energeetika

Mida te vastaksite, kui teile helistab rahvaküsitleja ja tahab teada, keda te kõige rohkem usaldate: kas valitsust või parteisid, piirivalvet või linnavalitsust? Arvatavasti te valetaksite, et vabandust, mul keeb supp üle või tuleb lennuki peale tõtata, ning lõpetate kõne. Mõni inimene siiski nii soravalt valetada ei oska ja nende vastuste põhjal me saamegi kord aastas teada, et institutsioonide usaldusväärsuse edetabelit juhib näiteks piirivalve ja viimaseid kohti jagavad valitsus koos ajalehtedega.

Huvitav, mitmendal kohal oleks selles reas nn kultuurisfäär? Seda poleks küll päris korrektne muude ühiskonna- ja riigiinstitutsioonidega ühele pulgale seada, aga ega küsitlused ole kunagi loogilise järjekindlusega silma paistnud. Küllap jääksid kultuuriinimesed kusagile piirivalve ja ajalehtede vahele. 

Kultuuriga on see häda, et siin ei saa otsuseid langetada väga selgelt kirjas ja läbipaistvate kriteeriumide alusel: korraldada alati vähempakkumisi, konkursse, lähtuda ?sooritusnäitajatest?, auditist, aruandlusest jne. Ning teisalt ei saa jätta kõiki asju ka turu, s.o publiku otsustada. See aga ei mahu pähe ühelt poolt kultuuriautsaideritele, kes ei hakkagi iial mõistma, miks auhindu saab näiteks üks ja mitte teine, ning teisalt ka mitte ametnikele, kelle pea on täis juhtimisteooria viimast sõna. Mõlemad haistavad kultuurisfääri subjektiivsuses ja meelevaldsuses korruptsiooniohtu.

Kuid selle, mis jääb kultuurisfääril puudu läbipaistvuses, teeb ta loodetavasti tasa heade tavadega. Põhimõtteliselt võiks nii olla ka poliitikas ja avalikus teenistuses. Paraku on neis valdkondades heade tavadega lood kehvemad. Võib-olla 15 aastat tagasi võidi veel unistada, et Eestis tekib tugeva ametiauga professionaalne ja poliitiliselt sõltumatu riigiametnike klass. Asjad on arenemas teisiti. Viimastel aastatel on käinud väga jõuline avalike ametite erakondlik mehitamine, mis meenutab klassikalist trofeede või saagi süsteemi XIX sajandi USAs, kui valimised võitnud partei vahetas välja kõik ametnikud kuni kirjakandjateni. Iga erakond püüab eluspüsimiseks oma toetajatele mingeid hüvesid anda ja end jõudumööda avalikesse ametitesse sügavuti sisse süüa, et niimoodi ennast kindlustada võimalike ikaldusaastate vastu. Ja tundub, et seda ühishüvele hukatuslikku protsessi on peaaegu võimatu peatada.

Teisalt võib valitsus ka ise kõikvõimalike aruandlus- ja läbipaistvusnõuetega õõnestada usaldust avaliku sektori, näiteks koolide vastu. Võiks ju ehk eeldada, et õpetajad moodustavad erinevalt valitsusametnikest piisavalt pikkade traditsioonidega professiooni, nii et neil on kujunenud välja oma ametiau, ametipädevus, kohusetunne, autoriteet jne. Nn avaliku teenuse puhul ei kehti printsiip caveat emptor ehk ostja vastutab. Nn haridus- või tervishoiuteenuse tarbija peab paraku usaldama ?pakkuja? pädevust. Ja viimast ei määra ära turg, vaid sisemine regulatsioon ja ametieetika. Kui nüüd aga ministeeriumid koormavad koolid ja ülikoolid üle atesteerimise, auditeerimise, aruandluse, järelevalve ja tulemuslikkuse nõuetega, siis see tekitab institutsionaalset silmakirjalikkust ja bluffi. Siingi on oma nõiaring: selleks, et institutsioone, nt koole, usaldada, peaksime neist võimalikult palju teadma, kuid mida rohkem me neist teame, seda rohkem me kaldume neid umbusaldama. Püüd muuta institutsioonid läbipaistvamaks ja seega usaldusväärsemaks süvendab silmakirjalikkust ning see omakorda kahtlustamiskultuuri. Mõistagi ei taha ma väita, nagu oleks pime usaldus parem kui informeeritud umbusk. Kuid mõtlemist väärib siiski see, et eelmine valitsus ei kukkunud niivõrd selle pärast, et usaldus tema vastu oleks langenud ? see oli niikuinii madal. Valitsus kukkus selle pärast, et lakkas ise usaldamast oma ametnikke (?mõõdikute? skandaal) ja õpetajaid (haridusreformi kavad). Mis puutub katkijäänud haridusreformi, siis on raske vabaneda muljest, nagu ajendanuks seda lihtsalt nende ideoloogide kirg, kellel valusad koolimälestused alles liiga värsked. Mis aga puutub ?mõõdikute? skandaali, siis on küsimus selles, kes peaks valvama valvureid. Ametnike usaldatavust kontrollivad riigistruktuurid ise pole ju osutunud kuigi usaldusväärseteks: riigikontrolli ja kaitsepolitsei töö on ju viimasel ajal kulgenud kõrvulukustava ämbrikolina saatel.

Bertolt Brecht kirjutas 1954. aastal luuletuse ?Lahendus?: ?Pärast 17. juuli ülestõusu/ laskis Kirjanike Liidu sekretär/ jagada Stalini alleel lendlehti,/ milles oli kirjas, et rahvas/ on kaotanud valitsuse usalduse/ ja võib selle tagasi võita/ ainult kahekordse tööga. Kas/ poleks siis lihtsam, kui valitsus/ saadaks rahva laiali/ ja valiks uue?? Meil läks esialgu teisiti. Ühes me võime aga ka uut valitsust kindlalt usaldada: ükskord ta kaotab usaldatavuse niikuinii.

Ka sõnade ?seks? ja ?seksuaalsus? tähendus on heitlik. Seetõttu ei saa seks esineda mingi kultuuri- ja ajaloovälise konstandina, millele igapäevane kogemus võimaldaks vahetu ligipääsu ning mille abil me võiksime minevikus toimunusse sisse elada. Veelgi enam, selle asemel et määratleda seksuaalsuse mõistet ?seksi? kaudu kui viimasesse puutuvat või viimasele osutavat, pöörab Foucault selle seose pahupidi ning seab seksi sõltuvusse seksuaalsusest, täpsemini erinevaid tegutsemisviise, teadmisi ning ettekirjutusi koondavast seksuaalsuse seadestust (dispositif): ?Seksi ei maksa ette kujutada autonoomse instantsina, mis põhjustaks teiseselt seksuaalsuse rohkearvulisi mõjusid kogu viimase kokkupuutepinnal võimuga. Seks on, vastupidi, kõige spekulatiivsem, kõige mõttelisem, ka kõige sisemisem osis seksuaalsuse seadestus, mida võim korraldab, võttes oma haardesse kehad, nendele ainelisuse, jõu, energia, aistingud, naudingud.?1 

Eitades inimliku loomuse muutumatusele rajatud pidevust tematiseeriva ajaloo võimalikkust, suunab Foucault oma pilgu hoopis minevikus aset leidnud katkestustele ning murrangutele. Tema kirjutistes ei liigenda aega mitte sajandid või tavapärased ajajärgud (antiikaeg, keskaeg, uusaeg) vaid teadmise-võimu poolt kunstlikult korrastatud ühise tähendusliku mõõduta diskursiivsed ühikud. Seksuaalsuse ajaloos eristab ta kolme sellist ühikut: klassikalises kreeka mõtlemises kujunevad mõtisklused täiskasvanud meeste ja murdeeas poiste vaheliste suhete üle kõige pingsamaks ?problematiseerimise koldeks?; järgmiste sajandite jooksul keskendub tähelepanu rohkem naistele ning seksuaalsete naudingute üle peetavates arutlustes saavad määravaks süütuse ja abikaasade võrdõiguslikkusega seotud teemad; viimaks, XVII ja XVIII sajandil, satub mõttekoldesse naise asemel keha ning huvi nihkub pikkamisi laste seksuaalsusele ning üldiselt seksuaalkäitumise, normipärasuse ja tervise suhtele.

?Seksuaalsuse ajaloo? kolm köidet käsitlevadki üldjoontes nimetatud kolme viisi seksuaalsust problematiseerida. Seda, et Foucault? arutluste lähtepunktiks on tema poolt tõdetav ja arvustatav kaasaegne katse seletada seksuaalsuse ajalugu rõhumise/rõhumisest vabanemise kaksikhüpoteesi abil, võib pidada ootuspäraseks, kuna ?Seksuaalsuse ajaloo? autori hoiak vastab tänasest päevast lähtuvale ?filosoofilisele eetosele?, mida ta ise on iseloomustanud kui filosoofilist ajakirjandust. Oma surma-aastal (1984) ilmunud essees ?Mis on valgustus??  pidas Foucault nimelt kogu modernsele mõtlemisele iseloomulikuks eetost, mis põimib ühte ajaloosse süüvimise ja mõtlemise tänase päeva ajaloolise eripärasuse eritluse. Selline ?meie ajaloolise olemise katkematu kriitika? ei pidanud aga võimalikuks saama mitte kujunemisromaani loomisega sarnaneva ajalookirjutuse vahenditega, vaid Foucault? poolt arheoloogiaks ja genealoogiaks kutsutud uurimisviiside abil. ?Genealoogi? kutset kirjeldab ta essees ?Nietzsche, genealoogia, ajalugu? järgmiselt: ?Ta seab end uurima algust ? lugematuid algusi, mille hägusad jäljed ja värvivarjundid on ajaloolisele silmale hõlpsalt nähtavad.? Seksuaalsuse ajaloo kroonik ei saa niisiis sättida oma vaatenurka mingi üldinimlikuks peetava iha järgi ning püüda kirjeldada viise, kuidas sellele ürgsele ja muutumatule kutsele on aja jooksul vastatud. XX sajandi kehad ja seksuaalsus on ajaloo pärand ning ei või sellisena ajaloolasele kuidagi mõõtu anda, sest ?nagu on vale otsida päritolu katkematust järgnevusest, on tarvis vältida ilmumise seletamist viimasele lülile viitamise abil?. Teisiti öeldes ei tahtnud Foucault kirjutada mitte kehade tajumise ajalugu, vaid kehade enese ja neid mõõtmise, ülekuulamise, hindamise, väärtustamise, hellitamise jne teel vormiva pilgu ajalugu.  

Kui ?Seksuaalsuse ajaloo? esimene köide koondub seksuaalsuse seadestuks nimetatud seksist ja seksi puudutavast rääkima/mõtlema õhutava, julgustava, käskiva, keelitava masinavärgi ümber, siis aastaid hiljem avaldatud teises ja kolmandas köites annab mõõtu ?problematiseerimise? mõiste. Viimane osutab viisidele, kuidas mõne tegelikkuse tahu tähelepanu tulipunkti haaramise teel kujunev ontoloogia määrab ja piiritleb selle oleva tahu kohta küsitavat ja vastatavat. Selline paikne ontoloogia ei kujune seejuures mitte omal jõul tärkava pärimise teel, vaid on alati juhitud pikkamisi juurdunud muutlikest käitumisvormidest, ja selle pinnal sugenevad arutlused on selles mõttes omavahel ühildamatud, et neid ei saa käsitleda katsetena toime tulla mingite jäävate inimese olemasolu puudutavate küsimustega. Kuna antiikses Kreekas ei korraldanud seksuaalseid naudinguid mitte ihade jaotus oma ja vastassugupoolele suunatuteks, vaid aktiivsuse-passiivsuse, allutamise-allutatuse tähenduslik telg, ei ole sellises seoses kasutatav näiteks homoseksuaalsuse mõiste. Samuti ei sobi kreeklaste mõõdutundele ja parajale ajale ning tingimustele tähelepanu pöörava seksi suhtumise kirjeldamiseks näiteks rangetest koodeksitest juhitud ja olemuselt umbusaldust väärivate ihade hermeneutikast vallatud  kristlikus mõtlemises juurdunud  pahe mõiste.  

Loomupärasena ja paratamatutena esitatavate ihade ja soomääratluste ?häbiväärse alge? juhuslikkuse paljastamine genealoogia poolt annab ühtlasi võimaluse nende kriitikaks. Vahest selle kriitilise potentsiaali tõttu ongi Foucault?st Ameerika Ühendriikides saanud gay- ja queer-teoreetikute üks enim osutatud autoreid. Näiteks on Judith Butleri mees/naine kaksikjaotust õõnestavad kirjutised ammutanud paljuski just ?Seksuaalsuse ajaloost?. Butler püüab selles teoses leida pealesurutud soovalikute vaidlustamise strateegiate algeid ning omistab Foucault?le soovi ähmastada tavapärast sugupoolte vastandust sihipärase ?sugude segamise? teel. Kuigi võib kahelda võimaluses siduda selline ettevõtmine ?Seksuaalsuse ajaloo? autori nimega, kelle valvsus ei lubanud tal soovitada Erose abil vabanemise otseteid, peab möönma, et Butler võtab vähemalt kuulda Foucault? üleskutset tarvitada ja kuritarvitada oma kirjutisi kõige erinevamates tõlgendusstrateegiates. Milline seksuaalsus? Selline, nagu soovite.  

1 Tõlge autori soovil Indrek Koffi omaga ühtlustamata. Vt ka  tõlget lk 167.

Maailma ühtsuse printsiip läbib muidugi ka lääne filosoofilist mõtet (Platon, kristlikud  müstikud, saksa idealistid), kuid vene usumõtlejad on lääne ratsionalistidest sootuks kirglikumad, masohhistlikumad. Vene mõte tõstab siinses langenud maailmas eriliselt kesksele kohale inimese, sest inimeses on siiski müstiliselt säilinud osake maailma harmooniast, seega Jumalast, ja seepärast on inimese kohus ?pahedest? puretud maailm päästa, hoida ära kõike lämmatav kaos, apokalüpsis. Inimene näib kohati Jumalast olulisemgi.

Aga samas on inimene negatiivselt osaline ka tänase maailma ebatäiuses ja allakäigus  ning seetõttu kannab ta endas kurnavat metafüüsilist süüd. Et seda painavat süütunnet vähegi kompenseerida, tuleb maailma puhastumise nimel end ohverdada. Inimese peaülesandeks kerkib kannatus, martüürium. Ma targutan siinkohal võimalikult elementaarselt, ent vene usumõtlejate, näiteks Karsavini käsitluses on ohverdus, kannatus, surm, ülestõusmine jne kängitsetud väga keerukatesse filosoofilistesse süsteemidesse. Ehkki neid annab võtta ka äärmusliku, sünge lihtsustatusega, nagu seda tegi Aleksandr Meier, kes pidas nõukogulikke koonduslaagreid ja terrorit jumalikuks võimaluseks end vabatahtlikult või sunniviisil ohverdada. Miljonite represseeritute piinad said nõnda pühitsetud ja GULAG religioosse õigustuse. Meier ise läbis puhastustule edukalt, hukkudes piinarikkalt stalinlikus surmalaagris. Kas vabanes ta lõplikult ?pahedest?, pole teada.

Rööbiti religioosse mõttega ajas läbi kahe sajandi oma joru vene materialism. Bakunin, T?ernõ?evski, Pissarev, esseerid  ja leninlased süstisid vene ühiskonda revolutsioonilist kihvti ja õilistasid omakorda inimkonna eest ohverdamist, kannatusi idee nimel.

Niisiis, vene kunst on religioosse või revolutsioonilise maagia kajastus. Sageli segunevad need kaks ?pahelist? lummust ühe ja sama looja taiestes. Näiteks geenius Tarkovski on kahtlemata sügavalt mõjutatud religioossest aatest. Tundmata ilmselt küll põhjalikult vene usumõtlejaid, ammutas Tarkovski usulise tunnetuse Dostojevskilt. Tegelikult võib nii Dostojevskit kui Tarkovskit pidada ennekõike filosoofideks, kes avaldavad oma ilmavaadet kunstilise, irratsionaalselt intuitiivse väljenduse kaudu. Igor Jevlampijev on koguni väitnud, et Tarkovski asend vene XX sajandi kultuuris kattub Dostojevski positsiooniga aastasada varem. Jevlampijev vaatleb kõiki Tarkovski filme religioonist lähtuvalt, ?Andrei Rubljovi? nimetab ta ?ohverduse filosoofiaks?, ?Solarise? ja ?Stalkeri? temaatikaks peab ta ?inimest sureva Jumala maailmas? jne. Muide, Tarkovski Jumala-käsitlus on väga venelik, iseäranis ilmneb see muidugi ?Andrei Rubljovis?. Seegi rakurss on pärit Dostojevskilt, kunagi sõimas Berdjajev Dostojevskit selle eest, et see on teinud Kristusest vene jumala, vene müstikast tulenevate kujundijoontega.

Teisest küljest mõjutas Tarkovskit aga sotsrealismi purpurpunane klassik Mihhail Romm. Sellelt mehelt õppis Tarkovski ideekino saladusi, kuidas kinematograafilise kunstijõuga väljendada mõttesüsteeme.

Vene kultuur on ikka olnud üks suur ohverdus. Läbi hingepiinade, kõrvetava süütunde ja  ? ?pahede?. Läbi kannatuste, viina ja enesetappude. Et päästa mandunud maailma.

On olemas üks klubi Membraan. Ühel ilusal kevadisel pärastlõunal arutavad klubi liikmed ehk mõned linnavalitsuse ametnikud ja AS Tallinna Sadama nõunikud Laulasmaa spas isekeskis aktsiaseltsile kuuluva rannaala planeerimist. Koosviibimise eesmärk on kirjeldada loodava uue linnaosa väärtusi, luua piirkonnale visioon, mõelda välja ühine moto ning genereerida rakendatavaid linnaruumilisi ja turunduslikke ideid, määratleda külastajagrupid turistide hulgas nagu ajaloohuviline külastaja, ärimees, ?oppaja ja konverentsi külastaja. Teemaringi tõsidus ja ulatus on aukartustäratav. Pärast paaritunnist arutelu ning kokkuvõtte tegemist lähevad klubi liikmed randa jalutama ja ujuma ning sõidavad seejärel koju pere juurde.  Nii planeeritakse tallinlasi aastakümneteks kottima jäävat reaalset mereäärset südalinna maastikku. Ei mingit avalikku arutelu, meediakajastust ega linlasi kaasavat dialoogi.

See pole müüt, vaid tegelikkus. Välja pakutud ideed pole iseenesest halvad ? tuleb nõustuda, et väikses grupis on arutelu tihti palju tõhusam. AS Tallinna Sadamale kuulub kesklinnas ca 53 hektarit maad, kõik mere ääres. Sadam muudkui planeerib Loodemuuli ja Vanasadamat, ainult et keegi ei tea täpselt ? mida? Linnavalitsusel ei tundu ka olevat päris selget ülevaadet, kuigi tegutsetakse justkui koos. Põhjus, miks keegi midagi ei tea, on osalt selles, et sadamal puudub konkreetne linnaehituslik ja turunduslik visioon. Aastate vältel toimunud arhitektuurikonkursside võidutööd ei kõlba, laiutatakse käsi. Linnaplaneerimisameti juurde on moodustatud töögrupp, kes püüab kuidagi aidata.

Äsja lahkus sadama juhatusest kolm inimest, niisiis viimasemadki tegutsemisotsused tänaseks enam ei kehti. Tahaks küsida ? mis toimub? Võib-olla ei pabistakski keegi nii väga ja tekiks normaalne, rahulik ja avalik arutelu, kui sadamal oleks planeerimisinfo edastamiseks mingi väljund: infopunkt, kus on väljas töös olevad linnaehituslikud lahendused, genereeritud ideed ja ametnike seisukohad,  kus linlane võiks ka oma arvamuse üles tähendada, koht, kus toimuksid ka arutelud. Edukaid näiteid analoogsetest just sadamate infopunktidest on mujal maailmas küll, kas või näiteks Hafencity keskus Hamburgis. Kus võiks selline asi Tallinnas paikneda? Endine politseimaja Lootsi tänaval Admiraliteedi basseini ääres näiteks sobiks selleks ideaalselt.

Politseimaja on aastaid seisnud tühjalt, igavesti soolase koha peal, otse vee ääres, teel reisiterminalist vanalinna. Maja paistab üle vee Mere puiesteele ja Soolalattu ära, miks mitte luua visuaalne side kahe arhitektuurigalerii vahel? ?Back to the Sea? näitust tehes tekkis mõte, et teise korruse klaasseinad võiksid olla kokku üks kolmemõõtmeline linnaruumiline ekraan, kus pimedal ajal videokunsti näidata. Hea ju laine loksumise või jää praksumise taustaks vaadata. Ei räägiks Tallinnas enam hoonetest kui maamärkidest, vaid kui meremärkidest. Aja kui ruumi neljanda mõõtme oskuslik haldamine linna arengu hüvanguks on asi, mida Tallinnas tuleb veel õppida. Ehk  kuidas kasutada söötis seisvaid hooneid ja piirkondi kuni lõplike (planeerimis)otsuste selgumiseni ikkagi 24 tundi ja 7 päeva nädalas, nii et linn on elus ega sure piirkonniti välja.

Infopunkt võiks olla omamoodi inspiratsiooniklubi, kuhu on põhjust tulla ka siis, kui otseselt planeeringuid vaadata ei viitsigi. Politseimajja võiks asuda tegutsema n-ö kultuurne rannavalve, kes lisaks sadama-alal toimuva monitoorimisele ka pidevalt loominguga tegeleb ehk sadamaalale (kunsti)projekte välja mõtleb, tõstes sadama renomeed. Teeks basseini äärde valgust kumavad iglud, kinnitaks sadamakraanade külge valgustid ning paneks kraanad liikuma. Tulemuseks oleks võimas koreograafiline tantsuetendus, vaadeldav nii maalt kui merelt. Sadama-ala identiteedi moto võiks olla ?mereõhk teeb vabaks?, siin navigeerimine sarnaneb merel seilamisega meremärkide ehk kunstiobjektide järgi. Kuid enne ei saa ideid teoks teha, kui sadam ei otsusta, et suhtleb inimestega. Eelmine juhatus astus planeeringuteteemalise näitusega väikse sammu avatuse poole, kas uus juhatus õpib kõndima?

MoKS (Mooste Külalisstuudio) ongi algusest peale teadvustanud end kohaspetsiifilise ettevõtmisena, millele kohalik füüsiline ja mentaalne taust pakub rohkelt võimalusi taasiseseisvumisjärgses kogukonnas toimunud ühiskondlike ja kultuuriliste protsesside laiemaks analüüsiks. Viiendat aastat järjest kogunebki siia üha kasvav rahvusvaheline seltskond augustikuisele kunstisümpoosionile ?PostsovkhoZ?, et süveneda ning uurida ja võrrelda kaasatoodud kogemustega siinset üleminekuühiskonda. Meedium valitakse vastavalt sõnumile, kuid kõigi projektide tingimuseks on kontakti otsimine kohalike elanikega oma loomingulise tegevuse kaudu; kõnetada neid otse ja jätta ka jälg argikeskkonna ?manipulatsioonidega?. Aktiivne või passiivne kaasamine annab alalistele elanikele võimaluse tajuda oma ümbrust eri vaatenurkadest ning näha lähedalt, kuidas viljeldakse kaasaegsest kunsti.

Üleminekuühiskonnast on igal aastal välja nopitud üks põhiteema, mille ümber sõlmunud teemade ringi lahti harutatakse. ?PostsovkhoZ 5? keskendub sõnapaarile ?Avalik/era?. Erastamine, omand, bürokraatia, informatsioon, avalik ja eraelu on vaid mõned asjad, mis seda ajajärku on mõjutanud. Milliseks on siis ühe väikse koha näite varal kujunenud avaliku ja erasfääri probleemid ja võimalused? Eks 5. ? 15. augustini Moostes näeme!