EESTI KULTUURKAPITALI ARHITEKTUURI SIHTKAPITALI AASTAPREEMIA LAUREAADID
Žürii: arhitektid Emil Urbel ja Kai Süda, disainerid Eva Liisa Kubinõi, Kristjan Mändmaa ja Marit Ilison, arhitektuuriteadlane Epp Lankots ning arhitektuuriajaloolane Mait Väljas.
Peapreemia – Põltsamaa loss
Arhitektid Margit Argus, Eliise Harjak (Studio Argus), Margit Aule (Lumia) ja Birte Böer. Sisearhitektid Margit Argus, Elo Liina Kaivo (Studio Argus), Margit Aule (Lumia). Konsultant Artur Ümar. Konvendihoone müüride ja katuse arhitektuuri autor Ülo Mahoni, Andrus Rehemaa (ARC Projekt). Maastikuarhitektid Margit Argus, Eliise Harjak (Studio Argus), Margit Aule (Lumia), Sulev Nurme (AB Artes Terrae), Britt Mäekuusk (Projektibüroo).
Põltsamaa lossi kohta loe: Epp Lankots, Põltsamaa lossi toores ilu. – Sirp 15. XII 2023.
Kultuurkapitali arhitektuuripreemiaga pärjati Tallinna Pelgulinna riigigümnaasium.
Arhitektuuripreemia – Tallinna Pelgulinna riigigümnaasium
Arhitektid Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Kaire Koidu, Jõnn Sooniste, Katrin Vilberg, Lisett Eist, Karoliine Kuus (Arhitekt Must), sisearhitektid Tarmo Piirmets, Anni Leon, maastikuarhitektid Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talvistu, Juhan Teppart, Karin Bachmann, Katariina Lepiku (Kino Maastikuarhitektid).
Pelgulinna riigigümnaasiumi kohta loe: Grete Tiigiste, Riigigümnaasiumide arhitektuuriralli tulemused. – Sirp 3. XI 2023.
Tegevuspreemia – Toomas Paaver
Intervjuud Toomas Paaveriga loe: Merle Karro-Kalberg, Kalamaja peatänav. – Sirp 15. IX 2023.
Loe näituse arvustust: Jan Kaus, Kandvus ja kandumine. – Sirp 10. III 2023.
EESTI ARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIATE LAUREAADID
Aastapreemia žürii rollis Heike Hanada (Saksamaa). Elamu 2023 žürii: arhitektid Joel Kopli ja Madis Eek, sisearhitekt Kadi Karmann ning välisekspert Linda Krūmiņa (Läti). Tudengipreemia žürii: arhitektid Vahur Sova ja Merilin Kaup ning arhitektuuriteadlane Epp Lankots.
Arhitektide liidu arhitekti aastapreemiaga tunnustati Paide riigigümnaasiumit.
Arhitekti aastapreemia – Paide riigigümnaasium
Arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean (Salto Arhitektuuribüroo), Pingi sisearhitektuurilahendus, Maarja Gustavsoni haljastuslahendus.
Elamu 2023 – Põro maja
Arhitektid ja sisearhitektid Mari Hunt ja Hanna Karits.
Tudengipreemia – Kertu Johanna Jõeste magistritöö „Vastastikusel toel põhinevad puitkonstruktsioonid“ (EKA, 2023).
EESTI SISEARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA LAUREAADID
Žürii: arhitekt Heleri Nõmmik (Norra), sisearhitektid Aulo Padar ja Liina Langemets, arhitekt Andres Ojari ja kunstiteadlane Eik Hermann.
Sisearhitektuuri preemia – sisearhitektuuribüroo Pink
(Tarmo Piirmets, Anni Leo, Raul Tiitus ja Birgit Palk).
Sisearhitektuuri preemia – Hanna Karits
Loe intervjuud Hanna Karitsaga: Grete Tiigiste, Heaolutunde looja. – Sirp 15. XII 2023.
Vello Asi nimeline tudengipreemia – Sven Samyn
EESTI MAASTIKUARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA LAUREAADID
Žürii: maastikuarhitektid Ilze Rukšāne, Kersti Lootus, Laura Männamaa, Rutt Piir ja Kristiina Kupper.
Maastikuarhitektuuri aastapreemia – Uus-Veerenni park
Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Karin Bachmann, Katariina Lepiku, Kristjan Talistu, Liina-Kai Raivet (Kino Maastikuarhitektid). Büstide „Lelud“ skulptor Jass Kaselaan.
Loe Veerenni pargi kohta: Merle Karro-Kalberg, Puu ei ole indulgents. – Sirp 29. IX 2023.
Maastikuarhitektuuri aastapreemia pälvis Tallinna loomaaia ekspositsiooniala „Pilvemets“ siseosa.
Maastikuarhitektuuri aastapreemia – Tallinna loomaaia ekspositsiooniala „Pilvemets“ siseosa
Maastikuarhitektuuri aastapreemia – raamat „Vältimatu väliruum“/„Indispensable outdoor space“
Karin Bachmann, Mirko Traks, Juhan Teppart, Kristjan Talistu (Kino Maastikuarhitektid). Väljaandja Kino Maastikuarhitektid. Päevakera tõlge, keeletoimetaja Piret Põldver (Päevakera). Graafiline disainer Martin Rästa (Baas Disain).
Põltsamaa lossikompleksi rekonstrueerimine. Arhitektid Margit Argus, Eliise Harjak (Studio Argus), Margit Aule (Lumia) ja Birte Böer. Sisearhitektid Margit Argus, Elo Liina Kaivo (Studio Argus), Margit Aule (Lumia). Konsultant Artur Ümar.
Konvendihoone müüride ja katuse arhitektuur Ülo Mahoni, Andrus Rehemaa (ARC Projekt). Maastikuarhitektid Margit Argus, Eliise Harjak (Studio Argus), Margit Aule (Lumia), Sulev Nurme (AB Artes Terrae), Britt Mäekuusk (Projektibüroo). Avati 2023. aasta juunis.
Lõpule jõudva aasta arhitektuurisaavutuste kohal troonib – selline sõnastus sobib seekordse kultuurkapitali arhitektuuri peapreemia pälvinud ehitise erilisuse esiletoomiseks – ilmselt üks keerulisemaid arhitektuuriobjekte, mis on selle preemia pälvinud. 800aastase ajalooga Liivi ordu tugipunktina rajatud Eesti üht suurimat arhitektuuriansamblit ehk Põltsamaa linnust ja lossi on pärast viimast hävingut Teise maailmasõja lahingutes jõudumööda elule turgutatud 1970. aastatest, mil alustati müüride konserveerimisega. Samuti linnuseansamblisse kuuluv XVIII sajandil suurtükitornist pühakojaks kohandatud Põltsamaa Niguliste kirik oli juba taastatud kohe pärast sõda. 1980. aastate lõpus püstitati ringmüüri äärde restorani- ja muuseumihooned, ent uuendused olid sellegipoolest rahapuudusest ja lagunemisest tuleneva üldise mahajäetuse atmosfääri lõhkumiseks ebapiisavad.
Lossi taastamistööde 2023. aastal lõppenud etapp on olnud aga sedavõrd ulatuslik, et sajandite jooksul korduvalt hävinud ja üles ehitatud ehitusmälestis on nüüd vaiksest hääbumisest elule äratatud. Endine konvendihoone, mis ehitati XVII ja XVIII sajandil ümber Eestis ainulaadseks rokokoostiilis interjööriga aadlipaleeks, oli veel 1930. aastatel üks seltsielu keskpunkte ja turismisihtkohti. Nüüd on selle varemed konserveeritud ja võimas ruum koos torniga külastajatele avatud. Valitsejamaja ehk väravahoone, millest olid alles vaid seinad, on rekonstrueeritud nüüdisaegseks muuseumihooneks, linnuse õueala on korrastatud avalikuks kasutuseks ja ürituste tarbeks, seda täiendab minimalistliku lisandusena nüüdisaegne betoonist, tsingitud plekist ja puidust välilava.
Põltsamaa loss on nüüd taastatud sedavõrd ulatuslikult, et sajandite jooksul korduvalt hävinud ja üles ehitatud ehitusmälestis on ellu äratatud.
Varem Kaos Arhitektide tuumiku moodustanud Margit Aule ja Margit Argus, kes lahknesid Põltsamaa lossi taastamistööde käigus eraldi büroodesse Lumia ja Studio Argus, on end eelmiste projektidega (Haapsalu piiskopilinnus, Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja, Kai kunstikeskus jt) kehtestanud mitte üksnes tippudena kitsas valdkondlikus nišis, vaid seadnud mõõdupuu, mille järgi üleüldse XXI sajandil pika ajalooga ja keerulisi kultuuriväärtusega objekte taaselustada. Koos kaasautorite Birte Böeri, Eliise Harjaku, Elo Liina Kaivo ning ajaloolasest nõustaja Artur Ümariga on astunud Aule ja Argus Põltsamaa projektiga Haapsalu piiskopilinnusest ja Vastseliina palverännumajast aga sammu edasi. Kõnealune värske lähenemine on viinud kaugemale turvalisest ning neutraalsest kontrastiprintsiipist, mis on ajaloolisse keskkonda sekkumisel ning autentsete ja rekonstrueeritud osade eristamisel olnud aastakümneid kehtiv.
Riskitud on ühelt poolt pragmaatikaga, aga püütud vältida ka harjumuspäraseid esteetilisi valikuid, pole kardetud libastumist ei normatiivse hea maitse ega ka enda kehtestatud kvaliteedi skaalal.
Ühtne ja irdne
Põltsamaa kompleks on keeruline: seal põimuvad linnuseperioodist säilinud müürid, aadlipalee hävinud kihistused ja 1980ndatel rekonstrueeritud hooned. Praeguse lahendusega on välistatud ühe selge ja tugeva idee domineerimine nii, nagu see esineb näiteks rekonstrueeritud Haapsalu piiskopilinnuses. Põltsamaa linnuse osad mõjuvad selles kompleksis korraga ühtse ja irdsena: kahtlemata toetavad seda hoonete eri funktsioonid, ent vastandlikkus iseloomustab ka rekonstrueerimise põhimõtet üldisemalt. Endine konvendihoone/aadlipalee on taastatud konserveerituna, väravahoonesse rajatud ekspositsiooniosa on küll jõuliselt nüüdisaegne, ent säilinud hoonekehandisse on suhtutud igati austavalt. Väliala koos moodsa lavaga on seostest näiliselt kõige vabam. Sellegipoolest on ka erineva loogika alusel taastatud osad omavahelises seoses. Visuaalselt on kõige tugevamad konvendihoone, väravahoone ja välilava nüüdisaegse materjalikäsitluse ja detailidega valtsitud plekk-katused.
Näiline kõrvalekaldumine juhtideest on kandunud kohati eriti huvitaval ja vabastaval moel ka hoonete sisse, mis võimaldab sel moel teatud mõttes autonoomset lähenemist suurema plaani sees. Lõpptulemuses on tõenäoliselt oma osa ka leidlikul ja väsimatul tellijal, kes on pideva rahapuuduse kiuste ja lõputu projektikirjutamise toel püüdnud leida kõikvõimalikke rahastusmeetmeid kildude realiseerimiseks. Standardseid ootusi on nihestatud näiteks otsusega taaskasutada muidu absoluutselt maitsekalt rekonstrueeritud maakivist väravahoone interjööri betoonist, terasest ja puidust pindade vaoshoitud tonaalsuse ja moodsa ekspositsiooni juures auditoorium-kinosaalis Tallinnast rahvusraamatukogu rekonstrueerimistööde käigus äraviskamisest päästetud suure saali 30 aastat vanu siniseid klapptoole.
Sajandite ilu
Kuna ajakihistuste ette antud võimaluste tabamisel ei ole piirdutud üksnes järeleproovitud ja toimivate lahendustega, on jõutud konvendihoones täiesti uuele tasemele. Ainult müüridena säilinud ja suures osas vahelagedeta ehitis, mille seinte vahel oli enne hävingut ligi kolm sajandit Eesti üks suurejoonelisemaid aadlipaleesid, sai taastamistööde käigus peale katuse. Tornile lisati ajaloolist vormi järgiv, ent nüüdisaegse materjalikäsitlusega maamärgina mõjuv uhke kuppel ning tornikehandi sisse ehitati torni tipus oleva vaateplatvormini vonklev perforeeritud metallpiirdega betoontrepp. Asi ei ole siiski trepis või teistes taktitundlikes lisandustes ja nende pretensioonitus moodsuses või materjalides, mis eristuvad ja tõstavad esile korraga nii iseenda kui ka ajaloolise kihistuse. Konvendihoones mõjuvad seinad: nende toores ilu, mis ilmneb erikujuliste maakivide, murdunud telliste, krohvilaikude, mördikänkrate ja korstnalõõride mustris, ongi jälg lossist – arhitektid on soovinud seda rõhutada. Selle jälje teeb aga trepi distantseeritud ja jaheda respekti juures täiesti geniaalselt nähtavaks sekkumine, mis on jõhker ja vahetu: taastatud vaheseinte silmatorkavalt rohmakas teostus. Uute telliste oranž värv ja hallid vuugitäiteplärakad võiksid küll viidata ajutisele lahendusele ja ilmselt tekitada veel teisigi küsimusi, ent on siiski veenvad oma pretensioonikas materiaalsuses, millega tuuakse esile säilinud sajanditevanuste seinte ilu. Teiste lisanduste puhtad vormid, eristuvad materjalid ja pinnakäsitlused (juba mainitud trepi metall ja betoon, siledad ja perforeeritud pinnad) on siiski ka vältimatu osa Põltsamaa lossi tugevast kontseptsioonist, mille taustal konvendihoone seinte radikaalne esteetika esile tõuseb.
Kokkuvõtvalt: rekonstrueeritud Põltsamaa loss üllatab tõepoolest, nagu on seda teinud ka ennast niigi tõestanud ja väljakujunenud käekirjaga Lumia ja Studio Argus. Nii nõustun minagi nendega, kes on arvanud, et Põltsamaa loss leidis parimad võimalikud arhitektid.
Värskelt ilmunud PISA 2022 tulemused andsid põhjust rõõmustada – Eesti õpilased on üha maailma tipus.1 Kuid uuringust ilmnes, et „2022. aastal õppis 73% Eesti õpilastest koolides, kus koolijuht nentis, et kooli suutlikkust õpetada takistab õpetajate vähesus ning 51% õpilastest õppis koolides, kus koolijuht nentis, et õppetöö on takistatud õpetajate ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu“.2
Õpetajate põua suurim põhjus ei ole mitte õpetajakoolituse vähesed lõpetajad, vaid hoopis kasvav õpetajate asendamise vajadus. Asendusvajadus tuleneb kahest põhjusest: aktiivses tööeas olevad õpetajad kas vahetavad ametit või teevad õpetaja ametist pausi (nt lapsehoolduspuhkus) ja asendada tuleb ka vanusest tulenevalt pensionile suunduvaid õpetajaid.
Enneaegselt ametist lahkujate seas ei ole üksnes noored õpetajad. Keskmiselt lahkub ajutiselt või püsivalt koolidest 1500 õpetajat aastas ja aastate lõikes ühes aastas 8–12% kogu õpetajaskonnast.3 COVID-19 pandeemiale järgnevatel aastatel tegi see näitaja väikese hüppe. Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) andmetel lahkus 2021/22. õppeaastal üldhariduskoolidest ajutiselt või püsivalt kokku 1704 õpetajat. Kusjuures 2021/22. õppeaastal oli 60aastaste ja vanemate lahkujate osakaal 24%, seega lahkujatest suurema osa moodustavad aktiivses tööeas olevad õpetajad – 76%. Täpsemalt, pool lahkujatest on alla ja pool üle 40 eluaasta. Seega võib oletada, et igal aastal ametist ajutiselt või lõplikult lahkujatest 2/3 ongi aktiivses tööeas õpetajad, keskeltläbi 1000–1200 õpetajat aastas ja et koolijuhid tegelevad enamasti nii aktiivses tööeas õpetajate kui ka pensionieas õpetajate asendamisega. Samalaadne on olukord USA õpetajate tööturul, kus koolid otsivad igal aastal asendust kümnetele tuhandetele karjääri alustavatele ja selle keskpaigas olevatele õpetajatele, kes on otsustanud ametist lahkuda.4
Teadusuuringud on ammu kinnitanud, et õpetajate liig sage vahetumine toob kaasa näiteks õpilaste matemaatikatulemuste halvenemise.5 Ergutav mõju õpilastele ilmneb ainult siis, kui lahkunud õpetaja oli kehvema kvaliteediga kui uus, ent ka siis nõuab õpirütmi katkestamine ja uue õpetajaga harjumine lõivu.
Uuringute kohaselt on kõrgem õpetajate lahkumise määr koolides, kus on nn raskemad õpilased (perekonna kehvem sotsiaal-majanduslik toimetulek, hariduslikud erivajadused jne)4 ning õpetajate rohkearvuline lahkumine halvendab niigi keerulise taustaga õpilaste väljavaateid veelgi.
Üks võimalus õpetajate kriisi leevendada oleks ametisse naasjad. Kui aastas lahkub ajutiselt või lõplikult u 1000–1200 aktiivses tööeas õpetajat, siis kümne aasta peale teeb see kokku juba 10 000–12 000 õpetajat. Veel suurem õpetajate ressurss on inimesed, kes on kunagi õpetajaks õppinud, ent ei ole kooli tööle läinud. Samuti lõpetab igal aastal õpetajakoolituse arvestatav hulk inimesi, kes kooli tööle ei suundu. Ilmselt võib ka siin läbi aastate rääkida kümnetest tuhandetest potentsiaalsetest õpetajatest. Nii et Eestis on väga suur hulk õpetaja kvalifikatsiooniga inimesi, kes võiksid töötada koolis. Uuringute kohaselt oleks kolmandik ametist lahkunutest aja jooksul tingimuste paranedes valmis tööle naasma.6
Pensionile suundumisest tulenev õpetajate asendusvajadus tabab kõige valusamalt III ja IV õppeastet, s.t 7.–12. klassi. EHISe andmete kohaselt on kõikides õppeastmetes pensionieas ehk 65aastasi ja vanemaid õpetajaid Eesti üldhariduskoolides õppeaastal 2022/23 kokku 1815, ligi 11%. 17 tegevõpetajat on vanuses 80–84 (12 Harju maakonnas).
Kuhu paigutub Eesti võrreldes teiste Euroopa riikide ja oma naabritega?Aastal 2021 oli Eesti Euroopas 65aastaste ja vanemate õpetajate osakaalu poolest esimene (10%). Meile järgneb 7%-ga Läti ja 4%-ga Leedu (vt joonis 1). Niisiis paistavad Baltimaad Euroopas silma enim pensioniealisi õpetajaid tööle hõivavate riikidena. Samal ajal on Soomes 65aastasi ja vanemaid õpetajaid vaid 1%.
Haridus ongi valdkond, kus on keskmisest enam vanemaealisi ja ka pensioniealiste osakaal suurem, ent nagu näha, on Eestis pensionieas õpetajate osakaal teistest riikidest kordades suurem.
Kõige enam on pensionieas õpetajaid Jõgeva (16%), Rapla (16%) ja Lääne (15%) maakonnas (vt joonis 2).
Joonis 2. 65aastaste ja vanemate õpetajate osakaal maakonniti 2022/23.
Aastate jooksul on õpetajate vanuseline struktuur rabavalt muutunud. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on paljudes maakondades 65aastaste ja vanemate õpetajate osakaal kasvanud isegi kaks või kolm korda (vt tabel 1).
Tabel 1. 65aastaste ja vanemate õpetajate osakaal 2012/13 võrreldes 2022/23.
65 ja vanemate õpetajate osakaal
Maakond
2012/13
2022/23
Rapla
8%
16%
Jõgeva
8%
16%
Lääne
5%
15%
Hiiu
8%
13%
Järva
6%
12%
Viljandi
4%
12%
Valga
4%
12%
Pärnu
6%
11%
Põlva
6%
11%
Lääne-Viru
5%
11%
Harju
7%
10%
Saare
3%
10%
Võru
4%
10%
Tartu
6%
9%
Ida-Viru
4%
8%
Allikas: EHIS
Nagu näha tabelis 2, on kõige suurem asendusvajadus gümnaasiumiastme õpetajate seas äärealadel, eriti tõsine seis on Järva, Rapla ja Jõgeva maakonnas.
Tabel 2. 65 aastaste ja vanemate õpetajate osakaal õppeastmete kaupa 2022/23.
65 ja vanemate õpetajate osakaal
Maakond
I aste (1.–3. klass)
II aste (4.–6. klass)
III aste (7.–9. klass)
IV aste (10.–12. klass)
Järva
4%
10%
13%
24%
Rapla
9%
14%
18%
18%
Jõgeva
13%
12%
18%
17%
Hiiu
10%
13%
18%
15%
Pärnu
8%
8%
12%
15%
Saare
7%
9%
11%
14%
Viljandi
9%
10%
11%
14%
Lääne
13%
13%
17%
14%
Võru
7%
9%
11%
13%
Lääne-Viru
7%
10%
12%
13%
Valga
8%
12%
13%
12%
Tartu
6%
7%
9%
12%
Harju
7%
9%
11%
11%
Ida-Viru
5%
8%
9%
8%
Põlva
10%
12%
12%
7%
Allikas: EHIS
Need piirkonnad ja koolid, kus on suurim õpetajate asendusvajadus, on ilmselt juba praegu raskustes kvalifitseeritud õpetajatele järelkasvu tagamisega. Tõenäoliselt ei saagi paljude koolide puhul rääkida järelkasvust, vaid lahkuvate õpetajate asendamisest ja mõnikord isegi lahkujast vanema õpetajaga. Pensionile suunduvat õpetajat asendab näiteks 75aastane asendusõpetaja. Ka on paljudele ääremaa piirkondade koolijuhtidele järjest tavapärasem igal aastal tegeleda juba ammu pensionieas olevate õpetajate tagasi kutsumise või palvega „äkki jaksad ühe aasta veel“. Seega on õpetajate järelkasvu ja asendusvajaduse kriis tugevalt regionaalse loomuga.
Suurim asendusvajadus on keeleõppes, matemaatikas ja loodusainetes ning 28 kohalikus omavalitsuses on pensioniealiste õpetajate osakaal üle 12%. Ainete lõikes on enim 65aastasi ja vanemaid õpetajaid ametis õpiabirühmas (14%), ent ka keelte (11%) ning matemaatika ja loodusainete õpetamisel (11%). Just riigieksami aine – matemaatika õpetajate suur asendusvajadus gümnaasiumiastmel võib paljude laste edasiõppimise võimalusi piirama hakata, sest koolidel on järjest keerulisem leida matemaatika õpetajatele järelkasvu.
Tabel 3. 65aastaste ja vanemate õpetajate osakaal ainevaldkonniti, 2022/23.
Ainevaldkond
65 ja vanemate õpetajate osakaal
Keeled
11%
Kehaline kasvatus
8%
Klassiõpetaja
5%
Kunstiained
8%
Loodusained
11%
Matemaatika
11%
Muud ained
8%
Sotsiaalained
8%
Tehnoloogia
8%
Õpiabirühm
14%
Allikas: EHIS
Kuidas on seis kohalike omavalitsuste lõikes – kus on suurim õpetajate asendusvajadus? 79 kohalikust omavalitsusest 28-s on pensionieas õpetajate osakaal 12% või kõrgem. Kõige kriitilisem asendusvajadus on Vormsi saarel (20%), Rapla vallas (19%), Loksa linnas (18%) ja Märjamaa vallas (18%).
Joonis 3. 65aastaste ja vanemate õpetajate osakaal kohalike omavalitsuse lõikes (%), 2022/23.Kelle najal püsib Eesti haridussüsteem?
Uuringud kinnitavad, et õpetajate õpetamisoskused ei vähene tuntaval määral enne 70. eluaastat.7,8 Seega vanus ei määra õpetaja õpetamisoskusi. On leitud, et pensioniealisi õpetajaid motiveerib küll õpetajatöös (sageli osakoormusega) jätkama võimalus pensionile lisa teenida, aga see pole peamine põhjus. Õigupoolest toovad uuringud välja, et peamine põhjus, miks pensioniealised õpetajad tahavad koolis edasi töötada, on mitterahaline – sotsiaalsed suhted ja kuuluvustunne, aga ka läbisaamine lastega.9 Arvestades inimese elukaart, on selleks ajaks ilmselt õpetajal juba elamispind soetatud, lapsed suured ja igakuised finantskohustused märkimisväärselt väiksemad kui noorematel kolleegidel. Nii et õpetajate motiveerimiseks pikemalt tööl püsima on määravad pehmed väärtused.
Küll aga seab suur pensioniealiste õpetajate osakaal koolijuhi raskesse olukorda, sest pensioniealistel õpetajatel on tänu pensionile märksa lihtsam töölt lahkuda nt ebatervisliku töökultuuri, raskete laste ja lapsevanemate vm tõttu. Arvestatavalt keerulisem on aga näiteks aktiivses tööeas õpetajal ääremaal kodu lähedal samaväärse sissetulekuga töökohta leida. Erinevalt Tallinnast ja Tartust on paljudes äärepiirkondades õpetaja töötasu oma maakonna keskmisest silmapaistvalt kõrgem, s.t regiooniti on õpetaja töötasu üsna konkurentsivõimeline.10
Ka on oodata, et õpetaja amet ja tööülesanded hakkavad juba lähitulevikus suuresti muutuma ja seda tänu tehnoloogiale, mis eeldab õpetajatelt korralikku ümberõpet ja ettevalmistust. Kõige suuremat murrangut tõotab ChatGPT-sarnaste juturobotite areng, mis paneb õpetajatöö sisu ja õppimise olemuse ümber mõtestama. Kuid värskes PISA uuringus nenditakse, et Eesti laste digivahendite kasutus õitseb vabal ajal, mitte koolis. Veelgi valusam on tõdemus, et „Eesti, digitehnoloogiate kasutamises liider 2012. aastal, on tänaseks kaotanud oma positsiooni“ ja teised riigid on meist ette liikunud selle poolest, kuidas õppeaineid digitehnoloogiatega rikastada.11 Näiteks tuuakse PISA uuringus välja, et enim kasutatakse digivahendeid arvutiõpetuse tunnis ja 57% õpilastest ei puutu matemaatikatunnis üldse digivahenditega kokku. Ometi aitaksid just kõige raskemates ainetes digilahendused õpitut interaktiivsuse ja praktiliste näidete abil paremini omandada. Näiteks kuvatakse klassiruumi kosmoselaeva hologramm ja näidatakse, kuidas matemaatika ja füüsika valemid seal „ellu ärkavad“.
„Eestis puudub oskus, kuidas tehnoloogiat ainetunnis mugavalt kasutada, õpetamise süsteemsus digitehnoloogiarikkas keskkonnas, vajalik tarkvara ja tugipersonali toetus ainetunnis. Kindlasti on oma osa ka õpetajate pädevusel ning oskusel tehnoloogilisi muresid lahendada ja samal ajal ainetundi anda. Seega võib väita, et Eesti otsus jätta keskselt panustamata tehnoloogilistesse vahenditesse on tekitanud olukorra, kus digitaalseid seadmeid kasutatavaid metoodikaid on õpetajatel keeruline ainetundides kasutusse võtta ja kasu juhuslikust digikasutusest on vähene või hajub sootuks.“ (PISA 2022, lk 123)
Praeguseks on õpetajate tööturule jõudnud esimesed põlvkonnad (sündinud pärast 1993. aastat), kes on sõna otseses mõttes interneti- ja tehnoloogiaajastul sündinud, ja algkooli jõudnud 2016. aastal sündinud – Tiktoki, Snapchati, Zoomi jm digilahenduste maailma lapsed, kellel nutitelefon on juba sünnitusmajast kaasas.
Tabel 4. Õpetajate vanuseline profiil Eestis 2022/23
Vanusegrupp
Taust
9% alla 30
Sündinud pärast 1993. aastat. Tehnoloogia- ja internetiajastu õpetajad
17% 30–39
Sündinud 1984–1993. Üleminekuaja õpetajad
23% 40–49
Sündinud 1974–1983. Internetieelse ajastu õpetajad
27% 50–59
Sündinud 1964–1974. Õpetajad, kelle lapsepõlv ja kooliaeg möödus teise riigikorra ajal
24% 60 ja vanem
Sündinud enne 1963. aastat. Õpetajad, kelle lapsepõlv, kooliaeg ja pool tööelu möödus teise riigikorra ajal
Allikas: EHIS
Kokkuvõttes on üle 60aastastel õpetajatel Eesti haridussüstemis väga tähtis roll, sest nooremate töölt lahkunud kolleegide asendamise vajadus on suur ja järelkasvu napib. Võime hüpoteetiliselt mõelda, mis juhtub, kui päevapealt lahkuksid kõik pensioniikka jõudnud õpetajad, see on umbes 11% kogu õpetajaskonnast. Paljudest maakondadest kaoks gümnaasiumiõpetajaist 15–24%. See ehmatav statistika näitab, kui õrnal jääl Eesti haridus praegu püsib.
Järgmise aasta 1. septembrist jõustub eestikeelsele õppele ülemineku seadus, mis puudutab kohe kõiki venekeelseid lasteaedu (kus käib ligi 13 000 last) ning järk-järgult lähevad ka koolid üle eestikeelsele õppele, venekeelsed põhikoolid (kus õpib üle 20 000 lapse) muutuvad täielikult eestikeelseks aastaks 2030.
Suure osa avalikkuse jaoks on sellega reform tehtud, mis siin enam arutada. Ja üldse tundub enamikule eestlastele see reform kauge teemana, mis puudutab „neid venelasi seal vene koolides“. Ja tõepoolest, geograafiliselt ei puuduta see reform suuremat osa Eestit, kus venekeelseid koole pole kunagi olnudki või ammu enam ei ole. Julgen aga väita, et selle reformi õnnestumine või ebaõnnestumine puudutab igat Eesti elanikku, seda nii mõistetava soovi pärast Ida-Virumaa eesti keelele tagasi võita, aga veelgi enam õhkkonna pärast pealinnas, kus elab kolmandik meie elanikkonnast ning millega on nii või teisti seotud enamik Eesti peresid.
Võimalusest, et reform võiks ebaõnnestuda, ei peeta üldse sobivaks kõnelda, ent varasem kogemus gümnaasiumiastme reformimisel kinnitab, et iseenesest head tulemust ei saavuta. Just nüüd oleme ühiskonnana punktis, kus järgneva üheksa kuu ettevalmistustest sõltub, kas nimetatud reform õnnestub või mitte. Ja selleks, et see õnnestuks, on vaja teha tarku juhtimisotsuseid nii riigi, kohaliku omavalitsuse kui ka iga kooli tasandil ning paraku tuleb selle reformi eesmärk ja sellest tulenevalt ka õnnestumise/ebaõnnestumise mõõdikud endale selgeks teha igal Eestimaa perel.
Eestikeelsele õppele üleminekul tiirleb arutelu ülemäära selle ümber, kas meil on piisavalt õpetajaid, kas lapsed ja nende vanemad on eesolevateks muutusteks valmis ning kuidas peaks riik või omavalitsus koole toetama. Need on kõik õiged ja olulised küsimused. Aga hoopiski olulisem on leida õige vastus palju lihtsamale ja samal ajal palju raskemale küsimusele: miks me seda teeme? See küsimus on võtmetähtsusega, sest me saame hinnata seda, kas teeme õiget asja ning kuidas seda õiget asja teha ainult siis, kui me suudame endale selgelt teadvustada, mis on see eesmärk, mida me püüame selle reformiga saavutada.
Võib-olla paistab see mõnele triviaalse küsimusena. Teame, et keskmisena on vene õppekeelega koolide õpilaste eesti keele oskus halb. Ning seda vaatamata sellele, et meil on enam kui 30 aastat taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, ning juba pikki aastaid on kõik vene emakeelega lapsed pidanud esimesest klassist peale eesti keelt õppima. See on halb mitte ainult Narvas ja Kohtla-Järvel, kus loomulikku eestikeelset keskkonda on vähe, vaid see on halb ka Tallinnas, kus eesti keel on avalikus ruumis valdav.
Sellest asjaolust on lihtne teha järeldus, et koolides on eesti keelt liiga vähe. Kui lapsed õpiksid rohkem eesti keeles, küllap saaksid nad riigikeele paremini selgeks. Selle käsitluse järgi on riik järk-järgult liikunud õiges suunas, suurendades eestikeelse õppe mahtu venekeelsetes koolides, kuid samm ei ole olnud piisav, mistõttu tuleb minna edasi ja muutagi kogu koolisüsteem täielikult eestikeelseks.
Gümnaasiumireform kümme aastat hiljem
Siinkohal on vaja peatuda ning hinnata viimast suuremat selle valdkonna reformi, mis leidis aset ligi kümme aastat tagasi, mil venekeelsed gümnaasiumid läksid üle 60 protsendi ulatuses eestikeelsele õppele. 2023. aastal saavutas eesti keeles B2-taseme ainult pool gümnaasiumi lõpetanud noortest. Olgu, selle ja eelmise aasta tulemused olid koroonakriisi tõttu eriliselt halvad, aga ka viimase kümne aasta kogemuse pinnalt võime öelda, et neljandik lapsi ei saavuta pärast 12 kooliaastat eesti keele õpet ja kolme gümnaasiumiaasta jooksul vähemalt 60 protsendi õppemahu ulatuses eestikeelset õpet isegi keskkooli lõpuks B2-taset, mis on, olgem ausad, keskpärane keeleoskus.
Minu hinnang on ühene: see reform ebaõnnestus, sest reformi vundament oli vildakas. Eksisid mitte ehitajad, vaid projekteerijad. Selle näitlikustamiseks piisab kahest pildist. Kui inglise keele riigieksami tulemuste statistiline jaotus on loogiline, kus suur osa tulemustest jääb keskmise taseme lähedale, siis eesti keel teise keelena eksami jaotus on tõtt-öelda šokeeriv.
Kümme aastat pärast gümnaasiumireformi on meil ligi neljandik venekeelseid noori, kes lõpetavad valdavalt eestikeelse gümnaasiumi, aga ei valda eesti keelt. Muide, kirjalikus osas tervelt 25% eksami teinud noortest sai kahekümnest punktist … null! Nad ei oska eesti keelt.
Loomulikult teame, et paremates koolides on tulemused head ja ka kehvemate koolide tugevamad õpilased on keele selgeks saanud. Aga haridussüsteemi headust ei saa hinnata selle järgi, kas kõige andekamad said hakkama. Nemad saavad hakkama igas süsteemis. Tulemuslikkust tuleb hinnata selle järgi, kuivõrd oleme suutnud kõik õpilased heale tasemele viia. Ja sellega me hakkama ei saanud.
Mis on selle põhjused? Taas on võimalik tuua hulganisti kujunenud olukorrast tuletatud selgitusi: nõrga motivatsiooniga õppurid, heade õpetajate puudus, ebaefektiivne koolivõrk jne. Ent minu kindla veendumuse kohaselt oli see läbikukkumine eeldatav ning seda kolmel põhjusel.
Esiteks, eestikeelse hariduse juurutamisega alustati valest otsast. Teame teaduslikest uuringutest, et lapsed ja täiskasvanud omandavad võõrkeelt fundamentaalselt erinevalt. Noores eas omandab laps võõrkeele loomulikult, nii nagu me omandame oma emakeele. Me ei tea midagi süntaksist ja grammatikast, aga elava suhtluse kaudu ning katse-eksituse meetodil õpime lõpuks keelt korrektselt kasutama. Süntaktiline süsteem tekib implitsiitselt, nõnda et konkreetset reeglit ei osata sõnastada, aga osatakse kasutada. Kui keelekeskkond soosib, on lapsed võimelised omandama võõrkeele emakeelega sarnasel tasemel. Üks näitaja on näiteks aktsent, mis selles eas omandatud keelte puhul üldse või peaaegu täielikult puudub.
Täiskasvanud ja vanemas eas noored omandavad võõrkeelt põhimõtteliselt teisiti – abstraktse süsteemina, mida omandame nii, nagu loome oma peas matemaatilist süsteemi. Süntaks, grammatika ja sõnavõra tuleb eraldiseisvate tükkidena omandada ning siis hakkame õppima, kuidas lauset kokku panna. See on palju vaevalisem ning paljudel inimestel ei olegi võimet võõrkeel perfektselt omandada. Enamikul juhtudel jääb aktsent.
See murdepunkt on teadlaste hinnangul kuskil 11.-12. eluaasta juures. Seega, lasteaed ja algkool on inimese loomulikust arengust tulenevalt kõige õigem aeg omandada eesti keelt. Gümnaasium on liiga hilja, siis on see raskem ja käib paljudele üle jõu.
Teiseks, gümnaasiumi üleminek oli kunstlik ja kunstlik haridus ei tööta. Olen olnud alati veendunud, et haridusliku protsessi tulemuslikkuse eelduseks on osaliste – õpetaja, õpilane, lapsevanem – usk sellesse, et klassis ja koolis toimuv on mõttekas. Selle reformi puhul see üldjuhul nii ei olnud. Õpetaja, kes räägib vahetunnis vene lastega vene keeles, hakkab tunnis järsku kõnelema nendega keeles, mida ta räägib ise aktsendiga (halvemal juhul vigadega) ning millest lapsed lõpuni aru ei saa. Mõistetavalt tekib lapsel küsimus, miks me seda teeme. Riik käskis, on kõige loomulikum vastus. Nõnda ei tekkinud paljudel sisemist motivatsiooni keelt omandada.
Kolmandaks, ja see on teisega seotud, ei tekkinud enamikus koolides loomulikku keskkonda eesti keele arendamiseks. Keel on praktiline oskus ning motivatsioon selle õppimiseks tekib kõnelemise vajadusest. Keeleoskus paraneb ja püsib suhtluses. Seda teab igaüks, kes on õppinud mõnda võõrkeelt: kui sa paar aastat ka hästi omandatud võõrkeelt ei kasuta, mandub oskus kiiresti.
Gümnaasiumi keelereformi puhul jätsime enamikul juhtudel kasutamata võimaluse tuua eesti- ja venekeelsed lapsed ühte kooli kokku. Suutsime seda neis kohtades, kus oli üks venekeelne gümnaasium ning riigigümnaasiumide rajamisel pandi eesti- ja venekeelne gümnaasium õpilaste vähesuse tõttu kokku. Jõhvi, Valga ja Pärnu on siin head näited. Isegi kui vene emakeelega lapsed õpivad osa aineid vene ja eesti emakeelega lapsed eesti keeles, jagavad nad ühte koolikeskkonda, mis võimaldab tähenduslikke kontakte ja suhteid eri emakeelega noorte vahel.
Ja tulemuseks, nagu öeldud, oli reformi ebaõnnestumine. Ma tahaksin rõhutada, et see ei ole naljaasi. Küsimuse all on kümnete tuhandete noorte tulevik, mille osas lubati parimat, aga välja tuli…
Inglise keele 2022. aasta eksamitulemused (allikas: Harno)Eesti keele kui teise keele 2022. aasta eksamitulemused (allikas: Harno)
Integratsioon haridusreformi kaudu
Ma arvan, et põhjus, miks tolle ülemineku „projekteerijad“ nii erakondades kui ka ministeeriumis rappa jooksid, tuleneb asjaolust, et otsustajatel on olnud puudu arusaamast, kuidas toimub integratsiooniprotsess. Suurele osale on lõimumise eesmärk väga lihtne: venelased õpivad ära eesti keele ja ongi lõimunud.
Seda vaatamata asjaolule, et juba 2011. aastal näitas Marju Lauristin koos kolleegidega veenvalt, et jagades venekeelse elanikkonna lõimumisindikaatorite alusel klastriteks, leiame ühelt poolt need, kelle puhul hea eesti keele oskus ei tähenda suuremat kodanikuidentiteeti, vaid hoopis teravamat võõrandumist ja kriitilisust Eesti riigi suhtes; ning teiselt poolt ka need, kelle keeleoskus on kehv, aga kes on tugevalt sotsiaalpoliitiliselt lõimunud („venekeelsed Eesti patrioodid“, nagu uuringu autorid neid nimetavad).1
Tegelikkus on seega palju mitmetahulisem. Muidugi, parem keeleoskus võimaldab avaramalt suhelda eestikeelses keskkonnas. Ent see ei ole ühesuunaline suhe, kus parem keeleoskus viib automaatselt tugevama lõimumiseni. See suhe toimib samaaegselt ka vastupidi. Nimelt, suurem praktiline keelekasutus suurendab motivatsiooni eesti keelt õppida. Rohkem rahvustevahelisi kontakte parandab keeleoskust, mis omakorda suurendab kontakte, mis parandab keeleoskust.
Siit jõuan ma oma kirjatüki ühe põhiteesini: Eesti ühiskonna üheks suuremaks probleemiks ja tegeliku lõimumise piduriks on kontaktide vähesus eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. See suurendab ebavõrdsust, sallimatust ja kapseldumist ning vähendab eesti keele õppimise motivatsiooni. Selle tulemuseks on rahvuspõhine segregatsioon, mis iseloomustab nii haridussüsteemi, töökollektiive kui ka elukohti.
Kõik viimasel aastakümnel tehtud integratsiooni monitooringud on näidanud, et vaatamata venekeelse elanikkonna eesti keele oskuse paranemisele ei ole rahvuste vaheliste kontaktide hulk kuigivõrd suurenenud. Mõistetavalt on sellega kehv seis Ida-Virumaal, kus eestikeelset suhtlusruumi on vähe, ent see on nii ka Tallinnas.
Muidugi, me kõik kohtame teise emakeelega inimesi iga päev, ent enamik neist kontaktidest on madala kvaliteediga – poes, ühissõidukis või kuskil ametiasutuses kohtuvad venekeelsed tallinlased eestlastega küll, ent sõpru napib, töö- ja elukohad on paljudel ükskeelsed, vaba aega veedetakse lahus.
See peab olema Eesti lõimumispoliitika põhiülesanne – luua tingimused, et segregatsioon väheneks, et kontaktide võrgustik peegeldaks ühiskonna rahvuslikku koosseisu. See oleks lõimumine selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Just see tekitaks ühise väärtusruumi. Ehk teiste sõnadega: eesti keelele lisanduks ka Eesti meel.
Miks see on oluline? Teame, et Eestis on tugev ebavõrdsus eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. Probleem ei ole muidugi seadustes, kui jätta välja kodakondsusest tulenevad õigused ja kohustused (ajateenistus, ametnikuna töötamise õigus), on Eestis võrdne kohtlemine formaalselt tagatud. Tegelik ebavõrdsus tuleneb sotsiaalse kapitali erinevusest, mis iseloomustab universaalselt vähelõimunud rahvusvähemusi kogu maailmas.
Tänapäeval ennustab emakeel küllaltki kindlalt inimese ühiskondlikku aktiivsust, tervisenäitajaid, sissetulekuid, hoiakuid riigiinstitutsioonide suhtes. Tugevalt lihtsustades, venekeelne inimene, kes isegi valdab eesti keelt, aga ei tunne eestlasi, alahindab tugevalt oma võimalust ühiskonnaelus kaasa rääkida või panustada kodanikuna ühiskonna probleemide lahendamisse. Tihtipeale on tema võimalused saada tööle ahtamad, kuna tal on vähe kontakte eestikeelsetes kollektiivides.
Me mõistame, miks see on nõnda põlvkonnas, kes on hilises keskeas, ent paraku on see reaalsus ka noorte puhul, kuna jätkuvalt loovad eesti- ja venekeelsed noored tihedamaid kontakte alles ülikoolis. Ja muidugi mitte kõik.
Kui vanemaealiste puhul on muutusi esile kutsuda keeruline (välja kujunenud sotsiaalsed suhted on suure inertsusega), siis nooremate puhul saame ja peame väga palju ära tegema.
Vajame koosõppivat kooli
Siin jõuan tagasi küsimuse juurde, mis peaks olema eesseisva haridusreformi eesmärk. Selle eesmärk on luua selline haridussüsteem, et venekeelsete ja eestikeelsete noorte sotsiaalne kapital oleks võrdne. Selleks ei piisa venekeelsete koolide eestikeelsele õppele üleviimisest. Selleks vajame ühtset Eesti kooli, kus eesti- ja venekeelsed õpilased on koos.
Võrreldes gümnaasiumireformiga on meil sel korral võimalus ja, ütleksin, kohustus õnnestuda. Esiteks, see reform algab õigest otsast ehk haridustee alguses, kus, nagu öeldud, on lastel loomuomaselt lihtsam eesti keel selgeks saada. Teiseks, me peame vältima olukorda, kus tulevikus on meil eesti lastele mõeldud eestikeelsed koolid ja vene lastele mõeldud eestikeelsed koolid, kus keelekeskkond on kunstlik ning rahvustevahelisi suhteid tekkida ei saa.
On oht, et kunstlikult eestikeelne kool mitte ainult ei täida lõimumispoliitilist eesmärki edendada rahvustevahelisi kontakte, vaid tekitab olukorra, kus eestikeelset õpet võetakse riikliku sunnina, mis kasvatab laste ja lapsevanemate kriitilisust süsteemi suhtes, mis sellise kohustuse on kehtestanud.
Läbimõtlematu poliitilise otsusega pealesurutud ning haridusspetsialistide soovitusi eirav täielikule eestikeelsele haridusele üleminek kohe ka neljandatest klassidest, kus enamikul õpilastel puudub eestikeelseks aineõppeks vajalik eesti keele oskus, suurendab sellist ohtu märgatavalt. Ja kuigi koolisilt näitab, et tegemist on eesti kooliga, siis Eesti meelt selline õpe kindlasti ei suurenda. See oleks aga otsetee eesti keelt hästi oskava, kuid Eesti riiki kriitiliselt suhtuva noortegrupi suurenemisele, millisele ohule Marju Lauristin juba kümme aastat tagasi osutas.
Tallinn on eduka reformi jaoks ideaalne paik! Narvas, kus eesti lapsi napib, tuleb koolis eestikeelset keskkonda teadlikult luua kas keelekümbluse kaudu või mõnel muul viisil. Tallinnas on võimalik teha aga nii, et meil tekivad kultuuriliselt mitmekesised ühtsed koolid, kus saavad kõik lapsed koos õppida, kusjuures eestikeelsete lastega koos õppimine annab lisaks kontaktidele ka parema keeleoskuse, sest laiendab eesti keele kasutamise võimalusi ainetundidest ka mitteformaalsele suhtlusele.
Ja me teame, et see töötab. Töötab juba ammu nende venekeelsete õpilaste puhul, kes on õppinud eesti koolis – nende eesti keele oskus on perfektne ning ka sotsiaalne kapital eesti eakaaslastest ei erine.
Selliseid õpilasi on viimastel aastakümnetel olnud pigem vähe, kuid juba näeme, et venekeelsete perede soov panna oma laps täiesti eestikeelsesse kooli on hüppeliselt kasvanud. See on ka loogiline: kui eestikeelne õpe tuleb niikuinii, siis parem juba tõeline eesti kool kui nii-öelda eestikeelne vene kool. Seadus ei luba seejuures laste sorteerimist koolidesse nende rahvuse või emakeele alusel, seega puudub juba praegu eesti koolidel juriidiline alus mitte vastu võtta vene kodukeelega õpilasi. Ent selge, et olemasoleva süsteemi raames kõik soovijad eestikeelsetesse koolidesse ei mahu. Neid täiendavaid õppekohti lihtsalt ei ole, kuna Tallinna koolid töötavad oma võimsuse piiril, kui mitte üle selle. Seega seisab hariduskorraldajate ja otsustajate ees tõsine ülesanne, kuidas suurendada järk-järgult koosõppe osakaalu ning peatada hariduses segregatsioon.
Kuidas koosõppiva koolini jõuda?
Loomulikult on koosõppiva kooli arendamine palju keerulisem, kui lihtsalt õpetada vene koolis eesti keeles. Põhiliselt seetõttu, et siiani on ühiskonnas vene laste hariduse küsimus olnud midagi, mis ühtegi eesti lapsevanemat ei ole otseselt puudutanud. See on olnud üks kauge probleem „neil seal vene koolides“. Koosõppiv kool toob lõimumisprotsessi iga Tallinna pereni. Lapsevanemad muretsevad, et kui väga palju venekeelseid lapsi tuleb eesti klassidesse, siis õpetajad pühendavad kogu aja neile ning kannatab eesti lapse haridus. See on legitiimne hirm, millele saab ja tuleb vastata läbimõeldud plaaniga.
Samal ajal on venekeelsed lapsevanemad olnud mures, et täiesti eestikeelses koolis kaotab laps oma emakeele ja kultuurilise identiteedi. Seegi hirm on ratsionaalne ning vajab vastust. Vastuse sellele seadus ka võimaldab lubades ka pärast 2024. aastat õpetada eesti koolis vene keelt emakeelena, lisaks ka kultuuriõpet vene keeles.
Lühidalt, ka koosõppivat kooli võib teha halvasti, nagu kõike elus. Ent targalt ja tasakaalukalt toimides on võimalik sellest teha Eesti hariduse ja koos sellega ka kogu Eesti ühiskonna tuleviku edulugu. Selleks on minu hinnangul vaja täita neli eeldust.
Esiteks ja kõige tõhusamalt, toimida tuleb läbimõeldud plaani alusel järk-järgult, et vältida vigu ja konflikte.
Teiseks, sellesse plaani tuleb kaasata eestikeelsed koolid, kes peavad andma suure panuse selle ühiskonnale olulise reformi õnnestumisse.
Kolmandaks, nagu hariduses ikka, on eduks vajalik koosõppiva kooli mudeli sotsiaalne aktsepteeritavus nii eesti- kui ka venekeelses elanikkonnas.
Neljandaks, koosõppivas koolis tuleb kogu kooli tasandil väärtustada mitmekultuurilisust ja mitmekeelsust, et vene lapsed ei tunneks ennast teist sorti õpilastena, teatud „probleemina“, mida kõik lahendavad. See avab emotsionaalselt tee rahvustevahelisteks kontaktideks.
Ehkki ma rõhutan alati, et koosõppiva kooli ehitamine saab toimuda järk-järgult, siis plaan tuleb paika panna kohe, et anda kogu protsessile vajalik perspektiiv, millega koolid ja lapsevanemad saavad arvestada.
Koosõppiva kooli mudelid
Tihti öeldakse mulle, et koosõppiva kooli kontseptsioon on muidugi päris tore, aga kuidas sa seda praktiliselt ette kujutad. Ei ole ju võimalik, et üks eestikeelne kool ühendatakse venekeelsega ning segatakse klassid ära.
Teoreetiliselt on seegi võimalik, aga tõesti, see oleks äärmiselt ebamõistlik. Olen veendunud, et koosõppival koolil ei ole ühte õiget mudelit, vaid on võimalike lahenduste paljusus, mida saab rakendada vastavalt piirkonna demograafilisele olukorrale ja kooli eripärale. Näitlikustamiseks toon välja viis mudelit, mille ümber on võimalik edaspidi täpsemaid koolikorralduslikke detaile paika panna.2 Iga mudeli taga on ka konkreetsed Tallinna koolid, ent ma teadlikult ei nimeta ühtegi neist, et kellelgi ei tekiks liiga tugevaid emotsioone.
• Mitmekeelne kool, kuhu on oodatud nii eesti- kui venekeelsed lapsed ning kus õpitakse valdavalt eesti keeles, ent kõik lapsed õpivad ka vene keelt ja vene keeles. Kooli põhiväärtuseks on eesti ja vene laste koos õpetamine ja kahesuunaline lõimumine. Sobib suurepäraselt kakskeelsest perest pärit lastele, kus vanemad soovivad mõlema keele emakeelena valdamist. Minu enda perekond on näiteks selline.
• Praegune venekeelne kool, kus on nii keelekümbluse kui venekeelne paralleel. Uuest aastast venekeelne paralleel enam alt peale ei tule. Piirkonnas on väga palju eesti emakeelega lapsi, kellele ei jätku eestikeelseid koolikohti. Kool võiks avada täiseestikeelse paralleeli, kuhu on oodatud eesti emakeelega lapsed ning keeleliselt võimekad venekeelsed. Järk-järgult kujuneks koolist mitmekultuuriline gümnaasium.
• Täielikult eestikeelse õppega kool, kus vene emakeelega lapsi on üle poole. Noh, linnaosa on selline. Selles koolis oleks vaja luua eesti emakeelega lastele täiendavaid keelerühmi, et nad saaksid oma emakeelt õppida kiiremini ja paremini, ootamata järele venekeelseid kehvema tasemega lapsi. Kui venekeelsed lapsed on eesti keeles vajalikule tasemele jõudnud, langeb eritoe vajadus ära. Vastav eritugi julgustaks rohkemat hulka eestikeelseid vanemaid oma lapsi sellesse kooli panema ning suurendaks koosõppe potentsiaali.
• Tavalises eestikeelses koolis keelekümbluse metoodikal põhineva paralleeli avamine vene emakeelega lastele, mis võiks kesta kas esimese või teise põhikooli õppeastme lõpuni, pärast mida saaks klassid valutult ära segada. Üksikutes õppeainetes integreerimist eestikeelsete lastega saab alustada kohe, venekeelsed lapsed saavad õppida vene keelt emakeelena kogu koolitee vältel.
• Tavalises eestikeelses klassis õppivatele venekeelsetele lastele vene keele kui emakeele õppimise võimaluse loomine. Seadus seda võimaldab ning isegi nõuab, kuid ükski kool seda Tallinnas veel ei paku. Selline samm julgustaks venekeelseid vanemaid rohkem oma lapsi panema täiesti eestikeelsesse klassi, sest mure emakeele kadumise pärast oleks lahendatud.
Loomulikult on need visandid, mille realiseerimine tuleb igas konkreetses koolikogukonnas läbi rääkida ja kokku leppida. Kahtlemata on õige võimaldada ka nende mudelite rakendamisel koolidele suurt paindlikkust, et kooli vastutus ka venekeelsete laste õppeedukuse eest ei hajuks. Küll aga võiksime heita endalt selle mentaalse hoiaku, et asi tundub nii keeruline, et ärme parem hakkagi, kuna tekib tüli ja segadus.
Loomulikult ei ole teekond ühtse koolini jõudmiseks kerge, kuna eeldab ka eesti perede valmisolekut panustada sellesse ühiskondlikult olulisse protsessi. Ent olen veendunud, et ühtne kool aitab jõuda tegeliku lõimumiseni, kus venekeelse elanikkonna võimalused on eestlastega võrdsed. Praegusel ajal ei maksa unustada ka ühist väärtusruumi, mida ühtne kool ainsana suudab luua – et Eesti ühiskonna baasväärtustes oleksid eestivenelased samavõrd „omad“ kui eestlased; et me kümne aasta pärast mõne järjekordse geopoliitilise kriisi valguses taas ei vaevaks pead küsimusega „aga mida meie venekeelsed kaasmaalased asjast arvavad“.
P. S. Palusin võimalust selle artikli avaldamiseks ajalehes Sirp, sest leian, et just Eesti haritlaskonna suhtumine kõnesolevasse reformi, selle eesmärgi mõistmisse ning lahendustega kaasatulek määrab ära reformi edukuse. Loodan seepärast ka vallanduvale sisulisele mõttevahetusele, mida sellel teemal poliitilisel tasandil paraku harva kohtab.
Ameerika ajaloolase ja ajaloofilosoofi Hayden White’i (1928–2018) viiekümne aasta eest (1973) ilmunud suurteos on nüüd lugeda ka eesti keeles. Kuulumist maailma mõtteloo võtmetekstide hulka kinnitab seegi, et tõlkimist ja väljaandmist on toetanud „Avatud Eesti raamatu“ programm. Juulis ilmunud „Metaajalugu“ asetus sarja 278. raamatuks, järgmise nelja kuu jooksul on aga jõutud seal avaldada juba veel vähemalt seitse teost. Tahes-tahtmata heiastuv võrdlus kuulsa Vändra puidukäitisega kinnitab, et „Avatud Eesti raamatu“ programm toimib tõhusalt, pakkudes juba pea 30 aastat tänuväärset teenistust tõlkijatele-toimetajatele. Väärikas tõlkesari garanteerib tööle vaikimisi kvaliteedi, rikastades maakeelset kirjavara klassikute teostega, millest kõik on kuulnud ja mida ehk siit-sealt sirvinudki, kuid mille vähesed originaalis läbi lugenud.
Kui sari jõudis 2009. aastal 100. köiteni, mõtiskleti teoste mõju ja retseptsiooni üle eesti kultuuris.1 Juba toona märgiti, et kõikidele ilmunud raamatutele arvustuste näol vastukaja oodata pole mõtet. Teoste väljaandmise tempo on jõudsasti kasvanud2, see vähendab veelgi võimalusi tutvustada-arvustada kõiki ilmunud teoseid. Sestap pole imestada, et „Metaajaloo“ eestikeelse tõlke ilmumine pole siiani veel erilist tähelepanu leidnud. Novembri alul tutvustati seda küll kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Maja keldris, kui kõnelesid Indrek Ojami juhtimisel ajaloolane David Ilmar Lepasaar Beecher ja raamatu tõlkija Kalle Hein.3 Ega ammuste klassikute arvustamine olegi lihtne ülesanne: suurem resonants ja diskussioon on juba ammuilma möödas, helged pead kõik olulise märksa kavalamalt ära öelnud. Ja pealegi – kui klassik ise juba teispoolsuses, ei lähe talle arvamised ilmselt enam korda.
Põhjalikumad ülevaated Hayden White’i ajalookäsitlusest ja pärandist pärinevad ajast, mil eesti keeles ilmusid tema tööde esimesed tõlked. Kahekümne aasta eest avaldas ajakiri Tuna White’i artikli „Kirjandusteooria ning ajalookirjutus“ 4 (ilmus 1988), millele lisas põhjaliku saatesõna Marek Tamm.5 Postmodernismi advendi kuulutajana on White’i käsitlenud Toomas Karjahärm.6 Eelnevat silmas pidades ei pea me järgnevalt tarvilikuks White’i käsitlust detailideni tutvustada. Tema troobiteooria lahtiharutamiseks kuluks pealegi märksa enam leheruumi. Siinkohal püüame mõtiskleda, mida võiks „Metaajalugu“ pakkuda lugejale, kui esmailmumisest on möödas pool sajandit.
Katsetused ajalooga
White’i ja tema „Metaajalugu“ peetakse „keelelise pöörde“ apostliks ajalooteaduses.7 Selle mõtteviisi kohaselt ei ole keel pelk abivahend sõnumi edastamisel, vaid nähtus, mis ise loob ja kujundab tegelikkust: „igas uurimisvaldkonnas, mis pole veel taandatud (või ülendatud) tõelise teaduse staatusse, jääb mõte pantvangina aheldatuks keelevormi, milles ta üritab tabada oma tajuväljal leiduvate objektide piirjooni“ (lk 12). Ajaloouurimus ei ole midagi muud kui üks järjekordne lugu, narratiiv, millega üritatakse rekonstrueerida või peegeldada kunagist tegelikkust. Minevik ei esine kunagi narratiivi vormis, looks muutub see alles kirjapanduna. Seega ei saa narratiiv iialgi peegeldada tegelikkust vahetult. White vaatleb ajalookirjutust kui üht (ilu)kirjanduse liiki, mille puhul on esmahuvitav, kuidas kirjutatakse ja on kirjutatud, mitte tuvastatud ajalooseadused või kunagine tegelikkus. Sel viisil lähendas White ajaloo uurimise filosoofiale ning avas ukse ja näitas teed neile ajaloomõtlejatele, kes ise arhiivides primaarallikatega ei tööta, kuid tõlgendavad juba kirjapandut.
White’i käsitluse läbivaks jooneks on strukturalismilembus ehk suur soov lahterdada ja selgeid piire tõmmata. Mõttemaailma jaotamine selgesti eristatavatesse klassidesse (eelistades nelikjaotust) võis olla eelmise sajandi teise poole arusaam selgusest ja korrastamisest. Tänapäeval on märksõnadeks pigem „sujuvus“, „kokkusulamine“ ja „süntees“ – soov kõike teemade- ja valdkondadeüleselt mõista ja tõlgendada.
Kindlasti mõjus „Metaajalugu“ selle ilmumise ajal värskendavalt, küllap ärritavaltki. Tollal domineerinud sotsiaalajaloolise vaate kohaselt usuti, et reaalsus asub teispool keelt ning ajaloolane peaks avastama „tõelise“ ajaloo, mille suhtes keelel on lihtsalt vahendi roll.8 1960. ja 1970. aastad olidki ajalooteaduses otsingulised. Näiteks püüti minevikku avada ka läbi andmekogude kvantitatiivse analüüsi, milleks näis pakkuvat häid võimalusi tollal ülimoodne ja hoogsalt arenev informaatika. Ajaloo tehnoloogilise uuenemise ühe eestvedaja ja innovaatori, alles hiljaaegu lahkunud suurkuju Emmanuel Le Roy Ladurie (1929–2023) sulest pärineb 1968. aastal kuulus lause „homne ajaloolane on kas programmeerija, või pole teda üldse“9. Samal 1973. aastal, kui ilmus „Metaajalugu“, kirjutas Ladurie: „Arvutipõhine ajalugu ei vii ainult selgelt defineeritud uurimusteni. Selle tulemuseks on ka arhiiv. Kord perforeeritud kaartidele või lintidele talletatud infot saab säilitada tulevaste uurijate tarbeks, et nood sealt uusi korrelatsioone leida saaksid.“10 White’i lähenemisviisist oli Ladurie mõttekäik ikka äärmiselt kaugel. Praegu, 50 aastat hiljem, teame, et õigus oli mõlemal innovaatoril: nüüdses ajaloouurimises on võrdselt au sees nii narratiivide tõlgendamine kui ka digihumanitaaria võimalused suurandmete analüüsimiseks.
„On suurtel meestel suured teo[se]d“
„Metaajalugu“ mõtestab „suurt pilti“, võttes „juhtumianalüüsiks“, nagu ütleb alapealkirigi, ettekujutuse ajaloost XIX sajandi Euroopas. Selleks analüüsitakse üheskoos nelja tolle sajandi ajaloomeistri (White’i termin) ehk ajaloolase (Jules Michelet, Leopold von Ranke, Alexis de Tocqueville, Jacob Burckhardt) ja nelja filosoofi (Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Karl Marx, Friedrich Nietzsche, Benedetto Croce) töid. Lisaks tehakse arvukalt passaaže nii XVIII kui ka XX sajandisse. Ajastule iseloomulikult kirjutasid autorid peamiselt suuremahulisi uurimusi – soliidseid monograafiaid, kuigi mitte ainult. Jõuliste pintslitõmmetega kontseptualiseeritud suurtööde eesmärk oligi mõtestada minevikku (ja olevikku), anda hinnang sündmustele, nähtustele või protsessidele. Sellisena sobivad ajaloomeistrite ja filosoofide tööd kõrvutamiseks küll. Kahtlemata on raamatu püsiväärtuseks põhjalik historiograafiline ülevaade ajaloofilosoofiast ja ajalookirjutusest XVIII ja XIX sajandil: kokku on võetud mõjukamad autorid ja teosed. „Metaajalugu“ võib ka praegu vabalt tarvitada käsiraamatuna, kui peaks tekkima vajadus eespool loetletud autorite loomingu kohta lähemalt lugeda.
Ka „Metaajalugu“ ise on küllalt mahukas, hõlmates originaalis üle 450 ja eesti keeles veidi enam kui 750 lehekülge. Tegemist on seega justkui monograafiaga monograafiatest. Kindlasti peegeldab see nii XIX kui ka XX sajandi keskel valitsenud ettekujutust humanitaarteadlasest, kelle pikaajalise ja põhjalikult läbi töötatud-tunnetatud uurimistöö viljaks on kaalukas uurimus, soovitavalt mitmes köites. Tänapäevane teadustöö leiab väljenduse peaasjalikult aga sootuks kergekaalulisema meediumi, teadusartiklite vahendusel, seda ka humanitaarias. Järjest sagedamini valmivad teadusartiklid mitme autori koostöös. Seega võiks küsida, kas „Metaajalugu“ oleks teostatav või mõistlik ülesanne ka praegu, tuginedes teadusartiklitele, kus kahtlemata liiguvad põnevad ideed märksa väledamini kui järjest harvemaks jäävates monograafiates, kuhu pealegi sageli koondatakse juba artiklites avaldatu. Või peegeldab White’i monograafia, nii innovaatiline kui see ka omal ajal polnud, mingit eelmist, kadunud ajastut – „pikka XIX sajandit“, mis tänapäevaga enam nii väga ei lõimu.
Hõlmamatu lugu
Esimene mulje „Metaajalugu“ kätte võttes ja sirvides võib olla hoopiski hõlmamatus, mis ei leia leevendust ka põhjalikumalt lugedes. Sellele aitab kaasa kõrvalepõigete ja passaažide väga suur hulk, mis saavad kohati sama palju tähelepanu kui teoreetilises plaanis esikohale seatu. Käsitlus ei jõua ka üheselt mõistetavasse finišisse: reastatud autorid ei näi pakkuvat paremaid võimalusi ajaloo tõlgendamiseks ning White vaid paljastab erinevad tõlgendus- ja jutustamisviisid, mis kuidagi üksteiseni ei vii. Mõne autori (näiteks Ranke) puhul jääb mulje, et White on üritanud teda üsnagi meelevaldselt oma loodud süsteemi mahutada.
Kui ees ootab meeldiv õhtusöök humanitaariahuviliste seltsis või hariv vestlusring kirjandustänaval, tasub raamatut aga kindlasti enne sirvida, et koguda arsenali intrigeerivaid ja ümberlükkamatult hinnangulisi lauseid, näiteks „Valgustajad seevastu ei suutnudki endale lõpuni teadvustada, milliseid loomingulisi võimalusi pakub nende irooniline arusaam ajaloomõtlemise fiktiivsest iseloomust“ (lk 120). Ilmselt poleks suur patt vahetada „valgustajad“ välja näiteks „prantsuse strukturalistide“ või mõne muu uhkekõlalise koolkonnaga, asendada mõni adjektiiv teisega – ja tulemuseks on vähemalt sama tõsise faktilise tõeväärtusega lause, millega nõustuda on ilmselt lihtsam kui püüda seda argumenteeritult ümber lükata.
Kellele kuulub ajalugu?
Nii „Metaajaloos“ kui ka sellest tõukunud arvukates kirjutistes arutletakse sageli, mis on ajalooteadus ja kuidas peaks eelkõige ajaloolane oma tööd tegema, mida kõike silmas pidama jms. Sageli on arvajaiks aga hoopiski filosoofid, kirjandusteadlased või muu humanitaarse taustaga mõtlejad. Ajaloolasi kohtab mõistagi samuti, aga valdavalt on tegemist n-ö metatasandi mõtestajatega. Nagu teada, kuulub ajalugu justkui kõigile: igaühel on oma arvamus ning ajaloo üle vaidlemine pakub suurt lusti pidulauast poliitikani.
Seejuures on „ajalugu“ ja ka „ajaloolane“ võrreldamatult laiema tähendusega, kaasates näiteks teadlased, kes jätkuvalt kangekaelselt arhiivides primaarallikais tuhnivad, soovides mineviku detaile selgemini näha. XIX sajandiga võrreldes on kindlasti muutunud ka probleemiasetus. Kui näiteks Burkhardt jutustas White’i sõnul „muutumatult lugu allakäigust, täiuslikkuse asendumisest orjusega“ (lk 445), siis tunduks seesugune dispositsioon praegu suurele osale akadeemilistest uurijatest lootusetult ideoloogiline või tarbetu. Juhan Kreem võinuks ju käsitleda hiljaaegu ilmunud „Ordu sügises“ (2022) Saksa ordut hääbumise ja allakäigu võtmes, mida ilmselt „ajalugu omav“ laiem avalikkus ka heal meelel tervitanuks. Selle asemel võttis ajaloolane hoopis analüüsida, kuidas ordu muutuva ajaga kaasas käis. On küsitav, kas White’i fookuses olnud XIX sajandi ajaloomeistrite „probleemide“ alusel on võimalik öelda midagi adekvaatset tänapäeva ajaloolaste kohta. Las filosoofid ja kirjandusteadlased arutlevad, arhivistist ajaloolane kaevab ja kirjutab häirimatult edasi, see võiks olla üks „Metaajaloo“ paradokse. Ajaloo tähendusväli on lihtsalt liiga lai.
Otse riiulisse
White’i tõdemus, et ka ajaloouurimuse autor paigutub tahes-tahtmata enda loodud teksti sisse ja sestap ei saa tema loodud kirjutis olla lihtsalt neutraalne vahend mineviku rekonstrueerimiseks, oli kindlasti omas ajas provokatiivne ja raputav. Nüüd ei tohiks see olla üllatus enam kellelegi, kes on viimastel aastakümnetel vähegi akadeemilist ajalooharidust nuusutanud. Kahtlemata puutuvad White’iga kokku peale ajalootudengite teistegi humanitaarerialade õppurid ülikooliti bakalaureuseastmest doktorantuurini, mil tahes peatutakse ajaloofilosoofial ja kirjandusteoorial.11 On tähelepanuväärne, et „Metaajaloo“ tõlget ei ole varustatud ees- või järelsõnaga. Nii avaneb lugeja ees 1973. aastal avaldatud ja humanitaarteaduste maailma muutnud teos võimalikult originaalilähedasena. Klassiku teos leiab oma kindla koha raamatukogude ainepakettide riiuleis.
7 Marek Tamm, Hayden White ja „keeleline pööre“ ajaloofilosoofias, lk 129.
8 Karjahärm, lk 273.
9 Emmanuel Le Roy Ladurie, La fin des érudits. – Nouvel Observateur, 08.05.1968. Vt ka: Ulrike Plath, Krister Kruusmaa, Anna Helena Liiv, Priit Raudkivi, Kaarel Vanamölder, Kuidas kodeerida kliimat? Eesti ajaloolise kliima uurimise digitehnoloogiline areng. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9, lk 819–840.
10 Emmanuel Le Roy Ladurie, Le territoire de l’historien. Gallimard, Paris 1973.
11 Hayden White’i ajalooteooria põhiseisukohad. Teadmus. Eestikeelne teadmusbaas. https://www.teadmus.ee/andmed/1410131711165/ajaloofilosoofia?fbclid=IwAR1hUJ6fywjenyn4y0K6Tr1jgFvf4b_CXfml9U9PdVyamJuVBFLauPginOg
Otsustasin hiljuti kulutada mõned head tunnid oma väärtuslikust elust sellele, et koguda kokku kõik oma avaldatud kirjatööd (õnneks on see hulk täiesti hoomatav) ja rakendada nende peal kõiki mulle teadaolevaid algelisi korpuseanalüüsi vahendeid. See tähendab, lasta arvutil vaadata, mis sõnu ma siis õigupoolest kasutan, kuidas nad kokku panen, mis mustrid korduvad, kuidas keskmisest erinevad – sest ega mina veel hästi ei tea, aga statistika juba teab! Ja igasuguseid lõbusaid asju tuli välja. Sealhulgas see, et sellal kui mahukas eestikeelsete veebitekstide korpuses on kasutatuimad omadussõnad uus, suur ja hea, siis minu pisikeses tekstikogumis troonib selles kategoorias uhkelt sõna võimalik.
Muidugi võib sellest teha erinevaid järeldusi, näiteks selle, et tundub, nagu ma kirjutaks kogemata üha mingit ühte ja sama asja – mis on täiesti võimalik. Aga kui laureaadiõigusega napsatud eneseanalüüsi osast kiiremini üle minna, siis kirjanduses ja kirjanduskriitikas peituvad võimalikkused tõesti vaimustavad mind regulaarselt. Just nende võimalikkuste igavene määramatus, mitte kunagi kindlaks teadmiseks või vajaduseks muutumine, mis aga ometi ei keela neist rääkimast ega nendega ka laiemalt kriitikaväljal opereerimast. Tekstile on võimalik eri viisidel läheneda. Tekstist on võimalik midagi näha, tekstiga kaasa minnes on võimalik kuhugi jõuda. Tekstimaailm võib kehtestada täiesti omad võimalikkused. Tekst võib teha ootamatu pöörde ja muuta neid kardinaalselt.
Mis mind aga peale võimalikkuste endi veel sütitab ja tugevalt kirjanduskriitika küljes kinni hoiab, on nende leidmiseks ja sõnastamiseks vajalik protsess. Ja et mitte nimetada seda protsessi oma maakeelse ja mulle antud kontekstis vaat et labase nimega – arvustuse kirjutamine –, tahan rääkida hoopis kaasamõtlemisest. Kaasamõtlemisest, sest mul on tunne, et siin saab kirjanduskriitika pakkuda mudelit millestki, mis on ümbritsevas elus tihti valusalt puudu.
Saara Liis Jõerand 27. aprillil ajakirja Looming 100. aastapäevale pühendatud konverentsil Eesti Teaduste Akadeemia saalis
Kui kujutleda korraks lihtsuse huvides, et mõtted on füüsiliselt olemas – see tähendab, mõtled uue mõtte ja see sünnib sind ümbritsevasse ruumi, väikesed mõtted on väikesed, suured suuremad, mõtete juurde saab naasta, neid kasvatada, neid omavahel ühendada või eraldada –, siis kaasamõtlemine on üks viis omaenda mõtteid kellegi teise omadega suhestada. See tähendab asetada enda mõtted hetkeks kellegi teise omade vahele. Kui keegi palub „mõtle minuga korraks kaasa“, palub ta – ole hea, jäta hetkeks tähelepanuta see lõhe, mis sind potentsiaalselt neid samu mõtteid mõtlemast hoiab, ja tule siia, kus mina olen. Lähme siit koos. Kuidas sulle siin tundub? Näed sa siin midagi, mida mina ei näe?
Ja kui selle kujundiga jätkata, siis võiks ju mõelda, et iga kunstiteose taga on kellegi teise mõeldud väga suur mõte – olgu siis pikalt kaasas kantud ja peensusteni lihvitud või kuskilt mõttestruktuuride sügavustest justkui ise täisküpsena välja hüpanud. Teosega kohtumine, selle suure võõra mõtte ligi laskmine, on kaasamõtlemisprotsessi algus. Vaatame siis, mis me temaga pihta hakkame! Hakkan lugema ja astun kirjaniku laotud rajale.
Iseenesest võiks selle algusega kõik ka lõppeda. Lugeja võib ju raamatu pooleli jätta või lugeda seda minimaalse pingutusega, lugeda ja kohe ka unustada – käia see võõras rada läbi ja minna seejärel sama targana koju tagasi. Aga kriitiku töö läheb edasi. Kui arvustus on toimetajale ära lubatud, pole midagi teha – kaasa tuleb mõelda nii intensiivselt, et selle käigus õnnestuks ka endal mingi omaette väärtust kandev mõte välja nuputada.
Mõtte otsimine võib käia mitut moodi. Kui raamat vaimustab, on antud väga hea start – sel juhul võivad uued ja huvitavad mõtted tekkidagi kohe lugedes. Kui aga teos eriti ei kõneta, ja teistkordsel lugemisel ka mitte, võib teekonnale kaasa võtta mõne küsimuse. Küsimused meelitavad ju ligi võimalikke vastuseid, vastused võivad aga olla väga head mõtted. Ja kui ports häid variante on kokku kogutud, siis tuleb ju parim välja valida! Äkki haakub mõni neist selle lemmikmõttega, mis mul juba ammu keset tuba ootab? Äkki lõi mõni neist mingid vanemad mõtted uppi ja ma tahaks, et nii juhtuks ka teistel?
Kui mõte on olemas, olgu ta või õige pisike, algab kõige ilusam osa. Minu mõte hakkab kaasamõtlemisest kasvama. Ta hakkab tekstis peituvaga lähedalt, sügavalt, intiimselt tööle, ta otsib omale võimalikult laia ja sealjuures õiglast kandepinda. Ta on iseseisev, aga mitte üksi. Tal ei ole plaanis teksti varjutada, aga ta ei kavatse ka ise peitu jääda, nad lähevad koos – nii nagu minnakse, kui kaasa kutsutakse. „Ma lähen välja, tule ka!“ Ega teksti teekond enam ei muutu, aga seltsis ikka segasem. Kuidas sulle siin tundub? Näed sa siin midagi, mida mina ei näe?
Just intiimset koostööd võõraste mõtetega on kriitika mulle enim õpetanud, ja eks õpetab palju ka edaspidi. Aga koostööpõld ise on kriitikast hulga laiem. Kaugele ma ikka jõuan, kui omaenda eneseküllaseid mõtteid üha suuremaks paisutan? Võib ainult ette kujutada, kui palju on maailmas mõtteid, mis vajavad julget, avatud, usaldavat kaasamõtlemist – ja kus koostöine panus oleks asendamatu. Ei mõttereostusele, jah sidususele, dialoogile ja koos käidud teekondadele! Nii et mõelgem kaasa hea kirjandusega. Mõelgem kaasa sümpaatsete, heatahtlike, normaalsete inimestega, lähedaste ja sõpradega. Mõelgem kaasa vaiksemate ja nõrgematega.
Mine tea, mis kõik veel niiviisi võimalikuks saab?
Saara Liis Jõerannale tõi auhinna Mehis Heinsaare romaani „Kadunud hõim“ arvustus (Looming 2023, nr 5).
Retoorikavõtted Raadio 2 programmimuudatuste kajastuses
BRIGITTA DAVIDJANTS
Kui algas madin Raadio 2 õhtuse vööndi kaotamise teemal, oli mul ERRi lugedes tunne, nagu oleksin seda kõike juba kusagilt kuulnud. Läks mõni päev ja siis mul välgatas: paari aasta eest hakkasin seoses uurimistööga vaatama, mida on popmuusika subkultuuriilmingute kohta kirjutatud Nõukogude ajalehtedes. Sealt meie avaõiguslikus meedias esindatud retoorilised võtted tuttavad olidki.
Seepeale otsisin ERRist märksõnade järgi üles kõik pärast uudise ilmsikstulekut ilmunud Raadio 2 ja õhtust vööndit kajastavad lood, sest tahtsin näha, kuidas meedias iseendaga seotud probleemist kirjutakse. Keskendusin vaid veebiartiklitele, s.t jätsin kõrvale tele ja raadio, ning leidsin kümme artiklit, kus vaatlesin stiili, proportsioone, argumentatsiooni jms. Ütlen ka kohe, et mõni artikkel võis jääda kahe silma vahele.
Põgusa analüüsi tulemusel joonistusid õhtuse vööndi likvideerimise põhjendustes välja järgmised retoorikavõtted: positiivne programm, jõupositsiooni ärakasutamine, demagoogia ja varjatud halvustamine läbisegi otseste rünnakutega, kusjuures sageli põimub ühes tekstis mitu võtet. Hea meelega tooksin näiteid ka Nõukogude-aegsest meediast, ent kahjuks ei mahu need sellesse loosse ära. Seetõttu piirdun vaid kinnitusega, et kõiki neid võtteid kasutati aktiivselt ka tollal.
Positiivne programm
Likvideerimise põhjendustes domineerib positiivne programm: peaaegu kõigis artiklites toonitatakse, et muudatuste tagajärjel läheb kõik ainult paremaks. Palju räägitakse, mis kõik tänu muudatustele juurde tuleb, aga vähe sellest, mis ära kaob. Loetletakse saateid ja uusi tulijaid,1 samal ajal ei saanud lahkujad peaaegu üldse sõna ning vahepeal jäi mulje, et kaob marginaalne osa saadetest. Näiteks ütleb Raadio 2 programmijuht Bert Järvet: „On palju neid, kes jäävad, aga mõnede saadetega me ei lähe edasi. [—] Osa sarnaseid saateid pannakse kokku või tulevad täiesti uued saatejuhid.“2 Seega, lahkujad tehti nähtamatuks ja nende minek seostati mõtteliselt justkui „uue ja parema“ tulevikuga.
Vahest esmapilgul kõige silmatorkamatum, ent mõjukam võte on jõupositsiooni ärakasutamine. Nimelt, ERR peaaegu ei avaldanud artikleid, kus oleksid kajastunud õhtuse vööndi toetajate seisukohad. Otsinguga tuli välja ainult selle püsimajäämiseks korraldatud meeleavalduse galerii3 ja sellestki tekstist moodustavad umbes kaks kolmandikku Raadio 2 peatoimetaja Margus Kamlati ja ERRi juhatuses raadioprogrammide eest vastutava Tiina Kaalepi argumendid kinnitamaks, et muudatustest hoolimata läheb asi ainult paremaks ja Raadio 2 võidab igal juhul. Sellest jääb vägisi varjatud välistamise mulje: need, kes oma saatest ilma jäid, end meedia kaudu kuuldavaks teha ei saanud.
Silma torkavad ka demagoogiliselt mõjuvad, s.t segased ja üksteisele vastukäivad väited. Ühes artiklis räägitakse suuremast kaleidoskoopilisusest, s.t vahelduvuse vajadusest, aga kohe ka sellest, et raadios säilivad selged (alternatiivsed) fookused.4 Samuti jääb ebaselgeks, millist sihtrühma raadio muudatustega püüab. Näiteks ütleb Tiina Kaalep korduvalt,5 et eesmärk on leida üles nooremad kuulajad, mh 14–24aastased, ent teises artiklis väidab Margus Kamlat,6 et tegijad püüavad jõuda taas 25–45aastaste kuulajateni. Nõukogude-aegset retoorikat meenutab seegi, et inimesteni jõuab bürokraatlikult sõnastatud otsus, mitte tee selleni. Viidatakse tellitud lisaanalüüsidele, juhatuse omavahelistele konsultatsioonidele, ent mida need lisaanalüüsid või konsultatsioonid täpselt sisaldavad, lugeja teada ei saa.7 Ometi oleks neid analüüse väga huvitav lugeda!
Samal põhjusel tekitab küsimusi jutt nooremate kuulajate püüdmisest, sest tundub, et ümberkorralduste käigus on jäänud kahe silma vahele tänapäeva noorte huvide mitmekesisus. Mitmekesisus ei puuduta vaid muusikuid, kelle muusikat eetris mängitakse, aga ka neid, kes muusikat vahendavad. Olen noortega suheldeski näinud, kui hoolsalt jälgivad nad tänapäeval sooliselt mitmekesist esindatust, et valitseksid kõige erisugusemad naiselikkuse vormid ja laiemalt sooidentiteedid. Praegu paistab, et õhtune vöönd on kaotanud just nais-DJ-de poolel ja see viib meid tagasi 1990. aastatesse, nagu nentisime hiljuti sotsioloog Hannaliisa Uusmaga.
Demagoogia ja halvustamine
Eriliselt halvustav, demagoogiline ja ründav on kultuuriministeeriumi meedianõunik ja varem ERRi nõukogu esimehena tegutsenud Andres Jõesaar, nii kõnepruugi kui ka argumentatsiooni poolest.8 Autor ristib mures muusikainimesed emotsionaalselt laetuks ja dramaatilisteks katastroofi silme ette manajateks ning väidab, et kuulajaid on „väga vähe“ (millega võrreldes, kas Sky Plusiga, Klassikaraadioga?). Autor süüdistab ka saadete tegijaid, et eetriaega on kasutatud oma ürituste avalikuks reklaamiks, mis on keelatud („Küsimus on avalik-õigusliku meedia eetriaja kasutamises oma tegevuse edendamiseks“), kuigi kahtlustan, et tegelikult on hoopis vastupidi: tegijad tõmbasid oma ürituste publiku hoopis raadiosaateid kuulama. Samuti nimetab autor saateid playlist’ideks ja jätab kõrvale asjaolu, et spetsialistidest saatejuhid on alati asetanud muusika üldjuhul siinsesse kultuurikonteksti jne.
Kui aus olla, jäi just seda artiklit lugedes suhu kõige vastikum maik, seda enam et mures publikule ei olnud vastulausepinda ju näha. Samasugust ebamugavust tekitas Kamlati väide, mille kohaselt teda üllatab „praegu toimetusele tekkinud väline surve huvigruppidelt, kes soovivad ise Raadio 2 programmi kujundada. „Meie tegevuse aluspõhimõte on toimetuslik sõltumatus. Rahvusringhäälingu programme ei panda kokku kusagil Facebooki lõimes, huvigruppide tagatubades või poliitikute kabinettides.““9 Sellise saatejuhtide ja kuulajate kerge halvustamise juures jääb selgusetuks, milline olnuks asjakohane reaktsioon olukorras, kus asjaosalistele teistsugust dialoogivõimalust ilmselt üheski faasis ei pakutudki.
Varjatud hoiakud
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Kui hakkasin paari aasta eest kirjutama Eesti muusikaajaloo raamatusse popmuusika peatükke, joonistus välja selge muster: Raadio 2 õhtune vöönd oma fookustatud saadetega on samasugune eesti muusikakultuuri alustala nagu paljud akadeemilise muusika arendamise institutsioonid. Paljud meie (alternatiiv)muusikud hankisid 1990. ja 2000. aastatel just sealt infot uue muusika kohta ja see mõjutas omakorda nende muusikategu. Aastatega on raadiojaama roll teisenenud ja siiamaani on stiilipõhised saated toiminud filtrina – ka mulle endale, sest eesti popi uurijana tuleb kohaliku muusika arengu kõrval olla kursis ka üleilmsega ning asjatundjad on Raadio 2s asetanud oma kommentaaridega välismaise muusika kõrvuti siin looduga. Olen kindel, et ma ei ole erand. Kahjuks kaob stiilifookusega saadetega koos ka oluline kontsentreeritud teadmiste allikas.
Muidugi usun, et tuleb teha muudatusi ja asju üle vaadata. Samuti usun, et pühasid lehmi olla ei tohi. Aga kui midagi muuta, peaks otsuste tegemine olema selge, läbipaistev, hästi kommunikeeritud ja huvirühmi kaasav. Raadio 2 õhtuse vööndi juhtumi puhul see nii ei ole olnud. On olnud hoopis väga kole. Ja ehkki ma ei ole ise Raadio 2ga kuidagi seotud, on sündmuste jada jälgides tunne, et ajad küll muutuvad, aga hoiakud elavad edasi – vähemalt mingis põlvkonnas, mis on nende hoiakutega üles kasvanud. Spekuleerin, et see põlvkond on internaliseerinud muudki kui tasalülitamisvõtteid. Samamoodi on luuüdini juurdunud hoiakud (välismaise) populaarmuusika suhtes, eriti kui see on alternatiivne. Niisiis, kui Andres Jõesaar küsib, kas maksumaksja peab kinni maksma elitaarse teenuse, siis ei kujuta ma ette, et ta küsiks sama näiteks mu teise lemmikraadiojaama Klassikaraadio kohta.
Seega, valitsema jääb mulje, et teatud žanride puhul ei mõista otsustajad seniajani üleilmse ja siinse kultuuri seoseid ning vastastikust sümbioosi. Selline popp – eriti läänest tulnu! – on lõppeks madalam žanr ega väärigi institutsionaalset tuge. Paralleelselt peegeldub siin kestev rahvusromantika: meid arendab ja kasvatab ikka omakeelne (rahvus)-kultuur, justkui areneks see isolatsioonis. See väljendub eriti selgelt peaaegu kõiki artikleid läbinud kinnituses, et fookusesse võetakse eesti(keelne) muusika. Kui liidame neile hoiakutele uuele ajastule omase kasumlikkuse kontseptsiooni, siis saabki rahast ja kuulajate arvust mugav vahend, mille külge haakida oma väärtushoiakud.
1 Raadio 2 uus programm toob kokku ajakirjandusliku sisu ja muusikasaated. – ERR, Menu 1. XII 2023.
2 Bert Järvet: Raadio 2 teenib ka tulevikus melomaanide huve. – ERR, Menu 27. X 2023.
3 Galerii: meeleavaldus Raadio 2 programmimuudatuste vastu. – ERR 24. XI 2023.
4 Bert Järvet, samas.
5 Tiina Kaalep: Raadio 2 eesmärk on tagasi tuua kaotatud kuulajad. – ERR, Menu 1. XI 2023; Tiina Kaalep: „Olukorrast riigis“ jätkab taskusaatena. – ERR 29. XI 2023.
6 Margus Kamlat: suur töö alles algab. – ERR, Menu 4. XII 2023.
7 Galerii: meeleavaldus Raadio 2 programmimuudatuste vastu. – ERR 24. XI 2023.
8 Andres Jõesaar: Raadio 2 uue muusika eestvedaja rollist kindlasti ei loobu. – ERR 19. XI 2023.
9 R2 peatoimetaja Margus Kamlat: toome Eesti artistid kuulajale lähemale. – ERRi kultuuriportaal 18. X 2023.
Huddersfieldi nüüdismuusika festival (Huddersfield Contemporary Music Festival, HCMF), üks maailma mainekamaid nüüdismuusika festivale, toimus Inglismaal Lääne-Yorkshire’i maakonnas tänavu 17. – 26. novembrini 46. korda. Festivali programmis oli üle 50 ürituse: kontserdid, installatsioonid, näitused, vestlused ja töötoad, sh 20 maailma esiettekannet ja 34 Inglismaa esiettekannet. Selle aasta festivali keskmes oli Leedu ja Iiri nüüdismuusika. Rääkisime festivali kuraatori Graham McKenziega festivalist ja nüüdismuusikast üldisemalt.
Kuidas kirjeldad Huddersfieldi festivali muusikavalikut?
Ma püüan peegeldada uue muusika kõige huvitavamaid aspekte ja see valik ei sõltu žanrist. Minu nüüdismuusika definitsiooni alla mahub kõik noise’ist orkestreeritud muusikani, samuti vahepealne ja see, mis ei kuulu peavoolu. Me ei tegele popmuusikaga, selleks on teised festivalid ja promootorid, aga meie festival katab laia ala helikunstist [sound art’ist – toim], installatiivsetest töödest, elektroonilisest muusikast ja vabaimprovisatsioonist uue muusika ja nüüdismuusikani. Pean ikka meeles, et nüüdisaegne tähendab samasse põlvkonda kuulumist – niisiis tähendab see mulle elavaid autoreid. Näiteks kaasaegses kunstis tegeletakse ka põhiliselt ikka oma põlvkonna kunstnikega.
Sind on meedias nimetatud nüüdismuusika ikonoklastiks. Miks nii?
Juhtisin aastaid Glasgow kaasaegse kunsti keskust ja muusikavaldkonda tulles põrkusin äkki kombega tähistada kellegi 80. sünnipäeva või 100. surma-aastapäeva. Mul oli sellega raske suhestuda kui nüüdismuusikaga – ma ei mõista nüüdisaegsust sellisel moel. Aeg, kui ma Huddersfieldi tulin, langes kokku ka suurema otsinguperioodiga nüüdismuusika väljal ja küsimusega, kuidas noort publikut muusika juurde tuua. Nii oligi mõistlik panna lavale noored muusikud, et publikul oleksid vastas omasugused, kellega samastuda, selle asemel et esile tõsta ainult n-ö suuri meistreid. See on küll teine teema, aga suurte meistrite küsimus on omaette põnev ka soolise võrdsuse aspektist.
Nii ma siis hakkasingi uurima muusikapraktikaid, mis kuuluvad nüüdismaailma. Ja leidsin, et meie põlvkonna muusikud, kes on kirjutanud küll ka uue muusika ansamblitele, on sageli väga kodus ka improvisatsioonilises performatiivses tegevuses või hoopis on loonud installatiivseid vorme galeriidesse jm avalikku ruumi, otsinud uusi võimalusi oma loomingu publikuni toomiseks. Nojah, ettekujutus ansamblitest, kes mängivad ainult kontserdisaalis, on minu meelest ka arhailine. Püüdsin leida viise, kuidas muusikat esile tuua, otsides teed publikuni, et luua publikuga teistsugune suhe.
Minu arvates on nüüdismuusika puhul tähtis rääkida kohale tulnud publikust ja vähem nendest, kes kohale ei tule, või miks nad ei tule.
Kes siis on sinu festivali publik?
Nüüdismuusika publik on traditsiooniliselt rohkem seotud kaasaegse visuaalkunsti valdkonnaga. Kui mõelda kas või John Cage’i peale, siis kui ta alustas, toetasid teda galeriid, mitte kontserdisaalid. Sageli peetakse klassikalise muusika publikut ka nüüdismuusika publikuks, aga tegelikult on klassikalise muusika publik nüüdismuusika suhtes kõige allergilisem. Suurtelt klassikalise muusika festivalidelt, kus on õhtuid vältavad programmid, võib väikese vahepalana leida ka mõne seitsmeminutise nüüdismuusikateose, mis kunagi ei kuulu programmi peaossa.
Publikut tuleb pidevalt uuendada ja selleks tuleb lavale panna uut, värsket jõudu. Mul on siin olnud võimalus luua platvorm uutele tulijatele, kes ei pea tingimata olema noored, aga keda siinkandis pole varem kuuldud. Siia ei tulda kuulama vaid üht kontserti, tullakse terveks päevaks või nädalavahetuseks, mõni jääb koguni kümnepäevaseks festivaliks ja sukeldub kavasse. Meil on neli-viis kontserti päevas, ükski kontsert ei kattu ajaliselt teisega. Huddersfieldis ei ole ka suurlinlikke peibutusi, nii et kui siia juba tullakse, kuulatakse ära kõik, mis kavas on. See on mul võimaldanud luua platvormi uutele tulijatele: mul ei ole vaja müüa suuri nimesid, Huddersfieldi tullakse tänu meie mainele ning ollakse vastuvõtlikud kõige suhtes, mida me esile tõstame, kellesse panustame ja keda toetame. See on väga tervitatav, sest nii avanevad meeled uutele helidele, kogemustele, kuulamisviisidele ja kunstnikele.
Meiega käib kaasas maine, et siin Huddersfieldis on võimalik kuulda just neid muusikuid, keda lähitulevikus teatakse nimepidi. Vist 2015. aastal oli Jürg Frey meie juures residentuuris. Üks muusikakriitik kirjutas nostalgiliselt neist päevist, kui Huddersfieldis võis kokku põrgata XX sajandi kuulsamate heliloojatega, seista pangaautomaadi sabas Xenakise järel. 2015. aastal ei olnud keegi Jürg Freyst kuulnudki, aga nüüd on ta üks Euroopa nõutumaid heliloojaid ja meie koostöö jätkub ka sel festivalil. Praegu iseloomustab Huddersfieldi festivali see, et siin on võimalik kohtuda heliloojatega, kes on kuulsuse tipus viie kuni kümne aasta pärast. Minu töö on anda võimalus kunstnikele, kelle karjäär on alles algamas ja kelle tööd pean oluliseks. Tahan kuraatorina panustada nende arengusse ja aidata neil oma projektidega edasi minna.
Sinu taust pärinebki siis kaasaegsest kunstist?
Minu taust ei ole seotud ühegi kunstivaldkonnaga, kuigi enne Huddersfieldi juhtisin aastaid Glasgow kaasaegse kunsti keskust. Ma ei ole õppinud ei muusikat ega kunsti, alustasin hoopis sotsiaaltöötajana. Mind huvitavad kõik kunstivormid. Sel ajal oli Londonis väga elav muusikaskeene, hakkasin varakult sotsiaaltöö kõrvalt muusikast kirjutama. Kui sotsiaaltööga lõpetasin, olin mõnda aega teatris ja televisioonis, kirjutasin näidendeid ja telelavastusi ning kirjutamisest pole ma kunagi loobunud. Huddersfieldis tööd vastu võttes mõtlesin, et jään siia kolmeks aastaks ja edaspidi kirjutan lasteraamatuid. Aga nüüd on mul käsil kaheksateistkümnes festival ja tol ajal väike tütar on juba 26aastane.
Seega ei tunne ma puudust mingist kindlast kunstivaldkonnast ja segan valdkondi vabalt. Näiteks 2021. aastal oli meil heliloomingu residentuuris üks kuulsamaid tänapäeva visuaalkunstnikke Christian Marcley ja ka järgmisel aastal tuleb residentuuri helilooja, kes on rohkem tuntud visuaalkunstnikuna.
Eristades kuraatori tööd programmijuhi omast töötan mina nagu kuraator. Ma ei käi vaatamas valmis produktsioone, et siis endale meeldivad esitused välja noppida. Mind huvitab, mida kunstnik teha tahab. Minu arvates on kuraatori töö võimaldada kunstnikul jõuda selleni, mida ta teha tahab, ja aidata see ellu viia. Õnnestumise korral tekib sünergia kunstniku nägemuse ja selle vahel, millesse ka mina kuraatorina usun. Minu meelest on pikaajaline koostöö kunstnikuga loomulik viis parima tulemuse saavutamiseks. Toon paralleelina visuaalkunsti valdkonna, kus galeriid töötavad kunstnikega pikka aega. Nüüdismuusikas nii ei ole ja arvatakse, et sellel või teisel kuraatoril on omad lemmikud. Aga minu arvates on institutsioonide ja organisatsioonide ning kunstnike parim koostöö selline, kus luuakse kunstnikega pikaajalised suhted ja see töö kestab, kuni mõlemad edasi arenevad. Tähtis on areng, mitte maine.
Oleme rääkinud võimalusest tuua lähiajal Huddersfieldi festivali keskmesse ka Eesti nüüdismuusika. Millele sinu valikud ja eelistused tuginevad?
Igas piirkonnas kerkib esile oma kuldne põlvkond ja me vaatame ringi, kus parasjagu peitub selline potentsiaal. Selle järgi seame oma prioriteete ja teeme valikuid.
„Orchidelirium Expanded 2.0“, idee autor ja esitaja Kristina Norman, dramaturgid Linda Kaljundi ja Eero Epner, helilooja Märt-Matis Lill, videokunstnik ja tehniline teostaja Erik Norkroos, valguskunstnik Henry Kasch. Videotes esinevad Karolin Poska, Teresa Silva ja Mari Mägi, laval Janis Valk. Esietendus 3. V Tartu Elektriteatris.
Kristina Normani „Orchidelirium Expanded 2.0“ on performatiivne jätk 2022. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni näitusele koos Bita Razaviga „Orhideliirium. Isu külluse järele“. Ka Kanuti gildi saalis näidatakse biennaaliks valminud filmitriloogiat, selle ümber laiub aga karkassina uurimistöös kogutud teadmiste universum.
Publik satub teatrisaali asemel justkui kunstniku tööruumi: ühes seinas asub projektoriekraan, ülejäänuid katab märkmete, joonistuste ja mõistete võrgustik. Alustuseks jäetakse aega ruumi seintele kleebituga tutvuda. Kontekstita ideekatkete galerii tekitab seoseid ja ergutab fantaasiat, eriti intrigeerivamad märksõnad nagu „koloniaalne kepp ja vägivald“ või „valgeks saamine“.
2019. aasta lavastus „Kergem kui naine“ märkis Normani interdistsiplinaarses arsenalis lähenemist etenduskunstidele. Ehkki toonane lavastus sidus dokumentaalfilmi, loojutustamist, joonistamist ja liikumist, jäi etendaja ja publiku suhe klassikaliseks – esimene laval, teised pingiridades näoga tema poole. Nüüd liigub Norman kõneldes publiku vahel ning seisatab aeg-ajalt sobiva joonistuse või märksõnade kogumi juures.
Kristina Normani lavastuse „Orchidelirium Expanded 2.0“ publik satub teatrisaali asemel justkui kunstniku tööruumi: seinu katab märkmete, joonistuste ja mõistete võrgustik.
Alustades oma vanaemade elukäikude jutustamisest, nad mõlemad läksid tsaariajal Eestist Venemaale paremat elu otsima, jõuab ta XIX ja XX sajandi vahetusel Indoneesias elanud Emilie Rosalie ja Andres Saali ambivalentse seose juurde koloniaalvõimuga. Hiljem võib publik võtta tooli ning vaadata filmitriloogiat, filmide vahel selgitab Norman veel mõnda ideed lähemalt. Jah, lavastuse mõistet on seega eelmisest rohkem painutatud, nii et toimuv meenutab showing’ut. Antiteatraalne piilumine mahukasse uurimistöösse mõjub ootamatult alasti, teisalt tundub mulle, et joonistusi ja mõistekaarte kasutav hüplik loeng on just õige vorm sisenemaks samm-sammult keerukatesse võrgustikesse, millesse on lõimitud pealtnäha ainukordsed sündmused, esemed, ideed, inimesed, mitteinimesed ja nende trajektoorid.
Lavastus käsitleb siinseid seoseid globaalse kolonialismiga – vaatenurk, mis 700aastase orjapõlve narratiivi kõrval võib mõjuda ebaloogilisena. Kas siis rõhutu saab ka ise rõhuda? Ikka saab, kõlaks lühike vastus, pikk omakorda manitseks hoiduma liiga lihtsatest hinnangutest. Näiteks vahendab Norman Gustav Maltsa mälestusi, kes oli Krimmis üks esimesi eesti asunikke, kui Vene impeerium oli hakanud krimmitatarlaste põlist elupaika asunikega täitma.
Mõistetav on ettevõtlike eestlaste ränne mujale ajal, kui Eesti- ja Liivimaal oli talumaad veel keeruline välja osta. Teisalt osalesid väljarändajad koloniaalse taktikepi all põliselanike minema kihutamises. Sellessamas impeeriumis, mis hiljem nime ja režiimi vahetanuna eestlasi kodupaigast Nõukogude Liidu kaugematesse nurkadesse vägivaldselt ümber asustas. See ebakõla toob esile ajaloo mitmekihilisuse ja narratiivide põrkumise.
Koloniaalloogika aluseks on imperialism, mõtteviis, mis toidab Venemaa ja teistegi riikide ideoloogiat ja välispoliitilisi samme. Mõnes mõttes võib aga ka inimkeskset mõtteviisi pidada imperialistlikuks. Raske on ümber lükata tõsiasja, et oleme liigina juba ammu kaotanud meie planeedil heanaaberlikud suhted ülejäänud elusa ja elutuga. Kujutluspilti, et inimese mugavus on tähtsam kui teiste liikide heaolu, põlistatakse jätkuvalt (Normani mõistestikus „ekstraktivistliku pilgu“) narratiivi abil, mille järgi on elus ja eluta maailm, sh inimesed, pelk ressurss.
Seni kuni selline maailmanägemine ei muutu, ei muutu ka globaalne rõhumine, parimal juhul saavad senised „orjad“ uuteks isandateks ja hakkavad järgmistele orjadele piitsa vibutama. Piisab küsimusest: kui mõnikümmend aastad tagasi tegi Eesti loodusele pöördumatut kahju Nõukogude režiim, siis millist eneseõigustust kasutavad tänapäeval need, kes teevad otsuseid metsade maha võtmiseks või (Norman filmi „Janu“ mõjusal näitel) turbarabade kaevandamiseks, mis ühtlasi jätab ümberkaudsete külade kaevud kuivaks?
Inimkesksest imperialismist väljamurdmise katsena näen, kuidas Norman pöörab oma jutustustes tähelepanu sellelegi, et inimeste kõrval on alati rännanud ka taimed. Nii tekitatakse inim- ja mitteinimindiviidide ajaloolistest ja tänapäevastest trajektooridest liigiülesed kaardid, mis muu hulgas asendavad kujutluspilti taimedest kui staatilistest, passiivsetest objektidest.
Lavastuse kestel näidatavad filmid koondavad jutustatut, annavad sellele poeetilise mõõtme. Normani valik kaasata filmitriloogiasse koreograafid-tantsijad, mitte näitlejad, viitab sellele, et huvipunktis ei olnud kellegi-millegi kehastamine, vaid kehastumine, keha laenamine keskkonnale.
Esimene film „Rip-Off“ tõukub Emilie Rosalie Saali eluloost, sünnilt talutüdrukust, kes sai Indoneesias pühenduda orhideede joonistamisele ja kus tema sotsiaalne staatus oli kõrge juba ainuüksi nahavärvi pärast, sellal kui veel mõnikümmend aastat enne tema sündi käsitleti Vene impeeriumis eestlasi fauna, mitte inimkonna hulka kuuluvaks. Teine, „Varjupaik“ käsitleb inimese ja mitteinimese vahelist piiri, kui loomaaiatöötaja ise puuri kinni jääb. Piir on poorne, selle ületamiseks piisab ka keskkonnast ning kellegi teise pilgust. Kolmas, „Janu“, seab vastakuti tootmisahela punktid: ühel pool ülessongitud Eesti turbaraba, teisal vihmutimärja kasvanduse lõputud orhideeread Hollandis, kus sedasama turvast kasutatakse.
Film „Rip-Off“ lõpeb mõisahoone õhkulaskmisega. Ajalugu ja selle valusamaid osi saab kindlasti üle kirjutada, pisendada või välja jätta, aga mitte kunagi täielikult. Elavat ja elutut on vorminud-verminud muu hulgas ka jagatud minevik, mis on liigiülene ja sümbiootiline, ühtaegu intiimne ja vägivaldne, aga igal juhul keerulisem, kui pealtnäha paistab. Laual seisev tomat meenutab nüüd oma eksootilist päritolu ja ka seda, et tomatitaime kasvatamiseks soovitavad aianduskäsiraamatud osta poest turbaga rikastatud mulda, jättes mainimata, kust see muld pärineb. Nende varjatud seoste väljavalgustamisel on Norman teinud ära põhjaliku töö, avades tundlikult-õhuliselt globaalsete võrgustike mõtestamiseks uusi perspektiive.
Dokumentaalfilm „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“ („And the King Said, What a Fantastic Machine“, Rootsi-Taani 2023, 88 min), režissöörid-stsenaristid-operaatorid Maximilien Van Aertryck ja Axel Danielson.
Lugesin läbi kõik netiarvustused ja mõtlesin, kui kehvad need ikka on. Nende autorid on need, kes kirjutavad ühe näpuga sõnumeid, räägivad, kui jube on ühismeedia, ja lõpuks köhivad sappi Facebooki grupi „Põlva kodanik“ kommentaariumis. Nagu klassikalised muusikud, kes kirjutavad mu artikli alla „Parim helilooja on surnud helilooja“, vist aru saamata, et ka mina näen seda. Ja koolis vaatavad mulle otsa ja ütlevad tere. Selline tunne on, nagu oleks miski kuskilt kaotsi läinud. Mingi jupp on nagu puudu. Aga mis jupp?
Artise kodulehel on kirjas, et see film „äratab meie klipivoogu takerdunud mõistuse elule, alustades teekonda inimese esimestest katsetest reprodutseerida reaalsust kaameraga kõigepealt foto ja siis filmi vahenditega“. Küll see on praegu kuum teema! Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit korraldas konverentsi „Konverents“, mille lõpetas parima kunstimeediumi väljaselgitamine. Võistlus! Fotograafiat esindanud Kertu Rannula vastused olid sedavõrd läbimõeldud, et ta puhus vastased lavalt kui lehepuhur sügislehe. Ja põhjendatult, sest kuidas saaks ükski meedium – maal, skulptuur või graafika – tänapäeval fotoga üldse võistelda. Kena-kena, muusika võib-olla, kuigi sellegagi lood nii ja naa. Fotograafia on kõige ajakohasem ja, mis seal salata, enamat kui üksnes kunstimeedium. Muidugi fotograafia võitis. Palju õnne, EKA fotoosakond!
Pilt on püha …
Mind on ammu huvitanud, kust tuleb pime usk pilti, fotosse. Miks usutakse nii lihtsalt seda, mis pildil näha? Näiteks Instagramis. Isegi, kui teatakse, et kõik näod ja kehad on töödeldud (kortsud on sametiks silutud, kõver sirgeks ja kollane valgeks), usutakse ikka. Muidugi usun ma pilti rohkem kui päris elu. See on ju loogiline: pilt on jääv, trehvungist jääb alles vaid mälestus, kus mängib tihti rolli muu kui välimus.
Ühismeedia pahandused on vaid üks kihistus suures ja laias pildimaailmas. Filmis jäi see teema puutumata, sest on vist liiga psühholoogiline. Pigem näidati, mil moel kaamera meie tõelisust loob või kuidas on seda sihipärase tõelisuse kujundamiseks kasutatud.
ISISe propagandavideo mustas materjalis läheb kihutuskõne lugejal kõne pidevalt meelest. Ja taustal ei jää lind vait. Operaatori kõrval ütleb keegi, et pane paber enda ette maha. Küll me selle kuidagi kokku monteerime. Ka ISIS koosneb siiski inimestest.
… aga petab
Eurovisioni lauluvõistlust vaadates olen alati uskunud, et iga riigi esindaja annab punkte oma kodumaalt. Muidugi rohelise ekraani ees, sest kes viitsiks kohale lennata. Tuleb välja, et riikide esindajad seisavad hoopis kohapeal kaadri taga hanerivis ja käivad kella peale pukil istumas. „Tere õhtust, Euroopa! Tervitused Tallinnast! 12 punkti läheb …“ Siin käis minust kõhe tunne läbi. Sain kobamisi aru, et see film ei räägi masinast, vaid meist. Sellest, mis see masin on meiega teinud. Meie ei kamanda teda, vaid tema meid. Nagu lambad heinamaal, keda karjus muudkui tagant piitsutab. Saame rahus süüa ja ringi kepselda. Ah, kui hea.
See film ei räägi masinast, vaid meist. Sellest, mis see masin on meiega teinud. Meie ei kamanda teda, vaid tema meid. Kaader filmist
Veidi vastuolulisemad olid järgnevad kaadrid muhelevast Leni Riefenstahlist, kes on üks kõmulisemaid filmiajaloo suurkujusid sidemete tõttu natsionaalsotsialismi ja Hitleriga. Tema juhtimisel valmisid 1934. aasta NSDAP parteipäevadest dokumentaalfilm „Tahte triumf“ ja 1936. aasta Berliini suveolümpiamängudest „Olümpia“1 – mõjuvõimsad propagandafilmid, mis saksa rahvast karjatasid. Paljud tema uuendused, nagu filmimine ebatavalise nurga alt, ootamatud kaadrivahetused, ülilähivõtted, said hiljem tavaliseks ja neid kohtab ka meie oi-kui-usaldusväärsete erakondade valimisreklaamides!
Leni natsivideotele vastukaaluks seati katked Sidney Bernsteinilt, kes otsustas teha Saksa koonduslaagrites liitlaste tehtud ülesvõtetel põhineva filmi „Laagrite mälestused“2 ja kutsus Alfred Hitchcocki seda juhendama. Film oli mõeldud saksa ja maailma publikule natsikuritegude alaliseks meenutuseks, kuid see maeti sõjamuuseumi varakambrisse. Tegemise mõte oli Leni omale vastupidine: et vaatajail poleks võimalik öelda, et koonduslaagrid on lavastatud. Eesmärk oli näidata reaalsust.
Masin
Mul pole midagi inimeste vastu, kes ühe näpuga sõnumeid kirjutavad! Arvustuste puhul häirib mind nende pinnapealsus. Imelise masinani nagu ei jõutagi. See imeline masin, mis on ühes oma imeliste valemitega üha imelisem meile sööda ettelükkamises, usaldussideme tekitamises. See on meile kõigile teada. See masin ongi imeline. Ja ta on kui osa meist: meie oleme natuke nagu see masin ja masin on natuke nagu meie. Ta on meie käepikendus. Kaamera kaitseb meid ebameeldivates olukordades, lubab jäädvustada ilusaid hetki, annab võimaluse mälu värskendada, hiljem nähtut vaagida jne. Aga tasub meeles pidada, et praegu on kaamerast lahutamatu taristu, meie jäädvustatu pinnas: kurikuulus tehistaip, valemid jms. Miski, mis valib, mida näeme ja tahame, millest mõtleme. Mis on cool ja mis mitte. Natsiajal AId veel polnud. Kas see ongi siis see puuduv jupp?
Selle muutuse põhjapanevusest sai aru James Lovelock, kes nimetas tehisaru võidukäiguga saabuvat uueks ajastuks, novatseeniks (novacene)3. See on ajastu, mil inimkonda edestavad nutikuses inimese nn sünnitatud arvutibeebid. Antropotseen seob endal otsad kokku ja novatseen ütleb „I’m here, bitches“. Me naerame.
Uut ajastut iseloomustavad ettearvamatud imed, mille on vallandanud robotid, mis suudavad mõelda 10 000 korda kiiremini kui meie ning programmeerivad end ja oma järeltulijaid viisil, mis ületab igasuguse inimliku arusaama. Lootust on, et nad päästavad muu hulgas meie planeedi Maa, sest, nagu näha, meie seda teha ei suuda. Inimkonnana pole me lihtsalt selleks võimelised. Küll aga mõistavad masinad, et eluspüsimiseks on tarvis orgaanilist elu – hoida Maal elamiskõlblikku temperatuuri. Lovelock järeldab, et robotitel on mõnes mõttes vaja inimesi enda ümber ja tsiteerib Ameerika kirjanikku Richard Brautigani, et võime olla isegi õnnelikumad kui praegu, kui meid „valvavad / armastava armu masinad“.
Uus ajastu
Et mida siis nagu arvata. Hea, et fotograafia meie analoogset „päriselu“ vallutab? Hea või halb, see on paratamatu. Kes leiab, et ei taha oma elu sedasi elada, saab ju ühismeediat vältida (või sellesse kriitilise meelega suhtuda), iga meedias esineva pildi või video kohta nn uurimistööd teha. Või olla niisama uudishimulik. Ka meie oleme mingis mõttes masinad mingis suuremas masinas. Seda ilmestab kenasti ka Ene-Liis Semperi autorilavastus „Nüüd võib sellest rääkida“, kus tõstatatakse küsimus, mis meie roll siin siis on, või mis saab. Kirjanik ja teadur McKenzie Wark ütleb, et meie arusaam kultuurist on juurdunud praeguses geoloogilises ajastus – see on aga lõppemas. See on hämmastav ja hirmutav ühteaegu. Keegi ei tea, mis jääb ja mis mitte.4
Küll on aga põnev vaadata, et keegi teeb mingi pildi ja mis siis juhtub. Või üldse: keegi teeb midagi ja mis siis juhtub? Kunagi ei tea, võib ainult eeldada. Kõike võib juhtuda, kõike võib teha, aga mis see kõik on. Või mis siis juhtub? Seda „kõike“ püüabki tabada „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“. Aga see saabki olla vaid püüdlus, sest kõike ei saa ju väljast tabada. Ikka seest, meie seest. Seal võib-olla saab.
