Millised on su esimesed mälestused Tallinnast?
Minu esimesed mälestused on seotud rohkem vanaisaga. Ta puutus palju koolijuhatajatega kokku: üks hea sõber oli tal Aegviidus, teine Kohilas koolijuhataja, neid mäletan 1930ndate lõpust. Vanaisa oli Eesti Õpetajate Liidu esimees, riigikogu kunagine liige jne.
Toonase nimega Ernst Martinson?
Jah, hilisem Enn Murdmaa. Ta oli skulptor Anton Starkopfi poolvend. Mäletan üksikuid eredamaid kohti: vanaisa oli 21. kooli juhataja, elasime kõik ühes korteris viiendal korrusel Artur Perna projekteeritud majas. Oleme pärast veel kuskil elanud, üks jupp aega ka Harju tänaval, sealpool, kus pommitati, Vabaduse platsi poolses otsas. See oli enne sõda.
Nii et toonane Harju tänav on sul ikka silme ees? Kuldlõvi mäletad?
Tean, et oli, aga ei mäleta. Üks mälestus sellest ajast on selline: suur sügav pikk pime ruum, mina olen seal haige, mulle tahetakse anda midagi head ja kusagil ripub kimp banaane…
Mida tegid su vanemad?
Ema oli ajakirjanik, isa Oskar kunstnik, rakenduskunstnik, nagu sel ajal nimetati, midagi disaineritaolist, tegi mööblit, töötas Richard Vunderlichi büroos. Sadat asja tegi: midagi koos skulptor Ferdinand Sannamehega, Jaan Koorti juures oli ametis. Ta armastas keraamikat, mul praegugi potikene sellest ajast alles.
Kas isa loomingut on ka muuseumikogudes?
Küllap kuskil on, aga ta oli nagu minagi, boheemlase tüüp. Joodik ta ei olnud, armastas viiulit ja õppis seda, vigastas sõrme ja viiuliõpe jäi katki. Ta mobiliseeriti Punaarmeesse, hiljem, mitte kohe 1941. aastal. Meid evakueeriti Siberisse 1941. aasta sügisel, mitte ei küüditatud. Ema, isa, lapsed, ka emapoolne vanaema oli meiega.
Kunstihoone seinal on väike mälestustahvel langenud kunstnikele, minu isa on ka seal kirjas (enam ei ole – toim). Tema saatuse kohta on vastukäivad mälestused. Viimane asi oli, et ta ei sattunud rahvuskorpusesse. Isa kutsuti ka Jaroslavli, mida organiseeris Adamson-Eric, kuid ta ei saanud minna, sest oli juba mujale mobiliseeritud. Viimati nägime teda 1942. aasta algul. Sattusime isa keraamiku ameti tõttu Tšeljabinski ligidale Nižni Uvelski, seal oli keraamika või tellisetehas, isa lootis seal keraamikat proovida. Elasime seal barakis.
Sõjaaegne elu oli vilets?
Mis seal rääkida. Aga tänu vanaemale tulime läbi. Me lapsed olime neljakesi vanaemaga. Vanaema oli kange mutt, lõhkus puid ja kõigega sai hakkama. Ema töötas ajakirjanikuna Moskvas mingi rahvusvahelise ajalehe juures.
Kui tagasi tulid, olid vene keele mees?
Vene keel tuli paratamatult. Tagasi saime 1944. aasta sügisel.
Mis vanaisast sai? Kas ta jäi koolijuhatajaks edasi?
Alguses jah, anti ENSV teenelise õpetaja aunimetus, sai veel ka Punalipu ordeni. Pärast tuli meile koju keegi Venemaa eestlane Kütt, meesterahvas. Viskas meie mööbli 21. kooli aknast välja, olime seejärel kolm päeva taeva all. Pärast elasime koristaja korteris esimesel korrusel. Omamoodi drastilised ajad olid.
Kooli läksid Westholmi?
Ei, alguses ma läksin 21. kooli. Kuna oskasin vene keelt, mind ei sallitud. Anti 70 rida vene keeles pähe õppida. Ülbe ja isekas vend nagu ma olin, rääkisin oma sõnadega, see õpetajale ei meeldinud. Kaks viimast aastat käisin Westholmis. Kisuti vimma vanaisa pärast.
Vanaisa tehti 1948. aastal kodanlikuks natsionalistiks, võeti tal see ordenikene ära, aeti koolist minema. Paljuke meil seda intelligentsi oli, vanaisa kuulus kindlalt sinna, keda siis hävitati, kui kätte saadi.
Kuidas sulle Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut tundus? Läksid hoopis Moskvasse õppima. Kas suur ja lai Venemaa tõmbas rohkem?
Ma ei teadnud siis midagi, keskkooli lõpul huvitusin hoopis tehnikast. Õppisin viimases klassis autot juhtima, klassijuhataja Puudist korraldas selle sõjaaegse GAZ “ai-aiga”, mis oli meie õppeauto. Kui gaasi vajutasid, siis tükk aega tuli oodata, enne kui reageerima hakkas. Sõiduinstruktor, keegi venelane, võttis mind kaasa ka oma ametisõitudele, pani rooli, ise magas kõrval. Kord üürisime seltskonnaga Pobeda, see oli nii ergas.
Väga kerge tutvus oli tollal Günther Reindorffiga. Ettevalmistuskursustel andis joonistamist. Ma tahtsin rohkem spordiga tegelda: Uue tänava ujulas käisin treeningutel, Spartakis käisin ja salaja Kalevis ka, pärast seda olin nii läbi, et jäin joonistustunnis magama. Tutvuse poolest sain ettevalmistuskursusel käia juba kümnendas klassis. Käisin seal rohkem kui aasta. Joonistamine on mul käpas küll.
Keskkooli lõpetasin kuldmedaliga. Ema soovitas maali õppida, aga kunst tundus siin nii tülgastav ja provintslik, kogu see sotsrealism. Vend õppis Moskvas. Ei kavatsenudki arhitektuuri õppida, see sattus mul Moskva linnas kogemata ette. Mõtlesin autoasjandust õppida. Hommikul kella kuue ajal, kui rong oli Moskvasse saabunud, küsisin, kus ujuda saab. Krimmi silla juures käisin siis varahommikul ujumas, pärast seda olin üksjagu õline. Enne olin korra kooli ajal Moskvas ekskursioonil käinud. Kesklinnas hulkusin ringi, juhtusin arhitektuuriistituudi maja juurde Štšussevi tänavas. Ilus maja, mosaiik uksel. Astusin sisse, vastuvõtukomisjon parajasti töötas, panin medali ette ja ütesin, et tahan ka sisse astuda. Kõva konkurss oli: 6 inimest kohale. Keegi polnud veel Baltimaadelt neil õppinud, Ungarist, Rumeeniast, Bulgaariast, Saksamaalt ja mitmelt poolt mujalt küll. Augustis olid eksamid, joonistamise sain viie, joonestamises vaevu kolme. Teoreetilisi eksameid polnud mul vaja teha. Anti intrikoht. Aasta oli 1952.
Kuidas oli üliõpilase elu Moskvas?
Stippi ma sain. Kord kvartalis anti ka Eesti esinduses mingi raha. Esimene kursus, veel ei osanud haltuurat ega midagi teha, oskusi ka ei olnud. Perel Eestis oli ka raske, sugulasi maal ei olnud, kõik olid linnainimesed.
Röstimata, põletamata kohviube olid kõik poed täis, ka sõja ajal Tšeljabinskis, venelased ju ei joo kohvi.
Kas klassikalise arhitektuuri olemuse või selle tunde said Moskvas õppimise ajal kätte?
Klassikalisel arhitektuuril on oma kindel loogika, puhas kompositsiooniline ja konstruktiivne loogika. Miks on sambad just nii lähestikku? Sest kivi peab vastu teatavasti survele, aga mitte tõmbele. Oma loogika jooksis kogu aeg läbi, see oli ühtaegu konstruktiivne ja samas kunstiliselt mõtestatud loogika. Kõik sai alguse Kreekast. Olen ka ise Akropolist külastanud.
Millal?
1970ndatel. See oli mu esimene välisreis. Oli tore, kui lennuk hakkas laskuma Ateena lennuväljale, nagu filmis: Shelli kütuseautod sõitsid, vaatasime nagu telekast. Akropolisel istusin täpselt samale kohale, mida olin koolis joonistanud perspektiiviillustratsiooni järgi. Mu juurde astus üks jänkide paar, osutasid Akropoli poole ja küsisid: “What’s that?”, ise fotoaparaate täis riputatud. Täielik maailmasüsteemide kokkupõrge.
Kas inimesed on muutunud? 1950ndate ja 2006. aasta inimene? Ka Venemaal?
Venemaal pole tükk aega käinud, aga jälgin ikka vene saateid. Tollal oli tänu sellele, et ma olin Baltikumist, suhtumine nagu välismaalasesse. Küsiti sedagi, mis raha teil on. Kaksipidine suhtumine.
Meie õppejõudude seas oli mitmeid avalikult kõrvaldatud vene konstruktiviste: Vesninid, isa, poeg, poja naine. Vanu Vesnineid oli mitu venda. Töötegemine käis nii: 1 x 1,5 meetrine paber tõmmati suurest rullist pingule nagu trumminahk, tehti tehniline akvarell. Taskupeegli tagaküljelt sai alustassil veega hõõrutud hallikas vesi, paarsada korda tuli sellega katta.
Tänu sellele, et olin Baltikumist, sattusin Brunie juurde teed jooma: minu auks toodi välja joonistustööde mapid, Brunie oli Djag
ilevi-aegne tegelane. Seal oli üks akvarell Kreekast. Ta oli tahtnud maalida otse päikesesse vaadates: päike oli ereroheline, samas ka leekvärvi, vastas tekkis erkroosa.
ROSTA akende töid ei olnud siis veel kusagil näha?
Siis mitte. Hiljem, kui tegin Moskva maneežis üleliidulist plakatinäitust, sain Lenini-nimelise raamatukogu arhiivides originaale tuhnida, kaltsuks kulunud ja plekkidega, kõike ei saanudki näitusele välja panna. Sõber Endel Palmistega, Pässiga, kes muide valdab hästi flööti, korraldasime Tallinnas Eesti plakatinäitusi. Seetõttu kutsuti meid 1967. aastal Moskvasse plakatinäitust kujundama, üle kuu aja olin Moskvas, elasin Natsionaali hotellis ja tegin Maneežis näitust. Sealses kohvikus sain tuttavaks dissidentkunstnikega, kaasa arvatud kuulsa Ernst Neizvestnõiga. Kabakov ja Sooster olid ka samas pundis, Soosterit ma isiklikult siis veel ei tundnud. Kõik see õhkkond oli huvitav ja omapärane.
Näitusekujundus on sind tõmmanud juba väga varakult. Milliste võimalustega see sind kokku viis?
1967. aastal hakati tegema Leninile pühendatud modernseid plakateid: võeti Lenini foto, töödeldi ülikontrastseks, et moodustusid varjud ja plekid, erkpunane mustal foonil. Kunstiliselt väga hea, aga välja ei tahetud panna. Pärast ma ikka sokutasin selle välja. Näituse tegemine kestis kuu aega. Furtseva oli siis kultuuriminister, panime koos kärakat Maneeži puhvetis. Intelligentne naine, natukene küll robustsevõitu.
Moskvasse sa ei plaaninud jääda?
Moskva ei tõmmanud, mind taheti küll, aga tahtsin koju tagasi. Vend jäigi sinna, okeanoloog, sel alal pole siin midagi peale hakata. Ta on kaks tiiru maakerale peale teinud uurimislaevas Vitjaz, nüüd Akadeemik Keldõš. Oleme vennaga kohtunud küll, iga suvi käib Eestis. Hiiumaale projekteerisin väikese onni, suviti me seal ikka kohtume.
Pärast Moskvast naasmist oli sul siis esimene töö koos August Volbergiga Kirjanike Maja?
Eksklusiivobjekt. Eesti Projektis töötas pika ruumi ühes osas Mart Pordi punt, tüüpprojekteerijad; teises istusin kõrvuti Udo Ivaskiga, oli veel üks kena preili, tehnik. Vastikult suur ruum, Kuzmini tehtud majas, tookord Lauristini tänavas, praegune eesti keele instituut. Kirjanike Maja ise oli juba valmis, nurgakene, Pegasuse kohvik, telliti juurde. Vahepeal keelati jälle ära, et ei tule. Tuletõrjega pidasime keerdtrepi pärast pikki vaidlusi, tagavaratrepp tuli juurde suruda.
Pärast seda, kui Eesti Projektist ära tulin, hakkasime Leila Pärtelpoja, Väino Tamme ja Vello Asiga Kaubanduspalati Eesti osakonna kaudu sisekujundusi tegema. Tänu sellele sattusin Moskva Natsionaali hotelli vestibüüli sisekujundust tegema. Tekkis igasuguseid kontakte: seal oli kunstiteadlasi, keskeas daame, vanade intelligentide perekonnast. Huvitusid, mis Eestis toimub. Tollal hakati rääkima, mis tegelikult 1937. aastal toimus. Kuulasin muidugi, kõrvad kikkis.
Väino Tammega sidusid sind lähedased loomingulised suhted.
Väino oli hästi madala bassihäälega. Saime imehästi läbi: ta oli nagu raudnael, tema peale võis igas asjas kindel olla. Õpetas mind ka. Võitsime mitmeid vabariiklikke mööblikonkursse.
Enne seda oli Väino teinud tolle aja kõige eesrindlikuma hotelli, Tallinna hotelli numbritubade mööblikujunduse. Nägin, kuidas ta tegi, seal olid omamoodi nipid. See nimetati kantarellmööbliks, võõrsõnade leksikoni järgi tähendab kantarell kukeseent. Mööbel sai tehtud männipuidust, sama kasutati ka kohvikus. 50 cm kõrge kapp, 50 cm lai, 2 kantarelli maht. See mööbel sai ka Pegasusse, nüüd seda seal enam ei ole. Väino tahtis tingimata kasutada männipuitu, see oli Skandinaavias moes. Tegime ka, kuigi männipuit ei ole hea: liiga pehme ja süüline. Hotelli mööbli puhul ei kasutanud ta vedrumadratsit: voodid-diivanid olid ühesuunaliste liimitud spooni painutatud ribadega, polüretaanist padjad peal.
Millal ja kuidas sa monumentide peale sattusid?
Omapäraselt. Mul oli üks sõber, nüüd juba surnud Albert Eskel. Minu esimene monument oli Amandus Adamsoni büst 1962. aastal kohe lossi kõrval. Ise ei taha seda hästi tunnistada, kuigi Eskeli kuju oli hea.
Arhitektile pole tähtis mitte mis, vaid kuidas. Mida teha, seda sa nagunii valida ei saa, sõltud tellijast. Kui tellija on kompartei, siis pead talle tegema ja seda, mida ta tahab.
Kõlab väga tänapäevaselt. Millised sinu monumentidest sulle endale on meeldinud?
Jõuame Maarjamäe juurde. Enne Maarjamäed sattus ette massihaua monumendi tellimus selle koha peale, kus on Barclay de Tolly hauakoht Jõgevestel, sammastega ehitis. Hukkunute nimekiri oli ka olemas. Küll punnitasin: sain nii kaugele, et tegin meetrikõrguse tagurpidi püramiidi, poleeritud graniit, üleni nimesid täis. Alla tegin pronksist viguri. Ise modelleerisin, ei tea, mis tast nüüd saanud on. See Jõgeveste asi on mulle armas, hästi tehtud ka. Tähelepanuväärne asi, rajati 1960ndate lõpul, tegijad kiviraidurid olid mu sõbrad.
1924. aasta Balti jaama monument võeti maha, vormilt see mulle meeldis. Kahju on, sest monument on monument. Itaalias Firenzes on väljakul ühel pool Michelangelo Taavet, samas kõrval Rooma keisri ratsamonument, kõik rahulikult ühes koosluses. Üks ei sega teist. Ars longa.
Sinu jutt sobib ka pronksmehe kohta.
Kui hästi see on tegelikult papa Roosil modelleeritud, kui vaadata kunstilisest küljest.
Kuidas suhtud Vabaduse monumenti?
Nüüd on viimane Vabadussõja osavõtja läinud. Ja see lollakas kell – mulle ei istu. Ta ei asenda Vabaduse monumenti. Minul on sisemine ettekujutus olemas, kuidas see võiks olla.
Vabaduse, mitte Vabadussõja monument. Kaarli kiriku kõrval on okupatsioonimuuseum, Vabaduse väljaku kanti peaks tulema Vabaduse monument, see kompleks peakski sinna jääma, oleks tinglik ja samas midagi pakkuv. Harjumäe-aluste käikudega seoses tekkis mul idee, et oleks hea Harjumäe-alune tühjaks kaevata ja sinna moodustada üks saal, mis avaneb Kaarli puiesteele. Üks sissepääs oli mul plaanitud juba selle asukoha esimese konkursi ajal. Ainus konkurss, kust osa võtsin ja midagi ei saanud. See kavand ei rahuldanud mind, jäi pooleli. Tegin kavandi ka üles Harjumäele, kus bastion on vastu Vabaduse väljakut varisenud, tegin sinna alla: võtsin vana bastioni kontuuri lahti, joonistasin uue väljaku osa kastide, lillede ja veega. Püramiid on minu lemmikvorm, püramiid ja kolmnurk.
Siinkohal teeksin väikese tagasipõike. Kuidas käis Maarjamäe memoriaali projekteerimine ja kooskõlastamine? Tegemist on ju tõelise land art’i meistriteosega, mis on loodud küll Brežnevi ajal ja peaks tähistama jumal teab mida. Samas on tegemist sakraalobjektiga selle sõna parimas tähenduses. Kuidas käis töö monumendi kallal?
Maarjamäe memoriaalist on mul algusajal tehtud fotod. See objekt suruti mingil ajal tagaplaanile, töö lükati lõpuks Maaprojekti, kuigi põhimees oli kogu aeg Eesti Projektist. Mina ei olnud siis enam Eesti Projektis tööl. Herman Sepmann, Peep Jänes ja Rein Kersten olid. Ametlik vormistamine ja rahastamine käisid kultuuriministeeriumi kaudu. Makett tassiti Moskvasse. Maketi fotod on mul alles. Käbini juures käisin kaks või kolm korda, kaks kindlasti. Dima, Dmitri Bruns, oli ise selle juures tegelinski, võrdlemisi hea administraator. Tema organiseeris kõiki neid asju. Keskkomitee bürool oli lõunavaheaeg. Meie meeskond, võeti minu näol letti. Jutt käis vene keeles, mina kandsin ette. Minu selgitustes oli väljend “eto prosto forma”. Käbin ütles “oh, kak ja ljubju formalizm”. Kõik need väiksemad vennad noogutasid kaasa.
Raha pidi tulema Kossõgini isikliku käsu peale otse ministeeriumi fondist. Algul proovisime naise figuuriga. Bruns soovitas. Venemaal on “Rodina Mat”, meil olgu naisefiguur, ema lapsega.
Tegin paar aastat tagasi ka kompl
eksi edasiarenduse, kulka maksis kinni. See on praegu 1:10 eskiis. Erakondade vahel käivad vaidlused, pole aega kedagi kokku kutsuda ja üle vaadata. Samas kompleks laguneb, vormid on viimistlemata, lihtsalt krohvitud ja suvalise värviga üle värvitud; asi tuleks lõpuni viia. Initsiatiiv oli minu poolt. Keegi pakkus välja idee, et tuua kõik Lenini-Stalini kujud Maarjamäele kokku. See on muidugi palagan, aga palagan on praegu moes. Ma ei tahaks sellist solkimist.
Mida sa arvad Tauno Kangro “Kalevipojast” kui ideest?
On asju, kus skulptuur jääb liiga pisikeseks, põhimõtteliselt. Skulptuuril on oma piirid. See idee on hoopis midagi muud, skulptor ei ole selleks võimeline. Selleks peab olema arhitekti mõtlemisviis. Arhitektuur kui kõikide kunstide ema või isa on primaarne. Kunagi olid ju kõik kunstid arhitektuur. Mesopotaamia reljeefid olid ju arhitektuuri kaunistus. Ma ei halvusta skulptuuri, aga selle suurusel on piirid.
Punase väljaku Vassili Blažennõi katedraal on ehitis, memoriaal, kiriku mõttes tal ruumi ei ole. Võiks ju ka öelda, et see on skulptuur, monument. Napoleoni võidukaar Pariisis: samamoodi, tohutu ehitis, kus skulptuuri mõjusfäär on kadunud. Võib veel suurema teha, aga ligidalt ta enam ei mõju, muutub ehitiseks. Ma tegin haltuurat Moskvas Muhhina “Töölise ja kolhoositari” monumendi juures: kuju on ju hea, aga jälle see mastaap ei klapi.
Kui räägime Eesti ühest paremast ehitisest Kunstihoonest, siis algul oli see Vabaduse väljaku selles küljes üksinda. Edgar Kuusik on Ehituskunstis funktsionalismi suhtes kriitiline, see pole talle kunagi meeldinud. Samas on Tallinna üks paremaid funktsionalistlikke ehitisi Kunstihoone, Kuusik ise üks autoreid. See oli moes ja kõik tegid.
Millal sa Kuusikuga tutvusid?
Kui Kuusiku tütrega abiellusin, siis sain Kuusikuga tuttavaks. Ühe konkursi tegime temaga koos, Leetu. Pärast tegime koos abikaasa Liviaga reisi Leetu, meile anti väga head hotellikohad, hall ZIM ja isiklik giid, kelle nimi oli muide Abramauskas.
Kuusiku üks olulisi termineid oli “arhitektuuri temperatuur”. Kuidas selle lahti mõtestad?
Kuusikul oli ideaallinnade projekteerimise tung veel vanuigi. Juubelil, kui sada täis sai (Kuusik suri 86aastaselt, eluaastad 1888 – 1974 – toim), oli sellest juttu. See on muidugi omapärane ja huvitav, aga elluviidav ainult uue linna puhul. Ta muretses Stockmanni kvartali pärast: Paberi peatuse juures oli paberivabrik ja seal õlitünnid, kui see põlema läks, 1960ndatel, siis plahvatas seal miski ja kõik põles ära. Elasime Kindralite majas, Kuusik tuli meie tuppa, võttis tassi kohvi, nihutas tugitooli akna alla ja vaatles rahuloluga tulekahju: “Küll on hea, et saab sellest lahti”.
Ja siis miljöösse sobivus, mis praegu on suuresti unustatud. Kõik algab ümbrusest. Tehakse kõrghoone, aga kuidas see suhtleb ümbrusega, see ei huvita kedagi. Kuusik rõhutas alati, et see on kõige tähtsam: “Torni paned püsti, aga mis seal ümber on?” Mulle see “temperatuuri” sõna kangesti meeldib. Nagu maaleminek suvel: eraldad ennast argipäevast, et saaks siseneda sellesse miljöösse, hoopis teise temperatuuri.
Miljööloomisest veel. Maarjamäel oli spetsiaalne helitaust, osalesin selle valimisel – Šostakovitši V sümfoonia. Helirežissöör oli Eesti Raadiost Eero Sepling, muusika mängib vaikselt, heliruum oli kätega tulekoha all, automaatlülitusega vaikne muusika. Maarjamäel olid esindatud kõik põhielemendid: päike, vesi, tuli. Üleval konsoolil lai barjäär, autotee ei paista, meri on otse vastas.
Tee oli siis ju laiendamata. Pärast teelaiendust pidi kaugemale merre tulema sama motiiv, kompleks on visuaalselt pikendatud teisele poole teed, aga kui hakati ehitama, oli jälle hirmus kiire, meri viis sambaraketised minema, valati vaevalt kolmandik kavandatust ja nüüd on siis see kalameeste varjupaik seal. Täiesti mõttetu värk!
Kuidas Kuusik inimesena oli? Tal olid ju omad veidrused.
Ta tuli vahel minu tuppa, elasime ühes korteris. Inimlikult oli meil viisakas läbisaamine, väike töörespekt. Mina ütlesin talle “teie” elu lõpuni. Kord olid minu sõbrad Kõll ja Maka külas. Maka mängis jalgadega klaverit, Kõll laulis, mina mängisin kaubamajast toodud pioneerifanfaari. Puhusin seda, kui Kuusik tuli ja rabas selle mul käest ning viskas aknast välja. Muidu saime kenasti läbi.
Ta ei kandnud kunagi toasusse, tal olid nahktallaga kingad jalas, neid saatis keegi vana tuttav Rootsist. Kandis omakujundatud vesti, millel olid tsaari kümnekopikalised nööpideks ees. Kui Ederberg, tema eluaegne sõber, suri, tuli Tarvas ja palus mul Kuusikule teatada. Kuusiku reageering oli järgmine: pani näpud vesti vahele ja teatas, no ma rääkisin talle, et pane kalossid jalga, – aga ta ei kuulanud – ja näed nüüd.
Tõnismäel Laidoneri majas oli arhitektuuriteaduskond, seal oli lõhna järgi teada, kas Kuusik on tulnud: tema arst oli talle soovitanud võtta pits konjakit küüslauguga ja seda ta ka tegi.
Avalikel aruteludel oli tema see mees, kes tegi nii: 1950ndate Kunstihoone, keegi räägib punapoliitilist juttu, Kuusikul kohe näpp püsti: “Ärge kuulake seda inimest, see on jama kõik!” Viiekümnendatel! Raudne vend, ta ei sallinud valetamist ega vassimist, ausalt otsekohene.
Sinna Pirita tee kanti oled jätnud võimsa jälje.
Jälle mingiks juubeliks: kas oli sada aastat laulupidusid, konkurss, mille siis ära võitsin. Virtsu ligidalt leiti kivi, mis ei olnud looduskaitse all. Jumal tänatud, lame külg huvitava tekstuuriga, omapäraselt tekstiililaadne. Kui hakati maha märkima, eksisid ehitajad 20 meetriga: tammede ala on 20 meetrit lühem, kui pidi olema, tammed tulid üksteisele liiga ligidale. Nüüd on kõik kokku surutud. Visuaalselt lähedalt ei näe, aga viga oli 20 meetrit. Neid asju juhtub.
Aastakümneid avalikkuse vaateväljast väljas, oled üle elanud paljud oma eakaaslased – Sepmanni ja Pormeistri. Mida soovitad praegustele arhitektidele, kuidas nad oma elu peaksid elama?
Nüüd on kõik materjalid käes, võid valida. Minu ajal võis sellest ainult unistada. Meie tegelesime paneelide ja plokkidega: paneelil oli kindel laius ja pikkus, elamispinna suhe üldpinda, elamispinna suhe kasulikku pinda, mida väiksemad abiruumid, seda parem. Klotsimäng, puzzle. Mart Port oli sel alal läbilöögivõimeline, temal pidid kõik näitajad kõige paremad olema: mida suurem on elamispinna suhe üldpinda, seda parem kutt sa oled ja ei rohkemat midagi.
Osalesid ka Pirita Olümpia purjespordikeskuse žürii töös.
Pirita Olümpia purjespordikeskuse ehitamisel oli konkurss küllalt suur. Žürii oli suur, nii arhitektid kui insenerid jaotusid gruppidesse, oluliseks peeti muide miljööd. Otsustati jätta miljöö võimalikult puutumata, põhiline oli, kuidas lahendada basseini ja ellingute küsimus: kas paigutada silla alla, mis pole ka mitte paha idee. Ei mäleta, kes kõik žüriis olid, aga oli väike intriig, sattusime Mart Pordi pundiga kergelt vastuollu. Himm Looveere äi, Velner vist, oli tuntud TPI merendusteadlane, tegi Mart Pordi pihuks ja põrmuks – Port oli tehniliste andmetega valetanud. Mina olin natukene selle vastu, mis praegu on välja ehitatud, on tuimavõitu, suured trepid põhijaotuses ja muu, basseinid on muidugi head.
Kokkuvõttes ei muutunud tulemus konkursitööga võrreldes tundmatuseni, no ikka muutus ka, hotelli osa on madalam. Ma ei tea, mina Looveere punti ei trüginud ja asja lähedalt ei näinud. Nüüd ei ole purjespordikeskusel vajalikku rakendust.
Sinu asjadel on tugev vaimne ja sakraalne aspekt. Kuidas see nõukogude ajal võimalik oli?
Maarjamäel oli projekti ja ehituse vahe kümme aastat. Alguses oli skandaal. Seal oli kunagi olnud Wehrmacht’i surnuaed. Mulle on räägitud, et seal oli suur puurist, võib-olla ka malmrist. Hiljem kavandasin klindi ää
rde risti, natukene üle puude, klindi külge ankurdatud. Memoriaaliks on see koht ideaalne: 400 meetrit merest, klint on seal merele kõige lähemal. Et see on hea koht, selle tundsin kohe ära.
Sakraalne, mitte profaanne?
Me ei tegelnud tollal üldse arhitektuuriga, tegelesime ehitamisega. Tollal selle peale ei mõeldud, kuigi kogu Euroopa koosnes kunagi enamuses sakraalehitustest.
Minu projekteeritud eramutest on üks maja, mis mulle rõõmu on teinud: Nõmmel Mart Mägi maja Kerese tänaval. Tegin Meriväljale ka ühe maja, nurgapealne krunt Hõbekuuse tänaval 70ndate lõpul. Naine on kunstnik, metallikunstnik Nora Raba. Kõik avaneb siseõue: tööruum naisele, saun, basseinid, üks sein on päris kinni, väljas on pruun puusein. Arhitektuur on vormide mäng.
Olen teinud ka paar Vabadussõja hävitatud mälestusmärgi rekonstruktsioonikavandit. Viimane originaalmonument sai Rakvere Vallimäele: murtud dooria sammas demokraatia sümbolina, mida pigistab okastraatvõru. Jälle võidetud konkurss!
Oled jõudnud klassikaliste sümbolite juurde tagasi. Kas on midagi, mis sinu elus oleks võinud teisiti minna?
Kui ma kunstiinstituudis õpetasin, siis tavatsesin istuda oma lemmikkohas Harjumäel Varblase kohvikus, keegi tudengkonnast tuli ikka kampa, joodav laual. Mäletan, Leo Gens tuli mööda, lehvitas ja läks edasi, mitmeid teisigi. Minu peale koputati, juhtkond palus lahkuda, et olin avalikus kohas joonud. Aga tegelikult mulle see õppejõu amet ei istugi. Esimesele kursusele andsin arhitektuurset graafikat. Üks või kaks diplomandi on ainult olnud.
Pean oma suhtumise sellesse Vene asja välja ütlema. Keegi kunstiteadlane kirjutas venelastest. Mitte see pole tähtis, mida ta kirjutas, vaid tema kirjatüki alatoon, selles sisalduv vihkamine. Mitte et ma oleksin mingi kommunist olnud – ma ei ole kunagi parteisse kuulunud, kommunistlik noor olin, aga sellesse ideoloogiasse olen mina suhtunud üleolekuga –, aga ma pole mitte kunagi venelaste kui rahvuse, kui inimeste vastu olnud. Jumal hoidku, ma põlgan labast üleolekut: õudne primitiivne ja harimatu üleolek, see segab mind.
