Toeta
Otsi

dialoog

  • Individualismikriitika

    GREGOR KULLA

    Pina Bauschi „Kevadpühitsus“ („The Rite of Spring“) ning Germaine Acogny ja Malou Airaudo „ühised alad“ („common ground[s]“) Helsingi festivalil 24. – 27. VIII Tanssin talos.

    Kuidas tantsiksid, kui sul oleks vaja tantsida seni, kuni kael murdub? Kuni sured.

    „Kevadpühitsus“. Selle balleti, sh muusika, sünnilugu on kole ajatu ja praeguse muusikaelu valguses ühtlasi ajakohane. Möödunud sajandi alguse kuulus impressaario (kunstiline juht) Sergei Djagilev ei kannatanud Venemaa kultuurielu konservatiivsust. Tutvuste abil otsustas ta korraldada talle meelepärasest vene kunstist Pariisi Petit Palais’s näituse: see juhtus 1906. aastal ja osutus läbimurdeliseks, oli esimene suur vene kunsti näitus läänes.

    Näituse tohutu menu muutis pariislased söölaks kõige vastu, mis näis russe. Seda Djagilev teadis ning keskendus järgmisel aastal kujutava kunsti asemel hoopiski muusikale, tuues Pariisi ooperisse vene muusika. Nii jõudis 1908. aastal lavale Modest Mussorgski ooper „Boriss Godunov“ (Nikolai Rimski-Korsakovi 1908. aasta versioon), mille kuus etendust olid (pehmelt öeldes) sensatsioonilised, kuid kulud laastavad. Nii jõuamegi n-ö tema ballettideni. 1909. aastal esitles Djagilev oma esimest hooaega pealkirjaga „Saison russe“, mis oli pühendatud üksnes balletile. Tänapäeval tuntud Ballets Russes võeti kasutusele alles järgmisel aastal.

    Djagilev tellis „Kevadpühitsuse“ Igor Stravinskilt, kes oli äsja komponeerinud, samuti tellimustööna, „Tulilinnu“. Djagilev riskis, sest Stravinski oli noor ja katsetav helilooja, kelle puhul ei teatud, millega ta hakkama võib saada. Stravinski teatas, et linnuliste ja suleliste asemel soovib ta uue teosega pöörduda kuhugi sügavamale, juurte juurde.

    „Kevadpühitsuse“ esietendus oli 1913. aastal Pariisis Théâtre des Champs-Élysées’s ja tekitas meeletu furoori, inimesed läksid peast segi. Nende arusaamatust aitab mõista tõik, et XX sajandi alguse muusika ja tants rõkkas romantilisusest. Kujutavas kunstis puhusid juba uued moevoolud, kuid eks (tänapäevases mõttes klassikaline) muusika ole alati kujutavast kunstist sammu võrra maas. Piisab, kui käia samal päeval Kumus ja siis Estonia kontserdisaalis või rahvusooperis, et see võrdlusmoment tekiks. Kahtlen, et Djagilevilegi oli see tollal üllatuseks. Muusikas oldi harjutud pikkade lüüriliste meloodiate ja rikkalike harmooniatega (näiteks samal aastal kirjutatud Arnold Schönbergi „Gurre laulud“, Sergei Rahmaninovi „Kellad“ või Claude Debussy „Syrinx“). Nn modernset muusikat nauditi väikestes seltskondades, heal juhul kontserdisaalis. Teatris midagi sellist kuulda oli peaaegu mõeldamatu.

    Kust aga ammutas Stravinski oma pretensioonika ja provotseeriva teose tarvis materjali? Esmalt soetas ta endale vene külavahelaulude raamatu, mis pidavat illustreerima sealseid paganlikke kombeid (à la seto leelo jms). Kuna rahvamuusika ei võrdu kunstmuusikaga, ornamenteeris Stravinski rikkalikult raamatust avastatud meelismeloodiaid. Üht neist kaunistatud meloodiatest kuuleb kohe „Kevadpühitsuse“ algul fagoti esituses. Miks see fagotisoolo oli sedavõrd ebatavaline? Ikka seepärast, et endast lugupidav ja stiilitundlik helilooja oleks selle andnud inglissarvele („suur“ oboe) – see oleks olnud maitsekas ja mahtunuks ka inglissarve ulatusse. Fagotile oli see ääretult kõrge.

    Selle soolo kohta on säilinud ka ilmekas kommentaar tollaselt muusikamaailma korüfeelt Camille Saint-Saënsilt, kes küsis soolot kuuldes oma selja taga istuvalt inimeselt, mis asi see on. „See on fagott, maestro,“ mille peale öelnud Saint-Saëns: „Kui see on muusika, siis mina olen paavian“. Ja lahkunud saalist.

    Saalis röögiti, vilistati, osa publikust lahkus, teine „jäi marineerima“. „Kutsuge neile hambaarst,“ karjuti tantsijatele, kui nad osana koreograafiast põske käele toetasid. Mürgel võttis sellised mõõtmed, et tantsijad ei kuulnud enam orkestrit ja nende samm hakkas lonkama. Appi tõttas koreograaf Vatslav Nižinski (Wacław Niżyński), kes karjus lava taga toolil seistes takti, seejuures kui Stravinski hoidis tema frakisabast kinni, et ta lavale ei kukuks.

    Nagu valdavalt ka tänapäeval, mindi balletti vaatama, et näha iluideaalile vastavaid, lihaselisi ja nullilähedase rasvaprotsendiga inimkehi, kes võtavad rõõmsalt poose, millest tavainimene võib vaid und näha. Tutuseelikuid ja sukki kanti samal põhjusel – et sündsuse piires demonstreerida igat võimalikku kehaliigest. Nižinski loodud koreograafia ja Nikolai Roerichi lavakujunduse huvi keskmes oli miski muu. Tants oli uudne, peenete sirutuste ja plié’de asemel võeti tahumatuid ja matsakaid poose, karati graatsiata ja trambiti põrandal. Roerichi kujundus nägi ette valdavalt hämara lava, kust polnud suurt näha, ammugi aru saada, ning kehi katsid balletimajas kartulikottidena mõjuvad rahvarõivad. Nii rõve! Sooviga liikuda ajas tagasi, kappas Stravinski hooga edasi.

    Teose ainestik. „Kevadpühitsus“ esitleb vene kultuuris tantse, millega tähistati kevade tulekut. Kogu ballett kujutab paganlikku riitust, kus jumalatele ohverdatakse noor süütu tütarlaps eesmärgiga, et tulevase aasta saak saaks võimalikult hea.

    Sellised müsteeriumid, mida saab kõnealuse riitusega võrrelda või millest see võinuks osa olla, mängisid tähtsat rolli varakeskaegsetes esoteerilistes traditsioonides. Üks säilinud näide on pärit kristlusest, kust on teada piiskop Asteriuse kirjeldus-jutustus Eleusisest. Seal seisab, et igal aastal teostas preester katabasis’e ehk koopasse laskumise ning et Apolloni preester ja maaema preestritar pidasid maa viljastamiseks pühasid pulmi. Eleusise müsteeriumi osalised hoidsid kõike toiminut ranges saladuses – kui nad midagi paljastasid, oli karistuseks surm –, mistõttu pole meil sellest palju teada.

    Millest aga kübeke rohkem teame, on Dementeri müsteeriumite kestel toime pandud obstsöönsused, mida peeti maa viljakust soodustavateks rituaalideks. Näiteks tulid Dementeri preestritari eesistumise ajal kokku oma iluduses silmapaistvad Ateena naised, kes kinnitasid keha hea toiduga, jõid külluslikult veini ja viisid läbi aischrologia ehk ropendamise riituse. Riitus seisnes siivutute naljade jutustamises, mida peeti religioosseks kohustuseks: see mõjus hästi tulevase aasta viljakusele.

    Sellesarnane rituaal leidis aset ka Egiptuses Bubastises Isise müsteeriumide ajal. Niiluse ülemjooksu külade elanikud sõitsid seltskondadena allavoolu ning naised, kes olid lotjadel, tavatsesid paljastada end naistele, kes seisid jõe kallastel. Tõenäoliselt tehti seda sama eesmärgiga nagu aischrologia’t – maa viljakuse kindlustamiseks.

    Lõuna-Saksamaal leidsid säärased viljakust edendavad toimingud aset veel XIX sajandil. Talupoeg võttis oma naise põllule kaasa ja astus ülesküntud maal temaga vahekorda – sümpaatiline maagia. „Kevadpühitsuses“ võib näha sellesarnaseid seksuaalseid või erootilisi jooni.

    Teose struktuur. Laias laastus koosneb ballett kahest osast, „Maa ülistus“ ja „Ohverdamine“, millel on omakorda palju väiksemaid allosi. Ülesehituselt järgib Pina Bauschi tõlgendus algset osajaotust ja vormi ning peegeldab muusikas toimuvaid muutusi Nižinski koreograafiast ehk enamgi. Bauschi koreograafia on Stravinski muusikaga tihedas suhtluses, misläbi mõlemad teineteist võimendavad.

    Bausch on sõna-sõnalt kinni võtnud ka osade pealkirjadest. Teos avaneb sissejuhatusega, milles Bausch esitleb tütarlast, kes lamab kõhuli punasel riidel ja hõõrub sensuaalselt maas olevat mulda. Stseen on küllalt meeleline. Sissejuhatava osa pealkiri on juba kõlanud „Maa ülistus“. Kolmandas alaosas „Kevade ringid“ moodustavad tantsijad suure ringi, mis täidab lava. „Kahe rivaalhõimu rituaalis“ jagunevad mehed ja naised vastanduvatesse rühmadesse jne.

    Nii nagu Nižinski, eristab ka Bausch oma koreograafias selgelt mehe ja naise soorolle. See on kogu teose puhul ehk üks kõige selgemalt nähtavaid struktuurielemente. Üks viis, kuidas ta sugusid määratleb, on sidudes neid pillirühmadega. Naised on valdavalt seotud keelpillide ja kõrgete puupuhkpillidega, mehed vaskpuhkpillide, fagoti, kontrafagoti ja timpanitega. Seosed ei püsi kogu teose vältel, kuid on selgelt märgatavad.

    1913 vs. 1975. Kui tulla „Kevadpühitsuse“ sisulisema tõlgenduse juurde, siis võib öelda, et Bauschi koreograafia on naisekeskne ning väljendab ennekõike emotsioone ja tundeid, mille kõrval paistab riitus teisejärguline. Selles on hirmu, otsekui millegi eest jooksmist, põgenemist, ning see on loodud selgelt feministlikust vaatepunktist. Tanssin talo laval oli 32 Senegali École des Sables’i (Traditsioonilise ja Kaasaegse Aafrika Tantsu Rahvusvaheline Keskus) tantsijat, kellest pooled olid õrnas beežis aluskleidis naised ning pooled paljaste ülakehade ja tumedate laiade pükstega mehed, kel olid kõige ilusamad kehad, mida näinud olen. Ausalt. Põrand oli kaetud mullaga.

    Nagu juba öeldud, juhatab teose sisse tantsija, kes lamab maas punasel kangal. Mullale astub naisi aina juurde, kes otsekui ärkavad ning kelle liikumine väljendab osalt ärksust. Naine ehmub hetkega, langetab pilgu ja katkub seelikuserva. Üldiselt väljendab naiste liikumine hirmu, allaheitlikkust ja ettevaatlikkust. Hiljem selgub, et punane kangapamp on kleit, mis tähistab nn valitut, kelle valib meeste žürii. Mehed tulevad lavale ootamatult ja nende liikumine on vastupidiselt naistele täis avarust, jõudu ja sõjakust – hüpped, laiad käekaared, kõrge pilk.

    Segastseenides käivad mehed ringi, surudes naisi nurka. Kui üks naistest end justkui kaitseb, haaratakse ta mehe haardesse ja visatakse kui kiusuks või karistuseks targa või pealiku turjale. Kui originaalis on targaks habemik, kes vaid tähti näeb ja oma Maa õnnistamise osas korraks seda paitab, siis Bauschi tõlgenduses võib tema kohta öelda pigem pealik. Naised ja mehed jagunevad rühmadesse, kannatavad hetke, kui tark maast punase kleidi leiab ja sellele pikali heidab, ning nn külarahvas asub taas tantsima, õnnistatud maad tähistama, kuni naised hakkavad värisema. Mehed püüavad neid maha rahustada, kuid asjata. Uue osa sissejuhatust täidab naisrühma esimese sissejuhatusega sarnane liikumine, „Noorte tüdrukute müstilised ringtantsud“ ja ohvri valimine.

    Kui originaalis valitakse tulevane ohver välja ringis tantsides – noored neitsid tantsivad ringis seni, kuni keegi neist ära väsib ja ringist välja kukub; esimene väsinu lükatakse ringi keskele ja tema edasine saatus on surm tantsu läbi –, siis Bauschi tõlgenduses valib noore neitsi välja mees, nn tark. Tüdrukud seisavad pead norgus kobaras ja käivad värisedes kordamööda range pilguga mehele ennast ühes punase pambuga pakkumas, teised mehed vaatavad pealt. Üks väriseb rohkem kui teine, kuni mees ühe tüdrukutest kinni napsab ja talle punase kleidi selga seab. Lady in red seisab hirmunult lava ääres, mil ülejäänud lühikese tantsuga esivanemaid elustavad ja valitu neile usaldavad. Bauschi tõlgenduses esivanemaid ei elustata, vaid tähistatakse valitut ja usaldatakse ta targale. Valitu on norgus. Ja tantsib ennast surnuks, seejuures kui tark lamab selili maas ja teda käed ette ulatatult ootab.

    Bauschi tõlgenduse (öko)seksuaalsus.1 Tantsuajaloolane Lynn Garafola kirjeldab 1913. aasta „Kevadpühitsust“ kui „tohutut inimtapeeti, nägemust primaalsest inimesest ja tema primaalsest hõimust ning inimohverdust, mis tagab mõlema püsimise.“2 Ta lisab, et „ennekõike esitles see ühiskonda, mis on juhitud instinktist, Erose brutaalsest instinktist tema freudistlikus kujus – olles lahutamatult seotud Thanatosega.“3 Teost on nähtud kui inimelu portreed, mis kõigub erootika ja surma impulsside vahel. Liigset erootikat heideti ette ka Stravinski rütmide kaudu primitiivset seksuaalsust väljendavale partituurile.

    Bauschi tõlgendus esitleb ellujäämise erootilisust ja seksuaalsust märksa kriitilisemal kujul. Tuleb meeles pidada, et Bauschi koreograafia kehastab väga jäika heteroseksuaalset maatriksit, kus sugude binaarsus on selgelt kehtestatud – alluv naine ja teda allutav mees. Maailma, kus naine on inimese parim sõber.

    Ent teos ei kinnista seda: selle vältel õõnestatakse mehhanisme, mis nimetatud maatriksit loovad. Kuigi need nihestamis­hetked ei kõrvalda või nihuta sugude püsivuse rolli koreograafilise vahendina kordagi täielikult, osutavad nad siiski sellest maatriksist põgenemisele, potentsiaalile selliseid kategoorilisi struktuure nihestada. Claire Colebrook, kes uurib seksi ja seksuaalsuse seost väljasuremisega, kirjeldab seksuaalsust laiemalt „kui seda, mis ajab organismi vajaduste ja figuratsioonide piiridest välja ning kui midagi, mis viib mõtlemise enda mõõtmete ja juhtimise raamidest kaugemale“4.

    Colebrooki kirjelduses toimib seksuaalsus konkreetselt kui liialdus meie orgaanilistes vajadustes, lükates elu ja eluprotsessid kaugemale iha ja ettearvamatu tuleviku poole, mitte organismi või liigi vajadusest määratletud teleoloogiate poole. Seda mõtteliini jätkates leiab Colebrook, et väljasuremisel võib olla olemuslikult seksuaalne tunnusjoon: arvestades inimliigi tarbimist, kirjutab ta: „Isendid, kes hakkasid püüdlema orgaanilise säilimise poole – söömine, paljunemine, tootmine –, on viinud organismi (koos endaga) hävingusse.“5

    Inimeste tarbimisviisid on seotud intensiivsuse ja rütmidega, mis lähevad kaugemale vajadusest või kestlikkusest: praegune kliimakriis ja meie endi väljasuremise oht viitavad (inim)elu liiasusele, ulatusele oma ellujäämise piiridest väljapoole. Inimene ei söö, paljune, tooda ega tarbi enam ainult selleks, et ellu jääda. Nende tegevuste intensiivsus on meie endi säilimise tagamiseks tugevnenud, saades seksuaalseks ja viies meid edasi hukatusse – dramaatiline tagasipöördumine naudinguprintsiibi ja surmainstinkti juurde, püüdes juhtida elu Maal anorgaanilise tasakaalu ja suretamise suunas.

    Kui meie elu pole suunatud ellujäämisele, avaneb see meie endi pärast teadmata tuleviku poole, mis ületab elu (sh ka inimelu) igas üksikus vormis. Paigutades need mõtted „Kevadpühitsuse“ konteksti, pakub Bauschi koreograafia prisma, läbi mille seda kaaluda: me võime lugeda seda kui dünaamilise intensiivsuse tantsu, mis avaldub nii inimkehade kui ka mitteinimkehade ja materjalidena, ületades kehi, mis on määratletud naiselikuks ja mehelikuks, ja kus sellised kehad on muutumise viisid, mille kaudu intensiivsus saab realiseeruda. Tantsu korduv rahutus pulseerib ja surub üha enam animatsiooni poole, jõudes lõpuks nn valitu metafoorsesse „surma“.

    Kogu selle elujõulisuse juures ei olnud igavene ellujäämine kunagi lõplik eesmärk ning järgides Colebrooki saab elu ja mateeria intensiivistumist mõista just ellujäämise liialdusena seksuaalsuse seisukohast. Tantsu käik on selline, kus liikumise pidev eskalatsioon mitteinimliku ja inimliku materiaalsuse kaudu juhitakse valitu suunas, suunates selle käigus keha mitte märgatava vajaduse või kestliku intensiivsuse poole, vaid pigem kurnatusse, ammendumisse ja kokkuvarisemisse – koreograafiline la petite mort, inimene antakse tagasi Maa hoolde.

    Bauschi „Kevadpühitsus“ tõstatab ajatu küsimuse. Kui elu meie planeedil – või meie osalus selles – kurnab ellu­jäämise tungi, siis mis võiks saada elust Maal, kui me ei tegeleks säilitamise või elu pikendamisega nii, nagu teeme seda praegu, ning suunaksime oma tähelepanu pigem sellele, kuidas see nn elu ettearvamatult jõesänge nihestab? Millised teised elud või elamisviisid muutuksid võimalikuks või teostuksid, kui me suudaksime tunnistada omaenda lõplikkust, oma hukkumise vältimatust? Millised probleemid ja lahendused hakkaksid sedasi esile kerkima? Colebrook viitab, et „kui me muudame elamise loogikat, püsimise, laienemise, kohanemise, leevendamise või õigustamise loogikat oma praegusel kujul, võib midagi sellist nagu seksuaalne elu – elu jõududele avatud hävingu vastu – saada võimaluse“6.

    Selmet väljasuremise oht ärataks paranoilise säilitamise iha, võib meie surmavari meid sundida kaaluma, kuidas jätkata elu iseenese pärast, ilma et meie elud oleksid selle keskmes. Seega võib öelda, et see väljakutse mõelda elu evolutsiooni ja intensiivistumise peale looduskeskselt, peaasjalikult inimrassi säilitamata, on väljakutse, mille esitab meile Bauschi „Kevadpühitsuse“ ökoseksuaalne tõlgendus.

    „ühised alad“. „Kevadpühitsusele“ eelnenud teos oli märksa kammerlikum. Tanztheater Wuppertali tantsija Malou Airaudo ja tänapäevase Aafrika tantsu ema Germaine Acogny koostöös valminud duetis kõneldakse sõna otseses mõttes ühisest alast või aladest.

    „ühised alad“ algab pimeduse ja vaikusega, enne kui tantsijate ees olev sein võtab vaikselt oranže toone, sarnanedes päikesetõusule. Aeglaselt joonistuvad siluettidena välja kaks musta riietatud inimest, kes istuvad kõrvuti toolidel. Esimesed liigutused teeb Airaudo, kes pöörab end Acogny poole, et teda kallistada. Teose jooksul on palju õrnu ja hoolt täis hetki. Minimalistlikus lavakujunduses on nutikalt kasutatud pikka vaia (neid on laval mitu), mis esialgu paistab kui oda, seejärel muutudes aeruks ning etenduse lõpuks tambiks. Laval on ka heledad kivid, millest ühega Airaudo Acogny selga masseerib.

    Tantsijad peegeldavad ja tõlgendavad teineteise liigutusi – kord on ühe liigutused sujuvamad, teise peegeldused jäigemad. Hetkeks tundub, nagu Acogny märkaks midagi taevas. Ta kui küsiks, miks. Mõne aja pärast puhkeb ta naerma, mis päädib prantsuskeelse lauluga inimestest, keda naised on tundnud. Subtiitreid pole, nende hääled pole võimendatud ja imestan, et kuulen kaheteistkümnendasse ritta iga nende sõna.

    Lavakõne jättis orgaanilise ja improvisatoorse mulje, nagu sündinuks see kohapeal. „Ma igatsen Pinat,“ oli vist esimene kostunud vastus. Acogny lausub korduvalt „lind oli must ja punane“, vahest viidates vilkale ja rahutule Lõuna-Aafrika leek-pagulinnule, kel on veripunane kõht ja ronkmust selg, mälestades seeläbi Pina Bauschi, kes punamusta linnuna õhku tõusis. Järgnevad kirjeldused mehest, kes kannab heledat ülikonda, lipsu ja mütsi. Tegu on Airaudo vanaisaga, kel oli armuke. Acogny lööb käega ja vastab, et tema omal oli palju naisi.

    Airaudo ja Acogny istuvad maha ja pesevad metallpanges oma jalgu. Acogny tõuseb püsti, kastab lapi vette ja liigub sellega aeglaselt laval kui uisurajal. Acogny liigutustes on tunda kurbust või leina. Otsekui kaks seitsmekümnendates naist üksnes meenutaks, mälestaks naisekesksete ja hoolest tiinete tegevuste saatel oma möödanikku. Otsekui oleks kogu toimunu üks laul, mida kaks naist teineteise eest hoolt kandes laulavad. Rahulik ümin, mille ainus eesmärk on püsida siin, mõttega elu juures, kuigi nagu paistaks, et see on juba linnuna taevavõlvini püüdlemas ja viimased tegevused on kui püüd teda veel raasuke kinni hoida. Taustal sirav sein muutub tumesiniseks-lillaks ja päev taas ööks. Tantsijad naasevad toolile ja Airaudo tambib jalaga maad, Acogny ühineb temaga ja saal vajub pimedusse.

    Nagu „Kevadpühitsuses“ ilmestab hinge taevasse tõusmist kiire flöödipassaaž, lõppes ka „ühised alad“ samalaadse mõttega, üksnes linnu kujul. Ja tantsijad pole veel oma kaela murdnud. Ja lind pole veel õhku tõusnud. Aga Airaudo ja Acogny näitasid, kuidas nad tantsiksid, kuidas nad tantsivad: me kõik tantsime, kuni linnu lahti laseme.

    1 Michael J. Morris, Matter, Life, Sex, and Death: Ecosexuality and Pina Bausch’s Rite of Spring, Dance Chronicle 2018, 41:3, lk 335–358.

    2 Lynn Garafola, Diaghilev’s Ballets Russes, Boston: Da Capo Press 1998, lk 63.

    3 Samas, lk 68.

    4 Claire Colebrook, Difference, Time, and Organic Extension in Sex After Life: Essay on Extinction, vol. 2, Ann Arbor, Open Humanities Press 2014, lk 129.

    5 Samas, lk 134.

    6 Samas, lk 136.

  • Eesti teaduse suursaadik

    Pole vajadust ette lugeda kõiki tunnustusi, mida Endel Tulving mäluteadlasena on elu jooksul saanud. Pingeread näitavad, et ta oli XX sajandi üheks kõige mõjukamaks psühholoogiks, kes oli ka esitatud Nobeli auhinnale, jõudes selle saamisele väga lähedale. Eesti keelde on tõlgitud tema kaks teost „Mälu“ (2007) ja „Episoodilise mälu elemendid“ (2017), mille kaudu saab eesti rahvas tutvuda, mis tegi Tulvingust Londoni Kuningliku Seltsi liikme ühes reas selliste teaduse hiiglastega nagu Newton, Darwin ja Einstein.

    Kuna Tulving oli mu mentor ja nimetas mind oma sõbraks, siis on mul privileeg tema poole pöörduda eesnimega. Punaarmee eest põgenedes jõudis Endel lõpuks sõjapõgenikuna Torontosse, kuhu ta jäi püsivalt paigale. Kuid soov psühholoogiks saada sündis Tartus Treffneri õpilasena, kui ta märkas raamatupoe aknal Konstantin Ramuli õpikut „Psühholoogia“. Eriti õhutas fantaasiat lehekülg optiliste illusioonidega, mis näitas, et ajus toimuva väljaselgitamiseks ei pea aju tingimata skalpelliga lahkama. Uurides seda, kuidas silm ja aju petavad, saab välja nuputada, kuidas need on ehitatud.

    Episoodilise mälu avastamine jäi Endlile sildina külge kogu eluks. Enamik mälu uurijaid arvas, et on vaid üks mälu sõltumata sellest, kas tegu on inimese või merijänesega. Seda, kuidas episoodilise mälu avastamine toimus, on Endel kirjeldanud siin ajalehes 2017. aastal ilmunud artiklis KC juhtumist, mis jäigi tema viimaseks publikatsiooniks.1 Palju vaidlusi on tekitanud Endli oletus, et ajas rändamisel põhinev episoodiline mälu on inimesele ainuomane, puududes loomadel ja väikestel lastel. Ajas rändamise võime ainuinimlikkus viis aga julge oletuseni, et inimmõistus tekkis selleks, et füüsilise aja ühesuunalise kulgemise seadusest üle olla. Teadaolevalt on inimese mõistus ainus looduse või kultuuri poolt loodud seade, mis lubab ajas vastuvoolu tagasi rännata nende sündmuste juurde, mis toimusid minevikus. Veelgi enam: see imeline riistapuu lubab rännata ka tulevikku, sündmuste juurde, mida ei ole veel toimunud.2

    Nii nagu Arvo Pärt on Eesti muusika suursaadik on Endel Eesti teaduse suursaadik. Kõik teavad, et ta on pärit Eestist. Oma 70. sünnipäeva tähistamiseks korraldas ta Tallinna konverentsi, kuhu kutsus lähimad sõbrad ja õpilased.3 Ilmselt pole Eestis nii palju ühe valdkonna tippteadlasi kunagi koos olnud.

    Ei saa jätta mainimata Rutt Tulvingut, keda Endel kohtas sõjapõgenike laagris Saksamaal. Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia liige korraldas Eestis neli oma tööde näitust. Üks tema tööde seeria „Liblikad“ on inspireeritud Endli mälu teooriatest, kõnelemata populaarsest karikatuurist, kuidas Endel küsib oma kassilt, kas ta teab või ka reaalselt mäletab mingit sündmust.

    Ma olen alati imetlenud seda, kui kindlalt hoidis Endel oma elu kontrolli all. Isegi Tulfi muutmise Tulvinguks mõtles välja 11aastane Endel, mille perekond kohe heaks kiitis. Kuigi päriselu ja akadeemilise elu olud võisid olla mitte kõige soodsamad, elas Endel selle algusest lõpuni tema enda määratud tingimustel. Minu jaoks on need tingimused, mille järgi olen püüdnud oma elu korraldada.

    Jüri Allik

    1 Endel Tulving, KC juhtum. – Sirp 26. V 2017.

    2 Jüri Allik, Endel Tulving, Ajas rändamine ja kronesteesia. – Akadeemia 2003, nr 5, lk 915–938.

    3 Endel Tulving (toim.), Memory, consciousness, and the brain: The Tallinn conference. Psychology Press, Philadelphia, PA 200.

  • Innovatsiooni ja teadmussiirde ümarlauaarutelu ehk Süvatehnoloogiliste iduettevõtetega maailma vallutama

    MARGUS MAIDLA

    Eakamad ettevõtjad mäletavad, millised olid valdavad ärimudelid pärast Eesti taasiseseisvumist eelmise sajandi 1990ndatel. Praegu selliste ärimudelitega enam raha ei teeni. Ettevõtted peavad arenema järjest tootlikumaks, efektiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Võimalusi selleks pakuvad ainult teadmussiire ja innovatsioon. Ettevõtete tegevus peab olema innovaatilisem, see tagab rahvusvahelise konkurentsivõime ja võimaldab küsida oma toodete-teenuste eest kõrgemat hinda. Sellised süvatehnoloogilised ettevõtmised, nt Icosagen, kes ehitab akadeemik Mart Ustavi juhtimisel Tartu külje alla bioloogiliste ravimite tehast, GeneCode, kus arendatakse akadeemik Mart Saarma juhtimisel uudsel meetodil Parkinsoni tõve vastaseid ravimeid, suurettevõtja Väino Kaldoja juhitud Auve Tech, kes on juba müünud esimesed isesõitvad autod Jaapanisse; KBFI ja TÜ füüsikute ettevõte GScan, kus arendatakse müüontomograafiat, või akadeemik Margus Lopp, kelle teaduslikul juhtimisel arendab OÜ Kerogen uudsel meetodil põlevkivi väärindamist, või professor Irja Lutsari kureeritud Right5, kus arendatakse ravimite täppisdoseerimise platvormi – need on pelgalt mõned näited XXI sajandi ärimudelitest ja ettevõtmistest, mille tooted ja teenused on konkurentsivõimelised kogu maailmas, mitte ainult oma pisikesel kodutanumal, oma armsal külatänaval. Loodetavasti on juba viie aasta pärast selliseid teadusele tuginevaid süvatehnoloogilisi elujõulisi edukaid ärimudeleid sadu. Just sellistes ärimudelites on Eesti majanduse tulevikuperspektiiv.

    Miks ikkagi on innovatsioon tähtis? Kuidas veel paremini edendada süvatehnoloogilist iduettevõtluse keskkonda? Kuidas jõuda kiiremini järele selle valdkonna maailma tippudele, näiteks Iisraelile, Singapurile, Iirimaale, meie naabritele Põhjamaadele?

    Eestis on kogu vajaminev valdkondlik statistiline info koondatud teadmussiirde programmi 2023–2026.1 Juba on näha arengut, kuid kuidas saaks veel paremini?

    Sirp kutsus neid küsimusi arutama Eesti maaülikooli rektori ja koduloomade füsioloogia professori Ülle Jaakma, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professori Veronika Zadini, ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) rakendusuuringute programmi arendusjuhi Kaupo Reede ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteaduri Andi Hektori, kes on ka süvatehnoloogia iduettevõtte GScan juhatuse esimees.

    Margus Maidla: Pärast rektorivalimisi oleme arutanud Eesti maaülikooli (EMÜ) rektori Ülle Jaakmaga edasisi plaane.2 Seekord keskendume peamiselt teadussiirdele ja innovatsioonile. Mis selles vallas nüüd, kui on olnud juba mõningane sisseelamisperiood, EMÜs kavas on?

    Eesti maaülikooli rektor professor Ülle Jaakma

    Ülle Jaakma: Peab tunnistama, et just selles nn uusettevõtluse valdkonnas on teised avalik-õiguslikud ülikoolid olnud kiiremad ja usinamad. Seda ehk ka seetõttu, et nende õppekavades ja teadustöös on esindatud IT ja digitehnoloogiad, mis on seni olnud uute iduettevõtete käima vedavaks mootoriks, aga need valdkonnad ei ole EMÜ leivanumbrid. Kui vaadata meie peamisi vastutusvaldkondi – põllumajandus, metsandus, veterinaaria –, siis oleme pidanud kogu aeg tähtsaks arendada sektoreid terviklikult, sh arendanud koostööd ettevõtetega. Me oleme kogu aeg üritanud leida ülikooli ja ettevõtete vahel selliseid lahendusi, mis hiljem oleksid ülekantavad kogu sektorile. Oleme ka vaadanud innovatsioonile kestlikkusest lähtuvalt ja vältinud nn hoogtööaastaid, et mingil perioodil aktiivselt panustatakse ja siis mõne aja pärast energia vaibub. Oleme seda püüdnud igati vältida ja rõhunud koostööformaatidele, mis on ajas töötanud. Meil toimuvad näiteks iga-aastased sektoripõhised konverentsid, ja seda alati koostöös ettevõtetega, näiteks mullakonverents, või taimekaitsekonverents, või mahetootmise konverents jne, kus kogunevad kitsama valdkonna teadlased, ettevõtete juhid, eksperdid, kus arutatakse läbi valdkonna uuemad teadustulemused ja ka ettevõtete praktilised kogemused. Anname välja regulaarseid kogumikke, kus on lühidalt kirjas teenused, mida saame ettevõtetele pakkuda. Mis puudutab innovatsiooni ja uusettevõtlust, siis siin liigume sisemise korrastatuse suunas, et neid tegevusi soosida, ega taha kedagi hätta jätta, kui mõni EMÜ teadlane otsustab uusettevõtlusega tegelema hakata. Oleme vältinud valmis tugisüsteemi loomist ülalt alla, vaid üritame selgeks teha, mida täpselt kõige rohkem vaja on, kus saavad rektoraat ja tugisüsteem kõige rohkem panustada ja aidata. Teiseks oleme vältinud loomast midagi, mis on rahastatud tõukefondidest, kus algus on särav ja ilus, aga kui rahastamine lõpeb, siis laguneb laiali ka tegevus, sest ülikooli pole vahendeid selle initsiatiivi iseseisvaks ülalpidamiseks.

    Kaupo Reede: Lisaksin maaülikooli vilistlasena remargi korras, et rääkides tehnoloogiasiirdest ja koostööst ettevõtlusega, et maaülikoolil on võrreldes Eesti teiste avalik-õiguslike ülikoolidega kõige pikem ettevõtluskoostöö traditsioon.

    Maidla: Veronika, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut (TÜTI) on rohkem rakendusteadusliku suunaga ja aldis ettevõtlusalasele koostööle. Instituudiga on seotud enam kui kümmekond süvatehnoloogia iduettevõtte algatust, kus peamiselt on asutajad TÜTI teadlased. Mille põnevaga ise tegeled?

    Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professor Veronika Zadin

    Veronika Zadin: Meie põhiteadustöö seisneb numbriliste meetodite arendamises, näiteks kasutab teaduspartnerina meie väljundit Euroopa Tuumauuringute Organisatsioon, lühendina CERN. Sinna tehtavat teadustööd on kaunis raske ettevõtlusväljundina realiseerida. Või peame ära ootama aja, mil ettevõtluses tekivad sellised ärimudelid, kus vajatakse turul edukas olemiseks tipptasemel numbrilist modelleerimist. Oleme pidevalt vaeva näinud, et oma meetodeid lihtsustada, teha need käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks. Saame ettevõtetele pakkuda näiteks tugevusarvutusi või kui nimetada mõningaid valdkondi, mida modelleerida suudame, siis: vedelikudünaamika, soojustransport, akustika. Üritame samm-sammult arendada neid võimalusi Eesti ettevõtetele kättesaadavamaks, et neil oleks võimalik tegeleda tootearendusega, et nad mõistaksid, miks nende tooted või seadmed katki lähevad. Näiteks GScaniga oleme teinud mõned koostööprojektid, mõne teise ettevõttega veel. Et astuda samm arengus edasi, alustasime üle-eelmise aasta alguses tehnoloogiainstituudis simulatsioonitehnoloogiate tuumik­laboriga, eks iga uue käimatõmbamine võtab aega ja aktiivse müügitegevusega pole me otseselt tegelenud, aga sõna levib ja selle aasta algusest on tuumik­laboril juba esimesed mõnikümmend tuhat müügikäivet.

    Maidla: Andi, GScani võib julgelt nimetada Eesti süvatehnoloogilise ettevõtlusklastri lipulaevaks. Te olete edasi jõudnud mitte ainult teadus-arendustöös, vaid ootate selle aasta lõpuks juba enam kui kahemiljonilist müügikäivet. Te olete edukalt läbi viinud esimesed kapitalikaasamised ja olete edukalt eri meetmetest finantseeringuid taotlenud. Kui nüüd anda GScani tegevuse põhjal nõu samuti nullist alustavale süvatehnoloogia projekti arendajatele, mis need suuremad komistuskivid on olnud?

    KBFi vanemteadur, GScani juhatuse esimees Andi Hektor

    Andi Hektor: Kui tulla esmatasandile, siis kõigepealt peaks arutlema motivatsiooni üle, miks üks seltskond teadlasi – kes moodustavad tuumiku, kui mitte 100% asutajatest – üldse hakkab ettevõtlusega tegelema. Meil on veel kaunis vähe eeskujusid. Eeskujude olemasolu on suur motivaator. Vajame selliseid lugusid, kus mõni professor või doktorant on läinud just oma teadusliku teadmiste pagasiga ettevõtlusse ja investorid on tema tegevust rahaliselt toetanud, investeerides enda jaoks ehk veidrasse või suisa müstilisse asja, millest küll eriti midagi aru ei saa, aga neil on usk, et see hakkab raha teenima. Selliseid lugusid on meil veel vähe. Ülikoolide ümber tekkiva iduettevõtete süsteemi arenguks on vaja anda aega.

    Teiseks tooksin välja praktilisema poole. Ega Euroopas sellise profiiliga investoreid, kes on valmis investeerima väga varajase faasi süvatehnoloogia iduettevõttesse, just väga palju ei ole. Siin peavad tahes-tahtmata riik ja ülikool abikäe ulatama. Me konkureerime ikkagi rahvusvahelisel innovatsiooniturul. Kui meil riiklike ja ka ülikoolide juures selliseid toetusmeetmeid ei oleks, oleksime märkimisväärselt halvemas olukorras kui naabrid Soome ja Läti. Muide, Lätis on väga tõhusalt selliseid tugimeetmeid arendatud. Rääkimata sellistest riikidest nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid. Oleme harjunud mõtlema, et need viimati nimetatud on suuresti erakapitali pühamud. Tegelikult on näiteks USAs väga palju avaliku sektori rahalisi toetusmeetmeid – on föderaaltasandi meetmed, siis veel eraldi osariikide toetusmeetmed, linnades on veel linnatasandi toetusmeetmed ja lõpuks veel ka ülikoolide toetusmeetmed. Seega USAs sünnib väga palju teadus- ja innovatsioonipõhist avaliku sektori ja eraraha koostoimes. Kolmandana tooksin välja väga järsu muutuse rahandusasutuste mõtlemise paradigmas. Kui minna panka või investeerimisfondi oma ettevõtte arenguks finantseerimist taotlema, siis tuleb väga palju oma arendusi ja tegevusi kirjeldades keskkonnaalast jalajälge kaardistada. Pead tõsiselt ära tõestama, et sinu tegevus vähendab CO2 jalajälge. See suundumus on järsku ja väga võimsalt tekkinud just viimase paari aastaga.

    Maidla: Kaupo, kui palju Eesti oludega kursis olevate innovatsiooni ja teadussiirde spetsialistidega ka ei räägiks, hinnatakse rakendusuuringute programm (RUP-meede) üheselt heaks ja edasiviivaks innovatsiooniinstrumendiks. Kindlasti on sellel meetmel oma osa ka selles, et Eesti ettevõttete investeeringud teadus-arendustegevusse on tõusnud 1% SKTst.

    EISA rakendusuuringute programmi arendusjuht Kaupo Reede

    Reede: Jah, ma usun samuti, et RUP-meede on andnud positiivse impulsi, selleks et Eesti ettevõtete innovatsioonilembus on statistiliste näitajate järgi hakanud kasvama. Aga minna on veel omajagu, sest eesmärgiks on praegu seatud 2% SKTst, seega sama pikk teekond, kui on olnud seni, on Eesti ettevõtete innovatsiooniinvesteeringute kasvu osas veel minna. Kui mõtiskleda nüüd, miks RUP-meede on osutunud edukaks, siis minu arust on peamine ikkagi see, et teadusmahuka arenduse tegija on just ettevõte. See lähtekoht on kogu programmi a ja o! Me oleme suutnud hoida seda suhtumist, et me ei mängi mingeid mänge, kus justkui ettevõte on arendustööde vedaja, kuid tegelikult tõmmatakse niite mõnest teadus-arendusasutusest, vaid ikka nii, et ettevõte on ka tegelikult arendustööde tellija, protsesside juht ja kasusaaja. Ülikool võib olla hea partner, kellelt tellitakse teadmisi, mida ettevõte turul konkureerimiseks vajab ning mida tal endal ei ole, kuid protsessi lõpuks peaks tuumkompetentsid, nii tehnoloogia kui turu mõttes, olema ettevõtte sees.

    Teisena tooksin välja selle, et RUP-meede koosneb teatavasti kolmest osast: nõustamine, sh tehnoloogiline ja äriline nõustamine, siis rahastamine ja kolmandaks kogu ökosüsteemi mõistmine, jälgimine ja edendamine – teadmine, kus on tegijad, kes üksteist vajavad ja kuidas nad omavahel kokku viia. Kui vaadata natuke arve, siis kolme aasta vältel, mil RUP-meede on toiminud, on meie juurest läbi käinud 512 unikaalset projekti, nendest on tulnud raha taotlema 221 ehk siis meie poole pöördunutest on taotlema tulnud väikseim osa, ülejäänud on saanud tehnoloogilist või ärialast nõu. Raha taotlejatest on rahastuse saanud 126 projekti. Me võtsime kohe alguses ka personalivalikus aluseks põhimõtte, et valdkondlikud nõustajad peavad olema oma ala tunnustatud tegijad. Ei piisa, et oled tubli teadlane ja omad PhD kraadi. Pead olema eelnevalt, piltlikult öeldes, küünarnukini sees, ettevõtetes tegelikku tööd teinud. Meie nõustajatel peab olema arusaam, mida tähendab rakendus­uuring just ette­võtete seisu­kohast. Selliste inimeste olemasolu tagab, et nad oskavad nõustada ja nad oskavad ka hinnata sissetulevaid projekte.

    Zadin: Rääkides RUPidest arvan, et ülikoolisisesed süsteemid ei ole oma toetus­meetmetega suutnud RUPi arenguga sammu käia. Saan rääkida Tartu ülikoolist, kus ettevõtluse ja innovatsiooniga tegelevad tugistruktuurid ei ole RUPi filosoofiaga suutnud samal tasemel areneda ja on oma mõttemallides varasematesse meetmetesse kinni jäänud. See filosoofia ei ole kohale jõudnud, et innovatsiooni ja arendusi juhivad ettevõtted, ülikool pole RUPi puhul see projektikirjutaja.

    Reede: Vaat selline ongi meie filosoofia, et teadust finantseerib haridus- ja teadusministeerium (HTM), peamiselt siis allasutuse Eesti teadusagentuur (ETAg) kaudu, meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuses (EISA), kes me RUP-meedet kureerime, tegeleme selgelt ettevõtlusega ja rõhutatult kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega, mis tihti toob automaatselt kaasa sideme mõne teadus- ja arendusasutusega kui projekti koostööpartneriga. Kuid toon selle veel rõhutatult välja, et meie ei tegele baasteaduse finantseerimisega, meie tegeleme ettevõtlusega.

    Maidla: Aga samal ajal me juba näeme kas või selliste näidete varal, nagu on Andi Gscan või Mart Saarma GeneCode või Mart Saarma Icosagen, et uusi teadmisi juba luuakse ettevõtetes, mitte ei osteta neid sisse teadusasutustest. See on ettevõtluses täiesti uus paradigma võrreldes seni olnuga.

    Zadin: Selline saabki ideaalis olema Eesti ettevõtluse tulevik!

    Hektor: Olles ise äsja akadeemilisest keskkonnast ettevõtlusse sisenenud – toonitan, et juba teadlasena olin ma väga ettevõtlussõbralik –, siis nüüd ettevõtjana näen, et elu edasi viivaid teadmisi ja innovatsiooni genereeritakse ja rakendatakse just ettevõtetes, mitte kitsalt ülikoolides. Neid kahte, ülikoole ja ettevõtteid, ei ole Mandri-Euroopas suudetud aastakümneid hästi ühendada. Ka seda, et need teadmised, mis tekivad ettevõtetes, voolaks tagasi ülikoolidesse. Ühiskonna arvamust kuulates jääb Eestis mulje, justkui teadmisi tekitataksegi ainult ülikoolides. Mõnes kohas, näiteks Ameerika Ühendriikides, Singapuris ja Iisraelis on tekitatud ka vastupidine teadmussiirde voog.

    Jaakma: Ma siiski näen siin Eestile lootust. Kuna oleme väikesed ja meid on vähe, siis on ettevõtetel mure järelkasvu pärast. Ja nad on väga huvitatud sellest, et nad saaksid ülikoolidest väärikaid spetsialiste. Ma näen kõrvalt süvenevat initsiatiivi ja pakkumisi ettevõtjatelt, et ollakse nõus tulema tudengitele rääkima sellest, mida tehakse, võtma neid praktikale, pakkuma uurimisteemasid. Ettevõtjad on järjest aktiivsemad. Teine abijõud, mis minu arvates Eesti kõrgtehnoloogilisele arengule kasuks tuleb, on teadmussiirde doktorandid.

    Zadin: Rääkides nendest nn tööstusdoktorantuuridest näen, et praktiliseks probleemiks on osutunud intellektuaalomandi (IO) kuuluvus ja liikumine. Siin ollakse kohati suisa paranoiline, isegi ebaõnnestumiste kohta kardetakse jagada informatsiooni, sest konkurentidele on ka selline informatsioon väärtuslik.

    Reede: Siin paistab välja joonistuvat idealismi ja kapitalismi kokkupõrkekoht. Ettevõtjale on IO reaalne kapital – üks osa bilansilistest varadest.

    Hektor: Vaadates IO arengut on seal näha ka mingeid muutusi. Olen Soomes kokku puutunud kõrgtehnoloogiliste ettevõtetega, kes deklareerivad, et nemad ei patenteeri mitte midagi. Ainuke konkurentsieelis on kiirus! Seda saab teha muidugi ainult teatud valdkondades. On ka valdkondi, kus peab patenteerima. Peab mõistma, et patenteerimise protsess ja oma õiguste hoidmine on väga kallis. Alates patenteerimisega tegelevatest patendiadvokaatidest kuni selleni välja, et kui on vaja oma patendiõiguste kaitseks kohtusse minna, siis see on ülikallis! Kohtuprotsessides osalevad ju ka väga kõrgelt tasustatud eksperdid jne. Seega, kui suudetakse oma ärimudeli juures seda riski vältida ja olla arengus edukas, on see arendusettevõttele selge boonus.

    Maidla: Olen kohtunud rahvusvaheliselt edukate kõrgtehnoloogiasse investeerivate investoritega, kelle peamine investeerimisotsuse langetamise kriteerium on ettevõttele kuuluv kaitstud IO. Lihtsalt nende ärimudel on selline, et kui ettevõttel kaitstud patente pole, siis ära oma plaanidega minu uksele koputa.

    Hektor: Intellektuaalomand peab olema kaitstud alati. Siin on mitmeid võimalusi, kuidas kaitsta. Peab olema kindel pikk plaan. Plaan ei pea olema alati registreeritud patendid, plaanid võivad olla ka teised, kuid plaani olemasolu on imperatiivne. Kui süvatehnoloogiat arendaval iduettevõttel ei ole IOd või selle loomise ja arendamise plaani, siis ei saa nimetada ettevõtjaks. Oma arengus ollakse kusagil vahepeal, alles inkubeeritakse. Ettevõtjaks muudab sind see, kui sul on valmis IO plaan koos esialgse äriplaaniga. Siis võib alustada enda nimetamist ettevõtjaks. Enne seda ollakse n-ö poolakadeemiline ollus.

    Zadin: Tehnoloogiainstituudi näitel: meie laboris on IO haldamiseks metoodikad ja selged juhised. Tudengid tulevad ja lähevad. Lahkuvad instituudist erinevatel põhjustel, aga nad on teinud vahepeal tööd. Tekib küsimus, kellele kuuluvad selle vahepeal tehtud töö õigused. Seetõttu on meil juurutatud süsteem, et kui tudeng tuleb mingisse tiimi kaasa lööma, siis esimesena reguleerime ära IO kuuluvuse. Teadlastega reguleerib ülikool IO töölepingus, aga tudengid selle alla ei käi. Arendame praegu oma teenuste kommertsialiseerimiseks simulatsioonitehnoloogiate tuumiklaborit. Me ei saa endale lubada, et mingi osa IOst ripub kusagil õhus ja on omanikuta, seepärast on selged reeglid ja formaadid vajalikud.

    Reede: Tulles tagasi algse teemapüstituse juurde, et millised peaksid olema teadusasutuse ja ettevõtte rollid, siis globaalne statistika ikkagi näitab, et 70–80% rakendusuuringutest tehakse ettevõtetes, mitte teadusasutustes.

    Maidla: Mida head ümarlaual osalejad minu väitest arvavad: olen täheldanud, et nii teadlastel kui ehk ka ettevõtjatel napib auahnust teha midagi suurt ja rahvusvahelist. Liigpalju teadlasi istub ETAgi ukse taga järjekorras, selmet tuua koju Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) grant või midagi Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni raamprogrammist „Horisont“. Ka alustavate iduettevõtjate puhul olen täheldanud pigem lokaalset kui globaalset mõtlemist, just rahvusvahelist ambitsiooni napib.

    Hektor: Eks üks asi on visiooni puudumine, aga teine asi on see, et, olgem ausad, rahvusvaheline tippteadus on siiski väga konsolideeritud. Meil on partneriks Imperial College ja tahes-tahtmata näeme, milline on teaduse ja inimeste tase seal. Eks targad inimesed tõmbavad ligi teisi tarku ja vahel on nad nõus ise peale maksma, et seal olla. Mitte et saada raha. Sellist efekti kahjuks Eestis ei ole.

    Reede: Minu arust on see suuresti ka kultuuri küsimus. Kui mõtisklen üldistavalt nende projektide üle, mis meie laualt läbi on käinud, siis noorema põlvkonna iduettevõtte algatajates on globalismi rohkem sees. Kuid nagu Andi ennist ütles, et tähtsad on eeskujud, ja kui eeskujusid veel võtta pole, siis on uus kultuur alles loomisel. Innovatsioon ja innovatsiooni maailma viimine on ka kultuuri küsimus. Eks see nõuab ka oskusi, kuidas maailma vallutada. Kuid suures plaanis olen ma väitega nõus, et auahnust võiks rohkem olla. Sellist paberil, sisutühja ambitsiooni, seda projektides jätkub, aga sisulist arusaama, kuidas maailma vallutada, seda siiski napib. Veel kord: minu arust on vaja maailmavallutuslikul kultuuril lasta kujuneda. Aga ta tuleb, olen selles veendunud, sest meie rahvas on väga tark rahvas.

    Zadin: Nõus, jah, me oleme tõesti tark rahvas, aga meil on ka väga palju tühja rapsimist. Muudkui kirjutad ja kirjutad neid projekte, aga lõpuks rapsid lihtsalt tühja …

    Jaakma: See on ka süsteemis mõneti kinni, süsteem toob kaasa tühja rapsimise ja rahulik ning mõtestatud ambitsioonikus võib kujuneda hoopis ellujäämiseks vajalikuks rapsimiseks.

    Hektor: Eks Eestis kohtab ka päris palju – ei taha nüüd halvasti öelda – „konnatiigi kuninga“ fenomeni. Eesti-suguses väikeriigis võin ju kuningas olla, igati tegija teadlane, aga siis lähen Londonisse ja näen, kui pisike kalake ma olen seal ringi saalivate haikalade keskel. Inimesena on raske sellest üle saada, aga tuleb üle saada.

    Reede: Tahaksin siiski öelda, et ega rapsimine ka üdini paha ole, see on lihtsalt teatud evolutsiooni järgus paratamatu. Kui metafoor tuua – kui kevadel lased vasikad laudast välja, siis hakkab ka suure õhinaga ringikepsutamine ehk rapsimine, aga hiljem rahunetakse ja leitakse need paremad rohumaad üles. See kõik on osa uue ettevõtluskultuuri loomisest. Võib-olla on praeguses arengu­etapis suisa hea, et seda rapsimist nii palju on, enne kui leitakse üles õiged rohumaad.

    Jaakma: Ma näen ka suurt põlvkondade erinevust. Kui varem teadlased, kogu akadeemiline maailm oligi valdavalt sellise hoiakuga, et teaduse tegemine on midagi puhast ja üllast, mida ei tohi mingil juhul ettevõtlusega ära rikkuda ega neid omavahel segada, siis noored on uutele võimalustele palju avatumad. Varasem teadlaste põlvkond ei suuda kergesti omaks võtta arusaamist, et paralleelselt teaduse kõrval võib ka ettevõtlusega tegeleda, üks ei sega teist. Noorematel generatsioonidel sellist enese­piirangut ei ole. Neil tuleb kuidagi kergemini, et kui teen midagi edukalt teaduses, siis võib selle ka pöörata mingiks ägedaks ettevõtluseks.

    Zadin: Minu loogika kohaselt peakski olema praeguste noorte loomulik suhtumine selline, sest maailm on nii mitmetahuline, et spetsialiseerumine ühele asjale ei ole praegu enam elamise viis. Aga rääkides inimeste liikumisest, siis näiteks eelmisel aastal rahastas ülikool tehnoloogiainstituudis 11 uut doktorantuuri kohta, kümme tulid välismaalt ja ainult üks Eestist. See on minu arvates ohukoht. Nii võime jõuda olukorda, kus kõige nutikamad tahavad siit ära minna laia maailma, aga tagasi ei tule keegi. See on ohuks eestikeelsele kõrgharidusele.

    Hektor: Eestis puudub strateegia, kuidas siia inimesi tuua, ka ülikoolidel puudub vastav strateegia – kust ja milliseid. Soomes, Rootsis rääkimata Suur­britanniast, on väga selge strateegia, keda tahetakse tuua. Näiteks Cambridge on loonud India haru, kus tuleb kõigepealt aasta aega töötada ja alles siis tehakse valik ning paremad saavad tulla Inglismaale. Meil käib praegu kõik väga juhuslikult. Võiks mõelda siiski strateegiliselt, teha kusagile infopunktid, ja kui võimalik, töötada välja eelvaliku kriteeriumid. Ajude värbamisega tuleb süsteemselt tegeleda. Väidan, et me ei saa sellisest strateegiast üle ega ümber.

    Zadin: Väärib märkimist, et väljastpoolt tulnutel mingit kohustust Eestisse jääda pole – tulevad ja teevad siin nelja-viie aastaga oma projekti ära ja hea on, kui mõni üksik siia jääb. Aga meil just PhD kraadiga välismaa doktorante ettevõtetesse vaja on, sest nemad teavad, kuidas ambitsiooni rahvusvaheliselt teoks teha. Minu arvates on see üks tähtsamaid tegureid, kuidas saavutada kõrgtehnoloogiline tootmisnihe. Kui nad siia ei jää, siis piirdutaksegi ühe-kahe teadusartikliga, aga innovatsiooni Eesti ühiskonnas me ei saavuta. Üks professor võib ju tulla ja jääda, aga mis see meile annab. Rahvusvahelise ettevõtluse ambitsiooni realiseerimine on ju tiimitöö, GScan arengu taga on ju terve tiim, mitte üks geenius.

    Hektor: Jah, täpselt nii!

    Kaupo Reede: Näen seda ikkagi evolutsioonilise protsessina. Pärast Eesti taasiseseisvumist tegid paljud valiku – kes läks teadusse, kes ettevõtlusse. Nüüd oleme jõudnud sellisesse arengufaasi, kus paljud noorema generatsiooni teadlased näevad, et ka iduettevõtluses toimub väga ägedaid asju ja mitte vähem ambitsioonikaid, kui on rahvusvahelises teaduses. Oleme jõudnud oma arengus just sinna, millest Veronika rääkis: kui tahame, et idufirmad hakkaksid rahvusvaheliselt kaela kandma ja müügitulu teenima, siis vajavad nad tarku inimesi. Tuleviku arengujoonena ehk tingliku kolmanda arengufaasina näen seda, kuidas pärast hea ülikooli lõpetamist tulevad siia tagasi terased rahvusvahelise kogemusega eestlased, sest nad leiavad, et iduettevõtluses saab paljugi ära teha ka siin Eestis, selleks ei pea jääma Suurbritanniasse, ning nemad toovad kaasa ka oma rahvusvahelise sotsiaalse võrgustiku, ja mis peamine, näen järjest rohkem ülikoolidesse astuvaid tudengeid, kes ei taha tegeleda ainult kuiva teooriaga, vaid tahavad teha ka midagi praktilist.

    Zadin: Sellega ma olen 100% nõus, uuema põlvkonna tudengid on väga seda meelt, et teooria kõrvalt teha ka midagi praktilist või rakenduslikku.

    Hektor: Kui rääkida kultuuri kujunemisest või tsüklilisest arengust, siis on Soome väga hea näide. Soomlased ei olegi väga õnnelikud Nokia üle, sest oma hiilgeajal tõmbas see ära kõik ajud muudest ettevõtetest ja ülikoolidest. Mitte ainult tehnikainimesed, vaid nn pehmete teaduste poole pealt, kui suudeti midagi välja mõelda, siis tehti nendegagi usinasti koostööd, sisuliselt tõmbas Nokia Soome riigi ajudest tühjaks. Soome kõrgtehnoloogilisele ökosüsteemile ja investorturu arengule tuli väga kasuks, et Nokia langes, sealt vabanes väga palju rahvusvahelise kogemusega väga tarku inimesi, kes edasi tegid kõik oma firmad. Seega siis, kuigi me siiamaani ikka vahel unistame oma Eesti Nokiast, ei pruugi see meie arengule sugugi hea olla.

    Maidla: See on üks enim ekspluateeritud metafoore. Kui kunagi Lennart Meri selle välja tõi, oli see ehk tollases ajas ja ruumis asjakohane, aga hilisemad tsiteerijad valdavalt ei saa aru, millest nad räägivad. Olen ka varasemalt öelnud, et kaitsku jumal meid Eesti Nokia eest.

    Hektor: Jah, Nokia langemine on hea näide, kuidas tehnoloogiamaailmas on õigel ajal õigete otsuste langetamine ja talentide hoidmine tähtis. See on vähemalt linnalegendina ringluses, kuidas Nokias ei lastud õigel ajal üht konkreetset inimest piisavalt kõrgel tasemel oma ideed tutvustama ja edasi toimus Appleʼi tõusu taustal kiire väärtuse langus. Üks firma langetas õige otsuse ja teine vale. See näitab, kui oluline on talente hoida ja ära kuulata.

    Jaakma: Jah, aga see näitab ka seda, kuidas me peame hoidma talente, kes meil siin on. Kui noorel tekib tahtmine midagi laboris katsetada, et tal siis ka see võimalus oleks. Et teda lastakse laborisse katsetama ja et oleks vaba raha, mida talle katsetamiseks anda. Peab pea tööle panema, kuidas selliseks mänguliseks tegevuseks vahendeid leida. Võib-olla nad tegelevad seal esmapilgul mingi täieliku jamaga, aga ühel päeval võib sealt tulla midagi väga tähenduslikku ja maailma vallutavat.

    Hektor: Siin saab välja tuua ühe tunnetusliku erinevuse. Kui ettevõtluses saadakse aru, et inimene on ettevõtte kõige kallim vara, siis akadeemilises maailmas, ka siin Eestis, ma seda veel ei näe. Justkui eeldatakse, et akadeemilises maailmas selekteerib looduslik valik välja kõige targema.

    Loe Margus Maidla, „Innovatsiooni ja teadmussiirde ümarlauaarutelu ehk Süvatehnoloogiliste iduettevõtetega maailma vallutama. II osa“

    1 Teadmussiirde programm 2023–2026.

    2 Margus Maidla, Maaülikool saab uue rektori – professor Ülle Jaakma. – Sirp 18. XI 2022.

  • Raha ei ole. II osa

    VAHUR LUHTSALU

    Loe Vahur Luhtsalu, „Raha ei ole. I osa“ Eesti ja valitud riikide inimarengust aastatel 1990–2021 ja mida sellest õppida 15. IX Sirbist!

    Riigi üldises inimarengus on suur osa haridusel. Ei saa salata, et kõrgelt arenenud ja maailmas konkurentsivõimelisi riike on raske ette kujutada ilma ülikoolideta, mis kuuluvad maailma tippliigasse. Hiljuti köitis allakirjutanu tähelepanu QS World University Rankings 2024 värske edetabel, mida peetakse üheks autoriteetsemaks allikaks maailma parimate ülikoolide pingeritta rivistamisel.1 Tulles taas Singapuri juurde, siis leiame edetabelist kaks Singapuri ülikooli – Singapuri riiklik ülikool (National University of Singapore, NUS) ja Nanyangi tehnikaülikool (Nanyang Technological University, NTU) – äärmiselt kõrgetelt kohtadelt, vastavalt 8. ja 26. Eesti parimad ülikoolid Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool on selles reastuses alles 358. ja 651. kohal. Mõnevõrra lohutab ehk see, et lõunanaabrite Leedu ja Läti (vastavalt 35. ja 39. koht inimarengu indeksis) ülikoolid asuvad pingereas veelgi madalamal, Vilniuse ülikool 473. ja Riia tehnikaülikool 751. kohal. Riikide konkurentsis lohutusauhindu paraku välja ei jagata. Inimarengu indeksi maailmaliidri Šveitsi ja meie ülemerenaabrite parimad asetused inimarengu indeksi ja parimate ülikoolide pingereas on järgmised: Šveits on esimene ja Šveitsi föderaalsed tehnoloogiainstituudid Baselis ja Lausanne’is on vastavalt 7. ja 36 kohal. Teisel kohal on Norra ja Oslo ülikool ning Bergeni ülikool on 117. ja 281. Kuuendal kohal oleva Taani puhul on Kopenhaageni ülikool 107. ja Taani tehnikaülikool 121. Seitsmendal kohal oleva Rootsi kuninglik tehnikainstituut on 73. ja Lundi ülikool 85. Soome on üheteistkümnes ja Aalto ülikool on 109. kohal ning Helsingi ülikool 115. Korrelatsioon väga kõrge inimarengu indeksi ja ülikoolide koha vahel rahvusvahelises edetabelis on selgesti nähtav. Lisaks on tähelepanuväärne, et Singapuri, Rootsi, Soome ja Taani puhul esinevad kõrgetel kohtadel nii universaalne ülikool kui ka peamiselt tehnikateadustele keskendunud kõrgkool.

    Kas võib öelda, et kõrge koht maailma ülikoolide edetabelis on tagatiseks kõrge inimarengu indeksi saavutamisel? Laias laastus on see tõepoolest nii. Ka teiste inimarengu tšempionite Hongkongi, Austraalia, Iirimaa, Saksamaa, Hollandi, Belgia, Uus-Meremaa, Kanada, USA, Suurbritannia, Jaapani ja Korea ülikoolid paigutuvad maailma esimese 100–200 sekka. Väikeriikide puhul aga esineb anomaaliaid, mida on tähtis tähele panna ja lahti mõtestada.

    Väikeriigid ja kõrgharidus

    Vaatamata Islandi äärmiselt kõrgele inimarengu indeksile 0,959 ja 3. kohale riikide reastuses (2021) paikneb Islandi ülikool maailma tippülikoolide nimistus suhteliselt tagumises otsas, alles 1201. kohal. Islandi 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on 34,6% elanikest kõrgharidusega.2 See on mõnevõrra üllatuslik, sest on märkimisväärselt allpool soovituslikku Euroopa Liidu keskmist – 45%.3 Kui paljud kõrgharidusega islandlastest on koolitatud välismaal (ja millistes ülikoolides) või kui palju töötab riigis kõrgharitud ja kõrgemate akadeemiliste kraadidega välismaalastest eksperte, vajab uurimist.

    Muhu saarest pisut väiksem u 39 000 elanikuga Liechtenstein on üks maailma jõukamaid riike. Pildil pealinn Vaduz.

    Tartu ülikool edestab pisut Luksemburgi ülikooli maailma tippülikoolide reastuses (358. vs. 381. koht), kuid inimarengu indeksis paikneb Luksemburg meist märksa kõrgemal, 17. kohal ja Luksemburgis on ka suur kõrgharitute osakaal noorema põlvkonna seas: kõrgharidus on 63% 25–34 aastastest.4

    Muhu saarest pisut väiksemas u 39 000 elanikuga Liechtensteinis, õigupoolest Šveitsiga kokku kasvanud kääbusriigis, mis on inimarengult 16. kohal, on lausa neli kõrgharidusasutust, kuid ükski neist ei mahu maailma tippude hulka. Võib oletada, et paljud Liechten­steini elanikud omandavad vajalikud teadmised ja oskused oma saksakeelsete naabrite, enamasti Šveitsi, Saksamaa ja Austria kõrgkoolides.

    Malta ülikool jääb QS World University Rankingsi edetabelis Tartu ülikoolist suhteliselt kaugele maha, olles 851. – 900. kohal, kuid inimarengult asub riik Eestist siiski eespool, 23. kohal. Kõrgharituid on Malta täiskasvanud elanikkonna seas vaid 28%,5 jäädes omakorda alla nii Islandile kui ka Eestile, rääkimata ELi keskmisest.

    Kui Eesti olukorda kirjeldada, siis meil on kõrgharidusega inimeste osakaal umbes 40%, jäädes pisut alla ELi soovituslikule keskmisele. Teisalt omab natuke rohkem kui viiendik Eesti elanikkonnast ka magistrikraadi.6 Meie auväärseim alma mater, Tartu ülikool on kahtlemata olnud väga tubli, tehes Katari ja Macau järel QS World University Rankings 2024 edetabelis maailma väikeriikide seas paremuselt neljanda tulemuse ja maandunud 358. kohal. Väikeriikidest ongi kõige paremale kohale positsioneerunud Katari ülikool (173. koht), kuid inimarengus jääb Katar siiski meie selja taha, 42. kohale.

    Eelnevast järelduvalt: riigi väga kõrget inimarengut ei toeta mitte ainult ülikoolide konkurentsivõime. See asjaolu joonistub eredalt välja väga kõrge inimarengu indeksiga väikeriikide puhul, mille ülikoolidel maailma kõrghariduse tippliigasse asja ei ole.

    Milline on Eesti tehnoloogiline võimekus?

    Riigi inimareng, majandusedu ja ekspordivõime sõltub sellest, milline on selle riigi elanike tehnoloogiline asjatundlikkus. See on aga valdkond, mida on äärmiselt keeruline hinnata, sest riikidel on erinevad tehnoloogilised tugevused. Tehnoloogialiidrite edetabeleid on mitmesuguseid, keskendume neist hiljutisele US Newsi poolt koostöös Pennsylvania ülikooli Wharton Schooli7 jt partneritega koostatud paremusjärjestusele.8 Kuigi sellel edetabelil on teatavaid kattuvusi inimarengu indeksiga, on ka märkimisväärseid erinevusi. Näiteks troonivad tehnoloogiliste liidritena edetabeli tipus oodatult Jaapan ja Korea (mõlemad riigid on inimarengus 19. kohal) ja kolmandal kohal Hiina, kes erinevalt eelmainitutest hoiab inimarengus tagasihoidlikku 79. kohta. Singapur on tehnoloogiariigina veel parema tulemuse teinud kui inimarengus, maandudes 6. kohal. Inimarengu tippriigid Šveitsi ja kõik Põhjamaad (v.a Island) leiame samuti selles nimekirjas esimese kahekümne seast.

    Maailma tehnoloogialiidrite seast leiame Hiina kõrval teisigi suurriike, nt Venemaa (8. koht tehnoloogialiidrina, 52. koht inimarengus), India (15. koht tehnoloogialiidrina, 132. inimarengus), kel on aga pikk tee käia jõudmaks üldise inimarengu osas kas või sellisele positsioonile, kus Eesti asub praegu. Seega on Hiina, Venemaa ja India ilmekad näited, et suurriikide tehnoloogiline kõrgstaatus ei pruugi tähendada samal ajal kõrget kohta üldises inimarengus. Piltlikult väljendudes jookseb riigi intellektuaalne ja tehnoloogiline eliit ees, aga üldisemalt on riigi sees mahajääjaid siiski palju, mistõttu inimarengu näitajad ei jõua kiiresti järele. Lisaks näeme, et USA, läänemaailma majanduse ja tehnoloogia lipulaev, on tehnoloogilises plaanis USA asjatundjate hinnangul Hiinast maha jäämas, maandudes Hiina järel 4. kohal. Sellest asjaolust ei peaks kohe kaugele ulatuvaid järeldusi tegema, aga kui siia kõrvale tuua tõsiasi, et USA on inimarengu näitajates alates 1998. aastast tegemas pikaajalist vähikäiku, omandab Ida-Aasia riikidele allajäämine teistsuguse värvingu. Kui USA oli 1990. aastal inimarengu indeksiga väärtusel 0,872 number üks riik maailmas (tase, milleni Eesti jõudis enam kui 20 aastat hiljem, aastateks 2011–2012), siis nüüd on USA jäänud 21. kohale Sloveenia ja Malta kõrvale, ja jälgides pikaajalisi trende on võimalik, et maailma superriik libiseb ka edaspidi allapoole.9

    Üllatavalt on Eesti paigutatud maailma tehnoloogialiidrite nimekirjas alles 77. kohale. Kui lääneriikide ja mõne Aasia riigi puhul oleme juba harjunud asjaoluga, et leiame endid neist tagapool nii sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järjestuses kui ka teistes pingeridades, on harjumatu näha Eestit järgnemas tehnoloogia vallas sellistele eksootilistele riikidele nagu Vietnam (30. koht), Valgevene (33.), Filipiinid (35.), Indoneesia (40.), Egiptus (44.), Kambodža (47.), Sri Lanka (48.), Usbekistan (49.), Bangladesh (50.), Aserbaidžaan (53.), Kamerun (67.), Maroko (68.), Jordaania (70.), Kenya (71.), Sambia (73.), Peruu (76.) ja seda nimekirja võib veelgi jätkata. Kui see lohutab, siis Läti ja Leedu sörgivad sabas, vastavalt 85. ja 82. kohal, aga nagu eespool sai öeldud – rahvusvahelises konkurentsis ei ole lohutusauhindu.

    Millest see räägib? Tõenäoliselt sellest, et olukord, millest aeg-ajalt kirjutavad meediaväljaanded – inseneride nappus pidurdab Eesti tööstuse arengut,10 on sulatõsi. Vahefinišina oleks mõistlik Valgevene (33. koht) või vähemalt Tšehhi (38.) ja Poola (45.) kinnipüüdmine, aga paraku ainult inseneride väljakoolitamisest ei piisa, et jõuda tehnoloogiliselt järgmistele tasanditele. Nagu eeltoodust näeme, käib tehnoloogiline mahajäämus tavaliselt käsikäes tagasihoidlikuma inimarenguga.

    Kuidas tõusta?

    Riigi tehnoloogiline ekspertiis ja selle arendamine on seotud riigi ekspordivõimega,. Et ülikoolid saaksid ette valmistada senisest rohkem ja üha kõrgema kvalifikatsiooniga insenertehnilist kaadrit, vajavad nad ka vastavaid ressursse, eelkõige kogu maailmast oma valdkonna tippeksperte, kelle palkamine ei ole odav. Lisaks vajavad siin väljakoolitatud tippspetsialistid kõrgepalgalist rakendust Eestis, kuna vastasel korral koolitame oma raha eest professionaale teistele riikidele, kes maksavad neile rohkem palka ja see pole eriti tark.

    Kui võimekas eksportija on Eesti ehk kas leiame vahendeid oma ülikoolidele tehnoloogilise ekspertiisi paranda­miseks?

    Et asi oleks kujundlik, toon sisse võrdluse ühe maailma jõukaima riigi Liechtensteiniga, kelle jõukuse kasvatamises mängib suurt rolli tema ekspordivõime.11 Kuid nagu eespool sai välja toodud, puuduvad Liechtensteinis maailma tippliigasse kuuluvad ülikoolid. Liechtensteini SKT elaniku kohta oli 2021. aasta seisuga 184 083 USA dollarit, Eestil aga üle kuue korra vähem, 27 943 dollarit.12 Kuigi Eesti on Liechtensteini rahvaarvuga võrreldes Koljat (39 599 vs. 1 322 523 elanikku)13 ehk 33 korda suurem riik, on meie võrdlus Liechtensteiniga asjakohane lisaks selgi põhjusel, et kui Eesti on osa Euroopa Liidust ja selle siseturust, euroalast, mis on meie riigist tervikuna u 335 korda suurem ja mille territooriumil on ametlikult käibel euro, siis Liechtensteini võib teatavate mööndustega vaadelda kui osa Šveitsist ja selle siseturust (lisaks on Liechtensteinil juurdepääs ka Euroopa turule), kus kohapealse rahaühikuna kasutatakse ametlikult Šveitsi franki (CHF). Liechtensteini eksport 2023. aasta esimeses kvartalis oli 847 miljonit Šveitsi franki ehk ühes kuus keskmiselt 282,33 miljonit CHFi. Kui Eesti sooviks Liechtensteini mahtudega võrreldavalt kaupu eksportida, peaks meie igakuine eksport olema u 9317 miljonit CHFi (33 korda rohkem vastavalt meie rahvaarvude erinevusele) ehk 8939,66 miljonit eurot.14 Eesti aga eksportis samal perioodil, 2023. aasta I kvartali ühes kuus keskmiselt 1577,28 miljoni euro eest kaupu ehk 5,66 korda vähem.

    Ekspordi rahaliste mahtude kasvatamine kordades aasta, kahe või isegi viie aasta jooksul ei ole siiski väga hõlpsasti teostatav. Et lähema viie kuni kümne aasta jooksul ekspordimahte kordades kasvatada ja hiljem teisi riike inimarengus kinni püüdma hakata, on tarvis riik taasindustrialiseerida viisil, mis ei ohusta keskkonda. Selleks on mitu võimalust, pakun välja mõned stsenaariumid. Peaksime hakkama kas maapõuevarasid kaevandama, väärindama ja Eestist välja vedama, lisaks tuule- ja tuumaenergiat tootma ja eksportima või meelitama kohapeale mõned välismaised suurkorporatsioonid tegemaks koos hiigelinvesteeringuid kallimasse hinnaklassi kuuluvate toodete valmistamiseks ja ekspordiks.

    Esimene variant, maapõuevarade (näiteks fosforiidi) kaevandamine, rikastamine, töötlemine ja väljavedu oleks küllaltki teostatav, aga keskkonnaprobleemid võivad tekitada rohkelt küsimusi ja ka ühiskonna vastuseisu. Keskkonnaseisundi võimalik halvenemine ja tehniliste riskide haldamine avamere tuuleparkide käitamisel ning tuumaenergia kasutuselevõtu puhul on samuti suured proovikivid väikeriigi tehnilisele võimekusele. Kui midagi sellest õnnestub, kas maavarade kaevandamine, avamere tuuleparkide rajamine või tuumaenergia tootmine, saab see olla vaid osa rehkendusest, mis meie inimarengut kergitama hakkab, aga mitte terviklahendus. Teine stsenaarium on praegu suhteliselt vähetõenäoline, sest tõenäoliselt ei leidu maailmas kuigi palju suurkorporatsioone, kes Venemaa külje alla suurinvesteeringut tegema tõttavad. Meie geograafiline asend ja väljavaade muutuda kriisikoldeks on aga vaid üks põhjus mitmest.

    Kolmas variant – intensiivne ja süvitsi minev teiste riikide kogemustest õppimine, kohaliku inimkapitali arendamine, rahvusvaheline koostöö teadmismahukate kohalike tööstusettevõtete väljaarendamiseks ja omavarustusvõime tagamine strateegiliste kaupade puhul, nt toit, elektrienergia, gaasilised ja vedelkütused, mis toetaksid ka meie teisi eksportivaid tööstusharusid ja vähendaksid sõltuvust impordist, on kõige keerukam ja mitmetahulisem lahend. Aga me ei pääse sellest üle ega ümber, juhul kui on soov kõvasti kergitada meie inimarengu senist trajektoori. See nõuab meilt inimkapitali kvaliteedis, tehnoloogilises võimekuses ja koostöövõime kasvatamises ennekuulmatut hüpet ehk midagi sellesarnast, mida Iirimaa, Singapur ja mõned Aasia riigid on varem teinud. Teisalt oleme ju varasemalt tiigrihüppega15 hakkama saanud, mistõttu on meil kogemus olemas.

    Järgneb.

    Loe Vahur Luhtsalu, „Raha ei ole III. Kuhu kaovad raha, aeg ja inimareng?“  29. IX Sirbist!

    1 QS World University Rankings 2024. Top global universities.

    2 More than a third of the population with tertiary education. – Statistics Iceland 13. I 2023.

    3 Educational attainment statistics. Eurostat 2023.

    4 Luxembourg. Overview of the education system (EAG 2023). OECD.

    5 Tiziana M. Gauci, An analysis of educational attainment in Malta. Policy Note 2021, lk 2.

    6 Rahvaloendus. Viiendikul Eesti inimestest on magistrikraad, Eesti on sihtriigiks kõrgelt haritutele. Statistikaamet 3. VIII 2022.

    7 Pennsylvania ülikool asub 12. kohal QS World University Rankings 2024 järjestuses.

    8 These Countries Have the Most Technological Expertise.  – US News 2023.

    Edetabelite metodoloogia

    9 Lisakommentaarina võib öelda, et USAs leiab aset pikaajaline stagnatsioon, see sõna ja nähtus on tuttav neile, kes elasid aastatel 1960–1980 Nõukogude Liidus. USA stagnatsioon erineb Nõukogude Liidu stagnatsioonist, mille tunnusjoonteks olid juhtimiskultuuri ja innovatsiooni allakäik. USAs toimus 1980ndatel Ronald Reagani valitsemisaja alguses majanduslangus, suurim pärast 1929. aasta suurt depressiooni. 1990ndate lõpust on kestnud tehnoloogiline ja inimarengualane seisak ning isegi tagasiminek.

    10 OSKA uuring: inseneride nappus pidurdab tööstuse arengut. – Postimees 20. IV 2023.

    11 Liechtensteini eksporti annab panuse üks stomatoloogia vallas tegutsev ettevõte, mille väärtus on umbes pool Liechtensteini SKTst. Vt Katie Warren, 11 astounding facts about Liechtenstein. – Business Insider 31. XII 2019.

    12 GDP per capita (current US$) – Estonia, Liechtenstein. Maailmapank seisuga 25. VII 2023.

    13 Liechtensteini ja Eesti rahvaarv. Worldometer.info. Seisuga 25.VII 2023.

    14 EUR 1 = CHF 0,9595. Euroopa Keskpanga veebisait seisuga 24. VII 2023.

    15 Tiigrihüppe ajalugu. Haridus- ja noorteamet.

  • ,

    Disainistik. Keel

    TAAVI HALLIMÄE, OTT KAGOVERE
    Kuigi stiletod oleksid loomulikud jalanõud vaid siis, kui on jalad nagu Barbie’l, kantakse neid massiliselt.

    Igasugune suhtlus on võimalik tänu keelele. Kui mõelda keelest võimalikult laias tähenduses, siis võib see kergesti viia kakofooniani. Meiega astuvad dialoogi erinevad vestluspartnerid, igapäevased esemed, virtuaalsed keskkonnad, isiklikud mälestused, kultuurilised stereotüübid, eri laadi esteetika, aga ka meie enda mitmene identiteet, mis on kujunenud kõige eelnimetatu tõttu. Inimest ümbritseva paljukihilise keskkonna peamine ühisjoon on müra, mida see tekst peegeldab, aga ka neutraliseerib ja mõtestab. Nii nagu me ei leia kunagi päris õigeid sõnu, nii ei ole ka ainuõiget disainilahendust. Disain eeldab alati puudujääkide kõrvaldamist, olemasoleva täiendamist ja edasiarendamist. Edasises arutelus ilmneb, kuidas kaks inimest teineteist täiendavad ja oma mõtteid edasi arendavad.

    Keele paljusus. Keel on hea vahend kommunikatsioonist mõtlemiseks. Keelena võib kirjeldada suhtlust inimeste, loomade, esemete, visuaalide, teenuste, aga ka materjalidega. Nii nagu keelest, nii ei tohiks ka disainist mõelda kui staatilisest objektist, vaid kui protsessist. Disain ei peitu asjades, vaid selles, mida nendega teha saab. Keel ei piirdu sõnadega, vaid päädib nende kasutamisega. TH väitel kindlustab disain kõnelemisaktid. Lisame maalile sobiva raami, et maalil kujutatud visuaalist saaks paremini aru. Rajame rappa õpperadu, et mõista paremini looduse keelt. OK rõhutab, et disain ei ole sellistes olukordades kunagi vait, vaid mõjutab seda, kuidas kunsti või loodust üldse kogetakse. Andes disainiga millelegi hääle, jätame selle millelegi muule andmata. Disainiga kujundatakse arusaam, mida pidada kõnelemis- või kuulamis­väärseks.

    Konteksti paratamatus. Kui OK mainib Ameerika semiootiku Charles W. Morrise biheivioristlikku märgiteooriat, meenub TH-le, kuidas Mihhail Lotman oma loengus seda näitlikustas. Professor hakkas tooliga tudengite ees askeldama ja tõstis selle lahtise ukse ette. Selle lükkega andis Lotman mõista, et ruumi enam siseneda ei tohi. Tool lakkas olemast pelk ese, vaid muutus märgiks, mis keelas teatava tegevuse. OK järgi huvitas Morrist küsimus, millistel tingimustel muutub ese märgiks ning kuidas saab märgi tähendust muuta või selle leiutada. Igapäevaelu sellistest näidetest näibki koosnevat. Kui TH soovis Pariisis esimest korda rendi­ratast kasutada, siis arvas ta, et pargitud rataste istmete tagurpidi keeramine on kellegi heatahtlik nali. Rattaga sõites sai ta aga aru, et ratas ei olnud töökorras ja eelmine kasutaja oli teisi selle eest hoiatanud. Nagu keelemärkide puhul, võib ka igapäevaste esemete kohta öelda, et need funktsioneerivad mitmel tasandil. Näiteks võib irooniliselt öeldud sõnadest valesti aru saada, aga OK toob välja, et kuigi jalanõud peavad olema ennekõike mugavad ja kaitsma keskkonna eest, siis võib neile anda ka hoopis teistsuguse funktsiooni. Seejuures ei katke jalanõude ja nende kandja kommunikatsioon. Kui keele „valesti“ kasutamine lubab öelda midagi muud, siis esemete „valesti“ kasutamisega saame midagi muud teha. Jalanõusid valides ei lähtuta ilmtingimata nende põhifunktsioonist. Kantakse ka ebamugavaid ja mitte eriti praktilisi jalanõusid, mis võivad vahel jalad isegi jäädavalt rikkuda. Kui aga mõelda disainist kui kasutaja ja eseme dialoogist, saab rääkida ka ebamugavast jalanõust funktsionaalsena, sest disaini mõistmiseks pole abi ettekirjutatud funktsioonidest, vaid oluline on see, miks neid esemeid kasutatakse.

    Näitlikustamaks, kuidas eseme esialgne funktsioon lükatakse selle tegeliku kasutusega kõrvale, toob TH näite ühest oma tudengist, kes rääkis, et nii nagu Euroopas ja USAs on ka Lõuna-Korea kodudes kesksel kohal diivan. Diivanil lösutamise asemel meeldib korealastele aga istuda selle ees põrandal. Kindla funktsiooniga ese on neile märk, mis osutab läänelikule ja seeläbi heaks peetavale elustandardile. Selles võib näha ka Euroopast väljapoole jäävate kultuuride koloniseerimist esemete kaudu. Morrisest lähtuvalt saab öelda, et esemete funktsioonid ja nende muutumine tuleneb alati kontekstist. Toolile, rattaistmele, jalanõudele ja diivanile on disainer tavaliselt kindla funktsiooni kaasa andnud. Kui läheneda sellele aga filosoofi või väikse lapse kombel, siis võib küsida: miks ikkagi just need funktsioonid ja mitte teised? Kas need funktsioonid on esemesse kuidagi valatud? Selge on see, et esemete funktsioon ja inimeste vajadus neid mingil viisil kasutada oli olemas ammu enne disainereid. Kui meie kultuuris on kombeks toolil istuda, rattaga sõita, diivanil lösutada ja jalanõusid kanda, siis on meil olemas ka selleks mõeldud esemed, mille kasutamine võib tuleneda nii praktilisest vajadusest kui ka kontekstist. Näiteks esimesel juhul läheme vihmasel päeval välja kummikutega või mitmepäevasele konverentsile jooksutossudega, teisel juhul paneme jalga stiletto’d, mis kannavad kindlat kultuurikoodi ja väärtusi, kuid vaevavad jalgu .

    Valetamise võimalikkus. Esemete kasutus on alati ettearvamatu. Keel on äärmiselt paindlik, esemete kasutamisel tagab paindlikkuse aga disain. Sageli satutakse olukorda, kus peab oma eesmärkide täitmiseks leidma loomingulise võimaluse. Nagu brikolöörid asendame ühe funktsiooni teisega. Seeläbi ei muutu esemed kunagi kasutuks, vaid neist saavad stopp- ja hoiatusmärgid, kindlaid väärtusi kandvad sisustuselemendid või elustiili peegeldavad aksessuaarid. Esemete valesti kasutamise potentsiaal tuleb nendega tehasest kaasa. Itaalia semiootiku Umberto Eco järgi tegeleb semiootika kõigega, mida saab kasutada valetamiseks. Eco ütleb, et kui keel, mida kasutame, valetamiseks ei sobi, siis ei saa ka rääkida tõtt ega mitte midagi. Kui see kehtib keele kohta, siis kas see ei võiks kehtida ka disaini kohta?

    See, et räägitakse „heast“ ja „halvast“ disainist, tundub analoogiline sellega, et räägitakse „tõtt“ ja „valet“. Mõlemad äärmused on kultuuri- või tarbimisharjumuste konstrueeritud, olgugi et selle üle, mida pidada „tõeks“ ja „valeks“, „heaks“ ja „halvaks“, võib alati vaielda. Sõnalised, visuaalsed, füüsilised ja virtuaalsed maailmad on meie kõigi poolt manipuleeritavad. Nii nagu saab sõnu kasutades valetada, nii võib disainiga teha halba. Keel pole läbipaistev, vaid hõlmab alati rohkem või vähem varjatud eesmärke. See kehtib ka disaini puhul. See, et disainiga on tehtud ja tehakse halba, on siiski parim tõestus, et disainiga saab teha ka head.

  • Suvila Vääna-Jõesuus

    KAUR GARŠNEK, kultuuritöötaja 
    Kaur Garšnek

    Harva, kui mõni koht mulle kohe muljet avaldab. Enamasti napib mõttevaikust, et ümbritsevat keskkonda selgelt tajuda. Isegi kui õnnestub ratsionaalse mõtlemise haaret lõdvendada ja lasta mölal vaibuda, on üldiselt ikkagi midagi teoksil ja tähendusloome piirjooned ilmuvad alles hiljem. Koha tähendus tekib mul viivitusega ning kohataju on minu meelest eelkõige ikkagi see, kui vaimne ruum assimileerib füüsilise ruumi. Vahel tundub, et on võimalik ka vastupidine, kuid kes neid asju täpselt teab.

    Üks selline tähenduslik koht, mida füüsiliselt enam minu jaoks ei eksisteeri, on lapsepõlvesuvila Vääna-Jõesuus. Naasen sinna tihtilugu enne uinumist. Bussi pealt tuli maha tulla Vääna-Jõesuu peatuses. Seal oli peatusepood, kus lisaks hapupiimale ja pesuseebile müüdi täispuhutavaid krokodille ja muud seesugust. Peatusest suvilasse viis käänuline tee läbi männimetsa, kus käisin uudistamas sipelgapesasid. Tee kõrval oli küllalt suurel maa-alal üks pioneerilaager. Hiljem, 1990ndate esimesel poolel oli see maha jäetud ning ronisime ühe varateismeliste seltskonnaga sinna sisse, tõime kaasa punalippe ja Lenini kujukesi.

    Mööda teed edasi kõmpides tuli tegelikult veel üks selline laager, taamal kohisemas juba meri. Suvilasse jõudmiseks tuli aga keerata teisele poole ja kõndida läbi sõnajalgade. Vanaisa ehitatud maja asus kooperatiivis „Sääsk“ ning paiknes täpselt metsatuka piiril, nii et krunt oli päikese käes, kuid maja asus varjus ja lõhnas kopituse, kaminatule ja rannast toodud kivikeste järele. Selline valguse ja varju vaheldumine on ka hilisemas elus mind paelunud. Kooperatiivis „Sääsk“ kohtasin elus esimest korda koera. See oli naabrite kolli, kes ei meenutanud Lassiet, sest oli veel sügav Nõukogude aeg. Ta hammustas mind.

  • Hooaja vaimustav algus

    ÄLI-ANN KLOOREN

    ERSO hooaja avakontsert sarjas „Amadeus“ 15. IX Estonia kontserdisaalis. Hans Christian Aavik (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa „tuultele“ (2023, esiettekanne) ning Ludwig van Beethoveni ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusika.

    Viimase kuu-pooleteise jooksul on tänu ühele Sirbi artiklile* tekkinud klassikalise muusika ringkondades elav diskussioon, milletaolist ma varasemast ei mäletagi. Kirjutisi selle kohta, kas interpreet peaks harjutamise kõrval tegema ka midagi muud ning mille põhjal valida repertuaari, on olnud juba üksjagu ja piisavalt. Siinkohal tahan siiski ära mainida pingpongina ilmunud vastandlike artiklite tulutuse: selle asemel et arutelu oleks toonud esile uusi häid mõtteid ja ideid, on tulemuseks polariseerumine, nagu ühiskonnas üldisemalt. Kuidagi ei leia muusikaline „abipersonal“ ja interpreedid kokkupuutepunkte: üks pool arvab, et raamatuid lugemata ja helilooja seksuaalset sättumust tundmata ei saa suureks interpreediks, ja teine ironiseerib nende üle, kes nii arvavad. Ometigi võiksid tähtsad olla mõlemad pooled ja üks võiks toetada teist. Kindlasti ei mõtle ükski teadlane või kriitik, et harjutamata tuleks interpreete, aga muusikat põhjalikumalt tundmata sõna „suur“ sinna interpreedi ette arvatavasti ei teki. Miskipärast on levinud arvamus, et muusikaajalukku süvenemine tähendab heliloojate eluaastate ja laste arvu pähetuupimist. Selle aine eesmärk on tõepoolest suunata muusikud küll raamatukogusse, aga esmajärjekorras noote ja teoste tagamaad uurima. Omal käel raamatukogus tegutsedes arusaam muusikast kindlasti laieneb ning seetõttu saab interpreet pakkuda publikule peale kõrgel tasemel mängutehnika ka huvitavat repertuaari ja uudseid vaatenurki.

    Hea näide kahe poole sümbioosist on ERSO tänavune hooaeg, mis hakkab silma oma mitmekesisusega. Kes tahab vana head klassikat, neile on Haydn, Mozart ja Beethoven, aga ka (hilis)-romantikud Mendelssohnist Mahlerini. Uuema ja uuenduslikuma muusika austajatele pakutakse Toshio Hosokawat, Tōru Takemitsut, James MacMillanit ja Peter Maxwell Daviest, ulatuslikult on esindatud ka XX sajandi olulisemad heliloojad. Orkestri tellimusel tuleb ettekandele Tõnu Kõrvitsa, Liina Sumera, Rasmus Puuri ja Erkki-Sven Tüüri uudisteos. Kui millegi üle nuriseda, siis hakkab silma naisheliloojate puudus: peale Liina Sumera helitöö on kavas vaid Fanny Mendelssohni üks teos. Aga nähes, kui palju on üleüldiselt ERSO repertuaar laienenud, siis võib loota, et ei ole kaugel ka need hooajad, kus on seegi viga parandatud. Mis puutub interpreetidesse, siis esitajate hulgas on nii välismaa staare kui ka meie noori andeid, kes on tõenäoliselt pidanud harjutamise kõrval ka natuke raamatukogu uksi kulutama, et olla seal, kuhu nad praeguseks on jõudnud.

    ERSO avas hooaja sarja „Amadeus“ kontserdiga, kus kõlas peadirigent Olari Eltsi juhatusel peale Mozarti muusika Tõnu Kõrvitsa ja Ludwig van Beethoveni looming. Peab tunnistama, et õhtu peategelane jäi sel korral teiste tegijate varju.

    Ei juhtu just tihti, et üks noor viiuldaja kirjutab ise kadentsid, aga just seda on Hans Christian Aavik Beethoveni viiulikontserdi D-duur puhul väga hästi ja maitsekalt teinud.

    Kõrvitsa esiettekandele tulnud vaskpilliorkestrile ja löökpillidele loodud kaheosaline teos „tuultele“ (2023) on kirjutatud ERSO 97. hooaja avamiseks ning pühendatud orkestrile ja selle peadirigendile. ERSO ja Kõrvitsa koostööd võib nimetada produktiivseks: kavalehelt saab lugeda, et meie esindusorkestri esituses on kõlanud ligikaudu kolmkümmend Kõrvitsa teost. Aga kvantiteedist olulisemgi on kvaliteet: aastate jooksul on orkestri ja autori koostöö pakkunud mitmeid sügavaid elamusi ning ka seekordse kogemuse võib lisada samasse ritta. „tuultele“, mille kahe osa pealkirjad „ärka, põhjatuul“ ja „tule, lõunatuul“ pärinevad helilooja 2010. aasta teosest „Laulud laulude laulust“, esitati kahes osas: mõlemad kontserdipooled avas üks osa.

    Tegemist ei ole just ulatusliku teosega, kavas nimetatakse osi lausa signaalideks (eelkontserdil öeldi nende kohta „lüürilised signaalid“). Minu meelest oli kuuldu siiski midagi enamat. Sõnaga „signaal“ seostub äärmine lühidus ja lakoonilisus. Lühidad need kaks osa ongi, aga kui palju erisuguseid kõlavärve, mitmekesist muusikalist materjali ja dramaturgiat on osatud nendesse miniatuuridesse paigutada! Esimene osa on pealkirjale vastavalt justkui tuule ärkamine: tasasest ja pehmest vaskpillide kõlast, mida saadavad salapärane timpanimotiiv ja vaiksed gongilöögid, kasvab välja jõuline ja terav kulminatsioon, kus lisavad värvi kellalöögid. Tasapisi kõik jälle hääbub, jääb vaid vaikne timpanimotiiv. Teise osa dramaturgia on esimesega sarnane, kuid tunduvalt aktiivsem: tuult meelitab välja sume metsasarvede meloodia, mida saadavad vaevukuuldavad löökpillid. Lõunatuul kogub kiiresti jõudu, tekitab hetkeks kaose ja vaibub siis peaaegu olematusse puhkpillisosinasse. Mõlemad osad on vormiliselt hästi kompaktsed, aga rikkaliku muusikalise materjaliga: siin on kõrvuti heakõlalisust ja dissonantsust, džässi mõjutusi, kohati on aga kõla kui vanal heal estraadiorkestril, glissando’d ja eri sordiinide kasutamine lisab veel paraja annuse efektsust.

    Kontserdi esimeses pooles järgnes Kõrvitsa teosele Beethoveni viiulikontsert D-duur op. 61, solist oli Hans Christian Aavik. Tegemist on muusikaajaloos esimese monumentaalse viiulikontserdiga, mida on nimetatud ka sümfooniaks soleeriva viiuliga. Monumentaalsusest hoolimata on teose muusikaline materjal üsna napp ja lihtsakoeline: heliredelid ja kolmkõlad käiakse siin läbi nii üles kui ka alla, mažooris ja minooris ning viletsamas esituses ei pruugi see teos sugugi väga põnev kuulamine olla. Aavik oskas aga lausa ime esile kutsuda. Tehnilisest küljest on tema mäng kristalselt puhas ja veatu, ta läheb teosesse täielikult ja lõpuni sisse, aga isikupärase tõlgenduse saavutab ta erilise ja vaid talle omase õrnuse ja lüürilisusega. Kõik need heliredelid ja kolmkõlad muutusid Aaviku sõrmede all justkui kauniteks laulvateks meloodiateks. Ja ei juhtu just tihti, et üks noor viiuldaja kirjutab ise kadentsid, aga just seda oli Aavik teinud – ning väga hästi ja maitsekalt. Virtuoossusest neist kadentsides puudust ei ole, aga need on siiski Beethoveni helikeelega täiesti samal lainel ning teose põhimotiivid on tehniliselt keerukate käikudega hästi põimunud. Loomulikult ei lasknud publik Aavikul lavalt lahkuda lisapalata, milleks ta oli valinud Arvo Pärdi hapra ja koduse teose „Estländler“.

    Kontserdi teises pooles kõlas Mozarti sümfoonia nr 41 C-duur K 551 „Jupiter“. See nii palju kuuldud teos tekitab minus alati vastakaid tundeid. Kord olen vaimustuses ja tunnen, et tegemist on parima ja lausa täiusliku Mozarti sümfooniaga, ja on kordi, kus see mõjub oma arvukate kordustega kuidagi üksluiselt. Sel korral juhtus olema just viimane variant. Esitus oli kena ja korralik, aga kuidagi säratu ega puudutanud sügavamalt. Oma osa võis siin mängida ka kontserdi esimeses pooles saadud vapustav elamus viiulikontserdist. Küll aga jättis suurepärase mulje lisapalana kõlanud avamäng ooperist „Don Giovanni“, mis haaras oma meeletu tempo ja emotsioonidest pulbitseva ettekandega täielikult kaasa.

    Käisin kuulamas ka eelkontserti: ei raatsi ju jätta minemata, kui mängitakse Michael Nymani muusikat. Ettekandele tuli Leporello kataloogiaarial põhinev „In Re Don Giovanni“, mis on ühtlasi esimene Michael Nyman Bandile (siis veel Campiello Bandi nime all) kirjutatud teos 1977. aastast. Nymani muusikat on raske lahus hoida tema spetsiifilise kõlaga ansamblist, kus on oluline roll mitmesugustel puhkpillidel. Ka selle loo algversioonis kannavad koomilist elementi just puhkpillid, kelle esitada on Leporello aaria lõigud. ERSO orkestrandid tõid aga kuulajateni teose seade keelpillidele. Hoolimata heast ettekandest oli üldmulje siiski algupärasest kahvatum, sest vaid keelpillide esituses kaob aaria üldise fooni sisse ja koomiline efekt jääb lahjemaks.

    Hooaeg avati niisiis võimsalt ja ERSO kontsertide publikurohkus ei anna kuidagi põhjust öelda, et klassikaline muusika on kriisis. Tahan lõpetuseks lisada veel ühe tähelepaneku BBC Music Magazine’i veergudelt: mis saab olla uhkem kui see, et Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ERSO kontserte reklaamitakse selles ajakirjas kõrvuti Viini Riigiooperi ja Milano La Scala omadega. Rõõmustagem siis kõik koos – interpreetidest teadlasteni – meie muusika ja muusikute edu üle!

    * Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.

  • Kas parasiit on kuningas või ohver?

    SARA BÉDARD-GOULET

    Flo Kasearu ja Elīna Vītola teos „Haigem“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 1. X. Näitus „Kütiorust Kadriorgu. Võim“ on Kadrioru pargis, Kadrioru pargi infopunktis (avatud neljapäevast pühapäevani kella 11-17) ja Kadrioru kunstimuuseumis.

    Flo Kasearu ja Elīna Vītola teoses „Haigem“ käsitletakse parasiitide ja kunsti teemat olemasolevate skulptuuride nakatamise abil. Praegune ökoloogiline kriis häirib ökosüsteeme ning mõjutab liikide populatsiooni ja levikut.

    Eestis on puugid pikka aega olnud tavalised putukad, aga viimastel aastatel on nende arv kliimamuutuste tõttu kasvanud kõikjal üle maailma ja sellega on kaasnenud ka puugilt saadud haigusjuhtumid1 – haigestumine borrelioosi ja entsefaliiti. Puugid on leidnud koha ka Eesti teaduse diskursuses juba ajast, kui puuke uuris baltisaksa bioloog Jakob von Uexküll, kes on kirjeldanud üksikasjalikult nende omailma (Umwelt).

    Puugid ja omailmad on leidnud tee nüüdiskunsti, näiteks Eija-Liisa Ahtila videoteostes või Flaviu Rogojani joonistustes. Flo Kasearu ja Elīna Vītola parasiteerivad teosega „Haigem“ pronksist puukidega Kadrioru kunstimuuseumis: kunstnikud on paigutanud need muuseumi ette sambale, fuajeesse Milo Veenuse kujule ja peeglile ning avatud skulptuurikogusse. Enne pronksi valamist korjati puugid Flo Kasearu ema koeralt, kes oli need tahtmatult jalutuskäikudelt kaasa toonud. Selle teosega näidatakse tõhusalt parasitismi tahke, seda nii kunstis kui ka looduses. Teistele kunstiteostele asetatuna juhivad puugid tähelepanu juba olemasolevatele teostele, aga ka neile endile, pakkudes selle läbi uudset vaatepunkti minevikule, taaselustades teoseid, mis nii mõnegi külastaja meelest on kaotanud kunstilise tähenduse.

    Nagu elusad parasiidid, nii on ka pronksist puugid sissetungijad, kes asuvad tegutsema juba eksisteerivates suhetes, antud juhul ühendab see külastajaid ja skulptuure ning annab konteksti puukide parasitismile. Kasearu ja Vītola puugid annavad kunstile mitmekordse tähenduse, seda mitte ainult olemasolevate teostega suhtlemise kaudu, vaid mõjutades kokkuleppelist viisi, kuidas kunsti vaadata.

    Flo Kasearu ja Elīna Vītola puukide peale mõeldes võib neid ka kuningaks pidada, sest nad elavad teistest kunstiteostest.

    Flo Kasearu ja Elīna Vītola teosega on toodud esile ka parasiitide ambivalentsus, neid ei saa hinnata hea ja halva mustvalgel skaalal, mis siis, et nad põhjustavad palju kahju. Kuigi parasiidid kutsuvad esile epideemiaid, mis mõjutavad inimesi ja teisi elusolendeid, tuleb neid tänada kääritatud toidu ja joogi eest.

    Mõtiskledes Kasearu ja Vītola teose abil parasiitide üle ja jättes kõrvale neile nii kergesti omistatav moraalne hinnang, on mõttekas pöörduda tagasi parasiidi määratluse juurde. Bioloogilisest vaatenurgast tähendab parasiitlus suhet, mille puhul üks organism saab kasu, teine aga kahju. Filosoofias kirjeldatakse parasitismi kui suhet, kus peremees annab kõik, vastu aga ei saa midagi, parasiit võtab kõik ning ei anna vastu mitte midagi. 2 Filosoof Michel Serres on lähenenud parasiitide küsimusele kolmest vaatenurgast. Inimese seisukohast, mida iseloomustab Tartuffe3, petis, kes perekonna ärakasutamise eesmärgil esitleb ennast harda usklikuna. Teiste olendite seisukohast, mida illustreerib La Fontaine’i valm „Linnahiir ja maahiir“4, kus linnahiir kutsub maahiire pidusöögile, mis koosneb õhtusöögi ülejääkidest. Akustilisest seisukohast, mille puhul on näiteks vestluses esinev müra esitletud parasitismina. Serres’i arvates on inimestest saanud maakera parasiidid, ta kutsub üles sõlmima keskkonnaga uut „loomulikku lepingut“.5

    Parasiitide olukord on hoopis mitmetähenduslikum, nii võidaksegi imestada, kas parasiit on ohver või kuningas. Kuigi kuningas on parasiit, kes sõltub oma elus paljudest inimestest, võib temast kiiresti saada ohver just samal põhjusel, sest tema elu sõltub otseselt paljudest teistest inimestest. Ikkagi, kas puuk on ohver või kuningas? Et puugi elu sõltub kuumaverelistest olenditest, võib teda käsitleda ohvrina. Kasearu ja Vītola puukide peale mõeldes võib neid ka kuningaks pidada, sest nad elavad teistest kunstiteostest. Nende abil on aga tõstatatud teadlikkuse küsimus kunstis ja ka looduses.

    Et aga looduskaitse huvi ja poliitika on pahatihti suunatud sellele, mida tähendavad teiste liikide välised väärtused inimesele, mitte neile endile, siis ei esine puuke ega teisi parasiite rahvusvahelise looduskaitseliidu ohustatud liikide punases raamatus. On teada, et 48 puugiliiki 900 liigist on väljasuremisohus kas siis geograafiliste tingimuste ja/või ohustatud peremeesliikide tõttu.6 Peremeesliikide kaitseks võidakse teha intensiivseid pingutusi, nagu näiteks Uus-Meremaa rannikulähedastel saartel elava roomaja välimusega tuatara puhul. Saared olid saanud vabaks sinna inimese toodud Polüneesia rotist, see aga omakorda hävitas mandri tuatara populatsiooni. Aretamise ja taasasustamise programmide eesmärk on suurendada ohustatud tuatarade arvu, tuatarade turvalisuse tagamine võib omakorda tuua kaasa saarte ökosüsteemi rikkumise. Neis programmides ei arvestata Amblyomma sphenodonti’i (ega ka rotte!): puugiliigid, kes parasiteerivad ainult tuataradel, on selle tõttu väljasuremisohus. Aga kes hoolib puugist?

    Õnneks äratavad puugid kunstis rohkem tähelepanu ja külastajad, kes ei soovi näha klassikalise kunsti parasiteerimist, võivad seda eirata. Flo Kasearu ja Elīna Vītola puugid ei tõstata ainult kunstiteoste väärtuse küsimust, vaid nendega mõtiskletakse ka kunstnike endi väärtuse ja positsiooni üle ühiskonnas. Oma tööga rõhutavad Kasearu ja Vītola kunstnikku kui sissetungijat, kes toetub maailmale, et luua uusi objekte ja suhteid. Nad tuletavad meelde esteetilise kogemuse tähtsust kui uudse vaatenurga võimalust maailmale, kus parasiidid vajavad sama palju tähelepanu kui peremeesliigid.

    Tõlkinud Reet Varblane

    1 https://health2016.globalchange.gov/vectorborne-diseases

    2 Michel Serres, Le Parasite. Paris: Grasset 1980.

    3 Molière, Tartuffe ou l’imposteur, 1669.

    4 La Fontaine, Le rat de ville et le rat des champs, 1668.

    5 Michel Serres, Le Contrat naturel. Paris: Flammarion 1960.

    6 L. A. Durden & J. E. Keirans, Host-parasite coextinction and the plight of tick conservation – American Entomologist, 1996 nr 42, lk 87–91.

  • August Sanga luuletõlkeauhinna kandidaadid

    Selgunud on kuuenda August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna kandidaadid. Auhind määratakse ühe tõlgitud luuletuse eest, mis on ilmunud ühe aasta jooksul.

    Contra, tõlge läti keelest
    Anna Auziņa, „***Kuskil karjamaal põõsas on pesa ..“
    „Introvertide ball. Läti uue luule antoloogia“, Hea Lugu, 2022

    Maarja Kangro, tõlge ukraina keelest
    Halõna Kruk, „Inimkonna ajalugu“
    Looming 2023, nr 3

    Kalju Kruusa, tõlge hiina keelest
    Héngpíng, „Õnneküllane sonett“
    „Ma nägin päikesepaistet vihma­sajus. Valik maailma armastussonette“, Varrak, 2022

    Mirjam Parve, tõlge ungari keelest
    Anna T. Szabó, „Jooks“
    Looming 2023, nr 2

    Aare Pilv, tõlge vene keelest
    Larissa Joonas, „Teekond Les Murray raamatuga“
    Vikerkaar 2023, nr 4-5

    Elo-Mall Toomet, tõlge vanakreeka keelest
    „Persephone hümn“
    Vikerkaar 2022, nr 10-11

    Žüriisse kuulusid Alari Allik (esimees), Margus Ott ja Triin Paja. Auhind antakse üle 30. septembril kell 17.30 Maarjamäe lossis tõlkijate päeva pidulikul aktusel.

    Auhinda annab välja SA Kultuurileht ning toetab Eesti Kultuurkapital.

    August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna on pälvinud Järvi Kokla, Hendrik Lindepuu, Carolina Pihelgas, Märt Väljataga ja Paul-Eerik Rummo.

    Mullu pälvis August Sanga luuletõlkeauhinna Paul-Eerik Rummo Paavo Haavikko luuletuse „Teine luuletus“ eestinduse eest. Paul-Eerik Rummo tänavu 27. aprillil ajakirja Looming 100. aastapäevale pühendatud konverentsil Eesti Teaduste Akadeemia saalis.

  • Keerduva aja meelevallas

    KÄRT HELLERMA

    „Naine tundus ebaküps ja ebahuvitav, kuid võis järgmisel hetkel öelda asju, millest Oskar teadis, et need jäävad igaveseks temaga. „Vaid üksainus kord elus,“ ütles naine, kui nad jalutasid öös. „Vaid üks kord elus juhtub, et näed iseennast. Ja see, vaid see, saab olema elu kõige õnnelikum või mõrum hetk.“

    Oskar palus tal öeldut korrata ja naine kordas.

    „Kas sinuga on nii juhtunud?“ küsis ta siis. „Kas sa oled iseennast näinud?“

    „Ei,“ vastas naine. „Ma ikka otsin veel.““

    Niisugune on rootsi kirjaniku Alex Schulmani romaani „Malma jaam“ üks iseloomulikumaid tsitaate (lk 33), ühe peategelase Harrieti kiire ekskurss iseendasse, ühe võimaliku eneserefleksiooni tuum, üks lõppematu eksistentsiaalne otsing, mis kaudselt kaigub terve romaani ridade vahel. Kirjanik näikse osutavat Harrieti sõnade kaudu sellele, et suurema osa elust hulbib inimene teadmatuses iseendast, oma tahtmistest ja vajadustest, kobades pimeduses, olles õnnelik iga väiksemagi valguskiire üle. See aga ei tähenda, nagu ta ei võiks mõnel kriitilisemal hetkel avastada oma hingest ka sääraseid tumedaid soppe, mida ta poleks arvanudki seal leiduvat.

    „Malma jaam“ on üles ehitatud vaheldumisi kolmele tegelasele, Oskarile, Harrietile ja nende tütrele Yanale, ning nendega eri eluetappidel juhtunud sündmustele. Kajastamist leiavad nii tegelaste omavahelised suhted kui ka mitmed nende elu olulisemad episoodid. Teose neljandaks tegelaseks Oskari, Harrieti ja Yana kõrval võib pidada aega, mis kulgeb romaanis pidevalt edasi-tagasi, moodustades kord rohkem, kord vähem dramaatilise reaalsuse. Kõik meenutavad pidevalt midagi: iga järgmine olevikuhetk on justkui selleks, et sisse juhatada järjekordne retk minevikku.

    Pereliikmete lood, mis kasvavad üksteise sisse, ei hooli ajast selle tavakohases lineaarsuses. Aeg liigub küll, aga tihti mitte tuleviku, vaid mineviku suunas. Ajahüpped külvavad romaani teatud lünklikkuse ja punktiirsuse, millest saab raamatu kõige iseloomulikum joon. Autor jälgib oma tegelaste erisuunalist teekonda hoolikalt, võttes nende kõigi sammud otsekui luubi alla, talutades neid ükshaaval oleviku ja mineviku vahel. Pidev meenutuste võrk katab kogu raamatut, aga kõigel, millele keskendutakse, on mõte, ja igavaks ei lähe kusagil.

    „Sa ei ole üksi“

    Malma raudteejaamaga on kokkupuude kõigil tegelastel, aga nad viibivad seal eri aegadel: raudteejaam on sündmustikku käivitav kese, koht, mis neid kõiki nende sinna-tänna käänduvate suhete foonil ühendab. Malma jaamas saadakse kokku ja lahkutakse jälle. Tegelasedki on võrreldavad rongidega, mis sõidavad eri suunas ega välju eales oma rööpapaarist.

    Pereliikmete kujunemisloos on tähtis osa lapsepõlvel, millest on kõigil meenutada valusaid kogemusi. „Lapsepõlv on seletamatu installatsioon, otsekui moodne kunstiteos. Arusaamatu ja tarbetu. Tahaks selle kogu täiega lihtsalt jalaga puruks lüüa“ (lk 171-172). Nii mõtleb Oskar, kui vaatab Harrietist Malma jaamas tehtud pilti, mille autor on vanaisa Bo. Pole tähtsusetu, et sama pilti vaatab hiljem Yana ja näeb seal iseennast – „mure pilgus, pidevalt hirmul, et miski puruneb või on juba purunenud“ (lk 135).

    Rootsi kirjaniku ja ajakirjaniku Alex Schulmani loomingu keskmes on peresuhted. Eesti keeles on varem ilmunud tema romaan „Ellujääjad“.

    Lapsepõlve hüljatustunne (Harrieti ema lahkus pere juurest) kummitab Harrietti elus ühtelugu ja põhjustab päevi kestvaid depressioonihooge. Oskar kirjeldab, kuidas Harriet pomiseb masendusse vajudes endamisi monotoonselt: „Sa ei ole üksi, sa ei ole üksi.“ See on kui mantra, retsitatiiv, mida Harriet raskematel eluhetkedel vajab. Harriet pani isegi oma tütrele nime Yana kindlal eesmärgil, sest nime esitähtedest moodustub fraas „you are not alone“.

    Harrieti üksindusest kõneleb ka stseen, kus ta tunnistab Yanale, et tema vanaisa Bo pildistas kotkaid, olles nendesse lindudesse väga kiindunud, ja kui Harriet tema käest küsis, mis on elus kõige olulisem, siis vastas vanaisa, et vabadus – mõeldes seda öeldes ilmselt kotkastele, kes saavad tõusta kõrgele taeva alla. Harriet oli aga lootnud, et tema on vanaisale kõige tähtsam.

    Alati ei ole põhjuse-tagajärje seos Harrieti puhul ühene. Lapsepõlv pole talle mitte ainult kole ja hirmutav, vaid lapsepõlves kogetut võib täiskasvanueas ära kasutada. Piisab vaid ohvripositsiooni võtmisest, et vabastada end mõne sigadusega kaasnevast süüst. Oskar kirjeldab, kuidas Harriet tema kõrval olles „kaob jälle aastakümnete taha. Harrietile meeldib seal. Sirged jooned lapsepõlvest otse praegusesse hetke, kõik, mis oled praegu, on seletatav ja kõike peabki seletama millegagi, mis juhtus siis. [—] Niimoodi elamine peab küll lihtne olema, sest kõigele on vastus, kõigele leidub selgitus! Ja ise ta pole kunagi milleski süüdi, alati vaid teiste inimeste vigade ja puuduste ohver“ (lk 174).

    Ka Oskaril on lapsepõlve suhtes vastuolulised tunded. Kunagi tema koolipäevil leidis sotsiaalpedagoog, kelle juurde saadeti Oskar pärast koolitualeti seinte sodimist, et poisi „sisemine rõhk“ on kõrge. Võiks öelda, et siserõhk on kõrge kõigil romaani tegelastel: midagi jääb alati ütlemata ja see midagi suubub sisemisse pingelisse vaikusse, luues teoses iseloomuliku surutud atmosfääri.

    Suhe tegelikkusega on kõigil Schulmani tegelastel habras – põhjusi võib otsida jällegi lapsepõlvest. Nii näiteks valdas hirm millegi purunemise või kadumise ees Harrietti juba väiksena: „Mõnikord peab ta püsti tõusma ja mõned korrad keerutama, tähelepanelikult ringi vaatama, ta kardab muidu, et tegelikkus taandub, tema kukub sellest läbi ja maandub kolinaga kusagil mujal“ (lk 126).

    Harrietiga seotud episoodidest leiab ühe köitvama juba üsna raamatu algusest, kui isa näitab talle liikumatult puu otsas istuvat oravat. „„Ta istub seal ja meenutab,“ oli isa öelnud ja Harrieti arust oli see mõte nii ebameeldiv ja väljakannatamatu. Sest see muutis kurbuse maailmas veelgi suuremaks; mitte ainult inimesed ei kannata rusutuse all, vaid ka loomad, ja ta peab nendegi eest vastutama“ (lk 15). Stseen, kus Harriet tunneb, et ta vastutab maailma kurbuse eest, on tähenduslik: Harrietile oli maailm juba varakult küllastatud pigem melanhoolia kui rõõmuga. Veelgi enam – maailma kurbus on justkui suur ja põhjatu must auk, mis jälitab kõiki tegelasi.

    Ütlemata sõnade koorem

    „Lapsepõlv on pime ja kiunub pidevalt valust nagu keldrisse kinni pandud ja unustatud loomake,“ kirjutab Taani kirjanik Tove Ditlevsen autobiograafilises raamatus „Kopenhaageni triloogia“ (lk 29). Tema lapsepõlv polnud helgem kui Schulmani tegelaste oma, pigem vaesem ja piiratum. Ajaliselt jäi see Teise maailmasõja eelsesse perioodi, Schulmani teose tegelased kuuluvad mõtteliselt juba hilisemasse sugupõlve. Muide, Tove Ditlevsen suri samal aastal – 1976 –, kui Alex Schulman sündis.

    Vastamata küsimustega küllastatud „Malma jaama“ kannab enamasti pessimistlik paatos. Kõigil tegelastel on palju pettumusi, kõik tunnevad end maailmas üksinda ja mahajäetult. Maailma kurbusele liitub siin-seal kummitav hävingujõud. Nii Harrietti, Oskarit kui ka Yanat valdab aeg-ajalt soov kõik ettejuhtuv põrmu paisata, purustada. Lõik Yanaga seotud tekstist: „Teda võisid tabada vihapursked. Ta lõhkus oma korteris asju, viskas raamatuid vastu seina või tegi kraanikausis teekruuse katki“ (lk 167). Ka armumine lõpeb Yanale üksnes resigneerumisega ja arusaamaga tunnete lõplikkusest: „Lõpuks ei tundnud ta enam midagi. Kõik voolab liiva, ka tunded“ (samas).

    Raamatu traumaatilisim konflikt puhkeb lapsepõlves Amelia ja Harrieti vahel. Õed lähevad pärast suplust kaklema, mille käigus Harriet hammustab ära Amelia rinnanibu. Miks nad kaklema läksid, mida Amelia tüli käigus Harrietile ütles, selgub alles raamatu lõpus.

    Tundub, et Schulmani romaan ei erine paljudest Põhjamaade romaanidest, kus valitseb tihtipeale samalaadne rõhutus, kujutluslik hambad ristis olek, millegi salgamine, millegi eemale tõrjumine, iseenda vaevamine välja rääkimata mõtete ja tunnetega. Kas on see hirm mõistmatuse ees, mis pärsib, või põhjamaalase moodi aeglus, oskamatus kohe reageerida, vähene temperament? Või hoopis superego, ülimina, kui Freudilt terminit laenata? Tulemuseks on sisekriisid, tunded ja teemad, mis jäävad väljendamata: külmus, üksindus ja tühjus. Võtame või ühe lõigu Yana tekstist: „Ta seisis edasi, pilgus tühjus. Isaga rääkimine ei tulnud kõne allagi. Nende jutuajamised kõlasid alati käänatult, temaga rääkides tundus alati, nagu kõneleks kellegagi vee all“ (lk 139).

    Teosest kumab läbi fatalistlik alatoon. Keegi ei välju talle ette nähtud voolusängist. Kellelgi pole võimalik muuta seda rada, mida ta on määratud käima. Kui miski on kord juhtunud, siis on see lõplik. Ometi, kusagil tegelaste teadvuse süvakihtides võbeleb ka armastus, võimsaim side inimeste vahel. Võtkem või Oskari kiindumuse Harrietisse, tema ootamatusi täis iseloomu, tema intensiivsusesse, mis köitis Oskarit juba esimesel kohtumisel selle naisega.

    „Malma jaam“ on jõuline romaan inimsuhetesse pugenud külmusest ja ükskõiksusest, võõrandumisest ja kurbusest ning sellega seotud vägivallakiusatustest – ja kus protest vaikuse vastu suubub ikka ja jälle samasse vaiku­sesse.

Sirp