Anti Saar

Selle essee tulipunktis on uus majandusühiskond, mis ei ole enam allutatud Nõukogude riigile nagu enne 1985. aastat, kuid mis pole ka enamikus lääneriikides tuntud kapitalistlik ühiskond. Vasttekkinud majandusinstitutsioonid ja -tegelased ning äritüübid sündisid globaalse kapitalismi ja Venemaa majanduse vastasmõjus, ehkki eeldati, et viimane moondub neoliberaalse projekti embuses iseenesest kapitalistlikuks ühiskonnaks. Pealkirjas osutatud „ettevõtjate tootmine” hõlmab kaht teineteist toetavat protsessi: ettevõtjad loovad end ise ambitsioonidest ja püüdlustest tõugatuna, teiseks loovad ettevõtjaid ootused, kujutlused nii läänes kui Venemaal, ning ettevõtjaile esitatud nõudmised. Sageli usutakse, et ettevõtlus on võimalik ainult (kapitalistliku) turumajanduse keskkonnas  et ühiskonnale on see ainult kasulik  et ettevõtjad on erandlikud isiksused, keda kannab kapitalismi hoovus  et ettevõtlus on vaba valik, mitte vajadus.

Mugandatud ideed

Ilmselgelt oli 1990ndate lõpu Vene ühiskonnas esile kerkinud majandustegevus varem olemas, ainult teise nime all: teine majandus, kooperatiivid jne. Tänaseni on vaid vähestes hilisema ettevõtluse uuringutes võetud arvesse uue turumajanduse iseseisvaid, hea haridusega ja nooremaid esindajaid, kes on iseenesest juba turumajanduse saadus. Milline on ses toodangus lääne roll? Ma mõtlen siinkohal läänt kui kumulatiivset kuvandit, peegelduspunkti, mida paljud Venemaal ja Ida-Euroopas on kasutanud, et defineerida „teist”.

Barbara Czarniawska ja Bernard Joergese (1996) sõnastatud „ideede rände” metafoor tähendab, et ideed võivad oma teel käivitada muutusi, kuid tegelikkuses muudavad nad „tõlkimisprotsessi” käigus nii idee algatajat kui ka selle vastuvõtjaid. Lääne osalemist muutustes vaadeldes räägin ma just tõlkeprotsessist. See, mida me tänapäeval Vene ettevõtlusena näeme, kujutab endast tegelikult uutmise ajast riigis õitsele puhkenud rohkete ideede turu-, kapitalismi- ja ettevõtluskujutluste „tõlkimisahela” saadusi. Ideed polnud ei lääne ega vene omad. Need tõukusid kõige „lääneliku” imetlemisest, mis ei haaranud ainult reformimeelseid poliitikuid, vaid ka rohkesti tavalisi inimesi. Aja jooksul on mõned tegijad neid ideid mugandanud, muutnud ja manipuleerinud vähemalt samavõrra kui teised neid sisendasid ja kuulutasid.

Samasugune areng on Venemaa ajaloos kordunud mitmel korral. Nii ei saa me tõlke tulemusi, nagu meie neid tajume, omistada algideedele endile. Vastupidi, Venemaa ettevõtlusel praegu on 1990ndate siirdeprotsessidega sama palju ühist kui Vene impeeriumi suurkaupmeeste või nõukogude mänedžeridega. Tänapäeva ettevõtjaid on võimalik mõista vaid analüüsides, millised inimlikud, institutsionaalsed ja ideoloogilised eeldused mängu tulid mitmes laines Venemaal kanda kinnitanud ettevõtlustegevuse käivitumisel. Vaatleme lääne tegevuse kolme mõõdet Venemaa ümberkujundamisel: siirde diskursust, lääne investeeringuid ja eraettevõtluse käivitamist.

Siirde diskursus

1985. aastast ja eriti pärast 1989. aastat oli vaja mõista, mis siirderiikides üldse toimub. Seetõttu töötasidki lääne teadlaskond, konsultandid ja reformide pooldajad välja siirde paradigma, mille juured on sovetoloogias ja moderniseerimise teooriates. Selle paradigma tuumaks on tõdemus, et muutus on vältimatu, see peab olema kiire ja sirgjooneline sotsialismist turumajandusse ja demokraatiasse. Eesmärgi saavutamise meetoditeks olid šokiteraapia ja neoliberalismi teooria, mis rõhutas plaanimajanduse väljasuremist, riigi väljatõrjumist, majanduse domineerimist ühiskonna üle, heaolu allakäiku. Selline lähenemine leidis Nõukogude bloki riikide enamuselt positiivse vastuvõtu, kuna seal igatseti pigem paremat elu kui, vastupidi kõigile reeglitele, nõukogude elu. Paradigma põhiline kriitika toetub neljale sambale, mille sõnastasid 1999. aastal Michael Burrawoy ja Katherine Verdery. Nad väidavad, et majandussfääri puhtal kujul pole olemas. Siiret ei saa pidada ette defineerituks, vaid see on läbirääkimiste protsess. Siirdeprotsess ise pole ainult edasi-, vaid ka tagasiminek. Ida-Euroopa riikide võrdlemine lääneriikidega näitab neid kui puudega riike, lääneriigid aga kujutavad endast normi.

Lääne investeeringud Venemaa majandusse

Venemaale ja Ida-Euroopasse tehtud investeeringute poliitilised põhimõtted ei olnud ideoloogiliselt neutraalsed, vaid rajatud ideele, et need riigid ei pöördu kunagi tagasi oma sotsialistliku mineviku juurde. Investeeringute edukus sõltus sellest, kes neid vahendas ja kes oli saaja. Tegevusse kaasati suured institutsioonid nagu IMF ja Maailmapank laenuandjaina, samuti töötati välja eriprogrammid nagu TACIS, Intas, Tempus. Põhiosa investeeringutest saabus konsultantide vahendusel. Venemaal olid vahendajateks valitsuse liikmed, nn Chicago kutid (Jegor Gaidar, Anatoli Tšubais), kes juurutasid šokiteraapiat koos kiire erastamise, hindade vabastamise, eelarvete tasakaalustamisega jmt. Kasutati rohkesti poliitilist manipuleerimist, nagu näiteks Jeltsini 1996. aasta valimiskampaania puhul. Abiprotsessil polnud vähimatki läbipaistvust. Valdava osa finantsabist vahendas üksainus poliitiline klann vähimagi avaliku toetuse või järelevalveta. Privatiseerimise lõpptulemust Venemaal kirjeldatakse sageli kui müüti. Järelikult, lääne investeeringuid kasutati demokraatia juurutamiseks ebademokraatlike võtetega.

Uue erasektori loomine

1990ndate alguses eelistasid lääne partnerid põhiliselt ühisettevõtete (joint venture) loomist. Siiski oli see koostöö ebavõrdsel alusel, kus lääne osaks oli panustada raha, tehnoloogia ja oskusteabega, venelased aga hoolitsesid suhete eest ametivõimuga, korraldasid juhtimist jms. Ühisettevõtete ellujäämise protsent oli väga väike. Lääne algatused sihtisid teisest, illegaalsest majandusest erineva, uue ja stabiilse, uut tüüpi ettevõtlustavadega erasektori arendamist, kuid seda ülesannet oli Venemaa turumajanduse tingimusi arvesse võttes pea võimatu lahendada. Loodi hulgaliselt ettevõtlusfonde (põhiliselt Ameerika omi), et suunata toetus otse erasektorisse, samas kui ELi abi vahendati kohalike omavalitsuste kaudu.

Pahatihti ei mõistnud kohalik osapool, et laenud tuleb kunagi ka tagasi maksta. Eraettevõtete rahavajadus oli palju suurem kui laenupakkumine. Majanduslikult kõige tõhusam strateegia oli investeering hea tootlusega väiksemat sorti ettevõttesse, kuid selle asemel läks valdav osa rahast FDIna (välismaine otseinvesteering) suurettevõtetesse ja toorainetööstusse. Peale selle oli välismaiste otseinvesteeringute tase Venemaal teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes väga madal. Piirkondlikud erinevused FDI jaotuses on Venemaal tänaseni väga suur probleem, ehkki võib täheldada üksikuid positiivseid FDI kohalikule ettevõtlusele ülekandumise nähte. Lääne huvi arendada Venemaal ettevõtlust püsib endiselt kõrge. Ajakirja Economist viimase ülevaate (2007) järgi on ettevõtluskeskkond Venemaal sama soodne kui Hiinas või Indias, kuid endistviisi on probleemiks korruptsioon ja ebaefektiivne bürokraatia. Paljud Venemaal tegutsevad lääne ettevõtted kohanduvad kohalike tavadega selmet järgida oma päritolumaa või rahvusvaheliste kompaniide standardeid.

Kokkuvõtteks

Midagi lõplikku järeldada on veel vara, kuid võib osutada, et lääne kujutelm Venemaast kui „teisest” on tänaseks pikitud lääne mitmesuguste Venemaa kommunistlikust kapitalistlikuks muutmise osalusvormidega. Lääne institutsioonide kujundatud, rahastatud ja juurutatud reformiprotsess on osutunud millekski hoopis enamaks, kui seda alguses ette kujutati.

Siiret kapitalismi ei esitletud idaeurooplastele järgimiseks kui üht võimalikest, vaid kui ainuvõimalikku stsenaariumi. Samasugust loogikat nagu lääne eeltingimuste kehtestamisel võib täheldada ka siirdeprojekti finantseerimisel: vähene läbip
aistvus ja ebademokraatlikud võtted. Niinimetatud vana erasektori toimimismehhanismidele väljakutset esitamata on lääne doonorid, eriti USA omad, juurutanud investeerimispoliitikat ettevõtlusfondide kaudu ja eelistanud otseinvesteeringuid suurettevõtetesse, minnes mööda kohalike omavalitsuste bürokraatlikust asjaajamisest. Seda soovimata on lääne rahaline toetus soosinud vana juhtimispraktika ja endiste juhtide võimulpüsimist, samal ajal ei pälvinud uut tüüpi juhtimine sugugi sama suurt tähelepanu. Ja nii pidigi, kui kasutada Janine R. Wedeli väljendit, see suhe paratamatult põhjustama mõlemal poolel „kokkupõrgete ja salakokkulepete müriaadi”.

Oksana Šmuljar Green on Göteborgi ülikooli uurija ja õppejõud. Ta on sündinud Ukrainas ja lõpetanud 1969. aastal Kiievi ülikooli sotsioloogina, omandanud ka kraadi sotsiaalteadustes Praha Kesk-Euroopa ülikoolis.

Tõnu Tender: Kinnitasid vana reeglit: naised armastavat kõrvadega…

Minu värvikamad elamused on seotud lõunaeesti keelekujudega: Tartu ja Võru kandi keelega. Tallinn-Nõmme koolipoisina kuulsin Artur Adsoni võrukeelseid värsiridu, mis mulle väga erilisena kõlasid! Üliõpilas­põlves lummas mind Gustav Suitsu „Kerkokell”, hindan seda praegugi väga kõrgelt. Eesti iseseisvuse taastamise ajal kuulsin muusik Indrek Kalda ehedat ja mahlakat, äärmiselt kõlarikast ning vaimukat võrukeelset kõnet! Mulle avaldas muljet asjaolu, et keele kõla võib asjadele ja nähtustele anda teistsuguse tähenduse.

K. V.: Kui haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas tuli möödunud aasta lõpul välja ideega korrata legendaarset keelte iludusvõistlust, siis pani see mõte mind lingvistina ausalt öeldes nördima. Sama hästi võiks võistelda selles, missugusel rahval on siivsam või viisakam ajalugu! Olen lingvistide seas kogenud küll teatavat üksmeelt selles, et itaalia keelel on väga ilus kõla, kuid eesti või soome keele teise „auhinnalise” koha jutt toob kaasa hämmelduse.

T. T.: Miks peetakse just itaalia keelt ilu etaloniks? Ehk itaalia ooperi tõttu? Meie põhjanaabridki tunnevad legendi, mille kohaselt soome keel pälvinud keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teise koha. Soome legendaarne sopran Aino Ackte esitanud 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel – Soome esines oma paviljoniga, asjatundjad peavad seda aastat soome kunsti kuldajastu kõrghetkeks – lause „Aja hiljaa sillalla”.

Minagi jäin ministri ettepaneku puhul esialgu nõutuks, Eesti üldsus siiski mitte: „Pehmed ja karvased”, „Ärapanija” jne haakisid end teema külge ja tegid asjast juttu. Lisaks telesaadetele leidus neidki, kes parodeerisid võrgukommentaarides eesti keele väidetavalt pärjatud lauset ning keelevõistluse uut algatust. Oli neidki, kes suhtusid teemasse hardusega. Ministeeriumi valvelauda toonud üks taadike paberile kribatud lause, kunagise üle silla sõitmise legendi versiooni. Mõned rahvus­vahelised allikadki märkisid ministri algatuse ära. Muide, mulle meenub lapsepõlvest poisiklutt, kes õõtsutas end lauajupil ning retsiteeris: „Mina / keegi teine lähen/läks(in) üle silla”, lisades variante: „kellad tegid killa-kõlla ~ munad tegid tilla-talla” jne.

K. V.: Mulle endale tundus koolipõlves ebaloogiline, miks esitati eesti keele kaunikõlalisuse tõendina sisult väheütlev ja ka kõlalt poolhelitu „Sõida tasa üle silla”. Saanud sinu käest kuulda, et ajalooline tõepõhi on all pigem lause soomekeelsel vastel, pidin möönma, et see kõlab kaunisti küll!

T. T.: Kahtlen väga, kas säärane võistlus Pariisi maailmanäitusel ikka aset leidis, kuid soomlaste versioon on konkreetse taustaga seotud.

Mina ei ole kutsari lausutud tasa-üle-silla-sõitmist kunagi inetuks pidanud. Võib-olla on minu, aga ka teiste mälus keelte võistluse legend põimunud Kaarli kiriku Köleri altarimaaliga, kus Jeesuse prototüübiks olevat joodikust kutsar. Kutsar sai olla kunstnikule Jumalapoja prototüübiks, kutsar sai olla ka keelte võistlusel lause lausujaks.

Minu jaoks on põnev Nils Sachrise 2004. aasta Akadeemia 11. numbris ilmunud lugu Juliane B. von Krüdenerist, kus eesti keelega seotud legendist juttu on: selle põhjal on eesti variant soome omast vanem.

Tosina aasta eest pidasin ettekande „Milleks vajame kahte kirjakeelt”, see ilmus ka Postimehes. Põgusalt tegin sealgi keele ilust juttu: „Millega või kuidas tuleb ilmsiks keele ilu? Vastus tundub üsna banaalne – helilisuses, see tähendab vokaalide rohkuses ja susisevate häälikute vähesuses. Meenutagem müüti keelte võistlusest, kus eesti kutsari „Sõida tasa üle silla” tõi eestlastele itaalia keele järel teise koha. Võrokesest voorimehe suus kõlanuks see lause veel kaunimalt: „Sõida´ hillä üle silla”.”

K. V.: Olgu kuidas oli, nüüd on tehnoloogiliselt ka inimomasesse keele valda jõutud. Enam ei pea mõjulepääsuks esitlema kauneid sõnu koolitatud häälega ooperilauljad! Kui anname sama asja „lausuda” teise keele jaoks loodud kõnesüntesaatorile, on tulemused keeliti juba võrreldavad (sic! need ei võistle!). See tuli mulle pähe pärast esialgset nördimust ja nõnda kujunes ministri ideest vastuvõetav tegevusplaan.

T. T.: Meie keelt-kultuuri tutvustavad ettevõtmised on vajalikud ega ole Eestile sugugi ainuomased. 2008. aastal tähistatakse UNESCOrahvusvahelist keelteaastat ja Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastat. Näiteks Prantsusmaa kavatseb oktoobris korraldada oma koolides Euroopa nädala ning on Euroopa Liidu liikmesriikidelt abi palunud nende riigikeel(t)es loodud kahe olulise luuletuse väljavalimisel ja prantsuse keelde tõlkimisel. Väljavalitud ja prantsuse keelde tõlgitud luuletusi õpitaks sealsetes koolides. Luuletused peaksid olema 20–25realised ning esimene neist peaks sobima 6–11- ning teine 12–15aastastele. Sinna juurde soovitakse ka lühikest ajastut, autorit  ja keelt tutvustavat teksti.

Ministeerium ongi nüüd keeletalgud välja kuulutanud ja kogub rahva käest kauneid lauseid. Saadetud lausetes on palju täpitähti – esitajad on selle eesti keele kõlalise iseärasuse ära tabanud.

K. V.: Nagu teame, ehitas keelemees Johannes Aavik kogu oma keeleuuenduse üles heakõla ehk eufoonika ideedele. Tema arvates tegid eesti keele koledaks lühikeste silpidega pikad sõnad, kus võimutsesid helitud häälikud. Liiga palju olevat sulghäälikuid (eriti t/d-d ja s-i), täishäälikuist kõlasid Aaviku meelest eriti koledasti sagedased u-d, mille vahekord o-ga võinuks olla sarnane itaalia keele omaga; i-mitmus ja -ülivõrre olid Aaviku meelest kauneimad.

Eks eesti keele tegelik omapära ilmne hästi juba lähima sugulaskeele, soome keelega võrreldes. Võtame või välte-erinevused sõnavormides nagu kannu ja .kannu ning peenendusega tähenduse eristamine sõnades nagu palk ja pal´k. Ammu teada on soomlaste kimbatus õ-d sisaldavate eestikeelsete sõnadega!

Kuid keeletalguliste kirjades olen märganud, et kaunikõlaliste lausetena pakutakse sageli kaunisisulisi lauseid: näiteks Viljandi Jakobsoni gümnaasiumi kaunite lausete võistluse võitis lause „Ema tuli koju”.

T. T.: Kindlasti on sisul ehk tähistataval kaalukas osa. Mulle meenus kohe soomlaste kaunima sõna otsimise võistlus, kus esikoha pälvis äiti (ema).

On ilmselge, et konkursi imetlusväärsete lubadustega võitnud projekt jääb lubaduste täitmisel hätta. Ühestki materjalist massiivne rist ei anna edasi vabaduse ega võidu ideed, vaid väljendab hoopis teatavat tundetut, ebaküpset arrogantsi. Kuna see ei toimi ka sümboli või ikoonina, paistab see naiivne ja pinnapealne  ega paku meile erilist elamust. Vabadus ei ole midagi juhuslikku. Olles osa rahva kollektiivsest mälust ja vaimust, heliseb vabadus iga inimese hinges nii sügaval, et seda kujutavat monumenti kavandades ei saa midagi juhuse hooleks jätta. Otsus kasutada monumendi osana Vabadusristi on nii suvaline, et kui risti asemel oleks olnud näiteks pääsuke, saaksime vist täna arvustada kõrge samba otsas liuglevat toredat mustasulist hiigellindu. Sõjamonumendilt võib õigusega oodata, et see ärataks mõtteid, looks uusi visioone, kutsuks esile patriotismi- ja solidaarsustunnet. Kuid milline ka poleks kunstniku või arhitekti tõlgendus, peab õnnestunud monument esmajoones puudutama meie hinge – ning siin on igaühe kogemusel sageli otsustav roll (foto 3).

Arhitektuur peidab seni räägitust palju suuremaid keerdküsimusi ja vastuolusid, tegu on palju mitmepalgelisema kunsti ja sügavama protsessiga kui pelgalt mõnda kohta sobiva objekti väljavalimine (selline oli praeguse kavandi valinud konkurss). Arhitektuur seob inimkonda mineviku ja ajalooga, teda samal ajal tuleviku ja unistuste poole saates seob ta inimese ka praeguse aja ja ruumiga. Seega, monumenti vaadates otsime tema tähendust – seda sisemist, sügavat tähendust, mis jääb alles ka pärast meie mõistuse sekkumist. Me ei taha küsida, mida see tähendab. Me soovime, et monument avaldaks meile oma tähenduse, ajas ja vaikuses, takistamatult.

Seetõttu jääbki lihtne, iseendale viitavate sümbolite, ikoonide ja ideogrammide pantomiim puudulikuks ja steriilseks ning tekitab vaenu ja lahkhelisid, mille tunnistajateks me konkursi võitja väljakuulutamisest peale oleme olnud. Kuna sümbolitel ja ideogrammidel on kaine mõistuse seisukohalt tähendus, saab põhiküsimuseks, kas see tavapärane tähendus sobib monumendile, mis peaks kujutama rahva tõekspidamisi, ideaale, tundeid – rahva hinge. See on ju meie oma riik, meie hing. Kui üks riik tahab sõjas hukkunuid monumendiga mälestada, peab ta vaatama iseendasse, ning seda saab teha vaid südamega. Sellest vaatlusest tulenevat tähendust ei saa kunstnik oma teosele lisada, kuna see sisaldub loomeimpulsis. See tähendus kas on seal või ei ole. Kuna see on peaaegu püha, avaldub see spontaanselt, ilmub omal tahtel (foto 2). Seepärast on põhjendatud ka kriitiline suhtumine praegusesse monumenti ja küsimus, kas see on ikoon, sümbol või ideogramm. Täpselt nagu võime küsida, kas tulede ja kaunistustega puus ilmneb jõulude tähendust, võime uurida, millist olemuslikku tähendust kannab kavandatud Vabaduse monument? Millise loo see jutustab?

Järeldusi tehes tuleb meeles pidada, et vajadus lugusid jutustada on inimese loomuses. Kuna seda on iidsetest aegadest peale tehtud, ja mitte üksnes verbaalselt, vaid ka visuaalselt ja arhitektuuriliselt – nii on teinud varane koopaelanik ja teeb ka meie kaasaegne –, on jutuvestmine juurdunud sügavale kultuuri. Iga kord, kui muudame oma keskkonda, lisandub inimlikku kogemust koondavasse arhitektuuri uus lõik inimkonna loost, mõnikord isegi lüüriline kui luule. Siin ei ole tegemist millegi uuega – tähtis on seda tänapäeval mõista, nagu mõisteti antiikajal, muidu võime praegusest tegelikkusest valesti aru saada. Kui otsustame asjade üle nende illusoorse välimuse põhjal, sulgeme oma südame tõele ja eraldume oma tõelisest minast. Just sellepärast oleme läbi aegade poeetidele ja jutuvestjatele sügavalt tänulikud olnud ning nende rolli hädavajalikuks pidanud, sest nad on meile järjepidevalt ja julgelt õiget suunda näidanud – olgu nende väljendusvahendiks siis pliiats, muusika või ehitised.

Kuid meie tänane töö ei ole otsida tähenduse valdkonnas filosoofilist tõde, vaid lihtsalt vastutustunnet ilmutada: teada, mis lugu me jutustada tahame ja mida tähendab vorm, milles me seda jutustada otsustame (foto 1). Meil tuleb ka aru saada, kui väga on meil selle loo rääkimiseks vaja oma kunsti- ja arhitektuuripoeete, ning et mida rohkem lasta neil otsida, seda sügavamale teemasse nad tungivad, seda rohkem suudavad nad meid ühendada. Poeedid, kes on läbi aegade olnud teadvuse karjased, ei ole kunagi oma ajast ees. Kui üldse, siis oleme just meie oma ajast maas, sest need, kes kardavad tegelikkust, kardavad tegelikult oma tõde ning osutavad poeesiale tõsist vastupanu, tõmmates seeläbi ka kõik teised ühiskondlikku inertsusesse. See on ka peamine põhjus, miks nii paljud on tundnud vajadust seisukoht võtta ja meid kõiki ühiselt puudutavale teole vastu hakata. Tuleb küsida, mida see monument hakkab rääkima tema ehitanud ühiskonnast, et aru saada, miks vastuseis lihtsustatud kavandile pole mitte vajalik, vaid hädavajalik. Arhitektuurilt ei oodata küll maailma päästmist, kuid see peegeldab seda. Seepärast on oluline oodata arhitektuurilt ausust, põhjendatust ja eriti just autentsust, et ära hoida selle vajumist tarbijalikku tähenduseta kujutiste valda – milleks meie maailm on muutunud.

Paistab, et arhitektuuri asemel, mis võiks uuendada meie arusaamist meist endast ja toita meie unistusi, oleme suundumas poliitiliste, ideoloogiliste ja kinnisvaratehingute igavasse särasse. Tundub, et autentse, iseenda ja ümbruskonnaga rahujalal arhitektuuri asemel, mille ilu ei kao, ehitatakse see monument, sest nii peab, võib-olla ka lootuses vältida edasist kriitikat. Kuid saagem aru, mis see monument on ja mida väljendab, sest kui sellesse ei suruta tegelikult puuduvat tähendust, võiksime ehk ära hoida kõige kustumatuma hinnangu – selle, mille annab ajalugu. On irooniline, et kui praeguselt kavandilt rist kõrvaldada, jääb alles paljas sammas, mis oleks tähenduslikum kui hiiglaslik orden tohutu posti otsas. Ehk minna siiani avalikkuse ees mängitud suurenduste ja vähenduste mängus tagasi teenetemärgi tegeliku suuruse juurde? Originaalsuuruses ordeni pronkskoopia kinnitamine ümber kujundatud obeliskile oleks antud juhul ja kohas liigutavam, väärikam ja siiram avaldus.

Kokkuvõttes pole avaliku konkursi eesmärk tööga ühele poole saada, vaid see töö hästi ära teha. Tänaseks on julgus alustada uut konkurssi asendunud hirmu, võltsuhkuse ning ideoloogia tühja kattega. Isegi kui lootus saada selline monument, kus tähendusel ja kogemusel on tähtis osa, kõlab liialt julge soovina, kaalugem vähemalt argumendina ilu – omadust, mis võitnud projektil peaks samuti olema, mitte puuduma. Kõige paremini on väljendanud seda Harvardi ülikooli esteetikaprofessor Elaine Scarry: „Kui tahes ebakindlad me ka ei oleks selles, kas ilu puudumine meie elus tuleb kasuks või kahjuks, saab asja kaugemast perspektiivist vaadates otsekohe selgeks, et ilu puudumine on tõsine kaotus”. Kes kardab poeete, astugu samm tagasi ja lasku uuel protsessil alata.

Tõlkinud Katrin Tombak

„Komponist” Giuseppe Provenzano asutas Studio di Composizione, multidistsiplinaarse arhitektuuri-, kunsti- ja teaduslaboratooriumi New Yorgis 1988. aastal. Sellest ajast peale on ta õpetanud ja tegutsenud arhitekti, filmilooja, fotograafi, kunstniku ja kirjanikuna USAs, Kanadas, Euroopas, Jaapanis ja Uus-Meremaal.

Tartu ülikooli ajaloost on viimasel 200 aastal kirjutatud palju ja üsna ühtemoodi, sest paljud uued kirjutatakse enamasti veel suurema hulga vanemate järgi. Ka Erich Donnerti raamat ei torka millegi erilisega silma. Raamatus on kaks suurt ja kaks väiksemat osa. Sissejuhatav lühipeatükk on XVII-XVIII sajandi Tartu-Pärnu ülikoolist ning põhjalikumalt XVIII-XIX sajandi vahetusel Tartu ülikooli taastamise üle peetud diskussioonidest.

Esimene sisuline peatükk on pühendatud ülikooli üldisele ajaloole 1802–1918, proportsionaalselt suuremat tähelepanu pöörab Donnert venestusajale. Teine pikem peatükk käsitleb teadust ning õppe- ja uurimistööd. Siin toob autor eraldi välja niinimetatud Balti literaadi seisuse kujunemise ja eksistentsi asjaolud seisusliku Vene impeeriumi Balti erikorra tingimustes, mis on asjakohane kokkuvõte Wilhelm Lenzi (1953) ja Wilhelm Schlau (1995) raamatu põhjal. Edasi kirjeldab ta ülikooli õppe- ja teadustegevust teadusharude kaupa, kõige pikemalt sealjuures ajalooteadust. Raamatu lõpetab lühiülevaade niinimetatud Landesuniversität’ist, mille käivitas Tartus keiserliku Saksa 8. armee ülemjuhatus septembris 1918 ja mis tegutses kuni Saksa vägede lahkumiseni 1918. aasta novembris.

Tartu ülikooli ajaloo lünklikkus

Senise uurimise lüngad peegeldavad ka Erich Donnerti raamatus. Eesti ja läti keelt tema ei mõista. Esmapilgul poleks sellest lugu, sest XIX sajand ei olnud eesti ülikooli aeg Tartu ülikooli ajaloos ning saksa ja vene keeles on me ülikooli ajaloost palju kirjutatud. Siiski on siin üks probleem. Vene impeeriumi moderniseerimise ja unifitseerimise taotlustega XIX sajandil – üheks selle väljendusvormiks oli ka venestamine –, oli ääremaade ja sealhulgas saksakeelsete Läänemere kubermangude iseolemise taotlus lepitamatus vastuolus. Vastuolu üks sõlmpunkte oli küsimus Tartu ülikooli eristaatusest. Ülikooli pärast XIX sajandil ja XX sajandi alguses peetud ideoloogilise võitluse kaja kõlab uusimaiski saksa- ja venekeelseis käsitlustes. Ka selle raamatu autor otsib tõde baltisaksa ja vene autorite väidete vahel laveerides ning kohati ühele ja siis jälle teisele õigust andes, leides tuge ajaloolises tagantjäreletarkuses, kuid mitte ajalooallikais, mida talle ju vaid fragmentidena on kättesaadavaks vahendatud.

Ise ülikooli arhiividokumente ta uurinud ei ole. Peamiselt XX sajandi jooksul avalikku arhiivi jõudnud Tartu ülikooli dokumente ei saanud süstematiseeritult kasutada ei omaaegsed väitlejad ega ka sõjajärgsed uurijad läänes. Sovetiajalgi trükiti artikleid ja raamatuid Tartu ülikooli ajaloost, aga need, mis jõudsid vene või teistesse võõrkeeltesse, olid läbinud veel tihedama ideoloogilise filtri kui näiteks 1970. aastatest ilmunud sari „Tartu ülikooli ajaloo küsimusi“. Tänapäevane võõrkeelne üldkäsitlus Tartu ülikooli ajaloost aga puudub.

Nõnda polnud professor Donnerti kirjanduse valik sugugi nii piiritu. Tema kimbatust peegeldab kasutatud kirjanduse loetelu. Ta on püüdnud leida, mis Tartu ülikooli kohta uuemal ajal saksa, inglise või vene keeles vähegi on kirjutatud, kuid seda on olnud palju vaid pealkirjade arvu, mitte aga teemakäsitluse ammendavuse mõttes. Autori kontaktid eesti ajaloolastega, mida ta sissejuhatuses tänuga meenutab, on olnud liiga põgusad ega ole säästnud teda eksitustest: 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo 3. köite toimetajana nimetab ta Sulev Vahtret (lk 215) ning Ea Jansenist on saanud Eva Jansen (lk 224-225). Uuema eestikeelse kirjanduse kättesaamatus on ta juhtinud ettevaatamatuile üldistustele, näiteks kirjutab ta: „Ka Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas tegutsenud filosoofia- ja pedagoogikaprofessorite tegevus on seni ebapiisavalt uuritud“ (lk 106).

Donnerti raamat on vaid mahukas referaat, mis on kokku seatud vananenud koguteoste najal ning mida on siit ja sealt uuemate artiklite toel värskendatud. See raamat on näide selle kohta, et kui eesti ajaloolased üldkäsitlusi rahvusvaheliselt levinud keeltes ise ei kirjuta, teevad seda meie eest teised ja nii, kuidas sulg parajasti seatud. Ja kui on kirjutatud, siis on teema mõneks ajaks kaetud.

Autori isikukeskne käsitlusviis

Ka ülikooli edusamme kirjeldab autor tähtsate meeste elukäigu kaudu. Pikalt loeme Georg Friedrich Parrotist, Gustav Ewersist, krahv Alexander von Keyserlingist ja teistest ning nende teenetest ülikooli ülesehitamisel ja selle kaitsmisel keskvõimu rünnakute vastu. Isikukesksus on Donnerti kasutatud varasemate autorite loomingu peegeldus, isikukeskne vaade ülikooli ajaloole on raamatust raamatusse edasi kandunud. Samas ongi ülikool, kui me üliõpilased ka siin jälle unustame, üks üsna isikukeskne asi: professorid teevad endale nime ja nimetud töömesilased annaalides ei jäädvustugi. Isikukeskne käsitlusviis ei ole ilmtingimata puudus ja märk vanamoodsusest, kui mõtleme igasuguste elulugude ja mälestuste müügiedule me raamatuturul.

Isikukeskselt käsitleb Donnert ka ülikooli konflikte keskvõimuga: 1840. aastatel seisavad sümboleina vastastikku haridusminister krahv Sergei Uvarov ja kuraator Gustav Craffström ühelt poolt ning rektor Karl Ulmann, professor Eduard Osenbrüggen ja lektor Victor Hehn teiselt poolt; ülikoolist tõrjutakse Georg Friedrich von Bunge, kes pagendusele Kaasani ülikooli professori kohal eelistab Tallinna justiitsbürgermeistri ametit. 1860. aastate lõpu konflikte ja venestuse hiilivat algust näeme läbi impeeriumimeelse publitsisti Juri Samarini diskussiooni Tartu ülikooli ajalooprofessori Carl Schirreniga, mis maksab viimasele ametikoha (lk 48–55). Sama küsimuse juurde pöördub Donnert veel kord tagasi Schirreni eluloos (lk 115–118) ajalooteaduse ülevaate juures, midagi uut eriti lisamata. Samasuguseid kordusi on Donnerti raamatus veelgi.

Isikukeskne on ka ülevaade Tartu ülikooli teadustegevusest. Õpetlaste elulood on koostatud ühe mustri järgi – õpingud, akadeemiline karjäär, muu tegevus ja tähtsamate teoste loetelu – ning autori enda seisukohta me üldjuhul ei näe. Donnert rõhutab Saksamaa ülikoolide tähtsust Tartu ülikooli arengus: enamik venestuseelse Tartu ülikooli professoreid oli Saksamaalt kutsutud või tulnud, Saksamaal õppinud või seal end täiendanud; paljud jätkasid oma teaduskarjääri pärast Tartust lahkumist Saksamaal. Balti provintside ahtad olud ja ajapikku süvenev venestussurve sundis välismaale paljud siitkandi helgemad pead, Donnert kirjutab pikemalt usuteadlasest Adolf von Harnackist, jurist Paul von Sokolowskist ja majandusteadlasest Wilhelm Stiedast. Üldisemas plaanis rõhutab Donnert Tartu ülikooli usu- ja õigusteaduskonna rolli Balti kubermangude elukorralduses – nende teaduskondade lõpetanud leidsid enamasti rakenduse kohapeal, saades siinse erikorralduse alalhoidjateks. Tartu usuteaduskonnal oli suur tähtsus kogu Vene impeeriumi luteri kogudustele vaimulike väljaõpetamisel. 1880ndate lõpu politsei- ja kohtureformid, millega Vene politsei- ja kohtukorraldus kehtestati ka Balti kubermangudes, tõrjus hulga enne seda Tartus õppinud juriste riigiteenistusest ja nad pidid rakendust otsima advokaatidena või erasfääris.

Ei ole ülikooli üliõpilasteta

Üliõpilastest kirjutab Erich Donnert siiski vähe. Ka enne teda avaldatu on keskendunud peamiselt ülikooli suhetele keskvõimuga, teadussaavutustele ja teadussidemetele. XIX sajandil ja XX sajandi alguses Tartus õppinud ligi 30 000 üliõpilase rolli süstemaatiline uurimine on avar tegevusvaldkond, mille viljelemiseks tulevikus on kasutada sadu tuhandeid lehekülgi arhiivimaterjale ning moodsa tehnoloogia võimalused. Autor aga kirjutab üliõpilastest vaid möödaminnes, nimetades üliõpilaste arvu mõnel aastal näitena suurematest protsessidest ning kirjeldades mõnede möödalaskmistega Tartu üliõpilaselu korraldust. Näiteks, lätlaste ja eestlaste rahvuslike korporatsioonidena XIX sajandi lõpul nimetab ta Lettoniat ja Eston
iat (lk 57) – mis lätlaste puhul peab paika, korporatsiooni Estonia liikmeile võiks aga tunduda auhaavamisena. Ta toob ka välja ühe Balti eripära – arvatavasti Wilhelm Lenzilt laenatuna –, milles on „süüdi“ Tartu ülikool ja mille jälgi me tänini tunneme, aga alati ei märka. Suletud seisuslikus keskkonnas olid aadlikud ja nn literaadid sunnitud Tartu korporatsioonides ja laiemalt Tartu üliõpilasilmas üheskoos tegutsema. Rohkem kui sajandi vältel sündis vastastikuses koosmõjus nn Dorpater Ehrencodex, mis sai käitumisreeglistikuks kogu väikesearvulisele ülemkihile kõigis Balti provintsides (lk 86).

Igavust on uuematele Tartu ülikooli ajaloost kirjutatud raamatutele ennegi ette heidetud ja Erich Donnerti raamatul on sama viga küljes. Lisaks on raamat täis trükivigu. Eesti lugejale tema midagi uut ei paku, sest need, kes meil veel saksa keeles raamatuid lugeda viitsivad, teavad asju, millest Donnert kirjutab, isegi, sest on lugenud samu raamatuid, mis on Donnerti kirjatöö aluseks. Aga see raamat ei olegi Eesti lugejale kirjutatud ja tõlkida pole teda mõtet, piisab, kui ta Estica riiulisse torgata. Sellest, mida tuleb teha, et pilt me ajaloost ja me ülikooli ajaloost sealhulgas oleks ka mujal niisugune, nagu meile õige ja teaduslikult põhjendatud näib, kirjutasin juba eespool.

Kahekümnendat sajandit on tihtipeale nimetatud katastroofiliseks, mitmel puhul tundus maailm täiesti koost lagunevat.  Venemaa president Vladimir Putin on nimetanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemist koguni eelmise sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Eestis aga tajuti seda sündmust pigem vabanemisena. Arvata võib, et lõpparve tegemine minevikuga ei lõpe niipea. François Furet’ sõnul: kommunismi matusetseremoonia saab olema pikaldane, häälekas ja rahvarohke. Mida teie sellest arvate?

Tahaksin vastata nagu Eric Hobsbawm, et XX sajand oli lühike, aastast 1917 kuni aastani 1989, minu arvates isegi lühem, aastani 1968. XX sajand sünnib sotsialistliku vabanemise utoopia teostumisest imperialistlike jõudude vahelises hullumeelses sõjas. Selles valguses – mis on justkui sõjasähvatus – hävitas kodanlus ennast ise, imperialism neelas alla liberalismi, rahvuslik suveräänsus osutus hüsteeriliseks kriisiks. Oktoobrirevolutsioon on giljotiin tordi kohal. Ometi, kõik see ei peatanud valitsevaid klasse, kes olid teinud liberalismist imperialismi, liberaalsest demokraatiast purustusmasina ning sotsiaalpoliitikast sõja pikenduse. Nad sünnitavad pärast 1917. aastat fašismi kui äärmusliku ja meeleheitliku vahendi oma võimu kaitsmiseks. Nad muudavad demokraatlikud režiimid eriolukorra režiimideks, piiravad sisse tegeliku sotsialismi kuni selle lämmatamiseni välja. Ma olen täiesti teadlik, et eestlased tajusid Nõukogude Liidu lõppu vabanemisena. Minu probleem seisneb küsimuses, miks ei võinud see vabanemine aset leida Nõukogude Liidu sees ning miks pidid eestlased vabanemiseks taas hõimuks muutuma.

Lühikesel sajandil domineeris esmalt sotsialistlik klassivõitlus kapitalistlike tootmissuhete vastu, seejärel aga reformid, millele kapitalism (kui see polnud muutunud fašismiks) enese allutas. See oli tõeline paradoks: kapitalism pidi lähenema sotsialismile, et vältida revolutsiooni. Mõnedel kapitalistlikel gruppidel see õnnestus. Samas ei suutnud nõukogude revolutsioon oma arengusse hõlmata seda vabaduse vaimu, mis oli saatnud selle tekkimist. Nõnda Nõukogude Liit langeski: õigustatult, kuna ilma vabaduseta ei saa rahvad olla isegi mõõdukalt õnnelikud. Antud juhul lisandub sellele veel üks paradoks, mis seondub majandusliku arengu ja tehnoloogiliste revolutsioonidega, mida see nõuab: ilma vabaduseta pole ka rikkuse tootmist. Nõukogude Liit oli esimene raskeinformaatika tootmises, suutes taevasse saata inimesi ja koeri, kuid ilma vabaduseta ei olnud võimalik luua kommunikatsioonivõrke, mis oleksid ainulaadsed, vabad ja rõõmsad, loovad ja ühised. Kahju!

Tegeliku sotsialismi lagunemisest sündisid või taassündisid kodanlikud, kapitalistlikud, suveräänsed rahvusriigid. Samas leidis see taassünd aset olukorras, kus kodanluse ja suveräänsuse mõisted ja tegelikkus on muutunud ebakindlaks ning kus (sõjaline, rahanduslik, energeetiline) globaalne kapitalism püüab rajada üha ebainimlikumaid ja reaktsioonilisemaid domineerimissuhteid. Globaalne kapital on rahanduslik, selle käsutusala ja kontrollimeetod aga imperialistlik. Kui väikesed on rahvusriigid – mitte ainult Eesti, vaid ka Prantsusmaa, mitte ainult Prantsusmaa, vaid ka Ameerika Ühendriigid – kapitalistliku valitsemise muutumise keerises! Kapitalistlik valitsemine on rahanduslik, kuid erinevalt sellest, mida arvasid klassikalised majandusteadlased (ja nende hulgas ka Marx), ei kujuta finantskapital endast enam sellist raha „autonoomiat”, kus peegelduksid tegelikud tootmissuhted ja eluvormid. Finantskapital on muutunud vahetuks käsuvõimuks eluvormide ja tootmise üle. Vaatamata sellele, mida arvas Keynes 1929. aasta kriisile järgnenud suure kapitalistliku ümberkorralduse ajal, pole aset leidnud „rantjee eutanaasiat” – kaugel sellest, tänapäeval on just finantstulu kuhjumine see, mis seisab vastu demokraatia arenemisele maailmas. Seesama kapitalism, millele usaldati vabaduse saatus, kujutab endast nüüd täieliku biovõimu äärmuslikku funktsiooni.

Nõukogude Liit lagunes, kuna ei suutnud ega osanud üle minna fordismilt postfordismi, tööstuskapitalilt teadmiskapitalismi, distsipliinivalitsuselt kontrollivalitsusse. Üle korrates, ilma vabaduseta ei ole immateriaalse tootmise maailmas rikkust: NL exit. Siiski võitis sotsialism ühe suure ülemaailmse lahingu, sundides lääne liberalistlikule kapitalile peale hoolekande (welfare), töölisklassi ja kõigi töötajate tunnustamise mitte üksnes tehases, vaid kogu ühiskonnas; sundides peale selle nõrga, kuid kõikjal oleva sotsialismi, mida konservatiivse revolutsiooni jõud ei suuda täna purustada. Just sellest pole Furet koos kõigi „uute filosoofide” ja neokonservatiivsete ideoloogidega ehk aru saanud.

Räägime veel suveräänsusest. Carl Schmitti järgi on suverään see, kes otsustab erakorralise seisukorra üle. Selle käsitusega haakudes on teie kaasmaalane Giorgio Agamben jõudnud järeldusele, et tänases maailmas on eriolukorrast saanud norm ning poliitiline võimukorraldus vastab seetõttu oma struktuurilt koonduslaagri omale. Kas teie arvates pole Agambeni diagnoos liialt pessimistlik?

Jah, suveräänsus on nüüdseks kõigest fiktsioon. Kunagi öeldi: Washington = sõjaline jõud, New York = finantsvõim, Los Angeles = ülemaailmse kultuuri tootmine…  Hüva, kõik see – või vähemalt suur osa sellest – on läbi saanud. Rääkides pidevast „eriolukorrast” ajab Agamben segamini kapitalistliku (akumulatsiooni ja sõja) võimu jõhkruse ja meie üle tänapäeval domineerivate finantsjõudude „demokraatliku korruptsiooni”. Mitte et viimane oleks vähem jõhker, kuid see näitab paratamatult oma irratsionaalsust ja arulagedust sellega, et toodab ebakindlust ja delegitimeerib igasugust võimu, mida toodab. Silmitsi niisuguse globaalse irratsionaalsusega eksib ja müstifitseerib tegelikkust igaüks, kes võtab omaks rahvusriikliku suveräänsuse kui keskse mõiste. Tegelikult pole suveräänsusest järel muud kui globaalne politsei, Impeeriumi politsei, või siis rahvusriikide võimuritele delegeeritud lokaalne politsei.

Te olete öelnud, et elame interregnum’i ehk vahevõimu ajastul, mis lahutab rahvusriikide ja Impeeriumi domineerimist. Kas see tähendab, et rahvusriigid kuuluvad nüüdseks minevikku? Ometi näivad need siiani mängivat vägagi silmapaistavat rolli. 

Võib tekkida küsimus, kas interregnum tähendab rahvusriikliku suveräänsuse kriisi ja püüdu legitimeerida juhtimist kõrgemal tasandil (Impeeriumi tasandil: Ameerika Ühendriigid, kontinendi tasandil: Euroopa Liit …)? Võib-olla. Kuid altpoolt vaadates tähendab interregnum ka võnkumist, kõikumist vastandlike lähtepunktide vahel: Impeerium vs. rahvusriik, turg vs. sotsialism, globaalne vs. lokaalne jne. Oluline pole mitte kõikumine, vaid aines (kired, subjektid, territooriumid), mida hõlmatakse, vallutatakse, vapustatakse valitsemisvormide võnkumisega. Siin ilmuvad (neis biopoliitilistes seostes, millest oli varem juttu) eluvormid, mis määratlevad poliitilise analüüsi valdkonna teisiti. Ehk ei pea interregnum’i uurimise käigus kirjeldama lihtsalt ülemaailmsete ja kohalike võimude suhteid, vaid ühiskondlike liikumiste ja rahvahulkade vastupanu arengut, ühesõnaga Impeeriumi vastu suunatud demokraatlike jõudude väljenduste arengut. Juristid on tänapäeval hakanud meile rääkima, et interregnum on õiguse „liiasuse” ala (mis on lõputult olulisem täidesaatva võimu eranditest), kudum pidevalt muutuvast ja viimaks „ilma valitsuseta” konstitutsioonist. Vahest peame me ootama, et juristid, kes on tavaliselt nõnda reaktsioonilised, kuulutaksid lõpu poliitikale, selle ammendunud narratiividele, liigpaljude isandate teenimisest õõnsaks muutunud mõistetele?

Hiljutises intervjuuraamatus „Goodbye Mr Socialism” („Hüvasti, hr Sotsialism”) väidate, et kuigi sotsialismist on nüüdseks tõesti saanud halb mälestus, kujutab kommunism endast ainukest a
lternatiivi postmodernismile ja koguni uue tsivilisatsioonitsükli algust. Teie teoreetilise sõnavara hulgas (Impeerium, rahvahulk jne) tundub tõepoolest üks kesksemaid olevat ühisuse (comune) mõiste, mis jääb ometi üsna tabamatuks.  Kuidas te seda mõistate, ning millise seose võiks see luua ühe teatava „kommunismiga”?

Püüame esiteks selgusele jõuda, mida tähendab ühisus. Meie pärimuses ei näi olevat midagi muud peale omandamise, mis leiab aset kas eraviisiliselt või siis avaliku võimu ehk riigi kaudu. Ühisuse määratlus on seevastu teistsugune, ja see tõepoolest eksisteerib. Edenemaks selles valdkonnas pöördun ma ühe uusaja olulise autori poole, kes esindab alternatiivi kodanlikule projektile ehitada üles kapitalistlikule akumulatsioonile sobiv ühiskond. Jutt on Spinozast. Me teame, kuidas Spinoza puhul kaldub subjektiivsuse loomine – teisisõnu, meelelisest pürgimusest (conatus) mõistusliku armastuseni (amor) viiv protsess – esinema sotsiaalsuse tekkena. Kuid Spinoza juures on ka midagi enamat: sotsiaalsuse teisenemine ühisuseks. See tähendab, et subjektiivsuse loomine, mis hõlmab ja rikastab sotsiaalsuse koostegevat loomist, võib muutuda ühisuse loomiseks, kui paneme endi hulgas maksma ühiskonna radikaalselt demokraatliku korraldamise.

Võttes arvesse seda spinozalikku ühisuse loomist (mis kujutab endast uusaega kuuluvat seesmist ja jõulist alternatiivi), tuleb meenutada, kuidas kujunesid uusajal privaatse ja avaliku kategooriad. Need valitsevad kategooriad rajati töö mõistele. Locke’i puhul on era määratletud kui individuaalselt teostatud töö ainuisikuline omastamine: era on juriidiliselt tagatud vormis „oma” (proprio), eraomand. Mis puudutab avaliku mõistet, siis paigutub seegi uusaegses kultuuris samadesse parameetritesse. See on paradoks, mis pole seetõttu sugugi vähem tõhus: avalik võõrandab „oma”, et tagada selle püsivus. Avaliku mõiste rajaneb seeläbi jällegi „oma” mõistel. Uusaja müstifikatsioon seisneb seega kahe termini, mis vastavad kahele ühisuse omastamise viisile, peaaegu pidevast väljapakkumisest. Esimene neist on pöördumine „era” kategooria poole, teine on pöördumine „avaliku” kategooria poole. Esimesel puhul on omand ühisuse omastamine üksikisiku poolt, see tähendab, kõigi teiste omandist ilmajätmine ehk Rousseau sõnul: esimene inimene, kes ütles ceci est à moi, see on minu… Tänapäeval seisneb eraomand inimeste ühise õiguse eitamises sellele, mida on võimalik luua üksnes ühise tööga. Eraomandi suhtes oli Rousseau nõnda karm, kuna nägi selles kogu inimliku rikutuse ja kannatuse allikat.

Mis puudutab aga teist, avaliku kategooriat, siis siin kaotas tubli Rousseau pea. Ühiskondliku lepingu probleem on modernse demokraatia probleem: kuna eraomand tekitab ebavõrdsust, kuidas leiutada selline poliitiline süsteem, kus kõik, mis kuulub kõigile, ei kuuluks mitte kellelegi? Ei kuulu mitte kellelegi – just selles väljendubki avalik. See, mis kuulub kõigile ja eikellelegi, kuulub teisisõnu riigile. Kuid riik pole midagi sellist, mida me loome ühiselt, mida me leiutame ja korraldame kui ühisust. Riik suunab meie identiteeti ja loomust, haarates neisse ühisuse mõiste. Nõnda ei kuulu ühisus enam meile – olla ei tähenda tõepoolest omada. Ühisuse äravõtmine riigi poolt, mida nimetatakse avalikuks halduseks, delegeerimiseks, avalikuks esindamiseks, on tegelikult vaid teistsuguse võõrandumisvormi loomine ja õigustamine. Teisiti öeldes rajaneb avalik ikkagi „omal”, mis on muudetud üldiseks – see rajaneb Ühel kui üksikisikute orgaanilisel kogumil. Avalik põhineb era mõistel ja nõnda tungib sellesse liberaalne ideoloogia oma kõige tihedamal ja tavapärasemal kujul.

Ühisuse mõiste tõstab mässu era (ja seega ka enese avaliku allutamise) vastu – kujutades endast vahendit korraldada radikaal-demokraatlikult kõike seda, mis moodustab ühiskondliku tegevuse (ja seega üksikisikute läbikäimise) kudumi, singulaarsuste koostöö ja tootjate vabaduse. Ühisus on „oma” eitamine äratundmise kaudu, et üksnes singulaarsuste koostegevus moodustab sotsiaalsuse ning et üksnes sotsiaalsuse ühine korraldamine tagab selle pideva uuenemise.

Kuidas siis mõista selle valguses „tegeliku sotsialismi” kogemust? Lõppude lõpuks oli ju samuti tegemist katsega pääseda kapitalistlike tootmis- ja omandisuhete haardest, rajada tööprotsess teistsugustele alustele. Kahtlemata õnnetu kogemus, mis sunnib küsima: millises vahekorras asetsevad kapitalism ja kommunism tänapäeval, kus töö iseloom näib olevat põhjalikult teisenemas?

Tegelikus sotsialismis taandus ja mandus ühisuse kategooria riigi ja avalikkuse kategooriaks. Kogu Nõukogude Liidu ja tegeliku sotsialismi kestel ei jõudnud õiguslike institutsioonide loomise püüded ühise kujundi juurde, ehk kui, siis ainult retooriliselt, populistlikul moel. Ometi võib see projekt teostuda nüüd, kui seda saadab ekspluateerimise ajaloost lähtuv poliitiline püüdlus, töötajate soov taasomastada toodetud rikkus. Me võime täheldada kolme tingimuse aktualiseerumist: 1) Tööjõu üha põhjalikumat teisenemist intellektuaalseks jõuks, mis toob enesega kaasa vabaduse, 2) Võrgulaadne tootmisvorm, mis tehniliselt allutab tootmise ühisuse hegemooniale (selle tehnilise tingimuse, millega on lahutamatult seotud tootmise vabaagentide olemasolu, tulemusel on totalitaarsete võimuvormide väljapakkumine üha raskem, kui mitte lausa võimatu; natsism ja stalinism paistavad olevat jäänud lõplikult minevikku, 3) Kas sellest lähtudes võiks arvata, et tööjõud on kapitalistliku käsutamise alt vabanenud?

Sellele küsimusele vastamaks alustame mõnede märkustega. Kes toodab? Tänapäeval on selleks rahvahulga masin (machina della moltitudine). Tootmine on ühiskondlik. Tootliku töö hegemooniline vorm on teadmistöö. Me oleme selgelt vastamisi uue jadaga: elav töö, teadmistöö, ühistootmine (ehk sotsiaalne koostöö), tootmise biopoliitiline kude jne, jne. Seos tööjõu „tehnilise koosluse” (TK) ja „poliitilise koosluse” (PK) vahel on muutunud erakordselt keerukaks. Kunagi kujutas TK endast sellele vastava PK võimalikkust: vahel üksnes mõeldavat, vahel tegelikku. Seevastu meie kaasajal, selle asemel et üksteisega kohanduda ja kutsuda esile isomorfisme, TK ja PK segunevad ja hübridiseeruvad. Näiteks esines töölisnarratiivides teatud dialektika ajaloolisest seosest klassi (TK) ja partei (PK) vahel, mis teostus klassivõitluses – oma kõrg- ja madalpunktidega, ent eeskätt oma tsüklilisuses. Nüüd, praeguse biopoliitika tingimustes, seda dialektikat enam pole – või kui, siis palju vähem. Biopoliitiline kude ajab sassi TK ja PK suhte, kuid ühtlasi ka laiendab seda, katkestab selle sõltuvuse tootmiskorraldusest, mille alusel toimis väga tõhusalt otsene kapitalistlik käsutamine.

Arvestades neid tähelepanekuid, oleme viimaks võimelised mõistma kriisimomenti: praegusel ajal toimuvates suurtes muutustes ei allu elava töö uus kujund enam käsutamisele. Elav töö muutub biopoliitikas singulaarseks ja sotsialiseerub nüüdsest sõltumatult kapitalistlikust töökorraldusest. Just siin olemegi vastamisi teise tänapäevase paradigmaga.

Samal hetkel, kui kapital allutab biovõimuna täielikult endale kogu ühiskonna, demüstifitseerub ka tööjõu kapitali sisenemise protsess, osutudes pettemanöövriks, ning tööjõu lahutatus kapitalist muutub äärmuslikuks. Töötaja väljendab oma biopoliitilist ja tootlikku võimet ühiskondliku tootmise terviktsükli piires; keha muutub siin ühiskondlikult aktiivseks ja hing materialiseerub tootlikus töös. Selle tulemusel on tervik see, mis annab mõtte igale üksikule tööpanusele, nii nagu teiselt poolt annab üksik keeleline panus tähenduse keeletervikule. Kapital ja tööjõud suhestuvad täielikult elus eneses, bios’es, just nimelt siin kapital ja töö aga eralduvad teineteisest nagu biovõimu süsteem contra biopoliitiline kudum või vägi.

Selle tulemusel leiab tööt
aja end kapitaliga vastamisi üksnes kaudsel ja abstraktsel kujul, see tähendab tuluga ehk kapitaliga, mis mitmekordistab võõrandamist üldisemal, territoriaalsel tasandil; või siis finantskujul, see tähendab, kapitaliga, mis võõrandab enesele töö kogu ühiskondliku väärtuse, mida on võimalik rahas väljendada. Sellest vaatenurgast hinnates, võttes arvesse suhtelist iseseisvust, mille kognitiivne ja sotsiaalselt ühistegev töö on omandanud, ei leia töötaja end enam vastamisi mitte lihtsalt kasumiga, vaid tuluks muutunud kasumiga. Teisisõnu, ta ei leia end enam vastamisi mitte üksiku kapitalisti kui ekspluateerimise korraldajaga, vaid kollektiivse kapitalistiga kui ühiskondliku töö rahandusliku müstifitseerijaga.

Nii, nagu Marx kõneles „kapitalisotsialismist”, pidades silmas aktsiaseltside sündi, võime meie metafoorselt välja pakkuda teatud liiki „kapitalikommunismi”, kus kapitalism loob täieliku müstifikatsiooni väärtusest, mis ülalöeldut arvestades on vahetult ühine ning mis ekspluateerib otseselt ühiskondlikku osavõttu väärtuse loomisest (see ekspluateerib niisiis töötaja ühiskondlikkust). Seepeale võib küsida: kas see sünnib parasiitlikul moel? Võib-olla. Kindel on, et kuigi kapital ekspluateerib ja müstifitseerib ühist rikkust, ei korralda ta siiski enam selle tootmisprotsessi. Kapital esineb jätkuvalt võimuna ning kuna tootmine on tunginud elusse, siis biovõimuna. Tänapäeval teostub ekspluateerimine seega biovõimude korraldamise kaudu. Pole suuremat vahet, kas see on parasiitlik või mitte.

Michel Foucault’ mõtetest inspireeritud biovõimu ja biopoliitika eristamine ulatub teie puhul tegelikult kaugemale. Spinozast lähtudes eristate te kahte vastandlikku võimuvormi potestas (võim) ja potentia (vägi, võime, potentsiaal): kui esimene viitab tavapärasele hierarhilisele võimukorraldusele, siis teine märgib ühiskondlike jõudude pidevat liikumist, nende spontaanset, eneseküllast ja kollektiivset organiseerumist – Spinoza võiks nimetada seda absoluutseks demokraatiaks.  Ent kuidas saab selline piiramatu valitsemisvorm teostuda tegelikus maailmas?  Või on siin tegu üksnes eetilise, utoopilise visiooniga?

Meil on vastamiseks paar juhtlõnga. Esimene neist on kriitilist laadi: eesmärgiks on taastada väe (potenza) demokraatia, see tähendab, tootlike jõudude demokraatia potestas’e ehk tootmissuhete kinnistumise vastu. Nõnda jõuame me klassikaliste võimuvormide kriitikani ning anname kriitilise hinnangu ka suveräänsuse mõistele. Ma annan siin sellega lõpliku kuju kaalutlustele, mille esitasin juba teie eelmistele küsimustele vastates.

Samas on esitatud küsimusele vastamiseks ka teine viis. Vastus pole enam kriitilist, vaid positiivset laadi ning puudutab uute institutsioonide loomist, mis tõlgendaks, toodaks, arendaks ühiseid „eluvorme”. Klassivõitluse või üldisemalt öeldes liikumiste käigus kujunevad välja alt üles loodud institutsioonid. Institutsioonideks võib neid pidada siis, kui need tegelikult väljendavad norme, kui neid tunnustatakse normide loojatena ning kui need omavad legitiimsust kasutada jõudu nende normide rakendamiseks ja kaitsmiseks. Kõik see leiab aset ühiselt üles ehitatud pinnal, mis pole sugugi utoopiline, vaid on pigem täiesti operatiivne. Õigupoolest on siin tegemist progressiivse tööga ühisuse loomise normatiivse projekti kallal, mis oleks jätkusuutlik. See on tee, mis viib asutavast võimust asutatud võimuni, teisesuse ja ühiste eluvormide tunnustamise kaudu, läbi võitluste ja solidaarsuse. Sellesse protsessi on kätketud teatav materialistlik teleoloogia, mis loob institutsionaalsust alt- ja seestpoolt.

Ma arvan, et pinnal, millel me liigume, pole võimalik vältida institutsiooni avatust ja/või karileminekut. Anarhism ja kommunism on vastandlikud ja vaenulikud asjad. Just need tõed leiame ulatuslikul kujul juba Spinoza teostest, aga ka üldisemalt öeldes nendest alternatiivsetest poliitilistest väärtustest, mis kuuluvad uusaega. Kuid see oli uusaeg: meie aga elame kaasajal, millel on kõigi eespool nimetatud omaduste tõttu vähe ühist uusajaga, nagu ka hüper- või post-modernsusega. Kas on tõesti utoopiline püüda mõtestada seda poliitilist üleminekut, milles me elame ning mida ülevalt valgustab üleilmastumine ja alt teadmistöö võrgustik ning töö immateriaalne vägi? Kui soovida selle projekti teostumist, siis on see utoopia. Kui anname aga endale aru nendest tingimustest, mis määratlevad käsutamist ja vabanemispüüdu, siis on lootus disutoopiline – teisisõnu, me saame teadlikuks sellest, mida on vaja teha.

Te olete poliitiline mõtleja, ent ka radikaalne aktivist ja koguni poliitiline agitaator tehaste tasandil. Ernesto Laclau on teid kritiseerinud selle eest, et käsitate poliitilist subjekti – rahvahulka – spontaanse liikumisena, mille ühtsus ei vaja poliitilist vahendamist ning on seetõttu justkui taeva kingitus. Milline peaks üldse olema poliitilise filosoofi avalik roll?

Ma võiksin vastata lihtsalt, et see on kriitiline roll, mis väljendab programmilist joont, põhineb analüüsil ja on esitatud strateegia kujul. Mõistan siiski, kui abstraktne oleks niisugune vastus. Minu kogemuses on poliitiliseks filosoofiks saamine tähendanud eeskätt proletariaadi võitluste ja kapitalismi arengu analüüsimist. Üks on lahutamatult seotud teisega. Küsimus on õigupoolest selles, et tuleb olla keset ühiskondliku olemise dialektikat. Olla seal selleks, et see dialektika haaraks ka meid ennast.

Ma usun, et sellest piisab selgitamaks, kui kaugel ma olen Laclau seisukohtadest (ehkki ma hindan seda panust, mille ta on andnud XXI sajandiga haakuva sotsialismi uurimisse). Laclau arvab, et ilma avangardita pole poliitilised muutused võimalikud ning usub, et selle eelväe ülesandeks on ehitada üles poliitilise projekti kavandamise kaudu teoreetiline hegemoonia. Hegemoonia ja avangardism on tõepoolest olnud Itaalia kommunismi Gramscist lähtuva suuna jaoks huvitav masin, mille abil luua reformistlikku tööliseliiti. Nägime ülalpool, et niisugusele vaimulaadile ja poliitilisele praktikale pole tänapäeval kahjuks enam eriti kohta. Poliitiliste institutsioonide seisukohalt võime tõesti öelda, et enam pole eelväge, sest tänapäeval pole enam isegi järelväge: vasakpoolsus on olematu. Klassianalüüsi vaatepunktist hinnates pole immateriaalsele tööle vastavat avangardimõistet veel leiutatud, rääkimata selle proovilepanemisest. Niisiis, kui täna räägitakse hegemooniast, siis räägitakse millestki, mis on veel varjul, mis tuleb alles esile tuua ning mis saab paratamatult olema revolutsiooniline. Laclau teoretiseeritav hegemoonia on ühiskondlik süntees, kuid ühiskondlik süntees on tänapäeval reaktsiooniline. On vaja minna edasi, kaugemale igasugusest abstraktsest sünteesist, praegu toimuvasse rahvahulkade ümberkoondumise ja ümbermõtestumise protsessi. Sellest aga räägime mõni teine kord.

Laclauga jõuab niisiis lõpule sotsialistlike eliitide teekond. Nüüd on vaja võidelda ühisuse revolutsiooni eest. Hüvasti, hr Sotsialism! Ent tulevikust rääkides jääb ikkagi võimalus rääkida kommunismist.

Seda laadi amüsantset pärimust võib välja noppida Eesti Sõjamuuseumi käimas ankeetküsitlusest eestlaste teenistuse kohta Nõukogude armees ja sõjalaevastikus. Kuid ka palju muud. Näiteks võime soovi korral leida vähemalt ühe paiga, kust tollal Etioopias teeninud Ants Laaneotsa üksust varustati „põllumajandustehnikaga”, kuidas selle pealelaadimine käis ning missuguste „viljade koristamiseks” tehnika tegelikult mõeldud oli.

Nali naljaks, ent kogutud andmed annavad aimu ka olukorra tõsidusest. Sest esineb juhtum, kus eestlasel õnnestub kodust saadetud kartulikoti abil otsustaja ohvitser ära osta ning seetõttu lähetatakse Afganistani üks usbeki päritolu ajateenija. Kes naaseb tinakirstus. Saatus? Või oskuslik asjaajamine? Või koguni ettekavatsetud mõrv usbeki suhtes? Taustaks lisan, et samal perioodil (ja perioode läbivalt) on Nõukogude väed alati ka parema toitumise eesmärgil kolhoositalurahvast abistanud ja „mingite tokkide abil” kartulit võtta üritanud.

Kes ja kus, mida ja millal

Veebilehel www.laidoner.ee avanev küsimustik ei suuda kahjuks haarata kõiki nõukogude elu rikkalikke nüansse. Ja see on liiga ajateenija-keskne, nagu õigustatult on osutanud küsimustele vastanud ohvitserid Tallinna tehnikaülikoolist. Kuid ankeet ei peagi erijuhtumeid välja tooma, vaid üritama saavutada statistilises mõttes piisavat andmehulka, et teha mingisuguseidki järeldusi tänaseks hästi unustatud ajaperioodi kohta. Esialgu pole meil veel piisavalt materjali, et üldistada. Oleme selles eelkõige ise süüdi, sest alustasime veebipõhise ankeedi loomist kergelt kobamisi ega osanud paljusid asju ette näha. Nii kaotasimegi näiteks teise sajakonna täitja puhul ankeedi lõpud. Salvestamine polnud dubleeritud ja kui keegi liikus järgmisele lehele ilma salvestusnuppu vajutamata, hajusid andmed virtuaalsfääri tundmatutesse sopikestesse. Sellest johtuvalt palun siinkohal ka vabandust ja söandan ette panna, et kõik ankeedi täitjad uuesti oma vastusevormi külastaksid ning lüngad taastäidaksid. Piinlik lugu, aga nii on läinud. Mõistvale suhtumisele lootma jäädes… Ning kinnitades, et see viga on nüüdseks hoolega ära parandatud.

Muuseumi eesmärgiks on koguda järgmise 12 kuu jooksul piisav arv ankeedivastuseid, et kirjeldada kolme parameetri abil eestlaste osa N Liidu ponnistuses võita külm sõda. Ajavahemikus 1956–1990 teenis selle riigi relvajõududes Eesti alalt 255 000 meest. See on umbkaudne hinnang, mis võtab arvesse iga aastakäigu sündinud laste arvu, jagab selle kaheks, sest tüdrukuid ajateenistus ei puudutanud, ning lahutab veel umbkaudu ülikoolides ja numbritehastes nn bronni saanud isikute arvu. On hinnangu küsimus, kui mitu protsenti aastakäigust olid ka õigusjärgsed Eesti kodanikud. Ilmselt kuuekümnendail arvukamalt kui kaheksakümnendail. Aga me kavatseme olla avatud kõikidele, kes eestikeelset küsimustikku täita soovivad, kas või vene keelde tõlkimiseni välja.

Mõistagi ei saa eeldada, et iga viimane kui elus Nõukogude armeeteenistuse läbinu viitsib täita meie ankeedi. Nagu ka seda, et kõik viimase üksikasjani meeles oleks. Kuid me sooviksime eeloleva aasta jooksul vähemalt kümnekordistada seniste vastanute hulga. See hulk ei ole hetkel suur, kõigest pool tuhat meest. Kuid rõõmustav on, et vastajaid on nii nooremate kui vanemate meeste hulgast; kõrgema ja keskharidusega inimeste seast. Vastanute hulgas on tänases Eestis vägagi prominentseid ametikohti pidavaid isikuid, kuid ka avalikkusele mitte niivõrd tuntud isikuid. Ja kõikide andmed on ühteviisi kaitstud. Lootustandev on vaadata ka trendi, et niipea kui ilmub väikene meeldetuletus viitega meie küsimustikule, kasvab ankeedile vastajate hulk hüppeliselt. Näiteks vahetult pärast Erik Morna Eesti Ekspressis ilmunud meenutusi sagenes veebilehe külastatavus ja täideti ohtralt ankeete. Sealjuures oli palju just samas väeliigis teeninuid.

Muuseumi eesmärk on koguda ka võimalikult täpset informatsiooni eestlaste teenistuse geograafia, võimalikult rohkem üksikasju Nõukogude vägede paiknemise ja olude kohta. Näiteks Google Earthi abil neid paiku vaadeldes saab hinnata nende arengu dünaamikat. Veel saab ankeetide abil ehk jälgida trendi, millistesse väeosadesse ja millistesse ametitesse Eestist pärit inimesi suunati. Kolmandaks soovime saada täpsemat ettekujutust just nimelt nendest meestest, kes saatuse tahtel sattusid külma sõja kuumadesse kohtadesse, olgu siis Kuubale, DDRi, Tšehhoslovakkiasse või Afganistani. Pole välistatud, et algatusrühma olemasolu korral saavad ankeedi täitjad soovi korral osaleda ka näiteks neljanda pensionisamba loomises. Sest Genfi konventsiooni vastaselt ja kriminaliseerimise ähvardusel meie elust röövitud aastad võiks Venemaa Föderatsioon konsolideeritud nõudmise korral ka ju välja maksta.

Linna vägistama või sigadega metsa

Väitnud eespool, et üldistuste tegemiseks on veel vara, skitseerin siiski mõningad. Seniste ankeetide põhjal torkavad silma järgmised väited. Esiteks, kuuekümnendatel teeninud meeste puhul ei ole sagedane vastus, et eestlasi peeti fašistideks. See tendents võimendub alles 1970ndatel teeninute vastustes ja on absoluutne standard 80ndate esimesel poolel teeninute ankeetides. Võib veel ka järeldada, et fašistiks sõimamine oli omamoodi lugupidamisavaldus, teatud aukartus teistmoodi kultuuritaustaga inimeste suhtes. Huvitav oli teada saada, et ühes väeosas olevat päris sakslased venelastele ära seletanud, et eestlased „on kõigest fritsud, mitte nemtsõ”.

Teine tendents on see, et eestlasi on meelsasti rakendatud ülemuste autojuhtide ja muu veidi privilegeerituma töö peal. Ning kuigi svinarnikut ei peetud armees dessantniku kõrval miskiks ametiks, andis see meie rahvuskaaslastele soodsa positsiooni nii võimalike jamade vältimiseks kui ka iseendaks jäämiseks. Üks svinarniku ametit pidanu osutabki, et sõja puhuks oli plaan võtta tikud ning sigadega metsa putkata. Mõned teised vastanud räägivad aga üsnagi pädevalt sõja puhuks kehtestatud operatiivplaanidest. Kõige läbivamaks ühisjooneks vastustes on suhtumine, mis kirjeldab teenistust Nõukogude armees kui mõttetut ja vastumeelset, mis raiskas aega ega andnud mitte midagi. Selle taustal kasutan juhust ja agiteerin nimelt endisi sõjakomissari ametit pidanud mehi – pange teiegi oma asjatundlikud meenutused kirja. Sest just nende abil lahendada küsimusi süsteemi toimimise kohta. Meie küsitlus ei käsitle ideoloogiat, vaid sündinud fakte. Seega ei maksa ka peljata, et see kuidagi avalikuks saab või täide läheb, kui vastanu X kirjutab, et sooviks tänapäevani kohtuda komissariga, kes ta 27aastaselt (NB! See oli viimane aeg väkke võtmiseks) sõjaväkke saatis, nelja silma all. Need kohtumised on pealegi ka ilma ankeedita võimalikud, kuid minu arusaamas on need pigem kasulikud ja isegi teraapilised, mitte vältimatult konfrontatsioonilised.

Ja veel üks näide üksikult üldisele liikumisest. Üks ankeedi täitja annetas muuseumile ka oma dokumente teenistusperioodist (väga tervitatav oleks, kui seda teeksid võimalikult paljud, eriti säilinud kirjavahetuse teenistusest läkitatud osa). Sealhulgas alla kirjutatud kohustuse, kus lubas, et ei lähe linnaloa ajal ilma ohvitseri juuresolekuta ujuma ega hakka vägistama. Millest võime üldistada, et 1960ndatel aastatel olid ohvitserid veendunud tõsiasjas, et enamik ajateenijaid ei oska ujuda, kuid oskavad üsna hästi vägistada. Milleks muidu selliste garantiikirjade tegemine?

Kui oleme kogumise korralikult läbi viinud, on meil võimalik saavutada kaks eesmärki: esiteks koostada esialgne ülevaade eestlaste kohta Nõukogude armees nii karmis sõjaväelises stiilis kui ka tasuta kaasandena raamatuna „Eesti Švejk”, sest juba praegu on lisaväärtusena kogunenud küllalt palju vahvaid lugusid. Teiseks aga on võimalik teha koostööd nende riikide ajaloolastega, kelle käsutuses on va
rstigi avanevad arhiivid satelliit- ja muu luure andmetega. Siis saab võrrelda, kas erines maapealne pilt taevafotost palju ning kas näiteks väeosa nr 27897 Leningradi oblastis oli nende meelest heas lahingvalmiduses ja komplekteeritud. Või valitses bardak, nagu arvab mõni seal teeninud sõdur.

Kogu tegevuse aluseks on käituda andmetega nii nagu isikuandmetega käituma peab. Ja sestap pole meie kaudu võimalik isikustada, kas keegi ka pani teenistuse ajal toime sotsialistliku omandi riisumisi või missuguste naisterahvastega intiimsuhteid peeti. Kui vastajad, enamuses muide oma tegelike nimede all, vägagi ausalt ankeeti täites on meid usaldanud, siis pole mõeldavgi, et meie ei tahaks samaga vastata. Kohtumiseni küberruumis!