Hieronymus

Järgmisel nädalal tuleb trükist raamat pealkirjaga ?Püsimatu metaphysicus: Madis Kõiv 75?. Teose üks toimetajaid Jaan Kangilaski, mis raamatuga on tegemist?

See on pühendusteos Madis Kõivule, sealt võib leida 29 teksti 28 inimeselt. Enamik neist on kirjutatud spetsiaalselt selle raamatu jaoks, üks tekst on taastrükk. Autoreiks füüsikud, filosoofid, kirjanikud, kirjandus- ja teatriuurijad jt. Kuigi otseses tähenduses pole sugugi paljud neist olnud Kõivu kolleegid või õpilased, võib üsna julgesti ütelda, et kõik nad on inimesed, keda Madis Kõiv ja tema looming on sügavalt puudutanud.

Raamatus püütakse haarata võimalikult paljusid Kõivu ja tema loodu tahke ehk, osundades saatesõna: ?sihiks oli panna kokku raamat, mis oma sisult oleks sama kirev ja mitmelaadiline, nagu seda on Kõivu enese looming, mis ulatub eksaktsest füüsikast maalikunstini. /…/ Kõiv on paljusus, ta on seda tänu oma laiahaardelisusele. Ja tänu oma püsimatusele, mis võimaldab tal olla korraga füüsik ja metafüüsik, kirjutada näitemänge ning artikleid kvantfüüsikast, kirjutada Ajast ja viibida Kohtades, maalida kõrvitsaid ning käsitleda Freget, selgitada Kanti transtsendentaalset analüütikat ja kirjutada mälestusi ning esitada tekste ladina ja võro keeles. Füüsikasse Kõiv ei mahu, ta on metafüüsikas. Aga ta on seal püsimatult, sest ta on igal pool mujalgi. Ometi pole sest ühti, sest just nõnda ongi kõige parem.?

Raamatu on koostanud kolm filosoofiadoktoranti  Bruno Mölder, Veiko Palge ja mina. Koostamise mõte sai alguse kevadel, kui me kõik viibisime Saksamaal Konstanzi ülikoolis. Ka praegusel hetkel olen mina koostajaist ainuke, kes viibib Eestis. Ent ka palju muid inimesi aitas koostamisele kaasa, kelleta see raamat oleks saanud kindlasti ühekülgsem. Kõigile neile oleme väga tänulikud, eriti tahaksin tänada Piret Kuuske, Aare Pilve ja teisi, kes aitasid potentsiaalsete autoritega kontakti saavutada. Raamatu on kirjastanud EYS Veljesto Kirjastus, kes esitleb raamatut reedel, 10. detsembril kell 17 Tartu Kirjanduse Majas.

Sa ise oled ennast täiendanud pärast EKA lõpetamist graafilise disaini osas Amsterdamis ning nüüd õpivad seal sinu tudengid. Mida on meil õppida hollandi graafilisest disainist?

Õppida oleks sisu tähtsustamist vormi ees. Vorm on oluline, ent kõige olulisem on ju ometi see, kas disain vastuvõtjale korda läheb ja kas edastatav sõnum kohale jõuab. Hollandi disain ei sörgi muu maailma sabas. Seal luuakse trende: tugevale sisulisele vundamendile ehitatakse innovatiivseid, põhjendatud vormilisi lahendusi.

Veel oleks õppida tellija-disaineri-vastuvõtja (vastuvõtja ehk disaini tarvitaja, et mitte öelda tarbija) omavahelistest suhetest. Otsuseid tehakse läbi rääkides ja läbimõeldult. Nii tellijad kui vastuvõtjad on visuaalselt haritud ega lepi pealiskaudse ilutseva kujundusega. Nad austavad disainerit kui professionaali, võttes tõsiselt, mida tal öelda on. Ka disainer ei suhtu üleolevalt ei tellijasse ega vastuvõtjasse. Ta süveneb probleemi olemusse ning üritab kummagi poole ootustest ja tegelikest vajadustest võimalikult paremat pilti saada. Hollandi disainerid suudavad end tunnetada ühiskonna vastutustundlike liikmeina ning projekti valmimise igas etapis julgesti kaasa rääkida. Tegemist on ju haritud kommunikatsioonispetsialistidega, kellelt oodatakse abi sõnumite vahendamisel. Harvad ei ole seejuures juhud, kus esialgselt plaanitud tegevuskava disaineri soovituste tõttu täielikult muutub. (Klient võib tulla mõttega tellida plakateid, aga lõpptulemusena otsustatakse, et parema tulemuse annaks kisakoori esinemine linnaväljakul.)

Imetlusväärne on ka riiklik toetus disainile. Selles nähakse nii kultuuri kui majanduse tähtsat osa. Alustavad firmad saavad soodsalt tehnikat muretseda, mitme aasta jooksul antakse neile maksusoodustusi. Olemas on hulgaliselt stipendiume. Riiklikud firmad tellivad teadlikult uut, julget disaini tuntud ja vähem tuntud tegijailt. Seda tehes ei toetuta tulemuse selgitamiseks mitte üldrahvalikele küsitlustele, vaid professionaalide nõuandeile. Disainiga rohkem kokku puutuvates riigifirmades nagu Hollandi postiteenistus on palgal koguni disainispetsialistid, kelle tööks on kureerida koostööd kujundajatega.

Holland on muidugi selles mõttes unikaalne kogu maailmas. Mitte kusagil mujal ei ole õhustik disainerite jaoks niivõrd soodne. Aga just seetõttu on mõtet inspiratsiooni saamiseks sinnapoole vaadata. Miks ei võiks ka Eesti kunagi samasugust staatust nautida.

Ise lisaksin siia võrdluse „Internet kui rahva hääl”, kuigi säärast tulemust Google kahjuks veel ei pakkunud (ehk täidab mu artikkel veebi jõudnuna sellegi lünga). Miks just „rahva hääl”?

Põgus põige Interneti ajalukku

Internet on alguse saanud militaarsetest eesmärkidest ja võidurelvastumisega kaasnenud rasvasest rahastamisest. Tuumapommi ja maamiinidega samale skaalale asetatuna ongi see ehk üks inimsõbralikumaid sõjanduse resultaate? Esialgu ei olnud arvutivõrgul kui kontseptsioonil küll inimsuhtlusega suuremat pistmist. Arvutitevaheline infovahetus oli kavandatud sõjalise info või teadustulemuste vahetamiseks. Liiatigi olid arvutid toona pigem heinaküüni mõõtu ja andmeedastus käis tänapäevaga võrreldes üliaeglaselt, niisiis ei paistnud see kuigi mugava kommunikatsioonikanalina. Seadmed on aga läinud aina pisemaks ja odavamaks, andmevahetus kiiremaks, ning ühel heal päeval ületas inimliku virtuaalsuhtluse maht ametlike materjalide saatmise oma. Tasapisi tekkisid ja said tuntuks e-post, teadetetahvlid, veeb, jututoad ja virtuaalmängud, foorumid ja palju muud. Virtuaalruum hakkas täituma nii ametlike kui ka inimlike infokogumitega.

Kuni materjalide maht oli väike, suudeti see esitada korrastatud kujul: tekkisid linkide kataloogid, mida sai teemade kaupa sirvida. Ühel hetkel oli aga veebilehtede hulk nii suureks kasvanud, et sellise üldkataloogi pidamine ei olnud enam võimalik. Lingikogude asemele astusid otsimootorid. Muide, keegi ei tea enam täpselt, kui palju neid veebilehti ikkagi on. 2007. aasta kohta väidavad eri allikad, et lehti on mõnesaja miljoni ja paarikümne miljardi vahel.

Sellises infouputuses pole just lihtne orienteeruda. Otsimootoritel on oma valemid, mille järgi lehti otsingu tulemustes järjestatakse, aga teaduslikku ja isiklikku teksti need ei erista. Nii on faktid ja hinnangud vägisi ühte sulatuskatlasse sattunud, peegeldades korraga asjade mitmetahulist olemust: seda, mis need on, ja seda, kuidas need paistavad, rääkimata arvamuste ja hinnangute rikkalikust paljususest.

Häda on selles, et kõigile selline arvamuste ja hinnangute paljusus ei meeldi. Eriti see, et ka teistsuguse mõtlemisega inimestel on võimalus oma arvamust avalikult välja öelda. Internet on üks tore keskkond, mis ei toeta kuigivõrd „my way or no way” („minu moodi või üldse mitte”) tüüpi mõtlemist, tsensuuri, ilustatud reaalsust. Kõigil on võimalus sõna sekka öelda, oma versioon esitada – võimalused on võrdsed, nii tõe esitamiseks kui võltsimiseks. Seda, mida teeb üks, saab teha ka teine. Seda, mida üks väidab, saab teine ümber lükata ja kõik ülejäänud nii vaadata kui kommenteerida. Tõeline rahva hääl!

Teatavas vanuserühmas saab arvuti ja mobiiltelefoni vahendusel teha juba peaaegu kõike: laenu võtta, endist kallimat tööpostilt lahti kangutada, uut kallimat ja uut tööd otsida, korraks end tõelise neegrikuninga pärijana tunda, poliitpropagandat teha, lapse hindeid vaadata, teistega sõimelda. Nagu ikka, on siin ka oma prototüübid kerged tekkima: igaüks, kes piisava agarusega Eesti meediat jälgib ja vastavate keskkondadega ise süvitsi kursis ei ole, võib varem või hiljem kinnitada, et „perekoolis käib kanakari” (www.perekool.ee, foorum lapseootel naistele, värsketele emadele ja muidu pereinimestele), „reit tuleks kinni panna, sest teismelised kirjutavad seal roppusi” (www.rate.ee, noorte tutvumis- ja suhtlusportaal), „n. saidil tuleks kommentaarid keelata, sest seal ropendatakse” ja nii edasi.

Peegel pole süüdi, kui nägu ei meeldiInternet on vist üks hirmus asi? Kuigi… kes otsib, see leiab. Kui Internetist otsida sõimu ja vihkamist, siis kindlasti seda ka leiab. Kui otsida pornograafiat – palun väga, igale maitsele! Ajakirjas Time (31. X 2007, „Facebook: More Popular Than Porn”) tuuakse muide ära, et netiporno vaatamine on USAs paari aastaga vähenenud pea kolmandiku võrra ja pigem tegelevad sellega üle 25aastased netihuvilised, nooremaid huvitavad hoopis suhtlussaidid.

Ja mis võiks siis olla üks ilus ettekääne Interneti tsenseerimise nõudmiseks riigis, kus diktatuuri ja sellest tulenevat võrgu filtreerimist ei ole? Muidugi noored! Noored võivad Internetis näha asju, mis nad ära rikub ja valele teele viib.

Sellist väidet kuuldes hämmastun alati: kas väite esitaja pole kunagi telekast Eesti kommertskanaleid vaadanud? Päevast päeva näidatakse sugereerivaid reklaame, mis püüavad meid veenda alkoholi soetama ja tarbima; lisaks võime pea igas seriaalis ja filmis näha vähem või rohkem tsenseeritud soojätkamist ning rikastada oma obstsöönsete sõnade tagavara mõningate tõsielusarjade ja elu pahupoolt tutvustavate saadete abil. Rääkimata agressiivsetest kiirlaenupakkumistest, mida võiks peaaegu nimetada noorsoovastaseks kuritegevuseks. Kas oleme siis kõik juba nii pimedalt väreleva ekraani mõju all, et ei oska seda enam teadvustada, või tundub Interneti tsenseerimine lihtsam?

See selleks. Õnneks meil Internetti märkimisväärselt ei kontrollita ja ega see palju aitakski. Miks? Aga seepärast, et Internet on ja jääb vabaks meediaks. Keelamine ei paranda midagi ega kedagi. Harida tuleks hoopis Interneti kasutajaid, et nad oskaksid teavet kriitiliselt analüüsida, tunneksid võrgus leiduvaid ohtusid, suudaksid end selgelt väljendada ja oleksid võimelised ka teisi arvamusi aktsepteerima. (Need punktid käivad muide kõigi, mitte ainult noorte kohta.)

Internetis võiks patupesa asemel näha hoopis ühiskonna peeglit. Seal saab kuuldavaks kõigi hääl, isegi kui mõne hääle puhul tahaks kõrvad täis toppida: „Need-ja-need ahju! Kõik venelased/eestlased/soomlased/seksuaalvähemused jne on sellised-ja-sellised! … (vali sobiv nimi) on … [tsenseeritud]! Eelneva kommentaari autor on … [tsenseeritud] ja võiks minna … [tsenseeritud]!”. Säärased tekstikatked on tuttavad igale aktiivsemale veebikommentaaride lugejale. Vahest on mõni ka ise sellise arvamusavalduse veebi jäädvustanud? Neil kommentaaridel on autor, need on kirja pannud päris inimesed. Võib-olla koguni meie naabrid, kolleegid, sugulased, sõbrad? Internetis on ruumi kõigile. Kasulik on kursis olla, mida inimesed tegelikult mõtlevad, kui neid ei piira argisuhtluse sotsiaalsed piirangud. Nii võib politseiametnik hetkeks juriidilise korrektsuse unustada ja kohaliku vähemusrahvuse esindaja veebipäevikusse sõimukommentaare kirjutada või õpilane oma õpetaja töömeetodeid kritiseerida.

Mitte ainult sõim ja pornograafia

Aga kui otsida hoopis mõttesügavust, südamlikkust, hoolimist? Ja teha seda noorte suhtluskeskkonnas, kurikuulsas rate.ee-s? Kui palju üks täiskasvanu üldse tänapäeva noorte mõttemaailmast teab? Targad vanemad räägivad oma lastega, head õpetajad vestlevad oma õpilastega, emakeeleõpetajad loevad laste kirjandeid – aga edasi? Mida me teame noorte hirmudest, muredest, neile tähtsatest teemadest?

Üks 15aastane tüdruk on rate.ee-s kirjutanud nõnda: „Kas mulle ainult tundub või see ongi nii, et noored vajavad pidevat kindluse olemasolu tunnet või pidevat meeldetuletust, et keegi neid ikka armastab? Noorte enesehinnang on niivõrd palju langenud. Kahju lausa! Ja kõik need inimesed arvavad, et nende sõbrad ei hooli, et neid ei taheta jne. Niipalju tuleb vastuseid väga paljudelt: „jaa musikeneee, mis juttu sa ajad mudugi ma armastan sind kalliiiiis.” jaaniiedasi. Selliseid vastuseid tuleb kümneid. AGA, kas neid ka tõsiselt võetakse?”

Ja üks 18aastane noormees vastab: „Me kõik vajame hoolitsust. Ja see on tõsi. Need „jaa musikeneee, mis juttu sa ajad mudugi ma armastan sind kalliiiiis.” on tühjad sõnad. Mitte et sõnadega poleks võimalik teises inimeses soojust läita, vaid inimesed ei räägi seda mida nad mõtlevad. Inimesed on tegelikult palju kaastundlikumad kui nad välja näitavad. Tegelik
ult on asi lihtne: Võtta on kerge, nii kerge. Võtmine on sõltuvus, väga kergesti tekkiv sõltuvus. Andmine unustatakse täiesti ära.”

Mõtlemapanev? Ka seda leidub Internetis. On oluline, et noored selliseid asju arutada saavad ja et nad seda teevad. Suhtluskeskkonnad (rate.ee, orkut.com, facebook.com jt) kuuluvad noorte jaoks nii-öelda „lähipiirkonda”, see on Interneti ala, kus nad hästi orienteeruvad ja mida nad palju kasutavad. Isegi kui suhtluskeskkonna kasutamise põhjuseks on esialgu oma bikiinipildi ülesriputamine ja selle peale saabuvate kommentaaride lugemine, kujuneb hiljem aina tähtsamaks suhtluses osalemine, oma seisukohtade võrdlemine teistega, omamoodi maailmatõe ja hingetoe otsimine.

Need väited ei ole õhust võetud, vaid tekkinud „kõrvalproduktina” mitu aastat kestnud Interneti-suhtluse keele uurimisel. Netisuhtluse sõnavara ja ortograafia on väga huvitav, aga paratamatult jääb pilk pidama ka tekstide sisule ja mõttele, suhtleja isiksusele ja mõttemaailma kujunemisele. Noored kõnelevad Internetis enda ja endale tähtsate asjade eest. Möönan, et selle kõne väljendusvorm võib olla konarlik või ebatsensuurselt siiras, ent see on vahetu ühiskonna peegel.

Grammatika osas saavad õpetajad üht-teist ära teha, ebasobiva sõnavara nurgad silub aeg. Mõtte- ja väljendusjulgus võiks aga jääda elu lahutamatuks osaks.

Ruumi ajalisuse käsitlemise juures tuleb arvestada, et ruumi ja ruumilisuse kontseptsioon ei seostu alati ruumilisusega tavamõistes, vaid neid võidakse kasutada vägagi erinevate nähtuste kirjeldamisel. Ruumilised üksused ning vastavad ruumikontseptsioonid luuakse geograafilise ruumi ja semiootilise reaalsuse kokkupuutel ning kuigi neil on tihe side füüsilise ruumiga, on tegu siiski kontseptuaalsete kultuurinähtustega, mis ruumi ja teadmisi organiseerivad. Seejuures on iga ruumikontseptsioon spetsiifiline ning korrastab ruumi ja teadmisi omal viisil, muu hulgas ka ajaliste tähenduste suhtes.

Ruumi ajalisuse valdkonda iseloomustab ruumikontseptsioonide ning nende mõtestamise aluste rohkus. Leidub siiski ka ühisjooni. Aja ja ajalisuse mõistmisel ei püüelda universaalsusele ja absolutiseeritavusele, vaid käsitletakse inimlikku ajataju ning kultuuri ja ühiskonna ajalist maailmapilti ja aktuaalseid ajakontseptsioone.

Kultuuriühikute ruumi projitseerimine võtab mäletamise ülesande inimeselt ja asetab selle ruumi, vähendades sellega informatsiooni käitlemise vajadust. Linna füüsiline ruum muutub pidevalt (olgu tegu aastaaegade rütmi või linna ruumilise laienemisega, mida mõistetakse linna arenguna), samuti võimalus seda mäletada isiklikult või kultuuriliselt kirjelduste või muude viidete kaudu. Linnas toimuval on oma rütm ja juba tegevus ise on muutumine. Lisaks on linn täis kohti ja objekte, mis sümboliseerivad mõnd teist hetke – ajaloost või isiklikust (elu)loost.

Ruum on kultuurile omamoodi keskkond, mis kultuuri korrastab ja mida kultuur korrastab. Jäljed, mida inimene oma kultuurilise tegevusega ruumi jätab (ruumi füüsiline korrastamine), on aluseks millelegi, mida võiks nimetada ruumi füüsiliseks ajalisuseks. Just seesuguste jälgede kaudu toimub ruumilise üksuse määratlemine ning selle seostamine mäluga.

Ruumi ja selle elementide kirjeldamisel lähtutakse kultuurijälgedest sageli „ajaloolisuse” kontseptsiooni korral, mõistes neid kirjeldamise kontekstis ühtaegu automaatselt (ruumi projitseeritud mälujuhiste otsene funktsioon) ning ka jälgedena kultuurilisest (käitumise, mõtestamise) mustrist, mida enam ei ole. Nii ei ole linna või selle elemendi representeerimisel esitatava ajaloolisuse puhul enam oluline, kas objekt eksisteerib füüsiliselt (nt ajalooline maja) või eksisteerib üksnes viide sellele (nt  tähistatud ajaloolise hoone piirjooned, kui hoonet ennast enam pole). Jälge on võimalik ruumi luua nii füüsiliselt kui ka üksnes semiootiliselt. Lisaks kadunud kultuurilisele mustrile viitamisele lisanduvad „ajaloolisusega” ka teatavad väärtushinnangud. See on seotud identiteediloomega, eelkõige kultuuri esitlemisega järjepideva ja põlisena. Kultuurilise mälu kontseptsiooni kaudu võib ajaloolisust kirjeldada kui teatavate tekstide kaasamist mällu ning samas nende deaktiveerimist mälus, mis jätab sinna üksnes märgi tekstist (ehk antud juhul siis ruumist ja selle kasutusest).

Niisiis võib ruumi ajaline mõtestamine lähtuda väga erinevatelt alustelt ning erineda ka oma tulemuse poolest. Nii nende mõtestamiste kujunemise kui uurimise seisukohast on olulised kaks valdkonda: tegevus ehk interaktsioon ruumis ning kommunikatsioon ehk interaktsioon ruumi kohta. Päevast päeva kasutatavate ruumide kohta on ühiskonnas väga mitmekesiseid arusaamu. Iseloomulikult on nn ametlikud väljendused suhteliselt lihtsad, need piiritlevad ja mõtestavad ruumi üheselt ja ühest või mõnest vaatepunktist. Ametlik seisukoht võib aga just oma autoriteetsuse ja lihtsusega olla ühiskonnas oluline suunaja, luues ja mõtestades ruumiüksusi ning tekitades ühiskonnagruppide konflikte. Nii võib näiteks pronkssõduri juhtumi puhul täheldada, kuidas monumendi kui ruumielemendi mõtestamise mitmekesisusest tõusid meeleavalduste perioodi alguses 2006. aasta mais selgelt esile vastandlikud ja lihtsustatud seisukohad pronkssõdurist kui ruuminähtusest (sotsiokultuurilises linnaruumis) ning selle aja(loo)lisest tähendusest. Need seisukohad suunasid konflikti, neid omistati vastavalt n-ö eestlastele ja n-ö venelastele ning selle kaudu tekitati nende nimede taha uued identiteedid.

Seejuures rõhutab representatsiooni ametlikkus, institutsionaalsus kujutelma jagatust ning seega ka vastava maailmamudeli objektiivsust ühiskonnas. Nii näiteks vaatleb ruumikäsitluste sotsiaalkonstruktivistlik suundumus ruumiüksusi (näiteks kohta või regiooni) nähtustena, mille aluseks on sotsiaalne identiteediloome ning seejuures olulisel määral autoriteetsed väljendused ruumi ja sellega seostatava sotsiaalse või kultuurilise aspekti kohta.

Vaadeldes representatsioonis esitatavat ruumi ja selle esitatavat ajalisust, tuleb tähelepanu pöörata neile asjaoludele, mis võimaldavad ruumi selle kirjelduse kaudu siduda ajaliste tähendustega. Sõltuvalt vaatluse tasandist võib tegu olla nii individuaalse kui kollektiivse mäluga. Mõlema puhul on mehhanisme, mille kaudu ruum ajaliseks osutub: näiteks seotus äratundmise mehhanismiga (laseb võrrelda objekti varem ja hiljem), isikliku suhte loomine (asetab ruumi inimese elulukku ja seob selle isikliku ajatunnetusega) ning semantiline paigutus üldisemasse narratiivi, mis indiviidiülesena annab nähtustele tähendusi, sealhulgas seob need üldise aja(loo)ga.

Siiski on ruumirepresentatsiooni analüüsides mälule viitamine osaliselt spekulatiivne. Kuigi representatsioon on indiviidi(de) looming ning mõjutab indiviidi ja tema mälu, on see (iseäranis institutsionaalne representatsioon) eeskätt sotsiaalne nähtus, kollektiivse mälu spetsiifiline kandja ning kultuurimälu tekst.

Linna kirjeldamine ning analüüsimine isiklike meenutuste kaudu võib küll sünnitada haaravaid linnajutustusi, ent selline linnatunnetus jääb paratamatult eraldatuks. Samuti jäävad eraldatuks käsitlused, mis mõistavad aega objektiivse dimensiooni või ressursina, ning käsitlused, mis vaatlevad üksnes kohalikku kultuurilist aega. Linn on nähtus ja keskkond, mis ühendab endas erinevad maailmakäsitlused ning ruumi ja aja mõtestamisviiside mitmekesisuse.

Kunstigalerii on mõeldud illustratsioonikunsti eksponeerimiseks. Ja sugugi mitte ainult lasteraamatute illustratsioonide, vaid illustratsioonikunsti jaoks laiemalt. Kuna galerii on unikaalne selles mõttes, et minu teada on Läänemere maadest vaid Münchenis spetsiaalne illustratsioonigalerii, siis on meie graafik väga pingeline. Praegu on avatud eesti illustraatorite näitus „Sõbrakäega loodud”, kus eksponeeritud tööd kingitakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstikogule. Seal on esindatud mitme põlve kunstnike illustratsioone Silvi Väljalist ja Ede Peebost kuni Kadri Ilveseni. Märtsi keskel avatakse saksa lasteraamatuillustratsioonide näitus, kus on töid mitmetelt üleilmse kuulsusega kunstnikelt nagu näiteks Klaus Ensikat ja Wolf Elbruch, kes mõlemad on pälvinud ainsate sakslastena maailma kõrgeima illustratsioonikunsti auhinna Anderseni preemia. Edasi saab näha loodetavasti traditsiooniks kujunevat Eesti illustraatorite viimase aja tööde kevadnäitust. Sellele järgnevad mitmed personaalnäitused: juunis Sveta Aleksejeva, juulis Vive Tolli, augustis Aleksei Kornilovi, septembris Regina Lukk-Toompere, oktoobris Ülle Meistri, novembris Juss Piho ning detsembris ja jaanuaris Soome illustraatorite talve- ja jõuluteemaline näitus. Tulevikus on plaanis ka mõni eksliibrisenäitus.

Kas võib öelda, et meie raamatukunstnikud, eelkõige need, kes on spetsialiseerunud lasteraamatutele, on saanud oma näitusepaiga ning  nende eksponeerimisvajadused on rahuldatud?

Meie raamatukunstnikud on saanud tõepoolest imeilusa näitusesaali vanalinnas. Ja kuigi me kõik selle üle rõõmustame, pole vajadus kaugeltki rahuldatud. Oma unistustes nägin ma kahte illustratsioonigaleriid. Ühes oleks saanud pidevalt üleval hoida Eesti kunstnike loomingut ja teises eksponeerida rahvusvahelisi näitusi. Meil on küll ka väike Trepigalerii, kus loodame tõepoolest näidata kogu aeg Eesti kunstnike töid, aga see galerii on kaunis tilluke. Lisaks on meil olemas hea partner rahvusraamatukogu näol ja seega on võimalik ka vajadusel näitusi kahe maja vahel jagada..

Keskusel on ka oma varakamber, kunstikogu. Milliste kunstnike tööd seal on ja mis põhimõtete järgi see hakkab kasvama?

Meie kunstikogu rajamisega on pisitasa algust tehtud juba aastast 2006. Oleme püüdnud sinna osta meie nimekamate illustraatorite parimaid töid. Auhindu saanud pilte või rahvusvahelistel näitustel eksponeeritud töid. Võimalusel sooviksime oma kogusse osta ka väliskunstnike töid, kuid siin osutuvad meie kasinad võimalused muidugi takistuseks. Oleme rõõmsad kunstnike ja nende järeltulijate annetuste üle ja hetkel praeguse näituse pildid jäävadki ju meie kogusse. Ülisuure ja hinnalise kingituse tegi meie majale Edgar Valteri perekond, kes annetas meile üle 2000 illustratsiooni, mida meil on võimalik pisitasa töid pasparteerides tulevikus ka avalikkusele vaatamiseks välja panna.

Veel üks huvitav kollektsioon on meie maja kunstikogusse tekkimas. Nimelt on paljud meie paremad illustraatorid maalinud lastele taburette ja need on osutunud nii huvitavateks ja omapärasteks, et siit ka soov seda kollektsiooni edaspidi täiendada.

Küsinud R. V.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm, millist Eesti Lastekirjanduse Keskuse uue hoonega kaasa tulnud muutust peate kõige olulisemaks? Kui palju on muutunud seoses uue majaga keskuse tegevussuunad?

Keskuse peamised tegevussuunad, eesmärgid pole muutunud. Küll aga on uus maja loonud meile hulga uusi võimalusi. Kõigepealt on uus hoone toonud kaasa meie fondide tarvis suuremad, korralikud hoidlad – kogub ju meie keskus eestikeelseid ja Eestis ilmunud lasteraamatuid ning maailma lastekirjanduse klassikat ja auhinnaraamatuid. Iga aastaga ilmub aga eestikeelseid lasteraamatuid järjest rohkem. Lastekirjanduse varakambris saab üht-teist nende fondide vanemast osast ka välja panna – nii saavad külastajad ülevaate meie lastekirjanduse ajaloost.

Ka lasteraamatuillustratsioonile saame nüüd rohkem tähelepanu pöörata, seda nii oma kogusid eksponeerides kui ka teisi näitusi võõrustades.

Kõige olulisemaks pean aga seda, et koos uue majaga on paranenud võimalused igasuguseks ühistegevuseks ja diskussiooniks, seda lastele (lugemis- ja kunstiüritused, kohtumised, esitlused jm), aga ka täiskasvanuile (lastekirjanduse ja -raamatukogunduse üritused, arutlused, ümarlauad jm). Saame korraldada rohkem üritusi ja silmast silma kohtumisi oma ruumides.

Teie maja eksponaatide seast võib leida kõigi aegade paremate eesti lasteraamatute edetabeli. Edetabel on väga tasavägine ja nimetusi mahub sinna palju. Kui palju võiks üks laps nimetatud raamatutest läbi lugeda? Kui palju peaks?

Ilmselt peate selle edetabeli all silmas nimekirja „Sajandi sada parimat eesti algupärast lasteraamatut”, mis on koostatud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse küsitluse tulemusel. Küsitlus toimus 1999. aasta detsembris. Eesmärk oli välja selgitada sada XX sajandi olulisemat eesti algupärast lasteraamatut, mis on mõjutanud mitme põlvkonna lapsepõlve. Selleks moodustati kirjandusteadlastest ja -kriitikutest, õppejõududest ja õpetajatest, kirjanikest ja kirjastajatest, bibliograafidest jt niinimetatud tarkade klubi. Need asjatundjad nimetasid 134 kirjaniku ühtekokku 366 raamatut.

Arvan, et pole õige seostada sõna „peab” lugemisega – lugemine olgu ikkagi vaba ja mõnus tegevus. Nii et ühtegi ei pea, aga võimalikult palju võiks, kuna tegemist on tõesti möödunud sajandi parimate teostega. Lisaks nimetatud raamatutele võiks lapse raamaturiiulile sättida ka terve hulga värskeid lasteraamatuid. Paljud neist teostest väärivad kindlasti kohta selle sajandi kõige paremate algupäraste lasteraamatute edetabelis.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Anne Rande, teabekeskusest on saanud keskus. Nimetus lühenes ja seoses sellega leidis keskus endale ka uue toreda kodu. Kuidas see juhtus, kuidas see väike ime võimalikuks sai?

Tegelikult on see lausa nii suur sõnulseletamatu ime, et seni ei saa hästi uskuda. Igal hommikul uksest sisse astudes sulen hetkeks silmad veendumaks, et see ikka tõsi on.

Mäletan väga hästi viimast 20 aastat, mil asutuses töötan, et taotluskirju ruumiprobleemi lahendamiseks on kirjutatud hästi palju. Leiti isegi lahendusi, kuid ikka läks midagi vussi. Samal ajal oli kogu meie väikese fantastilise töökollektiivi pilk ja mõte suunatud tulevikku teadmisega, et laste lugemiseta ei saa riik olla edukas, sest just lapsed annavad riigile elujõu. Andsime endast maksimumi, et meie tööd lastekirjanduse ja laste lugemise väärtustamisel peetaks ühiskonnas niivõrd oluliseks, et riik tunneks – ilma sellise kultuuriasutuseta oleksime märgatavalt vaesemad. Meie moto „Tee seda, millesse usud, ja usu sellesse, mida teed!” tõigi keskuse lõpuks oma koju – pikk teekond Pika tänava imelisse majja nr 73 on tõeks saanud. Nii et usku ja lootust ei tohi mingil juhul kaotada ja alla ei tohi anda.

Kodu saamislugu ise on aga lühike. Kuulume juba üle kolmekümne aasta kultuuriministeeriumi haldusalasse. 1987. aastast peale on kultuuriminister vahetunud pea iga aasta. Tänaseni on neid olnud neliteist. Ega muud polnudki vaja, kui ära oodata kaheteistkümnes minister Urmas Paet, kes sõna otseses mõttes tuli, nägi, mõtles, EHMATAS, VÄÄRTUSTAS ja OTSUSTAS.

Täna on sellest saagast hea ja kerge rääkida. Juba pärast esimest lahtiolekukuud võib öelda, et maja on omaks võetud, nii omaks, et on päevi, kus keskust külastab kuni paarsada väikest ja suurt inimest.

Siinkohal on õige koht veel kord tänada kultuuriministeeriumi, kes on meisse uskunud ja sellise suurepärase teoga keskuse 75. sünnipäeva-aastal hakkama saanud. Ja eriti vahva on, et see uskumatult suur kingitus anti üle Eesti riigi juubeliaastal.

Mis on seoses uue majaga keskuse töös kõige rohkem muutunud?

Esmalt õiendan ära paar asja. Kuigi keskus on pealinnas, on meie tegevus suunatud kogu Eestile, viimased kaheksa-üheksa aastat esindame omamaist lastekirjandust ka mujal maailmas.

Minu teada pole vähemalt Euroopas teist analoogilist asutust, kus tegeldaks lastekirjandusega nii mitmekesiselt, nagu seda teeme meie. Juba kümmekond aastat tagasi hakkasime selleks ettevalmistusi tegema. Nii saamegi täna rääkida mitmetest tegevussuundadest:

Arhiivraamatukogu kogub eestikeelseid ning Eestis ilmunud lasteraamatuid ja -perioodikat; maailma lastekirjanduse klassikat ja auhinnatud teoseid originaalkeeles; lastekirjanduse-alaseid teatmeteoseid, monograafiaid, ajakirju ja muid materjale; lasteraamatuillustratsioone.

Erialane infokeskus koostab andmebaase ja vahendab teavet lastekirjanduse uurijatele, tõlkijatele, kirjastajatele, pedagoogidele, üliõpilastele jt asjahuvilistele ning uurib eesti lastekirjandust.

Arendus- ja koolituskeskus korraldab konverentse, seminare, loenguid; viib läbi lugejauuringuid ja -küsitlusi; annab välja lastekirjanduse-alaseid trükiseid.

Suurprojektid: Nukitsa konkurss, Aasta Rosina auhind, Muhvi auhind, lastekirjanduse ümarlaud, ettelugemise päev 20. oktoobril ja näitused ning loomekonkursid.

Lasteraamatukogu teenindab põhikooli õpilasi ja kõiki teisi lastekirjanduse huvilisi.

Lastekirjanduse varakamber ja kunstigalerii (alates 7. I 2008)  tutvustab eesti lasteraamatut läbi aegade. Galeriis saab imetleda eesti ja välismaa lasteraamatuillustratsioone.

Seda tööd tehti aastaid Liivalaia tänaval 300 ruutmeetril, see oli tõepoolest väga-väga komplitseeritud. Nüüd on meil võimalik toimetada 1000 ruutmeetril.

Kuigi ruumide kujundamisel tuli lähtuda muinsuskaitse ning päästeameti rangetest ettekirjutustest, üritasime sellegipoolest sisekujundusest võtta maksimumi, et pakkuda tulijatele unustamatuid muljeid, äratundmisrõõmu ja selliseid emotsioone, mis tekitaksid lugemisisu ka nendes, kes seni pole raamatust eriti midagi pidanud. Sellises majas peaks raamat ja lugemine muutuma nii lastele ja noortele kui suurtele inimestele jälle ahvatlevaks.

Nii et põhimõtteliselt on muutunud kõik, kuna saame rääkida majast, kus raamatu ja lugemise väärtus ilmneb hoopis uuel tasandil. Nüüd on meil korralikud säilitushoidlad nii raamatute kui kunsti tarbeks. Meil on imeilus raamatukogu. Meie maja on kui kunstigalerii, kus saame eksponeerida nii eesti kui maailma lasteraamatukunsti. Meil on eesti esimene lasteraamatumuuseum. Meil on täiesti uskumatu taevaalune paradiis – pööningusaal, mille ainulaadsust on raske sõnadesse panna. Kuid oma silm on kuningas, nii et ootame külla!

Kuidas sõnastaksite keskuse põhilised eesmärgid?

Kõik me soovime, et meie lapsed elaksid turvalises maailmas ja oleksid õnnelikud. Õnnelik, hea ja edukas ei saa olla raamatuid lugemata. Lastekultuuri üks olulisi komponente on lastekirjandus, mille kaudu laps õpib tunnetama maailma, kujunevad tema väärtushinnangud, vormub kultuuripilt, kujuneb identiteet, rahvusliku kuuluvuse tunnetus. Seetõttu on lastekirjanduse osatähtsust rahvuskultuuris raske üle hinnata.

Meie soov on anda eeskätt lastele ja noortele võimalus kuuluda nende hulka, kes sisse astudes peaksid tundma uhkust ja rõõmu, et just nende jaoks on see maja nii ilusaks, põnevaks, nauditavaks ja ainulaadseks tehtud. Maja, mis peaks lisama igale sisenejale väärikust. Maja, mis peaks tekitama igas tulijas tahtmise muutuda paremaks. Maja, mis peaks ka kõige tuimemas ja ükskõiksemas inimeses äratama ilusaid emotsioone ja unistusi.  Ühesõnaga, tegijad on endast andnud parima, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse uuest kodust kujuneks tõeline lapsepõlve paradiis. Meie maja fassaadile võiks olla suurte tähtedega maalitud: „Tere tulemast maailma!”, sest on ju sõna see, mis annab edasi kõik selle, mida maailm endas sisaldab. Selle tähtsa tööga tegelebki asutus iga päev.

Milline ruum või tuba teile uues majas kõige rohkem meeldib?

Lugenud maja ajalugu, pelgasin hirmsasti, kuidas siin hakkab olema. Täna ütlen, et majas on imeliselt hea aura ning siin hõljub eriline fluidum, mis lausa mähib endasse ja kasvatab tiivad selga. Kogu maja on nagu üks eriliselt armas, ainulaadne, soe ja põnev tervikruum. See on sõna otseses mõttes aja mahavõtmise ja nautimise paik, nii nagu hea lasteraamatki. Nii kodu- kui välismaalased, kes meid külastanud, ei jõua ära imestada, kuidas on üldse võimalik, et selline lastekultuurikeskus ühes pisikeses riigis teoks on saanud.

Kuidas hindate eesti lastekirjanduse praegust olukorda? Kas ilmub palju häid raamatuid? Kuidas on lood nende lugemisega?

Heaks hindan, sest eesti lastekirjandust ilmub muljetavaldavalt palju, isegi liiga. On nii väga häid kui ka vähem häid raamatuid. Valiku teeb loomulikult lugeja. Keskuse ülesanne on aidata väikesel inimesel leida kätte lugemise teeots, mis ei pruugi alati olla sirge ja lai, selleni võib jõuda ka esmapilgul üsna veidraid ja kummalisi radu pidi. Tähtis on, et sinna jõutakse, ja mida varem, seda parem, sest vaevalt keegi alles täiskasvanuna oma esimese raamatu avab.

Küsinud J. K.