flavonoidid

Jeltsini lahkumine tähendab ühe ajastu lõppu. Õieti tuli lõpp juba palju varem, aga nüüd katab seda ka tema surma sümboolsus. Kui me veel Jeltsini ajastus elasime, siis oli raske uskuda, et õige pea meenutame seda kui Venemaa üürikest vabadusaega. Tema ju algatas sõja Tšetšeenias ja saatis parlamendi laiali, neid samme on raske tunnistada kui demokraadi omi.

Jeltsin oli vastuoluline nagu Venemaa ise. Ehe ja karismaatiline tüüp rahva seast, nii paljude nõrkustega, aga ometi võimeline koondama enda ümber piisava poliitilise toetuse, et võimule tõusta ja seal püsida. Tõsi, ta flirtis liigagi palju oligarhidega ja kasutas poliittehnoloogiaid, mis arenenud demokraatia puhul oleksid vastuvõetamatud. Vaatamata sellele erines see kõik märkimisväärselt Venemaa senisest valitsemispraktikast rohkem kui seitsmekümne aasta jooksul. Jeltsin väljus eelmisest süsteemist, nagu Gorbatšovi aeg oli selleks eeldused loonud, ega olnud süsteemi produkt ega marionett. Ta oli nähtus omaette.

Tegelikult polnud Jeltsinil karvavõrdki ettevalmistust demokraatia ülesehitamiseks ja tõenäoliselt ei saanud ta kuni lõpuni aru, mis asi see on. Võimujanu ja domineerimisvajadust oli temas kindlasti parasjagu, aga selle teostamiseks tuli vastanduda vanale suletud nõukogude süsteemile, tuli olla demokraat “olude sunnil”. Tihti tegi ta seda õige kummalisel moel. Selle asemel et reformida institutsioone või julgustada kodanikuühiskonda, üritas ta juhtida riiki isiklike ukaasidega. Aga kas saab ukaasiga juurutada demokraatiat? Selle lähenemise vastuolulisus pidigi lõppema suurte segadustega. Aga ma pole kindel, et nii-öelda “teoreetiliselt adekvaatne lähenemine” oleks Venemaal parema pinnase leidnud kui Jeltsini trikid. See erakordne aeg oli justkui tema jaoks loodud, aga ta väsis oma võimuperioodi lõpul. Tšetšeenia sõda on Jeltsin isegi hiljem veaks pidanud ja seda ei õnnestunudki tal heastada.

Samas oli tal olemas mingi hägus, aga siiski kummaliselt kindel visioon, kuidas maailma paremaks teha, kõrvaldada külma sõjaga kuhjunud ohud. Detailid võisid olla udused ja asjade nimedki ebaselged, aga oli suund, kuhu minna. Nõnda on tema kõige positiivsem roll võrreldav ehk demineerija omaga, kes, ise juba auru all ja sisemiselt labiilne, püüab viimast õrna tasakaalu hoides lahti ühendada iga hetk plahvatada võiva detonaatori. Ja kõik peavad hinge kinni! Pean silmas eeskätt Jeltsini rolli relvastuspiirangu lepete saavutamisel ja laiemalt suhete soojendamisel läänega. Panus Eesti vabanemisse kuulub samasse üldpilti ning on iseäranis tähtis meie jaoks.

Kogu aja saatis Jeltsinit tema lääne toetajate arusaam, et millised poleks ka Kremli peremehe puudused, uus juht oleks igal juhul hullem. Tuleb kommunist Zjuganov, Rutskoi-psühhopaat või püstihull Žirinovski. Tõsi või mitte, aga see andis Jeltsinile manööverdusruumi ning võimaluse välispartnereid survestada. Kummalisel kombel haakus Jeltsini enda heitlik suhtlemisstiil Venemaa ennustamatuse ja müstilise kuvandiga. Tegelikult kultiveeris ta seda, mille viljad tulevad palju kibedamalt esile Putini ajastul: Venemaa on enfant terrible, talle on rohkem lubatud kui kellelegi teisele.

Vene ajalugu kulgeb lainetusena, kus reformide lõppedes algavad vastureformid ning igale ebaõnnestunud demokraatiakatsele järgneb uus autoritaarne mobilisatsioon. Vanade võimustruktuuride langemine toob endaga kaasa anarhia ning demokraatiakatse lõpetatakse sellega, et demokraatia kui selline samastatakse anarhiaga, aga anarhia ohjeldamine nõuab teatavasti kõva kätt. Nüüd räägitakse Venemaal üha enam kas “kontrollitud demokraatiast” või “suveräänsest demokraatiast”. See on Venemaa erikaasus, mis on tegelikust demokraatiast tohutult kaugel. Vaevalt Jeltsin siis seda arengut ette teadis, kui Putinist oma järeltulija tegi. Aga nii on läinud, sest Putini kaudu tuli KGB võidukalt tagasi. Sisuliselt on tagasi tulnud ka tsensuur ja üheparteisüsteem, vene messianism ja terav läänevastasus.

Kuigi Putin astus lavale Jeltsini soosikuna, tuleb tunnistada, et seekord mängisid “kompetentsed organid” kõik üle. Alt ei läinud üksnes Jeltsin vaid ka näiteks Putinile panuse teinud Berezovski või Kasparov. See XXI sajandi uus energiline nägu, nagu Jeltsin ta pidulikult välja kuulutas, osutus tegelikult vanaks näoks, kes Venemaa demokraatia mõistes kaugele tagasi paiskas. Samas ahenes Jeltsini mänguruum hullusti just enne Putini peaministriks toomist 1999. aastal. Ta oli järgemööda vahetanud nii pea- kui välisministreid, kuid see ei leevendanud probleeme. Kui Eestis möödusid turumajandusele suunatud reformid valusalt, aga õnnelikult, siis Venemaal tõi privatiseerimine esile pöördumatu revanšiiha ning heitunud Jeltsin tõi reformimeelsete asemele vana kooli aparatšikud.

Ilmselt Jeltsin tegelikult püüdis ja tahtis anda Venemaale teistsuguse suuna. Temalt pärineb koguni üks ukaas, mis sisuliselt tähendas uue vene rahvusliku idee riiklikku tellimust. Nagu kõik uuendused Peeter I-st saati pidi seegi probleem lahendatama üleriigilise kampaania korras. Osalt oli see seotud 1996. aasta presidendivalimiste kampaaniaga, aga ilmselt lähtus Jeltsin ka siirast soovist sõnastada maa jaoks uued eesmärgid ja väärtused. Nii see ideeotsing kui ka hilisemad Putini aastad viisid ennekõike tagasi traditsiooniliste vene väärtuste juurde: sobornost, pravoslavije ja velikoderžavije (kogukondlikkus, õigeusk, suurriiklus). Demokraatia, kodanikuühiskonna ja põhivabadustega seotud väärtused suruti lõpuks täiesti tagaplaanile. Teine Tšetšeenia sõda tuli veel hullem kui esimene.

Lugedes näiteks Anna Politkovskaja kirjeldusi “Putini Venemaas”, kuidas Jeltsini kodukandis Uuralites maffia veel hiljaaegu miilitsa ja poliitilise juhtkonna abiga karistamatult suuri ettevõtteid üle võttis, ei saa meil vähemalt mõneks ajaks olla illusioone selle maa suhtes. Aga Jeltsini iseenesest nii ebatäiuslik aeg saab müüdilise mõõtme, sest lähemat õigusele ja vabadusele pole õieti olnud.

On veel üks seaduspära, mis kaasneb praeguse Venemaaga, mida Thomas Friedman nimetab naftapoliitika esimeseks seaduseks – The First Law of Petropolitics. Mida kõrgem on nafta ja gaasi hind maailmaturul, seda autokraatlikum on Venemaa ja teised talle sarnased riigid. Kui hinnad juhtuvad langema, on valitsused lihtsalt sunnitud tegema demokraatlikke ja turumajanduslikke reforme. Kui nüüd mõelda isiksuse rollile ajaloos, siis peale kõige muu Jeltsinil ka lihtsalt ei vedanud. Praeguse seisuga on aeg Putinile kätte andnud märksa tugevamad kaardid.

Priit Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, 2007.

Poliitiliste süsteemide ja institutsioonide kujunemine on valitsejate res gestae kõrval lahutamatult kuulunud ajalooteaduse nii-öelda kõvade uurimisteemade hulka. Võiks aga isegi väita, et paaril viimasel aastakümnel on see valdkond elanud läbi nii uue tõusulaine kui metodoloogilise pöörde: esile on kerkinud mitmeid uusi ja atraktiivsed vaatenurki ning riikluse arenguloole nii varauusaegses kui ka keskaegses Euroopas on jälle hakatud pöörama laialdast tähelepanu. Piisab vaid põgusast pilguheidust uudiskirjanduse riiulitele ja teadusajakirjadesse, aga ka suurte uurimisprojektide pealkirjadele, et veenduda – nn state formation on moes. Laiemalt on seda kindlasti mõjutanud nii Euroopa ajaloolise identiteedi otsingud kui populaarsed kultuuride vastasseisu teooriad, mis on taas tõstatanud küsimuse, kas esindusdemokraatia on midagi lääne kultuuriruumile iseomast. Kahtlemata kujutab huviväärset uurimisobjekti ka ühe Euroopa rajamaa, keskaegse Eesti- ja Liivimaa riigi- (resp. riikide) korraldus, mille kujunemislugu oli pärast baltisaksa ajalooteaduse kuldajastu hääbumist Eesti rahvusliku ajalookirjutuse teemakaanonis mõneti marginaliseeritud.

Hiljuti jõudis raamatulettidele Priit Raudkivi “Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu”, mis ilmus esmakordselt juba 1991. aastal ja kandis toona pealkirja “Maapäeva kujunemine. Peatükk Liivimaa 14.-15. sajandi ajaloost”. Uustrükk teeb laiemalt kättesaadavaks ajaloolaste seas küll hästi tuntud, kuid väikeses tiraažis ilmunud väitekirja ning pakub hea võimaluse tutvuda ühe esimese katsega see temaatika uuesti läbi kirjutada. Tagantjärele on huvitav tõdeda sedagi, et Raudkivi teos moodustab osa 1980ndatel mitme Ida-Euroopa ajaloolase (poolakas Jan Kostrzak ja lätlane Ilgvars Misa¯ns) seas tärganud huvist Liivimaa maapäeva kujunemise vastu, mis peegeldab üllatavalt hästi läänes samal ajal esile tõusnud uut indu riikluse ajaloo uurimisel.

Samas tuleb aga kohe märkida, et esmatrüki ilmumisest möödunud kuueteistkümne aasta jooksul on ka kodumaine historiograafia märgatavalt täienenud: ilmunud on mitmeid käsitlusi keskaegse Liivimaa mitmekesistest välissuhetest (Anti Selart) ja sisetülidest (nt kogumik “Saare-Lääne piiskopkond”, 2004), Liivi ordu rollist maaisandana (Juhan Kreem) nagu ka rohkelt artikleid linnade valitsuskorralduse ajaloo jmt teemadel. Nende hulgast viitab Raudkivi vaid ühele otseselt teemaga seotud tööle, Pärtel Piirimäe 1998. aastal kaitstud, aga kahjuks raamatuna ilmumata magistritööle “Maaisandad, seisused ja maapäev. Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil (1495–1535)”, kus käsitletakse samuti põhjalikult maapäeva kujunemist. Seega võib teemaga kursis olev lugeja nii rõõmu kui mõningase kummastusega tõdeda, et uustrükiski kommentaarideta korduvad kinnitused “käesoleva uurimisseisu” kesisusest antud valdkonnas enam paika ei pea. Arvestades eestikeelsete ajaloomonograafiate nappust, oleks vahest võinud kaaluda bibliograafia täiendamist nii kodu- kui välismaise uudiskirjanduse osas.

Identitätsstiftende maapäev

Kindlasti ei vähenda see aga teose olulisust iseseisva uurimusena, mis esmajoones osutab meile veel kord, et Liivimaa maapäeva puhul ei paku tänuväärset ainest mitte ainult fenomen ise, vaid ka selle historiograafia. Tõsiasja, et sellistegi esmapilgul nii enesestmõistetavate nähtuste nagu riik ja riiklus puhul tasub pöörata erilist tähelepanu neid tõlgendavale mõistestikule, illustreerib ilmekalt baltisaksa ajalooteadus. Ühelt poolt on see Liivimaa riikluse ja selle allikate uurimislukku vaieldamatult enim panustanud, teiselt poolt aga tõlgendanud maapäeva teket seisuste eneseteadlikkuse tõusu ja seisulike huvide ülemuslikkuse väljendusena, projitseerides nõnda minevikku tagasi arusaama oma kogukonna ajaloolisest ühtekuuluvustundest ja identiteedist. Just selle traditsiooni dekonstrueerimine näiksegi olevat Raudkivi üks olulisemaid eesmärke (ehkki paradoksaalsel moel on uustrüki pealkirja siginenud üks baltisaksa ajalookäsitluse hõllandusehõngulisi tuummõisteid Vana-Liivimaa ‘Alt-Livland’).

Esmapilgul näikse Raudkivi uurimus kohati kalduvat teise äärmusesse. Ta paistab olevat võtnud omaks rahvusliku ajalookirjutuse okupatsioonivõimude-diskursuse ning tõlgendab keskaegset riiklust siinmail vallutuse tulemusel kehtestatud võõrvõimuna, mis katkestas põlisrahvaste loomuliku ühiskondliku arengu järjepidevuse ja tõrjus nad poliitilisest elust välja. Kuigi autor esitab küll teravmeelse küsimuse “mis hetkest peale võime lugeda Liivimaa vallutatuks ja tohime hakata selle nimega opereerima riiklikus mõttes?” (lk 20), siis mõni lehekülg hiljem paigutab ta selle traditsiooniliselt 1346. aastasse (mil Taani müüs oma Põhja-Eesti alad Saksa ordule). Siinkohal võib aga küsida, kas on mõttekas analüüsida selle tehingu mõju Liivimaa keskaegse riikluse arengule just “vallutuse” märksõna kaudu või tasuks selle asemel pöörata tähelepanu hoopis siinse riigikorralduse ajaloo varasemale faasile, mil euroopalik riiklus hakkas siinmail – sealhulgas ka kohalikku eliiti kaasates – kujunema juba pärast selliste talle omaste struktuuride nagu piiskopkondlik, maaisandate, linnade ja ordu võim esmast loomist XIII sajandil?

Seisuste või isandate koostöö

Kummatigi opereerivad võõrvõimu ja etnilise dualismi teesid raamatus küll läbivate, ent siiski eraldi seisvate väärtushinnangutena, mida ei kaasata selle peaülesande lahendamisse: kuidas ja miks kujunes välja maaisandate ja seisuste koostööorgan ehk maapäev, kus olid esindatud kõik Liivimaa maaisandad koos kapiitlitega ja seisuslikud korporatsioonid (rüütelkonnad ning Riia, Tartu ja Tallinna linn). Selle institutsiooni juuri otsib autor esmajoones Liivimaa poliitilisest ajaloost ning killustunud halduskorrast, kus asus kõrvuti rida “väikeriike”: ordualad, Riia ja Tartu peapiiskopkond ning Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond. Et Liivimaal puudus kesk- ja eriti kuningavõim, olid maaisandate ja vasallide ning linnade omavahelised suhted mitte ainult kirevad, vaid sageli ka ärevad. Lahates eri seisuste rolli ja ühiskondliku positsiooni arengut, analüüsitakse raamatus esmalt poliitiliste rühmituste ja seisuste omavahelisi suhteid XIV sajandil aset leidnud varasematel seisuslikel kogunemistel ning võrreldakse neid seejärel 1420ndatel toimunud juba üleliivimaaliste maapäevadega, küsides, kas viimaste ja 1435. aasta konföderatsiooni loomine tõi endaga kaasa muutuse Liivimaa riiklikus ja seisuslikus arengus. Raudkivi tõlgendab maapäeva kui üleliivimaalise seisusliku esinduse sünni peamise tõukejõuna siiski poliitiliste jõudude ümberpaigutumist ehk olukorda, kus ebastabiilsus, killustatus ja pidevad tülid, eriti aga Riia peapiiskopkonna ja ordu rivaalitsemine on loonud paratamatu vajaduse nii omavaheliste liitude kui jõudusid tasakaalustava esindusorgani järele. Seega pole neis poolte tüliküsimuste lahendamiseks mõeldud kogunemistes sugugi põhjust täheldada ei süveneva ühtsustunde ega poliitilise konsolideerumise väljendust, nagu seda on nähtud varasemates uuringutes.

Senisest traditsioonist lahknedes väidab Raudkivi niisiis ühtlasi, et arengumudeli “liitudest maapäevani” peamiseks mootoriks ei saa pidada seisuste (st vasallkonna ja linnade) rolli ja positsiooni tugevnemist (läänipärimisõiguse laienemine ja linnade õigused). Küsides, kas maaisandate ja mitte seisuste poolt kokku kutsutud maapäevade näol on tegemist ikka seisuste või hoopis erinevate poliitiliste jõudude kogunemisega, osutab ta veenvalt, et esmajoones tuleks meil pöörata tähelepanu sõltuvussuhetele ehk sellele, keda esindavad eri seisused neil kogunemistel. Kuna selgubki, et sagedamini kui oma seisuse huve esindavad va
sallid hoopis oma maaisanda või ka mõne kildkonna huve, siis ei ole maapäeva kujunemise ajaks võimalik täheldada ka seisuseteadvuse, identiteedi ja huvide väljakujunemist. Need on küsimused, mille käsitlust on Pärtel Piirimäe veelgi laiendanud. Osutades, et me ei peaks pöörama tähelepanu üksnes võimu toimimise sotsiaalsetele, vaid ka territoriaalsetele aspektidele, väidab ta, et maapäeva näol oli tegemist territooriumide läbirääkimiste institutsiooniga, mitte seisuste kogunemisega. Tulemuseks pole seega mitte kõikvõimas ega kõikehõlmav keskorgan, vaid maaisandate juhtimisel kogunev selgepiirilise kompetentsiga nõupidamiskogu, mille ülesandeks on koordineerida Liivimaa territooriumide välis- ja kaitsepoliitikat ning lahendada sisetülisid.

Riiklus ja Euroopa sünd

Lõpetuseks tasub aga veel kord pöörduda Liivimaa riigikorralduse eripäraste ja tüüpiliste joonte juurde. Lisaks seni ohtralt kasutamist leidnud Saksa ja Preisi paralleelidele võiks tulevikus vahest katsetada võrdlevat analüüsi ka teiste Euroopa äärealadega. Riikluse kujunemise uurimine on jõudsalt hoogu kogumas eriti Skandinaavias, kus üha enam räägitakse selle teema raames Läänemere ruumi euroopastumisest, koloniseerumisest ja uute, kristlikule võimukontseptsioonile tuginevate identiteetide kujunemisest. Kuid ühtlasi osutatakse ka vajadusele püüelda riigi ja riikluse mõiste senisest täpsemale määratlemisele, et mitte hakata otsima keskajast nähtusi, mida defineerime uusaegse kogemuse põhjal. Seda uuenenud  mõistestikku oleks mõttekas katsetada ka siinse riikluse ajaloo puhul. Seda enam, et riikluse areng on seotud ühe siinse regiooni keskaja põnevama probleemiga: miks tekkisid Skandinaavias kristlikud kuningriigid, praegusel Põhja-Saksamaal asunud lääneslaavlaste aladel Baltikumis ja Preisimaal aga kohalikku kristlikku monarhiat ei kujunenud? Kas küsimus oli ainult õiges ajastuses? Sellele küsimusele oleks liigne loota ühest vastust. Kahtlemata tasub aga ka Liivimaa puhul üha uuesti üle küsida, kuidas kujunes keskajal välja uus valitsemiskord ja eliit, uued jõuvahekorrad ja institutsioonid ning kuidas toimis siinne võim nii territoriaalselt kui rajamaa suhetes keskusega.

Milliseid sõnu tohib või saab üldse, ilma pateetiliseks muutumata, kasutada millegi kohta, mis on omas valdkonnas esimene, ainulaadne ja mõnda aega ilmselgelt ületamatu? Alljärgnevad märgitud ja eesmärgitud sõnad kätkevad endas nii kirjeldust, kiitust kui ka konstruktiivset kriitikat.

Analüütiline mõtlemine vastandub mütoloogilisele mõtlemisele, psühhotehniliste võtete abil harjutatav lähenemisviis meid ümbritsevale maailmale. Linnart Mäll propageeris analüütilist mõtlemist iseäranis kirglikult leksikoni valmimise etapis ja sellele on üles ehitatud mh leksikon ise. Parafraseerides Šāntidevat: leksikoni koostajate toit on väärarvamuste põllul kasvanud mõtlus (vt ka analüüsiv vaatlus, lk 11).

Finantsvõimalused (ebapiisavad) on olnud leksikoni mahu peamiseks piirajaks (lk viii). Sellise kurva tõdemuse leiame juba raamatu saatesõnas, kuigi leksikon on koostatud Eesti Teadusfondilt kolmel aastal saadud grandi toel. Mõistagi ei ole kolm aastat sellise kaaluga teatmeteose koostamiseks märkimisväärne aeg, aga nagu sealtsamast saatesõnast lugeda võime, sai leksikoni koostamise mõte ja töö sellega alguse juba möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel (lk vii).

Kolm tiigrit, Tartu orientalistide kolme põlvkonna esindajad, leksikoni koostajad Linnart Mäll, Märt Läänemets ja Teet Toome on kõik sündinud tiigriaastal ja võivad pärast leksikoni valmimist lubada endale aastakese seanahavedamist.

Meie oma maailmatase, nõnda tituleeris leksikoni ilmumist kui kultuuripoliitilist akti Andres Herkel oma õpetaja Linnart Mälli kiituseks kirjutatud artiklis (vt Eesti Ekspress 26. IV 2007). Ennekõike on leksikon maailmatase seetõttu, et mõtestab ida õpetusi lahti meie omas keeles ja mõisted on loodud originaalterminitest lähtudes vastavalt võimalustele, mida nende tõlgendamiseks pakub eesti keel.

Põhimõisted. Leksikon avab budismi, hinduismi, konfutsianismi, taoismi ja mitme teise ida õpetuse põhimõisted ning tutvustab nende põhitekste. Kokku 354 leheküljele on mahtunud 1100 mõistet ja nende selgitused. Märksõnade järel antakse ka algkeelne termin selle algupärasel kirjakujul koos ladina transliteratsiooniga ning suurema osa budistlike terminite puhul on ära toodud nende vasted sanskriti, paali, tiibeti, hiina ja jaapani keeles.

Registrid on leksikoni lisandväärtus. Lisaks kasutatud kirjanduse loendile ning algkeeltest eesti keelde tõlgitud India, Hiina, Tiibeti ja Jaapani mõtteloo teoste nimekirjale sisaldab leksikon terminite registrit, nimede registrit, teoste registrit, sanskritikeelsete sõnade registrit, paalikeelsete sõnade registrit, tiibetikeelsete sõnade registrit, hiinakeelsete sõnade registrit, jaapanikeelsete sõnade registrit ja ingliskeelsete sõnade registrit.

Sihtgrupi poolest on leksikon mõeldud eelkõige ajaloolastele, filoloogidele, filosoofidele ja teoloogidele, tõlkijatele ja kirjastajatele ning kõikidele, kes tunnevad huvi idamaade vastu (raamatu tagakaanelt). Kui varem tuli n-ö ida-asjadest kirjutajail, tekstide tõlkijail või ka nende lugejail otsida õigekirja, tähenduse ja mõtteselguse kontrollimiseks välja Linnart Mälli kommentaariumid tema ohtratele baastekstitõlgetele, siis nüüdsest on olemas ühtne allikas, mille poole pöörduda, omamoodi “ida-asjade ÕS, VõS ja MõS”.

Tartu koolkonda kuuluvad põhiliselt Linnart Mälli õpilased, sh kõnealuse leksikoni koostajad. Nad armastavad ennast distantseerida Tallinna orientalistide tegemistest ja neid on selle eest teravalt kritiseerinud mh Rein Raud. Kuna Jaapan on leksikonis kõige tagasihoidlikumalt esindatud kultuuriareaal, siis ootaks nüüd vastuseks Jaapani mõtteloo leksikoni.

Viitestik on leksikoni eriline maiuspala, bonus track. Märksõna-artiklites on tärniga tähistatud need terminid ja nimed, mis esinevad ka ise märksõnadena. Neid tärne mööda liikudes võib leksikoni lugeda nagu “Choose Your Own Adventure” -stiilis juturaamatut, sellest lummavast nõiaringist niipea välja pääsemata. Peatusehetkedeks saavad aga need tekstikatked, mis tekivad meie peas veel enne, kui jõuame lehekülgi lapata. Seepärast võib leksikoni kirjeldada selliste budistlike mõistetega nagu alguseta tiirlemist ehk sansaarat iseloomustav samskrta (kokkupandu) või tekstiloome mehhanismile vastav dharmacakra (seadmuseratas).

Raamatu väärtuse määrab eeldatavasti see, kuivõrd seda on kellelegi vaja, olgu siis riiulisse teiste raamatute kõrvale seisma, öökapil kutsuvalt lebama või töölaual rohkest lehitsemisest räbalduma. Raamatut ostes väljendab lugeja oma rõõmu selle ilmumise üle. Kuuldavasti hakkab selle raamatu esimene tiraaž otsa lõppema.

Aprilli viimasel nädalal Tartu ülikoolis peetud VIII rahvusvahelise amerikanistikakonverentsi lõpuümarlaud oli pühendatud Jean Baudrillard’i mälestusele. Kena kokkusattumusena ilmus üsna samal ajal eesti keeles ka Baudrillard’i “Ameerika” (originaal ilmunud 1986). Konverentsil kujunesid asjalood joont alla tõmmates viimaks küll selliseks, et meenutati pigem Baudrillard’i mõtteid ajaloost kui Ameerikast. Tõsi, eks sedapuhku oligi kokku tuldud pealkirja “Ajaloo tagasitulek?” all ning ajaloo muutumine iseenda prügikastiks on küllap üks tuntumaid Baudrillard’ilt pärinevaid lendlauseid. Pealegi paistis, et kohalik ajalugu – toimus see siis tegelikult või ei – tungis noil päevil teleekraanide vahendusel konverentsikülaliste hotellitubadesse isegi vanal Liivimaal keset tudengite kevadpäevi.

Rõhuasetuse säärane nihkumine Ameerikalt ajaloole pole üllatav, kui mõelda Baudrillard’i trans­distsi­pli­naarsusele – tema loomingu uurijad kipuvad nentima, et ehkki Baudrillard ei ole alust pannud omanimelisele koolkonnale ja kuigi teda on raske paigutada ühegi distsipliini keskmesse, tuleb tema mõju ilmsiks äärmiselt paljude valdkondade veertes. Nii on lood ka amerikanistikaga, juba iseenesest mitmeid distsipliine hõlmava vallaga, mille raames Baudrillard osutub igati loogiliseks ühislüliks ajaloo mõtestamisega. Nõnda sobib raamat, mis kannab esmapilgul piisavalt ühetähenduslikku pealkirja “Ameerika”, veerepealseks vaatlemiseks õige mitmest vaatenurgast. Mõistagi ka Ameerikast kõneldes – näiteks on sellele teosele osutanud Eesti Ameerika-uurija Krista Vogelberg artiklis “Kes ta on, ameeriklane – see uus inimene?”, mis ilmus 2001. aastal Akadeemia Ameerika erinumbris ja käsitlebki konkreetselt ameeriklase rahvuslikku eripära. Baudrillard’i tsiteeritakse selles kõrvuti teise prantslase Alexis de Tocqueville’iga, kelle klassikalisest teosest “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” sellise suunitlusega kirjutised kuidagi üle ega ümber ei saa – Baudrillard’ist poolteist sajandit varem kirjutanud autoriga astub otse loomulikult dialoogi ka “Ameerika”. Nii Baudrillard kui ka Vogelberg pöörduvad Tocqueville’i poole rääkimaks otsesõnu Uue Maailma inimkoosluse omadustest ja tavadest; Eesti autor tsiteerib Baudrillard’i aga selleks, et näitlikustada Ameerika ühiskonna püüet ühetaolisusele, selle osade sünekdohlikku sobivust tervikut esindama.

Vastilmunud tõlkes kõlavad Akadeemias viidatud read nõnda: “Ameerika on hiiglaslik hologramm, selles mõttes, et siin kätkeb kogu informatsioon ka igas üksikus elemendis. Võtke või iga väiksemgi asustatud punkt kõrbes, ükskõik milline tänav mõnest Kesk-Lääne linnast, parkimisplats, California maja, Burgerking või Studebaker ja teil ongi käes kogu Ameerika, nii lõuna, põhi, ida kui ka lääs.” (lk 39-40). Muidugi võinuks Baudrillard’ilt leida piisavalt palju piisavalt aforistlikke ja vaimukaid kirjakohti, mis iseloomustavad ameeriklasi kui inimesi, visandavad versioone nende eripära väljakujunemisest, kõrvutavad ja vastandavad neid eurooplastega, eelkõige prantslastega. Kuid tundub tähenduslikuna, et Baudrillard’ilt on valitud tsitaat, mis ei kõnele mitte eksplitsiitselt rahvast, vaid nimelt ruumist. Tõepoolest, mõni lehekülg enne neid lauseid kinnitab Baudrillard paraja arrogantsusega otsesõnu, et ei oota ameeriklastelt ei intelligentsust, mõistust ega originaalsust, vaid seda, et “nad oleksid minu jaoks kõrgeim lummusepunkt, kauneim orbitaalne ruum” (lk 37).

Tähelepanu, mida “Ameerika” osutab nii geograafilisele kui ka ühiskondlikule ruumile, pole samuti üllatav – oli ju Baudrillard’i üks varasemaid olulisi mõjutajaid Henri Lefebvre, kelle pärand seostub ruumiteooriaga, eelkõige ruumi sotsiaalse tootmise mõistega. Ka Baudrillard’i “Ameerika“ ruum on sotsiaalne konstruktsioon, mis omakorda mõjutab ühiskonna mõtlemist ja toimimist – nii näiteks mainib ta, et California ülikooli Santa Cruzi hajutatud campus ei võimalda korraldada mingeid meeleavaldusi, sest nendeks pole lihtsalt paslikku võimulaenguga kogunemiskohta… Loodud ja mitte toodetud looduslik ruum on aga kadumas, leiab Lefebvre. Ning kuigi Baudrillard’i soosituim maastikulis-ruumiline Ameerika-kujund on kõrb, mille “hiiglaslikus, puhtalt geoloogilise olemusega märkide kuhjumises pole inimesel olnud mingit rolli” (lk 9), kinnitab ta kohe, et kõrbegi kultuurivälisus on üksnes näiline ning “kõrbete äärmuslikul lamedusel” ja “metropolide samuti kõrbelisel banaalsusel” (lk 16) on nii mõndagi ühist; tõepoolest, Ameerika linnad ongi tema arvates mobiilsed kõrbed (lk 153) ja Ameerika kultuur kõrbete pärija (lk 80).

Kõrbel on Baudrillard’i jaoks tuntavaid sarnasusi teisegi nähtusega, mille juurde ta oma Ameerika-matkal korduvalt tagasi pöördub – filmiga: “Pole mõtet püüda kõrbet dekinematografeerida,…” kinnitab ta (lk 88). Ja kui Ameerika linnad sarnanevad kõrbega, avarusega, mille ruum seostub piiranguteta liikumisega, siis nende linnade arhitektuur on kaamera liikumine, nende kude on autode voog kiirteedel, mis jätavad autorile mulje, otsekui oleksid linnad sekundaarnähtusena teede külge moodustunud. Samal kombel paistab Baudrillard’ile, et Ameerika ekraniseeringud eelnevad Ameerika tegelikkusele ning filmikunsti ei tule sealmaal otsida mitte Hollywoodi stuudiotest, vaid kinematograafiline on hoopis kogu maa väljaspool filmitööstust ja “Ameerika linn näib samuti filmi elava tulemina” (lk 71). Asjaolu, et raamatu valmimise ajal oligi USA presidendiks filminäitleja, võimendab seda kõrvutust mõistagi eriti.

Nii võiks “Ameerika“ üle oma erialast lähtudes arutleda peale amerikanistide ka ruumiteoreetikud või filmihuvilised ja muude distsipliinide esindajad baudrillard’istide enesteni välja (on ju täiesti olemas Kanadas toimetatav võrguajakiri International Journal of Baudrillard Studies). Esituslaadilt aga ei kuulu see raamat mitte niivõrd lineaarsele loogikale tugineva argumenteeriva proosa kui kauniskirjanduse valdkonda ja nimelt sel pinnal tekkis mul ootamatu déjà-vu tunne. Käesoleva kirjatüki moto on pärit inglise kirjaniku Angela Carteri romaanist “Uue Eeva kannatuslugu” (“The Passion of New Eve”), mis nägi trükivalgust juba 1977. aastal. Ainuüksi tsiteeritud katkendis on kohal nii suurlinn, kõrb, TV-ekraanid kui ka simulatsiooni kaudu taasesitatud ajalugu – vähe sellest, Reagani-aegse Ameerika kui kõrbe iseloomustamiseks kasutab menopausi kujundit ka Baudrillard! Tõsi, Carteri minajutustaja pole prantslane, vaid inglane Evelyn (täpsustuseks – mees, vähemalt esialgu), kes obsessiivselt jumaldab tummfilmitähte Tristessat ning raamatu alguses saabub apokalüptilisse [“Kõigil tegevustel siin on varjatult maailmalõpu alatoon” kirjutab Baudrillard (lk 41)] New Yorki, kust hiljem põgeneb kõrbesse. Ameerika kontinendil kulgev tegevus sisaldab soovahetusi, filmi ja tegelikkuse, tegelikkuse ning kujutluse suhete eksponeerimist ja nii mõnelgi juhul osutub, et reaalsus tõepoolest ongi simulatsioon. Carteri raamatus on kesksel kohal sugu ja sellega seonduv problemaatika, kuid gender bending ja soouuringud kui võimalik uusi väljakutseid pakkuv uus rajamaa ei jää Baudrillard’istki mainimata. Teoste sarnasuse valguses torkab silma seegi väike detail, et kaks kolmandikku neist artistidest, keda Baudrillard toob feminiinsuse ning maskuliinsuse ühtesulatajate näiteks, David Bowie ja Boy George, pole ju teps mitte ameeriklased. Ilma igasuguste täiendavate selgitusteta mainitakse Reagani ja Thatcheri valitsusaega, arhitektuuriliselt puhaste suurlinnade nimekiri sisaldab ka Torontot, nii et suuremalt jaolt (ja kohati ka otsesõnu) Ameerika Ühendriikidele pühenduv “Ameerika“ võib prantslase sule all hetkiti hõlmata vaat et kogu anglofoonset põhjapoolkera.

Maakeelse lugemisvara eelistajatel tekivad “Ameerikat“ lugedes esmaassotsiatsioonid küllap siiski sama autori raamatug
a “Simulaakrumid ja simulatsioon”, kus muuhulgas on teatatud, et Ameerika objektiivne profiil joonistub välja nimelt Disneylandis. Ehkki “Simulaakrumid“ annavad meile käibeväljendi “reaalsuse kõrb”, tuleb Ameerika puhul siiski tõdeda, et see “pole ei unenägu ega reaalsus, see on hüperreaalsus” (lk 38). Ja kui lähtuda sellest, et hüperreaalsuse puhul asendab kujuteldav tegelikkuse sel määral, et objektiivsed tõed inimkogemuste kohta muutuvad võimatuks, on päris lõbustav, et “Ameerika“ tagakaanel täie tõsidusega tõotatakse, et Ameerika olemus saab selle teose läbi sügavuti avatud. Kuigi Baudrillard ei karda asuda üsna essentsialistlikele seisukohtadele, näiteks ilmses Beauvoir’ parafraasis “Modernseks sünnitakse, mitte ei saada“ (lk 92), ja viitab sellele, et erinevalt ameeriklastest enestest võivad eurooplased Ameerika tõele jälile saada küll, liigub ta täie teadlikkuse, kire ja eelarvamuslikkusega teda köitvatel pealispindadel ega soorita objektiivsust taotlevaid süvaanalüüse. Mis ei tähenda, et tema Ameerika-kirjeldus ei võiks tekitada äratundmist, seda isegi siis, kui puudub Lääneranniku- ja kõrbekogemus. Kui kasutada Vogelbergi sõnu: ““Ameerikas” näib ta täpselt tabavat midagi Ameerika õhustikust, mida küllap paljud eurooplased on vähemasti ebamääraselt tajunud.”

Keeleoskus peegeldab lõimumist

Eesti keele õppe tulemused peegeldavad üsna selgesti lõimumise olukorda – nii õnnestumisi kui ka tõrkeid. Leidub vene kodukeelega inimesi, kes on omandanud hea eesti keele oskuse ning on ka sotsiaalselt lõimunud. Sealjuures oskavad nad ning hindavad kõrgelt ka oma emakeelt.

Leidub neidki, kes pole soovinud või suutnud mõnda eesti sõna või viisakusväljenditki ära õppida, rääkimata eesti keele madalamal tasemel oskamisest. Eesti keele õppimine võib tunduda neile vägivaldse, mõttetu ja alandavana. Eesti keele õppimise vastu põrpijad süüdistavad eesti keele keerukust, keelekeskkonna ja õppevahendite puudumist, keeleinspektsiooni tegevuse pärssivat mõju nende psüühikale jne. Enamasti ei ole nad rahul ka oma sotsiaalmajandusliku olukorraga.

Hea eesti keele oskusega mitte-eestlased on ühiskonnaga paremini lõimitud. Reeglil on kahtlemata ka erandeid, alati ei peegelda hea keeleoskus inimese meelsust, lojaalsust. Ka eesti keelt kõrgtasemel oskav isik võib olla Eesti riigi, eesti keele-kultuuri vaenlane ning vastupidi. Seda näiteks juhul, kui (eesti) keel on omandatud lapsena (mil keelt otseselt ei õpita, vaid omandatakse mängeldes).

Motivatsioonist keeleõppes

Teise keele edukaks omandamiseks on vaja täita mitu tingimust: võimalust õpitavat keelt kuulda, seda kasutada ning motivatsiooni. Samuti vajab algaja õppija asjatundliku õpetaja abi. Keeleteadlased ja -õpetajad on üksmeelselt väitnud, et just motivatsioon on keeleõppes väga oluline, kui mitte olulisim tegur. Mitmed keeleteadlased on sageli eristanud ja esile toonud integratiivse ja instrumentaalse motivatsiooni. Integratiivse motivatsiooni puhul samastab õppija end õpitava keele kõnelejatega, soovib nendega sarnaneda, samastuda; instrumentaalse puhul soovib inimene leida (paremat) tööd, sooritada keeleeksami vms.

Teise keele omandamise tase sõltub teadlaste arvates inimese akulturatsiooni astmest, integratsioonimotivatsioonist ja kontaktist sihtkeele kui emakeele kõnelejatega. Immigrandid, kes ei suuda integreeruda ega tule toime kontaktide loomisel asukohamaa emakeelekõnelejatega, rahulduvad kohaliku keele õppimisel väga madala tasemega.

Immigrandil võib olla lõimumise soov, mis motiveerib tema keeleõpet. Samas ei pea immigrandi keeleõppe motivatsioon alati samastuma sooviga integreeruda, see võib olla nii integratiivne kui ka instrumentaalne. Täiskasvanute puhul on see harilikult instrumentaalne, seotud majanduslike teguritega nagu parema töökoha ja kõrgema palga saamise võimalus. Ka õpilaste keeleõppe motivatsioon võib olla instrumentaalne, kui õpitakse näiteks hinnete pärast, mitte soovist õpitava keele kõnelejatega suhelda.

Teise keele õppes peetakse olulisemaks just integratiivset motivatsiooni. Märgatud on sedagi, et instrumentaalne motivatsioon on keeleõppes edukas vaid juhul, kui õppija suhtleb sihtkeelt emakeelena kõnelejatega. Kui sihtkeelekõnelejatega ei suhelda, annab keeleõpe vähe tulemusi. Kui immigrandid suhtuvad sihtkeelekõnelejatesse negatiivselt, siis iseloomustavad nad ka neid reeglina negatiivselt (ebasõbralik, pahatahtlik, salalik jmt).

Leitud on sedagi, et need keeleõppijad, kes suhtuvad õpitavasse keelde ja selle kõnelejatesse positiivselt ning on enesekindlad, omandavad ka teise keele kiiremini ja paremini. Õppija peab lisaks õpitavast arusaamisele olema ka valmis õpitavat keelt vastu võtma ja kasutama. Seega: need, kes väidavad, et neil ei ole sajal või tuhandel põhjusel võimalik eesti keelt õppida, on alamotiveeritud ning neil on tõrge eesti keele vastu. See näitab paraku paljudel juhtudel ka nende suhtumist Eesti riiki ja eestlastesse.

Küsitav nipistik

Välja on käidud nn venekeelse ETV 2 loomise mõte, millele on kostnud nii poolt- kui ka vastuhääli. Vaja oleks tõsiselt kaaluda, milline teave ning kus peab venekeelne olema (nt võimalused eesti keele õppeks) ning milline mitte. Enne otsustamist tuleks asetada nimetatud teema keeleõppe motivatsiooni taustale. Kas ei vähenda see venekeelse elanikkonna eesti keele õppimise vajadust? Kas ei tekita see olukorda, kus eesti keel on põhiseaduse järgi Eesti riigikeel, kuid tegelikult luuakse eeldusi teise riigikeele kehtestamiseks?

Rahva ja riigi raha ei ole mõtet kulutada eesmärgistamata eesti keele õppeks, s.t ainult eesti keele kursustel osalemiseks – mine ja õpi eesti keelt, hea riik maksab kõik kinni! –, asetamata õppijatele kohustusi, sihte (sooritada nt mingi taseme eesti keele eksam) ning loomata lisavõimalusi edaspidiseks eesti keele kasutamiseks. See oleks Buratino moodi rahapuu kasvatamine Lollidemaal.

Lõpetuseks

Eesti keele järjekindel kasutamine on samal ajal Eesti riigi rahumeelne kehtestamine. See loob motivatsiooni eesti keele õppimiseks ja kasutamiseks. Eesti keelt kehvalt oskava inimesega suheldes tuleks olla kannatlik ning sallivam. Teada tuleks sedagi, et ka kõrgtasemel keele omandanu teeb mõnikord keelevigu. Eesti keele õppimise ja kasutamise vaatevinklist ei pea ütlus “rääkimine hõbe, vaikimine kuld paika”.