Eva Toulouze

Ajalugu on inimeste looming. Kuid valdav osa sellest tuhandeid aastaid kestnud loomeprotsessist osavõtnutest on jäänud igaveseks nimetuteks ning me ei tea neist ja nende personaalsetest tegudest midagi. Nende osaks on pääseda ajalooraamatute ja -õpikute lehekülgedele heal juhul vaid kokkuvõtlike märksõnadena: elanikkond, talurahvas, sõjavägi jne. Igatahes ei kuulu nad nende üksikute väljavalitute hulka, keda kutsutakse ajaloolisteks isiksusteks ja kelle nimi tuleb ajalooõpingute käigus koos sünni- ja surmadaatumitega kohustuslikus korras pähe õppida. Kuigi ka need, minevikust esiletõstetud, oleksid vaevalt ajalukku talletatud ilma ümber, kõrval ja vastas oleva nimetu ning neile peegeldavat tausta kujundanud rahvamassita. Selle nimetu massita, mida võiks võrrelda skulptorile hädavajaliku plastiliini või saviga, mille puudumisel jääks ta loomepotentsiaal igavesti realiseerimata. Ajalooareenil paarisrakendina tegutsenud rahvahulkade ja üksikisiku rolli vahekord, küsimus, kumb neist ikkagi määrab ajaloo kulu, on erakordselt keeruline ja võimaldab ilmselt erinevates ajaloosituatsioonides mitmeid tõlgendusvariante. Et see on nii, seda mäletab vähemalt minu põlvkond kas või ajaloolise materialismi loengutest tuttava Georgi Valentinovit? Plehhanovi näitel, kelle 1898. aastal (eesti keeles esmakordselt 1946) ilmunud huvitav arutlus ?Isiku osa küsimusest ajaloos? kuulus kohustusliku kirjanduse hulka. Ning asja eest.

Ammu on möödas ajad, kui peeti vääriliseks vaid kroonitud peade tegude kirjalikku jäädvustamist. Isegi vaid eesti keeles on tänasel päeval kättesaadavad kümned ajalooraamatud, kus räägitakse ?väikese inimese? argistest toimingutest. Ning enamikus nendest raamatutest on seda tehtud erakordselt huvitava ja kaasakiskuva loo vormis. Kuid midagi pole parata, nautides ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie? kütkestava käsitluse tulemusel ajalukku nimeliselt ilmunud Montaillou ?väikeste inimeste? igapäeva tegude ja mõtete kirjeldust, ei teki hetkekski tahtmist nendega samastuda ning näiteks unelmates saada lambakarjaseks Jean Pellissier?iks. Võib-olla tuleneb see soovimatus lihtsalt meie kunagise lapsepõlve liivakasti-mängude ja unistuste järelkajast, kui enesele tulevikurolle vabalt valides olime kõik indiaanipealikud ja imekaunid printsessid, aga mitte lambakarjased ja pesunaised. Aga järsku hoopis sellest, et mõni neist kunagi elanud ja nüüd tänu mineviku-uurijate ponnistustele ajaloos taas nime saanud inimestest pole ei teadlikult aga alateadlikult osanud ennast jäädvustada ajalukku. Oma eluajal ei nõudnud nad meilt, järeltulijatelt, mingit suhtumist, hinnangut oma tegudele. Nad pole teadlikult kunagi soovinud ulatada meile minevikust kätt. Hoopis teine asi on inimestega, kellele tehti juba sündimisest saadik (mõne erandiga küll hiljem) selgeks, et iga nende samm, pisemgi tegu, on ajaloosündmus. Et nad kuuluvad nende väljavalitute hulka, kes mitte ainult ei loo, vaid ka kehastavad ajalugu. Ning pole mingit kahtlust, et nende inimeste loetellu kuulub ühe väljapaistvamana Peeter Suur.

Selle Venemaa valitseja käekäik ja teod on eestikeelsele lugejale kättesaadavad raamatupoodide lettidel nii Nikolai Pavlenko kui Jüri Kuuskema käsitluses ning nüüd on neile lisandunud veel Lindsey Hughesi kirjutatud ja Lauri Vahtre tõlgitud raamat. Suurmeeste elulugude jäädvustamine on esmapilgul suhteliselt lihtne ülesanne. Kuna nad pidid Jumala tahtel valitsejatena jääma ka maise surma järel igavesti ajalukku, said nende eluaegsed teod kõikide ajastule käepäraste vahenditega ametlikult fikseeritud. Kuid pole mingit kahtlust, et ajaloo ?objektideks? olles ei loovutanud nad ükskõikselt seda ülesannet vaid teistele. Nii pole vist olnud ühtegi võimukandjat, kes poleks ise osalenud (kas otseselt või kaudselt) oma ajaloolise imago kujundamisel. Ning kuigi, olles rohkem sisuliste tegude kui väliste sõnade inimene, on Peeter Suur siin pigem erand, polnud ka tema kaugeltki ükskõikne tulevaste põlvede võimaliku hinnangu vastu. Nii on ka tema käsi mängus selles, et minevikust on hilisematele elulookirjutajatele lähetatud pigem ilustatud paraadpilt kui sajaprotsendiliselt tegelikkusele vastav foto. Ning me näeme Peetrit sellisena, nagu Peeter tahtis, et me näeksime. Samas leidub peaaegu alati inimesi, keda on just nimelt antud võimukandja jätnud millestki ilma ja kelle kirjapandust joonistub diametraalselt vastupidine pilt. Sel juhul ei näe me mitte valitsejat, kes tõi Venemaa ?olematusest? ?olemisse?, vaid inimest, kes hävitas ?õige Venemaa?. Hea-halva skaalal on pälvinud mõlemast äärmusest mõne hinnangu kõik kuningad, tsaarid ja keisrid. Seda enam Peeter I, kelle valitsemisaega iseloomustavad niivõrd radikaalsed pöörded, et oma reformide pöörasuselt võiks ta asetada tinglikult isegi ühte ritta Egiptuse Uue riigi aegse vaarao Ehnatoniga.

Suurmeeste elulugude kirjutajad armuvad enamasti oma objekti. See on ka arusaadav, sest kuidas teisiti ammutada jõudu aastatepikkuseks pingutuseks. Ja nii on nad tahtmatult valmis oma kangelast pigem õigustama kui süüdistama. Kuid loomulikult teab iga elukutseline ajaloolane, et tema ülesanne ei seisne mitte valitud kangelasele ülistuslaulu laulmises või täielikus mahategemises, vaid tõese pildi edasiandmises. Ning vahel võib see teadmine, püüdlus absoluutse korrektsuse suunas, autorit isegi kammitseda. Nagu seda on ka vahel tunda Lindsey Hughesi kirjutatud Peeter Suure eluloo puhul. Vene tsaari ja hilisema keisri kogu elukäik on niivõrd suurest kirest kantud, et antud juhul oleks võinud korrektsusele mõningaid mööndusi teha, oma kangelast mitte niivõrd kõrvalt vaadata kui temaga kaasa minna. Ehk isegi rohkem julgeda arvata ja oletada kui kindlalt tõdeda ja väita. Kuid see pole etteheide, see on iga autori vaba valik ja lugeja maitse küsimus.

Ajast, mil õpiti kasutama kivi ehitusmaterjalina, on võimukandjad rakendanud selle olemuselt igavikulise materjali enda ajalukku jäädvustamiseks. Pole olnud vist ühtegi valitsejat, kes vähemalt poleks unistanud olla suur ehitaja (vastupidise märgiga ? suur purustaja). Kuid reaalseid kroonitud peadest ehitajaid, kelle algatatud rajatiste hulka kuuluvad meie mõistes pealinnad, on üksikuid. Nende seas ka Peeter Suur oma Sankt-Peterburgiga. See valitseja tahtel rootslaste tugipunkti kohale soode keskele tuhandete vägivaldselt kohale toimetatud inimeste elu hinnaga püstitatud linn pidi paljude arvates saama igavesti neetud ning olema määratud hukule. Kuid teiste arvates oli apostel Peetrusele pühendatud ja Kaasani Jumalaema imettegeva ikooniga kaitstud linn määratud igavesele õitsengule. Sarnane arvamuse polaarsus saatis kõiki Peetri ettevõtmisi, mis pidi paratamatult tähendama paljudele kõhklusi ja valikuid ning hingepiinu. Ning nende seas võib-olla ka valitsejale enesele. Muidugi, kellelegi pole antud võimalust uuesti läbi elada sajanditetaguseid Peetri mõtteid ja tundeid, kuid nende üle arutleda võiks ikkagi ? et monarhi tegutsemine ei paistaks olevat nii programmeeritud ja ühesuunaliselt motiveeritud. Peeter võis ju tõesti asutada impeeriumile uue pealinna ?oma vanarooma eeskuju matkides?, kuid seejuures polnud see ilmselt kaugeltki tema tegutsemise kõige olulisem motiiv.

Ilmselt on suur vahe, kas jutustada Peeter Suure elulugu inimestele, kes on vähemalt kooli tasandil vene ajalugu õppinud ja kellele vene kultuurikonteksti paljud mõisted on iseenesest arusaadavad, või lugejatele, kellele jääb kogu taust enamasti kaugeks ja võõraks. Kusjuures viimase kategooria hulka hakkab jõudma ka noorema põlve eesti lugejaskond. Lindsey Hughesi raamat pole kirjutatud venelastele (mis ei tähenda, et venelased ei võiks seda lugeda) ja seega oleks tahtnud kohati rohkem seletusi, suuremat tähelepanu taustale. Erines ju eriti noore Peetri aegne Moskovia oma mentaliteedilt ja arusaamadelt kardinaalselt Lääne-Euroopast. Ning muidugi oleks pidanud vältima lähestikku paiknevaid vasturääkivusi à la ?tsaaritütreid ehk tsaaritare ei loetud troonipäri
jateks? ega olnud neil mehi? (lk. 20) ning ?tsaari poja või tütrega abiellumine suurendas järsult perekonna väljavaateid? (lk. 23).

Lindsey Hughesile tuleb anda au selle eest, et tema jaoks ei lõpe Peeter Suure lugu kangelase surmaga. Seal, kus elulookirjutajad sageli panevad punkti, piirdub autor komaga ja räägib Peetri mälestusest kuni 2002. aastani. See on igati põhjendatud, sest elulugude kangelastest ajaloolised isiksused elavadki oma surmadaatumist kauem. Seejuures kuulub Peeter Suurele Venemaa monarhide seas eriline koht: ta on neist ainus, kelle tegevus leidis nõukogude võimu poolt hiljem, pärast ?tsaaride ja nende teenrite? mälestusmärkide ärakoristamise kampaania lõpetamist, täielikku aktsepteerimist. Ega asjata ei pühendanud mõne tänapäeva kriitiku poolt nõukogude kirjanduse konformismi ja printsiibituse sümboliks nimetatud Aleksei Tolstoi Peeter Esimesele paksu romaani. Ju ta teadis, mis Stalinile meeldis.

Peeter Suure elulugu on igati korralik raamat, kus valitseja elu ilusasti kronoloogiliselt kümneks peatükiks jagatud. Kuigi Peetri isiklikest draamadest ja veidratest juhtumistest tulvil kaootilise eluga võrreldes paistab see ilmselt mõnele olevat isegi liiga korralik, on Lindsey Hughesi raamat ikkagi biograafia?anri hea näide.

Peter Watson, KOHUTAV ILU. Inglise keelest tõlkinud Inna Feldbach, Andres Kask, Sirje Keevallik, Triinu Pakk-Allmann, Lia Rajandi ja Lauri Vahtre. Varrak, 2004. 952 lk.

Populaarse arusaama järgi peaks suurteose ära tundma kõigepealt mõõtmete järgi: see on paks raamat, mille läbilugemine käib igapäevase tööga koormatud inimesele enamasti üle jõu. Massiivsuse tõttu on suurteos omamoodi hõlmamatu, ja kuigi tema sisu püütakse kokku võtta lugematutes tõlgendustes ja ümberjutustustes, jääb alles uue tõlgenduse või jutustuse võimalus. Midagi temast on meile kättesaamatu: ta peidab veel ideid, hargnemisi ja käänakuid, mida me võib-olla ei tunne ja millele keegi võib ühel heal päeval ootamatult tähelepanu juhtida.

Progressi narratiiv, milles kõige aluseks on efektiivsus

Peter Watsoni ?Kohutav ilu? on paks raamat. Selle lausega võib arvustamist alustada ja võiks põhimõtteliselt ka lõpetada, sest juba pärast lühikest tutvumist saab selgeks, et suurteosega tegemist ei ole. Ladusa jutuga briti ajakirjanik, kes kasutatud kirjanduse ja viidete järgi otsustades on ilmselt umbkeelne, on püüdnud anda linnulennulise ülevaate kogu XX sajandi teadusest, filosoofiast, kirjandusest, kunstist ja muusikast. Keeruka ja peadpööritava ülesande teostamiseks on valitud lihtne, ajakirjandusele sobilik meetod: kirjeldada ?intellektuaalsust? elulugude, olustikupiltide  ja uudisekünnise ületanud sündmuste kaudu. ?See raamat on narratiivne,? kirjutab Watson sissejuhatuses. ?Üks võimalusi 20. sajandi mõtte saavutusi käsitleda on vaadelda neid kui maailma suurima narratiivi lahtirullumist.? (lk 17). Watson ei ütle siin küll otse välja, milline on tema meelest see ?maailma suurim narratiiv?, aga järgmiste lausete tooniandvad metafoorid osutavad sellele selgelt: ?ideede edasimarss?, ?senitundmatu maa avastamise tunne?, ?lahkulöömine minevikust? jne. See narratiiv on edenemise ehk progressi narratiiv, milles edasiliikumine sarnaneb sõjalise vallutusega (?marss?) ja kus hinnanguid antakse võiduka efektiivsuse seisukohast.

Kuidas aga Watson ise intellektuaalset progressi jutustab? Biograafilisele lähenemisele omaselt teeb ta seda ennekõike isikulooliste portreede kaudu. Toon mõned näited: ?Pealtnäha oli Freud, perekonna kaheksast lapsest vanim, konventsionaalne inimene. Ta uskus kirglikult täpsusesse. Ta kandis inglise kalevist ülikondi, mille jaoks valis materjali tema naine.? (lk 21). ?Einsteini lapsepõlveaastate uurimine on näidanud, et nii matemaatikas kui ladina keeles oli ta kooliajal alati parim või vähemalt parimate seas. Aga omaette olemist nautis ta tõesti ja eriti võlusid teda ta ehitusklotsid. Kui ta oli viieaastane, andis isa talle kompassi. See erutas teda niivõrd, nagu ta ütles, et ta ?hakkas värisema ja läks üle keha külmaks.? (lk 108). ?Saatuse irooniana pidasid teised pereliikmed Ludwigit, keda praegu kõigist Wittgensteinidest kõige paremini mäletatakse, alguses kõige hallimaks. Margaretel oli tema ilu; Hans, üks vanematest vendadest, mängis nelja-aastaselt nii viiulit kui ka klaverit ning alustas juba komponeerimist; ja Rudolf, samuti vanemate vendade seast, läks Berliini, et saada näitlejaks. Kui Hans ei oleks 1903. aastal Chesapeake?i lahest välja seilanud ning teadmata kadunuks jäänud, ja kui Rudolf ei oleks ühes Berliini baaris tsüaniidi võtnud, olles enne seda pianistile napsi välja teinud ning palunud tal mängida populaarset laulu ?Olen kadunud?, siis poleks Ludwig pruukinud kunagi silma paista.? (lk 176). ?Sartre ja de Beauvoir käisid Saint-Germaini bulvari ja Saint-Benôit? tänava nurgal asuvas Flore?is. Sartre saabus hommikusöögiks (kaks konjakit) ning istus ja kirjutas siis kolm tundi mõnes ülemise korruse lauas. De Beauvoir tegi sama, aga omaette laua taga. Pärast lõunat läksid nad üles tagasi ja veetsid seal veel kolm tundi. Kohvikupidaja ei tundnud neid algul, ent kui Sartre sai kuulsaks, hakati talle nii palju helistama, et tuli sisse seada teine telefoniliin, mida kasutas ainult tema.? (lk 444). Selline stiil tuleb küllap enamikule lugejatele tuttav ette. No muidugi: tabloidid, naisteajakirjad, seltskonnakroonika… Tõsi küll, Watsoni oopus on kompilatsioon ja sõltub tugevasti oma allikmaterjalist, ning seetõttu tõstetakse ühes portrees esile üht, teises jälle teist tüüpi detaile ? olenevalt sellest, mida on eelistanud autor, kellelt Watson parajasti maha on kirjutanud.

Karikeeritud isikulood ja ideed

Isikulooliste karikatuuride joonistamise kõrval üritab Peter Watson aeg-ajalt kokku võtta ka nende tegelaste ideid, kes tema tekstis virvarrina lugeja silme eest läbi vuhisevad. Näiteks on ta püüdnud tervel suurel leheküljel ümber sõnastada Martin Heideggeri ?Olemise ja aja?, hoiatades küll ette, et see on ?raskelt mõistetav raamat?. ?Heidegger uskus, et meid on torgatud siia ilma meie käest midagi küsimata ja selleks ajaks, kui oleme juba harjunud siin olemisega, peame vaatama silma surmale. Surm oli Heideggerile olemise kõrval teine elu keskne tõdemus. Me ei saa iial oma surma kogeda, ütles ta, aga me saame teda karta ja see hirm on ülima tähtsusega: see annab meie olemisele tähenduse.? (lk 258).

Lugeja saab tänu Watsonile kahtlemata aru, et suur filosoof mõlgutas ränkraskeid mõtteid, ja et ?teatavas mõttes kõlab see väheke nagu Idamaade filosoofia? (samas). Ometi on talle ? samuti nagu Peter Watsonile ? pärast tolle lehekülje läbilugemist selge ka see, et niisuguseid mõtteid mõlgutava inimese peas pole kõik päris korras, sest see viis ta ?urbanistliku ratsionaalse tsivilisatsiooni hülgamisele? ja tegi temast vastiku natsionaalsotsialisti. Inimlikum, muhedam Heidegger avaneb alles mitukümmend lehekülge hiljem, kus ta kirjutab oma üliõpilasele Hannah Arendtile ?kirglikke luuletusi? ja lepib temaga kokku salajasi kohtumisi ?Heideggeri majast signaliseeritavate keerukate valguskoodide abil, millega anti märku, millal ja kus oli turvaline kokku saada.? (lk 335). Alles nüüd mõistab lugeja, missugune möllav tundeelu oli Heideggeri suurteose ?tohutu populaarsuse? taga: ?Töötamine ?Olemise ja aja? kallal oli neile mõlemale pingeline emotsionaalne kogemus ja Hannah?t lummas osalemine niisuguses tähtsas filosoofilises projektis.? (samas).

Kuid kaasaelamine jääks siiski poolikuks, kui me ei teaks Hannah Arendti kohta järgmist: ?Nii tema isa kui vanaisa olid surnud, kui ta oli veel väga nooruke, ja ema reisis palju, nii et väike Hannah muretses alailma, et ta ei tulegi tagasi. Siis abiellus ema uuesti mehega, kelle vastu Hannah?l eales soojemaid tundeid ei tekkinud, samuti ei võtnud ta omaks selle ühendusega kaasnenud poolõdesid. Kui ta Marburgi saabus, oli ta seetõttu tunnetest tulvil, kuid emotsionaalselt ebakindel ja vajas nii väga armastust, kaitset ja juhatust…? (samas). Lugeja kujutlusvõime saab tiivad.

Watson lihtsalt jutustab teosed ümber

Kuna Peter Watsoni ?intellektuaalne ajalugu? hõlmab ka ilukirjandust, tahab ta oma lugejaga jagada kirjanduslikke elamusi. Jällegi on valitud karikatuuri tüüpi otsetee: Watson lihtsalt jutustab ümber teosed, mida on tema teada peetud XX sajandil kõige väljapaistvamateks. Sellest ei pääse ka James Joyce?i ?Ulysses?, Samuel Becketti ?Godot?d oodates? või Gabriel García Márqueze ?Sada aastat üksildust?. Seevastu näiteks Bertolt Brechti ?Kolmekrossiooperi? puhul on sisuseletusest miskipärast loobutud, selle asemel kirjeldatakse lavastuse ümber tekkinud kõmu: ?Proovid olid kohutavad. Näitlejannad kõndisid minema või kannatasid seletamatute haiguste käes. Staarid ei nõustunud teksti muudatustega ja isegi mõnede liigutustega, mida neil teha kästi. Laulud seksist tuli välja jätta, sest näitlejannad keeldusid neid laulmast.? (lk 256). Miks Watson nüüd
selgitada ei taha, milles seisneb Brechti näidendi sisu?

Näiteid võiks mõistagi tuua veel teab kui palju, sest ?Kohutav ilu? on mahukas raamat, pisut alla tuhande lehekülje. Ilma peletisliku tekstimassita oleks ju heauskset lugejat raske veenda, et tegu on tõepoolest ?maailma suurima narratiivi lahtirullumisega?. Kõik siin esitatud tsitaadid on aga sama juhusliku iseloomuga nagu terve Watsoni raamat. Need annavad ettekujutuse vaid sellest, milliste vahenditega Peter Watson saavutab soovitud efekti: luua toode, mis mõjuks kohe esmatasandil, füüsiliselt, kvantitatiivselt, tänu maa külgetõmbejõule. Paks raamat on ilus raamat.

Siiski ei taha ma öelda, et ?Kohutav ilu? polegi muud kui heade raamatute halb ümberjutustus, mis arvestab standardse lugemisharjumusega. Ei, Watsonil on ka oma ideoloogiline positsioon, mida aeg-ajalt lastakse aimata läbi lillede ja millel on küllalt selged ajaloolised toetuspunktid: Teine maailmasõda, Briti impeeriumi loojang, Ameerika Ühendriikide esiletõus. Teise peatüki algusest loeme: ?1900. aastal oli Suurbritannia poliitiliselt ja majanduslikult maailma kõige võimsam riik. Talle kuulus territooriume Põhja- ja Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Ameerikas oli temast tugevasti sõltuv Argentiina. Ta valitses kolooniaid Aafrikas ja Lähis-Idas ning tema dominioonid ulatusid Australaasiani välja…? (lk 37).

Progressi jutustuses on ebamugav mõra, sest Suurbritannia üksnes ?oli? maailma kõige võimsam riik sada aastat tagasi. Kuid kõik ei ole veel kadunud, sest nagu raamatut kokku võtvas peatükis öeldakse, ?isegi juhul, kui kõik maailma kultuurid on üles leitud ja ära kirjeldatud ? eksisteerib ikkagi tsivilisatsioonide hierarhia selles mõttes, et mõned neist on maailma palge kujundamisel tunduvalt olulisemad kui teised.? (lk 824). Watson usub end kuuluvat võiduka vallutuse poolele, ?tsivilisatsioonide hierarhia? tippu, hoolimata Briti impeeriumi kadumisest.

Kultuuri ülevõimu huvides võib toime panna mida tahes

Selle hierarhia kehtestamine ja säilitamine on sedavõrd oluline, et muidu hukkamõistu väärivad vahendid muutuvad lubatavaks. Kuigi Watson näib tundvat tõsist huvi rassismi probleemide vastu ja pöördub kogu raamatu vältel järjekindlalt tagasi antisemitismi teema juurde, on ta kindlal arvamisel, et tema kultuuri ülevõimu huvides võib toime panna mida tahes. See hoiak tuleb ilmekalt välja peatükis ?Augustivalgus?, kus kirjeldatakse aatomipommi loomist ja viimaks ka kasutamist: ?U235-pomm visati Hiroshimale 6. augustil veidi enne kella 9 hommikul kohaliku aja järgi. Selle aja jooksul, mil pomm langes, oli seda kandnud lennuk nimega Enola Gay juba üksteist ja pool miili eemal. Isegi seal täitis plahvatuse valgus lendurikabiini ja lennuki kere ?ragises ja tõmbus kurdu? lööklaine käes. Plutooniumipomm kukkus Nagasakile kolm päeva hiljem. Kuue päeva pärast teatas keiser Jaapani alistumisest. Selles mõttes pomm töötas.? (lk 432). Watsoni meelest oli suurejooneline massimõrv ?maailma suurima narratiivi? seisukohalt oluline edasiminek: ?Maailm ohkas kergendatult, sest sõda oli möödas, ent oli kohkunud vahendist, mille abil see saavutati. See oli ühe ajastu lõpp ja teise algus ning sedapuhku polnud neis sõnades kübetki liialdust.? (lk 433). Kõikuva sõnastuse tagant kumab läbi ilmselge võidurõõm, seda sunnib vaos hoidma üksnes poliitiline korrektsus.

Nõnda on Watsoni ?Kohutav ilu? otsekui küüntest kübar, pudemetest põimitud artefakt, mis peab muutma oma kandja ideoloogiliselt nähtamatuks. Iga tühine detail, iga mõttetu elulooline seik on pilkupüüdvam kui see, mille pärast raamat on kirjutatud, mida ta tahab tõestada. Moraal, milleni Peter Watson viimaks jõuab, pärast kogu hajusate faktide kribu-krabu, on ju täiesti triviaalne ja õõnes: ?Käesolevas raamatus esitatud jutustusest ilmneb, et teaduse ebaõnnestumised ? eriti sotsioloogia ja psühholoogia aiatahaminek ? on möödunud sajandile avaldanud olulist mõju ning et see on olnud lähedalt seotud poliitiliste katastroofidega.

Eluloolised seigad varjutavad tegeliku ideoloogia

Teaduse, liberaalse demokraatia, turumajanduse ja massimeedia edusammude kombineeritud mõju on andnud tulemuseks sellise isikliku vabaduse ja eneseteostuse ajastu, millele minevikus võrdset ei ole. See ei ole tühine saavutus, kuid saavutada võiks veel palju.? (lk 822). Ometi pole kogu raamatus olnud juttugi sellest, kuidas võiks nüüdset ?vabadust? ja ?eneseteostust? minevikuga võrrelda. Kelle vabadus? Milline eneseteostus? Kas pole tänapäeva teadus silmanähtavalt rakendatud sõjalise ja majandusliku domineerimise teenistusse? Kas pole ?demokraatia? muutunud kahtlaseks fraasiks, mille taga kummitab sihitu manipulatsiooni tont? Kas pole turumajandus ülemaailmne orjus, kõikjale ulatuv türannia, mis miljarditest inimeludest põrmugi ei hooli? Kas pole just massimeedia see, mis külvab segadust ja meeleheidet, stimuleerib moodsat fundamentalismi ja pimestab oma ohvreid igas maailma nurgas? Mida peab Peter Watson õieti silmas, väites, et see kõik ?ei ole tühine saavutus??

Võib muidugi veel öelda, et ?Kohutav ilu? on nii kaootiline ideede kogum, et mõned seal esitatud põhimõtted väärivad kindlasti toetamist. Sellega oleksin ma nõus, aga soovitaksin siiski otsida algteadmisi pigem headest teatmeteostest, mis on järjestatud tähestikuliselt ja kus on igas lühiartiklis antud vaid oluline informatsiooni. Peter Watsoni raamat ei ole hea ülevaade ega sisukas mõtestamiskatse. See on odav ja halb aseaine, mis sisendab tuimust ja ükskõiksust.

Viimasel ajal kostab kurtmist, et pärast suurte eesmärkide saavutamist, NATOga ja Euroopa Liiduga ühinemist, ei ole Eestil enam sihti. Eestil puuduvat ?sisemine eesmärk?. Tohoh! Kas siis ei olnudki toimunul Eesti riigile ja rahvusele sisuline ? positiivne, loovust ja energiat vabastav tähendus, nagu hüüdsid heeroldid? Üksnes vältimatu ja siduv lojaalsusakt ?suurte? jõumängudes? Olgu, kuis on, igal juhul püütakse ootamatult kaotsi läinud ?sisemisi väärtusi? täna üles leida kristlik-konservatiivse retoorika abil. Inimeste ihaluse ?püsiväärtuste? järele tabas ära Res Publica. Üldrahvalikku nõudlust märgates on teisedki erakonnad konservatiivseid loosungeid välja hõiganud. Peibutava sõnumina esindab alalhoidlikku mõtlemist ka roheline ideoloogia. Juba mitu erakonda on oma rohelised juured avastanud.

Üldiselt tundub, et liberalismi ?kvoot? on täis saanud. Konservatiivne eluvaade on meeltmööda nii neile vähestele, kes on end majanduslikult kindlustanud ja väärika staatuse omandanud, kui ka neile, kes eduredelil higistades alles teatud elustandardi poole püüdlevad. Veel on suur hulk vanainimesi, kelle meeltes mõlgub nostalgiline ?eestiaegne? rahvuskonservatiivsus. Neile piisab rituaalidestki: lipud, sambad, isamaakõned ja patriarhaalne retoorika ajavad asja ära. Tundub, et piisavalt udustel konservatiivsetel loosungitel on suuri ?ansse isegi hoolimata (liba)konservatiivse Res Publica võimult kukkumisest. Miks kipuvad (uus)konservatiivsed meeleolud võimust võtma ja üleüldine vabadusaade mainet kaotama?

Hiljuti üht usunditealast üllitist tutvustades iseloomustas religioonifilosoof Mart Raukas religioossust tabavalt kui usaldussuhet. Usaldussuhe on konservatiivse ilmavaate alus ja ka lausa fundamentaalne hoiak, mis teeb võimalikuks suuremate ja väiksemate inimkoosluste toimimise. Usaldussuhteks ei ole ilmtingimata luteri kirikut ega islamiusku vaja. Usaldussuhe taassünnib koos lapse ja vanema suhetega, pere- ja kogukonnasuhetega. Tegelikult aktsepteerib just usaldussuhe erinevusi. Delegeerides võimu, seab see vastukaaluks ka kohustused ja vastutuse. Usaldussuhtes ühilduvad, mitte ei vastandu, ?pime?, lausa refleksina toimiv bioloogiline otstarbekus ning ideoloogiline ja kultuuriteadvus.

Ja vastupidi, liberalistlik hoiak, müstifitseerides muutumist ja eristumist, kultiveerib vastandumist ja õhutab ohvrimentaliteeti. Liberalistlik ?ohver? on alalises alandusseisundis, mässab ja lärmab ? erinevalt näiteks rahvuslik-konservatiivsest ?ohvrist?, kelle ohvriseisundilgi on mingi ülem, kangelaslik mõte. Liberalistlik arengu- ja edufilosoofia, tiigri- ja tehnohüpped, kiirkäigul sotsiaalseid hübriide (nõukogude inimene, euroinimene) aretavad integratsiooniprogrammid, kirglik püüd mingeid inimolemise aspekte ületähtsustada ? kõlab eriti tühjalt nõukogude progressiapoloogiad üle elanud vanema põlvkonna jaoks.

Kui mitte muu, siis inimelu haprus ja lõplikkus peaksid sisendama, et nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks on otstarbekam usaldus ja osadus kui permanentne mäss. Bioloogilisi impulsse kultuuriliseks ja ideoloogiliseks transformeeriv usaldussuhe on iga religiooni positiivne, hea tuum. Samas hoiab ju ka esindusdemokraatiat püsti vaid usaldussuhe.

Usaldussuhte bioloogilise algupäraga ?reflektoorsus? on konservatiivse ilmavaate tugevuse ja paraku ka nõrkuse alus.  ?Reklaamigurud? ja meedia on maiad (nüüd lisaks ?sponsoritele? ka) maksumaksja raha eest sotsiaalseid reflekse oma rahamasina ette rakendama ja erakonnad on varmad ?teenust? ostma. Omaenese ajupesu maksab kinni ajupestav ise.  

Ja ometi on konservatiivne usaldussuhe paradoksaalselt ikkagi etem kui liberalistlik mässumeel. Põhjus on lihtne. Usaldussuhtel põhinev konservatiivne ilmavaade, mis aktsepteerib hierarhiaid ja ühiskondlikku tööjaotust, teeb need  ühtlasi nähtavaks ja seega ka kontrollitavaks. Seevastu meenutab liberalistlik teadvusseisund olukorda pärast kärbseseenesupi söömist: abstraktsed nägemused täielisest vabadusest katavad täieliselt kinni tõsiolud. Aga tõsiolud tähendavad vältimatult ja alati hierarhiaid, võimu ja kohustuste jaotumist. Kui edukalt just liberalistlik udutamine lõhestunud staatuse- ja hierarhiaühiskonda on tootnud, see on näha viisteist aastat kestnud sotsiaalsest eksperimendist koduvabariigis.

Kuigi rahvusvaheline üldsus ei väsi kordamast, kui kahjulik on rahvusvaheline terrorism, ei saa sellele anda rahvusvaheliste suhete ?nullsumma ruumis?, kus kellegi mõju langus kasvatab kellegi teise mõju, ratsionaalsest aspektist ühest hinnangut. Nii peab Venemaa oma terrorismivastast võitlust T?et?eenias, USA Iraagis, Ühendkuningriik Põhja-Iirimaal, Hispaanlased Baskimaal jne. Väikeriigid, kellel oma otsest terrorismiohtu pole, leiavad väljakutse oma suuremate partnerite või naabrite huvide kaitsel.

Hoolimata ÜRO taunivatest resolutsioonidest, on terrorism ja võitlus sellega külma sõja järel riikidevaheliste suhete arenevamaid prioriteete. Põhjuseks pole siin mitte niivõrd terroristide ja nende oskuste kasv, vaid muude ebastabiilsuse ja ressursside ümberjagamise vahendite marginaliseerumine. Konkureerivas regioonis ebastabiilsuse külvamine ja kulude tekitamine või enda vajalikuks tegemine  on soodsas suunas toimuva terrorismi tingimustes vägagi viljakas. Terrorismi diskursusest (mitte niivõrd terrorismist endast) on seejuures kasu nii globaalsetel suurvõimudel kui nende väikestel koalitsioonipartneritel.

Eesti välispoliitika on terrorismivastase diskursuse konstrueerimise ideaalne näide ja õppematerjal. Maksumaksjad võisid kahtlemata imestada, miks pidi peaminister Mart Laar mälestusväärse 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku järel kohe USAsse suunduma veenmaks president G. W Bushi, kui suures ohus on Eesti ja kui väga me soovime osaleda terrorismivastases võitluses. Seda kõike oludes, kus enamik maailma terroriste ei teadnud, kus Eesti asub, rääkimata kavast seda rünnata. (Hiljem selgus, et hoolikalt ette valmistunud terroristid ei tee vahet isegi näiteks Taanil ja Norral.) Septembrirünnakule järgnenud aastatel ei väsinud Eesti välispoliitika kujundajad kordamast, kui suur on terrorismioht ja et Eesti on valmis sellega otse eesliinil võitlema.

Seda, et diskursus konstrueeriti, mitte ei põhinenud objektiivsetel väärtushinnangutel või ohtudel, laseb aimata selle selge selektiivsus, s.o kallutatus. Eesti välispoliitika kujundajad nägid reaalse ründajana vaid Talibani ja Al Qaedat, näidates samas üles teatavat vaikivat toetust T?et?eenias toimuva suhtes, ega huvitunud suuremat baskide või ?Tõelise IRA? ettevõtmistest. Üliaktiivsus ja selektiivsus olid ratsionaalselt põhjendatud: Eesti soovis saada osa transatlantilisest partnerlusest (mida peeti ainsaks Eesti reaalseks julgeoleku tagajaks) nii selle hüvede, kui koorma osas ja kui terroristid meist muidu  ei huvitunud, oldi valmis ka nende juurde Lähis-Idasse siirduma.

Eesti välispoliitika peegeldas meie tulevastele partneritele vastu kõike, mida nood soovisid: usku, et kõik maailma rahvad on ohus, et kohe tuleb selle vastu jõuga seista ja rahvusvaheline õigus, ÜRO ja skeptiline rahvusvaheline kogukond on siin vaid takistuseks ees, igast väikeriigist on aga rahvusvahelise õiguse rikkumise legitimeerimisel tõhus abi. 

Mart Laari terrorismi Eesti rahvuslike huvide vankri ette rakendamise loogika töötas siiski hiilgavalt. Kui veel aasta enne 11. septembrit lubas nii mõnigi USA diplomaat endale märkusi, et Eesti võib NATO laienemisest Venemaa rahustamiseks esialgu välja jääda, olid aasta hiljem eelseisev liikmesus ja kollektiivne kaitse juba ilmselged.

Vaadeldava raamatu autor Richard Clarke, olles töötanud kahe viimase presidendi ametiajal terrorismivastast võitlust koordineeriva üksuse juhina, avab samalaadse ratsionaalse terrorismidiskursuse tekkimise ja kallutamise telgitaguseid USAs. Autor avab emotsionaalse kirjelduse kaudu USA administratsiooni aastatepikkuse terrorismi(vastase)poliitika nüansse, lastes mõista, et 11. septembril juhtunu oli vaid pikaajaliste valikute tulemus ja edasise poliitika legitimeerimise allikas. Mõneti ilukirjandusliku võttena on kirjeldatavate käikude ja otsuste keskne tegelaskuju just autor ise, mitte president Bush, kaitsesekretär Donald Rumsfeld või riigisekretär Colin Powell.

Raamatu vorm, aastakümnete taha ulatuv ajaloolis-institutsionalistlikus stiilis ülevaade, pakub mitte-ameeriklasele võimaluse mõista asjaolusid ja aastatega kujunenud fundamentaalseid müüte ning uskumusi, mis viisid USA valitsuse ja rahva meeleheitlike sammudeni inimõiguste piiramisel, demokraatia ahendamisel ja rahvusvahelise õiguse eitamisel pühas võitluses islamiterrorismi vastu. Andes erialase ja emotsionaalse hinnangu administratsiooni poliitilise eliidi ning julgeoleku ja kommunikatsiooni juhtide enamikule, teeb autor tajutavaks, kuidas nende isiklikud kinnisideed ja teadmised juhtisid riigi vältimatult 11. septembri sündmuste suunas ja sealt edasi Iraaki okupeerima.

Vastuse leiavad küsimused: Kas USAs oldi teadlikud Al Qaeda ohust? Kui oldi, siis miks ei reageeritud ennetavalt? Kas Iraak on vaid üks sihtmärk pikas reas? Milline roll on terrorismivastasel võitlusel lähiaastate USA välispoliitikas? Kas rahvusvahelisel kogukonnal on siis võimalus kaasa rääkida?

Ridade vahelt kumab sõnum, et sellist rünnakut oli peetud võimalikuks, kaalutletud vastumeetmeid ja siiski mitte midagi sisulist ette võetud. Selle asemel oli keskendutud oma konstrueeritud probleemidele (Iraak, Iraan, Süüria) ja oodatud soodsat võimalust nendega jõuliseks tegelemiseks. Kirjeldustest kõlab taustana läbi autori kahetsus, et tema soovitatud Al Qaeda vastast ristisõda ei soovitud pidada ei enne ega pärast terrorirünnakut.

Autor kirjeldab, kuivõrd ükskõikne oli USA administratsioon Al Qaeda hävitamise suhtes, kuivõrd lootusrikas tema põgenemise suhtes Iraaki, sealt Iraani, sealt järjepanu järgmistesse tõrksatesse islamiriikidesse, et anda alust nende sõjaliseks ründamiseks (ikka enesekaitse eesmärgil). Loomulikult saab lugeda ka sellest, kui pettunud oli USA administratsioon mitmetes Lääne-Euroopa riikides, kes, selle asemel, et soodsat hetke kasutada ja ristisõja liitlastena külma sõja aegne auvõlg tasuda, asusid hoopis vastaspoole huvide kaitsele.

Raamatu põnevaks lisaväärtuseks on detailsed kirjeldused USA liitlassuhetest Iisraeli, Pakistani ja Saudi Araabiaga, aga ka välispoliitiliste otsuste tegemiseks kasutatud loogiliste mudelite ning argumentatsiooni tutvustamine. Kui suur osa raamatus esitatud faktidest siiski 100% tõde on, jääb siiski vaid autori teada.

Kui USA tingimustes on tegemist selgelt alternatiivse ja nn silmi avava teosega, mis paljuski vastandub ametlikule valitsuse seisukohale,  siis Eesti puhul (siin ollakse USA terrorismivastase võitluse põhjuste suhtes vägagi skeptilised) toimib see pigem teistpidi tasakaalustavana. Raamat laseb mõista, et terrorirünnaku näol ei olnud tegemist administratsiooni planeeritud vandenõuga oma võimu kasvatamiseks, vaid pikaajalise julgeolekupoliitilise protsessi tulemusega. Samal ajal kirjeldab see õpetlikult, kuidas saab iseenda ja oma partei äpardunud poliitika tõttu esile kutsutud rahvuslikust tragöödiast kujundada sise- ja välispoliitilise kullaaugu ja oma isiklike võitluste õigustaja.

Pierre Bourdieu? lahkumine 2002. aasta 23. jaanuaril kujunes ootamatult kärarikkaks. Kogu Euroopa meedia kõneles tema teaduslikest ja poliitilistest saavutustest, avaldades meenutusi ja tunnustusi lahkunu lähematelt või kaugematelt kolleegidelt ja kaasvõitlejatelt. Kõik see oleks autorile endale pakkunud tõenäoliselt palju tänuväärset uurimismaterjali meediavälja toimimise kohta ja kõnekalt ongi tänaseks ilmunud Bourdieu? surma meediaretseptsiooni kohta juba mitu sotsioloogilist analüüsi.

Kui meedialaine oli vaibunud, järgnes erialase tunnustuse laviin: ilmavalgust nägid kümned ja kümned teadusajakirjade erinumbrid ja rahvusvahelised konverentsid, mis vaagisid Bourdie? loomingut kõikvõimalikest vaatenurkadest; tänaseks on paljud konverentsimaterjalid juba raamatuteks vormistatud, neile on lisandunud mitmed uued monograafiad Bourdieu? sotsioloogiast, seda nii prantsuse, inglise, hispaania kui teisteski keeltes.

Bourdieu? ootamatult menuka postuumse karjääri kõige huvitavam tahk on siiski autori enda surmajärgsed publikatsioonid. Neid on tänaseks ilmavalgust näinud kolm: 2002. aasta septembris ilmunud mahukas antoloogia Bourdieu? poliitiliste sõnavõttudega, 2003. aasta jaanuaris ilmunud Bourdieu? Al?eeria-fotode album ning last, but not least 2004. aasta veebruaris ilmunud Bourdieu? intellektuaalne autobiograafia. Sellele nimekirjale võib veel tinglikult lisada 2002. aasta märtsis üllitatud Bourdieu? tööde bibliograafia, mis sisaldab mahuka (ca 60 lk) intervjuu sotsioloogi endaga.1

Franck Poupeau ja Thierry Discepolo koostatud antoloogia ?Sekkumised? (Interventions, 1961-2001. Science sociale et action politique. Marseille, Agone, 2002. 487 lk) näitab ennekõike veenvalt, et Bourdieu? poliitiline ?pöördumine? ei leidnud aset mitte 1995. aastal, nagu kinnitab käibearusaam, vaid juba 1960. aastate alguses, mil valmisid Bourdieu? esimesed poliitilised sõnavõtud, esialgu Al?eeria sõja ja selle tagajärgede kohta, hiljem prantsuse haridussüsteemi, intellektuaalide rolli, sotsiaalse vaesuse, liberaalse majanduspoliitika jpt teistel teemadel. Antoloogia kätkeb ligemale 80 teksti: kolumne, pamflette, petitsioone, intervjuusid, mida kõiki ühendab soov rakendada teaduslik töö ühiskondlike huvide teenistusse, siduda sotsioloogia militantisme?iga. Kuigi ajaliselt hõlmab kogumik 40 aastat, on lõviosa tekstidest pärit siiski viimasest kahest kümnendist, mil Bourdieu? signatuur oli omandanud piisava kaalu, et rakendada see poliitika teenistusse.

Esinduslik fotoalbum ?Al?eeria pildid? (Images d?Algérie: Une affinité élective. Arles, Actes Sud, 2003. 224 lk) tutvustab Bourdieu?d kaunis ootamatu külje pealt, tundliku silmaga fotograafina, kes oma Al?eeria perioodil 1958 ? 1961 jäädvustas ümbritsevat kokku ligemale 2000 fotol. Nende fotode põhjal korraldati 2003. aasta alguses Araabia Maailma Instituudis Pariisis ulatuslik näitus, mida hiljem on eksponeeritud mujalgi. Vaadeldavasse albumisse on Bourdieu? mustvalgetest fotodest valitud ligemale 150, mis on liigendatud temaatiliselt. Lisaks fotodele sisaldab raamat seni avaldamata intervjuu, kus autor seletab fotode kasutamist oma välitöödel Al?eerias.

Nimetatutest kõige olulisem on kahtlemata viimasena ilmunud väike raamat pealkirjaga ?Eneseanalüüsi eskiis? (Esquisse pour une auto-analyse. Pariis, Raisons d?agir, 2004. 142 lk). See on Bourdie? viimastel elukuudel (oktoober ? detsember 2001) kirjutatud tekst, mis oli algselt mõeldud viimaseks peatükiks raamatule ?Teadus teadusest ja refleksiivsus? (?Science de la science et réflexivité?), mis ilmus 2001. aasta sügisel. See raamat põhineb Bourdieu? viimase õppeaasta loengutel Collège de France?is ja seal on sõnastatud teadussotsioloogia alused ja eesmärgid. Bourdieu? hinnangul pidi sotsioloogia sotsioloogiline analüüs sisaldama ühtlasi sotsioloogi sotsioloogilist analüüsi, mida ta püüdiski ?Eneseanalüüsi eskiisis? visandada. Nagu seletas teose ilmumise puhul ajalehele Libération (28. I 2004) Bourdieu? poeg Jérôme Bourdieu, asus ta isa koondama autobiograafilisi materjale juba 1995. aastal, ent jõudis oma plaanidest teostada vaid selle esialgse eskiisi. Raamat ilmus autori soovil esmalt saksa keeles (Surhkamp, 2002), prantsuskeelne väljaanne sisaldab lisaks mõningaid viiteid. ?Eneseanalüüsi eskiis? on Bourdieu? katse eritleda oma ?trajektoori? prantsuse intellektuaalse välja kontekstis: ta seletab oma haridusteed ja esimesi erialaseid valikuid, avab oma filosoofiliste eelistuste tagamaid, kirjeldab Al?eeria kogemuse olulisust oma vaadetele, selgitab oma poliitilisi seisukohavõtte.

Arvestades Bourdieu? elukäigu erilisust ? maakolkast pärit noormees, kes vallutab mitmed mainekad akadeemilised mäetipud ?, pakub raamatuke vaieldamatult huvitavat lugemist, kuigi ei jõua kaugemale Bourdieu? teadustee algusest ja jääb ?anrilt siiski pelgalt eskiisiks, mida autor oleks hiljem kahtlemata edasi arendanud. Nagu Bourdieu rõhutab, ei ole raamatu näol tegemist autobiograafiaga, mille illusoorsust on ta varem korduvalt rõhutanud. Ta ise on defineerinud oma ettevõtmise kui sotsioloogilise eneseanalüüsi (auto-socioanalyse), kuigi siinkirjutaja meelest ei erine lõpptulemus kokkuvõttes siiski oluliselt klassikalisest intellektuaalsest autobiograafiast. Teadaolevalt on raamatu tõlkeõigused eesti keelde ostnud kirjastus Tänapäev, nii et lähitulevikus peaks raamat olema eesti keeleski kättesaadav.

Bourdieu? pärand elab niisiis jätkuvalt ja tema tööde uurimine on muutunud omaette ?akadeemiliseks tööstusharuks?. Edukalt on pärast Bourdieu? lahkumist jätkatud ka mitmeid tema algatatud projekte, eesotsas 1975. aastal asutatud ajakirjaga Actes de la recherche en sciences sociales ja 1996. aastal asutatud kirjastusega Raisons d?agir. Kui mul möödunud suvel oli võimalus vestelda Bourdieu? vanima poja, andeka majandusteadlase Jérôme Bourdieu?ga, kellest praegu on kujunenud üks isa tegemiste jätkajaid, oli temagi optimistlik ja mainis mitmeid ettevõtmisi, mida temal ja ta võitluskaaslastel on plaanis Pierre Bourdieu? ideede edendamiseks ja levitamiseks korraldada. Nii et: Bourdieu est mort. Vive Bourdieu!

1 Yvette Delsaut, Marie Christine Rivière, Bibliographie des travaux de Pierre Bourdieu, suivi d?un entretien sur l?esprit de la recherche. Pantin, Le Temps de Cerises, 2002. 241 lk.