25. augustil kell 17 avatakse Telliskivi tänaval Tallinna Rahvaülikooli Pelgulinna maja aial (Telliskivi 56)kahte kogukonda – Kalamaja ja Pelgulinna ühendav välinäitus: “Telliskivi tänava lugu – industriaalmaastikust moodsaks linnaruumiks”. Näitus on sündinud Kalamaja muuseumi ja Tallinna Rahvaülikooli Pelgulinna maja koostöös.
1240 meetrit pikk Telliskivi tänav algab Paldiski maanteelt. See ristub Mulla, Ristiku, Õle, Rohu, Heina ja Reisijate tänavaga ning lõpeb Kopli tänavas.
Oma nime sai tänav nüüdse Mulla ja Roo tänava risti kandis asunud Johann Grabbi tellisetehase järgi. Juba 1688. aasta linnakaardil on hilisema tänava joonel näha liikumisteed üle toonase heinamaa. Linnakaardile tekkis tänav 1878. aastal, ametlikult neli aastat hiljem.
Tänava ääres on endisi tööstusettevõtteid, kunagisi turuplatse ja muidugi arvukalt peamiselt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimeses pooles ehitatud kortermaju. Üle tänava kulgevad raudteeliinid.
Nüüdseks on Telliskivi tänav arenenud moodsaks linnaruumiks.
Kuraator Jaak Juske on valinud Telliskivi tänavast välja kümme fotot, mis avavad selle tänava arenguloo.
Välinäitus “Telliskivi tänava lugu – industriaalmaastikust moodsaks linnaruumiks” asub Tallinna Rahvaülikooli Pelgulinna maja aial (Telliskivi 56) ja on vaatamiseks avatud 24/7.
Näituse kuraator Jaak Juske.
Näituse kunstnik Anneliis Aunapuu.
Näitus sündis Kalamaja muuseumi ja Tallinna Rahvaülikooli Pelgulinna maja koostöös.
Algas kandidaatide esitamine Kultuurkapitali sihtkapitalidesse
Eesti Kultuurkapital kuulutab välja kandidaatide esitamise kirjanduse, kujutava ja rakenduskunsti, arhitektuuri, näitekunsti, helikunsti, audiovisuaalse kunsti, kehakultuuri ja spordi ning rahvakultuuri sihtkapitalide nõukogude koosseisudesse perioodiks 2023-2025.
Sihtkapitali nõukogu ülesanne on igale valdkonnale eraldatud raha jaotamine ning eksperdi töö on tasustatud. Esitatud kandidaatide seast teeb valiku kultuuriminister.
Sihtkapitalide nõukogudesse saavad kandidaate esitada kultuuri- ja spordivaldkonna ühendused, sh erialaorganisatsioonid ja -liidud ning neis valdkondades tegutsevad asutused ja ühingud.
Kultuurkapitali seaduse järgi kuulub igasse sihtkapitali seitse oma loome- või spordivaldkonnas tegutsevat inimest. Sihtkapitali liikmed esitavad endi seast ühe esindaja Kultuurkapitali nõukokku. Kultuurkapitali nõukogu otsustab kultuurivaldkondade vaheliste suurprojektide rahastamise, Kultuurkapitali aastaeelarve ning tulevikusuundade üle ja jaotab kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt Riigikogus kinnitatud pingereale.
Sihtkapitalidesse kandideerijatelt ootame kultuuri- või spordielu head tundmist, erapooletut suhtumist otsuste tegemisel ning head meeskonnatöö oskust.
Kirjalik ettepanek peab sisaldama:
kandidaadi nime, kontaktandmeid, lühitutvustust ja CV-d;
kandidaadi allkirjastatud nõusolekut;
kandidaadi esitaja kontaktandmeid.
Kandidaatide esitamise viimane päev on 25. september 2023.
Tartu Ülikooli uueks vabade kunstide professoriks saab Eesti lavastaja ja teatrijuht Peeter Jalakas
Algaval õppeaastal toob ülikooli teatrihingust lavastaja ja teatrijuht Peeter Jalakas, kelle ainekursus viib huvilised avastama eesti kultuuri mitmekümne aasta jooksul mõjutanud Sigismund von Krahli reaalsusteooriat.
„Peeter Jalakas on loonud pea 50 lavastust ja mänginud Eesti teatrimaastikul väsimatu eksperimentaatori rolli,“ sõnab Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna õppeprodekaan, teatriteaduse professor Anneli Saro. „Ta on märkimisväärselt uuendanud nii sõna, muusika- kui ka tantsuteatrit, sulatades eri teatriliikide ja väljenduslaadide osakesi totaalseteks kunstiteosteks. Paljude teatrilukku läinud lavastustega on ta ehitanud silla Eesti pärimuskultuuri ja nüüdisaegse mitmekultuurilise ühiskonna vahele, eksperimenteerides ka tehnoloogilise ning multimeediateatriga.“
Eeloleval sügisel alustab Peeter Jalakas professuuriaastat kursusega „Tajumise kunst ja kunsti tajumine Sigismund von Krahli reaalsusteoorias“, milles saavad huvilised aimu eesti teatrikultuuri mõjutanud tegelase elufilosoofiast, motiividest, loometehnikast, kunstiarusaamadest ja käivitavatest allusioonidest. Peale üliõpilaste on kursusele oodatud ka kõik teised huvilised.
Peeter Jalakas (1961) on tuntud mitme teatritrupi looja ja juhina ning Baltoscandali festivali ja paljude rahvusvaheliste teatriürituste eestvedajana. 1987. aastal lõpetas Jalakas Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise eriala, misjärel täiendas end Eugenio Barba (Odin Teatret, Taani), Roberto Ciullo ja Pina Bauschi (Theater an der Ruhr, Saksamaa) juures. Ta on pannud aluse teatritruppidele TPI Tudengiteater, VAT Teater ja Ruto Killakund. 1992. aastal asutas Jalakas Von Krahli Teatri – Eesti esimese erateatri pärast teist maailmasõda –, mille omanik ja juht on ta ka praegu. Tema käe all on sündinud sellised Eesti identiteeti mõtestavad muusikalavastused nagu „Eesti mängud. Pulm“, „Eesti ballaadid“ „Eesti meeste laulud“ ja „Eesti mängud. TÖNK“. Kahemõõtmelise videopildi ja kolmemõõtmelise lavaruumi sulandamine õnnestus hästi lavastustes „Libahunt“ „Seitse venda“ ja „Eesti mängud. Pulm“. Peeter Jalakat on tunnustatud Eesti ja rahvusvaheliste teatriauhindade, Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Tartu Ülikooli liikmeskonna vaimsuse ja loovuse mitmekülgseks arendamiseks loodi 1993. aastal vabade kunstide professori ametikoht, mida kutsutakse igal aastal täitma üks silmapaistev Eesti loovisik. Ametit on selle aja jooksul pidanud paljud Eesti kultuuris olulist kohta hoidvad kultuuritegelased, nagu Hando Runnel, Veljo Tormis, Jaan Kaplinski, Mati Unt, Arvo Pärt ja paljud teised. Professorite avalikke loenguid on igal aastal oodatud kuulama kõik huvilised. Salvestisi saab vaadata UTTV-st.
30. mail tähistati professuuri 30. aastapäeva. Selle puhul avati Philosophicumi trepigaleriis juubelinäitus ja ilmus värske artiklikogumik „Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur 30“, mille on koostanud mõtteloo professor Pärtel Piirimäe. Professuuri andis avalikul vestlusel „Armastus, üksindus ja surm. Kunsti taas kasutamine“ Peeter Jalakale üle senine professor, moe-, filmi- ja teatrikunstnik Reet Aus. Juubelisündmuste salvestisi on võimalik vaadata UTTV-st.
Ajaloolane ja filosoof, Tartu ülikooli poliitikateooria kaasprofessor Eva Piirimäe avaldas hiljaaegu Cambridge’i ülikooli kirjastuses monograafia „Herder ja valgustuse poliitika“ („Herder and Enlightenment Politics“). Ideeajaloo kontekstuaalset uurimist esindava Piirimäe nägemuses on Herderi käsitlemine „essentsialistliku“ rahvusluse esiisana ühekülgne ning Herderi humanistlik, enesekriitiline „puhastatud patriotism“ avab märksa avaramaid valgustuslikke perspektiive.
Eva Piirimäe: „Mind hakkas paeluma Herderi vaadete ambivalentsus ning tema soov ületada lihtsustavaid vastandusi.“
Ideed liiguvad ja küllap jäävadki liikuma nii päri- kui ka pärapidi, sünnitades nii head kui kurja. Herderitki on segatud ülekohtuselt või liialdatult asjadega, mis talle päris omased pole, kasutatud kontekstist rebituna instrumentaalselt, oportunistlikult poliitikas, seostatud ka tõreda natsionalismi või koguni fašismiga. Sinagi hakkasid Herderit uurima saksa natsionalismi tagamaadega tegeledes?
Jah, võib küll nii öelda. Kuigi Herderi ajaloo- ja moraalifilosoofia on mind alati huvitanud, hakkasin tema poliitilist filosoofiat uurima alles siis, kui soovisin oma doktoriväitekirja põhjal kirjutada raamatut. Mu doktoritöö teema oli saksa natsionalismi filosoofiline kujunemine. Kitsamalt keskendusin selle ühele vähetuntud juurele – valgustusajastu „esteetilisele patriotismile“. Tähistasin selle terminiga patriotismi, mida seostati rõhutatult tunnetega (kreeka sõnast aisthēsis – ee meeltetaju, tunne), sh eriti esteetilise naudingu tundega.
Juba Horatius kõneles, et surm isamaa eest on „meeldiv ja ilus/kohane“, ent alles XVIII sajandil püüti seda mõtet filosoofiliselt lahti seletada. Analüüsiti, kuidas see kirjeldus saab olla inimloomust arvestades usutav ning mis võiks olla selle mõtte kõlapind uusajal. Sellised arutelud toimusid Euroopas mitmel pool, saksa keeleruumis märkimisväärselt ka Preisi kuningriigis, vastusena muu hulgas Prantsusmaal, Suurbritannias ja Šveitsis alanud vaidlustele. Preisi autorid püüdsid näidata, et valgustatud Friedrich Suur võib oma eeskuju ning saavutustega äratada Saksamaal tervikuna uut tüüpi patriotismi ja rahvusliku mõtlemise.
Põgusal tutvumisel Herderi filosoofiaga märkasin, et tema poliitikahuvi üks lähtepunkte oli seesama arutelu esteetilise patriotismi üle, samas kui Herder tõi jõuliselt sisse ka uue mõtte, mille järgi riigi ja poliitiliste väärtuste kõrval on patriotismi keskmes keel ja kirjandus. Sain aru, et peaksin oma käsikirjale lisama ka peatüki Herderist. Mul ei olnud plaanis teda küll natsionalistina kirjeldada, kuid tahtsin tema kaudu vaadata, kuidas selles diskussioonis tõstatatakse keele ja kultuuri teemad.
Edasi süvenedes sai selgeks, et Herder – päritolult samuti preislane – viib diskussiooni hoopis uues suunas ning et tema seostamine saksa natsionalismi põhivoolu ning selle Preisi juurtega on küsitav. Saksa natsionalismi peavoolu tuumaks saab XIX sajandi lõpukümnendeil majanduslikult ja sõjaliselt agressiivne ning ülalt alla juhitud rahvusriiklus, mida seostatakse Preisi juhtiva rolliga teises Saksa Keisririigis. Herderit muidugi proovitakse siis ka sellise rahvusluse esiisana esitleda, olgugi et Herder ise oli kaasaegse Preisi poliitika ja „preisluse“ terav kriitik.
Veel enam, tema mõtetest ammutasid hiljem inspiratsiooni ka autokraatlik-militaristliku riikluse (sh Saksa Keisririigi, hiljem natsionaalsotsialismi) kriitikud, isegi anarhistid. Herderit saab seega siduda ka demokraatliku föderalismi, multikulturalismi või kosmopolitismiga. Mind hakkas paeluma just tema vaadete ambivalentsus ning tema enda soov ületada lihtsustavaid vastandusi. Endalegi märkamatult jätsin esialgse käsikirja seisma ning hakkasin kirjutama Herderist mitme erineva nurga alt, kuni oli selge, et kirjutan hoopis uut raamatut.
Herderit on peetud rahvuskultuuri, -teadvuse ja -riiklusegi „algliigutajaks“. Mehe puhul, kes on kirjutanud, et „Üheski maailmajaos ei ole rahvad nii segunenud kui Euroopas, kusagil pole muudetud nii sageli elukohti, -viisi ja kombeid. [—] Raske öelda, kuis on täpselt segunenud esivanemate veri, ent ilma segunemiseta oleks raske olnud äratada elule Euroopa üldist vaimu“, on ühtevalu rahvusluse rõhutamine ehk tõesti poolik ja piiratud?
Jah, täpselt. Kõige sagedamini käsitletaksegi Herderit romantilise rahvuslase või „primordialistliku“ või „essentsialistliku“ rahvusluse esiisana, kuid need kirjakohad ei sobi selle tõlgendusega kokku. Euroopa rahvused on tema jaoks erilised just oma hilise tekke poolest, samuti on nende arengus olulist rolli mänginud kristluse, linnade ja kaubandussidemete kaudu toetatud Euroopa üldine vaim. Veel enam, metafüüsilises mõttes on Herderi jaoks kõik – mitte ainult Euroopa – rahvused ajalooliselt tekkinud ja „emergentsed“, olles tekkinud orgaaniliste vormide – inimeste –loova loomuse, omavahelise vastasmõju ja ümbritseva keskkonnaga suhestumise tulemusel. Rahvusiseloomud on keeles ja kultuuris talletunud mõtte- ja eluviisid, mis on pidevas ajaloolises muutumises. Herderi jaoks on iga indiviid sügavamas tähenduses keele- ja kultuurilooja, kuid ta rõhutab väga ka poeetide, pastorite, filosoofide suunda andvat rolli.
Meie ajaloolased on viimasel ajal rõhutanud, et tuleks vältida kunagi toimunu sidumist tänapäeva identiteediotsingutega. Kas (idee) ajalugu saab n-ö lihtsalt uurida? Kas Herderit saab uurida Herderi enese pärast?
See on ajalooteooria võtmeküsimusi. Kas ajalugu on tööriist millegi muu (nt identiteedi) jaoks või vajalik ja huvitav tema enda pärast? Dihhotoomsena on see küsimus aga ka pisut eksitav. Kümmekond aastat tagasi tekitas Eesti ajakirjanduses elavat arutelu keskaja spetsialistide otsus nimetada „Eesti ajaloo“ II köites „muistne vabadusvõitlus“ ümber „Kirde-Euroopa ristisõjaks“. Mulle see otsus sümpatiseeris, sest see võimaldas näha Eestis toimunud sündmusi osana laiematest protsessidest. Aga ma arvan, et see ei olnud juhuslik, et uue lähenemiseni jõuti tänapäevases, Euroopasse lõimunud Eestis. Enam või vähem teadlikult peegeldas ja soodustas see ka teistsugust arusaama sellest, mis on eestlus või Eesti. Näiteks võimaldab selline terminikasutus relativeerida ajaloolist vastandust eestlaste-sakslaste vahel, jättes avatuks võimaluse, et vallutusjärgsed keskaegsed identiteedid on mitmetahulisemad, kui seda kitsalt rahvuslikust perspektiivist aimame.
Mina usun seega, et tänapäevased ühiskondlik-poliitilised vaidlusküsimused, laiemad teaduslikud suundumused ja mõnikord ka isiklikud identiteediotsingud mõjutavad oluliselt seda, mida ja kuidas ajaloolane uurib. Ent see ei tähenda, et ajalugu peab olema otseselt ideoloogiline ja identiteedi teenistuses ega ole oluline „enese pärast“. Vastupidi, ajaloouurimise elementaarne eetiline nõue on juhinduda allikatest. Ajaloolane ei tohi teadlikult ignoreerida oma visandatud tõlgendusele vastukäivaid aspekte, vaid peaks suhestuma allikatega küsimuste-vastuste loogikas. Just nende ootamatute ja „segavate“ aspektide äratundmine võimaldab meil uurimistöös jõuda sügavamale tasandile.
Spetsiifiliselt poliitilise filosoofia ajaloo puhul on muidugi väga erinevaid võimalusi, kuidas läheneda. Algselt seisnes poliitikateooria (akadeemilise distsipliinina) ainult suurte mõtlejate tõlgendamises, mida omakorda motiveeris soov neilt tänapäevaste küsimuste lahendamisel õppida, seejuures aga ka nende „vigu“ parandada. Klassikute tekstide lugemine mõjub igal juhul inspireerivalt, teritades analüütilist mõistust, tekitades uusi seoseid ja aidates näha tänapäevaseid probleeme ja meid endid uues valguses.
Kas aga jõuame seeläbi jälile ka nende tekstide autorite taotlustele? Kas suudame tabada mõtleja enda ees olnud probleeme ning mõttelooliselt olulisi debatte? Selleks et viimasteni jõuda, ei piisa ainult klassikute hoolikast lugemisest ja nendega dialoogi astumisest. Tarvis on vaimus siseneda sellesse intellektuaalsesse ja poliitilisse maailma, milles uuritav mõtleja liikus. Tekstid tekivad „kontekstis“ ehk dialoogis teiste, tänaseks sageli unustatud tekstidega, samuti konkreetsetes kultuurilistes, ühiskondlikes, poliitilistes oludes. See on – lihtsasti kokkuvõetuna – kontekstuaalse lähenemise tuum.
Selle teostamine uurimistöös nõuab suurt lugemust, head keelteoskust, ent ka teadmisi laiemast ajaloost. Last, but not least – vaja on ka analüütilist mõistust fookuse seadmiseks, probleemide mõistmiseks, ajalooliste debattide rekonstrueerimiseks. Kontekst tuleb tegelikult ju ise leida, isegi luua. Mina proovin seda rakendada Herderi puhul. See on nüüdseks laialt tunnustatud lähenemine. Mu raamat ilmuski väärika ajalooga sarjas „Ideas in context“ („Ideed kontekstis“).
Mida annab selline lähenemine meile laiemalt maailmamõistmise mõttes? Mida taotlesid sina Herderist kirjutades?
Võib-olla aitab kontekstuaalset lähenemist pisut lahti mõtestada võrdlus romaanide kirjutamise ja lugemisega. Kirjanik ja mõtteajaloolane (ning ühes nendega lugejad) proovivad liikuda teiste inimeste peades, mõelda nende mõtteid, näha maailma nende vaatepunktist. Kirjalike tekstidega töötavaid mõtteajaloolasi huvitavad tavainimese mõtete asemel teoreetilised käsitlused, katsed maailma ratsionaalselt mõtestada ja selle probleeme lahendada (millised ka poleks uuritava mõtleja ja ajastu ratsionaalsuse standardid).
Seejuures rakendub mõtteajaloolasele tõenduspõhisuse nõue. Tema esitatud ajalooliste vaidluste ja ideede rekonstruktsioonid põhinevad allikatel, peavad olema „järelkontrollitavad“. Samuti peaks esitatav narratiiv olema analüütilise koega ja loogiliselt üles ehitatud. Kuigi lugu jutustades tulevad paratamatult mängu ka retoorilised oskused ja efektid, ei ole mõtteajaloolase eesmärk avada inimolu kunstilisel tasandil. Tema peamine eesmärk on luua uut teadmist inimmõtlemise ajaloost.
Oma raamatus püüan näidata, kuidas Herder jõudis teatud ideedeni, tuua välja tema taotlused ja sõnumid, mida me ilma kontekstuaalse lähenemiseta tabada ei suudaks. Sinu varasemale küsimusele vastates: see on tõesti „Herder Herderi enese pärast“. Ent Herderi kaudu proovin jõuda ka uue arusaamiseni valgustusajastu debattidest, näiteks sellest, miks järsku hakatakse nii intensiivselt rääkima patriotismist, missugused olid täpsemalt eri mõtlejate diagnoosid kaasaja „haigustele“, mis võimalusi nähti reformideks või rahvusvahelise rahu saavutamiseks.
Mõistes valgustust kui teatava ajastu vaidlusi, muutume ettevaatlikuks lihtsustatavate käsitluste suhtes, mis räägivad suuresõnaliselt „valgustuse projektist“ või selle „läbikukkumisest“. Niisamuti saab patriotismi ideeajalugu avades jõuda sügavamale tänapäeval nii laialt levinud „naiivsest kosmopolitismist“, mis konstrueerib oma vaenlasena „naiivse rahvusromantismi“. Tahan näidata, et herderlikud käsitlused, sh tema mõtted rahvalaulust, ei ole naiivne rahvusromantism, vaid filosoofiliselt läbimõeldud vastused kaasaja probleemidele, samas kui tema algatatud poleemika teiste kaasaegsete autorite suhtes aitab näha viimaste ideede (nt tema õpetaja Kanti) vähem tuntud külgi.
Ajaloolise suunitlusega poliitiline teooria aitab meil tajuda omaenda ideoloogiliste kategooriate piiratust ja sattumuslikust – näiteks seda, et XIX sajandil kujunenud ismid, nagu liberalism-konservatism-sotsialism või natsionalism-kosmopolitism on piiratud seletusjõuga. Neil ismidel on palju erinevaid teoreetilisi variante ning ka keeliti erinevad hinnangulised värvingud.
Rahvusluse ja natsionalismi mõiste on siin kõige kõnekamad näited – iga eestlane teab, kui raske on tõlkida „rahvuslust“ inglise keelde ning et rahvuslus ja natsionalism kõlavad veidi erinevalt ka eesti keeles. „Rahvuslus“ on pigem neutraalne, „natsionalism“ valdavalt negatiivne. Eesti keeles domineerivad „rahvusluse“ juures keelelis-kultuurilised konnotatsioonid, inglise nationalism’is riiklikud jne.
Herderi mõtlemise konteksti ja tervikut peab silmas ju ka Arseni Gulõga, kelle Herderi-raamatu Mart Kivimäe Nõukogude ajal eestindas. Siis valitsenud voolusängile omaselt ülevõimendab ta Herderi usuvastasust, venesõbralikkust jm. Teised paisutavad jällegi Herderi rahvuslikkust, valgustusevastasust jne. Kas usud, et on võimalik mingi ajastuüleselt püsiv, täienev, koguni objektiivne Herderi pilt?
Usun, et mõned tõlgendused on veenvamalt põhjendatud kui teised ning et mõned tõlgendused on otseselt ekslikud. Näiteks Herderi sidumine konservatiivse riigikeskse rahvuslusega või tema seostamine natsionaalsotsialismiga on kergesti kummutatavad, kui viidata tema Euroopa riikluse ajaloo kriitikale, tema antiimperialismile, antimilitarismile, otsesele rassismikriitikale. Ka Herderi usuvastasusega on liialdatud – kristlus mängib tema filosoofias väga olulist rolli, ehkki ta pakub sellele erinevaid tõlgendusi. Usun tõesti ka seda, et kontekstuaalse lähenemisega saame mitmesse pikalt kestnud tõlgenduslikku vaidlusse selgust tuua. Loomulikult leiab iga uus põlvkond ka uusi ja huvitavaid küsimuseasetusi, arendab uut dialoogi.
Mis sind Herderit lugedes n-ö käima tõmbab? Millised Herderiga seonduvad nägemused sind kõige enam polemiseerima õhutasid, milliseid nihkeid soovisid herderiaanide arusaamades esile kutsuda?
Herderi filosoofiat uurides olen saanud põimida oma kaks suurt kirge – ajaloo- ja poliitikateooria. Herder avab uue tasandi inimolu ajaloolisuse mõistmisel, mis on meiega jäänud siiani. Ta avab ka uued viisid, kuidas mõista ajaloolase lähenemist, rõhutades vajadust „sisse tunda“ ehk proovida vaadata maailma ajalooliste tegutsejate perspektiivist. See on kognitiivne empaatia, mis püüab arvesse võtta kõikvõimalikku teadmist selle ajastu ja kultuuri kohta, kuhu vastav tegutseja kuulub. Nii on näiteks just Herder üks esimesi, kes kutsub üles Machiavellit mõistma, lähtuma tema aja väljakutsetest ja otsima, mida Machiavelli saavutada püüdis. Teatud mõttes on ka tänapäevane kontekstuaalne lähenemine Herderi ideede edasiarendus.
Herder on ka esimesi autoreid, kes tematiseerib kultuuri ja poliitika seost otseselt. Samas muutub selle seose teadvustamine hiljem nii üldiseks, et Herderi teened ei paista enam teravalt silma. Teiseks tuleb silmas pidada, et tema kirjutamislaad oli sihilikult vastanduv süstemaatilisele. See ei tähenda aga, et tema vaadetes puudub süsteem. Vastupidi, tema metafüüsika, epistemoloogia, loodus-, moraali- ja poliitikafilosoofia on vägagi kooskõlalised. Tema süsteemsuse ja filosoofilise peenekoelisuse avamisel on viimastel aastakümnetel väga palju ära tehtud.
Samas jääb meil palju olulist tabamata, kui läheneme Herderi filosoofiale ainult süsteemi otsides. Esiteks ei pruugi me sel juhul üldse märgata mõningaid probleeme, mis teda kirjutama ajendasid. Teiseks peaksime mõtlema ka konkreetsete tekstide taotlustest ja sõnumitest, sest autori vaadetes võib elu jooksul toimuda olulisi muutusi. Näiteks Herder mõtles esialgu kultuuri ja poliitika suhtest esmalt suveräänse seadusandja perspektiivist, proovides nõustada Venemaa keisrinna Katariina II, kuidas Venemaad reformida. Alles hiljem, vahetult Prantsuse revolutsiooni eel, hakkas ta esitama mõtteid rahvaste enesemääramisest (ta ei kasuta seda sõna, kuid ta arendab selgelt juba sellist kontseptsiooni, rakendades seda nii „allutatud“ kui ka riigirahvastele).
Kuivõrd on asjaolu, et oled Herderiga tegelenud omajagu Cambridge’i institutsioonide egiidi all, mõjutanud su töö vormi, suunda, sisu ja sihte?
Teoreetilises plaanis kannab mu uurimistöö väga tugevalt Cambridge’i pitserit – seda nii kontekstuaalse lähenemise kui ka täpsemalt analüütilise raamistiku puhul. Ent nn Cambridge’i koolkond on ühtne vaid väljastpoolt vaadates. Tegelikult on selle sees kohati ületamatud lõhed ja kestvad vaidlused. Mind isiklikult on väga palju mõjutanud minu juhendaja Istvan Hont, kes esindas valdavalt Briti taustaga Cambridge’i õppejõudude hulgas Kesk-Euroopa vaimsust. Hont oli pärit täielikult sekulariseerunud juudi perekonnast, kasvanud üles Ungaris, kus tema isa töötas sõja järel põllumajandusministeeriumis tähtsal kohal.
Ent oma doktoritöö jaoks Marxi varaseid käsikirju uurides oli Hont saanud aru mitte ainult Marxi erinevatest eksimustest, vaid ka sellest, et tema huvitavamad ideed pärinevad hoopis XVIII sajandi šoti valgustusest. Kompromissitu inimesena põgenes Hont koos abikaasaga 1975. aastal Inglismaale ning sai hiljem tööd Cambridge’i ülikoolis. Hont oli haruldaselt pühendunud ja kirglik õpetaja, kellega vestlused kestsid tunde. Hont oli väga kriitiline suurema osa kaasaegse poliitikateooria ja ka mõtteajaloo suhtes, pidades seda „ebahuvitavaks“ või lihtsalt õhukeseks.
Kahjuks lahkus ta meie hulgast 2013. aastal, mil ma oma Herderi-uurimises olin veel suhteliselt algusjärgus. Samas minu enda vaimus jätkus dialoog temaga ka pärast tema surma. Ka esmases retsensioonis, mille sain oma raamatu-ettepanekule Cambridge’i ülikooli kirjastuselt, väitis tolle anonüümne autor, et mu käsitlus on põhialustelt hontilik, samas kui „ajan seejuures selgelt oma asja“. Võtan seda kui komplimenti, sest Hont väärtustas kõrgelt analüütilist selgust ning põhjalikkust ning just tema julgustas mind mu doktoritöö ajal tegelema süvitsi Montesquieu ja Rousseauga, vaatamata sellele, et mu põhifookuses olid saksa autorid.
Tänu Hontile hakkasin Euroopa poliitilise filosoofia ajalugu nägema uues valguses. Lihtsustatult öeldes seisab Honti järgi alates XVIII sajandist poliitilise filosoofia keskmes uudsest majandusvormist (turumajandusest) sündiva „luksuse“ ehk dünaamilise ebavõrdsuse küsimus – selle majandussüsteemi aluseks olev psühholoogia, sellega seotud ühiskondlikud protsessid, normatiivsed ideaalid (autonoomia) ning mis kõige tähtsam, selle vastasmõju riigisisese ja rahvusvahelise poliitikaga.
Honti vaimset pärandit on pärast tema surma hakatud erilise entusiasmiga uurima, välja on antud mitmeid mälestuskogumikke, järjest publitseeritakse ka tema avaldamata teoseid. Hontis on hakatud nägema „poliitilist prohvetit“ kaasaegsele autoritarismi- ja protektsionismilainele, pingestunud rahvusvahelisele olukorrale.1 Honti teooria vaatepunktist oli Saksamaa Venemaa-poliitika rajatud naiivsele eeldusele, et majandus määrab ühesuunaliselt rahvusvahelist poliitikat ning sisemist poliitilist arengut (vrd loosung „Wandel durch Handel“). Hontile oli alati selge –nagu ka teravapilgulisematele valgustusajastu mõtlejatele –, et see mõjutusvektor toimib vähemalt sama tugevalt vastupidises suunas.
Kas Herderit saab siis ka selliste diskussioonidega siduda? Kuidas iseloomustaksid seda sinu raamatu „oma asja“ täpsemalt?
Jah, vägagi, ehkki seda tõepoolest ei ole varem tähele pandud. Herder ei ole majandusteoreetik, kuid ta oli hästi teadlik, et tema ajastu on „kaubanduse ja luksuse ajastu“, mil kõike mõõdetakse kasu ja tarbimisväärtuse kategooriates. Ta kritiseeris teravalt Euroopa ühiskondade individualismi, kodanike poliitilist apaatsust ning Euroopa riikide järjest laienevat koloniaal- ja vallutuspoliitikat. Kõik need olid tema arvates modernse aja patoloogiad. Teda huvitas, kas neid haigusi on võimalik ravida, ilma et loobutaks samas intensiivistunud kaubanduse kaasa toodud hüvedest – elatustaseme tõus, kultuuridevaheline suhtlus, individuaalne emantsipatsioon, läbinähtavus ja ratsionaalsus valitsemises.
Ta soovis, et Saksamaast (Püha Saksa Rooma Keisririigist) saaks modernne (eelistatult föderatiivne) kaubandusriik, ainult ilma kirjeldatud patoloogiateta. Ta panustas valgustusele, lootis kasvatada enesekriitilist ja reflekteerivat kodanikkonda, kes oleks teadlik inimloomuse ja gruppide enesekesksusest, erapoolikustest, sh kaubandussuhete võimalikest kuritarvitustest. Oma kriitilisematel hetkedel kuulutas ta, et Euroopa kas hävitab end ise või asub humaansuse ja ebaõigluse heastamise teele.
Riikide humaniseerimise aluseks pidas ta nn puhastatud ehk enesekriitilise patriotismi ideed. Ta ei uskunud, et ainult institutsioone parandades saaks luua paremaid, humaansemaid riike või saavutada rahvusvahelist rahu – vaja on ka süsteemset tundekasvatust. Selles mõttes oli ta valgustaja par excellence, ainult et valgustus hõlmas tema jaoks ratsionaalse arutelu ehk kantiliku sapere aude kõrval ka väga tugevalt õigete hoiakute ja tunnete kultiveerimist, arusaamist omaenese ajaloolisest päritolust ja ka piiratusest.
Kas sellepärast oledki olnud nii kriitiline Isaiah Berlini ja kõigi nende suhtes, kes kirjeldavad Herderit kui „vastuvalgustajat“?
Jah, täpselt. Herder osales valgustusdiskussioonis, arendades edasi Rousseau, Kanti, Montesquieu, Fergusoni jpt kaasaegsete mõtteid, kuid ka kritiseeris neid omakorda. Õpetlased alati vaidlevad omavahel, ka see on osa „valgustusprotsessist“. Jah, Herder ironiseeris kaasaegsete valgustusmõiste üle, kuid pakkus sellele hiljem ka oma tõlgenduse. Dihhotoomse vastuvalgustuse idee juured on tegelikult Esimese maailmasõja ajal intensiivistunud katsetes luua Saksamaale Lääne-Euroopa suhtes vastanduv identiteet. Valgustus oli selle kirjelduse järgi lääneeuroopalik ratsionalism, seevastu kui saksa mõtlejad olevat hakanud sellele vastandudes avama inimloomuse sügavamaid dimensioone, rajades romantismi. Muidugi – midagi sellest kirjeldusest vastab ka tõele, ent paraku esitab see eriti valgustusest äärmiselt lihtsustatud käsitluse.
XVIII sajandi suurtest arutlusteemadest on kahjuks taas erakordse aktuaalsuse omandanud püsiva rahu saavutamise küsimus. Mida on meil siin vaimuloost, Kantilt, Herderilt jt õppida?
Jah, ma arvan, et rahu teooriate asjus on mõlemalt palju õppida. Kant toob välja, et autokraadil on võimalus ning isegi kiusatus oma riiki sõtta viia, sest ta ise ei pea seejuures oma elu ja varandusega riskima. Teisalt usub Kant, et tema kaasaegsed valgustatud valitsejad on hakanud mõistma oma võimu püsivamaid aluseid, milleks on majanduse õitseng ja stabiilsus, ning seega loobuvad sellistest avantüüridest. Kindla aluse rahupüüdlusele annab samas alles vabariiklik riigikord, mille puhul valitsemine lähtub üldisest tahtest (Kantil on eri eluperioodidel erinevad ideed sellest, kuidas seda teostada).
Herder kritiseerib Kanti, tuletades meelde, et kaasaegsed riigid on omavahel agressiivses võistluses ning suunatud üksteise arvel rikastumisele ja laienemisele, kusjuures „võidukas sõda“ võib valitsejate arvates suurendada nende isikliku võimubaasi kõrval ka riikide majanduslik-poliitilist võimekust või rahvusvahelist kaalu. Veel enam, seda ideed võivad jagada ka riikide kodanikud, eriti kui arendatakse grandioosseid visioone oma riigi maailmaajaloolisest tähtsusest. Seega saab rahu kindlustada mitte niivõrd riigikorda parandades (demokratiseerides) või majandussuhteid arendades, kuivõrd kodanike hoiakuid muutes – sõjalise vägevuse idee ja igasugune rahvuslik enese paremaks pidamine ja militaristlik riigipatriotism tuleb avalikus diskussioonis enesekriitiliselt põlustada. See on üks keskseid aspekte tema „puhastatud patriotismi“ kontseptsioonis. Järele mõeldes on nende kahe mõtleja erinevused tegelikult paljuski lepitatavad, sest olulised on nii institutsioonid kui ka hoiakud.
Kas Herderist kirjutamine rahvusvahelisele ja eesti publikule erineb millegi poolest? Kas on mingid erinevad lähte-eeldused?
Minu raamat on tõepoolest suunatud rahvusvahelisele publikule. Aga ma olen teravalt teadlik, et eri keeltes kirjutamise stiilireeglid ja osalt ka teadusdiskussioonid on erinevad. Herderi patriotismi on sakslastel ikka veel keeruline käsitleda, ent ka inglise keeles võib patriotismiga esmalt seostuda „make America great again“, mis on selge natsionalism. Rahvusvahelist teaduspublikut sõna otseses tähenduses vahest polegi olemas. Suur osa inglise keeles kirjutavaid autoreid ei vaevu paraku enamasti saksakeelseid käsitlusi lugema ja vastupidi, isegi kui on olemas rahvusvaheline Herderi-selts, millel on ka oma aastaraamat. Ma ise suhestun küll tugevalt ka saksakeelse kirjandusega, kuid suurtes küsimustes panustan ikkagi eeskätt poliitilise mõtte ajaoo alasesse inglisekeelsesse arutellu.
Eesti publikule see raamat otseselt kirjutatud ei ole, selles on sul õigus. Ometi arvan, et minu Eesti päritolu on seda raamatut oluliselt mõjutanud – mitte ainult laiema poliitteoreetilise teemapüstituse, vaid ka taustateadmise mõttes. Enamik kaasaegseid uurijaid ei ole kuigivõrd teadvustanud Riia tähtsust Herderi vaimses kujunemises, osalt seepärast, et nad ei ole mõistnud Riia või laiemalt Balti provintside eripärast seisundit Vene impeeriumis. Mina toon need teemad sisse. Nad ei ole ka märganud Herderi mõtteid linnade rollist Euroopa ajaloos, tema Hansa Liidu vaimustust. Olen hakanud mõtlema, et just Herderiga saab saksa mõtteloos alguse vähem uuritud alternatiivne mõttetraditsioon, mille keskmes on hansalinnades kujunevad õiguspõhimõtted ja omavalitsustraditsioonid, kodanikuühiskond.
Eesti publikule kirjutades oleks lähte-eeldused kindlasti teised, ehkki sõltub muidugi, mida fookusesse seada. Eestikeelne rahvusluse mõiste oleks ettevaatlikult Herderile kohaldatav. Aga siiski vaid ettevaatlikult, kui me ei pea seda humanitaarse kosmopolitismi vastandiks. Ent probleeme on sellega teisigi. Rahvusluse mõiste ei ole abiks ka siis, kui lahata Herderi varase perioodi poliitikateoreetilisi kirjutisi, mille teemaks on Venemaa, Liivimaa ja Riia reformimine. Eesti publikule kirjutades oleks rõhuasetus küllap palju enam Herderi Balti seostel ja retseptsioonil. Näiteks mu kaasjuhendatav doktorant Kadi Kähär-Peterson toob oma töös välja hoopis uued dimensioonid Garlieb Merkeli poliitilistes vaadetes, näidates, kuidas Herder on mõjutanud Merkelit.
Jaan Undusk heitis pea 30 aasta eest ette, et meie mõtteloos tuntakse Herderit pigem halvasti ja kaude. Paradoksaalselt ka praegu, kui meil siiski jätkub Herderi tundjaid, publitseeritakse Herderi teemadel võõrkeel(t)es,rahvusvahelist auditooriumi ja debatte silmas pidades. Herder on meie vaimuelus endiselt üsna marginaalne ja võõras?
Herderist üldisemalt ja laiemale auditooriumile kirjutamine on Eesti Herderi-uurijate hulgas siiski peamiselt just minu patt. Nii Jaan Undusk kui ka Mart Kivimäe on avanud olulisi külgi Herderi mõtlemises, pöördudes esmajoones eestikeelse publiku poole. Liina Lukas on eri keeltes avanud Herderi rahvalaulu ja poeetika ideede retseptsiooni Baltikumis. Laiemast Herderi-tundmisest Eesti haritlaskonnas on aga tõesti raske rääkida. Üks hea kolleeg ütles mulle kunagi, et ongi Herderist ainult minult kuulnud. Kuigi see on ilmne liialdus, siis lugenud teda vaevalt ollakse. Nüüd, kus on ridamisi ilmunud uusi tõlkeid, võiks asjad muutuda. Augustikuu Akadeemias ilmus ka üks suhteliselt lühem ja kergemini haaratav Herderi tekst Henri Otsingu suurepärases tõlkes.
Ent see, et Herderit ei tunta, ei tähenda, et ta ei oleks vägagi kohal. Nagu juba Herderi sõber Johann Wolfgang von Goethe ütles – tema ideed „kiirgasid laiali“, nõnda, et nende algupära unustati. Võtame näiteks Herderi idee keele ja meele seosest, emakeele tähtsusest maailma ja iseendaga suhestumisel, mis määrab paljude eesti inimeste enesetunnetust. Proovin tema tähtsust Eesti mõtteloos (ja ka kaasaegset aktuaalsust) nimetatud värske tõlke saatesõnas pisut lähemalt markeerida.2
Mis teemadel peale poliitilise mõtlemise Herderist veel viljakalt lähtuda võiks ja teaduskirjanduses lähtutakse?
Ma ise olen praegu edasi liikunud rahvaste enesemääramise ideeajaloo juurde. Ent Herderi keeruline retseptsioonilugu Saksamaal on jäänud mind kummitama, võimalik, et kirjutan sellest veel. Loodan, et minu käsitlus võiks anda uue tõuke tema retseptsiooni käsitlemiseks erinevates poliitilistes kontekstides, näiteks Habsburgide ja Vene impeeriumis, aga ka Prantsusmaal. Põnev oleks süsteemselt kõrvutada ka Herderi ja Hegeli (samuti noorhegeliaanide) ajaloo- ja poliitikafilosoofiat (Herderit ja Marxi on hiljuti võrreldud). Kindlasti jätkub Herderi metafüüsika, keele- ja moraalifilosoofia uurimine, filosoofiaajaloolaste hulgas on ka elav arutelu Herderi retseptsioonist saksa idealistide hulgas. Praegu on maailmas väga suur huvi Herderi keskkonnafilosoofia ja „naturalistliku esteetika“ suhtes. Eestiski võiks arutleda, kuidas suhestuvad Herderi organismide toimeringi (Kreis der Würksamkeit) ja Jacob von Uexkülli „omailma“ ideed.
Järjekordne suur suvepahandus lahvatas lõkkele, kui üsna ootamatu nurga alt tuli ilmsiks, et Eestis on asutud otsima vastust meessugu iidsetest aegadest vaevanud küsimusele, mida naised mõtlevad. Kui mõtlevad, siis peab selle teadmisega midagi peale hakkama. Inimkond ei suuda aga ses küsimuses konsensusele jõuda seni, kuni veel hingitsevad ja leiavad uskumist suured religioonid, mis on andnud eitava vastuse paratamatult küsimusele „mida?“ eelnevale küsimusele „kas?“. Ootamatu on Eestis käivitunud arutelu naiste mõtlemise üle seetõttu, et selle on algatanud just vanade ja vagade meeste osakond, kellel ju pühakirjast selge, et küljeluu on kõigest luu ning luud ei mõtle, seda teeb aju.
Küljeluu on kõigest luu ning luud ei mõtle, seda teeb aju.
Poliitiline tellimus demograafidele – ja seda sõltumata võimukoalitsioonide koosseisust – on juba aastaid olnud uurida välja, kas üldse ja kuidas saab rahvastikuprotsesse ja seal valitsevaid suundumusi avaliku võimu tööriistadega mõjutada ning suunata ideoloogilistes unistustes sõnastatud arvuliste eesmärkide poole. Mõni poliitiline jõud tahab tööriista selleks, et eestlasi oleks mingi aja pärast kaks miljonit, teisele ei ole niivõrd tähtis eestlus kui selline, vaid kehv olukord vananeva ja kahaneva arvukusega tööturul. Kas inimese ülesanne siin maal on esmajoones olla eestlane või on olulised hoopis tema tublid töökäed, ei ole esmatähtis, aga demograafid peavad andma vastuse, et võim saaks tegutsema hakata.
Demograafid ongi Eesti rahvastiku arengustsenaariume paarkümmend aastat poliitikutele ka kannatlikult seletanud, muudkui mõõtnud, kaardistanud ja analüüsinud, kuid praegune kohati väga lamedaks kukkuv diskussioon näitab, et paljud ei ole neist selgitustest üldse aru saanud. Õigemini paistab, et mõnes perepoliitika alal häälekas erakonnas nähakse teaduslikku uurimistööd nagu mõnd koolitükki, mida tuleb järjepanu nii kaua lahendada, kuni saadakse õige vastus. Õige vastuse on Isamaa erakond teadlastele loomulikult juba ette andnud. Eesmärk on panna kõik naised üldse ja rohkem sünnitama ning vaja on vaid vahendeid, olgu selleks raha, kaigas, õiguste piiramine või miski muu.
Regulaarselt Eesti teadlaste kollektiivse loominguna valmivas „Eesti inimarengu aruandes“ on lahatud rahvastikuprobleeme viimati 2017. aastal. See kannab tollal Euroopat ärevusse ajanud nn rändekriisi foonil ähvardavat pealkirja „Eesti rändeajastul“ ja seal on keskendutud rändeajastu mõjudele Eesti rahvastikukasvule, hargmaisusele, ühiskonna sidususele, keelele ja kultuurile. Nagu kord ette näeb, jaotatakse aruanne lugemiseks-mõtlemiseks ka kõigile riigikogu liikmetele, selle peatoimetaja aga saab käia riiklikult tähtsa küsimuse arutelu formaadis veel saadikutele lisaselgitusi jagamas. Kuigi see pole olnud aruande otsene ülesanne, on sealt võimalik välja lugeda ka mõned poliitikasoovitused, millest riigivõim on asunud lahendama vaid üht – muutma haridussüsteemi eestikeelseks. Kuidas see lõpuks õnnestub, ei ole veel selge.
Kõrvalepõikena: sisseränne, vähemasti ajutine, tabas Eestit, nagu paljusid Euroopa riike, aga hoopis teisest küljest kui see, milleks valmistuti. Nimelt Ukraina sõjapõgenike kujul, kes ettearvatavalt kujutavad endast ajas kasvavat probleemi, mille saab lahendada vaid nende esimesel võimalusel kodumaale tagasi saatmisega. Seda peaks juba praegu otsast tegema, sest kaugeltki iga põgeniku kogu vara pole seal hävinud ning elukoht ei ole rindetsoonis. Samuti on eeldatav, et suhtumine põgenikesse muutub ajaga järjest negatiivsemaks.
Inimarengu aruande arutelul riigikogus sedastas toonane põhiseaduskomisjoni esimees Mart Nutt: „Ma ei ütleks, et aruanne lähtuks otseselt maailmavaatest, sest see ei ole poliitiline dokument. See on ikkagi teaduslikel uuringutel põhinev dokument, mis kajastab nende uuringute taustal selgunud olukorda ja sellest tehtavaid järeldusi. Nii et mina küll ei otsiks sellest dokumendist mingit maailmavaatelist lähenemisviisi.“ Siin on ka vastus küsimusele, miks aruande tulemused ja soovitused ei saanud kuidagi rahuldada Isamaa erakonna seda sektsiooni, kes erakonna praeguse esimehe sõnul vaevlevad väljasuremise hirmus. Sellest saab nood aga vabastada ainult selline uuring, mis kindla lahendusena näitab, et naised, kes on süüdi halbades rahvastikunäitajates, peavad lõpuks ometi õigesti käituma hakkama.
Nii ongi Isamaa, kui aga vähegi võimaluse on saanud, juba aastaid ehitanud maksuraha eest tarbetuid struktuure, olgu selleks mingi sihtkapital või arutu osakond siseministeeriumis, tellinud nende kaudu üha uusi uuringuid. Korra püüti isegi rahvaloenduse küsimustikku kallutada nii, et see partei pikaajalise kinnisidee toetuseks andmeid annaks, aga kogunenud ei ole ikka piisavalt. Lõpuks pidigi kogu see mäng pauguga lõhki minema. Tartu ülikooli rektor Toomas Asser tegi ainuõigesti, kui oma osa probleemist kiiresti ja resoluutselt likvideeris, ühtlasi osutades, et ainuvõimalik koht ka tundlike teemade uurimiseks on ülikool, kus reeglid paigas ja ohud maandatud. Võim peab vaid probleemid sõnastama ning uurimist korrektselt rahastama. Lihtne.
Isamaa põhimuret, milleks on loomulikult kehv valimistulemus ja nigel toetus ühiskonnas, see muidugi ei lahenda. Ilma teadusuuringutetagi võib aga öelda, et valimistulemuses ja reitingus peegeldub ühiskonna suhtumine erakonna poliitilistesse põhisõnumitesse, mille hulgas erakond ise on suurimaks mänginud oma perepoliitika ja nn pereväärtused, mis aga sobivad esitatud kujul vähem kui kümnendikule valijaskonnast. Üsna tobe on ka loota, et naiste reproduktiivkäitumise uurimine annaks midagi, mis reitingut parandaks. Kuid just see lootus paistab välja parteilise innu tagant. Kui ikka saada rohkem teada naistest, kes ei täida partei seatud sündimuseesmärke, neid siis täppissõnumitega sihtida ja grupina avaliku põlu alla panna, siis ehk mõni, kes ei ole lootusetult paadunud, asub meeleparanduse teele, tuleb õigete hulka tagasi ja tõstab lisaks iibele korraga ka partei reitingut.
Erakonna tervisele oleks hoopis kasulikum mõtiskleda selle üle, kuidas on paljudel aastatel Isamaa erakonna juhtimisel arenenud haridussüsteemi ikkagi sisse imbunud nüüdisaegne, nõukogude omast sootuks erinev noorte seksuaalharidus, aga laiemalt ühiskonnaõpetus, mis ei võimalda noortel enam sugugi uskuda, et riigi rahvastikupoliitika tuum nüüd ja igavesti ongi laulva revolutsiooni romantilistel päevadel Hando Runneli sõnastatud ning Justamendi kuulsaks lauldud „Maa tuleb täita lastega“. Kumb siis on eksiteel, kas minevikku kinni jäänud Isamaa või noorte kuni keskealiste sugupõlvede kasvav hulk üha haritumaid naisi (ja ka mehi), kes ei soovi oma elu ja perekonda ehitada aegunud mudelite ja rollide või selle järgi, mida pahatihti lapsena kodus kogeti.
Olen väga selle poolt, et ühiskonnas ei ole n-ö keelatud küsimusi, sest mis tahes tsensuur on vastuolus põhiseadusega. Siiski üllatab, et seekord tundlikule teele asunud teadlased ei osanud üldse ette näha, millise avaliku reaktsiooni võivad tekitada nende uuringuküsimused , kui tulevad ootamatult. Avalik, hästi kaalutud, asjalike argumentidega ning emotsioonideta eelkommunikatsioon on sellisel puhul tulemuse saavutamiseks vältimatu. Hea teaduse üks tunnus on seegi, et suudetakse ette näha võimalikud kõrvalnähud ning neid ennetada. Selle tunnuse järgi nüüdseks poolsurnud uuring heaks teaduseks ei liigitu. Veel vähem aga kvalifitseerub heaks või arukaks poliitikaks Isamaa erakonna fanaatiline sekeldamine teema ümber, millest mitte kõige vähematki ei taibata ja millise haiguse vastu ükski objektiivne uuring ravi ei paku.
Olgu alustuseks öeldud, et mul on neli last. See annab ehk õiguse Pere Sihtkapitali SA uuringu teemal sõna võtta ka pintsakus ja lipsustatud poliitikute ning nende mõttemaailma jagajate silmis, kes rahva, kultuuri ja keele püsimajäämise argumendi taha poevad, kui küsivad, kellega naised magavad, kui tihti ning miks nad ikkagi ei sünnita.
Juba ainuüksi see, et pean alustama sellise määratlusega, kõneleb paljust. Kui naine peab vähemalt kolm last sünnitama enne, kui tohib perepoliitika teemal sõna võtta või uuringu motiivid ja asjaosalised kahtluse alla seada, aga mehelt, kes naiste sünnitamise teemal arutleb või andmeid kogub, ei küsi tema laste arvu kohta keegi, siis näitab see selgelt, et kehtivad topeltstandardid ning naine peab arvamuse avaldamiseks kordi pädevam ja kogenum olema.
Pere Sihtkapitali SA lastetutele naistele suunatud uuringu skandaalis on esile kerkinud rohkelt ebakohti ja välja joonistunud ehmatavad, pigem eelmise sajandi algusesse sobivad mõtteviisid.
Alustuseks võiks muidu arutada selle üle, kui kitsasse ringkonda on Eestis koondunud võim ja tutvused, miks muidu saab üks inimene istuda mitmel, omavahel huvide konfliktis oleval ametipostil. Siis muidugi mainekahju, mille Tartu ülikooli nüüdseks endine dekaan teadusele on tekitanud. COVID-19 pandeemia, vaktsineerimisvastaste rohkus ja häälekus ning alternatiivmeditsiini aina laialdasem levik näitab päris selgelt, kuidas teaduse ja teadlaste usaldusväärsus üldsuse silmis kõigub. Praegune skandaal lastetute naiste uuringu ümber ja asjaga seotud teadlaste eneseõigustus seda kuidagi kindlamaks ei tee. Mõnes valdkonnas kehtivad kõrgemad eetikanõuded, ülikool ja teadusasutused on sellised institutsioonid, mis võiksid näidata, kuidas eetiliselt ja õiglaselt asju ajada. Tartu ülikooli rektor on nüüdseks küll töösuhte professor Raul Eametsaga lõpetanud, kuid Eamets on ka teada andnud, et vaidlustab otsuse, sest tema arvates on tegu poliitiliselt sihitud tühistamisega ja karistus ebaproportsionaalne vaatamata sellele, et andmete kogumine on olnud ebaeetiline ning dekaan Eamets tegutses ülikooli nõusolekuta.
Lisaks tuleb ilmtingimata küsida, miks lastetusele keskenduv uuring saadeti ainult naistele ja rahva püsimajäämise taak on ikka veel justkui ainult naiste asi. Keegi ei kipu ju mehelt küsima, mitme naisega ta on maganud, miks ta lapsi ei saa, miks ta abiellunud pole, isegi seda ei küsita, mitu naist on temast üksikemaks jäänud või kuidas ta endast lahus elavaid lapsi toetab.
Eraldi teemana tuleks analüüsida veel muidugi uuringus esitatud küsimusi. Silma hakkab, et laste mittesaamise otsus on uuringu koostajate arust seotud peamiselt kolme põhjusega: mehe puudumine, majanduslik seis ja laps kui eneseteostuse takistus. Ometi on laste saamine paljuski ka maailmavaateline ja laiem otsus, seotud nii kliimakriisi, jäikade soorollide, maailma ülerahvastatuse, tasustamata hoolitsustöö ebavõrdse jaotumise kui ka palju muuga, mida küsitlus üldse ei puuduta. Ilmselt on uuringu koostajad leidnud, et naistel ei saa olla maailmavaatelisi põhimõtteid, lastetus on ainult pragmaatiline ja argiolmega seotud „puue“.
Sellise küsitluse abil pole võimalik toimivat perepoliitikat välja töötada, see oleks lihtsalt nii eluvõõras. Laste saamine ja üleskasvatamine – viimane üldiselt teemaks ei kerki, peaasi on ikka kvantiteet ehk laste arv, mitte kvaliteet ehk neid ümbritsev turvaline keskkond ja inimesed – taanduvad paljudele väikestele nüanssidele, mis kõik kokku toetavad perede toimetulekut, olgu need suured või väikesed, traditsioonilised või uudsed. Alustama peaks töö- ja pereelu ühildamise võimalustest, lihtsatest asjadest, näiteks, et töökohta sisenemine lapsevankriga oleks võimalik. Järglase tööle, sealhulgas lähetusele, kaasavõtmine peaks olema lihtne ja bürokraatiavaba. Väga palju aitaks ka ühiskonna suhtumise paranemine: et ei pööritataks pahameelest silmi, kui paljulapselise pere vanem soovib vabu päevi 1. septembri eel ja järel, et rongis nuttev beebi või poes jonnihoos jalgu trampiv rüblik ei tekitaks vihaseid pilke. Aitaks ka see, kui lapsed ja naised poleks taandatud rahvastiku taastootmise ühikuteks. Ma ei tea kedagi, kes oleks otsustanud sünnitada sellepärast, et lapse saamine on igaühe kohus ühiskonna ees või et Eestis sünnib liiga vähe lapsi. Sellised variandid annab sünnitamise põhjusteks kõnealuse uuringu küsitlus. Rohkem empaatiat ja detailidesse süvenemist!
Et Eesti riik ja inimesed oleksid vabad ka järgmised 30 aastat ja kauemgi, peame kaitsma keskkonda. Esmapilgul kummaline mõttekäik: kas pole mitte keskkonnahoid just üks suur vabaduste piiramine?
Kui me ei leevenda praegu kliimakriisi ja elurikkuse kadu, seisame edaspidi silmitsi paljude vabaduste kitsendamisega. Tugevamad kuumalained sunnivad meid tervise kaitseks päevade kaupa konditsioneeritud ruumidesse varjuma ning tekitavad sundkulutusi õhu jahutamiseks. Soojamaareisid muutuvad põrgukuumuses ja maastikupõlengutes võimatuks. Ettearvamatute ilmastikuolude tõttu võib hävida toidusaak., see aga kergitab toiduhindu ja pitsitab inimeste rahakotte. Üle maailma puhkevad sõjad veevarude ja viljaka maa pärast, pingestades ka meie julgeolekuolukorda.
Tänu sellele, et loodus täidab vastutasu küsimata meie eluks vajalikke ülesandeid, ei ole me vee puhastamise ja viljaka mulla taastootmisega ise hõivatud. Looduskeskkonna taastamise igavese töö asemel oleme vabad tegelema mõttetöö, teaduse ja kunstiga. Sellises kaoses, kus inimkond on loodust pöördumatult muutnud, jäävad need eluliselt tähtsad funktsioonid täitmata. On suur oht, et Maa jõuab järgmise 80 aasta jooksul pöördumatute murdepunktideni, nagu Gröönimaa jääkilbi sulamine ja Amazonase vihmametsa muundumine savanniks. See toob omakorda kaasa uued hiiglaslikud keskkonnamuutused, mis sunnivad põhjalikult muutuma ka ühiskondi. Kellel on siis aega unistada? Jaksu mõelda suurelt? Raha, et hakata oma unistuste poole pürgima?
Võib ju öelda, et ka Nõukogude Liidu ajal ei paistnud paljud unistused kuigi teostatavad, miks üks lumehelbeke praegu hädaldab. Aga Nõukogude Liit kogu oma õuduses oli ühiskondlik kord, kogum sotsiaalseid reegleid ja võimustruktuure nagu teisedki ühiskonnad. Taustal oli loodus, mis võimaldas ühiskonnale leiba ja rauda, naftat ja puhkusetuusikuid. Läbi raudse eesriide immitses teadmisi teiste ühiskonnakorralduste kohta. Mõtteis oli siht, mille poole pürgida: muuta ühiskondlikke reegleid – riigikeelt, põhiseadust, ühiskondlikku hierarhiat –, et jõuda soovitud vabasse riiki. Oli lootus, et sinna saab jõuda.
Ühiskondlikud reeglid võivad muutuda järsku, nagu oleme kogenud nii iseseisvuse taastamisel kui koroonakriisi ohjeldades. Neid võib olla võimalik ka tagasi pöörata. Looduses on aga hulk muutusi pöördumatud. Väljasurnud liiki on võimatu taaselustada. Ärasulanud mandrijää ei taasteki eelseisvatel aastatuhandetel, mis tähendab inimühiskonna jaoks niisama hästi kui mitte iialgi. Unistused nende muutuste tagasipööramisest on määratud mitte täituma, sest loodusteadustega juba vaielda ei saa.
Eesti iseseisvuse taastamise algusaegadel oli kavas tagada Eesti kroon Eesti metsaga, sest kättesaadavaid kullavarusid oli vastvabanenud riigil vähe. Looduse roll meie vabaduse tagajana ei seisne aga üksnes võimaluses see häda korral kellelegi maha müüa. Looduse suurim panus meie vabadusse seisneb selles, et loodus teeb järjepidevalt ja vastutasu küsimata meie eest ära ühiskonna olemasoluks vältimatult vajalikud tööd: puhastab vett ja õhku, hoiab toidu tootmiseks sobivat ilmastikku ja tolmeldab.
Kui jätkame ökosüsteemide lammutamist, nagu me seda praegu teeme, peame ise võtma enda kanda need elutähtsad ülesanded, mida loodus on seni täitnud. Peale selle peame toime tulema ka tasakaalust välja löödud keskkonnaga. Riik, kus jätkub tähelepanu vaid sellele, kuidas saada hakkama ümberringi põlevate metsadega ja leida piisavalt tööjõudu taimi kunstlikult tolmeldama, ei ole pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Sellises riigis ei saa inimesed vabalt otsustada oma elukäigu üle, unistada ega unistusi teostada, sest neil on mahti mõelda üksnes tänase päeva üleelamisele. Juba praegu kitsikuses elavate inimeste lootus paremale elule kuhtub keskkonnakriiside süvenedes.
Tulevased põlved ei pea leppima sellega, et nende eelkäijad lammutavad ökosüsteeme, mille hüvedele on neil põhiseaduslik õigus. Need tulevased põlved, keda keskkonna hävitamine väga tugevalt mõjutama hakkab, on täna juba olemas. Neid leiab lasteaiast, ülikoolist, ajaleheveergudelt, tänavalt ja kohtusaalist, kus nad võitlevad vabaduse eest elada täiskasvanueas tervelt ja täisväärtuslikult.
2019. aastal jõudis eesti lugeja lugemislauale lõpuks Herderi pääteos „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“ (originaalis 1784–1791), mille ilmumist on Joonas Hellerma nimetanud „uue tähe süttimiseks eestikeelse mõttekirjanduse taevas“1. Liina Lukas aga mõtiskleb Herderi tõlkimata jäämise üle ning sedastab, et „on raske seletada, miks selle Liivimaa geeniuseks ja reformijaks [—] saada unistanud filosoofi mõtete jõudmine eesti keelde on nii kaua aega võtnud“ ning et „tegemist on mõtlejaga, kes on rohkem kui keegi teine mõjutanud mitte ainult eesti ajalookäsitluse, folkloristika, kirjandusteaduse, etnoloogia, vaid ka keele, kirjanduse, ajaloo ja isegi riikluse kujunemist“.2 Tõsi ta on, kultuuriteaduste valdkonnas on üsna üldiselt tunnustatud ning kulumiseni käiatud mõte, et just Herder oli see, kes andis Euroopa intelligentidele kätte idee sellest, et kõik kultuurid, isegi väikesed või nii-öelda matsirahvaste omad, on siiski põhimõtteliselt väärtuslikud.
Ambitsioon hõlmata kõike on XVIII sajandi mõtlejatele omane ning ega õigupoolest ole ju Herderi tohutud ajalookäsitlusedki mitte midagi muud kui püüd kirjeldada ja selgitada kogu maailma ja kõiki selle sees peituvate rahvaste tegemisi ja olemisi. Herderi mälestussammas Weimaris.
Ja iseenesest vastab see ju tõele – Herderi ideed on tõepoolest vorminud Euroopa mõttelugu õige mitme nurga alt ja õige mitmes maanurgas, sealhulgas ka siinsamas Liivimaal, mille päälinnas Riias filosoof ise 1764–1769 tegutses. Nõnda on sage olnud kiusatus siduda mõtlejat ka eesti kultuuriga, ehkki kui uskuda Jaan Unduski sedastust, siis „ei ole meil mingeid olulisi andmeid tema läbikäimisest Eesti haritlastega või tema Eesti-huvist; oma töödes on Herder eestlasi kui rahvast ainult mõnes kohas üldloeteludes maininud; me ei saa ka näidata ühelegi oma programmilisele herderiaanile ja peame nentima, et teated eesti- ja liivimaalaste Herderi-lugemusest on napid“ ning seos piirdub tegelikult selles, et „esiteks, Herder andis usu eesti rahvaluulesse, õhutas seda koguma, hindama ja jäljendama, ning teiseks, Herder andis eesti emakeele esimese ideoloogia“.3
Need tähelepanekud pole siiski tühised. Rahvaluulekogumise alusepanija on Herder tõepoolest ning tema keele- ja kultuurikäsitlused on olnud äärmiselt mõjukad, omades nii tema kaasajal kui ka hilisematel sajanditel märkimisväärset rolli rahvuslike ärkamisliikumiste kujundamisel. Sügavam seos Läänemere idakaldaga näib aga sõltuvat täielikult faktist, et Herder oma rahvaluulekogumisega just siin algust tegi, mistap on teda mõtlejana mõnikord vaadatud isegi kergelt pühalikku oreooli kandva kujuna, kel just Liivimaa rahvaste kultuur ja folkloor eriliselt hinge pääl. Nõnda kirjutab August Annist 1936. aastal: „See oli Herder, kes leidis ja ühes teistega saksa üldsusele tutvustas ning esile tõstis eestigi rahvalaulude luuleväärtuse.“4 Kahtlemata leidis ja tutvustaski, ent eesti rahvalauludel polnud selles mingit määravat osa (esimese „Volkslieder’i“ sisu, milles oli neid 79 läti rahvalaulu kõrval vaid kaheksa, räägib ilmselt iseenda eest), tegu oli vaid ühe rahva pärimusega teiste seas.
Ometigi ei ole Riias pastori ja õpetajana töötanud Herder, kes oma „Minu 1769. aasta reisi päevikus“ väljendab üliambitsioonikat mõtet, et Liivimaal tuleks „hävitada barbaarsus, juurida välja võhiklus, levitada kultuuri ja vabadust, saada teiseks Zwingliuseks, Calviniks ja Lutheriks selles provintsis“ (lk 28) nüüdseks juba sajandeid mõtlejatele rahu andnud, isegi kui teda otse vähe loetud on. Oletan, et põhjus on lihtne – Herderi ideed pole mitte pelgalt atraktiivsed (milline väikerahvas ei sooviks tunnustust? milline kogukond ei tunneks end meelitatult, kui nende kõneldud keelt mingit pidi eriliseks peetakse?), vaid ka ootamatult värsked ning ajastuid ületavalt asjakohased.
Tõsiasi, et Herderi mõtlemisest on oma ideedele toetust leidnud ka nt poliitilisel spektril väga erinevatel positsioonidel olevad autorid, osutab Herderi tööde põhimõttelisele tunnusjoonele, milleks on universaalsus. Herder on inspireerinud mõtlejaid, keda võib pidada nii kosmopolitismi ja antikolonialismi eestkõnelejaks (Herder mõistis hukka koloniaalse iseloomuga olud nii Liivimaal kui ka nt põlisrahvaste kohtlemise Ameerikas5) kui ka (romantilise) rahvusluse propageerijaks.
Kõlab fenomenaalse kompotina, ent seda vaid siis, kui maailma nähakse läbinisti mustvalge paigana, kus hää ja kuri lakkamatult teineteisega taplevad, et üks või teine iga hinna eest pääle jääks. Kui võtta omaks lihtne põhimõte, et ühe rahvuskultuuri arengu (olgu see oma või võõras) toetamine ei pea tähendama teistele kaigaste kodaraisse loopimist, kaob igasugune vastuolu hoobilt ning see on midagi, millele tänapäeva inimene peaks rohkem mõtlema. Ambitsioon hõlmata kõike on XVIII sajandi (ja varasematele) mõtlejatele omane ning ega õigupoolest ole ju Herderi tohutud ajalookäsitlusedki mitte midagi muud kui püüd kirjeldada ja selgitada kogu maailma ja kõiki selle sees peituvate rahvaste tegemisi ja olemisi, ning kõigi rahvaste ja kultuuride väärtuseni on lihtne jõuda, kui üritatakse neid kõiki mingit pidi, isegi kui vaid kabinetivaikuses, läbi uurida.
Jaan Unduski koostatud ja Reet Benderi tõlgitud kogumik, mis on nüüd eesti keeles kättesaadavaks saanud ning Herderi tõlgete nappi rida täiendab, on suurepärane sissevaade Herderi varasematesse töödesse. Mõeldes paralleelidele mõne teise filosoofiga, hiilib mõtte piiril kiusatus rääkida „noorest Herderist“, kuid sellise taotluse lömastab kiiresti mõistmine, et XVIII sajandil pole 25aastane intellektuaal (sest varaseim töö, mis siin kõne all, on ju 1769. aastast) enam mingi noor mõtleja, vaid täies tööeas filosoof. Valitud kolme teksti („Minu 1769. aasta reisi päevik“, „Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks“, „Käsitlus keele päritolust“) puhul torkab aga selgelt silma mitte ainult kirjeldamise ja seletamise taotlus, vaid ka selge soov õpetada.
Kuigi esimene tekst positsioneerib end päälkirja järgi justkui reisipäevikuna, on tegemist siiski lihtsalt reisi ajal kirjutatud päevikuga, mille tuumakaima osa moodustab autori põhjalik seletus sellest, kuidas tema oma äranägemist mööda kooliharidust ümber kujundaks. Seejuures, pandagu tähele, on nii-öelda Herderi pedagoogika paljud jooned vägagi tänapäevased.
Nõnda saame lugeda õppeprotsessi elulisuse vajadusest („Saadakse esimesed teadmised rohkem loodusloost kui loodusõpetusest, rohkem endast kui kaugetest, võõrastest [—]; talle näidatakse elu kõige põhilisemaid vajadusi, leiutisi ja kunste, et ta tunneks iseennast, oma ümbrust ja õpiks kõike kasutama“, lk 38), praktilisusest („Teine reaalklass [—] läheneb enam teaduslikkusele. [—] Siin saab nooruk imeasju näha ja enamgi veel, nendega töötada.“, lk 42) ja lõimitusest („Matemaatikat ei käsitleta kuidagi muudmoodi, kui ühenduses füüsikaga. [—] Geograafia juurde kuuluvad astronoomia, kronomeetria ja gnomoonika; selleks et tundma õppida valgust, õhku, vett ja kehasid.“, lk 44). Herder jätkab samas vaimus veel pikalt, andes põhjalikud arvamused teistegi, mitte ainult reaalainete kohta (ultimatiivselt peab humanitaarainetest „inimkonna katekismus“ kohtuma ja sulama kokku „Lutheri katekismusega“, moodustades ühe terviku) ning peatudes iseäranis pikalt keeleõppe küsimustel, kus seab selgelt primaarseks emakeele õppe, sest ilma selleta pole võimalik võõraid keeli täielikult haarata (tõsiasi, mis tänapäeval sageli näib ununevat).
„Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks“ viitab juba pealkirja poolest sügavamale taotlusele ning kannab selle ka suurepäraselt välja. Võrreldes hilisema peateosega, mis sellesarnast teemat käsitleb, on siinne „Ajaloofilosoofia“ skemaatilisem ning vähemalt samavõrd, kui visandab mingit filosoofilist süsteemi, pakub nii lugejale kui ilmsesti ka kirjutajale põnevust hulga rahvaste ja kultuuride kirjeldamisega, olles seeläbi tõeline rahvavalgustuslik „maailm ja mõnda“ kirjatöö. Ent Herder ei piirdunud pelgalt sellega ning seob rahvaste ajaloolise kogemuse ja tegemised kokku maailmas toimunuga, sh leiutiste ja saavutustega, jõuab aga taas ringiga tagasi sinna, kuhu eelmises tekstiski – kõigel peab olema eesmärk ning see võiks võimaluse korral olla säärane, millel on ka rakenduslik väljund. „Miks peaksin ma otsima näidet mingi tõe kohta, mille kohta leidubki ainult kahjuks! näiteid – religiooni ja moraali, seaduste ja üldiste kommete kohta. Need on justkui üle ujutatud kaunite põhimõtete, arengute, süsteemide ja tõlgendustega – nii üleujutatud, et peaaegu keegi enam põhja ei näe ja peaaegu kellelgi enam jalad maha ei ulatu – ja seetõttu sellest kõigest üle ujub“ (lk 197). Parem oleks, et jalad põhja ulatuks ja aitaksid ühiskonda ja riigivalitsemist korraldada! Aga mitte liiga kõvasti, sest „seal, kus riik on täiesti monarhi võimuses“ juhtub nõnda, et kui lasta „suurel aadrilaskmisel“ toimuda, siis on tulemuseks „sunnitud, inimlikud, kiretud sõjad“ (lk 204-205).
„Käsitlus keele päritolust“ on ehk kõigist tekstidest kõige vähem oma ajas kinni ning on keele tekkimise filosoofilise käsitlusena lobedalt loetav ka tänapäeval. Ehkki veidi vähem kui sajand pärast Herderi teksti keelas Pariisi Lingvistikaühing (Société de Linguistique de Paris, asutatud 1866) sel teemal artiklite avaldamise ning kogu küsimus jäi mõneks ajaks unarusse, on Herderi sõnum lihtne ja sarnasem tänapäeva keeleteadlaste järeldustega kui oma kaasaaegsete hüpoteesidega – keel on midagi väga-väga inimlikku. Samm-sammult oma argumentide loogikat selgitades, vastustavaid küsimusi pareerides ning kokkuvõttes keele jumalikku päritolu eitades on Herder ees paljudest oma kaasaegsetest, kes otsisid keele alge leidmiseks veel kõrgemate jõudude abi.
Tuleb nentida, et ehkki Herderi vaim on eesti (ja paljude teiste rahvaste) kultuuride ja eneseteadlikkuse kohal rippunud juba õige kaua, on aeg nähtavasti nüüd küps, et pöörduda otse allika poole (kuigi spetsialistid on seda teinud juba ammu) ning saada aimu sellest, mida muidu tuntud autoriteet ise öelnud on.
1 Joonas Hellerma, Inimkonna hääled Arkaadia teel. – Postimees 19. VI 2020.
2 Liina Lukas, Liivimaa Lutheri mõtteid inimesest ja tema elukeskkonnast. – Sirp 21. II 2020.
3 Jaan Undusk, Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus 1995, nr 9.
4 August Annist (Anni), F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg“. II osa: „Kalevipoja“ saamislugu. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetused B. XXXIII. Tartu 1936.
5 Vt Lukas 2020: Ta mõistab hukka Euroopa riikide koloniaalpoliitika ja tunneb kaasa Ameerika põlisrahvaste saatusele: „Ja mis õigus oli teil, jõhkarditel, nende õnnetute maale kas või ainult läheneda, rääkimata sellest, et kiskuda see maa neil käest ja rebida nemad sealt eemale varguse, kavaluse ning julmusega? See maailmajagu on olnud aastatuhandeid nende oma, nii nagu nemad kuuluvad sinna.“
