biomass

Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“, autor ja lavastaja Priit Põldma, kunstnik Kristjan Suits, helikujundaja Raido Linkmann, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Grete Jürgenson, Kaie Mihkelson, Andres Mähar, Sander Roosimägi, Oliver Valk ja Madis Martin Kasterpalu. Esietendus 14. VII Saueaugu teatritalus.

Alustan vastukaja Priit Põldma „Kotka teele taeva all“ siiski Nikolai Baturinist (1936–2019). Riskantne oleks kaljukindalt väita, et Baturin on mu lemmikkirjanik samavõrd kui Tammsaare, keda lemmikuna tunda ja tunnetada on loomulik. Ometi kestab Baturini avarilma avastamine samuti läbi elu: aina ootan aega, mil saan läbi lugeda kõik tema teosed järjepanu. Täpsustan: lugeda jälle, mitte esimest korda.

Kõik on midagi muud. „Metsaellu pole veel sisse elanud, mõlgute kõik mul meeles ja uneski näen tihti – selline paradoks: mida kaugem vahemaa, seda lähedasemad inimesed.“ Nii kirjutab Baturin oma perele. Tänini polnud ma teadlik Inna Leitsalu raamatust „Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale“ (Eesti Raamat, 2021). Lugesin seda pärast lavastuse nägemist. Lavatekstis on täpsemaid ja kaudsemaid tsitaate kirjaniku kui abikaasa ja isa kirjadest koju. Dokumentaalse materjaliga on ümber käidud delikaatselt, olulisem on „emotsionaalne materjal“, millest inimesed loodud. Kavalehel toonitatakse: näidendi sündmustik on fiktsioon.

„Kotka tee taeva all“ on Priit Põldma esimene iseseisev oma näidendi lavastus. Kui mõelda tema Saueaugu triloogiale, nimetagem (pool)tinglikult nõnda, siis „Ilmavõõra“ lavastas Ringo Ramul (2018) ja „Kadunud kodu“ autor kahasse Margus Kasterpaluga (2021). Ka tekstina (k)annab „Kotka tee ..“ vabalt ja kompromissitult algupärandi mõõdu välja. Seetõttu on rõõm näidendi ja lavastuse õnnestumise üle vähemasti kahekordne.

Vastukaja põhineb esimesel ja kolmandal etendusel (14. ja 16. VII). Iga hea etendus on kordumatu. Suvel lavastab end osaliseks ka ilm. Esimesel õhtul ilmus udu, unelises kooskõlas finaali piibusuitsuga. Teisel korral sekkus meele­kindlalt vihm.

Kunstnik Kristjan Suitsu ruumilahendus üllatab põneva kontrastiga kahe vaatuse vahel: teiseneb tegevuspaik, muutub olemise rütm. Kui publik siseneb, harjumatust uksest, istub laval kolm inimest. Justkui laua ääres, ehkki esimeses vaatuses ei näe laval konkreetseid mööbliesemeid, välja arvatud vinüülplaadimängija (ja hiljem üks tool). On puusüümustriga poodiumid või kastid, mida annab kujutleda lauaks, voodiks, toolideks, Selveri müügiletiks jms. „Steriilne“ ei ole paslik sõna, ent kõik näib liiga vastne, päriselust puutumata. Kaotsiläinud kodu(tunne)? Aknaid katavad valged luugiruudud, uksi varjab ilmatu suur hallimustriline maal.

Niisiis, kolm inimest laval, publikuga silmitsi. Imelik hakkab, natuke nagu kohtusaali tunne, kuigi sellega ei klapi kohvitassid ja kringlitükk. Kui mitte varem, siis esimeste repliikidega saabub selgus: no muidugi, peielaud. Pidetus, ebamugavus, pillatud kohatud juhulaused. Hallil maalil justkui heiastuks vana kalmistuvärava mustav rist. Seegi võib olla kujutelm, mis kõlksub kokku kirjanikust isale mõeldud hauakirjatsitaadiga „Kõik on midagi muud“. Lavaruum saab allutatud värskele leinale, oleviku puusärgi-ilmale, kuhu lõikub mälupilte lapsepõlvest, väljarebitud momente möödanikust. Esimest vaatust läbistavad kärmed ümberlülitused, neid silmapilkseid ajahüppeid on tohutult huvitav jälgida.

Püüd, tahe, oskus mõista. Põldma lavastus kinnitab mu usku: kuuldused psühholoogilise teatri surmast on tugevasti liialdatud. „Kotka tee ..“ on ju psühholoogiline realism selle parimas tähenduses, tänapäevase kujundikeelega laetud. Näitlejate kvartett, kel luua kaheksa rolli pluss sama tegelane eri elueas, on kammerlikus, intiimses mängulaadis tundlik. Nii kuristiksügav isiklikkus saab sündida üksnes usalduse kaudu.

Kordan, peielauas istub kolm inimest. Keskel kirjaniku lesk Doris, poja ja tütre ema – Kaie Mihkelsoni mõjuv ainuroll. Ma ise ei tulnudki paralleeli peale, mida mainis üks kaasteeline: Nipernaadi naine. Tõsi, filmis „Nipernaadi“ (režissöör Kaljo Kiisk, Tallinnfilm, 1983) mängib Mihkelson ju Inriidi, väärikat, sisima salakindlusega daami. Kuidas on Nipernaadi peres lastega lood, sellest on Gailit oma romaanis targu vaikinud.

„Kotka tee ..“ keskmes on lapsed, kes ootavad ja vajavad isa. Kui ema loeb ette isa kirju, on kõnekad laste kuulatavad pilgud ja rahutud küsimused. 16. juulil läks vihmarabin vastu katust päris häälekaks – isa kirju loeb ema lastele une eel, loebki unejutuhäälel, mis vihmas vaevu kuulda. See tundus nii õige, perekonna erakirjad ju. Ema pilgus ja intonatsioonis on elutundmist, reserveeritust, vargset imestust, solvumise kibedust, andestamise andi.

Teises vaatuses on stseen, kus Doris annab arvatavale kirjandusuurijale vastuseid oma surnud abikaasa kohta. Esmamuljes näis see tekstikoht natuke sirge või sõnaselge. Teist korda enam mitte, siis kõlas Dorise veendumuses, et oluline on kirjaniku looming, mitte isiklik elu, kogu „Kotka tee ..“ kreedo, hüüumärgiks Artur Alliksaare luuletus „Eel­ärkamine“ ning Kaie Mihkelsoni naeratus, saladust teadev ja hoidev.

„Kotka tee ..“ siht ei ole kedagi hukka mõista, vaid püüd, tahe, oskus mõista. Teatrikunsti pärisosa ei saagi olla „seltsi­mehelik kohus“, lahmivat ärapanemist kogeme niigi üle mõõdu ja mõistuse. Osavõtlikult pannakse proovile käibetõed ja kogemused. Küsivalt, mõistva valumuigega. Näiteks, mismoodi mõjutab tütre eluteed ema tarkusetera: mees võib olla, aga laps peab olema. Või teisipidi, mida tähendab naisele, kui oma isas pettunud mees keeldub isaks saamast.

Niisiis. Peielauas istub ema kõrval tütar Mirjam, kes peab lühikese hüvastijätukõne. Ema teisel käel on poeg Vahur. Neljas peaosaline, Erik, ilmub justkui juhtumisi ukselävele, et küsida Mirjamilt suitsule tuld – pärast märkan, Erikul on oma tulemasin. Ootamatu uudis, et ka Erik on Mirjami ja Vahuri isa poeg, võiks mõnes lamedas käsikirjas käivitada banaalse seebika, millesarnaseid Erik tõlgib, nagu ta ise leebe enesepilkega mainib. Aga „Kotka tee ..“ on teist masti lugu. Inimsuhted, pinged, üksindus, armumine võivad pealispinnal näida ootuspärased, ometi ei haihtu poeetilisem allhoovus, hingestatud haprus koos eluhuumoriga. Ja veel miski – sõnastamatu, mis väärib kirjanik Baturini sõnaloomet ja sõnavara.

Tabavad ajamärgid. Tegelaste saatused põimuvad, saavad ühte seotud ja lahku kistud. Grete Jürgensoni kolm rolli on vahest kõige keerukamas muutumises – rollitrio näitlejale meistriklassiks. Mirjam on armas ja hea inimene, kes hoolib teistest, oskab sõna ja teoga toetada. Kas vaistlikult või vihuti langetab isatütar Mirjam eluvalikuid ikkagi risti vastupidi isa õpetustele. Jürgensoni ootamatu ümberlülitumine Sigridiks, Eriku emaks, paotab veel ühe pere ilmajäetuse isast, üksiti ema ja poja ühtehoidmise.

Lapsed, nende tundlik hingeelu ja taiplikud tahtmised on nüansitäpse soojusega kirjutatud, lavastatud, mängitud. Sõnamäng ja mõttelend vaimukas: karavellist-karamellist kotkapojukese Orjolovitšini. Sander Roosimägi saab Erikuna olla lasteaialaps, algkooli­poiss, täiskasvanu. Teisenemine on üsnagi mikroskoopiline, ometi läbipaistev, detailitäpne silmis, hääles, olekus. Samamoodi Andres Mäharil, kelle Vahur kasvab erksast väikemehest trotsivaks teismeliseks ja katkise siseilmaga meheks. Roosimäe lavaelus kumab järjekestvust „Kadunud kodu“ Joonataniga. Mähar on Saueaugul uustulnuk, kelle on kohavaim kohemaid omaks võtnud. Südamlikkus on see, mida hoitakse ettevaatlikult ja õrnalt „Kotka tee ..“ igas osalahenduses.

Võtkem või stseen, kus Sigrid söandab tulla armastatud mehe koju ja kohtub Vahuriga. Poisiklutt mängib üksi pätti ja miilitsat, tulistab õhinal, ehkki ilma päris mängurelvata. Küllatulnud tädi mängib kaasa. Vahur on vaheldumisi mängualdis ja valvas. Tema kangelane on väike vapper Nemecsek (Ferenc Molnári „Pál-tänava poisid“); et nii võõras tädi kui oma ema Nemecseki abil Vahuriga manipuleerivad, on natukene naljakaski, rohkem aga valus ja ebaaus. Vahur ei reeda võõra tädi saladust emale, kes poega pinnib – iga vastuse ajal näeme poisi silmis abitust või kergendust, oleneb, kui otsesõnu on vaja valetada. Aimub mõrakesi usalduses ema vastu.

Õhukese irooniakirmega eristub värvikas stseen, kus teismeline Vahur satub peale elevil emale, kes on kutsunud külla kolleeg Tiidu. Poeg tabab nad tantsimas. Hämmastab Põldma oskus kirjutada nii veenvalt lahti tegevusaeg, milles ta ise ei ole elanud. Tabavaid ajamärke on lükitud kogu näidendisse, sellesse pilti lausa robinal. Tiitu mängib Roosimägi, väliselt üpris olematu ümberkehastumisega. Kummatigi on prillide ja portfelliga Tiit absoluutselt teine mees kui Erik, nii hoiaku, positsiooni kui ka mentaliteedi poolest.

Doris ja Tiit käisid kinos, on vaimustuses nähtud filmist. Ammu enne, kui öeldakse pealkiri, tunnevad minuealised kirjelduse järgi ära Eldar Rjazanovi linateose „Jaam kahele“ (Mosfilm, 1982). Olen seda filmi vaadanud kümneid kordi, aga pole tulnud selle pealegi, et Oleg Basilašvili ei mängi ise klaverit. Selline märkamine ütleb mõndagi Dorise matemaatikunatuuri kohta. Tiit kraamib portfellist välja kingituse, Mireille Mathieu vinüülplaadi. Vahur parandab põlglikult Tiidu valesti hääldatud prantsuse laulja nime, Tiit viitab poolkohmetult, pooljonnakalt kirillitsa kirjapildile. Küllap on venekeelne plaadiümbris nooremale publikule paras abrakadabra. Edasi lajatab Vahur kui intellektuaal, oma isa poeg, Ingmar Bergmani „Sügissonaadi“ ja emigreerunud Arvo Pärdi plaadiga. Ajamärkide tulevärk, sisuliselt igati põhjendatud.

Lavaruumi muutumine. Kõnekaid nüansse kohtab tekstis küllaga. Selveri valmistoit kui üksi elamise märk. Või kuidas Mirjam kutsub uue venna esimest korda külla, kutsub ka Vahuri ja palub tal kaasa tuua kolmas tool, mida Mirjami kodus lihtsalt ei ole – see ongi see esimese vaatuse päristool. Erik istub sel toolil, kui Vahur hakkab minema ja justkui tahaks Erikul tooli alt ära tõmmata, siin välgatab Vahuri kiivus poolvenna suhtes. Oleks nagu argine, olmeline seik, aga …

Pealispinnal kergetest, kuid sügava tagamaaga momentidest kujuneb läbikomponeeritud tervik. Näiteks Vahuri lahtiütlemine isa perekonnanimest. Ja lastetu mehe firma nimes figureeriv „ja pojad“, mida soovitas Vahurile elukaaslane Jete: on ses naise lootus need pojad siiski saada või vastupidi, salvav lootuse­kadu? Mõrkjas sarkasm peitub ka Vahuri firma tegevuses: lammutamine ja purustamine, aga mitte midagi suurt. Meenub Jez Butterworthi „Äärelinna bluus“, Taago Tubina lavastus Ugalas (2015), kus abielukriisis mees õhkis suuri hooneid. Vahur piirdub pisipurustuste, sise­lammutusega.

Vapustab Grete Jürgensoni muundumine kolmandaks tegelaseks, Vahuri elukaaslaseks Jeteks. Hall, enda sõnul nähtamatu naine seina ääres poodiumil, kummaliselt kägardunud poosis, kikivarvukil, nagu ei oleks tal õigust päkkadele toetuda, julgust maad puutuda. Pealaest jalatallani kammitsetud, kogu kehas ahistus. Huulil tarduv ebanaeratus, kui teatab Vahurile otsusest ära minna. Mehe paluv meeleheide ei leia muud läheduselahendust kui seks. Viivuks lohutav, aga tulevikuta koos­lahusolek. Viimane kord. Edaspidi vastab Vahur ema ja õe pärimistele, et Jetel on palju tööd.

Esimese vaatuse lõpul tõstetakse eest aknakatted, avatakse uksed. Mirjam ja Erik, kes on esimest korda koos teel isakoju, viivad ilmatu suure maali õue, kannavad üle välja, kaugele puu alla. Selline omasaladusega, aega seiskav rännak, mida pilguga saata, on võimalik üksnes Saueaugul.

Teises vaatuses on lavaruum muudetud koduseks, ka aja kulg teiseneb, rahuneb. Isa maakodus on päris mööbel: ümmargune laud, tugitool akna all, plaadimängija ja vinüülplaatide kast, elektripliit. Isa kirjutuspult näeb välja kui kõrge molbert, tavatu, aga Saueaugul loomulik.

Ühtäkki sugeneb akna taha uudistama vanamehenäss. Esietendusel läbis saali vahva naerukahin, nagu olekski sattunud valel ajal mängu üks võnnuvõõras. Andres Mähari teine roll on naaber Hermann: puhtsüdamlik külamees, mitte lihtsustatud ega naeruväärne, vaid kriipivalt äratuntav omainime – joomaneeludes, süütundes naabrimehe ees, väärikas uhkuses autogrammiga raamatute üle ja kohmetupoolses, aga valehäbita tunnistuses, et ega ta neist aru küll saa. Hermanni toodud meepurk seostub Baturini armastusromaaniga „Noor jää“, see jääbki kirvendama.

Mirjami läbisaamine Hermanniga on kodune, varuks hoitud napsi valab Mirjam ka Erikule ja endale helde käega, mis toetab omakorda diskreetselt kõike, mis edasi juhtub. Ja ei juhtu. See, kuidas Mirjam ja Erik teineteist hoiavad … Ja kui julgelt aega võetakse … Saalis ei raatsi kuuldavalt hingatagi, nii habras on järsku kõik, nii loomulik, kurb, hell. Puudutada kirjeldava sõnakesegagi ei söandaks.

Püüdmatute imehetkede püüdmine. Saatusel ehk autoril on varuks veel üks üllatustegelane, tšelloga Roland. Mirjami põgenemistee. Loodetavasti mitte kauaks. Kui Mirjam jätab Erikuga hüvasti, saab isakodu ümmargusest lauast anonüümne kohvikulaud. Vaat nüüd ei tohiks olla kolmandat tooli, aga on. Mirjami ja Eriku vahel istub eesti keelt mitte oskav Roland (Oliver Valk), kes vaatab nööpsilmadega ühelt teisele: tema muusikukõrv ilmselt tajub häältes isemoodi pingenoote. Hüvastijätt saab liiga järsku otsa, kahtlaselt kiiresti jõuab Roland auto ümber pöörata, talumatult ligidal on tema reibas nägu, kohatu kuuldub autoraadios isegi tšellomäng, mille variatsioonid varem seostusid isaga.

„Kotka tee taeva all“ paneb ainiti jälgima osaliste silmi, kuulatama vaikust ja erilisi pause sõnade vahel. „Kõik ..“ ütleb Erik. Küsivalt? Alistunult? Lootusega? Ja Mirjam vastab mõistvalt: „.. on midagi muud.“ Tühjaks jäänud isakodu võti ja kotkasulg. Vahemaa ja läheduse paradoks. Piibusuits ja udu.

Nikolai Baturini hooldekodus kirjutatud luigelauluromaanis „Maskide defilee. Poeetiline elurännak“ on kirjas: „I m e h e t k on kõige kiirem möödumine, kuid tema jälg, nagu sabatähe jälg, säratab veel järgnevatki aega.“ Sabatähe jälg. Kotka tee taeva all. Püüdmatute imehetkede püüdmine Saueaugu teatritalus, üürikesel suvel.

Näitleja lavatee on loodetavasti pikk ja enamasti käänuline. Kunagi ei tea, mis on peidus järjekordse käänaku taga – kas endiselt palju tööd ja uued säravad rollid või hakkab kõik vaikselt allamäge veerema ning hinge kosutavat teatritegu jääb üha vähemaks. Äsja teatrikoolist tulnu värskus ja uudsus kipub aastatega hajuma ning ühtäkki võib näitleja muutuda lavastajatele nähtamatuks, rollipakkumiste allikas tõmbub kuivale. Konkurents on teatris karm, mistõttu pole üldse harvad juhtumid, kui näitlejal tuleb oma armsaks saanud koduteatrist lahkuda, otsida tööõnne mujalt, võib-olla lüüa kaasa ka kuuendajärgulistes ettevõtmistes, et ainult ei peaks näitlejaametist lõplikult loobuma.

Aga nagu öeldud, on näitleja lavatee käänuline ning järgmise käänaku taga võib oodata hoopiski uus tõus ja tärgata tähelend. Mõelgem või vanemuislasele Lembit Eelmäele, kes oma Jürka „Põrgupõhja uues Vanapaganas“ ja teised suurrollid sai kätte alles keskeas. Juhusel ja õnnel on teatris kindlasti tähtis koht, kuid ainuüksi õnne seljas ei ole veel keegi tippu ratsutanud. Näitlejal peab olema mitmeid isikuomadusi, ilma milleta ei saa toda käänulist lavateed suuremate tõrgeteta otsast lõpuni läbi käia ja tõusta suurte teatritegijate sekka. Hea näide, kuidas näitlejast saab publiku ja kolleegide silmis oma kunstivaldkonna sümbol ja kõigi armastatud rahvuslik aare, on äsja taevastele teatrilavadele lahkunud Ita Ever.

Olgu neist isikuomadustest esimesena nimetatud töökus nii enesearendamise kui ka tehtud tööde suure hulga tähenduses: 70 aasta jooksul üle poole­teisesaja rolli teatrilaval, peale selle raadios ja televisioonis tehtu ja filmides mängitu. Kolleeg Eesti Draamateatrist Maria Klenskaja on öelnud: „Ma ei tea ühtegi teist eesti näitlejannat, kes oleks töötanud sellise koormusega: raadios, televisioonis, teatris.“1 Rahva armastuse kui kõrgeima võimaliku tunnustuse pälvimise üks eeldusi on meeldejäävad tipprollid, ent pidev töö, mõnikord ka kesiste materjalidega, arendab näitlejat ja hoiab teda vormis. Ligi kaks kümnendit tagasi ütles näitleja ja lavastaja Eino Baskin: „Ita kuulub koolkonda, kelle esindajaid Eesti teatris enam ei olegi. Peale tema vaid Herta Elviste Vanemuisest. Nad on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater.“2 Jäägitu pühendumine teatrile üheskoos töökusega on hädavajalik eeltingimus, et jätta teatrilukku nii võimas jälg, nagu suutis seda Ita Ever.

Ehkki lavastaja ja teatripedagoog Voldemar Panso on hinnanud just tööd ülemaks kui hõbevara, seisab töökuse kõrval olulise isikuomadusena samuti anne, talent. Andetut ei päästa ka ränkraske töö, sest lihtsalt pole, mida selle kaudu endas arendada. Annet oli Ita Everile antud kapaga. „Kuidas anne ja inimese küpsemine toimuvad Everi juures sünkroonselt! Kui mitmed on alustanud Everi-taoliselt sädeleva, lootustandva noorena, aga siis kaob noorus ja kaob näitlejanna,“ on Voldemar Panso kirjutanud.3 Ande kaksikõe lavasarmiga oli Ita Everit samuti ohtralt õnnistatud. Teatriteadlane Lea Tormis on kirjutanud: „Aga asi, mis ei sõltu kuidagi inimese tahtest, on lavasarm. Astud lavale – ja publik jääb sind vaatama. Ital on see olnud olemas algusest peale. Ta oli ja on ilus naine, aga asi ei ole selles. See on ebamäärane X, mida ei saa sõnastada ja mis lihtsalt on sulle antud või ei. Itale on antud. Ja see ei kao ka siis, kui laval on oldud 70 aastat.“4

1986. aastal intervjueerisin veel alles kooliõpilasena ühe uurimistöö tarvis Ita Everit (minu ema Silvy oli Ita klassiõde, pinginaaber ja lähedane sõbranna, üks seitsmeliikmelisest sõpruskonnast, kellest Eero Epner kirjutas Levilasse pika loo5 – ilmselt seetõttu oli Ita Everil tookord raske mu tüütule intervjuu­soovile ära öelda). Teatriloo tarvis avaldan sellest intervjuust mõne lõigu. Küsimusele, milline on väärt lavastaja, vastas ta: „Hea lavastaja on see, kellel on oma nägemus lõpptulemusest; kes teab, mida ta tahab. Olen näitleja, kes ootab režissöörilt konkreetsust, selgust. Tean oma nõrkust: mul puudub lavastusest tervikutaju, tegelen ainult oma rolliga. Kui lavastaja oskab selle pärast üldisesse tervikusse sulatada, on hästi.“ Selles vastuses tuleb esile ka näitleja haavatavus, sõltuvus teatrijuhtidest ja lavastajatest, kes kas leiavad talle väärilisi rolle, tegelevad nende otsimisega või lasevad kõigel omasoodu kulgeda. Ehkki Ita Ever on pikkade aastate jooksul rõõmustanud publikut paljude sügavate ja eriilmeliste osatäitmistega, väärinuks ta palju enamat, ennekõike just peaosi võimsates klassikalavastustes, kus oma anne ja oskused efektselt letti lüüa.

Ehkki vahel tuli ette ka tögamist, siis intervjuude ja eravestluste põhjal julgen arvata, et Ita Ever suhtus oma kolleegidesse (vähemalt neisse, kes seda väärt) huvi ja lugupidamisega. Seegi vajalik iseloomujoon, sest teater on kollektiivne kunst, kus üksinda ei tee midagi ära. „Hea lavapartner on see, kes silma vaatab, võtab sind nagu võrdne võrdset ega sea ennast esiplaanile, kellel on improviseerimisvõime ja kes kõnetab sind pärast etendust ka sel juhul, kui oled kogemata misanstseeni muutnud või märgusõna sassi ajanud,“ ütles Ita Ever tolles 1986. aasta intervjuus.

Ita Everi kolleegidel, keda tookord intervjuu juurde põgusalt küsitlesin (ja kes nüüdseks on kõik kahjuks meie seast juba lahkunud), jätkus tema iseloomustamiseks vaid kiidusõnu. Aarne Üksküla: „Kui saan kuulda, et tuleb hakata kokku mängima Ita Everiga, läheb meel kohe rõõmsaks, tuju heaks ja hing kibeleb proovidega pihta hakkama – see vast ütleb kõik. Paremat kolleegi on raske leida.“ Tõnu Aav: „Partnerina on Ita Ever ülimalt nõudlik enese ja stseeni suhtes. Kolleegina osavõtlik, töökas, kohusetundlik, distsiplineeritud; inimesena sõbralik, heatujuline, humoorikas.“ Raivo Trass: „Hindan Ita Everit kui näitlejat väga kõrgelt. Tema on täht meie kitsastes oludes. Partnerina temaga koos mängimine on tõeline rõõm – mõlemad pooled teavad täpselt, miks, mida, milleks.“ Just sellest täpsest teadmisest laval –nagu ka paljust muust, mis Ita Everit iseloomustas – hakkame publikuna teatris valusat puudust tundma.

1 Margit Kilumets, Ita Ever. Elu suuruses. AS Ajakirjade Kirjastus, 2006, lk 59.

2 Samas, lk 86.

3 Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber. Eesti Raamat, 1975, lk 242.

4 Ita Ever. Lava on elu. Koostaja Sirje Endre. Kirjastus SE&JS, 2021, lk 24.

5 Eero Epner, 500 aastat sõprust. – Levila 2020.