Hieronymus

Alustagem tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise küsimusega. Eestis on väideldud selle üle, kas koondada kultuurielu suurtesse linnadesse või panustada rohkem regionaalsesse arengusse; ja samamoodi on linnades (nagu Tartus) väideldud, kas eelistada suurte kultuurikeskuste rajamist või linnaosade elu hoogustamist. Milline on suhtumine Euroopas?

Üht kindlat suhtumist pole, on palju erinevaid lähenemisi. Tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise vahel tuleb leida tasakaal, mis arvestab Eesti asjaolusid, näiteks asustuse hõredust väljaspool linnu. Inimestel, kes elavad külades ja väikeasulates, on õigus kultuuritegevusele ? kuid võimalus selleks ei pea ilmtingimata olema nende ukse all. Kui infrastruktuurid ja transport arenevad, on inimesed ka valmis külastama kultuuriasutusi, mis ei asu kilomeetri raadiuses, kõndimiskauguses. Kindlasti ei toeta ma suuri kultuurikeskusi. See on väga anakronistlik idee, mis ei toimi kusagil Euroopas. Need suured keskused, mis rajati 1960ndate algul Prantsusmaal, on näide kultuuri mäkdonaldiseerumisest. Kus iganes on sellised keskused edukad olnud, siis ikka sellepärast, et nad vastanduvad sellele mudelile, mitte ei järgi seda. See, et galerii, raamatukogu, kontserdisaal, teatrisaal, nõupidamisruum on kõik ühe katuse all, enam ei toimi. On kas ühine interdistsiplinaarne keskkond või eraldi seisvad asutused. Mõttekas on korraldada kultuuriüritusi seal, kus inimesed juba nagunii käivad. Tartu on eriline, kuna siin on palju tudengeid. Neil on oma noortekultuur. Nii et see, mis toimib Tartus, ei pruugi toimida mujal Eestis. Oluline on ka see, kes maksab. Euroopas võtavad kohalikud omavalitsused järk-järgult suuremaid kohustusi kohaliku kultuurikeskkonna arendamisel. Kohalikud omavalitsused teavad paremini, mida siin vaja on.

Veel üks diskussiooniteema on olnud ?ehitised vs. inimesed? ? kummasse rohkem investeerida? Mõnikord tundub, et ettevõtjatele ja poliitikutele on kultuur liiga ?pehme? ja nad püüavad seda enda jaoks ?kõvemaks? teha, panustades ehitistesse.

Poliitikud kalduvad üleüldse panustama infrastruktuuri, millessegi, mis püsib kaua ja mille üle nad saavad uhked olla. See on hea ? niikaua kui ehitiste suurus ja tüüp vastab funktsioonile ning raha jääb piisavalt üle ka programmile ja haldajatele. Sotsialismis ei eksisteerinud haldajaid omaette kategooriana ja seetõttu lagunesid mitmed hooned kiiresti ? need olid lohakalt ehitatud ja neid ei hallatud korralikult. Nii et proportsioonis peavad olema algne ja püsiv investeering. Milline valitsus ei investeeriks inimestesse? Arvutioskus on ka kultuuriline, mitte ainult tehnoloogiline investeering. Kuid panustada tuleb ka noortesse talentidesse, kes on oma loominguga võimelised ehitisi käigus hoidma. Väikeriigis on kultuur alati kallis. Suurel määral ei saa majanduskasvule loota, sest polegi seda suurt määra ? pooleteise miljoniga riigis on iga investeering kultuuri väikesemahuline.

Tartus teeb muret tendents, et planeeritakse uusi kultuuriehitisi, samas kui ei suudeta hoida, uuendada ja sisustada mitmeid vanu. Need kõdunevad, ehkki on muinsusväärtusega; näiteks esimene teatrimaja, mis on küll tehniliselt aegunud ega ole teatrimajana kasutatav?

Siis võib sinna panna mälestustahvli ja rajada sinna teistsuguse teatri. Hooneid on mõtet säilitada, kui neil on linnapildis arhitektuuriline funktsioon ja kunstiline väärtus, kuid investeerimine neisse kui toimivaisse kultuuriobjektidesse võib olla tülikas. Muidugi tuleb panustada kollektiivse mälu püsimisse. Ka mälestustahvel, mis räägib olnust, on oluline panus. Vanade majade renoveerimine võib maksta rohkem kui uute ehitamine ? ehkki mitte alati. Raskeks teeb olukorra see, et tavaliselt tuleb muuta hoonete funktsiooni. Olin aastaid seotud nelja XVII sajandi suurkaupmehe-elamu renoveerimisega Amsterdami kanali ääres, et arendada need välja teatriinstituudi ruumideks, kuhu mahuksid raamatukogu, muud kogud, muuseumi ekspositsioonid, kontorid, nõupidamisruumid, külalistetoad, kohvik? See oli väga pikk protsess, keerukas ja paljude dilemmadega. Kuid selle käigus õnnestus saavutada väga madal ruutmeetrihind, kuna me taastasime ajaloolise hoonekompleksi ja andsime sellele kultuurilise rakenduse, mis meelitab inimesi ligi. Tartus on nii palju vanu ehitisi, neid kõiki tasuks säilitada. Kuid kuidas igale neist mingi tänapäevane rakendus anda? Ja kui tahta vana südalinna säilitada, võib küll ehitada uusi hooneid, kuid need peavad vanadega kokku sobima. Funktsionaalse mõtlemise kõrvale on linnaplaneerimises vaja ka kontekstuaalset mõtlemist.

Kuidas peaksid linnavõimud sekkuma, kui omanik maja käest ära on lasknud?

Linnavõimud saavad kehtestada oma standardid, kuid olgem realistlikud: need standardid on küllap üsnagi madalad; omanikel polnud nõukogude ajal mingeid kohustusi ? ei saa eeldada, et inimesed hetkega miljoneid investeeriksid. Linnavõimud võivad niisiis standardid kehtestada, kuid peavad olema abiks kohaste rakenduste leidmisel hoonetele ja andma ka rahalist tuge, näiteks pikaajalise soodsaintressilise laenukavaga, et investeering neisse hooneisse oleks ahvatlev. Aastatega nende hoonete hind turul ainult kasvab.

Me kõnelesime kollektiivse mälu säilitamisest ja noorte talentide toetamisest. Kui raha on vähe, siis kumba eelistada?

Ma ei taha kunagi täienisti üht teisele eelistada, vaid taotlen maksimaalset sünergiat. Võib panustada noortesse annetesse, kes ühismälu elus hoiavad. Ei piisa ainult hoonete toetamisest, tuleb ka mõelda inimestele, kes seal käima hakkavaid ? miks nad peaksid, kui seal midagi ei toimu? Ka kõige rikkam riik ei suuda hallata kogu oma kultuuripärandit. Ka Hollandis tuli 10 ? 15 aastat oodata, et saada raha muinsuste renoveerimiseks. Muidugi tehakse kogu aeg tohutuid investeeringuid, kuid palju on ikka ootamas. Ja juba lisanduvad uued, industriaalajastu arhitektuurimälestised, millele tuleb leida optimaalne rakendus, kas siis kultuuriasutuste või spordisaalide või kortermajadena. Kui arhitektuurimälestisele õnnestub leida tänapäevane dünaamiline sisu, ärkab kogu piirkond ellu.

Kultuurifondide puhul on ka dilemma jaotajate osas: kas kaasata pigem spetsialiste ja eksperte või siis administraatoreid ja poliitikuid? Kultuuriinimeste puhul tulevad mängu isiklikud suhted, esteetilised eelistused?

?ning administraatorite ja poliitikute puhul sekkuvad poliitilised eelistused või siis ükskõiksus ja teadmatus. Mina ei näe siin dilemmat. Kultuurilisi otsuseid peavad tegema kultuurieksperdid. Eesmärgid ja kriteeriumid aga tuleks määrata poliitilises protsessis, kuhu kuulub ka avalik arutelu. Kui eesmärgid ja protseduurid on selged, siis peaksid eksperdid saama sõltumatult otsustada. Muidugi ei ole väikeses riigis kerge sõltumatuid eksperte leida ning võtab aega, enne kui areneb välja otsustamise eetika, harjumus huvide konflikti vältida. Otsustamine eeldab ka, et otsustajad on võimelised oma tegevuse aluseid avalikkusele selgitama. Kui avalikkuse huvide kaitse ja kontroll otsustusprotsessi üle on tagatud, võib ka eksperte usaldada. Poliitikud võivad protsessi hõlbustada, kuid neil ei pruugi olla piisavalt teadmisi, et langetada kultuurilisi otsuseid.

Mil määral peaksid võimuorganid toetama noortekultuuri ja kogu alternatiivkultuuri; mil määral riskivad alternatiivkultuuri esindajad oma usutavusega, kui ametlikest fondidest toetust taotlevad?

Ei näe usutavuseprobleemi, ühiskonna liikmetena on neil samasugune õigus toetust taotleda kui kõigil. Ma isegi ei kasutaks terminit ?alternatiivkultuur? ? mille suhtes alternatiivne? Siis peaks eksisteerima mingisugune sidus peavool, tõenäoliselt siis kommertskultuur, mis domineerib. Kuid otsustajad peaksid hoomama võrdselt kogu kultuuri. Alati on osa noortekultuuri, mis seisab vastu institutsioonidele. See on spontaanne, mõneti kultuslik, sageli anarhistlik, kriitiline, kuid see ei tähenda, nagu ei peaks seda toetama. Tuleb luua sellele arengutingimused, mitte püüda seda likvidee
rida või ähvardada. Enamasti just selles kultuurikihis tekivad uued väärtused, mis kanduvad üle institutsioonidesse ja voolavad kultuuritööstusesse.

Andekad loovinimesed kujunevad ja arenevad mitteinstitutsionaalses kultuuris, et hiljem rajada oma institutsioonid. Paljud mu põlvkonnakaaslased eri maadel on just sellised: kasvasid 1960ndatel alternatiivses tudengikultuuris ning 1970ndatel ja 1980ndatel asusid juba institutsioone juhtima, kasutades oma oskusi ja väljaarendatud suhtevõrgustikke. See on väga oluline investeerida, kuid tulemused ei ilmne kohe. Tartusse tulevad inimesed õppima ja nelja aasta pärast on läinud. Kultuuriline investeering neisse ei pruugi midagi tagasi tuua. Niisiis tuleb taotleda, et need inimesed tunneksid vajadust kauemaks siia jääda.

Kas linnavõimud peaksid rohkem keskenduma turistide lõbustamisele või kohalike elanike vajaduste rahuldamisele?

Ilmtingimata kohalikele. Turismitööstuse suhtes on sageli ebarealistlikke ootusi. See ei saa palju sisse tuua, välja arvatud paikades, kus on tohutu kultuuripärand, paleed ja puha. Kui turistid joomise kõrvalt ka ooperipileti ostavad, ei saa neid ikkagi kultuurituristideks pidada. Tartus aga võib eeldada, et Bologna deklaratsiooni tulemusel on 2010. aastaks juba 25% tudengitest välistudengid ? see muudab linna kultuuripilti, kultuurilisi eelistusi. Ülikooli võib pidada Tartu suurimaks ettevõtteks, tähtsaimaks majanduslikuks jõuks. Linna perspektiivplaanides peaks kesksel kohal olema tihe koostöö ülikooliga.

Vanem põlvkond on veidi hirmul, et globaliseerumisprotsessis läheb eesti kultuur kaduma. Kuidas Euroopas sääraseid muresid leevendatakse?

See on keeruline, sest inimestel on palju eelarvamusi. Küsimus peaks olema mitte eesti kultuuri kaitsmises, vaid kasvatamises ja arendamises, et eesti kultuur leiaks tunnustamist ka maailmas. Ma olin tõesti üllatunud, kui ma lugesin teie põhiseadust. See vapustas mind sügavalt. Seal on kirjas, et riigi eesmärk on kaitsta rahvust ja keelt. Kui vale! Kui kohutavalt vale! See ei ole üldse riigi mõte. Riik on selle jaoks, et võimaldada inimestele rahulikku, turvalist ja õnnelikku elu, et nad saaksid ennast teostada. Ma mõistan ajalooliselt selliste murede põhjust. Kuid me võime siin vesteldes palju teed ära juua, mitte aga peatada globaliseerumist.

Vanemad inimesed on mures selle pärast, et noored viljelevad ameerikalikku hiphop-kultuuri. Kuid oma nooruses käisid nemad ju d?ässiklubides ja küllap nende vanemad muretsesid ka?

Muidugi. Kuid avalik võim peab endalt ikka küsima, mida teha, et tasakaalu säilitada. Võimud saavad valida, millist kultuuri toetada, et tagada valikute paljusust ? vältimaks inimeste kapseldumist ühte kultuurivalda. Teine oluline tasand on kultuuridevaheline suhtlus. Suur osa Eesti elanikkonnast on mitte-eestlased ja riik vastutab ka nende ees. Kindlasti tuleb vältida kultuurivähemuste getostumist. Kesksel kohal peaks olema mitte kultuuriidentiteedi säilitamine, vaid kultuuridevahelise suhtluspädevuse arendamine. Kultuur ei saa areneda isolatsioonis ? nii nagu majandus ei saa areneda suletud süsteemina. Need, kes peavad end rahvuskultuuri tulisemaiks kaitsjaiks, ei mõista, et nad on tegelikult selle kultuuri suurimad vaenlased.

Valle-Sten Maiste: Mulle tundub, et kultuuri nime all ja ühiskondliku raha eest tehtava meelelahutuse ja ka lauskommertsi haare on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ja saavutanud viimast 15 aastat silmas pidades pretsedenditu ulatuse. Riigiinstitutsioonid toetavad täna kuni riskide täieliku maandamiseni välja projekte, mis tegelikult ennast küllap ka ise välja veaksid ja eraettevõtjale ka kasumit toodaksid. Kuna ühiskondliku raha (10%) olemasolu tagab lisaks veel ka käibemaksusoodustuse, siis on antud signaal, et kui sa just ühemõtteliselt laadatola ei ole, siis polegi kultuuriettevõtlusega väljaspool avalikku sektorit mõtet tegeleda. Riigiinstitutsioonides ei olegi aga enam justkui oluline orienteeritus kõrgkultuurile. Aivar Mäele ei ole keegi ette heitnud, et Vanemuisega seoses tuleb täna meelde eeskätt muusikalide autoriõiguste ostmine. Ministeeriumile oli ta vajalik, sest võis loota, et ta hoolitseb vähemalt selle eest, et me taas ei kuule ühest miinusest teatrieelarves. Kõik muu on juba teisejärguline. Ega ka ju Vanalinnastuudiol poleks midagi viga olnud, kui bisnis oleks kasumlik olnud.

Margot Visnap: Ka mina pole nõus, et riigi rahastatavad teatrid tegelevad muusikaliprojektidega. Olen aru saanud, et praegune kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment on võtnud selles suhtes karmi hoiaku, kuigi see on juba tagantjärele tarkuse nentimine, et on viltu läinud jah. Kuid muusikalide tegemise üks põhjus on siiski teatrite pidev alarahastamine: aastatega on ju üha kasvanud vajadus riigitoetusele lisa teenida, kasumit teenida. Küsimus on selles, millise valiku teater teeb. Kas ta hoiab oma eelarve suhteliselt tasakaalus, ei võta suuri riske või teeb Tartu lauluväljakul suurprojekti. Ja kui oled võtnud vale riski, siis oledki lõhkise küna ees ehk siis võlgades. Siiski arvan, et muusikalidega peaksid tegelema eraettevõtjad.

Ja muidugi peab muutuma olukord kultuuri sponsoreerimise osas. Kasutades Rein Kilgi näidet: kui tahta kultuuritegijat või sportlast toetada näiteks 100 000 krooniga, tuleb enne 83 000 riigile maksta. Ehk teisisõnu: kultuuri sponsoreerimise seadust tuleks muuta, initsiatiiv selleks võiks tulla loomeliitudelt ja kultuuriministeeriumist.

V.-S. M.: Kas alarahastatus on ikkagi argument? Kunstihoone võiks ka näiteks ?Sekspeditsiooni? kavva võtta. Samuti pole minu etteheide suunatud mitte niivõrd tänasele kui kahele eelmisele kultuuriministrile, arvestades ka nende erakondlikku kuuluvust: nad ei ole isegi küsimust seadnud, et riigiinstitutsioonide alla on pugenud palju sellist tegevust, mis võiks vabalt eraettevõtlusena eksisteerida.

M. V.: Teatreid ei tasu rünnata komöödiate tegemise pärast: komöödia kui meelelahutus kuulub ajalooliselt teatripraktikasse. Hästi tehtud klassikaline komöödia on kahtlemata harivam kui Maie ja Valduri lõpmatud suvetuurid.

V.-S. M.: Vaariku Cooneyga jäid sa ju enam-vähem rahule, see oli aga eraettevõtlus. Meelelahutusliku repertuaari suur osatähtsus riigiteatrites ei võimalda aga eriti sellise eraettevõtluse tekkimist.

M. V.: Nõus, komöödia osakaal riigiteatrite repertuaaris peaks mõistlikku proportsiooni jääma. Aga mida sa välja pakud? Ühest küljest oleme rõõmsad teatripubliku kasvu üle, vaatajate arv on ületanud juba nõukogudeaegsed näitajad. Kas loobume osast vaatajatest ja soovitame teatritel tegeleda ainult puhta kunstiga? Sa nägid ise, palju oli eile Draamateatri hooaja viimasel ?Finis nihili? etendusel publikut ? pisut üle poole saali. Teatrid võivad ainult suurt kunsti teha, aga kahtlustan, et vaatajate arv siis väheneb.

V.-S. M.: Üheksakümnendate teise poolega võrreldes on siin aga märgatav tagasiminek; tollal taheti ka Kõivu justkui rohkem vaadata. Meeletu suveteatribuum on siin maitset suunama ja ootushorisonte kujundama asunud.

Jürgen Rooste: Meelelahutuse suur osakaal teatris ärritab teiste kultuurialade inimesi, kuivõrd just teatrites on tagatud kindel palk ja muud sotsiaalsed garantiid. Tundub ebaõiglane, et selle valdkonna kultuuritegijad, kes on kõige paremini kindlustatud, teevad kommertsi.

Reet Varblane: Kunstis on mõnes mõttes raske vahet teha, mis on see meelelahutus ja kommerts. Meelelahutuse all võiks mõelda suurt osa sellest kunstist, mis on juba traditsiooniline, millest publik saab aru ja mida on võimalik omandada.

Mihkel Mutt: Need ei ole õiged vahekorrad. Traditsiooniline maal on pigem nagu klassikaline psühholoogiline draama. Meelelahutuslik maal ? see on koomiks. Kunstihoones on Maiet ja Valdurit raske teha, leida visuaalset kuju sellele.

R. V.: Kui me mõtleme teenimise peale, siis publikut toob sisse traditsioonilisem kunst. Toomas Vindi näitus tõi siiski viis korda rohkem publikut kui teised.

M. M.: Ometi ei saa ka tema oma näituse piletitulust ära elada.

R. V.: Ära elada saab ta oma maalide müügist.

J. R.: Ühegi luuletaja puhul ei ole see kunagi mõeldav.

V.-S. M.: Võib ju eristada ka nii-öelda tarbe- ja sotsiaalset kunsti. Kas viimane ei jää vaeslapse ossa?

R. V.: Galerii, muuseum või Kunstihoone, kuigi ta publikut tahab ja külastatavusega ka midagi teenib, ei saa ainult seda teed minna, et teeb populaarseid asju. Ta peab endale ka publikut kasvatama.

M. M.: Kunstist rääkides ei saa kuidagi mööda minna Leo Lapini artiklist. Pean silmas väidet, et meil on rohkem kui 1000 kunstnikku, rohkem kui paljude teiste kultuurivaldkondade esindajaid. Aga me võime ju hakata ka kirjanikke ülikoolis ette valmistama ja neile nõuda. Kas ei ole nõukogude ajal siiski kunstnikke rohkem ette valmistatud, kui nii väike ühiskond ?välja kannatab??

R. V.: Vahet tuleks ikkagi teha, et on hulk tarbekunstnikke ja teisi, kes suudavad ka ise omale elatist teenida. Kuigi ei maksa arvata, et ka nemad teab mis rikkad on.

M. M.: Kui nõuda kõrgkunstilt isetasuvust, siis võiks rahvusmeeskoor ju ka end kvartettidesse võtta ? vanasti olid need hirmus populaarsed ? ja nädalavahetustel külapidudel laulmas käia…

Igor Garðnek: Muusikud roteeruvad pidevalt. Tallinna Kammerorkestris on osaliselt samad näod, kes ERSOs. Lähme vaatame Eesti-Soome Sümfooniaorkestrit ? jälle need samad näod… ja jumalateenistustel ja paaripanekutel käiakse. Muusikas süldi- ja popprojektid ikkagi kulkalt raha ei küsi, vaid tegutsevad omal riskil. On levinud eelarvamus, et süvakultuuri ei saa müüa. Nii mõnigi ERSO kontsert on läinud tühjale saalile, aga kui õed Talid organiseerivad Eesti-Soome Sümfooniaorkestri kontserdi, on saali täituvus optimaalne, vahel maksimaalne. Asi on soovis, tahtmises ja oskustes müüa kõrgkultuuri ja leida ka sponsoreid. Ka meie tingimustes on võimalik müüa süvakultuuri. Selgeks vaidlemata on küll küsimus, et kulka toetab nii riiklikke kui eraorganisatsioone. Olen kuulnud kurtmisi, et riiklikud kontserdiorganisatsioonid suretavad eraalgatuslikke välja riiklike arvelt.

Paar aastat tagasi oli tendents, et korraldati suuri vabaõhukontserte, Eesti Kontsert ja teised. Kuigi see pole Valduri ja Maie show, on tegu siiski teatud mööndusega süvakultuuri mõttes. Vabaõhukontserte on raske korraldada niimoodi, et helis midagi kaduma ei läheks. Inimene, kes läheb sellele kontserdile, teab, et ta läheb sinna mõnusalt aega veetma. Siiski ei ole probleem selles, et Eesti Kontsert teeniks odavate show?dega lisaraha.

V.-S. M.: Olen kuulnud arvamusi, et rahvusooper on kunstilise ambitsioonikuse mõttes siiski rihma väga lõdvale lasknud.

I. G.: Estonia lava ja akustika on väga viletsad; Endla akustika on Estoniast parem. Teine asi on kaadripuudus.

M. V.: Mina ei mõista, mille eest vastutab rahvusooperi nõukogu ? soome turistide ?kultuurihuvi? rahuldamise eest?

I. G.: See on kollektiivne kunstiline vastutus. Ega ooperiteater ei peagi avangardne olema. Samas esietendus hiljaaegu Timo Steineri ooper, mis pole kahtlemata klassikaline. Meil ei ole avangardooperi jaoks aga ei maja, rahalisi ega inimressursse.

M. M.:
Spordis on selge, et kõiki spordialasid nii väikeses riigis võrdselt arendada ei saa. Kas Eesti suudab ooperit ülal pidada? Kiiruisutamine, vaatamata Ants Antsonile, on meil kolmandajärguline, kui mitte üldse olemata spordiala. Sama küsimus kerkib ka filmi juures.

I. G.: Arvestades Eesti heliloojate suurt potentsiaali ja võimekust, tuleb loomulikult kõiki võimalusi neile toetada.

M. M.: Aga tehtagu Saksamaal neid helitöid.

J. R.: Eestikeelse libretoga ei saa Saksamaal teha.

M. M.: Ma ei tea, et libretokirjutamine oleks Eestis kuidagi eriti silmapaistval tasemel.

I. G.: Eesti heliloojatel peab siiski olema koht, kuhu kirjutada oopereid. Niisama ei hakka seda keegi tegema.

V.-S. M.: Kas Estonia repertuaaris on algupärandeid märkimisväärselt?

I. G.: Need proportsioonid ei ole paigas, kuid siiski paremad, kui olid mõni aasta tagasi.

V.-S. M.: Filmisporti võiks siiski tugevamini viljeleda. Tegemist on ikkagi peamise tänapäevase rahvusvahelise kultuurisuhtluse vormiga. Mida ma tean tänapäeva Ladina-Ameerikast? Ei rohkemat, kui viimasel PÖFFil nägin. Samuti peab filmitegija, kui ta tahab aktsepteeritav olla, mõõtma end rahvusvahelise latiga. Ei saa nii, et teed aastakümneid kultuuri, rohkemast kui kohalik publik ja kõrtsikaaslasest sõber midagi teadmata.

Tarmo Teder: Filmipublik on küll kasvanud, kuid omamaiste vääksatuste osakaal on siin väike. Publik kasvab ?Kristuse kannatuste? ja ?Sõrmuste isandate? arvel. Arvan siiski, et kodumaisele filmikunstile antakse peaaegu piisavalt raha. Ideid on vähe, kandepind on väike. Ei ole säravaid tähti, kes rahvusvaheliselt paeluksid. Pole kedagi, kes kas või lähinaabritegi juures teadvustaks, et Eesti on ka filmimaa.

M. M.: Et film areneks, peab tegijatel olema võimalus pidevalt asja juures olla. Ühe filmi eelarve eest saab välja anda sadu raamatuid. Kui ei ole seda raha?

V.-S. M.: Ei ole nii, et ei ole raha. Kui film saaks muusika ja teatriga võrdselt raha, hakkaksid tema probleemid vähehaaval kaduma ? ja see ei ole mingi müstiline miljardite vajadus, vaid täiesti reaalne kultuuripoliitiline prioriteetide asetamine.

M. V.: Olen nõus, et Eesti Filmi Sihtasutuse eelarve võiks olla suurem. Aga seda on kogu aeg serveeritud niimoodi, et mingi teine valdkond saab rohkem ? võtame temalt midagi ära.

V.-S. M.: Võib-olla tuleks ikkagi tunnista, et kultuuriasutuste institutsionaliseerimisel on tehtud vigu mõningate kunstialade kahjuks. Kui püsivalt rahastatud institutsioonide võrgustikku, sealhulgas haridusasutusi ei ole, ei saa rääkida, et filmitegijad on ise süüdi, pole stsenaariume ja muud.

Aili Künstler: Lootust ju on, praegu käib kuuldavasti Balti filmi- ja meediakolledþi ettevalmistustöö.

M. V.: Ju siis on filmitegijate endi initsiatiiv olnud senini väike. Näitemänguagentuuri ja näitekunsti sihtkapitali algatused näiteks algupärase dramaturgia arengu osas on ju tulnud vastava ala tegijate initsiatiivil. Kõrgemas lavakunstikoolis viiakse läbi seminare-koolitust dramaturgidele ja muud niisugust.

M. M.: Samuti on maailmas suur osa koostööfilmidel. Miks ei otsita sealt rahastamist?

T. T.: Loomulikult võiks oodata algatusi ametnike poolt, aga kui tegijad on ise passiivsed, vähe initsiatiivi näitavad, siis me ei saa ametnikke süüdistada.

V.-S. M.: Sarnet on aastaid tulutult filmi tahtnud teha, nüüd midagi sai vist. Tiina Lokk ja teised kirjutavad iga aasta filmi alarahastatusest, filmihariduse vajadusest ja tulevad lagedale muude ideedega. Kas me saame öelda, et puudub filmitegijate initsiatiiv, või puudub ikkagi raha ja riigil ja kultuuriavalikkusel sisuline huvi selle valdkonna jalgele tõstmise suhtes?

M. V.: Tegijad võivad sadu artikleid kirjutada. Ei aita ainult ajakirjanduses ?halamisest?, et meile ei anta filmide tegemiseks ja eneseharimiseks raha. Keegi peab reaalselt sellega tegelema, et meil oleks näiteks korralik koolitus stsenaristidele või muud seesugust. Kui on tegijad, küllap leitakse ka võimalused. Kas sa arvad, et kui 15 aastat tagasi oleks eesti filmikunstile antud sama palju raha kui nõukogude ajal (rahad tulid siis põhiliselt ju Moskvast), siis supleksime praegu suurepäraste eesti filmide sees? Tuletagem meelde ka probleeme Tallinnfilmi ümber, hämaraid tegusid selle vara erastamise ja ärastamisega. Kas mitte tookord ei lastud ka ise mingeid võimalusi käest?

V.-S. M.: Ma arvan küll, et kui oleks jätkatud Moskva poliitikat rahastada vähemalt kolm filmi aastas, poleks asi nii hull. Üleminekuaja lõpus olid meil ?Ainult hulludele?, ?Rahu tänav?, kaheksakümnendatel Leida Laiuse filmid. Ei saa mingist totaalsest mustast august rääkida.

M. M.: Toon veidi demagoogilise näite. Vene ajal loodi ka Eestis rasketööstus, sest see pidi olema tunnus rahvuslikust täisväärtuslikkusest, kuigi oli selge, et Eesti ei kannata inimressursside, toorme ega muu poolest välja rasketööstust. Kõike ei saa olla igal pool võrdselt. Tarantino ütles intervjuus Cannes?i filmifestivalil: kolmel maal on veel säilinud isetasuv filmitööstus, see on USAs, Indias ja mõnel määral ka Hongkongis. Püsiksime ikkagi küsimuse juures, kas igasuguseid filme on vaja riigil toetada, nagu ?Täna öösel me ei maga? näiteks. Sellised filmid peavad end ise tasuma.

J. R.: Soomes on tihti just väiksema eelarvega filmid parema stsenaariumiga ja kunstiliselt tõsiseltvõetavamad. Küsimus on siiski ka filmitegijate valikutes. ?Head käed? on juba ju loo poolest täielik õnnetus. Miks siis seda üldse ette võtta rahvusvahelise projektina?

M. M.: Kas ?Georgica?, ?Karu süda? ja ?Somnambuul? on paremad? Eestlane ei oska teha häid stsenaariume. Stsenaariume tuleb õppida kirjutama. See ei ole suur kunst, vaid oskustöö, mis saab tekkida suure tööstuse korral.

A. K.: Aga ? meil on ju Venemaal välja koolitatud stsenaristid olemas, Ilmselt on õpitubade tulemuslikkuseks, nagu see on teatrivallas, siiski vaja toekamat haridustausta ja traditsiooni. Pealegi, kui pidada stsenaariumi käsitööks, toodetaksegi ju kommertsi, mille vastu siin on oldud. Mida siis riik peaks toetama?

V.-S. M.: Siin on Eesti Filmi Sihtasutus teinud selge otsuse toetada kahte publiku- ja ühte niinimetatud kunstilist või autorifilmi aastas. Erinevalt kommertsteatrist ei sünni laia publikuhuvi saavutavat eesti filmi ilma toetuseta kuidagi. Ometi jääb küsimus, kas kommertsfilmi on vaja.

M. M.: Mina oleksin küll kriitiline sellise poliitika suhtes.

T. T.: ?Vanad ja kobedad? oleks ju küll näide, et kommertsfilm tuleb plussi omadega. Riigiametnikud ei pea tegema propagandat, toetades filme nagu ?Nimed marmortahvlil?. Neil peab olema kunstimaitset ja julgust sellele toetudes otsustada.

V.-S. M.: Räägime ka Kultuurkapitalist. Kas kultuuriministeeriumi vajaduste hääl ei kasva seal ekspertide otsuste arvelt? Samuti rahastavad mõned sihtkapitalid märgatavalt rohkem niigi rahastatud institutsioone kui teised.

M. V.: See tendents süveneb juba Kultuurkapitali loomisest peale ja on süvenenud tagasihoidlikust vastuseisust hoolimata. Paraku on näiteks teatrialal institutsioonidevälist loomingulist initsiatiivi näitekunsti sihtkapitali taotluste hulgas siiski suhteliselt vähe. Ja ma ei pea valeks toetada loominguliselt uhket ideed, kui see tuleb ka riigiteatri seest. Ometi võiks vabalooja toetamise proportsioon olla suurem.

M. M.: On valdkondi, kus Kultuurkapital rahastab projekti-produkti, ja on ka neid, kus ta rahastab loojate enesetäiendust. Ministeeriumi käepikenduseks saamise toetuseks on toodud see argument, et siis on ministeeriumil ülevaade ja ei teki dubleerimist. Aga mis on tagajärg? Vaadates, kuidas eesti kultuuri rahastati aastaid tagasi ja praegu, siis on fondide hulk vähenenud. Eesmärk, et oleks võimalikult palju erinevaid allikaid, et loovisikul oleks võimalik mitmetest kohtadest küsida stimuleerimaks mitmekesisust kultuuris ? see on meil täiesti ära kadunud ja see teeb muret. See teeb Kultuurkapitali sõltumatuse
probleemi eriti oluliseks.

T. T.: See on nõukogudeaegne hirm, et ministeerium peab kõike kontrollima. Võiks usaldada oma eriala spetsialiste, kes on sihtkapitalidesse valitud, ja mitte sokutama oma ametnikke nõukogudesse, nagu tegi minister Paet.

V.-S. M.: Jaak Allik väljendas läinud aastal Postimehes (6. XI), et minister peab kontrollima kulkas tehtavat, kuna vastutab valitsusega riigikogus, kes võib iga hetk kulka rahastamise ümber vaadata. Seni ei ole sellega justkui ähvardatud, kuid on kahju, kui kardetakse, et sihtkapitalide otsustajad võivad teha otsuseid, mida tuleb riigikogu tasandil korrigeerima hakata.

M. M.: Igasugune selline kultuurirahastamise suvaliseks tegemine kas kaudselt või halvemal juhul ka otseselt suukorvistab kultuuri. Kultuur on vabaduse sfäär ja kui on teada, et poliitikud võivad seda selliselt suunata, stimuleerib see tallalakkumist. Demokraatlikus riigis peab kultuuri rahastamise protsent, pean silmas hasartmängumaksust ja viinast laekuvat, olema kindlaks määratud, sõltumata sellest, kes on võimul.

R. V.: Kui Kultuurkapital ei rahasta institutsioone, peab ministeeriumi eelarve ju sellevõrra suurem olema.

V.-S. M.: Ja selle eest seismine peaks olema kultuuriministri asi. Mitte et allutame kulkast järjekordse summa ministeeriumile. Minister võib-olla peaks näitama ise leidlikkust, kuidas rahandusministeeriumi või riigikogu veenda ja kust raha otsida. Aga räägiksime lõpetuseks ka sellest, miks ikkagi kultuurisponsorlus ei ole seadusandlikult kuidagi soodustatud. Sponsorluse soodustamist on ka koalitsioonileppes deklareeritud, kuigi sedavõrd eimillekski kohustavalt ja formaalloosunglikult, et Rein Lang paar kuud tagasi Sirbis naeris selle punkti üle ja soovitas küsida Res Publicalt, mida see tähendab.

M. V.: Siin pole muud, kui tuleks ikkagi vastav eelnõu väga põhjalikult läbi töötada ja seadusemuudatus ühiste jõududega riigikogus läbi suruda.

J. R.: Sellise seaduse puudumine on omamoodi kahekordselt põhjendatav ka eestlaste rehepaplusega. Kindlasti mõtleb keegi välja, kuidas selle seaduse varjus maksuametit petta. Ja selle petmise hirmus siis seistakse hirmsasti selle eest, et ei tuleks seadust.

Meenub päikesest küllane kevadpäev, kõnelus Toomemäe nõlval, kõnelus meie õpetajaist, nooruslikult karm kõnelus. Mu sulnis kaaslane lausus: ?… Matjus aga vahendab hoiakuid.? Lausus justkui hoiatuseks, et siis minna, päris ära minna, justkui teise ilma, uude ellu surra, jättes mulle siia oma rasked sõnad. Kas tänagi kõnelda hoiakutest? Mu toonane kaaslane on läinud, temaga otsesõnu rääkida ei saa, ta on läinud, ent, tunnen, vahetevahel ta mõtleb me peale.

Millest kõnelda Ülo Matjuse raamatu ?Kõrb kasvab? paistel? Kellega? Üht osa sellesse koondatud esseid ja artikleid olen lugenud varemalt. Aga ka nende avastamine, taasavastamine seisab veel ees. Olen pikaldane lugeja. Neid kõiki saan pikaldaselt lugema, pääsematult lugema ? nüüdsest seda verevkollast ?Eesti mõtteloo? köidet avades, avamata jättes.

I

Alustaksin kaugelt, alustaksin Aristotelesega. Sellega, mille kohta tema on öelnud hexis. Sõnaraamatud ja leksikonid seletavad seda kreeka sõna järgnevalt: omamine, (kindel) hoiak, (alus)seadumus, sättimus, omadus, harjumus, võime, eluviis, habitus, dispositsioon. Aristotelesel tuleb hexis kõne alla seoses õpetusega kategooriatest, s.t. seoses viisidega, kuidas olev on mitmeti ja kuidas olevat saab ütelda mitmeti. Hexis kuulub kokku kategooriaga ?omamine? (echein). Näiteks kellelgi on rõivad, ta omab rõivaid, ta kannab rõivaid. Ka hexis ütleb, kuidas olev on, nimetab teatud olemiseviisi: omaduse omamist, kandmist just siin ja praegu. Nii saab kõnelda näiteks teadmiste omamisest, rääkida, et kellelgi on teadmisi ? ent see on selline omamine, selline ?omandus?, mis pole päris loomulik, vaid on saavutatud ja lisandub millegi uuena. See kehtib nt. arete (voorus, loomutäius) kui õige keskme, õige mõõdu omamise puhul.

?Nikomachose eetikas? hexis ongi seotud eeskätt Aristotelese õpetusega eetilistest voorustest. Selgitamaks hexis?e tähendust, tuleks tähele panna, kuidas see rajaneb elusolendite loomulikel antustel, millest Aristoteles kõneleb kui võimest tungelda, püüelda, nõuelda, tahta; siia kuuluvad himud, soovid (kõrgemat laadi püüdlused, mis kätkevad eneses ettekujutust sihist) ja afektid (hirm, raev). Aristotelese käsituses on see kõik seotud naudinguga ja selle vastandiga, kannatusega. Oluline on, et just nii, tunnetes ja häälestuses oleme suhestunud omaenda olemisega, ühtlasi kogedes seda suhet ja suunatust kui seesugust. Kui me näiteks tunneme hirmu millegi halva ees, mis meid ähvardab, siis pole tegemist pelga äratundmisega, teadmiseksvõtmisega, et miski asi võib takistada edasielamist või kahjustada head elu (eu zen), vaid on tegemist afektiivse reaktsiooniga, mis näitab, et ohustatud on just me omaenda olemine, me omaenda elu; tegemist on reaktsiooniga, mis toob me elu ja olemise meile ligi nii, et see kuulub täideviimisele me omaenda omana.

Alles kasvatuse ja harjutamise läbi omandab me loomupärane püüdlemine ja tunglemine kindlama sisu ja suundumuse, kujuneb iseloomu seadumus, mida Aristoteles hexis?eks nimetab. Hexis on see, mis annab meile hoidumise afektidesse; see hoidumine on kas hea või halb. Eetiline voorus on seesugune hexis, mille alusel me tabame õige mõõdu või keskme; vasatasel korral on ta aga halb. Nii on näiteks vapruse kui vooruse mõõduks asumine kahe äärmusliku hexis?e, arguse ja hulljulguse, vahel.

Martin Heideggeril tuleb hexis kõne alla seoses Dasein?i ehk inimese olemasolu olemisülesehituse analüüsiga loengus ?Aristotelese filosoofia alusmõisted?. See 1924. aastal peetud loengukursus on oluline eeltöö Heideggeri peateosele ?Olemine ja aeg?. Heidegger, analüüsides inimese olemasolu konstitueerivat Befindlichkeit?i ehk maailma avatuses häälestuslikku leidumist ehk asumist, võtab kasutusele Aristotelese mõisted pathe (afektid) ja hexis. Afektid ei tähenda Heideggeri käsituses hingeseisundeid. Pigem iseloomustavad afektid inimese leidumist maailmas, inimese olemiseviise, täpsemalt seda, kuidas asjad inimesse puutuvad, kuidas inimesega miskit sünnib, kuidas inimene on nii või teisiti maailma(st) haaratud. Hexis aga nimetab seda, kuidas inimene on seda afektides avanenud maailma olemist ja ühtlasi oma kui maailmas juba eest leiduvat olemist: nüüd otsustavalt kui omaenda olemise ja iseendaks olemise võimalikkust.

Heidegger vaatleb mitmeid hexis?e viise. Neid eristades toetub ta osaliselt Aristotelesele. Oma põhimises tähenduses on hexis aga Heideggeri jaoks Dasein?i ehk inimese olemasolu päristine määratlus. Niimoodi mõistetud hexis?es avaldub inimese olemasolu tervenisti, s.t. ühtlasi võimalikkusena olla teisiti ? teisiti omaenda olemasolu võimalikkuse tähenduses. Vastasel korral ammenduks inimese olemasolu eestleitava faktilise seisuga. Heidegger, viidates Aristotelesele, rõhutab, et hexis kätkeb eneses suunatust kairos?ele, õigele ajale, kriitilisele ehk eristavale silmapilgule, mis annab meid vabaks meie olemasolu võimalikkustele. Nii ilmneb hexis kui silmapilgule avatud olemasolu valmidus (Gefasstheit) olla oma olemist ettehaaravalt ning tervenisti ? olla ise. ?Valmidus pole suvaline ega määratlemata, vaid hexis sisaldab eneses primaarset orienteeritust kairos?ele: ??Ma olen olemas, tulgu mis tahes.? Seesugune /…/ olemas-olemine, valvel-olemine iseloomustab hexis?t.?

Ja veel. Heidegger käsitleb ka teoreetilist hexis?t. Selles näeb ta kahte külge. Külge, mis seondub tunnetuse ja teadmistega kui oma ala, uurimisvaldkonna tundmisega. Tegemist on n.-ö. asjatundmisega (Sachkenntnis). Teisena toob Heidegger välja külje, mis seostub paideia?ga, kasvatusega. Seda peab ta kõige olulisemaks. Heidegger kõneleb siin õigest hoiakust asjasse, õigest alusseadmusest asja suhtes: das rechte Grundverhältnis zur Sache. Kas meie lähenemine on õige või mitte, kohane või mitte, selle otsustab paideia. Pangem tähele, määrav on paideia, mitte aga konkreetsed faktilised teadmised, nende hulk ja mitmekesisus. Ka meetod ja tehnika, osavus nende valdamisel ei saa kuidagi asendada paideia?t.

II

Verevkollast on Ülo Matjuse raamatu ümbrisel. Verevkollane viitab kõrbele, viitab pealkirjale. Samas on verevkollane oht ja hoiatus. ?Kõrb kasvab? on Nietzschelt, tema teosest ?Nõnda kõneles Zarathustra?. Selle algselt salajasena ja eratrükis ilmunud neljandas ehk viimases jaos möriseb rändaja, Zarathustra varjuks nimetatu, meelast laulu datlikarva kõrbetütardest. Laul algab ja lõpeb hoiatusega: ?Kõrb kasvab: häda sellele, kes kätkeb kõrbesid!? Keskkoolist saati on Ülo Matjus tahtnud neid sõnu mõista. Nüüd aga oma verevkollase raamatuga tahab ta meidki panna mõtlema: kas ohtu kätkeda kõrbeid ei kanna hoiataja eneses ise?

Ta kirjutab Heideggeri Nietzsche-tõlgitsusest inspireeritult: ?See kõrbeks muutumine, see kõrbe ?kätkemine?, see oht puudutab hoiatajat ennastki ? rändajat, kes nimetas ennast Zarathustra varjuks, Zarathustrat, Friedrich Nietzschet ennast ? ning teda kõigepealt, sest kuidas muidu ?teadnuks? ta hoiatada.? (10-11). Ning jätkab, silmas pidades juba ennast: ?Vahest ?õigustab? üteldu ka käesolevat kogumikku koguvat pealkirja, sest oht ?kätkeda kõrbesid? on meid mitte ainult et alati varitsenud, vaid ka puudutanud.? (11)

*

?Kõrb kasvab: häda sellele, kes kätkeb kõrbesid!? ? see on nihilismihoiatus. Ühtlasi hoiatus hoiatamise eest. Kaldub ju nihilismiohu kuulutamine nihilismi. Siin avaldub nihilismi mitmetähenduslikkus, käändelisus. Nihilismi eest hoiatamine võib seda süvendada. Nii näeb Heidegger Nietzsche tahtes ületada nihilismi selle tegelikku täideviimist. Nietzsche ei suutnud ületada nihilismi, väljuda metafüüsikast. Ometi on Nietzsche mõtlemises lõpetatusse jõudnud nihilism pöördeline, seda oma äärmusliku kahetähenduslikkuse tõttu. See on kahetähenduslikkus, mis laseb asjad oma piirele ja piiresse ning ühtlasi eitusse. Eitusse, mis on ise kahetähenduslik

?Kõrb kasvab: häda sellele, kes kätkeb kõrbesid!? ? ?Mõtles Nietzsche siin endale?? küsib Heidegger loeng
us ?Mida tähendab mõtlemine?? (1951/52) ning jätkab: ?Nagu oleks ta teadnud, et nimelt alles tema mõtlemine peab tooma kõrbeks muutumise, keset mida ükskord ja anderswoher siin ja seal oaasid puhkevad ning allikad purskuvad? Nagu oleks ta teadnud, et ta peab olema üks esialgseid üleminekuid, ette- ja tagasiviipavaid ning sellepärast kõikjal kahetähenduslik, seda koguni veel ülemineku viisi ja tähenduse poolest??

Nii (tsitaadi tõlge on veidi teisendatult võetud Ülo Matjuselt;10-11) annab Heidegger Nietzschele, tema viisile ümber käia metafüüsika ja nihilismiga kahetähenduslikkuse. Nietzsche mõtlemine on see, milles oma väljenduse leidnud nihilismitäius laseb kõrbel kasvada kõrbeks muutumise tähenduses. Samas ? ja siin on oluline anderswoher: ?teisalt?, ?mujalt? ? aga keset kõrbeks muutumist kasvab kõrb tähenduses, et keset kõrbet oaasid puhkevad ja allikad purskavad teisalt.

See teisalt osutab hilise Heideggeri olemisajaloolise mõtlemise kesksele käsitlusele mõtlemise kahest algupärast ehk algusest: õhtumaise metafüüsika ajaloolisest algusest vanakreeka filosoofias ja mittemetafüüsilise mõtlemise ehk teistsuguse olemisekäsitluse võimalikkusest teisalt ehk teisasest algusest. Wüste (kõrb) ja Verwüstung (kõrbeks muutumine, kõrbestumine) tõusevad oluliste sõnadena esile Heideggeri 1930. aastate teise poole kirjutistes, mille koondavaks keskmeks kujuneb käsikirjaline suurteos ?Beiträge zur Philosophie. (Vom Ereignis)?, mida võiks vormiliselt tõlkida ?Lisandusi filosoofiale. (Omanemisest)?.

Need tekstid räägivad kõrbest kui olukorrast, kus mõtlemise (olemis)ajalooline algus, sellesse kätketud mõtlemise ja olemise võimalikkused on tõkestatud ja tõrjutud. Teoses ?Metafüüsika ületamine? (1938/39) Heidegger märgib: ?Kõrb: alguse püsitõrjumine [die Beständigkeit der Verwehrung des Anfangs]. Kõrbestumine: kõige suhtes täieliku juuretuse kestmise kindlustamine, ja nimelt nii, et kõik senine siiski säilib; et kõrbestumise eesmärgil nähakse vaeva ?kultuuripoliitikaga?.?

Heidegger eristab kõrbestumise purustamisest (Zerstörung). Kui purustamine toob vabastavalt esile alguse (vrd. metafüüsilise traditsiooni destruktsioon kui fenomenoloogilise meetodi osa ?Olemises ja ajas?), siis kõrbestumisel mattub see kinni. See tähendab aga, et kõrbestumise olukorras ei saada isegi aru, et algupära on mattunud ning tundmatu ? traditsioon on ju säilinud, pealegi kantakse selle eest innuga hoolt.

Kõrbestumise all peab Heidegger silmas olukorda, kus nihilism ei lähe kellelegi korda, sellega ei olda hädas, see ei sunni mõtlusse (Besinnung).

*

Heidegger: ?Nihilism Nietzsche mõttes tähendab: et kõik eesmärgid on ära. Nietzsche peab siin silmas eneses kasvavaid ja inimest (kuhu suunas?) muutvaid eesmärke. Mõtlemine ?eesmärkides? (ammust saati vääriti tõlgitsetud kreeklaste telos) eeldab idea?d ja idealismi. Seetõttu jääb nihilismi ?idealistlik? ja moraalne tõlgitsus selle olulisusest hoolimata esialgseks.

Silmas pidades teisast algust, tuleb nihilismi mõista põhjalikumalt olemisehüljatuse olemusliku tagajärjena. Kuidas saab aga olemisehüljatuse osas jõuda äratundmisele ja otsuseni, kui juba see, mida Nietzsche esmakordselt kui nihilismi koges ja läbi mõtles, on jäänud kuni käesoleva tunnini mõistetamatuks ega ole sundinud kõigepealt mõtlusele.? (?Lisandusi filosoofiale?)

Esitanud olemisehüljatuse (Seinsverlassenheit) nihilismi põhjuse ja tõelise määratlusena, kuulutab Heidegger kõrbele pikka vältust ? pikemat kui õhtumaise metafüüsika kahe tuhande viiesaja aastasel ajalool.

*

?Kõrb kasvab? tahab, et nüüd loeksime selle alla koondatud artikleid nihilismi kahetähenduslikkuse verevkollases valguses. Et võtaksime neid Ülo Matjuse kirjutisi metafüüsika täideviimist teenivana, metafüüsikat nihilismiga päädivana. Seda usus ja õigustuses, et keset kõige äärmisemat olemisehüljatuse kõrbet hakkab terenduma allikas ? terenduma teisalt ? kui üleminek mittemetafüüsilise mõtlemise algusse. Kõige olulisem, et me üldse märkaksime seesuguse mõtlemise võimalikkust.

Seetarvis tuleb aga kõigepealt jõuda äratundmisele, et elame ikka veel, ja seda sügavamalt, kõrbes ? nii sügavalt, et me pole võimelisedki sellest aru saama. Tõesti, olgem ausad, me ei võta ju tõsiselt jutte nihilismist, väärtuste väärtusetuks muutumisest. Veel vähem läheb meile aga korda jutlustamine olemisehüljatusest. Paremal juhul võtame need seletused teadmiseks kui literatuuri või huvitava kultuuripsühholoogia. Ning mõtleme, et kui see kõik tõsi oleks või tõeks saaks, kuhu jõuaksime me siis välja. Aga see pole ju tõsi, eks ole?

*

?Kõrb kasvab? tõmbab oma verevkollasega plinkivasse vihku omaaegse ?punase? teema: klassid, klassivõitlus. Mullu koostatud järelmärkuses artiklile ?Klassi mõiste? (1981), ütleb Ülo Matjus: ?/…/ loodan, et käesolevalt esituselt võimaldub edasi mõtelda selle üle, mil määral on metafüüsilised maailma-ajaloo skeemid [sh. klassid, klassivõitlus ? E. P.] edaspidi mõteldavad ja mille üle tuleks seejuures tegelikult järele mõtelda.? (265).

Verevkollane võiks panna mõtlema, mil moel väljendub kommunismis uusaegse metafüüsika lõpuleviidus ajastu, nagu Heidegger ütleb, olemisülesehitumusliku mõtte-lagedusena (Sinn-losigkeit): Mõtte-lagedus tähendab siin tõe-lagedust: olemise valendiku ärajäämist, seega kõrbestumist. ?Mõttelagedus saavutab oma täideviiduse seeläbi, et olemise valendiku ärajäämine püsistub tundmatuses ja ühes sellega kaob olemine unustatud unustusse.? (Heidegger, ?Koinon. Olemise ajaloost?, 1939/40.) Lõikavalt võiks aga puudutada tõik, et Heideggeri olemisajaloolise metafüüsika- ja nihilismikriitika horisondilt paistavad nii kommunism, natsionaalsotsialism kui ka demokraatia lõpuks ühtviisi nihilistlike olemise- ja inimesekäsituste teostusena. Erinevus võiks vahest olla selles, et praeguse seisuga on demokraatia pakkunud kestvamat ja tõhusamat, totaalsemat olemiseunustust.

*

Olemisajaloolisest mõtlemisest kantud kirjutistest on Ülo Matjus käesolevasse köitesse võtnud oma Heideggeri tõlgete saateartikleid. Need on olulised, kuna neis välgatab katseid saada vahetumalt sõnasse mittemetafüüsilise mõtlemise võimalikkus.

Iseloomulikku leidub Heideggeri kuulsa loengukursuse ?Sissejuhatus metafüüsikasse? ümberpanekut saatvas järelsõnas. Matjus kirjutab: ?Arusaamatust võib tekitada järelsõna pealkiri: ?Juhatus väljumaks metafüüsikast? /…/ see pealkiri on õigupoolest laenatud Martin Heideggerilt endalt, kes kõneleb (§ 4) ?loengu tiitli teadlikust kahetähenduslikkusest?.?

Tõepoolest, loengu pealkirja teadlikku kahetähenduslikkust Heidegger mainib. Kahetähenduslikkus on aga küsimus, mis seondub loengus laiemalt filosoofia, selle ülesannete valesti mõistmise küsimusega: ?Vaimu iga oluline kujund [sh. filosoofia ? E. P.] seisab kahetähenduslikkuses. Mida vähem saab teda võrrelda teistega, seda mitmekülgsem on väärtõlgitsus.?

Sellest hoolimata paneb Heidegger loengukursuse pealkirjaks ?Sissejuhatus metafüüsikasse?, säilitades väärtõlgitsusi põhjustava kahetähenduslikkuse. Ülo Matjus aga, püüdes kindlustada õiget mõistmist, ütleb tõlgitsevalt välja: ?Juhatus väljumaks metafüüsikast?. Ning selgitab, et Heideggeri loengu ?põhiküsimus? on teist laadi kui metafüüsika ?juhtküsimus?: loeng püüab juhatada mittemetafüüsilise mõtlemise võimalikkusse, püüab astuda metafüüsilise mõtlemise ?ringist välja, toomaks küsival viisil pilku üht teist ala?. (450)

Ülo Matjus: ?Martin Heideggeri ?Sissejuhatus metafüüsikasse? on juhatus, mis peab alles äratama ja tekitama päristise küsimise ühe teise ala järele, mis ammu unustatud. ?Juhatamine on küsiv ees-käimine, ette-küsimine.? /…/? (450) Seda ?ees-käimist?, ?ette-küsimist? mittemetafüüsilise mõtlemise võimalikkusesse on Ülo Matjus Heideggeri teoseid eesti keelde ümber pannes oma eri
pärases keelepruugis ka teostada püüdnud.

Metafüüsikasse tagasitõlkimise ohtu vältida üritades on ta tahtnud tõlkida nii, et igati tagada Heideggeri mõtlemise algsem mõistmine. Matjus on tahtnud saksa sõna tolle algupärases ning ohtlikus mitmemõttelisuses ? seega ka oma argikeelsesse ning metafüüsilisse pruuki vältimatult tõmbuvas tähenduses ? eesti keelde äratõlkivalt kindlustada võimalikult ?puhtal?, st. mittemetafüüsilise mõtlemise arvatavalt horisondilt mõeldud, selle poole juhataval kujul. Nii on tõlgitud teisase alguse justkui kindlasse tähendusse.

*

?Meie asi on suuta juhatatud teid käia, neil teil vastu pidada.? (490) Need Tõnu Luigele pühendatud kõne ?Eesti filosoofia päätükk? lõpust pärinevad sõnad on kantud hääst kogemusest mõtlemise teelt ? sellel ette-käimisest ja ette-küsimisest. Ometi kostub ses üleskutses verevkollast. Mõtlemine, see tuleb välja kanda, sellele tuleb vastu pidada, lausa vastu seista ? kuna see, kuhu pärale jõuda, ei anna end kätte. See tee on teisalt. Zarathustra varjuks hüütud rändaja oleks justkui sellelt teelt ? see kõrgem inimene, kellel Nietzsche laseb laulda datlikarva kõrbetütardest.

Väetiks ja haigeks on jäänud Zarathustra vari sel teel. Zarathustra kannul on ta käinud kõige äärmisemais paigus, jäisemates kõrgustes. See on ta kurnanud. Neil radadel on ta kaotanud kõik oma voorused, kogu oma usu, kõik oma sihid ja teed. Nietzsche hoiatab, ka see on ?vaba vaimu? käekäik ? vaba vaimu, kes on heitnud kõrvale kõik vanad väärtused, end neist vabaks murdnud.

*

Kõrb kasvab. Sisse juhatades kogumikku, haarab Matjus ette ja kiiresti ?päästva? järele. Ta kirjutab:

?Ometi on Martin Heidegger korranud Friedrich Hölderlini järel: ?Kus aga oht, seal kasvab / Ka päästev.?

Sest see, et keegi kätkeb kõrbesid ? ning häda sellele! ? ei tähenda veel seda, et kõrb ise ei kätkeks midagi, nagu eespool vihjatud ? nimelt päästvat!? (11)

Haaranud küll päästva tsitaadi järele, panustanud lootusrikkalt kahetähenduslikkusele, jääb ikka veel mõtelda küsimus: kuidas vastu pidada, kuidas välja kanda see mõtlemise tee?

III

Verevkollane on ?Ernst Jüngeri ?seikluslik süda?? ? Ülo Matjuse saatesõna Ernst Jüngeri ?Totaalse Mobiliseeringu? tõlkele. Milleski olulises on Ernst Jünger Matjusele vägagi lähedane. On tunda, kuidas ta end samastab temaga (vt. eriti lk. 392).

?Seikluslikust südamest? kui hoiakust kirjutab Matjus: ?Seigelda tähendab kütkestavale tõmbele piirideni järele anda, kütkestava tõmbe järel käia, väljakutsele piirideni vastata ? ning kõike seda veel piirelgi katsetada. Seigelda tähendab: elada ohtlikku elu. Kõne all ei ole üks seiklus, kõne all on seiklusele kuuluv süda, ?seikluslik süda?, mis säilib vaid pidevalt riskides.? (390-391) Samas möönab ta, et seesugune Jüngeri ?seikluslikkus? rajaneb ?sügaval estetismil?. See iseloomustab Jüngeri ?kogu opus?t?. (391) ?Estetism lubab, laseb, võimaldab ?seigelda?.? (394)

Need märgistused peaksid kätkema otsustava kriitika võimalikkust, kui eeldada, et ka Jüngerile läheneb Matjus olemisajaloolise mõtlemise positsioonilt. Matjus vaatlebki Jüngeri ja Heideggeri kuulsat mõttevahetust nihilismi üle. Heideggeri intrigeeris Jüngeri nihilismi-diagnoos kaasajale kui tehnikaajastule. Jünger aga jääb siiski metafüüsika piiresse. (400, 404, 409 ? 411)

*

Teoses ?Seikluslik süda?, selle esimeses teisendis kirjutab Ernst Jünger:

?See tunne, just nagu mõni tähelepanelikult jälgiv punkt ekstsentrilisest kaugusest salapärast liikumist kontrollinuks ja registreerinuks, läks mul isegi kõige segasematel silmapilkudel kaotsi vaid harva.?

Situatsioonist astutakse välja, suutmata pääseda sellest. Ollakse osaline, olemata tervenisti allutatud toimuva tingimustele. Nii isegi nauditakse katsetamist oma seotuse ja distantsiga.

Autor alustab oma uurimust jesuiitide Liivimaale saabumise eelloost, jälgides Poola kuninga ja katoliku kiriku võimukandjate suhteid ning esialgseid suuri lootusi muuta Poola-Leedu äsjased vallutused vastureformatsiooni eelpostiks protestantlike Põhjamaade ning skismaatilise Venemaa vastu. Siinse katoliku piiskopkonna keskuseks sai Võnnu (Cesis), Riiga ja Tallinna pidi asutatama aga maa rekatoliseerimist toetavad jesuiitide kolleegiumid. Edaspidi jälgibki Vello Helk Tartu jesuiitide ajalugu kolme ajalõiguna: jesuiitide Tartusse saabumine 1583. aastal ja esimesed tegevusaastad; Tartu kolleegiumi ametlik asutamine ja esimene tegevusperiood (1585 ? 1600); Rootsi-Poola sõjast tingitud katkestus ning teine tegevusperiood (1603 ? 1625). Autori meetod on traditsiooniline, s.t. kirjeldav. Kõigi perioodide puhul käsitletakse jesuiitide vaimulikku missiooni üldisemas plaanis, koolitööd ja sellega seotud küsimusi, kolleegiumi majanduslikku baasi ja ehitustegevust, üksikuid kolleegiumiliikmeid ja nende tegevusvaldkondi, välissuhteid ja lõpuks suhteid Poola ametnikkonna ja Tartu linnaga. Kuna Vello Helgi käsutuses olnud ajalooallikad, jesuiitide aastaaruanded ja kirjavahetus, olid aga küllaltki detailsed, saame ka Tartu jesuiitide tegevusest ja suhetest kohalike elanikega üsna üksikasjaliku ülevaate. Lugejale avaneb võimalus heita uudishimulik pilk jesuiitide ametliku fassaadi taha, saada osa siin elanud ja tegutsenud misjonäride mõttemaailmast, hoiakutest, omavahelistest suhetest. Selles mõttes mõjub teos ka praegu täiesti värskelt.

Omaette huvitav teema, mida Vello Helgi raamatus põgusalt puudutatakse, kuid mis vääriks edaspidi kindlasti põhjalikumat analüüsi ja laiemasse konteksti seadmist, on jesuiitide misjonimeetod, mis näis meie esivanematele sügavat muljet avaldavat. Kuigi jesuiitide põhieesmärgiks oli võita ühiskonna eliidi (s.t. saksa elanikkonna) poolehoid, ei suudetud siin suuremat edu saavutada. Seevastu talupoegade juures leiti ülimalt sooja vastuvõttu, hoolimata sellest, et nendega suheldi esialgu vaid tõlgi vahendusel. Milles siis oli ikkagi jesuiitide edu saladus? Euroopa teiste piirkondade näitel võib väita, et oskuses kohanduda, emotsioone esile kutsuda ja kontrollida, visuaalseid sümboleid ja teatrikunsti kasutada (Vello Helgi uurimuses on sellele ka hulgaliselt vihjeid). Katoliiklike riikide maapiirkondades leidsid edukalt rakendust Ameerika ?metslastega? tegelemiseks mõeldud didaktilised võtted (vt. Adriano Prosperi esseed ?Misjonär? R. Villari koostatud ?Barokiajastu inimeses?).

Viimasel ajal on tõusnud päevakorrale eesti tõlkekirjanduse olukord ja tõlgete kvaliteet. Käesolev raamat ei kuulu paraku just selle valdkonna tippude hulka. Kuigi tõlkija on püüdnud teha oma tööd võimalikult täpselt, pole ta suutnud alati hoiduda kiusatusest saksa lauseehitust ja väljendeid otse eesti keelde ümber panna. Samuti torkab silma tõlkija ning toimetaja kohatine ebakindlus religiooni temaatikas. Nii on teosesse sattunud ka mõned naljakad vead. Lehekülgedel 49-50 räägitakse näiteks ?juudist raehärra Nikodemusest?, kes olevat salaja liitunud ?Jeesuse Orduga?. Originaaliga kõrvutades selgus siiski, et jutt on Uue Testamendi Nikodeemosest, süneedriumi liikmest, kes hoidis salaja Jeesuse poole (Jh 3:1 jj). Jesuiitide superior võrdles temaga paljude sakslaste käitumist jesuiitide suhtes. Kust on küll võetud mitmel pool (lk. 32, 100 jm.) esinev Kristuse ?seletatud? ihu püha, kuigi originaalis seisab Fronleichnam, katoliku kirikus üldtuntud Kristuse ihu ja vere püha. Küllaltki häirivalt mõjuvad korduvkasutuses ka mitmed kohmakad tõlkevasted, nagu ?ümberpööratud?, ?ümberpöörama? (Bekehrten, bekehren), selle asemel, et rääkida lihtsalt pööratutest ja pööramisest, ?hingehooldus? (Seelsorge) juba pikalt juurdunud ?hingehoiu? asemel, kommertslik ?teenindama? (betreuen) vaimuliku hooldamise-teenimise asemel. Samas ei kahanda need iluvead siiski teose kui terviku väärtust. Tõlkija ja toimetaja on teinud ära suure töö. Ning lõpuks kõlagu veel au ja kiitus Ilmamaale, kes niisuguse tagasihoidlikku kasumit tõotava, kuid eesti kultuuri seisukohalt olulise teksti kirjastada võttis.

Me võime peaaegu lõputult kujutada teemasid, millest Barthes praegu oleks võinud kirjutada. Näiteks Michael Jackson või see, kuidas muudetakse esteetiliseks mustanahaliste sportlaste higi Nike reklaamidel. Või miks ka mitte Res Publica või too müüt, et Eesti naised on nii ilusad. Aga kuna Barthes ise neist asjadest kõnelda enam ei saa, siis võime me seda ise proovida. Tema annab intellektuaalse keele ? isegi kui me tema semiootilist süsteemi lõpuni ei pruugi omaks võtta. Ja tema annab ka veendumuse, et käsitlemiskõlbulike teemade hulk on tõepoolest piiramatu. Barthes ise kirjutab oma ?Mütoloogiate? lühiesseid toetavas teoreetilises arutluses ?Müüt tänapäeval? (lk. 228): ?Kas sellest järeldub, et kõik võib olla müüt? Jah, ma usun küll?. Argised asjad on analüüsitavad just põhjusel, et me suudame neid mõista kultuuritekstina. Ja analüüs Barthes?i mõistes tähendab distantsi oma käsitlusobjektist.

Siit lähtuvalt tahamegi me kõik ? mina jällegi kaasa arvatud ? enese määratlemisel ühes küsimuses vahet teha. Ja nimelt: me ei ole ajakirjanikud, me oleme kriitikud. See ei ole ainult staatuse küsimus, kuigi kindlasti seda ka. See on suuremal määral meetodi küsimus ja muidugi analüüsi resultatiivsuse küsimus. Mida võimaldab ajakirjaniku vaatepunkt? Millest ta lugejale signaliseerib? Kui lühidalt öelda, siis sellest, et ta on kohal; et ta on seal, kus asjad sünnivad, et ta on reaalses elus. Teisisõnu, tema ei hoia seda distantsi, mida hoiab kriitik. Kohalolek välistab kriitika: kohal olles sa kirjutad sellest, mis on loomulik, tavaline, tuttav, sellest, mis on objektiivselt siinsamas tajuulatuses. Ajakirjanik ju raporteerib, teeb reportaaþi. Talle on tõelisus enesestmõistetav, kriitikule mitte. Ja nii saamegi Barthes?iga relvastatult pidada ajakirjanduslikku tõde populistlikuks moonutuseks ? vahetu kogemus ei ole võimalik ja pealtnäha kõige süütumadki, loomulikuks peetud asjad on tegelikult kultuuriliselt laetud, väga eesmärgipärased sotsiaalsed ja ajaloolised konstruktsioonid. Ja kui proovida asju mõtestada nii, nagu Barthes seda kunagi ees on teinud, saavutame ju veel ühe olulise sihi ? popkultuur, millest me räägime, muutub veidraks, ebatavaliseks, ehk isegi fantastiliseks.

Ma arvan, et see vastasseis kriitiku ja ajakirjaniku vahel ei oleks nii oluline, kui jutt oleks pelgalt erinevate kirjutajate enesetunnetusest. Aga siin on taustal sügavam konflikt, sügavam vastasseis erinevate popkultuurimõistmiste vahel. Barthes?i opositsioon ütleb lühidalt ja lihtsustatult järgmist. Et, jah, sa võtad rääkida popkultuurist, aga sa näid uskuvat, et just sinu staatus kriitiku ja intellektuaalina on see, mis omistab popkultuurile tema keerukuse ja tiheduse, väärtustab ta tõsiseltvõetavaks analüüsiobjektiks. Kriitik teeb argise ilmingu oluliseks, sest ta käsitleb seda tähendustest rikka kultuuritekstina. Kuid kas pole see mitte reaalse popkultuuri moonutus, tegelikult ka vaimse üleoleku demonstratsioon? Ja kas see ei märgi siis mitte olukorda, kus tegelikult kriitik ei usalda popkultuuri toimet ennast väljaspool oma privilegeeritud analüüsiskeemi? Argise sõnakasutuse tasandil, kriitiku-ajakirjaniku vastasseisu tasandil kõlaks see etteheide umbes nii, et kui sa analüüsid, siis ei suuda sa nautida. See tundub nii sage ja alusetu etteheide, et sellega tavaliselt ei vaieldagi, kuid siin on teatav kultuuriline alus ometi olemas.

Barthes?ile ja tema paljudele järgijatele vastupidiselt ütlevad mõned uuemad popkultuuriteoreetilised suunad hoopis seda, et kultuuri ei pruugi taandada kommunikatsioonisuhteks, kus toimub pidev kodeerimise ja dekodeerimise protsess. Me ei tohiks kultuuri võrdsustada tekstiga ning taandada reaalses maailmas toimuvat tähendustele. Avaramalt nähakse tolle taanduse päritolu veendumuses, et inimese instinktid pole maailma adekvaatseks tajumiseks küllaldased ning kultuuri roll on seda siis kompenseerida, s.o. piiritleda ja korrastada kaootilist maailma meie ümber. Kitsamas tähenduses leitakse selle juured üles Kanti ideedes, konkreetselt tema väidetes, et inimene ei astu suhtesse mitte reaalse, vaid omaenese loodud fenomenaalse maailmaga. Igal juhul leiab uuem popkultuuriteooria, et seesugune jaotus tuleks ületada.

Tegelikult ei taha radikaalsem osa sellest teooriast oma analüüsides enam üldse kultuuri mõistet kasutada. Popkultuur on nende jaoks sotsiaalne, mitte aga kultuuri teksti tasandi küsimus. Kui Barthes ütleb, et kõik on kultuuritekst ja sellisena analüüsitav, siis siin kuulutatakse täpselt vastupidist. Ei tekst ega publik ega nende vastastikune suhe pole analüüsiobjektina enam oluline. Kommunikatsioon kultuuri põhimudelina on aja ära elanud ning me ei peaks enam uurima, mida tekstid ütlevad, vaid seda, mida nad teevad. (See on omaette pikem teema, kuid näiteks uuemate rave?i-järgsete klubimuusikakõlade puhul on arendatud mõtet, kas see üldse allub kindlatele tähendusskeemidele või on tegu üha enam puhtalt sensoorse kogemusega, mis kultuuri kuulumise olemuslikele küsimustele enam tegelikult ei vastagi. Susan Sontagi ?Interpretatsiooni vastu? on andnud võimaliku sõnavara asjadest sedamoodi rääkida.) Kui eelnenu pisut ümber öelda, siis huvitab liitsõnas ?popkultuur? seda sorti käsitlusi mitte too tagumine, vaid esimene pool ? seega siis populaarsus. Ja see on tõepoolest just see, mida Barthes oma ?Mütoloogiates? ei uuri. Tema seisukoht on, et müüti ei määratle mitte sõnumi vastuvõtja, vaid see, kuidas too sõnum väljastatakse. (Tuleb muidugi rõhutada, et need esseed on kirjutatud viiekümnendatel, seega kaugelt enne Pariisi 1968. aasta maisündmusi, mis muutsid arusaamu publiku aktiivsusest kultuuris, ja Barthes tunnistab 1970. aastal neid muutusi, st. ideoloogilise kriitika teatavat ?peenenemist?, ka ise.)

Aga siiski, kuigi see võib kõlada paradoksaalselt: tänapäevase teoreetilise teadmise tähenduses ei kirjuta Barthes sootuks mitte popkultuurist. Ta kirjutab massimeediast ja selle loodud common sense?ist, üritab seda läbi näha ja tema normatiivsust kritiseerida, demüstifitseerida. Ning vahest ongi nii, et selles mõttes on temas midagi vanamoodsat. Nii et me võiksime küsida, millisena me ikkagi Barthes?i armastame. Küllap mõnes mõttes annab vastuse foto autorist raamatu tagakaanel: ?Roland Barthes ?Mütoloogiate? kirjutamise aegu?. Ma usun, et ta ise oskaks seda fotot kõige paremini analüüsida, kuid see, mida mina näen, kõneleb kriitilise kirjutamise ja autoriteetse kõneviisi võimalikkusest keset þurnalistlikku objektiivsust.