtlik teekond põimub jällegi ajaloosündmuste ja -objektide ning isiklike mälupiltidega.

    Sõda jätkub. Poliitilise lüürika avaldamise kõrval võitleb Suits aktiivselt ka ajakirjandusveergudel. Pakub mitu korda välja Eesti-Soome uniooni erakordse idee, toetab juba õige varakult rahvusriigi ideed. Pärast iseseisvumist ootab ees järjekordne pettumine, mille avab luulekogu „Kõik on kokku unenägu“ kolmas osa.

    Eestisse jõuab Suits 1921. aastal ja keskendub edaspidi kirjandusprofessori tööle. Tema neljas ja viimane uudiskogu „Tuli ja tuul“ ilmub juba paguluses 1950. aastal. Niisiis, kummalisel kombel on Suitsu kõik neli uudiskogu kirjutatud valdavalt välismaal. Seega väide, et luuletaja Suits on sisuliselt väliseesti poeet, polegi nii väär.

    Mis aga kindel, Suits on eesti luuleloo kõige poliitilisem lüürik, kelle vaateid ja poeetilist käekirja võib kirjeldada samade sõnadega: reageerib kiiresti muutuvatele oludele, on otsiv ja äkiline, ujub ikka vastuvoolu, on muutlik, paiguti kõhklev, aga alati täis vastuolusid. Nagu luulekogus „Kõik on kokku unenägu“ pole Suitsu vasakpoolsus mingi idealistlik häma, vaid sügavalt läbitunnetatud elufilosoofia.

    Elagu vasakpoolsus!

    Elagu Gustav Suits!

    Autorid tänavad Mart Velskrit oluliste teeotsadeni juhatamise eest!

  • Maailma parimad laste- ja noortekirjanduse eestindajad

    MARE MÜÜRSEPP

    21. novembril jagati kahekümnendat korda jagati Paabeli Torni auhindu aasta jooksul tõlgitud laste- ja noorteraamatutele. Täpsemalt siis nii, et mõlemas kategoorias – juturaamat ja pildiraamat – on valitud kuni viis nominenti. Nende hulgast tõstetakse esile üks juturaamat ja üks pildiraamat, mille tõlkija, autor, illustraator ja kirjastus saavad audiplomi. Kõik nomineeritud teoste tõlkijad, autorid, illustraatorid ja kirjastused saavad nominendidiplomi.

    2023. aasta juturaamatu tõlkija auhinna sai Eva Kolli, kes on eestindanud Luis Sepúlveda teose „Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas“ (Rahva Raamat). Pildiraamatu tõlkijatest tõsteti aujärjele Leelo Märjamaa, kelle vahendusel ilmus Carson Ellise putukate keeles kirjutatud raamat „Ki zee zumm?“ (Draakon & Kuu).

    Mis on Paabeli Torni auhind?

    Meenutame, et Paabeli Torni auhind on IBBY rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu Eesti osakonna algatus. 2003. aasta 5. märtsil, kui osakond asutati, võeti eesmärgiks nii Eestis kui ka rahvusvahelises plaanis kaasa aidata laste- ja noortekirjanduse tutvustamisele, kirjastamisele ja levitamisele, sellealasele teadustööle ning laste ja noorte lugemisharjumuse süvendamisele. Mis muu lugemissoovi kosutab kui haarav raamat!

    Paabeli Torni auhinna üleandmine 21. novembril Eesti lastekirjanduse keskuses. Pildil Regina Lukk-Toompere, Leelo Märjamaa, Contra, Eva Kolli, Kadri Rahusaar, Ello Varjas ja Tiina Kattel.

    Toona oli hoogsalt hakatud avaldama ärieesmärgiga tõlketrükiseid, kus tegutsesid peamiselt multifilmi- ja koomiksitegelased, kuid mille kirjanduslik väärtus oli kahtlane või puudulik. Selle virvarri seast oli head kirjandust raske üles leida nii lastel kui ka täiskasvanutel.

    Paabeli Torni auhinna idee kasvas välja IBBY Eesti osakonna ajurünnakust, kuna leiti, et tõlkekirjanduse taseme tõstmiseks tuleb samme astuda.

    2003. aasta oli lastekirjanduses laiemaltki tähelepanuväärne. 7. aprillil oli koos lastekirjanduse ümarlaud teemal „Lastekirjanduse piirid“, et arutada kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali otsust lastekirjanduse aastaauhinna andmise kohta, kusjuures tehti ette­panek moodustada lastekirjanduse hindamiseks omaette žürii. Lastele mõeldud tõlkekirjandus ei ole seejuures kultuurkapitali žürii töölaual olnudki.

    Mõlemad otsused – luua kultuur­kapitalis eraldi laste- ja noorteteoste žürii ning asutada laste-ja noorte­kirjanduse tõlkepreemia – lähtuvad arusaamast, et laste ja noorte lugemisvara tasemele tuleb pöörata tähelepanu ja seda peavad hindama asjatundjad.

    Paabeli Torni auhinna statuut näeb ette, et hinnatakse nii algteose kunstilist väärtust kui ka tõlke taset. Kui me algteose väärtuse üle arutame, siis küsime endalt ja üksteiselt enamasti nii: miks see teos peaks eesti keeles olemas olema? Kuidas see seob meid maailma lastekirjanduse üldpildiga? Kuidas täiendab eesti lapse lugemisvara?

    Tõlkeauhinna žüriisse on kutsutud lastega vahetult tegelejad – raamatukogutöötajad, õpetajad –, aga kindlasti ka tõlkijakogemusega ja võõrkeeli tundvad kaasamõtlejaid. Aeg-ajalt teeb mõni üliõpilane või doktorant lasteraamatu tõlkeprobleemidele pühendatud uurimistöö – siis kindlasti nopitakse see tulevikutäht üles ja kaasatakse tõlkekirjanduse žürii tegevusse.

    Statuudi kohaselt on žürii koosseisu kutsutud eelmise aasta võitja, kuid tihti on asjalugu nii, et auhinnatud tõlkijal on jälle rauad tules, tõlge ilmunud või kohe ilmumas ja nii ei saa ta osaleda järgmise aasta valikute tegemises.

    Okas okka haaval

    Kui viimatisel Bologna messil 2023 kohtusime IBBY teiste Euroopa osakondadega ja igaüks jutustas oma ettevõtmistest, siis sai Eesti taas tutvustada Paabeli Torni konkursi jätkuvat tava. Oli tunda suurt poolehoidu ja austust teiste maade esindajate poolt. Tõesti, kinnitasid ka teised: just tõlkijad on need, keda on vaja esile tõsta. Kirjanikel on veebisaidid ja kohtumised, kirjastustel on võimalused end reklaamida, illustraatoritel on näitused – aga tõlkijad jäävad tundmatuks, kui nad just mingit lihtsameelset seltskondlikku tegevust ette ei võta, telemälumängus ei esine ega püüne peal pulli ei tee.

    Muidugi teame kõik, et hea tõlkeraamatu taga on vahva autor, kes on hea raamatu kirjutanud, ettevõtlik kirjastaja, kes tõlke avaldamise ette võtab, aga järjekindel raugematu täppistöö, okas okka haaval kuhila kokkusättimine – see vaev, pinge ja paine jääb ikkagi tõlkija kanda.

    Mida tõlkija oma töös teeb? Seda on kõrvalseisjal raske ette kujutada. Lasteraamatu tõlget uurides peame tihti mõtlema sellele, kuidas on õnnestunud vahendada raamatutegelaste salakeelt, sõnastada loomulikku ja tänapäevast noorteslängi, meie keeles taasluua fantaasiamaailma mõistesüsteemi, edasi anda nimede kõla ja tähenduslikkust. Tänapäeva lastest nii mõnedki – vähemasti juba teismelised – valdavad võõrkeeli juba nii, et loevad suure uudishimu ajel läbi enne populaarsete raamatute originaalid ja siis eestikeelsed väljaanded – ja nendeltki saab kuulda, kas tõlge on hea.

    Tõlkeraamatute hulk, mida sügiseks läbi vaadata, on aasta-aastalt kasvanud. 2023. aasta nimekirjas oli kokku ligi sada raamatut. Head kirjandust on selles hulgas palju.

    Lastele tõlkimist peetakse auasjaks

    Paabeli Torni auhinna 20 aasta jooksul on parimaks tõlkijaks tunnistatud Eve Laur (kaks korda), Allar Sooneste, Leelo Märjamaa (kaks korda), Arvo Valton, Krista ja Kaisa Kaer, Toomas Lapp, Epp Aareleid, Ilona Martson (kaks korda), Elise Nikonov, Riina Hanso, Indrek Koff, René Tendermann, Eva Velsker, Mari Klein, Marius Peterson, Ülle Kiivet, Kerti Tergem, Kadri Põdra, Vahur Aabrams, Kadri Rahusaar, Marit Hansen, Tiiu Sandrak, Jüri Kolk, Katrin Kern ja Eva Kolli.

    Sama võimas on nende nimekiri, kes on jõudnud nominentide hulka: näiteks Piret Saluri, Leelo Tungal, Helle Michelson, Merlin Laansoo, Kadri Jaanits, Kristina Uluots, Riina Jesmin, Jan Kaus, Eda Ahi, Tiina Kattel jt.

    Kirjastustest on korduvalt auhinna pälvinud Varrak, Päike ja Pilv, Koolibri, Rahva Raamat, Hea Lugu ning Draakon & Kuu.

    Lehekülg Carson Ellise raamatust „Ki zee zumm?“, mis sai pildiraamatute kategoorias Paabeli Torni auhinna. Teose on tõlkinud Leelo Märjamaa. Žürii: „Vaatamata sellele, et raamat ei ole inimkeeles, annab selle sõnade kõlapilt koos illustratsiooniga ideed suurepäraselt edasi ning jätab juurdemõtlemis- ja avastamisrõõmu.“

    Eesti lastekirjanduse keskuse veebilehel www.elk.ee on lastekirjanduse auhindade lingi abil leitavad kõik Paabeli Torni auhinna teated, milles on enamasti ka nominendid üles loetud. Mitmel aastal žürii liige olnuna tõden, et viimasel kümnendil on juba väga keeruline tõsta esile viit nominenti, kuna häid raamatuid on väga palju. Selle märgiks on ka auhinna pooldumine – eraldi n-ö juturaamatu ja pildiraamatu auhind.

    Omaette teema on olnud sarjad. Tihti juhtub, et esimene osa viib meid nii-öelda pöördesse, aga taltsutame end ja ütleme: ootame järjed ka ära. Ja siis võib juhtuda, et sarja järgmised osad jäävad algupärandi enese tõttu lahjemaks ja kaovad kirjanduspildis muude varju. Erandiks on sarjade auhindamisel olnud Paabeli Torni esiauhinnatu, Philip Pullmani „Inglite torn“ (2004): tõlkja Eve Laurile sai auhind antud triloogia keskmise osa eestinduse eest.

    Kindlasti huvitab armast lugejat nüüd see, mis keeltest on auhinna saanud raamatud tõlgitud. Kõige rohkem, 11 korda, inglise keelest, mis esindab nii Austraalia, Ameerika kui ka Ühendkuningriigi kirjandust. Kahe teosega on esindatud rootsi, vene, hollandi ja norra keel, ühe teosega leedu, ukraina, hispaania, taani, poola, islandi ja prantsuse keel. Nagu ennegi osutatud, on nominentide seas esindatus avaram: viimastel aastatel on juhtunud, et kõik viis nominenti on eri keeltest tõlgitud.

    Suur tänu kõigi nende paarikümne aasta eest tuleb öelda Eesti lastekirjanduse keskuse bibliograafidele, kes koostavad žüriile algse nimekirja.

    Suur mõjujõud

    Praeguseks on tavaline, et auhinna nominentide ja laureaatidena esile tõstetud raamatud saavad vastavalt hõbedase või kuldse kleebise ning on esitatud plakatitel raamatukogudes ja hästi varustatud raamatupoodides.

    Tegevõpetajana I-II kooliastmes on mul klassi seintel ülal olnud ka paljude eelmiste aastate Paabeli Torni plakatid. Võin kinnitada, et need valikud on noortele lugejatele väga olulised. Ikka paneb üks või teine näpu pildile ja ütleb: see on väga hea, seda ma just lugesin, seda ma lugesin mitu korda.

    Paabeli Torni auhinnanimekirja mahub raamatuid väga erineva vanuse ja huviga sihtgruppidele. Lugejate lemmikud on olnud ja on praegugi nii Tove Appelgreni, Janoschi, Davide Cali, Ulf Starki, Sven Nordqvisti, Jo Nesbø, Åsa Lindi, Louis Sachari, Philip Pullmani, Bobbie Peersi, Grigori Osteri kui ka Maria Parri raamatud, nagu ka siiamaani üldtuntud J. K. Rowlingi sari võlurpoiss Harryst.

    Just praegu saabuvad mulle klassiõpetaja eriala üliõpilaste lastekirjanduse kursuse kodutööd. „Minu vanaema on leedulanna. Kõik, mida ta on rääkinud, tuli elavalt meelde seda raamatut lugedes,“ ütleb üliõpilane Jurga Vilė ja Lina Itagaki „Siberi haiku“ kohta. Teose on tõlkinud Tiina Kattel.

    Lastele kirjutatud raamat pole lihtsalt üks toode, vaid saab lugeja maailmapildi ja eluloo osaks.

    Karupoeg Puhh, väike prints, Oxfordi vaeslaps Lyra, Harry Potter ja kõik need teised – nad kõnelevad meie lastega tõlkijate keeles. Laste koostatud videosoovitustes kõlavad tõlkijate laused. Tõlkijate sõnad muutuvad aforismideks.

    Mare Müürsepp on klassiõpetaja ja Tallinna ülikooli lastekirjanduse õppejõud.

  • Ääremärkusi teaduse vahelt – Suured küsimused ja hapupiim

    LAURI LAANISTO – pole küsimustki, et suur!

    Formaalsused tühikäigul

    Kaks aastat oma järeldoktorantuurist veetsin ma Tšiili pealinnas Santiagos, töötades sealses paavstlikus katoliku ülikoolis. Pärast ohjeldamatule hulgale tembeldatud paberitele allakirjutamist ülikooliga töölepingu sõlmimisel pandi mulle lõpuks ette üks väga esinduslikul kriitpaberil, terviklikult kujundatud ja ilukirjas looklevate kriksadullidega kaunistatud tekst. Kahes eksemplaris, nagu ikka. Ja tehti jälle käte abil selgeks (sest ükski inimene administratsioonist inglise keelt ei rääkinud, olin neile tõeliseks nuhtluseks), et ka siia tuleb alla kirjutada. Ma ei vaevunud enam isegi proovima välja uurida, mis see siis nüüd on, vaid kirjutasin lihtsalt alla. Hiljem seletas üks tšiili kolleeg mulle ära, et see tekst uhkel paberil ütleb, et allakirjutanu lubab pühalikult, et ei uuri midagi sellist, mis võiks kahtluse alla seada katoliikliku maailmapildi. Ülikool on ju ikkagi paavstlik. Lisades kohe sinna juurde, et see on mitte midagi tähendav formaalsus. Ma püüdsin Tšiilis olles uurida seda, kuidas tekib ja areneb taimel nišš ja kui pikaks või laiaks annab selle venitada. Tšiili on sedasorti teadustööks väga sobilik, kuna on ühtpidi väga pikk ja teistpidi väga kitsas, ent ulatusliku kõrguste vahega. Mõistsin, et oma küsimustega astun religioossele maailmapildile vähemalt varba peale, kui mitte rohkem. Hiljem seletas mulle Paco, hispaanlasest doktorant, kellega me seal paar aastat koos välitöid tegime, et mu teadustegevus selle deklaratsiooniga siiski vastuollu ei lähe. Ta oli käinud katoliku koolis ja tundis hästi seda maailma. Olin üllatunud, kui n-ö vabalt Vatikan asja võttis – nende maailmapilt on igati teaduslik ega välista looduslikku valikut ja evolutsiooni. Ainus, mille puhul nad veel jumaliku loomisakti asetleidmises veendunud olid, oli inimhinge tekkimine. Kõik muu olevat nende meelest just nii, nagu seda kirjeldatakse bioloogiaõpikutes ja teaduskirjanduses.

    Pisikesed küsimused

    Umbes viis aastat hiljem sõitsin ühe Ameerika kolleegiga koos Lawrenceʼist Witchitasse. Need on kaks linna Kansase osariigis – esimene on väga tore ülikoolilinn, kuhu näiteks ka Bill Burroughs1 tuli oma viimaseid eluaastaid veetma, ja teine on maailma lennunduspealinn, kus asub Cessna peakorter ja nii Boeingu kui Airbusi tehased ning kust on muuhulgas pärit vennad Kochid – jaemüügiga pööraselt rikkaks saanud miljardärid, kes on kaua aega konservatiivset maailmavaadet edendavaid mõttekodasid jms rahastanud. (Nüüdseks on nende mõju küll vähenenud, sest neljast vennast kaks on surnud ja ülejäänud ka juba kõrges eas.)

    Igatahes Witchitasse lennates oli pea poolel reisijatest lennu ajal piibel süles. Padupunase „piiblivöö“ põhjaserv, eks ole. Niisiis sõitsime Gregi hiigel­suure džiibiga Lawrenceʼist Witchitasse. Olime just pannud kahepäevasel koosolekul paika ühe 30 aastat kestma planeeritud eksperimendi metoodika. Sõit kestis enam-vähem kolm tundi. Maastik on Kansases selline, et viie minutiga on kõik nähtud – ega seal peale nisu täiskülvatud hiiglaslike tasandike midagi suurt muud ei olegi. Koosoleku teemadest oli ka küll saanud. Pealegi oli kõik juba otsustatud. Rääkisime niisama igasugustest asjadest ja sõitsime näiteks mööda külast, mis oli kuulus selle poolest, et seal käidi lennukiga hommikust söömas. Põlluserva oli rajatud romantilis-nostalgiline preeriataimedest ümbritsetud maandumisrada ja eks lennunduspealinn oligi ju lähedal. Veel sõitsime mööda paarist teeviidast, mis suunasid mingite kummaliste usulahkude küladesse. Amišid on neist kõige tuntumad, aga nendesarnaseid aja- ja kombelõksu jäänud rohkem või vähem suletud ühiskonnakillukesi leidub Kansase lagendikel veel, näiteks mennoniidid ja hutteriidid.

    Viskasin nalja, et ikka veel usutakse imelikke asju ning hoitakse jaburaid traditsioone ja riitusi au sees. Ladusin kõik, mida jaburaks pean, kõiksuguste usulahkude kohta letti, aga Greg püsis tõsisena. Eelnevalt olin ma teda nii mitmegi jutuga naerma ajanud. Aga selle peale ei midagi. Kuni ta siis ütles, väga malbelt, et temagi on juhtumisi usklik. Olin omajagu kimbatuses ja vakatasin mõneks ajaks, kuid ei suutnud uudishimu ohjeldada ja hakkasin tema usu kohta uurima. Kuid nüüd omakorda väga leebelt, sest olin just temaga vähemalt 30 aastat kestvas projektis koos osalemise kokku leppinud.

    Midagi oli juhtunud, mille tagajärjel ta oli hakanud usklikuks ja sellest sündmusest ta rääkida ei tahtnud. Pealegi ei kuulunud ta ka ühessegi neist kummalistest usulahkudest, ei olnud ta ka nelipühilane ega mingi muu baptist, kes oma väärtuste poolest on minusuguse võhiku arvates küll jumalasõna mõttest väga kaugele triivinud. Greg kuulus vabakogudusse, kus polnud mitte mingit klantssümboolikat, rituaale ega evangeelsust. Aga maailm ühes kõige elavaga oli tema jaoks ikkagi jumala loodud, ja kui ma maailma vanuse kohta küsisin, täpsemalt seda, et kas maailm on siis kuus tuhat aastat vana või mitte, põikles ta vastamisest kõrvale.

    Loomulikult huvitas mind ikkagi kõige enam see, kuidas Greg saab üheaegselt hakkama jumalasse uskumise ja taimeökoloogia alase teadustegevusega. Need kaks maailmast arusaamise viisi ei taha minu peas küll kuidagi kokku klappida, sest niipea kui ma sellele teisele mõtlen, siis ontogeneesifaas läheb ruttu mööda ja fookus koondub fülogeneesile. Sellist lähiajalugu, nagu kuus tuhat aastat tagasi, õigupoolest ei tuntagi – minimaalselt on juttu ikka kümnetest tuhandetest aastatest. Aga Greg ütles, et tema peas need kaks asja omavahel kuidagi ei kattu. Üks ei sega teist ega teine esimest. Ja kui ma selle peale pärast üksi pikemalt mõtlesin, siis ei järeldanud ma muud, kui et me uurime ikka pisikesi küsimusi.

    Elu dialektilised alused

    Eks ma olen ennegi küsimuste väiksuse peale mõelnud. Konverentsidel, vähemalt ökoloogia omadel, võib alailma näha, kuidas mõni esilekerkiv tegelane, või siis vastupidi, verisulis järeldoktorant, käib oma ettekande pealkirjas välja kõike seletava püüdluse ja alustab ettekannet võrdväärselt suurejooneliste avalausetega. Vaat nüüd lahendame selle ökoloogia keskse küsimuse igaveseks! Kuid paari slaidi pärast on vaatajatele jäänud tühjad pihud või heal juhul järjekordne imeõhukeseks viilutatud salaamilaastuke. Kõik taandub ammuse lokaalse uuringu jätkukatsele. Väga harva, kui keegi proovib mõne suure küsimusega ka sisu poolest lõpuni minna. Maailmas elab praegu ülekaalukalt rohkem teadlasi, kui terve ajaloo vältel on neid kokku olnud,2 ent ometigi valitseb, vähemalt mõnes valdkonnas, sügav teooria kriis.

    Meenub, kui mind kunagi doktorantuuri ajal kutsuti teadmistepäeva moodi üritusele sinnasamma gümnaasiumi, kus ma keskhariduse olin omandanud. Meie depressiivne Kesk-Eesti linnake pole just kuigi tuntud sealt võrsunud teadlaste poolest. Nii et koos oli pool tosinat marginaali, kõik ühel või teisel moel loodusteadustega seotud. Pärast mannetu ürituse lõppu kogunesime raamatukokku, kus kohalik bioloogiaõpetaja pakkus kooki ja kohvi. Mäletan, kuidas keegi rääkis, et ta uurib inimese kõrvas mingit väikest lapikest, kus on teatud talitlustes osalevad rakud.

    Kõik ümberringi kuulasid ja noogutasid ning jõudsid õige kiiresti järeldusele, et ega midagi ulatuslikumat tänapäeval teaduses nagunii uurida ei saa. Igaüks peab leidma oma niši, mis saabki olla maksimaalselt ühe liigi ühe organi üks aspektike, ja seal püsima. Kirjutasin samal ajal doktoritööd kõikidest maailma maismaaökosüsteemidest ja neis kõigis aset leidvatest väga suure mõjuga protsessidest, mis hõlmavad nii umbes 99 ja veidi enam protsenti maismaal leiduvast elusainest. Püüdsin mokaotsast nendega vaielda, et otse vastupidi – meie praegune maailm on just selline, et võimaldab mitte ainult esitada, vaid ka kontrollida väga suuri põhimõttelisi küsimusi. Vähemalt loodusteadustes. Pole iial enne olnud nii palju andmeid ja analüütilist võimekust. Ei saa öelda, et see mõte oleks selles ruumis toetajaid leidnud.

    Seediv part (pr canard digérateur), prantsuse leiutaja ja kunstniku Jacques de Vaucansoni (1709–1782) ettekujutus Descartesʼi mehhanitsistlikust elusorganismist. Õigemini, kellegi palju hilisem ja ekslik ettekujutus sellest, milline de Vaucasoni masin võis seestpoolt välja näha. Seediv part hävis 1879. aastal tulekahjus. Sellest on aga inspireeritud nii mõnigi tekst ja hilisem kunstiteos; see masin oli ka eeskujuks Wim Delvoye installatsioonile „Cloaca Original“, mis illustreeris üht selles rubriigis varasemalt ilmunud juttu pealkirjaga „Igast sitta ka uuritakse“.

    Mõnes mõttes on enesestmõistetav ja igati loogiline, et teaduses on küsimused väiksemaks jäänud, seda kas või juba reduktsionismi tõttu – üht ja sama teemat saab uurida seda metoodiliselt järjest väiksemaks jupitades. Nii nagu Descartes 1662. aastal sellega otsa lahti tegi, pakkudes teoses „De homine“ välja, et kõiki elusolendeid peale inimese võiks uurida nii, et mõelda neist nagu masinatest. Et ühest otsast pannakse kütus sisse, eri funktsioonidega siseorganistest koosnev masinavärk teeb selle energia toel ära teatud ettenähtud tegevused ja teisest otsast tulevad ülejäägid kõigis kolmes aine olekus välja. (Ja kui loom-masin teeb koledat häält, siis kusagil on mehhanism katki või korralikult „õlitamata“.) Väga suurel määral ongi selline arutlus mõistlik, ent see ei tähenda, et tervikust arusaamise püüdluses tuleks täiesti kõrvale heita – otse vastupidi, just selle teenistuses reduktsionism ideeliselt ongi.

    Teadus käib ju kahtepidi: uusi teadmisi saab hankida nii deduktiivselt kui induktiivselt ehk siis ka osade põhjal terviku kohta, mitte vaid ülalt alla redutseerides. Vahemärkusena, Sherlock Holmesi meetod polnud enamasti sugugi deduktsioon – kus eelduste ja tõendite põhjal tehakse järeldus –, vaid abduktsioon, kus tõendusmaterjali põhjal jõutakse loominguliselt parima seletuseni.3 Polnud ju üldse ammu aega tagasi, kui väga suured ja põhimõttelised küsimused olid õhus muu hulgas ka ökoloogias või siis sellega otseselt kokku puutuvates valdkondades. Möödunud talvel sirvisin kodus sageli õhtuti kurikuulsa augustisessiooni aruannet „Olukorrast bioloogiateadustes“4, mis oli välja antud pseudoteadusliku lõssenkismi kõrg­ajal Nõukogude Liidu teaduses ja (põllu)majanduses. Lugesin seda siit-sealt, tegemist on stsenograafilise aruandega, nii et kõik vahelehõiked ja ettekannetele järgnenud arutelud on sõna-sõnalt kirja pandud – ja mind valdas üheaegselt mitu tundmust, näiteks: jumal tänatud, et sellist (sageli enneaegse surmaga lõppevat) dialektilist käeväänamist enam teaduses ei esine; aga ka, et küll ikka on kummaline töövorm see kongress/pleenum/sessioon, mille käigus justkui otsustatakse, mis on õige ja mis mitte, ja seda niivõrd teoreetilistes ja suurtes küsimustes, kus inimesel pole väga võimalik üldse midagi teha, ja valdkonnas, kus üheselt kehtivate seadustega on alati kehvasti olnud, sest elu kipub igatepidi olema ülimalt oportunistlik.

    See illusioon inimese võimekusest maailma põhimõttelisel moel muuta, seejuures nii, et otsustades, kuidas asjad on, domineerib augustisessiooni ettekannetes täiel määral. Õigemini, see ei domineeri, vaid on pea kõikide sõnavõttude retooriliseks fooniks, vundamendiks, mille peale rajatakse täiesti hüpoteetilisi eesmärke ja antakse lubadusi, sest pea kõigil sõnasaajatel on looduse oma käe järgi ümberkujundamise fantastikas täiskäik sees. Ütlesin nimme „hüpoteetilisi“ ja mitte „ulmelisi“, sest praeguseks on nii mõnedki lõssenkismi toona fantaasiateks jäänudki lubadused mendelistide-morganistide-weismannistide poolt täide viidud. Lõssenko üks peamisi lubadusi olid tohutud teraviljasaagid. Ta lubas, et hektarilt hakatakse saama 15 tonni teravilja. Toona oli keskmine teraviljasaagikus Nõukogudemaal omajagu alla tonni hektarilt. Praeguseks on mitmes maailma paigas selliseid saake põldudelt saadud, Guinnessi rekordit nisu saagikuses hoiab 2022. aastast enda käes Lincolnshireʼi talumees Tim Lamyman, kes kogus oma kaheksa hektari suuruselt nisupõllult peaaegu 18 tonni teri hektari kohta.5 Vaevalt et ta nüüd lõssenkist on. Samal ajal on Venemaal keskmine nisu saagikus veidi üle 3 tonni hektarilt ega ületa ka Kesk-Venemaa kõige soodsamates kasvutingimustes 5 tonni hektarilt, olles selle poolest teistest Euroopa riikidest suhteliselt tagapool.6

    Õigupoolest avas Nõukogude riigi ootamatu tekkimine terve hulga suuri teadusküsimusi, mis teadlaste meelest olid seni olnud perspektiivitud või liialt pöörased, et üldse millegi sellise peale mõeldagi. Üks esimesi Nõukogude Venemaa suuri teadusprojekte oli igavese nooruse eliksiiri väljatöötamine, sest juhtide tervis polnud naljaasi. Lenini surma järel õnnestuski Aleksandr Bogdanovil Stalinit veenda, et teema on väga oluline ja isiklik pealekauba. Valgevenelase Bogdanovi (1873–1928) õige perekonnanimi oli Malinovski, Bogdanov oli tema revolutsiooniline pseudonüüm. „Müstilise Venemaa“ kuulajale ütleb see infokild juba omajagu nii tema formaalse hariduse (visati Moskva ülikoolist poliitilise agitatsiooni pärast välja, kuid hiljem õnnestus siiski Harkivis arstikraad saada) kui tegutsemisvaldkondade mitmekesisuse kohta (oli tubli teoreetik nii majanduses kui meditsiinis, aga kirjutas ka ulmeromaane). Igatahes asus just tema 1920. aastatel juhtima nooruse eliksiiri väljatöötamist hematoloogia ja vereülekannete instituudis, olles ise katsealune number üks. Põhimõtteliselt seisnes see meetod noorte ja tervete tudengite vere ümbersüstimises põduramatesse vanainimestesse. Noorust tõotava vereülekande kätte ta enneaegselt surigi, kümmekond aastat enne, kui ta küllap puhastuse käigus oleks maha lastud. Nii see grant lõppes.

    Kes tahab hapupiima? Pildil Nikita Hruštšovi (keskel) määramine NSVL Ministrite Nõukogu (valitsuse) esimeheks 27. märtsil 1958.

    Hiljem asendus igavese nooruse otsing märksa realistlikuma igavese vanaduse säilitamise saladuste lahtimuukimisega – poliitbüroo liikmetele töötati välja teaduslikud hapupiimakuurid. Kuid rahva tead(v)uses pole katsed igavest noorust saavutada kuhugi kadunud, laias laastus sama meetodit kasutas ju ka Prigožin, kes nooruse säilitamise huvides käis regulaarselt tütarlastelt süütust võtmas.7 Nagu JMKE laulus „Monument“ selle kohta öeldakse: „Autor maeti sinnasamma monumendi manu / kuid ei suuda keegi matta napakaid ideid.“

    Analoogseid tegelikkust varjutavate parteilise lojaalsuse silmaklappide toel sündinud pöördelisi ideid oli Nõukogude teaduses ju veelgi ja seda juba ammu enne lõssenkismi pealetungi. Näiteks Ilja Ivanovi (1870–1932) katsed Prantsuse Guajaanas inimesi ja šimpanse ja hiljem Krimmis inimesi ja orangutane omavahel paaritada, et töölisklass saaks füüsiliselt tugevamaid liikmeid juurde. Ahvid surid enne eksperimentide õnnestumist paraku stressi ja Stalin õiendas õige pea arved ka Ivanovi endaga. Peale tööliste füüsilise võimekuse suurendamise püüti kiirkorras kodustada põtra, et ka vankrit ja atra veaks vähe tugevam ja karmimatele kliimatingimustele vastupidavam loom. Rääkimata põdraratsaväest. Needki katsed ei kippunud õnnestuma, kuigi Kostromas tegutseb praeguseni nende ideede ellu rakendamise luhtunud katsete järelehüüdena põdra kodustamisega tegelev eksperimentaalfarm. Aga selle fookus on nihkunud põdralehmadelt hea rammusa piima lüpsmisele lähedal asuva sanatooriumi patsientide turgutamiseks. Nii et ka see pöördeline teaduslik idee on taandunud hapupiimanireks.

    Põdra kodustamisega tegelev eksperimentaalfarm Kostromas

    Kusjuures põdra kodustamise visiooni pakkus Venemaal esimesena 1869. aastal välja Hellenurme mõisnik Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894), kes kirjutas tsaarile endale, et põdrast saaks igati kasulik koduloom ja selle kodustamine tooks impeeriumile suurt kuulsust ja au. Tsaar ei võtnud vedu, ent 1930. aastatel imbus see mõte uuesti välja ja permanentses traktori­puuduses bolševikele meeldis see hoopis rohkem. Siis rajatigi esimesed põdrakodustamise eksperimentaalbaasid Jakuutiasse ja Orenburgi. Kusjuures selle teadusprogrammi juhiks sai zooloog Pjotr Aleksandrovitš Manteifel (Manteuffel) (1882–1960), kes, nagu nimigi ütleb, oli samuti baltisaksa päritolu. Teine maailmasõda tuli vahele ja programm jäi soiku.

    Siiski, kui mõelda kliimamuutustele, siis see on üks neist vähestest suurtest küsimustest, mis mitte ainult teadlasi, vaid ka kogu ühiskonda kõnetab. Lausa hullutab. Vähemalt ühiskonda, sest teadlaste seas pole enam ammu vaidlusi selle üle, kas kliima soojeneb ja kas see on inimese põhjustatud. Küsimus on lihtsalt selles, et kui hulluks olukord läheb ja millal. Vähemalt loodusteadlase seisukohast on aimatav, et näiteks sellepärast justkui muretsevate poliitikute visioonid rohepöörde tulemusel tekkivatest pudrumägedest ja piimajõgedest realiseeruvad lõpuks mingi poliitilise büroo hapupiimandusena. Seda heal juhul.

    Epiloog

    Leidsin raamatu „Olukorrast bioloogiateaduses“ mõni aasta tagasi ühest Tartu antikvariaadist. Avastasin alles kodus selle templist, et raamat oli varem kuulunud ENSV Teaduste Akadeemia bioloogia instituudi raamatukogule. Too instituut loodi aastal 1947, kuid sellise nimetusega asutuse eluiga jäi küllalt lühikeseks, kuna juba 1952. aastal nimetati see ümber Zooloogia ja Botaanika Instituudiks (ZBI). Mõni geopoliitiline areng, koostööleping ja struktuurireform hiljem on viinud selleni, et kunagisest ZBIst on saanud maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetool. Juhtumisi just seal ma töötan.

    Kuid raamatusse löödud templist palju põnevam on see, et keegi on raamatu lõpus oleva sisukorra väga süsteemselt läbi töötanud. Sisukorra moodustavad järjest sõnavõtnute nimed eesotsas Lõssenko sõnavõtuga ning lõpetades Lõssenko lõppsõnaga. Ent sinna vahele jäävad oma poolesaja teadlase nimed. Iga nime ette on kommenteerija hariliku pliiatsiga teinud kas miinus- või plussmärgi ja mõne nime ees on täht p. Legend on ka juurde kirjutatud: miinusmärgiga on tähistatud „negatiivne tüüp (lõssenkist)“, plussmärgiga omakorda „positiivne tüüp (lõssenkismi vastane)“ ja p-täht pole muud kui „pugeja“. Saldo on järgmine: negatiivseid tüüpe on täpselt viiskümmend, nende hulgas ka Trofim Lõssenko. Positiivseid tüüpe vaid seitse, pugejaid viis. Üks tüüp on külge saanud nii plussi kui miinuse ja üks sõnavõtja on saanud lausa kaks miinusmärki – Isaak (Issai) Prezent (1902–1969), keda peetaksegi Lõssenko nn puppet-master’iks.

    Võib-olla suurte ja väikeste küsimuste esitajate proportsioonid ongi teaduses kogu aeg sellised olnud? Lihtsalt pugejaid tuleb muudkui juurde ja juurde …

    1 William Seward Burroughs II oli USA kirjanik, kunstnik ja elava sõna etendaja, koos Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja Gregory Corsoga üks biitnike põlvkonna juhtfiguure.

    2 Eric Gastfriend, 90% of All the Scientists That Ever Lived Are Alive Today. – futureoflife.org 5. XI 2015.

    3 Simon Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Vagabund 2002, lk 11 ja 81.

    4 Olukorrast bioloogiateadustes. V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusakadeemia sessiooni stsenograafiline aruanne, 31. juuli – 7. august 1948. a. RK „Teaduslik kirjandus“, Tartu 1948.

    5 UK farmer sets world records with wheat, barley yields. Grain Central 30. I 2023.

    6 Russia Wheat: Record MY 2022/23 Harvest. – USDA Foreign Agricultural Service 11. IV 2023.

    7 Vähemalt sellised jutud ringlevad ajakirjanduses, vt nt: Anastasia Mikhaylova, Virgins, Pimps and Penile Implants: Yevgeny Prigozhin kept a paid-for harem of barely legal women in a hotel in St. Petersburg. – Insider 25. VII 2023.

  • Ehe ehe

    KRISTEL VILBASTE
    Anu Paali ehe Eesti Rahva Muuseumis näitusel „Mets vastab, allikas kõnetab“

    Seda lugu ajendas mind kirjutama oktoobrikuus Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus „Mets vastab, allikas kõnetab“, kus vaatamiseks on välja pandud eesti kunstnike konkursitööd, mis on ajendatud otse loodusest saadud ideedest. Paljud kunstnikud mainisid, et algul nad kahtlesid, kas oskavad midagi sellist luua, aga tulemus on vapustav. Erilised on konkursi võitnud ehtekunstniku Katrin Veegeni ehted, aga minu vaieldamatu lemmik on Anu Paali ehtekollektsioon, milles kasetüve oksamuster ja seinakorba kollane paitus haavatüvel. Just. Ehe ehe. Mõne kunstniku ehe on nii ehe, et veidi hämmastaski. Aga uskuge, jänesepabula kuju ongi nii kaunilt ümarovaalne, lumise metsa pärlirida, et päritolu teadmata võivad need nöörile lükituna tõesti kaunid paista.

    Kuigi see ERMi näitusesaal ei ole väike, ei mäleta ma sellist rahvamurdu, mis näituse avamisel vitriinide ja stendide vahele valgus, ega ka kerget trügimist nagu kusagil maailmakuulsate kunstiteoste ees Lääne-Euroopas. Eesti tingimustes pisut ebaharilik. Aga miski lummas, igaüks pidi saama iga ehet lähemalt silmitseda, uurida, sest need olid külgetõmbavalt ilusad.

    Loodusinimesena olen end ikka kunstivõhikuks pidanud, sest sageli ei lange tänapäeva kunsti ja minu mõistetav ilu kokku. Seekord oli teisiti. Ja see panigi mõtlema, et just loodus on see, mis loob võimaluse ühtemoodi mõistetud ilust. Ürgilust. Ehedast ilust.

    Artikli autor allikal

    Kord pidin abikaasa Mikk Sarve asemel minema rääkima ilust, sest Mikk oli kokkulepitud päeval haigeks jäänud. Ta andis mulle kaasa oma Power Pointi ettekande, kus oli määratletud ilu mõiste, toodud rahvapäraseid kujundeid, mida vanarahvas ilusaks ja vägevaks pidas – kaheksakand, viisnurk, punased tikandid käistel ja kaeluses, kuldlõikes talumajad, regivärsis rahvalaulud. Mingil hetkel keset ettekannet sain ma aru, et ei suuda rääkida samasuguse kirega sellest ilust. Et ma ei mõista kõike seda ilmselt samamoodi kui mu kaasa. Ja ma pöörasin ümber, hakkasin rääkima metsa ja allikate ilust, sellest, kui kaunilt suudavad laulda linnud, milline ilu on rabas augustikuu hommikutel, kui ämblikuvõrkudes pärlendab udu, kui sügavsinine on Oostriku allika põhi, milline harmoonia on taimedega värvitud lõngadest kootud seelikutriipude värvides, kuidas varakevadisest mustvalgest maastikust ilmuvad äkki õhetavad kaseladvad ja sügav metsasinine. Kuidas ükski värv ega kujund ei ole rohmakas ja pilti sobimatu.

    Just sedasama ilu äratundmist ja loomist on kogenud paljud mu taimekursustel. Siis, kui palun leida metsast taim, mis kutsub, meelitab endaga tuttavaks saama. Seesama taim saab ajalehtede vahel kuivaks triigitud ja pildiraami sisse klaasi alla sätitud. Paljusid hämmastab, kui ilus näeb välja selline lihtne pilt. Aga siis tuleb raskem osa, nad peavad sedasama klaasi all olevat taime joonistama. Sellega on samamoodi nagu pärast häälemuret laulutundides, kus muusikaõpetajad on millegipärast paljudele öelnud, et kui teised laulavad, siis sina ole vait, et su valesti laulmine ei kostaks. Nii on paljudele ka kooliajal selgeks tehtud, et nad ei oska joonistada, nende loodu ei ole ilus. Et on vaid kunstiandega lapsed, kes sellega hakkama saavad.

    Aga nüüd, kui hakatakse klaasi alla pandud taime joonistama, sageli keeleots hammaste vahelt väljas, haarates peotäie rohelisi, kollaseid ja punaseid pliiatseid (muide, punaseid õisi on meie looduses vähe), jäljendatakse perfektselt iga viimast lehekurdu ja kroonlehe varjundit. Ja pildid, mis nii valmivad, on hämmastavalt ilusad. Nii ilusad, et inimesed pakivad hoolega oma herbaarlehe ja joonistuse koju viimiseks kaasa. Mitte mingil juhul ei taheta seda kellelegi ära anda. Neil on üle hulga aja hea meel õnnestumisest, nad on loonud kunstiteose. Ja kõik said sellega hakkama.

    Ühesõnaga, loodust jäljendades ei saa me mitte kunagi alt minna, tulemus on ilus. Looduse ilu on üheselt mõistetav ilu.

    Tõsi, meie kätes on võimalus seda ilu räsida. Looduslik mets on meie silmis ilus. Ilus ei ole tuulest räsitud seemnepuudega lageraielank või harvesteri radadega harvik. Ilus on loogeline oja, kole on kraavi aetud põlluvesi. Ilus on laugaste ja männijässidega raba, häirivalt kole on surnud freesturbaväli.

    Siiski, looduslikkus pole veatu. Eriti teavad seda need, kes on püüdnud lilli pildistada. Ikka on mõni putukas mõne kroonlehe ära ampsanud või lehe augustanud. Tänapäeval parandatakse piltidel sellised augud Photoshopiga, tegelikult teeb sellise korrektuuri alati ka inimsilm ise. Meie mälestustes on kõik õied ühesuurused ja terved. Ilusad. Mu vanaema Ellen Vilbaste, kes taimedest herbaarlehti valmistas, selliseid, kus rukkilillesinise värvid on säilinud veel 50 aastat hiljem, võttis taimepildi tegemiseks kõik lilled lahti – õied ja varred ja lehed kuivatas eraldi. Ja siis õmbles need pildiks kokku, tulemuseks täiuslik, veatu ja õierohke rukkilillepahvak. Imeilus. Päris sellist ei kohta looduses kunagi, aga just selliseid joonistavad mälu järgi piltidele ja maalivad maalidele kunstnikud.

    Tänavu Lindora laadal kohtasin üht puukunstnikku. Tal olid müügis klassikalised puust väljaraiutud karud, aga ka mõned täiesti kummalised fantaasialoomad. Kui raidkaru kohta küsisime, saime stampvastuse, palju maksab ja kuidas seda hooldama peab. Aga kui ühte kummalist olendit uurima jäime, siis lõid mehe silmad särama ja ta pajatas pikalt, kuidas ta juurikates olendeid näeb ja kuidas need puu seest välja tulla tahavad. Loovad iseennast, nii et ta ei saagi muud teha kui neil sündida lasta. Me ei saanud ja ei saanud sealt metsakunstniku juurest edasi.

    Olen kord käinud ka Edgar Valteri juures karikatuuride järel ja mäletan, kui harmooniline oli see längu vajunud sammaldunud katusega majake ja selle ümbrus. Just selline üksildane paik paneb kunsti nägema – nägema kunsti igas tarnamättas ja veesilmas. Ka mu allikapiltide veesilmades on sageli kummalisi olendeid ja nägusid ning neid ei näe seal ainult mina, vaid ka mu kuulajad. Ilu ja harmoonia, põnev ja salapärane kunst on peidetud kõikjale loodusesse, kas või nendesse Põhjamaade graniitkaljudesse, mille pragusid ja lõhesid kokku viies väga vana kunst sündis. Needsamad kaljujoonised, mida alul viidatud näituse kokkupanija Kärt Summatavet oma ehetel kujutab ja loob, panevad mingi ürgtunnetuse mõjul meil südame kõvemini põksuma.

    Ega ma mõistagi, kuidas saab laps kunsti õppida betoonseintega klassis või kunstnik teha tõeliselt kaunist tööd steriilsetes valgetes ruumides. Mets maalib, allikas voolib. Loodusliku ilu märkamises jääme kindlasti veel aastateks tugevamaks kui tehisaru, seda ei saa meilt arvutid võtta. Kuigi, jah, mu varalahkunud sõbranna, klaasikunstnik Anne Vasar, tavatses ikka öelda, et loodusmaalid millegipärast ei müü.

    Jõuluaeg on kohe käes. Ja kõige ehedam jõuluehe tuleb meile metsast. Ei maksa end lasta eksitada juttudest, nagu oleks karjamaa servast või alusmetsast kuuse raiumine suur patutegu metsa vastu. Kindlasti ei ole. Ühe tehiskuuse loomiseks hävitatakse loodust kordades rohkem. Ja ma loodan, et ei saabu enam kunagi aeg, kui toas peituvat jõulukuuseilu peab paksude kardinate taha varjama.

  • ,

    Argidialektika XXII. Ennasttäis tühistamine

    MARGUS OTT

    Olen ennasttäis. Ma olen kõige-kõige. Üle kõigi. Etem, parem. Ma olen nii ennasttäis, et hõlman lisaks omaenda kehale ka oma lähiruumi ja asju selles. Minu valmistatud puulusikas ja minu keevitatud taburet on võrratud, tippude tipp. See minu tekst siin on kõikse parem maailmas. Minu eluase on kõige oivalisem. Minu lapsed on kõige tublimad, ilusamad, targemad – üle kõige ja kõigi. Vähe sellest. Minu linn on kõige parem maamuna peal. Ükski teine linn ei saa ligilähedalegi. Veel enam. Minu riik on kõige parem. Minu planeet on kõige parem. Minu päikesesüsteem! Minu universum! Ühtki teist universumit ei saa minu omaga võrreldagi, nad on minu universumi kõrval krööm, köömes, kõõm. Neid pole ollagi.

    Ma olen väga tagasihoidlik. Ma olen vähim-vähim. Alla kõigi. Kehvem, viletsam. Ka mu vestetud puulusikas ja keevitatud taburet pole kaugeltki nii ilusad ja hästi tehtud nagu sinu omad. See mu tekst siin ei kõlba ka kuhugi. Mu elamine on vilets, ärge pange pahaks, astuge mu madalasse hurtsikusse. Ka mu linn, riik, maakera, universum pole kõneväärtki! Nad on kõige kehvemad, mis üldse on! Ükski linn, riik, maakera ega universum pole nii tühised kui minu oma! Ja sinu lapsed! Küll nad on tublid, ilusad, targad! Mu kallid lapsukesed, Jüri, Mari! Katsuge olla sama viksid nagu tema lapsed! Või muidu ma näitan teile, kuidas Luukas õlut pruulib, teen teile uut ja vana, annan teile koosa ja teen peapesu! Te veel saate mu käest! Ja mu kallis sõber, sa pole võrreldavgi temaga! Vaata, sa oled palju koledam, rumalam, saamatum! Las kõik näevad, et mitte keegi pole nii tagasihoidlik kui mina!

    Banksy. Fridge Kite. New Orleans 2008

    Ennast täis olemine läheb loomuldasa üle endast tühi olemisse, viib enda lõimimisele kõikide teistega. Ja tagasihoidlikkus, enda tühistamine läheb loomuldasa üle ülbusse, enda seadmisse teistest üle.

    Kui aga ennast täis olemine on hõlmanud endasse kogu universumi, siis jääb samas ju alles ka tema lähtekoht, see konkreetne isik, kust see paisumine pihta hakkas. Ta on küll kõik endasse võtnud, aga ta pole sealjuures ka ise ära kadunud, tema eriline vaatepunkt pole haihtunud, vaid sellesse on lihtsalt juurde võetud, sisse mähitud teisi vaatepunkte. Täidetusse tuleb teisesust, „tühjust“, mis seda teisendab.

    Enda tühistaja on oma tühistamises ennast täis, ta seab ennast üle kõigi omaenda tühistamises eneses. Aga kui ta on järjekindel tühistaja, siis ta peaks tühistama ka seda tühistamist. Siis ta pole mitte lihtsalt ennast täis, vaid ta vaatepunkt saab nihestatud, õõnestatud. Tema esialgne enesetühistus tõi kaasa teisetühistuse ning see kõik lähtus mingist täidetusest – tollest fikseeritud kohast „millest vähemat ei ole võimalik mõelda“. Aga nüüd liigub ta teisele tasandile, kus saab nähtavaks tolle esialgu väidetud tühjuse täidetus – kõik need teadvustamata motiivid, mis panid isiku end sellisel äraspidisel moel ülendama.

    Nõnda saame enda täitmise ja tühistamisega liikuda järgmisele dialektilisele tasandile, kus täidetuses on tühjust ja tühistatus täidetust. Kus endatäitmine hõlmab teisi ja saab empaatilisemaks ning kus endatühistamine jõuab konkreetsema ja adekvaatsema enesemõistmiseni.

Sirp