Mulle tundub, et ligimene
sööb jälle paremat sõnaliha.
Ta on kätte saanud nõtkemad
ja mahlasemad loomad.
Istub akna all, veiniklaas käes,
muudkui kütib ja matsutab.
Kuidagi on tal tublid relvad,
mis on jälle needsamad sõnad.
Maarja Kangro, luuletusest “Sõnaliha”
Ülev Aaloe Loomingu Raamatukogu tööstipendium
(Carl Henning Wijkmarki “Moodsa surma” tõlkimine) 8000
Vahur Afanasjev-Pitsal Avatud kirjandusseminari “Lätete pääl VII” korraldamine 10 000
Arvo-Jürgen Alas Arvuti ostmine 8000
Amar Annus Varakristlike “Saalomoni oodide” väljaandmine 10 000
Andres Ehin Svetlana Aleksijevitši raamatu “Tšernobõli palve” tõlkija stipendium 20 000
Kristiina Ehin Näidendi “Toonela viimane tedremäng” autorihonorar 10 000
Indrek Hirv Valikkogu “Surmapõletaja” autorihonorar 15 000
Alvar Jaakson Lasteraamatu “Laiskade laste raamat” autorihonorar 10 000
Mart Jagomägi Asta Venderi teose “Meie õu” väljaandmine 25 000
Anne Kalf Enn Vetemaa 70. sünnipäeva tähistamine Lipa külas 15 000
Jüri Kallas Antoloogia “Stalker 2003 ‑0 2005” koostamine ja avaldamine 25 000
Jaan Kangilaski Artikli kirjutamine kogumikku “20. sajandi mõttevoolud ja kirjandus/ kirjanduse uurimine” 2000
Maarja Kangro Valerio Magrelli kakskeelse luulekogu väljaandmine 30 000
Doris Kareva Indrek Hirve valikkogu “Surmapõletaja” koostamine 3000
Katrin Kaugver Ajakirja Loomingu Raamatukogu tööstipendium (Bettina Balaka “Jahimeeste seas” tõlkimine) 7000
Sirje Kiin Loominguline stipendium 20 000
Georgi Kirillov Luuleraamatu väljaandmine 13 000
Tiiu Kokla Erzsebeth Tothi kakskeelse luulekogu “Valge linnuga” tõlkimine 15 000
Igor Kotjuhh Kirjandusühenduse Tuulelohe noorte autorite raamatusarjas Irina Meljakova ja
Dmitri Krasnovi luulekogude väljaandmine 14 900
Igor Kotjuhh Kirjandusühenduse Tuulelohe almanahhi “Vene kirjandus Balti aktsendiga” honorarifond 18 000
Igor Kotjuhh Almanahhi Tuulelohe “Vene kirjandus Balti aktsendiga” väljaandmine 20 500
Hasso Krull Interneti-ajakirja Ninniku tehniline uuendamine 15 000
Reet Krusten Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Jaanus Kulli Loominguline stipendium 20 000
Krista Kumberg Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Kalle Käsper Epopöa “Buridanid” III köite autoristipendium 20 000
Andrus Laansalu Raamatu “Gatlingi kuulipilduja” väljaandmine 15 000
Margus Lattik Luulekogu “Kohalolu” väljaandmine 15 000
Tanel Lepsoo Artikli kirjutamine kogumikku “20. sajandi mõttevoolud ja kirjandus / kirjanduse uurimine” 3000
Diana Liiv Kirjastuse Silmapiir klaverijuttude sarja II osa muinasjuturaamatu
“Imetabane talvehommik” kirjutamine 15 000
Elo Lindsalu Majutuskulude katmine õppereisil Budapestis 3000
Ljubov Kisseljova Rahvusvahelise konverentsi “Neljandad Puškini lugemised Tartus” läbiviimine 40 000
Maria-Kristiina Lotman Loominguline stipendium 20 000
Viivi Luik Esseekogu “Kõne koolimaja haual” autoristipendium 10 000
Leo Luks Lühitekstide kogumiku “Eklektika” väljaandmine 20 000
Gohar Markosjan-Käsper Loomingu Raamatukogu tööstipendium (novellivalimik “Teekond säravatele tippudele”) 10 000
Kirill Maslov Luulekogu “Skrezet” väljaandmine 10 000
Mari Meel Arvuti ostmine 5000
Kaupo Meiel Debüütkogu “Polügrafisti käsiraamat” toimetamine, kujundamine,
trükkimine ja autorihonorar 10 000
Nelli Melts Moskva rahvusvahelise raamatumessi Eesti stendi rentimine 25 000
Nelli Melts Aino Perviku ja Piret Raua raamatusarja “Paula elu” esimese raamatu trükikulud 20 000
Kristi Metste Loominguline stipendium 20 000
Daniele Monticelli Artikli kirjutamine kogumikku “20. sajandi mõttevoolud ja kirjandus / kirjanduse uurimine” 2000
Mihkel Mutt Novellikogu autorihonorar 20 000
Linnart Mäll VI dalai-laama Tsangjang Gjatso luulekogumiku “Nukrad armastuslaulud”
väljaandmine eesti keeles 20 000
Mare Müürsepp Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Mari Niitra Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Hille Ojala Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Jaanika Palm Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Piret Peiker Artikli kirjutamine kogumikku “20. sajandi mõttevoolud ja kirjandus / kirjanduse uurimine” 1500
Carolina Pihelgas Luulekogu “Sõrmemuster” väljaandmine 10 000
Aare Pilv XIV Nüpli kevadkooli “Subjekt ja kirjanduslik tekst” korraldamine 6570
Aare Pilv Loominguline stipendium 20 000
Ketlin Priilin “Lugusid koertest” autorihonorar 5000
Tanel Rander Romaani “Kontrolli alt väljas” kirjastamine 15 000
Lembit Rattus Raamatu “Mai lõpus õitsevad sirelid” autorihonorar 20 000
Aino Raud Sülearvuti ostmine 10 000
Toomas Raudam Esseekogumiku “Väike äratundmise raamat” autoristipendium 10 000
Malle Reidolv Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Aarne Ruben Arvuti ostmine 10 000
Anu Saluäär Osalemine uurimisreisil “Väljarändajate jälgedes” USAs 20 000
Peeter Sauter Lasteraamatu “Laiskade laste raamat” autorihonorar 10 000
Peeter Selg Artikli kirjutamine kogumikku “20. sajandi mõttevoolud ja kirjandus/ kirjanduse uurimine” 3000
Ivar Sild Luulekogu “Meedialik automaatika” väljaandmine 15 000
Sven Sildnik Arvuti ostmine 10 000
Mati Soomre Loomingu Raamatukogu tööstipendium (“Carmina Burana” värsside tõlkimine) 5000
Allar Sooneste Moni Nilsson-Bränströmi raamatu “Tsatsiki ja Retzina” tõlkimine 12 500
Karin Suursalu Loomingu Raamatukogu tööstipendium (Slavenka Drakulići
“Nad ei teeks kärbselegi liiga” tõlkimine) 20 000
Ave Tarrend Lastekirjandusteoreetiliste mõistete sõnastiku koostamine 2500
Marina Tervonen Rein Veidemanni esseekogumiku tõlkimine vene keelde 15 000
Ülo Tonts Pedro Krusteni monograafia kirjutamine 20 000
Viktória Tóth 8 inimese sõit tõlkekursusele Ungari loomemajja 20 000
Arvo Vallikivi Soome-ugri rahvaste noorte tõlkijate koolitamisel osalemine 9000
Arvo Vallikivi Kahe udmurdi luulekogu Pjotr Zahharovi
“Kolmanda silma avanemine” ja Šiban Viktori “Toomingavari” tõlkimine 10 000
Asta Vender Raamatu “Meie õu” autorihonorar 5000
Ivo Volt Osalemine biograafiakonverentsil Würzburgis 8000
Ajakirjade Kirjastus AS Laste luuleraamatu “Suurelt väikesele” autorihonorar 25 000
Content Provider OÜ Dokumentaalfilmi “Quod vivis” stsenaariumi arendamine ja filmi tootmine 50 000
Eesti Keele Sihtasutus Kalle Käsperi romaani “Buridanid III” kirjastamine 20 000
Eesti Keele Sihtasutus Toomas Raudami artiklikogumiku “Väike äratundmiseraamat” kirjastamine 10 000
Eesti Kirjanduse Selts Eesti Kirjanduse Seltsi noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk toimetuse töötasud 50
000
Eesti Kirjanduse Selts Jim Ashilevi näidendi avaldamine sarjas “Värske raamat” 15 000
Eesti Kirjanduse
Teabekeskus Eesti keelest rootsi keelde tõlkijate koolitusseminari korraldamine
Visby Kirjanike ja Tõlkijate Keskuses 88 000
Eesti
Kirjandusmuuseum Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogude täiendamine 20 000
Eesti Kirjanike Liit Kirjandusürituste korraldamine Tartu Kirjanduse Majas 20 000
Eesti Kirjanike Liit Nikolai Baturini juubelikonverentsi esinejate honorar 30 000
Eesti Kirjanike Liit Rahvusvahelise konverentsi “Looming – olemise kehtestamine: Viivi Luik 60” korraldamine 50 000
Eesti Kirjanike Liit Liidu esindajate osalemine Euroopa kirjanike kongressil 15 000
Eesti Kirjanike Liit Kirjanduslike kolmapäevade korraldamine Tallinna Kirjanike Majas 50 000
Eesti Kirjastuste Liit Ettevalmistused Eesti osalemiseks Göteborgi raamatumessil peakülalisena 50 000
Eesti Kultuurikeskus
Vene Entsüklopeedia
MTÜ Jaan Krossi novellikogumiku “Maailma avastamine” väljaandmine vene keeles 30 000
Eesti Mõtteloo
Sihtkapital SA Aivar Kulli raamatu “Oskar Luts” ettevalmistamine ja väljaandmine 25 000
Eesti Mõtteloo
Sihtkapital SA Ants Orase raamatu “Valitud sõbrad” ettevalmistamine ja väljaandmine 25 000
Eesti Teaduste
Akadeemia Kirjastus Anne Valmase artiklikogumiku “Raamatumõtted” toimetamine ja kaanekujundus 20 000
Eesti Teaduste
Akadeemia Underi ja Tuglase
Kirjanduskeskus Rahvusvahelise sümpoosioni “Contested Modernities” korraldamine 15 000
Hardman OÜ Rein Veidemanni raamatu “Isiku tunnistus” väljaandmine 20 000
Hereditas MTÜ Festivali “TriaLogos” külalispoeetide sõidukulude tasumine 16 000
Huma OÜ Raamatu “Läänetuul tõi kirja” Juhani Pütsepa autorihonorar 10 000
Jumalikud Ilmutused OÜ Tiit Tarlapi romaani “Meie kromanjoonlased” kirjastamine 20 000
Kirjastus Pegasus OÜ Imre Siili jutukogumiku trükikulud 15 000
KPD Kirjastus OÜ Boris Tuchi raamatu “Kõvad mehed ja verejanulised naised”
ettevalmistamine ja trükikulud 20 000
Promeno OÜ Uido Truija ajaloolise romaani “Kurzeme printsess” väljaandmine 12 125
Soome-ugri Kirjanduste
Ühing MTÜ Osalemine Soome-ugri Kirjanduse Assotsatsiooni IX kongressil Petroskois 27 000
Tuum OÜ Indrek Hirve valikkogu “Surmapõletaja” kirjastamine 7000
Tuum OÜ Viivi Luige esseekogu “Kõne koolimaja haual” kirjastamine 10 000
Tänapäev AS Ott Arderi luulekogu koostaja Leelo Tungla honorar ja autoriõiguste valdaja
Marija Arderi tasu 10 000
Vagabund OÜ Galina Višnevskaja memuaaride “Aeg ja elu” kirjastamine 10 000
Varrak AS Maret Aronovichi romaani “Võim ja valitsus” väljaandmine 20 000
Varrak AS Peter Burke’i raamatu “Kultuuride kohtumine” väljaandmine 20 000
Vene Klubi MTÜ Nikolai Baturini romaani “Terra Puparum” avaldamine ajakirjas Tallinn 15 000
Omalaadne portreeformaat osutub lähemal vaatlusel tugevalt enesekohaseks. Eesmärgiks pole pelk portreteerimine, mida Tšernobai kujutatute tunnusjooni kõige laiemas tähenduses teosesse kaasates siiski ka teeb, vaid ennekõike isikliku, kadeduse ja austuse seguse suhte väljendamine portreteeritusse. Selles tähenduses ei moodusta näituse keset mitte ükski konkreetse pühendusega altaritest, vaid ligi kahekümne mehe kujutist koondav ikonostaas.
Täna asendab Nõukogude sõjakangelasi homoheroism. See kajastub ilukirjanduses ja võidab filmifestivalide peaauhindu. Ja kehalisus, kehafunktsioonidel põhinev identiteet on omaette eesmärk. Martin Kala tsiteerib 21. juuni Postimehes seoses homoseksuaalist Hollandi suursaadiku väidetava ahistamisega Thomas Ferenczi(t), kes Prantsuse päevalehes Le Monde ütleb, et on vaja aega, soovi ning midagi tõelise kultuurirevolutsiooni sarnast poliitika- ja sotsiaalelus, et muuta homoseksuaalsusega seotud suhtumisi ja tavasid.
Mõistekasutus “kultuurirevolutsioon” on kõnekalt ambitsioonikas. Kultuurirevolutsioon tegelikult ju üha kestabki, hõlmates peale žanrilise pealisehituse ka sügavamaid baastähendusi. Üks olulisemaid, demokraatia-printsiibiga seotud muutusi on kultuuri käsitlemine toote- ja osaluspõhisena. Märksa tähtsam kui “mida see tähendab” (ideepõhisus) ja “kuidas see tehtud on” (tehniline ja esteetiline aspekt) on “mis” (kultuuritoote sotsiaalne ja kommertsiaalne staatus) ja “kes” (tarbija identiteet). Ja “kes” ehk identiteet kipub täna üha enam tähendama kitsast, s.o käitumuslikku või kehalist “iseolemist”. Loen pressist teadet seaduseelnõust, mis lubab uusi vabadusi alkosõpradest liputajatele ja näen: hoolitsevad rahvaesindajad edendavad taas osalusprintsiipi, loovad uusi võimalusi osaleda õlle ja uriini järgi lehkavas “rahvakultuuris”
Tele- ja kinoekraanideltki näeme kõige sagedamini alasti või poolalasti (erootika, porno, tõsieluseriaalid, meelelahutus), vigastatud, veriseid või haigeid (kriminaal-, haigla- ja tõsieluseriaalid, liiklus- ja politseiuudised) kehasid – laipu ja erootikat “kirurgilises” lähivaates. Pole juhus, et kõikidest subkultuuridest on esiplaanil oma identiteeti puhtalt kehalistele funktsioonidele ehitavad seksuaalvähemused.
Kehakultus on liberalistliku kaubandusühiskonna populistlik trump. Seda kannavad kaks suurt vaala: demokraatia pime masinavärk, mida ekslikult samastatakse ülima õigluse printsiibiga, kuid mis enamasti on tugevate lobigruppide või vähima sotsiaalse ühisnimetaja väljund, ning globaalse infolevi loodud standardne avalikkusepilt, mida suunavad poliitilised ja kommertsiaalsed allhoovused. Need kaks võivad korda saata asju, mille kõrval kultuurirevolutsioon “klassikalises”, vägivaldses vormis on vilets kirvetöö. Vilets – sest vägivald kompromiteerib ennast alati ise, luues pinnase põrandaalusele vastumõtlemisele. Seevastu massiivne “pehmeid” väärtusi propageeriv infovoog, mis apelleerib avatusele ja üldinimlikele huvidele, kannab automaatselt tõeväärtust.
Kõneldes kehakultuse nimel, viidatakse loodusele, loomulikkusele ja vabadusele – vastandina ideekultuurile, milles kehalisust piiravad norm ja tabud. Kuigi tegelikult vajab ka “revolutsiooniline” “kehakultuur” enesekinnituseks aktiivset vastandumist, hierarhiaid ja deemoneid. Kui tegu pole just “kirurgilise” põnevikuga, on ju au sees kaunid noored kehad. Isegi poliitilist uudist, ilmateatest rääkimata, illustreerib sageli telepilt, mis sihib noore naise dekolteed või põlveõndlaid. Hea näide on ka trikk homofoobia mõistega. Veel hiljuti tähistas see haiguslikku inimpelgust, täna juba seksuaalvähemuste vihkamist, kinnistades vastavat ohvrikujundit.
Muidugi, kehalisus ja/või selle juurde “tagasipöördumine” on üks (loov)kultuuri püsifunktsioone. Huvitav siiski, kui kaugele teise seina võib pendel minna. Nüüdiskultuur sisaldab inimkeha naturalistlikke “pildistusi” ja kirjeldusi juba sellisel määral, et kehalisus on devalveerunud, muutunud tüütuks vaateks lihakarni või lahkamiskambrisse. Lausa ime, et “päriselus” on ikka veel võimalik kehalisus, mida ümbritsevad Saladus ja Pühadus – nagu võiks tunnetada lapse sündi või sügavat armumist. Või kas ikka on võimalik ?
30-aastane Anna-Liisa Bezrodny sündis tuntud muusikute peresse ja alustas seetõttu viiuliõpinguid väga varakult. Hoolimata oma noorest east, on ta klassikalise muusika vallas juba oma jälje jätnud. Ta on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ning omandanud magistrikraadi Guildhall School of Music and Dramas ning ka Sibeliuse Akadeemias. Talle on omistatud Guildhall School of Music and Drama Gold Medal, mille on võitnud ka omal ajal sellised kuulsused nagu Bryn Terfel, Tasmin Little, Jaqueline du Pre ja teised. Lisaks eelnevale auhinnale on ta osalenud paljudel rahvusvahelistel konkurssidel ning võitnud mitmeid auhindu. Näiteks III koht J. Kociani nim. Rahvusvahelisel konkurssil Tšehhis, Eesti Eurovisiooni konkusi võitja (2000), Con Brio konkursil ETV preemia (2002), Martin Musical Foundation (London 2003) peapreemia, Musicians Benevolent Fund Ian Flemingi preemia (London 2003). Tänaseks on Anna-Liisa esinenud pea kõigis Euroopa maades, Lõuna-Ameerikas, USA-s, Araabia maades ja Kaug-Idas. Anna-Liisal on ilmunud ka esimene CD-plaat koostöös Ivari Iljaga.
Henry-David Varema alustas oma tšellisti muusikuteed Tallinna Muusikakeskkoolist ning jätkas Talinna Konservatooriumis (praeguses Eesti Muusikaakadeemias). Ta on lõpetanud ka Müncheni Kõrgema Muusikakooli Meisterklasse diplomiga ning Berliini Kunstide Ülikooli. Henry-David on pälvinud mitmeid auhindu, näiteks medal rahvusvaheliselt Maria Canalsi nim. Konkursilt Barcelonas, parimate muusikute eripreemia C. Fleschi Akadeemia meistrikursuselt Saksamaal ja III preemia vabariiklikul keelpillimängijate konkursil. Ta on soolo ja kammermuusikuna esinenud Põhja- ja Baltimaades, Belgias, Hispaanias, Inglismaal, Jaapanis, Saksamaal ja Šveitsis. Ta on salvestanud Eesti muusikat heliplaadifirmadele Warner Classics ja Antes. Viimastel aastatel osaleb ta Frankfurti uue muusika Ensemble Moderni ning kammerorkestri Kremerata Baltica projektides, mängib Tallinna Keelpillikvartetis ja Rahvusooper Estonia sümfooniaorkestris ning töötab Eesti Muusikaakadeemia keelpilliosakonna lektorina.
Karismaatiline muusik Ralf Taal on õppinud klaverit Tallinna Muusikakeskkoolis ja hiljem Eesti Muusikaakadeemias. Ta on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel konkurssidel, näiteks I kohad Tšehhis 1989 Ústí nad Labem’i noorte pianistide konkurssil ja E. Criegi nimelisel konkurssil 1993. Kodumaisel Con Brio konkurssil omistati talle Eesti Kontserdi stipendium hooajaks 1994/95. Ta on esinenud solistina pea kõikide Eesti orkestritega ning töötanud koos mainekate dirigentidega nagu Eri Klas, Paavo Järvi, Tõnu Kaljuste, Olari Elts ja paljude teistega. Ralf Taal on andnud ka positiivset tagasisidet pälvinud soolokontserte.
Sõbrapäeva kontsert toimub 14.veebruaril algusega kell 19:00 Estonia kontserdisaalis. Piletid müügil Piletilevi müügipunktides.
Lõpuks ei ole ka selveri teenindaja kassast läbi minevast sortimendist lõviosa omal nahal proovinud nagu ka taaravastuvõtjalt ei nõuta vahenduses olnud sisu endast läbilaskmist. Viimased ongi tänaseks juba valdavalt automaatidega asendatud. Samas suunas tehti raamatulaenutuse küsimuses mõttetööd esimeste reformierakondlike kultuuriministrite ajal. Et millise vahendussüsteemi kaudu oleks odavam tuua raamatud keskusest lugejani, kas suvetuuride õllelaari sabas, kargona või eribussiga. Ahela muud komponendid oli kõike ise reguleeriv varakapitalistlik ühiskond juba sobivaks lihvinud – juba ammu ei olnud raamatukoguhoidjail aega lapsega veerandtunde raamatutest rääkida, nagu mäletan nõukogude aja raamatukogust. Raamatukogudes teenindataksegi nagu selverites: normatiivne kogus entertainment’i pileti alusel kätte.
Anname minna. Kõrghariduse saab üliefektiivselt Internetist testide vahendusel. Milleks pidada ülal teatreid, kui isemajandavad estraadiartistid esitavad tubli teatraalsusega igihaljaid meloodiaid? Milleks kultuur ja haridus, kui Põlva tehastes ei jätku mehi metall-laudu valmistama ja Iirimaa kalkunid ootavad kitkujaid? Olen mõelnud, et raamatukogutöötaja roll tuleks ümber mõelda. Selle asemel, et inimesed raamatukogudes meenutavad üha enam meelelahutusteenuse kättesaadavuse eest hea seisma seatud transatöölisi, võiks Kroonika ja kirjastuse Ersen toodangu raamatukogudest välja võtta (eestikeelse meelelahutuskirjanduse tootmine elabki suuresti raamatukogude, st ühiskondliku raha eest tehtud ostude arvel saadud riskimaandamise toel) ja katsuda raamatukoguhoidja rolli pigem muuseumiteaduri omale lähendada. Meie kirjanduselus kurdetakse aeg-ajalt, et puudub õige kriitikkond, kirjanike klikid haibivad iseennast. Kas ei võiks raamatukogud olla institutsionaalseks toeks mitte ainult kirjanduskriitikutele, aga ka sõltumatutele sotsioloogidele, politoloogidele, loodusteadlastele, nende elualade kompetentsetele populariseerijatele jt. Selline ühiskonna vaimline tugevdamine ei näigi jäävat mitte niivõrd raha kui suhtumise ja mõtlematuse taha.
Raamatukoguhoidjad käivad küll koos ja tunnetavad probleemistiku absurdsust, mis puutub nt moodsasse infoteaduse programmi TÜs. Sosistatakse, et üks õppejõudude klikk on omale lihtsalt osakonna ja töökohad loonud, ilma et oleks mõistetav, millega täpselt tegeletakse. Võimalik, et uus aeg ja haldamine nõuavadki kaasaegset infotööd ja -teadust, kuid millega on ikkagi põhjendatud raamatukoguhoidja kutse sidumine sellega ja kirjandusõppest võõrutamine. Veel 1990ndate alul andnud pedagoogikaülikooli raamatukogundus korraliku humanitaarhariduse. Riik on raamatukogudesse viimastel aastatel küll tänuväärselt investeerinud (Internet jms) ja rahvaraamatukogude temaatika on saanud mainitud mitmes koalitsioonileppes. Kuid millist raamatukogu me siis ikkagi tahame? Kultuuriasutust või laenutuspunkte?
William Shakespeare´i „Suveöö unenäo“ ainetel kirjutatud ooperi esiettekanne toimus Londonis 1692. Helilooja suri kolm aastat hiljem ning partituur läks kaduma. See taasavastati alles XX sajandi alguses, mil hakkas kasvama huvi barokkmuusika vastu. „Haldjakuninganna“ on nn. semi-ooper, mis tähendab, et Purcell pole mitte Shakespeare´i komöödiat muusikasse pannud, vaid originaalteksti vahele muusika kirjutanud.
„Purcelli „Haldjakuninganna“ on kontseptuaalse barokkteatri briljantne ning mõistatuslik näide. Me võime üksnes arvata, mida kõik need lood, sõnad ja helid 400 aastat tagasi tähendasid. Tahtmine lavastada seda ooperit tänapäeval nõuab aga tervet võtmekimpu selle labürindi arvutute uste avamiseks. Mina läksin neid võtmeid otsima masinate ja absurdse mehaanika maailma. Meie „Haldjakuninganna“ on kineetiline ja kontseptuaalne ning õpetab meid mitte kartma Shakespeare’i loomingut,“ tutvustas Saša Pepeljajev oma lavastust.
Saša Pepeljajev on lõpetanud Moskva Riikliku Ülikooli ja Moskva Riikliku Teatriinstituudi. Alates 1994. aastast on ta kaasaegse tantsu trupi KINETIC direktor ja kunstiline juht ning on loonud rea eksperimentaalseid töid, mis on suunatud vene moodsa tantsuteatri määratlemisele. „Haldjakuninganna“ on Pepeljajevi kümnes lavastus Eestis ja teine lavastus Vanemuises.
„Haldjakuninganna“ muusikajuht ja dirigent on Lauri Sirp, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, valguskujundaja Jaanus Moor. Lavale astuvad Alla Popova, Pirjo Püvi, Merle Jalakas, Karmen Puis, Maria Kallaste, Mati Turi, Atlan Karp, Märt Jakobson, Maarius Pärn, Maarja Mitt, Tanel Jonas, Markus Luik, Robert Annus, Julia Kaškovskaja, Laura Quin, Milena Tuominen ja Janek Savolainen. Osalevad Vanemuise Sümfooniaorkester ja H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ansambel – koormeister Lilyan Kaiv.
Tuletagem meelde, et tegelikult on avalikku “tarbimist” keelavat seadust senigi rakendatud harva ja kuidagi valikuliselt. Pole kuulnud, et politsei tülitanuks viisakaid kodanikke, kes vabas õhus kultuurselt tipsutavad. Pronksmehe juures paberkotist viina trimpavatele “vähemustele” on kaua lausa läbi sõrmede vaadatud. Tõsi, õllepudeliga punkareid on küll ajuti kongi topitud. Aga kahe põhikategooria, parmude ja snoobide puhul pole tegelikult vahet, kas seadus on uus või vana. Degenerantse alkohoolikulõustaga tüübid, kes joovad poetagustes, kangialustes ja parkides, on meie liberalistlikus ühiskonnapildis omaks võetud. Joomine on nende “vabalt valitud” elustiil. Elustiil on ka snoobide või lihtsalt heal järjel inimeste alkotarvitamine: hedonistlikud meelemõnud käivad staatuse juurde. Aga kui rumalad parmud joovad ennast lihtsalt surnuks, siis snoobe hoiab nende sotsiaalne staatus, mitmesugused turgutavad meetmed, mõttekaaslaste ühiskaitse ja enamasti (mitte alati) ka intellektuaalne enesekontroll ree peal. Vahet pole snoobidel ja parmudel selles suhtes, et mõlemad loomulikustavad joomise kui sotsiaalse normi. Kui siia lisada vaikimisi majandusargumente eelistav riiklik alkoholipoliitika, siis legaliseeriks uus avaliku korra seadus vaid ammu kehtinud olukorra, kõrvaldades keelu, mille täitmiseks ei ole kontrollivat jõudu (või ka tahet), ja tsementeeriks joomise kui ühiskondliku normi.
Joomist on läbi aegade poetiseerinud just loomeinimesed, viidates inspireerivatele meeleseisunditele. Pole need seisundid vist kellelegi tundmatud. Kes ei teaks, kuidas purjutaja subjektiivselt vaimuküllusena tajutu väljastpoolt paistab – enamasti ikka üsna lame. Uurimuste kohaselt leidub kaht tüüpi inimesi: ühtedel tekitab alkohol organismi biokeemiliste iseärasuste tõttu tugevat mõnutunnet ja ühtlasi ka kergesti kujunevat sõltuvust, teistele põhjustab eelkõige mürgitusnähte ja vaevusi. Ju kujundavad sellised iseärasused ka suhet alkoholi. On inimesi, kes pole üldsegi täiskarskust taga nõudvad moraalijüngrid, kuid kelle puhul joobemõnud lihtsalt ei kaalu üles vaevusi. Lamedust võib endale ju ajuti lubada, aga kas siis just avalikult… Teine asi on ühiskondlik norm, mida kujundab seadustatud avalik läbustamine. Norm ei ole kunagi jäik ja absoluutne. Alati moodustub selle piiril hall soon. Mida lõdvem on norm, seda kaugemale “ohuruumi” nihkub hall tsoon ja seda tõenäolisem on riskikäitumine, mida norm vältida püüab.
Võib küsida, et kui alkokaubandus ja -reklaam, snoobid ja parmud väsimatult joomist kui elunormi kinnistavad, siis mis on avalikku joomist keelava seaduse mõte. Seadusega kehtestatud keelud on sotsiaalmajandusliku reaalsuse kontekstis tõesti vaid mingi mõtteline piir. Keskkonda veidigi kontrolli all hoides võivad need siiski kasuks tulla neile, kes on oma valikutes mõjutatavad. Ka turvatunne tähendab midagi. Kui praegu hilisõhtul Kaubamaja juures trolli istudes võib purjus noorukite räuskamist taludes vähemasti unistadagi sellest, kuidas minu politseinik mind kaitseks, kui ta olemas oleks… siis edaspidi ei saa sellist lohutavat mõtetki tekkida.
Räuskamine ja süljelärakad õhtuses trollis, degenerandid parkides ja kangialustes – paraku ei meenuta see kõik üdsegi sulnist veinivõtmist Pariisi bulvaritel. Kuigi, Keskülal võib isegi õigus olla, joomine ehk ongi üks juhtivaid euroväärtusi. Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni alkoholistrateegiat ettevalmistav raport ütleb, et Euroopa on kõige enam alkoholi tarvitav regioon maailmas, kus joomise tavad ühtlustuvad; et alkohol tapab igal aastal 115 000 eurooplast ja läheb maksma 125 miljardit eurot aastas; et mingid haridusprogrammid ja teadlikkuse tõstmist taotlevad avalikud kampaaniad ei ole seni saanud majanduse ja reklaami masinavärgi vastu – noorte eurooplaste joomine kasvab 1990. aastatest peale vääramatult. Cheers!
Tänavuse jazzifestivali avab Tallinn 2011 kultuuriprogrammi kuuluv norra külalisfestival „Punkt”, mille kunstilised juhid, produtsendid ja remiks-formaadi autorid on norralased Jan Bang ja Erik Honoré. Kahepäevasel üritusel „Punkt Tallinn” esinevad Mustpeade maja kahes saalis Norra ja Eesti silmapaistvad muusikud: Sidsel Endresen, Eivind Aarset, Arve Henriksen, Weekend Guitar Trio, Segakoor Noorus Veljo Tormise muusikaga, ansambel U: ning heliloojad-remiksijad Jan Bang ja Erik Honoré. Reedel astuvad üles üle maailma tuntud helilooja, tablamängija ja DJ Talvin Singh koos Niladri Kumariga ja ühemehe-vokaalbänd Michael Schiefel. Vaiksel laupäeval kutsub „Jazzkaar” kõiki muusikalisele jalutuskäigule Kadrioru hubastesse muuseumitesse, kus esinevad varahommikust hilisõhtuni head eesti muusikud – Joel Remmel, Siim Aimla, Mari Pokinen jpt. Pühapäeval esineb Rebecca Kontus koraalide kavaga.
Uus nädal toob „Jazzkaare” tagasi linnasüdamesse, kus esmaspäevast neljapäevani toimuvad kontserdid Vene Kultuurikeskuses: esmaspäeval, 25. IV Hedvig Hanson värske kevadeteemalise kavaga; teisipäeval, 26. IV on samas esinemas kõik neli senist Elioni jazziauhinna laureaati, Raivo Tafenau-Siim Aimla kvintett ja ühe põnevama saksofonisti ja prestiižika jazzipedagoogi David Liebmani kvintett koos Kristjan Randalu, Mihkel Mälgandi, Jaak Sooääre ning Tanel Rubeniga – see koosseis on osa jazziresidentuuride projektist koostöös SA Tallinn 2011 ja Eesti Jazzliiduga. Kontserdil antakse üle ka tänavused Eesti jazziauhinnad. Kolmapäeval, 27. IV on Vene Kultuurikeskuses Euroopa Jazzorkestri kontsert. Neljapäeval, 28. IVesinevad samas kaks väga erilist jazzilauljat – Anna Buturlina Venemaalt ja austraalia laulja-trompetist Neilsen Gough.
„Jazzkaare” kuldsponsor on Elion, kelle toetusel antakse viiendat korda välja jazziauhinnad. Jazziauhindadena antakse üle 3200 euro (50 000 krooni) suurune stipendium, noore jazzitalendi ja jazziedendaja auhind. „Lisaks sellele, et tahame tuua inimesteni kordumatuid muusikaelamusi, on meie soov toetada Eesti jazzmuusikat rohujuure tasandil – seal, kus valdkonda tõeliselt arendatakse. Ma usun, et nii nagu ettevõtetes nii ka muusikamaailmas saab valdkond olla nii tugev ja püsiv, kui palju energiat sinna iga päev pannakse, kui palju panustatakse inimestesse ja kuivõrd avatud ollakse kõigele uuele. Näha on, et Eesti jazzmuusika eestvedajad teevad väga head tööd ning ma usun, et just see on põhjus, miks siinsed muusikud on nii kõrgel tasemel ning Jazzkaar kogub iga aastaga üha rohkem publikut. Meil on hea meel olla osa sellest ning anda oma panus,“ ütles Elioni juhatuse esimees Valdur Laid.
28. aprillil jõuab Tallinnasse armastatud vokalist-helilooja-visionäär Bobby McFerrin (USA), kes annab Eesti muusika- ja teatriakadeemias kaks meistriklassi – kooridirigentidele ja lauljatele. Reedel, 29. IV täidab McFerrin oma häälega Nokia Kontserdimaja lava – tuleb valmis olla rohketeks üllatusteks! Festivali „unistuste kontsert“ saab teoks koostöös Euroopa kultuuripealinnaga.
Laupäeval, 30. IV võib Nokia Kontserdimajas kuulda noort lauljatari Mayra Andradet (Roheneeme saared), Kameruni päritolu bassist ja laulja Richard Bona ei luba meil ära unustada aafrika rütme ja duala keele kõla. „Jazzkaare” nädalalõppu mahub veel kaks suurt klubiõhtut Rock Cafes – 28. IV kuumad rütmid ansamblitelt Omar Puente Group (Kuuba-UK) ja Hamleto Stamato Samba Quartet (Brasiilia) ning 29. IV funky ja hip-hopi artistid Milk & Jade by Dana Leong (USA) ja Funky P Society feat. Isaac Roosevelt (Luksemburg-USA). Punkt üksteist päeva kestvale peole saab pandud aga 30. aprillil Von Krahli kahel korrusel.
Tänavusel Euroopa kultuuripealinna aastal toob „Jazzkaar” koostöös SA Tallinn 2011-ga jazzi ka avalikku linnaruumi – festivali ajal asuvad toimetama šoti kvartett Brass Jaw ning kohalikud muusikud-poeedid-kunstnikud norra trummari Jakop Jannssonni ja eesti saksofonisti Siim Aimla eestvedamisel eesmärgiga üllatada publikut ootamatutel hetkedel ebatavalistes asukohtades. Lisaks toimub festivali raames palju erinevaid tegevusi nagu jazziplakatite näitus, workshop’id, traditsiooniks saanud JazziMaali kontsert ja palju muud. Festivali kajastavad operatiivselt vabatahtlikud reporterid ja fotograafid, mitmetest kontsertidest toimuvad otseülekanded ja salvestused Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel.
„Jazzkaare” suurimad toetajad on kuldsponsor Elion, Kultuurkapital ja Tallinna linn. Peasponsorid on Eesti Päevaleht, ERGO ja Sokos Hotel Viru, aastasponsorid Aktaprint, Estonian Air, Tallink ja Info-Auto. Jätkuvalt oluline on ka Kultuuriministeeriumi, välisinstitutsioonide ja kohalike koostööpartnerite toetus.
„Jazzkaar 2011” piletid on müügil Piletilevi müügipunktides ja internetis www.piletilevi.ee alates 3. veebruarist. Nokia Kontserdisaalis toimuvate kontsertide piletid on müügil ka Ticketpro müügipunktides (www.ticketpro.ee). Elioni kliendile on piletid alati vähemalt 10% soodsamad. „Jazzkaare” piletiinfot saab numbril 666 0030 või piletid@jazzkaar.ee.
Ajapikku on ka uues Eestis nõrgemate toeks siginenud organisatsioone ja ühendusi ning paragrahv ja selle rakendajadki on otsustavamalt loomade kaitseks välja astunud. Ometi tekitab mõnedes ontlikes kodanikes pahameelt, et ressursse ja energiat kulutatakse lojuste kaitsele, kuni meil jagub veel tänavalapsi ja kodutuid. Sellises pahameeles peitub veendumus headuse kui hüve piiratusest, ligimesearmastuse konstantsest hulgast, mida ühte kohta suunates teise enam ei jagu. Kahtlustan, et asi on hoopis vastupidi: luues headuse ja hoolivuse fooni ükskõik millise väeti või tagakiusatu abistamisega, suurendame tõenäosust, et headusest saab norm, see kosub, võtab võimust ja takistab inimeste ja loomade tragöödiate kujunemist juba eos.
Mullistused ühiskonnas panevad proovile inimeste ja institutsioonide võime õnnetustele reageerida ja vahel on loomade lootus suuremgi kui inimesel, kelle häda saab hõlpsamini tema enda süüks kuulutada ja keda aidata on palju raskem. Sellest kõneleb järgmine eluline lugu, mis algab 1990. aastate teisest poolest. Neil aastail Eestist lahkunud Vene ohvitseri pere jättis maha puudlisarnase koera, kes päevade kaupa ühe Mustamäe rõdu all lamas ja tasa nutta tihkus. Samas majas elas üksildane, pisut joodikupoolne mees Šaša. Šaša võttis viimaks koera endale ja pani talle nimeks Brodjaga (Hulkur). Aeg läks ja mees käis tasapisi alla, kuni sattus petturite peale, kes ta korteri ärastasid. Koer ja mees jäid kodutuks ning kakerdasid tuttavate juures öid veeta, kuni enam keegi neile peavarju ei pakkunud. Selle aja jooksul olla Šaša tahtnud end ära tappa, kuna keegi aga Brodjagale uut kodu ei pakkunud, jäi ka enesetapp sooritamata.
Möödunud talveks olid mees ja koer jõudnud ringiga tagasi sinna, kust nende sõprus alguse sai: nad elasid ühe Mustamäe rõdu all kahe madratsi vahel, kaks sooja keret kõrvu. Kuid Šašal oli joomisest ja armetust elust tervis läbi. Ühe tõvehoo ajal püüti teda koerast lahutada ja haiglasse viia. Mees aga klammerdus Brodjaga rihma nagu viimase eluniidi külge ja ütles: see on minu ainus, minu viimane sõber. Sellal kui Šašat raviti, sattus Brodjaga koerte varjupaika. Kliinikust välja saanuna Brodjagat mitte eest leides murdus mees täielikult. Lootuse ja elu mõtte kaotanud, vaakus Šaša varsti hinge. Ümberkaudsed elanikud, kes lugu teadsid, leidsid sõnatus üksmeeles, et mehe päästmiseks polnud midagi teha. Nüüd oli vaja päästa koer. Brodjaga pärast pommitati varjupaika lõputute kõnedega, ähvardati ja anuti, et kahenädalast eluspidamise tähtaega pikendada. Tema kuulutus pandi lehte ja talle helistati Eesti eri paigust.
Sellal kui koerapäästmisoperatsioon käima lükati, suri sõbra kaotusest põrmustatud mees nimetuna kusagil haiglasopis. Brodjaga ootas aga oma saatuse hargnemist vaibakese ja õuekesega puuris. Viimaks riputati Brodjaga puuri külge silt “Soome” – ja tema riiulikesse paigutati sinine europass. Loo moraal ei ole mitte, et headus, mis Brodjaga sõbrad, loomade varjupaik ja soomlastest heasüdamed koerale jagasid, võeti ära Šašalt. Kui mitte iga muutuste hammasrattaist kistud inimese päästmiseks ei jagu institutsioone, siis on seda teistel inimestel tänapäeval teha palju raskem kui looma abistamiseks, kellele näiteks kodu pakkumine on seotud vähemate komplikatsioonidega kui inimese tänavalt üleskorjamine. Kuid tegemist ei olnudki valikuga mehe ja koera vahel. Tegemist oli võimalusega osagi headust reaalseks abiks kanaliseerida, et see nõndamoodi õilmitseda saaks. Mida hoolivam on ühiskond, mida enam headusest ükskõik milliste elusolendite vastu leiab tunnustust, seda enam seda headust kokku saab.
Ent kõige liigutavam monument olendite vastastikusele headusele oli Šaša ja Brodjaga sümbiootiline suhe.