Neljapäeval, 16. novembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taiwani päritolu ehtekunstniku Yufang Hu näitus „Habras proosa“.
Filigraan on keerukas ja töömahukas traditsiooniline ehtekunstitehnika, mis nõuab pikka ettevalmistusprotsessi ja mille abil valmivad peened mustrid, narratiiviks või siis dekooriks.
Painutatud traat, sirgendatud jooned, voolav jootetina, ebaõnnestunud ühenduskohad – kokkusurutud, laiendatud, pragude ja vahedega – moodustavad lood, mida autor eksponeerib ehetena avataval näitusel.
Oma loomingu kaudu arutleb kunstnik, et kas mingi tehnika, mis kujutab endast kindlate materjalide kokkupuudete kogumit, suudaks luua omaenda narratiivi ilma dekoratiivset eesmärki peale surumata?
Yufang Hu on Taiwani päritolu materjalikeskne kunstnik, kes hetkel elab ja töötab Kaohsiungis, Taiwanis. Lingvistika taustaga kunstniku huvi käsitööpraktika vastu põhineb materjali narratiivsusel ja tähendusloomel. Selle asemel, et narratiivide loomisel kasutada kindlaid tehnikaid uurib Yufang Hu tehnikaid kui narratiivi ennast.
Ta kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas ning bakalaureusekraadi kaasaegse ehtekunsti ja keha ornamendi erialal Alchimia kaasaegse ehtekunsti koolis Firenzes, Itaalias.
Ta on osalenud näitustel Taiwanis, Itaalias, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Saksamaal, Poolas, Tšehhis ja Eestis.
Yufang Hu pälvis 2022. aastal Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku aastapreemia.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
ANDRI KSENOFONTOV: René Kari loomingu üldiselt mõistetav ilu Ilu mõiste ühendab keha, mida Kari vormib, ja pilti, mida kannatlikult maalib.
Juba koolipoisina imetles René Kari keha täiuslikkust. Sündinud 1950. aastal, kasvas ta üles ajal, kui klassikaline antiikkultuur oli kõrges hinnas. Klassikaline vaim innustas juba sajandi alguse nooreestlasi saama eurooplaseks, jäädes samal ajal eestlaseks, mistõttu kunstiakadeemiat Tartus hakati nimetama Pallaseks ja Tartut ennast Emajõe Ateenaks. Levisid tõlked ja ümberjutustused Antiik-Kreeka mütoloogiast, trükki jõudsid August Annisti tõlgitud „Ilias“ ja „Odüsseia“; 1972. aastal alustas Hardi Tiidus antiikmaailma tutvustavat populaarset telesarja „Vana hõbe“.
HARRY LIIVRAND: Konrad Mäe preemia tänavune laureaat on René Kari
Kõne preemia ja sellega kaasneva medali üleandmisel Tallinna Kunstihoone galeriis 1. XI
EERO EPNER: Miks Konrad Mägi ja miks sihtasutus? Konverents proovib õmmelda Konrad Mäe mitte Euroopa kunstiajaloo külge, vaid selle sisse, ning heidab valgust kultuuripoliitilistele valupunktidele. Konrad Mäe 145. sünniaastapäeva konverents Heino Elleri Muusikakoolis 1. XI 2023
Konrad Mäe 145. sünniaastapäeva tähistamiskuu lõpetas rahvusvaheline teaduskonverents Tartus. Olime palunud esinema kolm välisuurijat, et ühest küljest avardada iseenda pilku ja teisest küljest paigutada nende ettekannete kaudu Mägi ja tema kaudu omakorda Eesti kunstiajalugu uutesse kontekstidesse.
Mineviku roll Ukraina sõjas. Eneken Laanes vestles Tatjana Žurženko ja Maria Mälksooga
Maria Mälksoo on Kopenhaageni Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor. Tema uurimistöö keskendub heidutusele, ontoloogilisele julgeolekule, identiteedile ja mälupoliitikale. Tatjana Žurženko on Berliini Ida-Euroopa ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (ZOiS) teadur. Tema uurimistöö keskendub mälupoliitikale, piiridele ja piirialadele Ukrainas ning teistes postsovetlikes riikides. Žurženko ja Mälksoo olid peaesinejad Tallinna Ülikoolis septembris toimunud konverentsil „Nõukogudejärgsed mälukultuurid muutumises“.
MARIA MÖLDER: Kus on muusika- ja sõnateatri piir? Lavastused, mille üle konverentsil arutati, olid kõik ühiskondlikult relevantsed ja näitasid, et muusikaline ja sõnaline osa ei olegi teatris nii hästi paigas, kui võiks eeldada. Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse aastakonverents „Muusikateater ja muusika teatris“ 10.-11. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Korraldajad ETUKÜ, EMTA ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool.
Kuuldavasti ei ole muusikateatri ega teatrimuusika teemal nii ulatuslikku konverentsi varem olnud. Omaette tore on, et muusika- ja teatriuurijad on korraldanud ühise konverentsi, nende ettekandeid ja teemasid käsitleti mõnusalt läbisegi, kord oli fookus kaldu ühele, kord teisele poole. Selgelt tunti vajadust selliste kokkusaamiste jätkumise üle edaspidigi, et näha omaenda valdkonda uue pilguga.
TRIIN TALK: Tallinna merevisioon Linnahall võib veel pääseda Tallinna mereni välja murdmise lainetest, kui omanik saab lisaks unistamisele selgeks ka heaperemehelikkuse.
Hiljuti esitleti Tallinna merevisiooni, mis oma erkroheliste puude, kiiskavvalgete majade ja veesilmakestega mõjub kui suurepärane helesinine unistus paremast ja inimkesksemast linnast. Kui pakutud ja puuduvaid visioone tükkide ja teemade kaupa lahti harutama hakata, tuleb välja muidki toone.
Ehituslabor loob ühiskonda. Kadri Lind vestles Alexander Römeriga Alexander Römer: „Samal hetkel, kui te koos mingisse olukorda sisenete, tekib ka ühine ruum.“
Alexander Römer on tisler, arhitekt ja Berliinis asuva Constructlabi üks eestvedajatest. Constructlab on küll ehitajate kollektiiv, kuid selle rõhuasetus pole mitte valmival struktuuril, vaid ehitamisprotsessil ja kogukonna loomisel. Constructlab avaldas sel aastal raamatu „Sõbralik pinnas, lugusid koostööl põhinevatest ruumilistest praktikatest“ („Convivial Ground, Stories From Collaborative Spatial Practices“, Jovis 2023), kus kollektiiv jagab kogemusi koostöömeetodist: koos elamine ja töötamine, ühise projekti loomise protsessis ebaõnnestumiste ja ebamugavustega leppimine ning mitmekesine materjalide taaskasutamine.
Milles peitub pildi jõud? Anneliis Lepp vestles Joanna Concejoga.
Joanna Concejo on poola kunstnik, kes elab Prantsusmaal. Arvukate raamatute illustraatori pildikeel on realistlikult täpne, ent samal ajal õrn ja poeetiline. Täiskasvanulikult mõtlikud pildid on kunstnikule muu hulgas vahend rääkimaks lastega rasketel teemadel. Augustikuus oli Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud Concejo isikunäitus, mis rändab nüüd mööda Eesti maakonnaraamatukogusid. Concejo terviklikke, läbitunnetatud töid saab näha ka Tallinna illustratsioonitriennaalil. Ühtlasi on Concejo triennaali grand prix’ laureaat.
Luulesalv. Sofia Lenartovõtš
Film ja tööstus. Saara Mildeberg vestles Marge Liiskega
See, et iga aasta novembris toimub Pimedate Ööde filmifestival, on järjekordselt meeldetuletuse saanud. Meedia, tänavad ja kinosaalid on viimased kaks nädalat kihanud, ilmunud on hulganisti soovitusi, loosimänge ja retsensioone. Vähem on neid, kes teavad, et paralleelselt PÖFFiga toimub Tallinnas viie päeva jooksul ka filmitööstusele pühendatud Industry@Tallinn & Baltic Event. Vestleme programmijuhi Marge Liiskega ja keskendume teemadele, mida PÖFFi külastajate arv ja filmi instituudi statistika ei kajasta: mida arutatakse filmitööstuse telgitagustes ja mis meelitab seda tegema just Eestis?
Rokk ja rollid. Tristan Priimägi vestles Dale Dickeyga
Tänavusest PÖFFi võistlusprogrammist leiab ka Ameerika teose „G“, kus teeb oma teise järjestikuse peaosa Ameerika näitlejanna Dale Dickey, kes seni on olnud tuntud väga karakteersete, tihti kurjade või õelate kõrvalrollide järgi nii draama kui ka komöödia vallas. „G“ on vägagi vaatamist vääriv lugu Ameerikas lokkavast hooldekodubisnisest, kus arstid tunnistavad jõuka vanainimese võimetuks iseendaga hakkama saama ning kohtud määravad talle hooldaja, kes võtab oma kontrolli alla ka kogu vanainimese raha. Kahjuks rakendavad valgekraelised kriminaalid oma skeemi ka vanaema peal, kelle hüüdnimi G tähistab küll ingliskeelset grandma’d, aga slängis loomulikult ka gängsterit ehk kedagi sellist, kellega ja kelle perega ei tasu jamama hakata.
JAANIKA ANDERSON, TIINA VINT: Kui pärand on keeruline
18. novembril toimuvat akadeemilise pärandi päeva tähistavad Euroopa ülikoolid aastaid, kuid sellest hoolimata on siinsed teadmised keerulise pärandi avarast teemaderingist piiratud. Viimasel ajal on mitut tüüpi pärandiga tegelevate asutuste sõnavaras tähtis termin „keeruline pärand“ (ingl difficult heritage) ja ka „tundlik pärand“ (ingl sensitive heritage). Nendega koos kasutatakse mõisteid dekoloniseerimine, repatrieerimine, päritolu-uuringud, kriitiline hindamine, ümbermõtestamine, eetikaküsimuste tõstatamine ja uudsete eksponeerimisviiside otsimine. Räägitakse ka eksponeerimisest loobumisest ning muuseumilt otsustusõiguse üleandmisest kogukondadele, kellele pärand on kuulunud, et tagada pärandit austav, kogukonna väärtustele kohane esitlemine.
JOHANNES SAAR: Putukad lugemissaalis – teadusraamatukogu uus reaalsus Näitusele jõudnud veerandsada ürikut pakuvadki moodsa entomoloogia kujunemisloo XVI sajandi natuurteoloogiast XIX sajandi eluslooduse süstemaatikaks. Näitus „Baltisaksa entomoloogia piltides“ Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Näituse töörühm: Anton Küünal, Johannes Saar. Avatud kuni 15. I.
Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus on talve lävel lahti läinud raamatunäitus putukateaduse sünniloost, mis pakub baltisakslaste vaatenurga teadusharu ajaloole. Vitriini on jõudnud valik Saksa trükikodade uusaegseid teaduspublikatsioone.
INGER KLESMENT: Kas võitlus valeinfoga on meie ühine vastutus või kellegi teise kohustus? Meediapädevuse suurendamisse saavad oma panuse anda kõik Balti riikide elanikud.
Meediapädevus pole uus moesõna, sellele on üle Baltimaade andnud sisu raamatukogud, ülikoolid ja mittetulundusühingud. Kuigi valdkonna projektipõhine arendamisloogika toob kohati kaasa lünkliku koostöö, on meil ka palju edulugusid.
Arvustamisel
festival „Hullunud Tartu“
nüüdismuusika festival „Afekt“
Eesti Kontserdi minifestival „Keelpillifookus“
Ugala teatri „Head lapsed“
Endla teatri „Mullingari kandis“
eˉlektroni „Tõsielu laulikud“
Rene Köstri „Transcendentia“
Kim Noble’i „Sa pole üksi“
Intervjuu
Esiküljel Konrad Mäe preemia laureaat René Kari. Piia Ruber
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus „Midagi on õigemat selles“.
Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.
Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.
Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.
Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.
„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.
Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.
Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.
Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta. Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“ Tartu Kunstimajas
Laupäeval, 18. novembril kell 14.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“. Näituse kuraator on Kaisa Eiche.
Tegemist on olulise näitusega Eesti fotokunsti kõrghariduse ajaloos, kus ajastu vaimust kantuna võtavad sõna hetkel Eesti Kunstiakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppijad või selle hiljuti lõpetanud.
Fotograafiast kujunes 20. sajandil märgiloome masin ja seejärel terve süsteem, mis on praeguseks kujunenud simulaakrumi taasloomise tõhusaks aparaadiks. Fotograafia tõekaanon on meie igapäevane sotsiaalse fassaadi ehituskivi ühismeedias, mille varjus me psüühika varem või hiljem kannatab. „Fotograafia on paradoks — ta võib kuulutada nii tõde kui ka valet, küsimus on alati selles, kelle narratiivi järgi lugu parasjagu räägitakse. Tänases tarbimiskultuuris püüab meedia säilitada enda loodud tegelikkuse illusiooni iga hinnaga, et hoida meid ostlemas ja meelt lahutamas samal ajal, kui meie isikuandmeid või käitumisprofiile müüakse globaalsel turul. Me pole enam ammu vaatemänguühiskonna publikuks, me ise oleme toode ja kõik näivad sellega esialgu rahul olevat,“ selgitab kuraator Kaisa Eiche.
Näitusel osalevad kunstnikud: Siew Ching Ang, Inger-Liis Heinsoo, Erik Hõim, Andra Junalainen, Kenter Kalbri, Birgit Kaleva, Joosep Kivimäe, Elariin Kruusamägi, Kirke Kuiv, Gregor Kulla, Kristina Kuzemko, Britta Mai Martin, Jana Mätas, Agnes Müürsepp, Anna Ovtšinnikova, Andra Rahe, Sille-Riin Rand, Andrea Margó Rotenberg, Laura Ruuder, Triin Sagen, Enlil Sonn, Imbi Sõber, Lauri Trolla, Maarja Tõnisson, Jürgen Vainola.
Noorte fotokunstnike ühisnäitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali satelliitprogrammist ja seetoimub kahes kohas: Hobusepea galeriis 01.11.–27.11.2023 ja Tartu Kunstimaja väikses saalis 17.11.–17.12.2023.
2023. aasta Tallinna Fotokuu teemad koonduvad kaamerapõhise meedia ümber, fookusega fotograafilistel representatsioonidel meie igapäevases infovoos. Rohkem infot: fotokuu.ee.
Toetajad ja partnerid: Artproof, Eesti Fotokunstnike Ühendus (FOKU), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia, KIU kangatrüki stuudio, Kõrgem Kunstikool Pallas, Metropol Spa Hotel, Neoon Valgus OÜ, Raamikoda (Estframe OÜ), Seri Disain OÜ, starter-KIT ajakirja toimetus, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Kunstnike Liit, Tartu linn, Wale Vaal OÜ.
Eriline tänu: starter-KIT ajakirja toimetusele.
Näitus on avatud 17. detsembrini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta. Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Cumque aliquid aut dignissimos et soluta. Earum ut rerum neque tenetur dolorum. Est quis veritatis voluptas autem fuga quo consequuntur. Quibusdam natus explicabo pariatur.
Molestias velit quam debitis est esse soluta. Est qui soluta et eligendi sit. Officia qui eveniet voluptas omnis quisquam. Illo minima necessitatibus aliquid illo quidem recusandae autem.
Consequatur natus optio earum quaerat aut minima. Autem voluptate reiciendis dolor alias rerum doloribus voluptates enim. Repellat est laboriosam fuga adipisci. Velit repellat voluptatem vel.Sint id vitae ea commodi. Excepturi quod maiores molestias nostrum est quod. Porro libero quaerat et et voluptas a voluptate. At nulla et reprehenderit corporis a. Rerum ipsum consectetur voluptatibus dicta ipsa non. Occaecati dignissimos rerum dolore sed. Et voluptatem et illum saepe exercitationem. Quisquam sunt et soluta dicta quas rerum consequatur. Laboriosam voluptatum sit aperiam doloremque veniam itaque. Quo dignissimos autem et reprehenderit. Et ipsa tempore quia recusandae. Voluptatem sit dignissimos voluptatem eligendi praesentium sequi eius fugiat. Assumenda enim quia ut magni in est dolore.
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.
Näitus räägib elust virtuaalreaalsuses ja mõtiskleb sellest, et inimelu võib tulevikus ehk sinna kolida. Samas kõneleb näitus ka hirmust selle ees, et nii võibki juhtuda, ja mida me inimestena selle tulemusel kaotaksime.
Viimased paar aastat oli kunstnik mattunud arvutimängude maailma ja eelistas oma vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus talle vastuvõetav ka mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ta mitmeks kuuks sukeldus, oli Red Dead Redemption 2. Talle tundus, et RDR2 maailmas pole kohta, kus ta hetkel parema meelega viibiks. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui Metsik Lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.
„Selline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda, kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest,” selgitab kunstnik.
Keiu Maasik (s 1992) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Oma loomingus on ta varem käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta. Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Eesti filmimaastikul on juba mõnda aega tegutsemas valgevenelanna Volia Chajkouskaya, kes on end järjekindlalt tõestanud nii produtsendi, režissööri, festivalikorraldaja kui ka, mis seal salata, projektikirjutajana, kellel on oma ettevõtmiste tarbeks õnnestunud edukalt kaasata toetusi mitmetest Euroopa fondidest, mis on meie kitsastes ja keerulistes oludes alati teretulnud. Valgevene päritolu Chajkouskaya üht esimest produtseeritud filmi „Teekonnafilm“1 näitas Tallinnas DocPoint, oma firmaga Volia Films on ta koos Allfilmiga tootnud ka kaks väga tugevat Eesti autorite dokki: Vladimir Loginovi filmi „Prazdnik“ (2019) ja Max Golomidovi „Yoyogi haiku“ (2022, koostöös jaapanlaste tootmisfirmaga Kofuba). Järgmisel aastal on loodetavasti tulemas nii valgevenelanna Anna Savchenko surmanuhtluse-teemaline dokk „72 tundi“ kui ka ta enda esimene täispikk lavastajatöö „Poliitika pole tüdrukutele“ valgevene vabadusliikumisest.
Kuidas sa Eestisse sattusid ja millistel asjaoludel?
Ma tulin Eestisse 2018. aastal, sest alustasin Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis dokumentalistika magistriõpinguid. Sel ajal oli mul juba iseõppinud produtsendina mõningaid kogemusi, aga tahtsin tutvuda ka lavastamisega. Olin küll üsna ebakindel selles osas, kuidas sellele kõige paremini läheneda, ja mul läks omajagu aega, et lõpuks otsustada filmiõpingutega jätkamise kasuks. Mulle oli tähtis omandada mingi filmiharidus, sest bakalaureus olin ajakirjanduse alal. Tundsin end filmitööstuses justkui petisena, nii et oli vaja professionaalset filmiõpet. Sel hetkel hakkas selguma, et olen Valgevene filmitööstuses põrganud vastu klaaslage – tööstuses, mis on nüüdseks olematu, kuna valitsevad tsensuur ja korruptsioon. Sõltumatutel produtsentidel nagu mina pole rahastusele juurdepääsu. Nii et mulle tähendas Eestisse õppima tulek selle klaaslae lõhkumist – isehakanud naissoost filmiprofessionaalina. Tahtsin ka asutada oma firma väljaspool Valgevenet ja pärast Eesti võimalustega tutvumist tundus see mulle väga toreda sihtkohana ja huvitava maana Ida- ja Lääne-Euroopa ristumiskohas. Olin üsna tuttav ka Eesti filmitööstusega, sest olin Eestis tehtud filme näidanud oma dokumentaalfilmide festivalil Northern Lights, ja tuli soov ka ise sellesse panustada.
Nüüdseks on kõik teadlikud, mis juhtus Valgevenes 2020. aastal: diktatuurivastastest protestidest ja sellele järgnenud repressioonidest. Oma avameelsuse ja aktiivsuse pärast ei saa ma koju tagasi minna. Ma pole oma vanemaid viis aastat näinud, aga ma ei saa öelda, et lahkusin poliitika pärast. Ma lahkusin, kuna ei näinud Valgevenes mingit tulevikku selles vallas, millega tegelen, ega võimalusi seal filmiprofessionaalina areneda.
Kas Eestis oli lihtne või keeruline oma tee leida – ja miks?
Olin juba tuttav siinse filmimaastiku ja paljude filmiprofessionaalidega, nii et navigeerida oli lihtne. Ma olen väga õnnelik, et sain õppida BFMis, sest see andis mulle märksa kaalukama tausta ja lisas enesekindlust nii produtsendi kui ka lavastajana. Ma olen väga tänulik oma filmikooli õpetajale Riho Västrikule, kes veenis mind ühe oma kursusetöö tarbeks filmima oma vanemaid Valgevenes. Sellest kasvas välja mu debüüt lavastajana, lühidokumentaalfilm „Ühine keel“2, mis linastus Jihlava festivali lühifilmide võistlusprogrammis ja seejärel veel paljudel festivalidel. Tundsin end teretulnuna, kuna mu isiklik lugu kõnetas inimesi ka rahvusvaheliselt, kaasa arvatud siin Eestis.
Volia Chajkouskaya: „Ma lahkusin, kuna ei näinud Valgevenes mingit tulevikku selles vallas, millega tegelen, ega võimalusi seal filmiprofessionaalina areneda.“
Kõige raskem oli leida eestlaste hulgas häid sõpru, oma tugigruppi. Pärast siia kolimist tundsin end üsna ümberasustatu ja üksildasena, aga kuna eestlased on üsna tuntud kinniste inimestena, polnud lähedaste suhete loomine lihtne. Aga nüüd, aastatega, on mul tekkinud siin palju häid sõpru ja väga sooje suhteid. Mu väga lähedaste inimeste ring tekkis aga 2020. aasta sündmuste aegu, kui paljud valgevenelased pidid kodumaalt põgenema ja mõned jõudsid ka Eestisse. Mõned on nüüd mu väga head sõbrad, neist on saanud Eestis mu teine perekond.
Oled end tõestanud juba väga mitmes rollis. Peatselt algab filmifestival Northern Lights. Mis festival see täpselt on ja kuidas see toimib?
Northern Lights on iga-aastane filmifestival, millega alustasin Valgevenes 2015. aastal, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Leedu esinduse toel. Kõigepealt oli see festival, kus näidati Põhjamaade filme, aga kolme aasta pärast laiendasime filmivaliku ka Baltimaadele. See oli üsna eksootiline kraam, sest valgevenelased polnud peaaegu üldse näinud ei Leedu, Läti ega Eesti uuemaid filme. Northern Lights vahendas seega filme neist riikidest, kes olid valinud pärast NSV Liidu kokkuvarisemist demokraatliku tee, ka filmitööstuses. See oli üsna laialdase mõjuga, aga ka väga väljakutserohke ettevõtmine. Subtiitrid tuli tõlkida valgevene keelde, aga leida tõlk, kes teksti eesti keelest valgevene keelde ümber paneks, oli peaaegu võimatu ülesanne. Sellised oskused on haruldased ja need inimesed tegutsevad kirjandusvallas, mitte ei tõlgi filmide subtiitreid.
2015. aastast toimus festival kolmes Valgevene linnas: Minskis, Vitebskis ja Homielis. 2020. aastal aga puhkes koroonapandeemia, millele järgnesid meeleavaldused ja vägivald ning rahumeelsete meeleavaldajate represseerimine, kuna nad olid Valgevene diktatuuri vastu välja astunud. Northern Lights pidi kolima netti, festival tuli teha digiformaadis. Füüsilisel kujul leidsime end taas alles eelmisel aastal, tänu Pimedate Ööde filmifestivalile, millest sai meie teine kodu. Lühidalt kokku võttes toimus neli päeva pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse meie festivalitiimi videokõne PÖFFi juhi Tiina Loki ja Industry@Tallinn&BE juhi Marge Liiskega, kellega arutasime kahe festivali koostöövõimalusi. Sõda ei olnud osanud keegi oodata ja koostöö üle arutamise asemel pommitas Tiina mind küsimustega, miks Lukašenka lubas Ukrainat rünnata Valgevene territooriumilt ja mis me selles osas kavatseme ette võtta. Rääkisime peaaegu kaks tundi ja pärast mu argumentide ärakuulamist, et valgevenelased on tegelikult sõja vastu ja ainult 3% toetab venelaste sissetungi (see on Vene massiivset propagandat arvesse võttes väga erakordne) ja et me võitleme 2020. aastast peale (meenutagem kas või fotosid meeleavaldustest, millest võttis Valgevenes osa üle 200 000 inimese), ütles Tiina, et ka filmivaldkonnas peaks midagi tegema. Väga kohusetundliku inimesena (postsovetlik „hea tüdruku sündroom“) võtsin ühendust meie filmitegijatega ja ütlesin, et peaksime kirjutama Valgevene sõltumatute filmitegijate sõjavastase manifesti. Tegin valmis mustandi, saime kokku esimesed 20 inimest, neile hakkas lisa tulema ja kahe päeva pärast oli meil 130 allkirja. Manifesti avaldasid hiljem Variety, Hollywood Reporter ja Screen Daily ning terve maailm sai aru, et valgevenelased on sõja ja Vene agressiooni vastu.
Nii et see juhtus suuresti tänu Tiinale. Hiljem naasime koostööteema juurde ja PÖFFist sai meie varjupaik, koht, kus näidata valgevene vastupanufilme Northern Lights’i programmist. Korraldasime koos vestlusringi valgevenelaste iseseisva filmitööstuse hetkeseisust. Kõik meie linastused olid eelmisel aastal välja müüdud.
Tänavusel PÖFFil meie koostöö jätkub. Valgevene alaprogrammis „Lilled ei vaiki“ näitame filmi „Isamaa“3, mille on teinud valgevene lavastajad, aga Rootsi tootjafirma. Film jõudis ka Euroopa Filmiakadeemia dokinominatsioonini. Näitame ka mitmeid erakordseid lühifilme ja 16. novembril tuleb ka vestlusring „Vahe vähendamine. Eksiilist Valgevene Sõltumatu Filmiakadeemia loomiseni“ („Bridging the Gap: From Exile to Creation of Belarusian Independent Film Academy“).
Kuidas valgevene filmitegijad praegu üldse tegutseda saavad? Mis see filmiakadeemia on?
Sõjavastane manifest ja Northern Lights’i vestlusring eelmise aasta PÖFFil panid aluse Valgevene Sõltumatu Filmiakadeemia loomisele. Ka selle algataja olin mina. Võtsin taas ühendust oma kolleegidega ja panin ette midagi koos ette võtta, et filmielu käigus hoida. Saime ju 130 allkirja – päris palju rahvast. Arutelu käigus sündinud oma filmiakadeemia ehk BIFA mõtet toetas ka Euroopa Filmiakadeemia. Tänavu esitlesime seda Berliinis.
Valgevene filmitegijatel on kodumaal praegu võimatu tegutseda. Peaaegu kõik pidid põgenema ja keegi neist ei saa tagasi minna enne, kui muutub poliitiline olukord. Meile on see traumaatiline kogemus. BIFA on võimas ühisplatvorm, et ka eksiilis tegutseda. Enamik meist elab nüüd Leedus, Eestis, Poolas, Gruusias, Saksamaal ja mujal. Ja me peame kuidagi Euroopa Liidus oma tee leidma.
Nagu Northern Lights’il tuli saada ellujäämiseks Euroopa filmifestivaliks, peavad ka valgevene filmitegijad kohanema. PÖFFi vestlusring on just sellest: mida saab käputäis inimesi filmitööstusele pakkuda ja milline on loomulik ja valutu viis valgevene filmitegijate integreerimiseks nii, et säiliks nende identiteet, aga avaneks ka maailm.
Ma pole enam 20aastane ja mul pole illusioone, et filmikunst suudab maailma muuta. Selleks on vaja palju võimsamaid vahendeid, nagu parem poliitika, igaühe töö iseendaga ja palju empaatiat meilt kõigilt ja igaühe suhtes. Ma ei usu, et filmil on jõudu Valgevene diktatuuri hävitada, küll aga usun, et filmi tõttu saab ehk osa inimesi paremaks, aitab jääda ausaks iseenda ja teiste vastu. Tegelik suur poliitiline muutus algab just sellest. Seepärast tahan ka edaspidi lugusid rääkida ja filme teha.
Milline on su suund produtsendina ja mida oled teinud?
Alustasin iseõppijana ja enne filmikooli astumist olin juba produtseerinud kolm üsna edukat dokfilmi ja ka ühe eksperimentaalsema filmi. Minu debüüt „Teekonnafilm“ esilinastus Amsterdamis IDFA põhivõistlusprogrammis ja hiljem näidati seda veel 80 festivalil. See jõudis Ameerika kinolevisse ja ka Oscari kvalifikatsioonini. Dokfilm „Mu vanaema Marsilt“4 (koostöö Ukrainaga) valmis 2018. aastal ning esilinastus Jihlavas. Autori Aleksander Mihhalkovitši teine film on nimetatud „Isamaa“. Kaastootsin Maksim Švedi dokfilmi „Puhas kunst“5 (Poola suurproduktsioon). Enne produtsendi ja nüüd ka režissöörina teie Allfilmiga ühinemist tootsin mitu filmi oma firma Volia Films alt sellega koostöös: Vladimir Loginovi filmi „Prazdnik“ ja Max Golomidovi „Yoyogi haiku“.
Mulle meeldiks dokfilmide tootmisega jätkata, aga tahaksin selle kombineerida lavastajakogemusega. Kuna olen ka luuletaja ja endine ajakirjanik, sobib kirjutamine mulle hästi ning ma usun, et kunagi leian aega, et kirjutada, lavastada ja toota oma mängufilm.
Olen väga õnnelik, et saan olla osa Allfilmist, kus on väga eriline meeskond ja inspireeriv õhkkond. Meil on olnud juttu sel teemal, kuidas luua dokumentalistika n-ö osakond. Loodetavasti saame selle panna kasvama ja arenema, et anda võimalus noortele Eesti talentidele. Teeksin hea meelega Eesti filmitegijatega rohkem koostööd.
Kuidas sul lavastajana läheb? Esimene suur filmiprojekt on praegu käsil …
Jaa, sellel on nüüd uus pealkiri „Poliitika pole tüdrukutele“ („Girls are not Made for Politics“). Tutvustasime seda aastaid pealkirja „Abikaasa“ („Wife of …“) all. Selle projektiga sundisid mind alustama asjaolud. Mu kodumaal möllas torm, mida ma ei saanud eirata. Olen tänulik Ivo Feltile, kes oli algusest peale üks mu suuremaid toetajaid ja julgustas mind ka uskuma endasse kui lavastajasse. Projekt on endiselt üsna konfidentsiaalne, seotud turvariskiga. Näiteks üks mu tegelasi arreteeriti eelmise aasta oktoobris ja mõisteti kaheks aastaks vangi lihtsalt sellepärast, et andis intervjuu kanalile, mille Lukašenka valitsus on tembeldanud „ekstremistlikuks“. Nii et enne tema vabanemist ei saa me ta nime avalikustada. Seetõttu on ka filmi tutvustus üsna üldine: ütleme, et see on karakterikeskne dokfilm, kus valgevene naised esitavad väljakutse peaaegu kolm aastakümmet kestnud diktatuurile.
Olen selle projektiga 2020. aastast saadik teinud läbi pika teekonna. Nüüd võin avalikustada, et üks mu tegelastest on ka demokraatliku Valgevene juht Svetlana Tsihhanovskaja, keda olen juba üsna pikalt jälginud. Ja ma olen ka ise loos osaline, kuna olen Tallinnas olnud valgevene diasporaa tegemistes aktiivne osaline 2020. aasta presidendivalimiste algusest saadik. See film on hirmu ületamisest.
Alguses tahtsin teha filmi poliitvangide abikaasadest (nende hulgas ka kõige aktiivsem Tsihhanovskaja), aga siis sai sellest kuidagi loomulikult film, kus räägin lugu omaenda vaatenurgast ja kogemusest lähtuvalt ning kolme tegelast ühendavalt. See osutab ka meie ühtsusele ja sõsarlusele, sest oleme kõik üksteise lugude osa. Mu ema kohalolek filmis rõhutab ka seda mõtet.
Oleme endiselt väga teadlikud ohtudest. Tahame olla kindlad, et mõlemad peategelased, mina ise ja kõik filmis esinejad on väljaspool ohtu. Me oleme üles ehitanud strateegia, kuidas neid kaitsta, ja otsustanud, et ei paljasta ühe tegelase nime ega nägu enne tema vanglast vabanemist, mis peaks aset leidma 2024. aasta suvel. Töötame mitmete moonutustega, nagu hägustamine, süvavõltsing, nägude moonutamine, et Valgevene eriteenistus ei saaks tuvastada 2020. aasta arhiivimaterjalides esinevate inimeste nägu.
Töös on ka kampaania, et propageerida Valgevene poliitvangide vabastamist ja ka demokraatlikku pööret ning naisjuhte. Mulle on väga oluline, et see film aitaks ka teistel naistel filmitööstuses ja muudes valdkondades olla aktiivsem, seljatada oma hirmud ja ehk leida nii rohkem võimalusi oma hääl kuuldavaks teha ja karjääri arendada.
Mida sa filmis kõige enam hindad?
Ma väärtustan ausust, julgust, empaatiat ja ilu. Kõiki neid kategooriaid defineerib igaüks ilmselt küll erinevalt. Mu filmimaitse on üsna kirju, sama lugu on ka muusika ja kirjandusega. Mulle meeldivad eksperimentaalsed filmid, nagu Jean-Luc Godardi „Hüvasti, keel“6, või väga aeglase tempoga dokid, nagu Pirjo Honkasalo „Melanhoolia kolm tuba“ või „Tanjuška ja seitse kuradit“7. Minu meelest on Apichatpong Weerasethakuli „Memoria“ (2021) üks kõigi aegade ilusamaid filme, aga ma ei usu, et mul endal on julgust midagi sellist teha.
Eesti režissööridest olen Triin Ruumeti ja Veiko Õunpuu fänn ning filmidest kindlasti ka Anna Hintsi „Savvusanna sõsarate“ (2023) ja Liis Nimiku „Päikeseaja“ (2023) fänn. Vanematest meeldivad Leida Laiuse filmid, mind inspireerib see, mida teevad Tanel Toom ja German Golub, ka produtsendid, näiteks Katrin Kissa. Allfilmi ma siin ei mainigi, sest see inspireerib iga päev ja on pidev filmikool.
Ilmselt püüan ise jääda elusaks, elavaks, teravaks, paindlikuks ja muutustele avatuks. Ja olla tegelikkusega kontaktis.
Mis Valgevenest edasi saab?
See on väga õrn teema. Raske on poliitikas midagi prognoosida, aga tahan rõhutada, et Svetlana Tsihhanovskaja teeb demokraatliku Valgevene juhina oma tööd ja plaanib mõne kuu pärast väljastada alternatiivse passi, et ka neil valgevenelastel, kes kodumaale tagasi ei saa minna, oleks oma kehtiv isikut tõendav dokument. Seda tehakse vastukaaluks Lukašenka seadusele, mis keelab võõrsil viibivate valgevenelaste passi kehtivusaja pikendamise või selle vahetamise. Ta tahab panna meid ennast tundma lõksu püütuna.
Mis on saanud Minski rahvusvahelisest filmifestivalist Listapad?
2020. aastal võttis riik selle üle. Nüüd see küll toimub, aga täielikult tsenseeritud kujul: see on omandanud postsovetliku näo, linasuvad filmid Venemaalt, Kasahstanist ja muudest endistest liiduvabariikidest. Mõned rahvusvahelised filmiprofessionaalid küsivad minult siiamaani, kuidas peaks vastama, kui kutsutakse sellele festivalile. Ma vastan, et kutset ei tohiks iial vastu võtta. Huvitav fakt: festivali Listapad endine programmijuht Igor Soukmanov kureerib sellest aastast Northern Lights’i valgevene filmide programmi.
1 „The Road Movie“, Dmitri Kalašnikov, 2016.
2 „Агульная мова“, Volia Chajkouskaya, 2020.
3 „Батьківщина“, Aleksander Mihhalkovitš, Hanna Badziaka, 2023.
4 „Моя бабушка с Марса“, Aleksander Mihhalkovitš, 2018.
Kõik algas sellest, et uue telemaja ehitamiseks ei olnud raha. Kui aga hoolega kaevata, siis kuskil riigivõim ikka mõne ootamatu aardeleiu peale satub. Sedapuhku komistasid detektoristid taas kultuurkapitali otsa, kuhu laekub hasartmängumaksust juba paar aastat ennustatust rohkem raha. Lahendus on leitud ja riigikogu kultuurikomisjon sai harva ette tuleva ja austava ülesande algatada kultuurkapitali seaduse järjekordse muutmise eelnõu. Töö on ühtaegu erandlik õigusloome üldkorra mõttes, sest kaalukad ja raha liigutavad eelnõud peaksid parlamenti jõudma ikka valitsuse kaudu. Püsiobstruktsiooni tingimustes on valitsuskoalitsioon aga järjekordselt valinud korravälise otsetee, sest nii saab ju kiiremini.
Praegune käik kõneleb midagi ka riigivõimu ettenägelikkusest või selle puudumisest. Pole ju veel aastatki möödas sama seaduse eelmisest muutmisest, millega kõrvaldati tehniline takistus korraga rohkem kui kahe riiklikult tähtsa kultuuriehitise rahastamise teelt. On valdkondi ja seadusi, millest ilmselgete vigade kõrvaldamine võtab terve kümnendi ja põhjenduseks kostab siis erakondadelt, et kas ei ole poliitilist tahet või siis ei sobi liiga tihe sama küsimuse juurde tagasipöördumine riigikogu väärikusega.
Nüüd tõotab minna teisiti. Telerahvas, rõõmusta! Algatatud eelnõu (338 SE) teeb tähelepanuväärseks aga seik, et ehitusraha eelnõu sappa on kultuuriministeeriumil õnnestunud haakida sootuks teine, aga samuti aastaid vindunud teema, nimelt loovisikute sotsiaaltagatiste parandamine. Seda aga vaid väikeses osas, nimelt asudes „loometöötasuna“ sotsiaalmaksustama kulka sihtkapitalide määratavaid toetusi ja stipendiume. Eelnõu seletuskirjas on targalt märgitud, et „paljud lahendused, mis on kaasamisel välja pakutud, eeldavad põhjalikumat sotsiaal- või kultuuripoliitilist muudatust või on eeldatavalt hetkevõimaluste kontekstis liiga suure eelarvemõjuga“. Ime veel, et õigustusele kaalu andmiseks „Kevadest“ õpetaja Lauri ei tsiteeritud. Iseenesest on kavatsus õilis ja natukene võib olla parem kui mitte midagi, kuid on jäänud rehkendamata, ega õnnelikuks saajate kõrvale juhtumisi hoopis suurem hulk õnnetuid teki – ja siia on kalmistu jagu koeri maetud.
Esimene juriidiline pärl kõlab nii: „Loometöötasu, mille maksmise eesmärk on võimaldada käesolevas seaduses sätestatud kultuurivaldkondade erialaselt aktiivsel loomingulises tippvormis loomeinimesel pühenduda konkreetsele loomingulisele tegevusele või tööle, mille eesmärgiks on luua eesti kultuuri arenguks oluline autori- või esitajaõiguse alla kuuluv teos, maksmiseks sõlmitakse käsundusleping.“
Rahandusministeerium ennustab hasartmängumaksu kiiret ja kõigutamatut kasvu aastani 2032. Seaduseelnõu 338 SE
Inimeste täpsema sorteerimise reeglite loomine on eelnõus delegeeritud kulka nõukogule. Kui see töö algab, saab palju kurba nalja ja hiljem küllap kohtuasjugi, sest kulka nõukogult oodatakse mitte vähemat kui da Vinci või Galilei sooritust. Ta peab vettpidavalt sõnastama selle, mille alusel tehakse kindlaks loovisiku „erialane aktiivsus“ ja „loominguline tippvorm“. Usaldusväärseid mõõteinstrumente pole seni maailmast teada ja kui meenutada kultuuriministeeriumi alles hiljutisi katsumusi teatrite rahastamise uute reeglite loomisel, ei ole eriliseks optimismiks põhjust. Spordis on tippvormi saavutamine suurvõistluste ajaks meeskonnatöö ja selleks, et ka kirjanikud või kujutavad kunstnikud oleksid tippvormis just toetuste taotlusvooru toimumise hetkel, vajaksid nad kindlasti professionaalset abi treeningukava koostamisel, toitumisnõustajat, psühholoogi ja massööri ning miks ka mitte mänedžeri ja sponsorit.
Sama kontimurdev ülesanne on enne looja töö alustamist objektiivselt tuvastada, et lõppsaadus on „eesti kultuuri arenguks oluline“. Arenguks? Oluline? Mis Eestis või Eesti kodanike välismaal loodust üldse mahub „eesti kultuuri“ sisse ja mis mitte? Ja mis saab juhul, kui lõpptulemus siiski hindajate silmis siivutuseks, käkiks või koguni kultuuri arengut pärssivaks teoseks osutub? Kas nõutakse toetus tagasi?
Seda kõike peavad kultuuriministri juhtimisel suutma öelda ja otsustada inimesed, kes on raske südamega nõustunud tähtajaliselt osalema kulka sihtkapitalide töös ning iga koosseisu kokkuleppel sealt kulka nõukokku suunatud. Kas nende uute kohustuste valguses nõustub üldse keegi edaspidi kulka nõukokku kuuluma? Ma kahtlustan, et riigikogu kultuurikomisjonis on võimalikud tagajärjed seni läbi arutamata, seda enam et eelnõu algatamise otsustamisel osales põhiliikmete asemel mitu asendajat, kes ei pea olema ega saagi olla komisjoni teemadega sügavuti kursis.
Eelnõu seletuskirjast on ka näha, et nüüd sotsiaalmaksustamisele minevast toetusrahast lõviosa on seni määratud kirjanduse ja kunsti alal ning tõlkeprogrammide rahastamiseks. 2022. aastal kulus neile kolmele 81% nii jaotatud 1,1 miljonist eurost. Arhitektid ja audiovisuaalkunstnikud on loometöö toetuseks küsinud ja saanud sellega võrreldes olematu summa, seega erineb stardipositsioon suuresti. Praeguse arusaama järgi keegi ei kannata, sest ennustatav tulu eeskätt hasartmängumaksust on niikuinii suurem kui see summa, mis läheb sotsiaalmaksu kuluks. Kuid ennustuste täitumine on vägagi küsitav, mis sest, et kulka juhataja on rahandusministeeriumist ja mujalt saadud lähteandmete järgi kõik õigesti kokku arvutanud. Kui juhtub nii, et tulu loodetud kiirusega ei kasva, võib sotsiaalmaksukohustus hakata otsast sööma seni puhtalt kätte saadu kogusummat – ja siis ei ole enam keegi võitnud.
Kuni 2022. aastani oli hasartmängumaksu laekumine üsna hästi prognoositav ja peegeldas suuremate kõrvalekalleteta majanduse üldseisundit. Pärast globaalse finantskriisi saabumisel toimunud järsku tagasilangust (kogusumma kahanes peaaegu poole võrra) kasvas hasartmängumaksust saadav tulu aeglasemalt, võrreldes näiteks SKT, käibemaksu või riigi kogu maksutuluga, ning 2007. aasta tasemele tagasironimiseks kulus 14 aastat. Seega võiks öelda, et mängukirg nii inimeste kui ka raha poolest oli kooskõlas heaolu üldise tasemega. Seejärel aga midagi juhtus. 2022. aasta riigieelarve tuludesse kirjutati hasartmängumaksust 33 miljonit eurot, eelarve täitmise aruande järgi saavutati tulemuseks 140%. Ühtki muud maksu ei ennustatud nii mööda. 2023. aasta eelarvesse kirjutati selle optimismi lainel 45 ning järgmiseks aastaks koguni 59 miljonit. Maksumäärad küll tõusevad, kuid need ei seleta kogu kavandatud kasvu.
Veel hullem, kõnealuse eelnõu seletuskirjas on ka kümne aasta peale ette vaatav tabel, kust nähtub, et tuleva aasta suurhüppe järel hasartmängumaksu laekumise rahulik, aga kindel kasv jätkub juba saavutatud kõrgelt tasemelt. Nii ennustatakse olukorras, kus muidu käib igapäevane jutt rahva vaesumisest, palgakasvu võimatusest avalikus sektoris jne. Mängurlus õitseb keset hädaorgu?
Miks ikkagi trend järsku muutus ja kui kestlik uus kurss võiks olla? Hasartmängusüsteemi tuli suur sahmakas raha juurde just siis, kui väliskeskkond halvenes, majandus tardus ja inflatsioon kappas. Kuidas arukatel inimestel, kes varem õnnemängust eemale hoidsid, tekkis hirmu ja ebakindluse õhkkonnas mõte ja ühtlasi vaba raha hasartmängu panustamiseks? Ei tekkinudki. Ainus, millega hasartmängumaksu ülelaekumine viimasel kahel aastal hästi korreleerub, on seni kohustuslikust teisest pensionisambast lahkunutele tehtud väljamaksete aegrida. Kasiinodesse või kihlveokontoritesse viidud sambamiljonitest osa jõuab maksurahana küll kulkasse, kuid protsessi lõpuks tekib õnnetuid hoopis rohkem kui õnnelikke ja eks allikas ole juba ka kuivamas. Seega pole mitte ainult õhulossi ehitava kultuurikomisjoni, vaid terve riigikogu miinimumkohus enne riigieelarve või kultuurkapitaliseaduse muutmise kinnitamist hasartmängunduses toimunu ja toimuva üksikasjadeni väljaselgitamine.
November algas paraja purakaga, kui linnapea Mihhail Kõlvarti laia selja taha varjunult esitlesid esiti anonüümsed ruumiloojad mereäärse piirkonna tõlgendust, kus puudus surutud ja paranoilisel ajal Tallinna merele avanud sümbolhoone – linnahall. Seda oligi oodata, sest aeg on väga sobiv.
Juba mullu pelgasid Nõukogude ajal püstitatud monumentide kaitseks sõna võtnud, et Ukraina-Venemaa vahelise sõja tuules saabub järg peagi arhitektuuri kätte. Kui toona taheti maha kratsida viisnurki ja Estonia laemaali, siis nüüd on järg jõudnud linnahallini. Kuigi inimeste harimisega on kultuuri vallas jõudumööda tööd tehtud, näiteks tutvustati hiljuti Kumus ukraina vasakpoolset avangardismi. Küll olid ikka rajud ideed! On kurblik, et meie oma autorite tehtud hoone puhul rõhutavad ka armastatud ajakirjanikud nagu Arp Müller selle esitist Lenini nime. Samas vaimus võiks arvata, et ka Lenini auks nime saanud Vilen Künnapu tuleks hukka mõista, lammutada autoritaarsel ajal Pätsi auks ristitud vabaõhukool ja Lembit Pärnale ning teistele kunagi auväärseteks peetutele pühendatud koolid. Seeon naeruväärne. Võiks ehk juba mõista, et ka Rootsi riigivõimu kinnitusteks rajatud ülikool, nii mõnegi jaoks põlisrahva alandamist esindavad kirikud ja linnused on meie ruumiline pärand.
Kui sisearhitekt Leila Pärtelpoeg 1970. aastatel mõisahäärbereid, millest kuulsaim on Palmse, vuntsima asus, küsis nii mõnigi, et miks raisatakse raha baltisaksa parunite pärandi peale. Õige eestlane austab talutaret! Paistab, et mõne inimese arusaam on tänapäevalgi selline, kuhu paljukultuuriline, kihiline, intellektuaalne linnakultuur – mille hulka kuulub ka ehituskunst – ei mahu. Tahaks võtta hangu ja vastavalt maitsele, siis näiteks tiblale või soveedile (vt nt president Ilvese ja teiste isaste säutse), koha kätte näidata. Pröökamisega on muidugi lihtne lömastada viisakat arutelukultuuri viljelevat muinsuskaitset ja arhitektuurisõpru.
Vahest ei maksa alahinnata tõika, et tuhanded noored kasutasid võimalust hiljutise kunstinäituse „Kaduvik“ ajal linnahalli ise kogeda. Kuigi võib vastu väita, et ka tasuta käimlad on ülimenukad, siis vahest on nii, et mõlema järele on karjuv vajadus. Vajame nii nihkes kui ka hädatarvilikke ehitisi. Ja võib-olla pole patt mõelda suure vuntsimise kõrval ka varemete ilule, just nõnda on lähenetud muistsetele linnustele. Mõelgem kas või Haapsalu, Põltsamaa, Rakvere ja Narva peale. Võiks arutleda, mis üldse on need väärtused, mis meie linnades pead pöörama panevad. Rännates otsitakse midagi erilist, sellist, mida kodutanumal pole: Egiptusest oodatakse püramiide, Tallinnast vanalinna ja, palun vabandust, ka Sovietistani. Pole põhjust arvata, et kaks hiljuti esitletud turistidele mõeldud majakat – värskelt välja hõigatud uus A-terminal (arhitektuuribüroo Molumba) ja lennujaamahoone laiendus linnahalli suursugususe üle trumpavad.
Miks siia üldse filmilinnakut teha, kui siin miskit eksootilist ja stiilset peale raba filmida pole? Vaid roheekraaniga võttepaviljoni pärast Euroopa servale ju ei tulda!
Vahest on põhjust õppida esivanemaid tajuma kohalike tavade kaudu hingede sõbraliku kohaloluna kui halloween’i kombestiku koledate kollidena? Kas ei võiks ka eelkäijate tegusid, mille sekka mahuvad keldris jõule ootava pohlamoosi ja kõrvitsa kõrval majadki, võtta rahulikult?
Ilmselt on palju keerulisem rinda pista pehme mõjutustegevusega, millega kokku puutume. Kuidas muidu aru saada olukorrast, et võideldakse majade, mineviku ja mäluga, kuid ei tuletata Arvo Pärdile ja Johannese kooliperele meelde, et Moskva patriarhaadi rüpest oleks paslik Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse liikuda? Aga seda ei tehta, sest Pärdi näol on tegemist ülemaailmse kuulsusega, kauni loomingu autoriga, kel on Laulasmaal meie kaasrahastatud muusikatempel ja kellele kerkib Rakverre teinegi pühamu. Või tulekski siiski kultuuripatriarhe pühakutena kohelda? Ei tea.
Ilmselt on omakasu silmas pidades julgem olla nõudlik mineviku, mitte oleviku suhtes.
Neljapäeval, 16. novembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taiwani päritolu ehtekunstniku Yufang Hu näitus „Habras proosa“.
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus 
Laupäeval, 18. novembril kell 14.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis noorte 
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.
