Toeta
Otsi

eesti keele õpetamine

  • Linn ja linnahall mereala visioonis

    KAIDI PÕLDOJA, KEVIN VILLEM, JAAK-ADAM LOOVEER

    Novembri alguses esitletud Tallinna mereala visioon on tekitanud palju vastakaid arvamusi – hea võimalus algatada avalik arutelu. Siinkohal selgitame visiooni autoritena* selle lahenduse tagamaid ja linnaehituslikke põhimõtteid. Arutelu jätkub: tuleb otsustada, millist mereäärt soovime.

    Taust

    Tallinna mereala visiooni tausta avamiseks tuleb alustada kaugemalt. Seni on linna planeerimisel lähtutud linna eneseregulatsiooni põhimõttest. Enamasti arendaja algatatud linnaplaneerimine, kus linn on võtnud võimaldaja positsiooni, on andnud mitmeid kvaliteetseid terviklikke ruumilahendusi, kuid toonud kaasa ka palju juhuslikku. Detailplaneeringute ja ehitusprojektide kõrval on tervikvaade jäänud vaeslapse ossa. Selle puudumine on aina kriitilisem, sest mänguruumi on linnas järjest vähem. Strateegiakeskuse ruumiloome meeskond pandigi kokku selleks, et luua tervikpilt. Kuhu me jõudnud oleme?

    Koostöös Tartu ülikooli rändeuuringute keskusega on koostatud mitu Tallinna arengustsenaariumi, rände- ja rahvastikuprognoosi aastani 2050. Nendest järeldub, et linna arengut tuleb hakata suunama, sest planeeritud ehitusõigus ületab tegelikke vajadusi mitmekordselt ning hajusas linnas ei suudeta tagada teenuseid.

    Hiljuti sai valmis Tallinna kesklinna kui ettevõtluskeskkonna tervikvaade. Selleks, et Tallinn oleks piirkonna pealinnade hulgas konkurentsivõimeline, tuleb tagada toimiv ettevõtluskeskkond. Südalinnas peab liikuma palju inimesi kogu ööpäeva jooksul, kesklinn peab olema tihe, perimetraalne ja kvartaalne. Aktiivse linna eeldus on südalinna väljaehitamine: sel juhul on linn elujõuline, loodud on arenguvõimalused ja täidetud 15 minuti linna kontseptsioon. Seesuguses linnaruumis on kõik vajalik jalutuskäigu kaugusel ja väheneb sõltuvus autost. Tihedamas linnas on paremad võimalused tagada vajalikud teenused ja infrastruktuur ning täita kliimamuutustega kohanemisega seotud sihid. Just linnahalli ümbruskonna mereäärne ala on selles vaates võtmetähtsusega: mere äärde saab laiendada südalinna – tegu on pealinna mereväravaga. Mereäärne südalinn eeldab avatumat ja mitmekesisemat linnaruumi. Kuidas linnahall sellesse visiooni sobitub?

    Mereala visiooni linnaehitusliku lahenduse taga on mitmed varem tehtud koostööprojektid, näiteks Tallinna Vanasadama ruumilise arendamise ideevõistlus ja kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna uurimisprojekt „Lõpetamata linn“. 2021. aastal esitas arhitektide liit eksperdiarvamuse Logi tn 8, 9, 10 ja lähiala detailplaneeringu kohta. Seal on selgelt öeldud, et just mere ääres peab edaspidi paiknema kesklinlik, mitmekesine ja kvaliteetne linnaasum. Kavakava arhitektide koostatud Tallinna mereääre visioonis on välja toodud, et mereni viib väga vähe tänavaid ja linna avamiseks merele on vaja selles piirkonnas rajada tihe tänavavõrk.

    Kõigis neis töödes on jõutud ühel või teisel viisil sarnaste tulemusteni ja nüüd on need mereala visiooni kokku toodud.

    Linnaehituslikud kaalutlused

    Linnahall on unikaalne arhitektuuriteos: muljetavaldavalt suurejooneline ja metafüüsiline. Paraku just see tingib hoone linnaehituslikud vajakajäämised. Linnahall on hiiglaslik järskude murunõlvadega sissepoole suunatud arhitektuuriobjekt, mille ümber ei ole tekkinud ega saa ka tekkida elavat ja tihedat linna. Linnahall ei suhestu ümbrusega. Oluline on silmas pidada, et on muutunud ka olukord linnahalli lähialal. Nõukogude ajal, kui inimesi mere äärde ei lubatud, sidus see hoone linna merega, kuid nüüdseks on mere äärde pääsemine muutunud igameheõiguseks. Ühendajast on saanud katkestaja. Linnahall takistab pääsu mere äärde loomulikest liikumissuundadest. Samuti ei ole liikumine, mida pakub linnahalli astmeline avatud katus kõigile ligipääsetav. Linnahall lahendab linnaehituslikku probleemi, mida enam ei eksisteeri.

    Linnahall hõivab sama palju ruumi kui terve Rotermanni kvartal. Linnahalli asemele mahuks mitu otstarbekas suuruses avalikku hoonet, millele on tarvis lähitulevikus koht leida.

    Jala käidav linn eeldab tihedat inimmõõtmelist tänavavõrku. Elava linna puhul, kus liigutakse jalgsi, on hädavajalikud hooned, millel on fassaadid, vitriinidega äripinnad, kohvikud ja galeriid ehk tihedalt paiknevad sissepääsud hoone ja väliruumi vahel liikumiseks. Hooned ei tohiks moodustada linnaruumis barjääre, tekitada tummasid seinu ja tõkkeid. Elavat linnaruumi toetavad arhitektuurilt mitmekesised ja multifunktsionaalsed hooned.

    Mereala visioonis on pikendatud kaheksa kesklinna tänavasihti mereni ja tihendatud merega paralleelset tänavavõrku. Meie usume, et südalinn peaks mere äärde ulatuma mitmekesisena, aga linnahalli eeldused aktiivse linna loomiseks on piiratud. Linnahalli kehandist on võimalik tänavaga läbi tulla, kuid see piirkond peaks olema linnale ja merele rohkem avatud. Linnahalli fassaadi avamist tuleks täiendavalt analüüsida, praegu on arvatud, et see ei sobi hoone arhitektuurikeelega. Mereala visioonis välja pakutud uus linnahall suhestuks tänavaruumiga ja oleks avatud.

    Kõige olulisem on, et linnahalli ümbruses säilitatakse avalik ruum nii hoonete, parkide kui ka muu väliruumina. Linnahalli madal ja maadligi arhitektuur nõuab enda ümber avarust, et hoone monumentaalsus esile tuleks. Lageduse säilimine tähendab, et säilib ka hingitsev linnaelu. Maamärki on võimalik luua ka nii, et see avaldaks ümbritsevale positiivsemat mõju.

    Ühiskonna kogukulu ja kultuur

    Igasugune üle jõu elamine toimub tulevaste põlvede arvelt. Ükski linnahalli puudutav stsenaarium ei ole arutelu alt väljas. Oluline on siiski mõista, et kui eesmärk on linnahall rekonstrueerida, tuleb ausalt hinnata, millal see üldse võiks korda saada ning mille arvelt seda teha. Kas mälestise ümberehitamise, uuele funktsioonile ruumiliste piirangute seadmise või linnaruumi kvaliteedi arvelt?

    Linnahalli rekonstrueerimiseks tuleb vaadata kultuurivaldkonna rahastamist tervikuna. Arvestada tuleb rekonstrueerimist või ehitamist ootavate avalike hoonete pika järjekorraga, riigi rahanduse seisu ning tõsiasjaga, et Eesti riiki suunatud Euroopa toetuste hulk väheneb lähikümnendeil tunduvalt, kuid kohustused suurenevad. Millegipärast ei ole linnahall prioriteet ka riiklikult tähtsate kultuuriobjektide hulgas.

    Eesti omariiklust edasi kandvad valdkonnad, nagu haridus ja kultuur, pole enam jätkusuutlikud, ees seisab renoveerimismaraton. Sisuliselt tuleb kogu riik ümber seadistada uutele oludele vastavaks. Ühiskonna kulude kaalumise küsimus on valulik, kuid see on ruumiloome paratamatu osa.

    Kui linnahalli põhilisele väärtusele – saalile – kasutust ei leita, siis kas hoone ümberehitamine või investeeringud sellesse on üldse mõttekad? Sellise mastaapse hoone, sealhulgas saali puhul pole piisavat hulka kasutajaid ei praegu ega tulevikus. Hoone säilib aga kõige paremini aktiivse kasutamise korral. Seniste koostööprojektide põhjal Eesti kultuuriorganisatsioonidega peame tõdema, et linnahalli saal ei sobi akustiliselt ERSO-le, see ei vasta ka ooperiteatri tehnilistele nõudmistele. Linnahalli saal ei passi hästi konverentsikeskuseks ega levimuusika kontserdikohaks. Linnavalitsus on viimased 20 aastat korduvalt püüdnud investorit leida – tulutult. Tõsiste huviliste leidmine oleks esimene samm positiivse tuleviku suunas.

    Linnahalli taastamine on väga kallis. Nii terviklikult rekonstrueerituna kui ka näiteks konserveeritult on selle ülalpidamine samuti väga kulukas. Tuleb endale tunnistada, et selleks ei ole ei linna- ega riigieelarves raha. Praegu on näha, et puuduvad vahendid rahvusraamatukogu rekonstrueerimise lõpuleviimiseks, järge ootavad Tartu südalinna kultuurikeskus, Kunstihoone, Eesti kaasaegse kunsti muuseumi ruumid, muuseumide ühishoidla, Estonia ja ERSO ruumikitsikuse lahendamine. Millest tuleks ühiskonnal nende kultuuriobjektide nimel loobuda? Kultuurivaldkonna tervikvaadet puudutavad arutelud on pidamata. On oht, et hoonete pelk säilitamine avaliku raha eest võib võtta kultuurilt rohkem, kui sellele anda – ja seda püsivalt. Linnahalli tuleviku kaalumine eeldab paljude aspektide kõrvutamist, ühiskondlikku kokkulepet ning kompromisse.

    Kas teha ooperiteater?

    Omajagu on ka pakutud, et rahvusooper Estonia võiks saada linnahalli jäähalli uued ruumid. Lõppeval aastal käis koos Estonia ja Tallinna linna töögrupp. Aruteludes ilmnes, et teatri kollektiiv ei soovi lahkuda hoonest, millel on nende identiteedis oluline koht. Asukohavalik ei ole teoreetiline linnaehituslik küsimus, vaid ka osa organisatsiooni enesemääratlemise õigusest.

    Rahvusooperi praeguses hoones on edendatud eesti kultuuri- ja seltsielu, seda järjepidevust soovitakse edasi kanda. Eesti-sugune butiikriik ei vaja kindlasti kahte ooperiteatri kollektiivi. Niisiis, kui räägitakse rahvusooperile paremate võimaluste andmisest ning uue suure saali rajamine Uue turu platsile Tammsaare parki pole linnaehituslikult sobilik, võiks mõelda ühe ristkasutuses nn satelliitsaali loomise peale teises kohas, kus pakkuda nüüdisaegsemaid etenduskunsti formaate. Estonia peadirektor Ott Maaten on kinnitanud, et see ei saa praegu olla rahvusooperi prioriteet, juba ka seetõttu, et vahendid selleks puuduvad.

    Isegi kui uue ooperiteatri küsimus oleks jätkuvalt päevakorral, ei lahenda ooperiteatri pressimine jäähalli mahtu linnahalli tuumikprobleemi, milleks on linnahalli suure saali ja seda toetavate ruumide kasutusele võtmine. Suur saal ooperiteatri vajadustele ei vasta.

    Nõukogude arhitektuuripärand Tallinnas

    Mõistame väga hästi, et linnahall kui kunstiteos on unikaalne. Liberaalses turumajanduses ei ole arhitektuuri loomiseks kunagi sellist vabadust pakkuvaid tingimusi, nagu see oli linnahalli puhul Nõukogude ajal. Hoone on mälestus ajast, mil ruumi võis sekkuda modernistlikult julgelt, ehitusraha tuli Moskvast ning ülalpidamiskulud polnud tähtsad. Linnahall ehitati riigikorra ajal, mis valitses praegusest Eestist mitme suurusjärgu võrra mastaapsemal territooriumil.

    Paraku ei anna need teadmised vastust küsimusele, kuidas pidada üleval objekte, mis on ehitatud teise süsteemi ja teise ajastu tingimustes. Unikaalse hetke tabamine, teose loomine olukorras, kus selget lähteülesannet ja kontrolli ruumikasutuse otstarbekuse üle ei olnudki, tegi küll võimalikuks linnahall luua, kuid on ühtlasi nüüdse probleemi tuum. Juba hoone projekteerimist saatsid kahtlused, et Tallinn on linnahalli jaoks liiga väike. Toona võrreldi hoone kubatuuri, linna suurust ja elanike arvu.

    Tallinnal ei ole ka tulevikus ette näidata sellist kaalu ega suurejoonelisust nagu Brüsselil või Pariisil, sellest ei saa miljonilinna mitte ühegi prognoosi kohaselt, et linnahalli publikuga täita.

    On ilmselge, et ruumiline mitmekihilisus on linnade, sh Tallinna suur väärtus, kuid ajaloolis-kultuurilise märgisüsteemi, nagu seda on linnahall, säilitamiseks tuleb ilmselt leida kontseptuaalsem tõlgendus ning olla valmis kõigi osalistega arutama, kuidas selleni jõuda. Linnahalli suurim väärtus – käidav, õhtupäikesele avatud katus – on ka mereala visioonis säilinud.

    Kuidas edasi?

    Arutelu on alanud. Seljataga on avatud kohtumine riigi muinsuskaitseametiga, samuti arhitektide liiduga. Saame kokku ka teiste erialaliitude ja ekspertidega. Valmistame ette näitust ja vestlusõhtute seeriat. Nendest ja paljudest muudest kõnelustest peab vormuma plaan edasiseks.

    Igal juhul on aeg küps, et rääkida linnahallist ja ümbruskonna linnaruumist nii, et julgetaks rääkida. Arhitektuuri valdkonna kõrval tuleb igal juhul käsitleda ka laiemat ühiskondlikku mõõdet, sest iga oluline ruumiotsus mõjutab ka tulevasi põlvi. Kvaliteetne ruumiloome nõuab igal juhul laiemat kaalutlemist.

    Tuleb mõista, et otsustamise edasilükkamine on suure mõjuga. Miks mitte usaldada praegusi ja tulevasi arhitekte, anda neile võimalus kavandada olevik ümber millekski, mis on nii kultuuri, linnaruumi kui ka arhitektuuri vaates majanduslikult otstarbekas ja tulevikku vaatav? Aeg on lasta sündida uutel eesti arhitektuuri tippteostel.

    Kas anda linnahall vahekasutusse?

    Kõrvaltvaatajale on Tallinn hõre ja tühi linn, kus näiliselt on arenguruumi palju. Kui äri- ja eluhooneid saab hõlpsasti rajada väljakujunenud linnakeskkonda tihendades, siis uutele avalikele hoonetele on südalinnas koha leidmine äärmiselt keeruline. Linnahall hõivab sama palju ruumi kui terve Rotermanni kvartal. Linnahalli asemele mahuks mitu otstarbekas suuruses avalikku hoonet, millele on tarvis lähitulevikus koht leida tulenevalt Tallinna elanikkonna kasvust ja linnaehituslikust arengust.

    Ilmselgelt pole linnahalli probleemistik mustvalge. Linnahalli ei pea tingimata lammutama, aga argumente arvesse võttes võib seda kaaluda. Juhul kui avalikkus leiab, et linnahalli võib lammutada, saab mere äärde kavandada avalikud hooned ja ruumi, tekitada bastionivööndiga seotud park. Ühesõnaga luua mitmekesisus.

    Kui otsustatakse linnahall säilitada, peab alles jääma selle põhiolemus ja ka tühjus hoone ümber. Siis on seal ilmselt maastik sakraal-monumentaalse objektiga, mis sarnaneb Maarjamäe memoriaali või Helsingi Suomenlinnaga – vaikne ja vähese kasutusega park, mis kihab elust harvadel hetkedel. Kui jääda rangelt linnahalli taastamise piiridesse, jääb realiseerumata muu Tallinna linnaehituslik potentsiaal. Kui soovime linnahalli taastada on ausam rääkida uuesti ehitamisest.

    Kui jääme ootama – ei leia kokku­lepet – on jupikaupa võimalik kureerida hoone konserveerimist ja vahekasutust, teisenemist maastikuks või varemeliseks kunstiteoseks. Vahekasutus on vajalik, et mõtestada linnahall oote­perioodil, kuid ka see peab olema kestlik, mitte osutuma kulukamaks kui hoone kordategemine või lammutamine.

    Linnaehituslike põhimõtete üle arutlemisel kerkib Tallinna tuleviku kohta kaks põhimõttelist küsimust. Kas soovime lähiaastakümnetel näha mere ääres elujõulist kesklinna? Või oleme hoopis valmis reserveerima selle ala tuleviku tarbeks, mistõttu säilib praegune olukord? Lagunev linnahall pidurdab piirkonna arengut: enne selle kordategemist või uuestisündi linnaehituslikku muutust hoone ümbruses oodata ei ole. Mingit laadi sekkumist on linnahalli puhul igal juhul vaja.

    * Tallinna mereala visiooni autorid on linna ruumiloome kompetentsikeskuse arhitektid Kevin Villem, Paco Ulman, Ann Kristiin Entson, Jaak-Adam Looveer, Olari Kärmas, Ivo Arro, Siim Kuusik, Kaidi Põldoja ja Raido Roop.

     

  • Mitmekülgne kontserdiassortii

    KÄRT KÄÄMBRE

    November on hingedekuu ning tajusin – langedes ühtlasi klišeede küüsi –, et pimedus ja sombused ilmad on juhatanud inimesed sisekaemuse radadele. Kuldsooja sügise ja jõuluootuse vaheline aeg täitus väliselt kireva sagimisega, millesse ära eksides sai meelerahu leidmiseks pöörduda kunsti poole. Alatasa tabasin end mõtlemast, kuis muusika leiab inimesed siis, kui nad seda vajavad. Või hakkab muusika alles siis kõnetama, kui igatsus tähenduse järele nii suur on?

    See nagu vastaks tummadele appikarjetele ja mõjuks vaigistamatule igatsusele pehme lohutusena. Niisiis leidus novembris mulle palju turvalist: kuu kulges rohkem klassikalise muusikaga ja suubus lõpukolmandikul süvitsi eesti heliloomingusse. Tegelik kontserdi­assortii oli minu külastatust tagantjärele hinnates küll märksa mitmekülgsem, ent muusikaelu kaldus siiski kvantitatiivselt sinnapoole, milliseks kujundasin enese kuulamiskogemuse ning kuhu sihtisin muusikast mõtlemise.

    Festivali „Afekt“ rüpest novembrisse tõtanuna võtsid mind kuu avanguna vastu Ludwig van Beethoveni ja Johannes Brahmsi sonaadid tšellole ja klaverile. Need kõlasid Sten Lassmanni ja Valle-Rasmus Rootsi esituses kvaliteetselt ja kaalutletult. Stiiliteadlikule Beethovenile järgnes Brahmsi sonaat op. 78, mis mõjus oma intensiivsuses puhta ja haprana ning kulges laialilagunemist kartmata ühtlaselt hoitud pingenivool. Nõnda nõretasid ka pausid helidest ja muusikaline mõte ei katkenud hetkekski – justkui sõnad, mis on meelel, mille olemasolu kõik tajuvad, ent mis jäetakse endale, sest nende väljaütlemisel pole mõtet. See teos ei andunud tol õhtul täienisti publikule, nagu Brahmsi interpretatsioonid oma suures kirglikkuses vahest liialt kergelt kipuvad tegema, ometi mõjus nõnda veel tugevamaltki.

    Mõnikord harva võib muusikat kogeda nii, et kontsert ei päädi selle viimase teosega, vaid eufooria kasvab ning saadab kuulajat senikaua, kuni mõni argine tegevus meeleolu katkestab. Need kontserdid tekitavad tahtmise või suisa vajaduse sellest tundest inspireerituna ise midagi luua, tundele ajas kadumatu vorm leida. Siis mõtlen, kuis tahaks, et just see esitus tähendaks rohkemat, tähistaks elus mingit olulist sõlmpunkti, mida hiljem aina uuesti ja uuesti meenutada.

    Sarja „Aavik Salzburgis“ avakontserdil esitasid Tallinna Kammerorkester ja Hans Christian Aavik Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat.

    Need mõtted saatsid mind 8. novembril, kui EMTA suures saalis kõlasid Maksim Štšura ja Michael Foyle’i ettekandel Brahmsi viiulisonaadid, mis olid justkui regilaulu kombel viimast silpi (või sonaati) kaasa lauldes Lassmanni ja Rootsi kontserdi jätkuks. Üsna tihti jään kammeransamblites kuulatama klaveripartiid, ent sel kontserdil oli see peaaegu võimatu: interpretatsioon sulas ühte, moodustas lahtivõtmatu terviku. Kogu õhtu peegeldas interpreetide suurt austust oma pilli vastu. Nad andsid publikule rohkem, kui ma oleksin teadnud paluda, muutsid peale teoste nende kõlamisel ajatuks ka esituse. Unustasin end kuulama ning tundub suisa trööstitu põhjendada toimunut graatsiliste piano’de, täpse artikulatsiooni, võluva fraasikujunduse või muu säärasega, nagu oleks muusika ainuüksi füüsikaliste parameetrite kooslus.

    Mõne nädala pärast Eduard Oja sõnu lugedes tundsin eelkirjeldatud õhtu ära. Võib-olla pisut meelevaldseltki kisun nüüd välja lõigu tekstist, kus jutt on heliloomingust, ja asetan selle ainult interpretatsiooni teenistusse. „Sa kuulatad, vaatad korraks ringi, kuid nähes, et kõik kuulatavad, jälgid sinagi. Kuid imelik, – sa ei tea ju muusikast kuigi palju, ometi sulle tundub korraga, et see on ilus, midagi su hinges nagu liigutab ja kogu su ümbrus lööb kui isemoodi kaunilt särama. – Unustad, et oled kontserdil, et su ees istub keegi, kes on helilooja, et laval on keegi, kes mängib; unustad isegi, et see heli, mis sind võlub, pole midagi muud kui tavaline mäng viiulil, mida küllalt oled kuulnud. – Sa tunned vaid midagi, kuid ei tea isegi, mis see on ja miks kõik korraga tundub nii ilusana – ja kui see pala on lõppenud, leiad end metsikult aplodeerimas. Seda teevad kõik, kuid see pole enam nii nagu varem, see on hoopis midagi muud – ja sa mõistad – see on tõeline vaimustus, see on ehtne, võltsimatu elamus, mida võivad pakkuda ainult puhtad ja võltsimatud tööd.“* Pärast muusika lõppemist jäi huulile pidama vaid alandlik „aitäh“.

    Turvaliste kuulatamiste trajektooril oli kõrvalepõikeks „Tudengiteisipäeva“ kontserdisarja kuulunud „Sünesteesia“, laval Karl Tipp ja Lea Valiulina. Juba ainuüksi saali kujundus lõi meele­olu ning kõnekaks osutus pealkirja sidusus kontserdiga, jäämata pelgalt esteetiliseks sõnakõlksuks: kaasatud oli visuaalkunstnik Sveta Bogomolova, kes andis kohapeal kujutavat kunsti luues muusikalise koe lahtiharutamisele lisaperspektiivi. Kava oli väga osavalt kokku pandud: kahe tugisamba Fernande Decrucki sonaadi in ut# saksofonile ja klaverile ning Ástor Piazzolla „Suure tango“ vahele, mis olid esitatud vaimustavalt, oli poogitud noorte heliloojate kolm nüüdisteost. Viimased erinesid üksteisest nii karakteri kui ka pillitehnikate poolest, ometi sobisid järgnema hästi. Nõnda läbimõeldud terviklikku kava ning veenvat ja professionaalset interpretatsiooni veel siiski tudengistaatuses muusikute puhul tihti ei kohta. Niisiis tegi õhtu rõõmsaks, eriti kuna kontserdi kõigi tahkudega arvestamine ning üldisest eristumine ei tulnud muusika arvelt.

    Novembri lõpp lubas süveneda kodumaistesse kõladesse: Eduard Oja, Mati Kuulbergi, Rudolf Tobiase ja Rein Rannapi autoriõhtu moodustasid kena tetraloogia. Idee poolest on eesti muusika nädal mulle aasta oodatumaid festivale ja – nagu ikka – mida suurem elevus saabuvast, seda suuremad on (alateadlikud) ootused toimuvale.

    Autorikontsertidest jõudsin käia kolmel esimesel, millest sümpaatseim oli muusikanädala avaõhtu. See on küllap mõjutatud Eduard Oja enese natuurist, mille tõttu ta on mulle eesti heliloojatest saanud üheks armsamaks – nii ei suutnud ma teistsuguse pilguga vaadata ka tema loomingut. Eriline oli ka Rudolf Tobiase autoriõhtu, kusjuures mõlema nimetatu kontsertidel mõjus eredaimalt just vokaalkammermuusika. Võib-olla Oja lihtsalt kirjutaski väikevorme paremini. Ta muusika on ju meeletult intiimne, pakatab tunnetest ja kõneleb neist ka otseselt. Oja on osanud hoida üht meeleolu segamatult, kandva pingega. Ja kui hästi resoneerisid ta mõtted Anna Haava ja Juhan Liivi tekstidega Mati Turi ja Martti Raide tundeerksas esituses! Tobiase keelpillikvartetti ootasin väga, ent seekord kadusid paljud nüansid saali akustikasse ja teos tundus keerulise teksti poolilmeka äramängimisena. Seevastu tekitas Arete Kerge ja Aule Urbi imekaunite häälte sünergiline duo külmavärinaid ning kandis Maksim Štšura klahvipuudutuste saatel veenvalt edasi psalmide pühaduse ja puutumatuse. Eesti muusika nädal on alles üsna noor ettevõtmine, sestap ootan huviga selle kasvamist ja arenemist. Südantkosutav oleks põimida helides edasi antavale poolele juurde ka sõnaline fragment, kas konverentsi või kontserdi­eelsete vestlusringidena, mis avaksid heliloojate elu ja olu märksa laiemalt, kui võimaldab õbluke kavabuklet. Rääkida on ju paljust ja oma komponistide järjepidev meenutamine on eesti kultuuripärandi hoidmise oluline osa.

    Kohe järgmisel nädalal kandis trio Poll-Varema-Poll kontserdisarjas „Meistrid laval“ ette veel nelja eesti helilooja suurvormid. Kontsert oli kui eesti muusika nädala ebaametlik kooda: see ei mahtunud festivali raamidesse, ent seda kandis siiski samasugune idee. Rõõmu valmistasid nii valitud repertuaar kui ka kavalehe üksikasjalik teoste tutvustus, mis paistis silma tundlikkuse, põhjalikkuse ja lihtsalt hea keelekasutusega – lugemine andis tõesti kuulamisele üksjagu juurde. Esiettekandena kõlas Tõnu Kõrvitsa „Islands“ ehk „Saared“. See kohati meditatiivse helimaalinguna mõjunud kompositsioon sobis suurepäraselt Ester Mägi klaveritrio ja Heino Elleri kahe lüürilise pala vahele – mõlemad nõuavad palju nii interpreetidelt kui ka kuulajatelt. Neid teoseid iseloomustab imetihe polüfooniline faktuur, kusjuures tihti samal ajal väga mitmekülgse materjaliga, ja teosed ei mängi end ise: need tuleb kõlama panna karge distantsiga, lubades soojust vaid hoolikalt välja valitud meloodialiinidesse. Trio teadlikud otsused kumasid faktuurist selgelt läbi ning nootidesse uppumise asemel sai kuulda detailirohket ja kirgast muusikat. Õhtu lõppes fantastilise ning äärmiselt virtuoosse Artur Lemba klaveritrioga B-duur, mis võttis peale musitseerijate hingetuks vist ka kogu publiku.

    Novembrikuusse mahtus veel ka sarja „Aavik Salzburgis“ avakontsert, kus Tallinna Kammerorkester ja Hans Christian Aavik esitasid Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat. Sellele lisandus Jessie Montgomery teos „Banner“, muu hulgas väga osav tänapäeva põiming muidu klassikalisse kavva. Ehkki Aaviku viiulimängu imetabasusest ja virtuoossusest võiks vist kõnelema jäädagi, samuti vabadusest ja loomingulisusest, millega ta Mozartile läheneb, tahan tuua selle kõige kõrval esile veel ühe väärt omaduse – soojuse. Mustpeade maja intiimne valge saal oli rahvast triiki täis ning Aavik tervitas publikut sama südamlikult kui publik teda. Vahest kipub ununema, et kontsert on palju enamat kui lihtsalt muusika: see on mitmetahuline sotsiaalne interaktsioon, mida Aavik juhtis oma energia ja siiraste teoseid tutvustavate remarkidega sama osavasti kui orkestrit. Aavikut kuulsin sel kuul musitseerimas veel mitmel korral ning tasub välja tuua, et ehkki iga kord oli orkestri mäng kvaliteetne, erines see meeletult palju: ei tulenenud see pelgalt eri ajastu stiilidest, vaid muusikute võimest dirigentide soovidega väga hästi kohanduda. Sarja alustanud kontsert näitas orkestri ja solisti koostööd teineteise tugevusi rõhutava dialoogina ning tekitas himu eesootava järele. Kava uurides tundus, et ka edaspidi tõotavad kontserdid olla köitvad ja värskusest pakatavad. Niisiis tasub jääda ootele.

    * Eduard Oja, Inspiratsioon. – Muusikaleht 1936, nr 7-8.

     

  • Naised geoloogias ehk Maal, maa all ja merel

    JOHANNA MARIA OJAP, KÄRT PAISTE, TRIINE NIRGI, OIVE TINN

    Geoloogi ameti juurde kuuluvad välitööd, tihtipeale viivad need asustusest kaugetesse paikadesse, kus töötatakse ekstreemsetes ja füüsiliselt nõudlikes tingimustes. Suurte ekspeditsioonide ajastul XV–XVIII sajandil ja isegi XX sajandi alguses kaasnes nendega hulk tõsiseid ohte. Näiteks 1930. aastal Gröönimaale suundunud mandrite triivimise teooria eestvedaja Alfred Wegener sealt enam ei naasnudki. Nii Wegenerile eelnevaid kui ka järgnenud geolooge viis riskantsetele ekspeditsioonidele huvi Maa ajaloo ja ehituse vastu, sest eri paigus leiduvad kivimid sisaldavad jälgi muistsest elust ning neisse on salvestunud info kujunemisaegse keskkonna kohta. Kividega töötamine pole sugugi lihtne. Kivimipala kättesaamiseks tuleb see kaljuseinast vasaraga lahti lüüa, sügavalt maapõuest või merepõhjast välja puurida. Hiljem tuleb kogutud proovid väiksemateks tükkideks saagida, lihvida ja poleerida või pulbriks peenestada. Keemilise info kättesaamiseks kiiritatakse pulbreid kiirgusallikatega või töödeldakse toksiliste kemikaalide ja hapetega.

    Need erialased iseärasused koos omaaegsete arusaamadega soorollidest raskendasid naistel geoloogias kanna kinnitamist kuni XIX sajandi lõpuni. Kuna naiste haridus- ja teadusvõimalused olid piiratud, keskendusid esimesed naisgeoloogid kivististe kogumisele ja kirjeldamisele oma kodukandis. Vaatamata takistustele ja eelarvamustele avastas XVIII sajandil Inglismaal tegutsenud Mary Anning oma kodurandu läbi kammides tähelepanuväärseid fossiile, sealhulgas tervikliku mereroomaja ihtüosauruse kivistise. Ta oli silmapaistev paleontoloog, kelle huvi fossiilide vastu peeti omal ajal veidraks, kuid kelle panust paleontoloogiasse ja teadusse hinnatakse tänapäeval kõrgelt.

    Enne ohutusnõuete ja teadmiste arengut võis teadlase töö olla tõeliselt ohtlik. Vaid vähesed pole kuulnud Marie Skłodowska Curie märkimisväärsest teadustööst, mis tõi talle kaks Nobeli auhinda, kuid ka tervisekahjustusest, mille ta sai pikaajalisest kokkupuutest radioaktiivsete materjalidega. Praeguseks on ohutusalased teadmised jõudsalt paranenud, kuid geoloogia erialaga kaasnevad katsumused ei ole kadunud. Sõltumata inimese soost nõuab tihedas metsas, mägedes või tormisel merel töötamine vastupidavust ning isegi laboritöö eeldab vilumust, et vältida õnnetusi mitmesuguseid tööriistu, toksilisi ja tuleohtlikke ühendeid või happeid kasutades.

    Järgnevalt räägivad neli naisgeoloogi oma tegemistest selles ebatraditsioonilises valdkonnas. Nende kogemused tööst maal ja merel näitavad, et geoloogia erialaga kaasnevad proovikivid pole ületamatud ega takista edu saavutamist. Ükski töö ei jää tegemata.

    Merepõhja saladused

    Johanna Maria Ojap kogub settesüdamikest poorivett.

    Johanna Maria Ojap, MSc: Olen Tartu ülikooli geoloogia doktorant ja bakalaureuseõpingutest alates uurinud Läänemere põhjas levivaid setteid ning raua-mangaani mugulaid, teaduskeeles konkretsioone, mille tekkeviiside kohta siinses piirkonnas on veel vähe teada. Olen küll alles oma karjääri alguses, kuid juba saanud arvestatava laboritöö kogemuse ja osalenud ka mereekspeditsioonidel.

    Läänemerel uurimislaevaga Salme proovide kogumine on väärt vaheldus õppe- ja laboritööle: töö käib järjepidevalt nii päevavalgel kui ka öösel prožektorite valguses ja saadud proovid tuleb enne järgmisse jaama jõudmist kiiresti pakendada ja markeerida, mis nõuab meeskonnalt kiirust, täpsust ja organiseeritust. Raua-mangaani mugulate kogumiseks kasutame spetsiaalset põhjasetete koppa, mille laseme uurimislaevalt merepõhja kukkuda. Kogume merepõhjast veel näiteks setteid ja neist omakorda poorivett.

    Laeval töötamine võtab vahel seest õõnsaks. Eriti tugeva lainetuse korral võib ette tulla merehaigust, mis on minu mitu korda maha niitnud. Ingveritabletid ega söök-jook sees ei püsi ja nii olen ekspeditsioonil olnud kolmel päeval neljast söömata, et vähegi tekil töötada kannataks. Ometi on need kolm-neli päeva, mis nõuavad vaid käesolevale ülesandele keskendumist, eemal levist ja muudest kohustustest, iga kord rikastava kogemuse andnud.

    Enamik praktilisest tööst toimub siiski laboris proove ette valmistades. Selleks jahvatan kogutud mugulad pulbriks, millest saab vormida eri seadeldistega mõõtmisteks sobivad proovid. Uurin neid skaneeriva elektronmikroskoobi all ja saan ülevaate keemiliste elementide suhtelisest paiknemisest. Suur osa tööst tuleb teha ka arvuti taga, näiteks merepõhjast tehtud kaugjuhitava allveeaparaadi (ingl remotely operated underwater vehicle, ROV) videoid uurides, et määrata raua-mangaani mugulate esinemispiirkonnad ja paigutada saadud andmed merepõhja kaardile, millest lähtudes saaks uurimislaevaga järgmisi proove koguma minna.

    Avastades Maa ajalugu

    Kärt Paiste kolleegiga välitöödel Gabonis, kus maastikupõlengud on kuivaperioodil tavapärased.

    Kärt Paiste, PhD: Esimene raamat, mille jaoks raha kogusin – krooniaja kohta oli tegemist arvestatava summaga – ja ise lapsepõlves ostsin, oli Tim Hainesi „Dinosauruste radadel“ (Varrak 2000). Selle raamatu puhul ei paelunudki mind niivõrd kõige suuremad maismaal elanud loomad, vaid kuidas ajas muutuvad Maa keskkonnad mõjutasid elu arengut või vastupidi, kuidas elu kujundas keskkonda. See lapsena tärganud huvi viis mind lõpuks geoloogia erialani, kus nüüdseks olen Tartu ülikoolis teadurina kanda kinnitanud. Oma teadustöös kasutan mitmesuguseid meetodeid uurimaks, kuidas settekivimid säilitavad informatsiooni, mis võimaldab taastada varajase Maa keskkondade ja elu arengulugu.

    Kuigi suur osa tööst kulgeb laboris ja paljuski arvuti taga, leidub eri maailmajagudes hajusalt haruldasi kivimeid Maa varajasest ajaloost. Seega riputan aeg-ajalt laborikitli varna ja haaran riiulist vasara, et minna eksootilistesse paikadesse kive otsima. Välitöödel käiakse enamasti ikka mitmekesi ja on meilgi oma väike rahvusvaheline töörühm, kust ma paistan väiksemat kasvu naisterahvana turskete meeste vahelt vaevu välja. Oleme üheskoos läbinud pikki kilomeetreid nii Koola poolsaare tundras, Karjalas Äänisjärve ümbritsevas metsas kui ka Gaboni tihedas džunglis. Üldiselt umbes nädala kuni paar kestvad välitööd arktilises ja ekvatoriaalses kliimavööndis on mõlemad omamoodi füüsiliselt nõudlikud ja vaimselt kurnavad. Paljanduvate kivimite otsimine džunglisügavustes on paras ettevõtmine, eriti kui pea iga loom ja taim kujutab endast suuremat või väiksemat ohtu ning peamiseks liikumisviisiks on jõesängis kivilt kivile hüppamine. Siin tuleb lühem kasv isegi kasuks, sest tihedast võsast läbi pugeda on mul tunduvalt lihtsam kui pea kahe meetri pikkusel kolleegil.

    Maastiku läbimine Koolal või Karjalas on kergem, kuid sealgi tuleb läbida pikki vahemaid soisel pinnasel, trotsida vihma, tohutuid sääseparvi ja aeg-ajalt kohata karusid või teisi suuremaid loomi. Vahel juhtub ilm ka ilus olema.

    Päeva lõpuks on seljakotid kive täis, vahel ka kümneid kilosid, ja suundutakse tuldud teed pidi tagasi laagrisse. Sinna jõudes korisevad kõigi kõhud ühtemoodi ja lõkkel ämbris mis iganes lihalaadse tootega keedetud rokk maitseb nagu Michelini tärni vääriline roog. Õhtul arutatakse veel plaane ja pärast magusat und on vaim valmis järgmist sihtpunkti külastama. Sedasi pikki päevi keerukates oludes veetes toetab meid hea meeskonnavaim ning oleme alati naasnud rõõmsa meele ja rohkete uute ideedega.

    Kui kivid kogutud, jätkub teadustöö laboris, kus kas saen, purustan, lihvin ja keedan neid happes või mõõdan mineraalides keemiliste elementide jaotust kõrgresolutsiooni tehnika abil. Ausalt öeldes on välitöö meeldiv vaheldus nädalaid varahommikust hilisõhtuni kestvatele laborikatsetele, kus tähelepanematusest tulenev oht endale liiga teha on isegi suurem kui metsas kohata karu või Gabonis meie laagriplatsile sattunud musta mambat.

    Kopaga maasse

    Triine Nirgi kaevetööl.

    Triine Nirgi, PhD: Geoloogia on tänu oma mitmekesisusele ääretult huvitav eriala. Seda on põnev õppida ja ka tööpõld on vaheldusrikas. Töötan kahel rindel: OÜ J. Viru Markšeideri büroos geoloogina ja Tartu ülikoolis rakendusgeoloogia teadurina.

    Neist esimeses on minu tööülesandeks peamiselt ehitusmaavarade – liiv, kruus, karbonaatkivimid – kaevandamisväärsuse uurimine ja hindamine. Päris palju olen saanud ka turba uurimisega tegeleda. Töö hõlmab põhjalikku planeerimist, klientide ja ametnikega suhtlemist, välitöid, proovide kogumist ja lõpuks aruande kirjutamist. Tuleb teha selgeks, kas uuritav materjal on kasutamiseks sobiv ja kui palju seda on. Ülikoolis püüan sedasama töökogemust tudengitele edasi anda, et neid tulevaseks tööeluks ette valmistada. Maavarade tundmine ja kasutamine on ühiskonna toimimiseks möödapääsmatu.

    Mõlemal töörindel on tähtsad välitööd. Geoloogina mööduvad välitööd olenevalt uuritava maavara iseloomust kas ekskavaatorijuhi või puurijate seltsis. Rasketehnika lähedal töötades tuleb hoolega järgida ohutusnõudeid ja hoida ohutut distantsi. Mitme meetri sügavusse varisevate seintega ekskavaatorikaevandisse ei tahaks keegi kukkuda ega sinna oma telefoni või autovõtmeid pillata. Kui tavaliselt on välitöö selle eriala üks põnevamaid osi, siis teinekord võib see pakkuda omajagu katsumusi. Põhiline keerukus ja ajakulu tuleneb uuritava ala suurusest ja läbitavusest. Hea on uurida väikest ala, kus puudub taimkate, reljeef on tasane ja kuhu pääseb mööda korralikku teed, kuid sellist kohtab harva. Sagedamini tuleb mütata tihedas võsas, kus liikuda saab parimal juhul mööda loomaradu, mis on inimeselegi läbimiseks kitsad, rasketehnikast rääkimata. Peale keeruliste maastike läbimise, tihtipeale on need vanad mahajäetud karjäärid, tuleb silmitsi seista metsloomade, sääskede ja põdrakärbestega. Paras katsumus võib olla raskemate proovide võtmine ja auto peale vinnamine, kuid siin tulevad üldiselt appi abivalmis lahked kolleegid. Vahel võib isegi tuul välitööd takistada, näiteks kui see lagedal turbaväljal proovikotte laiali lennutab ja kogu meeskond peab kulutama aega nende tagaajamise peale. Välitööl kogutud proove analüüsitakse akrediteeritud laboris ning tulemuste alusel valmib lõpuks geoloogilise uuringu aruanne, mis hõlmab ka paanimaterjali ja geoloogiliste läbilõigete joonestamist ning mudelarvutusi.

    Maavarade uuringutega seotud välitööde kõrval jätkan uuringuid doktorantuuris alustatud teemadel, mis käsitlevad Läänemere veetaseme muutumist holotseenis (viimase u 11 700 aasta jooksul) ning selle seoseid pärastjääaegse maakerke ja inimasustuse paiknemisega. Ka selle töö jaoks on tulnud palju välitöödel proovimaterjali kogumas käia, seda iga ilmaga, nii maal kui merel. Kui soojemal ajal oleme oma meeskonnaga külastanud rannikulähedasi rabasid ja roninud mööda vanu rannavalle, siis talvel oleme käinud jääkattega Pärnu lahel, et puurida lahe põhja ja koguda proovimaterjali Pärnu jõe kunagisest sängist. Õnneks muudavad suurepärane seltskond ja kambavaim kehvad ilmastikuolud, raske varustuse vedamise ja muud välitöödega kaasnevad aspektid tühiseks. Kui proovid kogutud, mõjub nendega soojades ülikooliruumides töötamine juba väga mõnusa tööna. Pinnaseproovidega tegelemine paistab kõrvaltvaatajale ilmselt lihtsalt liiva ja mudaga mängimisena, kuid saadud andmestik annab väärt teavet meie geoloogilise lähimineviku kohta ja omakorda võimaldab teha tulevikuprognoose.

    Seega on sellisel erialal töötaval geoloogil võimalus nautida looduses liikumist, kuid tuleb väga hästi orienteeruda ka kehtivas seadusruumis ning hakkama saada mõnevõrra rutiinse ja täpsust-korrektsust nõudva kontoritööga. Hoolimata pealtnäha füüsiliselt raskest eeltööst töötab Eestis sel alal väga palju naisi.

    Kivi all peidus

    Oive Tinn

    Oive Tinn, PhD: Mitmekesisuse huvides, arvestades, et minu CV ulatub ajas kaugemale kui kaasautorite oma, kirjeldan alustuseks oma esimest geoloogilist välihooaega tänapäeval mitteeksisteerivas riigis ning paigas, kuhu ilmselt enam kunagi ei satu.

    Oli suvi aastal 1986. Vastavalt üleliiduliselt kehtestatud õppeprogrammile pidid tudengid pärast kolmandat õppeaastat läbima suvise menetluspraktika, üldjuhul tehti seda mõnes geoloogilise kaardistamise ja maavarade otsinguga seotud asutuses. Olin pidanud mitu kuud kirjavahetust Kaug-Idas Tšuktšimaal asuva geoloogiavalitsusega, et sinna praktikale pääseda. See oli kõige kaugem punkt maakeral, kuhu üks lihtne Eesti üliõpilane tol ajal üldse sõita sai.

    Suhtlemine käis vene keeles, milles erinevalt eesti keelest on grammatiline sugu olemas, kuid minu ees- ega perekonnanimest polnud ei siis ega ole ka tänapäeval võimalik sugu välja lugeda. Seega mäletan Anadõri geoloogiavalitsuse peageoloogi hiigelsuuri silmi, kui ma tema kabineti uksest sisse astusin. Mingil põhjusel on mul alles mälupilt oma tolleaegsest riietusest: jalas tumekollasest presendist traksidega püksid (ise õmblesin!), seljas kollase-punaseruuduline pikkade käistega pluus, pikad heledad juuksed kahte hiiresabasse punutud. Ja pikkust just nii palju, et kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamiseks või sinna millegi upitamiseks tabureti appi võtmisest enamasti piisab. See kirjeldus ei vasta tavapärasele ettekujutusele geoloogist, ega ju? Aasta varem oli Tšukotkal praktikal töötanud meie ülikoolis minust aasta eespool õppinud geoloogiatudeng, suurt kasvu punase habemega turjakas eesti mees. Ju oli peageoloog vaimusilmas ette kujutanud ligilähedaselt sama mõõtu „estoonetsit“ …

    Välivarustuse nimetuse all anti mulle laost pisut liiga suur, aga see-eest väga soe vatijope (tuntud kui puhvaika) ja jala otsa kalamehesäärikud, mis mätlikku igikeltsamaastikku ning rohkeid ületamist vajavaid jõgesid-ojasid arvestades on sealkandis küll ääretult praktilised, kuid oleksid mõõtude poolest paremini passinud minust märksa toekamale tundrakulgurile.

    Ei mäleta ega loe ka säilinud päevikumärkmetest välja, et tööd, mis seisnes geokeemiliste proovide võtmises – otsisime kulda –, ülemäära raskeks oleksin pidanud. Igaks päevaks määrati kindel marsruut, mille läbimise jooksul tuli teatud maa tagant riidest kotikese sisse mõnisada grammi pinnast koguda. Eeskirja kohaselt, mida küll liiga punktuaalselt ei täidetud, ei tohi sellist tööd üksi teha – teoreetiliste ohtudena tuli arvestada jää- ja muude karude, raske maastiku, arktiliste ilmastikuolude ning laagrist putku pannud vangidega. Esimeste vastu oli seljakotis pauku tegev signaalrakett, teise ja kolmanda vastu treenitud jalad ning eespool kirjeldatud välivarustus. Viimane oht oli lihtsalt vaja teadmiseks võtta. Marsruudi lõpuks kogunes primitiivsesse, kuid mõõdukalt suurde seljakotti kilosid küll märkimisväärselt, kuid mida aeg edasi, seda tugevamaks sai turi. Hooaja lõpuks läks kalamehesäärikutega küngastest üles-alla kulgemine üha libedamalt, jõed ei olnud enam takistuseks ja tundramaastik ei vetrunudki enam üleliia.

    Hilisem elu on viinud mind paljudesse paikadesse, tudengiaegne kullaotsija töö Tšukotkal on jäänud lihtsalt üheks punktiks kaardil ning looks, mis kõlab endalegi kui peatükk sarjast „Jutustusi möödunud aegadest“.

    Välitöödel on õhtuks väsinud kõik – mehed ja naised, noored ja vanad, kandevõimest olenemata. Näljased samuti, selle väljendamise valjus sõltub temperamendi tüübist. Sääskede, kihulaste ja muude lendavate olevuste talumisvõime on indiviiditi erinev ning minu vaatlusandmete põhjal soost sõltumatu. Reaktsioon kõikvõimalikele ilmastikunähtustele on korrelatsioonis pigem üldise meelelaadiga, s.t muidu rõõmsameelset inimest ei heiduta ka ligunud riided ega üksnes ninaotsani ulatuv nähtavus. Väsinud jalad, villis kand ja valutav selg on tavalised nähtused mõlemal sugupoolel.

    Neil geoloogidel, kes alalõpmata vahelduvatest ilmaoludest ja varieeruvatest geograafilistest koordinaatidest palju ei pea, on võimalus teostada end nelja seina vahel, täpselt timmitud stabiilse kliimaga laboris või kabinetis. Kui aus olla, siis suurem osa tööst tehaksegi, või vähemalt vormistatakse, tubastes oludes mikroskoobi ja arvuti taga, mis siis, et sellest põnevaid lugusid pajatada on keerulisem. Füüsilisest sitkusest ja kandejõust määravamaks osutub siin terav pilk, analüüsi-, sünteesi- ja süvenemisvõime mikroskoobi taga.

    * Veebis parandatud Johanna Maria Ojapi foto autor, õige on Lennart Maala.

  • Saja aasta kalender

    LAURITS LEEDJÄRV
    Tähetorni Kalendri kaanekujundused läbi aegade, kollaaži autor on Kalju Annuk.

    Inimesed arvutavad enamasti kümnendsüsteemis. Oleme harjunud pidama kümne astmeid ehk niinimetatud ümmargusi arve – kümme, sada, tuhat, kümme tuhat … – kuidagi eriliselt ilusaks ja tähtsaks. Sada aastat elu on sümboolne tähis, mida paljud ihaldavad, aga milleni jõuavad vähesed. Sada aastat on soliidne iga ka ühe perioodiliselt ilmuva trükise jaoks. Neil päevil jõudis selle tähiseni Tartu Tähetorni kalender, üks eesti (populaar)teaduskirjanduse omanäoline väljaanne. 1923. aasta sügisel ilmus Tähetorni kalender (edaspidi TK) 1924. aastaks ja nii igal aastal tänini. Täpse arvestuse järgi peaks äsja ilmunud TK 2024 olema juba kalendri 101. number, aga juhtus nii, et ühel aastal jäi kalender välja andmata – sellest allpool – ja nii saame korraga tähistada TK 100. sünnipäeva ja piduliku juubeliväljaande ehk C aastakäigu ilmumist.

    Tähetorni kalendrit võib pidada Eesti vanimaks järjekindlalt ilmuvaks populaarteaduslikuks ajakirjaks (mis, tõsi küll, ilmub vaid kord aastas), sest tavaliselt sellele aule pretendeeriv Eesti Loodus hakkas ilmuma 1933 ja pärast Teist maailmasõda uuesti 1958. TK ei ole ei seina- ega lauakalender, vaid pigem raamat – aastaraamat põhjaliku kalendaariumi ja lisaga, mis sisaldab artikleid nii Eesti astronoomide tegemistest kui mitmekesist infot ja uudiseid laiast maailmast. TK koostamise põhimõte, mis on sada aastat üsnagi muutumatuna püsinud, on esimese väljaande eessõnas kirja pandud nii: „Käesoleva kalendriga on soovile vastu tuldud, andmeid taevanähtuste kohta, nagu päikese ja kuu tõusud ja loojangud, planeetide liikumised jne., teha kõigile kättesaadavaks. Et tutvustada laialisemaid ringkondi, kes erilisest teaduslisest tööst on eemal, selle töö saavutustega, on juurelisatud ülevaated mitmesuguseist astronoomia küsimusist ja lühikesed kokkuvõtted tähetorni publikatsioones ilmunud spetsiaaltöist.“

    Kalendaarium

    Aastakümneid oli TK ainuke allikas, kust võis leida päikese ja kuu tõusu ja loojangu ajad igaks päevaks ja seda eraldi Tallinna ja Tartu jaoks koos juhistega nende aegade arvutamiseks teistes Eesti linnades ja nende ümbruses. Uuemal ajal on tabelitesse lisandunud Võru ja Kärdla. Erinevused on tõesti märgatavad, mõnikord üle kahekümne minuti. Kliimateadlane Ain Kallis armastab öelda, et Eesti on ilma poolest suurriik. Sama võib öelda astronoomiliste nähtuste kohta. Kui Võrus tõuseb päike talvise pööripäeva paiku enne kella 9 hommikul, viibivad hiidlased veel sumedas koiduhämarikus. Kord tuli Saksamaa suursaadik Eestis, kelleks aastal 2002 oli Gerhard Enver Schrömbgens, ühel Tartu visiidi päeval spetsiaalselt Tõraverre, et observatooriumis otseallikatest järele uurida, miks on talvel Tartus päev pikem kui Tallinnas ja suvel vastupidi. Meie hea kolleeg Mihkel Jõeveer (1937–2006) andis talle põhjaliku ülevaate maakera pöörlemisest ümber oma viltuse telje.

    Internetiajastul on TK roll igapäevaste tõusu- ja loojanguaegade allikana vähenenud, igaüks võib neid oma asukoha jaoks kergesti arvutada. Kalendaarium on siiski traditsioonilise vormi säilitanud, kindlasti leidub ka neid, kellele 1924. aastast pea muutumatuna püsinud tabelid vägagi korda lähevad. TK ei ole läinud kaasa poliitikute kummalise arusaamaga, et kellaosuti nihutamine kaks korda aastas toob meie õuele õnne ja aitab energiat tohutult kokku hoida. Kalendri sissejuhatavas seletuses trükitakse praegu lakooniline märkus: „Kalendri ajasüsteemiks on Ida-Euroopa vööndiaeg (talveaeg). Eesti Vabariigi valitsuse poolt ajavahemikus xx. märts kell 3.00 kuni yy. oktoober kell 3.00 kehtestatava suveaja puhul tuleb kalendris toodud ajamomentidele liita 1 tund.“ Ajaga kaasas peab kalender siiski käima. Esimesed väljaanded algavad selgitusega: „Aeg kalendris on n. n. Ida-Euroopa aeg, väljaarvatud juhtumised, kus see on teisiti äratähendatud. Ida-Euroopa aeg, mis Greenwichi ajast 2 tundi ees, on Eestis ametlikult vastuvõetud aja-süsteem, ja kõik telegrafi-, raudtee-jaamad ja teised ametlikud asutused on kohustatud seadma oma kelli selle aja järele, mis Tartu Ülikooli Tähetornist antavate ajasignaalide abil sünnib.“ Huvitava nüansina tasub märkida, et aastatel 1927–1937 kasutatakse viimases lauses mitmuse osastava vormi „kellu“.

    Ja siis TK 1941: „Aeg kalendris on nn. Moskva aeg, välja arvatud juhud, kus see teisiti on ära tähendatud. Moskva aeg, mis on Greenwichi ajast 3 tundi ees, on ENSV-s alates 6. aug. 1940 ametlikult kehtiv ajasüsteem, ja kõik … “ Muutlikud ajad sundisid sissejuhatust juba järgmisel aastal muutma, Ida-Euroopa aeg tuli tagasi. TK 1943 ja 1944 aga loeme: „Aeg kalendris on nn. Kesk-Euroopa aeg … Kesk-Euroopa aeg, Greenwichi ajast üks tund ees, on meil ametlikult kehtiv ajasüsteem.“ TK 1945 ja 1946: „Aeg kalendris on nn. Moskva aeg, välja arvatud juhud …“ Huvitav, kas see „nn.“ tsensorit ei häirinud. Igal juhul alates TK 1947 on kasutusel päris Moskva aeg, mitte niinimetatud. Moskva aega jätkus TK 1989-ni, TK 1990-s kohtume taas Ida-Euroopa talveajaga.

    Kultuurivaramu

    Ajaga kaasas käimist on aga võimalust mööda püütud vältida kalendri lisas. Taevased asjad ei lase end häirida maapealsete valitsejate tegemistest ja suvast. Alati ei pääse mööda lühendi ENSV kasutamisest ning aastaid avaldatakse kroonikat Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Tartu osakonna tegevusest. Alates TK 1960 muutus viimane Eesti (ilma NSVta!) osakonnaks. Peamiselt vaid 1950ndate algupoolel tutvustatakse mitmeid vene ja nõukogude teadlasi. Võib leida artikli „Kosmogooniline probleem ja selle käsitlus nõukogude teaduses“, aga üldiselt püütakse ikka jälgida astronoomia ja sellega seotud teaduste arengut kogu maailmas. Olude sunnil on ilmunud kokkuvõtteid Nõukogude Liidus toimunud konverentsidest ja reisidest „vennasvabariikide“ observatooriumitesse. Alates TK 1962 hakkab avanema ka läänepoolne maailm: akadeemik Aksel Kipper (1907–1984) kirjutab Rahvusvahelise Astronoomia Liidu XI kongressist, mis toimus Ameerika Ühendriikides California Ülikoolis Berkeleys ja mida tal oli võimalik umbes 50 liikmega Nõukogude astronoomide delegatsiooni koosseisus koos prof Harald Keresega (1912–2010) külastada. Reisikirjad lühematest või pikematest reisidest läänemaailma olid läbi 1960.–1980. aastate kosutavaks (ja kadedust tekitavaks) lugemiseks koju jäänutele.

    Tartu Tähetorni kalendri juubeliväljaande erikujunduse autor on Vahram Muradyan.

    Aja vaimu näitab ka TK 1951 ilmumata jäämine. Aastaid spekuleeriti, kas see oli kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumi tagajärg või lihtsalt tollane tähetorni juhataja Harald Keres unustas kalendri kokkupanemise. Õnneks on meil olemas elav ajalugu, Tähetorni kalendrist vaid viis aastat noorem Eesti astronoomia grand old man akadeemik Jaan Einasto. Juubeliväljaandes kirjutab ta ise: „Ühel korral andis uus võim märku oma olemusest. See oli 1950. ja 1951. aastal, kui toimus üldine teaduse puhastamine kodanlikust natsionalismist ja suur muutus bioloogiateadustes. 1951. a TK oli ette valmistatud, kuid jäi ilmumata. Järgmise, 1952. a TK ilmumiseks oli vaja taotleda Tartu linnavalitsusest ja parteikomiteest luba. Käisin seda taotlemas ja oli tükk tegemist, et selgitada TK ilmumise vajalikkust.“

    Tänapäeval pole vaja eriti selgitada TK ilmumise vajalikkust, turg paneb asjad paika. Alati ei ole olnud kombeks avaldada TK trükiarvu. Küllap tähetorni arhiivist leiaks andmeid ka 1920. ja 1930. aastate tiraažide kohta. Kalendrites 1941–1991 on see ära trükitud: TK 1941 – 550 eksemplari, TK 1943 – 1020, TK 1945 – 1200 jne. 1950ndatel on tiraaž kõikunud 1000 ja 3000 vahel (maksimum oli TK 1954), 1960ndate algupoolel 1500 ümber, 1966–1972 enamasti 2000. TK 1973–1987 trükiti 3000 eksemplari (TK 1979 ja 1980 isegi 3500) ja siis, koos rahvusliku ärkamisega, tegi äkilise tõusu ka TK trükiarv: 1988 – 4000, 1989 – 5000, 1990 – 5700, 1991 – 6000. See jääb kindlasti absoluutseks rekordiks. Viimastel aastatel on trükitud vaid 500 eksemplari, aga sedagi kippus palju olema. Juubeliväljaande tiraaž on 350, loodetavasti saab sellest bibliograafiline haruldus.

    Teadust kannab tõe otsimine

    TK 1924 eessõnas kirjutatakse, et „kalender ilmub Tähetorni personaali kollektiivse tööna“. Nii on see toimunud kõik need sada aastat, aga TK-l on siiski olnud ka vastutavaid toimetajaid või peatoimetajaid. On üsna kindel, et TK väljaandmise algatasid Eesti üks kuulsamaid astronoome Ernst Julius Öpik (1893–1985) ning esimene eestlasest astronoomiaprofessor ja tähetorni juhataja Taavet Rootsmäe (1885–1959, aastani 1936 David Rootsman), viimast on pärast Teist maailmasõda nimetatud ka kalendri vastutava toimetajana. Tema TK 1924 artikkel „Astronoomia kultuurilisest väärtusest enne ja nüüd“ on juubeliväljaandes muutmata kujul uuesti trükitud. Aastateks 1961–1975 peatoimetasid kalendrit Grigori Kusmin (1917–1988), Heino Eelsalu (1930–1998) ja Hugo Raudsaar (1923–2006) ning siis 31 aastat kõige pühendunum kalendritegija Mihkel Jõeveer. Tema surma järel on TK olnud jälle „peata“, alates TK 2014 on seda rolli ennast peatoimetajaks nimetamata täitnud Tõnu Viik. Tema juubeliväljaandeks kokku pandud statistika järgi on kalendri lisas saja aasta jooksul avaldatud umbes 880 artiklit enam kui 120 autorilt. Kogu see kultuurivaramu on aidanud täita eesmärki, mille Taavet Rootsmäe on TK 1944 sõnastanud nii: „Aineliste ja muude võimaluste kitsais raames on Tähetorn Eesti Ülikooli allasutisena püüdnud alati taotleda oma õilsat eesmärki – võtta osa maailma ehituse uurimisest kogu meie planeedi koostöö ulatuses ja samal ajal ka rakendada end vaimse kultuuri kõrgusele püüdva meie kitsa kodumaa teenistusse.“

    Praegusel tõejärgsel ajastul, nagu seda vahel kiputakse nimetama, ei saa jätta ilmutamata veel üht Taavet Rootsmäe tsitaati, mis pärineb artiklist „Astronoomia kultuuriline ülesanne ja Tartu Tähetorni osa selles“, TK 1946: „Teadust kannab tõe otsimine, mis on niisama siiras ja aus kui loodus. Tõde, milline ta ka on, tuleb avastada. Seda on meile vaja ja meie peame sellele kohastuma. See teaduse hoiak tõe suhtes, ilma milleta ta ei suudaks üldse olelda, peaks olema ühtlasi eeskujuks tegutsemisele kõige muuga.“

    Laurits Leedjärv on Tartu ülikooli Tartu observatooriumi kaasprofessor.

     

  • Teaduse metodoloogiline jalajälg

    RAILI MARLING

    Teaduse ökoloogilise jalajälje puhul peetakse tihti silmas eksperimentaalteadustega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Otsesed ja kaudsed kliimamõjud on aga igasugusel teadustööl. Näiteks käib kõikvõimalike välitöödega kaasas praht, sekkutakse koosluste või kogukondade ellu ja ka ettevaatlikul teadustööl võib olla ettearvamatuid tagajärgi. Kõik teadlased kasutavad IT-teenuseid ning tehisaru laiema kasutusega kaasneb suurem energiavajadus. Prognoositakse, et 2027. aastaks kasutavad AI serverid 85–135 teravatt-tundi aastas, umbes sama palju kui Argentina või Rootsi praegu.1 Ressursikulukad on ka konverentsid. Sebastian Jäckle on näiteks välja arvutanud, et ühe konverentsi reisimisest tulenev süsinikujalajälg on enam kui 2000 tonni kasvuhoonegaase, s.o umbes sama palju kui 270 UK kodanikku toodab terve aasta jooksul.2 On tehtud ettepanekuid, et iga publikatsiooni või ettekande juures võiks olla välja toodud selle kliimamõju.3

     

    Lisaks sellele tuleb tähelepanu pöörata teaduse arenguvõimele ja mõtteprahile, millele me ehk teadustöös tõsist tähelepanu ei osuta, kuna meie akadeemiline kultuur soosib ohtrat ja kiiret publitseerimist ning pidevat projektide kirjutamist. Loomulikult on selge, et põletavate küsimuste lahendamisel peame kiiresti liikuma, kuid selle protsessi käigus peaksime mõtisklema, miks ja kuidas me midagi teeme. Peame olema hoolikad, et me ei lisaks maailma küsitava kvaliteediga rämpsteadust.

    Andmete taaskasutus ja koostöö nende analüüsil

    Teadus lähtub eeldusest, et rohkem andmeid ja teadmisi on parem, mitte ei küsi, kas me saaksime hakkama vähemaga. Muidugi on teemasid, kus on vaja koguda uusi andmeid, aga selle varjus ei tohi unustada küsimust, kas on andmeid, mida pole veel analüüsitud või mida oleks vaja analüüsida teiste meetoditega. Ilmunud artiklite kõrvale ladestub igal aastal mustandeid või tagasilükatud artikleid, millega edasi ei töötata. Töösse maetud inimtunnid saavadki nõnda raisatud. Inimtunnid, mis lähevad rahastamata projektide kirjutamisse, on samuti raiskamine, Ted von Hippel ja Courtney von Hippel on hinnanud, et ühe grandi kirjutamiseks läheb keskmiselt 171 tundi.4 Teadmisprügi alla kuuluvad nii kasutamata kui ka ala-analüüsitud andmed. Andmete analüüsi piiravad teoreetilised või distsiplinaarsed silmaklapid. Uued andmed ei pruugi alati anda uut või uuenduslikku teadmist.5 Vahel on uute andmete kogumisest efektiivsem koostöö või andmete taas- ja ristkasutus. Oleme harjunud oma projektidesse sisse kirjutama andmehaldusplaane. Kas meil oleks vaja ka protseduure teadusliku andmeprügi vältimiseks?

    Kas meil oleks vaja protseduure teadusliku andmeprügi vältimiseks?

    Filosoofid on esitanud üldisema küsimuse kestliku epistemoloogia kohta, kuna mitte kõigil ei ole võrdne õigus teadmisi luua ja kuulda võetud saada. Osa teadmisprügist võib tekkida, kui vaid osa inimeste käsitlusviisi peetakse õigeks ja välistatakse nende vaatenurgad, kes ei kuulu omaksvõetud normi piiresse (nt on alahinnatud põlisrahvaste sisendit). Sellise privileegituimusega käib filosoof Naomi Schemani sõnul kaasas episteemiline kahju.6 Meil läheb kaduma võimalik alternatiivne vaatenurk teadmistele või kõrvale heidetud andmete väärtuspotentsiaal.

    Vajame head aeglast teadust

    Kõige keerulisem on küsimus, mis on teaduse jätkusuutlikkus ja kas me toodame teadustööd üle oma taluvuspiiri. Paljudes riikides on oldud üle kümne aasta mures, et rahanäljas teadusrühmad kannatavad pideva surve all: tuleb toota rohkem publikatsioone ning tagajärjeks on kiire, kuid hooletu teadus, andmete väärkasutus või otsene bluffimine, seda eriti valdkondades, kus liigub raha. Kui süsteem motiveerib teadlasi üle nurga laskma, siis tuleb küsida, kas oleks vaja süsteemi reguleerida. Kindlasti ei soovi ma praegusel ajal, kui Eestis möllavad ebateadused, väita, et teadust oleks vähem vaja. Tahan rõhutada, et meil on rohkem vaja head teadust, rõhutatult sõnal „hea“.

    Filosoof Robert Frodeman toob oma provokatiivses raamatus kestlikust teadusest välja, et raamatuid ja artikleid toodetakse metsikul kiirusel juurde, nii et neile ei jätku lugejaid isegi erialaspetsialistide ringis.7 Me kõik kirjutame kogu aeg, aga mida me loeme, kui palju me kahtleme ja peame mõttevahetust? Frodeman usub, et ohjeldamatu uute teadmiste tootmine, tihti üha kitsamates ja vastastikku arusaamatuks jäävates aladistsipliinides, ei ole arenguvõimeline ei rahaliselt ega ka inimressursilt. Lahenduseks pakub Frodeman välja transdistiplinaarsuse, s.t teadmiste koosloomise.

    Esmalt tuleb mõelda, millist teadustööd tahetakse teha ja mida avaldada, nii et publikatsioonide kvantiteedi asemel kanduks rõhuasetus nende kvaliteedile. Vastavust kvaliteedinõuetele võiks arvestada ka akadeemilises värbamises ja edutamises, kus praegu soodustatakse kiiret teaduse tegemist. Filosoof Isabelle Stengers on näiteks kutsunud üles aeglasele teadusetegemisele, mille keskmes on pikkamööda kulgev, kuid järjepidev metoodiline protsess, mitte välklahenduste pakkumine või mõõdikutele vastamine.8 Teadus ei saa nähtavasti kunagi teadmis- või ressursineutraalseks, kuid prügi tekitamise piiramisele ja inimressursi raiskamisele peame mõtlema oma töö kõigis etappides. Teadustöö metodoloogilisele jalajäljele mõtlemine suunab meid kõrvuti teadmiste loomise ja tarbimisega jälgima ka andmete taaskasutust ja jagamist. Kiirus ja kvantiteet ei pea olema meie peamised eesmärgid, kui soovime kestlikku, väikse jalajälje, kuid suure mõjuga teadust.

    Konverentsi „Kestlik teadus – milline on teadmiste loomise keskkonnajälg?“ ettekande põhjal.

    1 Delger Erdenesanaa, A.I. Could Soon Need as Much Electricity as an Entire Country. – New York Times 10. X 2023.

    2 Sebastian Jäckle, The Carbon Footprint of Travelling to International Academic Conferences and Options to Minimise It. Kristian Bjørkdahl, Adrian Santiago Franco Duharte (toim), Academic Flying and the Means of Communication. Palgrave Macmillan, Singapore 2022, lk 19–52.

    3 Riccardo Mincigrucci, The Carbon Footprint of Research Papers. – Nature Photonics 2023, 17( 5), 375.

    4 Ted von Hippel, Courtney von Hippel, To Apply or Not to Apply: A Survey Analysis of Grant Writing Costs and Benefits. – PLOS One 4. III 2015.

    5 Mirka Koro, Jennifer Wolgemuth, Ethan Trinh, Reducing Methodological Footprints of Qualitative Research. – Qualitative Inquiry 2023, 1–9.

    6 Naomi Scheman, Toward a Sustainable Epistemology. – Social Epistemology 2012, 26(3-4), lk 471–489.

    7 Robert Frodeman, Sustainable Knowledge: A Theory of Interdisciplinarity. Palgrave Macmillan 2014.

    8 Isabelle Stengers, Another Science Is Possible: A Manifesto for Slow Science. Polity 2018.

     

  • Andmelühiskond. Ennetus sisu jälgimise teel ehk Probleemi vajavad lahendused

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

    „Saaksime teie õpilasi kaitsta. Saaksime teie eest ohtusid tuvastada“ – need on lubadused, mis potsatavad Ameerika Ühendriikide koolidirektorite postkasti iga kord, kui on toimunud järjekordne ohvriterohke koolitulistamine.1 Ka paljud lapsevanemad on avastanud tehnilised abimehed, mis lubavad sümboolse kuutasu eest lapsed küberohtudest eemal hoida ja kindlustada lapsevanematele südamerahu. Kuivõrd realistlik on aga loota, et südamerahu on võimalik tagada lapse tehnoloogilise jubejälgimise abil?

    Ohutuse tagamise vajadusega kaasnev sotsiaalne paine rusub riskiühiskonnas kõiki. Kõige valulisemalt puudutab see muidugi USA-d, kus tänavu on toimunud keskmiselt kaks massitulistamist päevas (1. XI seisuga kokku 586 massitulistamist)2, ning viimastel aastatel (2021–2022) on põhi- ja keskkoolides aset leidnud koolivägivalla juhtumite arv tõusnud õõvastavatesse kõrgustesse – kokku 327 koolitulistamisjuhtumit.3 Lisaks on Ameerikas pärast koroonapandeemiat, nagu paljudes teisteski riikides, teravalt päevakorda tõusnud õpilaste süvenevad vaimse tervise probleemid.4 Nende süsteemsete probleemide lahendamisel abitusse seisu jäänud koolijuhtkonnad ja lapsevanemad haaravad seepärast üha meeleheitlikumalt õlekõrre järele investeerides muljetavaldavaid summasid noorte internetikäitumist jälgivasse tarkvarasse.

    Automaatset tekstituvastust kasutavad tehisaru rakendused nagu Gaggle kammivad läbi miljardeid õpilaste e-kirju, ühismeediapostitusi ja veebi üles laetud koduülesandeid, kuid ei ole võimelised konteksti hindama.

    Sellised tehisarul põhinevad tehnoloogilised abilised saab pea märkamatult „istutada“ noorte kasutuses olevatesse seadmetesse või ühismeedia profiilide külge5 ning jälgida nende rakenduste abil kõike, mida kasvav ja arenev inimene internetis teeb, kellega suhtleb, millist sisu loob või jagab. Lootus selliste rakenduste abil leida üles noori, kel süvenevad vaimse tervise probleemid,6 depressioon7 või kurjakuulutavad vägivallaplaanid,8 sureb muidugi viimasena. Samuti ei kõla noore inimese ööpäevasele jubejälgimisele allutamine kokku sooviga leida lahendus probleemile, mille sügavuses paiknevad tihtilugu vaimse tervise mured. Sellise naiivse lootuse hellitamine tekitab hoopis küsimuse, kas tehnoloogilise jubejälgimise kohaldamisel otsitakse probleemile lahendust või lahendusele probleemi.9 Olgugi et õpetajate (78%) ja lapsevanemate (75%) usk tehniliste abivahendite kaitsvasse jõusse on pea vankumatu,8 on uuringute7,10 tulemusena selliste jubejälgimisrakenduste tõhusus pandud vägagi suure küsimärgi alla.

    Noorte veebikäitumise jubejälgimine võib küll anda ülevaate nende huvidest, probleemidest ja vajadustest, kuid selleks et noorte käitumis- ja vaimse tervise probleemid varakult tuvastada, peaksid jälgimisrakendused olema täpsed, tähelepanelikud konteksti suhtes ning võimaldama põhjendatud, personaalseid sekkumisi. Automaatset tekstituvastust kasutavad tehisaru rakendused (nt Gaggle) ei võimalda midagi sellist, olgugi et aastas kammitakse läbi miljardeid õpilaste e-kirju, ühismeediapostitusi ja veebi üles laetud koduülesandeid.

    Rakendused, mille eesmärk on otsida ja märgistada noorte veebipostitustest probleemseid sõnu, näiteks „pomm“, „depressioon“, „tulistama“, tuvastavad küll edukalt sellised sõnad ühismeediapostituste ja otsingumootori otsisõnade jadadest, kuid ei ole võimelised neid konteksti arvestavalt hindama. 99% juhtudest võib tehisaru probleemseks märkida nii ajaloo kodutöö Teisest maailmasõjast kui lugemispäevikusse Jerome David Salingeri „Kuristik rukkis“ või Harper Lee „Tappa laulurästast“ põhjal kirjutatud kokkuvõtte,11 aga ka emotsionaalse säutsu jalgpallivõistluselt, kus vastaste värava pihta oli antud turmtuli. Vähe sellest, kuna probleemsete päästiksõnadena on sellistes tehnilistes rakenduses märgistatud ka seksuaalvähemuste sõnavara, nt lesbi ja gei, võib ette kujutada, kui traumeerivalt mõjub noore inimese enesemääratlusele ja identiteediotsingutele tõik, et nende sõnadega Google’is otsinguid tehes võidakse sind suunata otsejoones psühhiaatri vastuvõtule. Pealegi on inimeste – väikeste või suurte – sellisel määral jälgimise puhul alati tegemist tugeva eraelu puutumatuse riivega.

    Selle asemel et investeerida võimalikult mitmekesiste võimaluste loomisse, et noortel oleks, kelle poole oma murede ja küsimuste korral pöörduda, nähtub kahjuks jubejälgimisrakenduste ülemaailmsest võidukäigust, et süsteemsete probleemide lahendamisel on mindud pimeda tehno-optimismi teed. Ameerika koolides, niisamuti Eestiski, on krooniline puudus koolipsühholoogide jt tugiteenustest, napib anonüümseid abiliine ja infotelefone, kust noored 24/7 abi ja nõu võiksid saada. Kui teismeline mõistab, et ainus võimalus professionaali tuge saada on kirjutada oma mure Google Docsi faili ning lisada tekstile juurde ohtralt roppusi, et need automaatse jälgimissüsteemi tähelepanu pälviks, siis on ühiskonnas ilmselgelt probleem, mille lahendamiseks ei piisa tehisarust.12 Nii internetiohtudest hoidumisel kui ka vaimse tervise probleemide puhul on vaja süsteemselt ja pidevalt investeerida inimestesse, kes oleksid valmis pakkuma teaduspõhist professionaalset nõu, mis on kõigile abivajajatele kättesaadav. Ükski rakendus, kui tahes tark see ka pole, meid päästa ei suuda.

    1 Wilson Criscione, Anonymous threats on social media can paralyze an entire school. But for one Spokane teenager, the nightmare wouldn’t stop. – Inlander 25. IV 2019.

    2 Gun Violence Archive 

    3 Véronique Irwin, Ke Wang, Jiashan Cui, Alexandra Thompson, Report on Indicators of School Crime and Safety: 2022 (NCES 2023-092/NCJ 307328). National Center for Education Statistics, U.S. Department of Justice, Washington DC 2023.

    4 Elharake Jad A. Elharake, Faris Akbar, Amyn A. Malik, Walter Gilliam, Saad B. Omer, Mental Health Impact of COVID-19 among Children and College Students: A Systematic Review. – Child Psychiatry Hum Dev. 2023, 54(3), lk 913–925.

    5 Leslie Regan Shade, Rianka Singh, „Honestly, we’re not spying on kids“: School surveillance of young people’s social media. – Social Media + Society 2016, 2(4).

    6 Sara Collins, Jasmine Park, Anisha Reddy, Yasamin Sharifi, Amelia Vance, The privacy and equity implications of using self-harm monitoring technologies: Recommendations for schools. Future of Privacy Forum 2021.

    7 Jason Byars, Emily Graybill, Quynh Wellons, Lonny Harper, Monitoring social media and technology use to prevent youth suicide and school violence. – Contemporary School Psychology 2020, 24, 318–326.

    8 Hugh Grant-Chapman, Elizabeth Laird, Cody Venzke, Student activity monitoring software: Research insights and recommendations. Center for Democracy & Technology, Washington, DC 21. IX 2021.

    9 Kristjan Kikerpill, Andra Siibak, Schools engaged in doom-monitoring students’ online interactions and content creation: An analysis of dominant media discourses. – Child and Adolescent Mental Health 2023, 28 (1), 76−82.

    10 Mariya Stoilova, Monica Bulger, Sonia Livingstone, Do parental control tools fulfil family expectations for child protection? A rapid evidence review of the contexts and outcomes of use. – Journal of Children and Media 29. X 2023.

    11 Mark Keierleber, Inside the harrowing world of online student surveillance. – Fast Company 5. IV 2022.

    12 Benjamin Herold, Schools are deploying massive digital surveillance systems. The results are alarming. – Education Week 30. V 2019.

     

  • Piret Jaaksi solidaarne naistemaailm

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Ajalookirjutus on halastamatu. Veel hiljuti oli eestlastele Anna Hedwig Bülli nimi võrdlemisi võõras. Ometi oli XIX sajandi lõpus Haapsalus sündinud baltisakslasest naise elu nagu seiklusfilmis: ta töötas Osmanite impeeriumis kristliku misjoni lastekodus ning kui 1915. aastal pandi armeenlaste kallal toime genotsiid, päästis ta surmast lugematu hulga orbe ja leski. Ka hiljem Süürias aitas Büll avada neile varjupaiku, asutada vabrikuid, luua koole, ehitada haiglaid ja elumaju. Selle tähelepanuväärse naise elu ainetel valminud romaaniga võitis Piret Jaaks tänavu suvel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha.

    Piret Jaaks on kirjutanud arvukalt näidendeid ja mitu lasteraamatut. Esimese täiskasvanutele mõeldud proosaraamatu „Linnalegend“ eest pälvis Jaaks 2015. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna. „Taeva tütred“ on Jaaksi esimene romaan. Teose käsikiri tõi talle tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III koha. Piret Jaaks 14. märtsil Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade väljakuulutamisel.

    Armeenlasena on mul loomulikult hea meel, et Jaaks Bülli üles leidis ja temast ajaloolise romaani kirjutada otsustas. Pean ka kohe üles tunnistama, et olen raamatuga mõnevõrra seotud. Nimelt pakkus kirjastus Varrak mulle meelitava võimaluse raamatu sisu üle vaadata, esmajoones armeenia kultuuri uurinud ajaloolase pilguga. Seetõttu ei tunne ma, et oleks kohane kirjutada Jaaksi raamatule klassikaline arvustus. Küll aga saan jagada tähelepanekuid selle kohta, kuhu paigutub romaan armeenlaste genotsiiditeemalise kirjanduse diskursuses.

    Oma loos mainin esmajoones naissoost autorite teoseid, sest on võimatu anda armeenlaste genotsiidikirjandusest täielik ülevaade. Kohutavast sündmusest on kirjutatud niivõrd palju ja seda hakati tegema kohe, kui see juhtunud oli. Armeenia kirjanduse ja keele uurija Rubina Peroomian on tabavalt märkinud, et esimesed teosed olid otseste ellujääjate, s.t esimese põlvkonna reaktsioon juhtunule, esmase šoki kajastused. Sealt kulgeti orbude põlvkonna juurde: sündisid raamatud, mis olid vahest eksperimenteerivamad, ent keskmes oli ikka trauma. Ilmselt räägib see ka tollastest maailmakirjanduse tendentsidest: autorid olid üldjuhul diasporaast (mitte Nõukogude Liitu kuulunud Armeeniast). Ja nagu lahtise haavaga ikka – sest Türgi keeldub kindlameelselt genotsiidi tunnistamast –, pakub see jätkuvalt kirjanikele ainest, olgugi et sündmus ise libiseb lootusetult minevikku ja viimasedki, kes selle üle elasid, on surnud.

    Perekonnalood vs. kõrvaltvaataja pilk

    Armeenlaste genotsiidi algus paigutatakse sümboolselt 24. aprillile 1915, kui mõnisada armeenia intellektuaali Konstantinoopolis (praegu İstanbul) kokku koguti, arreteeriti ja hukati. Selle sündmuse ümber keerdub ka paljude armeenlaste ajalooline mälu vastavalt vaaremadele ja vaarisadele, kes kusagil endise Osmanite impeeriumi aladel hukka said. Jaaksi raamatu tegevus paigutub pigem impeeriumi äärealale: see toimub paralleelselt Eestis, pisut mujal Vene impeeriumi aladel ja Saksamaal ning Osmanite impeeriumis, Marashi linnas Ida-Türgis. Jaaks annab veenvalt edasi sealset atmosfääri: lugejal on lihtne kujutleda end möödunud sajandi alguse Lähis-Ida linnakesse ühes sealsete viinamarjaistanduste ja armeenia kirikutega.

    Genotsiidiromaanide aluseks on sageli elulood, kõnelejate perekonnast pärinevad lood, mis lõpuks võtavad ilukirjandusliku vormi. Näiteks on viimasel ajal tõstetud esile armeenia-saksa päritolu Laura Cwiertniat, kelle 2022. aastal ilmunud romaan „Auf der Straße heißen wir anders“ (pealkirja võib tõlkida kui „Tänaval kutsutakse meid teisiti“) räägib kodumaa otsinguist Armeenias. Just sinna suunduvad esimest korda elus peategelased – noor naine koos Türgist pärit isaga – pärast vanaema surma. Nagu selgub, oli vanaema armeenia päritolu. Jaaksi romaani puhul on esmapilgul tähelepanuväärne, et autor ei olegi armeenlane. Aga eks ole traumad üldinimlikult mõistetavad, sest miks muidu noppis üks eesti autor üles esmapilgul nii kauge loo. Küllap ei ole ta esimene ega viimane, kes selle teema juurde pöördub.

    On mõistetav, et niisugune väljast tulija positsioon mõjutab ka jutustaja perspektiivi. Kui armeenlastest autoritel on pilk tavaliselt armeenlastest tegelastel, otsestel genotsiidiohvritel ja nende järeltulijatel, siis välisautorite fookus nihkub sageli pealtnägijaile, kes end ootamatult osalejate hulgast avastavad. Näiteks meenub türgi autor Elif Shafak. Tema inglise keeles kirjutatud romaan „Bastard of Istanbul“ ehk „İstanbuli sohilaps“ (2006) räägib loo türgi perest, kelle elu ristub ameerika-armeenia tüdrukuga ning kel tuleb oma kaotatud mälu üles leida. N-ö maetud mälu on omane just isiklikele elulugudele, mis on armeenlaste omadega lootusetult läbi põimunud.

    Niisiis ei tähenda kerge perspektiivinihe sugugi, et mittearmeenlastest autorid ei võiks kirjutada armeenlaste genotsiidi kohta elulooainelist teost. Biograafilisuse hõng on juures Jaaksigi romaanil. Lihtsalt tema jutustatud elulugu pole mitte armeenia, vaid baltisaksa naise oma. Jaaksi romaan kulgeb võõrastel maastikel, näidates peategelase Hedvigi kaudu väljast tulnu pilku Kaukaasiale ja Lähis-Idale, tema hellust ja võõristust, sisemist tugevust ja kohutavat valu.

    Naised, kes hoiavad ühte

    Olen korraga naernud ja nutnud, lugedes Ameerika autori Meline Toumani raamatut „There was and There was not“ („Oli ja ei olnud ka“, 2014). Sarnaselt Shafakiga kirjeldab temagi (poolbiograafilises) teoses genotsiidi mõju armeenlaste ja türklaste kollektiivsele mälule, ülekandumist tänapäeva. Ta peatub ka sellel, missuguseid kummastavaid ja elukaugeid vorme genotsiidikogemus võib võtta. Minu arvates on siin määrav autori taust, paiknemine kultuuride piiril: kahtlemata on genotsiiditraumat (enese)kriitiliselt analüüsida kergem kui seda läbi elada. Tänapäeva armeenlaste puhul tähendab läbielamine sageli genotsiidilugudega sünnist saati koos kasvamist.

    Seesugused lood võivad aga hingepõhjani vapustada ka ilma otsese kokkupuuteta. Nii on „Taeva tütredki“ raamat traumast, lihtsalt fookus on pealtnägijal ja n-ö teisesel traumal, mis tekib kannatusi tunnistades. Isegi kui romaani peategelane ei ole otseselt etnilise puhastuse sihtmärk, on naised traditsioonilises maskuliinses keskkonnas alati ohus. Samamoodi olid seda misjonärid lagunevas moslemiimpeeriumis. Kristlastest naiste ümber üha koomale tõmbuvat ringi ja kasvavat ohutunnet annab veenvalt edasi ka Jaaks.

    Eluloolisuse aspekti juures on oluline, et – ilmselt tulenevalt soost ja põlvkonnast – on seni mainitud naisautorite teosed paigutatavad feministlikku diskursusesse. Ka „Taeva tütred“ on lugu naistest – niisugustest, kes hoiavad ühte ka kõige kohutavamates oludes. Lugeja kohtab eri põlvkonnast ja rahvusest naisi, eri kultuurilise kuuluvuse ja usuga naisi, keda ühendab arusaam, et „kodune elu ei pruugi naisele olla ainus tee“, kui tsiteerida ühte raamatutegelast. Nii valivad naised „Taeva tütardes“ traditsioonilise soorolli asemel hoopis misjonärielu kaugel sõjakeerises. Seeläbi pakub raamat ka ilusa vaate religioonile ja selle jõule, kusjuures autor ei ülista usuinstitutsioone, seades esikohale hoopis peategelase suhte jumalaga.

    Kas ema südant tunned sa?

    Ehkki Jaaksi romaanis rulluvad lahti kohutavad sündmused, ei sünni teoses heroiseerivat kangelaslugu. Kogu loos on isegi argisust: tragöödia leiab aset igapäevaelu taustal kõige tavalisemate inimestega. Kurjus tuleb nende juurde päise päeva ajal päikeselõõsas, ilma et nad ise midagi selleks tegema peaks. Just see teeb loo eriliselt õõvastavaks.

    Niisugused n-ö ebakangelaslikud narratiivid on tervitavad. Tänapäeval ei ole need enam ka liialt unikaalsed. Näiteks meenub Liibanonis ja Los Angeleses elanud Micheline Aharonian Marcomi romaan „The Daydreaming Boy“ („Uneleja poiss“, 2004), mis näitab muu hulgas traumat kogenud inimeste vahelist vägivalda. Jah, neis lugudes peitub alati nähtamatu vastandus genotsiidi toimepanijate ja nende ohvrite vahel, aga sama brutaalsed võivad üksteisega olla kohutavatesse tingimustesse sattunud lapsed. Kui tõlkida armeenia kirjandusest midagi eesti keelde, siis soovitaksingi just Marcomi teoseid, mida kirjandusteadlase Shushan Avagyani sõnul iseloomustab huvitavalt eksperimenteeriv vormikäsitlus. Olevik põimub ühte minevikuga, piiblimotiivid sulavad kokku ajaloosündmustega ning peategelane kirjutab kirju emale, olgugi et ammu kadunule.

    Siin vististi peitubki üks nüansi­erinevus „Taeva tütarde“ ja teiste genotsiidiromaanide vahel. Õige mitmed armeenlastest autorid keskenduvad hüljatud lastele, ema kaotamisele. Jaaksi romaanis sünnib peategelase Hedvigi näol uutmoodi emakuju. Üks Osmanite impeeriumis elav sakslane küsib temalt romaanis justkui möödaminnes: kas lähete armeenia lastele emadeks? Paralleelselt on tähtsal kohal peategelase suhe omaenda Haapsalust pärit emaga. Nii loob autor mõttelise liini bioloogilise ja situatiivse emaduse vahel, mis ei pruugi olla sugugi nii erinevad. Veri ei ole tingimata paksem kui vesi.

    Doktorikraadiga Piret Jaaks on romaani materjalile lähenenud väga süsteemselt. Lugeja adub igal loetud leheküljel, et autor on tutvunud põhjalikult Bülli elulooga, näiteks tema kirjavahetusega, samuti ajaloolis-kultuurilise olukorraga tollastes impeeriumides. Jaaks põimib olustikukirjelduste sekka ka ajaloofakte, olgu tegemist XIX sajandil taga kiusatud evangelistidega või linnade geograafiaga, paigutades nõnda oma loo delikaatselt laiemasse kultuurilisse ja poliitilisse konteksti. Kirjanikuna on ta täitnud ajaloosündmused ja faktid eluga, isegi kui see elu on vahepeal talumatult jube.

    „Taeva tütarde“ lõpp laseb lugejal aimata, kuidas lõppes Anna Hedwig Bülli enda elu. Ta suri 1981. aastal Saksamaal, väidetavalt üksi ja kaugel sellest, et olla õnnelik. Varem oli ta lootnud saada Nõukogude kodakondsust, et kolida Armeeniasse. Seda võimud talle ei andnud – ja ega teda siiagi oleks lastud. Sel moel vihjab autor teose lõpus peenelt ebaõiglusele, mis sai osaks nii palju inimesi päästnud naisele endale. „Taeva tütred“ on kahekordselt traagiline romaan.

    Autor tänab armeenia kirjandusteadlast Shushan Avagyani loo teemal konsulteerimast.

     

  • Finlandiaga pärjatud raamatud poevad naha alla

    PEEP EHASALU

    29. novembril kuulutati Yle otsesaates välja tänavused Finlandia kirjandusauhinna laureaadid kolmes ehk ilukirjanduse, aimekirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse kategoorias.

    Kõige kaalukam Finlandia auhindadest on kahtlemata parimale ilukirjanduslikule teosele määratud auhind. Kui auhind 1984. aastal loodi, võisid sellele kandideerida kõik ilukirjanduse alla kuuluvad teosed, ent 1990. aastate alguses hakati sellega tunnustama vaid romaane. Põhjus oli proosaline: romaan on laiema publiku huviorbiidis ja seetõttu on võitja teosel oodata suuremat müügiedu. Auhinda annab välja ju Suomen Kirjasäätiö ehk Soome Kirjandusfond, mis on Soome Kirjastuste Liidu ja haridusministeeriumi koos loodud sihtasutus.

    Kirjastajad ei pidanud kahetsema: pärast otsust müüdi kümnete tuhandete asemel sadu tuhandeid eksemplare. Võiduteostest on enim ostetud Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ (230 000 eksemplari, 2008), Ulla-Lena Lundbergi „Jääd“ (140 000, 2012) ja Kari Hotakaineni „Kaitsekraaviteed“ (134 000, 2002). „Jää“ hääletasid lugejad sügisel ka Finlandia 40aastase ajaloo parimaks teoseks.

    Ilukirjanduse Finlandia 40. laureaat on Sirpa Kähkönen romaaniga „36 urni – eksimise ajalugu“.

    Tänavu on otsustusprotsessi ka rohkelt kritiseeritud, sest selles nähakse liigset järeleandmist nn turujõududele: auhinda tuleks seetõttu nimetada müügiedendus-, mitte kirjandusauhinnaks. Soome kirjanike liidu esimees Ville Hytönen ongi välja pakkunud, et kirjandusfond võiks kaaluda Finlandia kolme kategooria kõrvale neljanda loomist: seal oleks esindatud luule, aforismid, novellid ja esseed. Hytöneni sõnul ostetaks ka nendes žanrides teoseid rohkem, kui neile pöörataks rohkem tähelepanu. Mitmel korral Finlandiale kandideerinud Juha Itkonen toob aga võrdluseks professionaalse žüriiga Sibeliuse viiulikonkursi – miks ei võiks ka selle võitjat valida lihtsalt üks muusikahuviline kodanik? Kirjandusauhinda ei määra nimelt kirjandusekspert, vaid tugeva kultuuritaustaga kirjandussõber.

    Ükski kriitik ei sea siiski kahtluse alla Finlandia auhinna vajalikkust ega võitjate kõrget taset. Auhinna väljaandmine on omaette süsteem. Igal sügisel valib kolmeliikmeline eelžürii kirjastuste saadetud sadade raamatute seast välja parimad. Novembri alguses kuulutatakse kõigis kolmes kategoorias välja kuus kandidaati, nendega tehakse intervjuusid ja arvustatakse nende raamatuid. Novembri lõpus teatatakse riigitelevisiooni otsesaates võitjad ja lisandub veelgi rohkem kajastusi – see kõik hoiab hea kirjanduse rambivalguses terve novembrikuu jooksul ja tagab ka jõulu eel korraliku läbimüügi. Seepärast ei paista ennast tõestanud süsteemis muutusi tulevat ning 40. korda määratud kirjandusauhinna on taas saanud väärikad loojad.

    Võiduromaan

    Ilukirjanduse kategooria laureaat on Sirpa Kähkönen romaaniga „36 urni – eksimise ajalugu“ („36 uurnaa – Väärässä olemisen histooria“, Siltala). Tänavune „kirjandusdiktaator“, kes valis kuue lõppvooru jõudnud kandidaadi seast laureaadi, oli professor ja tantsukunstnik Jorma Uotinen, kelle sõnul oskab Kähkönen „vaadata elule ja teistele inimestele mõistvalt ja õrnalt, ilma pahameele ja kibestumiseta“.

    Sirpa Helena Kähkönen (sünd 1964) on õppinud ülikoolis kirjandust ja ajalugu ning töötanud Helsingi ülikoolis teadusassistendi ja Otava kirjastuses toimetajana. 1996. aastast saadik on ta olnud vabakutseline kirjanik ja tõlkija. Kirjanduslikku tegevust alustas ta romaanidega noortele täiskasvanutele, läbimurre tuli 1998. aastal alguse saanud ajalooliste romaanisarjadega. Aastatel 2018–2022 oli Kähkönen Soome kirjanike liidu juht. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid „Graniitmees“ ja „Nõmmeliivatee“, mõlemad Piret Saluri tõlkes, kirjastuses Koolibri on töös ka „36 urni“ tõlge. Finlandia kandidaatide sekka on Kähkönen jõudnud varemgi: romaanidega „Linavoldid“ (pealkirja tõlge on tinglik, originaalis kõlab see „Lakanasiivet“, 2007), „Graniitmees“ („Graniittimies“, 2014) ja „Tankide suvi“ („Tankkien kesä“, 2016) ning aimeteosega „Viha ja armastuse leegid“ („Vihan ja rakkauden liekit“, 2010).

    Muidugi ei andnud Uotinen võitu neli korda auhinnata jäänud kirjanikule kaastundest. Kriitikud tõdesid kohe romaani ilmumise järel üsna üksmeelselt, et tegemist on kirjaniku seni kõige tugevama teosega, auhind tuli oodatult.

    Inimese näo andis Soome kodusõjas punaste poolel võidelnuile juba Väinö Linna oma triloogiaga „Siin Põhjatähe all“ (1959–1962). Sirpa Kähköneni 2010. aastal ilmunud „Viha ja armastuse leegid“ tutvustab Soome kommunistide saatust: muu hulgas hoiti neid 1920. ja 1930. aastatel vangis Tammisaari sunnitöölaagris. Seal veetis üle seitsme aasta ka Sirpa Kähköneni vanaisa Lauri Tuomainen.

    Nüüd on Kähkönen läinud kaugemale nii Väinö Linna kanoonilisest triloogiast kui ka oma aimeraamatust: ta näitab, millise raske ja ebaõiglase pitseri on jätnud ühe esivanema saja aasta tagused valikud järeltulevate põlvede elule. Kähkönen ei ole korranud „Viha ja armastuse leekide“ lugu ilukirjanduslikus vormis, vaid kirjutab oma ema Riitta surma järel tema elust – intensiivselt, isegi omalaadse raevukusega. Soome kriitikud on tõdenud, et Kähköneni tekst oleks nagu vabanenud kammitsaist ja voolab nüüd tõeliselt vabana. Võib-olla vallandaski ema lahkumine kirjanikus kõik seni hillitsetud emotsioonid.

    „Autori isiklik kogemus on kasvanud universaalsete mõõtmeteni ja ütleb midagi üldkehtivat inimese, häbi, viha, valede, rõõmu, lootuse, unistuste ja nende kokkuvarisemise, surma kohta,“ ütles Jorma Uotinen auhinda üle andes. Kirjanik ei süüdista ema, vaid esitab ilustamata kujul nende suhte karmid ja valusad stseenid, leides ema käitumisele kohe ka põhjenduse: kodusõja ebaõiglus ja esivanemate kibestumus kanduvad edasi põlvest põlve ja just naiselt naisele. „Niisiis, vait, see oli Tammisaari esimene õpetus ja tähtsaim, ja nii sai Tammisaarist ka osa kõige intiimsematest suhetest. Jah, sina tead seda, ema. Me oleme kõik olnud Tammisaaris, kuigi elasime kodus. See kõik oli meil kodus.“ Nii kõlavad „36 urni“ paar rida Piret Saluri vahendusel. Ja veel: „„See kuratlik kodanlik ühiskond, mis piinas oma vange. Ma vihkan seda ühiskonda!“ Nii õppisid sa mõtlema. Nii sa sagedasti ütlesid. Mina sain sellest aru küll.“

    Tulemuseks olid murtud meeled, õrnuseta kasvatus ja õnnetuseootus ka õnnehetkedel. „Kuidagi õnnestus sind murda,“ kirjutab Kähkönen oma lahkunud emale. Ja nopib ühe öö jooksul ema korterist teispoolsusse kaasapanemiseks 36 eset, tunnet, pettumust ja igatsust, mis annavad ema ja tütre viha-armastuse suhtele sajandipikkuse tausta. Kähköneni tekst hoiab lugejat oma sõltuvust tekitavas maailmas justnagu nikotiin ja 1960ndate amfetamiini sisaldavad dieedipillid, mille lõksu oli langenud ka Riitta.

    Teised võitjad ja kandidaadid

    „Teised“ kõlab ebaõiglaselt, sest kõik kandidaadid võiksid sama hästi olla ka võitjad. Samuti ei ole aime- ja lastekirjanduse teosed vähem väärt kui auhinnatud romaan, ehkki neid ei osteta võib-olla nii palju. Kirjanduse hindamine on subjektiivne ja läbimüük pole kvaliteedikriteerium. Kui Jorma Uotinen kurtis kandidaatide väljakuulutamisel, et tal on kõigest kolm nädalat kuue romaani lugemiseks, siis mul oli paraku veel vähem: raamatusaadetis jõudis Soome instituudi raamatukokku vaid kümme päeva enne võitjate väljakuulutamist. Seepärast on mul paratamatult tulnud pealiskaudsusele lõivu maksta.

    Julge üldistusena saab siiski öelda, et nii võitjad kui ka kandidaadid on süvenenud mitmel moel ajalukku ja (tihti sellest johtuvatesse) vaimse tervise hädadesse. Helsingi raamatumessilgi esitleti rohkelt aime- ja ilukirjandust, kus käsitletakse mahavaikitud või varjus olnud ajaloonähtusi. Endiselt harutatakse soometumise sasipundart, samuti teemasid, mille on esile kutsunud Venemaa kallaletung Ukrainale. Seejuures vaadatakse tagasi ka neile rahvusgruppidele, kes jäid või läksid Nõukogude Liidu poolele või võitlesid Soome kodusõjas punaste poolel.

    Nii haakub Kähköneni romaaniga aimekirjanduse Finlandia võitnud Antti Järvi teos „Kuhu kadus Antti Järvi?“ („Minne katosi Antti Järvi?“, Gummerus). Kirjanik on ajanud arhiivides ja mujal oma nimekaimust vanavanaisa jälgi – too jäi pärast sõda loovutatud Karjalasse. Soomes on räägitud palju Karjalast evakueeritutest, kuid see valdav evakko-narratiiv on jätnud enda varju kõik Karjalasse maha jäänud ja Soomes maha vaikitud erandid. Järvi kirjutab neist kümnetest inimestest, kelle pärast on peredel olnud piinlik ja keda on tahetud unustada. „Teadmine on üksteise mõistmiseks parim vahend. Info on ka mäletamine ja toob valgust sellesse, millest vaikitakse ja mis tundub häbiväärsena,“ tõdes kirjanik oma auhinnakõnes.

    Aimekirjanduse lugejate lemmikuks hääletati Ville Mäkipelto ja Paavo Huotari „Tsenseeritud. Piibli muudatuste varjatud ajalugu“ („Sensuroitu – Raamatun muutosten vaiettu histooria“, Otava). Selle omalaadne kommentaar on ilukirjanduse nominendi Antti Hurskaineni romaan „Kirikuteener“ („Suntio“, Siltala), mis sisaldab pikki usuteemalisi arutelusid, mis on rüütatud dialoogide, sisekõne ja ka kirjade vormi. Hurskainen paneb oma peategelase, sügavalt uskliku kirikuteenri vastamisi luteri kiriku bürokraatliku ususuhtega. Lisaks piiblile tsiteerib autor Ingmar Bergmani teoseid, telesõusid, soome nüüdiskirjandust … ja juhatab lugeja kindlal käel läbi viiterägastiku, kutsudes kaasa mõtlema elu, surma ja usu teemal.

    Tegelaste vaimset tervist vaetakse peaaegu kõigis kandideerinud romaanides. Teiste seast tõuseb esile lugejate lemmikuks valitud Miki Liukkoneni romaan „Võõrsil“ („Vierastila“, WSOY). Tänavu kevadel 33aastaselt enesetapu teinud kirjanik esitati Finlandia kandidaadiks postuumselt ning paratamatult loetakse Liukkoneni pöörast teksti selle teadmisega. Pealkirja „Vierastila“ saab tõlkida mitmeti: selle tähendus võib olla ’külalistetuba’, ’võõrsil’ või ’võõrus’, ’asutuse vastuvõturuum’, sõltuvalt kontekstist on muidki tähendusvarjundeid. Liukkonen tõdeb, et kõik on üksteisele võõrad, sealhulgas iseendale. Romaani pealispind on täis lustimist keele ja mõtetega – puhas lugemisrõõm ilma arutlemata selle üle, millest lugu räägib. Mõtetega žongleerimise taga avaneb sügav sissevaade maailma hullumeelsusse ja silmakirjalikkusse, mis viib „elu põhielemendi“ ehk pettumuseni. Seegi keeratakse naljaga pooleks: „Ta polnud isegi pettunud, vaid poolikult pettunud. Ja seetõttu pettunud oma pettumuse poolikuses.“

    Teine terve mõistuse ja vaimuhaiguse piiril balansseeriv romaan on Pasi Ilmari Jääskeläineni „Peituse anatoomia“ („Kuurupiilon anatomia“, Atena). Endisest punkarist autor õpetab praegu üldhariduskoolis emakeelt ning ilmselt tänu sellele mõjuvad romaani kasvueas ja arenguga puntras tegelased käegakatsutavalt ehedalt. Tekstis on tunda endiselt mässavat punkarivaimu, nii et romaan võinuks vabalt kandideerida ka noorteromaani auhinnale. Jääskeläinen nimetab oma stiili ise reaalfantaasiaks: autor vahetab eri žanre reportaažist dialoogide ja monoloogideni ning segab jutustajaid omavahel. Romaanis hoiab pinget ülal oletatav kuritegu ehk kuhu kadus peitusemängu ajal peategelase vend? Üllatavalt kergelt loetav raske romaan.

    Laura Gustafssoni „Miski ei kao päriselt“ („Mikään ei todella katoa“, Like) on lugu kurnatud, oma töö tulemustes ja maailma arukuses kahtlevast loomakaitsjast. Ei soovita lugemiseks neile, kes soovivad rahulikult jätkata omnivoorielu: liha- ja karusnahatööstuse telgitaguste ning rohepesu kirjeldused võivad seda rahu tugevalt raputada. Autor esitab küsimusi õiguste ja vabaduste kohta ka laiemalt ning vaatleb erinevaid väärtusmaailmu. Ebamugav lugemine, aga raske käest panna.

    Keskkonnahoiu teemal võtab sõna ka Iida Turpeinen romaanis „Elusad“ („Elolliset“, S&S). Autor võitis tänavuse Helsingin Sanomate debüüdiauhinna ja teose tõlkeõigused on müüdud juba rohkem kui 20 riiki, sealhulgas Eestisse. Esmapilgul kuiv aines: romaan räägib meriõhvast, kes avastati 1741. aastal ning kes aeglase ja sukeldumisvõimetu liigina juba 27 aasta pärast liigse küttimise tõttu välja suri. Turpeineni uuring kulgeb nagu seiklus läbi kolme sajandi teaduse ja kunsti. Kas on võimalik taaselustada midagi, mille inimene on oma rumaluses hävitanud? Kriitikute hinnangul kuulub Turpeineni esikromaan Euroopa suurte romaanide hulka.

    Laste- ja noortekirjanduse kandidaatidest on Ted Forsströmi ja Åsa Lucanderi „Snälla Stella, sluta skälla! / Hissun kissun, Hilja!“ (Etana Editions) ilmunud ka eesti keeles, pealkirjaga „Kulla Stella, ära lärma!“ (Tammerraamat). Finlandia auhinna võitis aga Magdalena Hai õudusromaaniga „Sarvikjumal“ („Sarvijumala“, Otava), mille valisid oma lemmikuks ka lugejad. Autori poliitilise tänukõne rassismivastane sõnum maalis Soome kultuuripoliitikast üsna troostitu pildi. „Oleme lasknud viha noorte ellu,“ tõdes Hai. Vaenamise leevendamiseks ja mõistmise süvendamiseks on autor toonud romaani Lauri-nimelise peategelase, kelle nahavärvi ei avaldata kohe, vaid see selgub teiste hoiakutes – päris mõjus võte lugeja ees peeglit hoida, et aidata noortel maailma mõista ja hoiakuid kujundada. Hai pani täiskasvanutele südamele, et lugemise ja lugemuse vähenemises ei tasu süüdistada lapsi, vaid enda eeskuju ja valitud poliitikuid.

    Kultuurikärpelise poliitika pärast tuntakse muret mõlemal pool Soome lahte. Finlandia auhind on väärt näide, kuidas keerulisele ajale vaatamata äratada ja jätkata edasiviivat diskussiooni, kirglikult ja argumenteeritult kirjanduse üle vaielda ja arutleda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.

    Kõigi tänavuste Finlandia auhinna kandidaatide nimed ja nende teoste pealkirjad leiab Soome Instituudi ajaveebis aadressil https://finst.ee/ajaveeb/

     

  • ,

    Kuidas säiliks huvi uudiste vastu?

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Viimastel aastatel on teadlased tulnud lagedale mitme uuringuga, mis osutavad riigiti uudiste vältimise kui nähtuse laienemisele. Põhjusena toovad needsamad uuringud välja, et infost küllastunud keskkond võib mõjuda meediatarbijate vaimsele tervisele halvasti. Uudiste üldine foon on negatiivne ja konfliktne. See rusub, tekitab ärevust ja hirmu. Seetõttu soovitatakse meediatarbijatel väga hoolikalt läbi mõelda, mida jälgitakse, kujundada endale valikuliselt oma kitsas meediamenüü või uudiste jälgimisest üldse loobuda.

    Sellele vastandina kõlavad auditooriumiuurijate hoiatused, et uudiste vältimise laienemisega väheneb auditooriumi teadlikkus ühiskonnas toimuvast, selle tagajärjel informeeritusest tulenev osalus ja lõpuks saab kannatada ka ühiskonna sidusus.

    Need on laia pintslitõmbega edasi antult kaks kõige äärmuslikumat järeldust, millega auditooriumiuurijad on välja tulnud. Kumbki käsitlusviis ei paku kahjuks ajakirjandusele pidepunkte oma ühiskonnas täidetava rolli ümbermõtestamiseks. Milliseid uudiseid toota, et ei kannataks meediatarbija ega ühiskond? Kas pakkuda põhjalikku ja ühiskonda mõjutavat uurivat ajakirjandust, mille loetavus on olnud kordi madalam kui nupukestel staaride eraelust? Või võtta eeskujuks lühivideote keskkonnad, milles ühiskondlikult tähtis uudissisu antakse edasi möödaminnes tantsu- ja küpsetamiskatsetuste kaasandena? Toon näite. Videos võiks näidata, kuidas Priit Pullerits teeb selle talve esimesi suusasamme ja möödaminnes teavitab: „Muide, täna hommikul edenes Ukraina rinne kümme meetrit.“ Kas soovime ajakirjandusele sellist arenguteed? Formaati, kus fakt ja kommentaar ei ole selgesti eristatavad.

    Uudistepakkujate ja vastuvõtjate suhe on sümbiootiline. Tarbida saab ainult seda, mida pakutakse. Pakutakse seda, mida tarbitakse.

    Uudiste vältimise taga on objektiivseid põhjusi, mis sunnivad meediatarbijat kas rohkem või vähem teadlikult valima. Kitsam meediamenüü või uudiste eiramine aitab vältida infotulva alla mattumist ja säilitada vaimset tervist ja heaolu – negatiivsusest ja pidevast kahtlemisest hoidumine võimaldab maailma endiselt päris kenaks paigaks pidada. Samuti ei tule end uudiste tõttu, mis valdavalt puudutavad inimese lähiümbrust – kohalikku või kodumaa elu – tajuda kinnistatuna siinse maakamara külge, maailm on lahti ja kaugemal palju muud huvitavat. Pealegi teeb ajakirjandus meediatarbija eest valiku, aga meediatarbija vaatenurgast on see, millist informatsiooni ta tähtsaks ja vajalikuks või üleüldse tarbimisväärseks peab, muutunud – pole huvi tegeleda sellega, mida ajakirjandus pakub. Taustal terendab teiste ahvatluste küllus: milleks lugeda asjalikke ja tõsiseid uudiseid, kui meelt lahutab palju muud põnevat? Seega on meediatarbija poolelt vaadatuna miljon head põhjendust, miks ajakirjanduse toodetud ja ühiskonnale tähtsaid uudiseid mitte tarbida.

    Platvormid vaid toetavad meediatarbija selliseid kaalutlusi. Need on oskuslikult kinni haaranud ühest tugevast uudisväärtuse kriteeriumist – konfliktsusest, et tõmmata ligi ja võimendada tähelepanu. Ajakirjanduses on konfliktseid lugusid palju, sest see on üks tugevamaid märgiseid, mis näitab sündmuse kajastamisväärilisust, konflikt võib olla ohuks inimese heaolule ja elule, sellest ei saa juba bioloogiliselt mööda vaadata. Kõige töökindlamad algoritmid on ehitatud inimese pimedatele tungidele ja konfliktsuse tähtsus võimendub. Kuna paljuski on kontroll uudistelevi üle platvormide kätte läinud, on võimendatud tähelepanu püüdvad elemendid uudiste sisus – konflikt, agressioon, teravus, äärmuslikkus ja karjumine. Mis oleks see, mis lõhuks platvormide diktatuuri?

    Kas uudiste vältimise fenomeni laienemise takistamine on ainult ajakirjanduse ülesanne? Kui teadlastena räägime aktiivsest auditooriumist, siis mõtleme selle all ka kaasvastutust. Pillavas meediakeskkonnas pakub huvi küsimus sellest, kuidas tekivad uued sümbioosid uudistepakkujate ja vastuvõtjate vahel. Nende suhe on sümbiootiline. Tarbida saab ainult seda, mida pakutakse. Pakutakse seda, mida tarbitakse. Ühel või teisel ei ole kaalukamat rolli selle suhte ülesehitamisel. Seega räägime nii ajakirjandusest – kuidas teha oma tööd hästi ja veel paremini – kui ka meediatarbijast – kuidas too oleks nõudlik ja huvitunud.

  • Üks teine elu 

    ANDRUS KARNAU, ajakirjanik ja teatrikriitik 
    Andrus Karnau

    Minu koht on teatris, ükskõik millises. Mulle meeldib see hetk, kui tuled kustuvad ja lava valgeks läheb. Lavastused, kus keegi publiku tulles laval ootab, on pettumus. Justkui oleks hiljaks jäänud, sest näitlejad on juba valmis. 

    Kõige mugavamad toolid on Ugala teatri suures saalis. Ma kaalun palju ja mulle sobivat tooli pole lihtne leida. Kõige rohkem meeldib mulle istuda tagapool pooltühjas reas üksinda, tingimata rea keskel. Kellegagi võib kõrvuti ka istuda, aga see võiks armas inimene olla, sel juhul pole ehmatav, kui küünarnukid või põlved kokku puutuvad. 

    Teatris on üldse tähtis see, et kuidas külastajasse suhtutakse. Ühes ilusas teatrimajas on nii, et iga kord, kui ma seal käinud olen, olen riielda saanud. Küll ma olen valesti istunud ja astunud. Kas siis ilusasti ei või öelda? 

    Aga mulle meeldib ikkagi hetk, kui tuled kustuvad ja astun justkui teise ellu. Uus elu võib meeldida või mitte, aga ikkagi on vahva korraks ära käia. Kui ma olen masendunud, siis teater on lohutus. Kurba meeleolu tuleb mul sageli ette. 

    Viimased paar aastat olen teatris käinud kui professionaal. Sel juhul pole tunnetel enam tähtsust. Ega ma tihti ei käi, korra nädalas keskmiselt. Praegu on kõige huvitavam see osa, kuidas näidendit tõlgendatakse, mis lugu on lavastuse taga. 

    Olen palju aastaid kirjutanud energeetikast ja pangandusest, rääkinud poliitikast. Ükskord üks kuri inimene sõimas, et ega ma muud ei tea kui teede asfalteerimisest. Kõik need teemad on huvitavad endiselt, kaasa arvatud tee-ehitus, aga sel maailmal tuleb põhi kätte. Kõik hakkab korduma nagu panganduskriis „Lehman Brothersi“ näitemängus. 

    Teatrimaailmas põhja ei tulegi, sest looming ja fantaasia on piiritu. Kui keegi küsiks, miks ma teatrikriitikat kirjutan, siis vastan, et igast lavastustest, ka kõige kehvemast, saab midagi uut teada. Ma kirjutan, sest iga kord õpin midagi. 

     

     

     

Sirp