Toeta
Otsi

dialoog

  • Kestlik eluviis on uskumise küsimus

    REIN MERIPÕLD

    Kui ökoloogiline kriis on inimtekkeline, tuleks antropotsentristlikult lähenedes lahendust otsida eeskätt inimesest. Paraku ollakse loiud, tajutav on mentaliteet, et üksikisikust ei sõltu ju midagi. Indiviid justkui pelgaks vastutada omaenda ja keskkonna käekäigu eest.

    Ideaalis võiks inimene tahta ja julgeda oma elu üle ise otsustada, sest sellest sõltub tema tulevik. Ent tihtilugu õigustatakse tegevusetust Koguja1 raamatu üldtuntud fraasiga, et kõik on niikuinii tühi töö ja vaimunärimine. Näib, et nii mõtleb (enese)usuta inimene, kes, tõsi küll, võib seejuures olla religioosne. Kergekäeliselt ollakse valmis jätma vastutus jumalale ja loobutakse julguse puudusel ühtlasi oma minast, sest nii on mugavam. Kui aga ökoloogilised probleemid on inimtekkelised, tuleks küsida, missuguse eetika alusel peaks lootma kellelegi teisele – peetagu päästjaks siis teistlikku jumalat, saatust või esoteerikat –, et see maailma inimese jaoks taas korda seaks?

    Mis oleks, kui iga inimene teadvustaks pisimagi otsustuse hetkel, et ta on loodu(se) osa: see on tema keskkond, piirid. Seda mõistes on ta ka vaba otsustama ise oma elu üle. Prantsuse filosoof Henri Bergson on väitnud: „Vabalt tegutseda tähendab võita tagasi enesevalitsemine, asetuda tagasi puhtasse kestusse.“2 Olenemata faktist, et inimene on kehaline ja surelik, vajab ta paratamatult igavikulisuse tunnetamist. Seda võimaldaks lõpmatult kujunevate ja üksteist läbistavate siseseisundite teadlik haaramine enesevaatluse kaudu, nagu Bergson on puhast kestust kirjeldanud. Välise üle otsustamise ees käib sisemine igavikulisuse imperatiiv, mis hõlbustab ka ainelise keskkonna igavikustamist. Pealegi, nii mõelda on loomuldasa hea ja vabalt jõukohane ning seegi kohustab. Katoliiklasest kirjanik ja mõtleja Miguel de Unamuno ütleb, et „Headus on vaimse selgeltnägemise parim allikas“. Ta täiendab veel: „ .. kui usk jumalasse on inimeses ühendatud puhta ja kõrgelt moraalse eluga, siis ei tee teda heaks niivõrd usk Jumalasse, kuivõrd headus, mis on tal Jumalast, paneb teda uskuma Temasse.“3 Niisiis, uskudes vabalt headusse ja hoolitsedes ümbritseva ainelise maailma eest, tehtaks ühtlasi suur samm igavikulisusest osasaamise poole ja usutavasti oleks Jumalalgi sellest hea meel.

    Mis oleks, kui iga inimene teadvustaks pisimagi otsustuse hetkel, et ta on loodu(se) osa: see on tema keskkond, piirid.

    Näiteks hammaste harjamise ajaks veekraani kinni keerata taibates loomegi igavikku. Kui me usume, et kraani sulgemisega teeme head, siis on kolm minutit kestvas olevas heideggerlikku4 ontoloogiat kasutades korraga kohal nii olemine kui ka mitteolemine. Siis saab pealtnäha tühine vee säästmise teadlik (hea)tegu intuitiivse tõe omadused ja täidab vormi jätkuvuse puhta ideega: „Minevik, olevik ja tulevik tõmbuvad kokku ühteainsasse hetke, mis on igavik“5, kui veel Bergsoni elufilosoofiat kaasata. Kraani sulgemiseks oma vaba tahet rakendades (saab ju ka otsustada kraani mitte sulgeda) tajutakse trööstivat panust kestlikkusse ja ollakse igaviku loojad oma võimete kohaselt, kusjuures mitte ainult ei mõelda ökoloogiliselt, vaid ka tegutsetakse vastavalt.6

    Kliima soojenemise tagajärjed annavad iga päev halastamatult märku, et inimkond on eksistentsiaalse valiku ees: kas kanduda vastutuse kartuses pead liiva alla peites kollektiivse enesetapu poole või indiviidi tasandil, sooritades näiteks Kierkegaardi hüppe7 teatud mõttes vastassuunaliselt, ennast siiski ületada ja lasta teadlikult lahti mitteolemise kartusest, sest nii ilmnebki olemise julgus ning uskumine ka oleva igavikulisusse. Millegipärast kaldutakse hauatagusesse lõpmatusse meelsasti uskuma, aga Homo sapiens’i siin ja praegu ratsionaalsusse ei söandata. Surma usutakse, elu mitte. Võib-olla teispoolsuse lunastuse lootuses lohutatakse end, et elu polegi muud kui pelgalt surma katkestus, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Kuid see ei anna isegi mitte teoloogiliselt vähimatki õigustust jätta igavik siinses elus loomata. See, mida annab kestlikkuse osas inimesel ise ära teha, tuleb lihtsalt ära teha, sest nii mõelda ja tegutseda on hea ning võimalik. Jean-Paul Sartre ütleb ühe oma tegelase suu läbi: „.. tuleb olla sihilikult optimistlik. Elul on mõte, kui me talle mõtte anname. Kõigepealt tuleb tegutseda, millessegi sukelduda. Ja kui siis selle üle järele mõtelda, on valik juba tehtud, me oleme juba värvatud“8. Siinkohal tähendab see iseendal nagu härjal sarvist haaramist, ellujäämise otsust, olles teadlikult tasakaalus loodusega.

    Iga inimene peab omaenda subjektsuses looma oma igavikulisuse tunde. Isegi kui ökoloogilise kriisi ohjeldamine tundub Sisyphose rahnu veeretamisena, tuleb seda lakkamatult teha, sest muidu ei saa ilma tähendusetusse libisemata olla inimene. „Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita. Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik,“ lõpetab Albert Camus oma essee.9 On loomulik, et kestlik tervemõistuslik eluviis kohtab ihade vastupanu ja kivi veereb jälle alla. Ent tahtes olla subjektne, ei tohiks sellest absurdimaigulisest tegevusest tulenevat ängi lämmatada järjekordse õgimisega – tarbimisega –, mis toob kaasa lõputu enese loovutamise ja indiviidi objektistumise. Kui aga ikkagi ületamatult raskeks läheb, siis võiks proovida saksa juurtega Ameerika teoloogi Paul Tillichi eeskujul meeleheidet oma julgusesse haarata. Ta selgitab nõnda: „Kuna ängistus on eksistentsiaalne, ei saa teda kõrvaldada. Kuid julgus võtab mitteolemise ängistuse endasse. .. Ängistus suunab meid julguse poole, sest alternatiiviks oleks meeleheide. Julgus paneb meeleheitele vastu, võttes ängistuse endasse“.10 Kes soovib, võib religioossusest tröösti leida, kes jaksab, võib Tillichi kirjeldatud Jumala-ülesele Jumalale toetuda: „Absoluutse usu sisu on „Jumala-ülene Jumal“. Absoluutne usk ja selle tagajärg, julgus, mis võtab endasse radikaalse kahtluse, kahtlemise Jumalas, ületab teistliku jumalaidee“11.

    Öeldakse, et Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Mis saaks olla talle meele­pärasem kui see, et inimene püüab oma võimete kohaselt hoida ning igavikustada tema loodut. Vahest võiks selleski näha järjepidevat praktilist lunastamist? Inimese suhe Jumalaga näib peamiselt utilitaarne, sest tema poole pöördutakse tavaliselt juhul, kui midagi on tarvis, mitte siis, kui inimesel oleks talle midagi anda. Aga anda oleks seda, et aitame end ka ise oma mõistusega, mõeldes oma igapäevaste tühisemategi tegevuste juures ökoloogilisele jalajäljele. Ehk meeldivad Jumalalegi rohkem tegutsejad kui jutustajad, kuid usutavasti mitte variserid ega rohepesijad. Vabastagem ta n-ö kommunaalprobleemidest, nagu Jumala vaates kliimasoojenemist võiks pidada, et ta saaks olla Jumal asjus ja ajal, mil teda tõeliselt vaja läheb. Ent selleks peab inimene julgema vabaneda objektiks olemise painest, tahtma saada teatud mõttes Jumalaga võrdseks – s.t samuti subjektseks. Ema ja lapse võimed küll erinevad, aga nad mõlemad on ikkagi subjektid. Ehk on Jumalal nagu emalgi hea meel näha last iseseisvumas ja ega siis sellepärast armastus kao.

    Paistab, et inimene ei usu inimesse ega valda seepärast tahet olla ökoloogilise kriisi suhtes subjektne. Kas tahte tekkimise eelduseks on afekteerumine või implosioon, on juba omaette teema. Ent sõltumata kahtlustest, kas ökoloogilise kriisi põhjusi on peale inimese veel teisigi, äkki suuremaidki, jääb inimese universaalseks kategooriliseks imperatiiviks ikkagi headus. Kraani sulgemine on hea tegu, vaatamata sellele, et vett jagub piisavalt. Inimesena elades ei jää muud üle kui headus oma armetusest ülesaamiseks, sest „eksistents on täius, mida inimene ei suuda vältida“12, nagu on nentinud Sartre. Olla inimene on paratamatu ning tuleb lihtsalt otsustada teha igas hetkes head, hakata julgema ise vastutama. Üldisem mentaliteedimuutus algab üksikisiku hoiakute ja käitumise muutumisest. Teeme siis selle hüppe ja võtame oma elu enese kätte. Jumala eest, see on võimalik.

    1 Vana testamendi Koguja raamat räägib maise elu tühisusest ja armetusest ning manitseb inimest jumalakartlikkusele ja uskuma jumalasse.

    2 Henri Bergson, Essee teadvuse vahetutest andmetest. Tlk Margus Ott. Ilmamaa, Tartu 2006, lk 163.

    3 Miguel de Unamuno, Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tlk Ruth Lias. Ilmamaa, Tartu 1996, lk 36.

    4 Martin Heidegger, Sissejuhatus metafüüsikasse. Tlk Ülo Matjus. Ilmamaa, Tartu 1999, lk 107: „Olemine, mis on omane igale suvalisele olevale ning nõnda tuttavaimasse hajub, on see ainulaadseim, mis ülepea olemas on. Kõike teist ja muud, kõike ja igasugust olevat võib veel, kui ta ka ainus on, teisega võrrelda. .. Olemist seevastu ei saa mitte millegi muuga võrrelda. Teine on olemisele ainult eimiski.“

    5 Henri Bergson, Loov evolutsioon. Tlk Margus Ott, Heete Sahkai. Ilmamaa, Tartu 2005, lk 313.

    6 Aristoteles, Nikomachose eetika. Tlk Anne Lill. Ilmamaa, Tartu 2007, lk 233: „Aga nagu öeldakse, pole tegevuste lõppeesmärk mitte kõige uurimine ja tundmaõppimine, vaid pigem tegutsemine ise. Seega pole ka loomutäiuse puhul küllalt, kui seda teada, vaid tuleb katsuda seda omandada ning kasutada või muutuda heaks mingil muul viisil.“

    7 Sören Kierkegaard, Filosoofilised pudemed. Tlk Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, Tartu 2008, lk 52: „ .. niikaua kui hoian tõestusest kinni (s.t. kuniks olen see, kes tõestab), olemasolu ei ilmne – kui mitte muul põhjusel, siis vähemalt sel, et olen just parasjagu jumala olemasolu tõestamas; aga kui lasen tõestusest lahti, ilmub ka kohe olemasolemine. .. ja kas ei peaks siinkohal mõtlema tollele väiksele silmapilgule – ükskõik kui üürike see siis ongi – see ei peagi pikk olema, sest see on ju HÜPE.“

    8 Jean-Paul Sartre, Iiveldus. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, Tallinn 2002, lk 124.

    9 Albert Camus, Sisyphose müüt. Tlk Henno Rajandi. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 76.

    10 Paul Tillich, Julgus olla. Tlk Anu Põldsam. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 69.

    11 Samas, lk 150.

    12 Jean-Paul Sartre, Iiveldus. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, Tallinn 2002, lk 145.

  • ,

    Argidialektika XX. Ajalugu*

    MARGUS OTT

    Minevikku kujutledes või kujutades pöördume tagasi varem olnu poole, teise aja poole, kus olid mingil määral teistsugused asjad, teistsugused toimijad ning teistsugused suhted toimijate vahel ning toimijatel asjade ja oma ümbrusega. Minevik meenutab ennast meile juba meie ümber leiduvate asjade, hoonete, kujundatud maastikega. Kui ma istun raamatukogutoas, siis enamik mulle näha olevatest asjadest pole tekkinud praegu, vaid on olnud juba enne olemas – isegi puud, keda ma läbi akna näen.

    Teisest küljest ilmneb kogu see minevik minu praegusest olevikulisest perspektiivist. Minevik koondub minu siin-praegusse, ma tegelen temaga oma praegustest huvidest lähtudes ning tõlgendan teda vastavalt. Harilikult suhtungi minevikku pragmaatiliselt ja praktiliselt – lihtsalt kasutan noid varem valmis tehtud või kujundatud asju ja keskkondi nii, nagu mul parasjagu vaja. Minevik siin õieti ei ilmugi iseendana, vaid on üksnes oleviku pikendus.

    Väikese ajavahemiku puhul sageli kõik sujub. Siin toas on raamatud, riiulid, lauad-toolid ja ma kasutan neid üsna samamoodi, nagu seda tegid inimesed siis, kui nad valmistati – mõni aasta tagasi või mõne raamatu puhul vahest mõnikümmend aastat tagasi. Ajas kaugemale liikudes võib aga kergemini tekkida kummastus: veidrad esemed, kummalised kujutised. Milleks neid õieti kasutati või mida nad kujutasid? Ma ei tea, ei mõista. Aga kui ma seda ei tea ega mõista, siis vähemasti mingil määral pidid praegusest erinema ka tolle aja inimesed ja nende suhted noisse esemetesse ning võib-olla ka üksteisesse.

    Banksy. The Gleaners. 2009, õli, lõuend.

    Sel moel aitavad mineviku tunnismärgid mul välja astuda oma olevikusõõrist, taasproblematiseerida ka oma praegust olemist. Kas ma mitte liig naiivselt ei eelda, et ma tean, mida nonde minu ümber olevate justkui tuttavate asjade valmistajad mõtlesid ja kuidas ümbrust kogesid? Kas ei koge ma taotluste lahknevust ja mõistmatust juba ka oma praeguses elus ja läbikäimistes?

    Teisipidi aga jääb kehtima see, et nood mineviku veidrad asjad omandavad tähenduse minu praeguse vaatepunkti suhtes. Mingisugune kokkupuude mul nende asjadega ju on, sest nad on meie praeguse maailma eelkäijad, mitte teise universumi tulnukate eimiskist esile manatud täiesti teine maailm. Ma olen minevikuga pidevuslikult seotud ja minevik ilmneb mulle praeguses.

    Niimoodi astuvad minevik – möödaniku tunnismärgid – ja olevik dialektilisse suhtesse, kus minevik aitab mul saavutada distantsi olevikust ning olevik omakorda taaslõimida minevikku, nii et mu olevikuline olemine saab nüansikamaks ning minevik adekvaatsemalt mõistetuks. Teadvustades, et mu praegused asjad on pärit teisest ajast, saavutan mõningase vabaduse nende suhtes, nii et ma saan neid omakorda paremini praeguses teisendada, ette kujutada teistsugust. Ning mõistes, et minevik oli teistsugune, saan ma toda aega adekvaatsemalt mõista, nii et ma ei käsita toonaseid suhteid lihtsalt samasugustena, nagu nad praegu on, vaid suudan ette kujutada teistsuguseid omailmu ja kogemisviise ka minevikus.

    Distantseerimine ja lõimimine saavad läbi teha mitu dialektilist sammu: kui ma võtan arvesse ka seda, et minu praegune olemine on kujundatud mineviku poolt, ning omakorda sellest distantseerun, ja püüan siis oma uudse, teisenenud pilguga taas minevikku haarata. Sest esialgsest lõimingust jäi kindlasti midagi välja, irdu, reflekteerimata. Kuid kas selline liikumine pole lõputu? Kunagi ei suuda ma lõplikult praegusest distantseeruda ega taastada minevikku nii, nagu ta „ise oli“. Kuid kas selline dialektiline liikumine ise ei väljenda mitte kõige ehtsamal moel ajalooprotsessi? Kui tähelepanu pole niivõrd olevikul või minevikul kui kättesaamatutel või äratõukamatutel, vaid nende vahendamisel? Minevik on küll ühest küljest lõpuni tabamatu endas-rahuv „oli“, aga teisest küljest minevik on sellessamas olevikuga seostumises, mille käigus ei muundu üksnes olevik, vaid ka minevik.

    * Käesolev tekst on inspireeritud Juhan Hellerma ettekandest Eesti filosoofia aastakonverentsil 24. augustil 2023.

  • Rännud ajas ja ruumis 

    TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA, ruumiuurija 
    Tyyne Kristin Vaikla

    Lapsepõlvekohad on nagu täistuubitud sahtlid, kindlam on neid mitte avada, mitte sobrada kogunenud kihistustes.  

    Esimesed eluaastad elasin Tallinna südalinna stalinovkas, seejärel kasvasin Pelguranna hruštšovkas, pisteliselt pendeldasin ka vanavanemate kodude Tartu Tähtvere ja Kärdla aedlinna vahet. Sõitsin Tõnismäele Herbert Johansoni funktsionalistlikku koolimajja Mustamäe modernistlikust miljööst. Kõigest sellest on tõukunud minu varajane maailmapilt ehk ruumikogemus, kust põgeneda ja kuhu tagasi pöörduda.  

    Minu lapsepõlve Pelguranna kodu elutuppa kavandas noor arhitekt Tiit Hansen – tuntud Kannikese lillepoe autorina – tumedaks peitsitud ribiseina, mille külge kinnitus allalastav sidrunkollane söögilaud (iga ruutsentimeeter oli oluline), lisaks modernistlikud tugitoolid ja hiigelläbimõõduga lambikuppel. Kabinetti valmis kirjutuslaua ja baarikapiga raamaturiiulite süsteem, mille alt sai välja tõmmata kitsa kušeti. Kui kolisin Mustamäele, siis sobitusid need samad mööblielemendid imekombel, vaid ribisein oli viis sentimeetrit liiga kõrge. Klaveri ja Standardi musta kõrgläikelise kohvilauakuubiku kohal rippuva vaskkupliga elutoast sai minu koht. Jõulude ajal lasti kollane söögilaud alla, sellest moodustus omamoodi baldahhiinvoodi Moskva raamatumessilt pärit Marimekko triibukangaga. Sel suvel lasi ema pianiino hääletamiseks ära viia ja selle tagant paljastus vanaroosa nostalgiline suurte lilledega tapeet, sest ülejäänud betoonseinad on ammugi paljaks kooritud ja valgeks värvitud. 

    Aeg sunnib kohtadest lahti ütlema! Pendeldama ajutistes, ühetaolistes nn mittekohtades. Selles avaldub Marc Augé sõnastatud individuaalse vabaduse absoluut: ruum, mille pealt ei saa välja lugeda ühtki sotsiaalset suhet. Siiski, igapäevaelus kestab olnu edasi, endised nimed ja kohad saavad headeks teejuhtideks. Jätkub kohanemine ja kodunemine uutes kohtades, koha loomine nii professionaalses mõistes kui ka oma elus. Aegruumiline taju muutub, käimata kohtadest süttiv kujutlusvõime ületab reaalsuse.  

  • Kaanetekst

    PILLE-RIIN LARM

    Sajandivahetuse paiku olid populaarsed suhtluskeskkonnad jututoad, küllap on nüüdki. Mäletan infokildu, et jututubade kasutajate seas on suhteliselt palju noori meditsiiniõdesid ja päästjaid, kes teevad öövahetuses aega parajaks ja hoiavad end sedasi ärkvel. Kindlasti oli jututubadel oma töös väga raskeid olukordi näinud vestlejatele ka vaimuteraapiline mõju. Vähem tähtis ei olnud jututubade praktiline külg: mõne sõbraga saadigi suhelda vaid haiglas arvutiekraani kaudu, sest internetiühendust ja arvutit ei olnud toona kaugeltki igas kodus.

    Laura Fiski raamat „Puid puudutada“ toob selle jälle meelde, kuid märksa traagilisemas võtmes. Fisk, kes n-ö tavalises elus on psühholoog, luuletaja ja kõmri luule tõlkija, töötas 2020. aasta aprillist 2021. aasta oktoobrini Birminghamis eakate koroonapatsientide hooldajana. Arvutist sai sel ajal paljudele ainus võimalus maailmaga ühendust pidada, taheti seda või mitte. Virtuaalsed kohtumised, nõu andvad äpid, kõrgtehnoloogilist sorti karantiin – need kõik on Fiski luuleraamatus talletatud. Ennekõike on aga teoses esil tõsiasi, et inimene on surelik ja vajab enda kõrvale teist inimest.

    Hooldaja kirjeldab vestlusi patsientidega, lepib nende ealiste iseärasustega, hoiab käest, koguni tantsib „oma daamidega“, ehkki kardab kõikjal varitsevat viirust – isegi puid ei saa enam normaalselt puudutada, sest eelnenud 48 tunni jooksul võis neid katsuda katkuhaige käsi. Kui viirusega nakatumise eest saab end kaitsta, siis mõne patsiendiga lähedaseks saamisest on raskem hoiduda, sest ka kõige professionaalsem hooldaja või psühholoog kiindub ja leinab. Toonilt jahe ja ometi liigutav teos kõlab kokku selle tõlkinud Ilmar Lehtpere raamatuga „Kodutud luuletused“ (2020), mille keskmes on lein viirusele kaotatud abikaasa pärast.

     

  • Kui kunstinäitus avab ukse inimese ja aja hinge

    AIJA SAKOVA

    Naisgraafikute grupinäitus „Läbi su silmaterade musta kuru“ Kumus kuni 5. XI. Kuraatorid Maria Arusoo, Eha Komissarov ja Eda Tuulberg, kujundajad Edith Karlson ja Maria Luiga, kunstnikud Concordia Klar (1938–2004), Silvi Liiva (1941), Marju Mutsu (1941–1980), Naima Neidre (1943), Kaisa Puustak (1945), Marje Taska (1955), Vive Tolli (1928–2020), Aili Vint (1941), Mare Vint (1942–2020) ja Marje Üksine (1945).

    Maria Arusoo, Eha Komissarov ja Eda Tuulberg on kujundajate Edith Karlson ja Maria Luiga abiga loonud ilusa ja sügavalt puudutava näituse. Nad on vaatajate ette toonud ühe põlvkonna graafikute tööd, aga avanud ühtlasi mitmed tähtsad mõtte- ja tundemaastikud.

    Näitust saatvas raamatus kirjutab Maria Arusoo, et „mitmeid käesoleva näituse autoreid võib suuresti vaadata mitte ainult põlvkonnakaaslaste, vaid ka ühise sõpruskonna liikmetena, mis tähendab sootuks teistsugust kultuurilise mõju dünaamikat kui tavapärased metropolidest äärealadele kiirgavad mõjuvektorid“. Ta põhjendab: „Sõpruskonnas töötades on kultuurilise informatsiooni vahetamine demokraatlikum, tekivad poolmärkamatud hübriidsused ja mitme­häälsused ning tunduvalt vähem on hierarhiseeritud normatiivsust.“

    Just demokraatlikkus ja mitmehäälsus, üksteisega arvestamine, üksteisest ja üksteise loomingust hoolimine, tundlikkus, tähelepanelikkus ja täpsus iseloomustab ka seda näitust. See, kuidas on loodud näituse ruum, kuidas tööd on ruumi paigutatud – seinteks on valitud läbipaistev sõrestik –, on äärmiselt sobiv valik ja toetab väärtusi, mida esindavad näituse tööd ja kontseptsioon.

    Näitusel tutvustatakse kunstnike loomingut 1960. kuni 1980. aastateni, kuid avatakse autorite loomingu kaudu tolle aja kontekstis ka mitmeid (ajatuid) teemasid. Olgu selleks siis suhe keskkonna ja maastikuga, kehalisus ja erootika, rollid elus või ka see, kuidas kunst peegeldab (ja kujundab) folkloori, kirjandusteoseid või mütoloogiat. Elo-Hanna Seljamaa on avanud Vive Tolli loomingu seosed folkloorse ainesega, kuid ka teiste graafikute teostes on müütilisi või poolmütoloogilisi tegelasi. Näiteks Silvi Liiva tööl „Haldjas“ (1977) päästab naine (haldjas?) kotist välja hulga loomi, keda päris selgelt määratleda pole võimalik. Concordia Klari mitmetel töödel kohtame pillipuhujat naist.*

    Näituse kuraatoritele antud elu- ja loomeloolistes intervjuudes, millele toetub osa näitusest ja mida on kasutatud ka näitust saatvas raamatus, on näiteks Marje Üksine juhtinud tähelepanu sellele, et just luule on olnud talle inspiratsiooniallikas vabagraafika motiivide ja teemade leidmisel. Luule nagu ka graafika liigub mööda poolsõnalist või lihtsasti sõnastamatuid radu, jättes vaatajate-kuulajate jaoks n-ö otsad lahti ja asjad lõplikult sõnastamata. Assotsiatiivsus ja unenäolisus, mida kohtab graafikute töödes, loob avarust ja annab loomeruumi.

    On äärmiselt sümpaatne, et ka näituse juurde loodud (ilmselt koolidele mõeldud) tegevusleht on koostatud tundlikult ja sõpruste, rollide ja mõtte- ning loomeprotsesside üle järele mõtlema kutsuvalt. See näitus kutsub vaatajat end avama ja kogema maailma suhete ja suhtes olemiste kaudu.

    Maria Arusoo tõdeb raamatu saatesõnas, et „sõpruskonna sisemisele dünaamikale ja vastastikusele mõjutamisele on väga raske piire ümber joonistada ning seda sõnaliselt kontseptualiseerida“. Isegi kui nii, siis vastastikust hoolimist ja suhestumist – sõpruskonna mõju –, saab näitusel oma nahal kogeda. See on vaieldamatult võimas kogemus.

    * Hilisemast ajast meenub Kristiina Ehini esimene proosalugude raamat „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine“ (2006).

  • Manada uut ja vana

    TAAVI HARK

    Kontsert „Tõnu Kaljuste 70“ 28. VIII EMTA suures saalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Kareem Roustomi, Arvo Pärdi ja Veljo Tormise teosed.

    Kuhu nüüd tüürida: edasi uudsesse või tagasi nostalgiasse? Seitsmenda elukümnendi täitumist tähistas rahvus­vahelise mõjuraadiusega dirigent Tõnu Kaljuste elegantselt mõõduka kontserdiga, mille proportsioonid ja tundetoon vastaksid selgelt: seilame aga edasi, aina järgmiste muusikaliste avastuste poole, täie energiaga.

    Kuulajate suureks meeleheaks ei plaaninud Kaljuste pidulikku sünnipäevakontserti selle tavakohasemas tähenduses – ühes õnnitluskõnede ja hiiglama pika eeskavaga. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ellukutsuja ning kunstilise juhi ümaraks juubeliks sai teoks kahe kollektiivi ühine kontsert, mille tinglikuks pealkirjaks passiks ponnistamata lihtsusega „Uus ja vana“. Värske vaatenurga said ehedalt kaljusteliku püsirepertuaari ammused nurgakivid, millele lisati maitsekalt sellistki muusikalist moona, mis veel mõnevõrra võõram.

    Tants ja avastamine

    Rõõmsale sündmusele kõigiti kohaselt avas õhtu Kareem Roustomi (s 1971) hoogne ja nutikalt orkestreeritud tantsutükk „Dabke“, mis oma keelpilliorkestri variandis on tegelikult seade kolmele keelpillikvartetile kirjutet ligi pooletunnise suurteose „A Voice Exclaiming“ ehk „Hüüatav hääl“ lõpmisest osast. Dabke on omalaadne Lähis-Ida aladel levinud tantsužanr, mida sammutakse reas ja osava eestantsijaga, kelle leidlikkus ning võime improviseerida kujundab tantsingu ilmet küllalt suurel määral – üsna sobiv metafoor ka dirigendi ametile, ütleks mõnigi.

    Šamaanina trummeldav Tõnu Kaljuste juhatamas Veljo Tormise „Raua needmist“ Rasmus Puuri seades.

    Süüria-Ameerika helilooja Kareem Roustom on meie kuulajaile seni avastamata leid – sündinud Damaskuses ameeriklannast ema ja süürlasest isa perre, kolis ta teismelisena perega Ameerika Ühendriikidesse. Sügavamate muusika­õpinguteni asus ta alles pärast asise-tõsise eriala omandamist (elektriinseneri magistrikraad), õppides etnomusikoloogiat ja kompositsiooni. Kareem Roustomi teoste muljerikas toime seisneb komponisti avara kõrvaringi selges mõjus kogu ta loomingule – Roustomi helikeel hõljub sujuvalt ja sundimatult üle paljude žanripiiride. Soodsat kogumuljet soosis seegi tõik, et orkestratsioonis pruugib Roustom kõigi pillide omadusi üsna võrdse hoole ja tähelepanuga. Nii on igal mängijal esiletõusmise võimalusi ning ka taustal toimetamise hetki. Mõnigi kord kuulan imestusega, kuidas üks või teine hinnatud helilooja orkestreerimise käigus peaaegu unustab selle, et orkester koosneb ju inimestest, mitte heli tekitavatest automaatidest. Tüüpnäidetest meenuvad kuuldud juhud, kui helilooja „unustab“ kontrabassid kümneks minutiks ühte-kahte pikka nooti vedama või on jagatud muusikalisi ülesandeid viisil, mis teevad kolme-nelja mängija elu peaaegu talumatult raskeks, sellal kui kõik ülejäänud saavad liialt pulssi tõstmata vaid paaril noodil tremoleerida. Siit edasi mõeldes võiks lõpuks jõuda ka üksikasjaliku retseptini, kuidas ära tunda muusikute vastu hooletu ja mõtlematu helilooja. Selle mõttestiku edasiarendus ja hoolimatute heliloojate täielik nimekiri jäägu siiski mõneks tuleviku katseks, aga üks on kindel küll – Kareem Roustom pääseks sinna süngesse nimistusse sattumisest kahtlemata.

    Odysseus ja eristusvõime

    Homerosele omistatav vanakreeka eepos „Odüsseia“ on küllap õhtumaade kirjanduskaanoni vanemas kihistuses üks mõjusamaid tüvitekste, mille tuntavat toimet kunstidele võib kahtlusteta pidada laiahaardeliseks. Kareem Roustom on sealt leidnud ainest õige mitmeks teoseks, näiteks klarnetikontserdiks „Adrift on the Winddark Sea“ ehk „Tuuletumalisel merel triivides“, mis seob iidse eepose hõllandused selle sajandi migrantide tõsise temaatikaga. Tõnu Kaljuste juhatusel kõlas aga naishäältele ja keelpillidele loodud teos „Hurry to the Light“ ehk „Tõtta valguse poole“.

    Teose tekstiallikaks olid kujunenud Emily Wilsoni uus ingliskeelne tõlge sellest määratult suurest eeposest, mis seisab koos ligemale kaheteistkümnest tuhandest värsist. Kujutlegem vaid helilooja kimbatust, kes pidi otsustama, millised neist kunstipäraselt pooltunni sisse mahutada. Pikad mõtisklused ja arutelud olid viinud Roustomi otsuseni jutustada lugu „Odüsseia“ naistest. Wilsoni tõlke värskete tõlgenduslike valikute summaks ongi naiste asetumine justkui jumalike teadmiste hoidjate rolli, kellel kõigil on Odysseuse üle moel või teisel väga tuntav mõju.

    Teose põgus avaosa haarab kuulaja vokaalsuse mitme mõõtmega: kindla kõrguseta ja rütmika kõnelaulu episoodid vahelduvad pehmelt retsitatiivse lauluvooga, millest kohati esildub soolohääl mõnevõrra ilmekama kantileeniga. Ka vertikaalne kihistus ei jää lahjaks: unisooni üksmeelest jõutakse üsna kärmesti välja külluslike akordide mahuka massini. Katkestuseta järgnev teine osa sisaldab nii muusika kui ka moraali mõõtmes kaasa võtmist väärivat, mis kordab end kohati ka neljandas osas. Ohtude vältimise lõppematu ärevuse ilmestamiseks pannakse välja keelpillide väljenduskülluse arsenali avarused alates plõksuvatest pizzicato’dest ja põrisevatest poognavisetest kuni üles sööstvate käikude pinevuseni ja roobi taga krabistamiseni. Lauljad on siin läbivalt antud teksti selguse teenistusse, homofooniliselt kindlameelne hoiatuste kimp annab kogu kandvusega mõista peamist: kaugeltki kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab, ka võluva ja kütkestava palgepoole peidus on sageli pettus ja hädaoht.

    Ilmselt polegi kogu inimolu käänulises kogumis midagi keerukamat võimest eristada näilist ja tõelist. Näiteks on teeseldud hoolivusest ja ärklevast väärtuskiirgamisest saanud viimaste aastakümnete eksimatu ajastu märk. Läänemail ja meilgi suuri masse haarav hoovus pole tegelikult muud kui kohtlasevõitu otsuste enesevalikuline nõiaring, mida tulevikus vaadeldakse pidurdamatu pilkamisega. Aga mis parata, eks vaatle ju tänapäeva inimesedki (enamasti küll mõistmatusest) läinud sajandite väärtusi ja aateid armutu halvakspanuga. Olla alaliselt erk ja valvel ning mitte langeda peibutava lõksu – see on ajatu ülesanne.

    Kareem Roustomi muusikalises kuues pääses „Odüsseia“ valitud kildude tsükkel meelihaarava maksvuseni aga eelkõige seetõttu, et tekstikatketel oli ka kõigiti veenev ja kujundlik muusikaline pealiskiht. See kandis mõtet ning sõlmis osavalt kokku naishäälte värvikuse keelpillide kõlavaibaga, mis punutud põnevalt. Roustomi teoses on parajalt moodsat hõngu ja värvikat kõlagi, ent samal ajal ei ole ta unustanud muusika sügavalt olemuslikke põhikomponente – laul ja tants.

    Pärt, Tormis ja Kaljuste

    Tõnu Kaljuste nimi ja loominguline tegevus on peaaegu lahutamatu kahe helilooja nimest. Muidugi on need Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Kogu kolme isiksust siduva põneva muusikaloolise jutustuse punumiseks pole lehel küllalt külgi, aga salvestatud plaatide tuntus ja suure kuulajahuviga õnnistatud kontserdireisid kõnelevad enese eest – millelegi ürgselt põhjapanevale on see kolmik omavaheliste vastastikmõjude kaudu nähtavasti pihta saanud.

    Esimest korda sai publik kuulda Tõnu Kaljuste seadet Arvo Pärdi teosest „Littlemore Tractus“, mis on varasemast tuntud teose kõlapilti laiendanud keelpillide paraja punutise ning harfi ja löökpillide õnnestunult delikaatse heliruumiga. Pärdi hõrk täpsus ja pühaduse puudutus on seadega juurde saanud ehk mõneti maisema maigu, ent algne hoiak on säilinud selle rüpes rikkumatus puhtuses.

    Kes heitsid enne kuulama asumist pilgu kavale, teadsid juba ette, kus õhtu kulmineerub. Loitsiv lõpunumber oli muidugi Tormise igihaljas „Raua needmine“, mille hilisemate seadete küllus ja kõiksuguste esituste rohkus on märk omaette. Hiljuti poolsajandi vanuseks saanud teos läheb endiselt paljudele korda. Selle loitsiv ugrimugri jõud kostis kammerkoori ja orkestri (seade Rasmus Puur) koostöös saali täitva rammuga, põnevat vaheldust pakkusid justkui vastandlike karakteritega solistid: Toomas Tohert ragiseva sajatajana ja Geir Luht kantileensema hoiakuga lauljana. Mõistagi vedas lauluvankrit šamaanina trummeldav Kaljuste, tõestades kindlalt, et uus võibki olla taasleitud vana ning et seitse kümnendit on dirigendi kohta vaid jõuline keskiga. Jätkuvat kõrvaringi avardamist!

  • Hea huumorimeelega ettevõtmine

    MIA MARIA ROHUMAA

    Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu suvenäitus Tallinna Kunstihoone galeriis

    Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit (ENKKL) loodi 2022. aasta kevadel sooviga pakkuda platvormi värske lähenemisega, kuid vähese tunnustusega noortele kunstnikele. ENKKL sai (ilmselt) alguse EKA tudengite puhkeruumis ning esialgu tegeldi Instagrami vahendusel aktiivsetele loomeinimestele nädala­preemiate jagamisega. Praeguseks kuulub liitu 33 inimest, tänavu kevadel korraldas ENKKL esimese avaliku ürituse „Konverents“ ning augustis astuti publiku ette esimese ülevaatenäitusega.

    Tallinna Kunstihoone galerii ühes nurgas oli tühjaks lastud õhupall nagu eilne pidu. Kohe selle kõrval laius mererand, karge ja näiliselt tühi, ent keegi nagu oleks siin varem olnud. Ümber nurga varitses hiiglaslik kriiskavoranž penoplastist krõps (?), vastasseinalt vaatasid vastu murtud toonides õlimaalid. ENKKLi esimene näitus andis ülevaatenäituse formaadi pooldajaile, aga ka selles kahtlejaile võimaluse elutargalt noogutada ja öelda, et näete, mida ma ütlesin.

    Näitust saatvas tekstis rõhutati, et tööd on temaatiliselt sidumata. Kunstnikele on jäetud võimalus luua ning esitleda seda, mis neid kõnetab ja köidab. Ajavaim on iseenesest juba päris suuresõnaline ühisnimetaja.

    Sellele, kas ülevaatenäitus annab ülevaate või ei anna, võiks vastata Reigo Nahksepa teos. Ühele tugipostile oli kinnitatud pitskruvi, mis võis kahe silma vahele jääda kui remondieelse galerii paratamatus. Pitskruvi vahel olid vesiloodi kapslid.

    Näitus oli üllatavalt füüsiline: 25 töö hulgas oli neli videoteost, kaks audioteost ja kaks QR-koodi, ülejäänud olid füüsilised objektid, nii mõnigi neist valmistatud keerulises ja aeganõudvas tehnikas. Aeg ja töö, mida teose loomiseks vaja läheb, tuli selgelt esile. Ei saa salata, et noorte kunstnike kõige südamelähedasem meedium näib olevat skulptuur ja installatsioon, sagedamini esinevad materjalid on readymade ja sõbralik sarkasm.

    Poolkuiv ja sarkastiline huumor näib ühendavat liidu liikmeid. Kertu Rannula sari koosneb kaunitest, koledatest ja kohutavatest piltidest keset pidupäeva prügi ja kaost. Naljakas, kurb ka. Samal moel nukra-naljakana mõjub Saara Liis Jõeranna „Süü“ – häälsõnumite katkenditest kokku pandud heliteos, millega võiks demonstreerida, kui pikki ja raskesti häälduvaid sõnu kunstniku lähedased tunnevad, ent see on hoopis valik sõnumite algustest, lõppudest, segastest mõtetest ja pikkadest vokaalidest. Ka ühismeedias jätab liidu tegevus (isegi liikmeid isiklikult tundmata) mulje hea huumorimeelega lahkest ettevõtmisest. Alati ei pea võtma eesmärgiks olla tapvalt lahe, et kivinäoga karmi sotsiaalkriitilist kunsti lajatada, vahel võib seda ka itsitades teha.

    Et ei jääks muljet liigsest lõbususest, lisan oma vanaema kommentaari: tundub, et noored on masenduses ja näljas. Et tal on Vabaduse väljaku ülevaatenäituste vaatamise staaži umbes 50 korda rohkem kui mul, võib teda uskuda.

    Aardejaht on iseenesest tore mäng, aga kui näitusesaalis tuleb kasutusele võtta kõik teadmised kaardilugemise kunstist, hajub tähelepanu teostelt. Tõsi, voldik on küll omaettegi kena vaadata, aga äkki võiks vahelduseks teha nii, et saaliplaanil on kõrvuti asuvad teosed nummerdatud 1, 2, 3 mitte 19, 15, 21? Teose juures voldikut keerutades ja autori nime otsides ei peaks nurkade mängu mängima. See on palve laiemale üldsusele, mitte ainult ENKKLile.

    Üldiselt olen nõus, et mida vähem sõnu, seda parem. Suvenäitusel oldi sama meelt, ei mingit seinateksti ja voldikust leidis vaid lühikese ülevaate näituse ideest ja liidust üldiselt. Mitu tööd, näiteks Sonja Suti „Kingitus Püha Haua kirikule“ või Kärt Heinvere ja Raahel Rüütli video vestlusest lehmadega ei vajanud tõepoolest saateteksti, ent oli ka teoseid, mille kohta tahaks rohkem teada. Mitu installatsiooni, kus leidobjektid olid kombineeritud kunstnike loodud esemetega, oleksid selgitusest võitnud.

    Kui 2022. aasta kevadel hakkas ENKKL Instagramis jagama satiirilisi (?) nädalapreemiaid, mõtlesin, et küllap see meelelahutus kestab suve lõpuni. Nüüd on juba teine suvi lõpukorral. Kas tegemist on tõsise liiduga? Kas tõsidus on eesmärk? Kas tõsisem liit säilitab huumori ja mängulisuse? Minu vanaema igatahes arvas, et asi on väärt katsetamist.

  • Dirigendi portree vana mehena

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Dokumentaalfilm „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ (Umberto & Ko, Eesti 2023, 86 min), režissöör Erik Norkroos, stsenaristid Peeter Vähi, Heidi Pruuli ja Erik Norkroos, operaatorid Erik Norkroos ja Kullar Viimne, produtsent Erik Norkroos.

    Ennekõike on „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ mõeldud klassikalise muusika fännidele, mistõttu tunnen sissejuhatavalt tarvidust nentida oma diletantlikku positsiooni. Ma jõuan kontserdile harva, ühe või paar korda aastas ning klassikalise muusika salvestused leiavad ise läbi voogestuskanalite tee minuni ühe või kahenädalase intervalli tagant. Selle artikli kontekstis pelgan oma maitset avada, kartes mõjuda pealiskaudsena. Ehk nii kiitusi kui laitusi tasub võtta teatava eelarvamusega.

    Ent meisterlikkus avaldub ka universaalse, seejuures küllaltki nauditava osana nii inimeses kui ka kunstiteoses. Ennekõike ongi püüeldud filmis „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ vist meisterlikkuse kui sellise kujutamise poole. Kvaliteedi portreteerimise laadiga kipuvad kaasnema teatavad stilistilised tõigad, nagu müüdiloome ja eneseküllasesse heietamisse kinnijäämine. Sellest pole täielikult prii ka see film. Õnnestumise puhul avavad seda laadi portreelised dokumentaalfilmid võimaluse näha teist kui inimest tervikuna laiemalt metafüüsiliselt positsioonilt. Õnneks on film selles osas õnnestunud.

    Suurmehe portree

    Filmi suurim pluss on see, et enamiku ajast, mille veedame kaamerasilma vahendusel koos Neeme Järviga, on peategelane kaamera ja võttetiimiga avatud, vaba ja vahetu. Nii et publik saab näha suuresti seda, mida ta vaatama ka tuli. Maestro mõjub ekraanil šarmantselt ning tundub olevat vaba kaamera ees tekkivast universaalsest kohmetusest. Ei tea, kas see tuleneb nüüd portreteeritava enda kaamerasilma pilgu all elatud aastatest või filmitegija Erik Norkroosi aastakümneid lihvitud vilumusest operaatoritöös, ent filmis on Järvi kätte saadud igati usutava tegelasena, kes kujuneb välja kaadrites tegutsedes ja kaadrite tõttu, mis on temast võetud. Ekraani vallutab edukas, eneseteadlik ja väärikas, samavõrd tähelepanelik kui ka tähelepanu nautiv, jõuliselt füüsilise väljenduslaadiga, ent kolleegide suhtes tundliku muusiku figuur.

    Kätte on saadud see, mis ühes portreedokumentaalis kõige olulisem: ma usun, et inimene minu ees ekraanil on päris. Ma usun, et Neeme Järvi on selline, nagu ta ekraanil paistab.

    Sestap on kätte saadud see, mis ühes portreedokumentaalis kõige olulisem: ma usun, et inimene minu ees ekraanil on päris. Ma usun, et Neeme Järvi on selline, nagu ta ekraanil paistab, mitte et tegu oleks taktikaliselt kureeritud kehandiga, mõeldud kõditama klassikalise muusika publiku jalataldu ja rahakoti­raudu; on nähtud ka selliseid (näiteks ükskõik milline dokumentaalfilm André Rieust). Nautisin dirigendi toimetuste jälgimist ning tänuväärselt on pilk hoitud Neeme Järvil kui muusikul, mitte Neeme Järvil kui rahvuslikul aardel.

    Muusikute tööd kujutavad kaadrid on vaieldamatult filmi parimad hetked. Pärast filmi sissejuhatavaid minuteid esitatakse vaatajale nautimiseks vaimustavat materjali: Arvo Pärt on tulnud külla Järvi juhendatavasse proovi, et temaga koos ERSO-le selgitada, kuidas tema teos peaks kõlama. Protsessi kajastav kaamera on olnud piisavalt diskreetne, nii et kaamerasse on sattunud parajad pärlid: pilkude mäng teose looja ja selle interpreedi vahel, frustreerumine orkestrile mitu korda ette antud „ta-ta-taa“ mittemõistmise pärast ning – täpsema kirjelduse puudumisel – loominguline töö selle teatavas pingestatuse ja naudingu astmes.

    Taas on põhjust kiita Norkroosi suutlikkuse eest seesugune materjal oma subjektidest kätte saada. Veelgi enam, tema suutlikkuse eest muusikapala harjutamise, dirigeerimise, esitamise ja kuulamise protsess filmiga seotud kulgemisteks siduda. Ülimalt sümpaatsena jäi meelde stseen, kui kaamera kõnnib koos Järviga läbi vihmase tuledes ja anonüümse suurlinna. Peategelasel on soe nokamüts kõvasti pähe tõmmatud, midagi väga ei lausuta. Kaamera püsib stabiilselt meetri kaugusel, hõljub silmade kõrgusel: vaatajale on tekitatud jagatud tänavaruumi tunnetus. Järvi siira oleku tõttu saab vaatajaga jagatuks tema õhin: üldinimlikult samastutakse inimesega, kes tunneb rõõmu tööleminekust, samuti inimesega, kes naudib seda, et kaamera kajastab tema tööleminekut. On lahe näha, kuidas on pildile püütud loojanatuurile omane teatav süüdimatu uhkus.

    Seisva pildi paradoksid

    Filmis on küllaltki palju aega antud varem tehtud kontserdisalvestustele. Näeme korduvalt Järvi esinemisi, mis on edasi antud klassikalise muusika esitamise klassikalises võttestikus ehk orkestrile on suunatud kolm kaameranurka, mida järjepanu vahetatakse, et pakkuda vaatajaile visuaalset pinget. Edukalt jäädvustatud peategelase kõrval on filmi suur õnnestumine vist see, kuidas esinemised on siin vaatajale edasi antud: filmivaataja on asetatud lavale koos muusikutega, mitte kontserdikülastajate sekka. Esinemist kujutav materjal, mis on halastamatu nii oma staatilisuses kui kindlaksmääratuses, on saadud ses dokumentaalis tööle nagu mõne võitluskunsti puhul.

    Liikumatu, neutraalne kaamera püüab endasse mingeid ülevusele lähenevaid hetki, dirigendi käeviibete peenmotoorikat või esimese viiuli kiskjalikku ootusärevust teda sisse juhatava käigu eel.

    Teisisõnu on filmitegijad saanud hakkama ülimalt sümpaatse teoga: ülejäänud filmiga on loodud kontekst, mille tõttu on ka minusugusel asjaarmastajal musitseerimisprotsessi jälgides tähelepanu laes ning esteetilised tundlad maksimaalselt püsti. Minut või kaks muusikat ei mõju dokumentaalis vahepalana, vaid pinge kõrghetkena – ning see on suur-suur saavutus. Enamasti ei ole klassikalise muusika dokumentaalides kontserte niimoodi osatud salvestada, eriti muusikute rakursilt. Siin filmis on see õnnestunud. Braavo!

    Ent ette võetud müüdiloome teel lonkab film natuke jalga: teisisõnu on läbi kukutud Järvi kui kultuurisaadiku kujutamisel (promomaterjalis on seda eesmärgina mainitud). Põhjus on lihtne: liiga paljud kaamera ees sõna saanutest mõjuvad nagu Neeme Järvi ümmardajad, mitte kui sõbrad, perekond ja kolleegid. Parim näide on siinkohal vist Paavo ja Kristjan Järvi, kes filmi esimese tunni jooksul ei ütle muud kui teiste sõnadega ikka ja jälle, kui tähelepanuväärne mees on nende isa. Jutt on küll konfutsianistlikult kaunis, ent mõjub filmis kuidagi pingutatult.

    Seda viga oleks saanud vältida natuke läbimõelduma montaažiga. Kristjan Järvi esineb filmi esimese kahe kolmandiku jooksul peamiselt inter­vjueeritava rollis, rääkides, kuidas tema paps on kõige kõvem paps kogu maailmas. Ent alles filmi lõpus näeb esimest kaadrit isast ja pojast koos: Kristjan aitab pärast esinemist isal särki seljast võtta ning näitab talle samal ajal telefonist mingisugust muusikapala. Tegu on imelise hetkega, kuhu on samal ajal kätketud isa-poja, noore ja vana mehe ning muusikute omavaheline suhe. Tegu on kaadriga, mis laeb Kristjan Järvi äkitselt siirusega, mida tal terve filmi jooksul vajaka on. Kui Neeme Järvi puhul suudab dokumentaal täita filmikunsti kuldreeglit „näita, ära ütle“, siis Neeme Järviga seotud inimsuhete osas on filmis jäädud kahetsusväärselt „ütlemise“ tasandile.

    Filmi vaadates tekkis kuri kahtlus, et kui sellest montaažikääridega veel korra üle käia ning 15–20 minutit materjali välja lõigata, saaks tugevama teose. Klassikalise muusika fännidel tasub vist sammud kino poole seada. See film tundub tõesti olevat teile. Minulaadsed kehkadiveid, kes klassikat palju ei kuula, võivad rahulikult oodata filmi tõenäolist ilmumist ETV aastavahetuse programmi. Seda tingimusega, et ära ka vaatate.

  • Moraalne kompass olgu paigas

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Tallinna kammermuusika festival 23. – 30. VIII, kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny, resideeriv helilooja Rein Rannap.

    Eestist on saanud tõeline muusikafestivalide maa: ei möödu vist nädalatki, kui mõni neist käimas ei oleks. Augusti viimastel päevadel anti XIX Tallinna kammermuusika festivali „Sümbioos“ raames kümme kontserti kolmes eri paigas. Lõppkontserdil kuulutati välja, kellele läks tänavune PLMFi noore muusiku preemia, nimelt metsosopran Sandra Laagusele.

    Esimesena tõstan tänavuse festivali puhul esile muusikute erakordselt kõrge taseme: seitsmel kontserdil kuulsin vaid häid ja väga häid ettekandeid. Mõned interpreedid tegid ära lausa mammuttöö: näiteks osalesid tšellistid Marcel Johannes Kits ja Jan-Erik Gustafsson seitsmel, pianist Irina Zahharenkova kuuel, viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny ja vioolamängia Răzvan Popovici viiel kontserdil. Kas see, kui interpreet peab pika festivali vältel igal õhtul vormis olema, mõnikord ainult üheks looks, on hea või halb, kerge või kurnav, sellele saavad vastata vaid esinejad ise. Publiku poolelt vaadatuna oli mul aga vahetevahel kahju, et ei saanud mõnda interpreeti või koosseisu pikemalt kuulata, kuna mitu kava oli üles ehitatud üsna galakontserdilikult. Ühest ülevaatekontserdist oleks piisanud ja rohkem oleks võinud olla kontsentreeritud kavasid.

    Tallinna kammermuusika festivali lõppkontserdil anti üle PLMFi noore muusiku preemia metsosopran Sandra Laagusele (keskel, fotol koos Tunne ja Mari-Ann Kelamiga).

    Näiteks vaimustasid mind avakontserdil vioolamängijad Răzvan Popovici ja Kaija Lukas, kes esitasid Béla Bartóki viiuliduode seadeid kahele vioolale ning György Ligeti „Ballaadi ja tantsu“. Meeldis nende vaba olemine ning rütmierk ja emotsionaalne tõlgendus, seega oleksin neid soovinud kuulata palju kauem, nagu ka koosseisu, kes esitas imeilusa Felix Mendelssohni keelpilliokteti Es-duur op. 20. Ei panda ju oktetti väga tihti kokku ja veel niivõrd headest interpreetidest. Ning kui ka kaheksale mängijale poleks rohkem sobivaid teoseid leidnud – selles ma kahtlen –, siis viiele-kuuele ikka, ning oleks välditud õpilaskontsertidelt tuttavat olukorda, kui tuleb ridamisi esinejaid ja igaüks näitab, mida oskab.

    Kummalise mulje jättis kontsert, mille pealkirja „Rannap!“ järgi eeldasin, et keskendutakse festivali resideeriva helilooja loomingule. Alustuseks kõlaski kolm tema teost, kuid siis järgnes mälestuslõik hiljuti meie seast lahkunud Aavo Otsale. See oli äärmiselt südamlik ja kena austusavaldus Otsale, kelle panus meie trompetimängijate arengusse on tohutult suur, kuid viis mõtted sootuks Rannapilt. Õhtu lõppes aga hoopis kolmandas tonaalsuses, särtsakates ladina­ameerika rütmides, mis kõlasid Argentina helilooja Osvaldo Golijovi keelpillinonetis „Viimane ring“. Paras segapuder. Kui juba Rannap, siis Rannap – ei ole ju kahtlustki, et tema loomingust oleks saanud kokku panna tervikkontserdi, seda enam et viimasel galakontserdil tuli samuti ettekandele üks tema lugu.

    Mõni sõna ka kuuldud Rannapi teostest. Esiettekandena kõlas „Elukaar“, teema ja variatsioonid kahele keelpilli­kvartetile, mille kolme osa pealkirjad „Areng“, „Tegutsemine“ ja „Hääbumine“ osutavad selgelt teose sisule. Algus mõjus täiesti ebarannaplikult: dissonantside rägastikus ei suutnud ma tuntud meloodiameistri käekirja kuidagi tabada. Ju see peabki kujutama inimese elu alguse käänulist ja ebakindlat teed. „Tegutsemises“ käib muusika juba kindlamaid radu pidi, sisu aitavad avada ka varasemate laulude tsitaadid. „Hääbumises“ jõutakse aga tagasi alguse kaosesse. Teosele oli lisatud videofilm, mille oli loonud tehisintellekt Taavi Varmi ja Valdek Lauri juhtimisel. Filmis näeb ühe näo muutumist imikust raugani – lihtne ja loogiline lahendus ilmestamaks elukaart. Minu meelest on see siiski liiga tehislik, justkui plastist tehtud ja täiesti hingetu.

    Samal kontserdil tulid ettekandele veel Rannapi tšellopalad „Burlesk“ ja „Ballaad“, mis on pühendatud Silvia Ilvesele, kes need ka esitas. Iseenesest huvitavad teosed ja nauditav esitus, aga arusaamatuks jäi lugude pealkirjade ja muusikalise materjali seos: need kõlasid äärmiselt ühetaoliselt, kuigi oleksin eeldanud suurt kontrasti.

    Sügavama ja terviklikuma mulje jätsid kontserdid, kus fookus oli ühel koosseisul või kus olid teosed omavahel paremini seotud. Suurima elamuse sain raekojas antud kontserdil „Intiimsed kirjad“, millele oli pealkiri pandud esimesena kavas olnud Leoš Janáčeki samanimelise keelpillikvarteti nr 2 järgi. Janáček kirjutas teose oma viimasel eluaastal, olles 74aastaselt armunud endast 38 aastat nooremasse abielunaisesse Kamila Stösslovásse, ning pani oma sõnul sinna kõik, mis nende suhet iseloomustas. Siin on nii tundlevaid meloodiakäike kui ka katkendlikke kõhklushetki, tantsulisust ja lausa dramaatilisust ning kõik see on valatud mõõdukalt modernsesse helikeelde. Kvartett koosseisus Anna-Liisa Bezrodny, Jan Söderblom, Kaija Lukas ja Jan-Erik Gustafsson esitas teose äärmise intensiivsuse ja emotsionaalsusega, mis liigutas hingepõhjani. Loogilise jätkuna kõlas järgmisena soome helilooja Cecilia Damströmi (1988) keelpillikvartett „Kirjad“ op. 61. Meeleolult ja helikeelelt vahelduvate elementidega neljaosalises teoses on lähtutud Janáčeki kvartetist ja helilooja kirjadest armastatud Kamilale (nad vahetasid ligi 700 kirja), mida loetakse muusika vahele või saateks. Raekoja kontserdil kandis inglise keelest eesti keelde tõlgitud tekstid ette Tambet Tuisk, aga jäi täiesti arusaamatuks, miks ei olnud kavalehel märgitud ei tekstide päritolu ega ka tõlkijat. Raske uskuda, et kogu publik oli kursis Janáčeki eraelu üksikasjadega ja Damströmi teose taustaga – ise pidin küll vajaliku info internetiavarustest üles otsima. Tagapõhja tundmata jäävad need teosed aga justkui poolikuks.

    Kaunis kontsert toimus Rootsi-Mihkli kirikus, kus tulid ettekandele Frank Bridge’i fantaasia klaverikvintetile H 94 ja Arnold Schönbergi „Kirgastunud öö“ keelpillisekstetile. Peab tänama interpreete, et nad sellise muusikalise pärli nagu Bridge’i kvintett oma kavasse olid võtnud – ma ei olnud seda varem kuulnud ja see lummas mind. Arnold Schönbergi teost kantakse sagedamini ette keelpilliorkestriga, kuid algupärane versioon sekstetile on palju intiimsem, läbipaistvam ja kirgastunum. Rootsi-Mihkli kiriku kontserdil lisas mõjusust veel hiline kellaaeg (algus kell 21) ning hämar ruum, valgustuseks vaid põrandale asetatud teeküünlad.

    Festivali lõppkontserdil astus üles EMTA kammerorkester Jan Söderblomi juhatusel. See, mis jäi noortel veel kõlaliselt puudu, kompenseeriti suure musikaalsuse ja erksa mänguga. Kindlasti oli oma roll dirigendi sütitaval juhatamisel. Ühtmoodi hästi kanti ette Edvard Griegi „Holbergi süit“ ja Jaan Räätsa kontsert kammerorkestrile op. 16, viimane mõjus noorte esituses eriti kelmikalt.

    Lõpuks tulen ka artikli pealkirja juurde. Sain selle idee Mihhail Lotmani intervjuust*, kus ta muretseb Eesti inimeste moraalse kompassi suuna pärast. Usun, et enamik eestlasi teab nüüdseks, et 24. august on Ukraina iseseisvuspäev. Festivali korraldajad olid aga otsustanud samal päeval tuua kuulajateni Pjotr Tšaikovski ja Sergei Rahmaninovi romansid ning Mihhail Lermontovi luuletused, esitajateks Monika-Evelin Liiv ja Irina Zahharenkova ning Tambet Tuisk. Ma ei arva, et vene muusikat või kirjandust ei võiks enam üldse esitada, aga teha seda sellisel päeval ja veel vokaalmuusika ja luule kujul – see tundus kohatu.

    Loodan südamest, et kokkusattumus oli juhuslik ja seotud vaid inimeste teadmatusega (see ei ole küll hea vabandus), kuigi hinge puges väike kahtluseuss, kui lugesin kavalehelt festivalikorraldaja avateksti, kus ta mainib: „Maailmas toimuvad sündmused tekitavad meis aina suuremaid lõhestumisi, viimased kolm aastat eelkõige koroona ja sõja tõttu, kuigi tegelikult peaksime tegema kõik ühinemiseks ning eluga sümbioosis olemiseks.“ Eks siin või igaüks ise mõelda, kellega ühinemist silmas pidada. Aga kui juba Lotman on lõpetanud Puškini lugemise, siis kas oleks esinejatel olnud raske mõelda praeguse olukorra peale ja otsida maailma kammermuusika meeletust varamust sellisel päeval esitamiseks midagi sobivamat. Või tundsid Liiv ja Zahharenkova tõesti, et need on nende elu unistuste teosed, mida peab just nüüd ette kandma?

    Lahkusin kontserdilt väga ebameeldiva tundega (ja ei olnud ainuke). Vabaduse väljakul süvenes see tunne veelgi. Parasjagu näidati seal heategevusüritusel suurel ekraanil ukraina lapsi, kes palusid abi pommivarjendite ehitamiseks, et nad saaksid jälle koolis käia. Jäin sinna üritusele kauemaks ja nautisin täiega ukraina muusikute Balaklava Bluesi ja Ruslana esinemist, kes mõjusid kui puhastustuli ja lasksid mul rahunenud südamega koju minna.

    * Reedene Intervjuu. Kristjan Pihl ja Mihhail Lotman. – Vikerraadio 1. IX 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609069001/reedene-intervjuu-kristjan-pihl-ja-mihhail-lotman

  • ,

    Adamson-Ericu muuseumis avaneb metallikunstnik Urve Küttneri fantaasiaküllane looming

    Urve Küttner. Osa installatsioonist „Kotid meie ümber“. 2001–2009. Merevaik, hõbe, briljant. Autori kollektsioon

    Adamson-Ericu muuseumis avatakse 8. septembril Eesti ühe mitmekülgsema metallikunstniku Urve Küttneri (1941) isikunäitus „Kristallisatsioonid“, mis heidab pilgu kunstniku loomingulistele otsingutele rohkem kui viie aastakümne jooksul.

    Fantaasiaküllase vabaloomingu kõrval, mis pakub vaatajale inspireerivat kaasamõtlemist, on näitusel eksponeeritud ka tema disainitud tooted Tallinna Juveelitehase sarjadest „Elegant“ ja „Arnika“, mille puhul paljud kogevad kindlasti äratundmisrõõmu.

    „Küttner on Eesti kunstis silmapaistvalt laia ampluaaga metallikunstnik, kes on kirgliku ja teravmeelse katsetajana tegelenud mitmesuguste materjalide ja tehnikatega. Kogu loometee jooksul on teda paelunud piiride nihutamine eri kunstižanride vahel – kunstniku loomingus on tööstusdisaini, skulpturaalseid vorme, filigraanselt hõrku juveliirikunsti, kontseptuaalseid projekte ja ehteinstallatsioone ning monumentaalseid roosteprotsessiga mängivaid maale metallil. Kõike seda saabki väljapanekul näha,“ tutvustab näituse kuraator Kersti Koll.

    Urve Küttner lõpetas 1967. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) metallikunstnikuna ja töötas seejärel kuni 1976. aastani disainerina Tallinna Juveelitehases. Tema kavandatud kuulsamad lauariistade sarjad „Elegant“ ja „Arnika“ kuuluvad Eesti tööstusdisaini kullafondi. Selsamal perioodil alustas Küttner aktiivselt vabaloominguga ja järjepideva esinemisega näitustel ning töötas 1976. aastast ka mitu aastakümmet Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna.

    1970. aastate lõpust alates pühendus Küttner oma stiili otsides tehniliselt väga nõudliku ja Eesti kunstis üsna haruldase akenemaili kasutamisele. Vääriskivide ja meisterliku hõbefiligraani kõrval on teda võlunud ka kodumaine paekivi oma geoloogilise rikkuse ja tekkelooga. Kunstniku tõeliseks signatuurmaterjaliks on aga kujunenud merevaik, mis oma aegade ladestuste, hilisemate folkloorsete tähenduste ja iga tüki ainulaadse koloriidiga on innustanud teda looma ehtekomplekte ja kontseptuaalseid sarju. Aastakümneid on merevaik olnud Küttneri uurimisteemaks, millest tal ilmus 2022. aastal ka raamat.

    Küttnerit huvitab ehe eelkõige kui tugev sõnumikandja. Sajandivahetuse paiku leidis tema loomingus aset radikaalne pööre: kunstnik hakkas tegelema rafineeritud kontseptuaalsete ehteinstallatsioonidega, luues mitmekihilisi tähendusvälju ning esitledes oma ehteid tihti ka dialoogis kultuuri- ja kunstiajaloost laenatud visuaalsete tsitaatidega. Sel moel on ta vaadelnud teda puudutavaid ühiskondlikke teemasid ning loonud pühendusi talle olulistele isikutele Eesti ja maailma kultuuriloos. Kõige pikaajalisemaks on kujunenud tema loominguline dialoog Paul Delvaux’ga.

    2010. aastal toimus eri juveliiritehnikaid peensuseni valdava Küttneri loomingus taas märkimisväärne pööre. Kunstniku sõnul jõudis ta õhkõrnast hõbeniidist sooraua roosteni, asudes teostama monumentaalseid roostese pinnaga metallmaale.

    Urve Küttneri loomingut on pärjatud 1998. aastal Kristjan Raua nimelise aastapreemiaga ning kahel korral, 2001. ja 2016. aastal, Ede Kurreli nimelise kunstipreemiaga.

    Näitusega kaasnevad publiku- ja haridusprogrammid. Esimese üritusena toimub 21. septembril Disainiöö festivali raames kohtumine kunstnikuga.

    Näitusel eksponeeritud teosed on pärit Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ning Eesti Kunstnike Liidu kunstikogust, autori isiklikust kollektsioonist ja mitmest erakogust.

    Näitus on avatud 11. veebruarini 2024.

    Näituse kuraator: Kersti Koll

    Näituse kujundaja: Villu Plink

    Graafiline disainer: Külli Kaats

    Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Kunstnike Liidu kunstikogu ja näitusele töid laenanud erakogujad

Sirp