Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ viimane osa „Võim“ avatakse Kadrioru pargis ja Kadrioru kunstimuuseumis reedel, 8. septembril kell 17.
Kuraatorid Marje Taska ja Reet Varblane, kujundaja Villu Plink, kunstnikud Britta Benno, Madlen Hirtentreu, Jonas Johansson, Kirke Kangro, Edith Karlson, Flo Kasearu ja Elina Vitola, Raul Keller, Urmas Lüüs, Mikk Madisson, Tanja Muravskaja, Jüri Ojaver ja Fideelia-Signe Roots.
Näitus on vaadata 9. 09. – 1. 10. 2023.
9. ja 24. septembril toimuvad Tartu ülikooli semiootika rakenduskeskusega koostöös valminud publikuprogrammi üritused. Kunstnike mõtisklused inimese ja looduse võimusuhetest viisid koostööni Tartu ülikooli semiootika rakenduskeskuse ja Tallinn Euroopa rohelise pealinnaga. Publikuprogrammis osalemine on tasuta, korraldajad paluvad eelnevalt ennast registreerida. Rohkem infot ja registreerimine koduleheküljel: www.teatepulk.com
Võim on enesekehtestamise atribuut, kellegi või millegi üle valitsemise eeldus. Võim on alati suhe kellessegi või millessegi. Igasuguse struktuuri toimimiseks on see ühteaegu vajalik, aga ka ohtlik, ahvatlev, peibutav, kohutav ja hirmutav, allasuruv, kontrolliv.
Kadrioru park võib vaadata igal tasandil võimusümbolina: park kui inimese loodud tehislik kooslus, Peeter I ehitatud Kadrioru loss kui võõra väe kinnistamise märk, presidendi loss kui poliitilise võimu kehastus, Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu kui kunstivõimu märk. Ükski neist tasandeist ei kehasta endas pelgalt hierarhilist, võõrandunud tähendust: park ühendab inimesi ja seal on maa-alasid, kus looduslik keskkond saab vabalt areneda ja toimida, presidendi institutsioonil on diplomaatiline, lepitav funktsioon, nüüdisaegne kunstimuuseum on kunstnikke ja vaatajaid ühendav demokraatlik multifunktsionaalne paik.
Projekt „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ on toiminud teatepulga edasiandmisena: kuraatorid kutsusid kunstnikud Vana-Võromaa kultuurikotta, seal osalenud kunstnikud andsid oma teatepulga edasi Tartu „Vaimu“ näitusele ning Tartus osalenud kunstnikud kutsusid Tallinna „Võimu“ näituse osalejad. See ei ole kuraatori(te) võimukepi all (vertikaalse võimusuhtena) kulgenud kooslus, vaid see on toiminud horisontaalse edasiarendusena, kuigi ka kuraatorid on andnud teatepulga edasi ja kutsunud oma kunstnikud.
„Võimu“ näituse juhatab sisse kuraatorite ühisprojekt, nagu see oli eelnevate näitusepaikade puhul Võrus ja Tartus, nii on ka seekord selle teostanud Marje Taska ja installeerinud Reinhold Rutks. „Väe“ näituse juhatas sisse hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, vaimukontseptsiooni kandis viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastas näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina. „Võimu“ sümboolset objekti, vikatitega võimuratast võib vaadata võimuiha absurdsuse võrdkujuna.
„Võimu“ teosed võib tinglikult kolmeks jagada: kunstnike mõtisklus praeguse inimühiskonna ja sealsete võimusuhtete üle, olgu siis riigi või kunstimaailma mõttes (Jüri Ojaver, Kirke Kangro, Edith Karlson, Raul Keller, Mikk Madisson), antropotseenist tingitud inimese ja looduse suhete ja nende tagajärgede tõlgendus (Madlen Hirtentreu, Urmas Lüüs, Jonas Johansson) ning kolmandaks nii-öelda avatud tähendusega teosed, kus on segunenud inimühiskond ja looduslik keskkond ning mida saab tõlgendada keskkonna aga ka inimsootsiumi võimusuhete kaudu (Britta Benno, Flo Kasearu ja Elina Vitola, Fideelia-Signe Roots).
Väljapaneku lõpetab Tanja Muravskaja Kadrioru kunstimuuseumi riigivanem Konstantin Pätsi toas eksponeeritud videoteos, kus Eesti siiani ainus naissoost president Kersti Kaljulaid arutleb küsimuse üle, kuidas täita võim targa vaimu ja tõelise väega. Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ lõpetab kuraatorite ja kunstnike ühissõit Kütioru tammetsõõru, et sinna lähistele istutada Kadrioru pargis kasvanud tammeistik. Võim naaseb sümboolselt väe juurde, et sirguda väepaigas.
Ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran, kes räägib publikuprogrammis paljuliigilisest linnast, kirjeldab võimu kui agentsust ehk suutlikkust tegutseda: „Veel suurem võim on aga võim enda agentsuse üle, ehk suutlikkus piirata omaenda tegutsemist. Seda on vaja, et teistel oleks hea, et suhted kogukonnas oleksid terved ja jääks alles liigirikas loodus.“ Publikuprogrammis saab kuulata veel vestlusringe parasiitide ja eluruumi teemal ning soo ja võimu mustrite teemal linnaruumis ning osaleda juhendatud jalutuskäikudel, mis suunavad märkama kunstiteoste ja kirjanduse kaudu eri liikide ja võimusuhetega seotud tõlgendusviise Kadrioru pargis. (Loodus)keskkonna tähenduslikkuse ning inimese ja looduse võimusuhete üle arutlevad semiootikud, kunstnikud, kirjandus- ja kultuuriteadlased.
Programmi kava: Reede, 8.09
17.00 näituse avamine ja jalutuskäik näitusel kuraator Reet Varblase ja osalevate kunstnikega.
Laupäev, 9.09
12.00 Vestlusring parasiitide ja eluruumi teemal Kadrioru kunstimuuseumis ja pargis
Romanistika külalisteadur Sara Bédard-Goulet, kunstnikud Flo Kasearu ja Elina Vitola.
14.00 „Semiootiline jalutus rohevõimu rägastikus”, algus Kadrioru pargi infopunkti juures.
Linnasemiootik Tiit Remm, bio- ja ökosemiootik Riin Magnus ja kunstnik Ulla Juske.
15.30 Kirjanduslik jalutuskäik Kadrioru võimulabürintides, algus Juhan Viidingu pingi juures Luigetiigi ääres.
Kirjandusteadlased Ene-Reet Soovik, Elle-Mari Talivee ja Kadri Tüür.
Pühapäev, 24.09 Kadrioru kunstimuuseumis
13.00 Vestlus „Kelle jaoks on linnaruum? Sugu ja võimu mustrid linnas“
Ajakirjanik ja poliitik Barbi Pilvre ning Tallinna öölinnapea Natalie Mets.
14.30 Loeng ja arutelu teemal „Paljuliigiline linn“
Ökosemiootik ja luuletaja Timo Maran.
„Võimu“ koostööpartnerid on Kadrioru Park ja Kadrioru Kunstimuuseum, projekti on toetanud Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linna Kultuuri- ja Spordiamet, Tallinn Roheline Pealinn ja Kadrioru Park.
Ei juhtu just tihti, et arhitekt kirjutab memuaare. Ega Veljo Kaasiku raamatut „Maal. Linnas. Tänaval. Majas“ päris memuaariraamatuks pidada saagi, aga üht-teist huvitavat arhitekti ja ka tema aja kohta leiab neist mälestuskildudest kindlasti. Vestlesime raamatu, elu ja arhitektuuri teemal ühel suvisel õhtupoolikul Viimsis Veljo Kaasiku endale projekteeritud ridamajaboksi terrassil. Kui ilm vihmale kiskus, kolisime arhitekti töökambrisse ja juttu jätkus mitmeks tunniks.
Veljo Kaasik: Ma räägin sulle algatuseks ühe tekstivälise loo.
Margit Mutso: Jah, äkki sobitub isegi teksti?
Möödunud reedel läksin linna, kaubamaja kellaparandusse, nii minu kui abikaasa Kristiina kell oli jäänud seisma. Kellad käes, võtsin suuna Reidi teele, et minna mõne Viimsi poolsaare bussi peale. Läksin kunagisest ETKVLi kangialusest läbi, leidsin bussipeatuse ja korraga sattusin tõelisse uude urbaansesse maailma: Reidi teelt tulid rekkad, bussid, väiksemad autod ja siis hulk välismaalasi ratastega. Tulevad kuskilt Pirita poolt, ei tea kust, kiivrid ilusasti peas, rekad sõidavad kõrval, mööduvad Siimeoni kirikust, eesmärk on ilmselt jõuda vanalinna. Lähen üle tänava, siin on mu lapsepõlvest tuttav kant: kui oli padusadu, siis pidi minema Tuukri tänavale, sest siin oli põlvini vesi – see on muutumatult nii tänaseni. Tahtsime poistega minna ka sadamasse, aga teadsime, et seal võidakse kinni võtta. Piilusime siis salaja seda maailma hööveldamata laudadest aia vahelt. Sel kohal, kus nüüd on uus sild, seal oli nahksild: kui mõni sõjalaev tuli Admiraliteedi basseini remonti, siis tõmmati sild nööridega välja ja seejärel lasti taas tagasi. Nüüd aga avastasin, et Siimeoni kiriku taga on kaks kraanat, mõlema küljes ripub lavats, katus peal. Lavatsitel laudkond inimestega, istuvad kõrge seljatoega toolidel, plekist kaanega taldrik ees, midagi seal kaane all soojas – ja rahvahulk ümber laudkondade nende ülestõstmist ootamas. Natuke maad edasi jäin uudistama uut valget silda – pöördub just oma kohale algasendisse, mingi veesõiduk on äsja kanalist läbi sõitnud –, teisel pool silda ootab heatujuline Rootsi laeva seltskond. Inimesed nii sadamaalal kui ka tänavail on roosad ja rahulikud. Tõeliselt elav linn – võetagu õppust! Porto Franco arendus on skandaali tõttu veel pooleli, aga ehitusmahud on valmis ja mulle torkas silma, et selle kõrval on üks suur lage plats. Ma ei tea, mis sinna on plaanitud, aga üks ooperiteater sellesse keskkonda sopsata ei oleks üldse paha mõte. Mõne aja möödudes võib selline linnalik sagin vaibuda, aga tehkem nii, et seda ei juhtuks!
Ma ei tea, mida sa mult ootad, aga mul oli sundus see kogemus ära rääkida.
Eks ma lugusid linnast, tänavast, majadest ja maast ootagi. Milline on selle maja lugu, mille terrassil me praegu istume?
Selle projekteerisin vist 1969. aastal. Meil Kristiinaga oli vaja senisest suuremat elamispinda, sest korraga sündis kaks last: tütar ja poeg. Algusaastad olid siin mõnusad: ühekorruseline elamine, kus saab sees ringiratast liikuda – lapsed armastasid siin rattaga sõita. See aed siin vastas, seal oli võsa ja selle taga karjamaa, kus sõid Pirita kolhoosi lehmad. Käisime kõrval Soosepa rabas marjul. Nüüd on see idüll kadunud ja mingi aeg tagasi ostsime Noarootsi poolsaarele suhteliselt uue suvemaja, mis oli mõeldud ühele rootslastest vanemale abielupaarile. Läksin sinna, mõtlesin, et peksan kõik laiali, teen ise maja ümber, aga rahunesin siis maha. Jäi nii, nagu oli, mõned pisiasjad välja arvata.
Väga tänapäevane lähenemine: lammutamine ja ehitamine ei vasta meie uuele paradigmale. Nagu kutsutakse üles viimases Maja numbris: lõpetame uute majade ehitamise sootuks ja asume oma elamufondi renoveerima. Kuidas sa Nõukogude ajast tulnuna sellele vaatad? Paljud meist, kitsikuses ja puuduses kasvanutest, on siiani õnnelikud, et poest saab vabalt uued teksad osta, ei pea vanu mitu korda paikama.
Olen tudengitele ikka rääkinud ühest katsest rottidega: osa pandi elama ristkülikukujulisse kasti, teistele tehti keerulisem lahendus, kus olid kõrguste vahed, käigud jne. Selgus, et need rotid, kes olid elanud mõnd aega mitmetahulisemas keskkonnas, osutusid hiljem intelligentsemaks kui tavakasti elanikud ning omandasid teadmisi kiiremini. Mul on üks tuttav, kes töötas Tallinnas ühes tehases, sai sealt autoostuloa ja Mustamäele korteri. Iga kord, kui seal käisin, tundsin tugevat ängi. Istud elutoas, kolm korda kuus meetrit: see puhvetkapp, Standardi sektsioonkapid klaasidega, rahvariides nukud seal taga …
ERKI arhitektuuri osakonnas on šotlasest õppejõud Douglas Cordon, kes on õppinud Londonis ja aastaid töötanud arhitekti-planeerijana Helsingis. Ta tõi meile lauale kogu paketi tõsiseltvõetavaid tulevikuprobleeme ja neile vastavaid uusi korterilahendusi, mida võiks soovitada. Aga me just tulime sellistest vaimuvaestest korteritest! Kas tõesti ka edaspidi oleme analoogsetes ?
Aga võib-olla on neid tüüpmaju võimalik siiski kuidagi paremaks teha. Näiteks on Ida-Saksamaal rekonstrueeritud üsna edukalt DDRi-aegseid tüüpelamuid. Aga milliste kulutuste hinnaga?
Mulle tundub, et hullem kui need korterid on tüüpmajade keskkond. Seal puudub poeesia, see kalevkeskülalik sumedus, mis teeb argipäeva mõnusaks. Su raamatust selgub, et elasid noorusajal Tallinna kesklinnas. See oli isegi pärast sõda vist romantiline koht?
Jah, ma elasin 33 esimest eluaastat Terase ja Tina tänava nurgal, majas, mille on projekteerinud minu ristiisa ja ehitas mu vanaisa ning mille projekti fragment on ka mu raamatu kaanel. Me liikusime poistega siin paljudes hoovides, mängisime, käisime üle linna kinodes, neid oli palju: Viru tänaval, Nõmmel ja Paldiski maanteel. Kodu lähedal oli Foorumi kino, see oli lemmik, aga neid pole juba ammu enam. Filme näidati ka meremeeste klubi purjelaeva-sisekujundusega saalis. See maja on vähemalt alles.
Paistab, et tunned Tallinna kesklinna nagu oma viit sõrme.
Ma võin olla ekskursioonijuht, alustada näiteks Rävalast ja lõpetada Tatari tänaval. Seejuures väldin ma ametlikke tänavaid, aga ei omavolitse ka erahoove läbides. Nüüd, ühel retkel pärast COVID-19 perioodi jõudsin Lembitu tänavale, kus on L’Embitu hotell – kollane eestiaegne maja ja selle juurdeehitus. Maja oli tühi, tahtsin vanemasse ossa ka pääseda, aga see oli kinni. Kolistasin seal ja lõpuks tuldi küsima, et kas saab kuidagi aidata. Vastasin siis, et enam mitte. Ma nimelt sündisin selles majas, nüüd kaheksakümmend viis aastat tagasi, see oli siis sünnitusmaja.
Kui ma käisin reaalkoolis, endises teises keskkoolis, oli mul koju Terase tänavale jõudmiseks kolm-neli teevarianti. Esiteks üle suure tühjuse, kus täna on Viru hotell, seal oli siis üksainumas hoone, bussikonduktorite maja. Selle kõrvalt läksin edasi ja siis tuli vene kirik, mille keldris elasid nunnad. Selles oli mingi põnevus, nunnaklooster on Kuremäel, aga siin oli selle osakond. Nüüd on sel kohal Kannikese pood.
Teine variant oli minna Tartu maantee kaudu, sika-saka Kompassi tänavalt puulobudike vahelt. Leidsin ühest vanast ajalehest artikli, kus on kirjas, et kodanik N käis mööda Raua tänavat ja kodanik C avas just samal ajal akna ja kodanik N lõi pea vastu avatud akent – aken katki ja veri väljas. Ma mäletan hästi neid pritsimaja vastas olevaid puitmaju, mille aknad avanesid väljapoole. Mulle pole lobudikud kunagi meeldinud, mitte ka need romantilised tsaariaegsed. Ma ei näinud pärastsõjaaegses agulis mingit romantikat. Sumeduse asemel olid siin vanades hoovimajades tekkinud joomaurkad.
Kõige rohkem meeldis mulle Narva maantee: seal oli kohvik Narva maja, praegu hotell, siis Punase Reti maja ja seal, kus Kreutzwaldi tänav jõuab Narva maanteele, seal on majad, mis jäid sõjast puutumata. Minu silmis prevaleeris kolmekümnendate aastate arhitektuur puitaguli üle.
Kas sa ka praegu ei armasta puitaguleid?
Uus ja kordatehtud Kalamaja – ei saa ju midagi halba öelda. Ma näen, et uued täiendushooned seal on mingi reeglistiku järgi tehtud, tundub, et sellised, mis ametnike kadalipust läbi läheks.
Sa oled üsna sapine miljöö- ja muinsuskaitsjate suhtes, seda on ka su raamatus tunda.
Ma olen tunnetanud, et nad on nõrganärvilised minu asja suhtes. On krunte, maju ja tänavaid, kus ei ole mingeid muinsuskaitseaspekte, aga arhitekt võib ikkagi jääda muinsuskaitserongi alla: üle sõidavad järjepanu nii kohalik, piirkondlik kui ka riiklik muinsuskaitse. Kord olin sunnitud enda kaitseks küsima, et äkki te rakendate haldusõiguslikku suvaotsustamisõigust seal, kus sellist ettekirjutust ei ole.
Sa käisid teises keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Oli see ka tol ajal eliitkool?
Ei, ei olnud. Algklassides oli seal sotsiaalses mõttes üsna habras seltskond: oli paberivabriku tööliste lapsi, oli õpilasi vanalinna suurtest pimedatest ühiskorteritest. Hiljem langes suur osa neist koolist välja. Keskkooli tuli palju maapoisse, kes tahtsid edasi Tallinna Polütehnilisse Instituuti minna. Üks mu laiemalt tuntud klassivend on psühhiaater, tervishoiujuht ja poliitik Arvo Haug.
Millega su vanemad tegelesid?
Ema oli Riia Stomatoloogia Instituudis õppinud hambatehnikuks, oskas seetõttu ka läti keelt. Ta töötas aastakümneid sel erialal ja teda hinnati kõrgelt. Isa, William Kaasik, oli ehitusinsener ja töödejuhataja, kes töötas päris huvitavatel objektidel: Urla maja Tallinnas ja presidendi suveresidents Toilas näiteks. Isa oli pärit üheteistlapselisest taluperest, lastest noorim, aga 1941. aastaks oli ta kasvanud keskklassi kodanlaseks, kes elas 94ruutmeetrises korteris oma äia ehitatud majas Terase tänaval. Vanaisa oli aednik, kel oli oma aiand, aga ühtäkki müüs ta selle maha ning hakkas tänapäeva mõistes arendajaks. Tal olid puumajad Kalamajas, aga siis ka see Terase ja Tina tänava nurgamaja, kus ma üle kolmekümne aasta elasin, sellest osa aega ühiskorteris koos sundüürnikega.
Kust sa selle nn arhitektuuripisiku külge said?
Mu pinginaaber oli Hillar Tatar, kellest sai maalikunstnik ja kunstiõpetaja. Temaga oli mul väga hea klapp, olime klassi parimad joonistajad, ja kui mina alustasin varakult lugemisega, lugesin näiteks Nobeli preemia laureaate ja Põhjamaade romaane, selgus, et ka Hillar oli neid lugenud. Käisime koos kinos ja meenutame vahel nüüdki heade filmide muusikat. Armastasime muusikat, ma käisin koos vanematega ka sümfooniakontserditel, vabatahtlikult. Aga erinevalt Hillarist ei tahtnud ma päris kunstnikuks saada. Kodus oli meil raamat „20 aastat ehitamist Eestis: 1918–1938“, mida mulle meeldis lehitseda. Kui ma siis ükspäev isale ütlesin, et tahan arhitektiks saada, vastas ta, et noh jah, mis seal ikka, arhitektina võivad ju isegi naised tööd saada … Eks ta teadis, et mul need basseiniülesannete lahendamised ei olnud just maksimumi peal. Tead ju neid: kaks toru toovad vett basseini ja üks viib välja. Kui kiiresti bassein tühjeneb?
Tean, aga ega tugevusõpetus ja teoreetiline mehaanika arhitektuuri-osakonnas ka lihtsad polnud. Kes sinu ajal kunstiinstituudis arhitekte õpetasid?
Erialaõpetajad olid paljud veel Eesti ajast: professor Edgar Johan Kuusik, Edgar Velbri, Peeter Tarvas ja neist tublisti noorem Uno Tölpus. Tölpust oli üsna vähe, ta oli niisugune väga erialakeskne, hästi asjalik, vaatas, et nii: siin majas on korter, köök on tal siin, siin on pliit, soemüür jne. Ta oli kahtlemata andekas ja vanemad arhitektid kasutasid teda tihti oma töögruppides ära. Kuusik oli elanud ka kahes maailmas, õppinud Riia Polütehnilises Instituudis sellist ranget klassitsistlikku arhitektuuri, aga siis tuli Eesti aeg uute suundadega ja raamatus „20 aastat ehitamist Eestis“ olid tal juba teistsugused majad valikus – noor funk, mis Kuusikul õnnestus päris hästi.
Milline tudeng sa olid?
Ma olin oma tugeva kursuse nõrk lüli, ei olnud hea arhitektuuritudeng. Mu noorim vend õppis TPIs ehitust ja tal n-ö viskas seal üle ning ta siis uuris, et kas saaks ka arhitektuuri üle tulla, aga ERKIs leiti, et üks Kaasik meil siin juba on, sellest aitab küll … Ühel hetkel tundsin, et hakkab tulema. Arhitektuuritunnetus leidis mu lõplikult üles ja ega ma siis kellegi plaksutamist oodanudki.
Kes veel sinuga samal kursusel õppisid?
Ma lähen homme külla, Miia Masso kutsus mu ja kursusevend Raine Karbi enda juurde. Me elame kõik siin suhteliselt lähestikku, oleme oma kursuselt ainukesed, kes veel elus. Hain Toss, Rein Siim, Ado Eigi, Aino Pori (Aino Asszonyi) ning Merike Remmel on lahkunud.
Tallinna kooli rühmitusel, kuhu sa ka kuulusid, ei olnud Raine Karbiga vist kõige paremad suhted?
Tallinna kooliks nimetatud seltskond tegutses väljaspool mõjuvõimsat Mart Pordi juhitud Eesti Projekti keskkonda ja meie kriitika sihtmärk oli ennekõike Mart Port kui (paratamatult) riikliku arhitektuuri- ja ehituspoliitika täideviija. Eks Eesti Projekti arhitektid võisid osaliselt olla sellest puudutatud. Ma ei mõtisklenud sel teemal liig palju ja praeguseks on see kauge ajalugu.
Ega sa oma raamatus arhitektidest palju räägi, on vaid paar sõpra, keda seal veidi käsitled. Tallinna kooli omadest on juttu Vilen Künnapust ja Avo-Himm Looveerest. Tundub, et sa hindad neid teistest rohkem?
Selle raamatu koostaja Gregor Taul valis need varasemad artiklid siia, aga muidugi olin ma sellega päri. Mulle meeldib Künnapu arhitektuur, ega ma tea, kui palju seal on Ain Padriku kätt juures, aga see, mis nad kahepeale kokku on teinud – jah, mulle meeldib.
Mind üllatab, et Karin Paulus ei ole valinud oma raamatusse „101 Eesti nõukogude aja ehitist“ ühtegi tema teost.
Ma ei saa tihti kunstiteadlastest aru. Eks neist vist ongi raske aru saada, kuivõrd meid juhtivad impulsid on väga erinevad. Lasin siin raamatus ühest vanast artiklist eemaldada seal mainitud kunstiteadlase nime, olin olnud ta suhtes väga kriitiline … et mis sest ikka enam. Mõnes nende arhitektuurikirjutises on teinekord ka ootamatut sumedust.
Arhitektuurist sa palju otse ei kirjuta, aga Robert Venturist on raamatus pikk lugu. See on samuti varasem kirjutis 1982/1983. aasta Ehituskunstist. Temaga, tundub, oli sul hingeside – on ikka veel?
Hingeside on paljudega: Alvar Aalto, Robert Venturi, Álvaro Siza jne. Nähtavasti meeldivad mulle „kolearhitektuuri“ tegijad.
Oma töödest sa raamatus peaaegu et ei räägigi. Miks?
Sellele raamatule eelnes n-ö aruandefaas kümme aastat tagasi: Toomas Tammise ja Markus Kaasiku eestvedamisel oli näitus Parikaste majas, kus olid üleval minu olulisemad projektid. Mulle endale see näitus väga meeldis, selle kohta on ka väike kataloog, ja ma mõtlesin, et mul ei ole tarvis seda suppi uuesti soojendada.
Veljo Kaasik peab üheks oma õnnestunumaks tööks 1986. aastal valminud ja hiljuti renoveeritud Lümanda sovhoosi keskuse hoonet: „Maja on pisut klassitsistlik, sammastega, seinad keeravad ära ja lõpuks nagu närbuvad, maja konfiguratsioon töötab jäigale krundile vastu.“ Eesti Maaehitusprojekt, projekt 1979–1981, valmis 1986. aastal.
Kõige tuntum su töödest on kindlasti 1985. aastal valminud, võib vist öelda, et pisut venturilik vennale projekteeritud maja Meriväljal, uuematest asjadest koos Andres Alveri ja Tiit Trummaliga loodud Vabaduse väljak. Aga võib-olla on sul midagi, mis on palju südamelähedasem?
Mul on neid mitu. Mu esimene maja on 1968. aastal valminud EKE Projekti Pärnu osakond, millele Maie Kais tegi hiljem juurdeehituse. See on nüüd ka korda tehtud.
1986. aastal valmis Lümanda sovhoosi keskusehoone – ka see on tipp-topp korras. Keskuse endise sovhoosi kontori ruumide asemel on algkool, seal on ka saal, kus saab võimelda ja pidutseda. Maja on pisut klassitsistlik, sammastega, seinad keeravad ära ja lõpuks nagu närbuvad, maja konfiguratsioon töötab jäigale krundile vastu. Käisin maja taasavamisel, kõik, mis seal on tehtud, mulle meeldib.
On veel üks maja, millest võiks rääkida. Projekteerisin selle Haapsallu Jaama tänavale: 44 korteriga, perimetraalse hoonestusega ja seal on veidi sadamalinna miljööd. Ka Haapsalu on XIX sajandil olnud reisisadama staatuses. Kui elamu sai aastal 1982 valmis, siis läksin seda vaatama, tulin ringiga, ümber surnuaia, ja sain aru, et kurat, see energia, mis sellesse olen pannud – see peegeldub siin mulle vastu. Äkki ma ei ole ainuke, kes seda (kas või alateadlikult) tunnetab?
Hulk aega hiljem kolis sellesse majja üks soomlanna, kes tahtis teha pööningule mingid lodžad ja sauna ning viia oma korterist sinna trepi. Sealt oleks avanenud mingil määral vaade eeslahele, aga selline lisand oleks olnud nagu maja vägistamine. Ma olin kindel, et suudan ta ümber rääkida, valdan ka soome keelt, aga selgus, et ta rääkis perfektselt eesti keelt ja … ma ei saanud hakkama. Aga see korter – see avaldas muljet! Veljo Kaasiku tehtud korteri elutuba soome talupoja barokkmööbliga – nad värvivad üle kõik need pisikesed krutskid – ja see krutskituba mulle meeldis, see oli mulle suur kingitus! Korter ja ennekõike elutuba võimaldas erinevat lähenemist, see oli midagi muud kui Mustamäe.
Sulle meeldis see tema, ütleme, väikekodanlik sisustus?
Jah, siin ei olnud see Mustamäe sohvakomplekt „Eva“, see oli kuidagi soomelik, maitsekas – ja see ruum elas selle sisustusega. Aga kusetoru läbi ribikontide tahtis ta ikkagi …
Tegid siis?
Juhtus niimoodi, et ta sai infarkti.
Kas on ehk mõni teema, mis su raamatust millegipärast välja jäi?
Võib-olla ma räägin üldse, kust see mõte kirjutada tuli. Ega mul pole mingeid kirjanduslikke ambitsioone, kui, siis ehk vaid arhitektuuri teemal. Sõpradega koos olen kirjutanud, kui on olnud vajadus teenida mingit ideed, aga neis kirjutistes ei ole kirjanduslikku ambitsiooni. Nüüd aga juhtus nii, et mu vennatütar abiellus rootslasega ja tollel tekkis huvi, milline on see perekond, kuhu ta oli sattunud. Kuna ma olen sugulastest kõige vanem, eks ma siis rääkisin, ja tema arvas, et võiksin kirja panna memuaarid. Mulle alguses tundus see päris tore mõte. Aga siis jäin kahtlema: professor Kuusik on kirjutanud üle 500 lehekülje mälestusi, sellest, kuidas ta Riia Polütehnilises Instituudis õppis, kuidas ta isa oli mõisavalitseja ja ta ise Vabadussõjas ratsarügemendi ohvitser jne. Kohutavalt täpselt on kõik kirjeldatud ja ma vajusin sellele mõeldes kokku: Kuusik ja Kaasik – ma ei suuda sellises vormis eales võistelda. Aga imelikul kombel hakkasin ikkagi kirjutama mingeid jutukesi, siit ja sealt midagi, andsin lapselapsele lugeda, kompasin tagasisidet … Mu viimane kirjandussaavutus oli keskkooli lõpukirjand „Töö osatähtsus Vargamäel „Tõe ja õiguse“ I osa põhjal“. Kunstiinstituuti sisseastumisel oli ka vaja „Tõe ja õiguse“ teemal kirjand kirjutada, kirjutasin siis sellesama.
Kummaline, et sa mäletad oma lõpukirjandi teemat.
Just seetõttu mäletan, et kirjutasin kaks korda.
Kirjutasid siis eraldi lood valmis ja kujutan ette, et lõpuks valisid raamatusse need, mis on olnud su elus kõige olulisemad. Kohtumine oma tüdrukuga näiteks?
Ei, need ei ole nii märgilased, välja arvatud ehk tüdrukuga kohtumine … Kui sa küsid, et kas midagi jäi välja, siis üks asi, millele ma vahel mõtlen, on see, et miks ma ei istu praegu majaterrassil Toronto eeslinnas.
Sa pead ilmselt silmas seda, et vanemad otsustasid pärast sõda mitte põgenikepaadile minna ja su pere jäi okupeeritud Tallinna?
Jah. Lapsena polnud mul valikut. Olin kuueaastane. Vanemate parimad sõbrad, kokku kolm perekonda, olid otsustanud põgeneda paadiga Soome kaudu Rootsi. Paat oli olemas, sealt läks teekond Kanadasse. Mu ristiema tuli tagasi, kui vanemad olid juba läinud, ja ta ütles, et me ootasime ju teid sadamas. Ma ei saanud aru, miks vanemad ei helistanud, et me ei tule. Nad ei rääkinud sellest kordagi.
Tol ajal polnud igal pool telefoni, mobiilist ei osatud veel undki näha. Praegu on raske seda mõista. Aga sulle tundub, et elu oleks võinud minna teisiti?
Ma suhtun sellesse rahulikult. Kui käin välismaal, ei tule kõne allagi, et võiks kuskile sinna elama jääda. Siiski, ma leidsin lõpuks ühe koha, mis mulle meeldib, sellise koha, et kui mind keegi sunniks siit lahkuma ja käsiks uue koha otsida kuskil Ameerikas, siis seal ma võiksin ehk maanduda. Mul jäi üks jutuke selles osas lõpetamata, jah, see oleks võinud raamatusse sattuda.
Ja see koht on?
Massachusettsi osariigisCambridge’is, kus on Harvardi ülikool ja Massachusettsi tehnoloogiainstituut. Teisel pool jõge on Boston, vanade telliskvartalitega merelinn, kunstilinn, akadeemiline linn, Alvar Aalto on teinud sinna üliõpilaskodu. Siin on mitu kihistust, on midagi, mis mind paelub.
Sa oled EKA emeriitprofessor, õpetanud 1990. aastast saadik. Kas tudengid on aja jooksul palju muutunud?
Päris kindlasti. Mulle tundub, et nad ei ole enam ahned arhitektuuri elamusliku külje järele. See eristab neid näiteks minu põlvkonnast. Nad ei jälgi, mis maailma arhitektuuris toimub, ei tea, kui ägedat arhitektuuri tehakse kuskil Ladina-Ameerikas või Hiinas.
Äkki see on hea, et noored ei jäljenda, mõtlevad ise?
See ei tähenda, et nad ise kõik välja mõtleksid. Paljud on välismaal elanud ja toovad üks ühele kaasa sealse kogemuse. Näiteks see kommuunis elamise teema, millega mina, kes ma selle lapsena pärast sõda ühiskorteris olen läbi elanud, ei suuda haakuda.
Kas õpetad ikka veel?
Ei, tänavu kevadel lõpetasin. Mõtlesin, et ehk aitab nüüd küll. Pean end suhteliselt tagasihoidlikuks inimeseks, kuid nüüd minetan selle hetkeks: tunnen, et ei peta end, kui arvan, et erialaselt olen aastal 2023 endiselt vormis.
Oled töötanud mitmes suures projekteerimisbüroos, olnud EKA arhitektuurikateedri juhataja, dotsent, professor ja urbanismi õppetooli juht, kuulunud legendaarsesse Tallinna kooli arhitektide gruppi ja oled ka Tampere Tehnikaülikooli audoktor. Milline aeg on su elus olnud kõige ilusam?
Üks ilusamaid aegu oli Eesti Maaehitusprojektis, seda vaatamata vastuoludele, mis mul olid Voldemar Herkeliga, kes oli ENSV Riikliku Ehituskomitee aseesimees ja kellega pidi projektid kooskõlastama. Ma sain siiski seal ennast teostada. Mul oli paar tehnikut, projekte juhtinud peainsenerid vaheldusid, aga nad ei olnud halvad. Ma vaatan nüüd – poeg Markus oma firmaga tegi Tartu südalinna kultuurikeskuse projekti –, et arhitektide meeskond on nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi. Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust.
Poja üle võid sa küll uhkust tunda: 3+1 arhitektide hiljutine võit rahvusvahelisel Süku arhitektuurivõistlusel, kuhu tuli üle saja töö, on, nagu öeldakse, kõva sõna! Kas te omavahel arhitektuuriteemade üle ka arutate?
Aeg-ajalt, aga pealiskaudselt, talle ei ole kunagi sobinud minu liigne dotseerimine. Ma olen aga väga uhke enda üle, et valisin oma tütrele õige elukutse: ta on defektoloog.
Olukorda ja paika, kus asjaosalised ei suuna pilku enam kaugustesse, vaid tegelevad egoistlikult ainult vähetähtsaga, nimetatakse tihti konnatiigiks. Järgmisel nädalal täiskoguna istungjärguks kogunev Eesti parlament on eutrofeerumises jõudnud niikaugele, et ükski arukas konn selles tiigis enam elada ei taha ja kui vähegi saaks, kalpsaks minema. Isegi kure kõhus on parem, seal ei ole vähemasti ööistungeid. Opositsionäärid on tõotanud, et vesi voolama ei hakka, suve jooksul on aga lämmastikku ja fosforit muudkui lisandunud ning nii oleks õigem paika vetikatiigiks nimetada. Kes seal kõige vetikam on, eks see ilu on vaataja-valija silmades, aga looduse iidse korra järgi on pinnal peamiselt rohevetikad, neist allpool pruun- ning kõige põhjas punavetikad. Talv on siiski tulekul ning ehkki vetikad on kohanenud eluks ka polaaraladel, seab madalam temperatuur ja pikem pimedus vohavale õitsengule mingi piiri. Midagi peab juhtuma.
Põlise poliitilise maksiimi järgi alustavad erakonnad valmistumist järgmisteks valimisteks samal ööl, mil eelmised läbi saavad ja tulemus selge. Nii peab eeldama, et rahapuudusele ja mängulusti pakkuvale argipäevale vaatamata on erakonnad märtsist saadik teinud ettevalmistusi 2024. aasta juunis toimuvateks Euroopa Parlamendi valimisteks. Eesti võtab neist osa viiendat korda ning traditsiooniliselt eristab maa parimate poegade-tütarde Brüsselisse saatmise protseduuri riigisisestest valimistest valijaskonna vähene huvi ja osalusmäär ning vastavalt ka erakondade säästlik käitumine valimiskampaanias. Üleriigiliseks, ääremaade kaugematesse nurkadesse ulatuvaks rahva- ja raharalliks puudub vajadus, sest iga erakond peab suureks puhuma vaid paar kandidaati ning nende tutvustustöö teeb ajakirjandus oma kulu ja kirjade ning piisava põhjalikkusega ära. Meediakauged inimesed valima niikuinii ei lähe.
Igal erakonnal on olemas oma europädevad inimesed, kes suudavad Euroopa ja maailma asjadest ka veenvalt ja tasakaalukalt juttu veeretada. Senini ei ole nad riigi parimate poksijatena silma paistnud, mistõttu tundub ebatõenäoline, et kevadise valimiskampaania keskmesse tõuseks mõni pikemalt toitev tüli. Kuna toetus Eesti kuulumisele Euroopa Liitu püsib meil ülikõrgel tasemel, jagub liidu vastu olijatele hea õnne korral ainult üks mandaat. Peaaegu kõik ju armastavad vaba liikumist, ühisraha ja rikastavaid eurotoetusi, isegi kui ei salli immigrante ja seksuaalset mitmekesisust. Riiukukkesid me Euroopasse ei läheta ning kui näiteks EKRE peaks mõne sellise võistlustulle saatma, jääb ta seal nukralt üksi ja kõigil ülejäänutel on teda ka debattides lihtne eirata. Pealegi ei ole perepartei juhid kodumaise poliitikatöö hülgamise vastu huvi üles näidanud ja kui isa või poeg kandideerikski, näeks see ebasiiras välja.
Kevadel lähetab Eesti Euroopa Parlamenti järjekordsed seitse tarka. Seekordsed peavad aga enne valijatele ütlema, mida kavatsevad teha Ukraina põgenikega.
Euroopa Parlamendi valimiste kohalik väärtus seisneb peamiselt protsendihankes. Kui valimistel osaleb ka näiteks kõigest paarsada tuhat inimest, ületab see hulk suurusjärkude võrra tavalises tuhandepealise valimiga arvamusküsitluses osalejate arvu ja vastavalt on valimistelt saadud toetusprotsent poliitilises propagandas kaalukam kaigas kui iganädalane natuke siia-sinna ujuv reiting. Juhul kui esindajate valimisel europarlamenti peaksid tulemused suurelt erinema riigikogu valimise häälte jaotusest, annaks see võistlusindu uutele võitjatele, kes saaksid riigielu tarbetult koormata jutuga „rahva tahtest“. Mandaatide arvu riigikogus see ei muuda ega kõiguta ka koalitsioone, kui need seestpoolt katki ei ole.
Mingeid sõnumeid on siiski vaja. Kõige lihtsam on endistviisi äärmuseni julgeolekustatud ühiskonnas võtta riiulilt vanad head sõjajutud, „vene kaart“ ning nn väärtuskonflikt ja see võiks hästi sobida Reformierakonnale. Eriti juhul, kui erakonna esimees ja peaminister Kaja Kallas on selleks ajaks juhtumisi pildilt kõrvaldatud. See variant on mugav ja turvaline kõigile erakondadele, aga pagana igav. Ja kas siiski ei oodata midagi muud kui tõotust jätkata valgustusmissiooni Venemaa olemuse selgitamisel poolpimedatele ja teadmatuses vaevlevatele lääneeurooplastele? Kahtlemata kõrgub Ukraina (või Venemaa) vari valimiste kohal, sõltumata sellest, kas ja kui läbi tapatalgud Ukraina rinnetel selleks ajaks on saanud. Eesti valija kui maksumaksja andis märtsis riigikogu valimistel ülitugeva mandaadi mis tahes kombinatsioonis valitsusele Ukraina võidu ja sellele järgneva ülesehitustöö finantseerimiseks riigieelarve kaudu ning Euroopa Parlamendi valimised ei ole see koht, kus antut revideerima hakata. Ei puutu asjasse.
Enim puutub asjasse – riigikogu valimise kampaania küll sellesse selgust ei toonud – küsimus, mida ja millal teha Eestisse seadusetähe järgi ajutise, tähtajalise kaitse alla saabunud sõjapõgenikega Ukrainast. Kuigi üle poole põgenikest on Eestist kuskile edasi või tagasi liikunud, on paikseks jäänud ümmarguselt 50 000 inimest. See on laias laastus ühe aasta saak, mis ületab viiekordselt halvimate okupatsiooniaastate kolonistide sisserände taseme. Jah, ajutine küll, kuid kell tiksub ja ajutisest võib saada alaline, kui selget plaani pole.
Tegu ei ole Eestile ainuomase murega. Meie oma on suurem Nõukogude-aegse sundsisserände tõttu ja ega Ukraina põgenikud ole üle Euroopa ka proportsionaalselt riikide rahvaarvuga jaotunud. Fakt on, et sõltumata probleemi suurusest igas liikmesriigis saab lahendus olla ainult üleliiduline. Valimiste kontekstis võiks edukam erakond/poliitik olla see, kes saab oma lubadused rajada juba peetud eelläbirääkimistele ja üksmeelele teiste riikide otsustajatega. Pole lihtne, aga püüdma peab, sest see probleem ei ole kurk, millele hapnemine väärtust lisab.
Nagu iga rahva, nii on ka ukrainlaste hulgas peale kenade inimeste ka teistsuguseid. Tõrvatilku, kelle tegude ja käitumise kohta leidub ühismeedias juba lõputult üldist poolehoidu murendavaid teateid. Eestisse asunud ukrainlastele endile oleks kõige kasulikum, kui nad suudaksid organiseeruda tugeva kogukonnana ja oma patukotte ise ohjeldada ning oma mainet põlisrahva silmis hoida. Kuid tugev kogukond, mis ei kohane seetõttu ka siinsete reeglite ja kultuuriga, ei ole sugugi Eesti põhiseaduslik huvi, sest on ainult aja küsimus, kui seal sünnivad nõudmised erikohtlemiseks, väekargajadki on end rindekangelaseks mõelnud jne. Seda kõike oleks äärmiselt kallis ja aeganõudev seedida. Tähendab: nad tuleb esimesel võimalusel koju saata ja sellest plaanist ka viivitamatult teada anda. Kas järgida siin Saksmaa ja Rootsi kunagist Bosnia praktikat „raha peo peale ja aidaa!“ või kasutada mingit juriidilist jõuvõtet, on otsustajate valida. Sõnum tuleb saata ka Ukrainasse: kui omasid koju ei kamanda, Euroopa Liitu ei saa.
Nagu öeldud, peab see olema Euroopa Liidu, mitte ainult Eesti või idatiiva piiririikide sõnum. Kuidagi peab selleni jõudma, mis sest, et nii meil kui mõnel pool mujalgi on ukrainlastega olnud mugav kinni toppida auke tööjõuturul. Võib juba ette kujutada, milliseid kaebelaule hakkab mõnest ettevõtlussektorist kostma pärast ukrainlaste lahkumist ja tugevneb surve senise range sisserändepoliitika muutmiseks. Ühe probleemi lahendamine sünnitab niisiis uue, kuid selle puhul on lahendusvariante rohkem kui üks ning, mis peamine, need on Eesti enda kätes.
Looduses kulus vetika inimeseks arenemiseks miljard aastat, parlamendis võiks asi pisut kiiremini käia – valimised ju ukse ees.
Sellel, kas kinoketi Apollo ostutehing Coca-Cola Plaza omandamiseks jääb jõusse või mitte* on loomulikult mõju kohalikule filmimaastikule, aga mõnes aspektis muutuks müügi tagasipööramisega vähem, kui me kahjuks sooviksime.
Olgem ausad, pole eriti vahet, mis järjekorras näitab täpselt samu kommertsfilme praegu Apollo, Cinamon või Viljandisse taanduma löödud Forum Cinemas. Selle kõrval on veel üks aspekt, mis on üsna masendust tekitav ja mis on toonud kaasa selle, et multikinode asemel sobiks kasutada sama hästi sõna „mullikino“.
Mullikino ei tähenda esmajärjekorras seda, et seal näidatavates filmides aetakse mulli keskmisest rohkem (eks pisut ka seda), vaid et kommertskino filmikogemuse lahutamatuks osaks on saanud magus, kleepuv, krõbisev ja mullitav foon, mille on tekitanud sealne snäkivalik – äravahetamiseni kohutav kõigis nimetatud kolmes kinoettevõttes.
Hakatuseks peaks igaüks sügavalt endasse vaadates esitama küsimuse: milleks kinos – erinevalt teatrist või muuseumist – üldse on vaja midagi süüa? Filmikunsti soovi ja püüdluse saada teiste kunstide hulgas tõsiselt võetud lämmatavad tarbimisharjumused, mis liigitavad kino tivoli ja muu laadameelelahutusega ühte ritta, sellele annab omakorda hoogu sagedane positsioneerimine ostukeskusse.
Olgu peale, see lahing on ideoloogiline ja igikestev, aga sellel väiksemal toiduskaalal tekitab ikkagi suurt meelehärmi, et iga kinokülastus koos lastega toob kaasa lõputust suhkrubarjäärist üleronimise. Ühest küljest rõhutame igal vabal hetkel (kui keegi kuuleb), kui väga me oma järelkasvu heaolust hoolime, teisest küljest on kinode menüüs ainult ajusurma soodustavad krõbisevad-mullitavad tooted ja isegi see viimane õnnetu kärbatanud üheeurone banaan on Plaza riiulilt nüüd lõpuks manalateed läinud.
Ma mõistan, et odavam ja lollikindlam on varustada lette suhkru ja naatriumglutamaadiga, sest nende toodetega ei juhtu midagi järgmised 20 aastat, paistku neile peale päike või sadagu rahet. Pressis pühendatakse palju reklaamiauru oma kinosaalide super-hüper-tehnoloogilistele uuendustele, mis muudavad kinoelamuse ainulaadseks, aga teises otsas lastakse kett täiesti maha ja minnakse kõige madalama ja organismi lõhkuvama lahenduse peale välja.
Probleem ei ole ainult kinodes. Sama nüri on, kui spordivõistlustel saavad kõige tervislikumad, tugevamad ja kiiremad nooratleedid endale võiduauhinnaks mingisuguse sponsori kinni makstud või toodetud suhkrupommi, justkui oleks nemadki selles võidus osalised. Joo kaks liitrit limpsi päevas, siis jõuad rohkem.
Te tahate ju lastest kasvatada järgmise põlve kinovaatajaid? Hakake siis juba praegu planeerima eskalaatoreid, erilifte ja ratastoolide rampe, sest need põlved tulevikus küll omal jõul trepist üles ei lähe.
* Tanel Saarmann. Konkurentsiameti juht kinotehingu kallale minekust: see võib minu kirstunaelaks osutuda. Delfi Ärileht, 4. IX 2023.
Hiljaaegu jäi silma Delfi video Tallinna ööelu nõuniku Natalie Metsa ja aselinnapea Madle Lippusega. Nad käisid väidetavalt naistele kõige ebaturvalisemaks peetavateks kohtades – Snelli tiigi ääres, Vana-Viru tänaval, Balti jaama tunnelis jne.1 Oleks tahtnud teada, kas valiku aluseks oli statistika või ajakirjaniku tunne, et need paigad on ebaturvalised. Millised on kuriteod, mida neis paikades toime pannakse? Ilmselt ei oleks see olnud võimatu ülesanne, kuid millegipärast jäi väike ajakirjanduslik eeltöö tegemata või ei tulnud see klipist välja.
Aastakümneid teadis terve Eesti, et Tallinna kõige ebaturvalisem piirkond on Kopli, kuid statistika seda ei kinnitanud.2 Praegu arvatakse, et see on Lasnamäe, kuid ka see on vale.3 Tallinna kõige ebaturvalisem koht on olnud kesklinn, eriti vanalinn. Oleks huvitav teada saada, kuidas see dünaamika on muutunud. Või kas on? Metsa ja Lippuse ettepanekud olid mõistlikud: parandada valgustust öisel ajal, viia jalakäijad maa alt maa peale, korraldada linnaruumi moel, et öised tegevused väljas oleksid samavõrd kureeritud kui tubased tegevused baarides ja ööklubides, suurendada patrulle jne. Tahaks, et keegi ei peaks turvalisuse tagamiseks öösiti pisargaasi kaasas kandma, mis samuti oli üks kõlanud ettepanekuid.
Ühtlasi meenus paarikümne aasta tagune lugu Hamburgist. Nimelt oli linnal probleem, et pearaudteejaama esine väljak oli kahtlase kontingendi kogunemiskoht ning vägivaldne. Sealt kaugel ei olnud ka väike ja üsna allakäinud punaste laternate nurgake (anti-Reeperbahn). Keegi usin linnaametnik või poliitik oli kuulnud muusikateraapiast ja sellest, et kõige rahustavamalt ja vägivalda deeskaleerivamalt mõjub klassikaline muusika, eriti tõhus on Mozart. Nii pandigi väljakule ruuporid, kust ööd ja päevad tema muusika üürgas. Ennäe imet, Mozart mängis uhkes üksinduses, väljakul varem tegutsenud kaader oli kolinud 50 meetrit eemale ja toimetas seal rahulikult (või vägivaldselt) edasi. Ma ei ole ammu Hamburgis käinud ega tea, kas atraktsioon on ära lõpetatud või mitte, kuid mulle oli see esimene kokkupuude mittepolitseilise turvalisuse parandamise katsega linnaruumis. Toona said kõik tublisti naerda, et linnavalitsuse tegelane oli naiivselt uskunud, et kunst nii sirgjooneliselt maailma parandab.
1970. aastatel usuti ka Põhjamaades, et kui kiratsevatesse linnaosadesse panna püsti kunstimuuseum või kunsthalle, siis paraneb elanike elukvaliteet, väheneb kuritegevus jne. Elukvaliteet paranes uute elanike tarvis, sest see akt käivitas gentrifikatsiooniprotsessi, mille käigus vaesem ja probleemsem elanikkond ära kolis ning asemele tuli jõukam. Vaesus ja vägivald valgusid mõnda teise linnaossa. See oli viis, kuidas sotsiaaldemokraatlikes Põhjamaades saadi aru kunsti sotsiaalsest funktsioonist. 1990ndatel ja 2000ndatel tulid muuseumide asemele kogukondlikud kunstipraktikad, mis kinnisvarahindu ei kasvatanud, kuid hakkasid tööle dialoogis kogukondadega, üritades sel viisil luua paremaid suhteid ja seeläbi ka turvalisemat linnaruumi. Ka paljud kunsthalle’dest hakkasid tööle samal moel.
Kesklinn ja vanalinn on kõikjal probleemsed, need on muutunud mittekohtadeks, transiittsoonideks, kus kinnisvara on suuresti turismisektori teenistuses. Paljudes linnades on airbnb’d vanalinnas keelatud, et soodustada sinna elanike naasmist. Et vanalinn on öisel ajal lärmakas, sobib see kõige paremini öise eluviisiga nooremale põlvkonnale, kes aga ei jaksa endale vanalinnas korterit üürida, ostmisest rääkimata. Kui tahta turvalisemat kesklinna, tuleb see taasasustada. EKA rektor Mart Kalm käis ühes intervjuus4 välja paljusid ahhetama pannud mõtte: Niguliste kiriku esisele platsile tuleks ehitada EKA ühiselamu. Just selles kontekstis on mõttel eriti jumet.
Näitus „Kaduvik“ kuni 10. IX 2023 Tallinna Linnahallis. Kuraatorid Kristina Grigorjeva ja Margit Säde. Osalevad Lithic Alliance, Isabelle Andriessen, Vanessa Billy, Dora Budor, Cyprien Gaillard, Liisa Hirsch, Edith Karlson, Anu Pennanen, Anna Škodenko, P. Staff, Félix González-Torres, Ingel Vaikla, Barbezat-Villetard.
Linnahalli hämaras fuajees on seis sama kui 11 aastat tagasi, tumedad veelombid peegeldavad salapäraselt ruumi seisukorda. Suurtest vett koguvatest anumatest moodustuvad omanäolised kompositsioonid avaral vaateväljal. Peegeldused, tuttavad ruumielemendid, sealhulgas nende puudumine, näiteks elektrooniline numbrikell. Valvsad, kuid ebamaised hiigelmaod1 juhivad liikujat ruumis, mille mõõtkava on muljet avaldav. Kaugusest läheneb tuttavlikult majavalvur Peeter, kes teeb oma igapäevaseid valvekordi hämaras majas. Ta on valmis jagama linnahalli viimaseid uudiseid ja arutama jätkuvalt maja saatuse üle. Peetri sõnul on tema töögraafik tehtud küll aastaks, kuid see jätkub aegade lõpuni2 …
Valgus ja vari mängivad läbi tuhmunud ja plaasterdatud aknaklaaside, kust tulvab sisse madala sügispäikese merelist sillerdust. Juba linnahalli trepistikul on tajutav teatav vabadus ja intriig, kohtuvad hingematvalt kaunis vaade horisondile, linnale ja grafitiga kaetud paefassaadile. On näha ja tunda, kuidas (noored) inimesed oskavad siinset kureerimata linnaruumi nautida.
Dialoog
Kas käes on linnahalli parimad päevad? Kõiki, keda tõmbab uhke hoone hüljatus, saavad nina sisse pista muidu suletud maja maagilisse ruumi, lisaks kuulsate maailmanimede ja Eesti kunstnike loomingusse. Linnahallis on tundliku sotsiaalse närviga näitus, mida külastab iga päev üle neljasaja, parimatel päevadel koguni rohkem kui tuhat inimest. Ilmselt ei ole tegu vaid kunstipubliku aktiivse huviga, pigem meelitab ligi maja, mille endist hiilgust võimendavad installatsioonid.
Kas käes on linnahalli parimad päevad? „Kaduvik“ teeb kummarduse suletud maja maagilisele ruumile, kutsub tutvuma Eesti kunstnike loomingu ja maailmanimedega. Pildil Camille Villetard’i ja Matthieu Barbezat’ „Ilmastikumuutus“.
Iga näitus on dialoog publikuga, siinsel juhul suhtlevad eelkõige ruum ja kunstiteosed. Kuraatorid on loonud ajutise võimaluse kaardistada suurejoonelist hüljatud interjööri, millest osa jääb varjatuks, nagu 4500 istekohaga saal, kus on hiidgobelään3, 0-korruse lavateenindusruumid, jäähall … Külastaja saab kulgeda linnahalli avarustes taskulambi ja hoone põhiplaaniga ning otsida kunstiobjekte ruumis, kus puuduvad levinud efektsed valguslahendused. Valitseb kuraatorite neo-neoliberalistlik hoiak, vaataja ei pea teadma kuulsaid näitusel osalejaid, pigem vastu võtma puhtisikliku uue kogemuse või nostalgilise äratundmise juba tuttavlikust ruumist. Kulgemise käigus mõistab vaataja oma rolli: ruumiga suhestumine kajastub rohketes ühismeedia postitustes.
Kuidas uurida kunsti ja avalikkuse suhteid ambivalentses, kiires ja muutuvas ühiskonnas, ruumis ja ajas? „Kaduviku“ näitus elavdab aja tunnetust, apelleerib mälu ja kogemuse kaudu ka emotsionaalsele ja sotsiaalsele. Linnahallis on kasutatud maagilisi kohapõhiseid võtteid, mis reageerivad ruumile ja avanevad tähelepanelikul vaatlusel, ühtlasi avarduvad ruumi tajumise võimalused. Iga poole tunni järel tulvab linnahalli kuulsate garderoobinagide kohalt laest võimas pahmakas pihustatud veeauru, mis võimendab hoone mikrokliimat ja mängib piiridega sise- ja välis-, nähtava ja nähtamatu ruumi vahel.4
Sümmeetrilise põhiplaaniga hoone teises tiivas on nagide hiigelala üle võtnud kohalikust kivistunud rusust ja liivast loodud parasiidid. Muljet avaldab tundlik lähenemine interjööri elementidele, nagu linnahalli roheline metallprofiil-ripplagi, mille osa detaile on eemaldatud, et välja valgustada varjatud laekonstruktsioon.5 Fuajees asuvas kümnete valamutega tualettruumis linastub film XX sajandi utoopilistest püüdlustest – selle vaataja kantakse flanöörina läbi lummavate tantsuliste heli- ja linnamaastike Belgradist Pariisi, Peterburist Kiievi eeslinna Desnjanski mahajäetud elamukompleksi. Filmi kannab intensiivne ja plahvatuslik häving, mida omakorda duubeldab tualeti peegelsein.6 Mitmeid varem sündinud kunstiteoseid on eksponeeritud hoopis teises kontekstis Veneetsia kunstibiennaalidel, New Yorgi muuseumis MoMa PS1s, Pariisi George Pompidou keskuses jm.
Vaikimise hääl
Kõrvalepõikena viitan aktuaalsele Kumu näitusele „Futuromarennia. Ukraina ja avangard“ (avatud kuni 10. IX), kust saab põgusa sissevaate konstruktivistlikusse arhitektuuri, aega, mil projekteeriti nn sotsialismiehitajate linnu, mis kerkisid hiiglaslike tööstuskomplekside juurde, et hõlbustada linnaelanike igapäevaelu ja integreerida see tootmisprotsessidesse.7 Harkivi Muusikaliste Massietenduste Teatri rekonstrueerimisprojektist on näitusel esitatud 3D-versioon, hoonest on säilinud vaid joonised, see jäigi ehitamata, sest Harkiv kaotas pealinna staatuse. Visioon nn totaalsest, 4500 külastajaga teatrist sündis arhitektuurikonkursi tulemusel, millest võttis osa ka Bauhausi asutaja Walter Gropius.
Võiduprojekt paisus 6000 külastajani, interjöör oli lahendatud tervikmahuna, kust saavad läbi liikuda nii rongkäigud kui ka veoautod.8 Paralleeli hiidhoone toimimise algidee ja paar põlvkonda hilisema linnahalliga on lihtne tõmmata. Brutaalse arhitektuuri näiteid võib leida kõikjalt maailmast, kus omaaegne rahvarohkus on nüüdseks kokku kuivanud. Kahjuks hävib Harkivi nn konstruktivismilaboris sündinu kestvas sõjalises agressioonis.
Kas Tallinnal oleks aeg linlastele tagasi anda omaaegne maamärk?9 Linnahalli ja nõukogudeaegse modernismipärandi saatusega tegelesime Veneetsia XIII arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis 2012. aastal,10 kui nii hüljatus kui ka mälupildid elavast linnahallist olid alles suhteliselt värsked. Veneetsiasse rändasid linnahalli omaaegsed interjööri- ja sisustusdetailid, mis kõnetasid publikut seal ja on jätkuvalt sama nukras seisus nüüd siin.
Mida linnahalliga teha? Lammutada? Unustada? Uinutada? Rekonstrueerida? Vaikimise hääl on väga tugev, linnakodanikule võib linnahalli praegune seis jätta mulje, et see on uus normaalsus. Olemata ehitusekspert, olen arvamusel, et muinsuskaitse all oleva hoone füüsilise kehandi hoidmine vajab ilmselgelt enam sekkumist. Hoone seisundit on palju analüüsitud, uut visiooni on aidanud luua mitu arhitektuuribürood. Valulisim teema on jätkuvalt saali ümberehitamise võimalikkus loomuliku akustikaga saaliks.11 Aasta alguses arutasid arhitektid arhitektuurimuuseumis Estonia ooperiteatri šansside üle.12 Linnahalli madal ruum seab sellel otstarbel kasutamisele piirid. See annab alust edasi mõelda, mida me tegelikult vajame.
Kultuurisündmuste magnet
Vettpidava lahenduse leidmiseni on linnahalli vahekasutuse väljavaated aga tunduvalt inspireerivamad. Vaadake enda ümber! Nüüdisaegne postindustriaalne linnaruum on täis algse funktsiooni minetanud ehitisi, kuhu on kolinud näiteks kunstriresidentuurid, kus kureeritakse näitusi, mis inspireeruvad kohalikust keskkonnast, kaasahaaravad installatsioonid sünnivad kohapealsetest mõttekäikudest. Tulemuseks on uurimuslikud ja meelelised kogemused.
Firenze endisesse tubakamanufaktuuri on rajatud elamukompleks, söögikohad, NAM (Not A Museum) kureerib kunstiresidentuuri ja näitusetegevust, mis hoiab üleval ärksat piirkondlikku huvi. Vahekasutuse hiilgavad näited on lõunanaabrite kunstibiennaal „Riboca“, kus näitusepaikadeks on hõivatud vägagi mitmesugused ruumid: tehasehooned, koolimajad, korterid. Lätlaste aastanäitus „Survival Kit 13“ toimus möödunud aastal Riia südalinna endises pangahoones, sel aastal aga pealinna turul. Värske Helsingi biennaal kolis lähikonnas asuvale väikesaarele, mis pakub ohtralt võimalusi kunstnikele ja väljavaateid publikule avastada kunsti ja militaarpärandi koostoimimist. Tallinna tühja kunstihoone vallutas kevadel kunstiakadeemia „Tase“ näitus, mille kujunduskontseptsioon13 oli üles ehitatud kunstihoone ateljeekorteritele ja kunstnike esiletoomisele. Samas on toimunud Eesti muusika ja teatriakadeemia ning „SAAL biennaali“ kaasahaaravad etenduskunstnike ülesastumised jms.
Linnahalli suhtes on jätkuvalt terav tähelepanu nii „Manifesta“ biennaali kuraatoritel kui ka muudel nimekatel huvilistel. Nad on siiski olnud sunnitud oma plaanidest loobuma maja kehva olukorra ja komplitseeritud haldamistava tõttu. Kunsti- ja ruumivaldkonna suursündmus muudaks linnahalli atraktiivseks sihtpunktiks rahvusvahelisele publikule. „Teneti“ filmivõteteks korrastati üht-teist, kuid need olid väga ajutised pidepunktid. Maja on pärast Christopher Nolani filmi edasi lagunenud. Viimased muinsuskaitse eritingimused lubavad mälestist muuta nii, et on võimalik hoonet elustada, väärtustada, ümbermõtestada ning ajutiselt kasutusele võtta ja sellest lähtuvalt parandada, kohendada, nautida.14
Arhitektuuri ja kunsti taustaga kuraatoritel on õnnestunud sel suvel avada suletud linnahalli uksed ning luua ruumi, nimekate nüüdisaegsete kunstnike ja rohkearvulise publiku vahel suurepärane sümbioos, kus üks võimendab teist. Linnahall võiks olla kultuurisfääri ajutine sündmuspaik. Kohtumiseni TABil, PÖFFil, FOKU-l, Artishokil, graafikatriennaalil, kirjandusfestivalil! Oodatud on nii tallinlased kui ka palju kaugemalt tulijad!
8 Projekti autorid vennad Viktor, Aleksandr ja Leonid Vesnin.
9 Linnahalli (1980) arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe; sisearhitektid Ülo Sirp ja Mariann Hakk.
10 Kui pikk on ühe maja elu? – Kuraator Tüüne-Kristin Vaikla. Ekspositsiooni autorid Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak ja Veronika Valk.
11 Vestlusringid Jaapani akustiku Yasuhisa Toyota, dirigent Neeme Järvi jt-ga (2015). Linnahalli mahulised analüüsid on koostanud Allianss Arhitektid (2016) ja Stuudio Tallinn (2020).
12 (H)ARUTUS: Kuhu mahub Estonia?, 2023.
13 Kujunduskontseptsioon Kaisa Maasik ja Johannes Luik.
14 Liivi Künnapu, Muinsuskaitse eritingimused Tallinnas, Mere pst 20, Tallinna linnahalli restaureerimiseks ning osaliseks ümberehitamiseks, 2016. Tellija Tallinna Linnahalli AS.
„Venelased läksid sauna – ühtlasi pesid end puhtaks“
MIHHAIL TRUNIN
Pealkirjaks pandud anekdoodil venelaste kohta on variant grusiinidest: seda räägitakse samamoodi, aga tähendus on teine. Venelased – seda teab muidugi igaüks! – lähevad sauna selleks, et end täis juua, grusiinid aga selleks, et tegelda omasooseksiga … Rahvuslikud stereotüübid on hirmus, kuid kahjuks väga püsikindel asi.
Venemaa kohta käivate negatiivsete stereotüüpide omamoodi entsüklopeediaks on saanud Astolphe De Custine’i (1790–1857) raamat „Venemaa 1839. aastal“ (esimest korda ilmus aastal 1843, autori eluajal anti Prantsusmaal välja viis kordustrükki, rääkimata hulgalistest piraatkoopiatest, mis trükiti Belgias). Eesti keelde on tõlgitud üks kõige tuntumatest lühendatud väljaannetest, mille 1975. aastal koostas väljapaistev prantsuse ajaloolane Pierre Nora pealkirja all „Kirjad Venemaalt“.
Paljud venemaalased sõltuvad riigist või on lihtsalt apoliitilised. Rahvusvaheline kogukond ei kiirusta toetama ei opositsioonilisi jõude ega inimesi – vastupidi, sanktsioonid, mis vahetult puudutavad tavalisi venemaalasi (pangakaartide väljalülitamine, viisapiirangud), lähevad aina karmimaks. Pildil teadus- ja tehnoloogiafestivali „Geek Picnic“ külastajad Peterburis 2018. aastal.
„Venemaa 1839. aastal“ lühendatud tõlkeid on korduvalt ilmunud nii Euroopas kui ka Ameerikas, kusjuures on tähtis ära märkida, et „Venemaa 1839. aastal“ täistekst (selline on olemas näiteks venekeelses tõlkes ja just selle ma lugesin enne essee kirjutamist uuesti läbi) ja selle lühendatud versioonid kujutavad endast eri žanre. „Digest’ite“ koostajad, kes valisid Custine’i teosest välja kõige kompromissitumalt venevastaseid fragmente, pöörasid selle pamfletiks. Samal ajal oli Custine kirjutanud midagi sootuks muud – autobiograafilise jutustuse reisist mööda Venemaad sõbrale saadetud kirjade vormis, mis annab tekstile intiimse ja isikliku iseloomu. Nende lühendatud väljaannete populaarsuse tõttu sai Custine’ist bränd või tüpaaž. Samuti kui Molière’i Tartuffe on saanud silmakirjatseja, Voltaire’i Candide parandamatu optimisti üldnimeks, nii on Custine välismaalane, kes väljendub teravalt ja enamasti kriitiliselt Venemaa kohta. Aga kes on see härra de Custine tegelikult? Seda me võime teada saada sellestsamast raamatust „Venemaa 1839. aastal“, kuigi lühendatud väljaanded autori isikust ei räägi.
Esiteks on Custine põline prantsuse aadlik, kelle vanaisa ja isa hukati erinevates ajaloolistes perturbatsioonides. Teiseks on Custine monarhist, kes räägib otsekoheselt oma hirmust revolutsiooni ees, mida perekondlikel põhjustel vihkab lapsepõlvest saadik. Kolmandaks (selle vaikib Custine oma raamatus arusaadavalt maha, aga kindlasti teevad selle fakti teatavaks kõik tema erapooletud biograafid), 1824. aastal määras Custine, kes oli hiljuti kaotanud oma noore naise (suri tuberkuloosi), teel Pariisi eeslinna Saint-Denis’sse kohtamise ühele noorele sõdurpoisile. Asi lõppes ülimalt kurvasti: sõduri kaaslased peksid Custine’i läbi ja röövisid paljaks, lugu sattus ajalehtedesse, leidis laia vastukaja ja häbistas markiid Pariisi aristokraatide silmis. Custine osutus oma harjunud suhtlusringkonnast väljavisatuks ja elas üle traumaatilise tõrjutuskogemuse (homoseksuaalsust kui sellist prantsuse aristokraatide seas hukka ei mõistetud, Custine’i kompromiteeris skandaali fakt ise ja see, et seal osales lihtsõdur, see tähendab, madalama sotsiaalse klassi esindaja). Sellest muide on tingitud ka Custine’i raamatu eri kohtades aeg-ajalt ilmnev arguse teema: „Ise olen ma pahatihti kogenud palju tugevamat füüsilist pelgust külades, kus minu, võõramaalase, poole olid pööratud kõigi pilgud, kui kõige uhkemates salongides, kus keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Ma võiks kirjutada terve traktaadi arguse eri liikidest, kuna kujutan endast selle täiuslikku näidet“ (16. kiri; Peterburi, 27. juulil 18391). Kõik loetletud asjaolud mõjutasid seda, kuidas Custine tajus Venemaad.
Põhjuste seas, miks Custine võttis ette reisi Venemaale, oli ka soov öelda välja oma arvamus ühiskonna poliitiliste süsteemide ja tuleviku kohta poleemikas Alexis De Tocqueville’iga ja tema raamatuga „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast“ (1835). Selles räägiti inimühiskonna pöördumatust liikumisest absoluutse demokraatia poole. Ameerikas on igasuguse tegevuse alus vabadus, Venemaal aga orjus. Tocqueville kirjeldas demokraatlikku Ameerikat ja Tsaari-Venemaad kui kaht sümmeetrilist, kuid tugevasti erinevat arengumudelit, mille vahel Euroopal tuleb valida. Custine polnud nõus ideega pöördumatust demokraatia poole liikumisest ja nägi absoluutses (ja mitte konstitutsioonilises, nagu tollal Prantsusmaal) monarhias, eriti selle vene variandis, korra ja stabiilsuse panti: heasoovlik tsaar, pühendunud aristokraatlik eliit ja rahumeelne, õitsev rahvas. Custine sõitis oma ootusi kontrollima – ja pettus rängalt, tulemusena kirjeldas Venemaad sellisena, nagu ta teda nägi.
See eristab tema raamatut paljudest teistest välismaalaste arvamusavaldustest Venemaa kohta: me näeme autori ja tema vaadete evolutsiooni vahetult, lugedes raamatut, mis lõpeb nii: „Kui teie poeg näitab Prantsusmaa suhtes üles rahulolematust, kasutage minu meetodit ja öelge talle: „Mine Venemaale!“ Reis Venemaale on kasulik igale välismaalasele; kes iganes on seda maad üksikasjalikult näinud, tunneb rahulolu, kui saab elada kus tahes mujal. Alati on hea teada, et eksisteerib ühiskond, kus mis tahes kujul õnnelikkus ei olegi võimalik, sest loomuomase seaduspära tõttu ei saa inimene olla õnnelik, kui ta ei ole vaba“ (lk 280–281).
Vene elu „hiilgava“ poole illusoorsus oli märgatav paljudele, aga just Custine võttis Venemaa kirjelDamiseks tarvitusele aforistlikud formuleeringud: „fassaadide kuningriik“ (29. kiri, Moskva, 15. august 1839, õhtu), „kataloogide impeerium; see on suurepärane, kui lugeda seda kui etikettide kogu; kuid ärge julgege vaadata tiitlite taha“ (15. kiri, Peterhof, 23. juuli 1839) või vähemalt sama tähelepanuväärne: „Venemaa on nagu katel, mis on korralikult suletud, aga tõstetud tulele, kus leegid muutuvad üha tulisemaks: mina kardan plahvatust“ (lk 140). Aforism on alati laiem kui konkreetne nähtus, mida ta kirjeldab. „Venemaa 1839. aastal“ osutus ise selliseks aforismiks, mis olles kergesti rünnatav detailides, andis täpselt edasi olemust, aga mõnikord isegi ennustas tulevikku.
Ameerika politoloog George Kennan märkis, et Custine’i töö „pole väga hea käsitlus 1839. aasta Venemaa kohta, ent peame tunnistama häirivat tõsiasja, et see on hiilgav, tõenäoliselt parim raamat Stalini aja Venemaa ja sugugi mitte kehv teos Brežnevi ja Kossõgini aja Venemaa kohta“.2 Custine’il võib leida ka ettenägelikkust, mis väärib George Orwelli romaani „1984“ (kas Orwell oli lugenud Custine’i, on mul raske öelda, pole välistatud, et oli). Nii tsiteerib Custine palju Karamzini „Vene riigi ajalugu“ (eriti 26. kirjas Moskvast 11. augustil 1839), mis oli juba tõlgitud prantsuse keelde.
Custine pöördub sageli kuulsa üheksanda köite poole, kus räägitakse Ivan Julma metsikustest: „Edasi tulevad kiidusõnad koletisele. Kõik need moraliseerivad kõrvalepõiked, kõik need retoorilised ettevaatusabinõud muutuvad märkamatult veriseks satiiriks; selline argus väärib julgust, sest kõlab nagu paljastamine – veelgi jahmatavam seetõttu, et on tahtmatu. Sellest hoolimata on venelased, saanud innustust keisri heakskiidust, uhked Karamzini talendi üle ja kuulekalt on temast vaimustuses, kuigi neil oleks märksa õigem kõrvaldada tema raamat kõigist raamatukogudest ja anda välja sellest teine, parandatud trükk, kuulutades esimese apokrüüfiks, aga veel parem – öelda, et seda esimest trükki pole kunagi olnudki, ja esimesena nägi ilmavalgust teine väljaanne. Kas siis ei talita venelased nii mis tahes neile ebameeldiva tõega?“ (lisa 26. kirjale; Moskva, 11. august 1839).
Custine’i raamat ärritas autori eluajal Venemaal paljusid lugejaid (haritud klass valdas tollal enamasti vabalt prantsuse keelt) ja pahatihti kutsub esile nördimust veel tänapäevalgi. Toon ära suure vene kirjaniku Nikolai Gogoli vastukaja tema esseekogu „Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega“ (1847) kuulsast peatükist pealkirjaga „Milles siis lõppeks seisneb vene poeesia tuum, tema eripära“: „Õilsa inimese suurejoonelisus kandub ja kõlab üle kogu vene pinnase nii tugevasti, et isegi võõramaalased, kes heidavad pilgu Venemaa sügavusse, on sellest rabatud veel enne, kui jõuavad tundma õppida meie maa iseloomusid ja kombeid. Üsna hiljuti üks neist, kes avaldas oma märkmed just selle mõttega, et näidata Euroopale Venemaad halvast küljest, ei suutnud varjata oma imekspanu meie külatarede lihtsate asukate väljanägemise üle. Nagu välgust tabatu peatus ta meie auväärses eas hallipäiste vaaride ees, kes istusid oma tarede lävedel ning paistsid talle iidsete piibellike aegade suurtsugu patriarhidena. Rohkem kui üks kord tunnistas ta, et mitte kuskil teistel Euroopa maadel, kus ta ka pole rännanud, ei ole inimolend talle avaldunud sellises ülevuses, mis lähenes piibli patriarhidele. Ja seda mõtet kordas ta mitut puhku oma raamatu lehekülgedel, mis olid tembitud vihkamisega meie vastu.“
See on Gogoli reageering järgmisele lõigule Custine’i raamatust: „Otsekui meie aja patriarhid, maitsevad nad [eakad vene talupojad – M. T.] oma eluõhtul majesteetlikult rahu; [—] sätivad end väärikalt istuma oma hüti lävele – arvatavasti juba rohkem kui üks kord on see ehitatud nende poolt uuesti, sest siinses karmis kliimas on inimese eluase vähem kestev kui inimene ise. Kui ma võtaksin oma reisilt Venemaale kaasa ainuüksi mälestuse neist häirimatutest taatidest, kes istuvad lukustamata uste juures – ka siis ei kahetseks ma vintsutusi sel reisil, kus nägin inimesi, kes nii vähe sarnanevad mis tahes teise maa talupoegadega. Külahüttide õndsus äratab minus alati sügavat austust“ (30. kiri; Troitse suurklooster, 17. august 1839).
Ma tõin selle poleemika esile näitamaks, et Custine’i raamatus on muudki kui üksnes halvustavad russofoobsed passused. Üleüldse annab Custine mitu korda siiralt teada, et võib hõlpsalt enesele vastu rääkida – ja see on tema kui ulatusliku reisikirja autori võõrandamatu õigus. Toon veel mõned tsitaadid, mida Pierre Nora väljaande eestikeelse tõlke lugejad raamatust ei leia: „Raske tunne, mis on vallanud mind sellest ajast peale, kui elan venelase keskel, võimendub veel ka sellest, et kõiges avaldub mulle selle rõhutud rahva tegelik väärikus. Kui ma mõtlen sellest, mida võiks ta korda saata, kui oleks vaba, ja kui ma näen, mida saadab ta korda praegu, ma lihtsalt keen vihast“ (15. kiri; Peterhof, 25. juuli 1839); „Vene talupoeg on hakkaja, ta oskab leida väljapääsu igast olukorrast; ta ei lähe kunagi kodunt välja ilma kirveta – see väike rauast tööriist inimese käes maal, kus veel on metsa, võib saata korda imesid. Kui te olete metsas eksinud ja teie juures on venelasest teener, ehitab ta mõne tunniga onni, kus saab ööd olla, kusjuures mugavamalt ja kindlasti suuremas puhtuses kui vanas külatares. Aga kui teil on kaasas nahkesemeid, siis valvake neid: osavus on venelastele omane kõiges, sealhulgas ka varastamises, [—] muide, harjumus võtta ära kõik, mis ripakil, ei takista samal ajal olla neil inimestel väga jumalakartlik“ (23. kiri; Klin, 6. augustil); „Üks kõige kütkestavamaid jooni, mis iseloomustab venelasi – see on, minu maitse järgi, nende võime olla üle mis tahes vastuvaidlemisest; nende jaoks pole olemas ei raskusi ega takistusi. Nad oskavad soovida. Selles ei erine lihtrahvas aadlikest ühes nende lausa gaskoonliku [tähendab, suurustava – M. T.] meelelaadiga; vene talupoeg, varustatud oma alalise kirvega, väljub kahjustamata hulgalistest täbaratest olukordadest, mis ajaksid meie talumehed kimbatusse, ja vastab nõusolekuga mis tahes palvele“ (29. kiri; Moskva, 15. augustil 1839, õhtu).
Nagu näeme, võisid Venemaa ja venelased Custine’i vahel lausa vaimustada, aga vastumeelsus tema kirjades hakkab domineerima veel ka sellepärast, et Custine ei leidnud Venemaal mitte mingit couleur locale’i. Peterburi ei pea prantsuse reisijale tunduma sarnasena Veneetsia või Pariisiga – neid oli ta näinud, nagu öeldakse, à naturel (seepärast muide avaldab Moskva oma Kremliga talle palju suuremat muljet). Venemaa osutus Custine’i jaoks olevat „ei liha ega kala“: see polnud veel kaugeltki euroopalik maa, aga seejuures enam ka mitte piisavalt eksootiline asiaatlik. Jutustanud dekabristide hukkamise loo, lõpetab Custine: „Võidetu tugevus ja võitja barbaarsus – ja ongi teile kogu Venemaa!“ (21. kiri; Peterburi, 3. augustil 1839), aga kohanud teel sunnitöölisi, teeb järelduse: „Kui oled elanud mõne kuu Venemaal, siis lakkad uskumast seaduse jõusse“ (32. kiri; 22. augustil 1839, Nižni Novgorodi lähedal).
Kolm aastat enne Custine’i reisi ilmus trükis vene keeles Pjotr Tšaadajevi esimene „Filosoofiline kiri“, milles ta raske südamega kuulutas, et Venemaa arengu olemus ei seisne mitte püüdluses progressi ja parema tuleviku poole, vaid lõputus paigaltammumises ja juba varem tehtud vigade kordamises. Tšaadajev tõi ilmsiks mütologiseeritud rahvusliku karakteri ühe süvaomaduse: oma negatiivse „väljavalitu“ staatuse intensiivse läbielamise, mis viib selleni, et alaväärsuskompleks muutub kergesti enese ainulaadsuse tundeks. Vene inimese teadvuses on väidete „ma olen kõigist halvem“ ja „ma olen kõigist parem“ vahe tühine.
Usutavaid tõendeid Custine’i isikliku tutvuse kohta Tšaadajevi ega tema tekstidega pole.3 Siiski arendab Custine’i vaade Venemaale edasi Tšaadajevi vaatlusi. Venelased on troostitu rahvas, kes elab oma mahajäetud maailmanurgas, kus valitseb trafaretsus ja labasus, ühiskondlikud suhted on rajatud jõhkrusele, pettusele, sunnile ja jõule. Isegi Venemaa looduskaunitesse paikadesse ja ääretutesse avarustesse suhtub prantsuse rändur enamjaolt miinusmärgiga: „Siinset maastikku ei iseloomusta ei ülevus ega vägevus, ta on lihtsalt ilmetu; see on tasandik, kohati põuane, kohati soine, ja ainult need kaks liiki viljatust mitmekesistavad maastikku“ (22. kiri, Jedrovo, Veliki Novgorodi ja Valdai vahel, 4. augustil 1839).
Custine jõudis järeldusele, et Venemaal on kõik orjad: keiser kohtleb aadlikke ainult natuke lahkemalt kui nood oma talupoegi. Pealegi on aadlikel samuti kalduvus alluda ja neil puudub eneseväärikustunne. Venemaal pole mitte kellelgi õigusi ja igal pool valitseb omavoli.
Laskumata vaidlusse ammu surnud Custine’iga, tahaksin siiski esitada laiema küsimuse: kas pole juba aeg hakata lähenema tema raamatule nagu allikale, mis on jäänud oma aega (eespool ma püüdsin kontekstualiseerida mõned fragmendid). Või on ta, kui kasutada Vladimir Majakovskilt pärit lendsõna, „ka praegu elavam kui kõik elavad“? Nii või teisiti, paljud ajaloolased ja politoloogid on soovitanud ja soovitavad Venemaa tundma õppimiseks lugeda Custine’i raamatut kui aforistlikku pamfletti, kus kirjeldatakse vene rahvast sui generis.
Kas on olemas „orjalikke rahvaid“? Muidugi mitte. Seda laadi siltide kasutamine on essentsialiseerimise vorm, see tähendab, kirjeldatakse teatavaid etnilisi või sotsiaalseid gruppe nagu mingite muutumatute omaduste kandjaid. Niivõrd lihtsustatud lähenemine mitte ainult ei kujunda, vaid ka levitab aktiivselt stereotüüpe inimeste, sotsiaalsete või rahvusgruppide kohta. Enamgi veel, see mängib kokku diktaatorliku võimuga. Esiteks, tänapäeva Venemaa kujutab endast liitset ja paljurahvuselist ühiskonda, väärtused ja maailmapilt võivad eri sotsiaalsetes gruppides suuresti erineda. Kõigi „vene orjadeks“ nimetamine kõlab suurepäraselt kokku riikliku imperiaalse narratiiviga „vene ühiskonna ühtsusest“. Teiseks, tunnistamine, et on olemas „orjalikud rahvad“, tähendab toetust diktaatorlikule strateegiale: kui rahvast peetakse orjalikuks, siis eeldatakse, et ta on võimetu eksisteerima ilma „karmi käeta“ ja autoritaarse võimuta.
Miks siis venelased siiani pole kukutanud neetud Putinit? See on tõesti keeruline küsimus, aga stereotüüpne vastus „sellepärast, et venelased on orjalik rahvus“ seda ei selgita. Politoloog Jack Goldstone vaatleb oma raamatus „Revolutions: A Very Short Introduction“ (2014) tegurite kompleksi, mis on vajalik režiimi muutmiseks. See on: majanduslikud probleemid; eliidi lõhenemine; arvukad protestid; selge eesmärk, mis võiks konsolideerida protestijaid ja opositsioonilist eliiti; soodsad rahvusvahelised tingimused. Venemaad võrreldakse sageli teiste postsovetlike riikidega, sellistega nagu Ukraina, Gruusia, Armeenia ja Kõrgõzstan, kus võimu vahetumine on toimunud juba mitu korda. Ukrainas näiteks olid 2013.–2014. aastal olemas nii eliidi lõhenemine, ühiskonda liitev eesmärk kui ka rahvusvaheline toetus.
Venemaal aga pole seni midagi ülal loetletust. Proteste esineb harva, aga ohud, mis protestijaid ähvardavad, muutuvad üha rängemaks, võim on valmis suunama protestide mahasurumiseks tohutuid ressursse. Karmid rahvusvahelised sanktsioonid avaldasid Vene majandusele piiratud mõju, eliidi lõhenemist pole samuti märgata – vastupidi, nad on koondunud Putini ümber. Opositsiooni programm, mis sisaldab sõja lõpetamist ja poliitilise režiimi vahetust, jääb paljudele venemaalastele abstraktseks, vahel aga tekitab hirmu, kuna paljudel inimestel on veel värskelt meeles raske elu 1990. aastatel, kui nende silme all toimus poliitilise režiimi transformatsioon. Paljud venemaalased sõltuvad riigist või on lihtsalt apoliitilised. Rahvusvaheline kogukond ei kiirusta toetama ei opositsioonilisi jõude ega inimesi – vastupidi, sanktsioonid, mis vahetult puudutavad tavalisi venemaalasi (pangakaartide väljalülitamine, viisapiirangud), lähevad aina karmimaks.
Kujunev pilt on vaieldamatult täiesti rõõmutu, võib öelda – täiesti Custine’lik. Kuid Venemaa olukorda tundma õppida (ja veel enam – püüda seda muuta) maksab siiski, kasutades tänapäevaseid kompleksseid humanitaar- ja täppisteaduste – ajaloo, sotsioloogia, majandusteaduse, politoloogia, statistika ja teiste meetodeid. Isegi saunas käia võivad ju ühe rahva esindajad eri põhjustel ja eri eesmärgil.
Vene keelest tõlkinud Katrin Hallas
1 Katkendid, mis pole läinud Pierre Nora poolt lühendatud väljaandesse, on siin ja edaspidi tsiteeritud Olga Grinbergi, Sergei Zenkini, Vera Miltšina, Irina Stafi venekeelse tõlke järgi, mille kvaliteedis ei maksa kahelda. Vt: Астольф де Кюстин. Россия в 1839 году. Издание третье, исправленное и дополненное. Санкт-Петербург: Крига, 2008. Tsitaatide järel on sulgudes kirja number, kirjutamiskoht ja -aeg.
2 George Kennan. The Marquis de Custine and His Russia in 1839. Princeton, NJ, 1971, lk 124.
3 Eestikeelses väljaandes mainitakse Tšaadajevi eessõnas ja allikate seas, kust Custine ammutas informatsiooni. Lk 8 kinnitatakse õigusega, et Custine’i „„Kirjadel“ on ka selge koht liberaalses mõtteloos, mille rajajaks peetakse Pjotr Tšaadajevi“, siiski on lk 302 öeldud, et Custine oli arvatavasti Tšaadajevi „Filosoofiliste kirjadega“ tuttav. Kahjuks on väga vähe tõenäoline, et Custine oli tuttav Tšaadajevi tekstidega ja mitte üksnes suuliste meenutustega nendest. Tšaadajevi teosed anti prantsuse keeles esimest korda välja 1862. aastal (alles pärast Custine’i surma), alates 1830. aastate algusest Tšaadajev tõesti levitas oma „Filosoofilisi kirju“ (mis on küll algselt kirjutatud prantsuse keeles) käsikirjaliste koopiatena, ometi pole usutav, et need koopiad, mis ringlesid Venemaal, võisid jõuda Custine’ini Prantsusmaal. Pärast Tšaadajevi teose publitseerimist 1836. aastal tõlkes vene keelde, millega tutvuda Custine ei saanud, kuna ei osanud vene keelt, ei võinud „Filosoofiliste kirjade“ edasisest levitamisest olla juttu. Custine’i raamatus endas jutustatakse Tšaadajevi kontseptsioon ümber üldjoontes ja ligilähedaselt ja sedasama ajakirjas avaldatud „Filosoofilist kirja“ nimetatakse ekslikult raamatuks. Kõik see viitab sellele, et Custine pigem kuulis Tšaadajevist ja tema tekstidest teistelt inimestelt.
Kaitsedemokraatiast ja imperialismist Ida-Virumaal
REIN RUUTSOO
Euroopa südamest on nüüdseks saanud maailma üks kõige plahvatusohtlikumaid paiku. Juba viisteist aasta tagasi tõdes Tõnis Saarts, et „kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase „uue külma sõja“ kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?“*. Demokraatlikel riikidel lasub kohustus oma inimesi kaitsta. Kaitsedemokraatia rakendamine kõneleb poliitilise kliima ohtlikust halvenemisest. Õigusnormide mõttes süvamuutusi ei toimu, kuid kehivaid õigusakte (näiteks viisarežiimi) rakendatakse rangemalt ning kõrvalekaldumatult, õigusemõistmises nihkuvad karistused skaala karmimale poolele jne. Ohu allikana viidatakse selgepiirilistele kogukondadele. Seda laadi arengus peegeldub õiguskorra kindlustajate, avaliku arvamuse kujundajate jms institutsioonide kõrgendatud ohuhinnang. Argiseistki probleemidest saavad julgeolekupoliitilised küsimused.
Rahvusmõrva mõõtmed omandanud tapatalgud Ukrainas, hübriidsõdade muutumine argipäevaks jne lubab Edward Lukasel juba hoiatavalt deklareerida, et mitte külm, vaid juba päris sõda tuleb NATO piiridele aina lähemale: „Allianss vastaku pigem varem kui hiljem“ (Päevaleht 13. VIII). Julgeolekustamispoliitika olemuslik vastuolulisus on saanud vastupeegelduse lahknevais ohuhinnanguis. Väites, et „me pole sõjas“ tõrjub Aro Velmet kaitsedemokraatia mõttegi. Siiski, mitmed Eestis varjupaiga leidnud Venemaa kodanikest Putini kriitikud-intellektuaalid, nagu Artemi Troitski, Andrei Kuzitškin jt, on juba aastaid väljendanud hämmastust, et Eestis toimetavad nende silmis otsesõnu „viienda kolonnina“ iseloomustatavad provokaatorid lausa karistamatult.
Ajakirja Vikerkaar suvenumbris ilmunud Nikolai Karajevi „Eesti venelased, sümboolne võitlus ja siseimpeerium“ on sisuliselt poole tosina aasta eest samuti Vikerkaares (2017, nr 1). ilmunud hoiatuslikus toonis kriitika „The Division Bell Land. Väga eestilik lugu“ järg. Tookord kahtles Karajev, ja väidetavalt kosmopoliidi positsioonilt, eestlaste õiguses rahvusriiklusele ja seega keele- ja kultuurihegemooniale. „Jalult tõusmise“ võtmes kirjutatud Eesti Vabariigi taastamise õigustatuse ja õiguspärasuse vaidlustus leidis kriitilistki kommenteerimist kirjandusteadlase Mihhail Trunini sulest pealkirja all „Karajev hirmutab, aga mina ei karda“ (Sirp 4. V 2018). Karajevi äsjane teravalt poleemiline kirjutis näib aga kaitsedemokraatiaga seonduva kõneksvõtmise seadvat juba võtmesse, mis paneb kahtluse alla, kas tänane Eesti on üldse demokraatlik riik.
Eesti lugeja tunneb Nikolai Karajevi nimelist vene literaati eelkõige Yana Toomi sõnaka nõunikuna. Karajevi poleemika edasiarenduse tuumaks on vaikimisi tõdemus, et „jalult tõusmise“ eufooriast on saanud katastroof. Karajevi diagnoos, nagu sündinuks Ukraina tragöödiast 24. veebruari hommikul tema teadvuses hiiglaslik must auk, on kõnekas. „Tungides Ukrainasse moonutas Putin miljoneid elusid.“ Ei, ei – mustmulla Ukrainast sai 24. veebruaril veremaa, Vene sõjardid pole mitte moonutanud, vaid purustanud ja hävitanud kümnete miljonite elu!
Nii nagu Kremli ideoloogid kujutavad Venemaad „imperialistliku lääne“ ohvrina, ähvardavat Eesti riigi imperialism praegu Ida-Virumaad. Naabermaa siirdevähemuse teadvusse juurutatud enda silmitu ülekohtu ohvrina kuvandamisel on võimas identiteeti koondav potentsiaal. Kuid veelgi enam: selles peitub tõrjumatu õigustus väidetavalt õiglust taastavaiks aktsioonideks tulevikus. Pildil 9. mai tähistamine Ivangorodis.
Mõningate kaitsedemokraatia tunnustega Eesti õiguslik-poliitilise praktika karikatuur areneb Karajevi käsitluses paskvilliks. Sõda Ukrainas (nagu autor seda nimetab) küüniliselt ära kasutavas Eestis on venelastest saanud ohvrid, „kelle õigusi kõigest kärbitakse“. Eesti võimude vallandatud repressioonid tabavad kõiki „valesid inimesi“, kusjuures ohvreiks on venekeelsed liikumise Koos/Vmeste toetajaskonnast kuni nendeni, kes ei toeta „praegust koalitsiooni“.
„Kõigest õiguste kärpimise“ totaliseeriv-karikatuurset pilti võimendab Karajev paralleeliga ukrainlaste korraldatud genotsiidist Donbassis. („Genotsiid Donbassis“ on Venemaa propaganda väljamõeldis!). Seda täiendab kõrvutus Tšehhoslovakkia sudeedisakslastest vähemuse saatusega sõjajärgseil aastail, kui kättemaksu ohvriks langenud absoluutses enamuses mitte milleski süüdi olevad vähemused. Karajevile näib, et siin [Eestis] on paralleele sudeedisakslastega juhtunuga. Korduvad paralleelid sudeedisakslaste tragöödiaga on sihipärased. Karajevi väitel on ka Tallinna Vene teatri endise juhi Filipp Lossi praeguse Eesti ja natsisaksa hävituslaagrite vahele tõmmatud paralleelid täiesti õigustatud. Lossi vallandamist teatrist motiveerinud eelkõige viimase poolt esile toodud russofoobia mahitamine Eestis. Sarnasusi rõhutanu olnud lihtsalt „vale inimene“! „Venelane ja Venemaa kodanik – holokaustiga paralleele tõmmata ei tohi“.
Juba kuju võtnud, aga ka Eesti riigis plaanitavate/kavandatavate repressioonide tuumana esitab Karajev venelaste keelelis-kultuurilise assimileerimise, teiseks, füüsilise „väljasuremise“ ettekirjutamise ja kolmandana sunniviisilise Eestist deporteerimise. Venelaste „ümberkasvatamise“ olemus avanevat härrasrahva vallandatud kultuurihävituslikus vägivallas, mis olevat „liigagi sarnane nähtusega, mis on hästi tuntud impeeriumite koloniaalpraktikast – tsivilisaatorlusega“. „Kultuurne eestlane(!) nagu Kiplingi valge mees, toob ennastsalgavalt meile tsivilisatsiooni, valgus päästab meid [venelasi] putinismi ja impeeriumi vangist, vabastab Venemaa mõjust ja zombistatusest.“
Omaaegse Briti Ida-India Kompanii tasalülitavate võimutehnoloogitega sarnanevad repressiivsed tehnikad on tuvastanud Karajev Eestis „üheainsa õige“ ajalookäsitluse pealesurumises, aga ka Riina Solmani hariduse eesti keelele üleviimises („džentelmenide keelele“) ja president Kaljulaiu sõnastatud Eesti komberuumi austamise nõudes. Riigikeelse ühtsuskooli loomise sihiks olevat „vene kodukeelega lapse Vene maailma inforuumist“ eraldamine. Eestlaste oma „komberuumi“, ideed kandvat samuti „kolonialistlik tsivilisaatorlus“.
„Valge isanda“ mentaliteedi, nagu Karajev seda näeb, lokkamise ühe näitena toob ta Mart Kadastiku käitumise Narva-Jõesuu spaas, kui too otsustas massaaži tellides üle minna eesti keelele. Eestlaste minevikus ehk harjumuslikumalt pöördumiselt „Kak dela?“ üleminekus emakeelsele küsimisele „Kuidas läheb?“ on Karajev avastanud kolonisaatori mentaliteedi. „Aa-uu, Ida-Viru, valge isand saabus! Massaaži tahab!“ „See sama [Briti] kolonialism, ainult külgvaates,“ leiab Karajev. „Kui ma utreerin, siis vaid pisut,“ summeerib Karajev eesti keele- ja kultuuripoliitika, aga ka argise suhtluskeelena tunnustamise räige karikeerimise.
Taas vabas Eestis anneksiooni pärandina veel püsima jäänud ja peaaegu automaatsest nn keelelisest vastutulekust (seda heidavad meile ette oma eesti keele oskust arendada püüdvad venelased!) loobumine kõneleb muidugi meie rahvusliku eneseväärikuse aeglasevõitu taastumisest. Kadastiku nähtavaks muudetud eestlaste keele- ja mentaliteedimaailma dekoloniseerimise n-ö pea peale pööramise ja teeseldud solvumise allikaks pole midagi vähemat kui lähiajalookurtus.
Vahepealkirja „Te peate välja surema“ all on pühendanud Karajev venelaste väidetavale väljasuretamise eesmärgile terve lehekülje. Lisatud tsitaadid aga veenavad, et seda laadi kurikavala plaani olemasolule pole tal muud kinnitust kui Eestis elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku Roman Fokini (kirjanikunimega Filimonovi) ja abiturient Lotta Vaheri argised/triviaalsed (sellelaadseid arutlusi, sh sotsioloogide sulest, võib leida kümneid ja kümneid) demograafiapõhised arutlused. Sedastanud, et Ida-Virumaal toetab putinistlikke vaateid eelkõige venelaste vanem põlvkond ja et neid pole võimalik ümber veenda, näevad nad nn Vene maailma ideoloogia mõjukuse taandumise võimalust põlvkondade loomulikus vahetumises. Vaheri, Filimonovi jt hoiak/dispositsioon pole vähimalgi määral agressiivne, vaid sedastav.
Nn valede inimeste deporteerimist illustreerib Karajev Venemaa Föderatsiooni kodaniku (Yana Toomi ühe kaitsealuse) Sergei Neprimerovi elamisloa annuleerimise näitega. Karajevi sisendusel olevat riigivõimu jõhkrat omavoli õigustatud üksnes Putinit toetavate „postituste läikimisega“ ja osalemisega „Teise maailmasõja (!) teemalistel üritustel“. Karajev vassib. Nn Suure Isamaaga seotud ürituste korraldamisest, Venemaa Föderatsiooni lipu, sõjaväemundri ja sümboolikaga paradeerimisest hoopis põhimõttelisem väljakutse demokratiale oli Eestit süsteemselt fašistliku ja militaristliku riigina kujutavate inimeste mobiliseerimine. Vaenuliku naaberriigi kodanikku Neprimerovit nn profülaktilised vestlused ei kõigutanud ja ta jätkas Venemaa hävitussõda toetavate provokatsioonide korraldamist.
Karajevi katsed Eesti Vabariigi põhiseaduse toel Neprimerovi toimetamisi õigustada on eksitavad. Viitega sättele (§ 41), mille kohaselt „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele“, „ole sa siis Putinist, maoist või nats“, õigustab Karajev ideoloogiaid, mis on nõudnud miljoneid ohvreid. Tsiteerides põhiseaduse sätet, mille kohaselt „Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele“ paneb ta kahtluse alla meie õigusriikluse. Põhiseadusse lisatud klauslit „veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist“ teeb ta mitte märkavat. Kuid putinlikku ideoloogiat avalikult toetades ja hävitussõda Ukrainas ka meedias õigustades on Yana Toomi ja Karajevi kaitsealusest saanud õigusrikkuja! Eesti õigusriiklust halba valgusse seadev sisendus ei pea paika. Neprimerovi elamisloa tühistamisotsuse edasikaebust arutati Tartu maakohtus ja see jäi tagajärjetuks.
Arutlused julgeolekustamise ja selle mõju üle Eesti demokraatiale saavad lähitulevikus ilmselt veel tuult tiibadesse (pean silmas agressorriikide kodanike kohalikel valimistel osalemise teemat). Soov mõista probleeme, mida Solman, Filimonov, Kaljulaid jt silmas on pidanud, eeldab ausameelsust ehk valmisolekut käsitleda poliitikat, millega ei nõustuta, ja väiteid, mida vaidlustakse, nende tekkimise kontekstis. Vikerkaares ilmunud artikkel neid eeldusi täida. Karajev ei arenda mõttevahetust, vaid peab retoorikale, väljamõeldistele, faktiväänamistele jne rajatud sõda, mille tõeline kontekst on Venemaa hävitussõda Ukrainas. Sudeedisakslaste tragöödia foonil siirdevähemust ähvardavast tulevikust maalitud sisendustes võib näha omalaadset psühholoogilist kompensatsiooni! Vaadake, mitte ainult Ukrainas, vaid ka Eestis toimuvad koledad asjad ja nende autorid olete nüüd juba teie.
Karajevi visioonid tänapäeva Eestist kui Briti kolonisaatorite halastamatusest ja natsimeelsusest inspireeritud riigist võiksid tunduda isegi naljakana, kuid kirjatöö on ilmselt programmiline. Oma nägemuse praegusest Eestist kui vähemuste põrgust vastandab ta Postimehe toimetaja Sergei Metlevi viljeldavale „lõhestamise diskursusele“. Lugejale võiks olla oluline meenutada, et Metlevi hallataval portaalil on oluline koht poleemikas just Karajeviga üsna lähedaste vaadetega poliitikutega, nagu Toom, Kõlvart jt. Nende arvamusavalduste nagu ka Karajevi paskvilli eesmärk on just eestlaste ja venelaste vastandamine.
Karajevi mõttekäike koondavas raamistuses, põhimõttelises keeldumises tunnustada eestlaste õigust oma rahvusriigile, on kuue aastaga toimunud paradigmaatiline nihe. Kui varem sõnastati leppimatus vähemalt väidetavalt „kosmopolitismi“ võtmes, siis nüüd raamistab ta põliselanike taotlusi põhjava poleemika eestlaste imperialismi ja kolonialismi paljastamisega. Nõukogude anneksiooni pärandi, monumentide, Nõukogude sümboolika, tänavanimede (mõnedega neist heroiseeritakse koguni Afganistani „sõjakangelasi“) jne kõrvaldamise, s.t dekoloniseerimise imperialismina serveerimine on lihtsalt küüniline – ajaloo tõsiasjad pööratakse pea peale.
Karajevi mõttekonstruktsioonides avaneb paralleel Ukraina hävitussõda õigustava vene keele õiguste, sümboolika, ajalookäsitluse jne kaitsmise retoorikaga. Nii nagu Kremli ideoloogid kujutavad Venemaad „imperialistliku lääne“ ohvrina, ähvardavat Eesti riigi imperialism praegu Ida-Virumaad. Imperialismi diskursuse toel muutub rahvusriiklus juba eo ipso ebaõiglaseks. Naabermaa siirdevähemuse teadvusse juurutatud enda silmitu ülekohtu ohvrina kuvandamisel on võimas identiteeti koondav potentsiaal. Kuid veelgi enam: selles peitub tõrjumatu õigustus väidetavalt õiglust taastavaiks aktsioonideks tulevikus.
* Tõnis Saarts, Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd. – Vikerkaar 2008, nr 4-5.
Sel aastal Sirbis ilmunud kolme teksti – Lisanna Laansalu „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“, Gregor Kulla „Klassikaline muusika on sumbunud“ ja möödunud nädalal Aurora Ruusi „Ühel ajal mitu lugu“1 – ühendab autorite kirglik soov nn kunstmuusika kaanonit värskendada, aga ka varjamatu kriitika Eesti klassikalise muusika kogukonna harituse pihta. Muusikute vaene silmaring muutvat meie saalides kõlavad interpretatsioonid igavaks, kavad kanooniliseks. Laansalu ja Ruus pole pidanud paljuks osutada ka oletatava vaimupimeduse põhisüüdlastele – harjutamisega liialdamine ja seda nõudvad õppejõud. Ja nii ongi akadeemiline diskussioon harjutamise teemal kolinud muusikutevahelistest eravestlustest muusikakriitikute arvamusrubriiki. Lääne kunstmuusika kaanoni ründamise ja kaitsmise jätan vapratele muusikateadlastele, aga harjutamiskultuuri süstemaatiline kahtluse alla seadmine nõuab ehk paar sõna meeldetuletusi interpreedilt ja harjutamisse armunult: kes, kelle sunnil ja miks harjutab?
Alustan püüdega vastata lühidalt. Noor muusik, kes soovib saada säravaks instrumentalistiks – s.t interpreediks, kes on võimeline end oma loomingulise tegevusega elatama –, harjutab nii palju, kui ta vähegi suudab, ja natuke rohkem. Täpselt nii palju rohkem, kui on tema ambitsioon kõrgem keskmisest konkureerivast talendist. Loomulikult on tal väga hea meel, kui konkureeriv talent asub oma harjutamisaega piirama, et leida aega silmaringi avardavateks kõrvaltegevusteks, ökokatastroofi ärahoidmiseks, ajalookihtide ümbermõtestamiseks, pidudeks – milleks iganes. Kellele ei meeldiks „patsifistist“ rivaal, kes eelistab harjutades võidurelvastumisele asendustegevusi?
Tõsi, ideaalmaailmas jõuab muusikakõrgkooli täielikult arendatud tehniliste oskustega muusik, kes asub prioriteedina lihvima oma kunstilise tegevuse sisulist poolt, sh avardama intellektuaalset haaret. Tegelikkuses on aga sellega enamasti nii, et kõrgkooli jõudes koidab noorele muusikule saatusliku selgusega, et kui ta nüüd harjutamisega gaasipedaali läbi põranda ei suru, siis temast professionaalset interpreeti ei saa. Isegi kui ta oleks juba võimeline kultuurilehes õpetussõnu avaldama.
Kujutage ette äsja esikoha võitnud viiuldajat rahulolevalt mõtlemas, et tunnid raamatukogus ja loengutes on end lõpuks triumfina ära tasunud, nüüd saab lõpuks pühenduda harjutamisele.
Mediaanreaalsuses jõutakse tehniliste vabadusteni ja kunstilise tegevuse sisulis-intellektuaalse poole peenhäälestamisele pühendumiseni enamasti just doktorantuurieas. Kas loomeuurimuslik doktoriõpe või täiendav magistrikraad filosoofias, kellele kuidas. Küllap iga soovija leiab oma tee harituselt võlgu võetu tasumiseks. Kui erialaõppejõud soovitab loengu asemel harjutama minna, saab see olla kantud vaid kriitilisest olukorrast õppuri erialalises edenemises ning hoolivusest tema professionaalsete väljavaadete vastu. Olulisim kõigepealt.
Isiksus ja interpretatsioon
Aga kust tulevad huvitavad ja kõnetavad interpretatsioonid? Kas intellektuaalsest haardest, kas tormilisest noorusest lokaalis ja luuleõhtul? Nähtavasti on haarava interpretatsiooni eeldus siiski interpreedi huvitav isiksus. Kui isiksus just kaasasündinud pole, siis soovitan isiksuse ja temast toituvate interpretatsioonide arendamiseks mõtestatud ehk kauneid kannatusi. Muide, mida enam pühendame aega vabatahtlikele pingutustele, seda vähem jääb aega ja energiat olla ohver mõne välise kannatuste hulgitootja hambus! Just selline kaunis, õilis – romantiline! – kannatus on andumine harjutamisele, ilma mingi garantiita, et see unistatud tulemusi annab. Sealjuures on harjutamine ennekõike vaimne pingutus. Samas on turul ruumi ka erudiitmuusiku või boheemklassiku nišile. Aga ka nemad tegelikult harjutavad, isegi kui püüavad seda salata …
Loodan, et muusika interpretatsiooni ei satu kõrgkooli õppima igavaid, halle või muul kurval moel isikupäratuid artiste, aga kui satubki, siis töö silmaringi laiendamisega on väga kasulik, vähimagi intellektuaalse ambitsiooni korral lausa kohustuslik, aga kunstilist isiksust see proteesina ei asenda. Enda avamiseks laval võib abi olla hoopis teraapiast, loodetavasti piisab heast erialaõpetajast. Viimane on ka peamine teejuht õppuri isiksuse sidumisel esitatava helilooja kunstilise keelega.
Elust enesest
Etüüdid, kapriisid, virtuoospalad. Miks peab neid terve õppetsükli vältel järjepanu harjutama, kohati lausa loengute arvelt?! See on citius, altius, fortius. Aga mitte ainult (selleks on heliredelid): see on elegantne, dramaatilistel temperatuuridel visklemine kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Spordi ja kunsti ristand! Kui seda kõike saadab veel armastus ja raev, siis passiks suurmeistrite etüüdid üksi sisustama üht väga rikast elu. Kõigi interpreetide teel peab olema etapp, kus nad nutavad higi ja verd, et arendada oma virtuoossus nii kaugele kui võimalik. Trauma on garanteeritud, aga armid sobivad kunstnikele hästi. Mis peamine – nad saavutavad tehnilise vabaduse. See kulub ära isegi ideoloogiliselt motiveeritud kunstilises tegevuses. Mul on inimlikult ja kunstiliselt raske mõista pianisti, keda ei puudutavat ega motiveerivat ei Chopini, Liszti ega Rahmaninovi etüüdid, küll aga sooviks ta panna õla alla avastamata pärlite muusikaloost väljasõelumisele, et edendada soolist ja rassilist võrdõiguslikkust või kontserdielu mitmekesisust. Kõik ei peagi üksteise motivatsioone ja sihte mõistma, ammugi heaks kiitma. Aga nimetatud pianist teeb targasti, kui ta annab siiski enne oma kunstiliste lõppsihtide kallale asumist etüüdirindel oma parima.
Hea näide võimest, millega on vaja palju vaeva näha, olenemata tahtmisest seda võimet kasutada, on vibraato. Kunstiline tulemus on karjuvalt erinev siis, kui keelpillimängija mängib vibraatota, sest ta käsi on kange ja kohmakas nagu puupakk (teisisõnu: pole veedetud vajalikke tunde, päevi, aastaid, et omandada vibraatovabadus), või siis, kui ta jätab vibraato kasutamata, kuigi ta oleks võimeline seda tegema igal kiirusel, igas amplituudis, ükskõik millise sõrmega. Moraal: kõigepealt on vaja võimet, siis oskust seda ka mitte kasutada ja alles seejärel tarkust otsustada, millal ja kui palju oma võimeid kasutada. Pillimängu ergonoomika seisukohast on ka vibraatovaba nüüdismuusika teose esitamisel eelis meisterlikul vibreerijal saamatu ees.
Tööturg ja konkurents on reaalsed
Kas keegi tõsimeeli usub, et orkestrikonkursi kardina taga aitab viiuldajat avar silmaring muusikaloo rikkalikest kihtidest või intersektsionaalsuse teooria? Kardina kaotamist mängijate valikul orkestritelt juba nõutakse2, sest progressiivne erudeeritud mõte jõuab teinekord selliste lahendusteni nagu positiivne rassism (vrd positiivne diskrimineerimine), kuid ettemängu asendamist akadeemilise vestlusvooruga pole veel söaka arvamusartikli teesina uudisvoost läbi käinud.
Või suured rahvusvahelised konkursid: kujutage ette äsja esikoha võitnud viiuldajat rahulolevalt mõtlemas, et tunnid raamatukogus ja loengutes on end lõpuks triumfina ära tasunud, nüüd saab lõpuks pühenduda harjutamisele. Just. Nagu õiglase sotsiaalsüsteemi jõul sõja võitnud riik saab viimaks pühenduda oma sõjaväe ülesehitamisele. Prioriteetide mõttemänguna sassi ajamine on üsna lõbus ajaviide, aga kui keegi asub seda laadi soovmõtlemise alusel tegutsema ja tulemusi ootama, võivad tagajärjed olla üsna traagilised. Kui keegi aga tahaks vastata, et tagajärjed on traagilised niikuinii, olgu siis vähemalt tragikoomilised, oleksin võlutud.
Maa peale tagasi
Klassikalise muusika maailma naeratav promojutt räägib, et professionaalne interpreet mängib mõnu ja piiritu õhinaga kõike ja kõigiga, tuntud ja tundmatuid heliloojaid igast ajastust. Tegelikult: kellel on paremad oskused, saab teha rohkem seda, mis meeldib ja kellega meeldib. Saab teha nii, kuidas tema kunstnikunatuurile istub. Kui oskusi napib, siis eruditsioon ei aita: jääb teha seda, mis võimekamatest üle jääb, või siirduda „tootvale tööle“.
Täienisti harjutamisele pühendumine on interpreedi loometee seisukohalt tihti eksistentsiaalne otsus. Interpreet saavutab midagi loomingulise vabaduse laadset ränga töö ja valusate ohverduste hinnaga. Kui ta pärast aastaid harjutamiskonkus veedetud pagendust ka mõnd tegematajätmist kahetseb, siis on see tänapäeval pigem seotud erialase „suhtevõrgustiku“ rindega. Üleskutsed vähem harjutada ja rohkem loenguis käia kõlavad äraspidiselt nagu kild sarjas „Jah, peaminister“: monarh on anglikaani kiriku lahutamatu osa, jumal aga optional extra.
2 Anthony Tommasini, To Make Orchestras More Diverse, End Blind Auditions. – The New York Times 16. VII 2020. https://www.nytimes.com/2020/07/16/arts/music/blind-auditions-orchestras-race.html
