elektrolüüser

Septembri algul Tartus toimunud festivali „Draama“ on korraldatud 1996. aastast ning see on muutunud koos aja ja teatriga. Kui alguses oli festival märksa pidulikum, peomeeleolu ja tseremooniatega (žürii ja parimate selgitamine, festivaliklubi ning teised Tartut ja festivali ühendavad ettevõtmised), siis nüüd on „Draama“ vaikselt vajunud argisemasse vakku. On küll teatrite lavastused, hulk väliskülalisi, etendusjärgsed arutelud ja teemakonverentsid (metaprogramm), kuid kõik see on mõeldud eeskätt asjahuviliste kitsale ringile. On selline muutus hea või halb? Sel korral panid „Draama“ kava kokku kuraator Hedi-Liis Toome ning loomenõukogu liikmed Karin Allik, Liisi Aibel ja Meelis Oidsalu.

Enn Siimer: Millest „Draama“ loomenõukogu lähtus ja miks tehti just selline valik?

Meelis Oidsalu: Juba mõned aastad on kasutanud „Draama“ loomenõukogu süsteemi: festivali juht Hedi-Liis Toome palkab endale nõustajad ning nelja inimese koostöös peilitakse välja huvitavamad uuslavastused ja teemad, mis võiksid neid siduda, sest festivalil peaks olema ka mõni temaatiline raskuspunkt. Et „Draamal“ näidatakse enamasti kõige värskemat eesti teatrit, siis selguvad rõhuasetused suundumuste põhjal, mis viimase aasta-paari lavastustest ilmsiks tulevad.

Viimasel ajal on sõnateatris hakatud palju kasutama muusikat ja juba mõnda aega on tooni andmas huvitavad naisautorid – neid suundumusi festival peegeldaski. Loomenõukogus me seda otseselt ei sõnastanud, aga mulle tundub, et võtsime programmi koostades teadliku hoiaku mitte kammitseda ennast vaidlustega selle üle, kas „Draamal“ peaks olema esindatud traditsioonilisem sõnateater või ka nüüdisaegsed etenduskunstid. Ja kui palju üht või teist võiks vaatajatele näidata. Valisime lavastusi nii, et programm saaks mitmekesine ja festivalipassiga n-ö kettvaataja saaks eesti teatri mitmekesisust kogedes huvitava „sõidu“.

Kui vaadata „Draama“ muutumist ajas, siis võib öelda, et ajad on muutunud ja praegu ei ole mõeldav korraldada festivali 1990. aastate stiilis, kui teatraalid veetsid nädala Tartus ja sumisesid seal koos end üksildaselt tundvate kriitikutega. Seega, festivali fookus pole enam teatritel ja näitlejatel, vaid publikul. Ja veel –„Draama“ ei saa olla kuidagi sügavam ja ägedam, kui seda on eesti teater ise.

Siimer: Tunnistan ausalt, mina olen „Draamat“ võtnud alati kompaktse ja soodsa võimalusena näha eelmise aasta esileküündivamaid lavastusi, puhtpragmaatiliselt. Festivalil pakutust jõuan vaadata vaid seitset-kaheksat lavastust, ent seegi annab mulle tänuväärt võimaluse saada kas või mingisugunegi ülevaade parimatest. Rõõm näha, et valdavalt on etendused välja müüdud (alati pole see nii olnud), teater on nõutud kaup.

Oidsalu: Nõus, et publikut jagub ja äge oli näha täissaale ka eksperimentaalsemate lavastuste etendustel. Näiteks Jarmo Reha ja Aare Pilve „Divide et impera“ toimis tuubil täis saaliga Tartu üliõpilasklubis hoopis teisiti kui Tallinnas pooltühjas Kopli rahvamajas. Peale selle said tartlased näha, kui orgaanilise ja veenvana mõjub Aare Pilv teatrilaval. Netti Nüganeni üsna ekstreemset soololavastust tulid vaatama ka need, kes muidu hoiavad Kanuti gildi saalist ehk eemale.

Publik ongi festivali kõige olulisem komponent. Festivalikülastaja võiks saada mitmekülgselt stimuleeriva elamuse ja – nagu üldiselt teatris – ei eeldata, et kõik peab kõigile sobima. Seejuures, kui Tartus kuuldakse inimesi toidupoes arutamas, mida nad eile „Draamal“ vaatasid ja mis nad sellest arvavad, siis see ongi vahest kõige tähtsam.

Nagu Andrus Karnau Postimehes sedastas, mõjutavad festivali n-ö kettvaatajate kogemust just etenduskogemused kobaras ning kunstilisel kogemusel ja selle hilisemal mõtestamisel arutelu käigus võikski olla festivali fookus.¹ Vaataja vaatest võetuna andsidki festivalitunde etendusjärgsed vestlused ja temaatilised arutelud.

Siimer: Kui veel mõned aastad tagasi olid „Draama“ kavas peaasjalikult nn riigiteatrite lavastused, mille vahele oli ära eksinud mõnes vabatrupis tehtu, ning seejuures oli festival ise rohkem psühholoogilise teatri nägu, siis nüüd oli kohal ootamatult suur hulk vaba­truppe ja etendusedki valdavalt liigitatavad etenduskunstide valda. Isegi riigiteatrite omad. Muidugi peegeldab see meie teatri praegust üldseisu eri laadi lavastuste proportsiooni seisukohalt. Ja ühtlasi, kui võrrelda lavastustega haaratud publikuhulka, aga sellega saab tinglikult mõõta ka teatri mõju ühiskonnale, siis vabatruppide loomingut näeb ikkagi vaid väike osa kogu teatripublikust. Kellel huvi, saab vaadata „Teatrielu 2022“ statistikat, mis näitab, et riigi- ja munitsipaalteatritele langes aastas kaks kolmandikku kõigist külastustest, kuigi lavastuste ja etenduste arv erateatrites oli märksa suurem (üle 50% kõigist)².

Oidsalu: 2022. aastal esietendus 239 lavastust, „Draamal“ oli neid 13. Programmis oli pool lavastustest suurte repertuaariteatrite mängukavast: Tallinna Linnateater kahe, Eesti Draamateater, Ugala, Endla ja Noorsooteater ühe lavastusega, seega kuus lavastust. Pool oli vabatruppidelt. See polnud plaanitud jaotus, vaid tulenes osaliselt ka festivali teemadest. Festivali poolsada väliskülalist said aga nii Eesti teatris toimuvast kindlasti esinduslikuma pildi.

Mis puudutab seda, kas festivali programm peaks olema statistiliselt esinduslik, siis ka heal aastal on vaid viiendik kõigist esietenduvatest lavastustest sellised, mille puhul on tuvastatav mingi esteetiline ülesanne, mida lavastusega lahendatakse (peale nn teksti või loo etendamise). Seega on isegi loogiline, et festival ei ole üdini representatiivne. „Draamal“ on kunstitaotlus oluline. Teatri tugevus ongi tema mitmetahulisus kultuurinähtusena. Kunst on teatri üks tahke, aga mitte ainus. Teatril on veel ühiskondlikke rolle, aga neid kõiki ei pea tingimata „Draamal“ kogema.

Siimer: Teatristatistikas torkab silma, et 2022. aastal oli riigi- ja munitsipaalteatrite külastusi ligi kaks korda rohkem kui eelnenud aastal. Külastatavuse hüppeline kasv oli iseloomulik ka 2023. aasta esimesele poolele. Teater on pärast pandeemiat taas populaarne. Statistikast näeb, et 2022. aastal oli vaatajal iga päev valida 18 etenduse vahel ja iga päev nautis teatrit keskmiselt veidi üle 3000 vaataja. Pole paha, kuid, nagu teada, hakkab alles nüüd tugevat mõju avaldama elukalliduse tõus, sh kultuuriürituste piletite kallinemine, mis on jõudnud ka teatrisse. Kui 2022. aastal maksis teatripilet keskmiselt 15,4 eurot, siis tänavu on raske leida piletit alla 20 euro. Tõus on märgatav. Tulevik toob siin ilmselt tagasilöögi ja millalgi – kui mitte juba praegu – hakkab pileti hind külastatavust järjest rohkem mõjutama.

Oidsalu: Vaadates, kui palju riigivõim tegelikult juba praegu doteerib teatripileteid, siis ilmselt tulebki leppida piletite kallinemisega. See ei pruugi olla sugugi halb, sest sunnib teatrit publikuga rohkem tööd tegema. Eesti teater on saanud nii jõudsalt kasvada suuresti tänu riigi stabiilsele ja suurele toetusele. Pole põhjust eeldada, et see peab jätkuma nii igavesti. Lätis on pööre suurema turupõhisuse suunas juba toimunud, aga ei saa öelda, et läti teater kiratseks. Kallim pilet sunnib teatreid publiku nimel rohkem vaeva nägema ja oma kestast välja ronima.

Siimer: Millega seletada suundumust, et draamalavastustes kasutatakse järjest rohkem elavat muusikat? Ei usu, et see iseloomustab ainult festivali lavastusi. Minu nähtud seitsmest lavastusest kolmes oli laval bänd („Ainult jõed voolavad vabalt“, „Elajannad“, „Café Théâtral“), kusjuures ükski neist ei olnud kommertslik. Kas näitab see, et teatrid on võtnud suuna meelelahustuslikkusele? Reklaamis kasutatakse järjest agressiivsemaid vorme, turundus muutub üha olulisemaks. Täheldan seda oma koduteatri Ugala puhul, kus iga etenduse ajal seisab teatri juures vähemalt paar-kolm bussi kaugemalt.

Oidsalu: Aga mis on sellest halba, kui muusika tungib sõnalavastustesse? Pole otsest põhjust muusikat sõnateatri laval kuidagi stigmatiseerida. Palju festivalil nähtust jääb vormilt teatrietenduse ja kontserdi või jutluse vahepeale. Nagu kirjutab teatriteadlane Luule Epner festivalil esitletud „Teatrielus“: perspektiivid nihkuvad ja piirid lagunevad. See on tänase teatripildi reaalsus. Keset seda vormilist voolavust on võimalus ka klassikalisel sõnateatril end uuesti leida, kas või nihetele vastandudes. Aga veenvalt vastanduda saab ainult väga heade lavastustega.

Mis Ugala ees seisvaid busse puudutab, siis turundus on teatritel alati tasemel olnud ja kui paikkonna väiketeater meelitab publiku kohale väljastpoolt maakonna piire, siis on see ainult hea. Veelgi rohkem busse võiks seista Ugala parklas, kunstiline tase on sel teatril praegu kõrge. Minge vaadake „Meie klassi“.

Siimer: Teine silmatorkav suundumus väljendus „Draamal“ selles, et psühholoogilise teatri laad on taandunud perifeerseks. Isegi riigi- ja munitsipaalteatrite repertuaaris, seda enam aga valitses „Draamale“ valitud lavastustes etenduskunsti esindav laad. Kuid just siin algavad probleemid. Psühholoogilisele teatrilaadile on iseloomulik, et vaataja elab kaasa tegevusele ja tegelastele ning sellest saabki alguse vaataja rahulolu ja nauding etendusest. Etenduskunstis sellist kaasaelamist justkui pole: siin on oluline värskus, pidev muutumine, teatrivahenditega kindla seisundi edasiandmine. Tegelikult aga, kui aus olla, siis mulle tundub, et nüüdseks on psühholoogilise teatri ja etenduskunsti range eristamine oma aja ära elanud. Nii nagu praegu on naljakas lugeda, kuidas kunagi eristati Stanislavski ja Brechti teatrisuunda.

Oidsalu: Psühholoogilise teatri käsitlused ongi ajas arenenud, aga mulle tundub, et muutusi pole veel piisavalt kirjeldatud ja sestap ollakse oma rahulolematuse väljendamisel ühe või teise teatritendentsiga hädas. Diskussioon on kohmakas ja sektantlike varjunditega, asjatult traumeeritud. Teater, olgu psühho­loogiline või muu, saab ennast kaitsta ja õigustada ainult laval. Ma ei oska eesti teatri lähiajaloost nimetada ühtki juhtumit, kui tipptasemel nn traditsiooniline psühholoogiline sõnalavastus oleks jäänud auhindadeta või tähelepanuta. Ka näitlejaauhinnad näitavad, et isegi keskpärastes lavastustes sündinud tugevad rollid pälvivad ebaproportsionaalselt suure tähelepanu. Järelikult on nende järele nõudlust, mida pole viimasel ajal täidetud.

Mina vägevate rollide kadumise pärast muret ei tunne, sest meil on lihtsalt nii palju tugevaid näitlejaid ka nüüdisaegsemas teatris (Marika Vaarik, Jörgen Liik jt), kes avardavad laval psühholoogilise teatri piire. See laad võidab nende ja mitme teise eesti tippnäitleja toel uut territooriumi teatris juurde, mitte ei kaota seda.

Et etenduskunsti lavastuses saab olla psühholoogiliselt veenev ja puhta enesekindluse toel ka näitlejakunsti seisukohalt uutesse kõrgustesse tõusta, näitas veenvalt Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel“. Publik on kaheks tunniks suletud death metal’it laulva alasti nõiaga väikesesse tsemenditolmusesse ruumi, aga Nüganen ei mängi sealjuures eksootikale, vaid tegeleb ka lavalise kohalolu küsimusega täitsa traditsioonilises võtmes.

Siimer: Pole sugugi juhuslik, et „Teatrielus 2021“ võrdleb Alvar Loog etenduskunsti „invateatriga, millele tulebki läheneda madalamate ootuste ja suurema heasoovlikkusega. Ning isegi teatava härdusega.“³ Ka seekordsel festivalil nägi mitmeid (ka premeeritute seas) lavastusi, mis patustasid kunstilise struktuuri lõtvuse ja detailide juhuslikkusega.

Kiiduväärse näitena tahan ka mina esile tuua Netti Nüganeni lavastuse „Müüt: päeva äärel“, milles on nii (eri tasandeil) konflikt, areng ja täpselt paigas kunstiline struktuur. Tunnistan, mulle meenutas see lavastus kunagi ammu, ligi viiskümmend aastat tagasi nähtud Lembit Petersoni legendaarset „Godot’d oodates“. Siis ei osatud etenduskunstist undki näha. Täpselt samuti, nagu alustas etendust Sulev Luik Estragonina, nii ka siin Netti Nüganen. Täpse rütmi, struktuuri ja ambivalentsusega. See, et mina nägin selles tuumakatastroofi üle elanud inimese avastusretke inimlike ajalooliste detailidega, jäägu minu südametunnistusele, kuid mulle oli see tähtis ja andis sotsiaalse tähenduse. Iga minut oli täidetud, igav ei hakanud, areng oli etendusse kodeeritud. Iseenesest nauditavad ja kohati elamuslikud olid kõik lavastused, mida nägin, kuid viimse detailini lihvitud terviklikkust kohtas harva.

Oidsalu: Godot’ ootamise paralleel lõi pähe ka mulle. Seda, mida Alvar Loog nimetab vaataja heasoovlikkuseks etenduskunstide suhtes, võib võtta ka lihtsalt kui avatust. Loog esindab konservatiivset elitismi (eesti teatris on olemas ka progressiivne elitism) ja sellise hoiaku atraktiivsus seisneb lootuses, et äkki kusagil ikkagi on mingi üldine ja igavene hierarhia, jumalik kord, liikumatu raskuskese, mis vastandub kultuurielu kohati talumatule voolavusele, ähmasusele ja killustatusele. Hea kunst aga on mingis plaanis ka talumatu.

Konservatiivne elitistlik kultuurikriitika heidab näiteks marginaalidele ette, et nad on marginaalid. Ma ei tea, aga pakun, et Liisa Saaremäel ja Netti Nüganen teavad ka ilma Loogi osutuseta, et nad on marginaalid. See ongi neile kultuurilise olemise vaikeväärtus. Kunsti ülesandeid ja kultuuri vaikeväärtusi nähakse ühe kunstiliigi sees erinevalt, see on ka teiste kunstiliikide puhul nii, ning ka teatris põhjustab see pingeid ja võõristust. Sellised pinged on loomulikud ja kunstiliigi arenguks teatud piirini ilmselt ka vajalikud.

Loogiga olen sellegipoolest paljuski nõus: etenduskunstis esineb stampe ja automatismi. Ent stambid, automatism ja õilistatud infantiilsus pole etenduskunstide n-ö pärispatt ega privileeg. Neid esineb kultuuris läbivalt: stambid on kultuuris sama olulised, kui on neist irduv loov juhuslikkus.

Siimer: Arutelult „Eesti teatri kuvand Euroopas“ üles korjatud Priit Raua ühe mõttega tahan küll vaielda. Jutt oli eesti etenduskunsti ekspordivõimalustest ja seal jäi kõlama Raua sedastus, et eesti identiteedi probleemidega etenduskunst tegeleda ei saa, see rahvusvahelist publikut ei köida, jätab saalid tühjaks. See nagu välistaks etenduskunsti sotsiaalsed ponnistused? Võib-olla käib see mingil moel puhtalt modernsete tantsulavastuste kohta, kuigi ka selles ei ole ma veendunud. Minu arvates ei tohiks seda perspektiivi küll kuidagi välistada. Kõneldi küll (eesti) identiteedist, kuid probleem on ju palju laiem. Identiteet on vaid üks rakurss ühiskondlikust temaatikast ja selle näiteks võiks ju olla ka seesama eelmainitud Netti Nüganeni lavastus. Festivalil Musta Kasti lavastusi seekord küll polnud, kuid need on ju puhtal kujul etenduskunsti valda kuuluv looming, võtame kas või „Peksu mõisatallis“. Modernne teatrikeel ja -laad ei välista kuidagi ühiskondlikke probleeme.

Oidsalu: Olen nõus, et rahvusliku identiteedi teema on mõni aeg võib-olla taustal olnud, aga see tuleb tagasi, ka etenduskunsti. Teatri NO99 „GEPiga“ käidi omal ajal edukalt välismaal tuuritamas. Mida Priit Raud vast silmas pidas, oli see, et Ida-Euroopa eneseotsingud pole enam Läänes eksootilised. Paljude Euroopa riikide enesetaju on julgeolekukriisi tõttu muutunud või muutumas (Saksamaa, Soome, Rootsi jne). Muutuste ajal hakatakse küsima enesetajukeskmete üle, neid ümber defineerima. Teater sobib selleks hästi, sest etenduse vorm – rahvakogunemine – evib eos poliiitilist potentsiaali. Vaadake kas või „Divide et impera’t“: presi­dent Alar Karis olla ka käinud pooltühjas Kopli kultuurimajas peetud n-ö rahvakoosolekul külmetamas, et kuulata üle kahe tunni kestvat Jarmo Reha ja Aare Pilve jutlust ning vaadata, kuidas Pääru Oja ekraanil Eesti lippu põletab. Viimast küll markeeriti, aga siiski – teatris on rohkem lubatud kui päriselus, eks ikka selleks, et me saaks paremini aru ka nendest keelatud asjadest. Soovitan kõigil vaadata ka Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“: lisaks sellele, et tegemist on kunstiliselt kõneka lavastusega, on lavastaja Rainer Sarnet leidnud viisi, kuidas meie praegusele vene kultuuri pelule väga viisakalt Pikka Peetrit näidata.

1 Andrus Karnau, Miks lavastada vene kirjandusklassikat sõja ajal? – Postimees 16. IX 2023.

2 Tiia Sippol, Ülevaade 2022. Rmt: Teatrielu 2022. Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2023, lk 332–333.

3 Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Viimased klaaslaed meie teatrielus? Rmt: Teatrielu 2021. Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2022, lk 20.

Tallinna Linnateatri „Lear“, autorid William Shakespeare ja Andres Noormets, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, lavastusdramaturg Esko Salervo, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Rain Simmul, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Mari Jürjens, Indrek Ojari, Indrek Sammul, Egon Nuter, Mikk Jürjens, Priit Pius, Kait Kall ja Kristo Viiding. Esietendus 2. IX Salme kultuurikeskuse suures saalis.

„Leari“ seekordset lavastust vaadates võib tekkida küsimus: kuhu jäi kuningas? Nii plakatitelt kui ka kavalehelt vaatab vastu kena perepilt rahulolevast ja uhkest isast oma kolme nägusa tütre ja lemmikloomaga. Seekordne „Lear“ tekitab ka vastakaid soove. Tahaks küll kirjutada sellest, et tegemist on täiesti korraliku ja eheda Shakespeare’i näidendi lavastusega, mida ilmselt eeloleval hooajal kirjandusõpetajate eestvedamisel kooliõpilased vaatama viiakse, ent otsida ka pigem seda, kus Shakespeare’i kohale on kerkinud Andres Noormets iseseisva looja ja tõlgendajana, loo ülekirjutajana.

Niisiis, nentigem, et selles lavastuses on Shakespeare’i näidend kenasti olemas, kohati puhastatud ja otsekohesema sõnumiga, seega Noormetsa kastmes, mis on vähendanud ehk siin-seal ambivalentsust, tõlgendusvõimalusi, kirjutades justkui ette ühe ja ainukese lähenemise. Ent eks ole näidendi iga lavastus nagunii lavastaja tõlgendus.

Tulgem tagasi seekordse lavastuse juurde, mille puhul saab üsna kiiresti selgeks, kuhu on kadunud kuningas. Esmalt muidugi teavad ju kõik, et Lear on kuningas, kuid Noormetsa lavastuses on Learist (Rain Simmul) saanud valitseja, võimukandja sünonüüm. „Mina olen Lear,“ ütleb ta ega salli mingit vastuvaidlemist. Leari sallimatuses on isegi midagi orientaalset, idalikku. See, kuidas õukond, kaasa arvatud ta vanemad tütred, tema ees silmili maas lömitavad, jätab Learist mulje kui despoodist, autokraadist. Õukond pomiseb vaikselt heakskiitu, naerda tohib vaid siis, kui Lear ise ees naerab.

Ka Rain Simmuli kui tavapärasest veidi noorema näitleja valik sellesse rolli loob väljakutsete fooni, kuna on ilmselge, et selles valitsejas oleks jaksu ja valitsemiskirge veel ja rohkemgi. Tema võiks hoida kogu riiki ja selle alamaid oma raudses haardes veel aastaid. Miks selline täies elujõus Lear siis ikkagi riigi tütarde vahel tükeldab? Hea küll, nagu teada antakse, on rahvas kogunenud kuulama, kellest saab Leari noorima lapse, lemmiktütre kaasa (mitte Leari võimust loobumisest teada saama). Võib-olla võib mõelda nii, et Lear tahaks oma pesamunale abiellumise puhul tüki kuningriigist kaasavaraks anda (pitsat käib dokumendile alla enne, kui piiga suugi jõuab avada), kuid kuidas jätta ilma vanemad tütred, kes juba ammu abielus? Nii lasebki Lear vanematel tütardel end maa ja vara eest meelitustega üle valada, tasuks siiluke riigist.

Et Leari arusaamas oma tegevuse tagajärgedest on midagi paigast ära, ilmneb juba Kenti (Indrek Sammul) väljasaatmises. Lear käsib tal oma riigist lahkuda … , aga … millisest riigist? Riigist, mille ta on hetk tagasi oma järeltulijatele laiali jaganud. Võib öelda, et selle lavastuse Leari suurim probleem on kohanemine sellega, et tema ees enam ei lömitata, et need, kelle üle tal oli täielik võim, tõusevad korraga püsti, ajavad selja sirgu, vaatavad otsa ja hakkavad ajama oma asja.

Lear ei suuda end mahutada isa rolli, keda saaks austada ja armastada ning kes laseks enda eest hoolitseda. Lear tahab jätkuvalt olla valitseja, peatuda koos oma kaaskonnaga alamate juures ja suunduda, söönud nood paljaks, järgmise alama ressursse kulutama. Muidugi on arusaadav tütarde protest sellise muidusööjate ja korralageduse tekitajate hordi vastu. Pole juhuslik, et nad mõlemad tunnevad piinlikkust ja ebamugavust, et peavad isa tahtmise järgi olemiseks ja tema meelitamiseks tühje sõnu tegema. Nad saavad aru, et nendega manipuleeritakse ning et isa kavatseb samamoodi jätkata: ta ootab, et tühjade sõnade taga oleks täielik alandlikkus ja käsutäitmine. Nagu alati on olnud.

Gonerili (Evelin Võigemast) ja Regani (Ursula Ratasepp) algne ebamugavus on seekordses lavastuses siiras ja rõhutatud. Ebamugavus toimunu pärast, kui isa on nad „tanki pannud“, millele järgneb mõttevahetus ees ootava kaose teemal (naised tuleb luku taha panna, kui Leari kamp kostile tuleb) ning tõdemus, et Lear on ettearvamatu, peegelduvad veel sõnumites, nagu „olen haige, ei saa tulla Leariga kohtuma“ jt. Tütred tunnevad oma isa ja sellistes ettekäänetes peitub tütarde püüd vältida laupkokkupõrget. Kuid tütred on ikkagi samast puust: üks ütlemine ja tegu viib teiseni, Gonerili juurest enneaegne minema­kihutamine ja Regani juurde minek hakkab lööma kiilu õdede vahele. Kes ikka tahaks võõrustada nädalaid sajapealist muidusööjate hordi, olgu pealegi, et tegemist on isa ja tema sõpradega.

Tahan siinkohal hetkeks veel peatuda Leari võimust loobumisel. Pettunud Lear veeretab oma krooni mööda maad vanemate tütardeni. Kroon maas on sümboolne, võim on saadaval. Näib, et õekesed jagavad selle krooni ka päriselt ära, sest mõlema kaelas rippuv veidi kaardus „küüs“ on ilmselt tükk kroonist. Nii saab kroonist ka relv, terariist, millega pimestatakse Gloucester (Egon Nuter) ja tapetakse Edmund (Priit Pius). See on nagu vana draakoni mürgine hammas, mis rapsab umbropsu, valimata omade ja võõraste vahel.

Huvitavaid ja mitmekihilisi tõlgendusi võimaldab Leari kass, kes oleks justkui mõnest lastenäidendist eksikombel lavale sattunud. Kassi, kes ühtlasi on ka narr, kehastab elusuuruses näitleja (Kait Kall). Minul hakkas millegipärast kummitama laul kuninga kassist, kes valitsejale lööb nurru, aga teistele on tiiger. Vist on võimalik mõelda ka nii, et narr ongi kuninga lemmikloom nimega Poiss ning narri tekst on Leari sisemonoloog, omamoodi sisekahekõne oma kassiga, hääl, mis ütleb, et ta tegi vea, eksis, tegi end narriks. Kui see kassi hääl tema peas valjemaks muutub, ülekaalu võtab, siis Lear kaotabki mõistuse ehk Leari ehk iseenda, sest Lear ongi tema ainus identiteet. Seda, et kass on tegelikult kass ja Lear ise, toetab seegi, et hull ja lilledega pärjatud Lear püüab kinni hiire ja laseb ta lahti: kass, kes oli kõigile tiiger, ei ole enam kiskja.

Võib-olla seetõttu, et Lear on täies elujõus, on lavastuses ka tema mõistuse kaotamine hillitsetud. Kui veel tütarde üle kohut mõistes on ta kohtunik-valitseja, siis edasine asjakäik on tasakaalukas ja reserveeritud. Lear õpib esmalt samalt kõrguselt suhtlema Gloucesteri ja Tomiga ning lõpuks on ta valmis suhtlema alt üles Cordeliaga (Mari Jürjens). Ent siis ongi juba liiga hilja.

Tegelased lavastuses täidavad kenasti oma näidendipäraseid rolle: Edmund mahhineerib nagu ikka, Kentil ja Gloucesteril on oma funktsioon, usaldav Edgar (Mikk Jürjens) kehastub vaeseks Tomiks. Hea leid on Cornwalli (Indrek Ojari) dublett Albany näol (Indrek Ojari), tekib kahe erisuguse loomusega aadlimehe huvitav kontrast – seega sama mees ja mitte sama mees. Loo koes lubab see tõmmata hoopis ebatavalise, mõneti isegi iroonilise paralleeli, kuna Goneril ja Regan mõlemad himustavad Edmundit, s.t jälle sama meest.

Kindlasti väärivad eraldi käsitlust valgus ja helikujundus. Vihjan siinkohal vaid sellele, et näiteks tormistseenis, kus Lear on tormanud kõigi loodusjõudude meelevalda, loovad liikuvad täpid (vihm?) mõnusa pildi sellest, mis juhtub, kui vihastada nii, et silme eest läheb mustaks ja peapööritusest hakkab kõik justkui ringi sõitma. Tänuväärne on enam-vähem tühi lava, mis laseb fookusesse tõusta tekstil, seda just ühenduses valguse ja heliga. Kohaselt mõjub varjuteatri kasutamine: nii kujutatakse näiteks Leari kaaskonda Gonerili juures lõputult saabuvate sõdalaste varjudena ning lahingut Cordelia ja vanemate õdede vägede vahel punases valguses varjumänguna, mis meenutab ehk pigem isegi metsikuvõitu tantsu ööklubis.

Esietenduse järel koju minnes mõtlen sellele, et mitmetel trupi näitlejatel on praeguseks selja taga juba arvestatav Shakespeare’i rollide slepp. Tundub raske ette kujutada, kuhu näiteks Rain Simmul edasi liikuda saaks, sest Lear, küpsete näitlejate tipproll, on juba mängitud. Igal juhul astub ta nüüd ühte ritta nende väheste eesti tippnäitlejatega, kellel on olnud au viimasel mõnel kümnendil Leari mängida:* Rein Malmsten (Ugala teater, 1990), Lembit Eelmäe (Vanemuine, 1994), Ita Ever (Eesti Draamateater, 2001) ja Lembit Peterson (Theatrum, 2018). Väga väike ja elitaarne klubi, kas pole?!

* Vabandan TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noorte näitlejate ees, kelle „Leari“ (Von Krahli teater, 2010) jätan arusaadavatel põhjustel rehkendusest välja.