Mu meessõber kannab praegu kufiiat, aga ta ei ole mul esimene, kes sellise rätiga käiks. Kunagine itaalia kallim kandis seda pidevalt, jalutas ka külmas Eesti talves, „Arafati sall“ kaelas. See oli pehme meelsuseväljendus ja mina sain nullindate algupoolel Itaalias õppides aimu, kui elementaarne oli Lõuna-Euroopa vasakpoolsete, iseäranis ülikoolimaailma jaoks solidaarsus Palestiinaga. Palestiina lipud lehvisid 1. mai demonstratsioonidel, meeleavaldustel, kontsertidel. Virtue signalling? Võimalus end heana tunda ja näidata on ju vajalik. Õigupoolest oli see vaat et norm: nagu mu Hispaania sõbranna ütles, „see oli paha inimene, kes Palestiinat ei toetanud“. Solidaarsust mõjutas kahtlemata USA tugi Iisraelile, nii et ilmajäetuid toetades võideldi lääne imperialistliku suurvõimuga. Uiguurid, kurdid ega isegi Tiibet niisugust paatost ei tekitanud (kui whatabout’istlikult käsitleda).
Kui minuni jõudis valitsuselt „viivitamatut“ tegutsemist nõudev avalik kiri (mitmest sümpaatsest allikast), mõtlesin: nii, veel üks märk, et Eesti on lääneriikide hulgas! Vana küünikuna ma alla ei kirjutanud, pöördumine tundus sinisilmne ja Hamasi jõleduste valgel ka balansist väljas. Aga balansist väljas oli ka emotsioonitulv, mis 134 allakirjutanule osaks sai. Kui palju retoorilisi hüüdeid ja küsimusi! Kas vasakpoolsed toetavad terrorismi? Feministid toetavad islamit, mis naisi diskrimineerib?! Hea kolleeg Hvostov leidis, et humaniora on surnud, sest pöördumises on valimatult kasutatud sõna „valimatult“ (see on tõesti äpardunud valik).
Kaks päeva hiljem toimus New Yorgi keskraudteejaama juures meeleavaldus „Not in Our Name“, mis näitas, et paljud USA juudid suhtuvad Iisraeli reaktsioonidesse samuti nagu meie 134. Aga kui meil ilmus vastukiri Iisraeli kaitseks, mille allkirjastajate keskmine vanus oli märksa kõrgem kui relvarahu nõudjail, tabas see kohalikku biiti paremini. Netanyahu valitsusel on meie kultuuritegelaste toetusest mõistagi suva, aga eestlane tervitas pöördumist nii kommentaariumides kui ka näiteks kirjanike liidu listis. Mulle kirja ei saadetud ja ega ma olekski seda allkirjastanud. Samal ajal pani USA näitleja Bradley Cooper oma käe alla nii kirjale, kus tänatakse Bidenit juudi rahva toetamise eest ja nõutakse pantvangide vabastamist, kui ka relvarahu nõudmisele.
Kuidas reageerivad meie naabrid? Soomlased on loonud vähemalt kümmekond relvarahu nõudvat petitsiooni. Avalduse on teinud muuseumitöötajad, muusikud, arstid. Tulitauko nyt! Amnesty.fi pöördumisel oli allkirju kolmapäeva hommikuks üle 26 600.
Mu Läti ja Leedu sõprade jutu järgi sarnaneb sealne meelsus meie omaga: enamik õigustab Iisraeli käitumist. Arusaamu, mis solidaarsust mõjutavad, on mitmeid: Venemaa toetab Hamasi ja Hizbollah’t (sõda Ukrainas on oluline lääts); tsiviilohvrid on hirmsad, aga vältimatud, kui asustus on tihe ja haiglad kilbiks; Iisraeli toetamine tähendab ka arveteõiendamist antisemiitliku pärandiga; moslemitega on raskem samastuda. Siiski on Leedus, kus aktivism on jõuline, loodud mõne aja eest Facebooki leht Palestina.lt: nägin sealt, et Vilniuses korraldati trummidega meeleavaldus Palestiina toetuseks juba kevadel 2021, kui Gaza järjekordses konfliktis sai hukka 13 Iisraeli ja 256 Palestiina tsiviilisikut.
14. novembri õhtul jõudis Lätiski veebi avalik kiri president Rinkēvičsile, kus nõutakse Gaza tsiviilelanike vastase vägivalla viivitamatut lõpetamist. „Genotsiid pole adekvaatne ega õiglane reaktsioon terrorirünnakule,“ ütlevad ligi 150 lätlast, kelle seas on ka mu kolleeg Inga Gaile. Baltimaades sõltub hoiak suuresti põlvkonnast, aga avaliku arvamuse nihked on võimalikud. Ohvrite arv kasvab ja ajajoonel on näha, et Hamas pole pärast 7. – 8. oktoobri võikusi enam kuigi palju „saavutanud“.
Kui Iisrael on riik, mille eksistentsiks on USA tugi ülioluline, saab USA ka enim mõjutada Iisraeli käitumist, kas või edasise humanitaarkatastroofi vältimisel. Mina ei oska muidugi arvata, kas pikaajaline lahendus peaks olema kaks riiki (millele on väike toetus) või üks (millele on raske sobivat vormi leida). Aga kui eeldada, et olukord on lootusetu, on ta seda kindlasti.
Iisraeli luuletaja Gili Haimovich postitas FBs hiljuti kibeda karikatuuri: paarike näeb surnud last, mees küsib: „Mis sa arvad, kus ta sündis? Mul on vaja teada, kas peaksin hoolima või mitte.“
Maria Mälksoo on Kopenhaageni Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor. Tema uurimistöö keskendub heidutusele, ontoloogilisele julgeolekule, identiteedile ja mälupoliitikale. Tatjana Žurženko (Zhurzhenko) on Berliini Ida-Euroopa ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (ZOiS) teadur. Tema uurimistöö keskendub mälupoliitikale, piiridele ja piirialadele Ukrainas ning teistes postsovetlikes riikides. Žurženko ja Mälksoo olid peaesinejad Tallinna Ülikoolis septembris toimunud konverentsil „Nõukogudejärgsed mälukultuurid muutumises“.
Venemaa neoimperialistlikku agressiooni Ukraina vastu on selle algusest peale 2014. aastal saatnud äraspidised ajaloolised narratiivid. Putinit võib pidada omamoodi amatöörajaloolaseks. Kuidas kirjeldaksite nende narratiivide rolli selles sõjas? Kes on nende adressaat? Mida need peaksid paljastama või varjama?
Maria Mälksoo: „Minu jaoks on integratsiooni mõiste alati olnud sotsiaalteaduslikku sõnavarasse riietatud püüdlus või ehk ka üllama kõlaga eufemism elementaarse võime kohta elada rahumeelselt koos ühe ühiskonnana.“
Maria Mälksoo: Putini „loengud ajaloost“ on tõepoolest omaette žanr, milles on ühendatud rahvuslik müüdiloome, hoolikalt sanktsioneeritud „Vene riigi lugu“ ja Venemaa eelistatud maailmakorraga kooskõlas olevate faktide kehtestamine. Riiklikult heakskiidetud versiooni sõnastamine „Vene loost“ ei ole ainult siseriikliku suunitlusega eneseupituslik kogukonnaloome, vaid ka performatiivne akt või sõnasooritus, mis peab silmas erinevaid rahvusvahelisi sihtgruppe. Nagu Ameerika sotsioloog Jeffrey Olick on tabavalt öelnud, tähendab mäletamine rühma liikmena ka selle rühma ja tema liikmete samaaegset määratlemist meenutamise akti käigus (ingl re(-)member tähendab nii mäletamist kui ka ümbergrupeerimist). Putini ambitsioon „võtta tagasi see, mis on ajalooliselt meie oma“, tuginedes ajaloolisele nõudele seoses Venemaa „privilegeeritud huvidega“ oma Euraasia naaberaladel ja osutades avalikult endale võetud missioonile „koguda uuesti kokku Vene alad“ ei peegelda ainult püüdlust suurvõimu staatuse poole, vaid on ka nüüdisaegse Vene „mina“ piiride pärast käiva võitluse oluline sümptom.
Putini äraspidised ajaloonarratiivid, mille eesmärk on raamistada ja põhjendada Venemaa jätkuvat täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu (nt väide, et ukrainlased ei ole eraldiseisev rahvas, ometi tuleb nad „denatsifitseerida“), saadavad signaale korraga mitmele adressaadile. Denatsifitseerimise loosung on lääne publikule suunatud mnemooniline segaja või lõks, mis loob eksitava seose liitlasriikide II maailmasõja järgse Saksamaa reformimise legitiimsuse ja Venemaa praeguse Ukraina „distsiplineerimise“ vahel. Ähvardus „me näitame teile, mida tähendab dekommuniseerimine“ on aga otsene hoiatus teistele nõukogudejärgsetele ühiskondadele hoida end tagasi ja olla aupaklik Nõukogude pärandi suhtes nende avalikus ruumis – ja kaudselt aktsepteerida Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase jätkuvat poliitilist autoriteeti.
Siseriiklikult aitab Putini väljapakutud silmatorkavalt valikuline ja vastuoluline jutustus Venemaa keiserlikust suurusest, Nõukogude minevikust ja II maailmasõja kangelaslikust kogemusest pakkuda oma elanikkonnale ontoloogilist julgeolekut – Venemaa ajaloolise tähtsuse järjepidevuse emotsiooni. Kuid nii, nagu Putini Venemaa kehastab Ukrainas väidetava fašismiga võideldes ise fašismi, ja nii, nagu ta väitis end ennetavat genotsiidi, alustas ta ise tegelikult genotsiidisõda, nii seisneb ka Putini pikaajalise võitluse paradoks „ajaloo võltsimise“ vastu Ukrainas, Poolas ja Balti riikides selles, et ta ise harrastab häbitut ajaloolist revisionismi. See, kuidas Putin on tühjendanud sõnad „denatsifitseerimine“ ja „dekommuniseerimine“ nende ilmsest tähendusest, aga ka viited nende sõnade algsele tähendusele meenutavad lõiku Lewis Carrolli 1871. aasta raamatust „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“. Nimelt: „„Kui ma sõna kasutan,“ ütles Humpty Dumpty irvendaval toonil, „tähendab see just seda, mida valin ta tähendama –ei rohkem ega vähem.“ „Küsimuseks on,“ vastas Alice, „kas sa saad panna sõnu tähendama erinevaid asju.“ „Küsimuseks on,“ ütles Humpty Dumpty, „kelle käes on võim – see on kõik.““
Tatjana, alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal alustas Ukraina laialdast dekommuniseerimise ja dekoloniseerimise protsessi, mis on püüdnud seista vastu Putini narratiividele nii diskursiivsel, juriidilisel kui ka materiaalsel tasandil. Mida Ukraina on viimase kümne aasta jooksul ette võtnud, et tulla toime Nõukogude pärandiga ja kuidas te neid samme hindate?
Tatjana Žurženko: „Paradoksaalsel kombel töötab seesama kultuuriline lähedus, mis muutis ukrainlaste assimileerimise vene kultuuriga lihtsaks nii Vene keisririigi ja Nõukogude režiimi jaoks, praegu vastupidises suunas.“
Tatjana Žurženko: Tegelikult alustas Ukraina dekommuniseerimispoliitikat juba ammu enne, kui Venemaa Krimmi annekteeris. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Ukraina iseseisvumist asendati Nõukogude ja kommunistliku riigi sümbolid rahvuslike sümbolitega (mis olid olnud sellisena Nõukogude ajal keelustatud). Kiievi kesklinnas asuvalt Oktoobri väljakult eemaldati Lenini monument ja väljak nimetati ümber Maidaniks. Varem mahavaikitud teemad nagu holodomor ehk 1932.–1933. aasta suur näljahäda ja Stalini repressioonid Ukraina kultuurieliidi vastu said avaliku diskursuse osaks. Selles mõttes ei erinenud Ukraina 1990. aastate alguses teistest endistest liiduvabariikidest – sealhulgas Venemaast, kus Jeltsini valitsus mõistis Nõukogude režiimi kui totalitaarse hukka. Ma ütleks isegi, et see esialgne ja tänasest vaatepunktist üsnagi piiratud dekommuniseerimine oli Gorbatšovi taasalustatud destaliniseerimise tulemus, millega loodeti puhuda elu sisse Nõukogude sotsialismi projektile. Nõukogude Liidu päästmise asemel väljus destaliniseerimine kontrolli alt ja sai selle viimaseks kirstunaelaks.
Erinevalt Eestist ja teistest Balti riikidest kohtas Ukrainas Nõukogude poliitilise pärandi suhtes erinevaid hoiakuid. Nõukogude-järgne Ukraina laenas oma riiklikud sümbolid lühikeseks jäänud elueaga Ukraina Rahvavabariigilt (1918–1921), kuid kuulutas end samal ajal Ukraina NSV õigusjärglaseks ega pidanud Nõukogude perioodi okupatsiooniks. Dekommuniseerimine oli ka regionaalselt ebaühtlane – see oli ulatuslikum Lääne-Ukrainas, kus elanikkond ei olnud Nõukogude režiimi niivõrd omaks võtnud, kui oli idas ja lõunas. Dekommuniseerimisele andsid uue tõuke oranž revolutsioon ja eriti president Viktor Juštšenko poliitika mälestada holodomori kui kommunistliku režiimi kuritegu ja taotleda selle rahvusvahelist mälestamist genotsiidina.
Narratiiv ukraina rahvast kui kommunistliku režiimi ohvrist ankurdati ka seadustesse. 2010. aastal tunnistati Stalin ja teised bolševike juhid kohtuotsusega süüdi inimtekkelise näljahäda põhjustamises ning üks Juštšenko viimastest dekreetidest, mida kohalikud võimud suuresti ignoreerisid, kohustas eemaldama nende mälestusmärgid Ukrainas. Kiiev ei sõnastanud neid poliitilisi samme otseselt Venemaa-vastastena, kuid Moskva tõlgendas neid kui katset lahkuda Venemaa geopoliitiliselt orbiidilt ning süüdistas Juštšenkot ja tema liitlasi fašismis.
Alles Euromaidan ja Krimmi annekteerimine Venemaa poolt avasid tee põhjalikumale dekommuniseerimisele. Euromaidani võit lisas hoogu poliitilistele jõududele, kes olid juba pikka aega väitnud, et on vajalik kollektiivse mälu edasine dekommuniseerimine ja natsionaliseerimine. Putini Venemaad hakati nägema taas Nõukogude ja neoimperialistliku režiimina ja Venemaa hübriidrünnakud muutsid dekommuniseerimise julgeolekuküsimuseks. Ukraina Rahvusliku Mälu Instituudi direktor Volodõmõr Viatrovitš väitis 2015. aastal: „Just sellel „nõukogulikkuse“ saarel, mis jäi ajaloolistel põhjustel kõige tugevamaks Donbassis ja Krimmis, toimub Putini agressioon Ukraina vastu. Täna on Nõukogude väärtuste kandjad … DNRiks ja LNRiks nimetatud terroristlike bandede peamine tööjõud.“ 2015. aasta kevadel võttis Ukraina uus, 2014. aasta oktoobris kiirhääletusel valitud parlament vastu dekommuniseerimise seadused. Uued õigusaktid kriminaliseerisid Nõukogude (ja natsi) sümbolid ja keelustasid need avalikus ruumis. Kohalikele võimudele anti range tähtaeg Nõukogude ja kommunistliku partei juhtide mälestusmärkide eemaldamiseks ning Nõukogude kohanimede asendamiseks. Seekord oli dekommuniseerimispoliitika järjekindlam ja seda rakendati kõigis Ukraina piirkondades – välja arvatud muidugi Venemaa poolt okupeeritud piirkondades – tänu altpoolt tulevale survele ja juriidilistele mehhanismidele, mis panid kohalikud omavalitsused vastutama selle rakendamise eest.
Venemaa täiemahuline sissetung 2022. aasta veebruaris nihutas Ukraina ühiskonna fookuse dekommuniseerimiselt dekoloniseerimisele. Kuna Putin ja Venemaa eliit on kasutanud neoimperialistlikke narratiive „sõjalise erioperatsiooni“ õigustamiseks, muutusid Venemaa keiserliku mineviku sümbolid Ukrainas Venemaa neoimperialistliku revanšismi ja ekspansionismi märgiks.
Mõni neist sümbolitest, näiteks Aleksander Puškin või Mihhail Bulgakov, ei tekitanud enne 2022. aastat mingeid küsimusi, kuid on nüüdseks muutunud „Vene maailma“ märkideks, mis eitab Ukraina olemasolu eraldi rahvana. Teised, nagu 2008. aastal taastatud Katariina II monument Odessas muutusid kohaliku patriotismi sümbolitest neoimperialistlikeks. Nende monumentide eemaldamine algatati enamasti altpoolt ja kohalikud võimud eelistasid aktivistide survele järele anda. Kadunud on ka „ukrainlaste ja venelaste vahelise sõpruse“ sümbolid, mis 2015. aastal ei olnud osa dekommuniseerimise protsessist.
Eestis ei ole Nõukogude monumentide ja sümboolika eemaldamise algatused üheselt heaks kiidetud. Neile on vastupanu osutanud mitte ainult vene taustaga inimesed, vaid ka mõned eestlaste rühmad. Kuidas on olukord Ukrainas?
Žurženko: Avaliku ruumi dekommuniseerimine – selle poliitika rakendamise mehhanism, piirid, nimede ja sümbolite kataloog – on põhjustanud Ukrainas suuri vaidlusi. Ja suhtumine Nõukogude minevikku, nagu ma juba mainisin, on olnud eri piirkondades erinev. Esimene Lenini monument eemaldati Tšervonohradis, Nõukogude Liidu ehitatud tööstuslinnas Lvivi oblastis. 1990. aastal, veel Nõukogude võimu ajal eemaldati see kohalike streikivate kaevurite survel. 2014. aastal kogunesid kohalikud elanikud Donbassi kaevanduslinnades Lenini monumentide ümber, kaitstes neid Maidani aktivistide eest ja protestides läänemeelse valitsuse vastu Kiievis.
2015. aastal pälvisid dekommuniseerimise seadused ja eelkõige Nõukogude sümboolika keeld kriitikat mitte ainult traditsiooniliste vastaste, näiteks kommunistide ja venemeelsete jõudude, vaid ka liberaalselt meelestatud akadeemiliste inimeste, ajakirjanike ja intellektuaalide poolt. Mõned neist olid mures selle pärast, et ühepoolse ajalookäsitluse pealesurumine võiks mõjuda lõhestavalt riigis, kus kollektiivses mälus on nii suured piirkondlikud erinevused. Avalikku dialoogi ja leppimist edendavad rohujuuretasandi aktivistid tundsid muret poliitiliste pingete edasise eskaleerumise pärast konfliktidest räsitud riigis. Kohalikud volikogud viitasid eelarvepiirangutele seoses tänavate ümbernimetamisest tulenevate kuludega ning kohalikud elanikud, keda huvitasid rohkem majanduslikud ja sotsiaalsed küsimused, näitasid sageli üles passiivset vastupanu. Isegi mõned Ukraina-meelsed aktivistid, kes küll tunnistasid, et avalik ruum oleks tulnud ammu Nõukogude pärandist puhastada, nägid ohtu selles, et uus seadus võiks tuua taas võimule Regioonide Partei. Mõne kriitiku arvates puudus dekommuniseerimiskampaanias demokraatlik protseduur ja selle meetodid sarnanesid nende silmis bolševike omadega.
Teistsugust kriitikat tuli kultuuri- ja kunstiringkondadest, kus paljud olid vastu valimatule suhtumisele Nõukogude avalikku kunsti. Selle suhtumise tulemusena hävitati Nõukogude Ukraina kunstnike loodud väärtuslikke mosaiike ja freskosid. Tulised arutelud tekkisid ka mõne mälestusmärgi ümber, millel oli kultuuriline ja ajalooline väärtus, näiteks kodusõjaaegse Punaarmee komandöri Mõkola Štšorsi ratsakuju Kiievis või kuulsa Nõukogude skulptori Ivan Kavaleridze bolševike juhi Artjomi hiiglaslik monument Donetski oblastis. Ida- ja Lõuna-Ukraina eliit kasutas mõnikord vastuolulisi juhtumeid, et võimendada rahulolematust Kiieviga. Näiteks võib tuua Nõukogude sõjaväekangelase marssal Georgi Žukovi, kelle mälestusmärgid ja temanimelised puiesteed Harkivis ja Odessas tekitasid pikaajalisi õiguslikke konflikte.
Kuid vaatamata laialdasele dekommuniseerimise kriitikale meedias ja üldisele entusiasmi puudumisele selliste jõupingutuste suhtes enamiku ukrainlaste hulgas, sai dekommuniseeritud sümboolsest maastikust peagi uus normaalsus. Hiljutised arvamusküsitlused näitavad, et Venemaa sissetung on lükanud Ukraina avalikku arvamust mitte ainult dekommuniseerimise suunas, vaid pannud neid toetama ka linnaruumi puhastamist venestamise sümbolitest.
Ukraina ja Eesti on sarnased selle poolest, et neis riikides elavad vähemused, kes otsesõnu ei puugi küll sõda toetada, kuid vähemalt toetavad nüüdisaegse Venemaa ajaloolisi narratiive, sest need on olnud osa nende identiteedist. Kas te võiksite selgitada, miks on oluline mitte siduda kollektiivseid identiteete ontoloogiliselt minevikuga? Ja kuidas saaks neid inimrühmi, kes samastuvad positiivselt Nõukogude minevikuga, olgu selleks siis nn Suure Isamaasõja mälu või midagi muud, integreerida meie ühiskondadesse Ukrainas ja Eestis?
Mälksoo: „Ontoloogiline julgeolek“ on psühholoogiast pärit termin, mis viitab indiviidi vajadusele järjepideva mina järele. See tähistab baasturvalisust, mille tagab teatud arusaamine endast. Viimasel kahel aastakümnel on rahvusvaheliste suhete teadlased arendanud väidet, et sarnane dünaamika leiab aset ka väljaspool individuaalset tasandit. Ajalooline mälu annab ajalise selgroo ka riikide „elulugudele“, pakkudes teadmise, kust „me“ oleme tulnud ja kuhu teel oleme. See on aluseks kodumaistele ja rahvusvahelistele lugudele, mida riigid (ja teised poliitilised kollektiivid) endast räägivad. Olevikulise kollektiivse identiteedi sidumine minevikuga võimaldab pakkuda kollektiivse päritolu, hiilguse ja/või alanduste loo abil oleviku eesmärke, järjepidevuse ja julgeoleku tunnet (meenub Elo Viidingu „Kestmine“). Samasuse tunde otsimine oma ajalooliselt mäletatud (või kujutletud) minaga on riikide jaoks väidetavalt sama oluline kui nende füüsiline ellujäämisinstinkt.
Käimasolev sõda on Eestis valusalt demonstreerinud nende inimeste ühiskondliku integreerimise piire, kelle ontoloogiline julgeolek on seotud sellise XX sajandi ajaloo mõistmisega, mis on vastuolus Eesti riigi looga, mis põhineb legitiimsel võitlusel oma riigi eest, arusaamal Nõukogude anneksiooni mitteõiguspärasusest ja ülekohtust, mis sai osaks Ida-Euroopa riikidele, kui Nõukogude Liit noppis oma nn Suure Isamaasõja võidu vilju. Pikaajaline dekoloniseerimisprotsess nõukogudejärgsetes riikides tähistas kohalike venekeelsete kogukondade jaoks murdepunkti – jämedalt öeldes koges endine kõrge nüüd, mis tunne on olla madal. Selline olukord tekitab ainulaadseid probleeme, aga ka võimalusi ühitada vabadus ja vastutus nii põliselanike kui ka vene diasporaa seisukohalt.
Minu jaoks on integratsiooni mõiste alati olnud sotsiaalteaduslikku sõnavarasse riietatud püüdlus või ehk ka üllama kõlaga eufemism elementaarse võime kohta elada rahumeelselt koos ühe ühiskonnana. Seega ei ole ma kuigi optimistlik nende inimeste süvitsi lõimimise suhtes, kes eelistavad emotsionaalset klammerdumist valikulistesse minevikujutustustesse, selle asemel et pigem tunnistada ajaloosündmuste keerukust ja nendega kriitiliselt tegelda; kes valivad omakasupüüdlikult vabas ühiskonnas elamise mugavuse, toetades samas XX sajandi ajaloo tõlgendusi, mis eitavad otseselt Eesti-suguste riikide õiguspärasust ja järjepidevust. Jättes kõrvale põlvkondlikud erinevused, ei muutu „meie“ lugu eestlastena siinsele venekeelsele kogukonnale ilmselt kunagi emotsionaalselt sama ligitõmbavaks. Lugu rahvuslikust visadusest Euroopa äärealadel on ilmselt piiratud külgetõmbejõuga neile, kes samastuvad esmajoones Venemaa ajaloolise suuruse looga.
Kuid mõnes põhitões võib siiski kokku leppida: kuna nn Suure Isamaasõja mälu sõidab buldooseriga üle Eesti (ja teiste Ida-Euroopa riikide) II maailmasõja kogemusest, ei ole see mineviku objektiivne esitus. Igaühel on õigus oma surnuid leinata, kuid ükskõik millised mäletamisrituaalid elukohariigis peavad austama selle riigi põhilist legitiimsust ja asjade korda. Nagu Lennart Meri 1990. aastatel skandeeris: „Eesti on riik.“ Tänases kontekstis tähendab see, et lillede asetamine pronkssõdurile on midagi muud (st enamik eestlastest tajub seda teistmoodi) kui selle kaunistamine Georgi lindiga või Venemaa lipu väljatoomine 9. mail. Haridus on võtmeruum, kus õppida mõistma ja kriitiliselt hindama erinevaid minevikunarratiive, nende poliitilist päritolu, kuuluvust ja tagajärgi. Eestis on paralleelse venekeelse koolisüsteemi säilitamine oluliselt halvanud venekeelse kogukonna mäluteemalist lõimumist, mis tooks selle lähemale Eesti „riigi loole“.
Žurženko: „Ontoloogiline julgeolek“ aitab selgitada konflikti Donbassis (ja üldisemalt riigi ida- ja lõunaosa venemeelset aktiveerumist, mida tuntakse „Vene kevadena“) 2014. aastal Euromaidani revolutsiooni järel. Oluline vähemus Ukraina kodanikest, kes olid Kiievi dramaatilistest sündmustest šokeeritud, võttis omaks sündmuste venemeelse tõlgenduse ja leidis varjupaiga nostalgilises narratiivis Nõukogude minevikust, mil ukrainlased ja venelased olid väidetavalt vennad ja võitlesid koos Saksa fašistide vastu. See muutis rahutuste õhutamise, avalike institutsioonide õõnestamise ja Ukraina riigi delegitimeerimise Venemaa jaoks kindlasti lihtsamaks.
Aruteludel selle üle, kas seda arengut oleks saanud ära hoida kindlakäelisem ukrainastamise poliitika täieliku dekommuniseerimise abil juba 1990. aastatel või isegi naturalisatsiooni kehtestamise kaudu neile, kes olid Nõukogude ajal Ukrainasse elama asunud (nagu tegid Eesti ja Läti), on tänapäeval vähe praktilist väärtust.
Selle asemel tuleks olukorda näha sellisena, nagu see on. Üks põhjus optimismiks on see, et isegi kui Ukrainas leidub palju keelelisi, piirkondlikke, religioosseid ja minevikuteemalisi lõhesid, ei lange need omavahel kokku ega too kaasa selget eristumist etnilise ukraina tuumiku ja vene(keelse) vähemuse vahel. Põlvkondadevahelised ja linna-maa erinevused muudavad pildi keerulisemaks. Pealegi pole kultuuriline erinevus Ukrainas elavate ukrainlaste ja venelaste vahel kuigi suur. 2011. aastal võrdles Rogers Brubaker postsovetlikke riike, kus on olulised vene(keelsed) vähemused. Ta jõudis järeldusele, et „seal, kus etnilis-rahvuslikud ja keelelised piirid on olnud hägusad ja kergesti ületatavad nagu Ukrainas, on rahvuslikustamine tähendanud peamiselt kultuuripraktikate, lojaalsuste ja identiteetide ümberkujundamist, mis on ümber kujundanud ka tuumikrahva ja seda suurendanud“.
Paradoksaalsel kombel töötab seesama kultuuriline lähedus, mis muutis ukrainlaste assimileerimise vene kultuuriga lihtsaks nii Vene keisririigi ja Nõukogude režiimi jaoks, praegu vastupidises suunas. Venelased ei ole nõukogudejärgses Ukrainas kunagi olnud eraldiseisev rühm, millel on selged piirid; nad on teinud karjääri Ukraina poliitikas ja neist on saanud isegi Ukraina kultuuriikoonid. Venemaa agressioon on seda samastumist Ukrainaga hoogustanud. Politoloog Volodõmõr Kulõk märkis hiljuti, et vastupidiselt kõikidele stereotüüpidele võib Ukrainat praegu nimetada monoetniliseks rahvaks, kuna enam kui 90% peab end ukrainlasteks (võrreldes 77%ga kolmkümmend aastat tagasi). Põhimõtteliselt juhtus see selle tõttu, et venelased tajuvad end nüüd ukrainlastena. Enamik määratleb oma rahvust mitte päritolu, vaid kuuluvuse kaudu elukohariiki ja oma teadliku valiku kaudu. Sõjajärgses Ukraina ühiskonnas võivad hiljutise kogemuse põhjal tekkida uued lõhenemised (okupatsioon, ümberasumine Euroopa Liitu või Venemaale, sõjaväeteenistus ja rindekogemus). Kuid vanadel mäluteemalistel lõhenemistel ei ole enam nii suurt tähtsust, kuna Nõukogude nostalgikutele ja venemeelsetele parteidele on vaevalt enam ruumi.
Eneken Laanes: „Balti riike ning Ukrainat on kritiseeritud selle eest, et nad keskenduvad vaid oma ohvrirollile ega ole tegelnud kollaboratsionismiga nii Natsi-Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal.“
Viimasel kolmel aastakümnel on Kesk-Euroopa ja Balti riike ning Ukrainat kritiseeritud selle eest, et nad keskenduvad vaid oma kollektiivsele ohvrirollile ega ole tegelnud koostöö ja kollaboratsionismi kogemusega nii Natsi-Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Tõsi on, et Stepan Banderat Ukrainas või Nõukogude Liidu vastu sõdinuid Eestis on peetud rahvuskangelasteks hoolimata sellest, et osa neist sooritas ka inimsusevastaseid kuritegusid. Sõda Ukrainas on toonud Eestis avalikku arutellu just küsimuse koostööst, eriti Nõukogude režiimiga. Kuivõrd on oluline mäletada koostööd natside ja Nõukogude võimuga nendes riikides?
Mälksoo: Selliste riikide jaoks nagu Ukraina ja Balti riigid, kes jäid II maailmasõjas kahe totalitaarse režiimi pihtide vahele, on koostöö tunnistamine ükskõik kummaga oluline nii oma mineviku mõistmiseks kui ka senise teekonna kriitiliseks hindamiseks. Kiusatus unustada ebameeldivad ja ontoloogiliselt häirivad minevikuseigad – nii üksikisiku kui ka kollektiivi tasandil – on alati suur, kuid inimese enesekindlus ei saa peituda ilustatud eluloos, vaid pigem oskuses ära tunda nii inimlikkust kui ka loomalikkust oma minevikus, selle asemel et näha julmust ainult teistes. Meie II maailmasõja ja sellele järgnenud ajaloo probleemsete peatükkide tundmine ja kriitiline suhestumine nendega ei ole ainult eetiliselt õige, vaid ka poliitiliselt pragmaatiline käitumine, kuna see summutab Venemaa lakkamatute väärinfokampaaniate leivanumbriks saanud „natsi“-süüdistused juba eos.
Žurženko: Ukrainas on käimasoleva sõja, mida juba nüüd nimetatakse suureks sõjaks (вели́ка війна́), massiivne kogemus paratamatult varjutanud II maailmasõja poliitilise pärandi. Koostöö Venemaa kui agressorriigi, selle relvajõudude ja okupatsioonivõimudega on Ukrainas alates täiemahulise sissetungi esimesest nädalatest kriminaliseeritud ning mida kauem Venemaa okupatsioon Ukraina aladel kestab, seda keerulisem on neid alasid vabastada. Võib väita, et praegune koostöö Vene agressoriga erineb koostööst natside ja Nõukogude võimuga, kuid laiemas mõttes on tegemist üleminekuaja õigusemõistmisega (transitional justice): seadusliku ja demokraatliku korra taastamine, raske tasakaal karistuse ja amnestia vahel ning võõrriigi okupatsioonist traumeeritud kogukondade leppimine. Kardan, et niikaua kui sõda Venemaaga kestab ja ilmselt veel tükk aega pärast selle lõppu, on Ukraina ühiskond (nagu ka poliitika ja kohtusüsteem) hõivatud praeguse sõja ja Vene okupatsiooni läbitöötamisega, alustades juba 2014. aastast. Näiteks on praegu Ukraina parlamendis arutusel seaduseelnõu, mis kehtestab lustratsioonimeetmed venemeelsetele endistele saadikutele parteidest, mis olid aastatel 2014–2023 keelatud. Kuid sul on õigus, et arutelu koostööst natsidega II maailmasõja aja Ukrainas ei ole veel lõppenud, tegelikult on see alles alanud – sama võib öelda ka holokausti mälu kohta. Hiljutine skandaal Kanada parlamendis, mille põhjustas SS-Galizieni veterani kutsumine president Zelenskõi ametlikule vastuvõtule, näitab, et teema jääb poliitiliselt tundlikuks – ja seda kasutab Venemaa propaganda. Arutelu Nõukogude okupatsiooni ja kollaboratsiooni teemal on Ukrainas arusaadavalt endiselt väga marginaalne, sest Ukraina Nõukogude režiimi kogemus on erinev Eesti omast. Ukrainas ei eksisteeri isegi juriidilises mõttes mõistet „Nõukogude okupatsioon“. Ukraina sõdade, okupatsioonide ja genotsiidide ajalugu, mis on kestnud kuni XXI sajandini, on jätnud endast maha lõpule viimata ja sageli leige õigusliku läbitöötamise palimpsesti.
II maailmasõja ja holokausti mälu on olnud üks Euroopa Liidu nurgakive. Venemaa kui endise liitlase õigusjärglane on mänginud selles suurt rolli. Nüüd, kui Venemaa on oma rolli denatsifitseerimise retoorika kasutamise tõttu selles agressioonisõjas täielikult diskrediteerinud, kuidas näete kollektiivse mälu tulevikuväljavaateid Euroopas ja Venemaa osa selles? Kas Lääne-Euroopa on valmis revideerima oma II maailmasõja mälu?
Mälksoo: Käimasolev Vene-Ukraina sõda on tõepoolest suures osas näide II maailmasõja minevikust, mis ei ole Ida-Euroopa jaoks veel päriselt möödas, sest Venemaa on ajalooga ja mäluga praeguses sõjas nii jultunult manipuleerinud ja seda ära kasutanud. Ajalooliste narratiivide kasutamine agressioonile toetuse otsimiseks tõstatab laiema küsimuse sallivuse piiridest, mida liberaalsed ühiskonnad peaksid tõmbama otseselt illiberaalse mälupoliitika suhtes, nii nagu seda on praktiseerinud Putini režiim, kes levitab lakkamatult ajaloolist väärinformatsiooni oma olevikuliste poliitiliste huvide toetuseks. Usun, et Euroopa kogukond on teadlikum ajalooliste narratiivide julgeolekustamise ja ärakasutamise ohtudest ning vajadusest kaitsta oma liberaalseid väärtusi selle sõja valguses.
Euroopa julgeoleku- ja mälukorralduse tulevikujooned sõltuvad sellest, millisena Venemaa sellest sõjast väljub ja kui julge on kollektiivne Lääs nii poliitilises kui ka akadeemilises sfääris, seismaks silmitsi vajadusega dekoloniseerida Vene imperiaalne mentaliteet. Ja aitamaks vene rahval end konstruktiivselt lahti murda kogemusest, et mitme põlvkonna jooksul on elatud nn Suure Isamaasõja ilustatud kuvandi ja Nõukogude režiimi kuritegeliku pärandi tahtlikule unustamisele ehitatud ametliku „riigiloo“ lummuses.
Usun, et Ukraina ei võida seda kohutavat sõda ning ühelgi uuel Euroopa julgeolekukorral ei ole mingit šanssi (peale uue külma sõja ja Venemaa ohjeldamise poliitika) enne, kui ei leia aset Vene poliitilise mõtteviisi põhjalik dekoloniseerimine. See on ilmselgelt pikaajaline protsess, mis võtaks isegi Venemaa režiimivahetuse korral aastakümneid – ja see ei ole õieti alanudki. Ometi on Venemaa ajaloolise mälu ja poliitilise „mina“ dekoloniseerimine üks keskseid poliitilisi eeldusi, et luua midagigi püsiva rahu sarnast ja võimaldada Venemaa rahumeelset kooseksisteerimist oma Kesk- ja Ida-Euroopa naabritega.
Kas ma arvan, et see juhtub peagi? Ei. Kas ma arvan, et see on pigem lääne kui venelaste endi vastutus, et see juhtuks? Jällegi, ei. Puuduvad struktuursed välistingimused, mis võimaldaksid allutada Venemaa ühiskonda võrreldavale sõjajärgsele Vergangenheitsaufarbeitung’ile (mineviku läbitöötamisele), nagu sunniti Saksamaad pärast II maailmasõda. Sõda pole veel kaugeltki lõppenud – ja mida otsustavam on Venemaa lüüasaamine, seda paremad on väljavaated Euroopa II maailmasõja mälu detsentreerimiseks ning sellise julgeolekukorra toetamiseks, kus suurus ei määra õigust. Kuni Venemaal ei toimu vastutuse võtmist kaugema mineviku ja hiljutiste rahvusvaheliste kuritegude eest, tuleb läänepoolse heidutuse panuseid Ida-Euroopas määratult tõsta – ja tõhusaid alternatiive Läänel Venemaa ohjeldamise poliitikale praktiliselt pole.
Maria, oled alates sõja algusest olnud Ida-Euroopa uuringutes aset leidva laialdase arutelu esirinnas, mis nõuab mitte ainult meie regiooni, vaid ka seda uurinud akadeemiliste distsipliinide dekoloniseerimist. Oled väitnud, et lääne teadlaste vaatenurk on olnud Venemaa-keskne ja eiranud väiksemate riikide huve piirkonnas. Põhimõtteliselt oled öelnud, et rahvusvahelised suhted kui akadeemiline distsipliin on olnud kaasosaline imperialistlikes püüdlustes. Kuidas me teadlastena saame seda muuta?
Mälksoo: Õnneks on sõda juba muutnud seda, kes saab rääkida, keda kuulatakse ja keda tegelikult kuulda võetakse, kui jutuks on Euroopa julgeolek, Venemaa või rahvusvahelised suhted üldisemalt. Aitab sellest, kui pöörata peegel tagasi nende poole, kes istuvad „keskuses“ – ja näidata neile, et maailma mõtestamine vaid suurte vaatepunktist ei ole mitte ainult eetiliselt küsitav, vaid ka poliitiliselt piiratud ja sageli ka lausa kahjulik. Ida-Euroopa teadlastel lasub kaasvastutus selle eest, et sõja alguse šokist tingitud diplomaatilised noogutused Balti riikide ja Poola suunas („oleksime pidanud teid varem Venemaa osas kuulama“) ei jääks vaid põgusaks poliitiliseks viisakusavalduseks. See tähendab ka rohkemate esinemisettepanekute ja avalike arutelude kutsete vastuvõtmist, kui oleks kasulik teadlase uurimistöö ja kirjutamisaja seisukohast. Ometi on selline järjepidev panustamine distsipliini detsentraliseerimisse osa meie piirkonna ja piirkondlike ekspertide igavesti ülesmäge kulgevast võitlusest selle nimel, et oleksime nii poliitiliste kui ka akadeemiliste arutelude laua taga, mitte ainult nende „menüüs“ või päevakorras.
Intervjuu on osa projektist „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, mida rahastab Euroopa Teadusnõukogu (ERC) Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmi „Horisont 2020” raames (juht Eneken Laanes, grandileping nr 853385).
Konrad Mägi on eesti maalikunsti absoluutne klassik, temasuguseid on eesti kunstiajaloos vaid üks. See tähendab ja eeldab, et maalija, kes pälvib Konrad Mäe nimelise preemia ja medali, on samuti ainukordne. Meie tänane laureaat seda ongi. Ja ka preemia määramine kunstnikule on vaid ühekordne. Palju õnne, René Kari!
Kui Eesti Kunstnike Liidu eestvõttel 1979. aastal Mäe preemia esmakordselt välja anti, oli Kari aasta varem näitusel debüteerinud, ja veel varem, 1977. aastal, katkestanud õppimise joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal tollases Tallinna pedagoogilises instituudis. Nagu Mäel, jäid ka Karil kunstiõpingud katkendlikuks, aga see ei seganud tal Nõukogude Eesti kunstielus (mis oli Moskvaga võrreldes suhteliselt liberaalne) leida kiiresti ainulaadset modernistliku maalija käekirja. Selle käekirja jõuline manifesteerimine toimus 1982. aastal esimese personaalnäituse näol Tallinna Kunstisalongis – nii nimetati siis siinse näitusesaaliga ühendatud väiksemat galeriiruumi, kuhu hiljem koliti ajutiselt KuKu kohvik. Mäletan seda väljapanekut, nagu olnuks see toimunud eile.
René Kari Konrad Mäe medali üleandmisel
Sellest ajast peale pole Kari põhimõtteliselt muutunud, vaid on jätkanud üle poole sajandi oma assotsiatiivsete kujundite süsteemi arendamist ja lihvimist veel rafineeritumaks, hõrgumaks, minimalistlikumaks. Olen tema maale kunagi defineerinud kui erootilisi maastikumaale ja kirjutanud, et „… sellisena näen ma teda kõrgetasemelise ja väga erandliku kunstnikuna mitte ainult Eestis, vaid ka Põhjamaades. Rahvusvaheliselt võiks aga Kari olla palju tuntum. Neid, kes fragmente keha erogeensetest tsoonidest sürreaalsetesse nägemustesse valavad ilma kitšilikku illustratiivsusse või steriilsusse langemata, on Euroopa erootilises kunstis käputäis.“ Täna asendaksin eelnevas lauses ära ainult sõna „Põhjamaades“ sõnaga „maailmas“. Algusest peale otsib Kari esteetilist koefitsienti, mida saaks saavutada tehnika abil. Tema tööde konstruktiivne ja samas plastiline struktuur sisaldab peale selle oma visuaalses pooles alateadvusest tõukuvat ülimat poeetilisust.
Ernst Gombrichile kuuluvad kuldsed sõnad, et on olemas „… mehed ja naised, kes on saanud looduselt kingiks suurepärase ande tasakaalustada vorme ja värve, kuni tulemus on „õige“; ja mida juhtub veel harvemini, inimesed, kellel on iseloomu ja ausameelsust mitte kunagi rahulduda poolikute lahendustega ning tahtekindlust loobuda kõigist lihtsatest efektidest ja näilisest edust …“. Kari karjäär tõestab, et kaasaegne maalija ei pea jooksma konjunktuuri järel, lähtuma korporatiivsetest kaalutlustest, püüdma iga hinna eest olla „sotsiaalne“, kuna nii on parajasti moes. Akadeemilise „Eesti kunsti ajaloo“ VI köites on talle pühendatud vaid kolm ja pool rida, Vikipeedias temast artiklit pole. Meenutaksin siinkohal aga, et 4. juunil 1988 demonstreeris Kari oma meelsust ja ühiskondlikku närvi (mis oli Vene okupatsiooni tingimustes hulljulge) Eesti I Sõltumatul Noortefoorumil kinos Kosmos, kutsudes ainsa kõnelejana üles taastama Eesti Vabariiki; juba sama aasta märtsis oli ta Draakoni galeriis eksponeerinud krestomaatiliseks kujunenud kolmikmaali „Sinine, must ja valge“.
Teatavasti määratakse Mäe preemia ka elutöö eest, kuid Karile tõi tunnustuse eelkõige viimane isikunäitus. Nimetatud näitusel „Teine vaade“ Hausi galeriis tegeles ta ühelt poolt autoretroga, teisalt – ja see on põhiline – oma varasema loomingu kontseptualiseerimisega nõndaviisi, et tulemus mõjus taas originaalsena. Ta võttis kahest varasemast maalist paar kuni kümme fragmenti ja suurendas fragmendid meisterlikult uuteks iseseisvateks maalideks, kusjuures algse teose ebamaise koloriidi intensiivsus ei kadunudki kuhugi. Vastupidi, selle ratsionaalse protseduuri tulemus on efektselt puhtvisuaalne ja -kaasaegne. Näiteks sarja „Fragmendid“ tööde tumedad kontuurjooned rõhutavad vorme ja liikumist, tekkiv pildiline ruum on uus, tihe, särav ja sama väljenduslik kui maal, millest ta n-ö välja lõigati.
Abstraktsiooni ja figuratiivsuse vahelise antinoomia ületamine, kujundi proportsioonitunne ja kommunikatiivne võimekus ei vedanud Karit seegi kord alt ning valminud komplekt moodustas stiilse terviku. Paigutudes küll poolabstraktse kunsti piiridesse, astub ta aga (formaalselt võttes) fragmendi autonomiseerimisega sammu popkunstile omaste avalduste suunas, mis armastavad domineerivat kujundit vähendada, tükeldada, endisest kontekstist välja tõsta. Seejuures on huvitav tõdeda, et uute teoste struktuur ja kuju ei erine varem loodust, vaid jätkavad ja kinnistavad Kari loomingu varasemaid tähendusi ning iluelamuse universaalset olemust, mida kunstnik ka oma elukestva kehakunstilise projektiga ühte sobitab. Aga see projekt vääriks juba üht teist auhinda.
Konrad Mäe 145. sünniaastapäeva konverents Heino Elleri Muusikakoolis 1. XI
Konrad Mäe 145. sünniaastapäeva tähistamiskuu lõpetas rahvusvaheline teaduskonverents Tartus. Olime palunud esinema kolm välisuurijat, et ühest küljest avardada iseenda pilku ja teisest küljest paigutada nende ettekannete kaudu Mägi ja tema kaudu omakorda Eesti kunstiajalugu uutesse kontekstidesse.
Esmalt kõneles Ateneumi peakuraator Timo Huusko, kelle ettekanne keskendus romantismi ja modernismi asupaikadele Mäe loomingus. Huusko märkis, et Mäe rõhutatud side inimese ja looduse vahel seob ta romantismi traditsioonidega, mille üks väljendusi on maalidel pakutud vaatenurk, mis tõmbab vaataja maastikku ning muudab ta lõuendil kujutatud looduskogemuse subjektiks. Modernismiga seob Mäge aga huvi primitiivse elujõu kujutamise vastu kunstis ning tema kunstnikunatuuri kõikumine heroilisuse ja kannatamise vahel. Huusko arvates sidus Mäe puhul modernismi ja romantismi tema veendumus, et ainult kunstis võib leida hing rahu (see mõte pärineb ühest Mäe kirjast). Huvitaval kombel tõlgendas Huusko Mäge ka avangardistina, seda tänu tema Norra maastikes tajutavale transgressiivsele käsitluslaadile.
Järgmisena esines Espoo kunstimuuseumi EMMA direktriss Pilvi Kalhama, kes kureeris Mäe näituse Soomes ning on aidanud kaasa jätkunäitustele Taanis ja Norras. Kalhama ettekanne käsitles Mäe loomingut kui lahtimurdumist kanoonilisest modernismist. Ta põhjendas oma väidet kolmest vaatenurgast, rõhutades Mäe pidevat reisimist kui märki soovist olla mittekuuluv ja isegi võõrandunud. Kalhama tõi ka esile, kuidas Mägi võttis küll omaks avangardi mõttelaadi elemente, kuid samas oli ta ka avangardi suhtes kriitiline.
Konverentsil kõnelesid Timo Huusko, Nils Ohlsen ja Pilvi Kalhama.
Üks viise, kuidas Mägi järgis teatud kunstnikumudelit, oli värvi pidamine olulisemaks joonest. Seda on seostatud boheemliku kunstnikunatuuri rõhutamisega. Värvist sai teisesuse rõhutaja, see muutus poliitiliselt laetuks, kuna värvi on mõne käsitluse kohaselt peetud ratsionaalsele lääne mõttelaadile mittesobivaks. „Värv on midagi imelikku, midagi, mis räägib meile instinktidest ja asjadest, mida me ei suuda kontrollida,“ ütles Kalhama. Lõpetuseks näitas ta, kuidas Mäe kunst oli stiililiselt eklektiline, kuid et eklektika saavutas kontseptsiooni elujõu alles 1980ndatel, võiks Mäge vaadata ka tahtmatu postmodernistina.
Viimasena esines kunstiteadlane ja Edvard Munchi loomingu uurija Nils Ohlsen, kes Lillehammeri kunstimuuseumi direktorina korraldas seal Mäe suure isikunäituse. Ohlsen tõi terve rea paralleele saksa kunstnikerühmituse Die Brücke ja Mäe vahel, keskendudes nende mererandades ja saartel valminud loomingule. Tung minna äärealale, mere ja maa kokkupuutepunktini iseloomustas nii Mäe kui ka Die Brücke liikmete lähenemist – üllatuslikult näeme motiive, mis on äärmiselt sarnased ka vaatenurga, värvikäsitluse ja muu poolest. Sealjuures puudub alus teha ühesuunalisi oletusi motiivide laenamise kohta, kuna vahel valmisid Die Brücke kunstnike teosed esimesena ja Mäe teosed mõni aasta hiljem, kuid vahel oli ka vastupidi ning mõnikord said teosed valmis sünkroonselt.
Sihtasutuse rätsepatöö
Konverentsi korraldas juba teist korda Konrad Mägi Sihtasutus, mis loodi eraalgatusena 2018. aastal ettevõtja ja kunstikollektsionääri Enn Kunila, siinkirjutaja ja Kunstiühingu Pallas esimehe Enn Lillemetsa poolt ning mis teeb kultuuriministeeriumi kaudu tihedat koostööd riigiga. Väga oluline on olnud ka Eesti Kunstimuuseumi roll peamise partnerina just välisnäituste korraldamisel. Sirbi soovil annan sihtasutusest põgusa ülevaate.
Sihtasutus on seadnud eesmärgiks eesti maalikunsti ühe kõige olulisema autori Konrad Mäe pärandi hoolekande ning tema loomingu avalikes huvides tutvustamise ja jäädvustamise Eestis ja välismaal – võimaluste leidmise, kuidas Mäe kunst õmmeldaks mitte Euroopa kunstiajaloo külge, vaid selle sisse. See eesmärk on määratlenud ka enam-vähem kõik senised tegevused, ühelt poolt võimalusi avades, kuid teiselt poolt neid ka piirates. Sihtasutus ei ole nimelt keskendunud teistele autoritele, perioodidele ega žanritele.
Mis puudutab Mäe pärandit, siis on sihtasutus otsinud tema teoseid nii Eestist kui ka välismaalt (tänaseks on leitud mitukümmend uut maali), samuti tellinud nende restaureerimise (alles hiljuti päästsid restauraatorid lõplikust hävimisest ühe haruldase pastelli, mis oli aastakümneid tükkideks rebenenuna pimedas seifis lebanud). Algatatud on programm Mäe maalidele ajasturaamide leidmiseks, koostatud on andmebaas kõigi seni teadaolevate Mäe maalide asupaiga ja seisukorra kohta.
Muidugi tuleb aga küsida, miks on autoriks valitud just Mägi. Siin võib viidata tema kõige suuremale potentsiaalile äratada välishuvi. Sellele oletusele on andnud kinnitust mitme välismuuseumi kuraatorite ja juhatajate soov korraldada nende publikule täiesti tundmatu ja seetõttu institutsioonile riskantne Mäe näitus. Olulised muuseumid Torinos, Roomas, Espoos, Kopenhaagenis või Lillehammeris ei ole otsustanud Mäe näitust korraldada kena reklaamjutu või rahasüsti pärast. Sealseid institutsioone juhivad kogenud kuraatorid, kellel on kasutada väga tugev kunstiajalooline oskusteave. Enne Mäe näituse korraldamist on nad külastanud Eestit, tutvunud siinse kunstiajalooga, veendunud Eesti Kunstimuuseumi suurtes kogemustes välisnäituste korraldamisel.
Nende institutsioonide näituseprogrammid on läbimõeldud ja nagu väljendas ühe Rooma muuseumi direktor veidi tüdinult: igasuguseid pakkumisi korraldada vanema perioodi kunstnike näitusi tuleb neile uksest ja aknast. Peab olema põhjus, miks nad on otsustanud just Mäe kasuks – ja see põhjus saab lõppkokkuvõttes olla ainult kunstiline ning võib-olla ka ideoloogiline, kuna antakse endast märku kui kunstiajaloost tavapärasest veidi laiemalt mõtlevast institutsioonist.
Mida on need institutsioonid, aga nüüdseks ka eri uurijad leidnud Mäe loomingus? Tuginedes nende enda sõnadele võib välja joonistada kaks peamist suunda. Ühelt poolt Mäe efektne, riskantne, intensiivne ja kohati radikaalne värvikäsitlus. Teiselt poolt Mäe vaade loodusele, milles on panteistliku metafüüsika ihalust. Teda on võrreldud Edvard Munchi, Ernst Ludwig Kirchneri ja teistega, kuid huvitaval kombel pole võrdlusjooni tõmmatud sugugi palju – Mäge nähakse mitte Euroopa modernismi derivaadina, vaid pidevalt muutuva ja ambivalentse, kuid samas selget omapära säilitanud autorina.
Mägi täidab tühiku
Mingil moel haagivad ülalkirjeldatud kaks telge nimetatud institutsioonide huviorbiitidega ning on äratanud ka märkimisväärset publikuhuvi. Loomulikult ei tähenda see, nagu oleks Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Nikolai Triik ja teised kuidagi vähem paeluvad autorid. Küll aga on viimaste aastate kogemus viidanud, et Mäe loomingul on potentsiaali jõuda Euroopa kunstiajaloo äärealadelt rohkem selle südamikku.
Kui Mägi kirjutab nukralt Pariisist, kuidas „vaat Pariisi kunstnikud ei pea meid eurooplasteks“, ning prantsuse kunstikriitika vastab äratuntava kõrkusega, kuidas „välisriikide kunstnikud lähtuvad vaguralt endistviisi meie põhimõtetest; paljudele meist on nad meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaendi õpetustest“, siis ehk terendab kusagil horisondil võimalus nende kolonialistlike (aga ka enesekolonialistlike) hoiakute lahustamiseks.
Oleme teadlikud, et muutused juhtuvad aeglaselt ja on ehk isegi utoopilised, kuid seni toimunu ja Euroopa institutsioonide jätkuv huvi on veennud, et võib-olla pole asi siiski sugugi lootusetu. Kui õnnestub Mägi mingil moel laiemale areenile viia, siis tekib ehk võimalus ka teiste silmatorkavate Eesti modernistide orgaaniliseks jõudmiseks Euroopa kunstilukku. Minna tutvustama korraga kümneid autoreid ei ole viljakas ega ka jõukohane.
Sihtasutuse tegevus Euroopa suunal on seetõttu tähendanud ennekõike Mäe loomingu tutvustamist ja vajalike materjalide loomist, kusjuures paljuski on pigem kiirkorras täidetud tühikuid, mida viimased sada aastat on eri põhjustel jätnud. Nii näiteks ei olnud välismaisele huvilisele anda pea mitte ühtegi (!) vähegi põhjalikumat ingliskeelset materjali mitte ainult Mäe, vaid kogu XX sajandi esimese poole autorkonna või kunstiajaloolise konteksti kohta. On küll artiklite tõlkeid, üksikuid näitusekatalooge ja mahuka Eesti kunstiajaloo köidete kakskeelsus, kuid need pole päriselt täitnud laiemat tühikut.
Samuti oli puudu nüüdisaegne dokumentaalfilm, Mäe enda epistolaarse pärandi tõlked, ingliskeelne koduleht koos kõigi materjalidega – need lääne kunstiruumis elementaarsed väljundid tuli alles teha. Kui siinne kaasaegne kunstiruum elab võrdse jõuga eesti- ja ingliskeelses kultuuriruumis, siis XX sajandi esimese poole kunstiajalugu on olnud (ja on suuresti siiani) suletud eestikeelsesse hermeetilisse kapslisse.
On muidugi terve rida ideoloogilisi küsimusi, mille kaudu Mäge Euroopale tutvustada. Kas rääkida temast kui Euroopa kunstistiilide jätkajast või rõhutada rohkem tema isesust ja omapära? Kas tõsta esile Mäe dramaatilist elulugu või proovida näidata seda pigem niivõrd, kui see on oluline tema loomingu mõtestamisel? Kui palju ja mil määral asetada Mägi tänapäevasesse problemaatikasse: valge mehe kultusest antropotseeni tõlgendusprismani?
Küsimusi ja probleeme on veel, kuid siinkohal tooksin välja vaid mõne keerukuse. Esiteks oleme vägagi kimpus uurijate vähesusega. Kunstiajaloost peaks kõnelema polüfooniliselt, kuid Eesti vanema kunsti uurijaskond on väga napp ning järelkasv puudub põhimõtteliselt täielikult. See on tunduvalt ahendanud kõneviiside paljusust, aga ka tegutsemisvälja. Nii on sihtasutus proovinud tagant tõugata ka teaduslikku uurimistegevust ja andnud välja stipendiume kõnealust perioodi uurivatele magistrantidele ja doktorantidele, kusjuures nende teema ei pidanud olema seotud ainult Mäe loominguga (Mareli Reinhold uuris naiskunstnikke, Lola Annabel Kass dekadentsi). Paraku ei ole tänaseks esile kerkinud ühtegi uut stipendiaati, rääkimata laiemast huvist perioodi mõtestamise ja avamise vastu, mistõttu oleme olnud sunnitud selle tegevussuuna põhimõtteliselt sulgema.
Teiseks rõhutaksin riikliku strateegia puudujääki ja seda mitte kitsalt Mäe loomingu tutvustamisel, vaid laiemalt. Kui lugeda Eesti välispoliitika arengukava aastani 2030, siis on seal majanduskoostööle pühendatud üle kümne lehekülje, kultuurile aga on jäetud üks (!) lause, mis on sedavõrd üleüldine, et uni tuleb peale juba enne esimest komakohta. Ilmselt nähakse mitte ainult välisministeeriumis, vaid kogu riigi juhtkonnas kultuuri „asjana iseeneses“ ega suudeta tajuda kultuuri laiemat mõjujälge, mis muu hulgas puudutab ka meie julgeolekut. See, lubage väga, ei ole sugugi otsitud side.
Euroopa pimetähnid
Kui umbes aasta tagasi Kiievis olin, äratasid mind ühel öösel valjud paugud. Üsna lähedal olid venelaste droonid rünnanud elumaja ja tapnud seal voodis teineteise kaisus maganud noore abielupaari. Naine oli kuuendat kuud rase. Samal päeval pidin intervjueerima Ukraina välisministrit, kuid järjekordse õhuhäire tõttu tegime seda välisministeeriumi keldris nõukogudeaegsete keskküttetorude vahel. Kui küsisin, kas korralikud õhutõrjesüsteemid oleksid drooni maha võtnud (tol päeval tulistati droonide pihta tänavatel automaatidest nagu jahitaks parte), vastas ta, et muidugi. Kui küsisin, miks Euroopa pole endiselt neid andnud, ütles ta otsekoheselt, et ilmselt ei peeta Ukrainat piisavalt Euroopaks.
Pool aastat hiljem rääkisin Ukraina kunstimaailma inimestega, kes raputasid tuhka pähe. Nad ütlesid, et Ukraina riik jättis oma kultuuri tutvustamise pärast iseseisvumist täiesti unarusse. Kultuuri ei panustatud, sest selle potentsiaali ei tajutud. Isegi suurepärast ukraina avangardi näidati välismaal vaid mõne korra ja seda mitte Roomas ega Pariisis, vaid Winnipegis ja Zagrebis. Nagu me hästi teame, ei ole uuemal ajal poliitiliste valikute vundamendiks mitte sugugi ainult majanduslikud või geopoliitilised küsimused, vaid identiteediga seotud määratlused. Ja kuna Ukraina ei tutvustanud ennast maailmale kultuuri kaudu, jätsid nad ennast Euroopa pimetähni.
See pole muidugi ainuke ega peamine põhjendus, kuid pole ka ebaoluline. Euroopa otsustajad on siiski kultuuriliselt haritud ja sageli laia silmaringiga. See, mida nad lapsest peale on näinud sealsetes muuseumides, teatrites, kinodes või kontserdisaalides, on nende jaoks defineerinud Euroopa piirid. Kui sa oled mõnes sealses muuseumis – siis oled sa ka Euroopas. Ja kui ei ole, siis oota oma õhutõrjesüsteeme veidi kauem, sest on üks teatud väike tõrge: sind peab hakkama oma valijale tutvustama, sest keegi ei tunne sind. „Klaverikunstnikud ja sulehoidjad toodavad Euroopa julgeolekut kindlamini kui poliitikute kõned,“ ütles kord Lennart Meri.
Seda mõistis näiteks 1917. aastal iseseisvunud Soome, kes töötas enesekuvandi loomiseks välja riikliku strateegia, mis pidi väljuma „kiirete jooksjate ja heade võitegijate“ pildist ning rääkima Soomest kultuuri kaudu, rõhutades ennekõike Jean Sibeliust. Strateegia kandvateks jõududeks olid välisministeerium ja saatkonnad ning see oli tulemusrikas, kuna üpris kiiresti hakati värsket riiki Soomet nägema Euroopa loomuliku osana – kultuurriigina. Arvata, et Eestit nähakse täna samamoodi, on kahjuks väär – oleme endiselt suure osa Euroopa jaoks arusaamatu väikeriik.
Kunsti teeb oluliseks kunstimaailm
Eesti riigijuhtide vähene huvi kultuuri ekspordi vastu on ilmselt tingitud paljudest aspektidest, kuid kujutava kunsti puhul tundub, et see on eriti sügav ja pikaajaline. Kultuuriajaloo uurijad on väitnud, et eestlaste kontakt teatri, kirjanduse või muusikaga oli juba XIX sajandi lõpuks märkimisväärselt tugev, kuid pildilise kultuuriga habras. See side pole veel muutunud märgatavalt tugevamaks ja see tähendab, et igasugune kunsti populariseerimine ja tutvustamine massimeediakanalites pole kaotanud oma olulisust. Seetõttu on sihtasutus proovinud leida vorme, kuidas avalikkusele kunstist kõneleda: neljaosaline telesari ERRis, maalimispaikade märkimine maastikel (oleme harjunud maastikku vaatama läbi sõjakogemuse, kuid ka kultuurikogemus on oluline), lastele mõeldud värviraamatud, avalikud loengud ja giidituurid, artiklisarjad ja mitmesuguste näitusevõimaluste leidmine, et publik saaks Mäe loominguga vahetu kontakti.
Sealjuures on olnud oluline jõuda ka väljapoole Tallinna: Mäe töid on näidatud Tartus, Kärdlas ja Kuressaares.Näitustega kaasnevatesse rituaalidesse oleme proovinud kaasata omakorda riigi ja linnade juhtivaid isikuid. Viimase majanduskriisi ajal kärbiti Hollandis brutaalselt kultuurieelarvet ning selle üheks põhjuseks loetakse Hollandi poliitikute omaaegset teadlikku lahtihaakimist kultuurist, jättes kõik kultuuriga seotud küsimused n-ö kultuuriinimeste lahendada. Kui meie – see tähendab, kunstimaailm – ei proovi teha kunstiajalugu ja üleüldse kunsti oluliseks, ei tee seda keegi teine meie eest.
Lisaks teaduskonverentsile toimus samal päeval ka Mäe joonistatud Marie Reisiku portreega postmargi esitlus ning anti üle preemia konverentsil kõnelenud Nils Ohlsenile, kes on aidanud sihtasutust väliskontaktide võrgustiku loomisel. Sellega tõmmati joon alla umbes kuu aega kestnud ürituste sarjale, kuhu mahtusid veel Joonas Sildre graafilise romaani esitlus, Mägi kirjadel põhineva lavastuse esietendus Theatrumis, näituste avamised Eesti Rahva Muuseumis ja Kumus, Mägile pühendatud kontsert ja veel üht-teist.
Mis puudutab järgnevaid aastaid, siis sihtasutuse laiemad eesmärgid ei muutu. Mäe loomingu tutvustamine Euroopa institutsioonidele ja uurijatele lootusega, et ühel hetkel kaasatakse tema teosed näitustele ja teaduskäsitlustesse, peaks jätkuma. Eestis loodame omakorda pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas suurendada laste ja noorte teadlikkust kunstiajaloost. Teatud suuremad sammud on praeguseks küll tehtud, kuid tuleb jätkuvalt otsida võimalusi, kuidas Mägi kirjutataks Euroopa kunstiajalukku.
Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse aastakonverents „Muusikateater ja muusika teatris“ 10.-11. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Korraldajad ETUKÜ, EMTA ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool.
Kuuldavasti ei ole muusikateatri ega teatrimuusika teemal nii ulatuslikku konverentsi varem olnud. Omaette tore on, et muusika- ja teatriuurijad on korraldanud ühise konverentsi, nende ettekandeid ja teemasid käsitleti mõnusalt läbisegi, kord oli fookus kaldu ühele, kord teisele poole. Selgelt tunti vajadust selliste kokkusaamiste jätkumise üle edaspidigi, et näha omaenda valdkonda uue pilguga.
Prof Kristel Pappel tegi algul väikese terminoloogilise ja ajaloolise ekskursi, et taustsüsteem oleks selge. Kõige tähtsam on, et muusikateatrina mõistetakse tänapäeval sõnalis-muusikalist lavateost (ooper, operett, muusikal ja mitmesugused uued muusikalised lavavormid) ja selle tõlgendust, kuid tantsuteater on iseseisvunud. Kitsamalt võib „muusikateater“ alates 1960ndatest seostuda ka avangardsete nn antiooperlike suundade või saksa ooperirežiiga. Kindlasti tähendab aga muusikateater tänapäeval vajadust olla ühiskondlik ja aktiveerida publikut kaasa mõtlema, nõnda siis arvasin, et sellest kujuneb mingil määral konverentsi refrään. Õieti oli teemavalik selline, et eeldas ooperi ühiskondliku rolli arutamist palju suuremalt, kui seda lõpuks tehti. Vahest siis võeti seda iseenesestmõistetavalt, et nüüd räägime ooperi põnevamast poolest – ja keskendume nüanssidele, mis pakuvad huvi meile, asjatundjatele.
Praegune Eesti muusikateater
Teatavasti on Eesti muusikateatris ühiskonnaga suhestumist vähevõitu. Aurora Ruus rääkis siiski Vanemuise viimaste aastate kolme lavastuse põhjal, kuidas muusikateatris üritatakse tänapäeva publikut kõnetada või koguni püüda ooperisse publikut, kes pole selle žanriga just sina peal. Kõne all olid Tõnis Kaumanni „Kaubamaja“ (lavastaja Liis Kolle, see oli n-ö päris algajatele ja muusikas oli panustatud eri heliloojate tsiteerimise kaudu publiku äratundmisrõõmule), Mozarti „Don Giovanni“ (lavastaja Elmo Nüganen, kesktase, kuid sõnastatud eesmärk oli siiski jõuda vaatajani, kes satub ooperisse harva) ning Wagneri „Tristan ja Isolde“ (lavastaja Liis Kolle, kolmest kõige keerulisem materjal, mis tuli teha siinsele publikule kuidagi n-ö söödavaks, nagu Kolle kommenteeris). Ei tea, kas ooper läheb massidesse, aga Vanemuine vähemalt väga proovib, oli Ruusi kokkuvõtte.
Ojasoo-Semperi-Eltsi „Macbeth“ on muusikateatris kümnendi sündmus, kui mitte veel haruldasem asjade õnnelik kokkujuhtumine, sest nii terviklik Gesamtkunstwerk sünnib harva.
Aare Tool kõneles filmilikkusest Eesti muusikateatris ja ma pisut imestasin, et ta peab filmilikkuseks eelkõige konkreetse filmi tsiteerimist. Ehkki ta mainis filmilikkusena ka videoprojektsiooni kasutamist ehk vahendit, mille abil filmilikkuse tunnet esile tuua, ja muretses, et reaalajas projitseeritavat materjali ei tule meie muusikateatris kahjuks ette, kuigi sõnateatris on see juba kulunud võte (nt „Macbeth“ või „Onu Bella tähestik“), oli suur osa tema ettekandest pühendatud Estonias 2021. aastal välja tulnud lavastusele „Lõbus lesk“, mille lavastaja on André Heller-Lopes Brasiiliast. Tool arvas, et see lavastus oleks suurepäraselt peale läinud Brasiilias, kuid Eestis on kultuurikontekst teine ja tõenäoliselt suurem osa publikut ei osanud arvatagi, et suurte banaanide ja maasikate lavale vedamine on viide stseenile 1943. aasta Hollywoodi filmist „The Gang’s All Here“. Põnev oli Tooli tähelepanek, et muusikateater on kui piirangutega elamise kunst: partituur ja libreto dikteerivad (juba ajaliselt) väga palju, näiteks ei kujutata Shakespeare’i lavastuste puhul sellist autoritruudust enam ettegi, vaid ollakse nõus palju suuremate kärbete, kohanduste ja tõlgendusvabadusega.
Muusikateatri oskussõnad kütavad kirgi
Esimese päeva kõige kirglikum arutelu oli seotud teatrimuusika tegijate oskussõnavaraga: kuidas nimetada eri kunstilisi ja tehnilisi muusika ja heli valmimisega seotud isikuid. Ardo Ran Varres, kes on sel aastal Sirbis avaldanud juba mitu sama teemaga seotud või külgnevat artiklit1, on asja kõige sihikindlamalt ette võtnud. Varrese meelest oleks oskussõnavara ühtlustamiseks ja ühtmoodi arusaamiseks vajalik, et teatrimuusika puhul kasutataks kavalehel sellist minimaalset terminivara: „originaalmuusika autor“ (saab kõrvale hiilida sõnast „helilooja“), „helikujunduse autor“ (see, mis ei kuulu autorikaitse alla), „muusikalise kujunduse autor“ (kasutatud kolmandate isikute muusikat), tehniline teostaja: „helindaja“, „helirežissöör“ või „toonmeister“ („helikunstnik“ kõlab segaselt).
Eraldi segadust tekitab sõna „helikunst“. Praegu ei saada aru, mis tähenduses seda terminit kasutatakse: kas käib jutt akadeemilisest kunstmuusikast, visuaalkunsti valdkonna tähenduses sound art’ist (nt heliinstallatsioonist) või laieneb helikunsti tähendus üleüldse heli loomisele. Minu arust on mõistetav, et akadeemilise muusika ajalooline tähendus teatud ringkonnas on ja jääb, jääb ka Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nimi – sel on loogiline põhjendus. Sound art’ile võib ju leiutada ka teise vaste (Varres on pakkunud sõna „kõlakunst“), iseasi kas see käibele võetakse. Need sõnad toimivad siiski oma keskkonnas ja teineteist mu meelest ei sega.
Teine lugu on aga „helikunsti“ ja „helikunstniku“ mõistesisu laiendamise ja arusaadavusega teatrisfääris. Traditsioonilise teatrimuusika taustaga inimesi häirib, et tänapäeval nimetavad end sageli helikunstnikeks ka need, kelle amet ei pruugi sugugi hõlmata kunstilisi taotlusi, vaid olla täiesti tehniline. Tehnilised ametid on aga samuti au sees ja vajalikud (ka neil on terminitega omad mured, Mait Visnapuu tõi välja, et tähtis oleks sõnale „helimeister“ eelistada sõna „helitehnik“): lihtsalt oleks vaja kavalehel vahet teha, kes millega päriselt tegeleb. Asjaolu, et tänapäeval saab üks inimene teha kõike heliloomingust nupuvajutuseni, ei ole üldse probleem, vaid sedagi saab selgelt väljendada. Selliseid kõike oskavaid kunstiliste taotlustega inimesi on palju, eriti otsingulisemas teatris, ja praegu on nad leidnud, et just „helikunst“ sobib kõige paremini tähistama seda, mida tahes nad parasjagu teevad. Kõlama jäi, et vahest oleks nii kõikehõlmavale ametile vaja ka uut, täpsemat nimetust.
Ei saa öelda, et see teemadering oleks paari artikli ja selle vestlusringiga lahendatud, sest segadust, üllatust ja vaidlemist oli teatrimuusika tegijate, uurijate ja kriitikute seas tohutult.
Sõnateatri imemees Lauri Lagle
Kolm teatriteadlast olid üksteisega kokku leppimata otsustanud teha ettekande sellest, kuidas sõnateatris on järjest sagedamini lavastusi, kus sõnal on imepisike roll või puudub sõna sootuks. Sõna asendab füüsilise mängu kõrval muusika, helimaailm. Põhiliselt olid nad ette võtnud Lauri Lagle lavastuste helikäsitluse. Järelikult on Lagle eksperimentaalne töö teatris nii murranguline, et tõenäoliselt räägitakse tema viimase kümne aasta lavastustest veel ka aastakümnete pärast.
Hedi-Liis Toome vaatles Lagle lavastusega „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon) kõrvuti ka teisi lavastusi. Ringo Ramuli „Kolm ahvi“ (Ugala) on Toome sõnul selge looga dramaatiline lavastus, kus muusika aitab lugu rääkida. Ivar Põllu „Stereo“ (Tartu Uus teater) puhul on eklektiline lavateos üheks seotud kahe-kolme teose ja elava muusika abil. Kirill Havanski lavastust „Mis saab siis, kui meid enam ei ole“ (Tartu Uus teater) nimetas ta aga teatriks, mis käitub nagu muusika – muusikat kasutatakse siin identiteetide komponeerimiseks. „Ainult jõed voolavad vabalt“ on Toome arvates nagu kontsert: kui Lagle eesmärk on pidevalt tegutseva trupi teatriotsingud, siis on muusika loomine loogiline asjade käik.
Hedi-Liis Toome tõi välja, et kui sõna ei ole, siis on kõigis lavastustes pakutud publikule kindlat pidepunkti, millega samastuda. Näiteks toimub kolme lavastuse tegevus korteris. Igas lavastuses on alati ka performatiivset tegevust – midagi füüsilist ja argist, millel polegi tähendust (nt põranda või hammaste pesemine, söömine). Toome kokkuvõte oli ilus: selliste lavastuste puhul tuleks kindlasti vaadata, mis juhtub, kui muusika lisandub, mitte muretseda selle pärast, mis juhtub, kui sõnad on ära võetud.
Luule Epner vaatles helimaastikke Lagle lavastustes aastatel 2012–2017 ja tõi täpsemalt esile, milliseid eesmärke ja funktsioone muusikast, helidest, müradest, häältest, vaikusest jms kujunevad helimaastikud lavastustes täidavad ning kuidas see mõjutab tähendusloomet. Näiteid tõi ta muu hulgas „Paradiisist“, kus helid on lavastuse orgaaniline lavakeskkonnaga seotud osa ja läbi põimitud kehalisusega, ning „Kolmapäevast“, kus on rõhk argiesemetega (nüüdismuusikas nimetataks neid heliobjektideks) loodud helidest tekkivatel rütmidel, millest aegamisi moodustub muusika, aga mitmest veel.
Anneli Saro oli väga süsteemselt võrrelnud muusikalise komponeerimise printsiipe Lagle lavastustes „Ainult jõed voolavad vabalt“ ja „Reis metsa lõppu“. Ta vaatles muusikainstrumentide agentsust (instrumentidena on kasutatud sageli argiesemeid), näitlejate tegutsemist ühtse ansamblina (Lagle lavastused sünnivad juba aastaid kollektiivse autorlusena), lavastuste numbrilist ülesehitust („Jõgede“ puhul ei suuda publik mõnikord otsustada, kas tegu on rohkem lavastuse või kontserdiga) ja ooperlikku tundepaisutust (vahel lähevad tegelased üle kõnelt muusikale, et paremini emotsiooni väljendada) ning abstraktseid kujundeid.
Juhtumilood tegijate osalusel
Jüri Nael lavastas tänavusel „Promfestil“ Massenet’ „Tuhkatriinu“, mille üks põhielement oli intrigeeriv: kõik lauljad olid vahetpidamata ninapidi telefonis ja ka laulsid telefoni. Konverentsil jutustas Nael, et tegi oma esimest ooperilavastust ette valmistades lauljatega muljetavaldavalt põhjaliku tekstianalüüsi (tekst on prantsuse keeles, mida vähesed osalenud lauljatest räägivad) ja lauljad tulid katsetustega kenasti kaasa, sest tegu oli projektipõhise tööga. Tundsin huvi, et kui nüüd arvustuses mainitakse, et lauljad ei olnud nagu kohal,2 siis mis puudu jäi. Vastus oli, et prooviaega võis tõesti väheks jääda, aga ometi sai lavastuse põhiidee edasi antud, sest tänapäeval ongi telefonis istuvate inimestega raske kontakti saavutada.
Lavastused, mille üle oli otsustatud konverentsil pikemalt arutada (mõnda ka näidata, kas või tükati), olid kõik ühiskondlikult relevantsed, suhestusid tänapäevaga või oli neil selleks vähemalt tugev potentsiaal. Nad olid ka imehead näited selle kohta, milline võib tänapäeva muusikateatris olla muusika roll ning kuidas muusikaline ja sõnaline osa ei olegi nii hästi paigas, kui võiks eeldada. Muusika- ja sõnateatri piir kipub hägustuma, nõnda tekivad ka vaidlused žanrimääratluste üle, kui võiks rääkida hoopis sisulisematest küsimustest.
Seda demonstreeris hästi Tatjana Kozlova-Johannese muusika ja Liis Kolle libreto (või ehk stsenaariumi) ja lavastusega „söövitab.tuhk“, mille sõnaline osa piirdub häälikutega ja mis mõneti sarnaneb ka instrumentaalteatriga. Tegijad ütlesid, et rääkisid loomeprotsessi kestel kogu aeg ooperist, kuni viimasel hetkel otsustasid teose nimetada heliteatriks. See on põnev, sest tüütut vaidlust, kas tegu on või ei ole ooperiga, nad sellega tõepoolest vältisid (konverentsil ses asjas üksmeel puudus ja las nii jäädagi).
Ent mina esitasin segasel moel küsimuse, kas see on nüüdismuusika lavateose paratamatus, et laval toimuvale pihta saamiseks peab kõigepealt kavalehe läbi lugema, või võiks siiski teos mõjuda ka selgitusteta. Küsimus on ju mõneti analoogne kaasaegse kunsti näitusega, kus on valik vaadata näitust või installatsiooni n-ö tabula rasa või lugeda läbi selle kohta kirjutatud paber, mis annab kunstniku või kuraatori suunised, kuidas teosest mõelda. Mulje on kindlasti erinev. Minu väide on, et „söövitab.tuhk“ puhul hakkan laval toimuvat tegijatega umbkaudu samas suunas tõlgendama alles siis, kui tean, et lavateos on tehtud Maarja Kangro autobiograafilise raamatu „Klaaslaps“ põhjal ja olen vähemalt natuke kursis raamatu sisuga. Senimaani toimib põhiliselt muusika emotsioon ehk sama hästi võiks see olla lavastuslike elementidega kontsert.
Sedasama küsimust – kas nüüdisooperi (või analoogse vormi) puhul võetaksegi iseenesest mõistetavalt, et lavastuse elementaartasemel mõistmiseks tuleb kavaleht läbi töötada – olen aastaid uurinud heliloojatelt. Olen saanud nii- ja naasuguseid vastuseid, seekord jäi eravestlustes kõlama, et teos peaks siiski mõjuma iseseisvalt, ja sellega olen päri. Taustainfoga tutvun hea meelega pärast teose vaatamist-kuulamist – ja kui mul on õnn nautida teost ka teist korda, siis jälgin (eriti arvustajana) tõesti detaile juba palju tähelepanelikumalt.
Helena Tulve tutvustas kiirelt lõikude kaupa enda ja Nina Gühlstorffi dokumentaalset loodusooperit „Wölfe“ ehk „Hundid“, mis esietendus 2022. aastal Schwerinis Mecklenburgi riigiteatris. Jäi mulje, et tegu on väga hea näitega sellest, kuidas terav ühiskondlik-poliitiline teema võib ooperis võtta kunstiliselt ambitsioonika, kuid ühtlasi heas mõttes meelelahutusliku vormi, kus publik on (kas või ruumiliselt) toimuva osa.
Viimasena käsitleti eraldi ja kõige ulatuslikumalt Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Olari Eltsi loomingulises liidus valminud, Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi koostöös välja tulnud Shakespeare’i „Macbethi“, mis on üks 2023. aasta teatrisündmusi nii või naa, ükskõik, kas rääkida muusikateatrist või üleüldse.
Suursündmus „Macbeth“
Sissejuhatuse Shakespeare’i näidendite muusikasse tegi Maris Peters. Sel oli omajagu puutepunkte eelmise päeva Piret Kruuspere ettekandega eesti mäluteatris 1970.–1980. aastatel kasutatud muusikaga (täpsemalt oli jutt kirjanike Rein Saluri ja Madis Kõivu ning lavastaja Merle Karusoo loomingust). Vähemalt mulle näis, et muusikat on Shakespeare’i näidendites ja eesti mäluteatris kasutatud väga sarnase funktsiooniga: tuua esile või võimendada tunnet, mida sõnades välja öelda ei saa (Nõukogude ajal oli see justkui ridade vahele peidetud sõnum) või ei taheta. Ühine on see, et mõlemal puhul kasutati tuntud, juba emotsionaalselt laetud laule. Oma kaasajal loodud lauludesse kirjutas Shakespeare vahel uue teksti. Mäluteatri puhul olid tavalised laulud nagu „Vaikne kena kohakene“, Shakespeare’i lavastustes on aga ainuüksi Eestis kõlanud tohutult erinevat muusikat: džäss, Hortus Musicus, Bob Dylan, Turist, J.M.K.E., Ultima Thule, kammerkoor Head ööd, Vend! jne. Kahju, et need kaks uurijat üksteise ettekannet ei kuulnud, kindlasti oleks neil paljust rääkida (võib-olla nad räägivadki kuskil mujal, ma lihtsalt ei tea seda.)
Kerri Kotta tõestas muusikateoreetilise ülevaatega, miks Ojasoo-Semperi-Eltsi „Macbeth“ on muusikateater: lavastuse muusika väljub muusikalise kujunduse piiridest, kuna muusika on piisavalt iseseisev, et dramaturgiat hästi artikuleerida ja situatsiooni tõlgendada. „Macbethis“ on kõik tasandid korraga kohal, isegi kui üks tasand domineerib – just see asjaolu lubab rääkida siin muusikateatrist, mitte muusika rohkus ega muusika aktiivne osalus draamas. Kotta analüüsis muusikateoreetiliste vahenditega, kuidas Sumera sümfooniad osalevad lavastuse ja tegelaste psühholoogilises arengus. Ta tõi välja sümfooniatest pärit juhtmotiividena kasutatud lõigud, mis sümboliseerivad järgmisi teemasid: saatuse vääramatus, surm ja lein, näilisus ja tagajärg, ennustus ning mõrv kui tegu. Selle peale kostis hääli, et nüüd kohe tahaks lavastuse üle vaadata, kaasas Kotta kommentaarid.
On erakordne, et nii värsket lavastust niimoodi analüüsitakse. Järgnevas vestlusringis tulid kokku „Macbethi“ tegijad ning teatri-, kunsti- ja muusikateadlane. Paljukiidetud lavastuse autorid pole jõudnud veel oma teatripreemiatki kätte saada, aga see ei jää juhtumata, sest muidugi olid kohal ka mõned teatriauhindade žürii liikmed, kel juba käsi sügeleb selle lavastuse poolt hääletama. Paistab, et kõigi kohalviibinute või vähemalt sõna võtnute meelest on „Macbeth“ muusikateatris kümnendi sündmus, kui mitte veel haruldasem asjade õnnelik kokkujuhtumine, sest nii terviklik Gesamtkunstwerk sünnib harva.
Juhtumisega on seal ka omajagu seost. Vahest kõik ei ole kursis, et Ojasoo-Semperi tandem ja Elts olid pärast eelmist koostööd aastaid tagasi kokku leppinud, et järgmisena võetakse kolmekesi ERSOga ette Shakespeare’i „Torm“ Sibeliuse näidendimuusikaga. Orkestrile olid partituurid tellitud ja prooviperiood lähenes, kuid Semperile jõudis esimesena kohale, et materjal ei kõneta – ei ole praegu aktuaalne tükk ja miks siis üldse teha. Aegamisi sai sellest aru ka Ojasoo ja koos rääkisid nad ära Eltsi. Edasi oli ainult see väike mure, et „Macbethi“ proovid algavad kohe-kohe, aga pole muusikat, mida mängida. Elts pakkunud kõikvõimalikke teoseid, varsti tulnud jutuks ka Sumera, mis pani kõigil silmad särama. Sumera sümfoonilist materjali kasutas Elts võrdlemisi vabalt: mida lühemad jupid, seda loomingulisemalt. Mõne motiivi puhul muudeti temposid, dünaamikat, kõlavärvi jne, et saada vajalikku efekti ja tähendust. Vaskpille on vähendatud, eri juppe on kohakuti pandud, ühe numbri kirjutas Elts suisa ise juurde. Nüüd oli tal hea meel, et Kotta oli sisulisi seoseid nii hästi tähele pannud.
Kiidusõnu ERSO-le jätkus Eltsil palju: Euroopas ei olevat ükski teine orkester valmis töötama nagu sõnateatris ja nõnda kannatlikult variante katsetama. Lavastajad kiitsid aga näitlejate, eriti Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Helena Lotmani musikaalsust, mis on ses lavastuses väga tähtis. Nii teater kui ka orkester tegid kompromisse, et sünniks hea lahendus ja tehniline täpsus olukorras, kus on nii palju detaile ja koostoimijaid.
Miks on „Macbeth“ suur õnnestumine? Sel konverentsil analüüsiti peamiselt muusika kasutust, aga ilmselgelt on omajagu kaasa mänginud ka teised asjaolud, näiteks Estonia kontserdisaali kasutamine väga harjumatul moel, ruumispetsiifiline ja ülimõjuv visuaalia, asjaolu, et publik saab paralleelselt jälgida justkui teatrit ja filmi, millele omakorda loob tugeva tähenduskihi muusika (keegi publikust avaldas suisa arvamust, et muusika ongi selle lavastuse dramaturg).
Paistab, et sellest lavastusest on saamas teatav benchmark, kvaliteedimärk või võrdluspunkt, mida ei suudeta muusikateatris ilmselt niipea ületada. Muusika ja teatri tasakaal on ses lavastuses nii kavalalt paika timmitud, näitlejate žestid suisa sekundite mäng … Konverentsil mainiti, et kardetavasti ei julgeta „Macbethi“ nüüd Eestis niipea lavastada. Kuid teater on kaduv kunst ja ees ootavad uued elamused.
1 Vt Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i-kunst? – Sirp 12. V 2023; Ardo Ran Varres, Helikunsti kokkulepet otsides. – Sirp 15. IX 2023.
2 Anne Aavik, Tuhkaprints ja Unistuste Triinu. – Sirp 15. IX 2023.
Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 25. X – 1. XI Tallinnas, Tartus ja Narvas (teema „Piiririik“), kunstiline juht Monika Mattiesen.
Võib-olla ei ole kunagi olnud sobivamat aega muusikafestivalile, mille teema on „Piiririik“. Piirid on varasemaga võrreldes rohkem esile kerkinud: neid rünnatakse julmalt, tugevdatakse jõuliselt ja kaitstakse vapralt. Tulemuseks on eraldatuse ja erinevuse tunne, kahtlus ja hirm: oleme üha teadlikumad sellest, mis meid lahutab, selle asemel et keskenduda ühisosale.
Seepärast oli selle aasta festivali „Afekt“ üks huvitavamaid tahke just see, mil määral seal näidati eri muusikaliste häälte ühisosa. Mitu üritust paistsid olevat peaaegu et sihilikult kavandatud nende sarnasuste rõhutamiseks.
Avakontsert, kus esines Uhho ansambel Kiievist, oli selle kohta hea näide. Helena Tulve pani paradigma paika teose „Languse ööl“ aeglase ettevaatliku muusikaga: ärevalt, kuid mitte pelglikult, jõuliselt, isegi plahvatuslikult liikus kogu ansambel ühtsena. Tulve intuitiivne kompositsioonikäsitus peitub sageli tema muusikalises materjalis: rühmana tegutsev ansambel mõtleb koos välja, kuidas edasi liikuda. Pärast valju pudelipuhumise metsikut koori murdis lõpuks läbi laul – moonutatud, kuid ühtne. Maksõm Kolomijetsi teoses „Vinyl Snails“ ehk „Vinüülteod“ oli ansambel sama ühtne. Liikudes ülipehmete, imetillukeste klastrisähvatuste ja jõuliste lainete vahel edasi-tagasi, lubas Kolomijets mängijatele mõningast iseseisvust, kuigi neil oli suundumus ümber asetuda, et moodustada samasuguseid ideid. Nagu Tulvel, oli ka neil lüüriline tundeerksus, kuid see oli kaunis keerukas, kuna muusika peatus ja keerles ümber iseenda, lõpetades potentsiaalselt taas alguspunktis.
Alisa Zaika „he only dreamed of places now …“ ehk „nüüd nägi ta unes veel ainult kaugeid maid …“ näis olevat sama idee teistsugune väljendus, mis jällegi tuleneb värina ja enesekindluse kombinatsioonist. See omakorda viib dekoratiivse, mõneti staatilise muusikani, mis on täis elegantsi ja tarvilikkustunnet. Jānis Petraškevičsi teos „Kārtības rituāli“ ehk „Korra rituaalid“ eristus teistest veidi teistsuguse tooni ja karakteriga. Muusika käis tsükliliselt ringi, otsekui läbides ikka ja jälle vähendatult sama arenguprotsessi ettevaatlikkusest kirglikkuseni, kuigi nõnda, et publik ei osanud kunagi saabuvat ette näha.
Ja siis tuli Gérard Grisey, kelle eepilises teoses „Vortex temporum“ ehk „Aja keeris“ on võetud ühtsuse idee ja lõhutud see väga energilisteks tegevuskildudeks. Uhho reageeris toretsevalt, nautides ilmselgelt teose äärmuslikke ümberlülitusi akrobaatika, reipuse, kiirete ja raevukate krahhide ning (skaala teises otsas) sünge, tumedama muusika vahel. Kuid isegi siin oli aru saada, et tegemist on ühise muusikalise narratiivi nimel töötava grupiga.
„Afekti“ avakontserdil, kus esines Uhho ansambel Kiievist, pani paradigma paika Helena Tulve teose „Languse ööl“ aeglane ettevaatlik muusika.
ERSO kontsert, mis anti dirigendi ja pianisti Michael Wendebergiga, näitas teistsugust käitumuslikku sarnasust, mis väljendus erinevates tekstuurides. Kaija Saariaho tekstuur teoses „Ciel d’hiver“ ehk „Talvine taevas“ on polariseeritud: kõrge meloodiline idee antakse ühelt instrumendilt teisele edasi sügavas hõljuvas valguse ja sädeluse atmosfääris ning muutub ekstaatiliseks. Jānis Petraškevičs on teoses „Dead Wind“ ehk „Vastutuul“ läinud vastupidises suunas, luues – publiku ootusi trotsides – märkimisväärse tihedusega tekstuuri, mis jääb pinge ja selguse vahele. Helena Tulve „Südamaas“ on sooloklaver orkestrisse sulandatud, vältides virtuoossust lõdisema ajava põnevuse ja – erinevalt Petraškevičsist – õhulise tekstuuri kasuks. György Ligeti „Lontano“ ehk „Kauge“ puhul muutus tekstuur keskendatud, säravaks valguseks. Isegi edasi arenedes, jooned määrdumas tohutuks kiirgavaks häguks, oli see justkui sama algse valguse jätk, mis kadus lõpuks vibratsioonina ja hääbus õhus.
Erand oli Galina Ustvolskaja kolmas sümfoonia, mis esitati ülevoolava intensiivsusega koos näitleja Lembit Petersoniga. Tekstuuri asendas mahajäetud, lõhatud maastik, mille purustatud, rikutud vundamenti olid söövitatud ahastus ja ebakõlad. Eriti tugev oli ERSO vaskpillisektsioon, mille kõlas oli vaevu talitsetud vaenulikkus, millele vastasid kriipivad, sihitud puupuhkpillid ja taguvad trummid. Keset seda halastamatut ruumi näis Peterson peaaegu absurdselt paatoslik, suuteline sellise monumentaalse vastuseisu ees vaid aususeks. Siin avaldus jõhkra selgusega piiririik, Taaveti ja Koljati lugu – üks mees, kes astub vaikselt ja lõplikult vastu võimalikule maailmalõpule. Sümfoonia lõpptulemus vihjas võimatule: et mõõtmatust agressioonist oli hakatud võitu saama. Inimesed kipuvad Ustvolskaja muusikat kirjeldama range ja keelavana, kuid siin see oli – suhestus kunagise ja praeguse konfliktiga ning pakkus käegakatsutava lootuse allika.
Piir on segaduse, ebakindluse ja sageli ka ohu koht ning sellised kontserdid, kus paljud teosed on üksteisega väga sarnased, kuid üks või kaks märkimisväärselt erinevad, tõstatavad sellega seoses küsimusi. Kas sarnasus on ligitõmbav, sest osutab solidaarsusele? Või on teistsugune hääl – võiksime seda nimetada piiririigi hääleks – mõjuvam, sest see ütleb midagi ainulaadset ja elutähtsat, mida teised ei ütle, ei oska või ei taha öelda?
Taavi Orro ja Robert Fleitzi muidu võrdlemisi pettumust valmistaval kontserdil oli Minna Leinonen seda laadi jaotuse köitvalt ja lõbusalt kokku võtnud teoses „Pheme“ B-klarnetile ja helisalvestisele. Toretsevad vokaalsed tiksud ja müra olid elektroonikaga võimendatud (või sellest inspireeritud), moodustades nii lähedase duo, et oleksime nagu kuulanud sama asja kaht paralleelset tõlgendust. Kõige köitvam oli see, kuidas Leinonen pani need hiljem lahknema, säilitades ometi sarnasuse ja erinevuse helipühitsuses selle tiheda seose. „Afekti“ kunstiline juht Monika Mattiesen oli tabanud võrreldava duaalsuse oma uues teoses „Pesas“, mille tõid esiettekandele viiuldaja Sarah Saviet ja pianist Joe Houston. Pesa idee osutab turvalisusele, kuid ometi oli tunne, nagu sukelduksime ähvardavasse, üleajavasse keskkonda. See leidis vaste järgnenud rahulikus puhkuses, pärast mida tuli näiliselt üha järsem tõus, mis lõppes stratosfääriliselt kõrgel.
Veel üks ainulaadne, üks Eesti järjekindlalt radikaalsemaid hääli kõlas ansambli U: 20. aastapäeva kontserdil. Tatjana Kozlova-Johannes näib oma uues, esiettekande saanud teoses „Ainult õhk“ esialgu olevat loobunud tema loomingule omasest pingelisest, avangardsest lüürilisusest. Selle asemel kõlasid tillukesed sädelevad fraasid, justkui tugevalt moondunud ja filtreeritud allikas. Kuid peagi andis endast märku võimas sisemine laul, mis materialiseerus hingestatud vihjetes ja haprates püsivates toonides, mis kanaldusid tarduma paneva joovastuse dekoratiivseks vormiks. Sellele vastas (vastandus?) pikk bassklarnetisoolo, mis oli vilgas, kuid selles kontekstis jahmatavalt pidulik. Võib-olla oli ka siin seesama duaalsus, mis liikus pindmisest ilust sügavama, tumedama ja tungivama hääle poole.
Piir on ka koht, kus tuttavlikkus laguneb ja reaalsus muutub ühendamatute veendumuste keeruliseks sulamiks. See andis endast märku Rootsi-Mihkli kirikus toimunud Harmonic Space Orchestra kontserdil, mille keskmes oli Marc Sabati ja Catherine Lambi muusika. Mulle tundus väga sobilik, et see leidis aset kirikus, sest juba mõnda aega on Lambi ja Sabati looming meenutanud kultuslikku pühendumist alternatiivsetele helikõrgus- ja harmooniakäsitustele. Oleks tore, kui nende loomingu komponeerimiseks ja esitamiseks vajalik märkimisväärne pingutus annaks tulemuseks võimsa ja vahetu muusika, kuid masendav reaalsus on, et see kipub näiliselt meelevaldse katsetamise tõttu jääma energiavaeseks ja sihituks, mille teeb veelgi ärritavamaks pseudosügavmõttelisuse lämmatav umbsus. See muusika ei asu tuttavlikkuse piiril, vaid eksisteerib pigem lootusetult piiratud võimalustega sisemaal – mitte niivõrd piiririigis, kuivõrd uhhuuteaduses (fringe science).
Õnneks oli kontserdil ka sooloklaverile mõeldud muusikat (esitas Thomas Nicholson), mis oma suhtelisele lühidusele vaatamata kõneles tunduvalt suurema vahetuse ja väega. Marc Sabat lunastas end osaliselt oma lühikeses „Nokturnis“, kus lihtne idee keerles eri kiirusega ringi, osutudes kergelt hüpnootiliseks. Kõige väljapaistvamad olid Liisa Hirschi kaks teost. Loos „Page One“ ehk „Lehekülg üks“ on esitatud justkui hetkelisi pilguheite pikematest ideedest, millest igaüks näis olevat teistega seotud ja neist ühtlasi lahutatud, isegi kui need hiljem hakkasid laienema ja kattuma. „Vseva’s Light“ ehk „Vseva valgus“ on sissepoole pööratud: Hirsch on uurinud selgeid arpeggio’sid, milles on midagi otsivat, nagu püüaks muusika rahulikus ilu atmosfääris iseennast leida.
Sarnaselt Kiievi Uhho ansambli ja ERSO esinemistega oli jälle tegu kontserdiga, mida määratles suuresti muusika olemus ja sarnasus. See tõstatas veel ühe sõna „piiririik“ konnotatsiooni: piirid määratlevad kogukonnad ja kultuurid ning siin jäi mulje, et kontserdid on muusikamaailmas nagu riigid pärismaailmas, igaüks oma erisuguse kompositsioonikäsitusega ja suhtumisega heliloomingusse.
Võib-olla kõige veenvam näide selle kohta, millist orientatsioonihäiret võivad piiririigid tekitada, oli Poola ansambli Spółdzielnia Muzyczna kontsert, mis kandis sobivat pealkirja „Identiteedi piirid“. Erinevalt „Afekti“ paljudest teistest kontsertidest ei tundunud siin ükski viiest kavas olnud teosest olevat teiste teostega tugevalt seotud või sarnane. (Kui kontserdid on nagu riigid, siis kas teosed on nagu väikelinnad ja suurlinnad?) Ville Raasakka on teoses „Vanishing Point“ ehk „Koondumispunkt“ uurinud mõtisklevate ja hüperaktiivsete žestide segu. Dobromiła Jaskot on aga teoses „Hagalaz“ liikunud burdoonsest tungivusest läbi eredalt valju sooloklarneti sekventsi tõelise ebakindluseni, jõudes helgesse, kaunisse hõljuva dekooriga ruumi.
Helena Tulve „Rimlands“ ehk „Äärealad“ esitati suurepäraselt, paljastades hämmastavalt selgelt helilooja kiindumuse elust nõretavatesse tekstuuridesse, millest kerkivad esile tohutult emotsionaalsed lüürilised liinid. Siin kuuldud äärmused olid erakordsed: tohutu dünaamiline ja emotsionaalne ulatus, alates kõige väiksematest, näiliselt arglikest, pooleldi vabandavatest ideedest kuni toore kraami ragiseva ülekoormuseni, sealjuures oli „laul“ muudetud kummaliselt võõraks säravaks hüüuks. Efekt oli nagu eksootilise metslinnu pulmamäng, ülevoolav ja fantastiline.
Kõige hämmastavam oli kava viimane teos, Georges Aperghise „Trio“. Organiseeritud kaskaadid, kärestikud ja ilutulestik tekitasid energia ülekülluse – tulise, mängulise, vallatu ja raju –, kuid andsid peaaegu naeruväärselt ka õrna enesevaatlushetke. Mitte kauaks: ansambel koosnes nagu lõvidest, kes mängisid oma saagiga, lasksid kordamööda lahti, vallandades seejuures (täpsemalt tegi seda klarnetist Tomasz Sowa) kõige kartmatuma fortissimo, mida mu kõrvad on kunagi kuulnud. See muusika ületas igasuguse piiride mõiste, selle maaväline narratiiv, mis oli alati veenev ja sidus, jättis mulje, nagu langetaks läbi paralleelsete muusikaliste multiversumite.
„Afekt 2023“ lõpetati, võttes festivali teemat sõna-sõnalt – reisiga piirilinna Narva. Algul olin üllatunud, et festival ei organiseerinud soovijatele kohalesõitu. Kuid tagantjärele vaadates tõi asjaolu, et olin sunnitud reisi iseseisvalt korraldama – mulle tähendas see Narvas ööbimist, sest hilisõhtul ei saanud kuidagi Tallinna tagasi –, elavalt esile piiride äärmuslikkuse: lihtne on jõuda piiri äärde, kuid kauguse tõttu ei ole sealt mõnikord nii lihtne tagasi tulla.
Sisuliselt oli Monika Mattieseni kontsert – koos Ülo Kriguli ja Sander Saarmetsaga – tagasipöördumine tugevate ühisjoontega teoste juurde. Kuigi kontserdil kõlas kuus teost, tundus kontsert mitmes mõttes nagu üks väga pikk teos, mis läbib eri faase. Mart Siimeri teoses „Pöörlev gloobus“ käitus Mattiesen nagu minstrel, keda on algul kuulda, kuid mitte näha, ning kes lõpuks ilmub mängulisi minimalistlikke fraase esitades lavale. Omaenda teoses „Pesa“ transformeerus Mattiesen šamaanilaadseks tegelaseks, kes sukeldus tabamatutesse hingetõmmetesse, poolkuuldavatesse pahvakutesse ja samamoodi kaduvatesse, keerduvatesse meloodiakujunditesse, mis näisid olevat tehtud aurust. Saarmetsa „Killud“ oli justkui selle jätk, tabamatu ja abstraktne, kuid siiski lüüriline, ning laienes veelgi Kriguli teoses „streeeeeeeeeech“ (kolmandas versioonis, millesse oli kaasatud basskitarr), kus sisemise jõu tunnetus ühtaegu uhkes ja vinges esituses üha kasvas. Kaija Saariaho „NoaNoa“ pöördus tagasi šamanistlikku maailma, mis oli täis ahvatlevaid sosinaid, kuni kontserdi lõpetas Jüri Reinvere „a.e.g.“ – gaasiline, ruumiline epiloog, kus Mattiesen ja kujuteldavate flöötide koor triivisid aeglaselt piiri taha, lõpmatusse.
Teha Venemaa piirile nii lähedal selline ettekanne, mis punub sidusa narratiivi ja markeerib erinevate heliloojate ühiseid muusikalisi tahke, oli tabav ja tähendusrikas. Kui tulla tagasi festivali teema juurde, siis tõstatas see veel ühe küsimuse: kas muusika saab ületada piire ja aidata ühendada seda, mis on lahutatud? Lõppkokkuvõttes saavad muidugi ainult inimesed piire läbipaistvaks ja avatuks teha, selle asemel et püstitada tõrjutuse ja hirmu müüre. Tänavuse „Afekti“ jooksul demonstreeris muusika mitmel korral piiririigi keerukust, veelgi enam aga piiriülese dialoogi ja ühtsuse kasulikkust ning tähtsust.
Hiljuti esitleti Tallinna merevisiooni, mis oma erkroheliste puude, kiiskavvalgete majade ja veesilmakestega mõjub kui suurepärane helesinine unistus paremast ja inimkesksemast linnast. Kui pakutud ja puuduvaid visioone tükkide ja teemade kaupa lahti harutama hakata, tuleb välja muidki toone.
Ilupildid hõlmavad küll laiemat ala, aga visioon keskendub 14,2 ha suurusele maatükile, millest suure osa moodustavad linnahalli hoone, sellega külgnevad parklad ja linnahallist ida poole jäävad linnale kuuluvad krundid, mis on juba kaetud 2017. aastal kehtestatud detailplaneeringuga. Võrreldes merevisiooni ala kehtiva detailplaneeringuga on need uushoonestuse osas väga sarnased: juba kehtivas planeeringus on ala jaotatud samadeks kvartaliteks ja linnahalli kõrvale kavandatud viie-kuue korrusega uushooned. Planeeringujoonisele on puid kantud mõnevõrra vähem, kuid detailplaneeringus on öeldud, et tänavate lahendust, sh haljastust, täpsustatakse ehitusprojekti koostamise käigus. Tänavate lahenduse põhimõtteline muutmine on isegi vältimatu, sest 2017. aastal ei nähtud veel ette, et piki Rumbi tänavat hakkab kulgema uus trammiliin, mis muudab põhjalikult kogu ala transpordilahendust.
Milleks kehtivast detailplaneeringust nii pikalt rääkida – neid tehakse ju ikka ümber. Siinsel juhul on probleem selles, et merevisioonis puudub üks väga oluline olemasolev ehitis, mis kehtiva detailplaneeringuga on ette nähtud säilitada – linnahall. Olin 2016. aastal seda detailplaneeringut läbi vaatavas muinsuskaitsekomisjonis ja mäletan selgelt, kuidas toonane linna esindaja meid veenis, et kui sellised ehitusmahud läbi lastakse, siis saab linn kruntide müügist nii palju raha, et võib linnahalli lõpuks ometi korda teha. See mõjus usutavalt – oli ju toona palju juttu lahendusest, mille järgi linn ja riik panustavad mõlemad 40 miljonit ja linnahallist tehakse ühiselt konverentsikeskus.1 Linn saigi oma kruntidele sellise ehitusõiguse nagu tahtis: valdavalt viis-kuus korrust maa peal, kaks maa all. Detailplaneering liikus algatamisest kehtestamiseni veidi rohkem kui pooleteistkümne aastaga, mis on Tallinna planeeringumenetluste puhul välgukiirus, eriti arvestades, et tegu on ranna ehituskeeluvööndiga, muinsuskaitseala kaitsevööndiga ja mälestise alaga.
Visiooniala pindalaga 14,2 ha. Joonis ettekandest merevisiooni tutvustusüritusel 2. XI 2023. Tallinna strateegiakeskus.
Muinsuskaitseametit nõustavas eksperdinõukogus sain hiljem ühelt kunstiajaloolaselt pragada, et miks me oleme linnahalli külje alla sellised kohutavalt suured ehitised lubanud – linnahall on loodud monumentaalseks hooneks, mille ümber peaks olema ruumi, et seda saaks igast küljest vaadelda. Ei jäänud muud üle kui kriitikaga nõustuda ja käsi laiutada: kompromisse tuleb ju teha, ehk saab tänu sellele lõpuks ometi linnahall korda. Lubati, et saab.
Ootamatult ilmnes, et sellise rahastusskeemi jaoks on tarvis riigiabi luba, mida asuti Euroopa Komisjonilt taotlema 2017. aastal. Komisjoni toetav otsus tuli 2021. aasta kevadel, 40 miljonit oli toona olemas riigieelarve strateegias ja linnahalli rekonstrueerimisplaanidega edasiminekut kinnitas esialgu ka linnapea Mihhail Kõlvart.2 Mis vahepeal juhtus ja kuhu need kümned miljonid eelarveridadelt kadusid – kes teab. Nüüd, kaks aastat hiljem on seesama linnavalitsus sama linnapea juhtimisel välja tulnud ideega kogu planeeritud uushoonestus valmis ehitada, aga see tülikas lagunev mälestis, mis lubati selle hinnaga korda teha, et perspektiivikas mereäärne linna maatükk arendatakse tihedalt ärikinnisvara täis, siiski ära lammutada.
Linnapea küll rõhutas merevisiooni esitlusel korduvalt, et linnahalli saatus on veel lahtine: seda võidakse kas asendada või rekonstrueerida, kuid ta tõi ka välja tõsiasja, et mida aeg edasi, seda ebarealistlikumaks muutub selle laguneva hoone korda tegemine. Aeg tiksub vaieldamatult linnahalli kahjuks, aga kes on seda aega kümneid aastaid tiksutanud kui mitte hoone omanik, Tallinna linnavalitsus?
Jalakäijakeskne roheline avalik ruum
Merevisioonis leidub ka väga häid külgi. Joonised teeb atraktiivseks ilus terviklik tänavate, platside ja rohealade võrgustik, kus on palju ruumi haljastusele, veekogudele, jalakäijatele ja jalgratturitele. Autosid on näha väga vähe, olemasolevad suured autoteed, sh Mere pst, Põhja pst, Sadama tänav, on ääristatud kahe- ja kolmerealiste alleedega ja joonistelt jääb mulje, et autode sõiduridu on seal võrreldes praegusega tublisti vähendatud.
Merevisioonis on likvideeritud praegune liiklusrägastik Mere ja Põhja puiestee vahel, autotee on koondatud bastionaalvööndi välisperimeetrisse ning vabanevasse ruumi kavandatud rohkelt haljastust, kõnni- ja rattateid, mis on kindlasti väga vajalik samm Tallinna vanalinna/kesklinna ja mereääre/reisisadama jalakäijasõbralikuks sidumiseks. Puud võivad ju olla või mitte olla, aga kui vanalinnast sadama poole liikumiseks on vaja ületada vähemalt kümme autorida ja oodata kolme foori taga, on teekond kõike muud kui kiire ja meeldiv.
Vanalinna ümbritseva ringja pargiruumi ja glassiipuiestee taastamise ideed kandis juba Tallinna peatänava konkursi võidutöö „Kevad linnas“ (Kavakava arhitektid ja OÜ Linnalahendused, 2016). Tallinna linnaplaneerijad on selle liiklusrägastiku lahti harutanud 2018. aastal Skoone struktuurplaanis, samuti EKA arhitektuuri õppejõud-tudengid uurimisprojektis „Lõpetamata linn“ (2017–2021). Minagi olen sama korrutanud uuringus „Tallinna vanalinna jätkusuutlik areng ja eksponeerimine“. Hea meel oli näha korduvalt läbi mõeldud ja joonistatud muudatust linnaruumis suurel ekraanil – kas see tähendab, et kava saab viimaks ellu viidud?
Esitlusel rõhutati, et merevisioonis visualiseeritu on eelkõige „väärtused ja suunad“, mille abil võib edasi diskuteerida ja linna kujundada. Kui peamised väärtused ja suunad on jalakäijasõbralikkus ja rohelisus, nagu joonistelt paistab, siis loodan, et visiooni hakatakse ellu viima just selle liiklussõlme lahti harutamisest, laiade tänavate ruumi ümber jaotamisest ja nende lopsakate alleedega palistamisest – sellele ei jää ette ükski (kaitsealune) hoone ega eraomaniku krunt, pole tarvis aastatepikkusi detailplaneerimisprotsesse ega midagi. Laske käia!
Merevisiooniga kavandatud bastionaalvööndit mere poole pikendav uus tiigikesega park praeguse Circle K bensiinijaama alal on ka tore idee, kuid selle teostamine väga keerukas. Tegu on eraomandis ärimaa krundiga, kuhu linn planeeris aastatel 2007–2013 uut raekoda. Suurejoonelise raekoja ehitamiseks pidi toimuma bensiinijaama omanikuga maadevahetus, arhitektuurivõistlusele ja projekteerimisele kulutati aastaid ja miljoneid eurosid, aga lõpuks kokkuleppeni ei jõutudki ja bensiinijaam seisab krundil tänini. Kui seda krunti ei suudetud linna kätte saada raekoja ehitamiseks, mille jaoks oli korralik eelarve olemas, kas nüüd on tõesti võimalik see kallis ärimaa välja osta tiigikese rajamiseks? Ehk leidub Tallinna kesklinnas – ja isegi merevisioonialal – sellest eraomandis ja üleni asfalteeritud platsist väiksema vaeva ja kuluga rohealadeks-tiikideks tehtavaid alasid?
Eesti arhitektuuri superstaari renoveerimine
Merevisiooni kõige puudulikum osa on muidugi linnahalli puudumine. Selle asemele on joonistatud nn uus linnahall, väiksema mahuga kontserdi- ja konverentsikeskus mere ääres. Uue mereäärse ooperiteatriga, mis lahendaks Estonia ruumimured, tegu ei ole. Visuaalne sarnasus Oslo ooperiteatriga on juhuslik ja ega see praegune visualiseering polegi veel hoone kavandatav vorm – see selguks alles pärast detailplaneeringut, arhitektuurivõistlust ja projekteerimist, nagu ikka.
Arvestades, et praegune linnahall on tõeline arhitektuuristaar (pärast valmimist auhinnatud nii Nõukogude Liidu siseselt kui ka rahvusvaheliselt, Eesti kõige kiiremini valmimisjärgselt mälestiseks tunnistatud hoone, üks viimastel aastatel ekskursioonidega enim külastatud maju hoolimata sellest, et seal mitte midagi ei toimu), on tõenäosus suur, et nn uus linnahall oleks olemasolevast arhitektuurselt lahjem ehitis.
Arhitektuurikeskus on korraldanud sinna ekskursioone juba rohkem kui kolm aastat järjest, iga nädal mitu nii eesti, vene kui inglise keeles. Olen ka ise neid ekskursioone läbi viinud kümnete kaupa. Kui palju on Eestis maju, mille vaatamiseks on võimalik välja müüa nädalavahetuse jooksul üheksa eestikeelset ekskursiooni, ja nii mitu aastat järjest? Seejuures ei ole majas näidata ega teha mitte midagi peale maja enda vaatamise – ei ühtegi atraktsiooni, kunstiteost ega ostlemisvõimalustki. Siiski olen näinud, et külastajatele avaldab see hoone väga sügavat muljet: koridorist avarale lavale jõudes on valjusti ahhetamine täiesti tavapärane reaktsioon. Sellist reaktsiooni pole ma külastajatelt kuulnud ei Toompea vaateplatvormidel ega Raekoja platsil, kus samuti on mõningaid tuure tehtud. Linnahall on meil üks äärmiselt haruldane ja priske tuvi peos, asemele visioneeritud kontserdimaja on selle kõrval vaid varblane katusel.
Üks viimaseid suuri üritusi linnahallis oli saate „Eesti otsib superstaari“ 2009. aasta finaal. Tol aastal oli veel võimalik üle 4000 istekohaga saal publikuga täita ja teha seal populaarse telesaate otseülekannet. Meenutuseks – see oli siis, kui võitis Ott Lepland. Samal ajal oli hoone remondivõlg kasvanud suureks ja linnavalitsus otsis juba paar aastat erainvestorit, kes aitaks seda põhjalikumalt renoveerida. 2009. a kevadel teatas toonane linnapea Edgar Savisaar, et linnahalli „kosilaseks“ on leitud USA miljardäri Ronald S. Lauderi suurosalusega ettevõte, millega on linn kohe-kohe valmis lepingu sõlmima.3 Lauderi firmaga ajas linnavalitsus asju kokku vähemalt kaheksa aastat, kuid tulutult. 2015. aastal teatati Ameerika miljardäriga koostöö lõppemisest, Tallinna linnavolikogu võttis vastu otsuse linnahall renoveerida ja juba 2016. aastal teatati, et on kinnitatud linnahalli rekonstrueerimise kava, mille kohaselt avatakse hoone uuesti 2019. aastal.4 Seejärel algaski kibekiire detailplaneeringu koostamine, leiti võimalus rahastada ehitustöid koostöös riigiga ja jäädi 2021. aastani toppama riigiabi loa taha. Paralleelselt otsiti siiski ka võimalusi kaasata uus erainvestor – 2020. aastal teatati, et linnahall tehakse korda koostöös Tallinki ja Infortariga. 2023. aastaks on seegi plaan maha maetud, kuna Tallinkil õnnestus saada Tallinna Sadamalt soodsamad sadamatasud ja oma sadama rajamine linnahalli juurde ei ole ettevõttele enam vajalik.5 Plaan rajada uue sadama ligipääsuks maa-alune tunnel alates Ahtri tänavast linnahalli ja mitme teise ehitise alt läbi kõlas niikuinii ulmelisena, aga mis sest enam.
Nüüdseks oleme olukorras, kus sama omanik on hoidnud mälestist kasutuseta neliteist aastat, leides ja kaotades investeeringupartnereid lähemalt ja kaugemalt. Kas see, kui omanikul pole koostöö äripartneritega edenenud, peaks olema alus mälestise lammutamiseks?
Väljavõte Skoone struktuurplaanist. Tallinna linnaplaneerimise amet, 2018.
Meenub aastatepikkune jant Kopli liinidega, kus linn üritas samamoodi leida partnerit, kes aitaks amortiseerunud hoonestuse korda teha seda päriselt enda omandisse saamata. Samamoodi nimetati „süüdlastena“ küll muinsuskaitse piiranguid (kuigi valdav enamik Kopli liinide hoonestusest ei ole muinsuskaitse all), küll hoonete väga halba seisukorda. Arendustegevus läks edukalt käima alles siis, kui kogu ala eraettevõttele maha müüdi. Kui koostööskeemid eraettevõtetega ei taha sujuda, siis ehk peaks ka linnahalli ja selle lähiala arenduskruntide puhul kaaluma selget omandi müüki koos tähtaegse investeerimiskohustusega linnahalli hoonesse? Tänavad ja haljasalad jääksid muidugi linnale, nende kaudu saab edukalt ellu viia merevisiooni peamise väärtuse – jalakäijasõbraliku ja rohelise avaliku ruumi.
Linnahallis käies meenub alati ka Saare KEK, linnahalli kaasaegne hoone, mis samuti mitukümmend aastat kasutuseta lagunes. Ka 1982. aastal valminud Saare KEKil oli lekkiv lamekatus, Nõukogude aja kvaliteediga plokkidest laotud seinad ja avarate fuajeedega ruumiplaneering. Isegi siseviimistlus on sarnane: peamiselt terratsoplaatidega kaetud põrandad ja täpselt samasugused metallist ripplaed nagu linnahallis – räägitakse, et linnahalli ehituselt üle jäänud (või kõrvale pandud) materjale olevatki Saare KEKi ehitusel kasutatud. 2017. aastal, kui käisin Saare KEKi hoones muinsuskaitseametnikuna, avanes hoones äärmiselt trööstitu pilt: põrandatel lirtsus vihmavesi ja kasvas paks sammal nagu metsa all, kõik värvitud pinnad koorusid ja hallitasid, ei paistnud ühtegi ruumi ega pinda, mille kohta oleks saanud öelda „rahuldavas seisus“. Linnahall on sellega võrreldes veel praegugi päris heas korras.
Kuressaare hiiglaslikus linnaäärses hoones tekkis küll kõhklus, et ei tea, kas seda maja enam annab päästa, kahtlane, kas on mõtetki. Aga siiski tuli uus omanik, üks Elvast pärit kange naine ja korrastas hoone Kena Elu Keskusena, mis näeb välja igati kena ja näib, et toimib ka kenasti. Majas on kontorid ja hulk teenusepakkujaid, põgenemistuba, muuseum, õppeköök, toimuvad kontserdid, sünnipäevad ja kõikvõimalikud muud üritused. Ootamatul kombel osutusid nii koorunud värviga ripplaed kui aastakümneid vihmavett saanud terratso- ja parkettpõrandad täiesti restaureeritavaks, interjöörid on säilitatud ja korrastatud suures osas autentsena. Kes tänapäeval selles helevalges – sama valges ja õhulises nagu uushooned Tallinna merevisiooni piltidel – ja avaras hoones kontserdil või juuksuri juures käib, ei oska aimatagi, millises seisus see hoone veel mõned aastad tagasi oli.
Tõsi, linnahall on Saare KEKist palju suurem hoone, aga see on ka võrreldamatult parema koha peal Tallinna kesklinnas sadama ja vanalinna külje all, arhitektuurselt veelgi huvipakkuvam ning üldse mitte nii halvas seisus nagu Saare KEK ja nii mõnedki teised hooned, mida on edukalt korda teinud Tallinna linnast palju ahtamate vahenditega omanikud.
Merevisiooni tutvustusel rõhutati, et see on alles avalike diskussioonide alustamiseks, kas sellises suunas üldse võib mõelda. Vastan siis omalt poolt: kõige puhul, mis puudutab linna avaliku ruumi arendamist terviklikult, roheliselt ja jalakäijasõbralikult, tuleb mitte ainult mõelda, vaid ka tegutseda. Linnahalli kohta võib ju mõlgutada igasuguseid lennukaid mõtteid maa-alustest tunnelitest ja Ameerika miljardäridest, aga tulemusteni jõudmiseks soovitan minna nt Saare KEKi omaniku juurde konsultatsioonile, kuidas toimida ühe väärtusliku hoone heaperemeheliku omanikuna, kes ei otsi vabandusi ega utoopilisi arendusskeeme, vaid leiab võimalused vajalikud tööd hoone korrastamiseks kas või jupikaupa ära teha.
1 Valitsus plaanib linnahalli renoveerimiseks eraldada 40 miljonit eurot. – Delfi 22. IV 2017.
2 Tanel Saarmann, Uus lehekülg keeratud. Tallinna linn sai kaua oodatud riigiabi loa Linnahalli osas. Tallinki juht nendib, et nemad ei pruugi paadis olla. – Delfi 4. V 2021.
3 Tallinn pakub Linnahalli USA miljardär Ronald S. Lauderi firmale. Kinnisvarauudised.ee 8. IV 2009.
4 Tallinna Linnavolikogu kinnitas Linnahalli rekonstrueerimise kava. Pealinn 5. V 2016.
5 Tallink mattis Linnahalli sadama plaani maha. Äripäev 14. VI 2023.
Alexander Römer on tisler, arhitekt ja Berliinis asuva Constructlabi üks eestvedajatest. Constructlab on küll ehitajate kollektiiv, kuid selle rõhuasetus pole mitte valmival struktuuril, vaid ehitamisprotsessil ja kogukonna loomisel. Constructlab avaldas sel aastal raamatu „Sõbralik pinnas, lugusid koostööl põhinevatest ruumilistest praktikatest“ („Convivial Ground, Stories From Collaborative Spatial Practices“, Jovis 2023), kus kollektiiv jagab kogemusi koostöömeetodist: koos elamine ja töötamine, ühise projekti loomise protsessis ebaõnnestumiste ja ebamugavustega leppimine ning mitmekesine materjalide taaskasutamine.
Alexander külastas Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarja kutsel Tallinna oktoobris, kuid meie kohtusime juba aastake tagasi, kui linnafestivali „Uit“ raames koostööd alustasime. Pärast mitme idee katsetamist lõi ta kaasava installatsiooni „Garagelab“, mis asus Tartus Ülejõe linnaosas ilma katuseta tühjalt seisvas garaažis. Alexandri eesmärk oli ruum ajutiselt asustada ja festivali nelja päeva jooksul seal olles puulusikaid voolida, oodates kõiki ühinema. Alexander tegi seda, mida ta kõige rohkem armastab – see oli kogukonna loomine ühises tegevuses. Ja see toimis!
Inimesed tulid plaaniga korraks läbi astuda, kuid unustasid end tundideks sinna, voolisid endale lusika, lobisesid ja õppisid selle käigus uue oskuse. Tavapäraste Constructlabi projektidega võrreldes oli tegemist küll väikese eksperimendiga, kuid see kandis ühiseid väärtusi: tööprotsessi avatus ja paindlikkus, kohaliku kontekstiga arvestamine ning mis kõige tähtsam – inimestevaheliste suhete kõige keskmes hoidmine.
Palju õnne teie uue raamatu „Sõbralik pinnas“ puhul, mis ilmus sel aastal! See on tõeliselt inspireeriv lugemine ja ühtlasi sõõm värsket õhku selles mõttes, kuidas see raamat on koostatud. Kasutatud on eri vaatenurki, et avada koosolemise teemat ehitamise kaudu: on päevikukatkendeid, intervjuusid ja praktilisi peatükke, millest saab õppida, kuidas väikeste tegevuste kaudu ühise ehitamiseni jõuda. Kuidas niisugune loov lähenemine sündis?
Constructlab on paljudest inimestest koosnev võrgustik, kus me oleme alati valmis huviga kuulama inimeste hääli ja arvamusi sellest, mida nad teevad. Raamatu koostajate tuumik oli kolm inimest: Joanne Pouzenc, Peter Zuiderwijk ja mina. Mulle on „Sõbralik pinnas“ teine väljaanne, sest sellele eelnes üllitis „Kuidas teha seda koos“ („How Together“), mille koostasime 2019. aasta Chicago arhitektuuribiennaali jaoks. Me ei tahtnud, et sellest saaks käsiraamat. Soovisime inimesi hoopis pisut segadusse ajada nii, et nad ei hakkaks järgima juhtnööre, vaid muutuksid uudishimulikuks ja neil tekiksid oma ideed. Nimetasime seda antiõpikuks või segadusse ajavaks õpikuks.
Alexander Römer : „On fundamentaalselt oluline, et meil oleks hea ruum, kus elada. Elust tulvil ruum paneks meid teistega kollektiivsemal moel kokku kõlama.“
See raamat tekitas meie võrgustikus vastukaja ja mingil hetkel kerkisid üles Ivan Illichi seosed meie tööga. Seda oli juhtunud varemgi, aga meil ei ole olnud võimalust sellesse süüvida. COVIDi tulekuga tekkis meil rohkem aega järelemõtlemiseks oma tegevuse ja kokkusaamise vajalikkuse üle ning idee ühisest ja sõbralikust pinnast. Mõttekoja vormis töötasime välja rea koostööpõhimõtteid ja kutsusime inimesi mõtisklema meie tegevuse kui õppimise üle. Me õpime ju kogu aeg.
Eesti keeles võib „sõbraliku“ sisu olla väga lihtsakoeline, tähendades lihtsalt „lahket“. Raamatut lugedes mõistsin, et siin on tähendus palju sügavam.
Ka saksa keeles ei ole „sõbralikkusel“ väga sügavat tähendust, aga kui vaadata prantsuskeelse sõna convivialité otsest tähendust, siis sellesse on kätketud mõte koos elamisest. See puudutab paljuski küsimust, kuidas me koos eksisteerime ja koos elame. Arutelu avardub, kui hülgame inimkeskse perspektiivi ja peame silmas, et on teisigi liike, kes ei kõnele meie keelt, kuid kellel on siin maailmas samuti oma sõna öelda ja oma asi ajada. Ma arvan, et see avaram mõtteviis muutub järjest tooniandvamaks.
Mind paelus mõte, et sõbralikkus eeldab ka tööriistu. Ivan Illichi raamatu ingliskeelne pealkiri on „Tools for Conviviality“ („Sõbralikkuse tööriistad“) ja loomulikult kõlab see kokku meie tegevusega, sest ka meie tegutseme palju tööriistadega. Käsitöölise ja arhitektina töötad tööriistadega, aga tööriistad võivad olla ka olukordade muutmise metafooriks. Tööriistad loovad aktiivsema ja vähem tarbijaliku lähenemise. Samal hetkel, kui te koos mingisse olukorda sisenete, tekib ka ühine ruum. Aga selleks, et ühises ruumis üksteisega suhelda, peate pakkuma nii iseendale kui ka teistele välja tööriistad, et seda ruumi nii-öelda arendada, aktiveerida ja asustada. Selline on meie tõlgendus. Seega, meie arvates on sõbralik pinnas peaaegu jätk ühise ruumi ideele, aga seda koos ideega millegi aktiveerimisest.
Praegu on käimas suur diskussioon selle üle, mida me oma ehitatud keskkonnaga peaksime tegema või kuidas sellega käituma. Kas peame arhitektidena pidevalt maju lammutama ja jälle uusi ehitama? Või on huvitavam vaadelda seda, mis on olemas, ja mõelda, kuidas seda käivitada, kuidas parandada.
Ivan Illich pakub välja mõtte, et peaksime olema suutelised ise oma ühiskonda, oma keskkonda üles ehitama. Me kaotasime selle oskuse, kui usaldasime selle ekspertidele, kes tegid seda meie eest. Mõnes mõttes ei ole me enam selle maailma põlisasukad. Oma projekte luues mõtleme, kas peaksime ostma valmis ukse, kuna see on odavam, või teeme endale ise ukse, kuigi see võtab palju rohkem aega. Endale ise ust valmistades demüstifitseerime tootmismeetodid ja avame tarbimiskapitalistliku perspektiivi.
Teie tegevused on protsessikesksed ja võivad sageli kesta väga pikka aega – pole haruldane, et ühe projekti teostamisele kulub kogu suvi. Üks teie põhimõtetest on, et elate samas kohas, kus parajasti töötate, mis tähendab, et kõigepealt ehitate oma kollektiivile valmis eluruumid: kohad, kus magada, süüa teha, pesta, töötada ja puhata. See on väga erinev sellest, kuidas enamik projekte toimib. Kui keeruline on teil olnud partnereid ja rahastajaid selle töömeetodiga nõusse saada? Olete koostööd teinud mitme linnavalitsusega.
Kõik ei ole sugugi sellisele koostööle avatud. Mõnikord on selleks isiklikumad põhjused, aga ka kohaliku kultuuriga seotud põhjused. Peab leidma inimesed, kes mõistavad, et küsimus pole ainult kuvandis, vaid ka õigetes tingimustes. Projekt vajab huumust, kvaliteetset komposti. Hea partner on nagu talupoeg, kes teab, et küsimus pole niivõrd porgandis, kuivõrd mullas. Neid on võimalik veenda aja jooksul ja enesekindluse abil ning näidates, mida te teete, nõnda et nad näeksid, et midagi ei sünni imeväel.
Meie ideede arendamise protsess on väga avatud, igaüks on teretulnud sellesse panustama. See võib olla nagu pingpongimäng: kui üks osapool kaotab usu oma ideedesse, siis saab teine pool abiks olla. Meie kogemused näitavad, et mõni partner on oma tööst mõjutatud, näiteks vertikaalsemat laadi struktuuride puhul, nagu linnavalitsused või korraldajad. Nemad pole avatud protsessiga väga harjunud. Sel juhul oleme leidnud viisi, kuidas neid kaasata, seletades meie ideed ja tööviisid lahti. Ja loomulikult on alati partnereid, kes on sellise meetodiga rohkem harjunud ja soovivad aktiivselt kaasa lüüa. Iga uue projekti puhul küsime endalt, mida me vajame. Vahest rohkem stabiilsust või tugevamat raamistikku? Me pole selles täiuslikud ja õpime kogu aeg.
Kõige tähtsam on hea suhtlus kollektiivi sees. Keegi on kunagi öelnud, et kollektiiv peab iga uue projekti puhul oma kollektiivsuse uuesti läbi mõtlema. Ja kui mingil hetkel kokkupuutepunkti enam ei leita, siis on targem lõpetada.
Constructlab on asutanud ligikaudu sajast inimesest koosneva võrgustiku Šveitsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias ja Portugalis. Igal maal tegutseb omaette ühendus ja nad kõik on omavahel seotud Constructlabi kaudu, kuid teevad ka iseseisvaid projekte. Kui hästi te üksteist tunnete ja kuidas te kontakti hoiate?
See on viimase kümne aasta jooksul päris palju muutunud. Alguses olin ma rohkem projektide tagantlükkaja ja kesksemas rollis. Siis hakkasid loomulikul teel tekkima ja kasvama erisugused ühendused, kes nüüd teevad oma projekte ja mina pole nendega enam väga seotud. See on väga hea, sest mitu põlvkonda koos tekitab hierarhia. „Vanamehe“ kõrvalejätmine muudab kogemuse omandamise lihtsamaks ning nad saavad ise oma projekte luua. Alati on võimalus „vanamees“ külla kutsuda.
Näiteks sel suvel olin enne Tartusse tulekut koos 50 inimesega Belgias suvekoolis, mille korraldas täielikult Belgia ühendus. Nad kutsusid mõned vanemad võrgustikuliikmed töötube juhtima, kuid projekti väljatöötamises me ei osalenud. Tegelikult oli väga tore äkitselt peamise tegija positsioon kaotada ja lihtsalt olla osa koos tegutsevast grupist.
Siiamaani oleme organiseerinud korra aastas Constructlabi kohtumise, kuhu on kutsutud kogu võrgustik. Hiljuti otsustasime seda veidi muuta, sest see oli liiga üldine inimeste jaoks, kes on pikemat aega kollektiivi liikmed olnud. Nüüd on meil plaan korraldada aasta jooksul kahesugused kohtumised. Üks oleks suurem kokkutulek, ühe-kahenädalane suvekool, kus on aega inimestega tuttavaks saada. Ja siis teine kohtumine, võib-olla talvel, kus me arutleksime mitmesuguste teemade üle, nagu kliimakriisi mõju Constructlabi projektidele jne.
Õppimise idee on Constructlabis kesksel kohal. Te võtate lahkesti vastu uustulnukaid ja peate uudishimu kõige paremaks õpetajaks. Te tunnistate eksperimenteerimist, läbikukkumist ja konflikti protsessi osadena ja eelistate otsuste vastuvõtmist horisontaalsel tasandil. Constructlabi on kirjeldatud mitteformaalse pedagoogilise praktikana. Mida on formaalsemal akadeemilisel arhitektuurimaailmal kollektiivse ehitamise meetoditest õppida?
Reaalsus on see, et akadeemilisel maailmal on oma ajalugu ja traditsioonid, mis muudavad sealsed tingimused väga stabiilseks. Constructlabiga korraldame töötoavormis „Koostööateljeed“, mis kestab mõne nädala, see on alternatiivne kool, kus me alustame õpitust lahtilaskmisest, et õppida uusi süsteeme. See kõik on fantastiline, aga ka ebakindlust tekitav.
Minu arvates oleks huvitav akadeemilisse maailma siseneda, kuid muuta õppimise tingimusi. Olen seda ka mitu korda teinud, kui tudengid on mind kutsunud, sest traditsioonilisem vertikaalne kursuse struktuur, kus õppejõud on see, kes teab, ja teised on need, kes ei tea, ei rahulda neid. Nad soovivad teha projekte koos, demokraatlikumates tingimustes, kus õppejõul oleks pigem toetaja ja konsultandi kui otsustaja roll. Sellepärast oleme välja töötanud koostööpõhimõtted, mida meile meeldib nimetada mitte manifestiks, vaid „õpifestiks“. See aitab luua koostööl põhinevat õppemeetodit klassikalises kõrghariduses.
Minu silmis on ideaalne stsenaarium demokraatlikum kollektiivne lähenemine, aga akadeemilise maailma sees. Näiteks, miks mitte luua väike saatkond kuhugi linna, mõnda rikkaliku valikuga poodi, teha mõned ümbruskonnaga seotud projektid ja kutsuda kohalikke sisse astuma ning kaasa lööma?
Te nimetasite „Koostööateljeed“, Constructlabi leiutatud töötoaformaati. Seal kasutate väga huvitavat meetodit, kus osalejad roteeruvad eri ülesannete vahel, nagu ehitamine, söögitegemine, disainimine jne. Mille poolest erineb see teistest Constructlabi projektidest?
Constructlabi tavaliste projektidega võrreldes on „Koostööateljeel“ natuke teistsugune raamistik, kuna aeg on lühem, harilikult umbes kaks-kolm nädalat. See on pedagoogilisem ja kompaktsem versioon sellest, mida me Constructlabiga teeme, nagu suvekool. Osalejaid on umbes 30, nad lähevad eri töötubadesse ja vahetavad neid kolme-nelja päeva järel. Nii saavad nad kõik natuke ehitada, graafilist disaini teha jne. Igaüks peab kindlasti tegema ka natuke köögitööd. Igas töötoas on juhendajaks meister, keegi, kes tunneb tehnikat, nagu puitehitus, tekstiil või keraamika.
Esimene suvekool, kus me sellist roteerumise süsteemi katsetasime, toimus Montrealis 2017. aastal. Seal ehitasime koos kohalikega mäe. Pärast meie lahkumist võtsid nad mäe kasutusele, aktiveerisid selle. Tavalistest Constructlabi projektidest erines see selle poolest, et me ei elanud kohapeal, nagu pikemate projektide puhul.
Üks teie esitatud kesksetest küsimustest on ka minu lemmik: kuidas me saame luua linnu koos elanikega? Mina pean linnafestivali „Uit“ organiseerimist kasulikuks abinõuks, et anda avalikule ruumile sügavam tähendus ja loodetavasti ka inspireerida rahvast seda rohkem kasutama.
Jah, see on pidev võitlus. Avalik ruum on ruum, mis on ühine ja jagatud, mida me kõik kasutame. Tekib küsimus, kuidas me seda kasutame. Tihti tekib tunne, et avalik ruum on nii reguleeritud, et seal ei saa enam peaaegu mitte midagi teha. Küsimus on alati selles, kes võtab vastutuse, kui juhtub see või teine asi, ja see tekitab tunde, et ei saagi enam midagi teha. Võib võtta kasutusele geriljataktikad, need on värskendavad, aga mina pean kõige huvitavamaks taktikaks avada eraomandis ruumid ja muuta need avalikuks. Seda tegime ka „Garagelabiga“ linnafestivalil „Uit“, kui muutsime isikliku ruumi avalikuks ja kutsusime teisi meiega ühinema.
Kui räägime avaliku ruumi kasutamisest, siis on küsimus ka kultuuris ja hariduses. Ma arvan, et me minetame ruumi kasutamise oskust. Lapsed kasutavad ruumi väga loomulikult: nii õues kui ka toas teevad nad täpselt seda, mida parajasti soovivad, kuni nad täiskasvanute manitsuste „ole ettevaatlik“ ja „ole seal tähelepanelik“ mõjul ümber õpivad. Selleks ajaks, kui jõuame ikka, et Constructlabi-suguseid asju tegema hakata, oleme juba ära programmeeritud. Oleks huvitav teha rohkem projekte ka väiksemate lastega.
Meie raamatu tagakaanel on tsitaat: „Me kõik improviseerime. Me kõik teeme otsuseid. Ja me kõik vaatame üksteist improviseerimas. Otsused saavad jagatud otsusteks. Me oleme selle linna koos üles ehitanud.“ See tsitaat pärineb ühelt minu kolleegilt, kes ütles, et asi on suurel määral demokraatlikus lähenemises, kuigi see on alati keerukam. Kui püüelda demokraatlikuma lähenemise poole, muudab see linnad jagatumateks.
On fundamentaalselt oluline, et meil oleks hea ruum, kus elada. Elust tulvil ruum paneks meid teistega kollektiivsemal moel kokku kõlama. See on väga olulisel määral seotud materjalidega, mida kasutatakse. Me kanname tekstiili, meie ümber on seinad. See, mis on meie ümber, mõjutab meid. See on meie jaoks esmane tingimus, et ruumi asustada.
Joanna Concejo on poola kunstnik, kes elab Prantsusmaal. Arvukate raamatute illustraatori pildikeel on realistlikult täpne, ent samal ajal õrn ja poeetiline. Täiskasvanulikult mõtlikud pildid on kunstnikule muu hulgas vahend rääkimaks lastega rasketel teemadel. Augustikuus oli Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud Concejo isikunäitus, mis rändab nüüd mööda Eesti maakonnaraamatukogusid. Concejo terviklikke, läbitunnetatud töid saab näha ka Tallinna illustratsioonitriennaalil. Ühtlasi on Concejo triennaali grand prix’ laureaat.
Joanna Concejo lõpetas 1998. aastal Poolas Poznańi kaunite kunstide akadeemia. 1994. aastal kolis ta Prantsusmaale Pariisi, kus elab ja töötab tänaseni. Illustraatoritöö kõrvalt tegeleb ta ka kujutava kunstiga (skulptuur, keraamika) ning juhendab aeg-ajalt külalisõpetajana kursusi Itaalia illustratsioonikoolides. Concejo on illustreerinud üle 20 raamatu, osalenud arvukatel näitustel ning pälvinud oma piltide eest mitmeid mainekaid auhindu. 3. novembril tunnustati Concejot Tallinna illustratsioonitriennaali grand prix’ga.
Palju õnne Tallinna illustratsioonitriennaali grand prix’ puhul! Illustratsioonitriennaal kannab pealkirja „Pildi jõud“. Milles avaldub sinu meelest pildi jõud?
Aitäh! Ma ei oskagi kohe midagi ühetähenduslikku vastata. Mulle tundub, et kui miski sõnadesse sulgeda, siis selgub hiljem, et see pole üldse nii. Võib-olla seisnebki pildi jõud selles, et pilt ei ole nii problemaatiline. Mul on palju lihtsam anda asju edasi visuaalses keeles. Minu piltidel ei pea olema alati väga tugev sõnum, aga kui see on olemas, siis on see väga tore.
Kuidas jõudsid raamatute illustreerimiseni?
Raamatute illustreerimine ei olnud üldse mu elueesmärk, sest mulle tundus, et illustratsiooni peetakse kehvemaks alaks. Kui läksin kunstiakadeemiasse õppima, arvasin, et minust saab kunstnik, keegi, kes teeb suuri ja nähtavaid asju. Ma tegingi neid, aga ei suutnud oma õpingute jooksul loobuda ka illustreerimisest ja joonistamisest.
Pärast õpinguid tundus mulle, et illustraatorina on kergem rakendust leida. Prantsusmaale elama minnes vaimustusin sealsest laste- ja noorteraamatute illustratsioonikunstist. Lootus oli siiski petlik: käisin üheksa aastat tulutult kirjastuste uste taga, enne kui midagi avaldati. Need üheksa aastat püüdsin kohandada oma stiili kirjastuste ootustega. Mulle öeldi, et palun lõpeta see hariliku pliiatsiga joonistamine, see on nii kurb ja ei meeldi lastele. Joonistasin siis nii, nagu paluti, aga ikkagi midagi ei avaldatud. Ühel hetkel sain aru, et mul pole midagi kaotada, ja hakkasin joonistama nii, nagu ma tunnen. Peagi sain ühel väikesel Põhja-Itaalia konkursil auhinna ning seejärel tegi Itaalia kirjastus Topipittori ettepaneku avaldada raamat „Härra Eikeegi“(„Il signor Nessuro“).
Kunstnikuteekonna kirjeldusele tuleb muidugi lisada kontekst: samal perioodil sündisid mul kaks last. Nemad aitasidki mul leida õige suuna ja loobuda suure kunstniku unelmast.
Mainisid, et tajusid õpingute ajal illustratsiooni vähemat tähtsust teiste kunstivaldkondade kõrval. Mulle tundub, et Eestis on samamoodi. Miks see nii on?
Ma ei ole seda nii süsteemselt uurinud, aga Poolas märkasin, et mõnikord ei ole raamatukaanel isegi illustraatori nime. Siiamaani kasutatakse Poolas illustratsioonide kohta sellist sõna nagu „pildikesed“ ning nooremale lugejale mõeldud raamatu kohta sõna „raamatukene“. Seda on tegelikult raske seletada, sest mul eneselgi oli ju algul suhtumine, et tõeline kunst on ikka see, kui riputan suure maali seinale. Nüüdseks olen jõudnud väikeformaadi juurde ning olen väga rahul, et nii läks.
Mulle tundub, et lapsed ei mõtle illustratsioonist kuidagi kehvasti – see probleem esineb rohkem täiskasvanutel. Võib-olla ei tundu raamatud, kus leidub pilte, täiskasvanutele piisavalt tõsised?
Kui koputasid Prantsusmaal kirjastuste ustele, öeldi sulle ära põhjusega, et su pildid on liiga kurvameelsed. Kuidas sa üldse oma stiilini jõudsid? Kas su pildikeel on alati olnud õrn ja poeetiline?
Ma isegi ei ütleks, et mul on kindel stiil – niiviisi lihtsalt kujunes välja nende lõputute joonistamistundide käigus. Kunstikoolis, hiljem ka akadeemias oli meil joonistamistunde nii palju, et isegi kui õpilane oleks olnud ülimalt ebaandekas, oleks ta selle kooli lõpetamise ajaks ikkagi joonistanud. Kui oma rännakud kirjastuste juures lõpetasin, otsustasin, et teen, nagu tahan ja oskan. See ei olnudki otseselt stiiliotsing, vaid naasmine millegi juurde.
Mulle meenub vestlus ühe näitlejaga. Ta ütles, et sa ei pea olema originaalne, tuleb teha nii hästi, nagu oskad. Ja seda ma püüangi teha.
Joanna Concejo illustratsioon vendade Grimmide muinasjutule „Punamütsike“ (BIR Publishing, Lõuna-Korea). Autori loal.
Poolas on ajalooliselt väga tugev plakatikunsti koolkond. Kuidas on see mõjutanud sealset raamatuillustratsiooni ning kas see on ka sinu loomingule mõju avaldanud?
Plakat sarnaneb raamatukaanega, aga see on kaas millelegi muule. Ma ei mõtle eriti nendele küsimustele, sest ma ei ole teoreetik ja see ei aita mind mu töös. Kooli ajal käisin küll plakatikunstniku juures illustratsiooniklassis. Paljudel plakatikunstnikel oli toona illustratsiooniateljee. Kõik oli omavahel nii läbi põimunud.
Meenub sulle lapsepõlvest mõni raamat, mis on sulle eriliselt meelde jäänud ja sind kuidagi ka mõjutanud?
Anna Hoffmannil on lasteraamatute sari „Haneke Balbinka seiklused“ („Gąska Balbinka“). Need raamatud on üsna lihtsad, mustvalged, väheste värvielementidega kolme või kuue pildiga õpetlikud lood. Ma võisin neid raamatuid vaadata tundide viisi – keegi ei saanud aru, mida ma sealt küll vaatan. Mulle oli nendes illustratsioonides peidus mingi saladus. Hindan seda raamatusarja siiani kõrgelt.
Kas illustratsiooni puhul on seega oluline, et oleks mingi saladuslik element, mis paneks lapse pilti vaatama?
Kui nii on, siis on hästi. Sellesama näite puhul pidi illustraatoril olema mingi salajane teadmine, sest kuidas muidu sai pilti vaadates tekkida tunne, et see liigub? Ma arvasin, et kui ma seda pilti piisavalt kaua vaatan, siis saan sellele saladusele jälile.
Oled maininud, et sind on kunstnikuna väga palju mõjutanud üleskasvamine Poola metsade vahel. Missugune on sinu praegune suhe loodusega?
Lapsepõlvepildid ja -maastikud on jäänud juba selja taha. Kaua sa ikka üht ja sama joonistad. Ometi pakub mulle mõne maastiku või vaate kujutamine illustreerides jätkuvalt huvi. Kasutan selleks reisidel tehtud fotosid. Väga vaimustatud olen Käsmust – veel ei tea, missuguses raamatus Käsmu vaade võiks ilmuda, aga olen kindel, et kuskil see ilmub.
Millest lähtud oma illustratsioonidele paberit valides? Näiteks Olga Tokarczuki raamatu „Kaotatud hing“ („Zgubiona dusza“) puhul kasutasid kunagist raamatupidajate millimeetripaberit.
Ma armastan vanu pabereid, mul on neid väga palju. Ei oskagi konkreetselt välja tuua – kui näen õiget paberit, siis seda ma kasutan. Võin ühe raamatu puhul kasutada mitut erinevat paberit.
Mõnikord on ka nii, et illustratsioon on juba paberis endas olemas. Teose „Ära räägi mitte kellelegi“ („Ne le dis à personne“) puhul ei teadnud ma täpselt, mida teha tahan, ning läksin vaatasin oma pabereid. Järjest tekkis teadmine, mis täpselt mingil paberil olla võiks. Paber oli selle raamatu puhul mulle inspiratsiooniks.
Olga Tokarczuki raamat „Kaotatud hing“ kõneleb mehest, kes kaotab tööle pühendudes oma hinge. Selleks et hing tagasi saada, tuleb tal maha jätta kõik tuttav, peatuda ja oodata. Kas raamatuillustratsioon pakub sulle sedasama – võimalust aeg maha võtta ja lugude abil oma hing üles leida?
Vahel küll, aga mitte alati. See on ikkagi töö. Ka meie pole tähtaegadest vabad. Vahel nokitsen küll mõne illustratsiooni kallal päevade viisi ja saan end välja lülitada, aga muidu on see ikkagi nagu töö.
Mis eristab põhjamaist illustratsiooni lõunamaisest?
Kõik on põimunud ja läheb üha enam ühte suunda. Tundub, et Põhja- ja Ida-Euroopa illustraatorite puhul esineb rohkem vormiga mängimist. Siiski leiab ka Hispaaniast ja araabia maadest niisuguseid figuratiivseid näiteid. Ka enda loomingut pean realistlikuks ja kujundlikuks.
Kas on veel midagi, mida sulle eriti meeldib kujutada?
Taimed ja loomad. Aga eriti ikkagi maastik! See on ka pidevalt muutumises ning mõni asi alati huvipakkuvam kui teine.
Naastes pildi jõu teema juurde, siis kas me peaksime ka õpetama, kuidas pilte vaadata?
Kindlasti on väga suur roll nendel, kes raamatuid lugejateni viivad. Olen näinud, kuidas nad on märgatavalt muutnud raamatute vastuvõttu. Raamat võib olla vahend raskete teemade selgitamiseks. Mu sõbranna Prantsusmaal töötab ühingus, mis püüab toetada sügava puudega laste vanemaid. Kord kuus saavad nad kõik kokku. Mu sõbranna läheb kokkusaamistele alati raamatuvirnaga, millest enamik on pildiraamatud: tihti ei ole raskusi, mida puudega laste pered kogevad, sõnadega võimalik arutada, aga piltide abil saab neid siiski puudutada. Siin avaldubki pildi vägi.
Vestluse aitasid poola keeles läbi viia Sławomira Borowska-Peterson ja Marius Peterson. Aitäh!
Joanna Concejo illustratsioon Hans Christian Anderseni muinasjutule „Metsluiged“ (Topipittori, Itaalia). Autori loal.
„Pildi jõud“
Arhitektuurimuuseumis käib seitsmes Tallinna illustratsioonitriennaal pealkirjaga „Pildi jõud“. 2003. aastal sündinud Läänemere-äärsete riikide illustratsioonitriennaal on kasvanud 26 riigi osalusega ettevõtmiseks, kus osaleb 82 kunstnikku. Näitusele on välja pandud 300 tööd. Triennaali avamisel 3. novembril jagati välja kümme diplomit ning grand prix: tänavuse peaauhinna pälvis Joanna Concejo. Illustratsioonitriennaali kuraator on Viive Noor. Näitus on avatud 3. detsembrini.
Festival „Hullunud Tartu“ 9. – 11. novembrini Tartus. Esinesid Guntars Godiņš, Riste Sofie Käär, Berit Kaschan, Asko Künnap, Heikki Kalle, fs, Urmas Vadi, Kasper Salonen, Masi Hukari, Kirsi-Marja Moberg, Sofia Lenartovõtš jt. Avati Tiia Johannsoni, Kristel Mägedi ning Ago Teedemaa näitus.
Vanemal naisel oli käevangus mees, kes kandis kilekotti. Nad avasid Tartus aparaaditehases Armastuse saali ukse. Nende omavaheline valjenev kõne ja mehe selgelt artikuleeritud küsimus „kas siin on anonüümsed alkohoolikud?“ lõikasid noana saali vaikusesse. Mees siiski ei sisenenud.
Kahtlustada muidugi võis, aga tegelikult leidis anonüümsete alkohoolikute kogunemine aset ilmselt järgmisel korrusel. Armastuse saalis istusid möödunud laupäeva keskpäeval hoopis kirjandusfestivali „Hullunud Tartu“ külalised ja astusid lavale esinejad. Parajasti toimus sürrealismi voolustes loodud raamatu „Koogel-moogel“ autorile, esidändi Kaspar Jassale pühendatud juubelikonverents. Kirjeldatud kõneakt oli sürrealismile omaselt spontaanne ja juhuslik, aga ei olnud siiski lavastatud. Selle teostaja tundmatuks jäigi.
Piir on kõige pöörasemalgi peol
„Hullunud Tartu“ algas traditsioonilise kirjanike maskiballiga Puiestee tänaval paiknevas Urve kohvikus juba neljapäeval. Kuna Tartu ööelu pakub 24/7 ka kõiki teisi suurlinnale omaseid ahvatlusi, jäi minul Urve lokaal seekord külastamata. „Aeg oli seal piiratud. Inimesed olid kohe valmis ja pidulikus meeleolus, maskid ja kostüümid lõid erilise tunde,“ valgustas mind balli väisanud Heidi Iivari, Tartu kultuurielu kogenud praktik. Kinnitust said ka spekulatsioonid, et kõige rohkem kandsid inimesed ballil Kristiina Ehini maski.
Tänavune, 14. festival kandis alapealkirja „Eesliin“ ja tõi lavale ligi 25 eripalgelist esinejat. Vaevalt olid päevatöömesilased reedel oma kohustustest vabanenud, kui „Hullunud Tartu“ Armastuse saalis sürrealismiga juba alustas. Guntars Godiņš oli tõlkinud läti keelde eesti sürrealistlike luuletajate tekste, pannud neist kokku kogumiku ja esitles seda festivalil. Koos sürrealisti ja kutselise häälutaja Jaan Maliniga lugesid nad mõlemas keeles ette klassikat: Ilmar Laabani, Andres Ehini ja Artur Alliksaare luulet.
Luuletaja ja tõlkija Guntars Godiņš esitlemas lätikeelset kogumikku „Sürrealism eesti luules“. Kogumik sisaldab Ilmar Laabani, Artur Alliksaare, Andres Ehini, Jaan Malini, Marko Kompuse ja Kristjan Haljaku luuletuste tõlkeid.
„Tahtsin lätlastele näidata, et Eestis eksisteerib ja elab sürrealism siiani. Lätis on vaid mõned luuletajad, kes on midagi sarnast teinud. Sürrealism kõnetab mind, sest see aitab arendada mõtlemist. Kõnetab sellepärast, et ma olen budist ja hakkan siis mõtlema, kui midagi toimub äkki,“ rääkis Godiņš. Nimetatud klassikutele lisaks on raamatus esindatud veel näiteks Kristjan Haljak ja Jaan Malin.
Alateadvuse voost märksa teadvustatumat ja peenhäälestatumat psühholoogilist siseanalüüsi läbi viiv Berit Kaschan oli festivalil tasakaalustav jõud selle mõiste parimas tähenduses. See, et sürrealismi ja absurdiga laetud festival ületas märgatavalt neidsamu „piirituse“ piire, oli kindlasti tervitatav. Pelgalt hullusele ja performatiivsusele ei ehita veenvalt üles isegi „Hullunud Tartut“!
Laupäevane koogelmoogel
Järgmisel päeval Kaspar Jassa juubelile pühendatud konverentsil pani naerupisaraid pühkima juubilari raamatu „Koogel-moogel“ esitlus, mis põhines „klassikalisel powerpoint-lähenemisel“. Netiavarustest laenatud suvalised turundusslaidid, protsendid ja summad – Siim Lille kõike sobimatut kokku sulatav pseudoanalüüs oli nii sundimatu, naljakas ja jabur, et hiljem oli juba raske lasta endal tuju rikkuda. Ometi venisid stand-up comedy’le lähenevad esitlused lõpuks liiga pikaks. Paratamatult kippusid mustrid juba korduma! Veidi sai siiski muiata või suutäie naerda ka Erkki Luugi ja Marko Kompuse etteaste ajal.
Nüüdisaja linnavaatlusi pakkus paeluvalt ja samal ajal hoidis ka sõja süngust üleval fs. Absurdi tagasi sukeldus Paavo Matsin, kes viis laval läbi obskuurse absindijoomisrituaali, mida olevat omal ajal praktiseerinud ka Oscar Wilde.
Ootuspäraselt kõlas raadiohääl Urmas Vadi ette loetud jutt „Parim ekspert“ kirjanik Samuelist, kellega ärkas korraks ellu üks paari aasta tagune kirjanike liidu skandaal. Väike hüpe põhiteemast kõrvale, aga olen juba tükk aega mõelnud, et ERRi järjejuttude ja kuuldemängude arhiiv vajab tublisti täiendamist, ajakohastamist ja muidugi uusi autoreid.
Kütkestavad külalised
Absurdimeistritest veidi eraldiseisvaks, aga seejuures sugugi mitte pettumuseks osutusid tänavused välisautorid. Lapsena vanematega Soomest Londonisse kolinud, ent uuesti Soome naasnud Kasper Saloneni ja tema muusikust sõbra, iiri buzuki mängija Masi Hukari laivi meeleolu ja muusikaline atmosfäär viisid mõtted otse biitnike audiosalvestiste juurde.
Soome luuletaja Kasper Saloneni ekspressiivses etteastes sulandusid kõrilaul, joigumine ja üldse häälekatsetused regivärsi ja müstikasse rüütatud jutuvestmisega. Teda saatis iiri buzukil Masi Hukari.
„Soome keel oli mulle võõras, identiteet oli inglise oma, nii et kirjutasin kogu aeg inglise keeles. Esimese soomekeelse luuletuse tegin siis, kui olin juba üle kahekümne, ja nüüd pole muidugi lõpetanud,“ selgitas Salonen. Ja tunnistas ühtlasi, et avastas esmalt endale romantikud, nagu lord Byron ja Percy Bysshe Shelley, ning alles hiljem spoken word poetry ning biitgeneratsiooni. Saloneni ekspressiivses esinemises esines katsetuslikult kõrilaulu, joigumist, üldse häälega katsetamist, regivärssi ja müstikasse rüütatud jutuvestmist. Suletud silmil võis vahepeal ette kujutada, et ollakse sattunud mõne USA alternatiivse folkbändi kontserdile. Seda just muusikalise atmosfääri poolest.
Teise õhtu Armastuse saalis lõpetas noore ukrainlanna Sofia Lenartovõtši luulekava, mida rahvas haudvaikuses hardunult kuulas. Oleks laval luuletanud mõni teine Ukraina poeet, oleks teema jäänud ikka samaks. Sellest, mis viimase kahe aasta uudistest nähtud ja kuuldud või mida koha peal läbi elatud, ei saanud temagi meediumina kuidagi mööda minna. See oli hingemattev ning samal ajal nii tuttav.
Armastuse saalist suunduti mõlemal õhtul kultuuriklubisse Salong, kus ootas vaba luulemikrofon ja lõpuks ansambel Kaks Siga Lendavad Päikese Poole. Bänd mängis hoogsalt ja valjult, kuid kardetavasti ei saa tast iial undeground-roki fännide lemmik. Kirjanikkegi võiks ju üllatada miski vähem läbi proovitud, üldtuntud rokistiilist erinev. Ansambel tantsitas küll rahvast, aga mitte siinkirjutajast virilat rokigurmaani.
