Anti Saar

Ilkka Niiniluoto.

Ülemöödunud nädalal Tartus toimunud Eesti esimese filosoofia aastakonverentsi ?Filosoofia võimus ja võimutus? raames külastas Tartu ülikooli Helsingi ülikooli rektor professor Ilkka Niiniluoto.

Kuidas te ennast iseloomustaksite,  härra Niiniluoto?

Ma olen soomlane, sündinud ning kogu oma elu olen elanud Helsingis. Arvan, et olen väga tüüpiline soomlane: nad on natuke häbelikud, melanhoolsed, ausad ja töökad. Samuti olen ülikoolis teoreetilise filosoofia professor. Minu eriala on väga rahvusvaheline. Olen külastanud praktiliselt kõiki Euroopa maid, nii et tunnen end rahvusvahelise persoonina. Järgmised kaks aastat olen ka Helsingi ülikooli rektor. Mul on kolm täiskasvanud last ning kaks väikest lapselast. Ja nagu tüüpiline soomlane, veedan oma suved suvilas ujudes, joostes ning filosofeerides. Praegu tundub filosoofia tõesti justkui hobi olevat. Rektorina on mul palju administratiivseid kohustusi, kuid olen õnnelik, kui leian filosoofia jaoks aega.

Lugesin soome ajalehest, et olete rongi- ja metroomees?

Kommenteerisin ühes intervjuus Helsingi ühiskondlikku transporti. Ma tunnistasin, et mul pole autojuhilube, mis tänapäeval on pisut ebaharilik. Eelistan kasutada ühiskondlikku transporti: rongi, metrood, busse. Minu arvates on väga rumal, et paljud inimesed sõidavad isikliku autoga ülerahvastatud linnades, saastates õhku ja oodates kaua pikkades liiklusummikutes. Kuid pean tunnistama, et mu abikaasal ja pojal on auto ning kui lähme oma suvekodusse, on auto väga kasulik ja mugav.

Ma arvan, et peaksime nii-öelda rohelisi tõsiselt võtma ning avalik liiklemine on üks olulisi aspekte. Tartu meeldib mulle seepärast, et see on aedlinn ning liiklust on vähem, Helsingi kesklinnas on liiga palju autosid. Olin hiljuti Tokyos ning see on hämmastav paik. Parim ning kiireim edasiliikumise viis oli seal metroo. Neil on väga tihe metroovõrk, see on päris hea lahendus.

Vahel juhtub nii, et praktiseeritav eluala on vastuolus praktiseerija enda elustiiliga. Näiteks inimesed, kes tegelevad keskkonnafilosoofiaga, ei arvesta keskkonnaga oma igapäevaelus. Kuidas saaksime keskkonnafilosoofias välja töötatud ideed praktikas ellu viia?

See on väga oluline küsimus. Loomulikult on keskkonnaeetikaga tegelemine avalik: esitatakse argumente mingi positsiooni kaitseks, kuidas käituda nii, et meie tegevus oleks loodusega kooskõlas. Enamik selle ala filosoofe on valmis andma ka soovitusi teistele inimestele, kuidas käituda. Kuid siis on veel isiklik ehk personaalne osa ? kuidas sina käitud? see on iga inimese oma vastutuse asi. Keskkonnafilosoofiaga tegelemine peaks kanduma üle ka isiklikku ellu ning keskkonnaeetikud peaksid sellele vastavalt ka käituma.

Aga kuidas jõuda teiste inimesteni? Paljud inimesed, kes ei hooli keskkonnaeetikute soovitustest, on siiski huvitatud omaenda heaolust. Näiteks, kui neil on suvekodu ning nad märkavad, et nende järv on saastatud ning seal ei saa enam ujuda või kala püüda, siis see mõjutab inimesi. Negatiivne isiklik kogemus võib olla veenvam kui filosoofide argumendid, kes peavad alati toetuma mingitele kindlatele  eeldustele või printsiipidele.

Oleme harjunud teadusest mõtlema kui väga rangest distsipliinist, filosoofiat nähakse sageli vastupidiselt. Kuidas sai teist mõlema ala esindaja?

Minu kodu oli väga humanitaarse kallakuga, mõlemad mu vanemad olid Soome päevalehtedes ajakirjanikud. Seega sain humanitaarse hariduse. Kuid mu lemmikaine koolis oli matemaatika ning läksin seda ka ülikooli õppima. Mul on matemaatikas magistrikraad. Mulle meeldib matemaatika argumenteerimise viis, s.o teoreemide tõestamine ning selle tõestamise lõplikkus. Kuid samal ajal tundus mulle, et matemaatikas pole erilist sisu, et see on formaalne diskussioon väga abstraktsetel teemadel, ning ma hakkasingi huvi tundma filosoofia vastu. Oma rolli mängib siin kindlasti humanitaarse taustaga kodu.

Ma arvan, et filosoofia seob erinevad aspektid väga olulisel moel. Mina püüan olla filosoofias ka range ja kindel ning argumenteerida erinevate positsioonide kasuks. Seega on teatud sarnasus matemaatikaga: mõisted peavad olema täpselt määratletud, minu argumendid peavad olema hästi põhjendatud. Selles mõttes on matemaatiline taust mulle väga kasulik.

Kuid filosoofia puhul on väga huvitav see, et igas tõelises filosoofilises teesis on nii poolt- kui vastuargumendid. Peab olema palju kujutlusvõimet ning loovust, et neid välja mõelda. See pole ainult millegi range tõestamine või kummutamine, tuleb mõttes tasakaalustada argumendid ning see on hämmastav. Mõningaid inimesi filosoofia frustreerib, sest pole võimalik leida lõplikku tõde, kõik jääb lahtiseks, homme võib keegi sinu vaateid rünnata. Kuid mina leian, et see on huvitav.

Mil määral on ülikooli rektor teadlane ning mil määral poliitik?

Loomulikult on rektor poliitik, ta peab juhtima ülikooli, tegema otsuseid ülikooli kasuks, suhtlema valitsusega ning teiste partneritega. See on poliitiline tegevus. Mul on väga vähe aega olla teadlane või filosoof, kuid olen alati õnnelik, kui saan filosoofiaga tegeleda või näiteks tulla Tartusse filosoofialoenguid pidama.

Huvitav on ka see, et rektorina pean palju kõnesid pidama, argumenteerima erinevate positsioonide kasuks, kaitsma ideid ning mõnele ideele vastu seisma. Seega võib rektori ametit filosoofiliseks pidada.

Kui vaadata Soome ning Eesti haridussüsteemi, nende erinevusi ning sarnasusi, siis millised meetmed teeks meie hariduse võrreldavaks teie omaga?

Ma pole Eesti haridussüsteemi osas ekspert, kuid olen siiski mõningate asjadega kursis. Eesti ja Soome haridussüsteemis on suur erinevus: Soomes on kõik ülikoolid riiklikud. Meil on 20 ülikooli, 28 polütehnikumi ehk kutsekooli ning kõik need on riigi finantseeritud. Teil aga on umbkaudu 50 ülikooli ning enamik neist on väikesed erakoolid ning mitte ehk tõelised ülikoolid, nagu mina seda näen, see on institutsioonid, mis annavad uurimustel põhineva hariduse ning doktorikraadi. Suur seotus teaduslike uuringutega on ülikoolide puhul kesksel kohal. Soomes on kõigil ülikoolidel teaduslik iseloom ning ma arvan, et nende väikeste ülikoolide eksisteerimine Eestis on ehk probleemiks. Üks viis Eesti ja Soome süsteemi lähendada oleks mõelda nende väikeste ülikoolide peale ? kas need on ikka tõelised ülikoolid?

Teiselt poolt arutatakse Soomes palju selle üle, et ülikoolid on sunnitud Euroopa keskkonnas võistlema. Meil peaks olema rohkem majanduslikku sõltumatust selles konkurentsis. Selles mõttes on Eesti ülikoolid vähem seotud riikliku kontrolliga. See on üks aspekt, kus Soome ülikoolid võiksid õppust võtta Eesti omadest.

Üks anekdootlik lugu kõigepealt, loetud väärikast Briti ajalehest. Nimelt andis David Bowie mõned aastad tagasi intervjuu ja ütles seal, et aastaks 1970 olid Derrida ja Foucault muutnud oluliselt tema ?arusaamist ?absoluudist?, reaalsusest?. Ühe kriitiku sapises, umbusklikus reaktsioonis selgitati, et maestro pidi lugema kuulsaid prantslasi nende originaalkeeles, sest ka elukutselised filosoofid hakkasid nendega tegelema alles pärast esimeste ingliskeelsete tõlgete ilmumist 70. aastate algul. Nii et natuke nagu piinlikult kukkus välja.

Foucault ja popkultuur

Aga ehkki pop tervikuna on ehk juba oma põhiloomultki kergelt fake ja natuke wannabe, võib ometi öelda, et tollane Foucault seisis tagantjärele nähtuna tõesti veidras sünkroonis tollase popkultuuriga. Seesama ?Seksuaalsuse ajalugu? näiteks, mille esimene köide nüüd eesti keeles ilmus, on pärit aastast 1976 ning räägib asjadest, mis leidsid popmuusika toimeväljal kommenteerimist juba enne seda.

Üks, mida Foucault? kõnealune raamat kindlasti tegi oli rõõmurikkumine. Ta pisendas kogu seda ekstaasi, mille oli 60. aastatel esile kutsunud nn seksuaalrevolutsioon. ?Küllap mõjub üllatavalt too ind,? kirjutab ta kokkuvõtvalt meie lähiajaloo kummaliste suundumuste kohta, ?millega me enda arvates püüdsime pimedusest välja tuua seksuaalsust, mida nii meie diskursused, harjumused, institutsioonid, seadused kui ka teadmised produtseerisid päise päeva ajal ja valju müra saatel. Ja küllap mõeldakse, miks me tahtsime nii kangekaelselt kergitada vaikimise katet nähtuselt, mis oli ju meie kõige kärarikkam tegevus? (lk 170).

Too seksrevolutsioon oli käivitatud ulatuslikuma poliitilise murrangu ootuses: seks pidi olema midagi vabastavat, Eros pidi võitma Thanatose, külma, kurja, tehnitsistliku, militaarse maailma. Aga see polnud mitte lihtsalt võitlus võimu vastu. See oli ka tõe ja vale võitlus, päris loomuse ja selle allasurumise vaheline võitlus. Kui mõelda popmuusikale tolle ühiskondliku teadvusenihke järel, siis sai selle esteetiliseks nurgakiviks ?seksuaalne ausus?. Oma seksuaalseid tunge ja ihasid tuli avalikult näidata ? see oli näiteks rokis esialgu pea eranditeta reegel. Nende varjamine oli vale, repressiivne. Või nagu kirjutas muusikakriitik Simon Frith John Lennoni kohta: ?Tagasi lükanud popmuusika romantilised valed, suutis Lennon oma armastust Yoko Ono vastu autentsena näidata vaid nende ühisest seksuaalelust avalikult rääkides.? Ütleme siis nii, et seksuaalrevolutsiooni idee popkultuuris oli panna taas (nagu lähiajaloos selle erinevates punktides tihti varemgi) võrdusmärk seksi ja tõe vahele.

Foucault teab ja tõrjub sellist võrrandit, niisugust taandamist. Ta kirjutab meie ühiskonna seksisõltuvust kirjeldades: ?Seks on seksuaalsuse dispositiivi loodud imaginaarne punkt, millest igaüks peab läbi käima, et pääseda iseenda mõistmise juurde /—/, oma keha kui terviku juurde /—/ ja oma identiteedi juurde? (lk 167). Selle nõudmise taga on ?biopoliitiline? surve ? ?võimumehhanismid on suunatud kehale, elule, kõigele, mis tugevdab inimest kui liiki?? (lk 158).

Võib siis öelda, et seksuaalrevolutsioon, kogu see jutt vabastavast seksist, ei saa tema, ja olgu öeldud, et ka mitme tema väärika kaasmõtleja (Lyotard, Baudrillard, Deleuze) arvates kaasa tuua mingit tõelist poliitilist murrangut. Seks on n-ö elujaatav ja see ?jaatavus? lihtsalt sisendab inimelu iseenesliku väärtuslikkuse ideoloogiat ütlemata midagi seesuguse elu kvaliteedi kohta. Me peame olema justkui rõõmsad ja tänulikud ainuüksi oma eksistentsi eest. Selle eest, et me veel surnud ei ole. Ja Süsteem, Kapital (või kuidas teda nimetada) õpetab meile kogu aeg, kuidas orgaaniliselt elus püsida: kuidas iseendaga tegeleda, kuidas piisavalt liikuda ja sportida, mida ja kui palju süüa. (Vahest pole võimatu, et seksuaalsuse kui keskse eludiskursuse koha võtab endale mõni muu bioloogiline funktsioon, kas või toosama söömine. See ju ongi juba tõe mõõdupuu väärtusse tõstetud: ?sa oled see, mida sööd? jne). Orgaanilise elu avaldused aga, seks sealhulgas, on selle ideoloogia kohaselt meie ?loomulikud vajadused?, need päriselt inimlikud.

Päriselt inimlik?

Päris inimlikkusest rääkides meenub mulle Ridley Scotti 1982. aasta film ?Blade Runner?. Inimestega detailideni sarnased robotid, nn replikandid, on läbi näinud oma sünteetilise päritolu ja tulevad inimeste sekka endale pikemat eluiga, tegelikult isegi masinlikku ülemvõimu nõutama. See on suure eksperimendi fiasko, sest algse idee kohaselt pidid nood replikandid jäämagi kujutlema, et on päriselt inimesed: neile on konstrueeritud mälu, unistused, kõik see, mida inimolemuse all mõistame. Ja film esitab oma tegelaste, oma sü?eeliinide edenemise kaudu enesestmõistetava küsimuse: kuidas siis nüüd inimestel ja replikantidel vahet teha? Ja tegelikult on see väga foucault?lik küsimus, kui vaid veidi teise nurga alt vaadata.

Sest Foucault?d on ikka ja jälle huvitanud just seesama ? inimindiviidi programmeerimise tõhususe küsimus. Ja näib, et tema järeldused palju selle filmi omadest ei erinegi. Sest on ju nii, et mida tõhusamalt ja peenemalt meid programmeeritakse, seda suuremas teadmatuses me sellest oleme. Ning kui meid võltsitakse tõepoolest täiuslikult, jäämegi uskuma oma orgaanilist, loomulikku loomust. Me arvame, annab Foucault mõista, et oleme indiviidid oma autonoomsuses ja iseseisvuses, kuid tegelikult oleme pelgalt erineva distsiplineerimispraktika kokku pandud, treenitud ja dresseeritud. Distsipliin, võim selle kõikidel tasanditel, ei tähenda mingit sellist jõudu, mida vastandina määratleda ja eritleda. Võim on anonüümne, ta on kõikjal, laiali pisiasjades, meie olmes ja meie ise oleme selle võimu keskne ühik.

Selle ühiskondliku mõtte aluseks, mille avalduseks oli ka too seksrevolutsioon, on hoopis teistsugune kujutlus. See ütleb, et inimene on oma põhiolemuselt just nimelt vaba ja iseseisev ning alles seejärel, alles sellisena juhtub temaga midagi: võim näiteks alistab ta endale või hakkab ta vastu nüüd või kunagi hiljem. Ja ka tema seksuaalsus on vaba ja terve, kuni see siis allutatakse ning seejärel lõpuks jälle vabastatakse. Juba kogu selles võitlusloogikas eneses on midagi orgastilist.

Kuid, nagu ma algul lubasin, formaalselt oli selleks hetkeks, kui Foucault oma raamatus seksuaalsust analüüsis, vastav kontrrevolutsioon popkultuuris eneses juba toimunud. Niinimetatud glam-rock?i (Bowie, Roxy Music jt) väide oli just selline: seksuaalsus kogu selle paljuräägitud, ülevalgustatud kujul ei ole tõde, seksuaalsus ei ole loomulik kehaline vajadus ega vabadus, igaüks saab oma erootilise mina kokku panna talle etteantud seksuaalsust trotsides ? nii, nagu talle meeldib. Ja tohutu hulk rituaalseid, keha biopoliitilisest kontrollist kaugenevaid erootilisi rituaale saabus popkultuuri. (See polnud enam see Foucault? mainitud scientia sexualis ? ?tõeste diskursuste produtseerimine seksi kohta?, lk 77). Glam?i (ja hiljem ka punk?i) idee oli Dorian Gray vaimus muutuva pealispindse ilu ja inetuse idee. Sa ei pea kinni olema selles, mida sa justkui päriselt oled, sest mis ikkagi on see päris? Kui me vaatame Roxy Musicu plaadiümbriste ebaloomulikult ilusaid naisi, siis milline on nende sisemine, bioloogiline ausus? Ja mis on meie sees? Ei midagi. Paremini kui Sex Pistolsi (bändinimi, mis demüstifitseeris seksrevolutsiooni, arvan ma) laulusõnad on seda raske öelda: ?We´re so pretty oh so pretty vacant??

John Lydon, tollesama Sex Pistolsi laulja, ütles kord, et seks pole midagi muud kui pool minutit lirtsuvaid häälitsusi. Foucault otsis oma sõnastuses vist umbes sedasama: ?Kui soovime seksuaalsuse mehhanisme taktikaliselt umber pöörates maksma panna kehasid, naudinguid ja teadmisi kogu nende mitmekesisuses ja vastupanuvõimes, siis peame vabanema just seksi instantsist. Seksuaalsuse dispositiivile antav vasturünnak ei peaks toetuma mitte
ihaldusväärsele seksile, vaid kehadele ja naudingutele? (lk 169).

Ja siin kusagil astub tahapoole Foucault kui teoreetik ja algab Foucault kui popkultuuri praktik, algab normatiivsest seksist ülemate naudingute otsimine kusagil San Francisco sadomasoklubides, koos narkootikumide ja muuga.

Jätame selle kehtima ja piirdume täienduse korras vaid küsimusega: mismoodi tuleb siin ilmsiks vaimse jõu üleolek? Paremal juhul on tegemist seaduse piires püsiva pettusega. Thales käitunuks kõlbelisemalt, kui ta oleks andnud kõigile kodanikele teada, et tulemas on külluslik saak, kuid väiklase omakasu ajel anastas ta tunduva osa ühisest rikkusest. Teeme sammukese allapoole ja meie ette ilmub juba majaomanik Cicero traktaadist, kes ehitise defektidest teadlikuna jättis need saladuseks, et ostjalt kõrgemat hinda saada. Kus on siin vaimne vägi? Saame vaid veenduda, et tollalgi oldi tuttav infoajastu põhitarkusega: teadjale kuulub teadmatuses püsija suhtes eelisseisund. Aga seda ?Nõiavasara? autorid, kui nad vaimse jõu kuulutasid tugevamaks, ei pidanud üldse silmas: nemad rääkisid jõududest, mille avaldumisi saab näha ja omavahel võrrelda. Deemon on inimesest palju-palju tugevam ?looduslikult?, s. t kehaliselt, kuid vaga inimest, eriti kui too on rakendanud sakraalseid kaitsevahendeid (näiteks ristimärki), ta ei suuda niisama hõlpsalt kahjustada. Öeldakse koguni, et ?looduslikult? on kurat üle kõrghierarhia ingleist, kuigi on väga raske mõista, mida saaks ?looduslik? tähendada puhtvaimsete olevuste puhul. Ka keskajal hooliti eelkõige jõuallikaist, mida saab silmaga näha ja käega katsuda. Erinevuseks oli vaid, et jõudu nähti vaimsusest pärinevana. Inimese iga liigutus oli lõppkokkuvõttes lähtunud tema hingest, keha polnud enamat kui hingele allutatud vahend. Ja kuna iga tegu näitas hinge, siis seda ka hinnati kõige hingede seisukohalt. Vaimsus kehtis liikuva tohuvabohu endastmõistetava ainuallikana ja nii ei kerkinud üldse küsimust, mismoodi paneb vaim keha liikuma. Teati ka küsimata, et tegemist on jumalikku päritolu saladusega. Nagu hing pani liikuma inimese keha, nii liikusid taevakehad vaimsete jõudude sunnile alludes.

Niisiis toimib vaim määravana. Mis aga kõige täheldusväärsem: seda tarkust on tunnistatud üldiselt kogu inimsoo arengu vältel. Karjala laulikud, kelle loomingu Lönnrot koondas ?Kalevalaks?, ei hoolinud kuigivõrd metafüüsika peensustest, kuid selles, et sõnas sisalduvat väge tuleb pidada toimivaimaks, nad ei kahelnud. Tohib seega arvata: kloostritargad tundsid vaimus ära suurima jõu, kuna nad selles olid kindlad juba enne mõttetööle asumist. Siin ilmub meie ette arengu üldisim ajendaja: üksmeelselt ollakse arvamisel, et kõike suunavaks tuleb pidada vaimu või hinge, kuid neid viimasena nimetatuid pole keegi kogenud nõnda vahetult, et oma kogemusega täielikult rahulduda. Ja seepärast on kordunud üha uuesti: kõigepealt mõtleja kuulutab, et Jumal on talle lähemal kui ta ise, kõnelemata siis juba kaugemale jäävast välismaailmast, kuid pärast kuulutamist pühendutakse taas Jumala olemasolu tõestamisele.

Ilmselt nood kokkuvõtlikud tõdemused ei rahuldanud täielikult. Ei aidanud isegi tõdede sakraliseerimine ja üleinimlikuks kuulutamine; ikka jälle ilmus iseteadjaid, kes võtsid endile õiguse olla seisukohal, et käsusõnaks koondatud juhis ei kätke kogu vaimsust. Vaidlused selle üle, mis sõnades sisaldub ja mida nendes pole, on andnud põhisisu kogu mõtteloole.

Alles teaduse ajastu, mis näeb oma peasihti sõnalise mõtlemise asendamises arvulisusele toetuva mõtlemisega, annab mõttetööle teistsuguse ilme. Erinevus tundub nõnda oluline, et seda võiks selgitada isegi kõige triviaalsemalt, see tähendab üldtuntud käibeütluste toel. Kuidas on kujunenud, et mõnda käibesõna oleme hakanud pidama iseäranis paljuütlevaks? Näiteks piibellikku ?kirjatäht surmab, vaim teeb elusaks?? Esmapilgul näib tegemist olevat tavalise belletrismiga. Ja lähemal peatumisel muutub me suhtumine veelgi vaoshoitumaks. Sest kirjatäht pole muud kui vaimse sisu koondtähis. Kuidas siis neid kaht, kirjatähte ja vaimu, oleks üldse võimalik teineteisele vastandada? Pealegi nii järsul, teineteist eitaval kujul? Küsimus läheb lihtsamaks, kui oleme mõistnud, et jutt käib igasuguste vaimsete tähiste ebapiisavusest. Tegelik vaim on mõõdetamatult avar ja seepärast tuleb koondtähistes näha vaid tinglikkust, mida rakendatakse parema puudusel. Kitsuke on inimene, öeldakse meile, kui ta suudab arvestada vaid vormeliks surutud ahtust; tõeliselt elatakse alles siis, kui endas kantakse kogu avarust, millest vormel on välja kasvanud.

Samalaadseid näiteid pakub ka pühadele kirjadele allutamatu paganlus; näiteks Rooma õigusega seostuvat käibesõna summa ius summa iniuria (ülim õigus tähendab ülimat ebaõiglust) saaks võtta ennist vaadeldu piibelliku juhise ilmaliku vastena. Roomlased teadsid, et iga õigusalane juhtum seostub paljude erilaadiliste asjaoludega ja neid kõiki tuli otsuse langetamisel jõudumööda arvestada. Seadus pole ju muud kui elutu vormel; kõik sõltub sellest, missuguse elusa sisu me sellele anname.

Elu seostub esmajoones liikumisega, piiride mittetunnistamisega; mõtlemisel seevastu, kui püütakse arvestatava tulemuse poole, tuleb alustada mõistete piiritlemisest. Tõsiasi oli teada juba Aristotelesele, kelle tarkusest on kõik õpilased püüdnud juhinduda. See, kuidas Aebelard teeb arutledes pisipause, et peatuda ladina sõnade erinevail tähendusil, mõjub lausa liigutavalt; ta ju nii kangesti tahtis jõuda tõeni, et selle nimel ei tohtinud ära põlata ühtki pisiasja. Paraku selgus üha uuesti, et kõigi pisiasjade arvestamine, sõnade erinevad tähendused kaasa arvatud, pole inimmõistusele jõukohane. Ja seepärast pidi iidne nõue korduma üha uuesti. Ka XVIII sajandil, kui Aristotelesest enam ei hoolitud, Aebalard?ist sootuks kõnelemata, hüüab arutlusega kimbatusse jäänud Helvetius: puhkudel nagu käesolev tuleb kõigepealt defineerida mõisted ja alles siis saab jõuda õigete järeldusteni.

Saavutused jäid seega ebarahuldavaks, aga see ei tähenda, et püüdlus oleks eales lakanud. Ja mida kaugemale püüdmistega jõuti, seda selgemaks sai, et tõeliselt usaldusväärse piiritluse võimaldab alles arvulisus. Sest kuidas sõnu ka täpsustada, ikka jälle selgub, et piiritlus vajab omakorda täpsustusi. Nõnda siis XIX sajandil, vastukaaluks puhta mõtte jõust sündinud tulevikuühiskonna projektidele, ilmub sotsioloogia: esimene katse allutada matemaatikale inimühiskond, mida varem oli tavatsetud korraldada valdavalt sõnalise mõtlemise toel. Ja järgmisel aastasajal algab viimane vaatus: sihti hakatakse nägema inimkeele taandamises matemaatikale. Praegu oleme juba niikaugel, et tuntud küberneetik, kelle raamatus kuulutatakse ette inimese peatset lähendumist robotile, võib täie tõsidusega küsida: kas tunded on üldse olemas? Asi pole üldsegi teeseldud lihtsameelsuses, mida meile pakutakse sihilikult, et saaksime hea võimaluse näidata oma teravmeelsust; tunnete olemasolu vaidlustades esineb küberneetik nii-öelda professionaalina, kes teab juba ette, et tunnetega, sõnastamatuseni ebamäärase vaimsusega, ei suuda masinalikuks ülendatud tulevikuvaim midagi peale hakata. Masinale nimelt meeldib vormellik ja kirjatäheline vaim. Vaimuilming kuulub tulevikule seda rohkem, mida kergemini ja mida täielikumalt saab selle allutada matemaatikale.

Niisiis näib saabuvat ajajärk, mille eest ulmekirjanikud on korduvalt hoiatanud: kõrgelt arenenud tehnoloogiaga ühiskonnas tegutsevad olendid, kes on oma inimliku palge minetanud ega hooli kõigest masinavälisest kuigivõrd. Nad ju teavad, et masinata poleks neil mingit tähendust ja nende seisund masina juurde kuuluva osana rahuldab neid täielikult. Hüvasti armastus ja sõprus! Kogu see tunnete sõnastamatu valdkond, mida varasematel aegadel tavatseti seostada inimülese jumalikkusega! On ainult üks tõeline väärtus, kuulutas A. de Saint-Exupéry, inimestevahelised suhted! Talle ei tulnud pähegi, et inimkeele ebamäärasuse tõttu saab seda ilusat idealismi mõista ka elulähedasemas tähenduses. Loomulikult tohib inimestevahelisi suhteid ainuväärtuseks pidada; kogu meie käekäigu määrab ju see, missugused suhted on meil teiste inimestega. Saint-
Exupéry sentents käibib seega kaheti: kõigepealt ilutsev-romantilises ja siis veel teises, irooniliselt eemaletõukavas tähenduses. Seda laadi ebamäärasused peaksid tulevases ühiskonnas kaduma. On masin inimestevaheliste suhete reglementeerimise enda peale võtnud, siis ilutsemisest või irooniast enam ei hoolita.

See kõik kõlab parasjagu humoristlikult, aga tõsimeeli võetav külg ei saa seeläbi olematuks. Mille alusel õieti arvame, et masin kaotab ära ainult jumalikkusega seostuva inimlikkuse? On ju veel ka teistsugust elustavat vaimu, mis samuti ei taha kirjatähe kammitsevaisse klambreisse ära mahtuda. Mille vastu ?Nõiavasara? autorid siis võitlesid? Eks ikka surmava kirjatähe vastu ja elustava vaimu poolt. Oli nii palju juhiseiks koondatud väärõpetusi, mis tungivalt vajasid õgvendamist. Koguni kõrgvaimulikest volinikud ise, kellest nõiahulluse ohjeldamiskampaania oli lähtunud, võisid mõnigi kord anda kahetsusväärselt väärastunud juhiseid. Nad võisid näiteks õpetada, et inimese moondamine loomaks ja looma muutumine inimeseks polevat võimalik. Aga üldsus ei lasknud end sellest häirida; teati ju arvutult tõendeid selle kohta, kuidas loomadeks muutunud inimesed olid kahju teinud. On lisamatagi selge, et ?Nõiavasara? autorid, kaitsetute hulkade vangutamatud kaitsjad, eelistasid üldsuse seisukohti. Paljudes muudes asjades oli vaimulikest ülemusil õigus, kuid Tõe teenimisel polnud alati võimalik kuuletuda nendelegi. ?Platon on mu sõber, aga veelgi suuremaks sõbraks tuleb pidada Tõde.?

Võib-olla saadakse arvude ülemvalitsuse all seda sorti problemaatikast üle. Arvule on täiesti ükskõik, kas me eelistame Platonit või hoopis mingit Tõde.

Lauristinile sekundeeris Rootsi ajakirjanik ja kirjanik Arne Ruth, kes oma ettekande teesides märkis, et kunstidega seotud terminit ?kultuur? ei tohi segi ajada elamisharjumuste etnilise määratlusega. Uuenduslik kosmopoliitne kultuuriajakirjandus nõuab kohalike, piirkondlike, riiklike ja rahvusvaheliste suundumuste koostoimet, seda et ajakirjanikud ei esineks mitte ainult informeerija rollis, vaid oleksid ka igat nahavärvi inimeste esteetiliste ja poliitiliste seisukohtade pooldajad ja vastased.

Konkreetsemalt räägiti kultuuriajakirjandusest ja kultuurist ajakirjanduses blokis ?Eesti kultuuriajakirjanduse liikuv ja liikumatu pilt?. Meeldivalt asjaliku (paraku mitte konstruktiivselt) kriitilise esinemise sooritasid kultuuriajakirjanduse kontekstis Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud Andreas W ning professor Peeter Linnap. Ettekandes ?Pildiline daltonism Eesti ajakirjanduses? keskenduti just kultuuriajakirjade-lehtede visuaalsele poolele. Õigemini selle ebapädevusele. Esinejad hindasid kultuuriväljaannete visuaalsust karmilt, aga üsna õiglaselt. Tandem väidab oma teesides, et  Eestit kui laias laastus logotsentrilist kultuuri iseloomustab selles kontekstis okulaarnihilism ja pikantne daltonism. Viimase näideteks toodi nii Sirbi kui ka Akadeemia pildiline informatsioon, mis püsivat oma must-valgsuses 30. aastate stiilis. Ajakirjanduses puuduvad pilditoimetajad, eriharidusega fotokorrespondendid. Eesti ajakirjanduslikus traditsioonis kehtib ühiskondlik kokkulepe vaadata kõike läbi kindlate konventsioonide, nii, et näidatut saaks lugeda ainult õigesti. Pressi masinast ei lähe läbi ühtegi pilti väljaspool kokkulepitud õige lugemise koode.

Tegelikult tuleb sellega ka nõustuda. Aga ? halb on asi siis, kui Linnapi ja Andreas W jutt käiks pildiajakirjade kohta. Mulle tundub, et väikesetiraa?ilisi kultuuriväljaandeid tahavad inimesed lugeda, mitte vaadata. Taolisi pildiliselt vigaseid ?tekstikõrbeid? on pigem just vaja tänases massilises massimeedias. Kultuuriajakirjad-lehed ei pea võistlema muu ajakirjandusega, vaid pakkuma alternatiivi. Ajakirjandusväljaanne algab kontseptsioonist, mis paneb ühe osana paigale ka oma sihtauditooriumi. Eks siin ole küsimused kontseptsioonides.  

Sellel mitteteaduslikul konverentsil kujunes siinkirjutava mitte-ajakirjaniku jaoks üheks oluliseks ja selgeks mõtteks see, mis peaks kõiki (kultuuri)ajakirjanikke, meediabosse ning kultuurist ja kunstist kirjutajaid kummitama hakkama: kui (kultuuri)ajakirjandusega on käitutud juba mõnda aega samade kriteeriumide järgi kui tootmisettevõtetega, siis nüüd on viimane aeg jälle hakata ajakirjanduslikku tööd tegema ajakirjandusele kohaselt.

Kaadrid Calin Dani videost ?Sample City?. REPRO

Calin Dan, kunstiajaloolane ja Sorosi fondi palgal töötanud kunstiametnik, sai ise selleks, mille lennutamiseks George Soros oma dollarid Ida-Euroopasse pumpas: Lääne kultuuritaeva staariks. 24. V ? 10. VI tutvustas ta Vaala galeriis ühte oma tuntuimat videoinstallatsiooni ?Sample City?. Uutematest töödest olid esitatud ?Jukebox for the late night surfer? ning slaidishow ?tallinn.ro?. Tallinnas tegi Calin Dan võtteid Linnahalli-teemalisele videoinstallatsioonile. Märtsis juhendas ta kolmenädalasel workshopil Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse osakonna üliõpilasi. 

?Sample City? 

Selle videoteose pealkirja võib tõlkida kas linnanäidis või näidislinn, elektroonilise muusika järgi ka kui sämplitud linn ehk digitaalselt salvestatud linn. ?Sample City? on pildi- ja muusikarütmiharjutus, mis, sõltumata Peter Greenaway mõjust, meenutab tema varajast tööd ?Intervallid?.

Calin Dan hindab kõrgelt pausimuusikut John Cage?i ja ameerika-korea videoklassikut Nam June Paiki. Viimane, nagu ka Peter Greenaway, sai olulise loomingulise tõuke isiklikust kontaktist John Cage?iga. ?Sample City? kaadrid on jaotatud rõht- ja püstteljega neljaks võrdseks osaks, igaühes erinev ülesvõte. Kaadrid vahelduvad rumeenia temperamentses rütmis, mille pausides on mustad kaadrid. Neljaosalise kaadri kasutamise mõte oli säästa publiku vaateaega. Tulemus mõjub harmooniliselt nagu meloodia seade neljale instrumendile, selle asemel et iga pilli partiid üksteise järel maha mängida.

Video saatemuusika on club mix Bukaresti subkultuuridest alates mustlas-lautar külaorkestritest linnakohvikutes ja manele linnafolkloorist India-Türgi mõjudega kuni kohaliku hip-hopi ja drum?n?bass?ini. Nii on ?Sample Cityl? kaks võrdväärset autorit, kes mõlemad tõestavad selle pealkirja. Videokunstnik Dan kujutab kultuurantropoloogiliselt Bukaresti ehitus-, helilooja Matze muusikakultuuri.

Rumeenia suurlinna isikukultuslikke megaliitehitisi, aguleid ja jäätmaid kujutatakse sarnases mahus ja rakursis, nagu suvaline läbijalutaja neid tajuks. ?Sample City? annab aimu, kuivõrd järjekindlalt arutu oli Ceauçescu-aegne linnaareng ning millise vaba arulagedusega see edasi kestab. Ratsionaalse alge puudumine Calin Dani kujutatud Bukarestis muudab viimase sarnaseks pimeda kasvutungi ajel leviva taimeriigiga. Calin Danile on põhimõtteliselt vastuvõetamatu linnakeskkonna ilustamine kaameratööga või arhitektuuripoliitiliste tekstidega.

Operaator ei otsi efektseid vaateid linnu- ega konnaperspektiivis, diri?aabli gondlist ega allveelaeva periskoobist. Selle asemel kõnnib kaadrist kaadrisse mees, kes kannab seljas ust. See tegelane on kasvanud folkloorsest külalollikesest Pacalast, kellel kästi uks enda järel kinni panna, kui ta kodust plehku tahtis pista. Ent ta ei jõudnud kunagi kaugele, sest tuli alati tagasi ust kinni panema. Nii näeb Calin Dan ümbritsevat arhitektuuri: arusaamatuse tagajärjel sündinud, alati jääv, kunagi lõpuni minemata. Öelda võiks ka Boney M laulu ?Sample City? sõnadega ?you?re feeling like a clown if you enter sample town?. 

Video teostus on meisterlik, aistinguliselt samastab vaataja end raskusteta ukse-Sisyphosega, kes kohendab oma kandamit, kõlgutab puhates jalgu, katsub mahtuda paadiistmele ja küsib tänaval suunda. Samas näitab ?Sample City?, et madala lahutusteravusega ning ajas muutuva meedia tõmbenumbriks on eelkõige kõrge üldistusvõimega kujund. Mees uksega võib olla sipelgas, kes kannab lehte pessa ? nomaad Lasnamäe linnafolkloorist, kes jätab peale väljakolimist uuele asukale tühjalt haigutava ukseava, absurdne Diogenes, kes keset päeva laternat põletab. Videoesteetika seisukohast tekib huvitav paralleel, õigemini perpendikulaar, Peter Greenawayga, kes armastab kaadris raame, mis avavad inglise idüllilise maastiku. Calin Dan paigutab vastandlikult düstoopsesse maastikku raami vastandi, avatäite.

?Jukebox for the late night surfer? ning slaidi-show ?tallinn.ro? on kasvanud kaugel Rumeeniast Põhjamaade kultuuriruumis. ?Tallinn.ro? käsitab nõukogude totalitaristliku arhitektuuri uusvabas maailmas. ?Hilisöö-surfaja plaadimasina? formaat pärineb Skandinaavia heaoluriikide öötelevisioonist. Need on staatilised vinjetid Andy Warholi laadis heinamaa tuulest, kardinavarjust, laetiivikust ja muust. Ent kui Andy Warhol nöögib publikut pikki väsitavaid kaadreid vaatama, kusjuures ta ise ei viitsinud töötava kaamera juures üle viie minuti passida, siis Calin Dani võtetes on zenbudistlikku süvenemist tavapärasesse ja tühisesse.

Workshop 

Calin Dani juhendatud workshop toimus Linnahallis, mis kujunes Dani-päraselt eri kultuuride ristteeks. Osavõtjad, pooled neist välisõppurid, leidsid Linnahallist inspiratsiooni nagu jukeboxist.

Niels Tilanuse jaoks oli Linnahall Pandora laegas keset Tallinna vodkaturismikaarti purjus laevaturistide, kesvamärjukese ja tühja taara lõppematu tulvaga. Ayaka Okutsu koostas ja joonistas Linnahallile pildikeelse reisijuhi, nähes selles samasugust Tallinna eksinud võõrast nagu ta isegi. Ryan Siegan-Smith tuupis jaapani hieroglüüfe, paigutades neid vanakreeka luuletaja Simonidese mnemotehnika järgi tuttavasse maastikku. Kui ta trepirinnatistelt rulaga kere külge seotud õhupallide lõhkedes lumehange sõitis, siis ühinesid temaga spontaanselt vene noormehed ja viskasid Linnahalli müüridelt lumehange saltot. Anna-Karin Stjernløf jäädvustas Linnahalli talvise rannajoone koos jääpüüdjatega. Marko Nautrase multika-helikopter põtkis rannakivide kohal pragunenud jääd nagu spermatosoid munarakku särtsaka muusika ja kontserdiovatsioonide saatel ?Mehest La Manchast?. Marianne Männi analüüsis rööpselt end ja Linnahalli. Tõdemusega, et üks Linnahall läheb kosmosele sama palju korda kui üks Marianne Männi, kaotas ta piiri hoone ja inimese vahel, võttis Linnahalli oma saatusekaaslaseks ja kaaslinlaseks ning avas feminismis tallel oleva uusanimismi.