glüfosaat

See nooruslikult bravuurikas hüüatus jäi kummitama rahvaesindaja Ene Ergma esinemisest ühes poliitikasaates. Hüüatus käis riigikogus esitatud pärimise kohta: ?Hiljuti näiteks küsiti siin vastutuse kohta. Vastutus ? mis see veel on?!? Tõe huvides: hüüatuse kontekst oli ilmselt reglement, küsimise otstarbekus, see, kas riigikogu on koht, kus arutleda abstraktsetel (metafüüsilistel, populistlikel, praktilise väljundita) teemadel. Teisest küljest ? tema sõnum oli üldistav ja sarkastiline, ?rasvases kirjas?. On?s ikka tegu sama erakonnaga, kes poliitplaane kirikus kõigekõrgemaga kooskõlastab? On ju kristluse vundamendiks pärispatt, mis tähendab totaalset vastutust ja päritud süüd.

Usudoktriin, mis ründab verise surnukehaga, on muidugi ebameeldiv ja hirmutav. Nagu mingis õudusfilmis: inimene ärkab, pole iseendast veel õieti teadlikukski saanud (mõned ei saagi), aga juba näidatakse laipa, räägitakse veresüüst. Ja kuigi järgneb jutt armastusest ja lunastusest, tähendab  terve mõistuse kohaselt laip siiski kuritegu ja vägivalda. Lisaks kasutab verise Õnnistegija kujund suurepäraselt inimeste loomupäraseid või ?õpitud? eelhoiakuid: alati on neid, keda tõmbab ligi süüdiolek, ja neid, kes on orienteeritud amnestiale. See ?potentsiaal? seob tugeva enesehinnanguga (isasündroomiga) ja süütundega (ohvrisündroomiga) persoonid umbes samal viisil nagu sado-maso suhe… See muidugi seletab pisut ka lugupeetud rahvaesindaja hoiakut…

Aga sümbolid sümboliteks. Mis see vastutus siis on? Ehk ongi mõned arhailised üldmõisted eraelus hedonismi, ühiselus poliitkorrektsust ja poliitikas realismi kultiveerivas maailmas aegunud? Ehk piisabki teatud toimingute õigest järjekorrast,  reglemendi austamisest? Elu näitab, et on nii ja naa. Vastutus näiteks on ajuti nähtamatu (Ergma juhtum), aga ajuti materialiseerub ja on mõõdetav. Hiljuti tutvustati meedias valemit, mis sidus (tangensi, sulgude ja mõne muutuja abil) tõsiteaduslikult Tallinna Sadama juhtide vastutuse ja palga. Üldideena kujundab vastutus ka rahvaesindajate palgavalemi. Revolutsiooniline metoodika, mis suudab esemestada metafüüsilisi nähtusi, vääriks üleilmset tähelepanu.

Seevastu suhkrutrahvidega seoses käibib vastutuse teema ülimalt metafüüsilises olekus. Juhtivad inimesed rabelevad ja piinlevad mingis tumedas ängis. Pole valemit vastutuse ega ka selle puudumise kohta.

Ka meie ajaloo teadvustamist läbivad valikuliselt, kuid visalt süü ja vastutuse teema. Elu on näidanud, et praktiliselt tähtsuselt on see tume, dualistlik üldistustasand hoopis võimsam kui ajaloolaste poolt üles leitud ?objektiivsed? üksikasjad. Kui vastutust ja süütunnet kohapeal ei jätku, tuuakse seda sisse. Ameerika ajakirjanik, kes ?paljastas? Eesti välispoliitika pragmaatilise vahetussuhte iseloomu (kahuriliha teile, julgeolek meile), tekitas avalikkuses hämmingut. Selgus, et praktilistest toimingutest ei piisa, meilt oodatakse metafüüsilisi teadvusseisundeid nagu kirglikku veendumust, omakasupüüdmatut andumust. Ja keegi ei küsinud: omakasupüüdmatus ? mis see veel on? See-eest kõlab koduõuel üsna tihti teinegi, Ergma hüüatusega haakuv mõttetera: ?Poliitik on ka inimene.? Lihtsalt Maria? Siin on taas metafüüsikal minekut. Lihtsalt inimene: ?two in one?, süüdi, aga juba ka lunastatud. Hiljuti kroonis kahte perekonda pidanud poliitiku eraelu ühe asjaosalise suitsiid. Delikaatne, traagiline, isiklik? Kui patu ja lunastuse metafüüsika kõrvale jätta, siis võib ka teistmoodi: kui inimene ei suuda õigeid valikuid teha, asjade kulgu ette näha ja probleeme lahendada eraelus, kas suudab ta seda siis riigiasjades?

Üldiselt on kurb ja tekitab segadust, kui inimesed, kelle vastutus konverteerub rahas, ei suuda otsustada, kas nende identiteet on ?lihtsalt Maria? (see, kes on lunastatud ja teeb lihtsaid asju õiges järjekorras) või midagi enamat. Midagi enamat tähendab toimetulekut globaalsete iidolite, ajaloost pärit pahade vaimude ja mitme ilmajao surnud Kristustega. Katsed metafüüsikaga toime tulla seda vahetussuhetele taandades võivad aga isegi ohtlikud olla. Nii teispoolsusega suhtlejad kui ka muul moel võimu omandanud isikud on seda tõrjunud või selle vähemasti maha salanud. On ka põhjust: posijatelt pidada rahaahnus ära võtma nõiavõimed, rahvaesindajalt valijate soosingu.

Kirjaniku (või mis tahes kunstiinimese) määratlus võiks siis kõlada analoogiliselt: ?Kirjanik on kahejalgne loom, keda teised kirjanikud peavad kirjanikuks?. Selles definitsioonis on keskne koht kolleegide (mitte aga näiteks lugejate või raamatuturu) tunnustusel. Võib-olla Eestis saabki rääkida kirjaniku professionaalsusest või professionaalsetest kirjanikest peamiselt just niisuguses, kollegiaalsusel või solidaarsusel rajanevas tähenduses. Hando Runnel on seda asja aastate eest just niimoodi käsitlenud.

Kirjanike professionaalsuse küsimus võiks ju tunduda suhteliselt ebaoluline jututeema, kui kulka kirjanduse sihtkapital ei sätestaks, et ta toetab professionaalset kultuuri ega toeta taidluskirjandust. Arvatavasti on see piirang küll kehtestatud pigem formaalse tõkkena ja küllap on sihtkapital aastate jooksul siiski toetanud nii mõndagi koolilaste kirjandusvõistlust, maakondlikku almanahhi või represseeritute luule antoloogiat ? ühesõnaga ka kirjanduslikke taidlejaid.

Viimasel nädalavahetusel aga puutusin kokku kahe kolleegide silmis tunnustatud kirjanikuga ? Kivisildnikuga Pärnus ja Jan Kausiga Tallinnas ?, kes mõlemad juhtusid mainima, et nad ei saa end kuidagi võtta professionaalsete kirjanikena. See pani veel kord mõtlema professionaalsuse võimaliku tähenduse üle. Mida siis kolleegide tunnustuse kõrval võidakse kirjaniku professionaalsuse all veel silmas pidada? Esmalt muidugi elukutselisust, see tähendab suutlikkust oma loomingust ära elada. Ja siin on omakorda vahe, kas teenistus tuleb enam-vähem otse (st kirjastuste või ajakirjade vahendusel) lugeja rahakotist või kaudsemaid kanaleid pidi, nt kultuurkapitalist. Esimeses, turumajanduslikus mõttes professionaalseid kirjanikke Eestis ei ole. Neid on ka minevikus olnud haruharva ja ka siis on nad enamasti pidanud lisaleiba teenima ajakirjanduslike ?anridega.

Kuid professionaalsus võib tähendada ka hoopis kirjaniku sisetundesse, tema ametieetikasse puutuvat. Runnel on kirjeldanud, kuidas temasse nooruses mõjus Rummo, Undi ja Ehini teadlik kirjanikuhoiak. ?Nad ei kõnelnud, et me proovime, kas meist saab elu jooksul luuletaja või kirjanik. Nad olid algajad tudengid, aga nad teadsid, et nad on  kirjanikud. See polnud edevus, see oli nende moraal, nende esteetika, nende elu.? Ma usun, et selles mõttes on Kivisildnik kindlasti rohkem kui professionaalne kirjanik ja näiteks Peeter Sauter seda ikka veel päriselt ei ole (kuigi liigub sinnapoole). Ühesõnaga selles mõttes professionaalsuse tingimus on see, et kirjanik olemist ei salataks ega häbenetaks, vaid et julgetaks naeruväärsust kartmata endale vastu rinda taguda: ?Mina o l e n kirjanik?. See õnnestub vähestel ilma naeruväärseks muutumata.

Professionaalsus võib tähistada ka teatavaid tehnilisi kutseoskusi, eelkõige oskust kirjutada ka siis, kui vaim ei ole peal. Sellist professionaalsust vajavad eeskätt romaani- ja näitekirjanikud, kes peavad oskama lugu edasi viia ühest kõrgpunktist teise läbi argisemate madalike (ja seejuures sageli ka tähtaegadest kinni pidama). Kuid selles tähenduses väljend ?professionaalne luuletaja? kõlab sama imelikult kui ?fantaasiarikas raamatupidaja?. Väga paljud suured luuletajad on pihtinud neid pidevalt saatvast hirmust, et nende andekapital ammendub ja viimati lõpetatud luuletus jääbki viimaseks. ?Ebaprofessionaalne? hirm valge paberilehe ees tundub olevat üks hea luule tingimusi. Ja selles mõttes ?professionaalsed? saavad olla eeskätt vaid tarbeluuletajad.

Luuletaja (nagu ka kunstnike) puhul võib profes-­ sionaliseerumine tähendada veel ka rutiinistumist. Autoril õnnestub välja töötada oma ?kaubamärk?, oma hääl ja stiil, ning osalt laiskusest ja osalt väliste ootuste survel satub ta selle lõksu ja hakkabki produtseerima järjest uusi (st vanu) Chagalle ja Verlaine?isid. Niisiis leidsime järgmised professionaalsuse tähendused: elukutselisus leivateenimise mõttes, kolleegide tunnustus, eetiline hoiak, tehnilised käsitööoskused ja rutiin. Kõigile neile nõudmistele ei vasta õnneks mitte keegi.

Euroliitumise eel rääkis eliit tädi Maalile kaua ja kaunilt euroopalikust väärtusmaailmast: võrdsusest ja vendlusest ning sellest, kuidas inimeste, kaupade ja ideede vaba liikumine kõik surelikud õnnelikuks teeb. Ja et tuleb poolt hääletada ning selle vääriliseks saada. Tädi Maali kuulas ja noogutas ? ning taris sahvrisse viiskümmend kuni sada kilo suhkrut. Kaup liikus vabalt ja Maali oli õnnelik. Aga varsti ütlesid hääled ülevalt, et Maali tegi valesti ja peaks häbenema. Ja polnud see esimene kord. Kogu aeg kostab hääli lähedalt ja kaugelt, mis ütlevad, et Maali ei kuule, ei näe ja ei saa aru, on poliitiliselt ebateadlik, vähe innovatiivne ja jätkusuutmatu. Seda tuvastas taas Postimeeski: umbes pool valijatest ei tea, keda valida.

Tädi Maali elab siirdeühiskonnas. Uurijate uurimused räägivad sellega seoses vana ja uue ühiskondliku praktika ning väärtussüsteemide põimumisest ja põrkumisest. Vana ja uus ? see on imelihtne: vana (konservatiivne, tagurlik, paha) on aegunud, tõeväärtuseta ja kahjulik; uus (innovatiivne, hea) on tõsioludele vastav ja viib ?edasi?. Uue põhitunnusteks on alati realism ja mingi üles leitud või taastatud sotsiaalne konsensus. Vana seevastu on alati mütoloogiline, vastandusi otsiv ning ebaadekvaatne. Kui tädi Maali ehk ei saa aru, mis on innovatiivne, mis paha, siis õnneks on ju olemas parteid ja valitsused, kes tuletunglaga teed näitavad. Milles on siis asi, et Maali ei mõista?

Muidugi on juba omal ajal presidendi poolt käibele lastud tädi Maali kujund märk isandlikust, võõrandumist tootvast suhtumisest. Ei tea, kas leidub teist riiki maailmas, kus president kõnetab oma rahvast juhmi külamutina? Ehk ei olegi asi Maalis? Ehk on hoopis eliidi sõnumil midagi viga?

Mis tahes sõnumi teeb mõistetavaks üks lihtne asi, selle asjakohasus: et asjade ja olude kirjelduskeel vastaks objektile. Labida funktsioone näiteks ei saa kirjeldada tõuaretuse mõistete abil. Õigusküsimusi ei saa lahendada rahvaluule abil. Skalpelliga ei saa asfalti panna. Ja nii edasi. Ometi just nii juhtubki kogu aeg. Teatud väärtusmaailmade ja eluvaldkondade sõnavara ja loogika  eliidi retoorikas vahetavad kohta, ilmuvad seal, kus neid oodatagi ei oska. Ka uue ja vanaga on asi segane.

Meie poliitilises retoorikas, millel nüüd ju peaks olema tugev ja väärikas Euroopa seljatagune, kõlab miskipärast edasi biopsühholoogia ja mütoloogilise mõtlemise hirmunud sõnavara. Venemaa on endiselt kuri ja ettearvamatu mütoloogiline elukas, kellega tuleb suhelda loomataltsutaja osavuse ja kavalusega. Eesti-Vene piirilepingu probleem on Eesti riiklusega seotud juriidiline küsimus. Kohtumisel setudega seletab peaminister olukorda millegipärast rahvuseepose ja vanasõnade vaimus: ?Ükskord annab Venemaa Setu alad niikuinii tagasi? ? ?Aga ükskord algab aega?, ?Pulmadeks saab terveks??

Teisel juhul, nagu elu on näidanud, jätkub meie juhtidel meelekindlust ohjeldada mütoloogilist mõtlemist väga jõuliselt ja veenvalt ka juriidilise ja isegi füüsilise argumentatsiooniga. Autoriteetne jutt maaga ühendatud ja maaga ühendamata objektidest ning semiootiline ekspertiis tegid Eesti vanameeste peas virvendavad kangelasmüüdid vähemasti avalikkuse silmis maatasa. Aga kannapööre ? ning jälle on idealism asjakohane:  visalt kutsuvad hääled ülevalt arste, õpetajaid ja bussijuhte üles isamaa-armastust ja missioonitunnet üles näitama, mitte palka juurde küsima või väljamaale putku panema.

Pole ime, et tädi Maali ei saa kiirelt positsioone vahetava, ideaalmaailmadest realismi ja eluproosast tagasi pilvepiirile põikava eliidi jutule pihta ning keeldub teda kuulamast. Ja et vastandlike väärtussüsteemide ?ristkasutus? ? metafüüsiliste tarvete tõrjumine realistlike ja pragmaatiliste argumentidega, ja vastupidi, eluliste vajaduste tõrjumine metafüüsikaga ? tekitab tüdimust ja pahameelt.

Et kui eliit lõpetaks udutamise? Paraku ei ole see võimalik. Suhkur ja sambasõda tegid imekiiresti selgeks, et müüt ideaalsest inimsõbralikust Euroopast ei klapi turuseadustega; et mõned kaubad ja mõned ideed on võrdsemad; ja et inimese väärtus humanistlikus Euroopas võrdub tegelikult tema efektiivsusega abstraktsete, alaliste vaidluste objektiks olevate makromajanduslike näitajate süsteemis. Rahvuseliit, kelle valikuks on püüdliku vahendaja roll, saabki vaid seda väärtusmaailmade konflikti esindada. Ja Maali vist peabki lolliks jääma.

Samas vaatab meile tänavapildis poeakendelt vastu meile pakutav hoolivus.  Ometi on see kunstlik lähedus, mis pole enam personaalne. Ameerika sotsioloogi James Colemani arvates liigub meie ühiskond lähedust pakkuvatelt sotsiaalsetelt sidemetelt formaalsete institutsioonide poole, mis kontrollivad inimese elu üha rohkem. Üha kauem oleme koolis, tööl ning üha vähem koos lähedastega.

Inimesed on muutunud sama ratsionaalseks, kui seda eeldab neilt keskkond. Ettearvestamine ning planeerimine on mõjutanud tugevalt inimeste käitumist. Seda peegeldab spontaansuse taandumine inimeste elust. Üha rohkem kaalutleme oma samme.

Valentinipäeva tähistamine peegeldab inimese privaatsfääris toimunud muutust, formaalsete suhete sügavamat tungimist inimeste eraellu. Kui XIX sajandi lõpus sai inimene elu mööda veeta maailmas, kuhu ei tunginud ükski kunstlik institutsioon, siis tänapäeval on see võimatu. Formaalsed institutsioonid nagu riiklik koolivõrgustik ning ettevõtted on muutunud meie elu olemuslikuks osaks. Marxist lähtuvalt võib öelda, et töö on tunginud inimese mõistusesse ning kaubastanud mõtlemise. Kuigi maailma üldiselt iseloomustab liikumine individuaalset vabadust rõhutavate postmateriaalsete väärtuste poole, eeldab vabaduse nautimine majanduslikku kapitali. Selleks, et pühendada rohkem aega enda arendamisele, vajame üha rohkem raha. Vabaduse nautimise eelduseks on muutunud personaalse ruumi kadumine ning sotsiaalse struktuuri ratsionaliseerumine.

Ükski formaalne institutsioon ei saa aga rahuldada hingevajadusi. Töö ja kool ei paku inimestele sellist emotsionaalset lähedust nagu suhted sõprade ja lähedastega. Läheduse otsingutele saab vastata ainult teine inimene. Läheduse sünonüümiks on enda jagamine. Tegelikult kujutabki ju läheduse pakkumine endast tunnete ja mõtete kinkimist. Kuigi tunnetel pole kirevat pakendit, on neil igast asjast suurem väärtus.

Põhjamaisele rahvale, kes tihti ei oska väljendada oma tundeid ja mõtteid, on lähedus raske. Rein Taagepera on kirjutanud (Akadeemia, 1/2005) eesti meeste nõrkusest, suutmatusest tunnistada oma puudusi. Julgus olla nõrk nõuab julgust rääkida. Enda avamist on kerge asendada kinkimisega, mis ei nõua julgust, vaid ainult kapitali. Nii pole ka ime, et tarbimisest on kujunenud harjumus, mis tungib üha rohkem meie personaalsesse ruumi. Kinkide ostmine valentinipäeval on muutunud alateadlikuks kultuuriliseks imperatiiviks. Kinkimisest on saanud läheduse vormiks, mille abil edastatakse tundeid. Selle asemel, et rääkida oma tunnetest, surume oma emotsioonid kirevasse pakki.

Võitlemaks läheduse kaubastumise vastu, peaksime vaatama sügavalt enda sisse. Pöörates tähelepanu läheduse arendamisele, suudame aeglustada suhete kiiret kaubastumist. Kui me ei ole juba hiljaks jäänud.

Moraalifilosoofia on teiste filosoofiaharude (vaimufilosoofia, keelefilosoofia, teadusfilosoofia jt) hulgas üks väheseid, mille vähemalt mõningate probleemküsimustega saab ka muidu filosoofia suhtes mõõdukat distantsi hoida sooviv inimene ennast võrdlemisi hõlpsalt suhestada. Mõisteid ?õige?, ?väär?, ?peaks? ?ei peaks?, ?hea? ja ?halb? tarvitame ju kõik. Ning sagedamini kui arvame, pruugime me neid moraalselt ettekirjutavas tähenduses. Sääraste mõistete tähenduse uurimine (metaeetika) ning erinevate toimimisnormide esitamine ja põhjendamine (normatiivne eetika) ongi, väga lihtsustatult, ühtekokku moraalifilosoofia. Moraaliga seonduvaid probleeme ei lahata aga mitte ainult analüütilise eetika ja filosoofia akadeemilisusest tiinetes aruteludes, neist kõneldakse teistes eriteadustes ja, mis veelgi olulisem, meie igapäevaelus. Võib nähtavasti nõustuda Linnar Priimäega, kui ta kirjutab, et moraal on ja jääb, nagu esteetikagi, valdkonnaks, kus igaühel on oma arvamus ning kuhu konflikt on seetõttu otsekui ontoloogiliselt sisse kirjutatud. Moraali kui nähtuse paradoksaalsus (igikestev leppimatus) tuleneb sellest, et kuigi inimesed näivad ühest küljest võrdlemisi üksmeelselt unistavat moraalsest kindlusest, ei ole nad samal ajal sugugi ühel meelel selles osas, missugune konkreetne moraalne praktika, mille järgimine peaks neile soovitava stabiilsuse tagama, on hea või halb, õige või väär. Arvamuste paljusus muidugi ei tähenda, et diskussioon oluliste moraaliküsimuste üle oleks kasutu või suisa mõttetu tegevus. Ka arvamuste paljususe korral on siiski võimalik eelistada üht arvamust teisele. Kui keegi väidab, et miski on moraalselt õige või vale, siis, juhul kui ta tahab, et teda kuulda võetaks, tuleb tal esitada põhjendused, mis väidetut seletaks ning veenaks argumendina ka teisi, miks tuleks tema väidet nii- või teistsugusena tunnustada.

Äsja eesti keeles ilmunud Louis P. Pojmani ?Eetika ? õiget ja väära avastamas? pole üksnes hea teejuht mõistmaks kaasaegseid moraaliteooriaid, s.o erinevate moraalsete põhjenduste ja argumentide süstematiseeritud kogumeid, vaid eelkõige abiks lugeja enda moraalsete hoiakute ja positsiooni selgemal sõnastamisel. Koos Pojmaniga moraaliteemade üle mõtisklemine võib nii mõnegi nooremapoolse inimese jaoks osutuda tegevuseks, mis viib võib-olla esmakordselt selgema äratundmiseni, mis asi see on, mida tema ise õigupoolest väärtustab; mida peab tema heaks või halvaks, lubatavaks või keelatuks. Kõik see annab lugejale usutavasti lisainfot selle kohta, missugune inimene ollakse ning milline tegelikult tahetakse olla. Niisugune äratundmine, oma moraalsete veendumuste kaardistamine, vähendab kahtlemata meie moraalsete hoiakute ähmasust ning sageli ka ambivalentsust. Sügavama refleksiooni tulemuseks on loodetavasti ka arusaam, et enda sidumine ühtede või teiste moraalsete põhimõtetega tähendab seda, et ühed uskumused, hoiakud ja põhimõtted välistavad paratamatult teised. Ilma enesele vastu rääkimata ei saa üheaegselt olla sallivust ülistav eetiline relativist ning arvata, et näiteks abort või surmanuhtlus on alati moraalselt väärad.

Pojmani raamatu pealkiri peegeldab üsna ühemõtteliselt autori enda moraalifilosoofilist kurssi: kui õiget ja väära loodetakse avastada, siis lähtutakse eeldusest, et õige ja väär ei sõltu ühiskondlikust heakskiidust või kokkuleppest, vaid teatud objektiivsetest asjaoludest. Niisuguse moraaliobjektivismi väljendava pealkirjaga vastandab Pojman end oma Oxfordi-aegse õpetaja John Mackie? pealkirja poolest üsna sarnasele, ent sisult vastupidist positsiooni (eetilist relativismi) toetavale teosele ?Ethics: Inventing Right and Wrong? (1977). Enda ja Macki? vaadete erinevust vaagib Pojman lähemalt 3. ja 12. peatükis. ?Eetika? annab põhjaliku ülevaate enamikust moraalidiskursustes ette tulevatest lähenemistest: eetilisest relativismist, moraaliobjektivismist, psühholoogilisest ning eetilisest egoismist, utilitarismist, deontoloogilistest ning voorustepõhistest süsteemidest, moraalirealismist, religiooni ja eetika vahekorrast jms. Lugeja rõõmuks on moraaliobjektivist Pojman suutnud oma raamatus jääda võrdlemisi objektiivseks ka teiste moraaliteooriate, sh oponeerivate teooriate esitamisel. Küll mõjub sündmustest etteruttavana ning omaenda vaateid esiletõstvana juba sissejuhatuses, enne sisulise arutelu juurde asumist tehtud mõnevõrra loosunglik järeldus, et ?moraaliprintsiibid on universaalselt ja objektiivselt kehtivad, kuna inimõitsengu edendamiseks on kõigis kultuurides vajalikud ühesugused reeglid? (lk. 46). Samas on suur heameel sissejuhatavast eetikaõpikust leida ka relativismi ja nihilismi ühe jõulisema kaasaegse esindaja Gilbert Harmani vaadete ülevaade, mis analoogsetes raamatutes sageli kas puudub sootuks või leiab pinnapealselt ära märkimist vaid soovitava kirjanduse bibliokirje(te)na.

Louis Pojman, kes kuulub William Frankena, James Rachelsi, Alasdair McIntyre jt kõrval vaieldamatult kaasaegse angloameerika päritolu moraalifilosoofia tippude hulka, on oma raamatu struktueerinud nii, et iga teema arutlemisele järgneb lühike kokkuvõte, ülesanded täiendavaks mõtlemiseks ning autori soovituslik nimekiri lugemiseks antud teemal. Lugemise mugavuse huvides oleksin eelistanud seda, et tekstisisesed märkused oleksid olnud esitatud joonealustena põhitekstis, mitte iga peatüki lõpus. Päris raamatu lõppu on autor lisanud veel soovitused filosoofilise teksti lugemiseks ning kirjutamiseks, samuti lühikese, ent suhteliselt asjaliku moraaliterminite sõnastiku. Tunnustust väärib ? iseäranis gümnasiste silmas pidades ? autori meetod kasutada moraaliteemade ilmestamiseks rohkelt näiteid erinevatest kultuuridest, sobivaks võib pidada ka ilukirjanduse valikut. Mitmed kasutatud raamatutest (Goldingi ?Kärbeste jumal?, Huxley ?Hea uus ilm?, Dostojevski ?Vennad Karamazovid? jpt) on eesti keelde tõlgituna juba aastakümneid olemas ning kuulunud vähemalt abituuriumist meie kõigi lugemisvarasse. ?Eetika? on kirjutatud heas ladusas stiilis filosoofilist erialakeelt ning akadeemilisust ülearu ekspluateerimata, ent ka tarbetult lihtsustamata, mistõttu raamat on huvitav ja tõsiseltvõetav ka neile, kes usuvad, et noviitsiaeg filosoofias on juba läbitud. Tähtsusetu pole tõsiasi, et ?Eetika? eesti keelde tõlkija Tiiu Hallap on samuti filosoof, kes on juba mitu aastat lugenud Tartu ülikoolis loengukursust ?Analüütiline eetika?, kus õppematerjalina on kasutatud muu hulgas ka kõnealust teost.

Pojmani ?Eetika?  võimaliku kasutamise kasuks eeskätt ülikoolide sissejuhatavatel kursustel, miks mitte ka gümnaasiumi lõpuklassides, räägib asjaolu, et ühtegi teist nii põhjalikku ja sama head filosoofilise analüüsi taset ilmutavat, n-ö ?päris? filosoofi kirjutatud eetikaraamatut, mida sobiks kasutada ka õpikuna, meil eesti keeles ette näidata ei olegi. Loomulikult mäletavad veel paljud Juta Veimeri fakultatiivõpikuna 12. klassile mõeldud raamatut ?Eetikast? (1990), mis omaaegses kontekstis ehk polnudki halb raamat (või kõneleb siin allakirjutanu nostalgia). Käesolevaks ajaks on aga nii suur osa selles raamatus kasutatud kirjandusest kui ka autori seisukohtadest ilmselgelt amortiseerunud. Omamoodi tubliks ürituseks võib pidada Aare Laanemäe raamatut ?Eetika alused? (2000), kus autor on jõudnud moraali ja eetika tänapäevastele lähenemistele mõnevõrra lähemale. Üldiselt mõjub raamat sümpaatsena, ent ei suuda nii mahu, kuid nähtavasti ka kompetentsi lünklikkuse tõttu kätkeda kogu moraalifilosoofia temaatikas peituvat potentsiaali. Maie Tuuliku ?Eetika ja moraal? (2002) kipub samuti jääma liiga pinnapealseks ning autori enda arutlemist varjutab paljudele sotsiaalteadlastele nii omane liigne refereerimine ja tsiteerimine, mis häirib raamatu lugemist paiguti lausa karjuvalt. Filosoofiliselt relevantsed originaalallikad võib Tuuliku raamatu kirjandusnimistus vaata et kahe käe näppudel üles lugeda.

Mainitud eesti autoritel ei maksaks kriitikat v
õtta ülearu traagiliselt. Vaatamata tehtud etteheidetele, mis pole aga muud kui siinkirjutaja tagasihoidlik arvamus, on kõik kolm eesti originaalõpikut, vähemalt osaliselt, siiski igati hariv lugemismaterjal, mis ei ole aga moraalifilosoofia kõrge taseme tõttu lihtsalt küllalt hea. Eriala professionaalide ning filosoofiaüliõpilastega probleemi ei ole, pole kunagi olnud, sest nemad on oma teadmised ammutanud niikuinii võõrkeelsest erialakirjandusest, mitte nimetatud teostest. Pojmani ?Eetika? näol on meil aga nüüd üks korralik moraalifilosoofia õpik, mis võimaldab ka paljude teiste erialade üliõpilastele kohustuslikel eetikakursustel edastada moraalifilosoofilisi teemasid senisest märksa kõrgemal tasemel.