Hiiumaa

Kuigi meil on Vene-Saksa gaasitrassi kohta ilmunud kainestavaid kirjutisi, näiteks Ahto Lobjakalt (EPL 11. XI), jahutakse sel teemal edasi. Vahel on põhjuseks populism, mõned poliitikud demonstreerivad, et nad mõtlevad üleilmselt ja isepäiselt. Enamasti on põhjuseks vana tuntud tõbi teadmatus. Seesama kodukootus, mis aastate eest pani võimukoridorides trehvatud poliitikute viisakusnaeratusi tõlgendama meie jäägitu toetusena, jätkub nüüd Euroopa avalikkusest kostnud “mureliku tähelepanu” tõlgendamisena selle gaasijuhtme üldise vastustamise vaimus. Riigid ja rahvad olevat vastu, ainult kasuahned juhid ei hooli. Juhiksin tähelepanu, et gaasitrassi projekt on saanud Euroopa Komisjoni heakskiidu. Selle aasta lõpust on väliskapitalil konsortsiumi vaba juurdepääs (seni 20%) ja seda peetakse ahvatlevaks investeerimispaigaks.

Gaasivajadus kahekordistub

Aga kui keegi nüüd osatab, et “seda te sinna liitu otsisite”, siis on karm tõde, et gaasijuhe oleks tulnud nii või teisiti. Ei  ole mingit jõudu, mis sunniks suurriike loobuma oma eluliste majandushuvide rahuldamisest, juhul kui need  tänapäeval ei satu vastuollu rahvusvahelise õiguse ega üldtunnustatud tavadega. Saksamaa ja kogu Euroopa vajab järjest rohkem energiat. Venemaa vajab Euroopa investeeringuid ja selle kaudu moraalset legitiimsuse suurendamist. Vene slavofiilid kaebavad, et Venemaast saab Euroopa energiakoloonia. Aga asja võib vaadata ka vastupidisest aspektist.

Tuletame meelde, et praegu rahuldab Venemaa ühe kolmandiku  Lääne-Euroopa gaasivajadusest, Saksamaa omast 44 protsenti. 2030. aastaks Euroopa gaasivajadus kahekordistub. Mis loevad siin muud argumendid? Kõik ei kasuta praegu Vene gaasi. Mida kaugemale, seda kallimaks läheb. Suurematest riikidest saavad täiesti ilma Vene gaasita praegu hakkama näiteks Hispaania, kes tarnib (vedel)gaasi tankeritega Põhja- ning Lääne-Aafrikast, ja Inglismaa. (Gaspromil puuduvad seni seadmed vedelgaasi tootmiseks suurtes kogustes, ehkki tegevus sellel rindel käib). Prognooside kohaselt on Vene gaas kümmekonna aasta pärast Euroopas hinnalt kõige konkurentsivõimelisem.

Ühele energiaallikale toetumine on muidugi alati riskantne. Kas Lääs ei karda pista pead silmusesse?  Kõik on suhteline. Lähis-Ida tundub ilmselt veel ettearvamatum kui Venemaa. Viimane on siiani täitnud eeskujulikult kõik oma lepingulised kohustused lääne tellijate ees. Selles mõttes pole Läänel midagi “korra” säilimise vastu Moskoovias. Millele oleks võinud Ukraina, Valgevene, Eesti jt. trassivastane lobby toetuda, isegi kui sellega oleks alustatud kolm aastat tagasi?

Meri tsoonideks?

Tehnilisest küljest on kavandatav juhe äärmiselt tavaline. Näiteks juhe Norrast Põhjamere kaudu Inglismaale on palju pikem. Ka Põhjamere põhjas on Teisest ilmasõjast pärit laskemoona. Jne. Trassi rajamise kiirus sõltub eeskätt  sellest, kui ruttu hakkab laekuma spetsiaalne terasesulam, s.t kui palju parajasti maailmas selliseid torusid veel ehitatakse. Maksimaalselt kolme aasta pärast on toru ekspluatatsiooniks valmis. Eelmise nädala uudistes väljendas Tõnis Lukas mõtet, et Läänemere-äärsed riigid peaksid mere isekeskis majandushuvide tsoonideks jagama ja kehtestama korra, et keegi ei saaks seal luba küsimata midagi ette võtta. See oleks rahvusvahelise õiguse täiendamine, milleks on vaja vist suuremat konsensust. Vastasel korral oleks ka näiteks Gadaffil Vahemerest tubli tükk saada.

Kokkuvõttes tundub “uute” riikide hädakisa ebasoliidne. Ausalt,  praegu olnuks neil tõesti võimalus vaikida. Vene käitumises on kahtlemata poliitiline moment, näiteks karistada Ukrainat juba toimunu eest, ühtlasi hoiatada  tuleva  märtsi parlamendivalimistel “üle piiri minemast”. Ukraina ja Venemaa ei ole veel järgmise aasta gaasihindades kokku leppinud.  Praegu maksab Ukraina kolm korda madalamat hinda kui Lääne-Euroopa. Samas on Ukrainal võimalus vastukäiguks. Ta võib küsida Venemaa Musta mere laevastiku  eest “euroopalikku”  renditasu.

Niikaua kui Valgevene on Moskva vasall, teda ei pigistata. See on kahjuks trump Lukašenka käes, et kauem pukis püsida. Ärilist aspekti ei saa kuidagi eirata. Gaspromil on praegu Euroopa suunal kolm suurt gaasijuhet: ülemine läheb läbi Valgevene ja Poola, keskmine läbi Ukraina ja Slovakkia, kolmas läbi Musta mere Türki. Väiksemaid on veel. Kuigi lähiperspektiivis oleks veealuse gaasitrassi asemel palju  odavam ehitada mõne mainitu kõrvale  veel üks, on pikas perspektiivis teisiti. Seni kui toote hind on madal, ei häiri igasugused vaheltvõtjad ülemäära. Aga kui toote hind tõuseb, ja gaasi puhul see tõuseb, siis hakkavad vahemehed viha tegema.

Kas Eestit ähvardab oht? Aga see oht on kogu aeg olnud. Selle ohuga pidi arvestama juba siis, kui iseseisvust taastama hakati. See kuulus ühte paketti lubadusega süüa kartulikoori. Õnneks on 40 protsenti Eesti pinnast  kaetud metsaga ja ära ei külmu me kunagi.

Vanad himud

Olulisem kui suhe endiste satelliitidega on toimuv märkimisväärne Venemaa tuleviku aspektist. Kui võtta hinna ja kulude järgi, siis ei pruugiks Venemaa oma energiatooteid üldse Euroopa turule tuua. Jaapanisse ja Hiinasse oleks sama pikk maa. Ta kaupleb küll ka mõlemal mainitud suunal. Aga ta hoiab kindlalt Euroopal silma peal. Himud käivad ikka vanas suunas. See, mis ei õnnestunud Kremlil poole sajandi vältel poliitiliselt ja ideoloogiliselt, s.t oma  geopoliitilise mõju otsustav suurendamine Lääne-Euroopas, see õnnestub tal nüüd energeetika kaudu. Aga kauaks?

Kuigi Venemaal on maailma suurimad maagaasivarud (üks viiendik), pole  need  lõputud. Ja naftavarud on suhteliselt veel väiksemad. Venemaa ei müü oma tooret sellepärast, et tal on seda üleliia.  Ta lihtsalt ei suuda sellega midagi pihta hakata, tema majandus ei ole nii arenenud.

Norra ja mitmed naftariigid on oma toorainest saadud tulud nii investeerinud, et see tagab nende elanikele muretu elu ka siis, kui varud on ammendunud. Ka Venemaa võiks oma tooret hoida tulevikuks, kui selle hind oleks palju kõrgem, pealegi läheb tal seda endal vaja. Ometi ta ei tee seda. Esiteks on see maa igas mõttes väga suur, teiseks tegeleb enamik oma isikliku tasku täitmisega. Varanduslik kihistumine on üüratu, uus ühistunne nõrk. Venemaa ei suuda endale pikas perspektiivis heaolu osta. Teatud mõttes tähendab Lääne-Euroopa “energiakolooniaks” muutumine nn Venemaa küsimuse (Venemaa ja muu maailma põhimõttelised suhted) lahendamise veelkordset edasilükkamist kolmeks-neljaks aastakümneks.

Johannes Paulus II: “kurjus saab eksisteerida ainult mingis koosluses headusega”.

Johannes Paulus II, MÄLU JA IDENTITEET. VESTLUSED MILLENNIUMIVAHETUSEL. Tõlkinud Helve Trumann, Tänapäev, 2005. 176 lk.

Kõigil on meil veel mälus Paavst Johannes Paulus II surmapäevade sündmused selle aasta aprillis. See liigutas väga mitte ainult  meediavahendeid, vaid tohutult palju inimesi üle katoliku kiriku piiride. Hetkeks tundus, et terve maailm oli kaotanud oma isa. Kuidas üks inimene sai nii palju austust ja armastust pälvida, isegi inimeste poolt, kes ei jaganud tema religioosseid veendumusi? See võib jääda saladuseks kuni maailma lõpuni, aga “Mälu ja identiteet” aitab meil vähemalt osaliselt mõista selle suure paavsti maailmavaadet.

“Mälu ja identiteet. Vestlused millenniumi-vahetusel” on koostatud Johannes Paulus II vestlustest tema kahe filosoofist sõbra, raamatu “Solidaarsuse eetika” autori preester Józef Tischneri ja Viini Inimteaduste Instituudi direktori prof Krzysztof Michalskiga. Need leidsid aset 1993. aasta suvel Rooma lähistel paavsti residentsis Castel Gandolfos. Ent teos pole mõistagi sõnasõnaline üleskirjutus. Pikki aastaid töötasid raamatu koostamisel toimetajad Vatikani diplomaadi preester Paweł Ptaszniku juhtimisel. Loomulikult tegi töö käigus teksti parandusi ka paavst ise, sest tahtis, et lugejate kätte satuks kompaktne kokkuvõte tema mõtisklustest inimese identiteedi olemuse kohta. 176-leheküljeline raamat koosneb kuuest osast, mis käsitlevad kurjust, vabadust, isamaad, Euroopat, demokraatiat. See on teine eesti keeles ilmunud Johannes Paulus II raamat, esimene oli “Üle lootuse läve”.

Teemade loetelu ise näitab päris selgesti, kui oluline see raamat on nii tema autorile kui lugejale, kes soovib paremini aru saada praeguse maailma käigust. Me teame kõik, et Johannes Paulus II on olnud oluline roll kommunismi ajastu lõppemisel Euroopas. Rooma Paavstina ta ei võtnud poliitilist seisukohta ega sekkunud poliitilisse ellu. Aga alates 1979. aastast arenesid sündmused Poolas suurel määral tema sõnadest ja külaskäikudest inspireeritult. Esiteks, temaga kohtudes mõistsid suured rahvahulgad, et nad ei olnud üksinda, et kõikidel oli samasugune janu ja igatsus vabaduse ja tõe järele, mida ükski režiim ega ükski valitsus ei saa maha suruda. Teiseks, tema üleskutsed elada Tões andsid surmahoobi režiimile, mis oli  üles ehitatud valetamise ja reaalsuse varjamise peale. Niikaua kui inimene on pimeduses, ei tea ta, kuhu ta peaks minema ja võib-olla ei liigu eriti palju. Aga kui juba kuskilt paistab mingisugune valgus, läheb ta liikvele. Johannes Paulus II kindlad ja vankumatud sõnad  päästsid valla kaua aega maha surutud vabadusejanu, mis leidis väljenduse poliitilisel tasandil Solidaarsuse ja teiste liikumiste näol.

Aga Karol Wojtyla ehk Johannes Paulus II oli ka inimene, kelle pilk ulatus palju kaugemale kui konkreetse ühiskondliku või poliitilise probleemi lahendamine. Kui ta oleks sellega piirdunud, ma arvan, et ta oleks juba ammu saanud Nobeli rahupreemia. Kes muu kui mitte tema oleks võinud selle sümboolse preemia pälvida? Aga mõnikord ei ole kurjuse juurte uurimine ja leidmine meie praeguses ühiskonnas poliitiliselt sugugi nii korrektne. Kahtlemata, natsism ja kommunism on kujundanud meie ajaloo, terve läänemaailma, ja kogu maailma. Aga ei piisa sellest, et ühiskond on need täielikult hukka mõistnud. See oleks teatud määral mugav suhtumine. Johannes Paulus II tahtis selgusele jõuda, kust  ”kurjuse  ideoloogiad” on tulnud, kuidas need on tekkinud  ja kus nimelt on nende juured, mis on küll praeguseks läbi lõigatud, aga mitte välja juuritud. Selline hoiak on intellektuaali hoiak, mis ei rahuldu kiirete vastuste ja hukkamõistmisega, vaid uurib asjade olemust ja päritolu. Intellektuaali seisukohad on prohvetlikud, sest ta uurib piisavalt minevikku, et valgustada tulevikku.

Me elame praegu teatud manihheistliku mentaliteediga, mis otsib absoluutset kurjust ja natukene vähem absoluutset headust. Aga Paavsti idee, et “kurjus saab eksisteerida ainult mingis koosluses headusega”, mis tuleb tegelikult realistlikust filosoofiast, on provokatiivne ja intellektuaalselt nõudlikum, sundides pidevalt mõõtma oma väärtusi ja iga mõtet. Väga radikaalne on valgustusajastu kriitika. See, mis on olnud kaks sajandit Euroopa eliidi uhkus, on tegelikult viinud inimesekontseptsiooni ja eetika kriisini. Totalitarism on valgustusajastu laps, relativism ja sekulariseerimine on tema lapselapsed. Totalitarismi juured on inimese ja inimelu väärtuse “lahustumine”. Ja peab tunnistama, et samad on kaasaegse relativismi juured. Ja kui Karol Wojtyla mõtisklustega edasi minna, kas ei saa sedasama öelda praeguse hirmuäratava fundamentalismi kohta, mille väär suhtumine tõe mõistesse  sarnaneb nihilismi omaga?

Sellisel viisil võiks Johannes Paulus II mõttekäigu väga lühidalt kokku võtta. See ei tähenda aga üldse seda, et valgustusajastu väärtused vastanduksid kristluse väärtustele. Johannes Paulus II ei ole seda meelt, et valgustuse ja kristluse vahel käib halastamatu ja paratamatu sõda. Valgustuse mentaliteet on peamiselt leidnud  oma väärtused ja ideaalid kristlikust traditsioonist aga tõeline “kultuuriline draama” on see, et ta on neid moonutanud.

See raamat ei ole ainult Euroopa lähiajaloo tõlgendus, eriti selles osas, mis puudutab Ida-Euroopat ja Poola rahvast. See raamat ei ole ainult mineviku valgustamine, mida pakub selle mineviku üks olulisemaid tunnistajaid ja tegijaid. See raamat on meie oleviku varjatud juurte ja sisemiste vastuolude valguse kätte toomine. Ta paneb mõtlema. Ajal, kus Euroopa Liidu ja üldiselt Euroopa rahvaste väärtused tunduvad olevat sügavas kriisis, avavad Johannes Paulus II mõtisklused meile avara vaate. See raamat ei ole katoliiklastele või usklikele kirjutatud. Iga inimene kes tahab mõista praegust maailma, praegust ajastut ja omaenda elu, peaks seda lugema. See raamat näitab veel kord – juhul kui oleks veel vaja seda tõestada –, kui viljakas on suurte probleemide arutamine usu perspektiivist ja vaatepunktist.  Ja seetõttu on mul väga hea meel, et pärast “Üle lootuse läve”, mis on juba tekitanud väga suurt huvi, on “Mälu ja identiteet” juba teine Johannes Paulus II raamat, mida pakutakse Eesti lugejale suure paavsti surma aastal.

Eelöeldut ei tule mõista, nagu eitaks käesoleva loo autor vajadust osaleda rahvusvahelises teaduses. Ent tsiteerimisindeksite ületähtsustamine ja nende käsitamine teadusloome väärtuse mõõdupuuna on vähe põhjendatud. Pealegi usun, et tõeliselt väärtuslikke mõtteid, millega tasub suure auditooriumi ette minna, ei pruugi pähe tulla väga sageli ja nende äratundmine ei ole nii lihtne, kui teadusfondi põhikiri näib eeldavat.

Teadusfond jaotab juhendi kohaselt raha algupärastele uuringutele, millel on kindel, selgelt defineeritud väljund, kuulutab Allik. Taotlusi hinnatakse lähtuvalt nende teaduslikust kvaliteedist, lisab ta, mitte aga taotleja akadeemilisest positsioonist või varasematest teenetest. Et kellelgi ei jääks kahtlust selle põhimõtte fundamentaalses tähenduses teadusfondile, siis juhitakse lugeja tähelepanu sellele, et ?arenenud maades võib Nobeli preemia laureaat grandirahast ilma jääda kui ta on oma taotluse lohakalt koostanud?. Autor nähtavasti ei adu selle stiilselt stalinliku teesi bürokraatlikku ülbust. Tavaliselt on just varasem kogemus see, mis annab kavandatud ettevõtte õnnestumise ja tulemuse kvaliteedi ?teatava garantii?. Teadusfond tahab lugejat veenda, et ta suudab pelgalt projekti põhjal otsustada, kelle uurimisprojektist tuleb midagi teaduslikult väärtuslikku, kelle omast mitte. Selline enesekindlus annab silmad ette Nobeli komiteele, kes suudab tihtipeale alles aastakümneid hiljem otsustada, millisel tööl oli maailmale midagi öelda, mis on teaduslikult väärtuslik ja väärib tunnustust.

Mida väited algupära ja teadusliku kvaliteedi kohta tegelikult võivad tähendada, seda kogesin mõned head aastad tagasi ise uurimistoetust taotledes. Üleliidulise teaduspoliitika nihete ja teaduslembeliste ülemuste heatahtlikul toel olin juba sügaval nõukogude ajal saanud tegeleda poliitikateadusega selle mõiste läänelikus tähenduses. Ametlikult niisugust teadust toona ei eksisteerinud ja poliitikateaduse koha ühiskonnateaduste süsteemis täitis teaduslik kommunism. Kuna Eestis ei olnud võimalik poliitikateaduses kaitsta mingit teaduslikku kraadi, töö oli aga varasemaid tingimusi arvestades valminud vene keeles, siis esitasin selle ühte rahvusvaheliselt kõige kõrgemalt hinnatud Venemaa teadusasutusse, mille liberaalset mainet polnud ka stagnaperiood rikkunud. See oli Moskva Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituut. Sealne teadusnõukogu hindas töö teadusdoktori kraadi vääriliseks (D. Sc. S.). See oli arvatavasti üks esimestest Venemaa doktorikraadidest poliitikateaduse erialal. Eestis oli see aga igal juhul selle eriala kõigi aegade esimene teadusdoktori kraad ning tõenäoliselt ainus siiani.

Ehkki juba teaduskandidaadi kraad avas nõukogude ajal teadustööks mõnikord avaramad võimalused, s. h. väliskomandeeringud, koostöö välismaiste uurimiskeskustega ja publitseerimisvõimalused, jäin sel ajal siiski ?nevõjezdnoiks?, s.o. isikuks, kelle taotlused välissõitudeks lükati regulaarselt tagasi. Uued ajad avasid võimaluse väljuda teaduslikust isolatsioonist ning ühineda tervet Euroopat haarava teadusprojektiga, mis käsitles demokraatia kokkuvarisemist ning totalitarismi levikut Euroopas 1920.-1930. aastail (tulemused ilmusid MacMillani kirjastuses). Projekti lõppemisel kavandati sellele jätk, mille sisuks oli kommunismisüsteemi kokkuvarisemine ja demokraatia uuestisünd Ida-Euroopas 1990. aastate algul. Olin kutsutud osalema ka uues projektis ning taotlesin selleks teadusfondilt uurimistoetust. Kuna teadusfond pea igal avalikul esinemisel toonitas, et prioriseerib rahvusvahelisi projekte, siis olin üsna kindel, et mind peaks toetuseks kvalifitseeritama. Läks aga teisiti. Mõistagi tundsin huvi, mis projektil viga. See, mida ma teada sain, oli tõeliselt üllatav. Jüri Alliku allkirjastatud lõppotsuses toodud põhjendus oli sõnaselgelt vormiline: vormistatud nõuetele mittevastavalt. Otsuses osutati mingile tühisele keele- või sõnastusveale, teeside (mida taotluse vorm ei nõudnud) puudumisele ja asjaolule, et töö metoodika ei olnud üksikasjaliselt välja toodud. Vist tundusid sellised põhjendused allakirjutajalegi kerged. Miks muidu lisati mõte, mille sisu vabas sõnastuses oli umbes järgmine: vaevalt et projekti autor on nii loll, aga lohakas suhtumine projekti vormistusse on lubamatu. Mis puutub märkustesse metoodika kohta, siis olen ise eksperdina (viimati sel aastal) võinud näha, mida projektides metoodika kohta kirjutatakse. Seetõttu pean sellist argumenti oma toonase projekti tagasilükkamise põhjendusena formaalseks ettekäändeks. Põhjendusele lisatud dotseeriv tarkus, et ?on kümneid ja sadu kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi meetodeid? sobiks aga rohkem lasteaednikule kui teadusfondi juhile. Eriti imelik, et seejuures on erialalt tegemist psühholoogiga. Tõelise hämmastuse tekitas aga ?ekspertide? arvamus rahvusvahelise projekti kohta, mille peamised täitjad olid Lääne-Euroopa suured ja tuntud ülikoolid. ?Ekspertide? seisukohta, et kommunismi kokkuvarisemine ja demokraatia taastamine Ida-Euroopas on ?suhteliselt vananenud teema?, et tegemist on projektiga, ?mida tehakse ja tehakse, aga lõppu ei tule?, on aga raske kommenteeridagi.

?Ekspertiis? andis aluse, et esitada motiveeritud protest teadusfondi esimehele. Vastust sellele ka ei saanud. Küll aga tuli teadusfondi ametnikelt kiri, milles teatati, et ?ekspertiisi? tegid USAs töötavad teadlased. Kui nii, siis kena, aga ameerika teadlaste kohta kirjutasid nad oma mõnerealisi ?ekspertiise? küll väga heas eesti keeles. Nii näib, et teadusfondi esimees eelistas ebameeldiva probleemiga tegelemise asemel lükata see oma alluvate õlule. Need aga ei osanud muud kui tulla välja lapsiku argumendiga.

Mida öelda kokkuvõtteks. Kõigepealt ehk seda, et minu kogemuse valguses on teadusfondi küll raske pidada millekski muuks kui poliitbürooks, s.o. bürokraatlikuks organisatsiooniks, mis käitub akadeemiliselt tunnustatud täiskasvanud inimestega kui lastega. Nagu poliitbüroo nii võttis ka teadusfond endale vabaduse otsustada, kellel lubada osaleda rahvusvahelistes projektides, kellel mitte. Seda oma avalikult deklareeritud poliitikast hoolimata. Nii on mul väidet, et teadusfond juhindub ?projektide algupärast ja teaduslikust kvaliteedist? raske pidada muuks kui silmakirjalikkuseks või demagoogiaks.

Tahaks loota, et minu kogetu ei iseloomusta teadusfondi tegevust üldisemalt. Küll aga piisab ühestainsastki räigest näitest, et seada kahtluse alla teadusfondi õigus olemasoluks üldse. Mitte küll selle üksikjuhtumi pärast, vaid pigem seetõttu, et tolles üksikjuhtumis peegelduvad mõjurid, millel on olnud tagajärjed terve teadusharu (poliitikateaduse) arengule Eestis. Täna on see juba täiesti ilmne. Ka selleks, et teadusfondi anonüümsete ekspertide taha ei saaks varjuda poliitilised komissarid ja nautida seejuures suurte teadlaste aupaistet. Teadus on avalik, selles esitatud seisukohad diskuteeritavad ning arvestatava otsuse töö teadusliku väärtuse kohta saavad teha mitte ametnikud, vaid oma ala tõsised asjatundjad.

Ning lõpetuseks. Kuigi artiklis väidetakse, et ?teadusraha jagamiseks on üldse kaks võimalust: pearaha süsteem ja projektisüsteem?, pole sedagi väidet põhjust võtta viimse instantsi tõena. Projektisüsteemi kohta kirjutas T. Kändler mõni aeg tagasi: ?Projektiteadus on selline teadus, mis elab ühest projektist teise, ?projektiteadlase eesmärgiks on vaid saada oma projektile raha? mida ja kui kaua uurida ? see projektiteadlast ei huvita? (Eesti Päevaleht 5. XI 2001). Teadusest tõsiselt huvitatud inimesed teavad seda aga ilmselt ammu. Seetõttu oleks nähtavasti aeg hakata mõtlema Eesti teaduskorralduse alternatiividele.

Kuidas eesti sotsioloogiat üldiselt hinnata?

Üks asi, mida ma olen püüdnud teha ja mille tõttu ma ehk ka selle preemia sain ? kui sellised välised näitajad nagu avaldamine kõrgelt hinnatud väljaannetes välja arvata ?, on pisut üldistavam lähenemine kui siinses sotsiaalteaduses tavaline. Eesti sotsiaalteaduste tugev külg on meetod: empiiriliste uuringute kavandamine ja matemaatiliste meetodite kasutamine. Aga järgmine samm, üldistuste (olgu riskantsetegi) tegemine, mis sisaldaksid veidi laiemat vaadet ? selleni sageli ei jõuta.

Miks on üldistused ja teooria Eesti sotsioloogia nõrkus? Üldiselt on kaasaegne teooria viimasel kümnendil eesti humanitaariasse ju tugevasti sisse imbunud?

Üks põhjus on kindlasti see, et enne 1990. aastaid ei olnud võimalik kaasaegse ühiskonnateooriaga vabalt tegeleda. Teooria asetati abstraktsele, isoleeritud tasandile. Ei püstitatud eesmärki enda ümber empiirilises tegelikkuses analüüsida neid samu teoorias kirjeldatud teemasid ? võõrandumist jne. See, mida sotsioloogid on harjunud tegema, on rakendatavate, piiritletud andmestike kogumine ja matemaatiline analüüs. C. Wright Mills on oma 1959. aastal ilmunud raamatus ?The Sociological Imagination? kritiseerinud toonast ameerika sotsioloogiat, et tegeletakse ühelt poolt hiigelteooriatega, mis justkui räägiksid kõigest, kuid ei ole tegelikult empiiriliselt rakendatavad. Ja siis abstraktse empiritsismiga: kogutakse kõvasti andmeid ja loodetakse, et küllap sealt midagi saab. Sotsialismimaades oli sama probleem, mis ei olegi minu arvates päris juhuslik.

Diskussiooni arendamist raskendab, et Eestis ei ole sotsiaalteaduslikku ajakirja. Mingil määral täitsid seda rolli inimarengu aruanded. Nüüd on ka valitsus nende rahastamise ära lõpetanud. Grantide peal ikkagi uuritakse ühiskonda, aga nende tulemusena eeldatakse teadusartikleid. Ajalehes kirjutamise eest keegi punkte ei anna ja see on eralõbu.

See osa sotsioloogiast, mis välja paistab, seondub Saar-Pollide, EMORite jt. uuringufirmadega. On see ühiskonna uurimine või lihtsalt üks teenus, turul pakutav kaup?

Ega keegi ei väidagi ju, et need küsitlused, kuidas teile meeldivad margariinipakendid või presidendikandidaadid, oleksid mingi teadus. Neid vajatakse muuks otstarbeks. Kui meil aga on selliseid andmeid väga palju ja teoreetiline raamistik nende käsitlemiseks, hakkab tekkima teadus. Aga uuringufirmadelt ei peagi eeldama, et nad esitaksid mingeid suuri üldistusi.

Kuivõrd määrab tellija huvi ära nende küsitluste tulemused ? etteantud küsimuste jm. kaudu?

Küsimustike koostamisel oskavad uurijad küll otseselt manipuleerivaid sõnastusi vältida. Aga ikkagi on vastuseid võimalik saada ainult sellele, mida küsida osati. Tellijatel on kalduvus uurimismeetodit uuringufirmale püüda dikteerida ka siis, kui oleks otstarbekam lihtsalt seletada, milleks teavet vaja on, ja jätta meetodite üksikasjalisem valik uurijate endi otsustada. Kui me läheme arsti juurde, siis me ei telli, et tehke kardiogramm. Selle määrab arst.

Kas avalik arvamus ei ole nende uuringute tähtsustamisega liiale läinud?

Häda on selles, et töö jääb poolikuks. Kui

uuring on sooritatud, siis arvatakse midagi kiirkorras ja sinnapaika see jääb. Nad oleksid küll võimelised ka analüüsiga edasi minema, aga nendelt keegi seda ei palu ja tellijad ei oskagi jälle mingeid tõsisemaid järeldusi tahta. Kui arvamusuurijad publikut harivad või teevad teadust, on see siiski teine tasand kui arvamusuuringud ise, mis on tõepoolest üks ettevõtluse vorm. See on Eesti ja ka Ida-Euroopa viga, et on kinnistunud arvamus, et sotsioloogia kui teadus võrdubki küsitlustega. Ütleksin isegi, et küsitlus on meetodina suhteliselt ebasotsioloogiline, sest sotsioloogia uurimisaineks on inimeste sotsiaalne tegevus, niisiis see, mida inimesed teevad koos. Küsitlustele vastatakse aga individuaalselt ja kui sotsioloogia eesmärk on vaadelda inimesi interaktsioonis, siis küsitlused vastupidi üritavad intervjueerija ja vastaja omavahelise suhtluse mõju tulemustele minimeerida.

On elukutseid, kus ei saa nii, et kui vaja, käitun teadlasena, aga muidu täidan soove ja teenin kuldkalakesena pappi? Sotsioloogia ju mõjutab inimest ja ühiskonda. Kui arstid hakkaksid erapraksises pikka iga ennustama?

Kui arst tegeleb oma igapäevase praktikaga, kirjutades nohurohtu välja, on see üks asi. Kui ta teadusuuringuid teeb, on see teine asi. Mõlemat ju vajatakse.

Aga eetiline hoiak, see, mille poole püüeldakse, on mõlemal juhul üllas. Uuringufirmad näikse patustavat aga mitte ainult teadlase-eetika, vaid ka tarbija petmise osas. Fiati keskuses ei pane müügimees autot lendama, maksa või ribadeks. Saar-Polli järgi on meil aga väga lennukas kultuur. Mida ma pean arvama Andrus Saarest, kes ei kõhkle raporteerimast eestimaalase täiesti fantastilist kultuurihuvi, eriti riiklikult doteeritud süvakultuuri ja kultuuriloolise pärandi vastu? Kas pole tegemist pigem kultuuriministeeriumi soovitud sõnumi kui uuringuga?

Ma ei nõustu teie etteheidete ja vihjetega. Mainitud uurimust materdavad kommentaarid käisid tegelikult pigem sellele ministri poolt antud esialgse tõlgenduse kui uurimuse enda kohta. Häda ei ole minu arvates üldsegi uurimuses, vaid selles, et telliti küsitlus, aga paljud loodavad ometigi saada sellist teavet, mida see meetod ei anna. Küsitluse abiga me ei saa teada, kui palju näiteks Sirpi loetakse, vaid seda, kui paljud inimesed soovivad öelda, et nad seda loevad. Kuid ka sellest saab üht-teist välja pigistada, kui tulemusi põhjalikumalt ja teadvustatud, kultuuripoliitiliselt olulisi probleeme silmas pidades uurida. Kui me hekseldame kõik läbi veel vastajarühmade kaupa, võime paljugi huvitavat teada saada. Ma arvan, et ka kõnealuse uuringu puhul jäädi poolele teele pidama. Ka siin tuleks minna samm edasi ja analüüsida, millest need tulemused räägivad, ning võrrelda muul viisil saadud andmetega selle kohta, kuidas inimesed tegelikult kultuuri tarbivad.

Te olite kaua sotsioloogide liidu esimees. Kas liidus ei püüta kuidagi ametiau eest seista? Kas teadlased-sotsioloogid siis ei imesta nende uuringute üle?

Liit püüab tõesti olla vahelüli, mis ühendab uuringufirmasid ja teadlasi. Paraku on ka liidus jäänud akadeemiline pool domineerima. Juhan Kivirähk on praegu küll juhatuses ja mingil määral siiski hoiab seda sidet. Andrus Saar ei ole praegu meie liige, aga on teretulnud liikmeks astuma. Mis puutub imestamisse, siis imestatakse pigem ajakirjanduse ja ajakirjanike lugemisoskuse puudumise üle. Kas nad siis tõesti ei saa aru, et üksikute küsitlustulemuste põhjal ei saa niimoodi järeldada. Vanemates demokraatiates ei võta ajakirjandus neid nii naiivselt. Meie ajakirjanikud on üsna võimetud neid teateid ise kriitiliselt hindama, mida uuringufirmad saadavad ja järeldab ei tea mida.

Teie riigi teaduspreemiaga auhinnatud artiklid annavad rahvusvahelisele lugejaskonnale iseseisvusaja Eestist üsna ainitiselt hukkamõistva pildi. Napid viited poliitikute tegemistele näitavad neid pisut kohtlasena või tegelemas formaalsustega sisuliste asjade asemel. Midagi tasakaalustavat-tunnustavat selle kõrval ei leia. Konteksti välja toomata nendite, et 1992. aastal jäeti suur osa elanikest ilma kodakondsusest?

Arvan vastupidi, et ühtki hukkamõistvat sõna nendest artiklitest ei leia. Pigem olen hinnangute esitamist teadlikult vältinud. Püüan lihtsalt mõista, miks teatud asjad arenesid just nii ja mitte teisiti. Ja tegelenud olen nimelt nende paigutamisega konteksti, milleks teie poolt silmas peetavas artiklis on demokraatia ja kodanikuühiskonna areng. Mis puutub näiteks kodakondsusse, siis nii see ju oli. Kas see ei olnud siis üks eesmärkidest, et välistada nende inimeste osalemine valimistel?

Kindlasti ei olnud tollane eesmärk selles, et ajada segamatult neoliberaalset majanduspoliitikat ja välistada kodanikuühiskonna teke, mida te täna sellest tule
neva probleemina näete.

Aga sooviti ju, et üks osa elanikest ei saaks ühiskonnaelus kaasa rääkida, seda liiga palju mõjutada. Leiti, et venelasi on palju ja et nendest mitmed tahaksid nõukogude korra jätkumist, mis võis ju ka tõsi olla. Ma ei ole püüdnud näidata, millist eesmärki tollal silmas peeti ? otsustajatel võis olla mitmesuguseid motiive ja argumente ? , vaid seda, millega on tänane olukord seletatav. Suur osa inimesi on neoliberaalse poliitika tõttu jäänud ühiskonnast väljapoole, kaotajateks. Ma olen osutanud põhjustele, miks need inimesed ei ole suutnud seda muuta. Üks põhjus paljude teiste hulgas on, et osal kaotajatest ei ole valimisõigust. Minu meelest ei saa inimestesse, keda toonase ENSV poliitilised ja majandusjuhid omal ajal siia kutsusid, uues ühiskonnas suhtuda nii, et juriidiline argument on meil olemas, mis te enam virisete. Minu eesmärgiks aga ei ole anda hinnanguid, vaid meelde tuletada, et ühiskonnas on selline vastuolu.

Teie artiklitest lähtuvalt meie iseseisvusaegne areng ongi ainult üks vastuolu. Maalite pildi ühiskonnast, kus märkimisväärne osa elanikkonnast on kodanikuõigusteta, majandusreformid on tekitanud tohutu kaotajate armee, poliitikud on küünilised, pinnapealsed ja lausuvad lapsusi, uues ühiskonnas kestavad edasi nõukogude mängureeglid ja majanduslik võim on nõukogudeaegsete manager?ide käes. Meil ei ole ju nii halvasti läinud?

Sellist värvikat kirjeldust ma pole küll maalinud. Te viitate umbes kaheleheküljelisele lõigule, milles täiesti tavapärasele statistikale tuginedes annan üldise pildi Eesti neoliberaalse majanduspoliitika mõjudest, ka selle suhtelisest edust mõnes valdkonnas. See kõik on siiski ainult taustaks arutelule selle üle, miks vastuolud nimelt ei ole poliitilise võitluse kujul üles kerkinud. Mulle tundub ka, et te ei ole päriselt aru saanud minu meetodist. Kui tsiteerin sotsiaalkomisjoni kunagise esimehe väidet, et AIDSi-haiged on ise oma hädades süüdi, olen ma siiski samas hoidunud talle vastu vaidlemast. Ma ei taha teda naeruvääristada, vaid teha arusaadavaks, miks narkomaanide rehabiliteerimine ja HI-viiruse preventsioon tollal tervishoiupoliitika prioriteetide hulka ei kuulunud. Kui see aga Teid ?okeerib, ei ole ?okeerijaks mitte mina.

Kuid kas selleks, et liberalismi inimnäolisemaks muuta, selleks, et kodanikuühiskond areneks ? oleks Ingleharti postmateriaalsed väärtused jne., ? peab varasemat poliitikat totaalselt materdama?

Te eeldate, et uuringutest peaks välja kooruma tasakaalustatult kõikehõlmav pilt, et peaks olema võimalik välja lugeda, kuidas asjad n.-ö. tegelikult on ja selle peale punkti panema. Minu arusaam sotsiaalteadusest on, et ükski analüüs või pilt ei saa olla täielik ? iga uurimus peab teatud probleemidele keskenduma ning saab näidata tegelikkuse nendesse puutuvat külge ja mitte kõikvõimalikku muud, nii nagu äsja rääkisin arvamusküsitlustegi kohta. Tegelikkus ise aga on alati mitmekesisem. Eestist kirjutades ei ole minu arvates siiski vaja tasakaalustatuse huvides pidevalt korrutada, et näiteks Valgevenes on palju hullem.

Kas nõukogude ühiskonnast oleks siis saanud vahetult üle minna postmateriaalsetele väärtustele ja põhjamaisele heaoluühiskonnale, lastes edasi lohiseda paljudel, kes nõukogude ühiskonnas olid harjunud lohisema ja lohisevad osalt tänaseni, mõeldes kasvõi sundüürnikele. Iga noor pere on ju sundüürniku olukorras ja paljudel, kes oma korteri vene ajal kinni maksid, ei olnud midagi erastada. Neil pole kellelegi kaevata ja sellised mentaliteedid on ammu ununenud.

Üleminek turumajandusele, hindade liberaliseerimine ja kõik see pidi muidugi tulema, kuid arvan, et seda oleks võinud teha teatud kaotusi vältides. Natuke vähem inimesi oleks võinud ennast põhja juua, köie otsa tõmmata või end prügikastide juurest leida. Rohkem oleks võinud inimesest hoolida.

Sotsiaalteadustelt eeldaks siin võrdlust riikidega, kus üleminekumudelid on olnud pehmemad?

Neid võrdlusi on tehtud palju. Eestist suurem majanduslik ebavõrdsus ja ebavõrdsuse kasv on siirderiikidest Moldovas, Ukrainas ja Venemaal, selles suhtes on Eestile lähedal Bulgaaria. Ülejäänud riikide mudelid olid niisiis sotsiaalsete tagajärgede poolest pehmemad. Kuid küsimus ei ole ainult selles, kui palju on mittetoimetulijaid ja kuidas nad elavad, vaid ka see, kuidas nn. kaotajate hulka satutakse või kuidas mingil maal nende probleemidega tegeletakse. Piisab väga väikesest sündmusest ? töökoha kaotus, haigus või abielulahutus, et langeda kaotajate hulka ? või ka üüri piirhinna vabakslaskmisest ja mitusada inimest on jälle tänaval. Ma ei oska öelda, millised on siin õiged lahendused, aga me võiksime teadlikud olla ja hoolida sellest, millised tagajärjed ühel või teisel otsusel võivad olla.

Kui meil aga kaotajaid ikkagi nii palju on, miks sotsiaalselt hoolivam poliitika võimule ei pääse?

Üks põhjus on suur mittekodanike grupp. Teine põhjus on, et on tekkinud hulk inimesi, kes on lihtsalt löönud käega, kuna sõltumata sellest, kelle poolt hääletad ? poliitika on ikka olnud üks ja sama. On täiesti ratsionaalne mitte valida, olles kogenud Eesti lähiaegade poliitikat. Lisandub veel retoorika, et pingutame veel veidi ja siis jõuame arenenud maadele järele. Sööme veel kartulikoori. Paljud elavad ka selles vaimus. Kuid et soovida valitseva poliitika asemele natuke inimlikumat poliitikat ? selleks ei pea olema üldse mingi luuser. Ma arvan, et väga paljud inimesed ootavad täna inimlikumat, hoolivamat poliitikat.

Kas sotsiaalselt tundlikud poliitikud ei tee seda viga, et selle asemel et üritada konkreetsetest probleemidest rääkides poliitikat ja elu humaansemaks muuta, loitsitakse mingist tohutust sotsiaalsest tagasiminekust ja kriisist?

Minu arvates Eestis ei ole kujunenudki veel märkimisväärselt sotsiaaldemokraatlikku poliitilist praktikat; see, mida te kritiseerite, on manifestid, mis oma ?anri poolest ongi üldistavad ja konfrontatiivsed. Kui rääkida aga üldiselt avalikkuses esitatud kriitika katsetest valitseva poliitika pihta, siis nõustun teiega, et need ei ole alati piisavalt analüütilised ja küllap kriitika on tõesti sageli ka lihtsalt lahmiv. Selleks, et poliitikat muuta tahta, ei pea ju ootama mingit suurt kriisi. Tegelikult puudub piisav analüüs nii valitseval poolel oma sammudega kaasnevate probleemide hindamiseks kui ka opositsioonil selle kritiseerimiseks.

CDU/CSU konservatiivsed liikmed vastustasid projekti konstitutsioonilistel alustel ja argumendiga, et Haacke nägemus eeldab varjatult Saksa parlamendi natsionalistlikku olemust, kinnistades seega stereotüüpi, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Sotsiaaldemokraat Hanna Wolfi arvates peegeldub aga Haacke töös natside üleskutse sakslastele 1936. aasta olümpiaks: tuua kõikjalt oma kodumulda Berliini staadionile. Leidus ka otseselt ksenofoobseid väljaütlemisi, et installatsioonile rohelise tee andmisega on valitsus sama hästi kui ?reetnud oma maa?. Sellise vastasseisu kutsus kahtlemata esile Haacke skeptiline allusioon ülalmainitud ?veri ja pinnas?-fraasile tänapäeva saksa identiteediga seoses. Sellelt pinnaselt kasvav pidi meelega jäetama omapäi, spontaansele arengule ? metsikuks ja viljelemata taimseks seguks, justkui sümboolseks vastuseks natside unelmale homogeensest, eugeeniliselt aretatud Saksa rassist.

Töö teljeks näib olevat demokraatlikule riigile hädavajaliku homogeensuse, õieti ?rahva? enese mõiste ümbermõtestamine. Kui parlamendi asespiiker Antje Vollmer kasutas Haacke installatsiooni kohta sõna ?biokit??, siis osutas ta tahtmatult õiges suunas: ?Dem Bevölkerung? järgib varjatult Foucault? narratiivi, markeerides nihet rahva suveräänsuse loogikalt distsiplinaarse re?iimi biopoliitikale, kus kesksete kategooriatena toimivad just nimelt ?populatsioon? ja ?territoorium?. Haacke sõnul pakub tema fraas taotluslikult kuiva ja statistilist alternatiivi ikka veel jõulisele ideele Saksa rahvast kui eeskätt veresugulusel põhinevast kogukonnast ? arusaamale, mida kunstnik peab iganenuks moodsa rahva puhul, kus immigrantidel suur osakaal. Inspiratsiooni on ammutatud Saksa konstitutsiooni 3. artiklist, mis sätestab, et kedagi ei diskrimineerita tema soo, päritolu, rassi, keele või sünnimaa alusel ega isiklike, usuliste või poliitiliste veendumuste tõttu. Uus inskriptsioon peaks osutama sellele, et ?iga parlamendiliikme isiklik kohus on teenida kogu elanikkonna huve, sealhulgas ka nende huve, kellel puudub Saksa pass.? Tänased saadikud pole seatud vastutama mitte mingi müütilise rahva, vaid kogu elanikkonna eest; ?Bevölkerung? ise viitab aga ühele Bertolt Brechti ütlusele: ?Wer in unserer Zeit Bevölkerung statt Volk sagt, unterstützt schon viele Lügen nicht.?

Haacke sekkumine oli mõeldud dekonstrueerima ehk seadma küsitavaks viisi, kuidas ?saksa rahvast? saaks, peaks ja tuleks mõista; sealhulgas ka arusaama, et Volk juurdub etnilisel pinnal. See ärgitab avardama poliitilist kujutlusvõimet, päädides uut tüüpi poliitilises samastumises ? vihjates, et ?elanikkond? justkui kutsuks kaasama rahva määratlusse ka alalise elamisloaga mittekodanikke. Enamgi, Haacke teos kuulutab uue poliitilise subjekti saabumist, kes erineb kodanikust; selliseks võiks olla näiteks pagulane ? meie ajastu ehe poliitiline võtmefiguur, kes ainuüksi oma olemasoluga muugib ja õõnestab rahvusriiklikku suveräniteeti. On tõsi, et pole olemas demokraatiat ilma deemoseta; viimane eeldab aga alati teatud eraldusjoone tõmbamist nende vahele, kes kuuluvad ja kes ei kuulu? Teisalt aga, ?rahvas? kui küsimärk käivitab diskussiooni (rahva)võimu enese asukohast, sisendades ideed, et tõeline demokraatia sünnib ja säilib elavana ainult juhul, kui ühiskonna tähendus on ebakindel ja seega avatud küsimusele. Ruum, mille Haacke loob Riigipäevahoone kahe inskriptsiooni vahele ? see küsimuse ruum ongi demokraatliku riigikorralduse süda. Sest ainuüksi selles ruumis saabki demokraatia olla võimalik.

Haacke visioon on justkui elav meedetuletus selle tajutava tühiku ehk legitiimse küsitavuse ruumi olemasolust rahva ja elanikkonna vahel. Kas Eestimaal jätkub selleks ruumi? Kus võiks olla Eesti küsimärk?

1 On muide reaalajas siiamaani jälgitav: www.bundestag.de/bau_kunst/kunstwerke/haacke/derbevoelkerung.