flavonoidid

Rahvusvahelise kirjanike ühenduse PEN Ameerika keskus korraldab juba neljandat aastat New Yorgis kirjandusfestivali „World Voices”. Ühe nädala jooksul esitavad kirjanikud oma värsket loomingut, osalevad debattidel ja arutlevad aktuaalsetel teemadel. Selleaastase festivali teemaks oli „Eraelu / avalik elu”. Üle kaheksakümne kirjandusüritusega festivalil osales 172 kirjanikku 52 riigist, üles astusid sellised tuntud kirjanikud nagu Jeffrey Eugenides, Ian McEwan, Catherine Millet, Bernard-Henri Lévy, Peter Carey, Alvis Hermanis meie naaberriigist ja paljud teised. Lisaks veel muidugi selle loo kesksed tegelased – kolm musketäri.

Loomeinimesed on pidevalt kasutanud ja mugandanud vanu müüte ning loonud uusi, sageli nende enda isiku ümber keerlevaid lugusid. Üks selline legend räägib kolme maailmakirjanduse elava klassiku Umberto Eco, Salman Rushdie’ ja Mario Vargas Llosa ühisest veinipeost. Toimumisajana nimetatakse 1995. aasta 10. oktoobrit ja toimumiskohana Londonit, üksikasjad muutuvad sõltuvalt jutustaja isikust ja võtavad tihti fantastilisi pöördeid. Üks on siiski kindel, meeleolukale esinemisele järgnenud olengul ristis kooslus end kolmeks musketäriks ja nimi jäi neile külge. Selle aasta mai alguses astusid nad taas kord publiku ette, seekord New Yorgis rahvusvahelise kirjanike ühenduse PEN festivalil „World Voices”.

On iseloomulik, et ka veel XXI sajandil kehastavad kolme musketäri – neid õigluse ja võimu eest võitlejaid – kolm keskealist tegusat meest. Ainsaks uuenduseks see, et musketäride munder on asendunud tagasihoidliku ülikonnaga ning mõõga asemel haaratakse kätte sulg. Iseloomulik on ka see, et kuigi naiskirjanikud on viimaste aastatega üritusel välja võidelnud varasemast suurema osakaalu, istuvad nad siiani isekeskis väikestes saalides ja arutlevad marginaalsetel teemadel. Need, kel nii-öelda traditsiooniliste pehmete väärtuste kajastamisest kõrini, näevad ainsa radikaalse sammuna seksist kirjutamist, seda võimalikult naturaalselt ja ausalt. Erootilist kirjandust käsitlevas vestlusringis olid esinejateks vaid naised, ka kuulajate puuduse üle ei saanud kurta. Tundus, et hundid on söönud ja lambadki rahul, või kas ikka on? Susan Sontagi aastatetagune kokkuvõte festivalist, et „kirjandus ei ole võrdõiguslik tööandja”, peaks ometi mõjuma julgustavalt, mitte hirmutavalt.

Poliitilise korrektsuse ja poliitikaga on PENil üldse segased suhted. Rõhutatult apoliitiline ühendus võitleb küll sõnavabaduse eest ja taotleb maailma eri nurkades vangistatud kirjanike vabastamist, kuid sõnavabadust käsitletakse ikka veel kui midagi poliitikast eraldi seisvat. Nõnda koguti festivalil allkirju Hiina Rahvavabariigis vangistatud kirjanike vabastamiseks, kuid Hiinas tegelikult toimuvat mainiti vaid läbi lillede.

Õhtu alustuseks pidasid musketärid maha emotsionaalse vaidluse rollijaotuse ümber: selgus, et Eco ja Rushdie kisklevad ikka veel Porthose pärast, Aramis ei soovi ükski neist olla ning vaid Vargas Llosa kui Athos tundus ainsana oma rolliga rahul olevat. Tema ainukesena avaldas ka kiitust Alexandre Dumas’le kui suurepärasele romaanikirjanikule. „„Kolm musketäri” on puhas jazzirütm, kõik ülejäänud Dumas’ raamatud aga praht,” ei suutnud Eco ennast tagasi hoida ja jutustas loo, kuidas ta oli püüdnud ühest Dumas’ teosest kõik ebavajaliku ja vastuolulise, nii umbes 25% materjalist välja noppida ning avastanud üllatusega, et teos kaotas kohe oma müstika. Dumas’ võlu on selles, et tegu on halva kirjandusega. Just see ta heaks teebki. Kui Rushdie oli tõmmanud paralleele J. K. Rowlingu raamatutega, kus lehekülgede kaupa räägitakse võluvalt ei millestki, ning Llosa täiendanud, et hea kaasahaarav kirjandusteos ei pea sugugi olema grammatiliselt korrektne või stilistiliselt laitmatu, oli vähemalt üks osa kirjandusest – „halb kirjandus” – defineeritud ning tegelik vestlus, mis ei lasknud end sugugi häirida õhtujuhi sekkumistest, võis alata.

Küsimused, mis vanameistrite meeli nii kirjanduses kui elus rohkem erutavad, on laiahaardelised. Värsket loomingut tutvustaval ettelugemisel tegeldi peamiselt mineviku ja mälu ning filosoofia ja ajalooga. Räägiti ka veel kultuuride omavahelistest suhetest (Rushdie: „vaid fundamentaliste ei huvita ida ja lääne suhted”), keeleprobleemidest (Eco ühiskeele europanto loomisest), Bombayst, Peruu presidendivalimistest ja vasakult paremale kirjutamise meetodist. Vabas vestluses kerkis iseäranis esile üks teema – kirjaniku ja ühiskonna suhted. Mitte ainult kirjaniku vastutus, vaid ka ühiskonna tagasiside kirjutatud tekstidele. On ju nii Salman Rushdie kui Vargas Llosa pidanud üle elama väga jõhkraid lugejareaktsioone, sealhulgas oma raamatute raevukaid autodafeesid, fatwaa’st rääkimata.

Ükski kunstiteos ei sünni ilma muusa puudutuseta, tunnistasid kõik kolm sulega maailmaparandajat, kuid pelgalt kosmilisest inspiratsioonist ei piisa. Iga kirjanik on oma aja laps ja peegeldab seda enamasti ka teostes. See, kui palju üks või teine kirjanik on oma ühiskonna nägu, sõltub nii tema isiksusest kui selle toimemehhanismidest. Vargas Llosa mõtteavaldus, et kahetsusväärsel kombel on kirjanikel tõeliselt oluline ühiskondlik kaal just diktaatorite käe all (viidates nii endisele Nõukogude Liidule kui Ladina-Ameerika autoritaarsele traditsioonile), tekitas demokraatlikes riikides üles kasvanud publiku hulgas küll nõutuspobinat, kuid mõjus okupatsiooniaastaid veel ähmaselt mäletavale siinkirjutajale üsna mõistetavalt. Isikuvabaduste jõhkra mahasurumise korral võib inimese sisemine vabadus kas kuhtuda või hoopis kasvada. Julgus ja leidlikkus öelda asju ridade vahel, vajadus võidelda igalt poolt peale pressiva absurdsuse ja ideoloogilise survega on andnud nii suurepäraseid teoseid kui märkimisväärseid mõtlejaid. (Eco sõnastuses: eesti nõukogude kirjanduse hulgas leidus ka täielikku prahti, kuid see selleks.) Säärastes kinnistes surutise all elavates ühiskondades saavad kirjanikest sageli omamoodi tõekuulutajad ja kultusfiguurid. Avaldamisraskustest hoolimata on nende sõnadel suur tähtsus.

Ka vabas Euroopas on kirjanikel ühiskondlikus elus olnud kandvam roll kui näiteks Ameerikas, leiavad musketärid. Ameerika poliitilise elu kajastamisel, eriti parasjagu käimas murranguliste presidendivalimiste aegu, võtavad ajalehtede veergudel sõna vaid professionaalsed poliitilised kommentaatorid. Loomeinimeste kommentaare mitte ainult ei küsita, vaid suisa välditakse, samas kui Euroopas on loomeinimesed alati toiminud ühiskonnas kui kaasamõtlejad ja arvamusliidrid. Euroopa kirjanikud on läbi aegade olnud intellektuaalid, ameerika ametivennad meelelahutajad, kes tegelenud eelkõige oma isikliku imidži vormimise ja reklaamimisega.

Muidugi pole kirjanike sekkumine poliitilisse ellu mitte alati olnud positiivne. Leidub ju terve rida suuri mõtlejaid, kes tegid n-ö halva valiku (Llosa definitsioon) ja toetasid kas fašismi või mõnd muud totalitaarset režiimi ning kes ei muutnud oma vaateid ka nende režiimide kuritegeliku palge paljastamise järel. Loomulikult, nõustub Llosa, rikastasid sellised mehed nagu Heidegger ja Sartre maailma kultuuriruumi, kuid humanistlikust seisukohast on nende valik täiesti arusaamatu. Just selliste juhtumite tõttu on nii kirjanike endi hulgas kui ühiskonnas üldiselt tekkinud eelarvamus poliitiliselt angažeeritud kirjanike suhtes.

Tegu polnud mitte pelgalt teoretiseerimisega, vaid räägiti oma kogemuse pinnalt. Mario Vargas Llosa ja Salman Rushdie on oma elus täitnud kahte eespool mainitud kirjanikurolli ehk siis olnud nii ideoloog ja meelelahutaja. Llosa, kes sekkus 1990ndatel aktiivselt Peruu poliitikasse, tõmbus pärast presidendivalimistel põrumist ühiskondlikust elust kõrvale ja keskendus peamiselt loomingule. Peruulased polevat Llosat presidendiks valinud sellepärast, et armastavad teda kirjanikuna ja tahavad ka edaspidi tema raamatuid lugeda. Eco nali, et presidendiks saamise korral oleks Llo
sast saanud Richelieu, mitte musketär, ei varjutanud siiski Llosa silmanähtavat pettumust asjade käigu üle. Rushdie aga on pärast New Yorki elama asumist omaks võtnud ameerikaliku staarihoiaku ning esineb filmides, teeb kaasa kuulsate näitlejannade debüütvideotes ja semmib telestaaridega. Eco, kuigi temperamendilt kõige tulisem, on suutnud end positsioneerida kuskile nende kahe võimaluse vahele. Teadlase ja õppejõuna on tal välja pakkuda ka põhjendus, miks on kirjanikud USAs aktiivsest ühiskondlikust elust välja jäänud: Euroopas paiknevad ülikoolid ikka linna südames, Ameerikas moodustavad ülikoolid aga omaette linnakud – campus’ed, mis jäävad kultuurikeskustest kõrvale.

Märgid näitavad, et käsitletud teemad on aktuaalsed ka Eestis. Seisame justkui teelahkmel: kas valida Ameerika popkultuuri innukate järgijatena meelelahutuslik liin või jääda siiski Euroopa väljakujunenud voolusängi? Kas kirjanikud peaksid edaspidi ühiskonnas toimuvast osavõtmiseks ajakirjade esikaanel end meelalt paljaks kiskuma või tuleks ikkagi tänitustest hoolimata jätkata isemõtlejatena, kel õigus ja kohustus riigis toimuva kohta sõna võtta. Vanasõnade nagu „iga kingsepp jäägu oma liistude juurde” kergekäeline kasutamine võib vahel väga totralt mõjuda, siinkohal tasuks ehk meenutada veel ühte eesti vanasõna kingsepa ja tema enda kingade kohta. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui avastaksime kümne aasta pärast, et oleme hoopis paljajalu ringi tatsanud. Meie riik pole nii rikas ja loodan, et ka mitte nii rumal, et oma tahteavalduste vastuvaidlematu tõekssaamise „nimel” kunstirahvas oluliste otsustamiste juurest kõrvale tõrjuda. Parafraseerides Rushdie’t: ajad, mil kirjanduse ja kunsti olulisus riigi jaoks kajastus repressiivorganite arvus, peaks igavesti möödas olema.

Belgia kuningliku kultuuripärandi instituudi materjalide ja tehnikate laboratooriumi juhataja, rahvusvahelise muuseumide organisatsiooni konserveerimiskomitee (ICOM-CC) juhatuse esimees

Kuidas hindate tänavust Baltimaade konser­vaatorite VIII konverentsi „Säilitamine ja konserveerimine XXI sajandil. Teadmistest oskusteni”, mida peeti Kumu auditooriumis 7.–9. V.

Baltimaade konservaatorite konverentsi pikaajalist korraldamise traditsiooni võib pidada üheks olulisemaks osaks kultuuri- ja kunstipärandi uurimises ja konserveerimises Balti riikides: see peegeldab nimetatud piirkonna geograafilisi, klimaatilisi, ajaloolisi ja kultuurilisi seoseid. Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Euroopa Liiduga 2004. aastal, aga ka tänavune Baltimaade juubeliaasta kinnitab nende riikide tihedaid seoseid.

Konverentsi postrite ja ettekannete autoriteks olid peamiselt Eesti, Läti ja Leedu konserveerimisspetsialistid. Teemade lai spekter andis väga hea ülevaate nii senistest teadmistest kui murest eriala staatuse ja arengusuundade pärast, mis omakorda on seotud kogu maailma kultuuripärandi konserveerimise poliitikaga. Järelikult võib seda konverentsi pidada sellest, mis on loomulik efektiivse ja tõhusa koostöö peaaegu et õpikunäiteks mistõttu on selletaoliste triennaalide jätkuv korraldamine vägagi teretulnud. Teiselt poolt, arvestades asjatundliku meeskonna ilmset pühendumist ja kõrgetasemelist tööd, peaks Baltimaade konservaatoreid julgustama oma teadmisi ja vaateid jagama ka laiemates koostöövõrgustikes kui vaid Baltimaadel; nende riikide valdkonna poliitika kujundajad peaksid olema teadlikud sellest, kui oluline on toetada, ka rahaliselt, nii üksikspetsialiste kui asutusi selles koostöös osalemises.

Oluline osa koostöövõrgustikes on kanda rahvusvahelise muuseumide organisatsiooni konserveerimiskomiteel. ICOM-CC, mis koondab 22 töögruppi konservaatoreid, teadlasi, kuraatoreid ja teisi spetsialiste üle maailma, pakub võimalusi koostööks, kultuuriliselt ja ajalooliselt oluliste teoste uurimise ning konserveerimise edendamiseks. Balti riikide spetsialistidel soovitan tutvuda ICOM-CC võimalustega selle kodulehel www.icom-cc.icom.musem.

Kahtlemata on konserveerimisega seotud inimeste ees tulevikus seisvaid väljakutseid lihtsam vastu võtta, kui nii üksikisikud kui asutused tegutsevad asjakohastes rahvusvahelistes professionaalsetes foorumites. Näiteid võib siinkohal tuua mitmeid. Töö terminoloogiaga, et minimeerida võimalikke eri keeltest tulenevaid arusaamatusi ja kirjeldada selgemini ameti staatust; ICOM-CC on selles vallas olnud väga aktiivne, pakkunud 1984. aastal välja konservaator-restauraatori ameti definitsiooni ja jätkanud esemelise kultuuripärandi konserveerimise terminoloogia arendamist. Esile võib tõsta ka Hollandi kultuuripärandi instituudi (Netherlands Institute for Cultural Heritage) initsiatiivi rõhutada konteksti iga üksiku tegevuse puhul, olgu selle näiteks programm „Objekt kontekstis” („Object in Context”). Üha enam pööratakse tähelepanu ka vaimse kultuuripärandi aspektidele, mille tähtsust rõhutati näiteks 2004. aastal Soulis peetud ICOMi konverentsil ja misjärel loodi rahvusvahelise vaimse pärandi ajakiri International Journal of Intangible Heritage. See on pühendatud maailma vaimse pärandi tutvustamisele ja kommunikatsioonile.

Ma ainuüksi ei looda, vaid see on ka minu sügav veendumus, et ka tulevikus korraldatavatel Baltimaade konservaatorite konverentsidel on oluline osa selle piirkonna spetsialistide lõimumises kultuuripärandi konserveerimise ülemaailmsetesse koostöövõrgustikesse.

Rein Raua vestlus Yale’i ülikooli professori Immanuel Wallersteiniga

Kaks põhilist väidet, mis te Tallinna ülikoolis esinedes esitasite, olid üllatavad ja tekitasid ka enim küsimusi auditooriumis. Esiteks, et N Liidu kokkuvarisemine oli suur katastroof ka Ameerika Ühendriikide jaoks, sest viimane kaotas nii oma partneri vaenulikus dialoogis, mis aitas maailma jagada.  See on üsna tavatu väide.

Jah, nii see on. Kui vaadata tagasi ajale, mil N Liit oli kokku varisemas, siis pole märgata, et USA, kus presidendiks oli George Bush seenior, oleks seda protsessi mingilgi tõsisemal määral tagant tõuganud. Pigem oli kokkuvarisemine Bushile üsna vastumeelne ja küllap oli see USA ametlik poliitika. Bush oli selles mõttes N Liidule üsna mugav partner.

Loomulikult leidus USAs inimesi, kes iial ei uskunud glasnost’it ja perestroika’t, kes ütlesid, et see kõik on mäng, et tegu on sellesama vana režiimi teesklusega, et Gorbatšov ei muuda midagi jne – igasuguseid hoiakuid leidus. Kuid USA ei olnud peamise jõuna N Liidu kokkuvarisemise taga ja see tuli USA-l vastu võtta kui sündinud tõsiasi ning püüda sellega elada.

Eks olnud mõnda aega enne seda hävingut siingi mitmesuguseid Lääne nõuandjaid, kes manitsesid, et ärge kõigutage paati ega rikkuge maailmakorra tasakaalu. Te esitate üsna veenvaid argumente selle kohta, et kuigi N Liit ja USA teineteise peale karjusid, ei võetud iial ette midagi, mis tegelikult tasakaalu muudaks – aga see võis ometi tuleneda ka lihtsalt tuumarelvade olemasolust.

Jah, tuumarelvadel oli loomulikult oma stabiliseeriv roll. Kui N Liidul ei oleks tuumarelva olnud, siis oleks olukord olnud hoopis teine. Kuid N Liidul oli tuumarelv ja see sai kahtlemata rahu tagavaks relvaks. Sestap kutsutigi seda hirmu või terroritasakaaluks: keegi ei tahtnud sõda alustada, sest oleks selle igal juhul ka ise kaotanud.

Teine üllatav põhiseisukoht oli, et Kirde-Aasias võiks tekkida allianss, mis koosneks Jaapanist, võimalik et taasühinenud Koreast, Hiinast, mis on inkorporeerinud Taiwani, ja et see liit oleks USA-le hoopis ahvatlevam partner kui Euroopa oma praegusel kujul. Vastavalt oleks Euroopa siis sunnitud liitu astuma Venemaaga.

Ma olen seda väga pikka aega väitnud. Selgitan. Kuni 1945. aastani oli USA kultuuriliselt Euroopa kasvandik või võrse, nagu laps suhtes lapsevanemaga. Kui käisin põhikoolis II maailmasõja ajal, siis loomulikult oli meil õppeaineks inglise keel ja me pidime lugema inglise kirjandust. Nelja aasta jooksul gümnaasiumiastmes ei kuulunud me kirjandusprogrammi mitte ühtki ameerika kirjanikku. Viimne kui kirjandusteos oli inglise oma, alustasime Chaucerist ja nii kuni XIX sajandi lõpuni välja, ainult briti autorid. Niisugune oli kultuuriline atmosfäär teise maailmasõja ajal.

Pärast sõda kõik muutub. Euroopa on kokku varisenud, majanduslikult väga kehvas seisus, ta sõltub USAst ja satub n-ö alluvussuhtesse. Isegi kunstielus kolib kõik Pariisist New Yorki ja New Yorgist saab maailma kunsti-, teatri- ja ooperikeskus, pealava. Kokkuvõttes toimus Euroopa kui kultuurilise keskpunkti, maailmakultuuri europotsentrilise pildi lagunemine. Olen ikka arvanud, et eurooplastele on see väga ebamugav või ebameeldiv olukord. Et see nii oli, avaldus kõikvõimalikes ameerikavastastes kultuuriliikumistes, mis protesteerisid selle vastu, et kasvandik kipub domineerima. Kuid et oli olemas N Liit ja Ameerika Euroopat aitas, suutis Euroopa selle ebameeldivuse alla neelata 25, isegi 40 aastat. Aga nüüd on möödas 60 aastat, ei ole enam külma sõda, noored on mineviku unustanud ning mulle tundub, et Euroopale on tähtis rõhutada oma kultuurilist autonoomsust, kehtestada end taas kultuurikeskusena. Ja ainus viis end taaskehtestada on öelda lahti sidemetest USAga. Selles suunas on praegu tugev tõmme, mis avaldub mitmel viisil ja iga aastaga aina rohkem. Nii et pigem ütleb Euroopa lahti Ühendriikidest kui vastupidi. Vanemad inimesed surevad, uued unustavad.

Ent USA-l on XIX sajandi lõpust peale arenenud kaubanduslikud suhted Jaapaniga, USA misjonäride auasi oli minna usku levitama Hiinasse ja Jaapanisse. See tähendab ammuseid sidemeid. Üks ahvatlus tänapäeval, eeldus suheteks ongi see, et nad pole kultuuriliselt seotud ja võivad alustada võrdsetelt alustelt, mis Euroopaga ei õnnestu. Lisaks käib USA majanduslikult alla ning ta võib olla ka n-ö „noorema venna” rollis. USA pakub esialgu sõjalist võimsust ja samuti ülikoolide võimsust. Kuid see on ajutine. Ida-Aasia tõuseb ja hakkab end kehtestama, tegelikult on ta seda juba mõneski plaanis teinud.

Ma ei tea, kui paljud eestlased on lugenud kirjandust Hiina rolli kohta maailma ajaloos, aga selle uurimiseks on terved koolkonnad Hiinas, Jaapanis ja USAs, mis rõhutavad, et Hiina on alati olnud maailma keskpunkt ning oli hetk, mil Euroopa kerkis tähtsaks, kuid see on ainult üks veider moment, mis möödub, ja Hiina taastab oma koha peagi.

Sellele on raske vastu vaielda. Oma jätkuvat töökindlust on tõestanud ka Hiinas sajandeid kehtinud valitsemissüsteem, meritokraatia, mis rõhutab, et pole tähtis, kellena oled sündinud, loeb see, kuidas sooritad oma riigieksamid. Ja teiseks, kui inimesed Hiinas ja Jaapanis räägivad „läänest”, peavad nad tegelikult silmas ida. Jaapanis on kontaktid Euroopa kultuuriga märksa haruldasemad kui Ameerika omaga. Mis sest, et ameeriklased sooritasid Jaapani vastu suuri kuritegusid, sõjaaegsetest koonduslaagritest kuni tuumapommideni. Tuleb lisada, et USA tegi, eriti MacArthuri administratsiooni ajal Jaapanis ka palju head, nagu demokraatlik põhiseadus ja sujuv poliitilise võimu üleminek. Kaalukaim vastuväide teie argumendile võiks olla, et Ida-Aasia riikides on ühiskond väga hierarhiline ning lääne inimesed saavad seal olla ainult väljaspool seisjad, autsaiderid. Näiteks Jaapanis läheb sul väga kenasti, kuni sa ei soovi saada osaks Jaapani süsteemist. Kuid hetkest, mil sa oled selle süsteemi sees, oled sa ei-keegi, sa ei saa hakkama oma arusaamadega isikuvabadustest ja õigustest. Venemaale ei ole see takistus, sest Venemaa sotsiaalne süsteem on samuti väga hierarhiline, vägagi kõrvutatav Hiina omaga. Nende puhul oleks kontakt ja üleminek palju pehmem, mis sest, et Hiina on Venemaa jaoks oma tohutu rahvastikukasvu tõttu ka hirmu allikas.

Nüüd tuleb end panna venelase olukorda. Juba neli-viissada aastat on Venemaal käinud vaidlused läänlaste ja slavofiilide vahel. Kuid iial pole valikuvõimalusena esile toodud võimalust integreeruda Aasiaga – kuna Aasia oli nad ajaloos korra allutanud. Kui slavofiilia pole variandina kasutatav – ja poliitiliselt see ju enam pole, siis jääb ainsaks võimaluseks integreerumine Euroopaga. Seetõttu ma arvan, et venelased saavad aru Euroopa tõmbest. Teiselt poolt, see on siiski Venemaa ja soovib olla maailma suurvõim, mistõttu soovitakse siseneda Euroopasse kui üks suurtest. Venelased kauplevad karmilt, kuid ma ei usu, et nad oleksid tõepoolest Hiinast huvitatud. Nad kardavad Hiinat, nad ei tea, mis hakkab juhtuma, neil on Hiinaga pikk piir, mis pole kunagi meeldiv asi olnud. Nad mängivad mingeid geopoliitilisi mänge rahvusvahelistes organisatsioonides, kuid see kõik on ainult mäng mu meelest.

Ma arvan, et kui hommepäev Saksamaa ja Prantsusmaa ütleksid „Astu sisse, me võtame sind avasüli vastu!” Venemaa läheks kohe. Tõsi, kaubeldes, läbi rääkides tingimuste üle, kuid lõpuks ühinedes.

Britid peaksid sel juhul ankru hiivama ja Euroopast minema purjetama.

Ühendkuningriik on tõesti probleem.

See kõik on esitatud kujul arusaadav. Kuid kas ei teeks see venelastele asja palju lihtsamaks, kui nad saaksid olla hiinlaste vastu täisvereliste eurooplaste positsioonil, mitte vähest suhtlemisvõimsust pakkuva slaavlase kui eurooplase väikevennana.

Lääne-eurooplased vaatavad kultuuriliselt venelaste peale ülalt alla, kuid venelased võivad öelda, et n
eil on tugev armee, tugev majandus. Kultuurilised nihked muudavad ka geopoliitilist olukorda. Kunagi käis Lõuna-Euroopa põhjapoolsest kultuuriliselt kõrgelt üle ja nüüd on vastupidi. Ma arvan, et kuigi see on raske, on kokkuleppele siiski võimalik jõuda. Kui see oleks kerge, eks siis oleks ju ammu kokkuleppele jõutud. Kaua Venemaa rõhumise all olnud Ida- ja Kesk-Euroopale on see ebameeldiv, kuid eks õpitakse sellegagi hakkama saama. Kõik sõltub lepingu tingimustest. Keegi ei taha Euroopas seda, et Venemaa seal võimu üle võtaks.

See kõik sõltub ka arengust Venemaa sees. Kui Venemaa jätkab karmil liinil ja hierarhilisena, kokkuleppele ei jõuta.

Venemaa peab muidugi arenema. Kuid minu arvates on karmi käe poliitika taga praegu lagunemise hirm. See desintegratsiooni hirm on ühine, kuigi erinevatel põhjustel, nii Hiinas kui Venemaal. Venemaa sai küll lahti kõigist inkorporeeritud liiduvabariikidest, kuid alles jäänud osas on ta ikkagi paljurahvuseline riik. Venelasi on Venemaal küll üle poole, kuid peale nende veel igasuguseid rahvaid, kes võivad potentsiaalselt lahku lüüa. Ja siis ei jää Venemaast midagi järele. Vene riigi jaoks on see väga keskne küsimus ja mure, mis mõjutab ka nende suhtumist naaberriikides toimuvasse, kaasa arvatud Kosovo.

Kui see hirm saab majandusliku edu jätkudes minevikuks, kui mõnede Venemaa osade lahkulöömise võimalus väheneb, siis arvatavasti võetakse ka liberaliseerimist Venemaal kergemini. See omakorda võimaldab Euroopa riikidel, sealhulgas Eestil tunda end suhetes Venemaaga mugavamalt. Midagi ei saa endastmõistetavana võtta, kuid ma arvan, et nii need asjad lähevad.

Tõesti, etnilised venelased võivad jääda Venemaal vähemusse, kuid nad on verminud uue mõiste, mis võimaldab lisaks etnilisele taustale olla venelane ka poliitiliselt, eristades „venelasi” ja „venemaalasi”. Ja ma arvan, et neile, kes on kultuuriliselt venelased oma venekeelse koolihariduse ja esimese keele tõttu, tuleb piir ette siis, kui neid ei peeta nende mittevene etnilise päritolu tõttu täisväärtuslikeks rahvuse liikmeks etniliste venelaste poolt.

Etnilisus on väga paindlik ja kiiresti muutuv mõiste. Mida see sisaldab, muutub pidevalt. Inimesed puutuvad pidevalt kokku nähtuste ja tegelikkusega, mida nende vanemad või vanavanemad poleks võimalikuks pidanud. See on sarnane prantsuse aristokraatia olukorraga XVII ja XVIII sajandil. Olid sünnipärased aadlikud ja need, kes olid endale tiitli ostnud. Võttis neli sugupõlve, kuni sa olid täielikult kohanenud ja omaks võetud. Nelja põlve pärast ei tehtud päritud ja ostetud tiitli vahet. Ses mõttes võib samuti võtta paar-kolm põlve, kuni venemaalasest saab venelane ja selle aja peale ei mäleta enam keegi, et niisugust vahet kunagi üldse tehti.

Eks seesama juhtub ju Eestis küsimuses, kes on eestlane. Mina nimetaksin samuti eestlaseks kõiki neid Eesti kodanikke, kellel on piisavad kultuurilised oskused ja sotsiaalne kompetents, et ühiskonnas hakkama saada ja Eesti ühiskonna arengudebattidest osa võtta. Pole tähtsust, millise etnilise taustaga nad on, kus nende juured on. Ja see on ju Euroopas tänapäeval üldine hoiak.

Kuid tagasi selle juurde, mida nimetasite – Euroopa soov end taaskehtestada iseseisva kultuurilise keskusena, sõltumatuna USAst. Selle dihhotoomia kultuuriline küsimus tõuseb tõenäoliselt teisel tasandil, kuna ameerika kultuur on seotud Hollywoodi tüüpi kultuuritööstustega. Saksa või prantsuse TV-seriaalides näeme, et nad kasutavad sama visuaalset keelt, samu kujundeid ja klišeesid, mis tulevad USAst.

Mõnikümmend aastat tagasi ütles keegi, et jaapanlased võivad küll toota videomagnetofone, kuid see, mida nendega vaadatakse, on ikka Ameerika oma. Nüüd on Jaapani ja Hongkongi filmid ning üldse Ida-Aasiast pärit popkultuur ka USAs kanda kinnitanud.

Ka keskhariduse tasandil on hiina keel muutumas täiesti tõsiselt võetavaks aineks. 20 aastat tagasi arvati, et tuleks alustada jaapani keelega, nüüd on toimunud nihe hiina keele kasuks. Kultuur on veider asi. Ühtpidi läheb ta tagasi väga kaugesse aega muutumatuna ja muutub samal ajal kohutava kiirusega. Kuid iga uue asja puhul teeskled sa, et see on alati olemas olnud.

Leiutatud traditsioonid, nii-öelda.

Täpselt nii. Näiteks kõik, mida peame traditsiooniliselt šotipäraseks, on leiutatud XIX sajandi alguses. Kilt, romantilised jutud ja muu – XVIII sajandi šotlased ei teadnud midagi sellest, et neil on sellised tavad ja lood. Traditsioon on väga paindlik asi.

Euroopa kultuuriline hoiak, mis meid eristab USAst, on arusaam oma kultuuride päritolust. Prantsuse või kreeka või bulgaaria kultuur on algupäraselt ta ise, mitte bulgaaria variant euroopa kultuurist. Nad on üksteisest vägagi erinevad, olgugi et on terve hulk ühiseid koode, milleta oleks väga raske samal territooriumil eksisteerida. Iirimaa ja Rumeenia erinevused on tõenäoliselt suuremad kui California ja Uus-Inglismaa vahel, kuigi ka seal on erinevused suured.

See on praegu nii, kuigi ajalooliselt ei pruukinud olla, see on pikaajalise hoopis tihedama poliitilise integratsiooni tulemus, kuigi uuemal ajal ei ole see enam vähemasti keeleliselt nii. Kuid andke endale piisavalt aega ja vaadake, milline on poliitilise integratsiooni tagajärg. Näiteks – kui teil on tõesti üks Euroopa armee. Armeed on väga-väga integreerivad struktuurid. Tuleb rääkida samas keeles, sul peavad olema ühesugused relvad jne. Traditsiooniliselt on armeed igas riigis rahvuslikult integreerivad. Kolme-viie aastaga võiks luua Euroopa armee struktuuri. Ainus põhjus, miks seda tehtud pole, on hirm ameeriklaste vastuseisu ees igal ajahetkel. Koos USA võimsuse allakäiguga, ja see käib alla, vastuseis süveneb, kuid see maksab aina vähem. Kuid armee teeks sama, mis Schengeni režiim ja euro, mis sest, et ühisraha on rakendatud ainult osaliselt ja teised liituvad alles hiljem.

Niisiis, veel neli sugupõlve ja meil elavad tervel kontinendil täiesti algupärased eurooplased.

Elame ajajärgul, kus sünnivad praegusest palju suuremad kultuurilised üksused, tervikud, aga ka poliitilised üksused. Euroopa pole ainus, sama juhtub Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Kagu-Aasias. Sama juhtub ka kultuuri tasandil.

Sümboli esitamine avalikus elus või ruumis on paratamatult seotud esteetiliste kategooriatega. Mäletan, kui lauluväljakul tuldi esmakordselt avalikkuse ette kümnete vanade ja ka uute sinimustvalgega, mille sinised toonid olid väga erinevad, mustad luitunud ja valged koltunud, uute lippude sinine aga hoopis toorevõitu. Sellal oli see loomulik: see oli elav ajalugu, side mineviku ja tuleviku vahel. Siis sinine toon standardiseeriti (teadaolevalt pahandusi põhjustanud sinimustvalgete trikolooride maalide maalija René Kari värvikavandite alusel) ning nüüd oleks valus vaadata vale sinisega uut riigilippu, nagu ka asjatundmatult väljajoonistatud või modelleeritud riigivappi. Kui need atribuudid pole just pärit vanast ajast ja tuuakse välja pidupäevadel kui rariteedid, või näidatakse muuseumides.

Seepärast, kui läksin Sirbi toimetaja ettepanekul, et kirjutada käesolev artikkel, raamatukauplusse põhiseadust ostma, sest seda mul kodus, häbi tunnistada, veel ei olnud – oli ettevõtmine mulle ikkagi mõneti rituaalne. Selle teksti kirjutamist ei võtnud ma kui pealekäidud kohustust, toimetaja ei kiirustanud mind takka: nii et kõik toimus vabal volil ja on seda ka siinkohal. Ma esitasin endale juba enne kauplusse minekut väljakutse: vaadelda põhiseadust kui esteetilist objekti.

Põhiseadust ma ühes tuntud Tallinna raamatupoes kohe üles ei leidnud. Pahur müüja (tuli meelde sovetiaeg) näitas mulle ühelt alumiselt riiulilt kätte koha, kus oli kolm raamatukest põhiseaduse tekstiga, kaks eestikeelset väljaannet ja üks venekeelne. Ingliskeelset selles poes ei olnud, aga nägin seda hiljem Tartus Vilde raamatupoes.

Kahest müügil olnud väljaandest valisin välimuselt viisakama, sest teine oli spiraalköites, millises tavaliselt üliõpilased esitavad oma kursusetöid. See kiire ja odav köitmisviis sobib küll kooli, aga põhiseaduse kui raamatusse raiutud iseseisvuse sümboli puhul on see liig odav köide. Minu ostetud teose väljaandja on Ten-Team OÜ, aadressiga Merivälja tee 5E–206, Tallinn.

Püstformaadis raamatuke on suurusega 210 x 147 mm. Arvan, et proportsioonid ei ole halvasti valitud, kõrgust 210 mm olen isegi kasutanud, ent taskusse pistmiseks võiks laius olla pisut väiksem, Loomingu Raamatukogu on sobivalt 135 mm lai, ent sellised proportsioonid on valinud tänapäeva Eesti üks paremaid raamatukujundajaid Jüri Kaarma. See mees teab, mismoodi teha! Muidugi võiks raamatuke olla taskule veelgi mugavalt väiksemas formaadis. Nii kingiti mulle aastavahetusel Euroopa Liidu põhiõiguste harta, kus trükise suuruseks oli vaid 32 x 25 mm, aga täitsa loetav seegi.

Raamatu hind oli 39 krooni. On seda palju või vähe? Kui pidada silmas kogu sümbolteose kehva ilmet, millest kirjutan allpool, võinuks see olla raamatuna pigem väärikam, kaunim ja kallim. Ent, kui tahame, et põhiseadus oleks kättesaadav igale koolijütsile, vaesele üliõpilasele ja prügikasti-Kustilegi, võiks tema hind olla samuti sümboolne – viis krooni. Oleks loomulik, et sellise olulise dokumendi trükikulud katab riik, nagu ta katab ka viiekroonise trükkimise kulud. Viiekroonine on ilus rahatäht, pealegi on sellel kujutatud igavest Eesti ja Venemaa vastasseisu, Narvat ja Ivangorodi. Raha teisel küljel aga maletaja Paul Kerest, okupatsiooni üht ohvrit, kes jäi Vene poliitikute mahhinatsioonide tõttu „igaveseks teiseks”, sest teda läände viima pidanud Valge laev jäi saabumata. Samas oli Keres poliitiliselt neutraalne, mängis oma vaenlased tõelise male suurmeistrina üle ning ükski nuhk ei saanud tast selget sotti, nii et kõigele vaatamata oldi sunnitud teda väljamaale mängima lähetama.

Malemeistri veidi iroonilise näo taustaks on rahatähel veel mõõgaga ratsuri (mis meenutab venelaste lemmikpühakut – Püha Jüri) ja kilbiga odamehe (see on raudselt eestlaste muistne vabadusvõitleja) võitlusstseen. Neid eraldab suur õhus hõljuv 5 – see on aga kristlikus sümboolikas just Jeesus Kristuse arv. Muide, keskajal oli ka vikerkaares viis värvi (vikerkaar – jumaliku lepituse sümbol), enne kui Newton kirikuisade nõudel sinna kaks tollast moevärvi – oranži ja indigo – juurde smugeldas. Mitmed tänapäeva värviuurijad-teoreetikud väidavad aga, et me neid värve vikerkaares tegelikult ei näe. On suvi, uurige siis vikerkaart – Looja põhiseadust.

Sellise rahatähega – viiekroonisega – on sobiv põhiseadust osta! Evib ju meie rahagi eestlastele sümboolselt tähendust ning selle kunagine asendamine ilmetute eurosedelitega on nii mõnelegi meist valus kogemus, mis riivab iseolemise üllast tunnet.

Põhiseaduse raamatukese kaanekujunduses on kasutatud rahvusvärve: esikaanel must tekst (mis kohati on hallikas), sinised jooned ja vertikaalne riba köitepoolel ning domineeriv valge väli; tagakaas on üleni sinine, millel valge tekst impressumina ja silma lõikava dominandina ristkülik vöötkoodiga.

Kui juba valiti rahvusvärvides koloriit, oleks siin kasutatud, odavates väljaannetes üldlevinud tuima tumesinise asemel võinud võtta juba ausalt standardiseeritud lipusinise. Esikaane vertikaalribal, tavaliselt pakenditel kasutusel šabloonkirjaga tekst „Seadus töölaual” viitab nagu teose kuulumisele mingisse sarja. See võibki nii olla, aga õigeks ma seda ei pea, sest too tekst domineerib kaanel „Eesti Vabariigi põhiseaduse” üle. Ei tea, kellel küll tuli mõte meie püha seadus panna mingisse seadusloome brošüüride sarja, sest meie sümboolse tähendusega põhiline seadus peaks küll ilmuma omaette, eraldi muust tarbekirjandusest.

Esikaanel on kaks erinevat šrifti, lisaks eespool mainitud sobimatule šabloonkirjale veel ka šrift Times New Roman, mis on selle üleüldise kasutamise tõttu koolitatud silmale kulunud ja väsinud – seetõttu ilma vähemagi pidulikkuseta kiri. Mina ei saada selles kirjas ühtki meili välja.

Esikaane ülaosas ilutseb sinisel rombil paragrahvi märk (!), mis ehmatab, eriti meie põhiseaduses valitsevale inimlikkusele ja demokraatlikkusele mõeldes. Paragrahv aga seondub kohe range kohtukulliga ja kuigi see märk esineb lehekülgede kaupa põhiseaduse sisutekstis, ei ole temaga pähelajatamine raamatu esikaanel kuidagi kohane ega esinda põhiseaduse leebet vaimu.

Ja mida sümboliseerib kasutatud romb, kas vabamüürlaste sirkli ja vinkli märki geomeetriliselt lihtsustatud vormis? Mida esindavad esikaanel must püstristkülik ja hall ring kirjastuse väiketähtedega nime kõrval – see on vist väljaandja logo kõigi naha ja karvadega. Aga kõigil neil märkidel on ju tähendus ja kui neid kirjastaja meelest seda ei olegi, mängivad nad põhiseaduse kui ka sümboolse raamatu kaanel ometigi mingit rolli, mida iga tähelepanelik lugeja võib omamoodi seletada. On’s seda vaja!

Vähe sellest, kogu selle kolmevärvilise teosekese 308,7 cm2-le on paigutatud kokku neli eri suuruse ja kolme tegumoega kirja, üks riba, kolm joont ja neli sümbolit. Kas seda ei ole ühe selge sisuga trükise esikaanel ikkagi palju, ühele keskmiselt haritud eestlasele oleks aidanud vaid põhilisest teabest – et tegemist on Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ka tagakaane oleks võinud puhtaks jätta, sulatades koodi sinisesse pinda valgete triipudena. Kõik muud andmed nagu impressumi, hinna ja kirjastuse, isegi sarja pealkirja oleks võinud ju paigutada tiitellehele, mida raamatus polegi!

Mis aga selle sümboolse objekti välisilmes on kõige talumatum – raamatuke on kokku löödud kahe klambriga (!!!, meenutan, teine põhiseaduse raamatuke oli hoopis spiraalköites). Niimoodi köidetakse kõige odavamaid väljaandeid, ajutise iseloomuga trükiseid, nagu näiteks etenduste kavalehti või tervishoiualaseid, näiteks nakkuste eest hoiatavaid brošüürikesi, mis üldjuhul pärast lugemist minema visatakse. Põhiseadus kui püsiva väärtusega tekst peaks ikkagi olema köidetud liimköitena ja kas või paksemast paberist kõvemate kaantega: peaks olema teos, mille isa pojale häbenemata, kui järeltulija Eesti
riigi vastu huvi tundma hakkab, üle annab. Seda kapsast küll kellelegi kinkida ei sobi!

Kui raamatuke avada, ootab meid veel ridamisi üllatusi, kõik vaid sümbolteost esteetiliselt madaldavad: puudub nii eesleht, must tiitel, tiitelleht, nii et kohe esimesel leheküljel võtab meid vastu sisukord. Jääb mulje, et hooletu köitja on tagalehe eeslehega ära vahetanud. Aga ei, nii see ongi mõeldud, ei mingit paberi raiskamist, ei mingit esitluskultuuri ega tavapäraselt eeslehtedega antud hingetõmmet – vaikuse hetke enne lugemist –, vaid kohe sisusse, mis trükitud tollesama igavaks kulutatud New Times Romani šriftiga. Ei olegi viimastel aastatel ühtki ilma tiitelleheta raamatut tabanud – peab siis see olema just meie põhiseadus!

Kummastab ka trükise makett, kus põhiseaduse teksti kõrval jookseb läbi kogu raamatu „märkuste” valge riba. On see tekst siis tõesti nii väideldav, nii mitmeti tõlgendatav, nii muutmist vajav, et iga paragrahvi kõrval e on vaja valget riba märkusteks.

Kui palju pärast rahvahääletust 28. VI 1992 on üldse põhiseadust täiendatud või muudetud? Me teame, kui keeruline seesinane protsess on. Aga need märkusteks ette nähtud tühjad väljad ja tagalehed lausa kutsuvad lugejat oma hammast põhiseaduse kallal proovima. Või jätavad mulje peaaegu pühast ja puutumatust eesti rahva baastekstist kui millestki ajutisest, muutmist vajavast argijurast.

Ja sisupaber: korrektsetel trükistel ei tohi, nagu siin, lehe teisele küljele trükitud tekst tema esiküljele läbi kumada, sest see segab lugemist, eriti siinses trükises valitud kümnepunktise kirja puhul, mida vanem inimene hästi ei näegi. Kasutatud on üht odavamat saadaval paberit ning teksti suuruse valikul pole arvestatud loetavusega: nii lapsed kui ka vanainimesed armastavat suuremat kirja – käesolev üllitis on ju kõigile mõeldud põhiseadus!

Otsisin luubiga kogu selle esteetiliselt küsitava väärtusega trükise kujundajat: nime ei leidnud. Ehk ongi kogu raamatukese kujundanud mõni tagasihoidlike oskuste ja viletsa maitsemeelega trükkal või kirjastuse asjamees. Seega, Eesti riigilippu, vappi ja rahatähti on kujundatud, aga põhiseaduse võib raamatuna välja anda kes tahes ja mis tahes kujul. Kas selliste baastekstide väljaandmine ei peaks mitte olema riigikantselei või mõne teise kõrge riigiameti rida, kus vaadatakse üle nii sümbolteose tegu (mõtlen siinkohal trükises kasutatud materjale) kui ka nägu (see tähendab, et väljaannet kujundaks kutseline disainer, kes ei häbene märkida ka oma nime), sest lõpuks pole ju tegemist mitte mingi juhusliku kirjastuse äriprojektiga, vaid eestlastele olulise, märgilise tähendusega kultusobjektiga.

Kokkuvõtteks: minu raamatupoest ostetud teosel – Eesti Vabariigi põhiseadusel – pole mingit esteetilist väärtust, see ei evi sümbolväärtust, selle kujundus on alla Eesti keskmise taseme ning selle teostamiseks kasutatud materjalid odavad ja tehnoloogia labane. See ei ole oma kvaliteedilt võrdväärne teiste riiklike sümbolite ja atribuutidega.

See pole raamat, mille võib oma lastele pidulikult, kui nad hakkavad õppima ühiskonnaõpetust, üle anda ja öelda uhkelt: vaat selline on Eesti Vabariigi alustekst, vaat selline peaks ideaalis olema meie riik, mida me praegu üles ehitame. Trükis minu käes on aga makulatuur ja meie riiki juhtima valitud ja nende poolt seatud võimumehed peaksid tõsiselt mõtlema ka meie riiklike sümbolite esteetilisele, aga sellega seonduvalt ka materiaalsele ilmele. Hea asi peaks ka ilus asi olema!

Ja veel, mõni soliidne kirjastus võiks Eesti riigi juubeliaastal lõpuks ka ühe väärika põhiseaduse raamatu välja anda ja, miks mitte, ka selle rahvale tasuta laiali jagada.

Samal ajal kui progressivalvsad muinsuskaitsjad vanadel plaanidel kuivkäimlaid maha kriipsutavad, ehitatakse mujale uusi juurde. Õigesti ehitatud ja kasutatud kuivkäimla oli puhas ja haisuvaba juba sada aastat tagasi, rääkimata tänapäevast. Kes asja vastu huvi tunneb, võib guugeldada Internetis selliseid sõnu nagu „Biolan” ja „Separett”. Viimane toode tuli Eestisse hiljaaegu ning selle suvega on neid müüdud juba 30 ringis. Kuivkäimlaid on ikka veel vaja, sest iga maja ei ole ühendatud kanalisatsioonivõrguga ning virtsareservuaaride paigutamist maa alla Euroopas enam ei lubata. Ja pealegi, kuidas seletada roosipõõsale või õunapuule, et seoses vanamoodsate kuivkäimlate mahakandmisega nad enam sõnnikut ei saa? Hoone on hoone. Keda tülgastab mõte hooviputkas asjal käia, võib seal ka reha ja luuda hoida.

Progressilembus ei ole patt. Probleem on hierarhilises mõtlemises. Kreatsionist põlgab hierarhia madalamaid astmeid, arvates, et looja nad alavääristas sinna paigutamisega igaveseks. Darvinist põlgab hierarhia madalamaid astmeid kui algelisi igandeid. Üks sellise põlguse avaldusi on XX sajandi alguses Eestis õitsenud pimesooleturism. Teadlased ei osanud pimesoolt teisiti seletada kui inimese arengu ahvietapist pärit kasutut atavismi, mis põletiku korral isegi kahjulikuks osutub. Auasjaks sai eemaldada see pärdikujääk ehk ennast pimesoolelõikusega õilistada. Ühest küljest olid õilsuslõikused ainult rikastele taskukohased. Teisest küljest oskas rikas inimene ka õilsuse pealt kokku hoida ning reisis mujalt Euroopast Baltikumi, kus väike käärinaks ja paar nõelapistet olid niivõrd odavad, et sõidukuludki said korvatud.

Sellest rääkis Adam Siegeli aedniku poeg Heino Tihkan. Baltisakslane Adam Siegel oli veevarustuse ja kanalisatsiooni firma Eesti Aktsia Seltsi C. Siegeli omanik. Seda nime võib siiamaani kanalisatsioonikaevude malmluukidelt lugeda. Kodus valitses range segregatsioon: see oli suur rikkumine, kui väike Heino õues härrasrahva poolele eksis. Siegelitele tuli külla sugulane, pimesooleturist Saksamaalt. Ent operatsioonil läks midagi viltu ning noor naine suri tüsistuse tõttu. Selline sündmus vapustas Siegelite peret. Nad hakkasid nägema, et looja ei eelista siin ilmas kedagi. Enam ei käitunud Adam Siegel alamrahvaga nii kõrgilt.

Järgmine lugu on vesiklosetist. See oli Jaani seegi rajatis XIII sajandist, mille maa-alune lampkast oli kahe silindervõlviga kaanetatud risttahukas välimõõtudega 6×7 meetrit ja kõrgusega 3 meetrit. Puhas vesi suunati pidalitõbiste sauna otse Härjapea jõest, kasutatud vee kandsid mungad lampkasti. Lampkasti ülemisest servast suunati selge vesi paekivikanalite kaudu allavoolu jõkke, põhja vajunud paks õngitseti välja selleks ehitatud šahti kaudu. Keskaegse veemajanduse imetegu kaevati välja 2001. aastal. Arheoloogid tegid ettepaneku seda Rävala puiestee pikenduse garaažis eksponeerida, ent mõte laideti riigikogus maha, sest käimla näitamine külalistele teeb Eestile häbi. „Häbiasi” lammutati, selle olemasolust vaikib Jaani seegi muuseumi praegune väljapanek. Parkimisruumi saadi paarile autole juurde.

Asi ei olegi valikus kuiv- ja vesikloseti vahel, asi on ärisurves. Kas nüüd võtavad kunstiteadlased veel kord punased pliiatsid kätte ja hakkavad vanadel plaanidel vesiklosette maha kriipsutama? Püha lihtsameelsus! Kui annad kuradile sõrme, võtab terve käe. Hoones Pikk t 29 lõhkus arendaja katuse, kiskus eest aknad, lasi vahelaed ära mädaneda ning kokku kukkuda. See ei ole enam pimesooleoperatsioon. Välja kisti majalt sisikond, sekka mõned kondid. Lõhkuja oli rentnik, linn omanik. Seega ei ole asi ainult äris, vaid ka poliitikas. 

Vabadussõja monument lüüakse medali kujul sellise patriootliku hooga Tallinnale rindu, et Ingeri bastioni vallirinnatise ettejäänud tugimüür minema pühitakse. Rünnakut juhib kaitseminister. Vabaduse väljakul avati muldkindluse paemüürid. Vaevalt et neile muuseum ümber ehitatakse. Heal juhul maetakse uuesti liiva alla. Ent seda maa-alust maad noolivad parklate ja kaubakeskuste ehitajad. Arendajad räägivad, et otsivad mõistlikke lahendusi, mille all mõtlevad kasulikke. Arendajad soovivad pidada läbirääkimisi kultuuriametnikega, esinedes progressi avangardina, helgema tuleviku teejuhtidena. Kultuuriametnikud tahavad samuti midagi helgema tuleviku nimel ära teha ja „palju hullemaid stsenaariume” ära hoida. Nad üritavad kultuuripärandi oma arust iganenud või igavaid osi maha kaubelda ja tõelisi väärtusi endale hoida.

Kui kaugele selle kauplemisega jõutud on? Aleksandri gümnaasiumist Viru väljakul jäeti alles ainult välisseinte valik. Operatsiooni- ehk lammutusjärgses nõrkuses varises sellest jupp. Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal Aia ja Vana-Viru tänava nurgal jäi üks seinake tervet hoonegruppi esindama. Sellised fassaadijupid muutuvad uue arenduse anakronismideks, mõttetuteks seinteks, mis varjavad vaadet uuele majale ja võtavad ära parkimisruumi. Saksa tütarlaste gümnaasium Kentmanni tänaval lammutati täielikult. Kui pulgad läksid, mingu terve trumm. Mis siis Eesti kultuurist veel alles jääb, kas ametnikud? Vahel ei tea, mida arvata: kas kultuuri suurtel ninadel ei jätku mõistust või südametunnistust? Mingu ka vastavad organid, aju ja süda, järele ussjätkele. Ent midagi peab siiski olema, et esindada ja juhtida Eesti kultuuri. Pühaks ja puutumatuks jääb hierarhiate tipu sümbol, evolutsiooni pimesoolekauge siht, mida Gogol oma jutustuses ette aimas: ametniku nina.

P.S. Vastavalt teaduse viimastele andmetele täidab pimesool organismis oma ülesannet. Pimesoolepõlgust ei põhjustanud inimese puudulik areng, vaid teadlaste puudulikud teadmised.